Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/2112(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0495/2007

Esitatud tekstid :

A6-0495/2007

Arutelud :

PV 30/01/2008 - 23
CRE 30/01/2008 - 23

Hääletused :

PV 31/01/2008 - 8.11
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0034

Arutelud
Kolmapäev, 30. jaanuar 2008 - Brüssel EÜT väljaanne

23. Soovimatu kaaspüügi vähendamine ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimine Euroopa kalanduses (arutelu)
PV
MPphoto
 
 

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on Carl Schlyteri raport kalanduskomisjoni nimel poliitika kohta, millega tahetakse vähendada soovimatut kaaspüüki ja likvideerida saagi vette tagasi laskmise Euroopa kalanduses (2007/2112(ΙΝΙ)) (Α6-0495/2007).

 
  
MPphoto
 
 

  Carl Schlyter, raportöör. − (SV) Proua president, olen tänulik variraportöörile, kes aitas meil hea raportiga valmis saada. Samuti tahaksin tänada volinik Borg selle eest, et ta lõpuks – lõpuks! – teeb ettepaneku jõulisteks meetmeteks, mis käsitlevad saagi vette tagasi laskmist ja soovimatut kaaspüüki.

Hetkel kehtib meil kalanduspoliitika, mis tühjendab maailmamerd, laastab merepõhja, hävitab ökosüsteeme ja põhjustab kalavarude kadumist. Meie praeguse kalanduspoliitika tõttu saavad surma isegi merelinnud. Kui selline hävitamine oleks toimunud maal – kui me oleks oma metsi kohelnud samal viisil nagu praegu kohtleme merd – oleksime silmitsi seisnud tänavatel mässavate rahvahulkadega, kuid ookeani hävitamine toimub silma alt ära ja vaikuses. Rachel Carsoni raamat „Vaikne kevad“ avaldas 1962. aastal suur mõju, tõstis teadlikkust ja oli põhjuseks, miks paljud inimesed pühendusid keskkonna- ja looduskaitse eest hoolitsemisele. Meil on praegu vaikse mere aeg. Tegelikult avaldas ajakirjanik Isabella Lövin eelmisel aastal just sellise pealkirjaga raamatu. Elavdame nüüd pisut seda võitlust, mille eesmärgiks on päästa kalade ja kalurite tulevased põlvkonnad.

Komisjoni ettepanekud tähendavad tegelikult, et kvoodisüsteemi üksikasjaliku reguleerimise lõppu, mis on innustanud kalureid merd tühjendama ja kasumit mitte andva surnud kala vette tagasi viskama, ja mille alusel tähendas kalapüügivarustuse parandamine peamiselt merest üha rohkem ja rohkem võtmist. Olles silmitsi ohuga, mis tähendas, et nad peavad oma laevad täitma kasumit mitte andva kalaga, saavad ELi kalurid stiimuli valikulisemaks kalapüügiks.

Kuid eduka poliitika puhul on vaja nii piitsa kui präänikut. Me võime näiteks anda rohkem püügipäevi selektiivsete vahenditega alustele või lubada neile ligipääsu piirkondadesse, mis on suletud ilma selektiivsete vahenditega laevadele.

Igat liiki püügipiirkonna jaoks on oluline kehtestada iga-aastased sihtmärgid kaaspüügi ja vette tagasi lastava kala vähendamiseks ning pidada parimate tulemuste saamiseks dialoogi huvitatud osapooltega a. Positiivseks näiteks on Biskaia laht, Kattegat ja Skagerrak. Nendes piirkondades on prantsuse ja rootsi kalurid Norra salehomaari (Nephrops) püüdmisel kasutanud edukalt sorteerimisvõresid. Need on peaaegu täielikult likvideerinud kaaspüügi.

Andes kalalaevastikule veidi rohkem vabadust ja usaldusväärsust, võib ehk suureneda koostöö teaduskoosluste ja kalurite vahel ja see võib kaasa tuua positiivse arengu. Sellega kaasnevad paremad andmed püütud kala kohta. Peame heitma pilgu süsteemidele, mis kasutavad elektroonilisi logiraamatuid ja võimalikku videojärelevalvet, et näha, kas me suudame leida hea lahenduse isikliku usaldusväärsuse säilitamiseks.

Veel üks oluline aspekt on küsimus, mida teha kaaspüügi nime all lossitava kalaga, kui püügi vette tagasi laskmine on keelatud. On tähtis, et oleks võimalik seda mingil viisil kasutada, kuid samal ajal peaks hüvitamistase olema nii madal, et see ei innustaks kalureid aktiivselt kaaspüüki otsima.

Loodan ja usun, et komisjon viimistleb kiiresti ettepaneku, mida saab rakendada. Sellest saaks siis oluline element võitluses ülepüügi vastu ja jätkusuutliku kalanduse saavutamisel. Kuid muidugi sellest ei piisa – vajame ka kalapüügi üldist vähendamist hetkel ohustatud liikide osas, kuid võib-olla selles küsimuses saame mõnel teisel päeval arutleda.

 
  
MPphoto
 
 

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua president, kõigepealt tahaksin tänada raportööri ja kõiki kalanduskomisjoni liikmeid suurepärase töö eest.

Me oleme kõik seisukohal, et saagi vette tagasi laskmine on heade looduslike ja majanduslike varude mõtlematu raiskamine ja sellele tuleks piir panna. Iga püügipiirkond on aga erinev ja nõuab kohandatud lahendusi. Seega oleme valinud tulemuspõhise lähenemisviisi, mille järgi seame me eesmärgid vette tagasi laskmise vähendamiseks teatud ajavahemikus ning laseme siis asjaomastel kaluritel otsustada, kuidas nad eesmärgini jõuavad – sellised meetmed võivad hõlmata võrgusilmade suurendamist, selektiivsete seadiste kasutamist, piirkonna sulgemist reaalajas, tegevuse ruumilist muutmist või muid võimalikke meetmeid või nende kombinatsioone.

Räägin nüüd konkreetselt raportist. Ühenduse merelinde ja haisid puudutava tegevuskava osas võin teile öelda, et viimast koostatakse ja esimese kohta koguvad mu talitused teavet ja teaduslikke nõuandeid kavatsusega kava 2009. aasta lõpuks valmis saada.

Olen eriti nõus asjaoluga, et vette tagasi laskmise poliitikat tuleks vaadelda mitte eraldiseisvana, vaid osana üldisest, jätkusuutliku saagikuse suunas liikuvast lähenemisviisist. Nõustume raportiga ka juhtumipõhise lähenemisviisi ja sektori kõigil tasanditel osalemise ja konsulteerimise tähtsuse osas. Siin märgin huviga ära teie ettepaneku testida uusi saagi vette tagasi laskmise seireviise, nagu tehti mõningates kolmandates riikides.

Lisaks peame tagama, et stiimulid annaksid tulemuseks tegeliku vette tagasi laskmise arvu vähenemise. Seega tuleb neid vastupidiste mõjude ennetamiseks hoolikalt hinnata. Liikmesriikidel on juba võimalusi soosida puhtamaid püügipiirkondi kvootide eraldamise teel. Olles seda maininud, ütlen ka, et olen seisukohal, et stiimulid peaksid kaasnema rakendamise erinevate etappidega, et suurendada muutust käitumises lõpliku eesmärgi saavutamiseni.

Poliitika rakendamise osas olen ma üldiselt teie ettepanekutega nõus, kuigi veidi teise nurga alt. Peaksime seadma eesmärgi keelustada vette tagasi laskmine püügipiirkonnas alati kohe alguses, kui võimalik, ja mitte viimase õlekõrrena, nagu teie näite soovitavat. Pean siin siiski täpsustama, et teatud juhtudel võidakse seada eesmärk vähendada saagi vette tagasi laskmist vähima võimaliku näitajani.

Nii et kui kaugel me siis oleme? Peagi esitatavate teaduslike nõuannete põhjal valime käesoleva aasta jooksul püügipiirkonnad konkreetsete õigusaktide jaoks ja samal ajal koostame teedekaardi, mille järgnevad ettepanekud katavad aja jooksul kõik Euroopa püügipiirkonnad.

Samaaegselt, nagu detsembris otsustati katsetavad liikmesriigid saagi vette tagasi laskmise arvu vähendamist siiapüügipiirkonnas Põhjameres, et vähendada merlangi vette tagasi laskmise arvu 30 % võrra. Tursa puhul on Norraga kokkulepe vähendada vette tagasi laskmise arvu vähem kui 10 %-le. Teiste tegevuste hulka kuuluvad ettepaneku tegemine tehniliste meetmete kohta Atlandil, ettepaneku tegemine läbivaadatud tursapüügikava kohta, kontrolliregulatsioonide läbivaatamine ja mitmed uuringud ja mõjuhindamised seadusandlike ettepanekute tegemiseks.

Lõpetuseks ütlen, et nõustun muudatusettepanekutega nr 1, 3, 5, 6, 8 ja 10 kuni 12. Muudatusettepanekud 2 ja 7 on üksteisega seotud ja ma olen nendega nõus, kui paar pisiasja välja arvata. Muudatusettepanek nr 9 puhul on vaja hoolikalt mõelda, kuna need tehnikad vajavad täpsemaid uuringuid. Probleeme on ka kõrgete hindade ja usaldusväärsusega.

Viimaks: muudatusettepanekut nr 4 ma sellisena toetada ei saa. Muudatuste nr 13, 14 ja 15 osas pean ma veel mõtlema, kuna kogu küsimust kalapüügiks sobivate stiimulite kohta, mis innustaksid vastu võtma tõhusat vette tagasi laskmise poliitikat, tuleb enne kindla seisukoha võtmist täpsemalt uurida ja hinnata.

Lubage mul lõpetada uuesti kinnitades, et selle toimiku osas tuleb kiiresti võtta seadusandlikke meetmeid ning ma jään lootma teie jätkuvalt koostööle selle poliitika väljatöötamisel.

 
  
MPphoto
 
 

  Avril Doyle, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua president, saagi vette tagasi laskmine või minemaviskamine Euroopa vetes rikub aastas üle miljoni tonni kalu, seda eriti mitme kalaliigiga püügipiirkonnas. FAO andmetel visatakse maailmas aastas merre tagasi miljoneid tonne soovimatuid kaaspüügina püütud kalu. Sellel on väga negatiivne mõju tulevaste kalapüügikohtade majandusele ja mere ökosüsteemide tervisele. Selline tegevus ei ole õige, see on ebaeetiline ja üldse mitte jätkusuutlik ning tuleneb otseselt ühisest kalanduspoliitikast, mis teeb kalurites süüdlased kaaspüügi püüdmisel ja sunnib neid seega saagi vette tagasi laskma. Ja need on ju kalurid, kes meeleheitlikult üritavad elatist teenida ja on samas silmitsi järjest vähenevate kalavarudega.

Meie lõplikuks eesmärgiks peab olema sellise soovimatu kaaspüügi vähendamine ja vette tagasi laskmise peaaegu täielik elimineerimine keelustamise teel, määrates stiimulid, mis tagavad, et kõik soovimatu kaaspüük tuleb lossida. Aga kuidas ja millal me sellesse keelustamise punkti jõuame peaks olema kõigi kaasatud osanike otsustada, nende seas komisjoni, piirkondlike nõuandekomisjonide (RACid), kalurite, teadusekspertide, riikide valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide ning püügipiirkondade otsustada, kui vajalik. Negatiivset mikromajandamisspiraali tuleb vältida ja ühist kalanduspoliitikat peab põhjalikult muutma, kuna vette tagasi laskmise küsimus teeb sellele häbi. Vette tagasi laskmise küsimuse lahendamine on kasulik kõigile osapooltele, eriti kaluritele. Nagu Norra ja Islandi puhul näha, on keelu kehtestamine täiesti võimalik.

Olen rõõmus, et raportis rõhutatakse, et kalurid ja teised osanikud peavad vette tagasi laskmise kõrvaldamiseks võtma vastutuse kõigi poliitikate puhul. Kasutada võib uusi kalalaevade seireviise, näiteks elektroonilisi logiraamatuid ja sisetelevisioonisüsteemi kalalaevade perimeetril, mida on mõningase eduga katsetatud Kanadas ja Uus-Meremaal. Ainus edukas võimalus vette tagasi laskmise keelu rakendamiseks on kaasata kalurid seire- ja kontrollitegevusse ja eelkõige konkurentsi teel, et tagada võrdsed võimalused. Ma tänan raportööri koostöö ja selle tasakaaluka raporti eest, mida millega ma ka teistel tutvuda soovitan.

 
  
MPphoto
 
 

  Catherine Stihler, fraktsiooni PSE nimel. – Proua president, saagi vette tagasi laskmine on kohutav raiskamine. Igal aastal visatakse kõikjal maailmas asuvates Euroopa püügipiirkondades minema tohutusuur kogus kalu: isegi nii palju kui seitse kuni kaheksa miljonit tonni. Vette tagasi laskmise kõrvaldamiseks peab midagi ette võtma ja nüüd on meil hr Schlyteri raport omaalgatusliku vastusena komisjoni 2007. aasta teatisele.

Komisjoni teatis, kuigi pisut hilinenud, on teretulnud ja komisjon kavatseb nüüd kiiresti tegutseda, teatud tegurid kaasatakse 2008. aastal uude tehnilise meetme määrusesse.

Ideaalses maailmas kehtestaksime koheselt täieliku vette tagasi laskmise keelu. Tegelikkuses on asi veidi keerulisem. Hr Schlyteri raportis tunnustatakse saagi vette tagasi laskmise probleemi käsitlemise keerulisust ja ma tõesti tervitan tema kõikehõlmavat lähenemisviisi.

Selles toonitatakse praktilisi tegureid, näiteks saagi vette tagasi laskmise käsitlemise kulusid ja seda, mida teha lossitud kaladega, valikulisema varustuse kasutuselevõtu kulusid, viiteid lubatud kogupüügile ja kvoodirežiimile vette tagasi laskmise keelustamise korral ja vajadust pakkuda kaluritele stiimul kala püüdmiseks jätkusuutlikumal moel. See tunnustab, et kuna nii saagi vette tagasi laskmise põhjused kui ka nende hulga vähendamiseks vajalikud meetmed on erinevates püügipiirkondades erinevad, ei saa ühenduses kasutada ühtset lahendust.

Amnestia vette tagasi laskmise puhul ei ole lahendus, kuna see võib luua vette tagasi lastava saagi turu selle asemel, et julgustada kalureid jätkusuutlikult kala püüdma. Võttes arvesse ülepüügi ulatust ja muret kalavarude, kaasa arvatud tursa ja hariliku tuunikala olukorra üle, on vaja olemasolevaid varusid hästi hallata.

Raportis asetatakse saagi vette tagasi laskmise küsimuse ka merelindude ja haide kaaspüügi laiemasse konteksti ning kutsutakse üles katsetama mitmeid, geograafiliselt ulatuslikke vette tagasi laskmise pilootprojekte.

Ma kutsun kolleege üles toetama antud raportit, mille panus saagi vette tagasi laskmise häbistava küsimusega tegelemisel on väga oluline.

 
  
MPphoto
 
 

  Elspeth Attwooll, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua president, fraktsioon ALDE tervitab soojalt hr Schlyteri raporti sisu, mida tuleb kiita selle tundliku ja samas väga praktilise lähenemisviisi eest.

Avalikkuse liikmed leiavad, et on pea võimatu mõista, kuidas me saame lubada kalade püüdmist ja seejärel surnult merre tagasi viskamist. Ka kalurid on tõsiselt mures, kuna selline tegevus on neile teatud määral peale sunnitud, sest kehtiv eeskirjade ja tehniliste võimaluste kombinatsioon tähendab, et mõned kalad ei ole pardal lihtsalt teretulnud. Mõnikord tuleneb see sellest, et nende majanduslik väärtus ei ole piisavalt suur. Me peame tegema varaseid ja kooskõlastatud pingutusi ennetamaks valikulise püügi põhjustatud saagi vette tagasi laskmist. Ma kahtlustan, et see tegevus on juba praegu vähem levinud püügipiirkondades, kus merel veedetavate päevade arv on piiratud.

Mõnikord on saagi vette tagasi laskmine aga meie enda kehtestatud tingimuste tulemus, näiteks vähimad lossimiskogused ja piirangud kvootidele. Kui me muidugi võtame looduskaitseküsimust tõsiselt, siis vajame lubatud kogupüüki. Aga minu meelest peame me tõsiselt üle vaatama meetodid, mida kasutame kalapüügi hoidmiseks nimetatud lubatud kogupüügi raames, et muu hulgas kindlaks määrata, kui tõsine on seos kvootide kehtestamise ja vette tagasi laskmise probleemi vahel, seda eriti siis, kui tegemist on mitme liigiga püügipiirkonnaga.

See, nagu ka raportis soovitatud meetmete vastuvõtmine tuleb muidugi läbi viia osanike täielikul kaasamisel. Selleta ei ole me edukad. Tööstus näitab juba teed. Eriti uhke olen ma šotlaste üle, kes kohaldavad oma vabatahtlikku piirkondade reaalajas sulgemise süsteemi. Selliste positiivsete tegevuste teostamiseks vajame sobivaid stiimuleid, kuna teha on veel väga palju. Ma usun, et parlament toetab raportit igati ja et komisjon ja nõukogu astuvad samme vastavalt raportis soovitatule.

 
  
MPphoto
 
 

  Seán Ó Neachtain, fraktsiooni UEN nimel. – (GA) Hr president, tahaksin öelda, et kiidan selle raporti heaks; minu arvates on raportöör saavutanud kalapüügi merel vette tagasi laskmise küsimuses praktilise ja kõikehõlmava käsitlusviisi. Kuid asjad ei ole nii lihtsad ja kõik mõtlevad uutest meetoditest, mida kohaldada tuleb.

On aeg teha lõpp selles küsimuses ohtralt sõnade tegemisele ja hakata tegutsema. Raportis on palju praktilisi soovitusi ja neid võiks rakendada. Üks, mida me kindlasti teha ei tohi, on teha mitte midagi. Peame tegusema nii kaua, kuni püügi vette tagasi viskamine kalanduses probleemiks on.

Tahaksin paluda komisjonil ka tagada, et väikekaluritele ei langeks osaks selle püügi vette tagasi laskmise probleemi lahendamiseks võetavate meetmetega seonduvaid lisakulutusi.

 
  
MPphoto
 
 

  Ian Hudghton, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Proua president, ühine kalanduspoliitika on haledalt läbi kukkunud. Pole õnnestunud säilitada varusid, alal hoida meie kalandusest sõltuvaid kogukondi ega võita üldsuse toetust ja usaldust.

Selle üks peamisi põhjuseid on saagi vette tagasi laskmise skandaal. Ühise kalanduspoliitika kvoodisüsteem on juba iseenesest vette tagasi laskmise otseseks põhjuseks. See ei mõõda püütud kalade hulka, vaid ainult lossitava kala hulka.

Olles seda maininud, tervitan ma hr Schlyteri raportit kahel käel. Iseäranis nõustun ma positiivsete stiimulite põhimõttega, mis premeeriksid kuidagi neid kalureid, kes astuvad samme saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks või lõpetamiseks.

Samuti olen ma nõus, et meetmeid tuleb kohandada erinevatele kalapüügikohtadele vastavalt. Ühise kalanduspoliitika puuduseks on pika aega olnud selle liigne tsentraliseeritus ja jäikus. Juhin tähelepanu lõikele 15, milles tervitatakse Šotimaal kasutusele võetud vabatahtlikku piirkondade reaalajas sulgemise süsteemi, mis on suurepärane näide stiimulist, mida ühine kalanduspoliitika peaks toetama ja soodustama vähemalt seni kuni oleme sunnitud seda kasutama majandamismeetmena.

 
  
MPphoto
 
 

  Thomas Wise, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua president, saagi vette tagasi laskmine on vaid ühise kalanduspoliitika üks miinus. Oma halvasti läbi mõeldud poliitika kaudu hävitab EL arengumaade jaoks elatusvahendi kõikjal maailmas. Kala eksport on arengumaade jaoks kaubanduslikus mõttes märkimisväärselt olulisem kui muude kaupade, nagu riisi, kohvi ja tee eksport.

Näiteks Mauritaanias sõltub pool riigi ekspordist kalatööstusest, mis moodustab 15 % SKP-st. Kuid olles rikkunud Mauritaania veeala, tahab komisjon nüüd oma kokkuleppe tühistada. Komisjon ei mõtle sellele, et see nüüd tühi veeala on väärt 86 miljonit eurot aastas. Nimetatud kalapüügilepingu ülesütlemine peaks olema saladus ja siiani see seda ka oli. Olen arvamusel, et Aafrika inimesed peavad ELi närustest ja aututest plaanidest teada saama. See on ehe näide kõige õelamast kolonialismist ja ma süüdistan nimetatud institutsioone rassismis ning haavatavate ühiskondade ärakasutamises. President Barroso mitte-imperaatorlik impeerium ei ole nii heatahtlik, kui ta meil soovida lasta tahaks, nii et kui soovite edasi liikuda, jätke Giscard sinnapaika ning loobuge ka Lissaboni lepingust ja ühisest kalanduspoliitikast.

 
  
MPphoto
 
 

  Jim Allister (NI). – Proua president, saagi vette tagasi laskmist puudutav skandaal on tekkinud ELi enda süü läbi. Mitme kalaliigiga püügipiirkondades rakendatakse võimatuid kvoote ja piiranguid, keelatud varude püüki ei ole võimalik vältida ning tulemusena lastakse nad – surnuna – vette tagasi. Ja seda kõike ajal, mil paljudes maailma osades valitseb nälg.

EL on aastaid nimetatud probleemi üle pead murdnud, kuid pole selle elimineerimiseks ausalt öeldes mitte midagi ette võtnud. Minu arvates tuleks selline kala lossida; see tuleks müüa kindlaksmääratud hinna eest, mis oleks piisavalt madal, et mitte innustada kalureid seda nimelt püüdma, aga samas ka piisavalt kõrge, et selle lossimine end ära tasuks.

Samuti oleks mõistlik ja õige premeerida selektiivsema kalapüügivarustuse kasutamist. Aga kohe päris kindlasti ei poolda ma kõikehõlmavat saagi vette tagasi laskmise keeldu, mis oleks lihtsalt veel üheks vahendiks, mille tõttu üha suurem arv meie kalureid oma äri lõpetama peab.

Oleme kõnealusel teemal aastaid mõtisklenud. Nüüd on viimaks aeg midagi ette võtta.

 
  
MPphoto
 
 

  Carmen Fraga Estévez (PPE-DE). – (ES) Proua president, üldiselt ma toetan raportööri raportit, milles väljendatakse pikaajalist muret ühise kalanduspoliitika jäikuse osas, kui asi puutub selliste probleemide käsitlemisse, mis on meie kalanduse juhtimissüsteemi osaks saanud, ja saagi vette tagasi laskmine on siin lihtsalt veel üks näide.

Eriti toetan ma lõike, mis toetavad soovimatu kaaspüügi ja saagi vette tagasi laskmise vähendamist ja nende järkjärgulist likvideerimist püügipiirkonna haaval, ning et keeldu tohib kehtestada vaid siis, kui on kindel, et jäänud pole muid alternatiive, nagu nõukogu ja kõik piirkondlikud nõuandekomisjonid öelnud on.

Me ei saanud rakendada teist lähenemisviisi ja me ei saanud kehtestada juhtimissüsteemi raames püügi vette tagasi laskmise täielikku keeldu, mis neid innustab nii jäiga lubatud kogupüügi süsteemi kui kehtivate kvootide kaudu kui ka kohaste tehniliste meetmete puudumise kaudu, mis on põhiteguriks kaaspüügi vältimisel, mille ülevaadet me oleme oodanud aastaid, nii et neid oleks võimalik kohaldada Atlandil.

Proua president, ma ei saa leppida 10. muudatusettepanekuga, mis lubaks luua paralleelse kalandusturu, mis tugineks vette tagasi lastud kalal ja mis oleks seega ebaseaduslik. Arvan, et peaksime jääma kindlaks ja kaitsma vette tagasi lastud püügi mittekommertsialiseerimise põhimõtet, nagu sätestatud raporti lõikes 32, nagu on teinud riigid, kellel on sellises küsimuses rohkem kogemusi, nagu näiteks Norra.

Stiimulid püügi vette tagasi viskamise ärahoidmiseks võivad olla erinevad: näiteks stiimulid, mille eesmärgiks on selle vähendamine miinimumini selektiivsete vahendite kasutamise läbi. On palju parem, kui noorkalad elavad meres ja kasvavad suureks, et saada toiduks inimestele või teistele kaladele, kui et nad surnult vette tagasi visatakse ja nende üle peetakse läbirääkimisi kalajahu tootmiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Stavros Arnaoutakis (PSE). – (EL) Proua president, esmalt tahaksin väljendada oma rahulolu püügi vette tagasi laskmise küsimust käsitleva raporti eelnõuga ning rõhutada, et see on olulisemaid probleeme Euroopa ja rahvusvahelistes püügipiirkondades.

Lubage mul teha raporti kohta paar märkust. Usun, et vaatamata mainitud punktidele tuleb ühine kalanduspoliitika rakendada püügi vette tagasi laskmise täielikuks likvideerimiseks. See poliitika peaks välja kasvama probleemi uuringust kõigis ELi kalandusriikides ja peaks hõlmama kõiki riiklikke uuringuid ja globaalset uurimistööd.

Probleemi radikaalseks käsitlemiseks peab EL koheselt rahastama uuringu, milles uuritakse püügivarustust, erinevaid kalapüügiliike ja saagi liike. EL peab samuti tellima eriotstarbelistelt teadusasutustelt selle uuringu läbiviimise. See võimaldab ELil rakendada parimaid ja kõige tõhusamaid lahendusi liikmesriikides keskselt, määruste abil. Kui seda ei tehta, siis kardan ma, et probleemi kaalutakse ja pannakse siis riiulile, samas kui kõik kalavarud hävivad.

 
  
MPphoto
 
 

  Philippe Morillon (ALDE). – (FR) Proua president, tahaksin samuti öelda, kui väga ma toetan lähenemisviisi, mida meie raportöör soovitas õigustatult kritiseeritud varude raiskamise parandamiseks hetkeolukorras, kus saaki vette tagasi lastakse.

Raporti koostamisel on hr Schlyter olnud teadlik mõjudest, mida saagi vette tagasi viskamise täieliku keelu kohene rakendamine, võib osutada esiteks sektoris töötajate õrnale rahalisele tasakaalule ja teiseks, keelu rakendamise kontrollimisele liikmesriikide ja komisjoni poolt, mis kohustab neid karmistama järelevalvemeetodeid, mis ei vasta nõutud eelarvelisele jäikusele.

Sel põhjusel arvas ta, et on kohasem teha ettepanek erinevate meetmete järk-järguliseks kehtestamiseks, mis innustaksid kalureid muutma oma püügimeetodeid ja -varustust, käsitlus, mille komisjon väga heaks kiidab.

 
  
MPphoto
 
 

  Struan Stevenson (PPE-DE). – (kuuldamatu) … esiteks arvan ma, et see on äärmiselt auahne. Kas ma tohiksin samuti tänada hr Schlyterit ja pr Doyle’i selle suure vaeva eest, mida nad mõlemad antud raporti koostamisel näinud on?

Toetan suurima heameelega pr Doyle’i kõik-lossida poliitika, mis kohustab kalureid lossima kogu oma püügi. Nimetatud poliitika on mitmeti kasulik. Teadlased saavad palju parema ettekujutuse sellest, milliseid kalu püütakse ja kus, mis omakorda aitab kaasa täpsemate looduskaitse- ja püügikavade koostamisele. Samuti saaksid kalandusinspektorid noore, alamõõdulise kala lossimisel koheselt ajutiselt sulgeda teatud kalapüügipiirkonnad, vältimaks veelgi suuremat survet alamõõdulistele varudele.

Selle poliitika järgi võiks alamõõdulist kala ja muid liike, mis varem oleks vette tagasi lastud, müüa töötlemissektorisse, millel on kalajahu- ja kalaõlitööstuse varustamisel puudus toorainest. Neile makstaks – piirkondliku garantiifondi kaudu – sümboolne summa, ütleme umbes 50 eurot tonni eest, mis on piisavalt vähe, et mitte soodustada nende kalade püüki ja musta turu loomist, mida prl Fraga Estévez pelgab, ja oleks samas piisavalt palju, et kõnealuseid kalu surnult mitte vette tagasi visata.

Kogu tegevust võiks jälgida, paigaldades kõikidele alustele ilmastikukindla sisetelevisioonisüsteemi. Tööstuses, kus juba niigi kehtivad piirangud merel veeta lubatud päevade arvule, peavad kalurid kaubanduslikku väärtust mitteomavate kala püüdmiseks ja sorteerimiseks kuluvat aega väärtusliku aja raiskamiseks. Nii et ma arvan, et kalurid toetavad seda ettepanekut.

 
  
MPphoto
 
 

  Rosa Miguélez Ramos (PSE). – (ES) Daamid ja härrad, tahaksin tänada hr Schlyterit tehtud töö eest ja ma olen iseäranis rõõmus, et selle raporti teksti, mida me siin täna arutame, on kaasatud ka mitmed minu tehtud muudatusettepanekud.

Viitan eriti muudatusettepanekutele, milles sätestatakse, et saagi vette tagasi viskamine ei ole seotud ainult teatud tüüpi varustuse kasutamisega, vaid et seda mõjutab ka asjaomase püügipiirkonna iseloom, nagu näiteks Euroopa püügipiirkondade puhul, mis kõik on loomult mitme kalaliigiga piirkonnad ja kus saagi vette tagasi laskmise oht on suurem. Seega peavad kõik vastu võetud meetmed olema juhtumipõhised.

Samuti tänu minu muudatusettepanekutele näeme raportist, et saagi vette tagasi laskmist põhjustavad erinevad tegurid, nende hulgas ülemäärane püügikoormus ja kehtiva lubatud kogupüügi käsitlus, mille kohaselt tuleb vette tagasi visata kala, mille püüki ei nõuta. Seega tuleb võtta meetmeid takistamaks paratamatult püütud normaalmõõtmetes kalaliikide kohustuslikku vette tagasi laskmist tänu sellele, et neile ei ole kehtestatud kvoote.

Seda öelnud, tahaksin hoiatada hr Schlyterit, et ta ettevaatlikult toimiks, kuna pärast tema sõnavõtus sisaldunud kriitikat kalurite ja kalapüügi isetu ja kauaaegse traditsiooni aadressil, ei ole ma kindel, mida me siin teeme, kui hr Schlyter voliniku, kalanduskomisjoni liikmed ja kalurid tööta jätab. (See oli nali, proua president).

 
  
MPphoto
 
 

  Neil Parish (PPE-DE). – Proua president, suur tänu hr Schlyterile selle raporti eest. Minu arvates on see suurepärane. Sooviksin tänada ka volinikku alguses esitatud märkuste eest, milles ta kaldub kalade vette tagasi laskmise keelustamise suunas, kuna on väga hästi teadlik, et mina ja ka paljud teised parlamendiliikmed oleme temaga korduvalt vestelnud vette tagasi laskmise keelustamisest ning ma arvan, et on ülim aeg seda teha.

Arvan ka, et kui me kokkuvõttes suudame kaitsta kalavarusid, on see pikemas perspektiivis kaluritele parem, sest me vajame jätkusuutlikke kalapüügikohti. Muidugi võivad teaduslikud nõuanded, millele me toetume, olla sageli puudulikud. Seega annab kogu püügi ja kaaspüügi lossimine nii, et seda oleks võimalik põhjalikult uurida, meile tegelikult palju parema ettekujutuse sellest, mida meres leidub. Olen ka arvamusel, et mõned tegevused, näiteks kaksiktraalpüük ja muud, mille puhul kaaspüügi hulk on väga suur, rõhutavad veel kord toimuvat. Muidugi toonitatakse lossitava püügi puhul delfiinide, haide, pringlite ja paljude teiste olendite püüki. Nii et kui meil õnnestub kasutusele võtta õige kogus preemiaid soodustamaks sellise püügi lossimist, mida ei oleks liiga palju kaaspüügi soodustamiseks, siis ma arvan, et liigume edasi. Nii et ma tervitan voliniku toetust kõnealusele raportile, kiidan raporti heaks ja arvan, et me kõik peaksime seda toetama.

 
  
MPphoto
 
 

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua president, esmalt tahaksin liikmeid tänada huvitavate märkuste eest, mis taas kinnitab, et meil on selle kohutava tegevuse elimineerimisel ühine eesmärk.

Nagu varem mainitud saab meie ettepanek olema järkjärguline, kuid efektiivne. Realistlikult rääkides ei ole meil lihtsalt võimalik saagi vette tagasi laskmist üleöö keelustada. Mitte midagi tegemine aga, nagu keegi kõnelejatest mainis, ei tule kõne allagi. Lisaks sellele, et premeerime ja julgustame liikmesriike pilootprojektide koostamisel, mille abil saaksime hakata saagi vette tagasi laskmist vähendama või võimalusel isegi elimineerima, koostame kahtlemata käesoleva aasta jooksul loodetavasti kolm seadusandlikku ettepanekut vette tagasi laskmise vähendamise kohta teatud püügipiirkondades.

Šotimaa näide, mille nõukogu võttis vastu detsembris, on äärmiselt kiiduväärt.

Mis puutub eelnevalt positiivsete stiimulite kohta tehtud märkusesse, siis ma olen nõus, et need on olulised, kuid me peame leidma õige koosluse ja õige tasakaalu, vastasel juhul võib stiimulitel olla vastupidine mõju ja me võime leida end olukorras, kus me soodustame suuremat püüki, kuigi jätkusuutlikel põhjustel tahaksime maksimaalse jätkusuutliku saagi taseme saavutamiseks püüki hoopis vähendada.

Ka tahaksin märkida, et olen igati nõus sellega, et meie ettepanekuid tuleks kohaldada kalapüügipiirkondadele vastavalt ja need peavad hõlmama, nagu ma juba ütlesin, stiimuleid ja toetust muudatustele, mida kalurid oma käitumises tegema peavad.

On tõsi, et juba meie lubatud kogupüügi ja kvootide määrusega kehtestasime me kaluritele stiimulid selektiivsemate meetodite kasutamiseks, vältides sel moel saagi vette tagasi laskmist.

Kõige esimeses sekkumises ja teistes sellele järgnenutes märgiti, et saagi vette tagasi laskmise põhjuseks on ühine kalanduspoliitika. Tahaksin väita, et see ei vasta päris tõele, kuna vette tagasi laskmist võib põhjustada kalade valikuline püük kalurite poolt eesmärgiga püüda kvaliteetsemat kala, mida tehakse sõltumatult kvootidest, ning alamõõdulise kala püük, mida samuti tehakse kvootidest sõltumatult. See juhtub vaid siis, kui on tegemist püügikvootide ületamisega ja see sõltub asjaoludest, sest kui tegemist on puhta püügikohaga ja kvoot ületatakse, kehtestatakse kvoot jätkusuutlikkuse eesmärgil.

Tegelikkuses on see nii, et kui teil on saak, milles on mitut liiki kalu ja ühte tüüpi kaladele on jätkusuutlikkuse tõttu kehtestatud madal püügikvoot, ning teised kvoodid on täis, siis viskate te saagi vette tagasi lubatud kogupüügimahu ja kvoodimääruste tulemusena.

Need on aspektid, mida tahaksime käsitleda selektiivsema püügivarustuse kasutuselevõtuks, nii et püük oleks veelgi puhtam – mis on üks meetoditest, mille abil saagi vette tagasi laskmist oleks võimalik tõhusalt vähendada.

Sooviksin ära märkida ka selle, et FAO arvutuste kohaselt on ühenduse vetes saagi vette tagasi laskmise arv ühe miljoni tonni ringis. Maailmas on sama näitaja umbkaudu kaheksa miljonit tonni. Need on väga tagasihoidlikud arvutused. Kui võtame arvesse, et meie süsteem toodab vähem kui ühe kümnendiku kogu vette tagasi laskmise hulgast – võttes arvesse lubatud kogupüüke ja kvoote –, arvan ma, et lisaks ühise kalanduspoliitika süsteemile leidub mitmeid muid tegureid, mis saagi vette tagasi laskmisele kaasa aitavad.

Lisan äsjaöeldule, et me otsime aktiivselt viise ja vahendeid majandamise parendamiseks, et lubatud kogupüügid ja kvoodid toimiksid nii, et saagi vette tagasi laskmine väheneks täieliku miinimumini või keelataks täielikult.

Lõpetuseks tahaksin Mauritaania kohta tehtud märkusega seoses öelda, et allkirjastasime Mauritaaniaga just uue vastastikuse mõistmise memorandumi ning see viib uue protokollini, millega tagatakse Mauritaaniale kehtiva protokolliga samaväärne kogus, kuid mis peegeldab realistlikumalt tegelikke kalapüügivõimalusi.

Niisiis maksame Mauritaaniale aitamaks teda kalanduse infrastruktuuri ja üldise majanduse tugevdamisel arengufondide toel, nii et teatud viisil tagatakse Mauritaaniale täiskogus. Kuid vähemalt summa, mida me maksame kala eest kajastaks selle kala tegelikku hulka, mida on võimalik Mauritaania vetes püüda.

 
  
MPphoto
 
 

  Carl Schlyter, raportöör. − (SV) Aitäh, proua president. Jah, volinik, ilmselgelt on palju põhjuseid kala üle parda viskamiseks, kuid ma siiski arvan, et meie kalanduspoliitika aspektid on olukorda halvendanud.

Tahan teilt küsida järgmist: ma ei saa aru, miks te olete 4. muudatusettepaneku vastu, kui see osutab samas suunas, kuhu te isegi minna tahate. Raportis väidetakse hetkel, et saagi vette tagasi laskmise keeld tuleks kehtestada alles siis, kui on katsetatud muid meetmeid. Muudatus tähendab seda, et saagi vette tagasi laskmise keeld kehtestataks ainult pärast teiste negatiivsete stiimulite kohaldamist. Nii alustame me samalt tasemelt, kui 4. muudatusettepaneku heaks kiidetakse, nimelt et meil on saagi vette tagasi laskmise keelustamise poliitika, kuid selle rakendamine sõltub iga püügipiirkonna tingimustest. Ma ei saa aru, miks te ütlesite, et ei poolda 4. muudatusettepanekut, kuid võib-olla räägime sellest uuesti hiljem.

Mind muudab optimistlikuks asjaolu, et vaatamata kõigele oleme saavutanud teatud konsensuse. Olen rääkinud nii uuringute teostajate kui kaluritega. Valitseb üksmeel selles osas, mida on vaja teha. Komisjon ja parlament on samal seisukohal ja kalurid ja keskkonnaorganisatsioonid on samuti pardal. See muudab mind optimistlikuks. Võib-olla teevad kõik huvitatud osapooled koostööd ja me jõuamegi tulemuseni.

Seoses 10. muudatusettepanekuga on nõutud osade kaupa hääletust. Seega on võimalik võtta arvesse pr Fraga Estévezi öeldut, kui hääletame esimese osa poolt ja teise vastu.

Tänan teid ja tänan kõiki, kes osalesid arutelus ja töös. Selle raporti kallal oli tore töötada.

 
  
MPphoto
 
 

  President. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, neljapäeval 31. jaanuaril 2008.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Bogdan Golik (PSE), kirjalikult. (PL) Daamid ja härrad, vette tagasi visatava kala hulk, mis raportööri hinnangul moodustab umbes veerandi kogupüügist, on tõsine keskkondlik ja majanduslik probleem, mille suhtes me ei saa ükskõikseks jääda. Selle fenomeni ulatus viitab tohutule ressursside raiskamisele ja bioloogilise mitmekesisuse tõsisele kahjustamisele vastutustundliku inimsekkumise tagajärjel.

Eeskirjade kallal nikerdamine ei anna soovitud tulemust. Olukord vajab palju laiaulatuslikumat tegevust – täielikku muutust käsitluses ja asja arutlemisel. Peame selgelt määratlema oma eesmärgid, võtma vastu kohaselt sidusad ühise kalanduspoliitika instrumendid ning tagama vajaliku rahastamise. Peame sellist olukorda vältima, kus teatud aktide kõrvalmõjusid lihtsalt eiratakse. Suurima lubatud püügikoguse või lossitava kala vähima mõõdu kehtestamine (eriti mitut liiki sisaldava püügi korral) on just asjakohane näide, kuna see toob kaasa saagi vette tagasi viskamise.

Nõustun täielikult raportööri arvamusega, et meie seisukoht püügi vette tagasi viskamise osas peaks koosnema suures osas stiimulitest, mis innustaksid kalureid otsima uusi, innovatiivseid lahendusi püügimeetodite ja varustuse osas. Rohkem tuleks kasutada nende kogemusi ja teaduskoosluste teadmisi.

Rõhutan, et tõhus teavitustöö on selle strateegia edu jaoks ülioluline. Mõistmata, et püügi liigse vette tagasi viskamise likvideerimise olulist tähtsust kalandustööstuse seisukohast ja kalurite üldtoetuseta ei saavuta see strateegia edu.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika