Istungi stenogramm

Neljapäev, 25. oktoober 2007 - Strasbourg

13.1. Iraan

  Juhataja . – Järgmine päevakorrapunkt on Iraani käsitleva kuue resolutsiooni ettepaneku arutelu.⁽¹⁾

  Ryszard Czarnecki (UEN), autor. – (PL) Härra juhataja, jälle me räägime Iraanist. Olen fraktsiooni Liit Rahvusriikide Euroopa eest ettevalmistatud resolutsiooni kaasautor. Olukord Iraanis on inimõiguste rikkumise lõputa lugu. Euroopa Parlament pöördub selle teema juurde tagasi väga korrapäraselt, esitades veel rohkem ohvrite nimesid ja veel rohkem näiteid inimõiguste rikkumise kohta. Pean mõningase kahetsusega ütlema, et mõned Euroopa Liidu poliitikud ja mõned valitsused kohaldavad topeltstandardeid, sellega on palju rohkem öeldud inimõiguste kohta riikides, kus kaubandust ei toimu, kus ei tehta äri. Nende riikide puhul, kus majandussidemed on säilitatud, olgu või ebaametlikult, midagi ütlemata, kuid tehakse raha, näivad inimesed kõnelevat inimõigustest palju vaiksemalt, sosinal. On väga hea, et Euroopa Parlament ei sosista, kui jutt läheb Iraanile.

Tahaksin rõhutada poliitilist jagunemist arvestamata, et ühisresolutsioonis, mille kohta me teeme ettepaneku, oleme loetlenud uusi konkreetseid ja traagilisi fakte, mis illustreerivad meie silme all selles riigis toimuvat draamat. Maailma avaliku arvamuse tähelepanu on keskendunud millelegi muule, teatavatele katsetele selles riigis tuumajõudu luua või Iraani presidendi selgelt antisemiitlikele avaldustele. Õnnetuseks ei märka me inimõiguste rikkumisi selles riigis, nii et on hea, et Euroopa Parlament täna seda teemat arutab.

  Marios Matsakis (ALDE), autor. – Härra juhataja, see pole esimene kord ja ma kardan, et ka mitte viimane, kui seda täiskogu üles kutsutakse tegelema olukorraga Iraanis. See riik, millel on olemas kõik loodusvarad, et saavutada oma rahvale kadestusväärne elustandard, vajub kahjuks aina sügavamale pimeduse ajajärgule sarnaneva totalitaarse valitsemise kuristikku, mille tagajärjeks on selle kodanike inimõiguste tohutud rikkumised ning Iraani muutumine üha isoleeritumaks muust maailmast.

Jätkuvalt harrastatavad barbaarsed aktid, nagu näiteks kodanike, sealhulgas ka naiste ja laste kividega surnuks pildumine, ning naiste ja poliitiliste oponentide õiguste mittetunnistamine on häbimärk tsiviliseeritud elule. Iga päev teatatakse meile aina uutest juhtudest, mil Iraani võimud süütuid tsiviilisikuid arreteerivad, piinavad ja tapavad.

(President palus kõnelejal aeglasemalt rääkida)

Ma loodan, et see ei võta mu aega vähemaks, härra president. Muuseas, sellepärast ma inglise keeles räägingi, et inimesed minust aru saaksid vajaduseta tõlkida.

(Aplaus teatavatest sektoritest)

Tänan, härra Tannock.

Sõnavabadust ja trükivabadust selles riigis kuigivõrd ei eksisteeri ning kõik niisugused asjad, nagu näiteks salajane töö tuumarelvade kallal, läheb samas edasi igasuguse terve mõistuse vastaselt ja rahvusvahelisest protestist hoolimata.

Lühinägelikust natsionalismist ja äärmuslikust religioossest fanatismist pimestatuna läheb Iraani režiim teed, mis saab viia vaid vastasseisuni ja jätkuvate kannatusteni, peamiselt tema enda rahvaga. Saatkem veel kord, seoses selle resolutsiooni hääletamisega, toetussõnum nendele iraanlastele, kes võitlevad vabaduse ja demokraatia eest, ning tehkem taas selgeks Iraani ekstremistlikele valitsejatele, et meie kannatus on nende rumalalt ohtliku käitumise tõttu kiiresti lõppemas.

Kas võin lõpetada, teatades kolleegidele mõned head uudised Ühendriikidest, mis ma just sain, ja nimelt, et USA valitsus on otsustanud rühmituse Revolutsioonilised Valvurid terroristide nimekirja panna.

  Paulo Casaca (PSE), autor. – (PT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, sel nädalal oli meil hea meel kuulda Nobeli kirjanduspreemia laureaati Doris Lessingit, kes, nagu me teame, on Iraanist pärit, ütlemas seda, mida me kõik mõtleme: „Ma vihkan Iraani valitsust. See on julm ja halb valitsus.” Doris Lessing ütles ka, et põhjus, miks keegi Iraani valitsust kritiseerida ei julge, on nafta. Ma arvan, et tal poleks saanudki rohkem õigus olla ning seda pole võimalik paremini öelda.

Niisugune rahusobitamispoliitika on surmav, mitte ainult Iraani rahva huvidele, vaid ka igaühele, kes tahab rahu. Selle poliitika jätkamine ning Iraani režiimi ekspansiivsete ja fanaatiliste instinktide toitmine võib muutuda suurimaks tragöödiaks, mis meil lähitulevikus ees seisab. Ma usun, et kõik me peame seda fakti teadvustama ja selle poliitika vastupidiseks muutma. Kui me seda ei tee, on tulevik väga tume, ja ma tahaksin veel öelda, härra juhataja, et see täiskogu peaks saatma Nobeli auhinna laureaadile tema väga õigete sõnade eest väga erilise tervituse.

  Erik Meijer (GUE/NGL), autor. – (NL) Härra juhataja, hinnates seda, mis praegu Iraanis ja Iraani ümber toimub, tuleb arvesse võtta nelja küsimust. Esiteks, inimõiguste kohutav olukord, mis on kujunenud selle tulemusel, et režiim ei põhine mitte demokraatiale ja inimeste võrdsusele, vaid omaenda interpretatsioonile jumala tahtmisest, mis annab talle õiguse teisi vangistada, piinata ja mõrvata.

Teiseks, režiimi katse masside toetust võita, vaatamata oma rollile vägivaldse vähemusena. Ta rõhub kunstlikult rahvuslikule uhkusele. Selle uhkuse põhjuseks on tuumaenergia ja võimalik, et isegi tuumarelvade omamine, sarnaselt India, Pakistani ja Iisraeliga, kes ei ole tõkestamislepingule alla kirjutanud.

Kolmandaks, vastuseismine režiimile. Mõlemad, nii mõõdukas opositsioon, mis tahab pisut vähem jäika süsteemi, nagu oli eelmise presidendi ajal, kui ka tõeliselt demokraatlik opositsioon Iraani tööliste ja üliõpilaste, samuti välismaale põgenenud intellektuaalide seas.

Neljandaks, Ameerika ähvardus kasutada Iraanis sama mudelit, mis Iraagis ja Afganistanis, koos sõjalise sissetungiga või vähemalt pommitamisega. Selline rünnak välisvaenlaste poolt avaldaks vastupidist mõju. See võiks tugevdada iraanlaste patriootilisi tundeid ning, kui üldse midagi, siis võiksid nad vihatud režiimi ja selle aatomirelvade eest võitlema hakata.

Minu fraktsioon ei ole režiimi vastase sõjalise invasiooni poolt ega otsi selle režiimiga omakasupüüdlikkusest ka sõbralikke suhteid. Me peaksime näitama solidaarsust ohvritega ja opositsiooniga. Režiimile ei tohi mingil viisil jätta muljet, et on võimalik pidada läbirääkimisi Euroopas eksiilis viibiva opositsiooni õiguste piiramise üle ega tohi lubada propaganda levitamist, kinnitades et demokraatlikud riigid toetavad seda halba valitsust.

Euroopa Kohtu otsust eemaldada rühmitus Mojahedin-e Khalq terroristlike organisatsioonide nimekirjast tuleks täielikult täita, nii et sellel organisatsioonil ja teistel opositsioonilistel rühmitustel ei oleks mingeid raskusi ega finantstakistusi.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), autor. – (ES) Härra juhataja, ma usun, et on olemas kolm tegurit – vähemalt kolm – mis sellist kiirustamist õigustavad.

Esiteks, nagu juba märgitud, inimõiguste olukorra kasvav halvenemine. Teiseks, rekordilised hukkamised, mitte üksnes arvulises mõttes, vaid ka brutaalsuse poolest, millega need teostati. Praeguseks on hukkamisi rohkem, kui oli terve 2007. aasta jooksul – 2007 oli neid 244 ja 2006 oli 177. Kolmas tegur on tagakiusamised, mille osaliseks on saanud inimõiguste eest võitlemise organisatsioonide aktivistid, eriti nende organisatsioonide, mis kaitsevad naiste õigusi.

Ma arvan, et kõik see ei õigusta mitte ainult seda resolutsiooni, vaid innustab ka, nagu resolutsioon kinnitab, ÜRO Peaassambleed selgesõnaliselt resolutsiooni poolt hääletama ning põhiõiguste rikkumist Iraanis tingimusteta hukka mõistma. See on miski, mida oleme pikka aega taotlenud. Me ei mõista, miks selles osas valitseb niisugune vaikus, ning ma loodan, et see resolutsioon aitab vähemalt mõnede arvamusi muuta.

  Tadeusz Zwiefka (PPE-DE), autor. – (PL) Härra juhataja, koraani, moslemite püha raamatut peavad väljapaistvad spetsialistid armastuse raamatuks. Kuid mis toimub nendes riikides, mis peavad ennast islamiriikideks? Neid valitsevad äärmuslikud radikaalid. Ainus sõnum, mis saabub nendest riikidest, on välismaailma, kaasmoslemite ja nende enda kodanike vihkamine. See, mis toimub praegu Iraanis, on täiesti vastuvõetamatu. Oleme siin nõupidamissaalis juba palju kordi rääkinud vajadusest kohaldada radikaalseid meetmeid, et ära hoida inimõiguste mitmesuguseid rikkumisi Iraanis.

Eriti kohutav on surmanuhtluse täideviimise moodus. Surmanuhtluse täideviimine kividega surnuks loopimise teel on tsiviliseerimata, ebainimlik ja igale demokraatiale täiesti vastuvõetamatu. Surmanuhtluse täideviimine alaealiste puhul, mis on keelatud terves demokraatlikus ja tsiviliseeritud maailmas, jätkub Iraanis, Iraani valitsuse ja parlamendi lubadustest hoolimata.

Edasised vihkamise teod on suunatud igasuguse opositsiooni vastu – nii väga väikese üksikute kodanike siseopositsiooni vastu, kui ka palju suurema ja organiseerituma opositsiooni vastu riigi sees ning sellest väljaspool. Ajakirjanike arreteerimine, sõnavabaduse puudumine, keeld trükkida või isegi kõnelda vangistamise või isegi surma ähvardusel, selline on olukord, mida me ei saa mingil juhul aktsepteerida. Näib, et praegu on kõik pöördumised juba peaaegu liiga hiljaks jäänud. Peaksime mõtlema konkreetsematest piirangutest, mis sunniksid Iraani valitsust oma käitumist muutma.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, kõigepealt me komisjonis tervitame seda Euroopa Parlamendi uut resolutsiooni ühisettepanekut.

Võin teile öelda, et oleme korduvalt väljendanud oma suurt muret inimõiguste olukorra üle Iraanis – mina ise alles väga hiljuti ÜRO Peaassambleel, mille kuluaarides kohtasin ka Iraani välisministrit, kus ma jälle kõiki siinesitatavaid fakte väga tugevasti rõhutasin.

Pean ütlema, et põhiliste inimõiguste austamine on Iraanis paari viimase aasta jooksul jätkanud tugevat halvenemist ning sel põhjusel toetame ka meie, nagu teeme seda igal aastal, ÜRO Peaassamblee uut resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraanis, mille Kanada tõenäoliselt esitab.

Jätkuvalt toimub sõnavabaduse, rahumeelse kogunemise vabaduse ning poliitilise teisitimõtlemise mahasurumine. On olnud uusi piinamis- ja hukkamisjuhtumeid, mis on pandud toime isikute suhtes, kes olid väidetava kuriteo toimepaneku ajal alaealised. On kasvanud ka avalike hukkamiste arv, nagu härra Romeva i Rueda ütles, sealhulgas ühel juhul ka kividega surnuksloopimise teel, vaatamata Iraani kinnitustele, et see on kehtivate seadustega keelatud. Iraani välisministriga kohtudes mainisin ma väga konkreetselt ka seda juhtumit. Iraan on sel aastal siiani toime pannud vähemalt 250 hukkamist – suuruselt teine hukkamiste arv kogu maailmas.

Me märgime muidugi ära ka vähemuste jätkuva diskrimineerimise, kasvava ahistamise ja sõltumatute valitsusväliste organisatsioonide tegevuse lõpetamine. Suurenenud on Iraani ühiskonna kõigist kihtidest pärit inimõiguste kaitsjate dokumenteeritud hirmutamine ja tagakiusamine, nagu ka repressioonid intellektuaalide, õpetajate, üliõpilaste, naisaktivistide ja ametiühingute vastu. Alles hiljuti vangistati taas üks Iraani paremini tuntud inimõiguste kaitsjatest Emadeddin Baghi, süüdistatuna valitsusevastases propagandas. Ning alates juulist on viibinud vangistuses Mansour Osanlou, Iraani Bussijuhtide Liidu esimees ja sõltumatute ametiühingute liikumise kehastus. Härra Osanlou vajab kiiret arstiabi ning meil on põhjust arvata, et ta pole seda ikka veel saanud.

Kuid me ei vaiki asjade sellise arengu puhul. Oleme astunud arvukaid samme ning teinud korduvalt avalikke avaldusi jätkuva inimõiguste ja põhivabaduste rikkumise kohta Iraanis, samuti selle riigi pideva suutmatuse kohta õigusemõistmisel rahvusvahelisi standardeid järgida. Kutsun veel kord Iraani valitsust üles austama inimõigusi ja põhivabadusi vastavalt Iraani kohustustele rahvusvahelise õiguse ja tema poolt ratifitseeritud konventsioonide alusel.

Tahaksin rõhutada ka meie muret Iraani keeldumise üle taasalustada kahepoolset inimõiguste dialoogi, mille ta 2004. aastal peatas ja mida Euroopa Liit jätkuvalt taotleb. Omalt poolt oleme endiselt valmis seda jätkama, kuna usume sellise dialoogi ja kohustuste võtmise tähtsusse.

Lõpetuseks ütlen üpris selgesõnaliselt, et komisjon on parlamendiga täiesti nõus, et mis tahes arengud tuumaenergia teemal või muudel teemadel teevad Euroopa Liidule muret. Ja meil on see kaherealine lähenemisviis, mille kallal Javier Solana ja tema uus vastaspartner praegu töötavad, ning samal ajal töötame ka meie ÜRO Julgeolekunõukogus seoses sanktsioonide võimaliku edasise tugevdamisega. Praegusel hetkel ei saa tulla mingit tõelist arengut suhetes Iraaniga ilma inimõiguste olukorra tõsise parandamiseta.

  Juhataja . – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub varsti, hääletuste ajal.

(1) Vt protokoll.