Istungi stenogramm

Neljapäev, 15. november 2007 - Strasbourg

9.1. Kristlikud kogukonnad Lähis-Idas (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu seitsme resolutsiooniettepaneku üle, mis käsitlevad kristlikke kogukondi Lähis-Idas.⁽¹⁾

  Mario Mauro (PPE-DE) , autor. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, usuvabadus on objektiivne tegur inimõiguste austamise tunnustamisel. Vägivald, mille all kristlased kogu maailmas kannatavad, on nii solvanguks kui ka väljakutseks inimväärikuse aadressil.

Ma kavatsesin esitada selle resolutsiooni projekti eelmisel täiskogu istungil oktoobris, kuid fraktsioonide koordinaator palus mul resolutsiooni edasi lükata novembri täiskogu istungini, et meil oleks aega koostada üksikasjalikum tekst, mida toetatakse üksmeelsemalt. Sel pärastlõunal hääletusele pandavas tekstis, mis on sotsialistide, liberaalide, fraktsiooni „Liit Rahvusriikide Euroopa eest“ ja fraktsiooni „Iseseisvus ja Demokraatia“ vahelise kompromissi tulemus, on säilinud algse resolutsiooniprojekti kõige olulisemad jooned.

Samuti oleme suutnud lisada konkreetseid viiteid sel aastal mitte ainult Lähis-Idas, vaid ka muudes maailma osades kristlike kogukondade vastu toime pandud vägivallategudele ja kuritarvitustele. Need sündmused puudutavad peamiselt Iraaki, Egiptust, Pakistani, Türgit, Hiinat ja Vietnami ning tegelikult on viimasel paaril päeval toimunud tihe kooskõlastamine ja selle tulemusena arvukate episoodide paljastamine, mis on aset leidnud väljaspool Lähis-Ida, on sundinud meid leidma uue, sobivama pealkirja, milleks on „tõsised sündmused, mis kahjustavad kristlike kogukondade ja muude usuliste kogukondade olemasolu“:

Ilmselgelt ei sisalda tekst kõiki kristlastevastaseid vägivallategusid, nagu näiteks Eritreas ja Põhja-Koreas toimepanduid. Sellegipoolest, daamid ja härrad, paluksin teil tunnustada selle teksti poliitilist sõnumit, mis on suunatud ka neile riikidele ja vahejuhtumitele, mida ei ole mainitud. Algusest peale on vajadus suhelda muude fraktsioonidega võimaldanud mul selgitada, et selle resolutsiooniga ei püüta mingil viisil uuesti sütitada konflikti tsivilisatsioonide vahel. Euroopa on olnud vähemuste õiguste kaitsmisel alati esirinnas, mistõttu ta ei saa jätkata nii paljudele kristlaste tekitatud kahju eiramist.

Täna, daamid ja härrad, saab meie parlament väljendada ennast pakilisel ja tähtsal teemal, et kaitsta mitte ainult kristlaste, vaid ka miljonite muid usutunnistusi esindavate inimeste elu ja usuvabadust. Seetõttu paluksin…

(President katkestas kõneleja esinemise)

  Glyn Ford (PSE), autor. – Proua juhataja, ma räägin sotsialistide fraktsiooni nimel, et väljendada meie täit toetust sellele ühisele resolutsiooniettepanekule usulise tagakiusamise kohta.

Ühe minutiga jõuan ma vaid lühidalt käsitleda mõningaid selle resolutsiooni osi, mistõttu tahan ma keskenduda Iraagi kristliku põliskogukonna, kes mingil hetkel moodustas pea 10% elanikkonnast, armetule olukorrale. Kampaania „Päästke assüürlased“ toetajana ja toetatavana pean ütlema, et see parlament on harjunud tuginema kompromissipõhisele üksmeelele, mille tulemuseks on mõnikord tasandamine ja tähenduse kadumine.

See kehtib kõnealuse resolutsiooni puhul. Põhjenduses K taunitakse assüürlaste külade olukorda Türgi piirialadel. Miks? Sest Türgi valitsus pommitab assüürlaste külasid, väites, et seal võib olla Kurdistani Töölispartei võitlejaid, mis tundub ebatõenäoline. Põhjenduses S viidatakse ka olukorrale Süürias, kuhu kümned, kui mitte sajad tuhanded pagulased on põgenenud Jordaaniast ja Iraagist, kuid nüüd suletakse piiri.

Vaja on aidata ja abi anda.

  Adam Bielan (UEN), autor. – (PL) Proua juhataja, sooviksin alustuseks väljendada oma rahulolu ja tänada muid selle resolutsiooni kaasautoreid, mis käsitleb sellist tähtsat küsimust nagu kristlike kogukondadega seotud sündmused teatavates Lähis-Ida riikides, samuti mujal maailmas.

Samas sooviksin selle resolutsiooni ühe allkirjastajana rõhutada, et usuvabaduse tagamine on esimene samm põhiliste inimõiguste kindlustamise suunas, ning kristlaste tagakiusamine, mis maailmas toimub, on põhinäide nende õiguste rikkumisest.

Lisaks sellele, olles küll teadlik tõsiasjast, et ametivõimud, institutsioonid ja poliitilised liikumised kõikjal maailmas ei näita selles küsimuses üles mingit reaktsiooni, sooviksin veel kord rõhutada arutlusel oleva resolutsiooni tähtsust kristlaste õiguste kaitsmisel ja toonitada, et fraktsioon „Liit Rahvusriikide Euroopa eest“ toetab seda täielikult.

  Hélène Flautre (Verts/ALE), autor. – (FR) Proua juhataja, ma ei julge mõeldagi, millised oleksid minu fraktsiooni PPE kaasliikmete näod, kui nad saaksid teada, et Pärsia lahe piirkonna riigid või ASEAN on vastu võtnud resolutsiooni Euroopa moslemikogukondade kohta. Seda tajutaks jubeda vapustusena, agressioonimärgina, ELi välise riigi usulise ametivõimu vastuvõetamatu sekkumisena meie liikmesriikide ja usuliste vähemuste vahelistesse suhetesse. „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid,“ on kristlik ettekirjutus.

Tõsiselt, kas sellist resolutsiooni tajutaks kui üleskutset sallivusele ning kultuuridevahelisele ja usulisele dialoogile? Kindlasti mitte! Euroopa Liidul, kes on oma väärtuste üle nii uhke, oleks mõistlik näidata neis ülitundlikes küsimustes üles natukenegi mõistmist ja austust rahvusvaheliste konventsioonide suhtes.

Usuliste vähemuste esindajate õiguste rikkumustega võitlemiseks, kristlaste mõrvamise ja usuvabaduse piirangute hukkamõistmiseks on meil valida kahe võrdselt hästi põhjendatud lähenemisviisi vahel. Esimene on riigiga rääkida, lähtudes tema rahvusvahelistest kohustustest ja meievahelistest kokkulepetest, ning paluda tal asja uurida, vastutajate üle kohut mõista ja tagada usuliste vähemuste õiguste austamine – just sellega me siin alatasa tegelemegi.

Teine lähenemisviis see, mille võttis vastu ÜRO oma resolutsiooniga, mille esitasid 12 riiki ja kõik ELi liikmesriigid ja mis käsitleb igasuguse usutunnistusel ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kõrvaldamist ning mõttevabadust, sest rahvusvahelises õiguses – ja see on väga tähtis – on need omavahel seotud. Inimese õigused omada veendumusi, usutunnistust ja mõtteid on üksteisest sõltuvad.

Mida me täna teeme, kui me kiidame heaks selle vastuvõetamatu teksti, mida te välja pakute? Me eirame sellega tööd, mida meie liikmesriigid on teinud ÜROs ja võtame omaks teistsuguse lähenemisviisi, mis võib ergutada teatavaid riike usulisi küsimusi oma rahvusvahelistes suhetes ära kasutama. Me läheme seeläbi vastuollu tasakaalustatud lähenemisviisiga, mida soovitab näiteks pr Jahangir, ÜRO eriraportöör, kes on praegu Pakistanis koduarestis, ja lõppude lõpuks muudame ka usuliste vähemuste, sealhulgas kristlaste olukorra kogu maailmas ebakindlamaks.

Ütlen koos usuvabadusega tegelevate ekspertidega, nagu näiteks organisatsioon Kristlaste Ülemaailmne Ühtekuuluvus (Christian Solidarity Worldwide), veel kord, et see resolutsioon vaid suurendab neile, keda soovime kaitsta, avalduvat ohtu.

  Bastiaan Belder (IND/DEM), autor. – (NL) Proua juhataja, daamid ja härrad, kui põhiõigused on tõesti meie südameasjaks, ei saa me jätta tähelepanuta kristlike kogukondade ebakindlat olukorda Lähis-Idas. Kõnealune resolutsiooniettepanek kannustab kõiki Euroopa institutsioone selles küsimuses.

Meie parlamendi delegatsiooni hiljutine visiit andis meile parema ülevaate Liibanoni kristlaste igapäevaelust. Nad kardavad muutuda teisejärguliseks, nagu nende kaasusulised pea kõikides selles piirkonna riikides.

Nad seisavad silmitsi otsese valikuga isikliku turvalisuse ning inimväärikuse ja oma usuliste veendumuste vahel. Praegused Liibanoni kristlased soovivad säilitada mõlemat.

Viimaste aastate tegelik poliitiline vägivald mõjutab kristlasi seedripuumaal nüüd otseselt. Alles sel nädalal ütles üks Liibanonis asuv teabeallikas, et kuigi kristlased ei ole esmaseks sihtmärgiks, on enamik mõrvatud poliitikutest kristliku taustaga, nagu ka ajakirjanikud, kes on muutunud rünnakute sihtmärgiks, ja see hirmutab Liibanonis elavaid kristlasi.

  Marios Matsakis (ALDE), autor. – Proua juhataja, kogu oma eksistentsi jooksul on inimkond tuhandete aastate jooksul puutunud kokku surmavate jõududega, mille eest on võimatu leida kaitset või mida on võimatu mõista. Sellisteks jõududest on paljud nähtused alates looduskatastroofidest kuni seletamatute somaatiliste ja vaimuhaigusteni. Oma abitu seisundiga paremini toime tulemiseks on inimesed uskunud jumalaks nimetatud ülimat väge omavasse olendisse. Erinevad inimrühmad kujundasid erineva arusaama ja lähenemise jumalale.

Selle tulemusel on tekkinud palju erinevaid usutunnistusi. Need on muidugi inimese, mitte jumala loodud ning seetõttu on neil mitmesuguseid puudusi, mille hulka kuulub ka fanatism, dogmatism ning mis ei mõista, et inimestel on õigus teistsugusele usule. Nende nõrkuste arv ja tugevus erinevates religioonides on varieeruv ning kahjuks on neid sageli ära kasutanud ekstremistlikud usujuhid ja südametunnistuseta poliitikud.

Selline käitumine on viinud ususõdadeni ning põlastusväärsete inimsusevastaste kuritegude toimepanemiseni usu nimel. Nimetatud kahetsusväärsete tegude osas pole erandiks ka inimkonna kaks peamist religiooni – kristlus ja islam – kuna sellekohaseid häbiväärseid näiteid kohtab mõlema ajaloos. Muidugi on enamus religioone aja möödudes küpsemaks ja inimlikumaks muutunud ning see kehtib kindlasti kristluse puhul. Kuid kahjuks pole see nii mõne teise religiooni puhul.

Seepärast kiusataksegi kristlasi mõnes riigis, eriti islamimaades, taga ning mõnikord toimub see äärmiselt kuritegelikke meetmeid kasutades ning poliitiliste rühmituste ja isegi valitsuse heakskiidul. Tegemist on tõepoolest väga kurva asjade seisuga, mis puudutab mitmeid riike või regioone kogu maailmas – mõnda neist on selles kojas täna juba mainitud – kuid on eriti iseloomulik Lähis-Ida puhul.

Selle resolutsiooniga juhime me loodetavasti tähelepanu kristlaste tagakiusamisele nendes riikides ning püüame tagada seda, et nii kõnealuste riikide poliitilised kui ka usujuhid mõistaksid täielikult, et selline agressiivne käitumine ei ole kooskõlas inimõiguste austamise põhimõtetega ega hooliva religiooni tõelise õpetusega.

Tänan teid proua juhataja, nagu näete, on mul veel 20 sekundit vaba aega!

  Erik Meijer (GUE/NGL), autor. – (NL) Proua juhataja, kristlikud kogukonnad Lähis-Idas pärinevad juba varakristlikest aegadest. Nad on olnud seal juba kauem kui kristlus Euroopas ja islam Lähis-Idas.

Kuid ometi nähakse neid praegustel peamiselt islami aladel sageli võõrelemendina. Selle põhjuseks pole üksnes teatud islamirühmituste usuline sallimatus; osaliselt on süüdi ka Euroopa.

Euroopa ja kristlus on selles piirkonnas tekitanud tülgastust ja vihkamist kolmel korral ajaloos. Esimest korda toimus see hiliskeskaja ristisõdade ajal, kui Euroopa okupatsiooniväed haarasid kontrolli kohtade üle, mis olid pühad mitte ainult kristlaste, vaid ka juutide ja moslemite jaoks. Teine kord leidis aset Otomani impeeriumi lagunemise järel möödunud sajandi alguses, kui Egiptus, Sudaan, Jordaania ja Iraak jäid Briti koloniaalvõimu alla ning Süüria ja Liibanon Prantsuse koloniaalvõimu alla.

Hetkel oleme jõudnud kolmanda etapini. Euroopa positsioonid Iisraelis, Palestiinas ja Iraagis tekitavad suurt vastuseisu Lähis-Idas, kus Euroopale heidetakse ette keskendumist eelkõige oma energiavarudele, oma transporditeede kindlustamisele ning Euroopa suhtes positiivsemalt meelestatud rahvus- või usuvähemustele eelistatud kohtlemisele.

Üheks võimalikuks tagajärjeks on see, et kristlikud vähemused ei suuda pikemas perspektiivis Lähis-Idas oma positsiooni hoida ning on sunnitud Euroopasse põgenema. Lähis-Ida kristlastele ja juutidele suurema tegutsemisvabaduse andmine on parem lahendus, ning seda peaks Euroopa tegema ka oma islami vähemuse suhtes.

  Bernd Posselt, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Proua juhataja, vabandage väljendust, aga pr Flautre räägib mõttetusi. Moslemid teevad moslemi vähemuste jaoks väga palju. Meie toetame moslemi- ja teisi usuvähemusi. Kuid kahjuks on tõsi, et kui meie kristlaste jaoks midagi ei tee, siis ei tee seda keegi.

Islami või Araabia Liiga pole kunagi võidelnud kristlaste õiguste nimel nii, nagu meie oleme võidelnud moslemite õiguste nimel. Seetõttu on ülim aeg selle küsimuse päevakorda võtmiseks. See on õige tegu ning peab rõhutama, et islam pole seejuures probleemi lähtekohaks. Lähis-Ida kristlased on islami valitsuse all 1200 aastat toime tulnud. Kuid nad on sattunud ohtu just meie nn. edasijõudnud ajastul, seda eriti lääne jõudude poolt okupeeritud Iraagis.

Nende ellujäämiseks ja väärikaks eluks vabaduses tuleb meil enda vastutust tunnistada. Suurem osa usulisest tagakiusamisest leiab aset kommunistlikus Hiinas, pseudokristlikul natsionalistlikul Venemaal, kommunistliku diktatuuriga riikides – ning ka islami režiimi all. Minu jaoks on islamism midagi muud kui 20. sajandi väärastunud ideoloogia ja diktatuur. Meil, eurooplastel, on selles suhtes teatud kohustus, mille me täidame.

(Aplaus)

  Paulo Casaca, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Proua juhataja, õnnitlen selle ühisettepaneku autoreid. Siinkohal tuleks meeles pidada seda, et kristlaste tagakiusamisele eelnes näiteks juutide tagakiusamine ning Iraagis toimub ikka veel Yazidi, Mandiani liikmete ja moslemite endi tagakiusamine, olgu siis tegemist šiiitide või sunniitidega.

Poleks õiglane võrrelda Iraagis toimuvat Euroopas toimuvaga. Tegelikult tuleb meeles pidada, et need, keda Iraagis taga kiusatakse, pole kahjuks saanud Euroopas neile õigusega kuuluvat kaitset, olgu nad siis kristlased või mitte. Iraaklaste tagakiusamise osas esineb täiesti uskumatuid juhtumeid, mida iseloomustab Euroopa Liidu täielik tundetus. Tahaksin teile lõpetuseks meenutada, ilma teisi juhtumeid vähemoluliseks pidamata, preester Ragheed Ganni ja kogu Pühavaimu koguduse juhtumit Mosulis, mis oli ilmselt kõige koletum käesoleval aastal toime pandud kuritöö.

  Marcin Libicki, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Proua juhataja, räägime siin täna kristlaste brutaalsest tagakiusamisest, eriti Lähis-Idas. Me ei tohiks aga vaadata mööda tõsiasjast, et kristlasi kiusatakse taga kogu maailmas ning ma ei nõustu hr Casaca väljendatud arvamusega, nagu oleks tagakiusatute hulgas väga paljude usuvähemuste esindajad.

Kas ta võiks ehk tuua näiteid, kus neid vähemusi sellises suures ulatuses taga kiusatakse; ma ei räägi juhuslikest uskmatute tapmistest, kuitahes laiduväärne see ka poleks, vaid juhtudest, kus teist usku kiusatakse taga nii, nagu see kiusatakse taga kristlasi. Olen nõus hr Posseltiga ja ka paljude teiste eelkõnelejatega, kes on maininud kümneid näiteid kristlaste, kuid mitte paljude teiste usklike tagakiusamise kohta, nagu väidab hr Casaca. See pole tõsi. Tagakiusamise objektiks on peamiselt kristlased ning peamiselt kiusatakse taga kristlasi.

Eile kuulsime parlamendis president Sarkozy kõnet sellest, et on vaja kaitsta Euroopa identiteeti. Mis on Euroopa identiteet? Kes meid kaitseb, kui me ise ennast ja oma identiteedi juuri ei kaitse? Lähis-Idas elavad kristlased annavad tunnistust meie Euroopa identiteedist. Nad on seal olnud 2000 aastat ning nende püsima jäämiseks tuleb meil neid kaitsta.

  Giusto Catania, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, olen veendunud, et tänane resolutsiooniettepanek on oluliseks sammuks, kuna parlament peab alati taunima tegusid ja sündmusi, mis ohustavad inimeste elu nende usu, usuliste või poliitiliste veendumuste alusel.

Usuvabadus on väärtus, mis tuleb esiplaanile tõsta. Kuigi on tõsi, et mõnel juhul ohustab kristlasi tagakiusamine ja kuritegevus, peab parlament just seetõttu neid kaitsma, nii nagu parlament on alati kaitsnud läänes diskrimineerimise ohvriks langenud moslemi kodanikke. Oleme veendunud, et kõik religioonid võivad täita rahuvalvaja positiivset rolli, et suurendada austust mitmekesisuse vastu. Sel põhjusel peame tugevalt hukka mõistma mistahes usulise fundamentalismi avaldumisvormi, mis on väga sageli konflikti üheks teguriks. Usun, et parlament peab alati püüdma kuulata ja edendada religioonidevahelist dialoogi.

Esineb märkimisväärseid näiteid võimaluse kohta luua lahendus, kus religioonid saavad üksteist ära kuulata ning ühistest alustest lähtuda. Tahaksin samuti meenutada mõne katoliku, mõne kristlase ohverdamist, kes on võidelnud vaeste, rahva, ja ühiskonna vabastamise eest. Seepärast hääletab meie fraktsioon kõnealuse resolutsiooni poolt, mälestades preestreid nagu Peppino Diana ja Pino Puglisi, kes hukkusid maffiale ja üldse organiseeritud kuritegevusele vastu seismise tõttu.

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua juhataja, tervitan resolutsiooni ühisettepanekut, kuna pean elutähtsaks kristlike vähemuste kaitsmist Aafrikas, Aasias ja Lähis-Idas. On oluline kaitsta kõiki uskkondi tagakiusamise eest. Pean õõvastavaks seda, et inimesed peavad oma igapäevases elus seisma vastamisi tegutsemis- ja liikumisvabadusele, kinnisvara omamisele ning töö saamisele või hariduse omandamisele seatud piirangutega ning kelle elu on kristlike veendumuste tõttu ohus.

Usuliste traditsioonide järgimise vabadus on üks peamisi inimõigusi ning seetõttu tuleb valitsustel tagada, et ka riigis elavad usuvähemused saaksid oma usku praktiseerida kitsendusteta, rääkimata elu ohtu seadmisest vms.

Moslemid peavad mõistma, et neil tuleb edendada usuvabaduse ja sallivuse põhimõtet, sedasama vabadust ja sallivust, mida saab osaks meie suurel määral kristliku elanikkonnaga riikides elavatele moslemitele.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE). - (FI) Proua juhataja, pean hr Mauro algatust väga oluliseks. Rahuarmastavad kristlased on iga päev süstemaatilise rõhumise ohus ning nad tehakse patuoinasteks kriisides, milles nad ei osale. See on täiesti laiduväärne ning vajab esiletõstmist. Kuid kristlaste positsioon tegelikuks parandamiseks on oluline mõista probleemi osana laiemast tervikust. Raskustes pole mitte ainult kristlased, vaid paljudes riikides on raskesse olukorda sattunud ka moslemid, budistid, hinduistid, juudid, sikhid ja Ahmadi järgijad. Nimekiri on pikk.

Usuvabadus on üheks aluseks ühiskonnas, kus austatakse inimõigusi ja kodanikuõigusi. See oleks nagu metaõigus, teiste inimõiguste olemasolu eeltingimus, mis peegeldab ühiskonna kui terviku seisundit. Kui ühiskond hakkab haigeks jääma, siis avaldub see esmalt usuvabadusele seatud piirangutes ning usuvähemuste seisukorras. Sel põhjusel peame näitama üles tugevat toetust ÜRO Peaassamblee usuvabaduse resolutsiooni suhtes.

On märkimisväärne, et paljudes riikides, nagu Pakistanis või Indoneesias, püüdlevad usklikud kogukonnad ühiselt usuvabaduse kehtestamise ja vähemuste kaitse suunas. Seega võib lahenduseks olla ka religioon ise. Mitmepoolne dialoog viib alati pingete vähendamiseni ja toob kasu usuvabadusele ning ühiskonnale tervikuna.

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) Usuvähemuste tagakiusamine mitmetes riikides peaks panema meid järele mõtlema selle üle, kui haprad on tegelikult need tsivilisatsiooni aspektid, milles me nii kindlad oleme. Usuvabadus on universaalsete inimõiguste peamine ning asendamatu alustugi. Vaatamata kiiduväärt kavatsustele on antud resolutsioon siiski puudulik.

Euroopa Parlament peab aktiivsemalt väljendama oma seisukohta kristlike vähemuste tagakiusamise, kuid eelkõige kõigi usulise sallimatuse ja diskrimineerimise vormide suhtes, mis mõjutab tegelikult kõiki usklikke kogukondi. Samuti tuleks muretseda islamofoobia ja antisemitismi pärast, mis on tõusuteel nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Kui keskenduda üksnes kristlaste diskrimineerimisele, siis võib meist jääda vale mulje. Seepärast tuleb rõhutada, et Euroopa Parlament toetab täielikult ELi liikmesriikide poolt ÜRO Peaassambleele esitatavat resolutsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta.

  Mieczysław Edmund Janowski (UEN). – (PL) Proua juhataja, ka Lähis-Idal on kristlikud juured. Hoolimata nendevahelistest erinevustest on kristlased suutnud mitmel korral näidata, et nad võivad elada kõrvuti moslemite, juutide või teiste religioonide järgijatega rahus ja vastastikuses austuses.

Kuid viimasel ajal oleme näinud islami järgijate tegusid, mis aitavad luua väärarusaama, et kristluse vastasus näitab, kui hea moslem sa oled. Seda märkis hiljuti Liibanoni ajakirjanik Hazem Saghieh. Arvukad ja sageli drastilised juhtumid, kus rikutakse inimeste õigusi, keda üksnes nende kristliku usu tõttu koheldakse teisejärguliste kodanikena, annavad tunnistust inimõiguste ühe põhiprintsiibi – usuvabaduse – rikkumisest.

Tuleb küsida: mida saab avatud ja moslemitest kaaskodanike õigusi austavas Euroopa Liidus teha kristlaste heaks, kellel pole oma asukohariigis isegi murdosa meil moslemitele antud õigustest? Kust leida vähimatki vastastikkust? Seda ei leidu usust ajendatud mõrvades, laiaulatuslikus diskrimineerimises, kristlike kirikute ehitamise keelamises ega kristliku kultuuri mälestusmärkide hävitamises.

Kogu maailma tahab rahu ja inimesed soovivad vabadust, sealhulgas usuvabadust.

  Bogusław Sonik (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, praegune poliitiline olukord Lähis-Idas tähendab, et selles piirkonnas elavad kristlased tunnevad end üha enam ohustatuna. Üheks põhjuseks on islami fundamentalistide mõjukuse kasv, kes süüdistavad neid igas piirkonna elanikke tabanud hädas. Ususidemete tõttu läänes elavate inimestega, süüdistatakse neid ka traditsiooniliste ühiskondlike struktuuride läänelikuks muutmises, millest Lähis-Ida inimesed sugugi rääkida ei taha.

Üheks fundamentalistide rahulolematuse väljendamise viisiks on läänevastaste meeleavalduste korraldamine, kus hävitatakse kristlusega seotud sümboleid ja kristlaste juhitud ärisid. Äärmuslikel juhtudel pannakse toime isegi mõrvu. Valitsuste passiivsus tähendab, et üha rohkem kristlikke perekondi otsustab emigreeruda.

Resolutsioonis tuuakse välja mitmed probleemid, millega Lähis-Idas elavad kristlased kokku puutuvad. Kuid need ei hõlma kõiki näiteid, mistõttu olen seisukohal, et Euroopa Parlament peaks koostama täiemahulise aruande kristlaste olukorra kohta Lähis-Idas või usulisest olukorrast tervikuna. Samuti peaksime mõtlema sellest, kuidas viia läbi tsivilisatsioonidevaheline dialoog, mis võimaldaks nii kristliku ühiskonna kui ka moslemi regioonide efektiivset kaasamist.

  Jerzy Buzek (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, õnnitlen hr Maurot. Mul pole selle resolutsiooni osas mingeid kahtlusi. Toetan seda ihu ja hingega. Ainsaks probleemiks on see, kas me oleme efektiivsed, kas me oleme efektiivsed tulevikus ning kas me suudame midagi muuta. Tegutsemiseks on kolm võimalust.

Esimene võimalus on diplomaatilise surve kasutamine. Seda meetodit rakendatakse praegu. Kuid mobiliseerida tuleb ka Euroopa valitsused. Iga diplomaat peaks seda meeles pidama. Seda tuleb rakendada kahepoolsetel ja mitmepoolsetel läbirääkimistel. Ainus viis hea tulemuse saamiseks on ulatusliku diplomaatilise surve kaudu.

Teiseks võimaluseks on majandussanktsioonide rakendamine. Tean oma riigi 20 või 30 aasta tagusest kogemusest, milline oli majandussanktsioonide tähendus kommunistlikule valitsusele Varssavis – hästi valitud sanktsioonid, millega ei kahjustatud kodanikke. Meil tuleb kasutada ka seda meetodit.

Viimaseks võimaluseks on enda tegevuse põhjalik analüüsimine, kuna Lähis-Ida riikidel ja mujal maailmas esineb paremaid ja halvemaid aegu. See sõltub ka meie tegevusest, mis pole sugugi alati väga kooskõlalised või mõistlikud. See tähendab sekkumist, kultuurisündmusi ning diplomaatide sõnavõtte. Me ei taha oma veendumusi varjata. Vastupidi – me tahame neid selgelt näidata. Kuid meil tuleb tegutseda mitte üksnes kindlakäeliselt, vaid ka arukalt.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Proua juhataja, komisjon on teadlik usu ja veendumuste alusel toimuvast diskrimineerimisest ning mõistab selle teravalt hukka. Meie poliitika näeb ette igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist ning me teostame seda kahepoolsetes suhetes ning mitmepoolsetel, nagu näiteks ÜRO egiidi all toimuvatel läbirääkimistel.

ÜRO Peaassambleel on EL võtnud seisukoha esitada tavapärane resolutsioon igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta. Möödunud aastal kogus resolutsioon tekst üksmeelselt rekordilise 99 toetajat.

Koos liikmesriikidega pöörame väga suurt tähelepanu inimõigustele ja demokraatia olukorrale partnerriikides. Tõstatame neid küsimusi poliitilistel kohtumistel demaršide ja avalike avalduste kaudu, meenutades partneritele nende rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi, mis keelavad diskrimineerimise mistahes alustel.

EL teeb aktiivseid jõupingutusi selleks, et viia inimõiguste kaitse alus naabruspoliitika raamesse. Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad hõlmavad paljusid sellealaseid küsimusi. Inimõiguste allkomitee üksikutel kohtumistel Jordaania, Iisraeli, Maroko, Liibanoni ja Tuneesia esindajatega on juba käsitletud edasijõudmist ENP tegevuskava inimõiguste ja põhivabadustega osaga seotud kohustuste täitmise edenemist. Inimõiguste allkomitee esimene kohtumine Egiptuse esindajatega on kavandatud käesoleva kuu lõpu poole.

Paralleelselt kahepoolsete valitsuskontaktidega ja poliitiliste reformide toetamisega aitame kaasa ka inimõiguste kaitsmise ja edendamisega tegelevate valitsusväliste organisatsioone tegevusele kogu maailmas. Oleme veendunud, et inimõiguste kaitsjatel on ühiskonnas asendamatu roll.

Meie jaoks on võrdselt tähtis säilitada ja jätkuvalt suurendada usuvabadust Euroopas. ELil on võimalus häid tavasid demonstreerida ja teistega jagada.

  Juhataja. – Hr Casaca avaldas soovi teha isiklik avaldus vastavalt kodukorra artiklile 145.

  Paulo Casaca (PSE). – (PT) Proua juhataja, vabandan, kui ei väljendanud ennast piisavalt selgesti. Olen täiesti solidaarne Lähis-Idas, eriti Iraagis tagakiusamise all kannatavate kristlike kogukondadega. Ma üksnes mainisin ning kavatsen kolleegile esitada kõik asjakohased materjalid, et selline tagakiusamine ei piirdu kahjuks ainult kristliku kogukonnaga ning et selles riigis kannatavad kohutava tagakiusamise all ka Yazidi kogukond, Mandia kogukond ning ka peamistest kogukondadest väljapoole jäävad šiiidid ja sunniidid ise; see on tõsiasi, mida keegi ei saa ignoreerida. Tahtsin vaid seda rõhutada ning öelda, et olen valmis esitama kogu vajaliku dokumentatsiooni.

  Juhataja. – Hr Casaca, olete ületanud isikliku avalduse tegemiseks antud ajalimiidi.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelu lõpus.

(1) Vt protokoll.