Arutelud

Kolmapäev, 30. jaanuar 2008 - Brüssel

17. Olukord Gazas (arutelu)

  President. − Järgmise punktina on kavas ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni avaldused olukorra kohta Gazas.

  Javier Solana, ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − (ES) Aitäh, hr president, et andsite mulle sõna selles olulises arutelus, millega me nüüd alustame.

Hr president, me alustame arutelu traagiliste sündmuste teemal, mis on aset leidnud viimaste nädalate ja päevade jooksul: olukord Gazas, Gaza ja Egiptuse vaheliste piiride küsimus ning Gaza ja Iisraeli vaheliste piiriületuspunktide küsimus.

Tulemus, millele viimastel päevadel tunnistajaks oleme olnud, on traagiline: humanitaarolukord on järsult halvenenud ja isegi julgeoleku olukord on märkimisväärselt halvenenud.

Usun, et tänane arutelu peaks toimuma teemal, kuidas me saaksime aidata kaasa probleemidele lahenduse leidmisele.

Oleme selles kojas pidanud mitmeid arutelusid minevikuteemadel ja ma usun, et täna peaksime me vaatama, kas meil siin Euroopa Liidus on võimalik aidata kaasa selle suure probleemi lahendamisele (kuna see mõjutab ka Annapolise konverentsi ja rahuprotsessi).

Tahaksin veel kord märkida, et meie, see on Euroopa Liit, oleme olnud järjepidevad nõudes piiriületuspunktide avamist ja seda, et oleks võimaldatud inimeste ja kaupade vaba liikumine, millele kohaldataks julgeolekutagatisi, ja mitte ainult humanitaareesmärgil liikuvate kaupade, vaid kaupade osas, mis aitaksid kaasa piirkonna, ja eriti läänekalda ja Gaza majanduslikule arengule.

Kui need kolm peamist elementi – poliitiline areng, majanduslik areng ja muutused riigis valitsevas olukorras – puuduvad, on meil väga raske edasi liikuda. Nimetatud kolmes valdkonnas on vaja saavutada edu ja seda kõigis kolmes korraga.

Mida saame meie, eurooplased, teha?

Selle uue olukorra tekkimisest alates oleme olnud pidevas kontaktis põhitegutsejatega.

Nagu te teate, leidis pühapäeval aset oluline Araabia Liiga kohtumine, kus tõstatati kõik need küsimused ja püüti koostada valem lahenduse leidmiseks: valem, mis ei ole liiga erinev sellest, mille minister Fayad esitas Euroopa Nõukogule mõne nädala eest ja mille ta esitas uuesti pühapäeval Araabia Liiga tippkohtumisel või Araabia Liiga ministrite kohtumisel: tuleb leida võimalus kontrolli saavutamiseks piiridel, nii et Palestiina omavalitsus saaksid nende eest vastutada.

Kui see peaks juhtuma, siis peaks Euroopa Liit minu arvates tõstatama uuesti Rafahi küsimuse nagu me tegime 2005. aastal.

Nagu teile teada, ei ole me seal praegu füüsiliselt esindatud; meil on võimalik positsioonidele asuda niipea, kui meid kutsutakse, kuid hetkel ei ole me seal esindatud; me ei ole piiril esindatud olnud sellest ajast, kui Gaza läks Hamasi kontrolli alla, kuna meile ei ole selleks luba antud.

Minu arvates peaksime me tegutsema tuginedes Euroopa Nõukogus esmaspäeval peetud arutelule ja nõukogu resolutsioonidele, kuna ma usun, et esmaspäevased resolutsioonid on väga head ja annavad suunatunde, mida tervitavad kõik osapooled: Egiptus, palestiinlased ja Iisrael.

Seega usun, et oleme õigel teel. Peame välja selgitama, kuidas tagada, et tee, millele me nõukogu resolutsioonidele tuginedes asume, saaks kiiresti reaalsuseks.

Inimeste kannatused on kohutavad: kohutavad on ka inimeste kannatused Lõuna-Iisraelis, mis on samuti Gaza sektori põhjaosast omaenda inimeste suunas tulistatud rakettide tule all, asjaolu, mis muudab stabiilsuse saavutamise võimatuks.

Kui me peaksime koostama paketi, mis hõlmaks kõiki neid teemasid, kaasa arvatud Al-Haram ash-Sharifi vabastamist, mida tuleb teha, kui meie eesmärgiks on olukorra stabiliseerimine, võiksime me võib-olla olukorra lahendamise nimel koos töötada, ja seda tahaksin ma hea meelega uuesti teha.

Nagu ma ütlesin suhtlen ma pidevalt kõige olulisemate tegutsejatega. Sõidan Egiptusesse niipea, kui täna alanud töökohtumised palestiinlaste ja egiptlaste vahel on lõppenud. Homme või ülehomme olen ma seal, nii et saaksin samuti osaleda ja visandada selle panuse, mida Euroopa Liit selles küsimuses teha saaks.

Usun tõesti, et kõige parem lahendus oleks pöörduda tagasi kõikehõlmavama olukorra juurde, milles Palestiina omavalitsus omas kontrolli piiride üle ja võimalik oli kaupade ja inimeste vaba liikumine; mitte ainult humanitaarabi, vaid ka majandusliku arengu ja kaubanduse eesmärgil, mis on vajalikud tõelise edu saavutamiseks.

Daamid ja härrad, usun, et seisame silmitsi väga keerulise olukorraga, kuna, nagu ma juba algul ütlesin, on Lähis-Idas kõik seotud kõige muuga.

Kui me ei suuda saavutada edu Gaza küsimuse lahendamisel, on raskustes ka rahuprotsess. Seega on lasub meil suur vastutus; palun olge kursis sellega, mis meid ees ootab ja teadke, et meie, volinik ja mina, teeme kõik, mis võimalik, et pühendada meile nende nädalate jooksul veel jäänud aeg sellele, et aidata leida probleemile Euroopa Liidu poolset lahendust.

Hr president, mul ei ole rohkem midagi lisada peale soovi aidata saavutada nimetatud eesmärki ja saada selles osas parlamendi liikmete toetust.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, ma arvan, et Annapolises olles oli näha lootuskiirt. Ma rääkisin alati ettevaatlikust optimismist, teades, kui raske oleks alustada kahepoolseid läbirääkimisi peaminister Olmerti ja president Abbase vahel, ja seejärel oli meil väga edukas konverents Pariisis, mida ma nimetaksin tõotuste konverentsiks, kus meile avaldati nii suurt toetust, et me arvasime, et tegemist oli tõelise pöördemomendiga. Kuid samas teadsime kogu aeg, et see pöördemoment võib iga hetk teelt välja joosta. Ma arvan, et olukord Gazas ja suur osa vägivallast, mida me jaanuaris näinud oleme, on paljude teiste seas üks neist väga keerulistest olukordadest – kaasa arvatud rakettide ja miinipildujate rünnakud, mis on haavanud Iisraeli tsiviilelanikke –, mis võib kogu protsessi panna teelt välja jooksma. Muidugi mõistame me Iisraeli riigi kohustust kaitsta oma kodanikke. Iisraeli sõjalise vastureaktsiooni tõttu on Gaza palestiinlaste seas hukkunud ja haavata saanud paljud inimesed. Me oleme kogu aeg öelnud, et tsiviilelanike eraldamismeetmed ei ole teostatavad ja oleme kogu aeg kõnelenud ligipääsu- ja liikumisvabaduse eest. Need on Gaza tsiviilelanike seas nõudnud oma suure osa. Nii et ei ole üllatav, et olukord väljus kontrolli alt, kui inimesed murdsid läbi mitmete piirete ja müüride Egiptuse ja Gaza vahel.

Nüüd on küsimus järgmine – ja ma olen siin täielikult Javier Solanaga nõus: mida saame me teha, et asju uuesti tõesti muuta? Meil oli Rafahi piiriületuspunktis pikka aega ELi piiritoetusmissioon, kuid kahjuks ei ole nad viimastel kuudel saanud midagi teha, nii et võib-olla on meil, eurooplastel taas võimalus asi enda kätte võtta ja mingile lahendusele jõuda. Minu arvates on hea, et Javier Solana läheb Egiptusesse ja pärib, mida me teha saame, ning võib-olla saab isegi kõik osapooled kokku kutsuda, kuigi see on väga keeruline. Aga ma arvan, et on hea näha ka seda, et Salem Fayed on olnud aega valmistuda Palestiina võimude kaasamiseks piiride kontrollimise eesmärgil, sest ka see on oluline. Lõppude lõpuks vastutavad selle eest nemad. Selle võimaldamiseks võiks Euroopa Liit minu arvates taas olla abistavaks teguriks. Võimalik, et me pole isegi vahendajad, vaid lihtsalt abistajad. Hiljuti toimus meil Pariisis esimene järelkohtumine, kus kohtusid Norra välisminister Bernard Kouchner ja Tony Blair. Olen samuti üks selle konverentsi juhatajatest. Me üritasime leida, mida peaks kohapeal tegema olukorra edendamiseks ja mitte ainult negatiivsete kogemuste saamiseks. Kõik me kiitsime heaks niinimetatud kiirstardiga projektid – ühelt poolt turbe infrastruktuuri ja teisalt eriti koolide osas, kuna see on valdkond, kus kõik võivad näha, tunda ja võib-olla isegi haista, et lootus on olemas, et me tahame inimestesse lootust süstida ja et ligipääsu- ja liikumisvabadus on tõesti üks vajalikest tingimustest, kuna muidu ei suuda majandus areneda. Seega toetame me seda täielikult ja püüame nüüd nimetatud strateegiat edasi arendada.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (ES) Hr president, kui peaksin kirjeldama üheainsa sõnaga seda, mida me viimaste päevade jooksul Gaza sektori lõunapiiril näinud oleme, oleks selleks sõnaks „meeleheide”.

Kaks aastat tagasi toimusid Palestiinas valimised. Mitmed selle parlamendi liikmed – pr De Keyser, hr McMillan-Scott ja teised — viibisid valimisprotsessi ajal seal ja täna, kaks aastat hiljem, ei ole Palestiina eesmärgist midagi järel ja olukord on kõle, rusuv ja meeleheitlik, mis tõendab, et demokraatia konsolideerumine ei tähenda ainult hääleõiguse teostamist, vaid ka seda, et peavad eksisteerima esindusinstitutsioonid, õiguspärane volituste jagamine ja inimõiguste austamine eesotsas õigusega elule.

Avalik üldsus palus Hamasil vägivallast loobuda. Nad ei teinud seda ja on sel põhjusel jätkuvalt Euroopa Liidu terroristlike organisatsioonide nimekirjas.

Selge on see, et ka teisel pool ei ole asju hästi aetud: Iisrael on tervitanud Palestiina liikumise lagunemist, on jätkanud oma asustuspoliitikat, rakendanud valimatuid repressioone ja kehtestanud ka metsiku blokaadi, millega ei ole saavutatud midagi peale Hamasi organisatsiooni tugevdamise.

Mida me teha saame? Arvan, et hr Solana kirjeldas olukorda suurepäraselt: toetage kõrge esindaja püüdlusi, toetage lähenemisviisi, mille võttis Napoli konverents neliku ja mõõdukate Araabia riikide kaudu, ja eelkõige toetage poliitikat, mille osas ma usun, et peaksime avaldama tunnustust komisjonile ja volinik Ferrero-Waldnerile, nimelt poliitikat, mis asetab Euroopa Liidu tegevuse keskmesse inimesed; inimesed, kes on kannatanud, tundnud valu ja muret ja olnud suremas ning seda kõike minu arvates Lähis-Idas asjatult juba pikka aega.

ISTUNGI JUHATAJA: HR MAURO
Asepresident

  Véronique De Keyser, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Hr president, kõik müürid varisevad lõpuks kokku: Jeeriko müürid, Varssavi geto müür, Berliini müür, Atlandi vall, ükskõiksuse müür. Sümboolse tähendusega Rafahi müür on osa sellest pimedast tungist, mis valdab inimest vabaduse poole püüdlemisel.

Mida aga tegid Gaza inimesed oma vastleitud vabadusega? Kas nad põgenesid Egiptusesse? Kas nad relvastasid end Kalašnikovidega? Ei, sest kahjuks jõuavad relvad alati oma sihtkohta, olgu seal müür või mitte. Inimesed täiendasid hoopis esmatarbekaupade varusid. Nad läksid poodi, ostma ravimeid ja piima imikutele, mida ei ole Gazas saada. Mopeede, kitsi ja kariloomi tõsteti kraanadega rahvahulkade ergutamise saatel Rafahisse. See oli sürrealistlik vaatepilt. Pärast seda läksid kõik koju. Need pildid ütlevad kõik: see, mis oli enne võimatu, oli nüüd nende käeulatuses, ja seejärel pöördusid nad tagasi oma igapäevaelu juurde.

Nüüd lasub meil ajalooline kohustus. Küsimus ei ole enam selles, kes avab välivangla väravad, vaid selles, kes need uuesti sulgeb, et Gaza inimesi uuesti aeglaselt lämmatada. Annapolise algusest saadik kaotas Euroopa Liit oma pidepunkti. Teedekaardi tõttu andis EL kontrolli rahuprotsessis üle Ameerika Ühendriikidele. Ühise eesistumise tagamine doonorite konverentsil Pariisis oli tõeline saavutus. Hästi tehtud! Eurooplased on aga omanud volitusi Gazasse sisenemiseks alates 2005. aastast. Kas meil koos egiptlaste, Palestiina omavalitsuse, Hamasi ja Iisraeliga on võimalus taasavad dialoog ja hallata palestiinlaste ligipääsu välismaailmale või vaatame me hoopis pealt kindlasti järgnevaid repressioone? See ongi kogu küsimus. Peale ELi piiritoetusmissiooni hõlmab see Palestiina ühtsuse tulevikku ja rahuprotsessi, rahvusvaheliste seaduste austamist ja Euroopa Liidu mainet. Oma fraktsiooni nimel tahaksin edastada hr Solanale väga selgesõnalise teate: taeva pärast, andke minna!

  Chris Davies, fraktsiooni ALDE nimel. – Hr president, Palestiina Seadusandlikku Nõukogu külastanud parlamendidelegatsiooni liikmena olen ma üritanud välja selgitada, miks, kui me kutsume üles jõudma lahenduseni, iisraellased meid ignoreerivad ja miks meie midagi ette ei võta. Miks, kui me kutsume üles kontrollpunkte eemaldama, iisraellased meid ignoreerivad ja meie midagi ette ei võta. Miks, kui me kutsume üles lõpetama Gaza inimeste kollektiivset karistamist, iisraellased meid ignoreerivad ja meie midagi ette ei võta.

Nii olen ma väga tänulik Marc Ottele, kes on ELi eriesindaja Lähis-Idas ja kes osales eile delegatsiooni koosolekul ja ütles, et meie poliitika – Euroopa poliitika – peab tegutsema Ameerika juhtnööride järgi.

Ainult mõne nädala eest ütles Iisraeli peaminister president Bushi kohta järgmist: „Ta ei tee midagi, millega ma ei nõustu. Ta ei toeta midagi, mille vastu ma olen. Ta ei ütle midagi, mis tema arvates teeks elu Iisraeli jaoks raskemaks.”

Nii on Ameerika poliitika Iisraeli poliitika ja meie, eurooplased mängime juhile järgnemise mängu. Pole siis ime, et meie põlgus Iisraeli tegude suhtes tundub palestiinlastele võlts. Ja pole ime, et seda ei saada edu. Selle Euroopa lähenemisviisi tõttu spondeerisime kaks aastat tagasi Palestiinas valimisi, kuid keeldusime seejärel tulemustele tähelepanu pööramast – õõnestades nii toetust oma demokraatiale kõikjal Lähis-Idas.

See lähenemisviis viis meid üleskutseni moodustada Palestiina ühtne valitsus – ja kui ühtne valitsus moodustati, keeldusime me peaministri ja poolte valitsuskabineti liikmetega rääkimast ning valitsus varises kokku.

See lähenemisviis tähendas, et me keeldume rääkimast Hamasi esindajatega Gazas, kuigi nende käes on kõnealuses piirkonnas tegelik võim. Mida oleme me oma ajaloost õppinud? Kas pole aeg, et Euroopa lõikaks läbi sidemed, mis meid pimedaks teevad ja seovad meid Ameerika ja Iisraeli ühepoolse poliitika külge? Kas pole meil aeg sõltumatult kõneleda ja visioonidele tuginedes tegutseda?

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Hr president, hr Solana, volinik, terve rahva pantvangiks võtmine ei ole õnnestunud. See on õppetund teisest ajastust, mis ei toimi, kuid kõige hullem on see, et olukord on halvenenud nii poliitiliselt kui inimõiguste osas. Peame seega endile küsimusi esitama. Hamasi ja seega ka Gaza isoleerimise poliitika on läbi kukkunud. Hamas on praegu populaarsem kui kunagi varem. Väga veider: hr Solana ja volinik ütlesid, et palestiinlased peavad uuesti saavutama kontrolli piiride üle, kuid kuidas saab Palestiina omavalitsus uuesti Gazas võimu saavutada? Läänekaldal ei ole kindlat piiri. See on üks probleem. Teine probleem seisneb Gaza piirides. Lisaks sellele eksisteerib kokkulepe Egiptuse ja Iisraeli vahel, mille alusel ei või Siinais asuvad egiptlased olla relvastatud. See leping sõlmiti 20 aastat tagasi rahulepinguga. Isegi kui egiptlased tahaksid Siinais terroriste takistada ei ole neil lubatud seda teha. Olukord on seega täiesti pöörane ja tõsi on see, et selles pöörases olukorras peame me vastutama. Meie esimeseks kohustuseks on tagada Gaza inimestele võimalus elada ja selle nimel peame pidama läbirääkimisi Gaza administratiivvõimu esindajatega. Me ei saa öelda „Me tahame anda neile süüa ja juua, tahame anda neile ravimeid, aga me ei taha rääkida nendega, kelle võimuses on ravimite inimesteni toimetamine”.

Teiseks tuleb öelda, et palestiinlased usuvad rahusse, kui rahu neile midagi annab. Läänekaldal ei ole hetkel toimunud piiride või liikumisvabaduse osas mingit edasiminekut. Rahu on konkreetne, mitte abstraktne. Praeguses olukorras ei lõpe rakettide tulistamine ja kui oluline on Iisraeli julgeolek, peame me seega talle ütlema: „Blokaad muudab palestiinlaste elu võimatuks ja see ohustab Iisraeli julgeolekut”. Selline on tõde. Samuti peame ütlema hr Bushile: „Teid siin enam igatahes mõne kuu pärast ei ole. Nii et pidage suu ja jätke poliitika tegemine inimeste hooleks, kes olukorda paremini tunnevad”. Ükskõik, kas Iisraeli poliitika järgib Ameerika oma või on see vastupidi, nad mõlemad on läbi kukkunud ja meie ei saa neid toetada. Seega ei piisa vaid sellest, et Euroopa Liit ütleks „Andke minna!”, see peab ütlema „Andke minna ja õiges suunas, rääkige juhtivate isikutega ja rääkige Iisraeli juhtidega”. EL peab ütlema, et meie solidaarsus Iisraeliga ei tähendab, et me jätkame selle täiesti ennasthävitava poliitika toetamist.

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Hr president, hr Solana, volinik, Gaza kangelased on taas tõendanud, et ükski tugevdatud müür ei suuda vangistada humaansuse vaba hinge ja et ükski vägivalla vorm ei suuda maha murda elu. Tsiteerin kõnet, mille pidas Gaza väravate ees eelmisel laupäeval Iisraeli rahu eestkõneleja ja Sahharovi auhinna võitja Nurit Peled, kes oli seal koos teiste Palestiina ja Iisraeli meeleavaldajatega.

On võimatu mitte mõista emotsioone, mida tundis see ema Courage nende inimeste pilgu all, keda on talumatult rõhutud ja alandatud, kes tungisid läbi Iisraeli kehtestatud blokaadi ja hingasid viimaks vaba õhku, ning neil oli aega leida lastele piima, perele toitu ja veidi õnne oma moraali tugevdamiseks.

Mis saab edasi? Me kõik näeme kaheosalist ohtu, mis terendab Iisraeli juhtide poolt. Esiteks kavatsus kasutada jõudu selle väikese vaba pinna blokeerimiseks või selle uuesti sulgemiseks. Teine oht on üldisem: saada lahti Gazat okupeeriva võimu vastutusest ja anda see vastutus üle Egiptusele.

Kui nõukogu 28. jaanuari avalduse tõestel sõnadel on mingigi tegelik tähendus, peab Euroopa Liit olema nõus Iisraeli võimudele suurema surve avaldamisega kui tavapärased piinarikkad läbi lillede ütlemised, seda otseselt ja nelikus, tunnustamaks põhimõtet, mille alusel avataks alaliselt transiidipunktid Palestiina omavalitsuse vastutusel ning Euroopa Liidu ja Araabia Liiga toetusel. Kui Palestiina omavalitsus jäetakse jätkuvalt ilma võimalustest tagada oma rahvale pisutki lootust tuleviku osas ja vajaliku rahvusliku Palestiina leppimise suunas töötamise osas, tähendaks see halvima võimaliku stsenaariumiga leppimist. Ma kardan, et hetkel oleme kiirel sammul sinnapoole teel.

Me kõik teame, et vaja oleks tõuget avalikult üldsuselt Gazas ja läänekaldal, sealhulgas Ida-Jeruusalemmas. Seda tõuget ei anna kurnatud ja häbistatud Ameerika president. Euroopa on see, kes peab tegutsema.

  Charles Tannock (PPE-DE). – Hr president, Gazas toimuv on inimtragöödia ja keegi meist siin ei saa süüdistada paljukannatanud Palestiina kodanikke selles, et nad murravad Rafahi piiriületuspunktis olevast lõhest läbi, et Egiptusest kaupa osta.

ELis keelustatud terroristlik organisatsioon Hamas kontrollib siiski julmalt kõnealust territooriumi ja Gaza kodanikke ning Hamas on minu arvates jätkanud juhuslike sõjakurjategudega, heites Iisraeli tsiviilelanikele Qassami rakette, kaasa arvatud hiljuti ka nende pikamaaversioone Ashkelonile. See tähendab, et Iisraeli ei saa süüdistada majandusliku blokaadi säilitamises, lubades läbi vaid olulise tähtsusega humanitaarabi.

Mul on kahju, hr Davies, hr Cohn-Bendit: kui Hamas peatab raketid, lõpetab Iisrael blokaadi – nii lihtne see ongi.

  Ioan Mircea Paşcu (PSE). – Hr president, Gaza eraldamine Läänekaldast komplitseerib ühelt poolt veelgi juba niigi keerulist olukorda, teisest küljest aga lihtsustab seda.

Lubage mul seda viimast väidet selgitada. Esiteks lihtsustas see dialoogi Iisraeli ja Palestiina võimude vahel Läänekaldal. Teiseks võimaldas see selget ligipääsu islami radikaalsele sõjalisele aktiivsusele, sest ühes küljes on meil Hamasi radikaalsed juhid ja ülejäänud rahvastik ning siin ei ole saladuseks, keda me toetama peame.

Kolmandaks ja sellest tulenevalt, võrrandi kahe teguri asemel (üks väga selge – Iisrael, teine, palestiinlased, veidi ähmane) on meil nüüd kolm selgelt piiritletavat tegurit – Gaza kaasa arvatud – võrrandis, mille tegurite vahel asub kordusmärk, mis tähendab, et kui üks teguritest võrdub nulliga, on ka tulemuseks null.

  David Hammerstein (Verts/ALE). – (ES) Hr president, mul on vaid mõned väga konkreetsed küsimused: kuidas saame me minna tagasi ELi piiritoetusmissiooni juurde Rafahi piiriületuspunktis, arvestades eelmise olukorra ebakindlust? Tegemist on relvastamata Euroopa vägedega! Kui tulistatakse kasvõi üks lask, kui tekib olukord, kus julgeolekusse tekib kasvõi üks mõra, kas kõik politseinikud pöörduvad siis tagasi oma hotelli Ashkelonis?

Kuidas saame me pidada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks palestiinlaste, Egiptuse ja Iisraeliga, et antud olukorda muuta? Kui see meil ei õnnestu, ei ole eriti mõtet eelmise olukorra juurde naasmiseks, just nagu pr Ferrero-Waldner ütles. Vajame olukorda, mis oleks kindlustatud ebakindluse vastu.

Järgmiseks, kuidas saame me liikuda rahu suunas, kui me Gaza sektoris toimuvaga ei tegele? Napoli edu libises Gaza olukorrast üle ja minu arvates ei tohi sellist suhtumist säilitada: Palestiina võimudel ei ole võimalik eksisteerida, kui nad on suutelised taluma Gaza ebakindlusega ajal, mil ei valitse rahu.

Lõpuks tahaksin küsida keskmise tähtajaga lahenduste kohta Gaza vee ja energiaga varustamisel. Kas poleks võimalik esitada lahendusi Gaza ja Egiptuse vahelises piirivööndis sarnaselt ettepanekuga rajada veemagestamistehased ja energiat tootvad jaamad?

  Luisa Morgantini (GUE/NGL). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, eile suri Gazas Shifa haiglas üks laps ja Gaza haiglas on 80 surnut, kuna neil ei olnud võimalik minna Iisraeli ravi saama. Täna langetas Iisraeli kohus kütusevarude blokeerimise ja vähendamise asjas otsuse valitsuse, s.o Baraki kasuks. Selline on hetkeolukord.

Hr Solana küsis: mida saame meie, eurooplased, teha? Volinik ütles, et peaksime olukorda muutma. Tõde võib olukorda muuta. Muutus seisneb julguses mitte ainult öelda: ma tean, et teil lasub üüratu kohustus, et te teete pidevalt tööd, et te kannatate koos meiega palestiinlaste ja iisraeli inimeste kannatusi nähes, kuid, taeva pärast, samuti on olemas vajadus midagi teha! Peame ütlema Iisraeli valitsusele konkreetselt, et kui see soovib aidata Salam Fayyadi ja Mahmoud Abbasi, peaks see lisaks blokaadi lõpetamisele Gazas lõpetama ka noorte poiste tapmise nagu juhtus eile Petlemmas, ning peaks lõpetama palestiinlaste sulgemise Läänekaldal asuvasse getosse.

Asi ei ole ainult Gazas. Gaza on saanud domineerivaks, kuid okupatsioon jätkub iga päev. Rahu on oluline kõigi jaoks, nii palestiinlastele kui iisraellastele. Me peame blokeerima…

(President katkestab esineja)

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Hr president, hea, et meil on võimalik pidada seda arutelu nii ruttu pärast Gaza sektori kohutavaid sündmusi. Samuti on hea, et parlamendil on võimalus visandada oma seisukoht hr Solanale ja pr Ferrero-Waldnerile. Samal ajal on oluline ka see, et me kasutaksime seda võimalust ja saaksime asja kohta rohkem teada. Hr Cohn-Bendit ütles, et ei piisa vaid toidu jagamisest ning vajalik on ka arutelu. Meie käsutuses on nüüd uued mehhanismid nagu näiteks Pegasuse programm, mis soodustab tulemuslikumat dialoogi ja koostööd. Võib-olla saab volinik meile nende kohta rohkem teavet anda.

  Frieda Brepoels (PPE-DE). – (NL) Hr president, hr Solana, volinik, nõustun kõigiti kolleegidega, kes ütlesid, et möödas on see aeg, mil vaid väljendasime muret Gaza dramaatiliste sündmuste ja humanitaarolukorra üle, ning et ainult raha andmisest ei piisa.

Vastupidi, arvan, et olukorda Gaza ja blokaadi tuleb vaadelda üldise Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti kontekstis. Palestiinlased loodavad selgelt, et EL jõuab lõpuks mingite tulemusteni. Minevikus on antud palju lubadusi, kuid me näeme, et tegelikult ei õnnestu ELil, Annapolise konverentsil kokkulepitu teostamisel ega ÜROs tegutseda aktiivse vahendajana. Minu arvates on see vastuvõetamatu ja EL ei saa enam lubada, et teda kõrvutataks Ameerika Ühendriikidega, vaid peab võtma sõltumatu seisukoha.

  Bairbre de Brún, (GUE/NGL). – (GA) Hr president, ma olen kuulanud tähelepanelikult volinik Ferrero-Waldnerit, kuid ma ei arva, et on piisavalt hea rääkida kaasaaitamisest või julgustamisest, kui Iisraeli valitsus järgib sellist poliitikat, mida me oleme näinud Gaza ja Egiptuse piiril. Euroopa institutsioonid peavad tegutsema, nad peavad astuma Iisraeli valitsuse vastu ja ütlema valjult ja selgelt, et nad on vastu ebainimlikule blokaadile, mis lämmatab elu Gaza sektoris. Selline poliitika on ülimalt julm ja kahjulik Iisraeli okupatsiooni all olevale elanikkonnale. Sellist laadi tegevus ei ole 21. sajandil õigustatud.

Iisraeli poolt on silmakirjalik väita, et nad kaitsevad end, kui tavalised palestiinlased püüavad saavutada vaba elu kannatustest, mis on neile osaks langenud. Me peame tegutsema, selle asemel et veeta päevi, nädalaid ja kuid pelgalt rääkides.

  Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (PPE-DE). – (EL) Hr president, Gaza sündmused on traagilised ja kõik mu kolleegid on väljendanud oma vapustust. Need sündmused on kahetsusväärsed ka Euroopa Liidu jaoks. Meid mitte ainult ei valda poliitiline nõrkus, aga ma ei tea ka, kuidas me saame austada oma kohustusi tõhusasse finantsabisse ja humanitaarabisse panustamisel. Ajutine rahvusvaheline mehhanism on asendumas PEGASEga ja me investeerime inimressurssidesse, mehhanismidesse ja ühenduse vahenditesse.

Küsimus seisneb selles, kuidas saame me praegusel hetkel edu saavutada.

On teil uudiseid, volinik? Kas humanitaarabi jõuab Gazasse? Kas eksisteerib koostöö Iisraeliga, isegi kui see toimub vaid selles küsimuses? Kas Palestiina omavalitsus saab kuidagi aidata kaasa tee silumisele ja humanitaarabi osutamise hõlbustamisele? Loogiliselt võttes tuleks PEGASE mehhanismi juba homme rakendada. Teie talitused on investeerinud üksikasjadesse, kavandamisse ja inimressurssidesse. Kuidas saame me täita oma eesmärgi selle visiooni ja nende ressursside osas, volinik?

  Kyriacos Triantaphyllides (GUE/NGL). – (EL) Hr president, olukord Gazas nõuab Iisraeli blokaadi kohest lõpetamist. Gaza inimestele tuleb osutada abi esmaste vajaduste rahuldamisel. Araabia Liiga, Euroopa Liit ja isegi Iisrael peavad hõlbustama suhtlust Fatahi ja Hamasi vahel, et saavutada ühtsust Palestiina rahva seas nagu siis, kui võimul oli rahvusliku ühtsuse valitsus. Selleks tuleb kõik Hamasi liikmetest Palestiina valitud esindajad vabastada Iisraeli vanglatest. Luua tuleb sobivad tingimused üldvalimiste korraldamiseks. Nii Euroopa Liit kui Ameerika Ühendriigid peavad selgelt pühenduma valmistulemuste austamisele, ükskõik millised need ka ei oleks.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − (DE) Lubage mul lühidalt korrata oma seisukohta sellest tõeliselt okkalises küsimuses, mida me arutasime uuesti pikalt esmaspäeval üldasjade ja välissuhete nõukogus. Pean ütlema, kuigi see on niigi selge, et me ei piirdu selle aruteluga: koos Ameerika Ühendriikide, palestiinlaste ja iisraellastega ning muidugi ka ÜRO ja Venemaaga neliku raamistikus on Euroopa Liidul olnud oma osa ühise strateegia vastuvõtmisel.

Viitasin enne, kuigi väga lühidalt seoses Annapolisega strateegia ühele aspektile, nimelt kahepoolsele läbirääkimisprotsessile president Abbasi ja peaminister Olmerti vahel. Teine aspekt, mis puudutab rohkem minu tööd komisjonis, on püüe teha uusi edusamme, mis aitaks kaasa inimeste arengule, ja ma olen täiesti teadlik selle ülesande suurusest. Olen alati olnud teravalt teadlik kõigist raskustest, kuid loomulikult tahtsime teha aitamiseks kõik, mis võimalik ja sellele seisukohale me ka jääme. Sel põhjusel on meie poliitikaks toetada hr Abbasi tema püüdlustes saavutada rahu läbirääkimiste teel eesmärgiga kasutada seda rahu lepituse saavutamiseks Hamasiga. Selline oli strateegia peamine eesmärk.

Kavatseme ikkagi toetada ka edasisi kohtumisi. Viimaste päevade jooksul leidis aset hr Olmerti ja hr Abbasi kohtumine. Me teame, et selle tulemused ei olnud eriti sisukad, kuid see on mõistetav, kuna kõiki kohtumisi varjutab hetkel see äärmiselt ohtlik olukord. Peame siiski jätkama antud lähenemisviisiga. Meil on veel vahendeid mõne ukse avamiseks enne järgmist kohtumist Moskvas, kui abistame mõlemat osapoolt.

Selline on mündi üks külg. Teine külg kujutab endast humanitaarset ja majanduslikku vaatenurka. Selles osas tahaksin neile, kes võib-olla ei ole mu avaldust lugenud, öelda järgmist: 21. jaanuaril esitasin ma väga selge seisukohaga avalduse olukorra kohta Gazas, kuna ka mina mõistsin, et asjad on lihtsalt liiga kaugele arenenud. Koos teiste välisministrite ja rahvusvaheliste organisatsioonide avaldustega on see aidanud olukorda parendada. Blokaad ei ole veel muidugi täielikult lõppenud, kuid olukord on märkimisväärselt paranenud. Samuti, humanitaarse poole pealt – ja siin on vastus ka teie küsimusele pr Kratsa-Tsagaropoulou –, paljud saadetised jõuavad nüüd lõpuks ka Gazasse kohale.

Teame siiski, et sellest ei piisa. Ja mina isiklikult olen teadlik asjaolust, hr Cohn-Bendit, et me seisame silmitsi äärmiselt hirmuäratava ülesandega. Teil on täiesti õigus öelda, et tegemist on väga keerulise olukorraga; kõrge esindaja on sellest teadlik ja ta võtab ka võib-olla sel teemal sõna. Vaatamata sellele jätkame hetkel üldise strateegiaga, mille me oleme koos määratlenud ja mida me kavatseme koos rakendada, ning meil ei ole muud võimalust, kui et rõhuda piiri avamisele, mida Salam Fayyad ise, nagu te teate, peab väga oluliseks sammuks.

Lubage mul öelda vaid mõned sõnad koostatud mehhanismi kohta, mis alustab tööd tegelikult kahe päeva pärast, 1. veebruaril. See on alaline mehhanism, mitte nagu eelmine, ajutine rahvusvaheline mehhanism TIM, mida pidime laiendama. Mõjuval põhjusel loodi uus mehhanism koostöös Palestiina omavalitsusega. Tegime antud projekti raames tihedat koostööd hr Fayyadiga, nii et tulemus vastaks tema nõuetele Palestiina majanduse ja loomulikult ka selle infrastruktuuri arengu ja edusammude osas.

See peaks olema Euroopa ühine pingutus ja seda selles mõttes, et antud mehhanismi – rahastamismehhanismi – saavad lisaks meile kasutada ka liikmesriigid. Asja mõte on tõesti selles, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid ja väljaspool Euroopat asuvad riigid peaksid samuti kõnealusest mehhanismist kasu saama. Nagu ajutine rahvusvaheline mehhanism (TIM), pakub ka see mehhanism täielikku kontrolli ja järelevalvet, kuna loomulikult tahame me järgida kõiki läbipaistvuse kriteeriume ja mehhanism on loodud kas otsese eelarvelise abi osutamiseks, abi suunamiseks pagulasi toetava ÜRO abiorganisatsiooni ja muude organisatsioonide kaudu või meie projektide rahastamiseks. Olen siiski teadlik, et kõnealune küsimus on hetkel teisejärguline suurte poliitiliste küsimuste kõrval, nimelt selle kõrval, mida me saame teha hetkeolukorra parandamiseks. Olen muidugi probleemiga täielikult kursis, kuid hetkel on see parim vastus, mille teile anda saan.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, olen kõike öeldut hoolikalt kuulanud. Võiksin öelda sama ja öelda seda samade emotsioonide ja tunnetega, kuna meie tunded on samad.

Aga te ütlete, et me peame tegutsema, mitte rääkima. Kas te arvate, et tegutsemine muudab meie poliitikat täna 180 kraadi võrra? Tõtt öelda ei ole ma kindel, kas see on mõistlik lähenemisviis.

Mis on viimaste päevade jooksul lisaks humanitaardraamale juhtunud? Me võime rääkida tunde ja oma tundeid väljendada, sest meie tunded on samad, mis teilgi – vähemalt minu tunded on – ja ma olen kindel, et komisjoniliikmega on samuti.

Nädala alguses, ainult mõned tunnid pärast pingelise olukorra puhkemist, kohtus Araabia Liiga. Nad võtsid vastu otsuse, mida toetas esmaspäeval üldasjade ja välissuhete nõukogu, ning mida me üritame lähitundidel rakendada pärast täna hommikul toimuvat kohtumist Palestiina võimude ja Egiptuse vahel. See kohtumine toimub praegu ja jätkub öösel ning tõenäoliselt ka homme või ülehomme, kuni nad on jõudnud punkti, kus meist võib tõesti kasu olla.

Aga ma arvan, et üks kuu pärast Pariisi konverentsi, poolteist kuud pärast Annapolise konverentsi, kui kõik araabiamaad on hõivatud, kui teistel riikidel on esimest korda konstruktiivne roll, siis arvan ma, et me peame suunduma selles suunas. Ei oleks tõsiseltvõetav, kui me oma osa üksi mängiksime. Peame mängima koos kõigi oma partneritega. Mis piiridesse puutub, siis me toetame – ja selles osas on nõukogu järeldused väga selged – Araabia Liiga pühapäevast resolutsiooni, ja seda tõendati esmaspäeval. Me jälgime kolmapäeval ja neljapäeval toimuvaid arutelusid.

Ma arvan, et see on tegutsemine, kuid ma ei tea, mida ma teha saan. On teine lugu, kui ütlete mulle

(FR) „andke minna ja õiges suunas“. See tähendab, et hetkel liigume vales suunas.

(Hr Cohn-Benditi sekkumine: „...tundmatus suunas...“)

Hr president, usun, et kui hr Cohn-Bendit,

ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaparlamendi lugupeetud liige, ütleb, et Euroopa Liidu strateegia on täna „inconnue“, je ne comprends rien. Võite öelda, mida soovite. Võite öelda, et Euroopa Liidu strateegia täna, pärast Annapolist, pärast Pariisi konverentsi juhtimist, pärast Araabia Liiga toetamist, on „inconnue“, võite öelda muid asju, aga mina ei arva, et „inconnue“ oleks püsiv. Teile ei pruugi see meeldida –

(Vastulause)

Te ei pruugi nõustuda, kuid on väga raske öelda, et seda ei teata. Ma jagan paljusid tundeid, mida te väga kõnekalt väljendanud olete. Ja ma võin öelda, et teil on ja meil on lähipäevadel ja –tundidel kohustused, millega me tegeleme. Kas meil õnnestub olukorrale lahendus leida? Ma ei tea. Teie ei tea. Aga te võite olla kindlad, et me üritame, ja et me üritame toetada hr Fayyadi, sest tema on kogu selle aja olnud meie vestluskaaslane. Ta eesmärgid on head ja seetõttu ei saa me teda alt vedada. Mina ei kavatse teda alt vedada.

Seega peame jätkama tööd selles suunas. Kindlasti tuleb ette tuska tegevaid olukordi. Olukord on murettekitav. Kas me lahendame kõik probleemid? Ma ei tea. Aga me paneme sellesse kogu oma energia ja tahte.

Ma jagan kõiki siin väljendatud tundmusi. Ma ei ütleks, et mu tunded on sügavamad, kuid need on vähemalt sama sügavad kui teie omad, mu sõbrad, sest me oleme ühel poolel, me oleme selles lahingus juba pikka aega koos võidelnud. Seega ei ole tundmustel vahet ja me peame oma tegevust jätkama.

Ma arvan, et peame selles suunas liikuma. Luban teile, et lähen sinna. Ma püüan kohtuda egiptlastega, saudidega, kõigiga – ameeriklaste, venelaste, kõigiga – et näha, kas me suudame leiutada midagi, mis ei oleks sama. See peab olema midagi kollektiivselt erinevat. Vastasel korral ei usu ma, et me tulemusi saavutame.

Te võite öelda, et ei ole mitme aasta jooksul tulemusi näinud. Alates 1967. aastast ei ole me kollektiivselt, rahvusvahelise üldsusena tulemusi saavutanud. See vastab tõele. See on meie vastutus. Aga ma ei arva, et saame probleemi homme lahendada, võttes praegu vastu otsuse, mis erineb nõukogu poolt esmaspäeval vastu võetud otsusest.

Nüüd on meil olemas esmaspäeval Euroopa Nõukogult saadud struktuur ja me peame proovima seda rakendada. Tulen hea meelega tagasi, vestlen teiega ja selgitan üksikasjalikult, nagu me siingi praegu seda teeme, meie tegude tagajärgi.

Aga palun ärge arvake, et meie tunded ei ole samad, mis teil. Need on samad. Meil on kogemusi kõnealuse olukorraga ja me ei saa rohkem öelda. Mis tegutsemisse puutub, siis võite olla kindlad, et me teeme kõik, mis meie võimuses.

  President. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub veebruari osaistungjärgu ajal.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Alessandro Battilocchio (PSE), kirjalikult. – (IT) Aitäh, hr president. See parlament on korduvalt pidanud pikki arutelusid Iisraeli-Palestiina küsimuses. Peaksime aga aru saama, et objektiivsest seisukohast on Euroopa Liidu osa selle küsimuse käsitlemisel siiani olnud üpris tähtsusetu: nii palju teadaandeid, avaldusi plaanide kohta, ettepanekuid ja dokumente, kuid tegelikult väga vähe järjepidevust, kui asi puutub tegutsemisse. Külastasin hiljuti Palestiinat ja nägin seal nende inimeste kannatusi, illusioonide purunemist ja alla andmist, kes on väsinud aastast aastasse murtud lubaduste nägemisest: olukord on halvenemas ja eksisteerib tõsine oht, et Palestiina alad lähevad Hamasi ekstremistide kätte. Õhk, mida seal hingatakse, on raske ning vägivald näib pea vältimatuna. Just praegu on aeg tõesti otsa saamas: kas Euroopa leiab endas jõudu ja võimalusi selle olukorra muutmiseks või peame me kõik kandma vastutust selle eest, et ei teinud piisavalt halvima ärahoidmiseks.

  Tunne Kelam (PPE-DE), kirjalikult. – Nagu mu kolleeg Michael Gahler on öelnud järgib kehtiv resolutsioon kuue võimu tegevust Iraanile surve avaldamisel.

Minu arvates seisneb praktiline probleem selles, kuidas näeb antud resolutsiooni Iraani režiim. Olukorras, kus suured mängijad rahvusvahelises poliitikas ei taha või ei ole võimelised kokku leppima Iraanile tõsiste sanktsioonide määramise osas, eksisteerib väike võimalus, et resolutsioon midagi muudaks.

On siiski üks, veel järeleproovimata võimalus mõju avaldamiseks.

Selleks on võimaluse andmine Iraani opositsioonile, lõpetades selle poliitilise takistamise ELi valitsuste poolt. Euroopa esimese astme kohus otsustas 2006. aasta detsembris ja Suurbritannia kohtud eelmise aasta novembris, et ei ole mingit põhjust sel moel Iraani opositsiooni isoleerimiseks. Iraani opositsioonile vabade käte andmine rahumeelseks tegevuseks annab ELile mitte ainult tõhusa abivahendi mullade režiimi mõjutamisel, vaid avab ka kolmanda ja realistlikuma võimaluse ühelt poolt soovitava diplomaatia, teisalt USA-tüüpi sõjalise sekkumise näol.

Kui meil on tõsine kavatsus Iraanis positiivne muutus läbi viia, anname siis sellele kolmandale variandile võimaluse.