Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/0058(CNS)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0408/2007

Esitatud tekstid :

A6-0408/2007

Arutelud :

PV 14/11/2007 - 14
CRE 14/11/2007 - 14

Hääletused :

PV 15/11/2007 - 5.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2007)0532

Istungi stenogramm
Kolmapäev, 14. november 2007 - Strasbourg EÜT väljaanne

14. Hariliku tuuni varude taastamine Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres (arutelu)
Protokoll
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on kalanduse nõuandekomitee esindaja Iles Braghetto raport nõukogu määruse ettepaneku kohta, mis käsitleb Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres hariliku tuuni varude taastamise mitmeaastase kava kehtestamist (COM(2007)0169 – C6-0110/2007 – 2007/0058(CNS)) (A6-0408/2007).

 
  
MPphoto
 
 

  Joe Borg, komisjoni liige. − Härra juhataja, kõigepealt sooviksin ma tänada raportöör Braghettot ja kalanduskomisjoni selle raporti eest, milles tõstetakse üles küsimus hariliku tuuni varude taastamise kohta.

Atlandi ookeani idaosa ja Vahemere hariliku tuuni varud on Euroopa Ühenduse jaoks olulised. Teadlaste kinnitust mööda on hariliku tuuni varud ohtu sattunud. Kõik liikmesriigid, kes kalapüügis osalevad on kokku leppinud kiireloomuliste meetmete vajalikkuses hariliku tuuni varude taastamiseks.

Ma olen veendunud, et 2006. aastal Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni poolt vastu võetud taastamiskava on realistlik võimalus hariliku tuuni varude taastamiseks, kui sellest kinni peetakse. Seetõttu on otsekohe vaja otsustavat ja tõhusat tegevust Euroopa Ühenduse tasandil. Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni taastamiskava kiire elluviimine on hädavajalik nii selle kala kaitseks kui ka meie kalanduspoliitika usaldusväärsuse tõstmiseks ja samuti ELi kalurite usalduse tõstmiseks. Me loodame, et ettepanek võetakse vastu novembri nõukogus.

Ettevalmistuse ajal toimunud arutelude käigus on algsesse ettepanekusse sisse viidud palju muudatusi, millest mõned langevad kokku teie poolt esitatud muudatusettepanekutega. Ma usun, et me oleme kokku leppinud eesmärgis võtta kiiresti kasutusele meetmed ülepüügi lõpetamiseks ja tagada range vastavus Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni meetmetega selleks, et viia hariliku tuuni varud jätkusuutlikule tasemele. Samas tagavad need meetmed pikemas perspektiivis meie kalapüügi tulususe. Lisaks sellele on meil ka rahvusvahelised kohustused, mida tuleb täita.

Jätkates nüüd raporti teemadel, ma jagan kalanduskomisjoni arvamust, et Euroopa Ühendus peaks tegelema oma kalalaevastiku ülemäärase püügikoormusega. Komisjon on ühtlasi seisukohal, et aastane püügikava on tõhus vahend ühenduse laevastiku liiga suurest püügivõimsusest tuleneva ülepüügi vältimiseks.

Sellega seoses on komisjon nõus muudatusettepanekutega 1, 2, 7 ja 8 aastaste püügikavade sisseseadmise kohta, et tagada tasakaal ühenduse laevastiku püügikoormuse ja kvootide vahel. Vastavad sätted on esitatud ka eesistujariigi kompromissettepanekus.

Lisaks sellele teeb komisjon asjaosalistele liikmesriikidele ettepaneku võtta oma tegevusplaani kas ajutise püügikeelu või laevade lammutamise kaudu püügivõimsuse vähendamine, et tagada kvootidest kinnipidamine aastal 2008 ja järgnevatel aastatel. Ma mõistan, et me palume sellel tööstusharul teha olulisi järeleandmisi, aga see on kalanduse, kalalaevastike ja rannaäärsete kogukondade pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks hädavajalik. Tuleb teha valik lühiajaliselt toodava ohvri ja kalavarude hävimise vahel.

Ma nõustun Teiega täiesti, et kalapüügi vähendamise sotsiaal-majanduslike mõjude leevendamiseks on vaja kalatööstusele kindlustada rahaline kompensatsioon. Vastavad rahalised meetmed, mis on muudatusettepanekus 5, on ka eesistujariigi kompromissettepanekus ära toodud. Ma saan aru, et on ka palju muid murepunkte. Ma jagan paljusid neist ja tean, et ka nendega tuleb tegeleda.

Muudatusettepaneku 3 osas lubage mul kõigepealt öelda, et ma olen täiesti teadlik, et alates 1990. aastast on tuunikala nuumamiseks ettenähtud sumpade arv oluliselt suurenenud ja nende jõudlus ületab lubatud kogupüügi summaarse väärtuse.

Rahvusvaheline Atlandi Tuunikaitse Komisjon on vastu võtnud väga ranged eeskirjad, et tagada jätkusuutlik areng hariliku tuuni kasvatamises. Järgmine samm oleks kalakasvanduste arvu reguleerimine. Komisjon toetab igati 2007. aasta juulis Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni töörühma poolt püügimahtude kohta koostatud ettepaneku vastuvõtmist.

See ettepanek näeb ette nii hariliku tuuni püügikoormuse kui kasvatamise koormuse külmutamist. Me peame ootama Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni sel nädalal Antalyas peetava arutelu lõpptulemusi. Sel põhjusel ei saa komisjon praegusel hetkel nõustuda muudatusettepanekuga, mis näeb ette piiranguid kalakasvatuses.

Erandite kohta kalastuspiirkondade ja püütavate isendite minimaalse suuruse osas tahaksin ma teile meenutada, mis seoses Rahvusvaheline Atlandi Tuunikaitse Komisjon need heaks kiitis. Kõik osalevad riigid nõustusid nende erandite kui taastuskava paketi osaga. Erandid tehti harrastuspüügile ja mõnele hooajalisele püügile, kuna nende mõju väljapüügile on tühine. Pealegi on need erandid seotud rangete tingimustega, nagu piirangud laevade arvu, püügikoguste ja kindlaksmääratud sadamate suhtes. On võimalik, et taastuskava vaadatakse 2008. aastal uute eksperthinnangute või ilmsiks tulnud vajakajäämiste põhjal uuesti läbi.

Praegusel hetkel peab Euroopa Ühendus hea seisma taastuskava lülitamise eest ühenduse õigusaktidesse, et tagada selle täitmine. Sellepärast ei saa ma nõustuda parlamendi muudatusettepanekutega erandite kasutamise tühistamise kohta, mis hõlmab muudatusettepanekuid 4 ja 6 või siis muudatusettepanekutega 12 ja 13, mis käsitlevad kava ümbernimetamist, ELi kvootide muutmist ja uue kompensatsioonisüsteemi kehtestamist. Need muudatusettepanekud ei ole kooskõlas Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni taastuskavaga ja nende poolt kehtestatud kompensatsioonireeglitega.

Samuti ei saa ma vastu võtta muudatusettepanekut 10, mis puudutab mõrdasid, kuna ettepanekus ei ole nimetatud meetmeid selle küsimusega tegelemiseks. Esmakordselt reguleerib taastuskava mõrra kasutamist ja see võimaldab edaspidi hinnata mõrrapüügi mõju kalavarudele.

Muudatusettepanekute 9 ja 11 kohta, mis puudutavad piirangute ühtlustamist ja aruandluskohustusest mitte kinni pidavate liikmesriikide kalapüügiõiguse võimalikku ära võtmist, lubage mul öelda, et kuigi me täiesti mõistame nende ettepanekute ajendeid, ei saa me käesolevas seoses neid ettepanekuid vastu võtta, kuna need ei sisalda probleemide käsitlemiseks vajalikke meetmeid. Need on üldise poliitika küsimused ja komisjon hakkab nendega tegelema eelseisva ühise kalanduspoliitika kontrollraamistiku reformi käigus aastal 2008.

Ettenähtud ajal dokumentatsiooni ja andmete komisjonile edastamine on meie arvates hariliku tuuni taastuskava edukaks elluviimiseks ülimalt oluline ja vajalik eeltingimus selleks, et reaalajas jälgida ELi poolt ettenähtud kvootide täitmist. Komisjon on seetõttu algatanud rikkumismenetluse kõigi seitsme hariliku tuuni püügiga tegeleva liikmesriigi vastu, kes on eksinud andmete edastamise nõude vastu.

Lõpetuseks tahan öelda, et me tunneme sügavat muret kvootide ületamise pärast mõningate liikmesriikide poolt, mis õõnestab ühenduse mainet rahvusvahelisel tasandil ja seab ohtu hariliku tuuni taastuskava.

8. ja 9. novembril Antalyas toimunud vastavuskomitee kohtumisel tegid lepinguosalised riigid, nimelt USA ja Kanada, kriitikat Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni eeskirjade täitmatajätmise osas. Euroopa Ühendust kritiseeriti ootuspäraselt lubatud kogupüügi ületamise pärast 2007. aastal.

Samas said osalevad riigid aru Euroopa Ühenduse kalalaevastiku raskustest 2007. aastal jõustunud taastuskavaga kohandumisel ja nõustusid Euroopa Ühenduse vastava kompensatsioonikava kohta tehtud ettepanekuga. Vastavuskomitee võttis EÜ 2007. aasta kvootide ületamise eest ette nähtud kompensatsioonisüsteemi osas vastu konkreetse soovituse, mis on EÜ ettepaneku alusel 4 400 tonni.

Vastavalt kõnealusele soovitusele vähendatakse püügikvootide ületamise eest 2007. aastal ajavahemikul 2009 kuni 2011 aastast püügikvooti 1480 tonni võrra aasta kohta.

Lisaks sellele nõustus vastavuskomitee, et Euroopa Ühendusele antud püügimäär oli tinglik ja selle võib läbi vaadata ning jätkuvate uuringute tulemustest sõltuvalt korrigeerida. See ettepanek võetakse vastu 18. novembril toimuval Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni täiskogu istungil.

Me peame kinnitama Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni lepinguosalistele riikidele, et Euroopa Ühendus teeb kõik endast sõltuva tagamaks, et liikmesriigid ja Euroopa Komisjon jälgivad täpselt kõikidele liikmesriikide laevadele antud kvoote, et kindlustada aastal 2008. ja järgnevatel aastatel määratud kvootidest kinnipidamine.

Pärast selle määruse vastuvõtmist teeb komisjon tihedalt liikmesriikidega koostööd, et üksikasjaliselt jälgida hariliku tuuni taastuskava täitmist. Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuril on selles tähtis osa. Agentuur alustas juba ettevalmistustööd liikmesriikide järelevalvetegevuse koordineerimiseks, et kõik oleks 2008. aasta tuunipüügihooajaks valmis.

 
  
MPphoto
 
 

  Iles Braghetto (PPE-DE), raportöör. – (IT) Härra juhataja, lugupeetud volinik, daamid ja härrad, Euroopa Komisjoni projekt hariliku tuuni varude taastamiseks, mille esitas Rahvusvaheline Atlandi Tuunikaitse Komisjon ICCAT, loodi vastuseks teadlaste murelikule tähelepanekule kalavarude kriitilise olukorra kohta, mida põhjustab üleliigne kalapüük.

Kõnealune kava on saanud mitmesugust kriitikat, mis näitab, et teadlased ja kalurid on kalavarude kaitsmise osas erineval seisukohal. Ometi pakub see lahendusi esitatud küsimustele, vähendades kaaspüügi kvooti aastatel 2006–2010 kuni 20% ning kala väikseimat lubatud suurust 30 kilogrammile, kehtestades piirangud kalastamise perioodidele ning võttes kasutusele abinõud, et võidelda ebaseadusliku püügiga.

Komisjoni töö käigus täiustati kõnealuse kava mõningaid punkte eesmärgiga:

– koostada püügikavad ning nõuda liikmesriikidelt nende täitmist kalanduskokkulepete järgi, isegi kui kalavarud on bioloogiliselt heas olukorras, sest peamiseks küsimuseks on kvoote ületav püügimaht;

– tasakaalustada liikmesriikide kvoote ja nuumfarmide tootlikkust;

– lõpetada kalastuspiirkondade ja miinimumsuuruste kohta kehtivad piirangud: need on vastuolus teadlaste seisukohtade ning peaaegu kõikide liikmesriikide arvamusega. Ühtlasi ei ole kõnealused kitsendused bioloogiliselt õigustatud ning väänavad tõsiselt konkurentsi, sest Atlandi ookeanis ja Vahemeres leidub vaid ühte liiki tuunikalu, põhjustades nendes piirkondades kontrolltegevuse tõhususe vähenemist ning veelgi ägedamat kalapüüki, millega tegelevad teiste hulgas samuti kalalaevad, mis põliselt kõnealustes vetes ei tegutse;

– nõuda liikmesriikidelt vajalike andmete ja teabe edastamist komisjonile, lõpetades nende riikide kalandustegevuse, mis ei esita püügi kohta nõutud andmeid;

– koostada plaan mõrdade uuesti kasutamiseks Atlandi ookeanis ning rakendada Vahemeres kasutult seisvaid mõrdu, et hoida elus meetodit, mis valib väljatõmmatavaid tuunikalu;

– maksta kalameestele püügikeelu ajal Euroopa Kalandusfondist rahalisi hüvitisi, et kaitsta ja tagada sotsiaalmajanduslikku tasakaalu kalandusettevõtete ja kalurite tegevuses;

– harmoneerida sanktsioone, et vältida vastuolusid liikmesriikide tegevuses kõnealuse määruse elluviimisel.

Viimastel kuudel algatatud korrarikkumiste uurimine, mis käsitleb mõningate liikmesriikide üleastumist 2007. aasta kaaspüügikvootidest, on kindlasti nõutavad ja vajalik, kuid ühtlasi peame meeles pidama asjaolu, et kehtivad normid jõustusid käesoleval aastal väga lühikese aja jooksul.

Samuti peame arvestama, et kalavarude haldamine on väga keeruline iseäranis piirkondades, kus meie kalalaevad konkureerivad Euroopa Liitu mittekuuluvate alustega. Eriti Vahemere puhul peame täiustama kahepoolsuse põhimõtet, et tagada ICCATi kehtestatud eesmärkide õiglast taotlemist. Kõnealused meetmed on tõhusad, kui nende põhimõtteid ja reegleid järgivad nii liikmesriigid kui ka Euroopa Liidust välja jäävad riigid.

Härra juhataja, lõpetuseks soovin tänada iseäranis kõiki neid kolleege, kes käesoleva töö koostamisel osalesid.

 
  
MPphoto
 
 

  Carmen Fraga Estévez, fraktsiooni PPE-DE nimel. (ES) Härra juhataja, kuigi minagi olen seisukohal, et käesolev taastamiskava ei ole nii edasipüüdlik, kui peaks, on see ICCATi jaoks ikkagi raskelt saavutatud kompromiss ning usun, et selle täiustamisega astume suure sammu edasi, edastades esimest korda kõnealuse kalaliigi ülepüügiga tegelevatele isikutele ühemõttelise sõnumi.

Igal juhul võime öelda, et hariliku tuuni mõtlemapanev olukord Euroopa Liidus on teatud liikmesriikide tegevuse tagajärg, kes lubasid ning isegi soodustasid kalalaevade arvu ülemäärast kasvu Vahemerel. Samuti mängib selles oma osa komisjon, kes olles kõnealusest kuritarvitamisest ning püüki väiksemana näitavate andemete pidevast esitamisest täielikult teadlik, ei liigutanud senini lillegi, et olukorda parandada.

Kohustuste täitmata jätmine põhjustas üleüldise püügikeelu kehtestamise kõikidele liikmesriikidele, kui augustis tuli ilmsiks häbiväärne asjaolu, et kaks riiki täitsid kogu Euroopa Liidu tuunikala kaaspüügikvoodi.

Seetõttu peame plenaaristungil heaks kiitma härra Braghetto raporti, mis sisaldab ka minu muudatusettepanekut, et liikmesriikidelt nõutaks edaspidi eelnevalt püügiplaanide esitamist, mis kajastab esiteks kalalaevade suurimat lubatud arvu ning teiseks kinnitab, et riigi püügitegevus on vastavuses kaaspüügi kvoodiga. Komisjon on viidanud, et pooldab püügiplaani inkorporeerimist ning loodame, et nõukogugi toetab kõnealust ettevõtmist.

Sellest hoolimata on kahetsusväärne, et raportis ei tehta erandeid kalalaevadele, mis püüavad Atlandi ookeanis kala juba ammustest aegadest alates, kes on püügivalikus hoolikad ja kelle püügikogused on ühenduse kvoodi taustal tühised. Traditsioonilise kalapüügiga tegelevad inimesed peavad maksma ülalmainitud kahe liikmesriigi seinnoota kasutavate kalalaevade piiramatu ahnuse eest, isegi kui nad sellega kuidagi seotud ei ole. Loodan, et parlament ja nõukogu leiavad mainitud ebaõiglasele olukorrale lahenduse.

Lõpetuseks jääb mul üle vaid paluda ja julgustada komisjoni rakendada mis tahes meetmeid, et järgmise aasta ühenduse kvootide jagamisel hüvitatakse tänavune püügikeeld nendele liikmesriikidele, kelle normiosa püüdsid sel aastal teised riigid ning et see tonnilõiv arvestatakse maha nende riikide normist, kes vastutavad kõnealuse ülepüügi eest. Kirjeldatud abinõu hüvitab ehtsalt ja tõhusalt saadud kahju.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: LUIGI COCILOVO
Asepresident

 
  
MPphoto
 
 

  Rosa Miguélez Ramos, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Härra juhataja, suhtun väga positiivselt komisjoni ettepanekutesse muuta ICCATi kehtestatud hariliku tuuni taastamiskava õiguskorra normiks ning nõustun härra volinikuga, et selles kirjeldatud meetmed, kui neid õigesti rakendada, aitavad järk-järgult taastada nii Atlandi ookeani kui Vahemere kalavarusid.

Minu jaoks on väga oluline, et kõnealune kava arvestab traditsioonilise kalapüügiga, kehtestades nõudeid ja tingimusi, mis hoiavad sääraseid tegevusalasid trahvidest, samal ajal püüdes ühendada kalatagavarade kaitsmist sotsiaal-majanduslike tahkudega.

Sellega seoses soovin teavitada härra volinikku asjaolust, et minu riik taotles traditsioonilise kalapüügisõiduki jaoks paindlikumaid tingimusi seoses väikseima lubatud suurusega ning palus, et kõnealusele traditsioonilisele sõidukile määratud püügikogust rakendatakse normide järgi, mis kehtivad 30 kilogrammist väiksemate kalade kohta.

Komisjon võttis seda palvet kuulda, mõistis, et väikeste traditsiooniliste kalapaatide omanikud ei pea maksma olukorra eest, mille on põhjustanud suured tööstuslikud laevad, ning jõudis ühisele otsusele lisada kõnealune meede määrusesse, kuigi seda vähendati kavas 2% võrra.

Härra volinik, pean siiski ütlema, et mainitud meetme sidumine lisa 1 alapunktiga 6 äratab kahlust seoses selle geograafilise kohaldamisalaga.

Kõnealuse piirangu rakendamine Atlandi kalalaevadele tähendab lihtsalt Vahemere traditsiooniliste kalapüügilaevade kaotamist, mis ei ole niigi võimelised Atlandi ookeanil liikuma. Küsimus on ajaloolistes laevades, mis on juba sajandeid kalavarusid ohustamata tegutsenud. Igasugune langus jõuab välja seinnoota kasutavate Vahemere kalalaevade ülevõimsuseni.

Härra volinik, kõnealused meetmed peavad kehtima kõikide maade kohta, mis tegelevad kalapüügiga, mitte pelgalt Atlandi ookeanil tegutsevate riikide kohta. Alžeerial, Tuneesial või Türgil on samuti õigus kasutada osa kvoodist, et kaitsta oma traditsioonilisi kalapüügisõidukeid konkurentsivõimeliste tööstuslike laevade eest. Usun, et selle üliväikese erandi lubamisest ei muutu taastamiskava sugugi vähem tõhusamaks.

Seetõttu palun komisjonil arvestada kahtlustega, mis on tekkinud seoses kõnealuse abinõu kaasamisega lisa 1 alapunkti 6 ning esitan komisjoni esindajatele palve ICCATi eelseisval kohtumisel teha mis tahes jõupingutusi, et selgitada, et traditsioonilised kalalaevad võivad püüda 2% kogu püügist nii Atlandi ookeanis kui Vahemerel.

Seoses täna arutlusel oleva raportiga soovin anda raportöörile teada, et meie fraktsioon on taas kord vastu nende erandite eemaldamisele kavast, mis puudutavad väikseimaid lubatud suurusi ning keelatud alasid, mille ICCAT heaks kiitis, nagu märkis härra volinik. Samal põhjusel ei poolda me fraktsiooni Verts esitatud uusi muudatusettepanekuid ning hääletame homme nende vastu.

 
  
MPphoto
 
 

  Alfonso Andria, fraktsiooni ALDE nimel. – (IT) Härra juhataja, lugupeetud volinik, daamid ja härrad, kõigepealt soovin õnnitleda raportööri härra Braghettot suurepärase töö puhul kalanduskomisjonis, tänu millele saame homme hääletada tasakaalustatud teksti põhjal, mis rajanedes varasemal kogemusel, muudab tuunivarude taastamise määrust kahtlemata paremuse poole.

Tuunipüügi suhtes kehtestatud piirangute tühistamine, millest mõnda püüti algupäraselt säilitada, ning Atlandi idaosas ja Aadria meres kehtivate kitsenduste annulleerimine on minu arvates suur edasiminek selle parlamendi tegevuses. Kõnealustel piirangutel ei olnud bioloogilist õigustust, sest Atlandi ookeanis ja Vahemeres leidub vaid ühte liiki tuunikala, mis võib konkurentsitingimusi tõsiselt mõjutada, kuna see võib põhjustada püügimahu kasvu piirkondades, kus ei kehti piirangud. Samuti on kõnealustes kohtades keeruline rakendada kontrolltoiminguid, mis oleks seal kaheldamatult niigi ebatõhusad.

Nõustun raportööriga, et peame maksma kaluritele rahalist hüvitist perioodi eest, mil nad ei tohi kala püüda, ning tervitan ettepanekut kasutada uuesti mõrdu.

Ebaseaduslikku kalapüüki peetakse suurimaks nuhtluseks, mis õõnestab hariliku tuuni varude taastamist ning millega peame jõuliselt võitlema. Kuigi määruse eelnõu üritab lahendada kontrollide küsimust rohkem kui varem, tuleb liikmesriikide õigusjärgsetes kontrolltegevustes olevad kortsud minu arvates välja triikida. Oma muudatusettepanekus soovitan liikmesriikide vahelise koostöö täiustamist, et harmoneerida riiklikke seadusi, mis kehtivad rakendatavate meetmete kohta.

Samuti peame leidma lahenduse järgmisele küsimusele: hariliku tuuni varude haldamine Vahemeres nõuab üleilmse strateegia loomist, millega on nõus ICCATisse mittekuuluvad riigid, kes püüavad Vahemeres kala. Pean silmas näiteks Jaapani kalalaevu, sest vastasel juhul muutuvad määruses kehtestatud eesmärgid kasutuks.

Seetõttu loodan, et kiidame hääletusel heaks kalanduskomisjoni kinnitatud teksti.

 
  
MPphoto
 
 

  Raül Romeva i Rueda, fraktsiooni Verts/ALE nimel. (ES) Härra juhataja, ka mina soovin alustada kolleegi Braghetto käesoleva raporti koostamisel tehtud töö tunnustamisega. Siiski arvan, et peame muutma raporti pealkirja, nagu seda juba mainisin kalanduskomisjoni arutelul, põhinedes raportitel, mille on koostanud suur hulk teadlasi, keskkonnaorganisatsioone ning isegi selle valdkonna mõne haru esindajad.

Hariliku tuuni taastamiskava asemel peaksime kõnealust määrust nimetama taastamata jätmise kavaks, või veelgi parem, tuunikala hävituskavaks. Olgem selles osas ausad: kui vale nime kandev taastamiskava ICCATi kohtumisel Dubrovnikus heaks kiideti, hoiatas teaduskomisjon meid juba siis, lubage mul tsiteerida, et „üldiselt näitavad esialgsed tulemused, et rakendatavad abinõud ei täida suure tõenäosusega kõnealuse kava kõiki eesmärke, kuigi sellega astutakse samm õiges suunas“. Ühtlasi lisati, et „kui neid täiuslikult ellu viia ning kui varude täiendamine tulevikus on enam-vähem sama, mis 1990ndatel, ning seda ei mõjuta reproduktiivne biomass, taastuvad kalavarud 50protsendilise tõenäosusega 2023. aastaks, kui järgitakse käesolevas määruses kehtestatud abinõusid“.

Teisisõnu on taastamiskava eesmärki igal juhul keeruline täita, olgu selle põhjuseks siis abinõude ebatäiuslik rakendamine või kalavarude taseme langus praegusest allapoole, mille põhjuseks on reproduktiivse biomassi vähenemine; kirjeldatud nähtused võivad ka korraga esineda.

Kordan, et võtsin käesoleva kõne koostamisel aluseks teaduslikud aruanded. Nagu kõigest sellest veel vähe oleks, toimis taastamiskava, mida esimest korda 2007. aastal ellu rakendati, praktikas sedavõrd halvasti, et Euroopa Liit ületas oma normi 26% võrra, mille järel sunniti riikidele, iseäranis Prantsusmaale ja Itaaliale, kes ei suutnud eeskirju järgida, ennekuulmatult peale kohtumenetlused.

Loomulikult paneb mind muretsema teadmine, et järjekordne riik, nimelt Hispaania, eksportis 2006. aastal peaaegu 9000 tonni tuunikala, olles ametlikult püüdnud vaid 4700 tonni, millele on tähelepanu pööranud organisatsioonid nagu Greenpeace või Adena.

Lõpetuseks on huvitav teada saada, mis abinõusid kavatsevad komisjon ja riikide valitsused rakendada, et kontrollida või isegi vähendada kalalaevade suurusi, võttes arvesse, kuivõrd raske on uskuda, et suudame püüki vähendada, kui meie kalalaevade hulk aina suureneb ning nende kvaliteet üha paraneb. Need samad sõidukid elavad enamasti Euroopa toetustest. Ehk suudetakse ICCATi kohtumisel Antaalias, Türgis, millest kolleegid Marie-Hélène Aubert ja Michael Earle praegu osa võtavad, leida kõnealustele küsimustele lahendusi.

Minu arvates on lõplik kokkuvõte ühteaegu lihtne kui ka ärevust tekitav: kõik näitajad osutavad asjaolule, et kalavarude olukord on halvem kui ka kõige optimistlikumad ennustused. Mõned isegi ütlevad, et see on pöördumatu. Võttes olukorda arvesse, on raske uskuda, et kõnealust määrust nimetatakse taastamiskavaks ning mitte kuidagi teisiti.

 
  
MPphoto
 
 

  James Nicholson (PPE-DE). - Härra juhataja, kõigepealt tahaksin ka mina tänada raportööri. Tulemuste saavutamine mistahes taastamiskava abil on alati keeruline. Kõnealune kava on samasugune nagu kõik muud mitmeaastased taastamiskavad, aga seekord käib see hariliku tuuni kohta. Ma loodan väga koos paljude teistega, et see kava on edukas.

Minul on sellel alal ainult üks kogemus seoses tursavarude taastamiskavaga Iiri meres. Kalurid ei saanud tol korral mitte mingisugust kompensatsiooni nende aastate eest, kui neil ei lubatud kala püüda. Ma olen veendunud, et kaks halba ei võrdu kunagi heaga. Kui on tegemist kalavarude säästmisega, tuleb ka olla valmis hüvitist maksma, ma ei usu et oleks veel mingi muu võimalus. Hea on ju küsida millegi ohverdamist, aga selle eest tuleb ka maksta.

Ma saan aru, et see raport puudutab eelkõige Vahemere kalureid ja neid kes tegelevad kalapüügiga Atlandil. Majanduslikus ja sotsiaalses mõistes muutuvad olud nende kalurite jaoks väga raskeks. Tegemist on selle piirkonna kalurite valdava osa jaoks väga tõsise mõjuga. Sellegipoolest on hariliku tuuni varude säilitamine ja kaitsmine ülimalt oluline.

 
  
MPphoto
 
 

  Paulo Casaca (PSE). - (PT) Härra juhataja, lugupeetud volinik, minagi soovin õnnitleda raportööri Braghettot suurepärase töö eest. Ühtlasi soovin ettekannet alustada arvamusega, et kõige tabavam näide kehtiva kalanduspoliitika suutmatusest tagada kõnealuse tegevusala järjepidevus on hariliku tuuni praegune olukord iseäranis Atlandi ookeani idaosas ja Vahemeres. Kõnealusele probleemile jõuti alles hiljuti jälile kalanduse peadirektoraadi korraldatud huvipakkuva uuringu kaudu, ning siinkohal soovin tänada härra Borgi, kes vaevus selle tulemusi avaldama.

Fakt on see, et ranged meetmed, mida mainitud piirkondades rakendatakse ning mis lõpetavad enne käesoleva aasta lõppu igasuguse kalapüügi, püüdes likvideerida olulise osa alustest, mille tulemus võib olla kogu tegevusala halvamine (isegi kui see lõpuks ikkagi nii ei lähe), on ühise kalanduspoliitika otsene tagajärg – kalanduspoliitika, milles juhtkonna otsused ja tegelik rakendamine ning kontroll ei ole omavahel kooskõlas ning kus kalandusühingute ja juhtivate ametivõimude tegevuse on võtnud Euroopa Liit oma ainupädevusse, kes ei ole aga seda kunagi kasutanud.

Keskkonda säästev, kuid majanduslikult vähem tulus ridva ja õngenööriga kalapüük pidi rammu katsuma nüüdisaegsete tehnoloogiatega ja äärmiselt keerukate vahenditega, mis osutusid lühiajalise töö jaoks võrreldamatult tulutoovamaks, kuid kahjustasid keskkonda, ning kõnealuste kalalaevade tegevust piiravaid meetmeid kehtestatakse alles nüüd. Toetan ja rõhutan igati kolleegi Miguéleze sõnu traditsiooniliste kalapüügiviiside edendamise hädavajalikkuse kohta.

Paratamatu oht, et harilik tuun kaob kaubandusest, peab meid sundima pakiliselt rakendama asjakohaseid meetmeid, mis on seotud kogu ühise kalanduspoliitikaga.

 
  
MPphoto
 
 

  Ioannis Gklavakis (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, nõustun enamasti härra Braghetto seisukohaga tuunivarude taastamise kohta. Usun, et me kõik ju tahame, et meres oleks piisavalt kalavarusid.

Sellegipoolest lubage mul tunda muret kahe küsimuse pärast. Esiteks soovitakse luua süsteemi, mille järgi kalapaadid peavad kontrolli tagamiseks koostama tuunipüügi üksikasjaliku plaani. Usun, et kõnealuse püügiplaani kehtestamisega luuakse olukord, kus seda nõuet suudavad täita vaid suured tuunipüügilaevad, mitte väikesed tuuni- ja teiste kalade püügiks mõeldud veesõidukid

Me kõik tahame tuunipüüki kontrollida, kuid ei soovi jätta kõrvale väikeste kalapüügisõidukitega riike, millel on kõigele lisaks tugevad kalastustraditsioonid.

Teiseks kõnelen kolmandast muudatusettepanekust, mis seob nuumkasvanduste tootlikkuse riikliku kvoodiga. Punast tuuni kasvatatakse Euroopa Liidus nendes riikides, milles ei kehti ranged normid.

Näiteks minu riik ei ole normide tõttu just kõige soositum paik tuuni kasvatamiseks. Teisest küljest on meil selleks jällegi võrdlemisi suured võimalused. Miks siis peaksime vähendama nuumkasvanduste tootlikkust meile määratud kvoodi tasemele?

Kokkuvõtteks lubage mul mainida vastuvõtmatut asjaolu, et septembris keelati igasugune tuunipüük, sest kaks Euroopa Liidu riiki püüdsid kalakoguseid, mis rahuldasid kõikide liikmesriikide püügivajadused. Kõnealuseid riike tuleb asjakohaselt karistada. Teisest küljest peavad need riigid, kes jäid sel aastal püügiloast ilma, tohtima järgmisel aastal püüda selle võrra rohkem kalu, millest neid ilma jäeti. Samal ajal tuleb meil viivitamatult leida moodus kalapüügi kontrollimiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Robert Navarro (PSE) . – (FR) Härra juhataja, lubage mul alustada raportööri härra Braghetto tänamisega suurepärase töö eest. Kuna ICCATi läbirääkimised on veel pooleli, ei oska me öelda, milline saatus ootab kalureid järgmisel aastal. Sellegipoolest teame täpselt, et sel suvel juhtus midagi väga tõsist ning et peame põhjalikult vaatama üle kalapüügi kontrollimeetmed. Mul on hea meel, et komisjon tegeleb kõnealuse probleemiga, kuigi kardan, et mõningaid eelmisel kuul välja pakutud meetmeid ebaseadusliku kalapüügi lõpetamiseks ei võeta nõukogus kuigi hästi vastu.

Tulgu, mis tuleb, loodan Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuur suudab kehtestada asjakohaseid meetmeid, et juhtida Euroopa jõupingutusi kõnealuste kontrollide rakendamiseks, sest riiklikud kontrollsüsteemid ei toimi. Meie hispaania, portugali ja kreeka sõpradel on ju väga tore pasundada Prantsusmaa ja Itaalia laevade käitumisest ning sellest, kuidas kukkusime läbi mainitud riikide kontrollimises. Kuid kõik ju teavad, mis tegelikult juhtus! Oleme teadlikud, et kõik riigid on oma kalalaevade ebaseaduslikku tegevust liiga pikalt varjanud. Meeldigu see meile või mitte, kuid just seetõttu peame tugevdama Euroopas kontrolli, ning olen veendunud, et vajame selleks ühtlasi ka Euroopa rannavalvet.

Samuti peame määrama karistused üleliigse kalapüügi jaoks. ICCAT otsustab tõenäoliselt ühendust trahvida ning seejärel karistame meie omakorda jällegi teos süüdlaseks jäänud liikmesriike. Prantsusmaa valitsus on tõstnud kisa, keeldudes mis tahes kokkulepete tegemisest, ning lubanud, et päid veel hakkab lendama. Loodan, et kõnealused karistused – mis jäänuks tõhusa kontrollsüsteemi korral olemata – on karmid, kuid õiglased ja tasakaalus. Ühtlasi loodan, et riike, kes tegelevad traditsioonilise tuunipüügiga, mis mõjutab kalavarusid oluliselt vähem, ei karistata teiste vigade pärast.

Kuna teadlased on kindlaks teinud, et Euroopa kalapüügi maht on hariliku tuuni tagavarade jaoks ebavõrdeliselt suur, tahan lõpetuseks kasutada võimalust, et küsida härra volinikult, kust leitakse raha selle jaoks, et õpetada pankrotistunud kaluritele uusi ameteid.

 
  
MPphoto
 
 

  Joe Borg, komisjoni liige. − Härra juhataja, ma tahaksin kõigepealt tänada lugupeetud parlamendiliikmeid huvitavate mõtete eest.

Sellest arutelust koorus välja, et meil on ühine eesmärk tõhusalt tegeleda ohtliku olukorraga, mis ähvardab hariliku tuuni varusid. Kõige parem võimalus tuunivarude taastamiseks on Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni taastuskava elluviimine. Sellega seoses tänan ma parlamenti ettepaneku eest riiklike kalastuskavade kohta, mis on tõhus vahend ülepüügi reguleerimiseks.

Mis puudutab erandite küsimust, siis komisjon ei saa Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni poolt vastu võetud kava muuta. Kõik lepinguosalised riigid on nende eranditega nõustunud. Lubage mul meenutada, et erandid tehti harrastuskalameestele ja mõnele hooajalisele püügile, kuna nende mõju väljapüügile on väike. Lisaks sellele tuleb nende eranditega seoses kinni pidada rangetest tingimustest, nagu piirangud laevade arvu, püügikoguste ja kindlaksmääratud sadamate suhtes. Võimalik, et taastuskava vaadatakse 2008. aastal uute eksperthinnangute või ilmsiks tulnud vajakajäämiste alusel uuesti läbi.

Mis puutub proua Miguélez Ramose poolt tehtud ettepanekusse, kes soovis kahe konkreetse Atlandi ja Aadria mere juhtumi laiendamist kogu kavale, siis need on väga spetsiifilised ja ebaolulised juhtumid. Nende laiendamine muudele valdkondadele nõuaks Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni taastuskava muutmist. Seda ei saa kindlasti teha käesoleval aastal. Me ei soovi taas avada Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni kava arutelu. Selle läbivaatamine on ette nähtud aastaks 2008, kuid arvestades kahe erandi suhtes tehtud kriitikat, oleks väga raske erandjuhtumite ulatust veelgi laiendada.

Ülepüügiga tegeletakse liikmesriikide poolt esitatavates riiklikes kavades, milles tuleb püügivõimsused ja väljapüük tasakaalustada. Lisaks sellele õnnestus meil aruteludes nõukoguga parema eeskirjadele vastavuse saavutamiseks sisse viia tõhustatud kontrollimeetmed. Aastal 2008 keskendame me jõupingutused kontrollimeetmete tugevdamisele.

Me nõuame ühtlasi, et Euroopa Kalandusfondist eraldatakse rahalisi vahendeid laevade ekspluatatsiooni lõpetamiseks nendes liikmesriikides, kus on ülepüügi võimalused, eeskätt hariliku tuuni osas.

Küsimuses, kuidas tagada muude, kolmandatele riikidele kuuluvate kalalaevade puhul Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni eeskirjadest kinnipidamine, võiksin öelda, et Rahvusvahelise Atlandi Tuunikaitse Komisjoni eeskirjad kehtivad kõigi osalevate riikide kohta ja me eeldame, et nad kõik peavad hariliku tuuni taastuskava eeskirjadest ja tingimustest kinni. Kui nad seda ei tee, tõstatame me selle küsimuse nii Rahvusvahelises Atlandi Tuunikaitse Komisjonis kui kahepoolsetes suhetes. Kui need riigid siiski keelduvad oma kohustusi täitmast, kaalume me võimalikke vastumeetmeid.

Kahe riigi ülepüügi küsimuse osas ma juba ütlesin, et me toetame riiklikke kalastuskavasid ja see kajastub ka eesistujariigi kompromissettepanekus, mida kõik novembri nõukogul osalevad liikmesriigid loodetavasti toetavad.

Ülepüügi eest tuleb teha tagasimaksed nagu Antalyas kokku lepiti. Selle tulemuseks on ajavahemikul 2009 kuni 2011 aastase püügikoguse vähendamine 1480 tonni võrra. Kalapüügi vähenemist kompenseeritakse riikidele alates aastast 2008.

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Istung on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Francesco Musotto (PPE-DE), kirjalikult. – (IT) Barghetto raport sisaldab palju mõtlemisainet hariliku tuuni tagavarade taastamise üle. Kõnealuse kavaga kehtestatakse püügile rangemad piirangud, eesmärgiga kaitsta ohustatud liikide tagavara. Sellele vaatamata on oht, et mainitud algatusest ei piisa, kui Euroopa Liit ei suuda rakendada meetmeid, et võidelda kõnealuse küsimuse sotsiaalmajanduslike tagajärgedega. Õnneks pööratakse raportis sellele kitsaskohale tähelepanu ning pakutakse välja asjakohaseid abinõusid, kuidas komisjoni ja ICCATi soovitusi edukalt rakendada.

Sotsiaalmajanduslikult seisukohast vaadatuna on tuunipüük traditsiooniline tegevusala ning tuhandete perekondade ainus sissetulekuallikas: kui selle täiesti ära lõpetame, peab Euroopa Kalandusfond hakkama kaluritele rahalist hüvitist maksma.

Liikmesriigid peavad samuti karistama ebaseaduslikku kalapüüki, mis on tuunivarude kadumise tegelik põhjus. Ei ole suurt mõtet materdada ausaid kalureid, kui tõeliste mereröövlite peatamiseks ei rakendata mingeid abinõusid.

Viimasena tahan öelda, et kõik Euroopa Liidu riigid peavad vastastikku pidama kokkulepetest kinni, sest ei ole ju mingit mõtet ohverdada kalaliikide kaitseks meie endi kalureid, kui teised riigid, mille all pean iseäris silmas Liibüat ja Türgit, aga ka Hiinat ja Jaapanit, ei rakenda endi vetes rangeid eeskirju. See annab neile Euroopa kalurite ees konkurentsieelised ning ei lahenda tuunivarude ammendumise küsimust.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika