Istungi stenogramm

Kolmapäev, 30. jaanuar 2008 - Brüssel

16. Olukord Iraanis (arutelu jätkamine)

  President. − Jätkame nüüd ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldustega olukorra kohta Iraanis.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, olen tähelepanelikult kuulanud Euroopa Parlamendi poliitiliste fraktsioonide esindajaid.

Ma olen nõus suurema osaga täna räägitust. Seega ei ole mul sel teemal palju öelda. Tahaksin siiski teha mõned märkused seoses kolme kõige olulisema teemaga, mida me minu arvates peame täna Iraaniga seoses käsitlema.

Tahaksin veel kord mainida, et ei ole vastuoluline öelda, et Iraan on väga oluline ja elava ühiskonnaga riik – potentsiaalselt – ja et me peame Iraaniga suhteid looma. On aga fakt, et hetkel on seda väga keeruline teha. Peame püüdma parandada oma suhteid nii olulise riigiga nagu seda on Iraan. Taas peame toonitama, et Iraan ei tee piisavalt pingutusi meiega suhete parandamiseks. Neis kolmes põhiküsimuses, mida ennist mainisin – inimõigused, piirkondlikud küsimused ja tuumaküsimus – on väga raske ilma läbirääkimisteta edusamme teha. Ühes valdkonnas ei ole võimalik üldse edusamme teha, kuna 2006. aastal otsustas Iraan läbirääkimistes enam mitte osaleda. Dialoog inimõiguste küsimuses peatus – ja seda ei peatanud meie, vaid Iraan.

Lubage mul kõnealusel teemal öelda paar sõna. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, nõustun ma suurema osa täna inimõiguste küsimuses tehtud märkustega, mis, nagu paljud liikmed on öelnud, on seotud peagi märtsis toimuvate valimistega. Väga tähtis on näha, kuidas avalikkus – Iraani kodanikud – nendel valimistel käituvad.

Kuid on väga oluline, et esitatud kandidaatidel oleks võimalik valimistel osaleda. Nagu te teate, ei ole 30 % kandidaatidest isegi lubatud kandideerida. Ma ütleksin, et paljud neist on Iraanis „modernsed jõud“, kui sobib sellist väljendit kasutada.

Teine oluline küsimus on piirkondlik. Täna ei ole selle kohta väga palju märkusi tehtud, kuid on äärmiselt tähtis, et Iraanist saaks konstruktiivne osaleja ja mitte „tüütus“ Lähis-Ida inimeste elus ja Lähis-Idas rahu loomisel, nagu me mõistame Lähis-Ida rahu loomise protsessi arengut. Päevakorras on kaks põhipunkti. Esiteks Lähis-Ida rahuprotsess, mille osas meie arusaamad on täiesti erinevad. Meie usume kahe riigi lahendusse ja nemad mitte. Me peame uurima, kuidas panna Iraan nõustuma protsessiga, millega on nõustunud kõik kõnealuses piirkonnas asuvad Araabia riigid, kuid mitte Iraan, nagu hiljuti selgus.

Veel üks küsimus seisneb Liibanonis. Täna ei ole Liibanon meie päevakorras, kuid see on alati päevakorras – isegi kui ta ei ole seda ametlikult. Liibanoni probleemid on meie mõtetes ja südames. Me teame, et see on probleem, milles Iraan peaks olema tunduvalt konstruktiivsem.

Kolmas küsimus, mida tahaksin mainida ja mille üle me oleme ka muudel puhkudel arutlenud, on tuumaküsimus. Esiteks tahaksin tänada prl Beeri, kuna ma vestlesin temaga enne komisjoni Iraani suundumist ja meie mõtetevahetus oli väga hästi koordineeritud. Kõige aluseks on koostöö agentuuriga. Oleme kogu aeg selles suunas töötanud ja me tahaksime väga näha selle koostöö vilju. Sellest aga ei piisa. Peaksime leidma lahendusi ka „lõpetamata küsimustele”.

Need küsimused, nagu te teate, kuuluvad minevikku. Miks on nad lõpetamata? Sest neid ei ole kunagi selgitatud ja selles seisnebki erinevus mõne teise mainitud riigiga võrreldes. Iraan on alla kirjutanud tuumarelva leviku tõkestamise lepingule; tal on kohustused, mida ta ei ole täitnud. Hetkel on käimas arutelu dr El Baradeiga ja tuumatoimiku eest vastutavate inimestega nägemaks, kas nendele „lahendamata küsimustele“ oleks võimalik lahendus leida. Elame aastas 2008 ja mõned kõnealustest küsimustest ulatuvad tagasi aastatesse 2003, 2004 ja 2005.

See oli esimene asi, mida ma mainida tahtsin. Teine asi, mis on väga oluline, seisneb selles, et me jätkame kahetasandilise lähenemisviisi toetamist. Me tahame läbirääkimisi ja samuti järgida teed New Yorki – koos, paralleelselt. Me tahaksime näha, kuidas see edeneb. Me ei taha Iraani inimesi karistada. Me tahame, et nad tuleksid tagasi läbirääkimislaua äärde moraalse eesmärgiga.

Toon ühe näite: nagu te teate, kohtusime eelmisel neljapäeval Berliinis. Kolmapäeval lõunastasin ma siin, Brüsselis, koos dr Jaliliga, päev pärast seda, kui olime rääkinud New Yorgist ja sellest, kuidas New Yorgis edusamme teha, ma ei tahtnud jätta muljet, et me teeme midagi, millest me ei tahaks koheselt teada anda. Kinnitamaks, et me jätkame dialoogi, kohtusin ma temaga, lõunastasin temaga ja selgitasin seda talle. Seega võite selles suhtes olla kindlad, et me teeme dialoogikanali avatuna hoidmiseks kõik, mis meie võimuses, ja mitte lihtsalt avatuna, vaid selle tulemuslikult avatuna hoidmiseks.

Ma ei pea teile ütlema, et mõnikord jäävad küsimused vastusteta. Te korraldate siin arutelusid ja teate, et mõnikord, võib-olla tänu tõlkeprobleemile, ei saa te oma küsimusele vastust – te saate vastused küll teistele asjadele, kuid mitte oma küsimusele. Te teate seda kõike – teil on sel alal kogemusi –, kuid me peame siiski üritama, üritama ja veel kord üritama – ja seda me teeme!

Mainitud luureraportiga seoses: selle eest ei vastuta meie, vaid ÜRO. Aga igatahes, kui te seda lugesite – kui see avalikuks saab – kõige tähtsamad asjad on avalikud, siis öeldakse selles väga selgelt, et 2003. aastal peatasid nad osa tuumarelvastumisest. Relvastumisel on kolm osa. Esiteks, ja see on kõige tähtsam, oluline on omada rikastatud uraani – kui teil seda ei ole, ei ole teil kunagi võimalust sõjaliseks tuumaprogrammiks. Teiseks on heitmiseks vaja raketti ja kolmandaks vajate tegelikku pommi tegelikku detonaatorit. Teine osa on see, kus nad seisma on jäänud ja see juhtuski 2003. aastal. See on üks osa.

Teine osa on rakett ja te ju teate, et raketitehnoloogia areneb kiiresti. See valmistab meile muret. Tegemist ei ole kõige olulisema probleemiga, kuid siiski probleemiga. Praegu on meie ulatus 1300 km, mis ei ole just vähe. Kolmas osa on rikastatud materjal, mis kujutab endast kokkulepete rikkumist ja mille tootmine jätkub. See on probleemi tuum: me peame vaatama, kuidas antud küsimuses kokkuleppele jõuda.

Lubage ma kordan: energia tootmiseks mõeldud tuumaelektrijaama puhul – see võib teile meeldida või mitte, kuid see küsimus ei ole täna päevakorras – kulub, nagu te teate, vähemalt seitse või kaheksa aastat lepingu allkirjastamise hetkest kuni hetkeni, mil jaam tööd alustab. Ei eksisteeri ühtki lepingut Iraani ja kellegi vahel, kes suudaks rajada energia – kilovattide – tootmiseks tuumaelektrijaama, mitte ühtki peale Venemaa lepingu. Nagu teile teada, sisaldab Venemaa leping klauslit, mis sätestab esiteks, et rikastatud uraani hangib Venemaa, ja teiseks, et põletatud materjal – siin mõeldakse rikastatud plutooniumi või mis iganes protsessi lõpptulemuseks on – viiakse Venemaale, nii et neil ei ole vajadust rikastatud uraani omamiseks, kuna neid varustatakse sellega.

Teiseks, kui nad rikastamist jätkavad, tekib küsimus, miks seda tehakse – sest neil ei ole seda kuskile panna, mitte ühtki teist tuumaelektrijaama. Seega on kõnealune küsimus selline, mille esitamine on õiglane, aga millele on raske vastust saada. See on ainus vastus nimetatud küsimusele, mille saan teile anda, kuna see on midagi, mis on teie ja samuti Euroopa Liidu juhtide ja kodanike kontrolli all.

Olen püüdnud anda teile tõese ülevaate olukorra meiepoolsest käsitlusest, probleemidest ja kolmest põhiküsimusest, mis meile eurooplastena muret peaksid valmistama. Ütlen veel kord, et tunneme kõnealuse riigi suhtes suurt austust – tunneme Iraani suhtes sügavat austust – ja me sooviksime väga Iraaniga koostööd teha ja näha ka neid samas suunas liikuvat.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE-DE). – (ES) Hr president, homme võtab Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Iraani kohta, mida meie poliitiline fraktsioon toetab.

Ei ole kokkusattumus, et resolutsiooni esimene osa käsitleb inimõiguste olukorda.

Eelmisel nädalal oli meie väliskomisjonil äärmiselt mitterahuldav kohtumine hr Jaliliga, kes ei suutnud vastata ühelegi küsimusele, mis talle esitati seoses inimõiguste, piinamise, avalike hukkamiste ning Põhja-Korea rakettide ja Nõukogude torpeedode ostmise kohta, millele on võimalik sobitada tuumalõhkepäid.

Hr Solana, oleme selgesõnaliselt kuulnud, et te ootate vastuseid hr Jalilile esitatud küsimustele; volinik Ferrero teavitas meid sellest ja ka meie ootame ikka veel vastuseid talle esitatud küsimustele.

Seega ei ole piisa vaid kahetsuse avaldamisest selle üle, et nad ei ole oma tuumaprogrammi lõpetanud, seda hoolimata avaliku üldsuse palvetest ja kolmest ÜRO resolutsioonist. Nagu hr Solana just ütles on avalik üldsus veendunud, et Iraan rikastab uraani programmi jaoks, mille eesmärgid ei ole rahumeelsed.

Seda silmas pidades, hr president, ei piisa vaid sellest, kui ütleme resolutsiooni ettepanekus, et me ei kavatse sõlmida Iraaniga koostöö- või assotsiatsioonilepingut enne, kui inimõiguste osas on saavutatud märgatavat edu ja eksisteerivad kaitsemeetmed, mis tagavad, et ei tehta mingeid samme uraani rikastamise suunas rahumeelsetel eesmärkidel.

Seega, hr Solana, küsiksin ma, kas te usute, et neljandast resolutsioonist, mille ÜRO Julgeolekunõukogu koostab Julgeolekunõukogu alaliste liikmete ja Saksamaa Viini kohtumisele tuginedes, piisab, et Iraan kuulaks avaliku üldsuse palveid? Hr Solana, milline peaks olema ÜRO resolutsiooni sisu, kui selle eesmärgiks on vähendada Iraani uraanirikastamisprogrammi osutatavat ohtu rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule?

  Lilli Gruber (PSE). – (IT) Hr President, daamid ja härrad, president Ahmadinejad ütles täna Busheris, riigi lõunaosas, et Iisrael on räpane sionistlik kogukond, mis varem või hiljem oma lõpu leiab. See avaldus on muidugi mõista vastuvõetamatu ja ilmselgelt mõeldud propagandana.

Iisraelis toimuvad 14. märtsil poliitilised valimised, milles presidendi täitmata lubadused loevad rohkem kui täidetud lubadused. Lisaks on USA valimiskampaania täies hoos ja sel põhjusel peame asjaoludega arvestama. Täna on Iraan lahepiirkonnas juhtivaks võimuks ja Washington püüab selle riigiga kokkuleppele jõuda. Detsembris otsustas Ameerika salateenistus, et Iraan ei kujuta endast otsest ohtu. 12. jaanuaril sai IAEA direktor hr El Baradei iraanlastelt kinnitusi kõigis olulistes küsimustes.

Surve Iraanile püsib, kuid oleks hea jõuda kokkuleppele, mis toimiks kõigi jaoks ja piirkondliku stabiilsuse nimel, ning vältida radikaalseid ja sageli ebaefektiivseid meetmeid. Me ei tohiks unustada Iraaki ja seda, kui ebaefektiivsed olid sanktsioonid selle riigi suhtes. Iraani rolli uues võimutasakaalus tuleb tunnustada ja Iraanile tuleb pakkuda julgeolekutagatisi äärmiselt tormilises piirkondlikus kontekstis. USA otsene kaasatus on ülioluline arutelude edu seisukohast, mis praegusel hetkel ei tohiks midagi kõrvale jätta ja seda Euroopa Liit tegelikult praegu teeb.

Teisalt on täiesti selge, et Iraan peab tunnustama teatud kohustusi: Iraan peaks loobuma oma tuuma- ja militaaralastest püüdlustest, rangete kontrollidega, osalema konstruktiivselt olemasolevate konfliktide lahendamisel, austama inimõigusi ja naiste õigusi ning laiemas perspektiivis ka demokraatiat. Mitte just väga ammu saatis mulle e-kirja Nobeli rahupreemia laureaat Shirin Ebadi, milles ta mõistis hukka tõsised ja üha sagedasemad inimõiguste rikkumise juhud. Ta kirjutas, et inimõiguste küsimus on Iraanis praegu palju tõsisem probleem kui tuumaküsimus. Me peaksime teda kuulama.

  Baroness Nicholson of Winterbourne (ALDE). – Hr president, ma tänan hr Solanat ja komisjoni liiget Ferrero-Waldnerit selle ääretult tõsise töö eest Iraani Islamivabariigi küsimuses, mis põhjustab palju peavalu ja muretsemist väga paljudele inimestele nii rahvusvahelisel tasandil kui ÜRO Julgeolekunõukogus.

Mul oli hea meel olla oma fraktsiooni esindaja hiljuti, vahetult enne jõule Iraani Islamivabariiki külastanud delegatsioonis, kus meil oli mitmeid äärmiselt edukaid järjestikuseid kohtumisi, millele hr Solana ja pr Ferrero-Waldner juba viitasid.

Muidugi ei kuulata meie üleskutset dialoogiks Iraani Islamivabariigiga väga lahtiste kõrvadega, sest, nagu teile hästi teada, esitas Iraani eelmine president 2000. aastal ÜROle dialoogi kultuuridevahelise aasta idee, millest te ise olete sel aasta siin Euroopa Liidus kinni võtnud.

Ma usun, et dialoogiks on olemas suured võimalused, kuid seda mitte inimõiguste ega kõige olulisema tuumaküsimuse teemal. Ma usun, et peaksime dialoogi pidama kultuuriküsimustes – muusika, kunsti, arheoloogia, maalimise, kalligraafia valdkonnas –, milles meil on ajaloolises mõttes nii palju ühist ja nii palju potentsiaali tulevikusaavutusteks.

Samuti usun ma, et üks oluline küsimus, mille üle me arutlema peaksime, on see niinimetatud barjäär islami ja demokraatia vahel. Võib-olla ei ole märgatud, et Iraani Islamivabariik usub, et on leidnud lahenduse sellele eriti keerukale olukorrale ja et Iraani demokraatia on täielikult kooskõlas Iraani Islamivabariigi versiooniga islamist, kõikvõimsatest Shariah seadustest ja shiitide islami traditsiooniga. Ma arvan, et see on jällegi midagi, mida peaksime tervitama ja juba sel aastal arutama, võib-olla eelmise presidendi Khatamiga või Iraani teiste religioosse mõju ja traditsiooni liikmetega.

  Romano Maria La Russa (UEN). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, käimasoleva arutelu jooksul kuuldu valguses arvan ma siiski, et ainsaks võimaluseks on kindlasti arutelud ja dialoog, isegi kui on keeruline mõista, millele tuginedes seda dialoogi pidada saab.

Tõesti, kuidas on võimalik pidada dialoogi riigiga, mis ei austa laste õigusi ja laiendab surmanuhtlust alaealistele? Riigiga, kuigi tegelikult oleks parem ja korrektsem öelda režiimiga, mis korraldab avalikke poomisi, režiimiga, mis ähvardab sooviga Iisrael maa pealt minema pühkida? Ja mis puutub tuumaküsimusse, siis kas me peaksime sellega lihtsalt leppima ja isegi mitte kahtlema, et tuumarelvad on rahumeelseks kasutamiseks? Mil määral peaksime uskuma riigikaitse sõjalisi plaane? Kas me võime pidada usaldusväärseks režiimi, mis rahastab sissisõdu naaberriikides?

Pidades silmas CIA aruannet soovitaksin ma, et me ei looks liialt illusioone selle usaldusväärsuse osas. See ei oleks esimene kord, kui sellisest aruandest hiljem avalikult lahti öeldakse. Kindlasti on olukord selline, et me ei saa keelata kellelgi eksperimenteerimast tuumaenergiaga tsiviil- ja mitte sõjalistel eesmärkidel, kuid president Ahmadinejad ei anna mitte ühtki garantiid ja paneb meid seega kartma kõige halvemat.

Jättes kõrvale sõjalise sekkumise võimaluse – usun, et see on kõigi Euroopa Parlamendi esindajate ja liikmete seisukoht: sõjalise sekkumise ärahoidmine on põhiline – arvan ma, et sanktsioonide võimalus oleks läbikukkumine kõigi jaoks, see karistaks majandust ja kaitsetut, teadmatuses viibivat ja süütut rahvast. Soovitaksin uuesti kasutada diplomaatiat, kuna, ja ma kordan, sanktsioonidest ei ole kunagi midagi head tulnud, need ainult suurendavad viha lääne ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu.

  Gerard Batten (IND/DEM). – Hr President, pettus on sõjarelv, mille Koraan kiidab heaks taqiyya doktriinis. Iraan ei anna teada ühestki tuumarelvade väljatöötamise plaanist. Tõendeid leidub see-eest küllaldaselt. Neil oli juba 3000 uraani tsentrifuugi. Mitte ühtki neist ei saa kasutada rahumeelsel eesmärgil tuumaenergia tootmiseks. Koos toodavad nad ühe pommi jagu tuumarelvades kasutatavat uraani aastas.

Iraan kavatseb ehitada veel 5000 tsentrifuugi. Samal ajal saabuvad Kongost, riigist, millele EL osutab humanitaarabi, illegaalsed tooruraani saadetised. Suurbritannia lubab ikka veel Iraani üliõpilastel meie ülikoolides tuumafüüsikat õppida. Lisaks sellele töötavad Iraan, Süüria ja Põhja-Korea koos rakettide ja keemiliste lõhkepeade kokkupanemise kallal. Eelmisel aastal said surma kõigist kolmest riigist pärit tehnikud, kui Süürias midagi valesti läks. Hiljem leiti õhust sariini jälgi.

Ükskõik kas need riigid on tuumalõhkepeade väljatöötamisel edukad või mitte, keemiliste lõhkepeade kasutamine on lähitulevikus kindlasti võimalik.

  Luca Romagnoli (NI). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, ma kiidan heaks ELi läbirääkimiskatsed enesemääramise õiguse kinnitamiseks ja ma toetan IAEA Iraani tegevuskava sünergiat. See on kiitust väärt ja aitab meil muredele lahendused leida ning kahjutuks teha rahu teoreetilisel ähvardamisel põhineva poliitilise ja strateegilise spekulatsiooni.

Lisaks on resolutsiooni 5. punktis sätestatud, et me peaksime Iraani suhtes loobuma spekulatiivsest poliitilisest retoorikast. Resolutsiooni esimene osa ja ettepanek luua uus mitmepoolne raamistik tuumaenergia kasutamiseks on sama lähenemisviisi osad.

Resolutsiooni teine osa aga näib olevat demagoogia. Inimõiguste rikkumine nii paljudes teistes maailma piirkondades ei ole põhjustanud sellist hukkamõistu. Näideteks on siin hiljutised resolutsioonid Pakistanis ja Hiinas, mille stiil ei olnud sugugi nii karm, samuti ei olnud nii ilmset toetust siseopositsioonile. See sunnib mind väljendama oma vastuseisu resolutsioonile, kuna inimõigused ja põhivabadused on absoluutsed väärtused, mida ei saa erinevates olukordades erinevalt kohaldada ning mis ei sobi ebavõrdsuseks palvete ja hukkamõistu vahel.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE-DE). – Hr president, Iraani tuumaprogramm valmistab meile jätkuvalt palju muret. Me loodame, et läbirääkimised lahenduse leidmise eesmärgil jätkuvad.

Euroopa Liit peaks selles väga keerulises küsimuses olema ühel meelel ja me peaksime toetama kõrge esindaja ja komisjoni, liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse püüdeid, kaasa arvatud mõne aja eest mainitud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni.

Tuleks püüda julgustada Iraani tagasi pöörduma tuumaküsimust lahendavate pikaajaliste kokkulepetega seotud läbirääkimiste juurde.

Meie selle parlamendi väliskomisjonis otsustasime kutsuda hr Jalili meiega vestlema ja dialoogi pidama. Meie komisjon ei olnud rahul antud vastustega ja me teame, kui keeruline kõnealune dialoog on. Väliskomisjoniga kohtumine on siiski näidanud meie ühtset seisukohta Iraani küsimuses ja samuti on see saatnud tugeva poliitilise signaali Iraani valitsusele.

Kui me tahame tulemusrikast dialoogi jätkata, peame taastama oma suhete usaldusväärsuse. Meie Iraani partnerid peavad oma tuumaprogrammi muutma täiesti läbipaistvaks, täielikult IAEA-ga koostööd tehes. Nad peavad täielikult rakendama üldise kaitsemeetmete lepingu sätteid ja me peame jätkama Iraani valitsusele surve avaldamist, et see täidaks lepingu kohustusi ja mõistaks, et see on ainus viis rahvusvahelise tunnustuse saavutamiseks ja edukaks, kodanikele kasutoovaks majanduslikuks arenguks.

Inimõiguste olukord Iraanis on viimasel ajal tõsiselt halvenenud ja me peame jätkuvalt hukka mõistma inimõiguste ja põhivabaduste süstemaatilise rikkumise, seda eriti alaealiste õiguserikkujate ja naiste puhul.

Väärtustele tugineva ühiskonnana, mille väärtuste tuumaks on inimõigused ja demokraatia ning kelle suurimaks mureks on stabiilsus ja turvalisus, ei tohiks ega saa me vaadata mööda inimõiguste halvenevast olukorrast Iraanis ning me peaksime tegema kõik meist oleneva veenmaks oma partnereid selles, et seadusi, inimõigusi ja põhivabadusi tasub austada.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, lubage mul tänasesse arutelusse oma osa andes keskenduda kahele aspektile suhetes Iraaniga.

Esimene aspekt on kodanikuühiskond. Nagu ma ise oma hiljutisel külaskäigul Teherani kogesin, eksisteerib Iraanis väga tugev ja aktiivne kodanikuühiskond. Naised, ajakirjanikud, rahvuslikud ja usulised vähemused kõik võitlevad oma õiguste eest. Üliõpilaskond on suhteliselt elav. Bussijuhid, pagarid ja paljude teiste ametialade esindajad moodustavad sõltumatuid ametiühinguid. Majandusteadlased ja ettevõtjad suunavad Iraani majandust erastamise ja liberaliseerimise poole.

Kõik need rühmitused ja osad, mis Iraani ühiskonna moodustavad, pöörduvad dialoogi ja abi otsides Euroopa ja Euroopa Liidu poole. Seepärast tahaksin paluda komisjoni ja kõrget esindajat hr Javier Solanat selle dialoogi osana efektiivselt kasutada meie käsutuses olevat uut demokraatia ja inimõiguste eest võitlemise vahendit.

Samuti olen arvamusel, et Euroopa Liit peaks olema Iraanis diplomaatiliselt esindatud. See mitte ainult ei edendaks arutelu ja dialoogi kodanikuühiskonnaga, vaid edendaks ka koostööd kohalike institutsioonide ja võimudega ühiste huvidega valdkondades. Vaatamata erimeelsustele tuumaprogrammi ja inimõiguste küsimuses on meil ju siiski Iraaniga palju ühiseid huvisid.

Mainin vaid üht Iraaniga piirnevat riiki ja see on Afganistan. Olen veendunud, et ei meile ega Iraanile ei ole kasulik näiteks see, kui Euroopasse jõuab tonnide kaupa Afganistanist pärit narkootikume. Ühised huvid on meil Afganistani põgenike küsimuses, samuti üldise rahumeelse lahenduse leidmise osas Afganistani olukorrale.

See on vaid üks paljudest põhjustest, miks Euroopa Liit peab olema Teheranis diplomaatiliselt esindatud.

  Struan Stevenson (PPE-DE). – Hr president, nii hr Solana kui pr Ferrero-Waldner toonitasid täna oma ettekannetes korduvalt vajadust dialoogi, läbirääkimiste ja veenmise järele. Pr Ferrero-Waldner toonitas inimestevahelise kontakti vajadust. Ta rääkis meile meie Erasmus Munduse ja vaesuse leevendamise programmide edust.

Niisiis, kas me koolitame oma ülikoolides nende tuumafüüsikuid? Kas meie maksame oma maksumaksjate kuludest vaesuse vähendamise eest ühes maailma kõige rikkamas naftat tootvas riigis, sest nemad on otsustanud kulutada miljardeid tuumarelvaprogrammile? Mida oleme me oma rahusobitamispoliitikaga saavutanud?

Hr Solana sõnade järgi ei ole siiani edu saavutatud. Ta ütles, et Iraani režiim jätkab meie ignoreerimist. Pr Ferrero-Waldner ütles, et hukkamisi pannakse toime rohkem kui iial varem. Noh, las ma ütlen teile, hr president, käesoleva aasta esimese kahe nädala jooksul hukati 23, nende seas oli mitu naist. Viiel inimesel amputeeriti käed või jalad. Mehi ja naisi loobitakse kividega surnuks selle džihaadi pooldava, naistevihkajaliku, homofoobse, rassihävitava, julma režiimi poolt, mis külvab maailma terrorit.

Kui me tahame tõesti Iraani üliõpilasi toetada, peaksime toetama neid Teherani Ülikooli vapraid üliõpilasi, kes on viimase viie päeva jooksul režiimi muutmist nõudes meelt avaldanud. Rahusobitamise toetamise asemel peaksime toetama õiguspärast Iraani opositsiooni. Selle asemel, et hoida PMOI-d oma terrorisminimekirjas peaksime ELi terrorisminimekirja lisama Iraani revolutsioonilise kaardiväe.

  Helmut Kuhne (PSE). – (DE) Hr president, nagu me just kuulsime leidub isegi siin meie Euroopa Parlamendis esindajaid, kelle prioriteediks ei ole Iraani režiimi olemuse muutumine, vaid selle hävitamine. Ma usun, et on üks asjaolu, mida tuleks eriti rõhutada ja selleks on enesestmõistetav kohustus, et need, kelle eesmärgiks on režiimi hävitamine ja kelle poliitika sellele keskendub, ei tee midagi režiimi olemuse muutmiseks. Samas peab selline muutmine olema meie eesmärgiks tuumaküsimuse arutamisel.

Diplomaatilist rünnakut tugevdaks suuresti asjaolu, kui USA oleks otseselt läbirääkimistesse kaasatud, kuna USA saab pakkuda midagi, mida Euroopa Liit samas ulatuses pakkuda ei saa, nimelt julgeolekutagatisi. Nagu hr Solana ära märkis, ei taga USA luureteenistuse leiud järeldust, et Iraani programm ei ole potentsiaalne oht. See on tõesti probleem ja seda ei saa lahendada surve eemaldamise teel. Küsimust ei saa viia välja ÜRO Julgeolekunõukogust, kuna siis võib Iraani režiim lõpuks öelda „Aitäh, nüüd aitab – meil on piisavas koguses rikastatud uraani; on aeg loobuda tuumarelva leviku tõkestamise lepingust ja alustada tuumarelvade tootmisega”. Kui nii peaks juhtuma, ei ole meil muud võimalust kui pöörduda tagasi kuuekümnendatest ja seitsmekümnendatest tuttava tuumatõrjestrateegia juurde.

Üks asi, mida peaksime kõnealusest arutelust iga hinna eest välja jätma – ja ärgu olgu selles mingit kahtlust – on see niinimetatud sõjaline tegutsemine. Mida iganes ka ei mõistetakse termini „lääs“ all, on see Põhja-Ameerika üksi või koos Euroopaga, niinimetatud sõjalise tegevuse rakendamine oleks poliitiline katastroof, mis avaldaks läänele mõju veel aastakümnete jooksul suheldes mitte ainult moslemimaailmaga, vaid ka riikidega nagu India, mis on aidanud kaasa antud küsimuse jõudmiseni ÜRO Julgeolekunõukogu päevakorda.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Lubage mul öelda, kui mures ma olen inimõiguste olukorra halvenemise pärast Iraanis: surmanuhtlus, piinamine, vangide ebainimlik kohtlemine ja poliitiliste oponentide represseerimine. Peaksime kategooriliselt hukka mõistma sellised ilmsed rikkumised inimõiguste ja põhivabaduste osas, mis moodustavad meie demokraatlike ühiskondade aluse.

Mina isiklikult olen Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee liikmena üsna mures julgeoleku pärast ja asjaolu pärast, et Iraan jätkab Euroopa Liidu ja avaliku üldsuse protestidest hoolimata oma tuumaprogrammi väljatöötamist. Vaatamata kinnitustele, et Iraan teeb seda vaid rahumeelsetel eesmärkidel, on väga raske mitte muret tunda selle üle, mis suunas antud olukord areneb.

Lõpetuseks tahaksin viidata asjaolule, et Venemaa varustas hiljuti Iraani tuumamaterjaliga. On ka muid märke sellest, et Iraan ei ole usaldusväärne partner ja me peaksime vastavalt käituma.

  Ana Maria Gomes (PSE). – Hr president, kas kõik ELi riigid on olnud järjepidevad Iraanile edastatud poliitilise sõnumi osas, toetamaks EL 3 ja hr Solana püüdeid tuumaküsimuses, olles majanduslike sanktsioonide kehtestamise vääriline?

Ja kas ELi liikmesriigid ja teie, hr Solana, olete avaldanud Bushi administratsioonile survet rääkimaks Iraaniga otse, mitte ainult Iraagist, vaid eriti ka tuumaküsimuses? Või olete te seisukohal, et sel pole mõtet, et antud küsimus ootab USA järgmist administratsiooni?

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Hr president, tahaksin tagasi pöörduda ühe hr Solana tehtud märkuse, nimelt Iraani tuumaprogrammi käsitleva CIA aruande korrektse tõlgendamise juurde.

Lubage mul korrata, mida hr Solana ütles: peatatud on ainult üks element ja on äärmiselt küsitav, kas see on lõplikult peatatud. Iraani opositsioon väidab, et programm on hajutatud üle teiste paikade, kuid jätkuvalt töös. Arvan, et peaksime seda uskuma, kuna Iraani opositsioon oli see, kes esimesena pööras tähelepanu tuumaprogrammi sõjalistele aspektidele Iraanis, ning selle väited osutusid täiesti tõeseks.

See toob mind järgmise punkti juurde, nimelt et on viimane aeg eemaldada Rahva Mudžahiidid terroristlike rühmituste nimekirjast. Kohtud, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja Itaalia parlament on selles küsimuses juba sõna võtnud. Ka meil on aeg seda teha.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). – (FR) Hr president, nagu hr Solana ja pr Ferrero-Waldner, ei näe ka mina mingisugust vahet tsiviil- ja militaartuumaenergial. Hr Solana selgitas meile, et pommi valmistamiseks on vaja vaid uraani. Minu meelest peaks olema veidi naiivne arvamaks, et riik, mis on loodusvarade poolest nii rikas kui Iraan, vajab arenguks tuumaenergiat. Teisest küljest aga teame me väga hästi, et Iraan vajab tuumaenergiat pommi valmistamiseks.

Hr Solana ütles ka, et tuumaenergia põhjustab ebastabiilsust ja et meil ei ole Iraani üle mingit võimu. Tal on päris õigus. Nõustume täielikult tema ettepanekuga, et rikastamine tuleks keelustada. Lähen isegi kaugemale: arvan, et keelustada tuleks tuumaenergia. Tuumaenergia moodustab hetkel ainult 4 % maailma energiast.

Tahaksin hr Solanalt ja pr Ferrero-Waldnerilt küsida järgmist: kas nad ei arva, et Prantsusmaa ja selle president hr Sarkozy mängivad tulega ja tekitavad maailmas ebastabiilsust, allkirjastades tuumalepinguid riikidega nagu Liibüa, Hiina ja Gruusia? Kas me ei saaks kasutada Iraani kurba kogemust võimalusena, mis paneks punkti tuumarelvade levikule maailmas?

  Erik Meijer (GUE/NGL). – (NL) Hr president, arutelu Iraani teemal hõlmab rohkem kui ainult tuumaenergiat, sõjaohtu ja inimõiguste rikkumist. Oma sissejuhatuses kirjeldas hr Solana juba, miks Iraan ei ole teatud demokraatiaelementidest ja kõrgest haridustasemest hoolimata paljude inimeste jaoks meeldiv elupaik.

Paljud neist, keda Iraani valitsus taga kiusab või kes ei saa praeguse režiimi all vabalt elada, on põgenenud Euroopasse. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ja tohi neid inimesi takistada ja peavad tagama rahumeelsele opositsioonile eksiilis vabaduse suurimal võimalikul määral.

Sellepärast on oluline, et Euroopa Kohus otsustaks, et oli vale kanda nimetatud organisatsioon terroristlike rühmituste nimekirja. On tähtis, et parlament rõhutaks nõukogule, et nii ei ole õiglane ja vastuvõetav toimida. See nimekiri on üks valdkond, kus ei saa olla mingeid kompromisse Iraani režiimiga.

  Vytautas Landsbergis (PPE-DE). – Hr president, ma tahaksin teada, kas keegi oskab mulle vastata. Kas parlamendiliikmed osalesid oma Teherani visiidi ajal avalikel hukkamistel? Eriti nendel, mille puhul kasutati Euroopas toodetud kraanasid.

  Miloslav Ransdorf (GUE/NGL). – (CS) Tahaksin märkida, et Iraani tuumaprogramm sai paradoksaalselt alguse ajal, mil Iraan oli Ameerika Ühendriikide liitlane. Ameeriklased soovitasid Shahil rajada kakskümmend tuumaenergiajaama. Näib, et ajad on muutunud: liitlasest on saanud vaenlane ja Iraani imidž on täis vastuolusid.

Kuigi ma tean meie Tudehi partei sõprade kannatustest, pean ka rõhutama, et mitte ükski teine Araabia riik ei ole nii pluralistlik ega oma nii arenenud kodanikuühiskonda kui Iraan.

Hr Roučeki mainitud ametiühingu stseen väärib tingimata tähelepanu, samuti on naiste liikumisega. Minu arvates tuleks hr Roučeki ettepanekuid Euroopa Liidu esinduse rajamiseks Teheranis kaaluda ja toetada.

Nende suhete arendamine on ülioluline. Iraan on suur rahvus ja suur kultuur, millel on meiega rohkem ühiseid jooni, kui me kujutada oskame.

  Charles Tannock (PPE-DE). – Hr president, Iraan ohustab jätkuvalt maailma ja Lähis-Ida stabiilsust. Iraanlastest džihaadi pooldajad võitlevad Iraagis kõrvuti terroristidega, tappes Briti sõdureid. Iraani kohtunikud langetavad regulaarselt surmaotsuseid homoseksuaalide ja teismeliste üle.

Miks kiirustab Iraan uraani rikastamisega, kui tal ei ole töötavaid tuumaelektrijaamu ega isegi plaane nende ehitamiseks? Miks töötab Iraan välja Shahab-3 rakette, mis võivad kanda tuumalõhkepäid ja heita neid Euroopa linnadele?

Meie sõnum peab olema selge ja üheselt mõistetav. Rahvusvaheline üldsus ei luba Iraanil end tuumarelvadega relvastada.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, muidugi oli see väga oluline arutelu. Miks? Sellepärast, et tohutu osa Iraani kodanikuühiskonnast tahaks kindlasti elada teisiti, kuid riigis valitseb ikka väga keeruline režiim.

Ma arvan, et me kõik teame, et tuumaküsimus on hetkel üheks suureks komistuskiviks. See rikub kõik arenguvõimalused ja võimalused kahepoolseks suhteks, millel oleks väga suur potentsiaal. Hr Jalilile ütlesin ma korduvalt järgmist: „Miks te sellega ei nõustu? Miks ei eksisteeri võimalust teiega dialoogi astumiseks? Miks te ei näita nimetatud küsimuses poliitilist tahet?” Ma arvan, et me peame toimima järgnevalt – peame üritama veenda ka rahvastikku, et näha, kas ehk oleks võimalus asju muuta järgmistel valimistel – see saab kindlasti olema keeruline.

Kuid ma usun, et on huvitav näha, et opositsioon vähemalt koondub taas. See on olnud lõhestunud. See on olnud alistuvas tujus. Nüüd on vähemalt uut tahet valimistel osalemiseks ja võimalik et ka olukorra muutmiseks, vähemalt valitsuse olukorra. Kuid muidugi, nagu ma juba varem mainisin, kontrollib kaitsenõukogu toimub nüüd kandidaate ja see on julm. Nagu prl Beer ütles, kui 290-le kohale võib kandideerida 7000 kandidaati, on juba liiga paljud kandidaadid tagasi lükatud. Tagasi on lükatud neist kaks tuhat. Seega loodan ma väga, et edasikaebamiskord leevendab olukorda. Iraani valijaskond väärib võimalust valida oma esindajad ulatusliku parteide ja arvamuste arvu seast. Muidugi on selge, et me ei toeta ühtki konkreetset parteid, kuid on tähtis, et valitseks tõeline pluralism.

Olles seda öelnud nõustun ma täielikult kõigiga – ja ma ei süvene kõigisse üksikasjadesse –, kes ütlesid, et me peame inimõiguste küsimuses palju ära tegema, isegi kui me ei saa tuumaküsimuses edasi liikuda. Me oleme muidugi toetanud kõiki ÜRO resolutsioone; Kanada on samuti sarnase resolutsiooni vastu võtnud. See on vastu võetud ja näitab selgelt, kus Iraan tänapäeval kahjuks seisab. Tahaksin neile parlamendiliikmetele, kes mainisid, et võiksime kasutada EIDHRi instrumenti, öelda, et me juba kasutame seda, rakendades seda ÜRO, UNICEFi ja UNODCi kaudu: näiteks alaealiste üle õigusemõistmise valdkonnas ja narkosõltuvuses noorte osas, samuti õigusemõistmise küsimuses. Aga sellises ranges õhkkonnas muutub see üha keerulisemaks. Olen üritanud hoida suhteid ühe diplomaadiga ühes Teherani saatkonnas, et tagada ühisprojektide sujuvam koordineerimine. See on muidugi mõista ainult väike, kuid loodetavasti oluline samm, mis võib sillutada teed, kasvõi pisut, meie koostöö arengule. Kahjuks on Iraan jätkuvalt kõrvalepõiklev. Eelmisel nädalalal, kui seda isiklikult mainisin, ei saanud ma vastust.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, teen lühidalt, kuna mul oli juba varem võimalus vastata. Ei ole esitatud palju uusi küsimusi ja nagu ma olen juba öelnud, jagame me põhimõtteliselt väljendatud vaateid.

Vastuseks hr Salafranca Sánchez-Neyra esitatud küsimusele: ÜRO Julgeolekunõukogus on hetkel käimas arutelu ja ma usun, et ma ei peaks seda teemat lähemalt käsitlema. Te küsisite, mida ma sooviksin näha. Ma sooviksin näha resolutsiooni, mida ei vajata, sest meie poolt palutav dialoog saab teoks. Te teate, millised osad peavad tulemusrikka dialoogi pidamiseks paigas olema.

Mis puutub teistesse arvamustesse koostöö laiendamisega seoses, siis on palju valdkondi, milles me saame ja peaksimegi koostööd tegema. Afganistani ja narkootikume on juba mainitud. See on oluline küsimus, milles me tahaksime väga koostööd teha.

Ülejäänud küsimused esitati ÜRO kuueliikmelise grupi kohta. Ma ei saa kellegi eest rääkida. Saan seda teha ainult nende kuue eest, kellega ma läbirääkimisi pean. Kõik on mulle toetust avaldanud, nii kõik fraktsiooni liikmed, kaasa arvatud Euroopa Liit – selles ei ole muidugi kahtlustki –, aga ka Julgeolekunõukogu teised liikmed, kes ei kuulu Euroopa Liitu.

ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja(FR) Vastuseks pr Béguini küsimusele tuumaenergia kohta: ma ei tahaks täna alustada arutelu tuumaenergia teemal üldiselt. Meil on selleks aega siis, kui räägime energiast, kuid ma kirjeldan teile selget erinevust elektri tootmiseks kasutatava tuumaenergia ja muuks otstarbeks kasutatava tuumaenergia vahel, mille te olete juba eraldanud. Peamine erinevus seisneb selles, et elektri tootmiseks tuleb tuumaenergiat rikastada X võrra, kuid massihävitusrelvade tootmiseks vajalik rikastamine on tunduvalt suurem.

Teine küsimus puudutab jäätmeid. On väga oluline teada, mida selles suhtes ette võetakse. Te teate, et jäätmed sisaldavad plutooniumi ja teisi kasutatavaid materjale. Tehnoloogiat hankivate ettevõtete kohustuseks on ka jäätmete kõrvaldamine. Olukord on seega üsna erinev olukorrast, mida me silmas peame, kui räägime Iraanist ja autonoomsest rikastamisprotsessist.

Oma esimeses sõnavõtus kirjeldasin Iraani, mida mina näha sooviksin. Arvan, et sellise Iraani saavutamine on nii võimalik kui soovitav ja et Iraan on riik, millega me peaksime koostööd tegema. See on elav riik, millel on palju intellektuaalseid, kultuurilisi ja muid väärtusi, ja me tahaksime näha, kuidas see pühendub koostööle meiega mitmetes valdkondades, kaasa arvatud energia, inimõiguste, Lähis-Ida ja tuumaenergia küsimustes. Selleks peame algatama tõsise dialoogi kõigil mainitud teemadel.

Tänan teid sellele olulisele arutelule osutatud tähelepanu eest. Tulen ja kõnelen teile hea meelega Iraanist või teistel teemadel alati, kui mind kutsute.

  President. − Tänan väga, hr Solana.

Minuni on jõudnud kuus resolutsiooni ettepanekut,⁽¹⁾mis on esitatud kooskõlas kodukorra artikli 103 lõikega 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval 31. jaanuaril.

(1) Vt protokoll.