Istungi stenogramm

Neljapäev, 15. november 2007 - Strasbourg

9.2. Usbekistan (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue Usbekistani käsitleva resolutsiooniettepaneku kohta.⁽¹⁾

  Katrin Saks (PSE). - (ET) Proua juhataja, daamid ja härrad, tahaksin meenutada siin parlamendis mõni päev tagasi Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy öeldut: kõik need, kes pole suutnud austada meie väärtusi, eelistades selle asemel kasulikke lepinguid sõlmida, on kokkuvõttes kaotanud kõigil rinnetel. Mis puudutab Usbekistani ja laiemalt kogu Kesk-Aasiat, siis esineb oht, et piirkonna energiavarude hindamisel kaaluvad üksikute riikide huvid üles meie ühised väärtused. Kahjuks ilmneb see ka suutmatuses leppida kokku fraktsioone EPP ja UEN toetava resolutsiooni ettepaneku osas nõukogu seisukoha kohta, millega tühistati kuueks kuuks Usbekistani ametnike viisakeeld, ilma et see oleks toonud kaasa tõelisi muudatusi inimõiguste olukorras.

Resolutsiooni ettepanekus viidatakse ka väga kriitilisele inimõiguste olukorrale Usbekistanis. Praeguseni on aga Usbekistanis oldud seisukohal, olen seda ise kuulnud, et inimõigused on selle riigi siseasi. Me ei saa sellise lähenemisega nõustuda ning nõuan tungivalt, et te toetaksite esimest, otsustavamat resolutsiooni ettepaneku versiooni.

  Elisabeth Jeggle (PPE-DE), autor. – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, demokraatliku institutsioonina ei saa me lubada inimõiguste jalge alla tallamist kusagil maailmas. Kuid meie jaoks on samavõrd vastuvõetamatu, kui selles parlamendis seatakse järelemõtlematult ohtu ELi ja Usbekistani vahelised diplomaatilised suhted ja parlamentide koostöö. Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni ning vasakpoolsete fraktsioonide esitatud resolutsiooniettepanekud meenutavad diplomaatilist romurallit.

Parlamendi viimases, 2006. a. oktoobris vastu võetud resolutsioonis võtsime endale kohustuse leida konstruktiivne ja dialoogile suunatud lahendus. Kuid täna ei otsi me dialoogi, vaid lööme ukse kinni. Minu fraktsioon ei saa selle eest vastutada, mistõttu palun teil PSE, ALDE ja vasakpoolsete fraktsioonide esitatud resolutsiooniettepanekud tagasi lükata.

Meie fraktsiooni ja fraktsiooni „Liit Rahvusriikide Euroopa eest“ koostöös esitatud resolutsiooniettepaneku kasuks räägib alljärgnev. Poliitiline olukord Usbekistanis pole kaugeltki rahuldav. Inimõiguste olukord on jätkuvalt mitmes suhtes ärevust tekitav. Kuid kõigest hoolimata on siiski tehtud mõningasi edusamme. Näiteks toimus käesoleva aasta 8. ja 9. mail Taškendis Euroopa Liidu ja Usbekistani vaheline inimõigustealase dialoogi esimene aruteluring. Euroopa Parlamendi mistahes resolutsioon peab heitma valgust kehtivale olukorrale ning see peab olema käesoleva resolutsiooni aluseks.

  Adam Bielan (UEN), autor. – (PL) Proua juhataja, tahaksin alustuseks tänada resolutsiooni kaasautoreid. Samal ajal, võttes arvesse 2004. aastal vastu võetud inimõiguste kaitset käsitlevad ühenduse suuniseid, tahaksin rõhutada Euroopa Liidu ja Usbekistani vaheliste suhete parandamise vajadust. Kuid tahaksin märkida, et need suhted peaksid põhinema demokraatia, õigusriigi ja inimõiguste austamise põhimõtetel, kusjuures eriline rõhk peab asetsema viimatimainitul.

Peale selle toetan Usbekistanile kuueks kuuks kehtestatud sanktsioonide tühistamise osas algatust jälgida inimõigustealaseid arenguid selles riigis. Usbekistani justiitsministeeriumi otsus keelduda tunnustamast nende õiguste jälgimisega tegelevat asutust annab tunnistust sellest, et meil tuleb selles valdkonnas täiendavaid jõupingutusi teha.

Parlamendi aseesimehena, kes vastutab naabruspoliitika eest, sealhulgas ka Usbekistanis, pöördun ma rahvusvaheliste institutsioonide ning eriti Usbekistani võimude poole palvega võtta toetavaid meetmeid, mis viivad kodanikuühiskonna kujundamiseni.

  Hélène Flautre (Verts/ALE), autor. – (FR) Proua juhataja, resolutsiooni eesmärk on lihtne: rääkida tõtt. Seda Usbekistani inimesed ja inimõiguste aktivistid meil teha paluvadki.

Küsimuse pakilisus tuleneb viimaste kuude jooksul toimunud ajakirjanike ja dissidentide mõrvadest ning nõukogu 15. oktoobri järeldustest, mida president Karimov kujutas vääralt diplomaatilise võiduna. Oluliseks tõsiasjaks on aga see, et sanktsioone pikendati veel 12 kuu võrra, kuna Andidžonis toimunud massimõrva osas pole toimunud mingit juurdlust ning ekspertide kohtumised pole antud küsimuses mingeid tulemusi andnud.

Mis puudutab viisakeelu tühistamist kuueks kuuks, siis oleme nõus seisukohaga, et viisakeeldu tuleks automaatselt uuendada juhul, kui kehtestatud nõudeid – näiteks ÜRO eriraportööride külastusi – kuue kuu jooksul ei täideta.

Teisest küljest pole me rahul inimõiguste osas tehtud otsustega väidetavate edusammude üle. Näiteks pole ikka veel reaalselt jõustunud surmanuhtluse kaotamine ning ELi-Usbekistani inimõigustealane dialoog on seiskunud.

Lõpuks mõistame kõnealuses resolutsioonis hukka mitme sõltumatu ajakirjaniku ja dissidendi mõrvamise ning nõuame põhjaliku ja erapooletu juurdluse läbiviimist.

Olen mures PPE ja UENi kavatsuste pärast. Nad tahavad minna teistest liikmesriikidest veelgi kaugemale, tõlgendades nõukogu järeldusi mitte ainult viisakeelu tühistamisena, vaid viisade äravõtmisena. Nende ettepaneku 3 lõike kohaselt julgustab sanktsioonide ebaefektiivsus Usbekistani ametivõime, mis ei ole intellektuaalselt ega poliitiliselt mõistlik. Tekstis pole isegi mainitud 13 inimõiguste aktivisti, kelle kohest vabastamist president Pöttering kirjalikult nõudis.

Minu viimane märkus puudutab lõiget 9, kus mainitakse inimõiguste kaitse organisatsiooni Human Rights Watch keerulist olukorda. See on küll kena, kuid organisatsioon on selgelt väljendanud, et ei soovi enda mainimist tehniliselt ebakorrektses resolutsioonis, mis on ühtviisi kahjulik nii inimõiguste aktivistide kui ka Usbekistani rahva jaoks ning mida diktaator, president Karimov kasutaks kõigile teadaolevalt propagandavahendina.

Sellest tulenevalt palun fraktsioone PPE ja UEN esindavatel parlamendiliikmetel toetada tõsist hoiakut, mille me peame antud küsimuses ning Usbekistani rahva suhtes võtma ning toetama meie resolutsiooniettepanekut, kus ei öelda midagi muud peale inimõiguste tõelise olukorra Usbekistanis.

  Marios Matsakis (ALDE), autor. – Proua juhataja, 1989. aastast alates hr Karimovi valitsemise ajal kehtiva vägivallarežiimi püsimine Usbekistanis meenutab demokraatiat hävitavat vähktõbe. Hr Karimovi režiim on põhjustanud terrori- ja korruptsioonipoliitika rakendamist selles riigis, kusjuures kannatajaks on peamiselt Usbekistani rahvas. Neid inimesi ähvardab meelevaldne arreteerimine ja kinnipidamine, piinamine ja väärkohtlemine ning vaatamata nii rahvusvahelise üldsuse kui ka ELi arvukatele nõudmistele teostada demokraatlikku reformi jätkab hr Karimov midagi arvesse võtmata.

See meenutab mulle teist isikut, kes valitseb oma riiki sarnasel totalitaarsel viisil ning ei võta kuulda neid, kes nõuavad demokraatlike reformide elluviimist. Pean silmas Saudi Araabia kuningas Abdullah’t, kelle riigis pole naistel hääleõigust ega isegi auto juhtimise õigust ning kus tõsised inimõiguste rikkumised on igapäevased.

Selles suhtes on EL mõned valitsused kahjuks süüdi kaksikmoraalis: nad ründavad raevukalt hr Karimovit – ja teevad seda õigusega – kuid on väga leebed kuningas Abdullah’ suhtes. Kuningas Abdullah’le sai hiljuti osaks ekstravagantne vastuvõtt riigivisiidil Suurbritanniasse ja Itaaliasse.

Peamine erinevus Usbekistani ja Saudi Araabia vahel on raha – palju raha – ning seni, kuni kuningas Abdullah kulutab miljardeid Suurbritannias ja Itaalias, vaadatakse tema riigis toimuvatele ränkadele rikkumistele inimõiguste ja demokraatlike institutsioonide suhtes läbi sõrmede. Minu arvates on see põhjus, miks peaaegu kõik fraktsioonid lükkasid tseremoniaalselt tagasi minu ettepaneku arutada täna siin olukorda Saudi Araabias. Loodan, et järgmisel korral näidatakse üles pisut rohkem osavõtlikkust.

  Erik Meijer (GUE/NGL), autor. – (NL) Proua juhataja, Usbekistan vajab radikaalset muutust. Esialgsed edusammud selles suunas lämmatati juba eos 13. mail 2005 toore jõuga, mis nõudis sadade meeleavaldajate elu. Sellest alates on välismaailm silmatorkavalt pikka aega vaikinud. Meie varasemale aktuaalsele ja pakilisele arutelule 27. oktoobril 2005 ei järgnenud esialgu eriti midagi.

Kuid pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei kehtestatud autoritaarset režiimi mitte ainult paremini tuntud riikides, nagu Ukrainas, Gruusias ja Valgevenes; nii juhtus ka Turkmeenias ja Usbekistanis. Seal ei võidutsenud demokraatia, vaid väike grupp inimesi, kelle kogemused pärinesid vanast riigiaparaadist ja julgeolekujõududest.

Kuna nende ainsaks eesmärgiks oli võimul püsimine, muutsid need isikud riigiettevõtted enda eraomandiks, võltsisid valimistulemusi, jätsid opositsioonile võimalikult vähe tegutsemisruumi, takistasid vabade organisatsioonide tegevust, piirasid ajakirjandust ning kasutasid vajaduse korral vägivalda omaenese rahva vastu. Kahjuks on selline olukord Usbekistanis senini püsima jäänud.

Hetkel mõjutavad Euroopa suhtumist Usbekistani väga tugevasti majanduslikud ja sõjalised huvid. Tundub, et Usbekistani diktatuuri on lastud säilida, kuna see osutus kasulikuks sõjalises sekkumises Afganistanis. Selline suhtumine hävitaks täielikult Euroopa inimõigusi ja demokraatiat puudutavate nõuete usaldusväärsuse. Euroopa ei tohi muuta usbekkide õigusi ja vabadusi muude kaalutluste kõrval teisejärguliseks.

  Karin Scheele, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Proua juhataja, Saksamaa eesistumisperioodil lõdvendati Saksa föderaalvalitsuse ilmsel mõjutusel sanktsioone Usbekistani vastu tingimusel, et Karimovi valitsus parandab inimõiguste olukorda riigis. Kuid Usbekistani vanglates kasutatakse ikka veel piinamist; inimõiguste olukord Usbekistanis pole sugugi paranenud. Kuuleme sellest rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, mis jälgivad tõsiseid rünnakuid kodanikuühiskonna vastu. See mõjutab mitte üksnes inimõiguste organisatsioone, vaid ka naiste organisatsioone, teabekeskusi ja paljusid teisi organisatsioone. Inimõiguste aktivistidele mõistetakse pikaajalisi karistusi ja paljud aktivistid, sealhulgas ajakirjanikud, on pidanud põgenema.

Me ei tohi sanktsioone nõrgendada; me ei tohi neid tühistada. Taas kord näeme, et isegi selles parlamendis lähenetakse inimõigustele erinevalt sõltuvalt sellest, kas see mõjutab toorme kättesaadavust või mitte. Peame selgelt märku andma, et me sellist käitumist ei aktsepteeri.

  Raül Romeva i Rueda, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (ES) Proua juhataja, tahaksin samuti kasutada käesoleva arutelu pakutud juhust koda hoiatada ning juhtida tähelepanu inimrühmale, keda Usbekistanis eriti taga kiusatakse, mitte ainult Usbekistanis vaid ka Turkmeenias. See puudutab LGBTd.

Geisid ja lesbisid langevad tavaliselt kahekordse tagakiusamise ohvriks, kuna nende hulgas on sageli aktiviste, kuid ka seetõttu, et nad on geid ja lesbid. Neid, kes avalikult teatavad oma kuuluvusest sellesse inimrühma või keda väidetakse sinna kuuluvat, ootab kahe kuni viie-aastane vanglakaristus.

Minu arvates võetakse selles kontekstis inimõigustest üldistelt rääkides tavaliselt arvesse kõiki inimõigusi, kuid me unustame sageli selle grupi, millel on erivajadused ning mis püüdis viimasel OSCE kohtumisel Madridis paljude valitsuste mõistetamatut vastupanu trotsides neid nõudmisi esitada.

Leian, et see on midagi, mida tuleb meeles pidada ning mille juurde tuleks igal juhul tagasi tulla siis, kui kõne all on Euroopa Liidu ja Kesk-Aasia suhted.

  Józef Pinior (PSE). - Proua juhataja, esiteks olen äärmiselt mures fraktsiooni PPE-DE suhtumise pärast inimõiguste olukorda Usbekistanis. Me ei tohiks lasta ennast petta Usbekistani valitsuse silmakirjalikest usaldusväärsuse saavutamise püüdlustest, mille eesmärk on jätta mulje demokraatlikust progressist ja paranevatest suhetest Euroopa Liiduga.

Ei, Usbekistan ei ole viimase kahe aasta jooksul edasi arenenud. Valitsus ei ole ikka veel andnud luba Andidžoni tapmiste sõltumatu juurdluse korraldamiseks. ÜRO raporti kohaselt on inimõigused jätkuvalt naeru all ja piinamine ikka kasutusel. Poliitilistel oponentidel pole ikka veel õigust end vabalt väljendada. Ajakirjandus on jätkuvalt valitsuse käsu all. Me mõistame selle hukka ning esitame valitsusele küsimuse kahe isiku, nimelt teatridirektori ja ajakirjaniku, mõrva kohta, kes mõlemad teadaolevalt Usbekistani valitsust kritiseerisid.

Me ei tohi toetada ennast 23. detsembril ise tagasi valinud president Karimovi maskeeringut ning peame olema väga tähelepanelikud ja ettevaatlikud Usbekistani poliitilise olukorra suhtes, isegi kui Euroopa Liidu mõned riiklikud huvid selle tõttu kannatavad. Euroopa Liidus ei tohiks inimõigused kunagi taanduda majandussuhete ees.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Proua juhataja, hiljuti vastu võetud uus Kesk-Aasia strateegia kajastab Euroopa Liidu pühendumist paremale pikaajalisele koostööle nimetatud piirkonnaga. EL ja Kesk-Aasia riigid, sealhulgas Usbekistan, on nõustunud strateegia peamiste elementidega, milleks on inimõigused, õigusriik, hea valitsemistava ja demokratiseerimine.

Kavatseme suurendada toetust inimõiguste kaitsmisele ning sõltumatu kohtusüsteemi loomisele, andes nii jätkusuutliku panuse õigusriigi kehtestamisse ja rahvusvaheliste inimõiguste eeskirjade austamisse Kesk-Aasias.

ELi-Usbekistani suhted tuleb seada konteksti, kus dialoogi ja koostöö aluseks on positiivsete sammude julgustamine inimõiguste parandamiseks ja demokratiseerimiseks. Meie suhted Usbekistaniga on viimastel aastatel läbinud raske etapi, eriti pärast Andidžoni sündmusi 2005. aasta mais ning me oleme inimõiguste olukorra pärast jätkuvalt tõsiselt mures.

Oleme kindlal veendumusel, et meil on parem võimalus inimõiguste olukorra parandamiseks Usbekistanis pigem koostöö kui isoleerimise kaudu. Isolatsioon ei ole tulemusi andnud. Tervitame viimase aasta jooksul toimunud järk-järgulist taas-kaasamist, kuna ELi-Usbekistani koostöönõukogu nõustus pidama regulaarselt inimõigustealast dialoogi, mille esimene voor toimus käesoleva aasta mais. Samuti on toimunud kaks ekspertide kõneluste vooru Andidžoni sündmuste teemal. Samuti kavandame dialoogi Usbekistani kodanikuühiskonnaga meediavabaduse teemal, mis peaks toimuma Taškendis järgmise aasta alguses. Samuti tervitame habeas corpuse kehtestamist Usbekistanis ning surmanuhtluse kaotamist, mis peaks jõustuma 2008. aasta jaanuaris.

Üldasjade nõukogu viimasel kohtumisel leppisid ELi liikmesriigid kokku piiravate meetmete läbivaatamises, kuid leppisid samal ajal kokku ka viisakeelu tinglikus tühistamises. Nõukogu nõudis Usbekistanilt inimõigustega seotud rahvusvaheliste kohustuste täielikku täitmist ning eriti lubama asjakohaste rahvusvahelistele organitele juurdepääsu vangidele, tõhusat koostööd ÜRO eriraportööridega, kõigi valitsusväliste organisatsioonide piiramatut tegevust Usbekistanis ning inimõiguste kaitsjate vabastamist kinnipidamise alt ja nende ahistamise lõpetamist.

Nõukogu lubas viisapiirangute tühistamise kuue kuu järel üle vaadata, et hinnata Usbekistani edusamme nende tingimuste täitmisel. Usbekistani ametivõimud nõustusid jätkama järgmise aasta alguses inimõigustealast arutelu ELi-Usbekistani koostöökomitee raames.

Usbekistan on samuti näidanud oma avatust komisjoniga peetavate kõneluste suhtes, et suurendada ühenduse abi poliitiliste institutsioonide nagu näiteks parlamendi ning kohtusüsteemi reformi toetamiseks, mida kõike käsitletakse täiendavalt koostöökomitee raames. Tõsiasi, et ELi piiravad meetmed jäävad kehtima, näitab selgelt nii usbekkidele kui ka laiemale üldsusele meie muret olukorra pärast Usbekistanis.

Usbekistanil on inimõiguste valdkonnas veel pikk tee käia ning kooskõlas nõukogu järeldustega rõhutame me Usbekistanile jätkuvalt, et me loodame näha konkreetseid edusamme inimõiguste olukorra parandamisel.

Inimõigused on jätkuvalt tähtis ja keeruline teema meie suhetes Usbekistaniga, kuid komisjon on veendunud, et positiivsete arengute edendamiseks on parim viis kaasamine.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelude lõpus.

(Lühendatud vastavalt kodukorra artiklile 142)

  Véronique Mathieu (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Kui Euroopa kõneleb, siis vabadus suureneb.

Euroopa Liit peab täielikult järgima seda poliitikat, mis sai alguse 2005. aastal pärast Andidžoni mõistmatuid ja täiesti karistamatuid repressioone, mille tulemusel hukkus OSCE inimõiguste kaitse organisatsiooni Human Rights Watch andmetel 500 kuni 1000 inimest. Paljud eesseisvad väljakutsed (energia, terrorism, vabadused) tähendavad, et Euroopa peab oma äärealadel mobiliseerima rohkem jõude kui kunagi varem. Kõige pakilisem missioon on edendada inimõigusi ning luua rahulikud suhted Usbekistaniga, mis sõltuvad põhivabaduste osas toimuvast arengust. EL ei saa eirata fantastilise õigusriigi reaalsust ning vihast mõrvamist Taškendis möödunud septembris, mille ohvriks oli direktor Mark Weil, kes oli tuntud oma vastuseisu poolest režiimile. Usbekistani parlament astus hiljuti mitmeid samme surmanuhtluse kaotamise ja tsiviilõiguse suunas. Kuigi need otsused on ikka veel väga ebapiisavad, pole Euroopa Liidu kindlameelsus olnud asjata ning pärsib vastuvõetamatu ja ohtliku reaalpoliitika põhimõtteid. Demokraatia ja poliitilise stabiilsuse saavutamiseks tuleb meil jõuda veelgi kaugemale, kuid lõpuks ometi on meil lootust. Nüüd on tohutu Usbekistani riigi ülesandeks seda lootust mitte hävitada, luues Euroopaga tõelise partnerluse.

(1) Vt protokoll.