Istungi stenogramm

Esmaspäev, 14. jaanuar 2008 - Strasbourg

18. Ohtlike kemikaalide eksport ja import (arutelu)

  President. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni nimel Johannes Bloklandi koostatud raport (A6-0406/2007) ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta (KOM(2006)0745 – C6-0439/2006 – 2006/0246(COD).

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Pr president, mu daamid ja härrad, ma tahaksin kõigepealt tänada ja õnnitleda Euroopa Parlamenti ja eriti raportööri, hr Bloklandi, variraportööre ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ning samuti pr Manni ja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni nende suurepäraste raportite ning esimesel lugemisel nende väljendatud seisukohtade eest.

Viimased 30 aastat on Euroopa Liidu rahvatervise- ja keskkonnakaitsealane poliitika ja õigusaktid saavutanud märgatava edasimineku keemiliste ainete põhjustatud riskide vähendamisel, mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka kogu maailmas. Euroopa Liit on kogu aeg olnud oluline partner rahvusvahelistes konventsioonides, sealhulgas ka Rotterdami konventsioonis, mis puudutab teatud ohtlike kemikaalide eelneva nõusoleku menetluskorda rahvusvahelises kaubanduses. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 304/2003 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta rakendatakse Rotterdami konventsiooni ühendusesiseselt. Mitmes punktis ei piirdu määrus Rotterdami konventsiooni sätetega, vaid läheb kaugemale, pakkudes kemikaale importivatele riikidele kaitstuse kõrgemat taset.

10. jaanuaril 2006. aastal võttis Euroopa Kohus vastu otsuse, millega tühistas määruse 304/2003, põhjendades otsust sellega, et määrus oleks pidanud põhinema kahel õiguslikul alusel, mis hõlmaks nii asutamislepingu artiklit 133 kui ka artikli 175 lõiget 1. Seetõttu on käesoleva ettepaneku eesmärk võtta vastu uus määrus, mis põhineb eespool nimetatud kahel õiguslikul alusel. Samal ajal, pidades silmas komisjoni aruannet menetluste rakendamisel kuni käesoleva ajani saadud kogemuste kohta, on tehtud ettepanek lisada rakendussätetesse teatavad tehnilised muudatused. Kõnealune raport esitati Euroopa Parlamendile ja nõukogule paralleelselt käesoleva ettepanekuga. Komisjoni peamised muudatusettepanekud määruse muutmiseks on järgmised:

Esiteks ettepanek teha teatud erandid selgesõnalise nõusoleku keskse tingimuse suhtes riikides, kus import ületab ekspordi. Neid erandeid rakendatakse üksnes juhtudel, kui vaatamata komisjoni ja ekspordiriigi määratud riikliku asutuse poolt tehtud mõistlikele jõupingutustele päringule ei vastata ning eeldusel, et on täidetud teatud tingimused. Need erandid on mõeldud selleks, et luua teatavat paindlikkust, säilitades samal ajal kaitstuse kõrge taseme – mis on tõepoolest kõrgem kui Rotterdami konventsioonis sätestatud tase.

Teiseks tehakse ettepanek teha teatud tingimustel erand selgesõnalise nõusoleku nõude suhtes juhul, kui kemikaale eksporditakse OECD riikidesse.

Kolmandaks selgitatakse selgesõnalise nõusoleku kehtivusperioodiga seotud eeskirju. Peale selle toimub selgesõnaliste nõusolekute regulaarne ülevaatus ning need vaadatakse üle ka võimalike tõendite ilmnemise korral.

Neljandaks kehtestatakse kord ja vahendid, mis võimaldavad tolliasutustele juurdepääsu teabele, kuna enamikus liikmesriikides on neil asutustel esmatähtis roll määrusele vastavuse tagamisel, eriti selles osas, mis puudutab ekspordikontrolli.

Pr president, ma tahaksin väljendada oma rahulolu meie kõigi tehtud jõupingutuste üle kõnealuse määruse osas kokkuleppele jõudmiseks esimesel lugemisel. Euroopa Komisjon võib esimesel lugemisel kokkuleppe saavutamiseks muudatuste kompromisspaketi vastu võtta.

  Johannes Blokland, raportöör. – (NL) Pr president, ohtlike kemikaalide importi ja eksporti käsitleva raporti raportöörina on mul hea meel siinkohal teada anda, et me saavutasime esimesel lugemisel hea tulemuse. Seetõttu tahaksin ma tänada kõiki, kes meiega koostööd tegid. Ma pean silmas eriti keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni sekretariaati ning variraportööre ja nende töötajaid, kes osutasid mulle silmapaistvat tuge. Ma hindan väga head koostööd nõukoguga, eriti eesistujariik Portugaliga ning Euroopa Komisjoniga.

See oli tehniliselt keeruline ettepanek ning arutelu muutus mõnikord üsna tuliseks, kui räägiti sellest, mis täpselt on keskkonnale parim. Kõige tähtsam asi, mille me saavutasime, on minu arvates see, et selle uue määruse kaudu käsitletakse ohtlike kemikaalidega kauplemist eetilise vastutusega.

Me tahtsime tegutseda eelkõige põhimõtte alusel, mis on teile tuttav kuldse reeglina: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid”. Kuigi see on iidne põhimõte, mille leiame nii piiblist kui ka teistest religioonidest, viis see aspekt tavapäraste arutelude juurde.

Komisjoni esialgne ettepanek sisaldas tegelikult väga liberaalseid korraldusi ohtlike kemikaalide ekspordi lubamiseks vaikival nõusolekul. Selline ettepanek tehti, kuna eriti arengumaade jaoks on tähtis, et oleks tagatud imporditava kauba täielik läbipaistvus. Lõppude lõpuks räägime me ainetest, mis on Euroopa Liidus keelatud või tõsiselt piiratud. Ma usun, et saavutatud kokkuleppe näol on meil tegemist hea tulemusega. See tähendab, et arengumaade kaitse ja teadlikkuse tõstmine on ohtlike ainete osas tagatud.

Pr president, kõnealune uus määrus rakendab nõuetekohaselt ülemaailmset Rotterdami konventsiooni, mis võeti vastu 1998. aastal, kuid on olnud ametlikult jõus alles alates 2004. aastast. Seetõttu saan kogu südamest soovitada, et kõik hääletaksid homme nõukoguga saavutatud kokkuleppe poolt.

Lõpuks, pr president, tahaksin samuti panna nõukogule ja komisjonile südamele teha kõik mis nende võimuses, et laiendada Rotterdami konventsiooni ainete loetelu. Hetkel on konventsiooni loetelus umbes 40 ainet. On veel 200 ainet, mis on esitatud hindamiseks ja võimalikuks loetellu kandmiseks. Eriti arengumaade kaitsmiseks tuleb meil teiste ainete osas energiliselt tööle asuda.

  Erika Mann, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Pr president, ma tahaksin väljendada oma südamlikku tänu eriti raportöörile ja komisjonile ning muidugi ka nõukogule. Me oleme esitanud väga hea raporti. Me oleme tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjonis pidanud esmatähtsaks praktilise määruse loomist, mis kontrolliks rahvusvahelist importi ja eksporti mõistlikult ja loogiliselt ning mis oleks piisavalt ühtne, et importivad riigid mõistaksid, mida me Euroopa Liidus püüame saavutada. Põhiprobleemiks oli nimelt see, et me pidime sinna lisama meeldivaid asju ja pidime lisama ka ohtlikke asju, kuid mitte keegi ei suutnud aru saada, mida see tegelikult tähendab, kõik see, mille me selle rahvusvahelise loetelu täiendamiseks lisasime.

Meie ees olev ettepanek on hea määrus ning ma loodan, et seda mõistetakse rahvusvahelisel tasandil, nii et seda saaks ka nõuetekohaselt rakendada. Asjadel, millest aru ei saada, pole muidugi erilist mõtet. See võib olla ka ohtlik; kui millestki aru ei saada, siis ei toimi see mis tahes tingimustel.

Tööstuskomisjon on rahul ja ma tahaksin eelkõige tänada raportööri, hr Bloklandi, et ta pidas läbirääkimisi sellise püsivuse ja terve mõistusega, et me saavutasime lõpuks hea kompromissi. Tahaksin vaid paluda, et me ei püüaks lisada aineid ülejäänud loetelule kohe, vaid kontrolliksime esmalt, mida see sisaldab, nii et meil oleks reaalselt toimiv õigusakt.

  Frieda Brepoels, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (NL) Pr president, volinik, mu daamid ja härrad, meie ees olev määrus, nagu te teate, puudutab väga tehnilist küsimust. Seepärast ei olnud arutelu esmalt ette nähtud, kuid nüüd, kui meil on lõpuks võimalus oma seisukohta väljendada, tahaksin ma lühidalt sõna võtta fraktsiooni PPE-DE nimel.

Mul on samuti väga hea meel, et pärast mitmeid mitteametlikke konsultatsioone nõukogu ja komisjoniga jõudsime kokkuleppeni esimesel lugemisel. See sai tegelikult võimalikuks ainult tänu meie raportööri jõupingutustele ja avatusele, kes oli valmis kuulama ära kõik osapooled. Loomulikult tänan ma ka komisjoni ja nõukogu nende panuse eest.

Niisiis, käesolev määrus teatavate ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta keskendub lisaks kahele õiguslikule alusele – asutamislepingu artikkel 133 ja artikli 175 lõige 1 – ja mitmetele tehnilistele muudatustele tõepoolest, nagu raportöör juba mainis, selgesõnalise nõusoleku taotlemise korra muutmisele, mida käsitletakse artiklis 13. Mitteametlikud arutelud keskendusid peamiselt sellele küsimusele.

Ma olen veendunud, et suurem paindlikkus on mõnel puhul kohane, mitte üksnes Euroopa riikide ekspordihuvide kaitsmiseks, vaid ka kõigi asjaomaste osapoolte kõrgeima keskkonnakaitse ja rahvatervise taseme tagamiseks. Sellisel viisil võib teatavaid ohtlikke kemikaale siiski eksportida ilma selgesõnalise lepingu või nõusolekuta, kuid väga rangetel tingimustel.

Ma arvan, et lepingu sõnastus tagab ja isegi tugevdab kemikaalide ohutut eksporti. Selle viimase punkti saavutamiseks jäeti tõepoolest osa komisjoni originaalteksti välja. Fraktsiooni PPE-DE variraportöörina olen samuti kindel, et oleme koos nõukogu ja komisjoniga jõudnud hea, tasakaalustatud ja teostatava kompromissini. Ma loodan, et minu kolleegid kiidavad homme kõik ettepanekud tervikuna heaks.

  Gyula Hegyi, fraktsiooni PSE nimel. – Pr president, esiteks sooviksin tervitada raportit ning muidugi tervitan ka Rotterdami konventsiooni rakendamist. See on oluline rahvusvaheline konventsioon mitmete ohtlike kemikaalide keelustamise kohta.

See teema ei ole mulle võõras. Ma osalesin fraktsiooni PSE variraportöörina mitmete kemikaalide piirangute uurimises, sealhulgas PFOSi keelustamine ning elavhõbeda ekspordikeeld. Praegu töötan ma koos kolleegidega ammooniumnitraadi ja muude ainete kasutamise piirangute kallal. Neis küsimustes oli meil hea koostöö hr Bloklandiga.

Me peame mõistma, et Euroopa tasandil keelust alati ei piisa. Näiteks DDT ja lindaan on olnud ELis keelatud palju aastaid, kuid neid on siiski veel võimalik tuvastada meie kodanike veres. Pärast teatavate kemikaalide keelustamist Euroopas toodavad mitmed rahvusvahelised ettevõtted keelatud kemikaale ning müüvad neid ELi-välistes riikides, eelkõige arengumaades. Seejärel jõuavad keelatud kemikaalid imporditud toodetena tagasi ning samuti saastavad nad keskkonda ookeanides, meredes, jõgedes ja õhus. Elavhõbeda ekspordikeeld, mida Euroopa Parlament täielikult toetas, näitas meile õiget reaktsiooni. Teiste ohtlike ainete puhul on vaja toimida samasuguselt.

Ma rõhutan rahvusvaheliste kemikaalide konventsioonide (Rotterdami konventsioon, Stockholmi konventsioon ning kemikaalide kasutamise rahvusvaheline strateegiline lähenemisviis (SAICM)) tähtsust, kuna üksnes need vahendid võivad viia kemikaalidest tingitud probleemide lahendamisele rahvusvahelisel tasandil.

  Marios Matsakis, fraktsiooni ALDE nimel. – Pr president, ma soovin samuti õnnitleda hr Bloklandi suurepärase raporti eest ning imetlemisväärse ande eest tulla toime kõigi kõnealuse raporti menetlusega seotud probleemidega. Lisaks soovin tänada teda austuse ja tähelepanu eest kõikide variraportööride suhtes. Komisjoni ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta, millele lisandusid peaaegu kõikide parlamendi fraktsioonide ühised muudatusettepanekud, tutvustab rida asjakohaseid ja vajalikke eeskirju, mis vägagi tõenäoliselt pakuvad rahvatervise ning keskkonna kaitstuse kõrget taset. Mürgiste ainetega rahvusvaheliselt kauplevate südametunnistuseta suurkaupmeeste põhjustatud tõsised probleemid on hästi teada, neid kardetakse ning loodetakse väga, et komisjoni ettepaneku rakendamine aitab arengumaadel toime tulla nende kodanikke ja keskkonda varitsevate tõsiste ohtudega.

Lisaks kõnelause õigusakti sisule on märkimisväärne, et see näitab mingil määral, kui kasutu on Euroopa Kohtu otsus, milles käsitletakse komisjoni tegevust nõukogu ja Euroopa Parlamendi vastu. Samal ajal tõstatab see küsimusi, miks selliseid meetmeid üldse võtta tuli ning miks ELi kolm peamist institutsiooni ei suuda leida võimalusi sõbralikuks kokkuleppeks, ilma et oleks vaja kohtu nõupidamist. Sellised meetmed tõid vältimatult kaasa viivituse, need olid kulukad ning võisid põhjustada teataval hulga institutsioonidevahelist vaenulikkust, mida oleks olnud võimalik vältida. See juhtus siiski ning nüüd peame sellest üle saama, kuigi see peab ehk meid kõiki juhtima targemate otsuste tegemisele tulevikus ning vältima kohtu tegevust võimalikult suures ulatuses.

  Carl Schlyter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (SV) Pr eesistuja, lubage mul tänada Johannes Bloklandi suurepärase koostöö eest, mis meil on olnud kogu protsessi vältel. Rotterdami konventsiooni allkirjastamisest on möödunud kümme aastat ning siis öeldi, et ohtlike kemikaalide eksportimiseks tuleb taotleda eelnevat kirjalikku nõusolekut. Lõppude lõpuks ei ole tegemist mingite tavaliste kemikaalidega; kemikaalide loetelu sisaldab tänapäeval inimese poolt kasutatavaid kõige ohtlikumaid kemikaale maa peal. Nii on möödunud kümme aastat. Üheks põhjuseks on endise komisjoni kangekaelne suhtumine, nagu oleks tegemist vaid kaubandusküsimusega. Ma tänan Stavros Dimast selle tagamise eest, et meil on nüüd nõuetekohane õiguslik alus ja me saame asja edasi arendada.

Läbirääkimised nõukoguga polnud samuti lihtsad. Ma olin šokeeritud, kui eesistujariik leidis, et surmavalt ohtlikke kemikaale, mis on ELis praktiliselt keelatud, võiks eksportida teistesse riikidesse pika aja vältel ilma eelneva nõusolekuta. Põhjuseks oli see, et nõukogu ei soovinud seada Euroopa tööstust ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Kuid meie tööstuse jaoks tekib tõeline ebasoodne konkurentsiolukord juhul, kui seda sunnitakse ellujäämise nimel seadma ohtu tervist, keskkonda ja rahvusvahelist õigust. On absurdne nõuda, et me rikuksime rahvusvahelisi konventsioone lihtsalt seepärast, et teised ei vasta meie eeskirjadele ja normidele. Sama hästi võiks öelda, et EL peaks eksportima keelatud narkootilisi aineid vaid seepärast, et vastasel korral teeb seda maffia.

Mul on hea meel, et me suutsime lõpuks kokku leppida ja kaotasime lõpuks võimaluse lubamatuks ekspordiks. Meil on nüüd õigusakt, mis ei hõlma üksnes konventsioonis sätestatud kemikaale, vaid sisaldab ka nõudeid teiste ELis rangelt kontrollitud kemikaalide suhtes. Neid tuleb nüüd vastavate asutuste poolt enne eksportimist tervishoiu- ja keskkonnakriteeriumide seisukohast hinnata. On hea, et tähtaja pikenduse perioodi lühendati 36 kuult 12 kuule. Samuti on hea, et määrus hõlmab toodetes sisalduvaid kemikaale. Lõpuks on meil õigusakt, mis on vastuvõetav ja täiendab komisjoni ettepanekut, kuid mis oleks võinud olla veelgi parem, kui rahvatervis ja keskkond oleks olnud tähtsamad ärihuvidest; see on ju tegelikult ainus jätkusuutlik majandusmudel.

  Hiltrud Breyer (Verts/ALE). – (DE) Pr president, ma sooviksin samuti tänada hr Bloklandi. Mul on hea meel, et Euroopa Parlament on seisukohta muutnud ning selle tohutu õigusliku tühimiku täitnud. Me teame, et arengumaades esineb igal aastal rohkem kui 1,5 miljonit mürgitusjuhtu ja peaaegu 30 000 surmajuhtumit. Komisjoni ettepaneku jõustumine oleks olnud hirmutav, kuna see oleks tähendanud ohtlike kemikaalide võimalikku eksportimist ilma importivate riikide loata juhul, kui vastavale taotlusele poleks 90 päeva jooksul vastust saadud.

Samuti oleks olnud tegemist tervishoiu- ja keskkonnaalaste õigusaktide väga küsitava tõlgendusega, kui oleksime jätkanud eksportimist olukorras, kus ühest küljest kehtestame uusimate pestitsiidi tõendiga uued suunised ohutuse valdkonnas, toimides teisest küljest meie ekspordiga risti vastupidiselt. EL ei peaks mitte üksnes tagama kaitstuse kõrget taset omaenda territooriumil, vaid peaks propageerima sama kogu maailmas ning selline paradoksaalne ekspordieeskirjade leebemaks muutmine ei oleks teinud midagi ELi usaldusväärsuse heaks.

Peale selle vajame me suuremat läbipaistvust selles osas, mis puudutab kemikaalide ja pestitsiidide eksporti. ELi liikmesriikide poolt eksporditavate tootekoguste avalikustamiseks on tarvis paremat süsteemi. Lõppude lõpuks räägime me piiratud ja keelatud kaupade liikumisest ning meie liikmesriikides nõuame selles valdkonnas maksimaalset läbipaistvust. Seetõttu nõuame rohkem teavet kõnealuste koguste kohta ja konkreetsete liikmesriikide kohta, kust need materjalid pärinevad.

  Avril Doyle (PPE-DE). – Pr president, me oleme selles menetluses registreerimata sõnavõtjad, ning vaadates ringi, tundub, et kõik soovijad on rääkinud, kas see tähendab, et ma võin kasutada viite minutit? Ma eeldan, et võin kasutada vähemalt kahte minutit, sest see võeti meilt ära eelneva registreerimiseta sõnavõttude võimaldamiseks. Me peame seda küsimust täpsustama.

Ma tahan toetada kolleege selle olulise määruse osas, mis on teist korda komisjonides ning parlamendi ees, 12 kuud tagasi antud Euroopa Kohtu otsuse tõttu, et sel oleks pidanud juba alguses olema kaks õiguslikku alust.

Peamine põhjus, miks ma tahan rääkida eelneva registreerimiseta sõnavõttude ajal, on minu üldine mure õigusliku aluse pärast ning segadus, milleni me oleme jõudnud, mitte ainult selle õigusaktiga vaid ka muude õigusaktidega. Palju aega on kulutatud komisjonide ja täiskogu tasandil, arutades muudatusettepanekute üle seoses sellega, kas neil peaks olema üks või kaks õiguslikku alust, ning esitatud eri arvamusi.

Ma arvan, et Euroopa Parlamendil on kätte jõudnud aeg hinnata täpselt menetlust, mis meie ees seisab, nimelt erinevad õiguslikud alused, sest kaks õiguslikku alust, mida meile välja pakutakse või mida pakutakse komisjonile ja mis jõuavad tagasi meie ette enne ühisseisukoha väljatöötamist, on esitatud minu meelest üsna vildakatel juriidilistel põhjustel, sest mida suuremaks EL muutub – 27 liikmesriiki praegu ja neid tuleb juurde, mida ma väga tervitan –, seda raskem on meil järjekindel olla oma õigusaktides. Me peame tõesti vaatama, mida me kõnealuses valdkonnas teeme. Huvitav on see, et vastandvariant on siin õige. Euroopa Kohus on öelnud, et me vajame selles konkreetses valdkonnas pigem kaht õiguslikku alust kui üht õiguslikku alust, mis tavaliselt teeb elu palju lihtsamaks, kui me suudame ühe õigusliku aluse säilitada, sest väga sageli on kaks õiguslikku alust olnud juristide eelisõigus.

Ma sooviksin volinikult teada, mis konkreetselt kujutas endast katsumust Euroopa Kohtule, kes sellega tegeles, ning ma sooviksin ka lisateavet, miks Euroopa Kohus ise määras, kui nii võib öelda, kaks õiguslikku alust. Nad on andnud meile aega korraldada menetlus uuesti ning on säilitanud mõju määrusele, kuni me selle ümber kohandame, ning ma tervitan väga asjaolu, et tõenäoliselt jõuame me tänu igakülgsele koostööle esimesel lugemisel kokkuleppele. Väga tervitatav oleks teada voliniku seisukohta selle küsimuse ja kogu õigusliku aluse saaga kohta, mis on jõudnud teist korda meie ette.

  President. − Ma lubasin teile nagu teistelegi lisaaega, kuna viis minutit polnud ilmselt liiga palju, arvestades sellega, et kohal pole väga palju liikmeid, kuid ainult sel korral.

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Pr president, ma tahaksin tänada kõiki sõnavõtjaid nende positiivsete märkuste eest.

Ma tunnustan ja jagan täielikult Euroopa Parlamendi soovi saavutada inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge tase, seda eriti nendes riikides, kus puudub vajalik infrastruktuur või võimalused ohtlike kemikaalide nõuetekohaseks käitlemiseks.

Samuti nõustun ma täielikult seisukohaga, et Euroopa Ühendus peaks täitma juhtivat rolli ühenduse õigusliku raamistiku kehtestamisel, tagamaks kõrget kaitstuse taset. Määrus ei piirdu paljudes punktides Rotterdami konventsiooni sätetega, vaid kehtestab rakendamistingimused, mis pakuvad kaitstuse kõrget taset kõigile maailma riikidele, mitte ainult konventsiooniga ühinenud riikidele.

Ma olen veendunud, et see näide julgustab teisi riike sama eeskuju järgima ning konventsiooniga liituma. Komisjon teeb kõik endast oleneva Rotterdami konventsiooni toetamiseks, et võimaldada nimetatud eesmärkide saavutamist.

Vastuseks murelikele küsimustele arseeni ja elavhõbeda kohta, tahaks komisjon rõhutada, et vastavalt määruse 304/2003 artikli 22 lõikele 3 esitatakse metallilise arseeni ühendusesisese keelustamise või rangete piirangute korral ettepanek vastava lisa kohaldamiseks. Peale selle rõhutab komisjon, et nõukogus ja parlamendis jätkub töö ettepanekuga keelustada elavhõbeda eksportimine ühendusest väljaspool olevatesse riikidesse; jõusoleku ajal ületab see keeld Rotterdami konventsiooniga kehtestatud ja ühenduse määrusega rakendatavat nõusoleku andmise nõuet.

Ma tahaksin taas kord tänada raportööri ja variraportööre nende jõupingutuste ja suurepärase töö eest, eriti hr Bloklandi. Komisjon on läbirääkimiste tulemusega väga rahul ja leiab, et kõik väljapakutud kompromissmuudatusettepanekud on vastuvõetavad.

Seoses kahe õigusliku alusega oleks tegelikult olnud palju lihtsam ja kergem, kui meil oleks olnud üks õiguslik alus, kuid me teame hästi sageli esile kerkivat probleemi: antud juhul on meil, kui ma õigesti mäletan, nimetatud artiklit 133 koos artikliga 175, samas kui enamikul juhtudel on kasutatud artiklit 95 koos artikliga 175. Muidugi tugineme me õiguslikku alust esitades alati meie õigustalituse arvamusele. Siinkohal, nagu ma juba ütlesin, käsitlesime kaubandust ja keskkonda ning see oli aluseks Euroopa Kohtu otsusele kahe õigusliku aluse kohta.

  Johannes Blokland, raportöör. – (NL) Pr president, pr Doyle ja hr Matsakis tõstatasid küsimuse õigusliku aluse kohta ning seda puudutas ka volinik Dimas, keda ma tahaksin samuti tema vastuse eest südamest tänada.

Kui mina olin raportöör, oli probleemiks tõepoolest see, et nõukogu eesistuja tuli minu juurde ja ütles: „Me oleme nõukogus ühel meelel selles, et on tõsiseid probleeme kaubanduse kui õigusliku alusega; me tahame võtta kuulda meie õigustalituse nõuannet ja asendada selle keskkonnaga”.

Euroopa Parlament konsulteeris oma õigustalitusega ning meie õigustalitus oli täiesti kindel, et õiguslikuks aluseks ei tohiks olla kaubandus, vaid et selleks peab olema keskkond. Selle alusel jõudsime siis vähemalt nõukogus peaaegu ühehäälselt nimetatud järelduseni.

Tegelikult oleks olnud parem, kui me poleks selle probleemiga pöördunud kohtusse, vaid oleksime alustanud läbirääkimisi voliniku, nõukogu eesistuja ja Euroopa Parlamendiga, et leida sellele probleemile poliitiline lahendus. Mis siis juhtus? Jah, õnneks peab määrus jõustuma. See toimis: nõukogu ja parlament käsitlesid küsimust kiireloomulisena. Kuid toimusid suured vaidlused ning lõpuks jõudsid kõik valele tulemusele: komisjon, nõukogu ja parlament.

Kohus tegi teatavaks saalomonliku otsuse ning ütles, et võimalik on kaks õiguslikku alust, samas kui nõukogu ja parlament eeldasid, et seda ei saa, see pole võimalik. Sellises olukorras leiad end mõtlemast, et kõik eksivad, ning see on andnud tulemuseks aastatepikkuse viivituse, kuigi õnneks mitte arengumaade arvelt, kuna töö siiski jätkus.

Igatahes kulus selleks üsna palju aega. Ma arvan, et me peaksime tegutsema koos, et selliseid probleeme tulevikus vältida. Kui volinik Dimas vestles eelnevalt keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoniga, tõstatasime selle küsimuse ka temaga.

Samuti tõstatasime küsimuse kolme arutelu käigus volinik Verheugeni ja komisjoni presidendi, hr Barrosoga. Sellel hetkel jäi meile positiivne mulje, et kohtusse pöördumine polnud mitte niivõrd komisjoni, kuivõrd õigustalituse otsus. Ma arvan, et edaspidi tuleks selle probleemi lahendamine jätta poliitikutele, mitte juristidele.

  President. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

Kirjalikud deklaratsioonid (kodukorra artikkel 142)

  Daciana Octavia Sârbu (PSE), kirjalikult. – (RO) Ettepanek ohtlike kemikaalide eksporti ja importi käsitleva määruse kohta on edasiminek kemikaalide kasutamises, kuna rahva tervis ja keskkond on tõhusamalt kaitstud. Määruse eesmärk on julgustada eksportijate ja importijate ühist aruandekohustust ning toetada nende jõupingutusi koostöö nimel, tagamaks kontrolli ohtlike kemikaalide rahvusvahelise ringluse üle. Uus määrus muudab eksportija mõistet, kaasates sinna isikud, kes ekspordivad selliseid ohtlikke kemikaale EList, kuid ei ole ELi residendid, tagades nii ohtlike kemikaalide ringluse tõhusa kontrolli ja järelevalve.

Eelnevalt teatatud nõusoleku (PIC) menetlus, mille kohaselt on teatavate kemikaalide puhul vajalik importiva riigi selgesõnaline nõusolek, aitab samuti kauplevatel riikidel saada täpsemat teavet keskkonna- ja tervishoiu alusel keelatud ohtlike kemikaalide kohta, mis võivad impordiriiki transiidi korras läbida. Sellest hoolimata ei asenda PIC menetlus tõhusat ja püsivat piirikontrolli ning liikmesriigid peaksid tegema koostööd, et tagada nende ohtlike materjalide liikumise tõhus juhtimine nende riikide territooriumil.

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult. – (DE) Uus määrus teatavate ohtlike kemikaalide ja pestitsiidide impordi kohta sisaldab nüüd ka mitmeid tundlikke tehnilisi muudatusi. Varem oli rahvusvaheline kaubandus selles valdkonnas haldustakistuste tõttu alaliselt peatunud. Selle põhjuseks oli peamiselt asjaolu, et importiv riik pidi esitama oma selgesõnalise nõusoleku enne kaupade lähetamist. Pole mingit kahtlust, et see nõusolek on absoluutselt vajalik võimalike ohtlike ainete korral ning seetõttu tuleks see nõue säilitada.

Subsidiaarsuse põhimõte on lõppude lõpuks üks Euroopa Liidu alussammastest ning on tähtis, et liikmesriigid suudaksid tulevikus ikkagi ise määratleda, milliseid võimalikke ohtlikke aineid nad üle oma piiri lubavad.

Kuid vaba kaubanduse seisukohast tuleb meil säilitada teatud paindlikkus antud küsimuses. Suurema manööverdamisruumi korral on samuti kergem hoida ära seda, et tõhusa järelevalveta eksportijad ei kasutaks ära neid riike, kelle impordi järelevalvesüsteemid ei ole veel piisavalt arenenud. Praegune kompromiss arvestab nende kaalutlustega ning tagab lisaks vastutustundlikule kauplemisele võimalikult ohtlike kemikaalidega ka manööverdamisruumi, mis on vajalik rahvusvahelise kaubanduse sujuvaks jätkumiseks.