Istungi stenogramm

Neljapäev, 15. november 2007 - Strasbourg

3. Sotsiaalse tegelikkuse hindamine (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni nimel Elizabeth Lynne’i esitatav raport sotsiaalse tegelikkuse hindamise kohta (2007/2104(INI)) (A6-0400/2007).

  Elizabeth Lynne (ALDE), raportöör. – Proua juhataja, soovin alustuseks tänada variraportööre. See, et niivõrd mahukas raportis ei ole tehtud täiskogus hääletatavaid muudatusi, näitab, et see on tõesti tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raport, mille üle me võime kõik uhked olla. Sooviksin tänada ka komisjoni tiheda koostöö eest ja eesistujariik Portugali selle eest, et ta seadis sotsiaalpoliitika oma eesistumise ajal kesksele kohale.

Me seisame Euroopas silmitsi tohutu väljakutsega. Selleks väljakutseks on õiglus. Küsimus on kaotatud potentsiaalis, suutmatuses elada ilma teiste armuandideta ning diskrimineerimise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuseta.

Meie eesmärk on selge: me tahame võimalusi laiendada, et kedagi, olenemata tema taustast või oludest, ei jäetaks kõrvale. Euroopa tulevikunägemuseks peab olema vabadus ja võimalused kõigile, suurendades töötamisvõimalusi ja -stiimuleid ning tugevdades samas töövõimetute „turvavõrku“.

2007. aastal on faktid jahmatavad: 72 miljonit Euroopa kodanikku elab endiselt vaesuses, 8% kõikidest Euroopa Liidu elanikest kannatab tänapäeval töötajate vaesuse all. See on tõeliselt masendav statistika. Kuid mida see tegelikult tähendab? See tähendab, et iga kuues kodanik elab praegu allpool vaesuspiiri – iga kuues! Paljud inimesed ei usuks, et see võib 2007. aastal võimalik olla. Viiskümmend aastat pärast Rooma lepingu sõlmimist, pärast 50 aastat majanduskasvu, kuulub 10% inimestest leibkondadesse, kus kellelgi ei ole töökohta! Igas mõttes on vaesus üheks Euroopa suurimatest sotsiaalsetest probleemidest, mistõttu peab sotsiaalse tõrjutuse vähendamine olema kõikide meie poliitikate keskmes.

Mõningates valdkondades teeme me edusamme, kuid olgem ausad: enamikus aga mitte. Rikaste ja vaeste vaheline lõhe paljudes ELi liikmesriikides kasvab. Sissetulekuga seotud vaesuse kõrvaldamine peab jääma liikmesriikides kesksele kohale, kuid iga kuuenda kohta, kes elab majanduslikus vaesuses, on veel palju neid, kes on ühiskonnas muudel põhjustel tõrjutud. Me peame tunnistama, et paljudel peredel – isegi paljudel üksikisikutel – on keerukamaid probleeme kui pelgalt väike sissetulek. Tõkked võimalustele juurdepääsul on keerukad. Varajane sekkumine on tähtsam kui miski muu. Ennetamine on loomulikult parem kui ravi.

Me teame, et Ühendkuningriigis saab teismelise ema tütrest kolm korda tõenäolisemalt ise teismeline ema, me teame, et süüdimõistetud isa pojad võivad rohkem kui neli korda tõenäolisemalt saada kuriteos süüdi mõistetud kui need, kelle isa ei ole süüdi mõistetud. Siiski on paljudes valdkondades tarvis jalgratas uuesti leiutada. Me peame vaatama, kuidas muud ELi riigid tegelevad nende küsimustega, ja neilt õppima. Me peame parimaid tavasid tõhusamalt jagama. Näiteks, Soome on juurutanud tervikliku, jätkusuutliku lähenemisviisi, mis on osutunud kodutute arvu vähendamisel uskumatult tõhusaks. Samas Taani rakendab uut poliitikat, mis parandab kauaaegsete kodutute elukvaliteeti, selle asemel, et püüda neid vaid lõimida ühiskonna põhiossa. Belgias teevad vaesust kogenud inimesed koostööd sotsiaaltöötajatega, et aidata nendel paremini mõista vaeste vajadusi.

Alati ei ole töötus see, mis põhjustab vaesuse: töötajate vaesus on samuti probleemiks. Seepärast olen üles kutsunud jagama parimaid tavasid inimväärse alampalga võimaldamise vallas kõikides liikmesriikides. Vähemalt viiel ELi liikmesriigil isegi ei ole seda. Samamoodi peame me sundima kõiki liikmesriike kehtestama minimaalse äraelamiseks vajaliku sissetuleku kõigile.

Liikmesriigid peavad tegema enamat ka selleks, et vältida ka kaitsetute töötajate ärakasutamist, tagada, et puuetega inimesed ja vanurid saavad tööd, vältida inimkaubandust, kaitsta varjupaigataotlejate õigusi, tagada kõigile võrdne juurdepääs tervishoiule ja ühiskondlikele teenustele, lõpetada vaimse tervise häiretega inimeste teotamine ning edendada edasiviivamat lähenemisviisi uimasti- ja alkoholiprobleemidele.

Need on vaid mõned küsimused, mida selles raportis on käsitletud. Euroopa tulevikunägemuseks peab olema vabadus ja võimalused kõigile. Seepärast on niivõrd tähtis tegeleda mehhanismide loomisega Euroopa tasandil, et parimate tavade jagamine muutuks tegelikkuseks.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Proua juhataja, daamid ja härrad, alustuseks sooviksin õnnitleda raportööri, pr Lynne'i väga huvitava ja kõikehõlmava raporti eest. Mul on hea meel tõdeda, et Euroopa Parlament on otsustanud tegeleda üsna laia sotsiaalküsimuste valikuga, mida see raport hõlmab, küsimustega, mis tuleb lahendada kiiremas korras. See raport on märkimisväärne panus sotsiaalse tegelikkuse pidevasse hindamisse.

See dokument valmis ajal, mil komisjon ja liikmesriigid uurivad võimalusi tugevdada Lissaboni strateegia sotsiaalset mõõdet. Me peame tegelema oma kodanike hirmudega ja mõistma, et sotsiaalne õiglus on nende jaoks üks võtmeprobleemidest. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Euroopa Liit peaks etendama võtmerolli rohkem lõimunud ja sidusate ühiskondade toetamisel.

Nagu president Barroso ütles eile hommikusel tähtsal arutelul ülemaailmastumise üle, on Euroopa Liit teinud Lissaboni eesmärkide saavutamisel märgatavaid edusamme. Luuakse uusi töökohti: ainuüksi eelmisel aastal loodi 3,5 miljonit uut töökohta. Töötuse määr on langenud umbes 7%-ni. Kuigi see määr on ikka veel liiga kõrge, on see viimase 10 aasta madalaim. Majanduskasv on olnud rahuldav, hoolimata hiljutisest rahanduslikust ebastabiilsusest.

Kuid me ei tohiks loorberitele lebama jääda. Lissaboni strateegia rakendamine on olnud ebaühtlane ja kõik selle eesmärgid ei ole saavutatud. Tõepoolest, 12 miljonit inimest on ikka veel töötud ning sageli on nendeks noored või pikaajalised töötud, kellel on kehvad väljavaated erialaseks arenguks või ühiskonnas edasipürgimiseks, 8% Euroopa tööjõust kannatab töötajate vaesuse all, 78 miljonit Euroopa kodanikku kannatab vaesuse all ning iga viies Euroopa Liidu kodanik kannatab kehvade elamistingimuste all.

Lühidalt öeldes, meie ühiste sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks on vaja teha enamat. Nüüd, mil me näeme Euroopa Liidu strateegia positiivseid tulemusi kasvu ja tööhõive vallas, on õige aeg alustada sotsiaalsete eesmärkide suunas liikumist.

Ma tervitan raportis sisalduvat viidet vaesuse ja tõrjutuse küsimustega tegelemiseks vajalikule poliitilisele tahtele ja otsustavusele. Ka mina tunnen, et laste vaesusega tegelemine, diskrimineerimisega võitlemine ja mitmekesisuse suurendamine on pakilised küsimused. See tähendab loomulikult asjakohaste õigusnormide ülevõtmist siseriiklikku õigusse ja vajadusel menetluse algatamist nende liikmesriikide vastu, kelle puhul on tuvastatud Euroopa Liidu õiguse rikkumisi.

Raportis vaadeldakse ka tõkkeid, mis takistavad osalemist ühiskonnaelus ja lõimumist tööturuga. Ma nõustun, et me peame ühendama tugimeetmed sobivate turvavõrkudega, tagamaks, et kedagi ei jäeta kõrvale.

See hoiak peegeldub hiljutises komisjoni teatises aktiivse kaasamise kohta. Selles teatises määratletakse aktiivse kaasamise tasakaalustatud ja strateegilise käsitluse kolm põhielementi:

– juurdepääs ühtsetele tööturgudele;

– parem juurdepääs teenustele;

– piisav sissetulekutoetus.

Selle teatisega käivitatakse ka sotsiaalpartneritega nendes küsimustes peetavate nõupidamiste teine etapp, et tõhustada Euroopa Liidu koostööd aktiivse kaasamise vallas.

Pärast neid nõupidamisi kavatseb komisjon koostada soovituse aktiivse kaasamise üldpõhimõtete kohta, mis on kavandatud 2008. aasta teise poolde. Veel ühes teatises, mis võetakse vastu järgnevatel nädalatel, esitab komisjon ka uued meetmed puuetega inimeste aktiivse kaasamise toetamiseks.

Komisjon on Euroopa Parlamendile tänulik järjekindlate jõupingutuste eest diskrimineerimise vastu võitlemisel. Nagu öeldud komisjoni 2008. aasta õigusloome- ja töökavas, esitab komisjon 2008. aastal asutamislepingu artikli 13 alusel ettepanekud kaitsealase seaduselünga probleemi lahendamiseks. Ettepanekud, mis tuleks vastu võtta järgmiseks suveks, põhinevad Euroopa Parlamendiga peetud pikaajalisel dialoogil, seoses Euroopa aastaga 2007 “Võrdsed võimalused kõigile” omandatud kogemustel ning laiaulatuslikul avalikul arutelul.

Euroopa Liit on teinud märgatavaid edusamme soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel ning Euroopa Parlament on olnud tähtis partner selles protsessis. Siiski peame me tulevikus jätkama soolise võrdõiguslikkuse tugevdamist. See on põhiõigus, samuti elutähtis eeldus Euroopa eesmärkide saavutamisele kasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse vallas. Seetõttu tervitan ma eriti raporti osa, mis käsitleb soolist võrdõiguslikkust.

Alates Amsterdami lepingu sõlmimisest on liit teinud edusamme kõikides soolise võrdõiguslikkuse valdkondades ning alates 2003. aastast puuetega inimeste võrdsete võimaluste vallas. Sellegipoolest on mõlemas valdkonnas veel palju tööd teha. Tõsiasi, et mitmekordne diskrimineerimine ei ole endiselt kadunud, on tugev pooltargument võrdsete võimaluste pidevale rõhutamisele kõikides valdkondades. Seda teemat käsitletakse komisjoni teatises, mis on kavas võtta vastu 2008. aastal ja mis põhineb seoses Euroopa aastaga 2007 “Võrdsed võimalused kõigile” saadud õppetundidel.

Daamid ja härrad, muutused ELi sotsiaalses olukorras tulenevad loomulikult meie ühiskonna arengust ning muutustest üldises käsitluses tervikuna. Sellest hoolimata olen veendunud, et põhiidee, s.o tasakaalu leidmine majanduslike ning sotsiaalsete ja ökoloogiliste tahkude vahel, on endiselt täiesti kehtiv. Seega lasub meil kohustus jätkata uute lähenemisviiside otsimist, mis aitavad meil jagu saada ikka veel esinevatest probleemidest.

  Miroslav Mikolášik, keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamuse koostaja. – (SK) Kuigi liikmesriikides on vaja jälgida sotsiaalset olukorda ja sotsiaalpoliitikat, et tuvastada liidu ees seisvad probleemid ja ülesanded, on nendega tegelemiseks võetavad meetmed veelgi tähtsamad.

Mis puutub rahvatervisesse, siis peaksime keskenduma probleemidele, millega ELi kodanikud puutuvad kokku tervishoiu vallas. Me peame koostama rahvatervise strateegiad, mis parandavad meie elukvaliteeti, et eelkõige vältida haigusi ja nendega tõhusalt võidelda, võttes arvesse demograafilisi suundumusi ja kasvavat keskmist eeldatavat eluiga. Samas tuleks nendes strateegiates arvesse võtta kodanike vajadust heatasemeliste, kättesaadavate ja usaldusväärsete tervishoiuteenuste järele kõikides ühiskonnakihtides, olenemata nende sotsiaalsest seisundist, vanusest või elukohariigist.

Me peaksime erilist tähelepanu pöörama kõige ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele, nagu kehalise või vaimse puudega inimesed ning vanurid ja lapsed. Pidades silmas kasvavaid tervishoiukulutusi, peaksid liikmesriigid rakendama tõhusaid meetmeid, nagu sihipärased teavituskampaaniad, geneerilised ravimid, uute tehnoloogiate kasutamine, vastastikuse abistamise meetmed kohalikul tasandil või suurem põlvkondadevaheline ja perekonnasisene ühtekuuluvustunne. Lisaks sellele peaksid liikmesriigid koostöös komisjoniga töötama välja poliitika ja toetama Euroopa algatusi, et võidelda suitsetamise, alkoholismi ja rasvumuse vastu, aidates seeläbi parendada meie kaaskodanike elukvaliteeti.

Viimane, kuid mitte tähtsusetu punkt on see, et me peaksime keskenduma kehtivate rahvatervisealaste õigusnormide tõhusale rakendamisele. Liikmesriigid ja komisjon peaksid tagama vee, õhu ja pinnase kvaliteeti ning mürasaastet käsitlevate ühenduse õigusnormide kohaldamise, samuti keemiatooteid, sealhulgas REACHga hõlmatuid käsitlevate määruste rakendamise.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamuse koostaja. – (PT) Selles arvamuses rõhutab naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon, et vaesusel ja sotsiaalsel tõrjutusel on palju tahke, kuid et tähtsaimad neist on perekondade majanduslik olukord, eluasemetingimused ning juurdepääs haridusele, tervishoiule ja pikaajalisele hooldusele.

Parlamendikomisjon rõhutab, et naised ja lapsed on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse peamised ohvrid, ning märgib, et oht on veelgi suurem sisserändajata, vanurite, puuetega inimeste ja ühe vanemaga perede liikmete puhul. Ta märgib ka, et keskmiselt langeb haridussüsteemist välja 15% õpilastest, kuid et mõnedes riikides, nagu Portugal, on see määr niivõrd kõrge kui 40%, mis annab põhjust muretsemiseks seoses noorte tüdrukute harimise ja koolitamisega.

Parlamendikomisjon rõhutab, kuivõrd tähis on tagada kvaliteetsed avalikud teenused, kindel riiklik ja üleüldine sotsiaalkindlustussüsteem, suur sotsiaalne kaitstus ja kvaliteetne tööhõive ning tagada tõhus sooline süvalaiendamine sellise riikliku poliitika sõnastamisel ja rakendamisel; lõpetuseks ta ergutab komisjoni ja liikmesriike seadma naiste lõimimine ühiskonda ja naiste õigused absoluutsele esikohale, muutes vastavalt oma sellekohast poliitikat, sealhulgas tulujaotuspoliitikat.

  Edit Bauer , fraktsiooni PPE-DE nimel. – (HU) Tänan teid väga, proua juhataja. Volinik, daamid ja härrad, on selge, et pr Lynne’i raport, mille puhul ma teda südamest õnnitlen, ei ole ega tohigi olla viimane sõna sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalpoliitika ümberkujundamise küsimuses.

Me kipume sageli arvama, et Euroopa sotsiaalmudel on ajatu, kuid on selge, et sotsiaalpoliitika peab samuti muutuma, mitte ainult ülemaailmastumise teel, vaid ka majanduse, sotsiaalsete ootuste, demograafiliste väljakutsete ja muutuvate väärtuste kaudu, sest me peame leidma sobivad lahendused meie ees seisvatele ülesannetele. Sel põhjusel tuleb tervitada ka komisjoni algatust koostada mingisugune loend Euroopa elanikkonda vaevavatest sotsiaalsetest probleemidest.

On ilmselge, et ligi 500 liidu kodanikku ei ole üks ühetaoline mass. Hoolimata tõigast, et sissetulekuerinevused vanade liikmesriikide vahel vähenevad, liiguvad rikaste ja vaeste piirkondade vahelised erinevused ikka veel kasvavas suunas. Kümne uue liikmesriigi elanikkonnast kaks kolmandikku elab vaestes piirkondades, kus sissetulekutase moodustab poole või vähem kui poole keskmisest sissetulekust vanades liikmesriikides Olukord on veelgi hullem Bulgaarias ja Rumeenias, kus keskmine sissetulek ei moodusta isegi ühte kolmandikku elanikukohasest sissetulekust vanades liikmesriikides.

Ei ole kahtlustki, ei vaesusega võitlemiseks peame me põhjalikumalt tutvuma vaesuse erinevate ilmnemisvormidega. Kuid selleks vajame me uusi vaesusnäitajaid, sest seni on meil olnud vaid terviklikud andmed suhtelise vaesuse ohu kohta.

Seepärast ootame me pikisilmi komisjoni sellekohast teatist. Raportis juhitakse tähelepanu ka uutele vaesumisohtudele. Näiteks, me teame vähe selle kohta, kuivõrd ohtlik on elanikkonna võetud võlakoorem. 15 vanast liikmesriigist 12 ületab elanikkonna inimesekohane võlg 16 000 eurot, mis moodustab 90% perekonna keskmisest aastasissetulekust.

Lubage mul öelda veel üks viimane lause, proua juhataja. Raportis juhitakse jällegi tähelepanu laste vaesuse vastu võitlemisele, mis on meie arvates äärmiselt tähtis.

  Richard Falbr, fraktsiooni PSE nimel. – (CS) Proua juhataja, volinik, esiteks sooviksin tänada pr Elizabeth Lynne’i väga hea raporti ja suurepärase koostöö eest. Sotsiaalne tõrjutus on tingitud paljudest teguritest ja oleks tõesti kahetsusväärne, kui seda raportit ei kasutataks järeltegevuseks. Sooviksin oma kõnes rõhutada avalike teenuste tähtsust ja nende panust vaesuse ja tõrjutuse kõrvaldamisse. Pärast erastamist muutuvad avalikud teenused kallimaks ja vähem kättesaadavaks. Mul on kahju, et me ei ole suutnud vastu võtta seisukohta, millega taunitakse riike, kes kehtestavad madala baasmaksu, mistõttu on võimatu koguda piisavalt vahendeid riigi sotsiaalülesannete täitmiseks. Liikmesriikidel oleks järeleproovitud meetodite alase teabevahetuse raames kindlasti kasulik teavitada üksteist oma edusammudest. Loomulikult tervitaksin ka teabevahetust meetodite vallas, mis ei tasunud end ära või andsid isegi tagasilöögi. Ma tean, et seda ei tehta, kuid ma olen kindel, et see oleks kasulik, kui sotsiaalpartnerid ja valitsusvälised organisatsioonid seda teeksid.

Tagamaks, et üha enam liikmesriikide kodanikke ei muutuks sõltuvaks sageli ebatäiuslikust sotsiaalhoolekandest, on eeskätt oluline piisava arvu suhteliselt hästi tasustatud töökohtade olemasolu. Me ei saa leppida tõsiasjaga, et mõned töötavad inimesed sõltuvad pahatihi sotsiaalhoolekandest. Järelikult peame me püüdma kehtestada piisava alampalga kõikides liikmesriikides kas seadusandluse või kollektiivlepingute abil, sõltuvalt riigi tavadest. Tõhustatakse vanaduspensioni süsteemide kohandamiseks tehtavaid jõupingutusi. Alustala – riikliku vanaduspensioni süsteemi – säilitamiseks meetmete võtmisel peaksid kõik liikmesriigid järgima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioone, mille nad on ratifitseerinud. Puuetega inimeste lõimimine tööturuga on eriti tähtis. Seepärast peame me kriitiliselt vaatama nende riikide tegevust, kes on tühistanud mitmesugused puuetega inimeste töökohtade arvu suurendavad soodustused, ning Tšehhi Vabariik on üks neist.

  Ona Juknevičienė, fraktsiooni ALDE nimel. – (LT) Õnnitlused minu kolleeg pr Lynne’ile raporti koostamise ja poliitilise kompromisse saavutamise puhul, milles võetakse arvesse erinevate erakondade arvamusi liidus valitseva sotsiaalse tegelikkuse suhtes.

On tõsi, et liikmesriikide valitsused on otseselt vastutavad vaesuse vähendamise eest. Nende ülesanne on võtta meetmeid, tagamaks, et inimestel on töökohad, et lapsed käivad koolis ja et vaeseimatele antakse sotsiaalabi.

Siiski on liidu roll vaesuse ja ebavõrdsusega seotud probleemide lahendamisel ka edaspidi samavõrd tähtis. Tõik, et 78 miljonit Euroopa kodanikku elab vaesuses ja sotsiaalne lõhe vaeste ja rikaste vahel üha kasvab, on kõige tõsisem märk sellest, et nii riiklikul kui ka üleeuroopalisel tasandil on vaja tegutseda.

Enamikus liikmesriikidest on kehtestatud piisav miinimumsissetulek. Kuid siiski esineb juhtumeid, et tööandjad ei maksa kehtestatud määra järgi, rikkudes seeläbi seadust. Nagu olen varem mitmel korral maininud, kogevad sellist ebaseaduslikku kohtlemist välismaal töötavad leedulased. Me ei tohiks leppida tööandjate sellise käitumisega.

Ma tervitan liikmesriikide vastust nõukogu üleskutsele vähendada laste vaesust. Siiski ei ole nad veel koostanud oma tegevuskavasid probleemi lahendamiseks. Puuetega inimesed ja vanurid on eriti kaitsetud. Me peame tagama, et neil on juurdepääs vähemalt minimaalsele pikaajalisele hooldusele taskukohase hinnaga. Sotsiaalfond on eraldanud selleks vahendeid. On häbiväärne, et minu riigis on need jäänud kasutamata.

Ma nõustun raportööri seisukohaga kogemuste jagamise ja sotsiaalvalla edulugude eeskujuksvõtmise tähtsuse kohta. On vaja õppida nendelt liikmesriikidelt, kes kasutavad tulemuslikult ELi eraldatud vahendeid, ja jagada nende kogemusi. Daamid ja härrad, et võita meie kodanike usaldust Euroopa Liidu ja selle institutsioonide vastu, peame lahendama nende kõige keerulisemad probleemid.

Oma kõnes, mille Prantsusmaa president, Nicolas Sarkozy pidas selles parlamendis, ütles ta, et prantslased tunnevad, et EL ei hooli neist ega taga sotsiaalset kindlustatust. Prantsusmaa kodanikud ei hääletanud mitte põhiseaduse, vaid Euroopa vastu, sest nad ei tunne end seal turvaliselt.

Komisjon on lubanud koostada raporti, mis põhineb sotsiaalsel tegelikkusel ja sisaldab sotsiaalsete suundumuste analüüsi. Ma loodan, et selles raportis keskendutakse peamiselt tegevusraamistikule, raamistikule, mis määratleb vaesuse või vähendamise või isegi kaotamise viisid Euroopas. Siis suudame võita oma kodanike toetuse ja nad hakkavad ehk tundma, et me töötame nende heaks.

  Sepp Kusstatscher, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Proua juhataja, siin meie ees on palju mõtteid sotsiaalpoliitika kohta, mille eest ma tänan pr Lynne’i. kuna sotsiaalpoliitikal ei ole ELis nii suurt kaalu kui majanduspoliitikal, on see raport mitte ELi hinnang – nagu pealkiri ütleb – vaid pigem loend nõuetest liikmesriikide sotsiaalpoliitilistele meetmetele.

Mul on kaks kommentaari. Sotsiaalpoliitilised küsimused kuuluvad liikmesriikide pädevusse. Euroopa tasandil võime anda vaid soovitusi. Euroopa on tasakaalust väljas, kuna on toimunud majanduslik ühtlustamine, kuid mitte sotsiaalset. Euroopa ei ole pärast 2000. aasta Lissaboni kohtumist muutunud õiglasemaks. Vastupidi, vaesus kasvab. Et tõeliselt vaesusega võidelda ja võimaldada kõikidel ELi kodanike elada väärikalt ja õigluses, vajame me lisaks majandus-, turu- ja konkurentsitahkudele ka sotsiaalset, õiglast ja ökoloogilist siseturgu kõikide inimeste jaoks.

Teiseks: sageli on asi pelkades sõnades ja tegude puudumises. Me teame, millised on probleemid. Tegelikult me ei vaja uurimusi ja analüüse. On aeg lõpuks tegutseda. 2010. aasta kuulutamisest vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastaks ei piisa. Meil on vaja tõhusat vaesusevastast tegevuskava, meil on vaja andmeid – et kõikidel inimestel, sealhulgas töötutel oleks piisav põhisissetulek ja et nad saaksid elada väärikalt. Küsimus on õigluses ja see on kõigile kuuluv inimõigus.

  Eva-Britt Svensson, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (SV) Proua juhataja, pr Lynne, see on hea ülevaade sotsiaalse kindlustatuse puudumisest, mida liiga paljud liikmesriikide kodanikud on sunnitud kannatama. Ülevaade näitab ka seost vaesuse, ülerahvastatuse, sotsiaalse tõrjutuse ja suurema haigestumuse ning lühema eeldatava eluea vahel.

Ülevaade käsitleb õigust eluasemele, õigust töötada, õigust olla sotsiaalselt kindlustatud ning naiste ja puuetega inimeste õigusi. See näitab ka, et hasartmängusõltuvus, alkoholi- ja uimastitarbimine ning suitsetamine suurendavad sotsiaalset tõrjutust. Seetõttu on järelduseks, et liikmesriigid peavad nende probleemidega tegelema.

Seni on hästi läinud, kuid tegelikkus on sageli üsna teistsugune. Sageli on need vaid ilusad sõnad, sest tihti takistab EL mitmesuguste direktiivide ja määruste kaudu, viidates ühtse turu reeglitele ja konkurentsieeskirjadele, liikmesriike probleeme lahendamast.

Lisaks sellele subsideerime me veinitootjaid ja tubakakasvatust. Näiteks, kaupade vaba liikumine takistab Rootsit piirava alkoholipoliitika rakendamisel, mis on väga tähtis. Rootsil on hasartmängude piiramiseks hasartmängumonopol, kuid EL ähvardab pöörduda kohtusse. Samasugune petlikkus valitseb õigustekstide suhtes, mis käsitlevad eksitavat ning lastele suunatud reklaami, sest ELi teine käsi võtab vastu TV-direktiive, mis näevad ette lastele suunatud tooteasetuse ja reklaami.

Sotsiaalset tegelikkust on võimalik muuta, kuid selleks tuleb rahvatervise ja keskkonnaga seotud kaalutlusi pidada tähtsamaks kui ühtse turu konkurentsieeskirju ning sotsiaalhoolekannet ja -kindlustust tuleb pidada tähtsamaks kui dereguleerimist ja erastamist.

Fraktsioon GUE/NGL hääletab raporti poolt ja me teeme ka edaspidi kõik, et parandada kodanike sotsiaalset kindlustatust.

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua juhataja, kui algselt kuulsin sotsiaalse tegelikkuse hindamisest, oli mul hea meel, et keegi tahab tõsiselt arutleda ühiskonna seisundi üle.

Kahjuks pettusin komisjoni dokumente lugedes, kui sain teada, et hindamisel ei käsitletud sotsiaalset tegelikkust, vaid majanduslikke näitajaid.

Ma ei ole veendunud, et majanduslikud näitajad on sotsiaalse tegelikkuse usaldusväärne mõõdupuu. Kui need aga oleksid, siis viimase kümne aasta jooksul parenenud Iirimaa majandusliku seisuga peaks kaasnema sotsiaalse ühtekuuluvuse suurenemine, mitte aga raskete kuritegu, sõltuvuste, enesetappude, võõrdumise, perekondlike häirete, tõrjutuse ja üksilduse kasv, mida me tegelikult näeme.

Me ei küsiks ainult, kas inimesel on töökoht; me küsiksime, kas teda hinnatakse, kaasatakse ja toetatakse kehaliselt, tundeliselt, mõistuslikult ja hingeliselt, ning me uuriksime, kas selle inimese austamine laieneb igale inimesele, olenemata vanusest, suurusest, võimekusest, nahavärvist või mis tahes muust omadusest.

Sotsiaalse tegelikkuse korralikuks hindamiseks vaatleksime ka inimese loodusliku elukeskkonna – perekonna – jätkusuutlikkust. Sellest lähtuvalt ei vaatleks me ainult rikaste ja vaeste vahelist lõhet, vaid perekonna purunemisest ja sotsiaalsest eraldatusest tingitud lõhet.

Sotsiaalse tegelikkuse mõistmiseks peame alustama ühiskonna koostisosaks oleva inimese elu tegelikkusega. Ma toon teile vaid ühe näite ja ma loodan, et see piltlikustab vastuolulisi tulemusi, mida me saame, kui me vaatleme raha ja kui me vaatleme meest või naist. Me kõik nõustume, et naistel peaks olema õigus töötada ja töötamisel olla koheldud võrdõiguslikult. Aga kui me avaldame naistele, kes sooviksid olla väikese lapsega kodus, majanduslikku survet, sundides neid lapsega kodus olemise asemel töötama, täheldame väga kõrget tööhõivemäära ja eeldame, et see tähendab tervemat sotsiaalset tegelikkust. Kui me aga vaatame titat, kes on loomuomaselt sõltuv vahetust lähedusest emaga, ja näeme, millist kahju ta kannatab, mis teadlaste sõnul on neuroloogiline ja elukestev, siis me peame küsima, kas see kõrge tööhõivemäär tegelikult sobib terve sotsiaalse tegelikkuse näitajaks.

Lühinägeliku mõtlemise, ainuüksi ühiskonna majandusliku tahule keskendumise iroonia seisneb selles, et lõppude lõpuks mõjutab majandust kõige enam rahva ja perekonna heaolu inimese tasandil.

Vaadakem häiretega inimeste maksumust riigikassale. Mõelgem kuritegevuse, uimastite, koolist väljalangemise jne maksumusele. Sotsiaalsete probleemide kasv võib majanduskasvu ära nullida. Sõna “majandus” tuleneb kreeka keelest ja tähendab kodu haldamist. Majandus peaks teenima kõiki inimesi, aidates neil olla oma kodus oma kogukonnas, kodus iseendas.

Kui teeme asju õigesti, saab meil olema väga terve sotsiaalne tegelikkus, millest tulevikus kokkuvõte teha.

  Frank Vanhecke (NI). – (NL) Proua juhataja, raport, mille pealkiri on mõnevõrra kodeeritult ”Sotsiaalse tegelikkuse hindamine”, võeti peaaegu ühehäälselt vastu tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis – anti vaid üks vastuhääl – ja tegelikult ei peaks see olema üllatav. Lõppude lõpuks kujutavad raporti 97 soovitust endast appikutseid kõige ja kõigi jaoks: vaesed, naised, mehed, noored, vanurid, töötud, madalapalgalised töötajad, puuetega inimesed, diskrimineeritavad, haiged, praegused terved, kes võivad homme haigestuda, ja nii edasi ja nii edasi.

Võiksin mõningase irooniaga öelda, et ainus sellest raportist väljajäetud rühm on need, kelle hulka mina kuulun: heteroseksuaalsed, keskealised valged mehed, kes on poliitiliselt parempoolsed.

Kuid irooniata ütleksin, et siin saalis ei ole ühtegi inimest, kes ei nõustuks, et meie ühiskonna nõrgematel liikmetel on õigus saada kaitset ja et tsiviliseeritud ühiskonda võib lõppkokkuvõttes hinnata selle järgi, kuivõrd ta pakub sotsiaalset kaitset inimestele, kel on objektiivsetel põhjustel raskusi etendada ühiskonnas normaalset rolli. Seega peaksite olema halb inimene kui selline, kui te ei toeta heade kavatsuste kogumit ja jõuluvanalikku sotsiaalpoliitikat, mis sisalduvad selles raportis.

Sellegipoolest ei kiida ma seda raportit heaks. Asi on selles, et soovituste loend sisaldab mõningaid punkte, mida ma ei saa toetada, eriti seoses sisserändepoliitika, lõimumise ja mitmekesisusega, samuti seoses perepoliitika hädavajaliku kaitse puudumisega. Peapõhjus, miks ma seda raportit heaks kiita ei saa, on aga palju põhimõttelisem. Sotsiaalpoliitika ja kõik, mida võib liigitada sotsiaalkindlustuse alla, on suurepärane näide liikmesriikide ja mõnel juhul nende liiduriikide, kuid mitte Euroopa Liidu pädevusvaldkonnast.

Kui kellelgi siin saalis ei ole masinat raha ja vahendite tootmiseks paljast õhust, kui sellist masinat ei ole olemas, tuleb sotsiaalkaitsemeetmeid ikkagi rahastada maksumaksjate rahast. See tähendab, et tuleb teha valikuid ja kahjuks ei saa me alati mängida jõuluvana kõige ja kõigi jaoks.

Tuleb langetada sisulised otsused, mis on põhjapanevad kogu ühiskonna jaoks, ja need otsused tuleb teha võimalikult madalal tasandil, võimalikult kodanikulähedaselt, mitte aga Brüsseli, Luxembourgi või Strasbourgi utoopia-idealismi koridorides.

Näiteks, minu koduriigi kogemused on näidanud, et Flaamimaa ja Valloonia teevad põhimõtteliselt erinevaid valikuid sellistes küsimustes nagu tervishoid ja nende lähenemisviis töötusele. Flaamimaa ja Valloonia ühiskonnad on erinevad, nende poliitilised ja majanduslikud maailmad on erinevad, mistõttu nad võivad otsustada erinevate lähenemisviiside ja rõhuasetuste kasuks. See kehtib tänapäeva Belgia suhtes ja kui palju rohkem – vajalike kohandustega – kehtib see väga erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide, näiteks Ühendkuningriigi ja Rumeenia suhtes?

Oleks teine asi, kui see raport oleks vaid heade kavatsuste kogum, kuid Euroopa institutsioonid on juba aastaid kavatsenud võtta sotsiaalpoliitika valdkonna oma valdusse ning see ei ole hea.

  Gabriele Stauner (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, vastupidiselt mõningatele vahetult mulle eelnenud kõnelejatele usun ma, et komisjoni tuleb vaid õnnitleda teatiste puhul, millel käesolev arutelu põhineb. Need ei ole vaid rikkalikuks allikaks liikmesriikidele, kes otsivad sotsiaalvaldkonna fakte ja andmed, vaid minu arvates ka kindel märk, et EL ja komisjon võtavad eraldiseisvat sotsiaalpoliitikat tõsiselt.

Kui me kinnitame oma pühendumist Euroopa sotsiaalmudelile selles mõttes, et ei ülista seda vaid tava ja ajaloolise saavutusena, vaid muudame selle ka ühinenud Euroopa tuleviku kaubamärgiks, siis on meie sotsiaalse tegelikkuse hindamine üks põhieeldusi. Eelkõige 2004. ja 2007. aasta laienemisvoorude tulemusena peame lõpuks eemalduma seisukohast, et Euroopa sotsiaalpoliitika on siseturu lisand.

Kuid see ei ole täielikult iseenesestmõistetav, sest paljudes valdkondades on majanduspoliitika ülekaal komisjoni ettepanekutes kahjuks selgelt nähtav. Seoses sellega tuletaksin parlamendile meelde rohelist raamatut ”Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel“ ning arutelu paindlikkus-turvalisuse üle. Esimesena nimetatud pani komisjon eile kalevi alla – seda uudist võin vaid südamest tervitada ja samas soovitan teha sama ka muude paindlikkus-turvalisuse alaste ettepanekutega, mis on suunatud raskelt kättevõidetud töötajate õigustele töösuhtes.

Kõik selles raportis käsitletud küsimused – suur tänu pr Lynne’ile – on väga teemakohased. Ma pean silmas alampalga arutelu minu riigis ja palganõudeid, mida toetatakse käimasolevate streikidega Prantsuse ja Saksa raudteedel. Mis puutub palgapoliitikasse, siis on meil õigus, kui ütleme, et täisajatöö peab seda tegeva mehe või naise ära elatama. Kõik muu ei küündi töötajate kristliku vastutuseni oma töötajate ees. Töö peab olema vaeva väärt – see peab olema aluspõhimõte.

Mis mind alati ärritab, on laste vaesus, mille üle ma kurdan isegi oma riigis. Usun, et peame sellele erilist tähelepanu pöörama. Seda ei tohiks olemas olla. Tegelikult tahaksin näha liikmesriikide kiireid jõupingutusi selle nimel, et 2010. aasta kuulutamine vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega võitlemise Euroopa aastaks oleks tarbetu.

ISTUNGIT JUHATAB: Miguel Angel MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Jan Andersson (PSE). – (SV) Hr juhataja, volinik, sooviksin samuti alustuseks tänada pr Lynne’i suurepärase töö ja suurepärase raporti eest. Mind kutsuti konverentsile Assooridel, kus me – komisjon ja parlament – ühiselt pidasime kodanikuühiskonnaga dialoogi nende küsimuste üle.

Sooviksin ka kiita komisjoni selle eest, et ta suhtub nendesse küsimustesse tõsiselt oma uue teatise kaudu, mis käsitleb sotsiaalset tõrjutust, ja esitades järgmisel aastal soovituse, mis keskendub nendele küsimustele. Asi on täpselt nii, nagu hr Špidla ütleb: olukord Euroopas on üldiselt väga hea, kasv suureneb ja töökohti on rohkem, kuid samas lõhed suurenevad. Lõhed suurenevad ja vaesus suureneb. Liikmesriikide vahel on suured erinevused. Paljudes riikides on erinevused äärmiselt suured ning ma ei pea silmas vaid uusi ja vanu liikmesriike – on uusi liikmesriike, kus on väikesed lõhed, ja vanu liikmesriike, kus on suured lõhed. Me peame sellega tegelema.

Minu arvates on komisjoni kolmesambastrateegia väga hea. Kui rääkida tööst, siis töökohtadest ei piisa, sest on ka halbu töökohti, mille abil ei ole võimalik ennast elatada ja mis ei võimalda inimesel olla iseseisev. Meil peavad olema head töökohad, kus makstakse inimväärset palka. Me vaatlesime parlamendikomisjonis olukorda miinimumsissetuleku vallas ja nägime suuri erinevusi liikmesriikide vahel. Me peame selles küsimuses jagama kogemusi, et määratleda hea tava. Ja siis on veel avalikud teenused, mis peavad olema kõigile kättesaadavad: sotsiaalteenused, majutus, tervishoid ja nii edasi. Meetodiks on avatud kooskõlastusmeetod, mida me tugevdame.

Tahaksin enne oma kommentaaridega lõpulejõudmist mainida ka, et täna hääletame me parlamendi seisukoha üle, mis käsitleb muu hulgas tulevasi integreeritud suuniseid. Me peame integreeritud suunistesse lisama ka sotsiaalse mõõtme, et ühendada kasvu- ja tööhõiveküsimused sotsiaalse mõõtmega nii, et me vaatleks neid küsimusi mitte eraldiseisvatena, vaid tervikuna.

  Siiri Oviir (ALDE). - (ET) Hr juhataja, daamid ja härrad, tänan pr Lynne’i väga olulise teema tõstatamise eest. Tervitatav on raporti eesmärk erinevate osaliste tähelepanu äratamisel, arutlemaks selle üle, mida kujutab endast Euroopa sotsiaalne tegelikkus. Teema on lai ja seetõttu saan peatuda vaid paaril sõlmpunktil.

Nizza kohtumisel 2000. aastal võtsid liikmesriigid endale kohustuse näidata olulist ja mõõdetavat vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähenemist 2010. aastaks. Paraku ei ole selle eesmärgi poole liikumine olnud piisavalt edukas.

Avatud Euroopa, mis põhineb vabal liikumisel ja vabal kaubandusel, on aidanud kaasa majanduse edendamisele, millest omakorda peaks ju sõltuma inimese heaolu ja parem elukvaliteet. Siiski on viimaste aastate jooksul saanud selgeks, et paljude eurooplaste jaoks on küsitav, kas globaliseerumise, liberaliseerimise ja suurema konkurentsi innustamise netomõju lisab midagi nende heaolule.

Täna, 21. sajandil, on vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tase Euroopas hirmutavalt kõrge. Härra Špidla ütles just äsja, et ligi kahekümnel protsendil, aga see tähendab igal viiendal inimesel meie elanikkonnast, on oht sattuda vaesusesse. Kõigis liikmesriikides eksisteerivad sotsiaalteenused ja sotsiaaltoetused, kuid ikkagi ka pärast nende saamist elab iga kuues vaesuses.

Kas me oleme endalt küsinud, miks see nii on ja seda liidus, mis ei ole kokku pandud sunniviisiliselt? Miks nüüd, 62 aastat pärast sõja lõppu ja 50 aastat pärast liidu loomist, ei ole me suutnud tagada inimeste põhiõigust? Küsin: kas edukas majandus on eesmärk iseeneses või peaks see olema vahend inimeste heaolu suurendamisel?

Edasi: sotsiaalabi andmisel on liikmesriikidel kohustus tagada minimaalset äraelamist võimaldav tugi; anda sellist abi, mis ka eesmärki täidab. Me ei vaja direktiivide formaalset ülevõtmist ega nende paljusust – sellega petame vaid iseend. Siit tõusetub küsimus: kas Euroopa Liidu institutsioonide tasandil tagatakse vastuvõetud dokumentide kohane täitmine ja seda ka siis, kui küsimuse all on nõndanimetatud “pehmed valdkonnad”?

Me ei saa Euroopas keskenduda ainult majandustulemustele ja konkurentsile, vaid ka suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse loomisele ja jätkusuutlikkuse sotsiaalsele mõõtmele. Ja kui me oleme vastu võtnud vastava otsuse, siis peame hea seisma ka selle eest, et see ka rakendataks. Seda ootavad meilt meie kodanikud.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Hr juhataja, kahjuks kaasneb majandusarenguga, mida me kõik nii väga ihkame, sissetulekute kihistumise kasv, mis nõrgendab sotsiaalset ühtekuuluvust ja tekitab tõsiseid probleeme nõrgemate rühmade puhul – töötud, madalapalgalised või need, kellel on raskusi juurdepääsuga haridusele või tervishoiule.

Euroopa Ülemkogu Nizza kohtumisel võetud ülesandeid on täidetud ebapiisavalt. Ikka veel on inimrühmi, kelle sissetulek jääb allapoole toimetulekupiiri. Majandusliku sõltumatuse puudumine mõjutab ka inimese eneseväärikustunnet. Ilmselgelt on vaja üleüldist diskrimineerimiskeeldu ja võrdsete võimaluste tagamist, peamiselt puuetega inimestele, kuid see tähendab sotsiaalsetel eesmärkidel tehtavate kulutuste kasvu. Meie elanikkond vananeb, mis tekitab kartusi pensionikindlustussüsteemide rahalise suutlikkuse osas.

Ma õnnitlen pr Lynne’i suurepärase aruande puhul, milles juhitakse tähelepanu nendele ja muudele tähtsatele sotsiaalsetele probleemidele meie riikides, samuti meetoditele, mida võiks nende lahendamiseks rakendada. Toetan täiesti kindlalt seda raporti projekti.

Sooviksin aga juhtida tähelepanu vastuolule Euroopa Liidu lähenemisviisis sotsiaal- ja majandusprobleemidele. Surve piirata kulutusi sotsiaalsele eesmärkidele takistab paljude sotsiaalsete probleemidega tegelemist. Ühe näitena võib tuua pensionisüsteemi reformi Poolas.

  Carlo Fatuzzo (PPE-DE). (IT) Hr president, daamid ja härrad, ma ei ole ainus, kes õnnitleb Elizabeth Lynne’i tema raporti puhul, osaliselt seepärast, et ma tean, et kõikide Euroopa sotsiaalsete ebakohtade hindamisel leidis ta nii palju asju, mis olid valesti, et parlamendi ametnikud olid sunnitud ta oma töölaua tagant ära vedama, et ta saaks täna meiega siin olla, ja ta ei olnud siis ikka veel lõpetanud.

On tõsi, et Euroopas on palju vaesust. Kui nägin saabudes oma kolleegi, Fernando Fernándezit, meenus mulle, mida ta ütles Mehhikos, Pueblas mõni aasta tagasi, mil me mõlemad osalesime konverentsil, mis käsitles vaesust maailmas. Toona ütles ta, et vaesuses saab peaasjalikult süüdistada halba valitsemist, mida esineb kõikjal maailmas. Seega vastutavad vaesuse eest ennekõike riikide valitsused, mitte Euroopa Liit. See on üleskutse riikide valitsustele, kes ootavad ja nõuavad Euroopalt sedavõrd palju, kuid teevad vastutuse võtmiseks ise nii vähe, eriti seal, kus seda kõige rohkem vaja on.

Kohtusin parlamenti tulles ka oma sõbra, hr von Wogauga ja ta küsis minult, et kas on tõsi, et Itaalias on riiklik pension lesele või täiesti töövõimetule isikule 50 eurot kuus elu lõpuni. Hr juhataja, ma pidin talle ütlema, et kahjuks on see tõsi. Seepärast ütlen ma pensionäride ainsa valitud esindajana siin parlamendis jah alampalgale igaühe jaoks, kel õnnestub töötada, ja ma ütlen jah miinimumpensionile kõigile Euroopa vanaduspensionäride jaoks ning ma ütlen jah sellele, et ka kõik töötutel ning mittetöötavatel või pensionita inimestel peaks olema õigus saada miinimumsissetulekut.

  Karin Jöns (PSE). – (DE) Volinik, pr Lynne, olen väga tänulik komisjonile algatuste eest ja pr Lynne’ile lausa suurepärase aruande eest. Igaüks, kes tahab vaesusega võidelda – nagu hr Fatuzzo on juba öelnud – peab tõesti keskenduma tugevamalt vanemale põlvkonnale. Me peame demograafiliste muutustega sammu pidama ning tagama, hoolimata tervishoiusüsteemi pidevalt kasvavatest kuludest, et ka tulevikus on võimalik väärikalt vananeda. Vanematel inimestele on sama suur õigus saada terviklikku, tagatud kvaliteediga tervishoidu ja pikaajalist hooldust, olenemata oma sissetulekust või elukohast.

Meil on hädasti vaja liikmesriikidevahelist sihipärast kogemustevahetust küsimuses, kuidas kõige paremini korraldada ja kindlustada heatasemeline, taskukohane hoolekanne. Eelkõige peame arvesse võtma nõdrameelsuse all kannatajate üha kasvavat arvu. Kuid selleks vajame usaldusväärseid andmeid; just seepärast palume komisjonil esitada meile need andmed võimalikult kiiresti.

Sotsiaalses Euroopas peab kõikidel haigetel olema võrdne juurdepääs tõenduspõhistele ravimitele ja meditsiinitoodetele. Näiteks, on lihtsalt vastuvõetamatu, et üks ja seesama antibiootikum maksab Belgias 3 eurot ja Saksamaal 34 eurot. Seetõttu on mul hea meel, et selle raportiga kutsume komisjoni ja liikmesriike üles astuma intensiivsesse dialoogi meiega ning ravimitööstuse ja patsiendirühmadega, et töötada välja tasakaalustatud suunised suurema läbipaistvuse saavutamiseks ravimite tõhususe ja hinna osas. Ka see aitab vähendada tervishoiu maksumust meie kõigi jaoks.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). – (EL) Hr juhataja, volinik, ka mina õnnitlen teid kahe teatise puhul ja loodan, et te jätkate oma edasiviivate ettepanekutega.

Riiklikes tegevuskavades sisalduvate avatud kooskõlastusmeetodiga hõlmatud meetmetesse on oma panuse andnud nii minu kolleeg, pr Lynne oma tundliku lähenemisega sotsiaalküsimustele kui ka meie kõik oma muudatusettepanekutega. Raport sotsiaalse tegelikkuse hindamise kohta annab suuna liikmesriikide sotsiaalpoliitikale. Selles tuleks arvesse võtta tõika, et tänapäeva Euroopas on tõsiseid demograafilisi probleeme, mis mõjutavad otseselt sotsiaalset ja põlvkondadevahelist ühtekuuluvustunnet.

Liikmesriigid ei arvesta vajaliku toetuse andmisel endiselt perekonnaga, kuigi see on ühiskonna alustalaks. Vaesus kasvab nii ühe vanemaga peredes kui ka suurtes peredes ja mitte ainult sissetuleku puudumise tõttu, vaid ka sotsiaalse toetuse ja võrdse kohtlemise puudumise tõttu, eriti maksustamisel.

Perede elamistingimused mõjutavad vahetult lapsi, eriti kaitsetumates rühmades. Ebavõrdne juurdepääs vahenditele ja võimalustele kasvab, piirates nii isiklikku arengut kui ka Euroopa tulevast majandusarengut ja ühtekuuluvust. Kas EL siis ei suudaks iga ELis sündinud lapse kohta tagada sissetuleku, mis kataks nende laste elamis- ja üleskasvatamiskulud ja mis on võrdne elanikukohase sissetulekuga igas liikmesriigis?

Sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika peab põhinema tööturul osalemisel. See peab ka kaasa aitama mittetöötavate ning perekonnas mitteametlikke teenuseid osutavate inimeste lõimimisele ühiskonnaga. Seepärast kutsutakse liikmesriike üles peamiselt uurima viise, kuidas tunnustada mitteametlikke oskusi, mis on omandatud laste ja ülalpeetavate hooldamisel, nagu eelkoolitus ja töökogemus. See hõlbustab nende lõimumist tööturuga ning annab pensioni- ja kindlustusõigused.

Põlvkondadevahelist ühtekuuluvust tuleb säilitada, rakendades vanemate inimeste teadmisi ja kogemusi ning levitades ja kasutades neid nooremate põlvkondade hulgas. Liikmesriike kutsutakse üles edendama süsteeme teenuste vahetamiseks põlvkondade vahel ja investeerima vabatahtlikkusel põhinevatesse kavadesse, olgu need siis hariduslikku, kultuurilist või ärilist laadi.

Selleks tuleb luua sobivad infrastruktuurid ja anda teavet vanemate inimeste suuremate võimaluste kohta osaleda sellises tegevuses, et nad ei muutuks ebaoluliseks ega sotsiaalselt tõrjutuks.

  Alejandro Cercas (PSE). – (ES) Hr juhataja, pr Lynne, volinik, tänan teid väga meie selle teatise ja dokumendi esitamise eest, mis kahtlemata võimaldab meil paremini tundma õppida muutusi ja suundumusi ning paremini kavandada edasist tegevust.

Kuid me ei tohiks siiski teha vigu. Meil on palju dokumente, meil on palju analüüse, meil on palju arutelusid ja meil on palju sõnu, kuid siin, nagu ka haiguste puhul, vajame lisaks diagnoosile ka ravi.

On tõsi, nagu te ütlesite, volinik, et me vajame vastuseks tänastele ja homsetele probleemidele üleeuroopalist lähenemisviisi, mida rakendada liidu, selle institutsioonide ja mehhanismide kaudu, võttes arvesse, et kui me ei tee seda liidu tasandil, siis on võimatu seda teha ainuüksi liikmesriikide tasandil.

Mõningaid liikmesriike, nagu minu oma, kes teevad kiireid edusamme, hakkab ohustama poliitika, mille eesmärk on aeglustada, või, muudes liikmesriikides, luua ebaõiglane konkurents seoses pakkumise ja sotsiaalse muutusega, mis toimub meie riikides. Volinik, palun võtke arvesse tõsiasja, et on hakanud levima tunne, et Euroopa sotsiaalpoliitika, mis 1960. ja 1970. aastatel, nagu üks Hispaania ametiühingutegelane mulle tänases kirjas ütles, oli suunatud edusammude ühtlustamisele ja 1980. ja 1990. aastatel piirdus miinimumnõuete tagamisega, hakkab nüüd nihkuma sellise sotsiaalpoliitika poole, kus liikmesriikide vahel valitseb konkurents madalaima ühisnimetaja saavutamisel.

Volinik, meie ees seisvad tulevased ohud hõlmavad mitte ainult vananemist ja ülemaailmastumist, vaid ka nakkavat ühtekuuluvuse puudumist ning agressiivset, võõravihkajalikku ja Euroopa-vastast natsionalismi, mis ohustab nii Euroopa praeguseid kui ka tulevasi sotsiaalseid võite.

  Agnes Schierhuber (PPE-DE). – (DE) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, tahaksin sõna võtta, et siiralt tänada meie raportööri, pr Lynne’i. Sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus aitavad võidelda vaesusega ning tõrjutusega ennetavas tervishoius ja paljudes muudes valdkondades, olles tähtsaimate tulevikuülesannete hulgas.

Mõistet “miinimumsissetulek” vaadeldakse minu liikmesriigis sageli erinevalt. Siiski toetan ma täielikult hr Stauneri lähenemisviisi seoses töökohtade, täisajatöö ja sissetulekuga. Sotsiaalpartnerlus on Austrias tugevalt kinnistunud, mis annab meile suurepärase võimaluse, mida ka tõepoolest kasutatakse, et leida lahendus kõikide asjaosaliste kokkuleppel. See tähendab, et meil ei ole nii palju streike kui muudes ELi liikmesriikides, kus need on sageli päevakorras.

Just seepärast tuleb ELi tasandil reguleerimisele läheneda väga ettevaatlikult. Riikide erinevate sotsiaalhoolekandesüsteemide tõttu peame me igasugusel ühtlustamisel tegutsema väga kaalutletult.

Meie ülesandeks peab olema pakkuda sotsiaalkaitset kõikidele töötajatele ja võimaldada nende kaasamist ühiskonda. Loomulikult peab olema subsidiaarsuse raames võimalik liikmesriikidel kehtestada kõrgemaid standardeid, mida nad ka peaksid ja peavad tegema.

  Proinsias De Rossa (PSE). – Hr juhataja, Euroopa sotsiaalne reaalsus on, et vaesus on laialt levinud. 72 miljonit meest, naist ja last on allpool vaesuspiiri, paljud on kodutud ja paljud puuetega või teenuste puudumise tõttu vangistatud oma kodudesse. Paljud inimesed on vaesuse küüsis paindumatute hoolekande-eeskirjade tõttu.

Kardan, et teatised ja suunised ei lahenda neid küsimusi. Kuigi ma ei alahinda volinik Špidla ees seisvaid raskusi, peame me liikmesriikidele kehtestama õigusliku kohustuse saavutada vajalikud muudatused.

Tööinimesed näevad, kuidas nende pensionide väärtus langeb ja nende töökoha kindlus väheneb, ning paljud kardavad võidujooksu dereguleerimisel. Probleem seisneb selles, et ebavõrdsus on paljude liikmesriikide majandusmudelitesse sisse ehitatud. Neist paljude, sealhulgas Iirimaa jaoks on hoiakuks ”Loogem rikkust. Sotsiaalsed probleemid lahendame pärast”. Seda selleks, et eirata tegelikkust, et sotsiaalne ebavõrdsus pidurdab majandusarengut ja et meil ei saa olla pikaajalist jätkusuutlikku õitsengut kõigi jaoks, kui me käsitleme sotsiaalpoliitikat järelmõttena ega suuda kasutada 72 miljoni inimeste raisatud annet, rääkimata statistika taga peituvast inimeste viletsusest.

  Tomáš Zatloukal (PPE-DE). - (CS) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, Euroopa ühiskondades on toimumas dramaatilised muutused seoses töö- ja pereelu olemuse, sotsiaalse liikuvuse ja naiste sotsiaalse seisundiga. Sotsiaalsed väärtused muutuvad ja ühiskonnad muutuvad üha enam mitmekultuuriliseks. Praegused arengusuunad on laiendanud inimeste maailmavaadet ja andnud neile oma elu üle otsustamisel rohkem valikuvõimalusi.

Kuigi Euroopa Liidu liikmesriigid kuuluvad maailma rikkaimate riikide hulka, kerkib ikkagi esile uut laadi vaesust ja ebavõrdsust. Kümned miljonid Euroopa kodanikud elavad jätkuvalt vaesuses. Sotsiaalne kaasatus ja sotsiaalkaitse on Euroopa Liidu põhiväärtusteks ja kõikide inimeste põhiõigusteks. Siiski peavad liikmesriigid tõhustama oma jõupingutusi laste vaesusega võitlemisel. Kui ebasoodsas olukorras olevate ühiskonnarühmade laste kaasamises ei toimu märgatavat paranemist isegi eelhariduse tasandil, siis koolist varakult väljalangevate õpilaste arv ei vähene; samuti ei suuda me suurendada keskkooli lõpetavate ja seega põhioskusi omandavate inimeste arvu. Üha suurem hulk kodanikke peab silmitsi seisma sotsiaalse tõrjutuse, töötuse ja muude sotsiaalselt soovimatute nähtustega, mis kahjustavad nii neid kui ka majandust ja ühiskonda.

Sellest vaatenurgast on samuti hädavajalik võidelda noorte töötusega. On oluline kõrvaldada takistused mõningatest kutseõppekavadest, et need oleksid paindlikumad ja tõhusamad ning peegeldaksid tööturu vajadusi. See parandab märgatavalt ebasoodsas olukorras olevate inimeste võimalusi end maksma panna. Sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse väljajuurimine peavad olema Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide poliitikas kesksel kohal.

  Richard Howitt (PSE). – Hr juhataja, ma tervitan seda arutelu ja raportit sotsiaalse tegelikkuse kohta, kuid, kuigi me peame loomulikult tervitama olukorra hindamist, parimate tavade jagamist ja avatud kooskõlastusmeetodit, peame me mõistma tegelikkust, et need meetmed ei ole ikka veel suutnud kõrvaldada järgmisi nähtusi: naised saavad Saksamaal meestega võrreldes 24% vähem palka; pea iga kolmas laps elab Poolas vaesuses; ja minu koduriigis, Ühendkuningriigis valitseb 40 aasta suurim ebavõrdsus rikkuse osas.

Minu arvates on sotsiaalvaldkonna rahastamine ELi vahenditest ja riiklikud programmid, nagu „Uus suund“ (New Deal) Ühendkuningriigis, hädavajalikud tööturumeetmed tegelike tõkete kõrvaldamiseks, mis takistavad mõnedel meie ühiskonna rühmadel muutuda töötust tööinimeseks, ning töö on ikka veel üks parimaid vahendeid vaesusega võitlemiseks.

Ma tänan volinik Špidlat selle eest, et ta lisas komisjoni töökavva kindla kohustuse töötada välja uued õigusnormid diskrimineerimist käsitleva artikli 13 kohta, mida ma olen temaga pikalt arutanud. Mina koos selle parlamendiga ootame, et saaksime temaga üksikasjad läbi töötada, ja seda ka eesistujariigi konverentsil järgmisel nädalal.

Kuid me kõik – tema ja meie koos – peame hoiduma sellest, et see rääkimine olukorra hindamisest lükkab edasi uut sotsiaalagendat Euroopas, ning dereguleerimisest mõnes valdkonnas, mis tegelikult põhjustab ebavõrdsuse ja ebaõigluse kasvu, mitte aga ei tõrju neid pahesid.

Ametiühingutegelased, sotsiaalvaldkonna VVOd ja loomulikult puuetega inimesed, kellega ma olen töötanud üle 20 aasta, on skeptilised meie tegevuse suhtes sotsiaalse Euroopa heaks. Me peame kuulama nende muresid ja neile reageerima.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Hr juhataja, see arutelu on olnud äärmiselt kõikehõlmav ja üksikasjalik. Oleks väga raske anda üksikasjalikku vastust üksikutele kommentaaridele, sestap lubage mul vastuseks esitada lühikokkuvõte.

Esiteks, mulle tundub, et arutelu on selgelt näidanud, et parlament tervitab sotsiaalse tegelikkuse hindamise mõtet, ja kuigi ma nõustun hr Cercasiga, et diagnoos ei ole sama, mis ravi, siis olen ka arvamusel, et ravi ei ole võimalik ilma diagnoosita. Meie ühiskond muutub pidevalt ja me peame leidma uusi meetodeid sellega kohanemiseks või vanu meetodeid ümber kujundama. Et see õnnestuks, peame mõistma üldpilti.

Minu arvates on arutelu veel üks ühine nimetaja ja see on, et kuigi sotsiaalne tegelikkus liigub teataval määral omasoodu, on meil ka meie oma väärtushinnangud: üleüldine Euroopa arusaam Euroopa sotsiaalmudelist, mis hõlmab sotsiaalset kaasamist ja sotsiaalkaitset ning tegevust üldiselt. Seetõttu ei ole meie mõtte- ja tegevusmudeli kohaselt vastuvõetav olla passiivne. Alati on võimalus katsetada aktiivset poliitikat ja aktiivset sekkumist.

Sooviksin rõhutada ka veel kolmandat ideed. Ei ole kahtlustki, et, nagu enamik poliitikaid, on enamik Euroopa otsuseid kooskõlas ka subsidiaarsuspõhimõttega, mille kohaselt teatava probleemi lahendamiseks mõeldud poliitikaga tegeletakse parimal ja tõhusaimal viisil. See tähendab, et liikmesriikide positsioonis sotsiaalpoliitika suhtes ei ole kahtlustki. Teisalt näitab arutelu selgelt ka seda, et eesmärki ei ole võimalik saavutada ainuüksi liikmesriikide tasandil, ilma Euroopa tasandil tehtavate jõupingutusteta. Seetõttu on meie kohustus leida selles vallas kõige kasulikum ja tõhusam sünergia.

Arutelu käigus tõusetus mure, mida ka mina teataval määral jagan: mure ohu pärast, et erinevate liikmesriikide sotsiaalpoliitika ebavõrdsus ja kokkusobimatus võib tingida konkurentsi, mis võib langetada sotsiaalseid standardeid. Euroopa Komisjon ei taha sel juhtuda lasta. Meie juhtpõhimõte on muuta eraldiseisvad Euroopa sotsiaalpoliitikad omavahel kokkusobivaks viisil, mis tagab konkurentsi ja arengu alt üles, et saavutada areng, mis alati sisaldab sotsiaalsed mõõdet.

Daamid ja härrad, arutelu näitab selgelt ka seda, et sotsiaal- ja majanduspoliitikat ei saa kujundada ”kas/või”-põhimõttel. Ainus võimalus on “mitte ainult / vaid ka”, mis tähendab mõlema poliitika tasakaalustatud koosarendamist, eelistamata üht teisele. Tavaline suundumus on eelistada majanduspoliitikat. Kuid arutelust oli selgelt näha, et Euroopa Parlament ei poolda seda lähenemisviisi.

Daamid ja härrad, te mainisite laia hulka üksikprobleeme, nimelt tervishoiuteenuseid, sealhulgas juurdepääsu ravimitele ja tervishoiu üldist korraldust. Te arutasite rahvastiku vananemise mõju ja üldist huvi pakkuvate teenuste tähtsust. Mul on hea meel, et kõik need seisukohad on esindatud Euroopa Komisjoni strateegiadokumentides. Me püüame lõimida need üleüldise strateegiaga.

Daamid ja härrad, lubage mul lõpetuseks väljendada tänu pr Lynne’ile, kelle raport, mida siin praegu arutatakse, on kahtlemata tähtis osa üleüldistest jõupingutustest edusammude tagamisel kogu Euroopa Liidus.

  Juhataja. − Tänan teid, volinik. Juhatajana sooviksin samuti õnnitleda pr Lynne’i raporti puhul, millel on kodanikuühiskonnas olnud tohutu mõju.

Mul on olnud au olla tunnistajaks sellele, kuidas vaesuse vastu ja kaasamise eest seisvatest noortest koosnevad saatjaskonnad, kes on reisinud läbi Euroopa, võtsid pr Lynne’i raport ja käisid linnast linna, ühest Euroopa pealinnast teise, austades Euroopa Parlamenti, ja seda tänu meie kolleegi tööle.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub kell 12.00.

(Istung peatati kell 11.35 ja see jätkus kell 12.00)

ISTUNGIT JUHATAB: Hans-Gert PÖTTERING
President

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE-DE). – (ES) Hr president, sooviksin koos hr Manni, kes ei saa täna meiega siin parlamendis viibida, ja teiste kolleegidega paluda teil anda meie parlamendi esindavate Euroopa Liidu kodanike ühtekuuluvustunne edasi selle troopilise tormi ohvritele, mis hiljem muutus jõuluorkaaniks ja laastas Haitit, Dominikaani Vabariiki, Jamaicat, Kuubat, Barbadost ja muid Kariibi mere piirkondi, külvates hävingut, haigusi ja surma.

Samuti, hr president, palun väljendage meie ühtekuuluvustunnet Mehhiko osariikides – Oaxacas, Chiapases ja ennekõike Tabascos – toimunud üleujutuste ohvritega. Sooviksin paluda teil, hr president, mitte ainult edasi anda meie ühtekuuluvustunne, vaid ka kannustada Euroopa Komisjoni mobiliseerima tema käsutuses olevaid vahendeid, et leevendada seda olukorda ja kõrvaldada kahjustused, mis alati mõjutavad kõige ebasoodsamaid piirkondi.

  President. − Tänan teid väga, hr Salafranca. Kuivõrd see on seotud parlamendiga, toimime me sel viisil ning anname teie mõtted edasi ka komisjonile.