Istungi stenogramm

Kolmapäev, 30. jaanuar 2008 - Brüssel

18. USA raketitõrjesüsteem (arutelu)

  President. − Päevakorra järgmine punkt käsitleb nõukogu ja komisjoni avaldust USA raketitõrjesüsteemi kohta.

  Janez Lenarčič, eesistuja. − (SL) Nõukogu ei arutanud USA raketitõrjesüsteemi rakendamist Euroopa Liidu territooriumil. Seega on mul kahju, et ma ei saa antud küsimuses esitada nõukogu seisukohta, kuid ma tahaksin teile meenutada, et otsuse langetamine relvastatud vägede või sõjavarustuse paigutamise kohta kuulub täielikult liikmesriikide enda pädevusse. Sel põhjusel langetavad liikmesriigid sellistes küsimustes otsuseid sõltumatult.

Lubage ma täpsustan: siiani ei ole Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel toimunud mingeid kõnelusi raketitõrjesüsteemi paigaldamise osas. Samuti pole kumbki osapool kavandanud võimalikku koostööd antud valdkonnas. Euroopa Liidu Nõukogul ei olnud seega kavas kõnealust teemat arutada, ei Ameerika Ühendriikide ega NATOga. Nagu me teame, tehakse raketitõrje osas koostööd nii NATO siseselt kui NATO ja Venemaa Föderatsiooni Nõukogus.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, teen täna väga lühidalt, kuna komisjon ei ole antud küsimuses väga pädev.

Aga lubage mul öelda, et suhtlusel Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja ELi liikmesriikide vahel turbe- ja kaitsevaldkonnas on nende tähtsate partnerlussuhete seisukohast laialdasem mõju. See on selge. Seega loodame me, kuigi, nagu ma ütlesin, ei ole me antud küsimuses väga pädevad ega oma vastutust, et leitakse tasakaalustatud lahendus, mis lõpuks kõiki rahuldab.

Oleme algusest saadik tervitanud kõrgemal astmel peetavaid vestlusi, mis algasid Moskvas eelmise aasta oktoobris ja millele järgnesid ekspertide kohtumised. Ja hiljutises otseses dialoogis Moskva ja Varssavi vahel näeme me võimalust vastavate seisukohtade selgitamiseks riikliku suveräänsuse küsimuses.

Kokkuvõtteks arvan ma, et ükskõik, millisel foorumil antud küsimusi käsitletakse, kas NATOs või OSCEs, tähtis on see, et Euroopa turbestruktuuri tulevikku puudutavate otsuse langetamisse tuleks kaasata ka Euroopa Liit.

  Karl von Wogau, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Hr president, daamid ja härrad, kui meie siin Euroopas räägime raketitõrjest, keerleb jutt tavaliselt USA plaanide ümber paigutada tõrjesüsteemid Poola ja Tšehhi Vabariiki. Paljud inimesed ei tea, et need on vaid juba olemasoleva süsteemi pikendused, mille eesmärgiks on kaitsta Ameerika Ühendriike. Meie Euroopa Parlamendis peame aga eelkõige keskenduma mõjule, mida see avaldab Euroopa julgeolekule. Nagu me teame, on USA oma raketitõrjesüsteemile kulutanud juba enam kui 100 miljardit dollarit ja investeerib veel kümme miljardit aastas süsteemi arendamisse. Siiski paikneb USA potentsiaalsetest ohuallikatest palju kaugemal kui meie siin Euroopas. Hetkeolukord on selline, nagu kulutaks Luxembourg raha tammide ehitamisele, kuid Madalmaad ei näe mingit põhjust samuti toimimiseks.

Peame endilt küsima, kas oht ka tegelikult eksisteerib ja juhul, kui see nii on, ka seda, kas peame sellele reageerima. Hr Solana arutelu, mida just kuulsime, näitab, et olukord Iraanis tekitab jätkuvalt muret. Oleme teadlikud ka ohust, mis võib tekkida ebastabiilsest olukorrast Pakistanis.

Meie julgeoleku- ja kaitse allkomisjonis oleme intensiivselt suhelnud USA esindajatega, nende hulgas raketitõrjeagentuuri direktori kindralleitnant Henry Oberingiga. Nendest kõnelustest selgus, et USA süsteem oleks teoreetiliselt võimeline kaitsma Euroopa piirkondi, kuid mitte tervet kontinenti. Eriti ei saaks see kaitsta Küprost, Maltat, Kreeka teatud piirkondi, Rumeeniat, Bulgaariat või Lõuna-Itaaliat. Euroopa vaatenurgast aga ei saa me lubada oma kontinendi jaotamist erineva julgeolekutasemega piirkondadeks. Samuti peame selles kontekstis koos määratlema oma ühised Euroopa julgeolekuhuvid.

Praegune hinnang meenutab mulle, et hetkel ei eksisteeri ühtki foorumit, kus kõnealust küsimust arutataks ja kus määratletaks nimetatud ühiseid Euroopa julgeolekuhuvisid. See on selgelt veel üks valdkond, kus on vaja tihedat koostööd Venemaaga.

Eeldame, et NATO Bukaresti tippkohtumisel aprillis tehakse ettepanekuid ühise süsteemi osas, ning eeldame ka, et nimetatud ettepanekud võtaksid vajalikul määral arvesse Euroopa konkreetseid julgeolekuhuvisid.

  Jan Marinus Wiersma, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Hr president, me ei arutle sel teemal esimest korda; samuti ei ole see esimene kord, mil saame nõukogult samad vastused, milles see teatab, et ei ole antud küsimuses nii pädev nagu komisjon, kuigi – ja ma pean volinikku selle eest tänama – ta ütles lõpus, et asju tuleb Euroopa Liidus teisiti korraldada.

Kui juhtub midagi, mis mõjutab kõigi eurooplaste julgeolekut ja langeb hr Solana kirjeldatud julgeolekustrateegia raamidesse peame tõesti olema võimelised üksteisega sellest rääkima. Parlament on õnneks võimeline sellest rääkima. Tegemist on küsimusega, mis puudutab nii Euroopa Liidu kodanikke kui liikmesriike, nii et oleme seisukohal, et on igati kohane, et antud küsimus päevakorda võetaks.

Ma ei kavatse kommenteerida kõiki vastulauseid, mida meie fraktsioon ameeriklaste välja mõeldud kava osas juba esitanud on. Meie meelest on vale, et kahepoolsed läbirääkimised toimuvad kahe NATO liikmesriigiga, mis – juhuslikult või mitte – on ka Euroopa Liidu liikmesriigid, ning see mõjutab suhteid Venemaaga ja ka Euroopa Liidu suhteid Venemaaga. Samuti on vale, et süsteemi töötatakse välja ühepoolselt, mis sest, et NATO-siseselt, ning et ei ole täpselt selgitatud, miks nimetatud süsteem vajalik on, kas see toimib ja kas selleks kulub ehk liiga palju raha.

Poolas on hetkel käimas huvitav arutelu, mille uus valitsus on öelnud, et valitsus võib teha ettevalmistusi süsteemi osas koostöö tegemiseks, kuid seda seetõttu, et nii soovivad ameeriklased ja et kaalul on Ameerika, mitte Poola julgeolek. Lõppude lõpuks on süsteem Poola julgeolekule pigem ohtlik kui kasulik. Seetõttu paluvad ka poolakad rohkem abi näiteks Poola armee õhutõrje edendamisel, tekitades teatud võidurelvastumise olukorra.

Seega on huvitav, et Poolas on alanud arutelu teemal, kas süsteem on kasulik või vajalik ja et Poola uuel peaministril või vähemalt Poola välisministril on olnud julgust Venemaaga sel teemal kõneleda. Me toetame seda kõigiti.

Olukorda on üsna teistsugune Tšehhi Vabariigis, kus meile jääb mulje, et süsteem ja Tšehhi panus sellesse surutakse läbi vastupidiselt rahva tahtele, kuna minu arvates on 70 % tšehhidest süsteemi arendamise vastu. Seega kardan ma, et käimas on tegevus otsuste langetamiseks käesoleval aastal, et sõlmida lepingud Poolaga ja Tšehhi Vabariigiga enne, kui uus administratsioon – loodetavasti – USAs võimule saab. Teame, et demokraadid on õhutõrjesüsteemi arendamise suhtes üsna skeptilised.

Igal juhul loodame, et nõukogus leiab aset arutelu ja me rõhutame, et antud küsimusse tuleks suhtuda väga tõsiselt. Kui see läbi läheb, mõjutab see kindlasti meie juba niigi keerulisi suhteid Venemaaga. Üldsus on ärevil. Tegemist on uue võidurelvastumisega ja on mitu küsimust, millest Euroopa Parlament meie meelest lihtsalt peab kõnelema. Oleme seda teinud varem ja peaksime seda tegema ka tulevikus.

Arvan, et meie põhiülesandeks on vaadata, kas tegemist on uue võidurelvastumise algusega, kas see tõesti parendab julgeolekut ja kas see tõesti aitab meil võidelda paariariikidega. Ma ei ole ikka veel veendunud, et iraanlased on võimelised rakette tulistama nii kiiresti, kui ameeriklased väidavad. See on veel üks punkt, mille osas oleme saanud vastukäivat teavet. Seega ma loodan, et saame antud küsimuses arutelu siin parlamendis jätkata ja samuti jälgida Tšehhi Vabariigis ja Poolas toimuvat. Minu fraktsioon on jätkuvalt süsteemi vastu.

  Anneli Jäätteenmäki, fraktsiooni ALDE nimel. – (FI) Hr president, suurim oht humaansusele ei ole tuumarelvade levik teistesse riikidesse. Tegelik probleem seisneb tuumarelvade olemasolus üldiselt. Ainus eetiline ja alaline võimalus meie lähenemisviisis raketitõrjesüsteemide ja teiste tuumarelvasüsteemide osas on lõpetada nende kasutamine. EL peaks samuti pühenduma uute lepingute sõlmimisele, mis kontrolliksid relvastumist ja oleksid proaktiivsed oma püüdlustes algatada desarmeerimisprotsessi.

Ameerika raketitõrjesüsteem suurendaks tuumasõja ohtu. Poolasse ja Tšehhi Vabariiki kavandatud tuumakilp tugineb eeldusele, et tuumasõda on võimalik võita. USA rakendatav raketitõrje erineb radikaalselt USA eelnevast tõrjuvast poliitikast, kuna selle eesmärgiks oli takistada üht riiki teisele kätte maksmast. Tuumarelvastumise kunagine tõrjuv mõju ei ole seega enam päevakorral. Seega kaob hirmu tasakaal. Seetõttu tekitab USA raketitõrjesüsteem Poolas ja Tšehhi Vabariigis suurt muret kogu Euroopa ja selle liikmesriikide jaoks. Ja kuna asjalood on nii, on oluline, et EL peaks antud küsimuses arutelusid ja teeks oma kodanike mured teatavaks. Peaksime tõesti kaaluma ka asjaolu, kas see parandab Euroopa julgeolekut ja kaitset või lähevad asjad vastupidi ja uus süsteem tegelikult nõrgendab Euroopa julgeolekut.

  Ģirts Valdis Kristovskis, fraktsiooni UEN nimel. – (LV) Daamid ja härrad, aeg-ajalt meenutab president Putini retoorika meile võimalust, et Venemaa võib suunata oma raketid Euroopa suunas. See tõestab, et eksisteerib teatud strateegiline tasakaal USA ja Venemaa vahel. Sellist tasakaalu ei eksisteeri aga Euroopa ja Venemaa vahel. Samuti ei saa seda tagada Prantsusmaa ja Suurbritannia „tuumavihmavarjudega“. Seega usun, et on õige küsida, kuidas oleks võimalik tagada Euroopa, mitte USA ühist raketitõrjet. Kas me arutleme sel teemal vaid seetõttu, et USA hoolitseb ise oma kaitse eest? Pr Ferrero-Waldner, komisjoni ja Euroopa Liidu liikmed ei ole isegi mures sellist liiki kaitse pärast. Kas te ei arva, et on loogiline, et USA, NATO ja teatud liikmesriigid sellise asja üle koos otsustavad? Usun, et Euroopa Liit peab asuma üheselt mõistetavale seisukohale, mida tuleks siis koos NATO ja USAga rakendada. Vastasel juhul ei peaks me oma aega siin raiskama, kuna kõik otsustatakse NATOs.

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Hr president, minister, volinik, tunnistan, et tegemist on kahtlematult uue Euroopa poliitikaga. See meenutab mulle mu poega, kui ta oli nelja-aastane. Kui küsisid temalt: „Kus sa oled?“, pani ta käed näo ette ja teatas: „Ma ei ole siin“. Seda ütleb komisjon ka meile: „Me ei ole siin. Sellel ei ole meie ega Euroopaga midagi tegemist“.

(DE) Ma vabandan, aga see on täielik jama. Me peame nüüd otsustama, kas tahame Euroopa ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Meil on isegi uus kokkulepe, mis annab meile omaenda välisministri, kes vastutab ühise välis- ja julgeolekupoliitika eest ning kui meil on ühine välisminister, peame kindlasti arutama küsimusi Euroopa tasandil, mitte iseseisvate riikidena, mis arutlevad oma riigi julgeoleku üle teiste sõltumatute riikidega, või nagu hr von Wogau, kes väidab, et Euroopat ohustavad Iraan ja kes teab, mis riigid veel. Ma ei jaga seda seisukohta ja vähemalt peaksime arutama asju Euroopa tasandil. Me ei saa lihtsalt öelda, et ameeriklased on lagedale tulnud mingi mõtlematu skeemiga, et George Bush ei ole kuue kuu pärast enam ametis, nii et nad võiksid oma mõtlematu skeemi sinnapaika jätta, aga meil, eurooplastel, ei ole sellega midagi pistmist.

Oleme kogu selle raketitõrjestrateegia suhtes väga skeptiliselt meelestatud, kuid usume, et meil, eurooplastel lasub kohustus sel teemal arutleda. See ei ole otsus, mille peaksid langetama poolakad või tšehhid või üldse ühegi konkreetse rahvuse esindajad – rumeenlased ja bulgaarlased homme, sitsiillased järgmisel päeval ja nii edasi. Ei, oma julgeoleku küsimuses otsuste langetamise osas on meil ühised huvid. Nii on sätestatud lepingus, mille te olete ratifitseerinud ja mille meie kavatseme ratifitseerida, ühise välis- ja julgeolekupoliitika sätetes. Samuti peab antud küsimust käsitlema Euroopa Liit. Otsust ei tohi vastu võtta kahepoolselt Poola ja USA või Tšehhi Vabariigi ja USA vahel. See on Euroopa otsus. See on Euroopa probleem ja me peame leidma sellele Euroopa lahenduse.

  Vladimír Remek, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (CS) Daamid ja härrad, olen rõõmus, et Ameerika raketitõrjevahendite Tšehhi Vabariiki ja Poolasse, s.t Euroopa Liidu territooriumile paigutamise küsimusega tegeleb Euroopa Parlament, mis on kõige demokraatlikum institutsioon, arvestades seda, et see valitakse otse nende liidu kodanike poolt, keda antud küsimus puudutab.

Selles kontekstis tahaksin rõhutada, et mind toetavad minu kolleegid fraktsioonist GUE/NGL ja ma tuginen ka enda kui militaareksperdi kogemustele; kuid kõige olulisem on see, et mind toetab suurem osa minu kodumaa elanikest, kus 70 % elanikkonnast on Ameerika radarisüsteemi paigaldamise vastu.

Ameerika raketitõrjesüsteemi esitletakse meile kaitsva kilbina, nii et miks ei lubatud siis näiteks Tšehhi Vabariigil müüa Hiinale Tamara passiivset radariavastamissüsteemi ilma aktiivsete sõjaliste komponentideta? Toodud põhjuseks oli, et Hiina saaks sel moel eelise oma suhetes teiste riikidega. Kas siin ei ole tegemist sõnadega manipuleerimisega? Kas Tšehhi Vabariiki radari paigutamise puhul ei ole samuti tegemist kasu saamisega? Isegi võhik mõistab seda, mida sõdurid mõistsid juba ammu enne Hannibali aega: kilp sõduri käes on vahend tema mõõga paremaks ja efektiivsemaks kasutamiseks.

Räägitakse suurenenud julgeolekust, kuid kas tegemist pole just suurenevate julgeolekuohtudega? On ainult loogiline, et meist saab koheselt esimene sihtmärk võimalikelt vaenlastele. Meile öeldakse, et peaksime kuulama USA-d tõendamaks, et oleme head liitlased. Kanada ei ole samuti USA-d kuulanud: kas see muudab ta USA jaoks halvaks liitlaseks? Kas pole just nii, et Kanada on võib-olla saanud õppetunni eesmärgipärase sõjalise tegevuse õigustamisest Iraagis?

Meid üllatab Venemaa reageering. Samas, arvestades, et USA taganes ühepoolselt raketitõrjesüsteemide lepingust ja tegutseb iseenda huvides, ei ole see reageering ebaloogiline. Kas USA oli aastaid tagasi õnnelik selle üle, et Nõukogude raketid viibisid Kuubal neile nii lähedal?

Ei ole kahtlust, et USA on suurvõim ja et USA seisukohti, ettepanekuid ja nõudeid ei saa laualt lihtsalt minema pühkida. Siiski, kui me oleme tõsiselt mures suurema julgeoleku pärast, eriti Euroopas, siis on tee selleni komplitseeritum, hõlmates läbirääkimisi ja lepinguid, mitte ühepoolseid samme. See vastutus ei kuulu ainult suurtele tegutsejatele – USAle ja Venemaale –, vaid ka Euroopa Liidule.

  Jana Hybášková (PPE-DE). – (CS) 21. sajandi algul levivad laialdaselt kesk- ja kaugmaaraketiseadeldised. Kuna ei eksisteeri rahvusvahelist julgeolekurežiimi on selle takistamine kahjuks võimalik ainult efektiivse tõrje teel.

Efektiivne tõrje on ELi liikmesriikide ülim õigus. Hetkel Prahas toimuvad SOFA läbirääkimised on Tšehhi Vabariigi õiguspärane huvi. Kuna Tšehhi Vabariigi territooriumil asetsev radar tagab paljude Euroopa riikide julgeoleku ja kuna see on Tšehhi Vabariigile, aastaid okupeeritud olnud riigile, esimene võimalus aktiivselt panustada Euroopa julgeolekusse, peab Tšehhi valitsus oma tegude osas eriti vastutustundlik olema.

Raketitõrjesüsteem peab olema usaldusväärne ja kaitset pakkuv ja peab austama asjaolu, et julgeolekut ei saa osadeks jagada. Seega tervitame me teavet Bukaresti tippkohtumisest, kus peaks vastu võetama otsus täiendava LTBMD süsteemi loomise kohta. Läbirääkimiste jõudmine NATO tasandile tagab jaotamatuse põhimõtte rakendamise. Ameerika-Poola-Tšehhi-Vene läbirääkimiste eesmärgiks on selgitada, et tegemist on ainult kaitse-eesmärgil toimiva süsteemiga.

Mu viimane punkt käsitleb tõhusust. Arvestades kõike, mida me teame Iraanis novembris tehtud katsete kohta, peame taipama, et meil on ühine kohustus. Me ei tohi rikkuda oma ühise kaitse tõhusust tülitsedes selle üle, kas me end üldse kaitsma peaksime.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Lubage mul kasutada selleks üheminutiliseks kõneks mõeldud aega sellele, et paluda nõukogul ja Euroopa Liidul ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal arutleda Euroopa tasandil Ameerika raketitõrjesüsteemi teemal.

Ameerika raketitõrjesüsteemi paigaldamine Euroopasse on üle-euroopaline küsimus. See ei ole vaid tšehhide, poolakate või ameeriklaste probleem. Kaalul on Euroopa Liidu sisesed, ELi ja NATO vahelised, ELi ja USA vahelised ning ELi ja Venemaa vahelised suhted. Seega paluksin, et kõnealune küsimus lisataks nõukogu päevakorda.

Mis puutub Tšehhi Vabariiki, siis tahaksin mainida üht asjaolu: 70 % Tšehhi Vabariigi kodanikest on nimetatud süsteemi vastu. Tšehhi Vabariigi kodanikest kolmveerand soovib antud küsimuses referendumit. Tšehhi valitsus ei suhtle üldsusega; Tšehhi valitsus ei teavita Tšehhi parlamendi liikmeid, Tšehhi valitsus tegutseb Tšehhi rahva selja taga. Seda on oluline teada ja seda tuleb rõhutada Euroopa Liidu Nõukogus.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Hr president, kas ma tohiksin kõigepealt kõigile meenutada, et raketitõrjekilp ei ole ainult Poola ja Tšehhi Vabariigi probleem: see puudutab ka Suurbritanniat ja Taanit, kuna nende riikide vahendid kaasatakse samuti süsteemi. Nii et ärgem rääkigem ainult Poolast ja Tšehhi Vabariigist.

Teiseks, raketitõrjekilp ja sellega seonduvad rakendused ei ole terrorismimagnetiks. Terroristid ründavad nõrgemaid sihtmärke, mitte hästikaitstud sõjaväebaase.

Lõpetuseks kolmas punkt. Euroopa Liit ei ole sõjaline liitlane. Võib-olla on sellest kahju, kuid nii asi on ja uus leping, Lissaboni leping, ei muuda selles osas midagi. Niisiis on kaitseküsimus kas NATO vastutus või nende riikide vastutus, mis on otsustanud liiduga mitte ühineda ja soovivad end eraldiseisvalt kaitsta. Loomulikult peab NATOs toimuma arutelu selle üle, kuidas kõnealune süsteem sobiks kokku teiste süsteemidega, mida NATO-l plaanis välja töötada on. See on ülioluline. Ärgem unustagem, et 21 Euroopa Liidu liiget on ka NATO liikmesriigid.

  Milan Horáček (Verts/ALE). – (DE) Hr president, üks parematest sõjavastastest romaanidest jutustab vahvast sõdurist Švejkist ja selle on kirjutanud Jaroslav Hašek. Komisjoni ja nõukogu võetud seisukoht aga annab Švejkile silmad ette; see annab silmad ette ka Franz Kafkale ja isegi igale jaanalinnule. Me ei saa enam jätkata selle pea liiva alla peitmise poliitikaga. Peame seda küsimust isekeskis Euroopa Parlamendis arutama, kuid peame seda ka loomulikult arutama NATO liikmetega. Peame sellest rääkima tšehhide, poolakate ja venelastega. See on olulise tähtsusega tegevus, mida tuleb läbi viia üle-euroopalisel tasandil.

  Tobias Pflüger (GUE/NGL). – (DE) Hr president, kavandatud raketitõrjesüsteemi tehniline otstarve seisneb selles, et võimalikult vaenlaselt võetakse teist korda ründamise võimalus – selles ei ole mingit kahtlust. Teisisõnu on tegemist ka ründesüsteemiga. Arutelus tuleb ka seda arvesse võtta. Olenemata sellest, kas raketitõrjesüsteemi paigaldab USA, teevad seda NATO ja USA koos või toimub see mõnes muus kombinatsioonis, jääb see ikkagi relvaprogrammiks. Minu jaoks on silmatorkavaks asjaoluks see, et Euroopa Liit ei suuda välja käia ühist seisukohta antud küsimuses. Selles suhtes varitseb Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat oht saada naeruvääristatud. Hr Cohn-Bendit võib reformilepingut lõpmatult tsiteerida – seni, kuni praegune olukord kestab ja ühist seisukohta vastu ei võeta teeb EL end lihtsalt naerualuseks.

Me peame selgelt ütlema, et me ei taha seda raketitõrjesüsteemi. Selge on see, et väga selgelt ütleb valdav osa sellest Euroopa Parlamendist kõnealusele süsteemile „ei“. Euroopa riikides, kaasa arvatud Tšehhi Vabariigis, on avalik arvamus kindlalt nimetatud süsteemi vastu ja Poola valitsus on kahtlemata oma eelnevat seisukohta viimistlenud. Nendel põhjustel näeksin ma meelsasti, et võtaksime vastu resolutsiooni, milles parlament selgelt raketitõrjesüsteemi vastu on.

  Jan Zahradil (PPE-DE). – (CS) Lubage mul tänada nõukogu ja eesistujamaa Sloveeniat ning komisjoni, keda esindab volinik Ferrero-Waldner, küllaltki täpselt Euroopa Ühenduse asutamislepingute tooni järgimise eest. Lepingute kohaselt kuuluvad kõnealused küsimused täiel määral riikide pädevusse. Mainiksin, et isegi uus Lissaboni leping sätestab selgesõnaliselt, et riiklikud julgeolekuküsimused kuuluvad ainult eraldiseisvate ELi liikmesriikide pädevusse.

Olen veendunud, et Euroopa julgeolek on lahutamatult seotud kogu Euroopa ja Atlandi piirkonna julgeolekuga ning olukorras, kus Euroopa Liit ei suuda oma liikmeid uute, olgu siis rahaliste või tehnoloogiliste ohtude eest kaitsta, muutub see side ülioluliseks.

Avaliku arvamuse osas, mida siin on juba korduvalt mainitud, võin ainult lisada, et need, kes viitavad arvamusküsitlustele ja soovivad referendumi korraldamist, on sageli samad inimesed, kes ei poolda referendumit mõnes teises olulise tähtsusega, nimelt uue Euroopa Ühenduse asutamislepingu küsimuses.

  Oldřich Vlasák (PPE-DE). – (CS) Daamid ja härrad, lubage mul kõik argumendid kokku võtta.

Põhiolemuselt ei ole küsimus ainult Tšehhi Vabariigi ja Poola, vaid kogu Euroopa julgeoleku suurendamises. Läbirääkimised sellise süsteemi paigutamise küsimuses on asjaomase riigi pädevuses. Sarnased süsteemid eksisteerivad teistes riikides, Euroopa Liidu liikmesriikides.

Tänased kõnelejad on selgelt rõhutanud tõelise ohu olemasolu. Peame mõistma, et kui asi puudutab julgeolekut, tuleb otsuseid langetada väga kiiresti. Sellistel otsustel võib olla ennetav mõju. Ainult juhul, kui me oleme valmis ja tugevad, saame sundida agressoreid läbirääkimisi pidama ja julgeolekunõudeid austama.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et lükkan täielikult ümber seisukoha, et Tšehhi valitsus ei ole oma kodanikega antud süsteemi osas suhelnud. Juba mitu kuud tagasi alustati teavituskampaaniat.

  Miloslav Ransdorf (GUE/NGL). – (CS) Tahaksin antud küsimuse kohta tuua välja neli punkti.

Esimene on seotud 1997. aasta maist pärineva NATO ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud alusaktiga. Nimetatud aktis tõotavad mõlemad pooled ühiselt elimineerida Euroopas jõu kasutamise ja isegi jõuga ähvardamise. Kui see akt kehtib, siis välistab see võimaluse sellise olukorra tekkimiseks meie kontinendil, nagu seda on olukord, millest me siin rääkinud oleme.

Teiseks punktiks on Helsingi protsess. Kokkulepetele ja deklaratsioonile allakirjutanud tõotasid Helsingis vähendada Euroopas militaarsüsteemide arvu. See tegevus pööraks suundumuse ümber. Minu arvates peaks militaarsüsteemide arvu vähendamine Euroopas jätkuma.

Kolmas punkt on baaside arv. Ameerika baase leidub 18 Euroopa riigis. Koos uute baasidega kasvab nende hulk 20-le. Seega kinnitaksime Zbigniew Brzeziński sõnu, et Euroopa Liit on faktiliselt Ameerika protektoraat.

Neljas punkt puudutab kogu süsteemi eesmärki. Minu meelest on see piisavalt selge: tagada luure katvus ja luurejärelevalve kogu Euroopas.

  Urszula Gacek (PPE-DE). – (PL) Proua president, peaminister Tusk on tundlik oma Euroopa naabrite tehtud argumentide suhtes. Poola võimalik osalus Ameerika projektis ei tohi põhjustada arusaamatust Euroopa Liidus. Poola uus valitsus hindab häid suhteid USAga, kuid teab, et eelkõige on Poola Euroopa pere liige.

Samuti pöörab Poola tähelepanu Venemaa reservatsioonidele ja reageerib vaoshoitult, vaatamata Vene relvajõudude teatud esindajate karmist toonist. Praegu, kui Euroopa Liidul ei ole ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, on Poola lõplik otsus küsimuses, kas paigutada oma territooriumile raketitõrjekilbi elemendid, suveräänne. Poola kiidab heaks erinevate arvamuste esitamise ja ei pane pahaks kriitikat.

Daamid ja härrad, palume teil austada meie seisukohta, mis peab eelkõige tagama meie enda kodanike julgeoleku.

(Aplaus)

  Janez Lenarčič, eesistuja. − (SL) Tahaksin tänada hr Cohn-Benditit selle eest, et ta meenutas meile, et eile oli Sloveenia teine liikmesriik, kes ratifitseeris uue Lissaboni lepingu. Leping ei ole aga veel jõustunud. Nagu teame, peavad veel 24 riiki selle ratifitseerima ja eesistuja Sloveenia loodab, et liikmesriigid ratifitseerivad kõnealuse lepingu õigeaegselt ja et uus Lissaboni leping jõustub planeeritud tähtajaks.

Tahaksin rõhutada, et leping ei too kaasa olulisi muutusi või midagi uut Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikate põhialuste osas. Eriti ei muuda see asjaolu, et see poliitika tugineb riiklikule pädevusele, mille liikmesriigid säilitavad riikliku julgeoleku ja kaitse küsimuses.

Euroopa Liidul juba on Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika, mis juba sätestab raamistiku ka sellistele nõukogu-sisestele aruteludele. Lisaks leiavad sellised arutelud aset nõukogu raamistikus, kuid see ei sõltu niivõrd eesistujast kui liikmesriikide tahtest ja huvist. Kinnitan teile, et nõukogu teavitatakse üksikasjalikult tänasest arutelust ja siin esitatud seisukohtadest.

  President. − Arutelu on lõppenud.