Arutelud

Kolmapäev, 30. jaanuar 2008 - Brüssel

1. Istungjärgu jätkamine

ISTUNGI JUHATAJA: HR PÖTTERING
President

(Istung algas kell 15.05.)

  President. − Kuulutan avatuks kolmapäeval, 23. jaanuaril 2008 edasi lükatud Euroopa Parlamendi istungi.

2. Esitatud dokumendid (vt protokoll)

3. Suuliselt vastatavad küsimused ja kirjalikud deklaratsioonid (esitamine) (vt protokoll)

4. Nõukogu edastatud kokkulepete tekstid (vt protokoll)

5. Parlamendi resolutsioonide vastuvõtmisele järgnev tegevus (vt protokoll)

6. Kehtetud kirjalikud deklaratsioonid (vt protokoll)

7. Romisid käsitlev Euroopa strateegia (esitatud resolutsiooni ettepanekud) (vt protokoll)

8. Presidentuuri avaldus

  President. − Daamid ja härrad, lisaks sellele, et Lissaboni lepingu ratifitseeris Ungari, ratifitseerisid selle teisipäeval ka Sloveenia ja Malta.

(Aplaus)

Sloveenia parlamendis hääletas valdav enamus ratifitseerimise poolt. Malta parlament kiitis lepingu ühehäälselt heaks. See on tähtis poliitiline märguanne, millega liikmesriigid on selgelt näidanud, et soovivad kiiret ratifitseerimisprotsessi, nii et leping saaks plaanipäraselt jõustuda 1. jaanuaril 2009.

Õnnitlen Sloveeniat ja Maltat selle olulise tähtsusega otsuse langetamise puhul.

(Aplaus)

Nagu te teate, otsustas Slovakkia parlament siseriiklikel põhjustel eile hääletamise edasi lükata. Panen kõigile Slovakkia poliitilistele juhtidele südamele, et nad täidaksid oma tähtsat poliitilist kohustust.

9. Protokolli kinnitamine

(Kinnitati eelmise istungi protokoll.)

⁂

  Nigel Farage (IND/DEM). – Hr president, eelmise osaistungjärgu protokollis mainitakse teie kõnet, milles rääkisite Strasbourgis detsembris aset leidnud vahejuhtumitest. Sellest alates olete meie austatud kodukorra artikli 147 alusel enda juurde kutsunud distsiplinaarkaristusele võtmiseks 13 selle parlamendi liiget.

Mulle näib, et see toimus küllalt omavoliliselt. Ma kahtlen, kas üks teie poolt kutsututest – prl Sinnott meie fraktsioonist – on oma elus üldse kellegi peale karjunud. Üks teie poolt direktori kabinetti kutsutud liikmetest – austrialasest liige – oli kõnealusel päeval hoopis Frankfurdis, nii et temal peab küll ütlemata vali hääl olema, kas pole nii?

Miks ainult 13? Nendes niinimetatud korrarikkumistes osales meist umbes 80. Tegelikult mainisite te ise esimeeste konverentsi istungil mind segaduse ühe põhjustajana, nii et miks mind ei karistata? Mina olen Spartacus!

(„Mina olen Spartacus!“ hüüded fraktsiooni IND/DEM liikmetelt)

  President. − Palusin teha märkusi seoses protokolliga. Oleksin oodanud, et fraktsiooni IND/DEM esimees saab aru, mida president ütles ja oleks oma märkused teinud protokolli kohta. Seda ta ilmselgelt ei teinud ja nii võime nüüd asjaga edasi minna.

10. Euroopa Parlamendi liikme mandaadi kehtivuse kinnitamise vaidlustamine (vt protokoll)

11. Parlamendi komisjonide ja delegatsioonide koosseis (vt protokoll)

12. Kodukorra tõlgendamine (vt protokoll)

13. Tööplaan

  President. − Praeguse osaistungjärgu päevakorra projekti lõplik versioon, koostatud esimeeste konverentsil neljapäeval, 17. jaanuaril 2008 järgides kodukorra artikleid 130 ja 131. Tehtud on ettepanekud järgmisteks muudatusteks:

Brüsseli osaistungjärk:

Fraktsioon GUE/NGL palvel ja kõigi fraktsioonide nõusolekul teen ettepaneku, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hr Javier Solana, kes on juba meie seas ja keda ma soojalt tervitan, ja komisjoni avaldused olukorra kohta Gazas lisataks tänase päevakorra 2. punktina Iraani olukorda käsitleva punkti järele.

(Parlament kinnitas palve.)

Esitatud on ka palve, et me lõpetaksime arutelu resolutsiooni ettepanekute esitamisega ja hääletaksime nende osas veebruari osaistungjärgul.

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Hr president, minu fraktsioon on teinud ettepaneku aruteluks kõnealusel teemal samadel põhjustel, mil oleme teinud ettepaneku, et veebruaris tuleks vastu võtta resolutsioon. Seda selleks, et omada võimalust hr Solana kuulamiseks ja et parlament saaks seejärel oma seisukohta selgitada, kolmel põhjusel.

Esimeseks põhjuseks on muidugi Gaza blokaad, mis näib meile ühiskaristusena, mis on humanitaarsest vaatenurgast täiesti vastuvõetamatu ning Iisraeli turvalisuse seisukohast poliitiliselt tulemusi mitteandev ja ebaefektiivne. Teiseks põhjuseks on uus olukord, mis on tekkinud tänu sellele, et Gaza elanikud on piiri avanud. Kolmas ja kõige olulisem põhjus on Euroopa reageering küsimusele, mida meie saame teha tagamaks, et nimetatud piiride avamine toimuks kontrollitud ja stabiilsel viisil ja muutmaks seda sammu rahutegevuse kui terviku osaks.

Arvan, et nüüd oleks kasulik kuulda, mida hr Solanal öelda on, arutleda kõnealuse küsimuse üle ja lõpetada arutelu resolutsiooniga veebruaris.

(Parlament võttis ettepaneku vastu.)⁽¹⁾

(Vastu võeti muudetud tööplaan.)

⁂

  Daniel Hannan (PPE-DE). – Hr president, viitan siinkohal menetluskorrale – vastavalt kodukorra artiklile 173, artikli 19 lõikele 1, artiklitele 161 ja 171, esindab põhiseaduskomisjoni otsus, millele te just viitasite, kahjuks hetke, mil see parlament hülgab igasuguse õiguspärasuse või õigusnormid.

Möödunud nädalal palusite te ja teile anti põhiseaduskomisjoni poolt diskretsiooniõigus omavoliliselt jätta kohaldamata selle parlamendi kodukord vastavalt enda nägemusele. Kodukord ei võimalda sellist tegevusvabadust. Viitasite kodukorra artikli 19 lõikele 1. Lubage mul ette lugeda, mis selles kirjas on: „President korraldab kogu parlamendi ja selle organite tegevust käesolevas kodukorras sätestatud tingimustel.” Kodukord ei anna teile diskretsiooniõigust kodukorra eiramiseks põhjusel, et teile ei meeldi muudatusi tegevate või taotlusi esitavate inimeste arvamused, mis, nagu te oma kirjas möönsite, „tuginesid formaalselt ja vastasid ... kodukorra nõuetele”.

Mis sundis teid nii tegutsema, hr president? Milline tegevus on viinud teid selle äärmuseni, et eelistate seaduse järgimise asemel rebida ribadeks oma kodukorra? Oli see mõni tegevust takistav venitamistaktika? Vaevalt küll! See osa meist, kes referendumit nõuab, moodustab 785-st võib-olla 40 või 50. Me oleme vähemus. Halvim, mida me teha saanuks, oli minutipikkuste kõnede esitamisega pisut teie lõunat edasi lükata, kuid isegi see on teile vastuvõetamatu!

Kas võib olla, et teie omavolilise käitumise, õigusnormide mittejärgimise põhjuseks on asjaolu, et elate meie peal välja põlguse, mida tunnete riikide valijaskondade suhtes, kes hääletavad muudkui Lissaboni lepingu vastu, millal iganes neile selleks ka võimalus antakse?

Kui ma eksin, siis tõestage seda, korraldades referendumid, mida tavatsesite toetada siis, kui arvasite, et suudate neis võidukas olla. Lubage inimestel Lissaboni lepingu üle otsustada. Pactio Olisipiensis censenda est!

  President. − Hr Hannan, sätetele viitamisel suurendaks teie usaldatavust neile täies ulatuses viitamine. Tegelikult sätestab kodukorra artikkel 19, et „Tal“ – see tähendab presidendil – „on kõik volitused, et juhatada parlamendi tööd ja tagada selle nõuetekohane läbiviimine“. Õiguslikku positsiooni väljaselgitamiseks ja kindlustamaks, et ma ei võtnud vastu ühtki ühepoolset informeerimata otsust, tegutsesin ma demokraatlikult ja pidasin nõu isikutega, kes on kõige paremini kursis kodukorra artiklitega, nimelt põhiseaduskomisjoniga. Komisjon esitas mulle, presidendile ja minu asetäitjatele tõlgenduse, mille põhjal on meil võimalik jätkata. Ma ei saa aru, kuidas seda võib nimetada ebademokraatlikuks, kuna siin järgitakse õiglast ja demokraatlikku parlamentaarset korda.

(Aplaus)

(1) Tööplaani tehtud lisamuudatused (vt protokoll).

14. Olukord Iraanis (arutelu)

  President. − Järgmiseks teemaks on avalduste esitamine olukorra kohta Iraanis ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni poolt.

Tervitan soojalt kõrget esindajat Javier Solanat. Hr Solana, sõna on teil.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, ma ei taha sekkuda käimasolevasse arutelusse, kuid ma võtan sõna teie kutsel. Lubage mul alustuseks tänada teid selle kutse eest. Täna kõnelen ma parlamendi ees esimest korda 2008. aastal. Me kõik oleme veendunud, et 2008 saab olema väga põnev aasta. Tahaksin veelgi tihedamalt teha koostööd parlamendiga, teiega ja parlamendi auväärsete liikmetega.

Täna arutleme me väga olulisel teemal – arutleme küsimuse üle, mis on üks kõige olulisematest küsimustest rahvusvahelise üldsuse päevakorras. Tahaksin antud teemat lühidalt selgitada ja kulutada vajalikul määral aega nägemaks, kas me saame koos mõista – ja mitte ainult mõista, vaid teha ka edusamme lahenduse leidmiseks – selles äärmiselt komplitseeritud küsimuses, mis hetkel on rahvusvahelise üldsuse päevakorras esikohal.

Alustaksin paari märkuse tegemisega. Iraan on Lähis-Idas olulise tähtsusega riik. See on tähtis strateegilises mõistes ja ka regionaalse tegurina. Seega tahaksime, et meie suhted Iraaniga oleksid konstruktiivsed; kuid, nagu te teate, esineb siin mitmeid probleeme.

Iraani ühiskond on väga elav, täis andekaid inimesi. Naissoost ülikoolilõpetajate hulk on seal on äärmisel suur. Pärsia keel on Internetis üks põhilisi keeli, seda eriti blogides, kuna noored otsivad võimalust eneseväljenduseks.

Iraani poliitiline maastik – nagu te hästi teate – tekitab tänapäeval suurt huvi. Selles leidub demokraatia elemente, mida ei kohta teistes Lähis-Ida riikides, kuigi valimiskord jätab veel siiski palju soovida. Majlis’e valimistel märtsis näiteks diskvalifitseeriti 30 % kandidaatidest, kusjuures enam kannatasid reformistlike vaadetega kandidaadid. Mõnel neist on võimalus otsus edasi kaevata, teistel mitte. Sellele vaatamata on ebatäiuslik demokraatia parem kui mitte mingi demokraatia ning on õige, et me peaksime kaasama Iraani parlamendiliikmed. Ma olen Euroopa Parlamendile väga tänulik delegatsiooni saatmise eest Iraani, et kohtuda oma kolleegidega Iraani parlamendis.

Selle parlamendi liikmetel on samuti õigus tunda muret seaduste ja inimõiguste järgimise üle Iraanis. Maailma pressivabaduse indeksi järgi asub Iraan peaaegu viimasel kohal. Iraanis on suurenenud hukkamiste arv. Kahjuks esineb arvukalt piinamisjuhtumeid. Kõik see ei ole vastuvõetav ja ainult kahjustab Iraani kui tsiviliseeritud riigi mainet.

Kõik, kes töötavad inimõiguste järgimise heaks Iraanis, näiteks osalevad ühe miljoni allkirjaga naiste õiguste eest võitlevas kampaanias, väärivad meie toetust ja imetlust. Täna hommikul oli mul meeldiv võimalus vestelda sel teemal pr Souhayr Belhasseniga, kes on, nagu teile teada, üks kõige olulisemaid tegelasi Rahvusvahelises Inimõiguste Föderatsioonis. Suurema vabaduse, usaldatavuse ja võrdsema õigusemõistmisega võiks Iraan olla üks kõige loomingulisemaid ja dünaamilisemaid ühiskondi Lähis-Idas. Euroopa Liit on minevikus pidanud Iraaniga dialoogi inimõiguste teemal, kuid alates 2004. aastast ei ole iraanlased soovinud selles osaleda.

Siiski on meil Iraaniga mitmeid ühiseid huvivaldkondi, mida ei ole veel täielikult uuritud, kõige ilmsem neist on energiasektor, kuid me saaksime koos palju ära teha ka narkokaubanduse küsimuses ja terrorismivastases võitluses.

Oleks hea, kui saaksime kõnealuses piirkonnas Iraaniga paremat koostööd teha. Kuid nagu te kõik teate, on hetkel keeruline näha Iraanis konstruktiivset partnerit. Tundub, et meie poliitikad on erinevad, kohati isegi vastandlikud, peaaegu igas valdkonnas. Me soovime Palestiinas näha lahendust kahe riigi näol. Me tahame, et Annapolise konverentsi saadaks edu. Iraan on ainus Lähis-Ida riik, mis ei aktsepteeri kahe riigi ideed. Iraan on Hamasi peamine relvadega varustaja. President Ahmadinejadi märkused Iisraeli kohta ja tema holokausti eitamise toetamise kohta on vastuvõetamatud meile kõigile. Nagu te teate, on Iraan Liibanonis destabiliseeriv faktor. Iraan on Hezbollahi kõige tähtsam relvadega varustaja. Samuti on Iraan teinud koostööd rühmitustega, kes õhutavad Iraagis vägivalda.

Kõik need tegevused muudavad Iraani meie seisukohast problemaatiliseks ja keeruliseks teguriks Lähis-Idas. Kuid samuti peame me seda riiki paremini mõistma ja sellega rohkem koostööd tegema. On esinenud koostööperioode Iraaniga, näiteks Afganistanis, mis on olnud tulutoovad ja ma usun, et me peaksime edaspidigi selliseid võimalusi otsima.

Kuid, nagu te teate, on üks kõige olulisemaid murepunkte Iraani tuumaprogramm. Kui Iraan peaks välja töötama tuumarelva, võib see põhjustada radikaalset ebastabiilsust ja ohtu Lähis-Idas. Samuti oleks see äärmiselt kahjustav kogu tuumarelvade leviku tõkestamise süsteemi seisukohast. Isegi kahtlus, et Iraan töötab välja tuumarelva, võib Lähis-Ida olukorra ebastabiilseks muuta.

Meie eesmärgiks on need kahtlused kõrvaldada. Seda on võimalik saavutada ainult läbirääkimiste teel.

Me tervitame asjaolu, et Iraan teeb mõnede niinimetatud lõpetamata küsimustega tegelemiseks koostööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA). Nagu teile teada, peab Iraan hetkel dr ElBaradeiga käimasolevas etapis vastama küsimustele oluliste teemadega seoses, nagu seda on relvastumine ja eriti muud saastamisega seotud küsimused, mis on väga olulised.

Kuid isegi kui leitakse vastused nendele küsimustele mineviku kohta, ei too see kaasa meie poolt palutud läbipaistvust seoses Iraani hetketegevuste või tulevikuplaanidega. Nagu me oleme mitu korda öelnud, peab Iraan praeguse läbipaistvuse kohaselt ratifitseerima ja rakendama lisaprotokolli.

Kindluse saavutamine Iraani tulevikuplaanide suhtes on keerulisem. Oletades, et Iraanil oli minevikus relvastumisprogramm, kuidas saame me siis täna kindlad olla, et praegune rikastamistegevus on täielikult tsiviilalane? See on eriti keeruline, kuna me ei näe hetkel ühtki märki sellest, et Iraan sõlmiks kokkuleppe tuumaelektrijaama ehitamiseks, välja arvatud see, mida nad on venelastega koos teinud Bushehris, mille jaoks venelased on kütust muretsenud. Me kuuleme ainult rikastamisest. Kui ma küsin – nagu teie ühel päeval küsisite – Iraani valitsuse esindajatelt, mida nad kavatsevad rikastatud uraaniga teha, ei saa ma kunagi oma küsimusele vastust. Teie saite sellele kinnitust vaid mõned päevad tagasi.

On fakt, et Iraan võib välja töötada tsiviilprogrammi ainult nende riikide abil, mis kuuluvad Iraaniga läbirääkimisi pidavate – või pidada üritavate – kuue riigi hulka, ainsaks erandiks on siin Jaapan. Mitte ükski teine maailma riik ei suuda varustada riiki, mis tahab kasutusele võtta või välja töötada tsiviiltuumaprogrammi, tegemata koostööd kuue riigi ja Jaapani hulka kuuluvate riikide või antud riikidele kuuluvate ettevõtetega. Keegi meist ei ole Iraani tsiviilprogrammi vastu; tegelikult pakume me ju oma abi. Kuid keegi meist ei ole valmis aitama enne, kui me ei ole veendunud, et Iraani kavatsused on täiesti rahumeelsed.

Sellepärast püüame me pidevalt jõuda lahenduseni läbirääkimiste teel. Nagu teate ei ole meid siiani kahjuks saatnud edu. Kahjuks ei ole ka võimalik teha midagi seni, kuni Iraan jätkab agentuuri resolutsioonide või ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide eiramist. Seega jätkub New Yorgis töö uue resolutsiooni kallal. Nimetatud resolutsioonide eesmärgiks ei ole karistada, vaid veenda Iraani läbirääkimislaua taha tulema: mis minusse puutub, siis mida varem see juhtub, seda parem. Euroopa Liit ja ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed on selles küsimuses ühisel seisukohal. Meil oli eelmisel neljapäeval oluline koosolek.

Võib-olla saaksin teha veel ühe märkuse, mis ulatub antud küsimuses Iraanist kaugemale. Maailmas, kus huvi tuumaenergia vastu üha suureneb, peame leidma viisi veenmaks riike, et nad võivad omandada tuumakütust ise rikastamisega tegelemata – see läheb neile palju maksma ja suurendab tuumarelvade levikuga seotud muresid. Mina isiklikult toetan igati rahvusvahelise kütusevaru tagatise loomise ideed, võib-olla näiteks kütusepanga näol. Seda ideed on arutatud paljude meie partneritega ja paljude tähtsate isikutega rahvusvahelise üldsuse tasandil. Selles valdkonnas on palju häid ideid. Ma usun, et on tulnud aeg nimetatud ideed teoks, reaalsuseks teha.

Nagu ma juba alguses ütlesin on Iraan olulise tähtsusega riik. Olen juba aastaid olnud tegev meievaheliste suhete normaliseerimise protsessis. Kõik me saame sellest kasu – iraanlased ja eurooplased. Ma usun sellesse ja jätkan järelejätmatult tööd selle eesmärgi nimel, mis minu arvates on kasuks inimestele nii Iraanis kui Euroopa Liidus.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, hetkeolukorras on minu arvates vältimatu, et Iraani käsitlevad arutelud keskenduvad tuumaprogrammile. Rahvusvaheline üldsus on ühendanud jõud rahuldava lahenduse leidmiseks. See tähendab sobivate kanalite kaudu IAEA ja ÜRO Julgeolekunõukoguga koos töötamist. Samuti tähendab see järjepidevate pingutuste toetamist, mida kõrge esindaja Javier Solana teeb kolm pluss kolme nimel ja Euroopa Liidu täielikul toetusel, kuna rahvusvaheline ühtsus on jätkuvalt kesksel kohal ning seda oli näha viimasel kohtumisel Berliinis.

Kui kohtusin eelmisel nädalal Iraani peamise läbirääkijaga dr Saeed Jaliliga, meenutasin talle meie põhimõttelist seisukohta. Keegi ei ole kunagi keelanud Iraanil kasutada rahumeelset tuumaenergiat, kuid valitses tõsine vajadus usalduse taastamise ja tõelise poliitilise tahte järele lahenduse leidmiseks.

Kuigi Euroopa Liit andis oma parima, ei näinud ma kahjuks nimetatud tõelist poliitilist tahet Iraani poolel. Enne, kui me näeme nimetatud poliitilist tahet, ei ole meil kahjuks võimalik meie suhet parendada, kaasa arvatud alustada ja taasalustada kaubandus- ja koostöölepingute alaseid ning energiaalaseid läbirääkimisi. Täpselt seda ütlesin ma dr Jalilile meie kohtumisel.

Ma olen veendunud, et parlament jagab minu vaateid ja et see ka edaspidi toetab igati kõrget esindajat Solanat ja kolm pluss kolme jätkusuutliku lahenduse – ja diplomaatilise lahenduse saavutamiseks, mis samaaegselt Iraani võõrandamatu õiguse säilitamisega tuumaenergia tootmiseks rahumeelsetel eesmärkidel annab ka objektiivse tagatise, et nimetatud tegevused on tulevikus olemuselt täiesti rahumeelsed.

Kuigi ELi ja Iraani suhte arengut mõjutavad suuresti edusammud nimetatud küsimuses, tuleks komisjoni arvates Iraaniga suheldes järgida rohkem kui ühte teed.

Selles osas soovin väljendada oma tänu töö eest, mille on enda kanda võtnud delegatsioon suhete jaoks Iraaniga prl Angelika Beeri dünaamilisel juhtimisel. Prl Beer, tahan eriti kiita delegatsiooni, mida te juhtisite eelmisel kuul Teheranis. Euroopa Parlamendi kontaktid, näiteks Iraani Majlis’ega, on tähtsaks suhtluskanaliks Euroopa Liidu ja Iraani Islamivabariigi vahel.

Teie kohtumised kõrgema taseme ametnikega, nagu välisminister hr Mottakiga ja suure hulga Iraani ühiskonna esindajatega, olid ja on väga väärtuslikud. Kohtumised naisõiguslastega, vangistatud üliõpilaste peredega, ametiühingute liikmete ja vähemusrühmitustega on oluliseks tunnistuseks tähtsusest, mida Euroopa Liit omistab täielikult vabale, demokraatlikule ja pluralistlikule Iraanile vastavalt rahvusvahelistele konventsioonidele, millega Iraani Islamivabariik on vabatahtlikult liitunud.

Inimeselt-inimesele kontaktid on suurepäraseks vahendiks eelarvamuste ja negatiivsete stereotüüpide kaotamisel ja vastastikuse mõistmise soodustamisel. Näiteks on väga tähtis toetada akadeemilise, kultuurilise ja kunstialase teabe vahetuse arengut Euroopa ja Iraani vahel: need on tsivilisatsiooni kaks iidset majakat, millel on üksteisele palju pakkuda.

Just seetõttu on mul eriti hea meel teatada sel õppeaastal Erasmus Munduse raames väliskoostööprogrammi edukast käivitamisest, mis viib eurooplased kokku Iraagist, Jeemenist ja Iraanist pärit üliõpilaste ja professoritega. Ulatudes Teheranist Shirazini, Mashhadini ja Alzahrani, selles konsortsiumis osalevate Iraani ülikoolide võrgustik näib erakordselt paljulubav. Esimese akadeemilise grupi raames on juba võimaldatud õpe Euroopas 50 Iraani üliõpilasele ja professorile. Ma loodan väga, et selline ülesehitus toimib mõlemapoolselt ja Euroopa üliõpilased ja professorid lähevad ka Iraani.

Lisaks sellele jätkame Iraaniga koostöö arendamist mitmes sektoris, nagu näiteks toetus Afganistani põgenikele või narkokaubanduse vastane võitlus. Selles küsimuses sooviksin teie tähelepanu pöörata hiljuti algatatud üleskutsele esitada taotlusi valitsusväliste osalejate ja kohalike asutuste toetuseks Iraanis.

Kõnealuse programmi – mis, muide, on esimene omasugune Iraaniga – eesmärgiks on soodustada ja tugevdada kaasavat ja otsustusõigusega ühiskonda. Siia kuuluvad vaesusevastasele tegevusele keskenduvad haridus- ja arendustegevused.

Lisaks toetab programm koostööd kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste ning tegevuste vahel nende võimsuse suurendamise eesmärgil. Nimetatud üleskutse on nüüd avatud ja kestab 11. veebruarini.

Pisut teisel teemal: ma tervitan otsust, mille Parlament võttis vastu oma eelmise aasta 13. detsembri istungil ja millega eraldatakse 3 miljonit eurot uudisteagentuurile teleuudiste edastamiseks pärsia keeles. Tugevalt Euroopa vaatepunkti edastava teabe tootmise ja eetrisse andmise toetamine võib olla olulise tähtsusega Iraani avalikkusega parema vastastikuse mõistmise soodustamisel.

Tahaksin lõpetada järgmise olulise teemaga: demokraatia ja inimõiguste küsimusega. Siin selle parlamendi ees toonitas dr Jalili eelmisel nädalal inimväärikuse tähtsust. Mina olen temaga mõistagi nõus, kuid temaga isiklikult kohtudes sain ma talle kahjuks rääkida ainult oma suurest murest seoses inimõiguste olukorraga ja selle halvenemisega Iraanis.

Vastavalt pressiteadete põhjal koostatud AFP ülevaatele viidi eelmisel aastal Iraanis täide 297 hukkamist. See arv on oluliselt suurem kui 2006. aastal, mil Amnesty Internationali andmetel viidi täide 177 hukkamist. Ma ei räägi siin muudest väga julmadest inimeste tapmise viisidest. Nii pidin ma avaldama lootust, et ELi-Iraani dialoog inimõiguste teemal võiks jätkuda.

Samuti avaldasin ma lootust, et tulevastel parlamendivalimistel on kandidaatide hulk suurem kui minevikus. Euroopa Liit on selles küsimuses tugevalt ühtsel seisukohal. Viimane, 25. jaanuaril avaldatud raport surmaotsuste kohta Iraanis on veel üks asjakohane näide.

Toetame täielikult parlamenti öeldes, et ilma Iraani inimõiguste olukorra süstemaatilise parandamiseta ei saa meie suhted Iraaniga korralikult areneda.

  Michael Gahler, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Hr president, meie resolutsioon käsitleb inimõiguste olukorda Iraanis ja vaidlust Iraani tuumaprogrammi teemal. Inimõiguste küsimuses on parlament aastate jooksul korduvalt selgelt oma vaateid väljendanud. Kõrge esindaja rääkis täna veel kord hukkamistest ja piinamisest. Hiljutiste sündmuste valguses tahaksin ära tuua Ahwazi araabia kogukonda kuuluvate surma mõistetud poliitiliste aktivistide nimed ning paluda Iraani valitsusel neid mitte hukata. Need isikud on Zamal Bawi, Faleh al-Mansouri, Said Saki ja Rasoul Mazrea; sama käib ka kahe kurdi ajakirjaniku, Abdolwahed 'Hiwa' Butimari ja Adnan Hassanpouri kohta. Toogu nende kitsikuse Euroopas teatavaks tegemine neile kaitset!

Mis tuumaküsimusse puutub, siis ei andnud Saeed Jalili, Iraani peamine läbirääkija eelmisel nädalal väliskomisjonile selget ülevaadet Iraani tegelikest kavatsustest. 24 komisjoniliikme esitatud küsimusi käsitleti tervikuna ja pealiskaudselt. Sel moel ei ole võimalik hajutada sügavat usaldamatust, mis eksisteerib rahvusvahelise üldsuse ja Iraani vahel. Rahvusvahelise üldsuse solidaarsus on sellisele puiklemisele parim vastus ning seetõttu tervitame oma resolutsioonis Berliinis 22. jaanuaril sõlmitud kokkulepet uue ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni koostamiseks. See kaasab Venemaa ja Hiina ning saadab Iraanile tugeva signaali. Resolutsioon sätestab lisameetmed rahvusvahelise üldsuse kooskõlastatud lähenemisviisi osana.

Usun, et on õige otsida dialoogi kõiges, kus võimalik, kuid samuti peaksime ikka ja jälle rõhutama, millised on meie huvid, nimelt siis inimõigused ja teisalt ka koostöö, kuid seda vaid siis ja juhul, kui Iraan taastab oma usalduse meie üldsuse silmis.

  Hannes Swoboda, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Hr president, dr Solana, volinik, kõnealuse teemaga on seotud kolm küsimust: inimõigused, tuumarelvad ja vabad demokraatlikud valimised Iraanis. Täna ei ole päevakorral küsimus, kas mudžaheedid tuleks kanda musta nimekirja või mitte; selle küsimusega tegeleme eraldiseisvalt.

Inimõiguste teemal: arvukad ja sageli julmad hukkamised Iraanis on meile pidevaks valupunktiks. Nõustun hr Gahleri arvamusega selles küsimuses ja loodan, et meie riikide avalik arvamus avaldab selles osas märkimisväärset mõju.

Teiseks küsimuseks on tuumaprogramm. Toetame veendunult kõrge esindaja väljendatud seisukohti. Me ei soovi tuumarelvade olemasolu Iraanis; me ei soovi nende olemasolu mitte kuskil antud piirkonnas. Oli piisavalt skandaalne, et paljud riigid – nende hulgas ka kahjuks Ameerika Ühendriigid – vaatasid sekkumata pealt pommi valmistamist Pakistanis ja pommide valmistamise tehnoloogia liikumist sealt Iraani, kuna Pakistani nähti ainult ühise Nõukogude Liidu ja seega ka Afganistani vastase võitluse vaatenurgast.

Me vajame järelevalvet — ja ma paluksin teil, hr Solana, eriti sel eesmärgil pingutada – tagamaks, et tuumatööstused ja eriti nende rikastamis- ja jäätmete kõrvaldamise tegevus kaasataks enam mitmepoolsetesse raamistikesse ja et neid rangemalt kontrollitaks. Peame sel eesmärgil tegema rohkem, kuna see puudutab lisaks Iraanile ka teisi riike.

Teine asi, mida vajame – ja sel eesmärgil peavad ameeriklased olema valmis rohkem mööndusi tegema – on õigustatud julgeolekuhuvide tunnustamine mitte valitsuste, vaid Iraani rahva poolt. Julgeolek tuleb tagada ja seejärel saame me kindlasti teha edusamme oma kõnelustes Iraaniga. Samuti toetan ma ÜRO resolutsiooni, kuna sellega astume märkimisväärse sammu edasi.

Ka valimiste osas pooldan hr Solana mõtteid. Valimised ja demokraatia teenivad oma eesmärki, kui valimised on tõeliselt vabad ja kui president Ahmadinejad usub, et omab Iraanis nii laialdast toetust, võin ma vaid innustada teda tagama, et toimuksid tõelised vabad valimised välise sekkumiseta, ja siis on näha, kas tema toetus on nii laialdane. Vabad valimised Iraanis on üks peamisi samme kogu piirkonna demokratiseerimise suunas.

(Aplaus)

  Annemie Neyts-Uyttebroeck, fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Hr president, hr Solana, volinik, on paradoksaalne, et Iraani-taoline riik, millel, nagu hr Solana ütles, on nii mitmekesine kultuur ja dünaamiline rahvastik, rikub kõige jubedamal kombel inimõigusi. Eelmisel aastal surmamõistetute arv, millele ka volinik viitas, on selle kohutavaks näiteks.

Seega olen ma – nagu ka kogu minu fraktsioon – arvamusel, et Iraan reedab tegelikult omaenda ajalugu, kui praegune kord kohtleb oma elanikke viisil, mida on praeguseks kahjuks tehtud juba mitmete aastate vältel. Sellele vaatamata arvan ma, et probleemi lahendus peitub jätkuvas dialoogis, kahtlemata nii inimeste kui kodanikuühiskonnaga, kuid samuti poliitiliste võimudega, nii keeruline kui see ka pole.

Selles osas ei olnud eelmise nädala arutelu hr Jaliliga just eriti lõbus, kuid see oli äärmiselt tähtis, kuna nüüd mõistab ta, et mitte ükski selle parlamendi esindaja mitte ühestki fraktsioonist ei toetaks või kaaluks Iraani toetamist uuesti sõjalise suunitlusega tuumauuringute taasalustamisel ilma meiepoolse reageeringuta.

Oma fraktsiooni nimel tervitan ma eriti hr Solana ettepanekut luua teatav mitmepoolne, riikidevaheline tuumakütuse pank, kuna see on tõenäoliselt hea viis siduda meie mure tuumarelva leviku tõkestamise pärast võimalusega lubada riikidel jätkata oma tsiviilalase tuumategevuse arendamist.

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Hr president, volinik, hr Solana, kõige tähtsam ja kiireloomulisem küsimus suhetes Iraaniga on saada garantii, et Iraan ei muretse tuumarelvi. Vaatamata mitmetest allikatest, kaasa arvatud riiklikust luurehinnangust (National Intelligence Estimate) saadud teabele ei saa me täna olla kindlad, et Iraan ei muretse nimetatud relvi.

Oleks naiivne arvata, et alates 2003. aastast on uraani rikastamist Iraanis teostatud ainult tsiviileesmärkidel. Sellest ajast alates on reformistist president Khatami asendatud palju karmima poliitilise liini esindajaga. Samuti ei tohi me unustada, et kõik tuumaprogrammid peideti algselt tsiviilprojektide taha: nii oli see Venemaal, Indias, Hiinas ja Iisraelis. On väga tõenäoline, et praegune tsiviilprogramm on lihtsalt samm militaareesmärkidel uraani rikastamise suunas. Euroopa Liit peab seega avaldama Iraanile võimalikult suurt survet ja ei tohi kõrvale jätta sõjalist lahendust.

  Angelika Beer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Hr president, alustaksin hr Solana ja pr Ferrero-Waldneri tänamisega selle eest, et nad külaskäiguks nii põhjalikult valmistusid ning meiega enne ja pärast nõu pidasid ja vestlesid.

Tahaksin rõhutada – ja ärgu olgu siin mingit kahtlust –, et sellest arutelust kuuldakse ka Iraanis. Tegemist on valgustatud ja pluralistliku ühiskonnaga, mis püüab omandada vajalikku teavet ja meie toetame nimetatud püüdlusi pärsia teleuudiste teenuse kaudu. Me teame, et Ahmadinejadi režiimi juhid jälgivad käimasolevat arutelu ning seetõttu on õige ja kohane president Ahmadinejadile ja ta toetajatele selgelt öelda, et kandidaatide hulk 296 parlamendikohale – kandidaate on enam kui 7000, kellest 2000 jäetakse ilmselt kõrvale – näitab meile selgelt, et siseriiklikus poliitikas on ta väljapääsmatus olukorras. Meie solidaarsus kuulub kodanikuühiskonnale, naistele, ametiühingutele ja kõigile, keda ähvardatakse ja kelle nimed meile mõne hetke eest ette loeti.

(Aplaus)

Meil oli ka teine põhjus tänase arutelu toimumise soovimiseks ja ma olen selle arutelu eest väga tänulik. Iraan on omadega ummikus. Nad on peaga vastu seina jooksnud ja ei tea enam, kuidas edasi minna; nad ei ole olukorras, kus neil oleks võimalik ettepanekuid teha. Samal ajal murran ma aga pead, kas meie, eurooplased, oleme tõesti kõik oma kaardid lauale käinud. Erinevate parteide esindajate Iraani külastuse tulemusel leidsime, et läbirääkimistel peame me leidma oma tee ja et seda on võimalik teha ainult eelnevate tingimusteta, kellelgi nuga kõril hoidmata.

Kõigi inimeste jutust, kellega meil oli võimalus kohtuda ja kes vajavad meie tuge, mõistsin ma väga selgelt, et sanktsioonid muudavad kodanikuühiskonna nõrgemaks ja tugevdavad president Ahmadinejadi võimu. Sel põhjusel ei ole endisel moel edasi tegutsemine poliitiliselt võimalik ja ei too sellele surnud punktile lahendust.

Lubage mul seega lõpetada öeldes, et me ei soovi tuumarelvade olemasolu mitte üheski riigis. Mina isiklikult ei ole üldse tuumaenergia pooldaja, kuid kui president Sarkozy poliitika seisneb pidevas tuumaenergialepingute sõlmimises ilma igasuguste tagatistega, nagu näiteks tuumarelva leviku tõkestamise lepingud, saab Euroopa välispoliitikast tuumarelva leviku takistaja asemel selle edendaja.

(Aplaus)

  President. − Aitäh, pr Beer, ja ma loodan, et paranete kiirelt oma käeluumurrust.

  Tobias Pflüger, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Hr President, USA luureraporti andmetel on olukord muutunud. Hetkel on vajalik moratoorium tuumaküsimuses. Probleemiga tegelemine tuleb ÜRO Julgeolekunõukogult suunata tagasi Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile. Vaatamata kõigile rühmituste, näiteks ametiühingute vastu rakendatavatele repressiivsetele meetmetele on Iraanis väga elav kodanikuühiskond. Esineb talumatuid juhtumeid, näiteks kandidaatide tagasilükkamine Majlis’esse kandideerimisel, kuid mina olen otsustavalt karmimate sanktsioonide vastu. Need annaksid hoopis vastupidise tulemuse, eriti demokraatliku opositsiooni suhtes. Kuuleme ikka veel ähvardusi seoses sõjaga Iraani vastu, eriti Ameerika Ühendriikidelt. Minu fraktsioon on väga igasuguste sõjaähvarduste ja võimalike sõjakavatsuste ettevalmistamise vastu.

Hr Solana, Briti ajalehes Guardian tsiteeritakse Robert Cooperit, teie meeskonna liiget, kes ütleb seoses hiljuti arutletud uue NATO manifestiga järgmist: „Võib-olla kasutame tuumarelvi enne teisi, kuid ma ei tahaks seda kõvasti välja öelda.”. Hr Solana, kas see avaldus seostub olukorraga Iraanis ja millal te kavatsete teatada, et see ei ole teie seisukoht?

Lubage ma kordan: läbirääkimised Iraaniga, mitte eskalatsioon ja sõda.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Hr president, Iraani Islamivabariigist on nii häid kui halbu uudiseid. Häid uudiseid saime möödunud kuul, detsembri keskel, Iraani opositsioonilt Teheranis, mis asus väga kindlale seisukohale president Ahmadinejadi holokausti mahasalgamise vastu, väites, et holokaust oli ajalooline sündmus, mida ei ole võimalik kahtluse alla seada. Arvesse võetud.

Halvaks uudiseks on avalik ähvardus, mille välisminister hr Mottaki hiljuti tegi ÜRO Julgeolekunõukogule, öeldes, et kui Julgeolekunõukogu võtab vastu uue resolutsiooni Iraanile kohaldatavate sanktsioonide osas enne järgmist, märtsis avaldatavat IAEA aruannet riigi tuumaprogrammi kohta, reageerib Teheran kohaselt ja tõsiselt.

Hr Solana, tahaksin teada teie arvamust selle avaliku ähvarduse kohta. Ja kuidas suhtute te ideesse tugevdada IAEA positsiooni moodustades sõltumatu komisjoni tehnilistest ekspertidest Iraani tuumaprogrammi alal? Lõppude lõpuks leidub ÜRO erikomisjonis Iraagis (UNSCOM) ja ÜRO relvastuskontrolli komisjonis (UNMOVIC) sellele pretsedente. Julgeolekunõukogu käsitleks siis komisjoni aruannet kaalutlemisel suunisena.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Hr president, Iraani režiim ohustab jätkuvalt stabiilsust kogu Lähis-Idas ja kaugemalgi. Iraan avaldab toetust islamirühmitustele ja terroristide rühmitustele Liibanonis, Palestiina aladel, Afganistanis, Iraagis ja mujal. Euroopa Liidu strateegiaks peab olema Iraani eraldamine nii suurel määral kui piirkonnas võimalik. Samuti on tähtis julgustada Venemaad vähendama oma tuumakoostööd Iraaniga. Iraani tuumakavatsused ohustavad maailmarahu.

Ameerika riiklik luurehinnang üllatas mõne kuu eest kogu maailma väites, et Iraan lõpetas 2003. aastal oma püüdlused tuumarelvade tootmiseks. USAs nõutakse nüüd riikliku luurehinnangu järelduste üksikasjalikumat uurimist. Oleks aga vale nüüd järsku eeldada, et Iraani režiimi tuumaohtu enam ei eksisteeri. Miks näiteks muudab Iraan ikka veel Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri inspektorite töö nii keeruliseks?

Me kõik teame, milleks on võimeline Teherani režiim. Seal on olnud probleeme inimõiguste järgimisega ja minevikus on olnud selgeid tõendeid Iraani seotusest rahvusvahelise islami terrorismiga. Kui president Ahmadinejad avalikult väidab, et tahab Iisraeli kaardilt minema pühkida, tuleb meil seda tõsiselt võtta. Hetkeolukorras oleks seega vale vähendada president Ahmadinejadile avaldatavat survet. Vajalik on dialoog, kuid Euroopa Liit peab olema järjekindel oma püüetes ja soovis teha enam vabaduse ja stabiilsuse edendamiseks.

15. Tervitus

  President. − Tere tulemast meie ametlikule rõdule Poola Parlamendi Euroopa asjade komisjoni delegatsioon, mille juhiks on komisjoni esimees hr Andrzej Grzyb. Delegatsioon viibib Euroopa Parlamendis kolmepäevasel uurival külaskäigul ja mul oli hea meel selle liikmetega eile kohtuda. Tere tulemast teile kõigile!

(Aplaus)

16. Olukord Iraanis (arutelu jätkamine)

  President. − Jätkame nüüd ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldustega olukorra kohta Iraanis.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, olen tähelepanelikult kuulanud Euroopa Parlamendi poliitiliste fraktsioonide esindajaid.

Ma olen nõus suurema osaga täna räägitust. Seega ei ole mul sel teemal palju öelda. Tahaksin siiski teha mõned märkused seoses kolme kõige olulisema teemaga, mida me minu arvates peame täna Iraaniga seoses käsitlema.

Tahaksin veel kord mainida, et ei ole vastuoluline öelda, et Iraan on väga oluline ja elava ühiskonnaga riik – potentsiaalselt – ja et me peame Iraaniga suhteid looma. On aga fakt, et hetkel on seda väga keeruline teha. Peame püüdma parandada oma suhteid nii olulise riigiga nagu seda on Iraan. Taas peame toonitama, et Iraan ei tee piisavalt pingutusi meiega suhete parandamiseks. Neis kolmes põhiküsimuses, mida ennist mainisin – inimõigused, piirkondlikud küsimused ja tuumaküsimus – on väga raske ilma läbirääkimisteta edusamme teha. Ühes valdkonnas ei ole võimalik üldse edusamme teha, kuna 2006. aastal otsustas Iraan läbirääkimistes enam mitte osaleda. Dialoog inimõiguste küsimuses peatus – ja seda ei peatanud meie, vaid Iraan.

Lubage mul kõnealusel teemal öelda paar sõna. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, nõustun ma suurema osa täna inimõiguste küsimuses tehtud märkustega, mis, nagu paljud liikmed on öelnud, on seotud peagi märtsis toimuvate valimistega. Väga tähtis on näha, kuidas avalikkus – Iraani kodanikud – nendel valimistel käituvad.

Kuid on väga oluline, et esitatud kandidaatidel oleks võimalik valimistel osaleda. Nagu te teate, ei ole 30 % kandidaatidest isegi lubatud kandideerida. Ma ütleksin, et paljud neist on Iraanis „modernsed jõud“, kui sobib sellist väljendit kasutada.

Teine oluline küsimus on piirkondlik. Täna ei ole selle kohta väga palju märkusi tehtud, kuid on äärmiselt tähtis, et Iraanist saaks konstruktiivne osaleja ja mitte „tüütus“ Lähis-Ida inimeste elus ja Lähis-Idas rahu loomisel, nagu me mõistame Lähis-Ida rahu loomise protsessi arengut. Päevakorras on kaks põhipunkti. Esiteks Lähis-Ida rahuprotsess, mille osas meie arusaamad on täiesti erinevad. Meie usume kahe riigi lahendusse ja nemad mitte. Me peame uurima, kuidas panna Iraan nõustuma protsessiga, millega on nõustunud kõik kõnealuses piirkonnas asuvad Araabia riigid, kuid mitte Iraan, nagu hiljuti selgus.

Veel üks küsimus seisneb Liibanonis. Täna ei ole Liibanon meie päevakorras, kuid see on alati päevakorras – isegi kui ta ei ole seda ametlikult. Liibanoni probleemid on meie mõtetes ja südames. Me teame, et see on probleem, milles Iraan peaks olema tunduvalt konstruktiivsem.

Kolmas küsimus, mida tahaksin mainida ja mille üle me oleme ka muudel puhkudel arutlenud, on tuumaküsimus. Esiteks tahaksin tänada prl Beeri, kuna ma vestlesin temaga enne komisjoni Iraani suundumist ja meie mõtetevahetus oli väga hästi koordineeritud. Kõige aluseks on koostöö agentuuriga. Oleme kogu aeg selles suunas töötanud ja me tahaksime väga näha selle koostöö vilju. Sellest aga ei piisa. Peaksime leidma lahendusi ka „lõpetamata küsimustele”.

Need küsimused, nagu te teate, kuuluvad minevikku. Miks on nad lõpetamata? Sest neid ei ole kunagi selgitatud ja selles seisnebki erinevus mõne teise mainitud riigiga võrreldes. Iraan on alla kirjutanud tuumarelva leviku tõkestamise lepingule; tal on kohustused, mida ta ei ole täitnud. Hetkel on käimas arutelu dr El Baradeiga ja tuumatoimiku eest vastutavate inimestega nägemaks, kas nendele „lahendamata küsimustele“ oleks võimalik lahendus leida. Elame aastas 2008 ja mõned kõnealustest küsimustest ulatuvad tagasi aastatesse 2003, 2004 ja 2005.

See oli esimene asi, mida ma mainida tahtsin. Teine asi, mis on väga oluline, seisneb selles, et me jätkame kahetasandilise lähenemisviisi toetamist. Me tahame läbirääkimisi ja samuti järgida teed New Yorki – koos, paralleelselt. Me tahaksime näha, kuidas see edeneb. Me ei taha Iraani inimesi karistada. Me tahame, et nad tuleksid tagasi läbirääkimislaua äärde moraalse eesmärgiga.

Toon ühe näite: nagu te teate, kohtusime eelmisel neljapäeval Berliinis. Kolmapäeval lõunastasin ma siin, Brüsselis, koos dr Jaliliga, päev pärast seda, kui olime rääkinud New Yorgist ja sellest, kuidas New Yorgis edusamme teha, ma ei tahtnud jätta muljet, et me teeme midagi, millest me ei tahaks koheselt teada anda. Kinnitamaks, et me jätkame dialoogi, kohtusin ma temaga, lõunastasin temaga ja selgitasin seda talle. Seega võite selles suhtes olla kindlad, et me teeme dialoogikanali avatuna hoidmiseks kõik, mis meie võimuses, ja mitte lihtsalt avatuna, vaid selle tulemuslikult avatuna hoidmiseks.

Ma ei pea teile ütlema, et mõnikord jäävad küsimused vastusteta. Te korraldate siin arutelusid ja teate, et mõnikord, võib-olla tänu tõlkeprobleemile, ei saa te oma küsimusele vastust – te saate vastused küll teistele asjadele, kuid mitte oma küsimusele. Te teate seda kõike – teil on sel alal kogemusi –, kuid me peame siiski üritama, üritama ja veel kord üritama – ja seda me teeme!

Mainitud luureraportiga seoses: selle eest ei vastuta meie, vaid ÜRO. Aga igatahes, kui te seda lugesite – kui see avalikuks saab – kõige tähtsamad asjad on avalikud, siis öeldakse selles väga selgelt, et 2003. aastal peatasid nad osa tuumarelvastumisest. Relvastumisel on kolm osa. Esiteks, ja see on kõige tähtsam, oluline on omada rikastatud uraani – kui teil seda ei ole, ei ole teil kunagi võimalust sõjaliseks tuumaprogrammiks. Teiseks on heitmiseks vaja raketti ja kolmandaks vajate tegelikku pommi tegelikku detonaatorit. Teine osa on see, kus nad seisma on jäänud ja see juhtuski 2003. aastal. See on üks osa.

Teine osa on rakett ja te ju teate, et raketitehnoloogia areneb kiiresti. See valmistab meile muret. Tegemist ei ole kõige olulisema probleemiga, kuid siiski probleemiga. Praegu on meie ulatus 1300 km, mis ei ole just vähe. Kolmas osa on rikastatud materjal, mis kujutab endast kokkulepete rikkumist ja mille tootmine jätkub. See on probleemi tuum: me peame vaatama, kuidas antud küsimuses kokkuleppele jõuda.

Lubage ma kordan: energia tootmiseks mõeldud tuumaelektrijaama puhul – see võib teile meeldida või mitte, kuid see küsimus ei ole täna päevakorras – kulub, nagu te teate, vähemalt seitse või kaheksa aastat lepingu allkirjastamise hetkest kuni hetkeni, mil jaam tööd alustab. Ei eksisteeri ühtki lepingut Iraani ja kellegi vahel, kes suudaks rajada energia – kilovattide – tootmiseks tuumaelektrijaama, mitte ühtki peale Venemaa lepingu. Nagu teile teada, sisaldab Venemaa leping klauslit, mis sätestab esiteks, et rikastatud uraani hangib Venemaa, ja teiseks, et põletatud materjal – siin mõeldakse rikastatud plutooniumi või mis iganes protsessi lõpptulemuseks on – viiakse Venemaale, nii et neil ei ole vajadust rikastatud uraani omamiseks, kuna neid varustatakse sellega.

Teiseks, kui nad rikastamist jätkavad, tekib küsimus, miks seda tehakse – sest neil ei ole seda kuskile panna, mitte ühtki teist tuumaelektrijaama. Seega on kõnealune küsimus selline, mille esitamine on õiglane, aga millele on raske vastust saada. See on ainus vastus nimetatud küsimusele, mille saan teile anda, kuna see on midagi, mis on teie ja samuti Euroopa Liidu juhtide ja kodanike kontrolli all.

Olen püüdnud anda teile tõese ülevaate olukorra meiepoolsest käsitlusest, probleemidest ja kolmest põhiküsimusest, mis meile eurooplastena muret peaksid valmistama. Ütlen veel kord, et tunneme kõnealuse riigi suhtes suurt austust – tunneme Iraani suhtes sügavat austust – ja me sooviksime väga Iraaniga koostööd teha ja näha ka neid samas suunas liikuvat.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE-DE). – (ES) Hr president, homme võtab Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Iraani kohta, mida meie poliitiline fraktsioon toetab.

Ei ole kokkusattumus, et resolutsiooni esimene osa käsitleb inimõiguste olukorda.

Eelmisel nädalal oli meie väliskomisjonil äärmiselt mitterahuldav kohtumine hr Jaliliga, kes ei suutnud vastata ühelegi küsimusele, mis talle esitati seoses inimõiguste, piinamise, avalike hukkamiste ning Põhja-Korea rakettide ja Nõukogude torpeedode ostmise kohta, millele on võimalik sobitada tuumalõhkepäid.

Hr Solana, oleme selgesõnaliselt kuulnud, et te ootate vastuseid hr Jalilile esitatud küsimustele; volinik Ferrero teavitas meid sellest ja ka meie ootame ikka veel vastuseid talle esitatud küsimustele.

Seega ei ole piisa vaid kahetsuse avaldamisest selle üle, et nad ei ole oma tuumaprogrammi lõpetanud, seda hoolimata avaliku üldsuse palvetest ja kolmest ÜRO resolutsioonist. Nagu hr Solana just ütles on avalik üldsus veendunud, et Iraan rikastab uraani programmi jaoks, mille eesmärgid ei ole rahumeelsed.

Seda silmas pidades, hr president, ei piisa vaid sellest, kui ütleme resolutsiooni ettepanekus, et me ei kavatse sõlmida Iraaniga koostöö- või assotsiatsioonilepingut enne, kui inimõiguste osas on saavutatud märgatavat edu ja eksisteerivad kaitsemeetmed, mis tagavad, et ei tehta mingeid samme uraani rikastamise suunas rahumeelsetel eesmärkidel.

Seega, hr Solana, küsiksin ma, kas te usute, et neljandast resolutsioonist, mille ÜRO Julgeolekunõukogu koostab Julgeolekunõukogu alaliste liikmete ja Saksamaa Viini kohtumisele tuginedes, piisab, et Iraan kuulaks avaliku üldsuse palveid? Hr Solana, milline peaks olema ÜRO resolutsiooni sisu, kui selle eesmärgiks on vähendada Iraani uraanirikastamisprogrammi osutatavat ohtu rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule?

  Lilli Gruber (PSE). – (IT) Hr President, daamid ja härrad, president Ahmadinejad ütles täna Busheris, riigi lõunaosas, et Iisrael on räpane sionistlik kogukond, mis varem või hiljem oma lõpu leiab. See avaldus on muidugi mõista vastuvõetamatu ja ilmselgelt mõeldud propagandana.

Iisraelis toimuvad 14. märtsil poliitilised valimised, milles presidendi täitmata lubadused loevad rohkem kui täidetud lubadused. Lisaks on USA valimiskampaania täies hoos ja sel põhjusel peame asjaoludega arvestama. Täna on Iraan lahepiirkonnas juhtivaks võimuks ja Washington püüab selle riigiga kokkuleppele jõuda. Detsembris otsustas Ameerika salateenistus, et Iraan ei kujuta endast otsest ohtu. 12. jaanuaril sai IAEA direktor hr El Baradei iraanlastelt kinnitusi kõigis olulistes küsimustes.

Surve Iraanile püsib, kuid oleks hea jõuda kokkuleppele, mis toimiks kõigi jaoks ja piirkondliku stabiilsuse nimel, ning vältida radikaalseid ja sageli ebaefektiivseid meetmeid. Me ei tohiks unustada Iraaki ja seda, kui ebaefektiivsed olid sanktsioonid selle riigi suhtes. Iraani rolli uues võimutasakaalus tuleb tunnustada ja Iraanile tuleb pakkuda julgeolekutagatisi äärmiselt tormilises piirkondlikus kontekstis. USA otsene kaasatus on ülioluline arutelude edu seisukohast, mis praegusel hetkel ei tohiks midagi kõrvale jätta ja seda Euroopa Liit tegelikult praegu teeb.

Teisalt on täiesti selge, et Iraan peab tunnustama teatud kohustusi: Iraan peaks loobuma oma tuuma- ja militaaralastest püüdlustest, rangete kontrollidega, osalema konstruktiivselt olemasolevate konfliktide lahendamisel, austama inimõigusi ja naiste õigusi ning laiemas perspektiivis ka demokraatiat. Mitte just väga ammu saatis mulle e-kirja Nobeli rahupreemia laureaat Shirin Ebadi, milles ta mõistis hukka tõsised ja üha sagedasemad inimõiguste rikkumise juhud. Ta kirjutas, et inimõiguste küsimus on Iraanis praegu palju tõsisem probleem kui tuumaküsimus. Me peaksime teda kuulama.

  Baroness Nicholson of Winterbourne (ALDE). – Hr president, ma tänan hr Solanat ja komisjoni liiget Ferrero-Waldnerit selle ääretult tõsise töö eest Iraani Islamivabariigi küsimuses, mis põhjustab palju peavalu ja muretsemist väga paljudele inimestele nii rahvusvahelisel tasandil kui ÜRO Julgeolekunõukogus.

Mul oli hea meel olla oma fraktsiooni esindaja hiljuti, vahetult enne jõule Iraani Islamivabariiki külastanud delegatsioonis, kus meil oli mitmeid äärmiselt edukaid järjestikuseid kohtumisi, millele hr Solana ja pr Ferrero-Waldner juba viitasid.

Muidugi ei kuulata meie üleskutset dialoogiks Iraani Islamivabariigiga väga lahtiste kõrvadega, sest, nagu teile hästi teada, esitas Iraani eelmine president 2000. aastal ÜROle dialoogi kultuuridevahelise aasta idee, millest te ise olete sel aasta siin Euroopa Liidus kinni võtnud.

Ma usun, et dialoogiks on olemas suured võimalused, kuid seda mitte inimõiguste ega kõige olulisema tuumaküsimuse teemal. Ma usun, et peaksime dialoogi pidama kultuuriküsimustes – muusika, kunsti, arheoloogia, maalimise, kalligraafia valdkonnas –, milles meil on ajaloolises mõttes nii palju ühist ja nii palju potentsiaali tulevikusaavutusteks.

Samuti usun ma, et üks oluline küsimus, mille üle me arutlema peaksime, on see niinimetatud barjäär islami ja demokraatia vahel. Võib-olla ei ole märgatud, et Iraani Islamivabariik usub, et on leidnud lahenduse sellele eriti keerukale olukorrale ja et Iraani demokraatia on täielikult kooskõlas Iraani Islamivabariigi versiooniga islamist, kõikvõimsatest Shariah seadustest ja shiitide islami traditsiooniga. Ma arvan, et see on jällegi midagi, mida peaksime tervitama ja juba sel aastal arutama, võib-olla eelmise presidendi Khatamiga või Iraani teiste religioosse mõju ja traditsiooni liikmetega.

  Romano Maria La Russa (UEN). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, käimasoleva arutelu jooksul kuuldu valguses arvan ma siiski, et ainsaks võimaluseks on kindlasti arutelud ja dialoog, isegi kui on keeruline mõista, millele tuginedes seda dialoogi pidada saab.

Tõesti, kuidas on võimalik pidada dialoogi riigiga, mis ei austa laste õigusi ja laiendab surmanuhtlust alaealistele? Riigiga, kuigi tegelikult oleks parem ja korrektsem öelda režiimiga, mis korraldab avalikke poomisi, režiimiga, mis ähvardab sooviga Iisrael maa pealt minema pühkida? Ja mis puutub tuumaküsimusse, siis kas me peaksime sellega lihtsalt leppima ja isegi mitte kahtlema, et tuumarelvad on rahumeelseks kasutamiseks? Mil määral peaksime uskuma riigikaitse sõjalisi plaane? Kas me võime pidada usaldusväärseks režiimi, mis rahastab sissisõdu naaberriikides?

Pidades silmas CIA aruannet soovitaksin ma, et me ei looks liialt illusioone selle usaldusväärsuse osas. See ei oleks esimene kord, kui sellisest aruandest hiljem avalikult lahti öeldakse. Kindlasti on olukord selline, et me ei saa keelata kellelgi eksperimenteerimast tuumaenergiaga tsiviil- ja mitte sõjalistel eesmärkidel, kuid president Ahmadinejad ei anna mitte ühtki garantiid ja paneb meid seega kartma kõige halvemat.

Jättes kõrvale sõjalise sekkumise võimaluse – usun, et see on kõigi Euroopa Parlamendi esindajate ja liikmete seisukoht: sõjalise sekkumise ärahoidmine on põhiline – arvan ma, et sanktsioonide võimalus oleks läbikukkumine kõigi jaoks, see karistaks majandust ja kaitsetut, teadmatuses viibivat ja süütut rahvast. Soovitaksin uuesti kasutada diplomaatiat, kuna, ja ma kordan, sanktsioonidest ei ole kunagi midagi head tulnud, need ainult suurendavad viha lääne ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu.

  Gerard Batten (IND/DEM). – Hr President, pettus on sõjarelv, mille Koraan kiidab heaks taqiyya doktriinis. Iraan ei anna teada ühestki tuumarelvade väljatöötamise plaanist. Tõendeid leidub see-eest küllaldaselt. Neil oli juba 3000 uraani tsentrifuugi. Mitte ühtki neist ei saa kasutada rahumeelsel eesmärgil tuumaenergia tootmiseks. Koos toodavad nad ühe pommi jagu tuumarelvades kasutatavat uraani aastas.

Iraan kavatseb ehitada veel 5000 tsentrifuugi. Samal ajal saabuvad Kongost, riigist, millele EL osutab humanitaarabi, illegaalsed tooruraani saadetised. Suurbritannia lubab ikka veel Iraani üliõpilastel meie ülikoolides tuumafüüsikat õppida. Lisaks sellele töötavad Iraan, Süüria ja Põhja-Korea koos rakettide ja keemiliste lõhkepeade kokkupanemise kallal. Eelmisel aastal said surma kõigist kolmest riigist pärit tehnikud, kui Süürias midagi valesti läks. Hiljem leiti õhust sariini jälgi.

Ükskõik kas need riigid on tuumalõhkepeade väljatöötamisel edukad või mitte, keemiliste lõhkepeade kasutamine on lähitulevikus kindlasti võimalik.

  Luca Romagnoli (NI). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, ma kiidan heaks ELi läbirääkimiskatsed enesemääramise õiguse kinnitamiseks ja ma toetan IAEA Iraani tegevuskava sünergiat. See on kiitust väärt ja aitab meil muredele lahendused leida ning kahjutuks teha rahu teoreetilisel ähvardamisel põhineva poliitilise ja strateegilise spekulatsiooni.

Lisaks on resolutsiooni 5. punktis sätestatud, et me peaksime Iraani suhtes loobuma spekulatiivsest poliitilisest retoorikast. Resolutsiooni esimene osa ja ettepanek luua uus mitmepoolne raamistik tuumaenergia kasutamiseks on sama lähenemisviisi osad.

Resolutsiooni teine osa aga näib olevat demagoogia. Inimõiguste rikkumine nii paljudes teistes maailma piirkondades ei ole põhjustanud sellist hukkamõistu. Näideteks on siin hiljutised resolutsioonid Pakistanis ja Hiinas, mille stiil ei olnud sugugi nii karm, samuti ei olnud nii ilmset toetust siseopositsioonile. See sunnib mind väljendama oma vastuseisu resolutsioonile, kuna inimõigused ja põhivabadused on absoluutsed väärtused, mida ei saa erinevates olukordades erinevalt kohaldada ning mis ei sobi ebavõrdsuseks palvete ja hukkamõistu vahel.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE-DE). – Hr president, Iraani tuumaprogramm valmistab meile jätkuvalt palju muret. Me loodame, et läbirääkimised lahenduse leidmise eesmärgil jätkuvad.

Euroopa Liit peaks selles väga keerulises küsimuses olema ühel meelel ja me peaksime toetama kõrge esindaja ja komisjoni, liikmesriikide ja rahvusvahelise üldsuse püüdeid, kaasa arvatud mõne aja eest mainitud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni.

Tuleks püüda julgustada Iraani tagasi pöörduma tuumaküsimust lahendavate pikaajaliste kokkulepetega seotud läbirääkimiste juurde.

Meie selle parlamendi väliskomisjonis otsustasime kutsuda hr Jalili meiega vestlema ja dialoogi pidama. Meie komisjon ei olnud rahul antud vastustega ja me teame, kui keeruline kõnealune dialoog on. Väliskomisjoniga kohtumine on siiski näidanud meie ühtset seisukohta Iraani küsimuses ja samuti on see saatnud tugeva poliitilise signaali Iraani valitsusele.

Kui me tahame tulemusrikast dialoogi jätkata, peame taastama oma suhete usaldusväärsuse. Meie Iraani partnerid peavad oma tuumaprogrammi muutma täiesti läbipaistvaks, täielikult IAEA-ga koostööd tehes. Nad peavad täielikult rakendama üldise kaitsemeetmete lepingu sätteid ja me peame jätkama Iraani valitsusele surve avaldamist, et see täidaks lepingu kohustusi ja mõistaks, et see on ainus viis rahvusvahelise tunnustuse saavutamiseks ja edukaks, kodanikele kasutoovaks majanduslikuks arenguks.

Inimõiguste olukord Iraanis on viimasel ajal tõsiselt halvenenud ja me peame jätkuvalt hukka mõistma inimõiguste ja põhivabaduste süstemaatilise rikkumise, seda eriti alaealiste õiguserikkujate ja naiste puhul.

Väärtustele tugineva ühiskonnana, mille väärtuste tuumaks on inimõigused ja demokraatia ning kelle suurimaks mureks on stabiilsus ja turvalisus, ei tohiks ega saa me vaadata mööda inimõiguste halvenevast olukorrast Iraanis ning me peaksime tegema kõik meist oleneva veenmaks oma partnereid selles, et seadusi, inimõigusi ja põhivabadusi tasub austada.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, lubage mul tänasesse arutelusse oma osa andes keskenduda kahele aspektile suhetes Iraaniga.

Esimene aspekt on kodanikuühiskond. Nagu ma ise oma hiljutisel külaskäigul Teherani kogesin, eksisteerib Iraanis väga tugev ja aktiivne kodanikuühiskond. Naised, ajakirjanikud, rahvuslikud ja usulised vähemused kõik võitlevad oma õiguste eest. Üliõpilaskond on suhteliselt elav. Bussijuhid, pagarid ja paljude teiste ametialade esindajad moodustavad sõltumatuid ametiühinguid. Majandusteadlased ja ettevõtjad suunavad Iraani majandust erastamise ja liberaliseerimise poole.

Kõik need rühmitused ja osad, mis Iraani ühiskonna moodustavad, pöörduvad dialoogi ja abi otsides Euroopa ja Euroopa Liidu poole. Seepärast tahaksin paluda komisjoni ja kõrget esindajat hr Javier Solanat selle dialoogi osana efektiivselt kasutada meie käsutuses olevat uut demokraatia ja inimõiguste eest võitlemise vahendit.

Samuti olen arvamusel, et Euroopa Liit peaks olema Iraanis diplomaatiliselt esindatud. See mitte ainult ei edendaks arutelu ja dialoogi kodanikuühiskonnaga, vaid edendaks ka koostööd kohalike institutsioonide ja võimudega ühiste huvidega valdkondades. Vaatamata erimeelsustele tuumaprogrammi ja inimõiguste küsimuses on meil ju siiski Iraaniga palju ühiseid huvisid.

Mainin vaid üht Iraaniga piirnevat riiki ja see on Afganistan. Olen veendunud, et ei meile ega Iraanile ei ole kasulik näiteks see, kui Euroopasse jõuab tonnide kaupa Afganistanist pärit narkootikume. Ühised huvid on meil Afganistani põgenike küsimuses, samuti üldise rahumeelse lahenduse leidmise osas Afganistani olukorrale.

See on vaid üks paljudest põhjustest, miks Euroopa Liit peab olema Teheranis diplomaatiliselt esindatud.

  Struan Stevenson (PPE-DE). – Hr president, nii hr Solana kui pr Ferrero-Waldner toonitasid täna oma ettekannetes korduvalt vajadust dialoogi, läbirääkimiste ja veenmise järele. Pr Ferrero-Waldner toonitas inimestevahelise kontakti vajadust. Ta rääkis meile meie Erasmus Munduse ja vaesuse leevendamise programmide edust.

Niisiis, kas me koolitame oma ülikoolides nende tuumafüüsikuid? Kas meie maksame oma maksumaksjate kuludest vaesuse vähendamise eest ühes maailma kõige rikkamas naftat tootvas riigis, sest nemad on otsustanud kulutada miljardeid tuumarelvaprogrammile? Mida oleme me oma rahusobitamispoliitikaga saavutanud?

Hr Solana sõnade järgi ei ole siiani edu saavutatud. Ta ütles, et Iraani režiim jätkab meie ignoreerimist. Pr Ferrero-Waldner ütles, et hukkamisi pannakse toime rohkem kui iial varem. Noh, las ma ütlen teile, hr president, käesoleva aasta esimese kahe nädala jooksul hukati 23, nende seas oli mitu naist. Viiel inimesel amputeeriti käed või jalad. Mehi ja naisi loobitakse kividega surnuks selle džihaadi pooldava, naistevihkajaliku, homofoobse, rassihävitava, julma režiimi poolt, mis külvab maailma terrorit.

Kui me tahame tõesti Iraani üliõpilasi toetada, peaksime toetama neid Teherani Ülikooli vapraid üliõpilasi, kes on viimase viie päeva jooksul režiimi muutmist nõudes meelt avaldanud. Rahusobitamise toetamise asemel peaksime toetama õiguspärast Iraani opositsiooni. Selle asemel, et hoida PMOI-d oma terrorisminimekirjas peaksime ELi terrorisminimekirja lisama Iraani revolutsioonilise kaardiväe.

  Helmut Kuhne (PSE). – (DE) Hr president, nagu me just kuulsime leidub isegi siin meie Euroopa Parlamendis esindajaid, kelle prioriteediks ei ole Iraani režiimi olemuse muutumine, vaid selle hävitamine. Ma usun, et on üks asjaolu, mida tuleks eriti rõhutada ja selleks on enesestmõistetav kohustus, et need, kelle eesmärgiks on režiimi hävitamine ja kelle poliitika sellele keskendub, ei tee midagi režiimi olemuse muutmiseks. Samas peab selline muutmine olema meie eesmärgiks tuumaküsimuse arutamisel.

Diplomaatilist rünnakut tugevdaks suuresti asjaolu, kui USA oleks otseselt läbirääkimistesse kaasatud, kuna USA saab pakkuda midagi, mida Euroopa Liit samas ulatuses pakkuda ei saa, nimelt julgeolekutagatisi. Nagu hr Solana ära märkis, ei taga USA luureteenistuse leiud järeldust, et Iraani programm ei ole potentsiaalne oht. See on tõesti probleem ja seda ei saa lahendada surve eemaldamise teel. Küsimust ei saa viia välja ÜRO Julgeolekunõukogust, kuna siis võib Iraani režiim lõpuks öelda „Aitäh, nüüd aitab – meil on piisavas koguses rikastatud uraani; on aeg loobuda tuumarelva leviku tõkestamise lepingust ja alustada tuumarelvade tootmisega”. Kui nii peaks juhtuma, ei ole meil muud võimalust kui pöörduda tagasi kuuekümnendatest ja seitsmekümnendatest tuttava tuumatõrjestrateegia juurde.

Üks asi, mida peaksime kõnealusest arutelust iga hinna eest välja jätma – ja ärgu olgu selles mingit kahtlust – on see niinimetatud sõjaline tegutsemine. Mida iganes ka ei mõistetakse termini „lääs“ all, on see Põhja-Ameerika üksi või koos Euroopaga, niinimetatud sõjalise tegevuse rakendamine oleks poliitiline katastroof, mis avaldaks läänele mõju veel aastakümnete jooksul suheldes mitte ainult moslemimaailmaga, vaid ka riikidega nagu India, mis on aidanud kaasa antud küsimuse jõudmiseni ÜRO Julgeolekunõukogu päevakorda.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Lubage mul öelda, kui mures ma olen inimõiguste olukorra halvenemise pärast Iraanis: surmanuhtlus, piinamine, vangide ebainimlik kohtlemine ja poliitiliste oponentide represseerimine. Peaksime kategooriliselt hukka mõistma sellised ilmsed rikkumised inimõiguste ja põhivabaduste osas, mis moodustavad meie demokraatlike ühiskondade aluse.

Mina isiklikult olen Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee liikmena üsna mures julgeoleku pärast ja asjaolu pärast, et Iraan jätkab Euroopa Liidu ja avaliku üldsuse protestidest hoolimata oma tuumaprogrammi väljatöötamist. Vaatamata kinnitustele, et Iraan teeb seda vaid rahumeelsetel eesmärkidel, on väga raske mitte muret tunda selle üle, mis suunas antud olukord areneb.

Lõpetuseks tahaksin viidata asjaolule, et Venemaa varustas hiljuti Iraani tuumamaterjaliga. On ka muid märke sellest, et Iraan ei ole usaldusväärne partner ja me peaksime vastavalt käituma.

  Ana Maria Gomes (PSE). – Hr president, kas kõik ELi riigid on olnud järjepidevad Iraanile edastatud poliitilise sõnumi osas, toetamaks EL 3 ja hr Solana püüdeid tuumaküsimuses, olles majanduslike sanktsioonide kehtestamise vääriline?

Ja kas ELi liikmesriigid ja teie, hr Solana, olete avaldanud Bushi administratsioonile survet rääkimaks Iraaniga otse, mitte ainult Iraagist, vaid eriti ka tuumaküsimuses? Või olete te seisukohal, et sel pole mõtet, et antud küsimus ootab USA järgmist administratsiooni?

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Hr president, tahaksin tagasi pöörduda ühe hr Solana tehtud märkuse, nimelt Iraani tuumaprogrammi käsitleva CIA aruande korrektse tõlgendamise juurde.

Lubage mul korrata, mida hr Solana ütles: peatatud on ainult üks element ja on äärmiselt küsitav, kas see on lõplikult peatatud. Iraani opositsioon väidab, et programm on hajutatud üle teiste paikade, kuid jätkuvalt töös. Arvan, et peaksime seda uskuma, kuna Iraani opositsioon oli see, kes esimesena pööras tähelepanu tuumaprogrammi sõjalistele aspektidele Iraanis, ning selle väited osutusid täiesti tõeseks.

See toob mind järgmise punkti juurde, nimelt et on viimane aeg eemaldada Rahva Mudžahiidid terroristlike rühmituste nimekirjast. Kohtud, Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee ja Itaalia parlament on selles küsimuses juba sõna võtnud. Ka meil on aeg seda teha.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). – (FR) Hr president, nagu hr Solana ja pr Ferrero-Waldner, ei näe ka mina mingisugust vahet tsiviil- ja militaartuumaenergial. Hr Solana selgitas meile, et pommi valmistamiseks on vaja vaid uraani. Minu meelest peaks olema veidi naiivne arvamaks, et riik, mis on loodusvarade poolest nii rikas kui Iraan, vajab arenguks tuumaenergiat. Teisest küljest aga teame me väga hästi, et Iraan vajab tuumaenergiat pommi valmistamiseks.

Hr Solana ütles ka, et tuumaenergia põhjustab ebastabiilsust ja et meil ei ole Iraani üle mingit võimu. Tal on päris õigus. Nõustume täielikult tema ettepanekuga, et rikastamine tuleks keelustada. Lähen isegi kaugemale: arvan, et keelustada tuleks tuumaenergia. Tuumaenergia moodustab hetkel ainult 4 % maailma energiast.

Tahaksin hr Solanalt ja pr Ferrero-Waldnerilt küsida järgmist: kas nad ei arva, et Prantsusmaa ja selle president hr Sarkozy mängivad tulega ja tekitavad maailmas ebastabiilsust, allkirjastades tuumalepinguid riikidega nagu Liibüa, Hiina ja Gruusia? Kas me ei saaks kasutada Iraani kurba kogemust võimalusena, mis paneks punkti tuumarelvade levikule maailmas?

  Erik Meijer (GUE/NGL). – (NL) Hr president, arutelu Iraani teemal hõlmab rohkem kui ainult tuumaenergiat, sõjaohtu ja inimõiguste rikkumist. Oma sissejuhatuses kirjeldas hr Solana juba, miks Iraan ei ole teatud demokraatiaelementidest ja kõrgest haridustasemest hoolimata paljude inimeste jaoks meeldiv elupaik.

Paljud neist, keda Iraani valitsus taga kiusab või kes ei saa praeguse režiimi all vabalt elada, on põgenenud Euroopasse. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ja tohi neid inimesi takistada ja peavad tagama rahumeelsele opositsioonile eksiilis vabaduse suurimal võimalikul määral.

Sellepärast on oluline, et Euroopa Kohus otsustaks, et oli vale kanda nimetatud organisatsioon terroristlike rühmituste nimekirja. On tähtis, et parlament rõhutaks nõukogule, et nii ei ole õiglane ja vastuvõetav toimida. See nimekiri on üks valdkond, kus ei saa olla mingeid kompromisse Iraani režiimiga.

  Vytautas Landsbergis (PPE-DE). – Hr president, ma tahaksin teada, kas keegi oskab mulle vastata. Kas parlamendiliikmed osalesid oma Teherani visiidi ajal avalikel hukkamistel? Eriti nendel, mille puhul kasutati Euroopas toodetud kraanasid.

  Miloslav Ransdorf (GUE/NGL). – (CS) Tahaksin märkida, et Iraani tuumaprogramm sai paradoksaalselt alguse ajal, mil Iraan oli Ameerika Ühendriikide liitlane. Ameeriklased soovitasid Shahil rajada kakskümmend tuumaenergiajaama. Näib, et ajad on muutunud: liitlasest on saanud vaenlane ja Iraani imidž on täis vastuolusid.

Kuigi ma tean meie Tudehi partei sõprade kannatustest, pean ka rõhutama, et mitte ükski teine Araabia riik ei ole nii pluralistlik ega oma nii arenenud kodanikuühiskonda kui Iraan.

Hr Roučeki mainitud ametiühingu stseen väärib tingimata tähelepanu, samuti on naiste liikumisega. Minu arvates tuleks hr Roučeki ettepanekuid Euroopa Liidu esinduse rajamiseks Teheranis kaaluda ja toetada.

Nende suhete arendamine on ülioluline. Iraan on suur rahvus ja suur kultuur, millel on meiega rohkem ühiseid jooni, kui me kujutada oskame.

  Charles Tannock (PPE-DE). – Hr president, Iraan ohustab jätkuvalt maailma ja Lähis-Ida stabiilsust. Iraanlastest džihaadi pooldajad võitlevad Iraagis kõrvuti terroristidega, tappes Briti sõdureid. Iraani kohtunikud langetavad regulaarselt surmaotsuseid homoseksuaalide ja teismeliste üle.

Miks kiirustab Iraan uraani rikastamisega, kui tal ei ole töötavaid tuumaelektrijaamu ega isegi plaane nende ehitamiseks? Miks töötab Iraan välja Shahab-3 rakette, mis võivad kanda tuumalõhkepäid ja heita neid Euroopa linnadele?

Meie sõnum peab olema selge ja üheselt mõistetav. Rahvusvaheline üldsus ei luba Iraanil end tuumarelvadega relvastada.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, muidugi oli see väga oluline arutelu. Miks? Sellepärast, et tohutu osa Iraani kodanikuühiskonnast tahaks kindlasti elada teisiti, kuid riigis valitseb ikka väga keeruline režiim.

Ma arvan, et me kõik teame, et tuumaküsimus on hetkel üheks suureks komistuskiviks. See rikub kõik arenguvõimalused ja võimalused kahepoolseks suhteks, millel oleks väga suur potentsiaal. Hr Jalilile ütlesin ma korduvalt järgmist: „Miks te sellega ei nõustu? Miks ei eksisteeri võimalust teiega dialoogi astumiseks? Miks te ei näita nimetatud küsimuses poliitilist tahet?” Ma arvan, et me peame toimima järgnevalt – peame üritama veenda ka rahvastikku, et näha, kas ehk oleks võimalus asju muuta järgmistel valimistel – see saab kindlasti olema keeruline.

Kuid ma usun, et on huvitav näha, et opositsioon vähemalt koondub taas. See on olnud lõhestunud. See on olnud alistuvas tujus. Nüüd on vähemalt uut tahet valimistel osalemiseks ja võimalik et ka olukorra muutmiseks, vähemalt valitsuse olukorra. Kuid muidugi, nagu ma juba varem mainisin, kontrollib kaitsenõukogu toimub nüüd kandidaate ja see on julm. Nagu prl Beer ütles, kui 290-le kohale võib kandideerida 7000 kandidaati, on juba liiga paljud kandidaadid tagasi lükatud. Tagasi on lükatud neist kaks tuhat. Seega loodan ma väga, et edasikaebamiskord leevendab olukorda. Iraani valijaskond väärib võimalust valida oma esindajad ulatusliku parteide ja arvamuste arvu seast. Muidugi on selge, et me ei toeta ühtki konkreetset parteid, kuid on tähtis, et valitseks tõeline pluralism.

Olles seda öelnud nõustun ma täielikult kõigiga – ja ma ei süvene kõigisse üksikasjadesse –, kes ütlesid, et me peame inimõiguste küsimuses palju ära tegema, isegi kui me ei saa tuumaküsimuses edasi liikuda. Me oleme muidugi toetanud kõiki ÜRO resolutsioone; Kanada on samuti sarnase resolutsiooni vastu võtnud. See on vastu võetud ja näitab selgelt, kus Iraan tänapäeval kahjuks seisab. Tahaksin neile parlamendiliikmetele, kes mainisid, et võiksime kasutada EIDHRi instrumenti, öelda, et me juba kasutame seda, rakendades seda ÜRO, UNICEFi ja UNODCi kaudu: näiteks alaealiste üle õigusemõistmise valdkonnas ja narkosõltuvuses noorte osas, samuti õigusemõistmise küsimuses. Aga sellises ranges õhkkonnas muutub see üha keerulisemaks. Olen üritanud hoida suhteid ühe diplomaadiga ühes Teherani saatkonnas, et tagada ühisprojektide sujuvam koordineerimine. See on muidugi mõista ainult väike, kuid loodetavasti oluline samm, mis võib sillutada teed, kasvõi pisut, meie koostöö arengule. Kahjuks on Iraan jätkuvalt kõrvalepõiklev. Eelmisel nädalalal, kui seda isiklikult mainisin, ei saanud ma vastust.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, teen lühidalt, kuna mul oli juba varem võimalus vastata. Ei ole esitatud palju uusi küsimusi ja nagu ma olen juba öelnud, jagame me põhimõtteliselt väljendatud vaateid.

Vastuseks hr Salafranca Sánchez-Neyra esitatud küsimusele: ÜRO Julgeolekunõukogus on hetkel käimas arutelu ja ma usun, et ma ei peaks seda teemat lähemalt käsitlema. Te küsisite, mida ma sooviksin näha. Ma sooviksin näha resolutsiooni, mida ei vajata, sest meie poolt palutav dialoog saab teoks. Te teate, millised osad peavad tulemusrikka dialoogi pidamiseks paigas olema.

Mis puutub teistesse arvamustesse koostöö laiendamisega seoses, siis on palju valdkondi, milles me saame ja peaksimegi koostööd tegema. Afganistani ja narkootikume on juba mainitud. See on oluline küsimus, milles me tahaksime väga koostööd teha.

Ülejäänud küsimused esitati ÜRO kuueliikmelise grupi kohta. Ma ei saa kellegi eest rääkida. Saan seda teha ainult nende kuue eest, kellega ma läbirääkimisi pean. Kõik on mulle toetust avaldanud, nii kõik fraktsiooni liikmed, kaasa arvatud Euroopa Liit – selles ei ole muidugi kahtlustki –, aga ka Julgeolekunõukogu teised liikmed, kes ei kuulu Euroopa Liitu.

ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja(FR) Vastuseks pr Béguini küsimusele tuumaenergia kohta: ma ei tahaks täna alustada arutelu tuumaenergia teemal üldiselt. Meil on selleks aega siis, kui räägime energiast, kuid ma kirjeldan teile selget erinevust elektri tootmiseks kasutatava tuumaenergia ja muuks otstarbeks kasutatava tuumaenergia vahel, mille te olete juba eraldanud. Peamine erinevus seisneb selles, et elektri tootmiseks tuleb tuumaenergiat rikastada X võrra, kuid massihävitusrelvade tootmiseks vajalik rikastamine on tunduvalt suurem.

Teine küsimus puudutab jäätmeid. On väga oluline teada, mida selles suhtes ette võetakse. Te teate, et jäätmed sisaldavad plutooniumi ja teisi kasutatavaid materjale. Tehnoloogiat hankivate ettevõtete kohustuseks on ka jäätmete kõrvaldamine. Olukord on seega üsna erinev olukorrast, mida me silmas peame, kui räägime Iraanist ja autonoomsest rikastamisprotsessist.

Oma esimeses sõnavõtus kirjeldasin Iraani, mida mina näha sooviksin. Arvan, et sellise Iraani saavutamine on nii võimalik kui soovitav ja et Iraan on riik, millega me peaksime koostööd tegema. See on elav riik, millel on palju intellektuaalseid, kultuurilisi ja muid väärtusi, ja me tahaksime näha, kuidas see pühendub koostööle meiega mitmetes valdkondades, kaasa arvatud energia, inimõiguste, Lähis-Ida ja tuumaenergia küsimustes. Selleks peame algatama tõsise dialoogi kõigil mainitud teemadel.

Tänan teid sellele olulisele arutelule osutatud tähelepanu eest. Tulen ja kõnelen teile hea meelega Iraanist või teistel teemadel alati, kui mind kutsute.

  President. − Tänan väga, hr Solana.

Minuni on jõudnud kuus resolutsiooni ettepanekut,⁽¹⁾mis on esitatud kooskõlas kodukorra artikli 103 lõikega 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval 31. jaanuaril.

(1) Vt protokoll.

17. Olukord Gazas (arutelu)

  President. − Järgmise punktina on kavas ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni avaldused olukorra kohta Gazas.

  Javier Solana, ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − (ES) Aitäh, hr president, et andsite mulle sõna selles olulises arutelus, millega me nüüd alustame.

Hr president, me alustame arutelu traagiliste sündmuste teemal, mis on aset leidnud viimaste nädalate ja päevade jooksul: olukord Gazas, Gaza ja Egiptuse vaheliste piiride küsimus ning Gaza ja Iisraeli vaheliste piiriületuspunktide küsimus.

Tulemus, millele viimastel päevadel tunnistajaks oleme olnud, on traagiline: humanitaarolukord on järsult halvenenud ja isegi julgeoleku olukord on märkimisväärselt halvenenud.

Usun, et tänane arutelu peaks toimuma teemal, kuidas me saaksime aidata kaasa probleemidele lahenduse leidmisele.

Oleme selles kojas pidanud mitmeid arutelusid minevikuteemadel ja ma usun, et täna peaksime me vaatama, kas meil siin Euroopa Liidus on võimalik aidata kaasa selle suure probleemi lahendamisele (kuna see mõjutab ka Annapolise konverentsi ja rahuprotsessi).

Tahaksin veel kord märkida, et meie, see on Euroopa Liit, oleme olnud järjepidevad nõudes piiriületuspunktide avamist ja seda, et oleks võimaldatud inimeste ja kaupade vaba liikumine, millele kohaldataks julgeolekutagatisi, ja mitte ainult humanitaareesmärgil liikuvate kaupade, vaid kaupade osas, mis aitaksid kaasa piirkonna, ja eriti läänekalda ja Gaza majanduslikule arengule.

Kui need kolm peamist elementi – poliitiline areng, majanduslik areng ja muutused riigis valitsevas olukorras – puuduvad, on meil väga raske edasi liikuda. Nimetatud kolmes valdkonnas on vaja saavutada edu ja seda kõigis kolmes korraga.

Mida saame meie, eurooplased, teha?

Selle uue olukorra tekkimisest alates oleme olnud pidevas kontaktis põhitegutsejatega.

Nagu te teate, leidis pühapäeval aset oluline Araabia Liiga kohtumine, kus tõstatati kõik need küsimused ja püüti koostada valem lahenduse leidmiseks: valem, mis ei ole liiga erinev sellest, mille minister Fayad esitas Euroopa Nõukogule mõne nädala eest ja mille ta esitas uuesti pühapäeval Araabia Liiga tippkohtumisel või Araabia Liiga ministrite kohtumisel: tuleb leida võimalus kontrolli saavutamiseks piiridel, nii et Palestiina omavalitsus saaksid nende eest vastutada.

Kui see peaks juhtuma, siis peaks Euroopa Liit minu arvates tõstatama uuesti Rafahi küsimuse nagu me tegime 2005. aastal.

Nagu teile teada, ei ole me seal praegu füüsiliselt esindatud; meil on võimalik positsioonidele asuda niipea, kui meid kutsutakse, kuid hetkel ei ole me seal esindatud; me ei ole piiril esindatud olnud sellest ajast, kui Gaza läks Hamasi kontrolli alla, kuna meile ei ole selleks luba antud.

Minu arvates peaksime me tegutsema tuginedes Euroopa Nõukogus esmaspäeval peetud arutelule ja nõukogu resolutsioonidele, kuna ma usun, et esmaspäevased resolutsioonid on väga head ja annavad suunatunde, mida tervitavad kõik osapooled: Egiptus, palestiinlased ja Iisrael.

Seega usun, et oleme õigel teel. Peame välja selgitama, kuidas tagada, et tee, millele me nõukogu resolutsioonidele tuginedes asume, saaks kiiresti reaalsuseks.

Inimeste kannatused on kohutavad: kohutavad on ka inimeste kannatused Lõuna-Iisraelis, mis on samuti Gaza sektori põhjaosast omaenda inimeste suunas tulistatud rakettide tule all, asjaolu, mis muudab stabiilsuse saavutamise võimatuks.

Kui me peaksime koostama paketi, mis hõlmaks kõiki neid teemasid, kaasa arvatud Al-Haram ash-Sharifi vabastamist, mida tuleb teha, kui meie eesmärgiks on olukorra stabiliseerimine, võiksime me võib-olla olukorra lahendamise nimel koos töötada, ja seda tahaksin ma hea meelega uuesti teha.

Nagu ma ütlesin suhtlen ma pidevalt kõige olulisemate tegutsejatega. Sõidan Egiptusesse niipea, kui täna alanud töökohtumised palestiinlaste ja egiptlaste vahel on lõppenud. Homme või ülehomme olen ma seal, nii et saaksin samuti osaleda ja visandada selle panuse, mida Euroopa Liit selles küsimuses teha saaks.

Usun tõesti, et kõige parem lahendus oleks pöörduda tagasi kõikehõlmavama olukorra juurde, milles Palestiina omavalitsus omas kontrolli piiride üle ja võimalik oli kaupade ja inimeste vaba liikumine; mitte ainult humanitaarabi, vaid ka majandusliku arengu ja kaubanduse eesmärgil, mis on vajalikud tõelise edu saavutamiseks.

Daamid ja härrad, usun, et seisame silmitsi väga keerulise olukorraga, kuna, nagu ma juba algul ütlesin, on Lähis-Idas kõik seotud kõige muuga.

Kui me ei suuda saavutada edu Gaza küsimuse lahendamisel, on raskustes ka rahuprotsess. Seega on lasub meil suur vastutus; palun olge kursis sellega, mis meid ees ootab ja teadke, et meie, volinik ja mina, teeme kõik, mis võimalik, et pühendada meile nende nädalate jooksul veel jäänud aeg sellele, et aidata leida probleemile Euroopa Liidu poolset lahendust.

Hr president, mul ei ole rohkem midagi lisada peale soovi aidata saavutada nimetatud eesmärki ja saada selles osas parlamendi liikmete toetust.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, ma arvan, et Annapolises olles oli näha lootuskiirt. Ma rääkisin alati ettevaatlikust optimismist, teades, kui raske oleks alustada kahepoolseid läbirääkimisi peaminister Olmerti ja president Abbase vahel, ja seejärel oli meil väga edukas konverents Pariisis, mida ma nimetaksin tõotuste konverentsiks, kus meile avaldati nii suurt toetust, et me arvasime, et tegemist oli tõelise pöördemomendiga. Kuid samas teadsime kogu aeg, et see pöördemoment võib iga hetk teelt välja joosta. Ma arvan, et olukord Gazas ja suur osa vägivallast, mida me jaanuaris näinud oleme, on paljude teiste seas üks neist väga keerulistest olukordadest – kaasa arvatud rakettide ja miinipildujate rünnakud, mis on haavanud Iisraeli tsiviilelanikke –, mis võib kogu protsessi panna teelt välja jooksma. Muidugi mõistame me Iisraeli riigi kohustust kaitsta oma kodanikke. Iisraeli sõjalise vastureaktsiooni tõttu on Gaza palestiinlaste seas hukkunud ja haavata saanud paljud inimesed. Me oleme kogu aeg öelnud, et tsiviilelanike eraldamismeetmed ei ole teostatavad ja oleme kogu aeg kõnelenud ligipääsu- ja liikumisvabaduse eest. Need on Gaza tsiviilelanike seas nõudnud oma suure osa. Nii et ei ole üllatav, et olukord väljus kontrolli alt, kui inimesed murdsid läbi mitmete piirete ja müüride Egiptuse ja Gaza vahel.

Nüüd on küsimus järgmine – ja ma olen siin täielikult Javier Solanaga nõus: mida saame me teha, et asju uuesti tõesti muuta? Meil oli Rafahi piiriületuspunktis pikka aega ELi piiritoetusmissioon, kuid kahjuks ei ole nad viimastel kuudel saanud midagi teha, nii et võib-olla on meil, eurooplastel taas võimalus asi enda kätte võtta ja mingile lahendusele jõuda. Minu arvates on hea, et Javier Solana läheb Egiptusesse ja pärib, mida me teha saame, ning võib-olla saab isegi kõik osapooled kokku kutsuda, kuigi see on väga keeruline. Aga ma arvan, et on hea näha ka seda, et Salem Fayed on olnud aega valmistuda Palestiina võimude kaasamiseks piiride kontrollimise eesmärgil, sest ka see on oluline. Lõppude lõpuks vastutavad selle eest nemad. Selle võimaldamiseks võiks Euroopa Liit minu arvates taas olla abistavaks teguriks. Võimalik, et me pole isegi vahendajad, vaid lihtsalt abistajad. Hiljuti toimus meil Pariisis esimene järelkohtumine, kus kohtusid Norra välisminister Bernard Kouchner ja Tony Blair. Olen samuti üks selle konverentsi juhatajatest. Me üritasime leida, mida peaks kohapeal tegema olukorra edendamiseks ja mitte ainult negatiivsete kogemuste saamiseks. Kõik me kiitsime heaks niinimetatud kiirstardiga projektid – ühelt poolt turbe infrastruktuuri ja teisalt eriti koolide osas, kuna see on valdkond, kus kõik võivad näha, tunda ja võib-olla isegi haista, et lootus on olemas, et me tahame inimestesse lootust süstida ja et ligipääsu- ja liikumisvabadus on tõesti üks vajalikest tingimustest, kuna muidu ei suuda majandus areneda. Seega toetame me seda täielikult ja püüame nüüd nimetatud strateegiat edasi arendada.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (ES) Hr president, kui peaksin kirjeldama üheainsa sõnaga seda, mida me viimaste päevade jooksul Gaza sektori lõunapiiril näinud oleme, oleks selleks sõnaks „meeleheide”.

Kaks aastat tagasi toimusid Palestiinas valimised. Mitmed selle parlamendi liikmed – pr De Keyser, hr McMillan-Scott ja teised — viibisid valimisprotsessi ajal seal ja täna, kaks aastat hiljem, ei ole Palestiina eesmärgist midagi järel ja olukord on kõle, rusuv ja meeleheitlik, mis tõendab, et demokraatia konsolideerumine ei tähenda ainult hääleõiguse teostamist, vaid ka seda, et peavad eksisteerima esindusinstitutsioonid, õiguspärane volituste jagamine ja inimõiguste austamine eesotsas õigusega elule.

Avalik üldsus palus Hamasil vägivallast loobuda. Nad ei teinud seda ja on sel põhjusel jätkuvalt Euroopa Liidu terroristlike organisatsioonide nimekirjas.

Selge on see, et ka teisel pool ei ole asju hästi aetud: Iisrael on tervitanud Palestiina liikumise lagunemist, on jätkanud oma asustuspoliitikat, rakendanud valimatuid repressioone ja kehtestanud ka metsiku blokaadi, millega ei ole saavutatud midagi peale Hamasi organisatsiooni tugevdamise.

Mida me teha saame? Arvan, et hr Solana kirjeldas olukorda suurepäraselt: toetage kõrge esindaja püüdlusi, toetage lähenemisviisi, mille võttis Napoli konverents neliku ja mõõdukate Araabia riikide kaudu, ja eelkõige toetage poliitikat, mille osas ma usun, et peaksime avaldama tunnustust komisjonile ja volinik Ferrero-Waldnerile, nimelt poliitikat, mis asetab Euroopa Liidu tegevuse keskmesse inimesed; inimesed, kes on kannatanud, tundnud valu ja muret ja olnud suremas ning seda kõike minu arvates Lähis-Idas asjatult juba pikka aega.

ISTUNGI JUHATAJA: HR MAURO
Asepresident

  Véronique De Keyser, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Hr president, kõik müürid varisevad lõpuks kokku: Jeeriko müürid, Varssavi geto müür, Berliini müür, Atlandi vall, ükskõiksuse müür. Sümboolse tähendusega Rafahi müür on osa sellest pimedast tungist, mis valdab inimest vabaduse poole püüdlemisel.

Mida aga tegid Gaza inimesed oma vastleitud vabadusega? Kas nad põgenesid Egiptusesse? Kas nad relvastasid end Kalašnikovidega? Ei, sest kahjuks jõuavad relvad alati oma sihtkohta, olgu seal müür või mitte. Inimesed täiendasid hoopis esmatarbekaupade varusid. Nad läksid poodi, ostma ravimeid ja piima imikutele, mida ei ole Gazas saada. Mopeede, kitsi ja kariloomi tõsteti kraanadega rahvahulkade ergutamise saatel Rafahisse. See oli sürrealistlik vaatepilt. Pärast seda läksid kõik koju. Need pildid ütlevad kõik: see, mis oli enne võimatu, oli nüüd nende käeulatuses, ja seejärel pöördusid nad tagasi oma igapäevaelu juurde.

Nüüd lasub meil ajalooline kohustus. Küsimus ei ole enam selles, kes avab välivangla väravad, vaid selles, kes need uuesti sulgeb, et Gaza inimesi uuesti aeglaselt lämmatada. Annapolise algusest saadik kaotas Euroopa Liit oma pidepunkti. Teedekaardi tõttu andis EL kontrolli rahuprotsessis üle Ameerika Ühendriikidele. Ühise eesistumise tagamine doonorite konverentsil Pariisis oli tõeline saavutus. Hästi tehtud! Eurooplased on aga omanud volitusi Gazasse sisenemiseks alates 2005. aastast. Kas meil koos egiptlaste, Palestiina omavalitsuse, Hamasi ja Iisraeliga on võimalus taasavad dialoog ja hallata palestiinlaste ligipääsu välismaailmale või vaatame me hoopis pealt kindlasti järgnevaid repressioone? See ongi kogu küsimus. Peale ELi piiritoetusmissiooni hõlmab see Palestiina ühtsuse tulevikku ja rahuprotsessi, rahvusvaheliste seaduste austamist ja Euroopa Liidu mainet. Oma fraktsiooni nimel tahaksin edastada hr Solanale väga selgesõnalise teate: taeva pärast, andke minna!

  Chris Davies, fraktsiooni ALDE nimel. – Hr president, Palestiina Seadusandlikku Nõukogu külastanud parlamendidelegatsiooni liikmena olen ma üritanud välja selgitada, miks, kui me kutsume üles jõudma lahenduseni, iisraellased meid ignoreerivad ja miks meie midagi ette ei võta. Miks, kui me kutsume üles kontrollpunkte eemaldama, iisraellased meid ignoreerivad ja meie midagi ette ei võta. Miks, kui me kutsume üles lõpetama Gaza inimeste kollektiivset karistamist, iisraellased meid ignoreerivad ja meie midagi ette ei võta.

Nii olen ma väga tänulik Marc Ottele, kes on ELi eriesindaja Lähis-Idas ja kes osales eile delegatsiooni koosolekul ja ütles, et meie poliitika – Euroopa poliitika – peab tegutsema Ameerika juhtnööride järgi.

Ainult mõne nädala eest ütles Iisraeli peaminister president Bushi kohta järgmist: „Ta ei tee midagi, millega ma ei nõustu. Ta ei toeta midagi, mille vastu ma olen. Ta ei ütle midagi, mis tema arvates teeks elu Iisraeli jaoks raskemaks.”

Nii on Ameerika poliitika Iisraeli poliitika ja meie, eurooplased mängime juhile järgnemise mängu. Pole siis ime, et meie põlgus Iisraeli tegude suhtes tundub palestiinlastele võlts. Ja pole ime, et seda ei saada edu. Selle Euroopa lähenemisviisi tõttu spondeerisime kaks aastat tagasi Palestiinas valimisi, kuid keeldusime seejärel tulemustele tähelepanu pööramast – õõnestades nii toetust oma demokraatiale kõikjal Lähis-Idas.

See lähenemisviis viis meid üleskutseni moodustada Palestiina ühtne valitsus – ja kui ühtne valitsus moodustati, keeldusime me peaministri ja poolte valitsuskabineti liikmetega rääkimast ning valitsus varises kokku.

See lähenemisviis tähendas, et me keeldume rääkimast Hamasi esindajatega Gazas, kuigi nende käes on kõnealuses piirkonnas tegelik võim. Mida oleme me oma ajaloost õppinud? Kas pole aeg, et Euroopa lõikaks läbi sidemed, mis meid pimedaks teevad ja seovad meid Ameerika ja Iisraeli ühepoolse poliitika külge? Kas pole meil aeg sõltumatult kõneleda ja visioonidele tuginedes tegutseda?

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Hr president, hr Solana, volinik, terve rahva pantvangiks võtmine ei ole õnnestunud. See on õppetund teisest ajastust, mis ei toimi, kuid kõige hullem on see, et olukord on halvenenud nii poliitiliselt kui inimõiguste osas. Peame seega endile küsimusi esitama. Hamasi ja seega ka Gaza isoleerimise poliitika on läbi kukkunud. Hamas on praegu populaarsem kui kunagi varem. Väga veider: hr Solana ja volinik ütlesid, et palestiinlased peavad uuesti saavutama kontrolli piiride üle, kuid kuidas saab Palestiina omavalitsus uuesti Gazas võimu saavutada? Läänekaldal ei ole kindlat piiri. See on üks probleem. Teine probleem seisneb Gaza piirides. Lisaks sellele eksisteerib kokkulepe Egiptuse ja Iisraeli vahel, mille alusel ei või Siinais asuvad egiptlased olla relvastatud. See leping sõlmiti 20 aastat tagasi rahulepinguga. Isegi kui egiptlased tahaksid Siinais terroriste takistada ei ole neil lubatud seda teha. Olukord on seega täiesti pöörane ja tõsi on see, et selles pöörases olukorras peame me vastutama. Meie esimeseks kohustuseks on tagada Gaza inimestele võimalus elada ja selle nimel peame pidama läbirääkimisi Gaza administratiivvõimu esindajatega. Me ei saa öelda „Me tahame anda neile süüa ja juua, tahame anda neile ravimeid, aga me ei taha rääkida nendega, kelle võimuses on ravimite inimesteni toimetamine”.

Teiseks tuleb öelda, et palestiinlased usuvad rahusse, kui rahu neile midagi annab. Läänekaldal ei ole hetkel toimunud piiride või liikumisvabaduse osas mingit edasiminekut. Rahu on konkreetne, mitte abstraktne. Praeguses olukorras ei lõpe rakettide tulistamine ja kui oluline on Iisraeli julgeolek, peame me seega talle ütlema: „Blokaad muudab palestiinlaste elu võimatuks ja see ohustab Iisraeli julgeolekut”. Selline on tõde. Samuti peame ütlema hr Bushile: „Teid siin enam igatahes mõne kuu pärast ei ole. Nii et pidage suu ja jätke poliitika tegemine inimeste hooleks, kes olukorda paremini tunnevad”. Ükskõik, kas Iisraeli poliitika järgib Ameerika oma või on see vastupidi, nad mõlemad on läbi kukkunud ja meie ei saa neid toetada. Seega ei piisa vaid sellest, et Euroopa Liit ütleks „Andke minna!”, see peab ütlema „Andke minna ja õiges suunas, rääkige juhtivate isikutega ja rääkige Iisraeli juhtidega”. EL peab ütlema, et meie solidaarsus Iisraeliga ei tähendab, et me jätkame selle täiesti ennasthävitava poliitika toetamist.

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Hr president, hr Solana, volinik, Gaza kangelased on taas tõendanud, et ükski tugevdatud müür ei suuda vangistada humaansuse vaba hinge ja et ükski vägivalla vorm ei suuda maha murda elu. Tsiteerin kõnet, mille pidas Gaza väravate ees eelmisel laupäeval Iisraeli rahu eestkõneleja ja Sahharovi auhinna võitja Nurit Peled, kes oli seal koos teiste Palestiina ja Iisraeli meeleavaldajatega.

On võimatu mitte mõista emotsioone, mida tundis see ema Courage nende inimeste pilgu all, keda on talumatult rõhutud ja alandatud, kes tungisid läbi Iisraeli kehtestatud blokaadi ja hingasid viimaks vaba õhku, ning neil oli aega leida lastele piima, perele toitu ja veidi õnne oma moraali tugevdamiseks.

Mis saab edasi? Me kõik näeme kaheosalist ohtu, mis terendab Iisraeli juhtide poolt. Esiteks kavatsus kasutada jõudu selle väikese vaba pinna blokeerimiseks või selle uuesti sulgemiseks. Teine oht on üldisem: saada lahti Gazat okupeeriva võimu vastutusest ja anda see vastutus üle Egiptusele.

Kui nõukogu 28. jaanuari avalduse tõestel sõnadel on mingigi tegelik tähendus, peab Euroopa Liit olema nõus Iisraeli võimudele suurema surve avaldamisega kui tavapärased piinarikkad läbi lillede ütlemised, seda otseselt ja nelikus, tunnustamaks põhimõtet, mille alusel avataks alaliselt transiidipunktid Palestiina omavalitsuse vastutusel ning Euroopa Liidu ja Araabia Liiga toetusel. Kui Palestiina omavalitsus jäetakse jätkuvalt ilma võimalustest tagada oma rahvale pisutki lootust tuleviku osas ja vajaliku rahvusliku Palestiina leppimise suunas töötamise osas, tähendaks see halvima võimaliku stsenaariumiga leppimist. Ma kardan, et hetkel oleme kiirel sammul sinnapoole teel.

Me kõik teame, et vaja oleks tõuget avalikult üldsuselt Gazas ja läänekaldal, sealhulgas Ida-Jeruusalemmas. Seda tõuget ei anna kurnatud ja häbistatud Ameerika president. Euroopa on see, kes peab tegutsema.

  Charles Tannock (PPE-DE). – Hr president, Gazas toimuv on inimtragöödia ja keegi meist siin ei saa süüdistada paljukannatanud Palestiina kodanikke selles, et nad murravad Rafahi piiriületuspunktis olevast lõhest läbi, et Egiptusest kaupa osta.

ELis keelustatud terroristlik organisatsioon Hamas kontrollib siiski julmalt kõnealust territooriumi ja Gaza kodanikke ning Hamas on minu arvates jätkanud juhuslike sõjakurjategudega, heites Iisraeli tsiviilelanikele Qassami rakette, kaasa arvatud hiljuti ka nende pikamaaversioone Ashkelonile. See tähendab, et Iisraeli ei saa süüdistada majandusliku blokaadi säilitamises, lubades läbi vaid olulise tähtsusega humanitaarabi.

Mul on kahju, hr Davies, hr Cohn-Bendit: kui Hamas peatab raketid, lõpetab Iisrael blokaadi – nii lihtne see ongi.

  Ioan Mircea Paşcu (PSE). – Hr president, Gaza eraldamine Läänekaldast komplitseerib ühelt poolt veelgi juba niigi keerulist olukorda, teisest küljest aga lihtsustab seda.

Lubage mul seda viimast väidet selgitada. Esiteks lihtsustas see dialoogi Iisraeli ja Palestiina võimude vahel Läänekaldal. Teiseks võimaldas see selget ligipääsu islami radikaalsele sõjalisele aktiivsusele, sest ühes küljes on meil Hamasi radikaalsed juhid ja ülejäänud rahvastik ning siin ei ole saladuseks, keda me toetama peame.

Kolmandaks ja sellest tulenevalt, võrrandi kahe teguri asemel (üks väga selge – Iisrael, teine, palestiinlased, veidi ähmane) on meil nüüd kolm selgelt piiritletavat tegurit – Gaza kaasa arvatud – võrrandis, mille tegurite vahel asub kordusmärk, mis tähendab, et kui üks teguritest võrdub nulliga, on ka tulemuseks null.

  David Hammerstein (Verts/ALE). – (ES) Hr president, mul on vaid mõned väga konkreetsed küsimused: kuidas saame me minna tagasi ELi piiritoetusmissiooni juurde Rafahi piiriületuspunktis, arvestades eelmise olukorra ebakindlust? Tegemist on relvastamata Euroopa vägedega! Kui tulistatakse kasvõi üks lask, kui tekib olukord, kus julgeolekusse tekib kasvõi üks mõra, kas kõik politseinikud pöörduvad siis tagasi oma hotelli Ashkelonis?

Kuidas saame me pidada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks palestiinlaste, Egiptuse ja Iisraeliga, et antud olukorda muuta? Kui see meil ei õnnestu, ei ole eriti mõtet eelmise olukorra juurde naasmiseks, just nagu pr Ferrero-Waldner ütles. Vajame olukorda, mis oleks kindlustatud ebakindluse vastu.

Järgmiseks, kuidas saame me liikuda rahu suunas, kui me Gaza sektoris toimuvaga ei tegele? Napoli edu libises Gaza olukorrast üle ja minu arvates ei tohi sellist suhtumist säilitada: Palestiina võimudel ei ole võimalik eksisteerida, kui nad on suutelised taluma Gaza ebakindlusega ajal, mil ei valitse rahu.

Lõpuks tahaksin küsida keskmise tähtajaga lahenduste kohta Gaza vee ja energiaga varustamisel. Kas poleks võimalik esitada lahendusi Gaza ja Egiptuse vahelises piirivööndis sarnaselt ettepanekuga rajada veemagestamistehased ja energiat tootvad jaamad?

  Luisa Morgantini (GUE/NGL). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, eile suri Gazas Shifa haiglas üks laps ja Gaza haiglas on 80 surnut, kuna neil ei olnud võimalik minna Iisraeli ravi saama. Täna langetas Iisraeli kohus kütusevarude blokeerimise ja vähendamise asjas otsuse valitsuse, s.o Baraki kasuks. Selline on hetkeolukord.

Hr Solana küsis: mida saame meie, eurooplased, teha? Volinik ütles, et peaksime olukorda muutma. Tõde võib olukorda muuta. Muutus seisneb julguses mitte ainult öelda: ma tean, et teil lasub üüratu kohustus, et te teete pidevalt tööd, et te kannatate koos meiega palestiinlaste ja iisraeli inimeste kannatusi nähes, kuid, taeva pärast, samuti on olemas vajadus midagi teha! Peame ütlema Iisraeli valitsusele konkreetselt, et kui see soovib aidata Salam Fayyadi ja Mahmoud Abbasi, peaks see lisaks blokaadi lõpetamisele Gazas lõpetama ka noorte poiste tapmise nagu juhtus eile Petlemmas, ning peaks lõpetama palestiinlaste sulgemise Läänekaldal asuvasse getosse.

Asi ei ole ainult Gazas. Gaza on saanud domineerivaks, kuid okupatsioon jätkub iga päev. Rahu on oluline kõigi jaoks, nii palestiinlastele kui iisraellastele. Me peame blokeerima…

(President katkestab esineja)

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Hr president, hea, et meil on võimalik pidada seda arutelu nii ruttu pärast Gaza sektori kohutavaid sündmusi. Samuti on hea, et parlamendil on võimalus visandada oma seisukoht hr Solanale ja pr Ferrero-Waldnerile. Samal ajal on oluline ka see, et me kasutaksime seda võimalust ja saaksime asja kohta rohkem teada. Hr Cohn-Bendit ütles, et ei piisa vaid toidu jagamisest ning vajalik on ka arutelu. Meie käsutuses on nüüd uued mehhanismid nagu näiteks Pegasuse programm, mis soodustab tulemuslikumat dialoogi ja koostööd. Võib-olla saab volinik meile nende kohta rohkem teavet anda.

  Frieda Brepoels (PPE-DE). – (NL) Hr president, hr Solana, volinik, nõustun kõigiti kolleegidega, kes ütlesid, et möödas on see aeg, mil vaid väljendasime muret Gaza dramaatiliste sündmuste ja humanitaarolukorra üle, ning et ainult raha andmisest ei piisa.

Vastupidi, arvan, et olukorda Gaza ja blokaadi tuleb vaadelda üldise Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti kontekstis. Palestiinlased loodavad selgelt, et EL jõuab lõpuks mingite tulemusteni. Minevikus on antud palju lubadusi, kuid me näeme, et tegelikult ei õnnestu ELil, Annapolise konverentsil kokkulepitu teostamisel ega ÜROs tegutseda aktiivse vahendajana. Minu arvates on see vastuvõetamatu ja EL ei saa enam lubada, et teda kõrvutataks Ameerika Ühendriikidega, vaid peab võtma sõltumatu seisukoha.

  Bairbre de Brún, (GUE/NGL). – (GA) Hr president, ma olen kuulanud tähelepanelikult volinik Ferrero-Waldnerit, kuid ma ei arva, et on piisavalt hea rääkida kaasaaitamisest või julgustamisest, kui Iisraeli valitsus järgib sellist poliitikat, mida me oleme näinud Gaza ja Egiptuse piiril. Euroopa institutsioonid peavad tegutsema, nad peavad astuma Iisraeli valitsuse vastu ja ütlema valjult ja selgelt, et nad on vastu ebainimlikule blokaadile, mis lämmatab elu Gaza sektoris. Selline poliitika on ülimalt julm ja kahjulik Iisraeli okupatsiooni all olevale elanikkonnale. Sellist laadi tegevus ei ole 21. sajandil õigustatud.

Iisraeli poolt on silmakirjalik väita, et nad kaitsevad end, kui tavalised palestiinlased püüavad saavutada vaba elu kannatustest, mis on neile osaks langenud. Me peame tegutsema, selle asemel et veeta päevi, nädalaid ja kuid pelgalt rääkides.

  Rodi Kratsa-Tsagaropoulou (PPE-DE). – (EL) Hr president, Gaza sündmused on traagilised ja kõik mu kolleegid on väljendanud oma vapustust. Need sündmused on kahetsusväärsed ka Euroopa Liidu jaoks. Meid mitte ainult ei valda poliitiline nõrkus, aga ma ei tea ka, kuidas me saame austada oma kohustusi tõhusasse finantsabisse ja humanitaarabisse panustamisel. Ajutine rahvusvaheline mehhanism on asendumas PEGASEga ja me investeerime inimressurssidesse, mehhanismidesse ja ühenduse vahenditesse.

Küsimus seisneb selles, kuidas saame me praegusel hetkel edu saavutada.

On teil uudiseid, volinik? Kas humanitaarabi jõuab Gazasse? Kas eksisteerib koostöö Iisraeliga, isegi kui see toimub vaid selles küsimuses? Kas Palestiina omavalitsus saab kuidagi aidata kaasa tee silumisele ja humanitaarabi osutamise hõlbustamisele? Loogiliselt võttes tuleks PEGASE mehhanismi juba homme rakendada. Teie talitused on investeerinud üksikasjadesse, kavandamisse ja inimressurssidesse. Kuidas saame me täita oma eesmärgi selle visiooni ja nende ressursside osas, volinik?

  Kyriacos Triantaphyllides (GUE/NGL). – (EL) Hr president, olukord Gazas nõuab Iisraeli blokaadi kohest lõpetamist. Gaza inimestele tuleb osutada abi esmaste vajaduste rahuldamisel. Araabia Liiga, Euroopa Liit ja isegi Iisrael peavad hõlbustama suhtlust Fatahi ja Hamasi vahel, et saavutada ühtsust Palestiina rahva seas nagu siis, kui võimul oli rahvusliku ühtsuse valitsus. Selleks tuleb kõik Hamasi liikmetest Palestiina valitud esindajad vabastada Iisraeli vanglatest. Luua tuleb sobivad tingimused üldvalimiste korraldamiseks. Nii Euroopa Liit kui Ameerika Ühendriigid peavad selgelt pühenduma valmistulemuste austamisele, ükskõik millised need ka ei oleks.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − (DE) Lubage mul lühidalt korrata oma seisukohta sellest tõeliselt okkalises küsimuses, mida me arutasime uuesti pikalt esmaspäeval üldasjade ja välissuhete nõukogus. Pean ütlema, kuigi see on niigi selge, et me ei piirdu selle aruteluga: koos Ameerika Ühendriikide, palestiinlaste ja iisraellastega ning muidugi ka ÜRO ja Venemaaga neliku raamistikus on Euroopa Liidul olnud oma osa ühise strateegia vastuvõtmisel.

Viitasin enne, kuigi väga lühidalt seoses Annapolisega strateegia ühele aspektile, nimelt kahepoolsele läbirääkimisprotsessile president Abbasi ja peaminister Olmerti vahel. Teine aspekt, mis puudutab rohkem minu tööd komisjonis, on püüe teha uusi edusamme, mis aitaks kaasa inimeste arengule, ja ma olen täiesti teadlik selle ülesande suurusest. Olen alati olnud teravalt teadlik kõigist raskustest, kuid loomulikult tahtsime teha aitamiseks kõik, mis võimalik ja sellele seisukohale me ka jääme. Sel põhjusel on meie poliitikaks toetada hr Abbasi tema püüdlustes saavutada rahu läbirääkimiste teel eesmärgiga kasutada seda rahu lepituse saavutamiseks Hamasiga. Selline oli strateegia peamine eesmärk.

Kavatseme ikkagi toetada ka edasisi kohtumisi. Viimaste päevade jooksul leidis aset hr Olmerti ja hr Abbasi kohtumine. Me teame, et selle tulemused ei olnud eriti sisukad, kuid see on mõistetav, kuna kõiki kohtumisi varjutab hetkel see äärmiselt ohtlik olukord. Peame siiski jätkama antud lähenemisviisiga. Meil on veel vahendeid mõne ukse avamiseks enne järgmist kohtumist Moskvas, kui abistame mõlemat osapoolt.

Selline on mündi üks külg. Teine külg kujutab endast humanitaarset ja majanduslikku vaatenurka. Selles osas tahaksin neile, kes võib-olla ei ole mu avaldust lugenud, öelda järgmist: 21. jaanuaril esitasin ma väga selge seisukohaga avalduse olukorra kohta Gazas, kuna ka mina mõistsin, et asjad on lihtsalt liiga kaugele arenenud. Koos teiste välisministrite ja rahvusvaheliste organisatsioonide avaldustega on see aidanud olukorda parendada. Blokaad ei ole veel muidugi täielikult lõppenud, kuid olukord on märkimisväärselt paranenud. Samuti, humanitaarse poole pealt – ja siin on vastus ka teie küsimusele pr Kratsa-Tsagaropoulou –, paljud saadetised jõuavad nüüd lõpuks ka Gazasse kohale.

Teame siiski, et sellest ei piisa. Ja mina isiklikult olen teadlik asjaolust, hr Cohn-Bendit, et me seisame silmitsi äärmiselt hirmuäratava ülesandega. Teil on täiesti õigus öelda, et tegemist on väga keerulise olukorraga; kõrge esindaja on sellest teadlik ja ta võtab ka võib-olla sel teemal sõna. Vaatamata sellele jätkame hetkel üldise strateegiaga, mille me oleme koos määratlenud ja mida me kavatseme koos rakendada, ning meil ei ole muud võimalust, kui et rõhuda piiri avamisele, mida Salam Fayyad ise, nagu te teate, peab väga oluliseks sammuks.

Lubage mul öelda vaid mõned sõnad koostatud mehhanismi kohta, mis alustab tööd tegelikult kahe päeva pärast, 1. veebruaril. See on alaline mehhanism, mitte nagu eelmine, ajutine rahvusvaheline mehhanism TIM, mida pidime laiendama. Mõjuval põhjusel loodi uus mehhanism koostöös Palestiina omavalitsusega. Tegime antud projekti raames tihedat koostööd hr Fayyadiga, nii et tulemus vastaks tema nõuetele Palestiina majanduse ja loomulikult ka selle infrastruktuuri arengu ja edusammude osas.

See peaks olema Euroopa ühine pingutus ja seda selles mõttes, et antud mehhanismi – rahastamismehhanismi – saavad lisaks meile kasutada ka liikmesriigid. Asja mõte on tõesti selles, et mõned rahvusvahelised organisatsioonid ja väljaspool Euroopat asuvad riigid peaksid samuti kõnealusest mehhanismist kasu saama. Nagu ajutine rahvusvaheline mehhanism (TIM), pakub ka see mehhanism täielikku kontrolli ja järelevalvet, kuna loomulikult tahame me järgida kõiki läbipaistvuse kriteeriume ja mehhanism on loodud kas otsese eelarvelise abi osutamiseks, abi suunamiseks pagulasi toetava ÜRO abiorganisatsiooni ja muude organisatsioonide kaudu või meie projektide rahastamiseks. Olen siiski teadlik, et kõnealune küsimus on hetkel teisejärguline suurte poliitiliste küsimuste kõrval, nimelt selle kõrval, mida me saame teha hetkeolukorra parandamiseks. Olen muidugi probleemiga täielikult kursis, kuid hetkel on see parim vastus, mille teile anda saan.

  Javier Solana, ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Hr president, olen kõike öeldut hoolikalt kuulanud. Võiksin öelda sama ja öelda seda samade emotsioonide ja tunnetega, kuna meie tunded on samad.

Aga te ütlete, et me peame tegutsema, mitte rääkima. Kas te arvate, et tegutsemine muudab meie poliitikat täna 180 kraadi võrra? Tõtt öelda ei ole ma kindel, kas see on mõistlik lähenemisviis.

Mis on viimaste päevade jooksul lisaks humanitaardraamale juhtunud? Me võime rääkida tunde ja oma tundeid väljendada, sest meie tunded on samad, mis teilgi – vähemalt minu tunded on – ja ma olen kindel, et komisjoniliikmega on samuti.

Nädala alguses, ainult mõned tunnid pärast pingelise olukorra puhkemist, kohtus Araabia Liiga. Nad võtsid vastu otsuse, mida toetas esmaspäeval üldasjade ja välissuhete nõukogu, ning mida me üritame lähitundidel rakendada pärast täna hommikul toimuvat kohtumist Palestiina võimude ja Egiptuse vahel. See kohtumine toimub praegu ja jätkub öösel ning tõenäoliselt ka homme või ülehomme, kuni nad on jõudnud punkti, kus meist võib tõesti kasu olla.

Aga ma arvan, et üks kuu pärast Pariisi konverentsi, poolteist kuud pärast Annapolise konverentsi, kui kõik araabiamaad on hõivatud, kui teistel riikidel on esimest korda konstruktiivne roll, siis arvan ma, et me peame suunduma selles suunas. Ei oleks tõsiseltvõetav, kui me oma osa üksi mängiksime. Peame mängima koos kõigi oma partneritega. Mis piiridesse puutub, siis me toetame – ja selles osas on nõukogu järeldused väga selged – Araabia Liiga pühapäevast resolutsiooni, ja seda tõendati esmaspäeval. Me jälgime kolmapäeval ja neljapäeval toimuvaid arutelusid.

Ma arvan, et see on tegutsemine, kuid ma ei tea, mida ma teha saan. On teine lugu, kui ütlete mulle

(FR) „andke minna ja õiges suunas“. See tähendab, et hetkel liigume vales suunas.

(Hr Cohn-Benditi sekkumine: „...tundmatus suunas...“)

Hr president, usun, et kui hr Cohn-Bendit,

ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaparlamendi lugupeetud liige, ütleb, et Euroopa Liidu strateegia on täna „inconnue“, je ne comprends rien. Võite öelda, mida soovite. Võite öelda, et Euroopa Liidu strateegia täna, pärast Annapolist, pärast Pariisi konverentsi juhtimist, pärast Araabia Liiga toetamist, on „inconnue“, võite öelda muid asju, aga mina ei arva, et „inconnue“ oleks püsiv. Teile ei pruugi see meeldida –

(Vastulause)

Te ei pruugi nõustuda, kuid on väga raske öelda, et seda ei teata. Ma jagan paljusid tundeid, mida te väga kõnekalt väljendanud olete. Ja ma võin öelda, et teil on ja meil on lähipäevadel ja –tundidel kohustused, millega me tegeleme. Kas meil õnnestub olukorrale lahendus leida? Ma ei tea. Teie ei tea. Aga te võite olla kindlad, et me üritame, ja et me üritame toetada hr Fayyadi, sest tema on kogu selle aja olnud meie vestluskaaslane. Ta eesmärgid on head ja seetõttu ei saa me teda alt vedada. Mina ei kavatse teda alt vedada.

Seega peame jätkama tööd selles suunas. Kindlasti tuleb ette tuska tegevaid olukordi. Olukord on murettekitav. Kas me lahendame kõik probleemid? Ma ei tea. Aga me paneme sellesse kogu oma energia ja tahte.

Ma jagan kõiki siin väljendatud tundmusi. Ma ei ütleks, et mu tunded on sügavamad, kuid need on vähemalt sama sügavad kui teie omad, mu sõbrad, sest me oleme ühel poolel, me oleme selles lahingus juba pikka aega koos võidelnud. Seega ei ole tundmustel vahet ja me peame oma tegevust jätkama.

Ma arvan, et peame selles suunas liikuma. Luban teile, et lähen sinna. Ma püüan kohtuda egiptlastega, saudidega, kõigiga – ameeriklaste, venelaste, kõigiga – et näha, kas me suudame leiutada midagi, mis ei oleks sama. See peab olema midagi kollektiivselt erinevat. Vastasel korral ei usu ma, et me tulemusi saavutame.

Te võite öelda, et ei ole mitme aasta jooksul tulemusi näinud. Alates 1967. aastast ei ole me kollektiivselt, rahvusvahelise üldsusena tulemusi saavutanud. See vastab tõele. See on meie vastutus. Aga ma ei arva, et saame probleemi homme lahendada, võttes praegu vastu otsuse, mis erineb nõukogu poolt esmaspäeval vastu võetud otsusest.

Nüüd on meil olemas esmaspäeval Euroopa Nõukogult saadud struktuur ja me peame proovima seda rakendada. Tulen hea meelega tagasi, vestlen teiega ja selgitan üksikasjalikult, nagu me siingi praegu seda teeme, meie tegude tagajärgi.

Aga palun ärge arvake, et meie tunded ei ole samad, mis teil. Need on samad. Meil on kogemusi kõnealuse olukorraga ja me ei saa rohkem öelda. Mis tegutsemisse puutub, siis võite olla kindlad, et me teeme kõik, mis meie võimuses.

  President. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub veebruari osaistungjärgu ajal.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Alessandro Battilocchio (PSE), kirjalikult. – (IT) Aitäh, hr president. See parlament on korduvalt pidanud pikki arutelusid Iisraeli-Palestiina küsimuses. Peaksime aga aru saama, et objektiivsest seisukohast on Euroopa Liidu osa selle küsimuse käsitlemisel siiani olnud üpris tähtsusetu: nii palju teadaandeid, avaldusi plaanide kohta, ettepanekuid ja dokumente, kuid tegelikult väga vähe järjepidevust, kui asi puutub tegutsemisse. Külastasin hiljuti Palestiinat ja nägin seal nende inimeste kannatusi, illusioonide purunemist ja alla andmist, kes on väsinud aastast aastasse murtud lubaduste nägemisest: olukord on halvenemas ja eksisteerib tõsine oht, et Palestiina alad lähevad Hamasi ekstremistide kätte. Õhk, mida seal hingatakse, on raske ning vägivald näib pea vältimatuna. Just praegu on aeg tõesti otsa saamas: kas Euroopa leiab endas jõudu ja võimalusi selle olukorra muutmiseks või peame me kõik kandma vastutust selle eest, et ei teinud piisavalt halvima ärahoidmiseks.

  Tunne Kelam (PPE-DE), kirjalikult. – Nagu mu kolleeg Michael Gahler on öelnud järgib kehtiv resolutsioon kuue võimu tegevust Iraanile surve avaldamisel.

Minu arvates seisneb praktiline probleem selles, kuidas näeb antud resolutsiooni Iraani režiim. Olukorras, kus suured mängijad rahvusvahelises poliitikas ei taha või ei ole võimelised kokku leppima Iraanile tõsiste sanktsioonide määramise osas, eksisteerib väike võimalus, et resolutsioon midagi muudaks.

On siiski üks, veel järeleproovimata võimalus mõju avaldamiseks.

Selleks on võimaluse andmine Iraani opositsioonile, lõpetades selle poliitilise takistamise ELi valitsuste poolt. Euroopa esimese astme kohus otsustas 2006. aasta detsembris ja Suurbritannia kohtud eelmise aasta novembris, et ei ole mingit põhjust sel moel Iraani opositsiooni isoleerimiseks. Iraani opositsioonile vabade käte andmine rahumeelseks tegevuseks annab ELile mitte ainult tõhusa abivahendi mullade režiimi mõjutamisel, vaid avab ka kolmanda ja realistlikuma võimaluse ühelt poolt soovitava diplomaatia, teisalt USA-tüüpi sõjalise sekkumise näol.

Kui meil on tõsine kavatsus Iraanis positiivne muutus läbi viia, anname siis sellele kolmandale variandile võimaluse.

18. USA raketitõrjesüsteem (arutelu)

  President. − Päevakorra järgmine punkt käsitleb nõukogu ja komisjoni avaldust USA raketitõrjesüsteemi kohta.

  Janez Lenarčič, eesistuja. − (SL) Nõukogu ei arutanud USA raketitõrjesüsteemi rakendamist Euroopa Liidu territooriumil. Seega on mul kahju, et ma ei saa antud küsimuses esitada nõukogu seisukohta, kuid ma tahaksin teile meenutada, et otsuse langetamine relvastatud vägede või sõjavarustuse paigutamise kohta kuulub täielikult liikmesriikide enda pädevusse. Sel põhjusel langetavad liikmesriigid sellistes küsimustes otsuseid sõltumatult.

Lubage ma täpsustan: siiani ei ole Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel toimunud mingeid kõnelusi raketitõrjesüsteemi paigaldamise osas. Samuti pole kumbki osapool kavandanud võimalikku koostööd antud valdkonnas. Euroopa Liidu Nõukogul ei olnud seega kavas kõnealust teemat arutada, ei Ameerika Ühendriikide ega NATOga. Nagu me teame, tehakse raketitõrje osas koostööd nii NATO siseselt kui NATO ja Venemaa Föderatsiooni Nõukogus.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Hr president, teen täna väga lühidalt, kuna komisjon ei ole antud küsimuses väga pädev.

Aga lubage mul öelda, et suhtlusel Ameerika Ühendriikide, Venemaa ja ELi liikmesriikide vahel turbe- ja kaitsevaldkonnas on nende tähtsate partnerlussuhete seisukohast laialdasem mõju. See on selge. Seega loodame me, kuigi, nagu ma ütlesin, ei ole me antud küsimuses väga pädevad ega oma vastutust, et leitakse tasakaalustatud lahendus, mis lõpuks kõiki rahuldab.

Oleme algusest saadik tervitanud kõrgemal astmel peetavaid vestlusi, mis algasid Moskvas eelmise aasta oktoobris ja millele järgnesid ekspertide kohtumised. Ja hiljutises otseses dialoogis Moskva ja Varssavi vahel näeme me võimalust vastavate seisukohtade selgitamiseks riikliku suveräänsuse küsimuses.

Kokkuvõtteks arvan ma, et ükskõik, millisel foorumil antud küsimusi käsitletakse, kas NATOs või OSCEs, tähtis on see, et Euroopa turbestruktuuri tulevikku puudutavate otsuse langetamisse tuleks kaasata ka Euroopa Liit.

  Karl von Wogau, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Hr president, daamid ja härrad, kui meie siin Euroopas räägime raketitõrjest, keerleb jutt tavaliselt USA plaanide ümber paigutada tõrjesüsteemid Poola ja Tšehhi Vabariiki. Paljud inimesed ei tea, et need on vaid juba olemasoleva süsteemi pikendused, mille eesmärgiks on kaitsta Ameerika Ühendriike. Meie Euroopa Parlamendis peame aga eelkõige keskenduma mõjule, mida see avaldab Euroopa julgeolekule. Nagu me teame, on USA oma raketitõrjesüsteemile kulutanud juba enam kui 100 miljardit dollarit ja investeerib veel kümme miljardit aastas süsteemi arendamisse. Siiski paikneb USA potentsiaalsetest ohuallikatest palju kaugemal kui meie siin Euroopas. Hetkeolukord on selline, nagu kulutaks Luxembourg raha tammide ehitamisele, kuid Madalmaad ei näe mingit põhjust samuti toimimiseks.

Peame endilt küsima, kas oht ka tegelikult eksisteerib ja juhul, kui see nii on, ka seda, kas peame sellele reageerima. Hr Solana arutelu, mida just kuulsime, näitab, et olukord Iraanis tekitab jätkuvalt muret. Oleme teadlikud ka ohust, mis võib tekkida ebastabiilsest olukorrast Pakistanis.

Meie julgeoleku- ja kaitse allkomisjonis oleme intensiivselt suhelnud USA esindajatega, nende hulgas raketitõrjeagentuuri direktori kindralleitnant Henry Oberingiga. Nendest kõnelustest selgus, et USA süsteem oleks teoreetiliselt võimeline kaitsma Euroopa piirkondi, kuid mitte tervet kontinenti. Eriti ei saaks see kaitsta Küprost, Maltat, Kreeka teatud piirkondi, Rumeeniat, Bulgaariat või Lõuna-Itaaliat. Euroopa vaatenurgast aga ei saa me lubada oma kontinendi jaotamist erineva julgeolekutasemega piirkondadeks. Samuti peame selles kontekstis koos määratlema oma ühised Euroopa julgeolekuhuvid.

Praegune hinnang meenutab mulle, et hetkel ei eksisteeri ühtki foorumit, kus kõnealust küsimust arutataks ja kus määratletaks nimetatud ühiseid Euroopa julgeolekuhuvisid. See on selgelt veel üks valdkond, kus on vaja tihedat koostööd Venemaaga.

Eeldame, et NATO Bukaresti tippkohtumisel aprillis tehakse ettepanekuid ühise süsteemi osas, ning eeldame ka, et nimetatud ettepanekud võtaksid vajalikul määral arvesse Euroopa konkreetseid julgeolekuhuvisid.

  Jan Marinus Wiersma, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Hr president, me ei arutle sel teemal esimest korda; samuti ei ole see esimene kord, mil saame nõukogult samad vastused, milles see teatab, et ei ole antud küsimuses nii pädev nagu komisjon, kuigi – ja ma pean volinikku selle eest tänama – ta ütles lõpus, et asju tuleb Euroopa Liidus teisiti korraldada.

Kui juhtub midagi, mis mõjutab kõigi eurooplaste julgeolekut ja langeb hr Solana kirjeldatud julgeolekustrateegia raamidesse peame tõesti olema võimelised üksteisega sellest rääkima. Parlament on õnneks võimeline sellest rääkima. Tegemist on küsimusega, mis puudutab nii Euroopa Liidu kodanikke kui liikmesriike, nii et oleme seisukohal, et on igati kohane, et antud küsimus päevakorda võetaks.

Ma ei kavatse kommenteerida kõiki vastulauseid, mida meie fraktsioon ameeriklaste välja mõeldud kava osas juba esitanud on. Meie meelest on vale, et kahepoolsed läbirääkimised toimuvad kahe NATO liikmesriigiga, mis – juhuslikult või mitte – on ka Euroopa Liidu liikmesriigid, ning see mõjutab suhteid Venemaaga ja ka Euroopa Liidu suhteid Venemaaga. Samuti on vale, et süsteemi töötatakse välja ühepoolselt, mis sest, et NATO-siseselt, ning et ei ole täpselt selgitatud, miks nimetatud süsteem vajalik on, kas see toimib ja kas selleks kulub ehk liiga palju raha.

Poolas on hetkel käimas huvitav arutelu, mille uus valitsus on öelnud, et valitsus võib teha ettevalmistusi süsteemi osas koostöö tegemiseks, kuid seda seetõttu, et nii soovivad ameeriklased ja et kaalul on Ameerika, mitte Poola julgeolek. Lõppude lõpuks on süsteem Poola julgeolekule pigem ohtlik kui kasulik. Seetõttu paluvad ka poolakad rohkem abi näiteks Poola armee õhutõrje edendamisel, tekitades teatud võidurelvastumise olukorra.

Seega on huvitav, et Poolas on alanud arutelu teemal, kas süsteem on kasulik või vajalik ja et Poola uuel peaministril või vähemalt Poola välisministril on olnud julgust Venemaaga sel teemal kõneleda. Me toetame seda kõigiti.

Olukorda on üsna teistsugune Tšehhi Vabariigis, kus meile jääb mulje, et süsteem ja Tšehhi panus sellesse surutakse läbi vastupidiselt rahva tahtele, kuna minu arvates on 70 % tšehhidest süsteemi arendamise vastu. Seega kardan ma, et käimas on tegevus otsuste langetamiseks käesoleval aastal, et sõlmida lepingud Poolaga ja Tšehhi Vabariigiga enne, kui uus administratsioon – loodetavasti – USAs võimule saab. Teame, et demokraadid on õhutõrjesüsteemi arendamise suhtes üsna skeptilised.

Igal juhul loodame, et nõukogus leiab aset arutelu ja me rõhutame, et antud küsimusse tuleks suhtuda väga tõsiselt. Kui see läbi läheb, mõjutab see kindlasti meie juba niigi keerulisi suhteid Venemaaga. Üldsus on ärevil. Tegemist on uue võidurelvastumisega ja on mitu küsimust, millest Euroopa Parlament meie meelest lihtsalt peab kõnelema. Oleme seda teinud varem ja peaksime seda tegema ka tulevikus.

Arvan, et meie põhiülesandeks on vaadata, kas tegemist on uue võidurelvastumise algusega, kas see tõesti parendab julgeolekut ja kas see tõesti aitab meil võidelda paariariikidega. Ma ei ole ikka veel veendunud, et iraanlased on võimelised rakette tulistama nii kiiresti, kui ameeriklased väidavad. See on veel üks punkt, mille osas oleme saanud vastukäivat teavet. Seega ma loodan, et saame antud küsimuses arutelu siin parlamendis jätkata ja samuti jälgida Tšehhi Vabariigis ja Poolas toimuvat. Minu fraktsioon on jätkuvalt süsteemi vastu.

  Anneli Jäätteenmäki, fraktsiooni ALDE nimel. – (FI) Hr president, suurim oht humaansusele ei ole tuumarelvade levik teistesse riikidesse. Tegelik probleem seisneb tuumarelvade olemasolus üldiselt. Ainus eetiline ja alaline võimalus meie lähenemisviisis raketitõrjesüsteemide ja teiste tuumarelvasüsteemide osas on lõpetada nende kasutamine. EL peaks samuti pühenduma uute lepingute sõlmimisele, mis kontrolliksid relvastumist ja oleksid proaktiivsed oma püüdlustes algatada desarmeerimisprotsessi.

Ameerika raketitõrjesüsteem suurendaks tuumasõja ohtu. Poolasse ja Tšehhi Vabariiki kavandatud tuumakilp tugineb eeldusele, et tuumasõda on võimalik võita. USA rakendatav raketitõrje erineb radikaalselt USA eelnevast tõrjuvast poliitikast, kuna selle eesmärgiks oli takistada üht riiki teisele kätte maksmast. Tuumarelvastumise kunagine tõrjuv mõju ei ole seega enam päevakorral. Seega kaob hirmu tasakaal. Seetõttu tekitab USA raketitõrjesüsteem Poolas ja Tšehhi Vabariigis suurt muret kogu Euroopa ja selle liikmesriikide jaoks. Ja kuna asjalood on nii, on oluline, et EL peaks antud küsimuses arutelusid ja teeks oma kodanike mured teatavaks. Peaksime tõesti kaaluma ka asjaolu, kas see parandab Euroopa julgeolekut ja kaitset või lähevad asjad vastupidi ja uus süsteem tegelikult nõrgendab Euroopa julgeolekut.

  Ģirts Valdis Kristovskis, fraktsiooni UEN nimel. – (LV) Daamid ja härrad, aeg-ajalt meenutab president Putini retoorika meile võimalust, et Venemaa võib suunata oma raketid Euroopa suunas. See tõestab, et eksisteerib teatud strateegiline tasakaal USA ja Venemaa vahel. Sellist tasakaalu ei eksisteeri aga Euroopa ja Venemaa vahel. Samuti ei saa seda tagada Prantsusmaa ja Suurbritannia „tuumavihmavarjudega“. Seega usun, et on õige küsida, kuidas oleks võimalik tagada Euroopa, mitte USA ühist raketitõrjet. Kas me arutleme sel teemal vaid seetõttu, et USA hoolitseb ise oma kaitse eest? Pr Ferrero-Waldner, komisjoni ja Euroopa Liidu liikmed ei ole isegi mures sellist liiki kaitse pärast. Kas te ei arva, et on loogiline, et USA, NATO ja teatud liikmesriigid sellise asja üle koos otsustavad? Usun, et Euroopa Liit peab asuma üheselt mõistetavale seisukohale, mida tuleks siis koos NATO ja USAga rakendada. Vastasel juhul ei peaks me oma aega siin raiskama, kuna kõik otsustatakse NATOs.

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Hr president, minister, volinik, tunnistan, et tegemist on kahtlematult uue Euroopa poliitikaga. See meenutab mulle mu poega, kui ta oli nelja-aastane. Kui küsisid temalt: „Kus sa oled?“, pani ta käed näo ette ja teatas: „Ma ei ole siin“. Seda ütleb komisjon ka meile: „Me ei ole siin. Sellel ei ole meie ega Euroopaga midagi tegemist“.

(DE) Ma vabandan, aga see on täielik jama. Me peame nüüd otsustama, kas tahame Euroopa ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Meil on isegi uus kokkulepe, mis annab meile omaenda välisministri, kes vastutab ühise välis- ja julgeolekupoliitika eest ning kui meil on ühine välisminister, peame kindlasti arutama küsimusi Euroopa tasandil, mitte iseseisvate riikidena, mis arutlevad oma riigi julgeoleku üle teiste sõltumatute riikidega, või nagu hr von Wogau, kes väidab, et Euroopat ohustavad Iraan ja kes teab, mis riigid veel. Ma ei jaga seda seisukohta ja vähemalt peaksime arutama asju Euroopa tasandil. Me ei saa lihtsalt öelda, et ameeriklased on lagedale tulnud mingi mõtlematu skeemiga, et George Bush ei ole kuue kuu pärast enam ametis, nii et nad võiksid oma mõtlematu skeemi sinnapaika jätta, aga meil, eurooplastel, ei ole sellega midagi pistmist.

Oleme kogu selle raketitõrjestrateegia suhtes väga skeptiliselt meelestatud, kuid usume, et meil, eurooplastel lasub kohustus sel teemal arutleda. See ei ole otsus, mille peaksid langetama poolakad või tšehhid või üldse ühegi konkreetse rahvuse esindajad – rumeenlased ja bulgaarlased homme, sitsiillased järgmisel päeval ja nii edasi. Ei, oma julgeoleku küsimuses otsuste langetamise osas on meil ühised huvid. Nii on sätestatud lepingus, mille te olete ratifitseerinud ja mille meie kavatseme ratifitseerida, ühise välis- ja julgeolekupoliitika sätetes. Samuti peab antud küsimust käsitlema Euroopa Liit. Otsust ei tohi vastu võtta kahepoolselt Poola ja USA või Tšehhi Vabariigi ja USA vahel. See on Euroopa otsus. See on Euroopa probleem ja me peame leidma sellele Euroopa lahenduse.

  Vladimír Remek, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (CS) Daamid ja härrad, olen rõõmus, et Ameerika raketitõrjevahendite Tšehhi Vabariiki ja Poolasse, s.t Euroopa Liidu territooriumile paigutamise küsimusega tegeleb Euroopa Parlament, mis on kõige demokraatlikum institutsioon, arvestades seda, et see valitakse otse nende liidu kodanike poolt, keda antud küsimus puudutab.

Selles kontekstis tahaksin rõhutada, et mind toetavad minu kolleegid fraktsioonist GUE/NGL ja ma tuginen ka enda kui militaareksperdi kogemustele; kuid kõige olulisem on see, et mind toetab suurem osa minu kodumaa elanikest, kus 70 % elanikkonnast on Ameerika radarisüsteemi paigaldamise vastu.

Ameerika raketitõrjesüsteemi esitletakse meile kaitsva kilbina, nii et miks ei lubatud siis näiteks Tšehhi Vabariigil müüa Hiinale Tamara passiivset radariavastamissüsteemi ilma aktiivsete sõjaliste komponentideta? Toodud põhjuseks oli, et Hiina saaks sel moel eelise oma suhetes teiste riikidega. Kas siin ei ole tegemist sõnadega manipuleerimisega? Kas Tšehhi Vabariiki radari paigutamise puhul ei ole samuti tegemist kasu saamisega? Isegi võhik mõistab seda, mida sõdurid mõistsid juba ammu enne Hannibali aega: kilp sõduri käes on vahend tema mõõga paremaks ja efektiivsemaks kasutamiseks.

Räägitakse suurenenud julgeolekust, kuid kas tegemist pole just suurenevate julgeolekuohtudega? On ainult loogiline, et meist saab koheselt esimene sihtmärk võimalikelt vaenlastele. Meile öeldakse, et peaksime kuulama USA-d tõendamaks, et oleme head liitlased. Kanada ei ole samuti USA-d kuulanud: kas see muudab ta USA jaoks halvaks liitlaseks? Kas pole just nii, et Kanada on võib-olla saanud õppetunni eesmärgipärase sõjalise tegevuse õigustamisest Iraagis?

Meid üllatab Venemaa reageering. Samas, arvestades, et USA taganes ühepoolselt raketitõrjesüsteemide lepingust ja tegutseb iseenda huvides, ei ole see reageering ebaloogiline. Kas USA oli aastaid tagasi õnnelik selle üle, et Nõukogude raketid viibisid Kuubal neile nii lähedal?

Ei ole kahtlust, et USA on suurvõim ja et USA seisukohti, ettepanekuid ja nõudeid ei saa laualt lihtsalt minema pühkida. Siiski, kui me oleme tõsiselt mures suurema julgeoleku pärast, eriti Euroopas, siis on tee selleni komplitseeritum, hõlmates läbirääkimisi ja lepinguid, mitte ühepoolseid samme. See vastutus ei kuulu ainult suurtele tegutsejatele – USAle ja Venemaale –, vaid ka Euroopa Liidule.

  Jana Hybášková (PPE-DE). – (CS) 21. sajandi algul levivad laialdaselt kesk- ja kaugmaaraketiseadeldised. Kuna ei eksisteeri rahvusvahelist julgeolekurežiimi on selle takistamine kahjuks võimalik ainult efektiivse tõrje teel.

Efektiivne tõrje on ELi liikmesriikide ülim õigus. Hetkel Prahas toimuvad SOFA läbirääkimised on Tšehhi Vabariigi õiguspärane huvi. Kuna Tšehhi Vabariigi territooriumil asetsev radar tagab paljude Euroopa riikide julgeoleku ja kuna see on Tšehhi Vabariigile, aastaid okupeeritud olnud riigile, esimene võimalus aktiivselt panustada Euroopa julgeolekusse, peab Tšehhi valitsus oma tegude osas eriti vastutustundlik olema.

Raketitõrjesüsteem peab olema usaldusväärne ja kaitset pakkuv ja peab austama asjaolu, et julgeolekut ei saa osadeks jagada. Seega tervitame me teavet Bukaresti tippkohtumisest, kus peaks vastu võetama otsus täiendava LTBMD süsteemi loomise kohta. Läbirääkimiste jõudmine NATO tasandile tagab jaotamatuse põhimõtte rakendamise. Ameerika-Poola-Tšehhi-Vene läbirääkimiste eesmärgiks on selgitada, et tegemist on ainult kaitse-eesmärgil toimiva süsteemiga.

Mu viimane punkt käsitleb tõhusust. Arvestades kõike, mida me teame Iraanis novembris tehtud katsete kohta, peame taipama, et meil on ühine kohustus. Me ei tohi rikkuda oma ühise kaitse tõhusust tülitsedes selle üle, kas me end üldse kaitsma peaksime.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Lubage mul kasutada selleks üheminutiliseks kõneks mõeldud aega sellele, et paluda nõukogul ja Euroopa Liidul ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal arutleda Euroopa tasandil Ameerika raketitõrjesüsteemi teemal.

Ameerika raketitõrjesüsteemi paigaldamine Euroopasse on üle-euroopaline küsimus. See ei ole vaid tšehhide, poolakate või ameeriklaste probleem. Kaalul on Euroopa Liidu sisesed, ELi ja NATO vahelised, ELi ja USA vahelised ning ELi ja Venemaa vahelised suhted. Seega paluksin, et kõnealune küsimus lisataks nõukogu päevakorda.

Mis puutub Tšehhi Vabariiki, siis tahaksin mainida üht asjaolu: 70 % Tšehhi Vabariigi kodanikest on nimetatud süsteemi vastu. Tšehhi Vabariigi kodanikest kolmveerand soovib antud küsimuses referendumit. Tšehhi valitsus ei suhtle üldsusega; Tšehhi valitsus ei teavita Tšehhi parlamendi liikmeid, Tšehhi valitsus tegutseb Tšehhi rahva selja taga. Seda on oluline teada ja seda tuleb rõhutada Euroopa Liidu Nõukogus.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Hr president, kas ma tohiksin kõigepealt kõigile meenutada, et raketitõrjekilp ei ole ainult Poola ja Tšehhi Vabariigi probleem: see puudutab ka Suurbritanniat ja Taanit, kuna nende riikide vahendid kaasatakse samuti süsteemi. Nii et ärgem rääkigem ainult Poolast ja Tšehhi Vabariigist.

Teiseks, raketitõrjekilp ja sellega seonduvad rakendused ei ole terrorismimagnetiks. Terroristid ründavad nõrgemaid sihtmärke, mitte hästikaitstud sõjaväebaase.

Lõpetuseks kolmas punkt. Euroopa Liit ei ole sõjaline liitlane. Võib-olla on sellest kahju, kuid nii asi on ja uus leping, Lissaboni leping, ei muuda selles osas midagi. Niisiis on kaitseküsimus kas NATO vastutus või nende riikide vastutus, mis on otsustanud liiduga mitte ühineda ja soovivad end eraldiseisvalt kaitsta. Loomulikult peab NATOs toimuma arutelu selle üle, kuidas kõnealune süsteem sobiks kokku teiste süsteemidega, mida NATO-l plaanis välja töötada on. See on ülioluline. Ärgem unustagem, et 21 Euroopa Liidu liiget on ka NATO liikmesriigid.

  Milan Horáček (Verts/ALE). – (DE) Hr president, üks parematest sõjavastastest romaanidest jutustab vahvast sõdurist Švejkist ja selle on kirjutanud Jaroslav Hašek. Komisjoni ja nõukogu võetud seisukoht aga annab Švejkile silmad ette; see annab silmad ette ka Franz Kafkale ja isegi igale jaanalinnule. Me ei saa enam jätkata selle pea liiva alla peitmise poliitikaga. Peame seda küsimust isekeskis Euroopa Parlamendis arutama, kuid peame seda ka loomulikult arutama NATO liikmetega. Peame sellest rääkima tšehhide, poolakate ja venelastega. See on olulise tähtsusega tegevus, mida tuleb läbi viia üle-euroopalisel tasandil.

  Tobias Pflüger (GUE/NGL). – (DE) Hr president, kavandatud raketitõrjesüsteemi tehniline otstarve seisneb selles, et võimalikult vaenlaselt võetakse teist korda ründamise võimalus – selles ei ole mingit kahtlust. Teisisõnu on tegemist ka ründesüsteemiga. Arutelus tuleb ka seda arvesse võtta. Olenemata sellest, kas raketitõrjesüsteemi paigaldab USA, teevad seda NATO ja USA koos või toimub see mõnes muus kombinatsioonis, jääb see ikkagi relvaprogrammiks. Minu jaoks on silmatorkavaks asjaoluks see, et Euroopa Liit ei suuda välja käia ühist seisukohta antud küsimuses. Selles suhtes varitseb Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat oht saada naeruvääristatud. Hr Cohn-Bendit võib reformilepingut lõpmatult tsiteerida – seni, kuni praegune olukord kestab ja ühist seisukohta vastu ei võeta teeb EL end lihtsalt naerualuseks.

Me peame selgelt ütlema, et me ei taha seda raketitõrjesüsteemi. Selge on see, et väga selgelt ütleb valdav osa sellest Euroopa Parlamendist kõnealusele süsteemile „ei“. Euroopa riikides, kaasa arvatud Tšehhi Vabariigis, on avalik arvamus kindlalt nimetatud süsteemi vastu ja Poola valitsus on kahtlemata oma eelnevat seisukohta viimistlenud. Nendel põhjustel näeksin ma meelsasti, et võtaksime vastu resolutsiooni, milles parlament selgelt raketitõrjesüsteemi vastu on.

  Jan Zahradil (PPE-DE). – (CS) Lubage mul tänada nõukogu ja eesistujamaa Sloveeniat ning komisjoni, keda esindab volinik Ferrero-Waldner, küllaltki täpselt Euroopa Ühenduse asutamislepingute tooni järgimise eest. Lepingute kohaselt kuuluvad kõnealused küsimused täiel määral riikide pädevusse. Mainiksin, et isegi uus Lissaboni leping sätestab selgesõnaliselt, et riiklikud julgeolekuküsimused kuuluvad ainult eraldiseisvate ELi liikmesriikide pädevusse.

Olen veendunud, et Euroopa julgeolek on lahutamatult seotud kogu Euroopa ja Atlandi piirkonna julgeolekuga ning olukorras, kus Euroopa Liit ei suuda oma liikmeid uute, olgu siis rahaliste või tehnoloogiliste ohtude eest kaitsta, muutub see side ülioluliseks.

Avaliku arvamuse osas, mida siin on juba korduvalt mainitud, võin ainult lisada, et need, kes viitavad arvamusküsitlustele ja soovivad referendumi korraldamist, on sageli samad inimesed, kes ei poolda referendumit mõnes teises olulise tähtsusega, nimelt uue Euroopa Ühenduse asutamislepingu küsimuses.

  Oldřich Vlasák (PPE-DE). – (CS) Daamid ja härrad, lubage mul kõik argumendid kokku võtta.

Põhiolemuselt ei ole küsimus ainult Tšehhi Vabariigi ja Poola, vaid kogu Euroopa julgeoleku suurendamises. Läbirääkimised sellise süsteemi paigutamise küsimuses on asjaomase riigi pädevuses. Sarnased süsteemid eksisteerivad teistes riikides, Euroopa Liidu liikmesriikides.

Tänased kõnelejad on selgelt rõhutanud tõelise ohu olemasolu. Peame mõistma, et kui asi puudutab julgeolekut, tuleb otsuseid langetada väga kiiresti. Sellistel otsustel võib olla ennetav mõju. Ainult juhul, kui me oleme valmis ja tugevad, saame sundida agressoreid läbirääkimisi pidama ja julgeolekunõudeid austama.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda, et lükkan täielikult ümber seisukoha, et Tšehhi valitsus ei ole oma kodanikega antud süsteemi osas suhelnud. Juba mitu kuud tagasi alustati teavituskampaaniat.

  Miloslav Ransdorf (GUE/NGL). – (CS) Tahaksin antud küsimuse kohta tuua välja neli punkti.

Esimene on seotud 1997. aasta maist pärineva NATO ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitud alusaktiga. Nimetatud aktis tõotavad mõlemad pooled ühiselt elimineerida Euroopas jõu kasutamise ja isegi jõuga ähvardamise. Kui see akt kehtib, siis välistab see võimaluse sellise olukorra tekkimiseks meie kontinendil, nagu seda on olukord, millest me siin rääkinud oleme.

Teiseks punktiks on Helsingi protsess. Kokkulepetele ja deklaratsioonile allakirjutanud tõotasid Helsingis vähendada Euroopas militaarsüsteemide arvu. See tegevus pööraks suundumuse ümber. Minu arvates peaks militaarsüsteemide arvu vähendamine Euroopas jätkuma.

Kolmas punkt on baaside arv. Ameerika baase leidub 18 Euroopa riigis. Koos uute baasidega kasvab nende hulk 20-le. Seega kinnitaksime Zbigniew Brzeziński sõnu, et Euroopa Liit on faktiliselt Ameerika protektoraat.

Neljas punkt puudutab kogu süsteemi eesmärki. Minu meelest on see piisavalt selge: tagada luure katvus ja luurejärelevalve kogu Euroopas.

  Urszula Gacek (PPE-DE). – (PL) Proua president, peaminister Tusk on tundlik oma Euroopa naabrite tehtud argumentide suhtes. Poola võimalik osalus Ameerika projektis ei tohi põhjustada arusaamatust Euroopa Liidus. Poola uus valitsus hindab häid suhteid USAga, kuid teab, et eelkõige on Poola Euroopa pere liige.

Samuti pöörab Poola tähelepanu Venemaa reservatsioonidele ja reageerib vaoshoitult, vaatamata Vene relvajõudude teatud esindajate karmist toonist. Praegu, kui Euroopa Liidul ei ole ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, on Poola lõplik otsus küsimuses, kas paigutada oma territooriumile raketitõrjekilbi elemendid, suveräänne. Poola kiidab heaks erinevate arvamuste esitamise ja ei pane pahaks kriitikat.

Daamid ja härrad, palume teil austada meie seisukohta, mis peab eelkõige tagama meie enda kodanike julgeoleku.

(Aplaus)

  Janez Lenarčič, eesistuja. − (SL) Tahaksin tänada hr Cohn-Benditit selle eest, et ta meenutas meile, et eile oli Sloveenia teine liikmesriik, kes ratifitseeris uue Lissaboni lepingu. Leping ei ole aga veel jõustunud. Nagu teame, peavad veel 24 riiki selle ratifitseerima ja eesistuja Sloveenia loodab, et liikmesriigid ratifitseerivad kõnealuse lepingu õigeaegselt ja et uus Lissaboni leping jõustub planeeritud tähtajaks.

Tahaksin rõhutada, et leping ei too kaasa olulisi muutusi või midagi uut Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikate põhialuste osas. Eriti ei muuda see asjaolu, et see poliitika tugineb riiklikule pädevusele, mille liikmesriigid säilitavad riikliku julgeoleku ja kaitse küsimuses.

Euroopa Liidul juba on Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika, mis juba sätestab raamistiku ka sellistele nõukogu-sisestele aruteludele. Lisaks leiavad sellised arutelud aset nõukogu raamistikus, kuid see ei sõltu niivõrd eesistujast kui liikmesriikide tahtest ja huvist. Kinnitan teile, et nõukogu teavitatakse üksikasjalikult tänasest arutelust ja siin esitatud seisukohtadest.

  President. − Arutelu on lõppenud.

19. Ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine (arutelu)

  President. − Järgmiseks punktiks on transpordi- ja turismikomisjoni poolt ettepanek teiseks lugemiseks ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise kohta (13593/6/2007 – C6-0410/2007 – 2006/0196(KOD)) (raportöör: Markus Ferber) (A6-0505/2007).

  Markus Ferber, raportöör. − (DE) Hr president, daamid ja härrad, lõpusirgele on jõudnud pikk arutelu, mis on Euroopa Parlamendis veninud üle nelja koosseisu, algusega 1992. aastal, kui Euroopa Komisjon avaldas valge raamatu postiteenuste arendamise kohta ja millele 1997. aastal järgnes esimese postidirektiivi vastuvõtmine ja selle muutmine 2002. aastal. Nüüd, 2008. aasta alguses, rohkem kui 15 aastat hiljem, loodame, et oleme valmis ühiselt vastu võtma mõistuspärased eeskirjad, mis aitavad meil vastata tarbijate nõudmistele, nende ettevõtete nõudmistele, mis siiani on üksi postiteenuseid osutanud, sellele tasuvale turule siseneda soovivate konkurentide nõudmistele ja postisektoris töötavate isikute nõudmistele. Meie siin Euroopa Parlamendis oleme viimaste kuude jooksul teinud tublit tööd nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

Hr president, pean märkima, et kell käib ette – ma ei ole veel kolm ja pool minutit kõnelenud!

Usun, et meil siin Euroopa Parlamendis oleme jõudnud vastuvõetavale kompromissile kõigi nende nõudmiste osas. Tahaksin tänada kõiki, kes sellele kaasa aitasid – oma kolleege Euroopa Parlamendis ja eriti Brian Simpsonit, kellega tänu ühiselt postiteenuste vallas tehtud pingutustele seob meid nüüd 14 aasta pikkune sõprus. Oleme seda olulist teemat siin koos käsitlenud 1994. aastast alates. Tahan tänada komisjoni, kes on olnud väga konstruktiivne nii oma ettepanekutes kui ka läbirääkimislaua taga.

Siinkohal pean ma eriti tänama kahjuks küll mitte praegust eesistujat Sloveeniat, vaid nõukogu eesistujat Portugali, kellel õnnestus koostada ühine seisukoht eelmise aasta 1. oktoobril.

Olen eriti uhke, ja me kõik Euroopa Parlamendis võime olla uhked selle üle, et nõukogu oma ühises seisukohas tervitas fraktsioonidevaheliste arutelude tulemust ja kaasas rohkem kui 95 % neist uue ühise seisukoha moodustamisse. See on Euroopa Parlamendi jaoks suur saavutus ja see näitab, et parlament on võimeline lahendama selliseid keerulisi küsimusi nagu postiteenuste turu vabastamine, mis on järjekordne õigustus reformilepinguga parlamendile omistatud lisavolituste osas.

Lisaks püüdsime enne teist lugemist komisjoni aruteludel selgitada välja ühise seisukoha valdkondi, milles oleks vaja teha parandusi. Me ei teinud enda elu kergeks, kuna igal kompromissil on paratamatult mingi aspekt, kus võib olla ruumi parandusteks. Detsembris veendusime me transpordi- ja turismikomisjonis siiski ülekaaluka heakskiidu saatel, et kõik punktid, mida parlament tähtsaks pidas olid ka nõukogu poolt arvesse võetud ja me ei saanud midagi paremaks muuta. Iga muudatus oleks olnud samm tagasi.

Seetõttu saab raportöör siin nüüd öelda, et juhtkomisjoni valdava enamuse ettepanek on, et ühine seisukoht võetaks vastu ilma muudatusteta, ja mina oleksin ääretult rõõmus, kui see juhtuks juba homme. Peame samuti olema eeskujuks selle kõnealuse keerulise postiteenuste vabastamise küsimuse otsade kokkutõmbamisel, mida siin kojas on teostatud 15 aastat ilma kordki abi otsimata lepitustegevusest. Lubage mul parlamendile vaid meenutada, et oleme teisel lugemisel alati suutnud jõuda kokkuleppele. Kui see jälle nii läheks, oleks see kaunistuseks koogile pika seadusandliku protsessi lõpus. Seega palun ma teie toetust ja tänan veel kord kõiki, kes on sellesse protsessi väga konstruktiivselt oma panuse andnud.

ISTUNGI JUHATAJA: PR MORGANTINI
Asepresident

  Andrej Vizjak, eesistuja. − (SL) Mul on suur au viibida täna siin teie täiskogul.

Komisjoni ettepanek ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise direktiiviks on viimase 15 kuu jooksul olnud seadusandjatele üks kõige tähelepanunõudvamaid seadusandlikke ettepanekuid. Kui komisjon 2006. aasta oktoobris selle ettepaneku tegi, ootasid kõik lõputuid lahkarvamusi meie institutsioonides selle ühe Euroopa kõige vanema ja traditsioonilisema avaliku teenuse tuleviku kohta.

Sel teemal arutlemine oli eesistujate Saksamaa ja eriti Portugali jaoks 2007. aastal palju tähelepanu nõudev. Algusest saadik nõustusid meie institutsioonid aruteludes ühiselt, et väldivad populismi ja demagoogiat ning keskenduvad selle küsimuse olulistele parameetritele, kaasa arvatud sotsiaalsetele aspektidele postitöötajate seisukohast ja universaalteenuse alalisele rahastamisele.

Nagu teame, ohustab postisektorit struktuurimuutus ja see peab kohandama end vastavalt uutele majanduslikele ja sotsiaalsetele asjaoludele. Täieliku postiteenuste siseturu reformi viimane etapp pakub ainulaadset laienemisvõimalust kõigile asjaosalistele. Lõpuks ootab üldsus, et säilitaksime ja parendaksime postiteenuste kvaliteeti ja tõhusust, et kasutajad olenemata oma elukohast neist kasu saaksid.

Postiteenuste turu avamine on siiani läinud edukalt. Uued tegutsejad on turule sisenenud ja mitte ainult nemad, vaid ka juba olemasolevad tegutsejad on uurinud uusi võimalusi. Välja on töötatud uued kasutajateenused. On ilmne, et postiteenuste täielik vabastamine on vajalik selle sektori elavdamiseks ja selle olemasolu tagamiseks uute konkurentsivõimaluste ja alternatiivsete teenuste kõrval.

Meie kahe institutsiooni lähenemisviis on veel üheks tõendiks aluseks olevatest põhimõtetest, mis pakuvad kõrgekvaliteetseid, usaldusväärseid ja taskukohaseid teenuseid kõigile kasutajatele ja ei luba diskrimineerivaid takistusi turule sisenevate uute tegijate osas. Samal ajal tunnistavad nii Euroopa Parlament kui Euroopa Nõukogu, et mõned postiteenuste turud Euroopa Liidus tegutsevad põhimõtteliselt erinevatel tingimustel. Seega võttis nõukogu oma ühise seisukoha väljendamisel vastu otsuse määrata vabastamise ühine tähtaeg 2010. aasta lõpuks. Siiski on teatud liikmesriikidele võimaldatud uute eeskirjade rakendamiseks 2012. aasta lõpuni kestev üleminekuperiood. Kooskõlas kõigi eelmiste postiteenuste direktiivide põhimõtetega võimaldab subsidiaarsuse põhimõte liikmesriikidel kohandada ühiseid eeskirju vastavalt konkreetsetele siseriiklikele oludele ja tagab sõltumatu reguleeriva võimu postiteenuste kontrollimiseks.

Daamid ja härrad, oma lühikese sõnavõtu lõpetuseks lubage mul tänada hr Ferberit ja kõigi asjaomaste poliitiliste fraktsioonide raportööre ja variraportööre nende panuse eest meie viljakasse ja konstruktiivsesse arutelusse. Kuigi me ei nõustunud alati nende konkreetsete märkustega, tahaksin teile meenutada, et nõukogu tegi 2007. aasta novembris hulga kohaseid muudatusi oma ühisesse seisukohta, näidates sel moel oma poliitilist otsusekindlust, avatust ja konstruktiivset paindlikkust.

Tahaksin eriti esile tuua komisjoni suurepärast tööd kogu ühise otsuse langetamise protsessis ja selle pühendumust liikmesriikide tõhusale toetamisele ja suunamisele seoses uue direktiivi rakendamisega. Daamid ja härrad, homme jõuab teieni lõplik otsus ja tunnustate taas meie põhikokkulepet vastavalt nõukogu ühise seisukoha sätetele ja transpordi- ja turismikomisjoni poolt möödunud aasta 9. detsembril tehtud ettepanekule. Oleme veendunud, et oleme leidnud tasakaalu erinevate eesmärkide vahel ja oleme avatult ja hoolikalt käsitlenud poliitilisi väljakutseid ohustamata postiteenuste pakkujate ja tarbijate õiguskindlust.

Daamid ja härrad, tänan teid veel kord teie koostöö eest ja selle teksti eest, mille kinnitamises ma veendunud olen, ja tänan teid tähelepanu eest.

  Leonard Orban, komisjoni liige. − Proua president, homme peaks Euroopa Parlament võtma vastu ajaloolise otsuse, mis märgib enam kui 15 aasta eest algatatud protsessi lõppu. Kolmas postidirektiiv paneb ilusa punkti hästi ette valmistatud järkjärgulisele turu täieliku avanemise protsessile.

Mis täna tundub selge ja ilmne põhjustas arutelu algetapil palju vaidlusi. 18. oktoobril 2006. aastal esitas komisjon oma ettepanekud. Järgnesid pingelised ja konstruktiivsed läbirääkimised institutsioonides. Lõpuks oli see Euroopa Parlament, mis oma aruandega esimesel lugemisel 11. juulil 2007. aastal sillutas teed täna teie ees olevale kompromiss-lahendusele.

Paljud siin kojas on aktiivselt panustanud selle tähtsa tulemuse saavutamisse ning – oma kolleegi komisjoniliikme McCreevy nimel – tahaksin eriti tänada raportööri hr Ferberit ja tema variraportööre teistest poliitilistest fraktsioonidest, mis kompromissi saavutamisele kaasa aitasid. Sama kehtib ka Soome, Saksamaa, Portugali ja viimasena, kuid sama tähtsana – Sloveenia eesistumise kohta.

Mõne märkused sisu kohta: praegu laual olev tekst on tasakaalustatud. Selles võetakse arvesse erinevate poliitiliste rühmituste ja liikmesriikide huve. Komisjoni ettepanekus oli turu avamiseks määratud varasem kuupäev, kinnitades kehtiva postidirektiiviga kehtestatud sihtkuupäeva. Kaks lisa-aastat on piisav ajavahemik. See annab kõigile ettevõtjatele võimaluse oma ettevalmistused lõpule viia. Küll aga ei tohiks see soodustada enesega rahuolu.

Postisektori, selle klientide, ettevõtjate ja töötajate seisukohast on oluline asjaolu, et turu täielikuks avamiseks on määratud lõplik ja tingimusteta kuupäev. Ühine seisukoht tagab õiglased tingimused ja nõuab meilt turule sisenemise barjääride eemaldamiseks.

Homseks hääletamiseks on lauale pandud piiratud arv muudatusi. Suuremas osas on need muudatused, mille transpordi- ja turismikomisjon detsembris juba tagasi lükkas. Nagu mu kolleeg hr McCreevy siis tähele pani, ei anna nimetatud muudatused siseturule, postiteenuse kasutajale või postiljonidele lisandväärtust. Olemas on tõukejõud postireformi lõpuleviimiseks.

Kokkuvõtteks: teie ees oleva teksti sisu on kõike arvestades hea ja kui te vaatate selle põhisätteid, olete minuga ühel nõul, et tekst on kooskõlas meie eesmärgiga: tegelik turu avamine ei ole lõpp iseeneses, vaid vahend, mille kaudu me suundume kvaliteetse, tõhusa ja jätkusuutliku ning 21. sajandi vajadustele vastavalt kohandatud postisektori kaugemate eesmärkide poole.

  Reinhard Rack, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Proua president, viimaste aastate jooksul oleme kõik, ma ise kaasa arvatud, pidevalt kurtnud asjaolu üle, et isegi suurte seadusandlike projektide puhul on suurem osa nõukogu pinkidest tühjad. Peaksime seega väljendama oma heameelt selle üle, et eesistuja Sloveenia on nii arvukalt esindatud käesoleval tähtsal seadusandlikul arutelul, ja selle üle, et Sloveenia hingab juba Lissaboni lepingu rütmis, mille ta just ratifitseeris, nagu me teame.

Postiteenuste siseturu idee on küpsenud kaua. Oleme rõõmsad, et kui kõik hästi läheb, aitab see käesolev eelnõu protsessi eduka lõpuni viia. Algne komisjoni ettepanek oli põhimõtteliselt sidus ja vastuvõetav, kuid meie jaoks Euroopa Parlamendis oli olulisim põhimõte paljudel juhtudel liiga laialdaselt kohaldatav ja me tundsime, et paljud üksikasjade aspektid jäid lahendamata.

Selles osas oli hea, et meie raportööri Markus Ferberi, keda ma Euroopa Rahvapartei ja Euroopa demokraatide nimel soojalt tänan, juhendamisel suutis meie komisjon valdavas enamuses tegutsedes lisada komisjoni ettepanekusse esimesel lugemisel palju olulisi elemente ning tõlgendada ja viimistleda selle sätteid.

Eriti rahanduslikus pooles kaasasime lisavõimaluse – ja väga olulise, kuna see tagab, et põhiküsimusest mööda ei vaadataks. Tugevdasime sotsiaalseid sätteid, eriti küsimustes nagu töötingimused, töötunnid ja puhkused. Eriti lisasime ajutise mõlemapoolsusklausli tagamaks, et direktiiv ei annaks ootamatut kasumit, lubades vähestel allesjäänud monopoli omajatel oma tegevust reguleerimata turgudele laiendada.

Vastutasuks nõustusime sellega, et direktiivi jõustumine lükatakse kahe aasta võrra edasi. Usume, et ettepanek oli üldiselt hästi tasakaalus ja meile näib, et nõukogu tegevus, mis suures osas toetas Euroopa Parlamendi seisukohta, on meid süüst vabastanud. Peaksime kõnealuse seisukoha homme kinnitama ja jagama nõukogu, komisjoni ja ET rahulolu tulemuse üle.

  Brian Simpson, fraktsiooni PSE nimel. – Proua president, fraktsiooni PSE nimel tahaksin tänada Markus Ferberit tema raporti ja tõsise töö eest mitme aasta vältel.

Fraktsioon PSE on nõus sellega, et nõukogu on vastu võtnud suure osa parlamendis esmakordse ettelugemise seisukohtadest ning see tagab universaalteenuse; see tagab nimetatud teenuse rahastamise; samuti tunnustab see sotsiaalse kaitse vajalikkust ja lükkab rakendamise kuupäev kahe aasta võrra edasi 2010. aasta lõppu kõigi vanade liikmesriikide jaoks ning 2012. aastaks uute liikmesriikide jaoks.

Minu arusaamise kohaselt on tegemist hea tehinguga. On neid, kes ikka veel löövad lahingut antiliberalismi pärast. Kui see lahing kaotati enam kui 15 aasta eest, kui parlament nõustus – vastupidiselt minu tollasele nõuandele – postiteenidussektori liberaliseerimisega.

Mõned meie hulgast siin parlamendis on täielikku rakendamist edasi lükanud kõik need 15 pikka aastat, kuid lõpuks saabub päev, mil me peame reaalsusega silmitsi seisma.

Kuigi mina isiklikult tahaksin näha teist lugemist muudatusteta, usub minu fraktsioon, et on õiglane selgitada universaalteenuse rahastamise küsimust ja kaitsta teenuseid, mida hetkel osutatakse nägemispuudega ja pimedatele isikutele. Nii toetame me muudatusi nr 1, 2, 6, 18 ja 19.

Peame tagama, et postiteenistused oleks võimelised konkureerima mitte ilmtingimata üksteisega, kuid teiste tehnoloogiatega. Aga selleks on vaja võrdseid võimalusi ja ma loodan, et kui need visandatud tingimused välja arvata, saame me oma töö antud toimiku kallal lõpetada, tuginedes esimese lugemise seisukohale, ja pöörduda tagasi kõige tähtsama küsimuse juurde, milleks on usaldusväärse, regulaarse ja taskukohase postiteenuse tagamine oma kodanikele, ning kõigi Euroopa Liidu postiljonide tähtsa töö tunnustamine.

Lõpetuseks: kui me Markus Ferberiga alustasime selle toimiku kallal tööd, ei olnud meil kummalgi halle juukseid peas. Ja vaadake meid nüüd!

  Luigi Cocilovo, fraktsiooni ALDE nimel. – (IT) Proua president, daamid ja härrad, nagu minu kolleegid tahaksin ka mina tänada raportööri hr Ferberit tehtud töö eest. See oli töö, mis sai alguse kaua aega tagasi ja mille jooksul on meil olnud märkimisväärseid üksmeelehetki ja ka konstruktiivseid arutelusid. Mis puutub minu ja minu fraktsiooni seisukohta, siis ei ole me kunagi seisnud vastu vabastamise idee põhimõtetele või ideoloogiale, mida me kõik toetame, püüdes samas tagada garantiisid, mis on universaalteenusele vajalikud.

Praeguses direktiiviettepanekus, mille parlament kinnitas esimesel lugemisel ja nõukogu seejärel uuesti läbi vaatas, näeme, et mainitud garantii on siin olemas, isegi kui mõned tingimused võiksid olla täpsemad, konkreetsemad ja üksikasjalikumad. Me ei taha olla nagu need, kes ei näe puude taga metsa, kuid teisalt ei taha me ka eirata asjaolu, et mõnikord peitub paharet just pisikeses üksikasjas. Sel põhjusel oleksime eelistanud, et mõned küsimused oleksid olnud üksikasjalikumad, mis puutub volitustega seonduvasse, kohase konkurentsi tagamisse ja tariifimakseid operaatori puhul, kelle ülesandeks on osutada universaalteenust ja muid individuaalseid teenuseid, ning mis puutub võrgustikule ligipääsu õigustesse ja kohustustesse. Oleksime seda eelistanud, kuid suurem osa seisukohtadest parlamendis, mis oli samuti komisjonis esindatud, oli tõenäoliselt selline, et garantiide täpsustamine ei ole vajalik, pigem eelistati vältida liiga keerulise kokkuleppe sõlmimist

Kokkuvõttes oleme hetkel sellisel seisukohal ning pimedatele ja nägemispuudega isikutele tagatud tingimuste osas tahaksime selgesõnaliselt väita, et kui ainult need muudatused oleksid viinud kokkuleppe sõlmimiseni, ei oleks me selle poolt. Kui aga kiidetakse heaks teised muudatused, hääletame ka meie poolt. Vastasel juhul hääletame kõigi esitatud muudatuste vastu.

  Roberts Zīle, fraktsiooni UEN nimel. – (LV) Tänan teid, proua president, volinik, nõukogu liikmed. Tahaksin kõigepealt tänada hr Ferberit tema töö eest kompromissi taotlemisel parlamendi ja nõukogu vahel sellises poliitiliselt tundlikus küsimuses nagu seda on postiteenused. Tahaksin rõhutada, et universaalteenuse lähenemisviisi vabastamisega seonduvad raskused, peamiselt uute liikmesriikide jaoks, kehtestati direktiivis piisava kahe aasta pikkuse lisaajana nende teenuste rakendamiseks. Samal ajal on universaalteenuste tagamiseks kehtestatud mõistlik õiguslik raamistik. Seega usun, et pall on nüüd liikmesriikide võimude väljakupoolel. Vaatamata raskustele, mida postiettevõtted mõnes liikmesriigis, nende seas mu oma kodumaal Lätis kogesid, usun ma, et turu vabastamine toob lahenduse sellele pealtnäha lootusetule olukorrale iganenud postiteenuste pakkujate osas. Mis puutub homsesse hääletamisse, siis kutsun teid kõiki üles mitte toetama eelmainitud ettepanekuid, kuna liikmesriigid peavad oma volitusi kasutama ka nägemispuudega inimeste osas. Aitäh!

  Eva Lichtenberger, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Proua president, kardan, et asjaolud takistavad mul pidustustega ühineda. Esiteks: kes on kasusaaja? Tarbijad, kes elavad linnades ja armastavad postkastist leida reklaammaterjali. Nemad saavad kasu. Nagu ka ettevõtted, mille tegevuseks on masspostitamine ja reklaamikampaaniad posti teel.

Pimedad ja nägemispuudega isikud aga ei saa mingit kasu. Seega palun teil toetada selles asjas meie muudatust. Kasu ei saa ka postitöötajad, kes töötavad madala palga eest ja on suure surve all, mis visandatud tingimustes võib veelgi suureneda. Veel üks inimrühm, kes asjast kasu ei saa, on maal või eraldatud paikades elavad inimesed ning kes peavad tuginema erapostiteenustele, kuna me saame näha teenindustaseme aeglast langemist nii madalale kui lubatud ja võimalik. Eriti ei saa mingit kasu maksumaksja, kes peab jällegi rahastama universaalteenust, mida varem rahastati sisemiselt ja mida tõhusalt toetas masspostitustest ja erapostiteenustest saadav kasum.

Neil põhjustel olen ma direktiivi vastu. Usun, et see on ekslik. Konkurents on hea, kuid tuleb kanda hoolt selle eest, et see leiaks aset ühetasasel pinnal. Seda ei ole aga praegu tehtud.

  Erik Meijer, GUE/NGL fraktisooni nimel. – (NL) Proua president, postiteenus on töömahukas avalik teenus. 19. sajandi teisel poolel otsustasid Euroopa riigid, et vajavad omaenda postiteenuste monopoli, kuna erasektor ei saanud tööga hakkama.

Alati on olnud eraettevõtteid, kes on üritanud olukorraga toime tulla. Nad pakkusid odavamat teenust, kuid valikuliselt, valides posti kättetoimetamisteenuse tegevusrohkeimad paigad ja pakkudes halvemaid töötegemis- ja tööhõivetingimusi. Alates 1990ndatest on poliitiline enamus üritanud sellistele ettevõtetele luua veel laiema tegevusala, ja kavandatud otsuses antakse neile peaaegu täiesti vabad käed. Minu fraktsioon eeldab, et selle tulemuseks on halvem kättetoimetamisteenus tarbijatele, kehvemad tingimused töötajatele ja lisakulutused liikmesriikidele universaalse postiteenuse ülalpidamiseks ja taastamiseks.

Isegi nüüd, kui kolm suurimat fraktsiooni on nõus tähtaegade ja asjakohaste meetmete osas kompromissile minema, näeb minu fraktsioon seda valikut ikka kui sammu tagasi. Lisaks teatud üksikasju parendavatele meetmetele, nagu karmimad tagatised pimedatele klientidele ja töötajatele, teeme seega ettepaneku, et see vabastamine tuleks tagasi lükata. See oleks kooskõlas hääletajate arvamusega, kes hiljuti Saksamaal Leipzigi linnas riigi osalusega äriühingute müümise vastu olid.

  Michael Henry Nattrass, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua president, ma rõhutan väljendit „kindlaksmääratud ja tühistamatu kuupäev“. Üks asi, mida ELi kujundaja Jean Monnet demokraatia juures vihkas oli asjaolu, et kõik oli tühistamatu. Mitte ükski demokraatlik valitsus ei saa oma järeltulijat köita tühistamatuga.

ELis eksisteerib demokraatlik defitsiit, sest üha lähemal seisev liit loodi tühistamatuna. Demokraatia jaoks pole siin kohta. Inimesed võivad hääletada ainult selle toetuseks, mida tahab ELi eliit. See on ühesuunaline tänav. Prantslased ja hollandlased hääletasid selle tühistamatu liidu vastu. Nende eiramine ja sama läbikukkunud ülesehituse juurutamine kinnitab mu seisukohta.

Te ei õpi ajaloost. Nõukogude Liit lagunes. Hitleri Tausendjähriges Reich kestis 12 aastat. Tagasilöök, mille tekitate inimestele referendumi mittevõimaldamisega, kukutab selle sallimatu ELi impeeriumi nii sama kindlasti, kui päev järgneb ööle.

  Etelka Barsi-Pataky (PPE-DE). – (HU) Proua president, 2012. aasta lõpuks on postiteenused täiesti vabastatud ja selles valdkonnas on jõutud ka ühise turuni. Kuna turu avamisel on erinevad mõjud erinevate liikmesriikide turgudele, oleme seadusandluses saavutanud selle, et turg avaneb sammhaaval. Samuti oleme jõudnud olukorrani, kus asjaomased postkontorid võivad hoida oma käsutuses oleva sissetulekut erandi kehtivusaja lõpuni ja mina panin isiklikult selle tulemusena kirja. Pika aja järel on sündinud Euroopa määrus, nii et see tekitab kõikjal konkurentsi. Eriti suur tänu raportöörile. Teisisõnu, see määrus ei tähenda konkureerivatele ettevõtetele pärast turu avanemist halvemat olukorda, vaid pigem uusi võimalusi.

Proua president, kõik see on vaid pool võitu, kui järgmisi samme ei astuta. Mis sammud need on? Esiteks postkontorid, millele kohaldatakse erandit, peaksid lähiaastatel keskenduma Euroopa konkurentsi seatud nõuete täitmisele, see tähendab, et nad tõesti kasutavad neile võimaldatud ajalist soodustust.

Teiseks peavad riigi määrused ja poliitikad tagama, et kui postkontorite arvu vähendatakse konkurentsi edendamise loosungi all, peab universaalteenus olema tõesti vastaval tasemel tagatud. Me ei tohi unustada, et vastutus teenuse eest on ikkagi riigi kohustus. Tegelikult sündis antud määrus selleks, et Euroopa kodanikel oleks ligipääs sobiva hinna ja kvaliteediga postiteenustele, ükskõik kus nad ei ela, kasvõi kõige väiksemates kohtades. Tänan teid tähelepanu eest.

  Gilles Savary (PSE). – (FR) Proua president, arvan, et küsimus, mille üle me homme hääletame, on ajaloolise tähtsusega, kuna postiteenus on olnud avalik teenus juba aegade algusest, eriti monarhiate aegadest. Seda seetõttu, et posti jaotamine on strateegiline ja see tagas ka universaalse ja kiire teenuse.

Oleme just teinud lõpu postiteenuste avalikule kontrollile või teeme seda homme, et asendada see suures osas reguleerimata postituruga. Käesolevas direktiivis tehakse esmalt ettepanek suurepäraseks turuks advokaatidele ja õigusala töötajatele, kuna olukord ei ole ühtlustatud. Iga liikmesriik saab otsustada oma rahastamismeetodi üle ja erinevaid meetodeid on neli. Direktiiv teeb ettepaneku ka millekski täiesti paradoksaalseks: universaalteenuse rahastamise kompenseerimiseks riigi toetuse kaudu, kui mõnes riigis rahastati seda, mis ei olnud rahaliselt elluviidav ühtlustamise teel, kui see oli võimalik.

Arvan, et teeme vea. Eks aeg näitab, kuid sellele on juba praegu mõningaid vihjeid. Ühendkuningriigis on postiteenusesse investeeritud enam kui 880 miljonit eurot. Hispaanias teatati just, et tänu tihedale konkurentsile ei osutata maapiirkondades enam otsest postiteenust. Sakslastel on probleeme miinimumpalga kooskõlastamisel postiteenuste turuga. Minu arvamus on, et nüüd saavad kasu ettevõtted, me lubame neil riisuda koore turu parimatelt osadelt, kuid me ei teeni postiteenuste üldiseid huvisid või Euroopa Liidu välist konkurentsivõimelisust.

  Dirk Sterckx (ALDE). – (NL) Proua president, toetan hr Ferberi saavutatud ja nõukogu heaks kiidetud kompromissi, kuna pooldan postiteenuste avatud turgu. Arvan, et see direktiiv annab liikmesriikidele piisavalt volitusi tagamaks, et nende turud avaneksid kohaselt ja et tarbijate pärast võistleksid garanteeritud kvaliteedile tuginedes erinevad teenusepakkujad.

Kindlasti ei ole eesmärgiks asjaolu, et liikmesriigid peaksid kasutama neid volitusi takistamaks oma turgude avanemist, kuigi ka see on risk. Oleks kerge seda direktiivi kohaldada nii, et uutele ettevõtetele esitataks nii karmid nõuded, et keegi ei tegelekski kiripostiga. Kui liikmesriigid seda direktiivi nii kohaldavad, oleme vastu võtnud suurepärase õigusakti, kuid ei ole tegelikult muutnud midagi postiteenuse tarbija jaoks.

Arvan, et peame teksti kindlasti kinnitama, kuid paluksin komisjonil olla kindel, et postiteenuste avatud turu loomise eesmärki ei trumpa üle liikmesriigi võetud meetmed. Näen, et raportööri kodumaa on näiteks hiljuti võtnud meetmeid, mis on tegelikult Saksamaal uuesti postituru sulgenud.

  Seán Ó Neachtain (UEN). – (GA) Hr president, Iirimaa postiteenistus mängib keskset rolli maapiirkondade elanike eludes, eriti maal ja kaugemates piirkondades elavate inimeste eludes, keda ei ümbritse naabrid. Nii et ma tervitan universaalteenuse sätet – see on Iirimaa inimestele ja ma olen kindel, et ka teiste riikide elanikele eluliselt tähtis.

Tahaksin kõigepealt tänada ETt hr Ferberit selle põhimõtte järjepideva järgimise eest. Tarbijate kasu nimel tuleb see sätestada meie eelnõudokumentides ja sellega seoses tervitan ma ka Iiri Posti poolt Iirimaal kasutusele võetavat uut rahastamisteenust. See näitab, et postiteenuse pakkujad saavad end kohandada uute turunõuetega ja samal ajal jätkata universaalse postiteenuse osutamist.

Lisaks tahaksin tervitada Euroopa Kohtu hiljutist otsust selles osas, et postiteenuse pakkujal on õigus sõlmida kokkulepe sotsiaalhoolekande maksete jaotamiseks.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL). – (PT) Nõukogu leppis Portugali eesistumise ajal kokku postiteenuste turu täielikus avamises ELi tasandil alates 31. detsembrist 2010, kohaldades konkurentsieeskirju sellele, mis mõne arvates peaks olema avalik teenus, postiteenuste siseturu loomiseks. „Suurepärane!“, ütleb Portugali peaminister. See otsus kujutab endast aga suurt hoopi avalikele postiteenustele, eriti reserveeritud valdkondade keelustamisega, põhjustades nende lammutamise ja järk-järgult kasumile orienteeritud rahvusülestele ettevõtetele üleandmise, ning toimub avalike hüvede arvel, ohustades riigi ja sektoris töötavate inimeste õigusi.

Kui esines mingeid kahtlusi „üldhuviteenuste protokolli“ lepingu eelnõusse lisamise tegeliku tähenduse osas, siis see direktiiv hajutab need: avalike teenuste lagundamise ja hävitamise jätkumine, nende kuuluvuse ja demokraatlikult hallatud ja kontrollitud riigiettevõtete poolt osutamise ohustamine. Seetõttu teeme ettepaneku nimetatud direktiivi tagasilükkamiseks.

  Hélène Goudin (IND/DEM). – (SV) Proua president, postiteenus on üks avalikest teenustest, mida nii noored kui vanad inimesed meie riikides hindavad ühtviisi kõrgelt. Seetõttu on otsuse langetamine ülioluline. Eelmistel aruteludel antud direktiivi küsimuses olen väljendanud kartust, et hõredalt asustatud piirkondade vajadus jääb rahuldamata. Ei olnud selge, kas sama teenuse osutamine tagatakse kõigile. Ühel juhul, kui küsimustele vastas volinik McCreevy, lubati mulle, et ei toimu mingeid muudatusi universaalteenuse osutamise nõudes. Nüüd oleme jõudnud kompromissile, mis tagab, et hõredalt asustatud piirkondades elavate inimeste posti kogutakse ja toimetatakse kohale viiel päeval nädalas, just nagu teistelgi. Toetan homme postidirektiivi kompromissi. Loodame, et kui vabastame ühisturu üheks sektoriks toob see kaasa parema teeninduse, madalamad hinnad ja a tõhusama postisüsteemi kõigile.

  Corien Wortmann-Kool (PPE-DE). – (NL) Proua president, tahaksin väga tänada meie raportööri hr Ferberit tehtud töö eest. Tal õnnestus saavutada parlamendi nõusolek selles keerulises küsimuses juba esimesel lugemisel, kuigi nii tema kui mina tundsime, et me oleksime pidanud minema veel sammu võrra edasi. Lõpuks oli meie ühine seisukoht siiski see, mis nõukogu suunas, ja nii tervitan ka mina kahel käel ühist seisukohta.

Sotsiaaldemokraatide ja roheliste fraktsiooni liikmed on kahjuks põnnama löönud ja ei näe neid suuri võimalusi, mida käesolev direktiiv pakub uutele äridele ja töökohtadele. Olen selles täiesti kindel ja minu seisukohta toetavad näited mitmest liikmesriigist. Aga nüüd sõltub kõik sellest, kas Euroopa Komisjon toetab direktiivi, nii et see ei jääks surnud dokumendiks.

Kui direktiivi kohaldatakse, saavutab see kindlasti oma eesmärgi turgude avamisel. Tarbijatele pakutakse paremaid teenuseid ja ei juhtu seda, mida teeb Saksamaa, kes nügib uusi tegutsejaid, ja mitte ainult uusi tegutsejaid, vaid ka uusi ettevõtteid, uusi teenuseid ja töökohti, turult välja sotsiaalse kaitse ettekäändel.

Nii et ma olen rõõmus reageeringu üle, mis mulle eile Euroopa Komisjonilt osaks sai. Saan aru, et komisjon kavatseb uurida Saksamaal valitsevat olukorda. Innustan teid seda tegema, ja kiiresti, kuna uued tegutsejad Saksa turul on tõsises hädas ja oleks täiesti kohutav, kui probleemid ei laheneks, see seaks täiesti vale pretsedendi.

Ennustan, et Prantsusmaa ja teised riigid toimivad samuti ja siis ei saavuta me lõpuks mitte midagi. Nii on Komisjonil siin suur kohustus. Loodan, et te kasutate kõiki võimalikke seaduslikku kanaleid ja ka poliitilist survet, et tagada selle direktiivi kohane kohaldamine Euroopa postiturul.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) Proua president, volinik, postiteenused on kogukondade majanduslikus ja ühiskondlikus elus suure tähtsusega. Seega peame tagama postiteenuste kättesaadavuse ja eriti nende teenuste kvaliteedi.

Postiteenuste turu täielik vabastamine, kaasa arvatud vähem kui 50 grammi kaaluva posti kättetoimetamisel, aitab kaasa konkurentsi suurenemisele, uute teenuseosutajate esilekerkimisele ja uute töökohtade tekkele.

Tahaksin siiski peatuda mitmel olulisel küsimusel. Esiteks on tähtis, et oleks tagatud universaalteenuse osutamine ja et kõigil elanikel oleks võimalik posti saada olenemata sellest, kas nad elavad mäetipus või saarel. Teiseks peame selles sektoris töötavatele inimestele tagama mõistlikud töötingimused; eriti peame kindlustama, et eksisteerivad sotsiaalsed tagatised seoses töökohtade ja sissetulekutega. Kolmandaks, universaalteenuse osutamiseks peavad liikmesriigid nii kiiresti kui võimalik määratlema universaalteenuse rahastamise vahendid. Direktiiv võimaldab liikmesriikidel selles osas paindlikult tegutseda. Neljandaks, kuna me elame üha enam digitaliseeruvas maailmas, on väga oluline, et postiteenuste osutajad mitmekesistaksid oma tegevust ja pakuksid ka elektroonilisi teenuseid.

Mõned liikmesriigil on postiteenuste täieliku vabastamiseni kaks aastat aega. Olenemata vabastamise hetkest peavad postiteenuste osutajad oma tegevust tõhusalt korraldama, et tagada nende teenuste kõrge kvaliteet.

  Dariusz Maciej Grabowski (UEN). – (PL) Proua president, eraettevõtjatele postiteenuse osutamise lubamine on vastuoluline otsus. Aeg näitab, kas see tarbijatele kasulik on.

Peame meeles pidama, et mõnes uues madalama arengutasemega liikmesriigis on konkurentsi ja tarbijate huvisid kaitsvad institutsioonid nõrgalt seotud riikliku südametunnistusega. Esineb oht lõhkuda tasakaalu kapitali ja tarbijate huvide vahel. Tähtaja seadmist 2012. aastale tuleks seega tervitada.

Samal ajal soovitaksin, et enne 2012. aastat teostataks postiteenuste turu toimimise analüüs riikides, mis on juba uued eeskirjad vastu võtnud, pidades silmas ebatäpsuste tuvastamist ja ennetamist ülejäänud riikides. Samuti arvan, et võimud peaksid avalike teenuste osutajat premeerima ja mitte ainult kompenseerima, nagu soovitavad raporti koostajad.

Aastatepikkune töö selle õigusakti kallal on hr Ferberi juuksed halliks teinud. Loodan, et uute määruste kasutuselevõtt ei põhjusta talle muret, mis lõpeks täieliku juustekaotusega.

  Gabriele Zimmer (GUE/NGL). – (DE) Proua president, on ilmselge, et hr Ferberi seisukoht ja pr Wortmann-Kooli ja teiste liikmete seisukohad erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Arvan, et on vale käsitleda avalike teenuste erastamist ja vabastamist tavareageeringuna globaliseerumisele. Samuti on mul põhjust uskuda, et üha enam inimesi on selle lähenemisviisi vastu. Leipzigis eelmisel nädalavahetusel korraldatud referendumil oli 80 % valijaskonnast, või õigemini hääletanud kodanikest, erastamise vastu, takistades nii linnavolikogu järgmise kolme aasta jooksul erastamiste teostamisel.

Lubage mul ka öelda, et asi ei ole ainult selles, et see direktiiv, mille üle me siin täna arutleme, sisaldab tegelikke tagatisi kaitsmaks inimesi – töötajaid – ühiskondliku kõrvalejätmise eest. Oleme näinud, kuidas miinimumpalga juurutamine Saksamaa postiteenistuses on kohanud vastupanu nendelt samadelt ettevõtetelt, kes on oma äri rajanud kõige madalamatele töötasudele. Samuti tunnen tõsist muret asjaolu üle, et avalikud asutused sõlmivad selliste ettevõtetega kokkuleppeid.

  Małgorzata Handzlik (PPE-DE). – (PL) Proua president, tööd postisektori vabastamise nimel on tehtud juba kauem kui 15 aastat ja see on ELis tervikuna maksma läinud enam kui 90 miljardit eurot aastas. Täna oleme me vaid sammu kaugusel hääletamisest ja sellise õigusakti jäädvustamisest ELi ajalukku, ning ma tahan tänada ETt suurepärase töö eest.

Projekti praegune versioon kujutab endast ulatuslikku kompromissi, mille põhieesmärgid tunduvad olevat saavutatud: postiteenuste siseturu täielik rakendamine peamiselt postimonopoli lõpetamise teel ning kõrgekvaliteetse ja madala maksumusega avaliku teenuse osutamise kindlustamine.

Direktiivi praegune versioon ei ole aga nii ambitsioonikas kui komisjoni algne ettepanek. Arutelude käigus sai ilmseks vabastamise idee sinnapaika jätmine järkjärgulise, pigem ettevaatliku postituru avamise kasuks vähem kui 50 grammi kaaluvate kirjade osas. See peegeldub kompromissis, millele jõuti direktiivi jõustumiskuupäeva osas, seda eriti uutes liikmesriikides ja väikese rahvaarvuga riikides, väikestel geograafilistel aladel ja avaliku teenuse klauslis.

31. detsembri 2012. aasta tähtaeg ELiga 2004. aastal liitunud riikidele näib tarbetult kauge. Ma mõistan, et see on läbirääkimiste käigus saavutatud kompromissi osa, mille me heaks kiidame, kuid see võib pidurdada muudatusettepanekute rakendamist. Kardan, et selline pikk periood – rohkem kui neli aastat – direktiivi jõustumiseks aeglustab lihtsalt muudatusi, mis näiteks kahe aasta pikkuse perioodi puhul jõustuksid peaaegu kohe.

Lõpuks tahan avaldada toetust pr Pleštinská üleskutsele, et pimedaid ja nägemispuudega isikuid käsitlevaid punkte kaasataks uuesti kõnealusesse direktiivi. Praegusest versioonist need punktid puuduvad.

  Saïd El Khadraoui (PSE). – (NL) Proua president, tahaksin tänada raportööri ja oma kolleege, kes on aidanud kaasa komisjoni algse ettepaneku märkimisväärsele parendamisele. Ma mõistan, miks paljud meist tahavad sellega piirduda, kuid direktiivi lisatud positiivsete elementide taga varitsevad ka mitmed ohud. Midagi ei ole tegelikult veel saavutatud, kuna liikmesriikidele antakse liialt palju volitusi kahes üliolulises küsimuses.

Esiteks on ikka veel palju küsimärke universaalteenuse rahastamise osas. Liikmesriikidel on siin mitmeid valikuvõimalusi, kuid alati ei ole selge, kas need ka tõesti toimivad. Paljudel juhtudel viib see erinevate vaidlusteni, nende seas õigusvaidlusteni. Seega tundub mulle, et oleks kasulikum teha selgeks kaks asja: esiteks, et liikmesriigid on kohustatud tagama universaalteenuse ja selle rahastamise asjaoludest olenemata, ja teiseks, et liikmesriigid peavad oma asjaajamise korda saama ja valmistuma selleks uueks olukorraks põhjalikult ja õigeaegselt.

Teiseks oluliseks punktiks on sotsiaalvaldkond. Siin on oluline märkida, et kõnealuse direktiiviga lubatakse liikmesriikidel litsentsimissüsteemi kaudu nõuda, et kõik postiteenuste osutajad täidaksid näiteks samu kollektiivlepinguid või vastaksid muudele miinimumstandarditele. See on hea mõte, kuid siiski ainult valikuline ja seda kohaldatakse riigiti erinevalt.

Kokkuvõttes arvan, et direktiivi võiks veidi tihendada ja see ei ole kuidagi seotud põnnama löömisega, vaid peegeldab asjaolu, et vaba turgu tuleb reguleerida ja et turu vabastamiseks tuleb hoolikalt valmistuda.

  Kyriacos Triantaphyllides (GUE/NGL). – (EL) Proua president, me ei ole rahul Euroopa Komisjoni, nõukogu ja meie raportööriga, kuna nad ei ole teinud ühtki viidet kõikumistele sektori töötajate arvus, töötingimustele, töötundidele või palgale.

Samuti ei ole sätestatud ettevõtete tariifipoliitika ega eramonopoli olukordade tõhus kontroll pakkide transportimise ja ekspressposti osas.

Lisaks rõhutatakse raportis kohalikele kõikumistele vaatamata stabiilset tööhõivet liikmesriikides, kuid selle tõendamiseks ei ole esitatud mingeid andmeid.

Nendel asjaoludel ei ole võimalik töötajate huvisid õigesti hinnata.

Lõpuks tuleks rõhutada, et nõukogu on teatud mõttes ratifitseerinud parlamendi muudatused, võimaldades samas arutelu pidamist sotsiaalsete tagajärgede osas nii töötajate kui tarbijatega seoses.

  Astrid Lulling (PPE-DE). – (DE) Proua president, postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine demonstreerib selgelt ütluses „Head asjad juhtuvad nendega, kes ootavad“ peituvat tõde. Isegi mina saan toetada esitatud eelnõud, mis on viieteistkümne aasta pikkuse tubli tingimise tulemus. Olen üks neist, kes oleks pigem säilitanud riiklike postiasutuste monopoli vähem kui 50 grammi kaaluvate kirjade kättetoimetamisel. Nüüd jõustub see postituru kontrollitud vabastamise viimane etapp 1. jaanuaril 2011.

Pidades silmas postiteenuste struktuuri Luxembourgis, kohustuslikku nõuet värvata vabatahtlikke avaliku teenistuse kaitseväest, ning tekkivaid kulutusi, ei oleks ma ette võtnud ebapiisavalt kontrollitud postiteenuste turu vabastamist, kuna sellel võib olla väljakannatamatuid tagajärgi postitöötajatele ja tarbijatele.

Esimesel lugemisel palusin seega raportööril hr Ferberil võimaldada üleminekul kahe aasta pikkust lisaaega suhteliselt vähese elanike arvuga väikestele riikidele, et neil oleks võimalik piiritleda teatud teenuste osutamine universaalteenuse osutajale, ja ma tänan teda mõistva suhtumise eest. Olin seda korraldust taktitundeliselt piiritlenud, tagamaks Luxembourgi kasusaamise erandist, kuid ministrid eelistasid ennetada võimalikke arusaamatusi, esitades asjaomaste riikide nimekirja. See laseb meil end turvaliselt tunda.

Tähtis on asjaolu, et universaalteenuse nõue tagab posti kogumise ja kiire kättetoimetamise kõigile määratud aadressidele elamutes ja ärihoonetes igal tööpäeval, seda isegi kaugemates või hõredalt asustatud piirkondades. Universaalteenuse netomaksumuse katmiseks võib minna vaja välisrahastamist, ja seepärast on rahuldavalt reguleeritud ka taskukohaste tariifide küsimust. Viimaks, võetud on parimad võimalikud meetmed, et tagada alalise oskustöö säilimine universaalteenuse osutajate juures ning et tagada kehtivatel õigusnormidel või kollektiivlepingutel põhinevast teenistusajast ja sotsiaalkindlustuskavadest kinnipidamine, vastupidiselt sellele, mida vasakpoolsed meil arvata oleksid lubanud. Nad peaksid uurima eelnõu sõnastust. See sätestab selgelt, et postituru vabastamiseks tehtavate ettevalmistuste puhul tuleb arvestada ühiskondlike kaalutlustega.

Seoses ettepanekuga, mille esitasid meie filantroopilised misjonärid seoses tasuta postiteenuse tagamisega nägemispuudega isikutele, ei saa mina isiklikult aru, miks rikastel nägemispuudega isikutel peaks olema võimalus saata oma posti tasuta ja maksumaksja raha eest. Igal juhul hauguvad need, kes antud ettepaneku tegid, vale puu all, kuna selliste korralduste tegemine kuulub liikmesriikide pädevusse. Subsidiarité oblige!

  Zita Gurmai (PSE). – (HU) Tänan, proua president. Daamid ja härrad, postiteenuste järkjärguline avanemine on oluline teetähis siseturu saavutamisel. See aitab kaasa eriõiguste likvideerimisele postisektorites ning kehtestab turu avamiseks konkreetse ja tühistamatu kuupäeva, tagades jätkusuutliku ja kvaliteetse universaalteenuse. Turu avamine tõhustab koostööd ja nii saab tõsta teenuste taset kvaliteedi, hinna ja valikuvõimaluste osas. Selle meetmega toetatakse postiteenuste reguleerimisega seonduvate aluspõhimõtete ühtlustamist ja selle tulemuseks on tõenäoliselt madalamad tariifid ja paremad ning uuenduslikumad teenused, samuti luuakse paremad tingimused kasvuks ja tööhõiveks.

Direktiivi muudatusettepanek on eeskujuliku kompromissi tulemus, kus võeti arvesse liikmesriikide ajalooliste ja majanduslike näitajate põhjustatud erinevusi. See peab silmas asjaolu, et vabastamiseks valmistumine võtab mõnes liikmesriigis kauem aega, seda peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas. Samal ajal, võttes arvesse teiste huvisid ja selleks, et takistada konkurentsi moonutamist nende riikide turgudel, kus postisektor on juba vabastatud, ei või nende riikide postiteenistused, kes veel oma turgu ei ava, osutada teenuseid kuni erandiks määratud tähtajani detsembris 2012. Tahaksin tänada hr Ferberit tehtud töö eest, kuid loomulikult on tänusõnad ära teeninud ka variraportöör hr Simpson.

  Emanuel Jardim Fernandes (PSE). – (PT) Tänan hr Ferberit ja hr Simpsonit kvaliteetse raporti eest ning kõiki liikmeid ja parteisid avatuse eest läbirääkimiste käigus. Postiteenuste turu vabastamine ei tähenda veel siiski konkurentsivõimelise turu saavutamist, kus suurimateks võitjateks oleksid tarbijad ja ettevõtted. Seega väitsin, et komisjoni lähenemisviis ei pruugi tagada universaalteenuse osutamist piisavas ulatuses. Samuti toetasin variraportööri hr Simpsoni seisukohta, et oleks vaja tagada universaalteenuse osutamine ning moodustada tagatisfond, ning avada postiteenused vähem kui 50 grammi kaaluva posti osas 2010. aastal, või erandjuhtudel, näiteks äärepoolseimate piirkondadega uute liikmesriikide puhul, 31. detsembriks 2012. Mainitud riikide osas olen rahul eelsätete kaasamise üle, kuigi pean märkima, et need ei pruugi olla piisavad ja sellisel juhul on vaja võtta lisameetmeid.

Tööhõive osas olen rõõmus eelnevalt kehtestatud täienduse üle, mille alusel peab esitama raporti sektori tööhõive üldise arengu, liikmesriigid kohaldatud töötingimuste ja tulevikus võetavate meetmete kohta. Olen väga õnnelik saavutatud ühise seisukoha üle, kuid toetan kolleegide, teiste seas hr Savary, hr El Khadraoui ja hr Ayala Senderi, ja oma fraktsiooni tehtud muudatusettepanekuid, kuna need tugevdavad vajadust kaalutletud vabastamisprotsessi järele, mis kindlustaks võrdse universaalse ligipääsetavuse, arengu ja tööhõive. Kõigil nimetatud põhjustel kutsun täiskogu üles toetama seda raportit ja nõukogu ning toetama parlamendi seisukohta.

  Richard Howitt (PSE). – Proua president, parlament peaks vastu võtma meie muudatused, et taastada kõnealuses direktiivis pimedatele osutatav kohustuslik tasuta postiteenus.

Hr Vizjak, ütlete, et olite avatud ja paindlik, aga samas lükkasite täielikult tagasi parlamendi muudatused pimedatele osutatava kohustusliku tasuta teenuse osas. Kuulsime, kuidas hr Orban täna volinik McCreevy nimel ütles, et meie muudatused ei anna postiteenuse kasutajatele lisandväärtust.

Hr Orban, kas pimedad inimesed ei ole postiteenuse kasutajad? Ja kas tegelik lisandväärtus, millest te räägite, ei ole mitte tegelik lisakulu, mida pimedad inimesed on sunnitud maksma?

Hr Ferberile: pean kahetsusega tunnistama, et usun, et te ei toiminud tehingut tehes õigesti, kui jätsite kõrvale selle nõude, mille parlament esimesel lugemisel kinnitas. Ka eile ei vastanud te mu küsimusele: kas miski oustab pimedatele inimestele osutatavaid teenuseid? Loodan, et vastate täna. Sest kui sellist ohtu ei ole, siis millised vastuväited saavad teil olla selle direktiivi lisamisele? Kui oht on olemas, näitab see, miks peame selle direktiivi lisama. Itaalias, Saksamaal, Soomes, Madalmaades, Kreekas ja Portugalis osutab seda tasuta teenust postkontor, mitte riik. Uued ja olemasolevad teenuseosutajad liberaalsel turul tahavad tingimata kulusid vähendada; pimedad inimesed ei tohi siis kannatada. Pärast liberaliseerimist tehti Uus-Meremaal lõpp pimedatele osutatavatele teenustele. Me ei tohi lasta sel juhtuda ka siin.

Lõpetuseks nendele, kes ütlevad meile, et nad tunnevad puudega inimestele küll kaasa, kuid et see ei ole õige koht ega õige viis selle tegemiseks: te ütlesite meile seda ka liftide direktiivi ja busside direktiivi ja muude ühtse turu õigusaktide puhul. Aga parlament ütles ei ja meie avaldasime survet puuetega inimestele juurdepääsu osas. Täna peame taas rõhuma Euroopa pimedate ja nägemispuudega isikute kohustuslikele õigustele.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Proua esimees, tänan, et mulle sõna andsite.

Nõukogu vastuvõetud ühine seisukoht ei hõlma tasuta pimedatele isikutele osutatavaid postiteenuseid käsitlevaid muudatusettepanekuid vaatamata sellele, et esimesel lugemisel hääletas Euroopa Parlament tasuta pimedatele isikutele postiteenuste osutamise säilitamise poolt Euroopa postituru vabastamise järel.

Kavatsesin hääletada Eva Lichtenbergeri esitatud 3. muudatusettepaneku poolt, milles korratakse parlamendi esimesel lugemisel võetud seisukohta. Tänase, raportöör hr Marcus Ferberiga peetud arutelu käigus sain teada, et ükskõik, millise muudatusettepaneku heakskiitmine ohustaks eelnevalt teisel lugemisel saavutatud kompromissi ühenduse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimine direktiivi vastuvõtmise osas, mis tähendaks lepitustegevuse poole pöördumist.

Mõistan selle direktiivi vastuvõtmise tähtsust. Kui see siseriiklikku õigusse üle võetakse, saavad liikmesriigid lahendada antud probleemi subsidiaarsuse põhimõtte alusel. Tahaksin seega kutsuda kõiki liikmesriike üles osutama tasuta postiteenuseid pimedatele ja nägemispuudega isikutele subsidiaarsuse põhimõtte ja universaalteenuse kohustuse alusel.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Proua esimees, ka mina tahaksin toetada nägemispuudega isikuid käsitlevaid muudatusettepanekuid. Kui Euroopa Liit väidab kõigile, et ei poolda diskrimineerimist, siis peaks ka ligipääs postiteenustele olema tagatud kõigile, ja nägemispuudega inimestel on selleks vaja abi.

  Gerard Batten (IND/DEM). – Proua president, käesolev direktiiv on järjekordne näide sellest, kuidas üks-suurus-sobib-kõigile, asjatundmatud ELi õigusaktid mõjutavad ebasoodsalt Briti inimeste elusid. Käesolev direktiiv on põhjus, miks sulgetakse postkontoreid ja miks postitöötajad oma töö kaotavad. Postkontoritel on kogukonnas elulise tähtsusega roll, seda eriti vanade, vaeste, ringi mitte liikuvate ja puudega inimeste jaoks. Antud direktiiv on vaid üks ELi paljudest seadustest, mis on minu riiki kahjustanud ja kahjustavad seda ka tulevikus. Britid teavad seda ja see on üks põhjus, miks neile ei võimaldata referendumit ELi põhiseaduse küsimuses. Selle ratifitseerimise korral ootab neid ees nii mõndagi sarnast.

  Marian Harkin (ALDE). – Proua President, ma usun, et raportöör on üldiselt – kuigi mitte täielikult – saavutanud õiglase tasakaalu. Universaalteenuse osutamine tagab klientidele täieliku juurdepääsu postiteenustele ning liikmesriikidel on ikka võimalus määrata kõige tõhusam mehhanism universaalteenuse osutamise kohustuse tagamiseks.

Universaalteenuse osutamise kohustus tagab ka, et rajatakse piisaval hulgal postipunkte, mis vastaksid täielikult kasutajate vajadustele maapiirkonnas ja hõredalt asustatud piirkondades, ja ma tean, et see on teretulnud minu kodumaal Iirimaal.

Pean tunnistama, et algul olid mul teatud kahtlused seoses postitöötajatele osutatava mõjuga, kuid liikmesriikidel on jätkuvalt õigus kõnealuses sektoris tööhõivetingimusi ja kollektiivläbirääkimisi reguleerida, kui see ei vii ebaõiglase konkurentsini.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et toetan muudatust, mille kohaselt peaks eksisteerima kohustus osutada tasuta teenuseid pimedatele ja nägemispuudega isikutele. Ma ei nõustu volinik Orbaniga – või siis hoopis volinik McCreevy’ga? – ma usun, et see annab lisandväärtust, sest täiesti liberaliseeritud turul pimedatele ja nägemispuudega isikutele osutatavad tasuta teenused kaovad ning lisandväärtuseks ongi see, kui saame tagada nende säilimise.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Tänan, et mulle sõna andsite, proua esimees. Esmalt tahaksin tänada hr Ferberit suurepärase raporti eest tänu millele kauaoodatud direktiiv peagi jõustub. See tähendab, et 2009. aasta 1. jaanuarist on ühenduse postiteenuste siseturu rajamine lõpule viidud.

Olen eriti rõõmus selle üle, et säilitatud on subsidiaarsuse põhimõte ja et direktiivi konkreetne rakendamine on jäetud liikmesriikide hooleks, kes koostavad oma olukorrale kohased õigusaktid. Siiski tahaksin toonitada selle õigusakti ühiskondlikku aspekti, mis puudutab puudega, eriti pimedate või nägemispuudega inimeste õigusi ning nende õigust kasu saada tasuta postiteenustest.

Kutsun kolleege üles toetama asjakohaseid muudatusettepanekuid, mis esitati sel nädalal täiskogul ja mille parlament võttis vastu esimesel lugemisel. Need teenused on kohased ja üliolulised elanikkonna sellele osale: silmatorkavalt väikse sissetulekuga inimestele, kõrge tööpuuduse tasemega piirkondadele ja keerulises sotsiaalses olukorras olevatele inimestele, samuti neile, keda ähvardab sotsiaalne tõrjutus.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). – Proua president, tänan teid võimaluse eest anda sellesse arutelusse oma panus. Kiidusõnad raportöörile tehtud töö eest. Ma arvan, et avalikkuse arvates see juba toimib, sest paljudes liikmesriikides ei pakuta erinevates piirkondades võrdset postiteenistust. Ma olen rõõmus nähes, et antud küsimuses saab valitsema subsidiaarsus ja liikmesriigid saavad ise valida parima viisi vabastatud turu põhimõtte rakendamiseks.

Pean invaliidsusküsimuses toetama oma fraktsioonideülest juhti Richard Howittit. Kahjuks tõstatati küsimus, et kasu saavad rikkad pimedad isikud. Paraku on Euroopas ja ka maailmas liiga vähe rikkaid pimedaid isikuid. Soovin, et saaksime tõusta ja öelda, et me kõik oleme rikkad ja ka kuulsad, kuid nii see ei ole.

Usun, et peame antud küsimuses tugevalt oma seisukohta toetama, lihtsalt näitamaks, et samal ajal, kui Euroopa räägib kapitali ja teenuste vabast liikumisest, muretsetakse ka nende pärast, kes ei saa rääkida ega näe.

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
Asepresident

  Andrej Vizjak, eesistuja. − (SL) Tänane elav arutelu on näidanud, et selle traditsioonilise ja vanima avaliku teenuse reguleerimise osas on palju põhjendatult erinevaid seisukohti. Oli õige, et väljendati paljusid erinevaid arvamusi ja muresid.

Samas peame toonitama, et soovitatud tekst kujutab endast tasakaalustatud kompromissi ühelt poolt postiteenuste siseturu avamise, konkurentsi tagamise ja sellega kaasneva lisandväärtuse ning teiselt poolt tarbijakaitse ja tarbijate õiguste ja haavatavate tarbijarühmade ning äärealadel elavate inimeste õiguste kaitsmise vahel. Paari sõnaga öeldes on nõukogu hinnangul tegemist hea kompromissi saavutanud tekstiga ja ma tahaksin avaldada oma toetust sellele seisukohale.

Samuti hindame me teatud muudatusettepanekute taga peituvaid kavatsusi, kuid eelnevate arutelude käigus vesteldes saavutati lõplik kompromiss. Oleme seega seisukohal, et see on hea tekst ja ma loodan, et homme, kui teil on viimane võimalus antud teksti toetamiseks, toimite te poliitiliselt targalt.

  Leonard Orban, komisjon. − Esiteks tahaksin tänada kõiki arutelus osalejaid ja toonitada, et see aruelu on tõestanud parlamendiliikmete suurt huvi kõnealuse toimiku vastu. See huvi on tihedalt seotud postiteenuste üliolulise rolliga Euroopa majanduses ja Euroopa kodanike igapäevaelus.

Tahaksin rõhutada, et selle protsessi lõpuleviimine tagab universaalteenuse järjepideva hea kvaliteedi kõigile Euroopa kodanikele ja ärikogukonnale.

Postireformi peamiseks eesmärgiks on tuua kasu kõigile tarbijatele ja postiteenuste kasutajatele, kaasa arvatud erivajadusega rühmadele. Selles kontekstis pöörasin ma eriti tähelepanu mitmete liikmete panustele, kes rääkisid ka edaspidi tasuta teenuse pakkumisest pimedatele ja nägemispuudega isikutele.

Euroopa Komisjon tunneb nende murede suhtes erilist poolehoidu. Usume, et turu vabastamine seda ei muuda ja et rahvusvahelisi kohustusi täidetakse täielikult. Tahaksin toonitada, et ühises seisukohas määratletakse, et turu vabastamine ei takista tasuta teenuste osutamist pimedatele ja nägemispuudega isikutele.

Direktiivi artikli 23 alusel peab Euroopa Komisjon koostama aruande direktiivi kohaldamise kohta, hõlmates teavet eelmainitud rühmade kohta. Komisjon usub, et direktiiv on praegusel kujul, millesse Euroopa Parlament on märkimisväärse panuse andnud, parim õiguslik raamistik, mis tagab Euroopa postiteenistuse kõrge kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse, täites samal ajal rahvusvahelisi kohustusi.

Lõpetuseks, daamid ja härrad, ütlen, et oleme seisukohal, et seda Markus Ferberi koostatud ja transpordikomisjoni poolt valdava häälteenamusega vastuvõetud raportit tuleks toetada.

  Markus Ferber, raportöör. − (DE) Proua president, eesistuja, volinik, daamid ja härrad, lubage mul teha vaid mõned märkused.

Esiteks, ma oleksin rõõmsam, kui need liikmed, kes kirglikult sõna võtsid, et maailmale oma arvamust avaldada, viibiksid vähemalt arutelu lõpuni ruumis. Pean ütlema, et see valmistas mulle pettumuse. Viitan eriti sellistele liikmetele nagu pr Lichtenberger.

Teiseks pean märkima, et räägime siin vabastamisest, mitte erastamisest. Kehtiva postiteenistuse omandistruktuur ei huvita Euroopa Liitu ja seda antud direktiivis ei mainita.

Kolmandaks lubage mul öelda, et 500 aastat tagasi, kui esimene postiteenistus loodi, osutasid postiteenuseid eraettevõtted. Alles hiljem otsustasid valitsused, et nemad saaksid sellega paremini hakkama. Nii et palun ärme moonutame ajalugu.

Neljandaks tahaksin kojale meenutada, et ka valitsuste monopole kuritarvitatakse. Olen rõõmus, et pr Zimmer sellele probleemile tähelepanu juhtis. Tegelikult on ta pärit piirkonnast, mida riik süütute inimeste kahjuks kindlasti oma postimonopoli raames 1990. aastani kuritarvitas. See on veel üks punkt, mida käesolevas arutelus rõhutada tuleb.

Lubage mul selgitada: antud õigusaktis ei unustanud me pimedaid inimesi ära. Nad on õigusakti kaasatud, kuid viisil, mis on kooskõlas kõnealuse direktiivi meelsusega. Direktiivi sätete kaudu ütleb Euroopa Liit liikmesriikidele, et need peavad vastutama universaalteenuse eest ja universaalteenusega seonduvate kohustuste rahastamise eest, et nad on kohustatud litsentsimise ja lubade väljastamise teel tagama, et pikaajaliselt säiliks teatud teenuste osutamine, näiteks postiteenuste osutamine pimedatele inimestele. Olen väga tänulik volinikule teadaande eest, et komisjon kavatseb antud küsimust kaaluda oma aruandes direktiivi artikli 23 alusel. Me ei ole midagi unustanud; me ei ole unustanud pimedaid inimesi. Vaatamata sellele murran ma pead, kas pimedatele inimestele peaks olema Euroopa õigusaktidega tagatud vaba juurdepääs ja ratastoolis kasutajatele mitte. See on veel üks punkt, mille üle mõtiskleda.

  President. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, 31.1.2008.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) tervitan teisel lugemisel nõukogu ühise seisukoha heakskiitmist, millega muudetakse 1997. aasta postidirektiivi postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimise eesmärgiga, ning ma tänan oma tublit Saksa kolleegi Markus Ferberit suure töö eest.

Olen rõõmus, et nõukogu on vastu võtnud kõik Euroopa Parlamendi seisukoha põhipunktid, eriti turu avamise tähtaja edasilükkamine 31. detsembriks 2010, kaheaastase pikendusega nendele liikmesriikidele, kes ELiga 2004. aastal ühinesid; universaalteenuse osutamine, mille käigus toimetatakse post ELi kodanikele koju vähemalt ühel korral nädalas ja kogutakse viiel päeval nädalas, säilitades piisava hulga postipunktide olemasolu maal, kaugetes või hõredalt asustatud piirkondades; ning subsidiaarsuse austamine ühiskondlike kaalutluste osas, selles küsimuses loodan, et ühiskondlikud partnerid töötavad Euroopa tasandil. Olen pettunud, et ei ole kehtestatud aluseid Euroopa seadusandja määramiseks selles sektoris. Kokkuvõttes loodan, et teenusepakkujad jõuavad kiiresti kokkuleppele 50 grammi kaaluvate kirjade jaoks mõeldud Euroopa margi kasutuselevõtmise osas ja ma tõstatan peagi selles küsimuses poliitilise algatuse.

  Monica Maria Iacob-Ridzi (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Ühine seisukoht rahuldab parlamendi poolt esimese lugemise üle hääletades esitatud nõuded ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni esitatud muudatusettepanekud. Siiski peab komisjon veel korraldama selge uuringu mõju osas, mida postiteenuste vabastamine tõenäoliselt tööhõivele osutab.

Oma arvamuses palus komisjon hinnata selle meetme mõju viiele miljonile või rohkemale töökohale, mis postiteenistusega seotud on või sellest sõltuvad. Nimetatud uuringut lihtsustab asjaolu, et mitmes ELi liikmesriigis, näiteks Ühendkuningriigis, Rootsis ja Madalmaades, on postiteenused juba liberaliseeritud. Nende maade kogemused ei ole siiani veel osutanud, nagu oleks liberaliseerimine toonud kaasa töökohtade arvu suurenemisele või töökvaliteedi paranemisele antud sektoris.

Usun, et tuleks võimaldada teatud kaitsemehhanismid olukordadeks, kus uute postiteenuste pakkujate turule sisenemine viib massilise koondamiseni. Üks asjaomastele ettevõtetele ja liikmesriikidele kättesaadav mehhanism võiks olla Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond.

  Janusz Lewandowski (PPE-DE), kirjalikult. – (PL) Proua president, tee postiteenuste liberaliseerimise suunas üha pikeneb ja selle eest saab osaliselt süüdistada Euroopa Parlamenti, mis pikendas kahe aasta võrra Euroopa Komisjoni seatud tähtaega. Riiklike delegatsioonide seisukohad peegeldavad 27 riigi turgude erinevaid olukordi. Avatud turu eeskuju näitavad Rootsi, Ühendkuningriik ja Soome, aga ka Saksamaa ja Madalmaad, mis on selles osas palju saavutanud, näevad kõik lõplikku tähtaega protektsionismi võiduna. Alustades oma riigi kontrollitud majanduse mudelist peavad uued liikmesriigid mitte ainult algset ettepanekut 2009. aasta tähtaja osas, vaid ka kompromissi tagajärjel seatud 2011. aasta tähtaega ohuks postisektori töökohtadele. Poolas näiteks töötab umbkaudu 100 000 inimest Poczta Polska’s, mis ei ole võimeline keskmise pikkusega tähtaja jooksul toime tulema avatud konkurentsiga. Olles leidnud liitlasi lääne-Euroopa avalike teenuste seast, eelkõige Prantsusmaa La Poste’i näol, on neil õnnestunud pidada välja kaubelda eritingimused, mis lükkavad turu vabastamise tähtaja 2012. aasta lõppu.

Antud küsimuses on postitöötajate ärihuvid olnud üle tarbijate huvidest, kelle kannatus 2007. aasta detsembris jõuluaja haripunktis kibedalt proovile pandi, kui postimonopoli võimetus karmilt selgeks sai. Euroopa turu selle sektori vabastamisel tehtavad aeglased edusammud, mis said alguse juba 1989. aastal esimese direktiivieelnõuga, näitab ärihuvide tugevust status quo avaliku huvi laiendamise eest kaitsmisel.

  Mary Lou McDonald (GUE/NGL), kirjalikult. – Jälle on meil tegemist ideoloogilise ettepanekuga, seekord postiteenuste osas. Ei ole hinnatud selle sotsiaalse mõju ja tõsiselt ei ole konsulteeritud ei postkontorite juhatuste, töötajate ega klientidega.

Postiteenuste liberaliseerimiseks ei ole nõudmist, mingit loogikat ega ka põhjendust. Inimesed ei taha olla silmitsi erinevate omavahel konkureerivate ja oma tooteid müüvate postkontoritega. Nad ei taha, et nende kohalik postikontor uksed sulgeks kuna turg ei too piisavalt kasu eraettevõtjatele, mis turu üle ujutavad, viies riiklikud ettevõtjad nagu An Post kitsikusse.

Inimesed tahavad usaldusväärset postiteenistust, mis viib nende posti kohale võimalikult vähese sekeldamisega ja mis säilitab kohalikud postkontorid selle kogukonna keskusena, mida nad teenindavad.

Kuidas saavad inimesed tõsiselt suhtuda ideesse, et EL soodustab sotsiaalse Euroopa teket, kui see ettepanek lööb selle kirstu veel ühe naela juurde?

On aeg teha lõpp ideoloogilisele marsile liberaliseerimise ja erastamise suunas.

Iirimaa inimestel on võimalus sellele lõpp teha Lissaboni lepingu vastu hääletades.

  Katrin Saks (PSE), kirjalikult. – (ET) Toetan turu võimalikult kiiret liberaliseerimist ja tervitan direktiivi, mis paneb aluse postiteenuste siseturu rajamise lõpuleviimisele.

Eestis on väikeste postkontorite sulgemine tekitanud rahva pahameelt, aga on selge, et uute tehnoloogiate kasutuselevõtuga, nagu näiteks Internet, on vähenenud vajadus traditsioonilise postiteenuse järele.

Konkurentsi tingimustes võib tekkida uut liiki Interneti-põhiseid teenuseid, mis on tervitatav. Samas mõistan teatud liikmesriikides ajapikenduse andmise vajadust.

Sealjuures on siiski oluline, et kohaldataks „vastastikkuse printsiipi”, lubades liikmesriikidele võimaluse keelduda turu avamisest kaitstud õigustega postiettevõtjatele naaberriikidest.

Oluline on, et samal ajal oleks universaalne postiteenus tagatud kõigile, ka inimestele ääremaal ja saartel. Postiteenus peab olema taskukohane, kvaliteetne ja kättesaadav kõigile.

Universaalse postiteenuse kulupõhisuse nõude täpsustamine on vajalik, kuna seda mõistet on käsitletud liikmesriikides erinevalt. Usun, et on põhjendatud nõuda universaalse postiteenuse osutajalt tema poolt kõigi teenuste kuluarvestuses eraldamist.

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult. – (DE) ELi-ülene postiteenuste vabastamine saab teoks – mitte 2009. aastal, nagu algselt kavandatu, vaid 2011. aastal. Majanduslikus mõttes on postisektor väga tähtis ning see mõjutab ka teisi majandussektoreid. Nagu kõigis teisteski majandusvaldkondades, on suurem konkurents loogiline ka posti kojukande osas. Samuti ei ole ainsad kasusaajad ettevõtted, kuna ka tarbijatele langevad osaks suured hüved. Seda aga ei juhtu enne, kui põhitingimused on õiged. Teisisõnu, tuleb tagada kirjade kojukanne sama tõhusalt kui enne ning mõistliku hinnaga. Tuleb hoolitseda selle eest, et pikemas perspektiivis oleks tagatud postiteenuste kõikehõlmav osutamine – ja seda kõikjal, ka äärealadel.

Iseäranis olulised on head töötingimused ja ennekõike kindlus töökoha pärast kõigi postisektoris töötavate inimeste puhul. On samuti tähtis, et samad tingimused kehtiksid kõigi postiteenuste osutajate tegevuse suhtes. See kehtestati selgelt juba alguses ja seda ei kavandatud armutu liberaliseerimisena.

Peame looma head ja jätkusuutlikud tingimused kõigi jaoks – postiettevõtete, nende töötajate ja loomulikult ka nende klientide jaoks.

  Esko Seppänen (GUE/NGL), kirjalikult. – (FI) Postiteenuste avamine vabale konkurentsile tähendab paratamatult teenuste halvenemist, seda eriti hõredalt asustatud riikides nagu Soome. Postkontor peaks olema avalik teenus ja me peame tagama selle piisava rahastamise, kasutades „lihtsalt“ hallatavatest teenustest teenitud sularaha „keerulisemate“ valdkondade abistamiseks. Rahvas, kes soovib säilitada oma ühtsuse ja kogukonnatunde ei erasta avalikke postiteenuseid. Loodame avalikule teenusele, et see kaitseks privaatsust ja tagaks sellise turvalisuse, mida me postkontorilt nõuame. Erastamine võib tuua kaasa ebakindla personalipoliitika, mis kahjustab postkontori usaldusväärsust. Seepärast hääletab meie fraktsioon nõukogu poolt vastu võetud erastamisseisukoha vastu.

  Alexander Stubb (PPE-DE), kirjalikult. – Postiteenuste liberaliseerimine on Euroopa siseturul oluline valdkond.

Arutelu vältel oleme kuulnud mitmeid universaalse postiteenusega seonduvaid muresid. Arvan, et saame tugineda mõnede juba liberaliseeritud Euroopa postiturgude kogemustele. Nendes riikides on postiteenused tagatud ja samaaegselt on ärimehelikuma tegevuse kaudu paranenud kvaliteet ja teenindus. Samas kohtab Euroopas reisides kehva ja aeglast teenindust paljudes riikides, mis püüavad liberaliseerimise kavast teha nii palju erandeid kui võimalik.

Lisaks jätab käesolev aruanne liikmeriikidele palju vabadust liberaliseerimise rakendamisel. Paljud siinmainitud probleemid on seega probleemid, millega peaksid tegelema kohalikud asutused.

Tahaksin tänada hr Ferberit sihikindluse eest selle väga raske protsessi käsitlemisel.

  Iuliu Winkler (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Postiteenuste täielik liberaliseerimine liikmesriikides avaldab positiivset mõju mitte ainult postiteenuste kasutajatele ja tarbijatele, kes saavad kasu uutest ja uuenduslikest teenustest ja madalamast postitariifist, vaid ka liikmesriikide majandusele tervikuna.

Arutelu teemaks olev direktiiv on oma praeguses versioonis valmis ning selles sätestatakse postiteenuste turu liberaliseerimise tähtaja pikendamine teatud liikmesriikidele.

Rumeenia on üks riikidest, mis saab kasu Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud uutest sätetest. Rumeenia universaalteenuse pakkuja restruktureeritakse vastavalt Rumeenia valitsuse ajavahemikuks 2007–2010 kehtestatud ajakavale ning alles seejärel algavad ettevalmistused liberaliseerimiseks.

See ajakava on Rumeenia tarbijatele kasulik, kuna turu liberaliseerimine pärast 2013. aasta 1. jaanuari tähendab kvaliteetteenuste pakkumist taskukohase hinnaga.

20. Kliimamuutuste konverentsi tulemused (Bali) (arutelu)

  President. − Järgmiseks teemaks on nõukogu ja komisjoni aruanded Bali kliimamuutuste konverentsi tulemuste kohta.

  Janez Podobnik, eesistuja. − (SL) Mul on au täna jälle siin teie hulgas olla ja nõukogu eesistujana esitada teile Bali kliimamuutuste konverentsi tulemuste hinnang. Olen väga rõõmus, et Euroopa Parlament aktiivselt osales kliimamuutuste küsimuses peetud arutelul. Euroopa Parlamendi tugev delegatsioon parlamendi asepresidendi hr Vidal-Quadrase juhtimisel, mis koosnes mitmest silmapaistvast parlamendi esindajast, oli samuti Bali konverentsil esindatud.

Ka tahaksin avaldada toetust kliimamuutuste esimesele vahearuandele, mis esitati eelmisel esmaspäeval teie kliimamuutuste komiteele. Daamid ja härrad, nagu te teate, möödusid konverentsi viimased päevad niiöelda ebakindluse väga pingelises õhkkonnas. Kui näis, et läbirääkimised ei ole edukad ja kokkuleppele ei jõuta, sekkus ka ÜRO peasekretär hr Ban Ki-moon ja tema sekkumine oli tähtis.

Asjaolu, et läbirääkimisi pikendati ühe päeva võrra ja et need kestsid läbi kahe viimase öö, annab tunnistust nende keerulisusest. Lõppkokkuleppena võeti vastu otsus pikaajalise koostöö kohta konventsiooni raamistikus, pealkirjaga Bali tegevuskava. Selle dokumendi alusel algavad läbirääkimised varakult kas märtsis või aprillis ja järgmise aasta lõpuks peaksid need jõudma täieliku globaalse kokkuleppe sõlmimiseni kliimamuutuste käsitlemiseks pärast 2012. aastat.

Lubage, et mainin ära mõned selle kokkuleppe olulised punktid: esiteks osa, milles käsitletakse rahvusvahelisi meetmeteid heitkoguste parandamiseks, s.o vähendamiseks. Kokkuleppes toonitatakse, et kõigi arenenud riikide pingutused heitkoguste vähendamiseks peavad olema üksteisega võrreldavad. See tähendab, et Ameerika Ühendriigid kaasatakse samuti heitkoguste vähendamisse. Siin peame rõhutama, et vastupidiselt Kyoto protokollile aastateks 2008–2012, ei kehtesta see kava mingeid kvantifitseeritud kohustusi.

Teine punkt seisneb selles, et arengumaad panustavad heitkoguste vähendamisse jätkusuutliku arengu raamistikus. See on punkt, kus arenenud riikide toetus tehnoloogia ja vajalike rahaliste vahendite näol on väga tähtis. Kliimamuutuste mõjude leevendamine hõlmab ka meetmeid ja positiivset innustamist, et ennetada metsade maharaiumist ja hävitamist arengumaades, mis annab suure panuse kasvuhoonegaaside globaalsetesse heitkogustesse.

Kolmas punkt koosneb parandatud kohanemismeetmetest, et kaasata rahvusvahelist koostööd. Neljas hõlmab parandatud meetmeid tehnoloogia arendamiseks ja siirdeks, mis aitavad majandusliku arengu soodustamisega kaasa kohanemisele ja leevendamisele. Kliimamuutuste tõhusamaks leevendamiseks ja nendega kohanemiseks on arengumaade jaoks vaja tagada lihtne juurdepääs keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele. Viiendas otsuses käsitletakse parendatud rahastamist ja investeerimist kliimamuutuste leevendamisse. Selles nähakse ette arengumaade toetamine kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks võetavate siseriiklike meetmete rakendamisel.

Edasised läbirääkimised leiavad aset ad hoc töörühma juhtimisel, mis on äsja moodustatud pikaajalise koostöö jaoks konventsiooni raamistikus. Käesoleval aastal kohtuvad nad neli korda. Läbirääkimised tulevad intensiivsed ja nõuavad läbirääkijatelt suuri pingutusi. Praegused läbirääkimised 2012. aasta järgsete Kyoto protokollile alla kirjutanud arenenud riikide kohustuste osas jätkuvad. Need läbirääkimised peaks samuti lõppema järgmise aasta lõpuks. Need toimuvad paralleelselt Bali tegevuskava läbirääkimistega.

Meie arvates on Bali konverentsil vastu võetud seisukohad kohased. Need sisaldavad olulisi elemente, mille poole me siin Euroopa Liidus püüdleme. Üks suuremaid saavutusi on kõigi riikide, nii arenenud riikide kui arengumaade kaasamine heitgaaside ühisesse vähendamisse. Tunnustame kõikehõlmava kohandamise võrdsust. Loodame, et Bali tegevuskava elavdab ummikseisu arengumaadele kliimasõbralike tehnosiirde küsimuses.

Daamid ja härrad, konverents andis meile laia raamistiku edasisteks läbirääkimisteks. See kompromiss on teatud moel parim, mida on võimalik saavutada globaalse konsensuse hetkeseisu juures. Tulevikus peetavad läbirääkimised on väga nõudlikud nii tehniliselt kui poliitiliselt. Oleme seisukohal, et nende tulemus on positiivne, kui meil õnnestub säilitada eelmisel aastal valdavaks olnud arengusuund, mil kliimamuutuste küsimus tõusis poliitilises päevakorras järjest kõrgemale.

Tõhusale rahvusvahelisele kokkuleppele jõudmiseks vajame meelekindlust ja kannatlikkust ning ohtralt poliitilist tahet. Mõnikord lepitakse kõige vajalikemate meetmetega kõige viimasena.

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Proua president, daamid ja härrad, lubage mul alustuseks tänada teid võimaluse eest kaasa rääkida nii Balil möödunud aasta lõpus peetud kliimamuutuste konverentsi tulemuste küsimuses kui selle osas, mis toimub pärast seda, kui on saavutatud läbirääkimiste alustamise kokkulepe.

Esiteks tahaksin väljendada imetlust Euroopa Parlamendi aktiivse rolli ja osutatud toetuse üle enne konverentsi ja selle ajal. Kontaktid ja kohtumised teie delegatsiooniga konverentsi käigus osutusid äärmiselt vajalikuks. Tahaksin eriti rõhutada Euroopa Parlamendi väga olulist rolli teabe andmisel teiste riikide ametnikele. Vajame kindlasti vastastikust toetust, et suhelda ja ulatuslikumalt levitada ELi seisukohta, mis on otsustavaks punktiks meie juhtrolli säilitamisel. See oli eriti kasulik Balil ja saab järgmise kahe aasta jooksul olema veelgi kasulikum.

Mis Bali konverentsi tulemustesse puutub, siis tahaksin alustuseks öelda, et konverents oli äärmiselt edukas, kuna läbirääkimiste algfaasis jõudsid kõik olulised riigid kokkuleppele kliimamuutuste osas 2012. aasta järgseks perioodiks. Kokkulepe viimistletakse 2009. aastal ja see hõlmab kõiki põhipunkte, mida EL otsustavalt taotlenud on.

Nii on meil olemas alus ja hädasti vajatud tõuge läbirääkimiste alustamiseks, et jõuda kokkuleppele kliimamuutuste küsimuses. Meie eesmärgiks on kokkulepe, mis viib globaalsete heitkoguste drastilise vähendamiseni esimeses etapis 2020. aastaks ja veelgi suurema vähendamiseni pärast seda. Oleme seega rahul üldtulemusega, mis on täielikult kooskõlas meie ühiste eesmärkidega Bali konverentsi osas.

Ameerika Ühendriikide osalemine Bali aruteludes on ilmne märk sellest, et USA kavatseb läbirääkimistes aktiivset rolli mängida. Sama oluline kui Bali otsus on aga see, et esimest korda rõhutatakse aktiivsete meetmete võtmise vajadust arengumaade poolt.

ELi juhtiv, et mitte öelda vahendav roll ning teatud arengumaade, nagu Brasiilia ja Lõuna-Aafrika läbinägelik ja konstruktiivne panus olid selle tulemuseni jõudmisel olulise tähtsusega. Nüüdsest on meie eesmärgiks saavutada kokkulepe uue kliimamuutuste raamistiku osas 2009. aasta osaliste konverentsil Kopenhaagenis. Muidugi on meie eesmärgiks ka oma ambitsioonide täitmine teaduslikele leidudele tuginedes.

Ärgu olgu siin kaksipidi mõistmist: tee Kopenhaagenisse saab olema pikk ja raske. Eelkõige peab EL jätkama juhtrolli mängimist, nagu see edukalt tegi Bali konverentsiks ettevalmistuste tegemisel; EL käis konverentsiks valmistumisel oma kaardid lauale, näitas meile, millise kursi peaksime valima, ning veenis teisi oma vaadetes enne põhikonverentsi algust. EL mõjutas märkimisväärselt konverentsi positiivset tulemust. Peame seda Kopenhaageni suunas vaatamisel meeles pidama.

Möödunud nädalal vastu võetud komisjoni ettepanekud kliima ja taastuvate ressursside meetmete paketi osas teevad nimelt seda; need tõestavad, et EL soovib kindlasti edu saavutada. Loodan teie toetusele ja meelekindlusele just alguse saanud menetluse osas, et meetmete pakett saaks kinnitatud enne praeguse parlamendi ametiaja lõppu ja aegsasti enne Kopenhaageni konverentsi. Järgmise kahe aasta jooksul peame jätkama poliitilise surve avaldamist antud küsimuses, kuna see osutus 2007. aastal äärmiselt kasulikuks. Kõiki võimalusi tuleb võimalikult hästi ära kasutada tagamaks, et probleemile pühendatud tähelepanu ei kao ei Euroopa ega, mis olulisem, rahvusvahelisel tasandil.

Kui me tahame jõuda kokkuleppele enne 2009. aasta lõppu, peame kindlasti tegema tihedamat ja strateegilisemat koostööd oma peamiste partneritega. See kehtib eriti meie arenenud maadest pärit partnerite kohta, kuna me peame kindlustama, et nad oleksid nõus tegema kindlameelsemaid edusamme heitkoguste drastilise vähendamise nimel. Teame, et selliste pingutusteta on väga raske veenda arengumaid edasisi samme astuma. Peame seega kasutama kõiki ligipääsetavaid rahvusvahelisi foorumeid, kaasa arvatud G8 tippkohtumisi, kohtumisi suurte majanduste vahel ning kahepoolseid dialooge, et tagada ja kindlustada nende nõustumine ja juhtida neid kindlameelselt selles suunas.

Me kõik teame, et mõnda meie partnerit saab olema raske veenda. USA on ikka veel üpris vastumeelselt meelestatud. Teisest küljest teame aga ka seda, et edusamme tehakse riiklikul tasandil, äriringkondades ja üldisemalt selles, kuidas avalik arvamus antud küsimust näeb. Nagu käimasolevatest USA presidendi eelvalimistest näha, on kliimamuutus juba keskseks teemaks poliitilistes aruteludes.

Kliima ja energia on Jaapani juhitud selle aasta G8 tippkohtumise päevakorras prioriteetsete punktide seas. Eeldatakse, et see ei aita mitte ainult välja kuulutada suurt ja tähendusrikast poliitikat, vaid aitab ka tagada väärtuslikke võimalusi, mida peab hästi ära kasutama industrialiseeritud riikidest pärit partneritega seisukohtade vahetamisel. Hetkel käib Jaapanis elav arutelu kliimamuutuste küsimuses. Kasutame võimalust, toome partnerid endale lähemale ja näitame, et eesmärk ei ole vastuolus majanduse arengu või konkurentsivõimega.

Lubage mul kommenteerida paralleelseid tegevussuundi. ÜRO jääb kindlasti peamiseks läbirääkimisfoorumiks 2012. aasta järgse kliimamuutuste kokkuleppe osas, mille suhtes tuleb saavutada lõppkokkulepe. Täpsemalt öeldes pidades meeles meile saadaolevaid piiratud ressursse ja vahendeid, aga samuti allesjäänud väga lühikest ajavahemikku, peame tagama, et kõiki neid rahvusvahelisi foorumeid ja tegevuskavu kasutataks strateegiliselt ÜRO kava toetamiseks ja täiendamiseks seda kuidagi õõnestamata. Me lihtsalt ei saa endale lubada püüdluste dubleerimist või ajaraiskamist, kui ÜRO tegevuskava on teatud ulatuses juba välja töötatud.

Samuti peame tegema tihedamat koostööd oma arengumaadest pärit partneritega, et hoolikalt kavandada nende osalust ja panustamist tulevasse kokkuleppesse. Nagu Balil näha, saab arenguküsimus olema läbirääkimiste keskmes: seepärast saab meie peamiseks väljakutseks olema vastastikuse usalduse suurendamine. Arengumaad, või vähemalt kõige arenenumad neist, on nõus tegutsema. Nad teevad seda ainult juhul, kui arenenud riigid täidavad oma kehtivad ja tulevased kohustused heitkoguste vähendamise osas. Arenenud riigid peavad hakkama ka võimaldama arengumaadele juurdepääsu kas tehnoloogiale või, üldisemalt, rahastamisele.

Seda silmas pidades peame tegema tihedat koostööd majanduslikult esilekerkivate riikidega, et leida parimad meetodite ja stiimulite kombinatsioonid tagamaks, et need majanduslikult esilekerkivad riigid annaksid suhteliselt auahne panuse, mis viib nende veelgi tõsisemate pingutusteni pärast 2020. aastat. Kahepoolne koostöö ja dialoog oluliste riikidega nagu Hiina ja India on ülioluline.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et kliima ja energia meetmete pakett on tõendiks meie kindlameelsusest liikuda sõnadelt tegudele; samuti näitab see, et seda on võimalik teha õiglaselt ja majanduslikult tõhusalt, nii , et kõik võidavad. See on minu arvates parim viis partnerite positiivseks mõjutamiseks.

  Karl-Heinz Florenz, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Proua president, volinik, Balil oli teil suurepärane meeskond. Nad töötasid kuni olid kokkukukkumise äärel, ja ma palun teil edastada need tänusõnad oma töötajatele. Euroopa patrioodina usun ma, et Bali tõeline edu seisneb äärmiselt olulistes otsustes, mille Euroopa Liit võttis möödunud märtsis vastu 20 % trio osas, ja et see on alus, millele tuginedes meie oma elu siin kontinendil tulevatel aastatel elame.

Ma ei kavatse käsitleda erinevaid Balil tehtud edusamme, kuna kindlasti hoolitsevad selle eest mu kolleegid. Olen rõõmus, et lisaks edu saavutamisele USAga saime kinnitada, et lisaks 38 Kyoto protokollile juba allakirjutanud riigile, on lähimad G77 riigid nüüd pühendunud tegutsemisele selle asemel, et pidevalt kurta asjaolu üle, et kõik riigid ootavad, et teised tegutsema hakkaksid. See kassi ja hiire mäng on läbi. Muide, seda läbimurret poleks olnud võimalik saavutada USA abita.

Volinik ja eesistuja, lubage mul öelda vaid mõned sõnad küsimuste osas, mis meile selles arutelus muret valmistavad. Saime Balil teada, et ei piisa sellest, kui piiritleme oma arutelud vaid CO2-ga. Usun, et peame arendama palju suuremat teadlikkust jätkusuutlikkuse küsimuses ja on samuti selgeks saanud, et meil on tegemist rohkem kui ainult kliimakriisiga, on ka toorainekriis, kuigi isegi seda saab enda kasuks pöörata.

Arvan, et peame teadlikkuse suurendamiseks palju rohkem seostama jätkusuutlikkuse kontseptsiooni oma eesmärkidega selles valdkonnas. Kuid see toob mind loomulikult otse nõukogu juurde, hr eesistuja. Näeme juba liikmesriike, kes tõrguvad 20/20/20 eesmärkide suhtes ja üritavad nende täitmise vältimiseks taevast ja maad paigalt liigutada. Arvan, et seisate silmitsi äärmiselt hirmuäratava väljakutsega, kui te püüate koos meiega neid eesmärke saavutada, sest kui asi liigub edasi Poznańi ja sealt mõnda teise põhjamaa riiki, peame oma seisukohast kinni pidama. Loodan, et komisjon ja parlament tagavad edasise edu selles küsimuses.

  Guido Sacconi, fraktsiooni PSE nimel. – (IT) Hr president, daamid ja härrad, tahaksin kohe öelda, et nõustun täielikult avaldustega, mille minister Podobnik ja volinik Dimas veidi aega tagasi esitasid. Näeme neid üha sagedamini ja peagi võime me suhelda peanoogutuste ja silmapilgutuste teel, kõnelemata ja tõlkide abita, kuna mulle tundub, et me mõistame üksteist väga hästi.

Nõustun ka sellega, mida nad ütlesid asjaolu kohta, et Euroopa Liidu võetud lisakohustused Bali konverentsil panevad meile kohustuse mängida oma osa veelgi ladusamalt kui varem. Täna siiski räägime me Balist ja peaksime selles küsimuses tegema hetkeks pausi, kuna võib-olla juba homme kiidame heaks resolutsiooni, mis minu arvates on väga hästi koostatud.

Kõige täpsema arvamuse, mida ma Bali suhtes kohanud olen, oli kirja pannud hr de Boer, kes, nagu te teate, on raamkonventsiooni tegevjuht. Ta kirjutas „kliimamuutuste Berliini müüri“ langemisest. See tundub mulle äärmiselt kohane, kuna Balil, nagu meile meelde tuletatud on, langetati otsus Kopenhaagenisse viiva küllaltki täpsete etappide ja visanditega suuniste osas. Täpsemalt, ja seda tahaksin ma rõhutada, arutati kohanemise küsimust, isegi enne 2012. aastat, ning suurenenud rahastamist. Toimus konkreetne arutelu tehnosiirde küsimuses, kaasati raadamise küsimus, kui eelkõige, ja minu jaoks on see kõige tähtsam ja paljulubavam küsimus, ületati Lisa 1 barjäär – sellepärast ka „Berliini müür“ – industrialiseeritud riikide ja arengumaade vahel muutunud maailmas, milles suur hulk varasematest arengumaadest kogeb nüüd majanduse kasvu.

Kokkuvõtteks võime öelda, et USA, India ja Hiina on oma vastutuse edasilükkamise ja mitte-midagi-tegemise mängus paljastatud, mistõttu on tekkinud olukord ja tekkinud on olukord, kus keerulistel läbirääkimistel – ja need saavad kindlasti olema keerulised – on väga suur tõenäosus saavutada edukas lõpptulemus.

  Chris Davies, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua president, olen arvamusel, et ministril on õigus, kui ta ütleb, et me võime lepinguga rahul olla ja õnnitleda neid, kes selle kindlustamisse kaasatud olid.

Ma ei alahinda raskusi jõudmisel praegusest hetkest 2009. aasta Kopenhaageni konverentsini; teiste probleemide kõrval – vihmametsade küsimus ja tehnosiire – on meie teel igat liiki tõkkeid.

Samuti peame olema teadlikud sellest, et kliimamuutus leiab aset niikuinii, olenemata nende läbirääkimiste tulemustest. Pühapäeval viibisin Liverpoolis holokausti mälestuspäeva teenistusel ja leidsin end mõtlemast sellele, kuidas küll Euroopa, meie inimesed, meie poliitikud reageerivad siis, kui miljardid inimesed kõikjal maailmas leiavad end olukorrast, kus iga järgmise liigutusega, liikumisega üle planeedi jääb vett aina vähemaks? Milline saab olema nende reaktsioon? Kui palju kitsarinnalisust see vältimatu tagajärg põhjustab?

Peame tegema, mis meie võimuses. Mina panen suuri lootusi saastekvootidega kauplemisele. Usun, et see muutub järjest paremaks ja ma arvan, et nn piiramise ja kauplemise süsteem võimaldab meil kõigil tõsiselt käsile võtta suure hulga gaase. Ka tehnoloogia areneb ja seda stimuleeritakse. Täna pärastlõunal oli mul imetore kohtumine autodest pärit CO2 hulga vähendamise teemal, kus õigusaktide rakendamisel antud tõuge tundub juba muutvat inimeste suhtumist avavat uusi võimalusi. Võib-olla suudame need eesmärgid saavutada biokütuseid vajamata. Võime need suunata elektrijaamadesse.

Ja süsiniku kogumise ja ladustamise teema: ma usun tõesti, et meie eesmärgid peaksid olema ambitsioonikamad. Arvan, et võiksime selleni jõuda umbes kolme või nelja aasta pärast ja üritada kehtestada realistlikud programmid juba enne 2020. aastat.

Euroopa sellekevadiselt tippkohtumiselt ootame valitsuste kindlat pühendumist. Euroopa tippkohtumise kohta ütleksin ka järgmist: taastuv energia ja energiasäästmine – ma usun, et siin on valitsuste jaoks suur võimalus, mitte kaupu kätte toimetada, leida, et vajalike institutsionaalsete muudatuste tegemine on poliitiliselt keeruline, ning ma arvan, et komisjon peab avaldama võimalikult suurt survet nimele ja häbile, uute mehhanismide leidmisele tagamaks, et liikmesriigid jõuavad eesmärkideni, milles nad nüüd kokku on leppinud.

  Mirosław Mariusz Piotrowski, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Kliimamuutused on inimesi saatnud kogu ajaloo vältel. Paljude silmapaistvate teadlaste arvates aga ei ole inimese mõju nendele muutustele eriti suur. Seda seisukohta avaldatakse näiteks ÜRO peasekretärile sadade maailma teadlaste poolt saadetud avalikus kirjas. Tundub, et Euroopa Komisjon ei ole antud aspektiga üldse kursis ja selle asemel, et leevendada globaalset soojenemist põhjustavaid tegureid, haarab see relvad hoopis asjade vastu, millel ei ole inimtegevusega mingit seost.

Komisjon kavatseb nüüd kehtestada tohutud maksud Euroopa kodanikele tegevuse eest, mille ta on teadusmaailmast välja mõelnud – tegelikult pigem väljamõeldiste, kui teaduse vallast. Esialgsete prognooside kohaselt maksab iga perekond keskmiselt enam kui 50 eurot kuus selle projekti eest, mille tulemusi on võib-olla võimalik märgata 100 aasta pärast või nii. Tegelikuks tulemuseks on aga uute liikmesriikide majanduste halvenemine järgmise kahe-kolme aasta jooksul. Selline drastiline CO2 heitkoguste vähendamine põhjustab tõsise languse näiteks Poolas, saab oma energia peamiselt kivisöest.

Kui Euroopa Liidu institutsioonid tahavad CO2 vähendamist käsitleda praktiliselt, peaksid nad alustama endast. Tohin ma meenutada, et 20 000 tonni süsihappegaasi heidetakse igal aastal atmosfääri ainult Strasbourg’i istungile sõitmiseks tehtavate mõttetute reiside tulemusena.

  Satu Hassi, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FI) Proua president, daamid ja härrad, Bali kliimamuutuste konverentsi saatis edu ja me võime olla uhked ELi rolli üle seal. Kõnelused Kyoto tuleviku üle algasid ametlikult ja kõik olulised küsimused on lauale käidud. Ühtki neist ei ole kõrvale jäetud. USA ei ole seega olnud edukas tulevaste läbirääkimiste piiramisel, mis saavad kindlasti olema rasked, nagu inimesed siin juba öelnud on.

Praegu on peamine sõnum, mille Euroopa saab maailmale saata, aga seotud meie enda kliimapoliitikaga. Parim viis keerulise rahvusvahelise protsessi kiirendamiseks on see, et võtame vastu auahned õigusaktid heitkogustega kauplemise, taastuva energia ja energiatõhususe osas.

Olen rõõmus, et komisjon nägi eelmisel nädalal kliimakaitset positiivse majandusliku valikuvõimalusena – uue tööstusrevolutsioonina. Kuidas me saame jääda puhta uue energiatehnoloogia väljatöötamisel etteotsa, on olulise tähtsusega meie majanduse tulevikule.

Samuti peame mõistma, et tõeline Gordioni sõlm rahvusvaheliste kliimaläbirääkimiste küsimuses on õiglus. Planeeti ei ole võimalik päästa enne, kui suured arengumaad nagu Hiina ja India samuti oma heitkoguseid vähendavad. Sellega nõus olemiseks peavad nad uskuma, et kõik läbirääkimiste tulemused on õiglased. Peame ühel või teisel moel olema valmis kompenseerima arengumaadele asjaolu, et meie heitkogused inimese kohta on mitu korda suuremad kui vastavad näitajad arengumaades.

  Dimitrios Papadimoulis, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Proua president, volinik, viimasel minutil Balil saavutatud kompromiss on lubanud meil pöörata oma pilgud 2009. aasta Kopenhaageni konverentsile; samuti on teatavaks saanud opositsioonijõud, mis õõnestavad nõutavat kokkulepet. Selle ajani peab EL jääma eesliinile, töötama ulatuslikuma kokkuleppe nimel konkreetsete, auahnete kohustuste ja ajakava alusel. Sellise kokkuleppe hüved kaaluvad majandusliku maksumuse kordades üle.

Minu fraktsioon, nagu ka 2007. aasta novembris vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioon, seab auahnemad ja kohustavamad eesmärgid kui on need, mille komisjon esitas mõned päevad tagasi nii ELile liikmesriikidele; minu fraktsioon soovib arengumaadele heldema abi osutamist. Hoiatuseks teile volinik: traditsiooniline tööstusalane lobitöö on juba hakanud uuristama komisjoni ettepanekut ning samal ajal üritab tuumaküsimuse lobitöö, nagu hunt ökonahas, asendada taastuvad energiaallikad tuumaallikatega. Palun olge nende katsete osas ettevaatlikud.

  Johannes Blokland, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Proua president, Euroopa Liit läks Balile heade kavatsustega saavutada positiivne tulemus. EL ei saavutatud soovitut, kuid ma olen siiski positiivselt meelestatud.

Esiteks olen ma muidugi rõõmus, et kõik osalenud riigid said alla kirjutada Bali tegevuskavale ja et läbirääkimised võivad alata. On kahju, et tegevuskava lõppversiooni ei ole kaasatud konkreetsed heitkoguste normid, kuid edu on saavutatud teistes valdkondades, nagu programmi loomine tõsiste raadamisprobleemiga tegelemiseks. Just eelmisel nädalal kuulsime jälle murettekitavaid aruandeid raadamise kohta Brasiilias. Samuti on hea, et Lääneriigid osutavad jätkusuutliku tehnoloogia kasutamisel rohkem abi arengumaadele.

Lõpuks: üks probleem, millele ei ole lahendust leitud, on kasvuhoone gaaside heitkogused merelaevadelt. Selle äärmiselt saastava sektori keeruline iseloom viitab sellele, et vaja on globaalset lähenemisviisi. IMOle tuleb avaldada survet tõhusa poliitika kehtestamiseks selles valdkonnas võimalikul kiiresti. Volinik, võite olla kindel meie toetuses teie lähenemisviisile.

  Roger Helmer (NI). – Proua president, ma saan aru, et Bali kliimamuutuste konverentsi esimesel päeval oli Bali lennuväljal nii palju eralennukeid, et lennujaamas lõppesid parkimiskohad. Seega jäävad meie saavutused soovidest kaugele maha.

Bali konverents pidi sillutama teed Kyoto-järgsele konsensusele, kuid Kyoto ise on läbi kukkunud. Me mitte ainult ei ebaõnnestunud maailma suurimate heitgaaside väljastajate kaasamisel, vaid siin Euroopas suudavad vaid mõned liikmesriigid tegelikult oma Kyoto kohustused täita. Tõsi ta on, et Ameerika Ühendriikidel, keda me Kyoto ratifitseerimata jätmise eest halvustame, läheb heitgaaside vähendamise küsimuses tegelikult paremini kui ELil. Siiski saavutasime Balil pisut rohkema kokkuleppeid, kui seda on lihtsalt rääkimine ühe läbikukkunud kliimalepingu teisega asendamise püüdlustest.

Tahaksin, et muretseksime vähem kliimamuutuse ja rohkem energia turvalisuse pärast. Räägime vähem tuuleparkidest ja autode heitgaasidest ning rohkem investeeringutest tuumaenergia tootmisse ja jäätmeid energiaks muutvatesse põletusahjudesse.

  Romana Jordan Cizelj (PPE-DE). – (SL) Arvan, et kliimamuutuste komitee koostatud resolutsioon peegeldab Bali läbirääkimiste olulisi otsuseid ja Euroopa Parlamendi seisukohta. Minu hinnang Bali ajakavale, s.o tähtajale 2012. aasta järgse kokkuleppe sõlmimiseks, on väga positiivne. Ainult konkreetne tööplaan saab tagada järjepidevuse pärast Kyoto protokolli aegumist, mille poole Euroopa Parlament on pidevalt püüelnud.

Olen rõõmus, et arengumaad võtsid samuti endale kohustuse vähendada CO2 heitkogust ja pühenduvad jätkusuutlikule arengule. See tähendab muidugi tugevdatud rahvusvahelist koostööd finants- ja inimressursside valdkonnas. Loodan siiralt, et kehtivaid ja Euroopas hetkel rakendatavaid mehhanisme, nagu näiteks süsinikuturg, tõlgendatakse edukalt rahvusvaheliselt tasandil. Peame neid aga lihtsustama ja jälgima, et need ei muutuks seoses oma võimalike hüvedega ebaproportsionaalseks bürokraatlikuks koormaks. Ainult nii võime loota edu saavutamist seatud eesmärkide osas.

Mine näen hetkeolukorda peamiselt võimalusena. Ma näen edukat jätkusuutlikku arengut, mis sõltub peamiselt suurenenud uuringuvõimalustest. Näiteks on globaalset investeerimist energiaga varustamise uurimisse 1980ndatest alates vähendatud 40 % võrra. Euroopa Liidus ei ole olukord palju parem. Vajame rohkem raha ja rohkem haritud ja loomingulisi inimesi. Õnnitlen Euroopa Liidu läbirääkijaid ja loodan, et tulevikus esindavad meid alati nii sihikindlad, nutikad ja edukad läbirääkijad. Lõpetuseks tahaksin öelda, et kui asi puutub kliimamuutustesse, pöörduvad kõigi silmad tavaliselt poliitikutele, kuid kliimamuutuste valdkonnas tegutsemine ei ole vaid poliitikute pärusmaa. Praegu on aeg tööstusel, äriinimestel ja teadlastel tulemusi andvalt reageerida.

  Elisa Ferreira (PSE). – (PT) Resolutsioonis, mille osas homme hääletame, tunnistab parlament Bali konverentsi poliitilist tähtsust. Teaduslikud teadmised on viinud poliitilise tahte rakendamiseni ja 2009. aastaks võtavad kõik riigid, arenenud või esilekerkivad riigid ja arengumaa, endale kohustuse võidelda kliimamuutustega erinevate, kuid konkreetsete eesmärkide abil.

Vastupidiselt mõnele kolleegile oleksin mina soovinud näha mõne partneri, eriti USA, innukamat sekkumist nii Bali kui Kyoto puhul. Positiivsest küljest aga parandas Bali Kyoto puudused valdkondades nagu metsamajandus, vajadus toetada kohanemist eriti vaesemates riikides, tehnoloogia roll ja kliimakohustuste laiendamine majandustele, mida tavaliselt ei peeta arenenuks.

Euroopa juhiroll oli ilmne ja see resolutsioon näitab, et parlament kavatseb luua tingimused, mis võimaldavad Euroopal seada veelgi auahnemaid kohustusi. Asjakohane tööprogramm nõuab palju ja parlament on valmis seda teostama.

Sel põhjusel ja oma soovil kiidan ma komisjoni 23. jaanuaril vastu võetud otsuste komplekti. Poliitilise tahte ülekandmine poliitikainstrumentidesse suurendab Euroopa Liidu usaldusväärsust. Vaja on palju üksikasjalikke analüüse, kuid tervitatav on näiteks taastuvate energiavarude sihtmärkide kvantifitseerimine, biokütuste jätkusuutlikkuse kriteeriumite täpsustamine ja kliimaga seotud finantsinstrumentide ülevaatamine. Mina isiklikult olen väga rõõmus, et heitkoguste kauplemissüsteemis mindi üle riiklikult sektoripõhisele lähenemisviisile, kuigi mulle näib, et selle vastavust Euroopa konkurentsivõimele tuleb 2009. aastat kiiremas korras suurendada. Uurida võiks heitkoguste kauplemissüsteemi väljatöötamise suunda rahvusvahelisel tasandil, tuginedes kokkulepetele peamiste sektorite jaoks maailma suurimate tootjate seas.

  Holger Krahmer (ALDE). – (DE) Proua president, kui vaatame tagasi Bali konverentsile, saame järeldada vaid seda, et see oli suurim, kõige kulukam ja põhjalikum kliimakonverents, mis iial korraldatud, ja et see jõudis vaid ühe tulemuseni, nimelt kokkuleppeni läbirääkimiste jätkamise osas. Tõtt öelda ei juhtunud midagi muud.

Bali järelmõjude aus hindamine sunnib meid analüüsima konverentsi järgmiselt: esiteks, kliimamuutuste rahvusvahelise töörühma suutis oma kliimastsenaariumitega veenda suurt osa globaalsest avalikust arvamusest, kuid ei olnud ligilähedaltki nii veenev järelduste osas, mida võib teha hetkeolukorra põhjal; teiseks, kuigi Euroopa rühib edasi omal käel, ei ole peaaegu üldse märgata rahvusvahelise üldsuse soovi sõlmida kohustavaid lepinguid CO2 heitkoguste vähendamiseks. See kehtib mitte ainult USA, vaid ka Jaapani, Kanada, Austraalia ja paljude teiste riikide kohta. Pilk neljale järelejäänud kandidaadile, kellel on realistlik võimalus saada USA presidendiks, näitab üsna selgelt, et ei ole märgata põhimõtteliselt mingit võimalust ÜRO kliimapoliitika valdkonna protsessile pühendumiseks.

Me – ja siin ma pean silmas ELi – peaksime oma strateegia uuesti läbi mõtlema. Mis juhtub, kui 2009. aasta Kopenhaageni konverents läbi kukub? Rahvusvahelisele kokkuleppele on tulemuslikke alternatiive, näiteks tehnosiire, korralik stiimulite süsteem troopiliste vihmametsade kaitsmiseks, süsiniku sidumine ja ladustamine ning ka tuumaenergia arendamine. Napid varud ärgitavad lõpuks ka USAd ja Hiinat energiat säästma ja CO2 heiteid vältima.

Uus tööstusrevolutsioon leiab aset, kui nafta hind tõuseb. Meil ei ole vaja seda tagant kiirustada seadusi vastu võttes.

  Madeleine Jouye de Grandmaison (GUE/NGL). – (FR) Proua president, Bali konverents meenutas meile, et globaalne soojenemine on väljakutse arengule. Eksisteerib oht, et globaalne soojenemine suurendab lõhet arenenud riikide ja arengumaade vahel; pole kahtlust, et neid põhjustab kliimamuutuste mõju kõige rohkem. See kehtib eriti saarte kohta, mis on rohkem kui ühel moel haavatavad, olles eriti avatud eriti tsüklonitele ja merepinna tõusule. Minu arvates peaks olema prioriteediks abi tagamine nendele riikidele kohanemisel ning vajaliku tehnoloogia siirdamisel.

Kliimamuutuste vastu võitlemine on saanud lahutamatuks vaesuse vähendamisest ja milleeniumieesmärkide saavutamisest. Mina näen seda kui parimat viisi G-77 toetuse saavutamiseks. Kui me tahame, et 2009. aasta Kopenhaageni konverentsini viiv tegevus oleks edukas ja tehtaks täiendusi Balil koostatud tagasihoidlikele suunistele, on ülioluline saavutada edu arengumaadega. Ma näen, et EL on sellele tähelepanu pööranud, see on tervitatav, kuid tahaksin eriti juhtida tähelepanu saarte küsimusele.

  Irena Belohorská (NI). – (SK) Tänan teid väga, proua esimees, volinik, daamid ja härrad. Rahvusvahelisel konverentsil heakskiidu saavutanud Bali suunised ja äsjaloodud kohanemisfond kohustavad mõlemad Euroopa Liitu võtma juhirolli.

EL peab aga realistlikult uurima ja hindama vastuvõetavat vähendamise taset. Ettepanek vähendada heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes 25 % kuni 40 % võrra 2020. aastaks, või isegi kuni 50 % võrra 2050. aastaks näib mulle suvaliste arvude esitamisena, omamata tegelikke teadmisi selle kohta, mil määral heitkoguseid vähendada võimalik on. See on nagu protsentidega loterii: ettekavatsemata ja ebareaalne mäng, kus numbreid kübarast välja tõmmatakse. Lisaks sellele, kui just USA, Hiina ja India ei osale, ei kanna ükski ELi pingutus vilja, kuna me ei saa globaalset probleemi üksi lahendada.

Kui me lati liiga kõrgele seame, ei õnnestu kõigepealt ühel riigil eesmärki täita, siis teisel, ja lõpuks me mõistame, et me oleme kõik läbi kukkunud. Seda olukorda arvesse võttes ütleksin, et kui me oleme heitkoguste vähendamise osas vähem auahned, aga realistlikud, leiame ratsionaalse lahenduse. Piisaks sellest, kui vaadata, kuidas ELil saavutada Lissaboni lepingu seatud eesmärgid.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE). – Proua president, meediakriitikud on Bali COPi nimetanud „päevitusega vestluseks“. Siiski, kuna olen osalenud viiel viimasel COPi istungil, oli Bali minu jaoks edukas. Täpsustati kahe aasta suunised, mis annavad kõigile riikidele juhtnöörid läbirääkimisteks kliimamuutustele reageerimisel.

Muidugi on kahju, et peame tunnistama, et hetkel ei eksisteeri veel ülemaailmset siduvat eesmärki ja et me oleme ikka veel üksildased ratsanikud. Kuid vähemalt on olemas teoreetiline võimalus, et kahe aasta pärast on meie rinne laiem kui ainult veerand heitgaaside väljastajatest.

Veidi aega pärast Bali tulemusi tõstatasid mõned lootusrikkad juba küsimuse, kas see nüüd tähendab automaatselt seda, et rinne on piisavalt lai 30 %-ks vähenemiseks, nagu sai kokku lepitud märtsi tippkohtumisel eeldusel, et EL ei tegutse üksi.

Vastus on aga järgmine: mitte veel. Seda mitte ainult majanduslikel, vaid ka keskkondlikel põhjustel. ELi jaoks on poliitiliselt oluline juhirollis olla lootes, et teised järgnevad, kuid meie ühepoolne pingutus – sest see ikka on – vähendab meie konkurentsivõimet globaalsetel turgudel ning annab eelise reostajale.

Seda, nagu ma olen korduvalt rõhutanud, nimetatakse süsinikulekkeks. Globaalne pealinn liigub lihtsalt sinna, kus CO2 väljastamine ei too kaasa mingeid kulusid. Reostuse liikumine ei ole sama, mis reostuse vähendamine.

Ühepoolne kliimapoliitika tabab kõige valusamalt energia- ja suure töötajate hulgaga tööstusi ja nii saab saastaja-maksab põhimõttest saastaja-võidab põhimõte või saastaja-muudab-asukohta poliitika. Õnneks on komisjon sellest riskist aru saanud, nagu teie, volinik Dimas, just väga selgelt osutasite, ja ma tänan teid selle eest. Nagu volinik Verheugen mõni aeg tagasi ühepoolse vähendamisega seonduvaid ohte kirjeldades ütles: „Me ekspordime reostust ja impordime tööstust. Kas pole see rumal?“

Tal on õigus. Seega peame välja töötama täielikult globaalsel turul põhineva mehhanismi ja ma usun, et selle energiaga varustamise, keskkondliku tundlikkuse ja meie tööjõu värbamiseks globaalselt konkurentsivõimeliste tööstuste säilitamise kolmnurkse dilemma tasakaalustamine on hiljuti avaldatud kliimapaketi peamine prioriteet.

  Riitta Myller (PSE). – (FI) Proua president, Bali kõneluste parimaks tulemuseks oli asjaolu, et alustati rahvusvaheliste läbirääkimistega Kyoto-järgse lepingu osas. Samuti on oluline, et me kehtestasime tähtaja, s.o Kopenhaagen 2009.

Inimesed on siin väljendanud üllatust protsentide osas, mille EL esitas Bali kokkuleppes. Need on samad arvud, mille IPCC töörühm esitas oma hinnangutes ning need viitavad sellisele heitkoguse vähendamise hulgale, mille meie Euroopas – ja globaalselt – peame saavutama, et kliimamuutustega toime tulla massilisi ohvreid toomata. Pisut vähem kui kahe aasta pärast peame sõlmima kokkuleppe, milles sätestatakse kohustus mitte tõsta maa temperatuuri enam kui kahe kraadi võrra. Selleks vajame me kõiki: vajame Euroopa Liitu endale teed näitama, vajame arenenud maid ja peame ühiselt pingutama, et kaasata ka arengumaad.

Hetkel on meil oma töö teha. Me peame tagama, et komisjoni poolt eelmisel nädalal esitatud seadused teostataks nii auahnelt kui võimalik siin parlamendis ja rakendataks liikmesriikides.

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Proua president, lugege „Bali“ asemel „Kyoto“ või „Rio 1992“, ja valdav osa siinsetest sõnavõttudest oleksid ikka kohased. Miks see nii on, hr nõukogu eesistuja? Kuna teie riik on väike, suudate võib-olla diagnoosida, miks me kunagi mingeid lahendusi ei leia. Kas suurte äride võimu ja ärihuvide pärast, asjaolu tõttu, rahvusvaheline süsteem ei toimi või hoopis inimeste puuduliku teadlikkuse pärast? Usun, et puudulik teadlikkus ei ole enam probleemiks, kindlasti mitte otsuselangetajate seas.

Kõik taandub ärile ja poliitikale ja ma usun, et nendes valdkondades tehakse suur hulk vigu. Me ei saa usaldusväärselt protsessis osaleda ja tõesti konstruktiivseid lahendusi leida enne, kui me endist alustame. Praktiliselt rääkides tähendaks see lihtsalt poliitilisest tegevusest tekkiva CO2 heitkoguse vähendamist.

Siin on üks üsna konkreetne näide, mida sloveenlased uurida võiksid: kui me loobume Strasbourg’ist ja peame kõik oma kohtumised siin, Brüsselis, saadaks see välja väikese signaali nii CO2 osas kui teistes küsimustes. See oleks teie eesistuja jaoks kindlasti saavutatav, mitte nagu suured projektid, mis tuleb teie kuue kuu pikkuse ametiaja lõpus edasi anda kellelegi teisele.

ISTUNGI JUHATAJA: PR ROURE
Asepresident

  Janez Podobnik, eesistuja. − (SL) Lubage mul lühidalt vastata mõningatele seisukohtadele, mida siin väljendati selles väga huvitavas arutelus. Lõppude lõpuks öeldi meile, et me ei saavuta mingeid tulemusi. Presidendi ja nõukogu eesistuja arvamused on teistsugused. Asjad liiguvad ja me saavutame tulemusi. Lõppude lõpuks olid Bali konverents ja kokkulepe, mille sõlmisid nii arenemata kui kõige arenenumad riigid, tegelikult väga edukad, kuid see edu saab täielikuks ainult Kopenhaagenis. Sellepärast on järgmised kaks aastat väga olulised.

Tahaksin ka avaldada toetust Euroopa Parlamendi poolt homme vastuvõetavale resolutsioonile. Meie meelest on see auahne, põhjalik ja täiendav abivahend pärast 2012. aastat kokkuleppele jõudmiseks. Eesistuja toetab samuti teie siin juba väljendatud hinnangut, et Euroopa Liidu delegatsioon oli väga edukas. See oli pädev, ühtne ja väga dünaamiline. Ja lisaks oli see usutav, mis on ELi jaoks väga, väga tähtis. Tõsi on see, et me võime olla uhked ELi üle ja rolli üle, mida see Balil mängis, eriti selle järjekindluse üle.

Öeldi, et EL on pioneer uute tehnoloogiate väljatöötamises. See võib olla ka vastus mõnedele põhjendatud hirmudele või kahtlustele, mida liikmesriigid ELi suhtes samuti väljendasid uue energia- ja kliimapaketi osas, mille Euroopa Komisjon eelmisel nädalal nii efektiivselt esitas. Vastuseks, me arvame, et see on ka võimalus uute töökohtade loomiseks ja uute ökoloogiliste uuenduste tegemiseks ning ei tohiks põhjustada hirmu majanduse arengu pärast.

Nõustume arvamusega, et tegemist ei ole ainult poliitika, vaid ka majandusega. Tegelikult võiksime veelgi auahnemad olla. Kliimamuutustega tegelemine on faktiliselt Euroopa poliitika edulugu. See on suurepärane väljakutse mitte ainult Euroopa poliitikale ja majandusele, vaid ka selle kodanikele. Toetan väga voliniku seisukohta, et meedia suhtumine on samuti väga tähtis. Meedia võib siin mängida väga, väga olulist rolli. Euroopa Komisjoni poolt eelmisel nädalal vastu võetud pakett on asjatundliku lähenemise tulemus. Sellesse on kaasatud võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtted. Kuna Euroopa Parlamendil on väga tähtis roll selle paketi vastuvõtmisel, loodame, et parlament mängib seda rolli väga dünaamiliselt.

Keegi küsis, miks on vajalik sõita Balile ja kasutada mittejätkusuutlikke transpordivahendeid. Balile ei ole võimalik minna erinevaid transpordivahendeid kasutamata. Meie vastus on siiski selline, et tegemist oli väga hästi valitud sihtkohaga. Miks? Sellepärast, et see oli ... Indoneesia on arenev riik. Üks olulisemaid hetki Bali kokkuleppe puhul oli see, et arengumaad ühinesid selle globaalse kokkuleppega. Sellisele kokkuleppele oli lihtsam jõuda Indoneesias Balil kui kusagil mujal meie planeedil.

Tahaksin lõpetada küsimusega 20/20/20 kohta. Kas need sihtmärgid saavutatakse? Euroopa Liidu usaldusväärsus püsib või langeb nende sihtmärkide saavutamisega, mitte sellepärast, et eelmise aasta kevadel nõukogu kohtumisel ELi valitsuste presidendid ja peaministrid sidusid end 20/20/20 visiooniga. Eesistuja on pühendunud ja teeb kõik nende sihtmärkide saavutamiseks.

  Pilar del Castillo Vera (PPE-DE). – (ES) Proua president, volinik, on ütlematagi selge, et ma tänan komisjoni ja parlamendi esindajaid Balil tehtud töö eest.

Võtan eurokesksema seisukoha kõnealuse ja sellega seonduvate küsimuste käsitlemisel, seda järgmiselt.

Tahaksin alustuseks öelda seda, mida on juba öeldud, kuigi veidi teisiti, et vajadus loob võimalusi. Mida suurem on vajadus, seda suurem on võimalus. Millega me silmitsi seisame? Kahe vajadusega: üks on võidelda kliimamuutuste mõjude vastu, mis on tekkinud peamiselt arengu- ja rahvastikukasvu tagajärjel; teine on leida lahendus probleemidele, mis on seotud traditsioonilise energiaallikatega varustamisega, mille kasutamine on igati ebakindel kas siis sellepärast, et neid allikaid on järjest vähem, või sellepärast, et need asuvad keerulise geopoliitikaga piirkondades.

Milleks on siin siis võimalus? Meil on võimalus arendada energia erinevaid vorme, mis lasevad meil püsida konkurentsivõimelisena ja mis on puhtad ja mittesaastavad; ning samuti tagada nende varu, kuna tegemist on uute energiavormidega.

Ja milles seisneb probleem? Minu arvates valitseb Euroopa institutsioonides juhtide puudus, kui asi puutub nende küsimuste käsitlemisse, puudus komisjonis ja parlamendis. Selleks on üks lihtne põhjus, nimelt, et me ei saa selgitada, et puhas energia moodustub nii taastuvast energiast kui tuumaenergiast.

Seda ei tehta, seda ei selgitata, ja juhtide ülesanne on pakkuda lahendusi isegi siis, kui neid võib olla keeruline teatud ajal arutada.

Kas me leiame end paradoksaalsest olukorrast, kus Hiinal, Indial ja teistel tõusvatel majandustel on puhtam energia, kuna nemad on välja töötanud tuumaallikad ja, mis veel olulisem, saavad tegutseda madalamate palkadega? Volinik, see on küsimus, millega lihtsalt peab tegelema.

Loodan seega, et parlamendis ja komisjonis saab tuumaenergia küsimust arutada rahulikult, kui otsustavalt, kuna me pidevalt keerutame ja pöörame sellele selja.

  Dorette Corbey (PSE). – (NL) Proua president, Bali oli ainult algus, teretulnud esimene samm teel rahvusvahelise kliimakokkuleppe suunas 2009. aastal. Selle edu viimasel minutil oli tänu Euroopa juhtimisele, ning ma õnnitlen volinik Dimast ja tema meeskonda.

Detsembris peetakse Poznanis ülemaailmne konverents. See saab olema Euroopa juhirolli järgmine proovikivi. Euroopa peab rääkima selgelt ühel häälel ning toetama kindlalt karme meetmeid. Peame oma seisukoha tegema väga kindlaks ülejäänud maailmale. Euroopa tahab vähendada kasvuhoonegaase 30 % võrra aastaks 2020. See on läbirääkimistel meie lähtepunktiks. Mõnede valitsuste ja tööstusjuhtide metsik lobitöö energia- ja kliimapaketi vastu on välja saatnud vale signaali.

Euroopa juhiroll tähendab ka seda, et me kehtestame oma 27 liikmesriigis heitkoguste vähendamise kohustuse, mida teistelt riikidelt nõuame. See on tähtis. Poznanis peame näitama, et Euroopa on valmis ja võimeline minema kaugemale kui vähendamine 20 % võrra. Kui me võtame Bali konsensust tõsiselt, peame alustama vähemalt 25 %. Peame näitama, et me suudame selle saavutada töökohti kaotamata ning ma usun kindlalt, et 2009. aastal sõlmitakse ajalooline kliimaleping. Selle jaoks on aga vajalik mõistlik Euroopa kliimapoliitika.

  Bogusław Sonik (PPE-DE). – (PL) Proua president, Bali kliimamuutuste konverents oli katse nägemaks, kas ülemaailmne koostöö on üldiselt võimalik kliimamuutuste vastu võitlemisel. See on kogu maailma jaoks ilmselgelt ülioluline küsimus, kuid poliitiline areen, millel me liigume, on väga erinev, ning me peame oma väiteid kohandama erinevatele geopoliitilistele reaalsustele vastavalt. Kuigi ei saavutatud märkimisväärset edu, saavutati siiski enam kui sinnani. Me saime endale tähtsad partnerid.

Euroopa Liidus on kliimamuutus prioriteet. Lihtsamalt öeldes ei taha keegi, et nende laste kodudes tuled kustuksid. Aga mitte kõik Euroopa riigid ei ole tehnoloogiliselt samal tasemel ja see on ELi jaoks veel üks väljakutse. Poola on riik, kus 96 % elektrist toodetakse kivisöe põletamise teel ja sel põhjusel võib meie energiatööstuse kohandamine aastaks 2020 olla talumatu koorem. Meie siin Brüsselis, kes me vastutame Euroopa inimeste heaolu eest tervikuna, peame rohkem arvestama eraldiseisvate riikide võimalustega ja mitte asetama latti nii kõrgele, et ainult mõned sellest üle jõuavad hüpata.

Silmas pidades gaaside heitkoguste vähendamist ei ole ressursside mitmekesistamine ainus võimalik lahendus. Uurida tasub ka heitgaase mittetekitava kivisöe põletamist. Veel üks võimalus on tuumaenergia. Eeldusel, et tuumaenergiajaama kavandamisel võetakse vastu eristrateegiad kõigi sellest tulenevate energiakasutusküsimuste käsitlemiseks, on tuumaenergia üks puhtamaid energiaallikaid.

Lühidalt, ma usun, et meie tuleviku seisukohast on oluline, et me osutaksime teatud survet teaduskogukonnale uute tehnoloogiate arendamiseks, mis on märkimisväärselt palju kasulikumad ja tõhusamad meie planeedile kui need, mis meile hetkel kättesaadaval on.

  Adam Gierek (PSE). – (PL) Proua president, Euroopa Liidu esitatud energia- ja kliimapakett on põhjalik organisatsiooniline ja seadusandlik segu, mille eesmärgiks on CO2 heitkoguste märkimisväärne vähendamine. Komisjoni auahned plaanid põhinevad eeldusel, et maailmas aset leidvad kliimamuutused, mis on ümberlükkamatu fakt, toimuvad CO2 heitkoguste tagajärjel, kuid ometi pole seda veel tõestatud ega ei kinnitatud seda ka Balil. Kõik oletused selles küsimuses põhinevad ainult arvutisimulatsioonidel ja ei kujuta endast tõestusmaterjali.

Esiteks, volinik, on CO2 heitkoguste mõju kohta kliimale vaja rohkem usutavaid andmeid. CO2 on vajalik alus fotosünteesiks. On see seega hävitav tegur? Tahaksin teile meenutada eelnevalt mainitud kirja, mille saatsid ÜRO peasekretärile eelmise aasta detsembris sada silmapaistvat teadlast.

Teiseks, komisjoni poolt rakendatavad piirangud CO2 heitkogustele ELis enne, kui antud küsimusega on tegeletud rahvusvaheliselt tasandil, pöörab majandusliku arengu languse suunas ja sellel on tõsised ühiskondlikud tagajärjed.

Kolmandaks, ja see on kõige olulisem, oma energia- ja kliimapaketis on komisjoni eiranud Bali konverentsi peamist järeldust, mis puudutab ühiskondade kohandamist vältimatutele kliimamuutuste, s.t stepistumise, kõrbestumise, joogivee puuduse, üleujutuste, osas. Need on peamised eesmärgid, kuhu tuleks suunata vahendid, mida EL kavatseb kulutada kliimamuutuste vastu võitlemisele Euroopas.

  Ivo Strejček (PPE-DE). – Proua president, niinimetatud kliimamuutuste debatis võtame me enesestmõistetavalt teatud vaieldavaid eeltingimusi. Esiteks on kliimamuutused tõelised ja peamiselt inimeste põhjustatud. Teiseks on valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) tehtud järeldused ainsad kehtivad tulemused. Ei ole ühtki teist teadlaste gruppi, kelle arvamused globaalsete kliimamuutuste küsimuses oleksid erinevad. Kolmandaks on inimesed üldiselt nõus oma vähendama tuleviku elamistingimusi ja ohverdama praeguseid tingimusi. Neljandaks, Euroopa ärid ja ettevõtted jäävad globaalses konkurentsis ellu, isegi kõrgemate hindadega. Viiendaks õnnestub meil ülejäänud maailma veenda meie kohustusi järgima. Debatti kuulates mõistan ma, et olen siin parlamendis vähemuse hulgas, kuid lubage mul oma seisukohta toonitada.

Esiteks on IPCC ekspertrühma tulemused liialdatud. On ka muid teadlaste gruppe, kes pakuvad teistsuguseid seisukohti kliimamuutuste ja nende põhjuste osas. Teiseks ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et inimesed on kliimamuutuste peamised põhjustajad. Kolmandaks, kliimamuutustest on saanud moekas poliitiline vahend inimestega manipuleerimiseks. Neljandaks tõestas Bali konverents, et ei eksisteeri laialdast toetust kliimamuutuste käsitlemiseks rakendatavatele ülemäärastele ja äärmiselt kallitele meetmetele. Viiendaks, Euroopa tootjad peavad poliitilised otsused kaasama hindadesse, mis omakorda toob kaasa kõrgemad hinnad ning Euroopa muutub maailmatasemel veelgi vähem konkurentsivõimelisemaks. Kuuendaks kahjustavad suurejoonelised kasvuhoonegaaside vähendamise plaanid arengumaid, mis viib tõsisemate erinevusteni rikaste ja vaeste vahel.

Mida saaks siis teha? Meil peaksime vähendama Euroopa legendaarset bürokraatiat, piirama õigusaktide väljatöötamist riigiülesel tasandil ja laskma inimestel töötada ja leiutada.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) Me kõik tunneme kliima muutumist, mis kontinendil või riigis me ka ei elaks. Me näeme üleujutusi, kõrbestumist, veepuudust, metsatulekahjusid, liustike sulamist ning muutusi flooras. ÜRO on 2008. aasta kuulutanud rahvusvaheliseks Maa aastaks. Bali konverents on äärmiselt oluline Kyoto-järgse kliimamuutuste vastu võitlemise kokkuleppe seisukohast.

EL peaks jääma tegevuses eesliinile kliimamuutuste vähendamisel ja selle mõjudega kohanemisel. Kehtivad Euroopa õigusaktid ja komisjoni poolt hiljuti esitatud uus pakett taastuvate energiavarude edendamiseks on selles küsimuses olulised.

Olen rõõmus, et meie arutelu toimub Euroopa jätkusuutliku energia nädalal. Transport moodustab 30 % globaalsest energiatarbimisest ja linnatransport tekitab 70 % heitkogustest. Õhutranspordi kaasamine heitkoguste kvootide vahetamise süsteemi on suur samm. Teised ühenduse eesmärgid peaksid olema tõhusam linnatransport ja raudtee- ning veetranspordi edendamine, kuna need ei ole nii saastavad.

Kutsume komisjoni ja nõukogu üles lisama kliimamuutused oma prioriteetide hulka, nii ELi probleemides kui selle rahvusvahelistes suhetes.

  Agnes Schierhuber (PPE-DE). – (DE) Proua president, volinik, daamid ja härrad, Bali konverents oli samm õiges suunas ja ma tahaksin väga tänada oma kolleege ja komisjoni minu meelest hea tulemuse eest.

Keskmise globaalse temperatuuri suurenemine mõjutab juba praegu maailma paljusid piirkondi. Seega on ülioluline järgida eesmärki piiritleda globaalne soojenemine maksimaalselt kahe kraadi võrra Celsiuses üle tööstuseelsete taseme. Püüdlusi selle eesmärgi saavutamiseks tuleb toetada ja toita uute innovatsioonide, teadus- ja arengutegevusse investeerimise ja eelkõige haridusse ja koolitusse investeerimise teel. Kliimamuutused on kolmel erineval viisil seotud põllumajandusega. Ühest küljest on talupidamine suuruselt kolmas saastamisallikas transpordi ja tööstuse järel. Teiseks võtab see enda kanda kliimamuutuste põhimõjud, kuna meie põllumajanduslik tootmine toimub vabas õhus, mis tähendab, et see on kliimamuutustele otsesemalt avatud kui ükski teine majandusvaldkond.

Kolmandaks, talupidajad võivad kliimamuutusi näha võimalusena seda enda tuluks ära kasutada. Uued võimalused avanevad meile talupidamisvaldkonnas kui taastuvate ressursside tootjad ja eriti – teises ja kolmandas põlvkonnas – naftakeemiatoodete asenduste tootjad, lisaks veel uute maaharimisviiside ulatus. Pean veel kord rõhutama teadus- ja arendustegevuse ning hariduse tähtsust, eriti põllumajandussektoris. Taastuvate ressursside tootmine aga sõltub olulisel määral jätkusuutlikkuse kriteeriumite väljatöötamisest ja kohaldamisest.

Volinik, kliimamuutus on globaalne probleem, mis mõjutab terveid ühiskondi ning ei piirdu konkreetsete tegevusvaldkondadega. Seetõttu on see kõikehõlmav ELi-ülene ja ka ülemaailmne lähenemisviis ainus viis selle probleemi käsitlemiseks. EL peaks mängima juhtivat ja hõlbustavat rolli nendes pingutustes.

  Margaritis Schinas (PPE-DE). – (EL) Proua president, volinik, tee Balilt Kopenhaagenisse on nüüd avatud ja ma arvan, et see ei tohiks meil sellist survet avaldada. Peame nüüd kiiresti keskenduma teie poolt esitatud uuele sihtmärkide rühmale: kolm 20 aastaks 2020, nagu mina seda nimetan, või mida teised kutsuvad „Dimase paketiks“. Kuigi nagu asjad on, ma usun, et järgmise 18 kuu jooksul kuni selle parlamendi ametiaja lõpuni peaks see algatuste pakett saama komisjoni õigusaktideks. See on meie täielik prioriteet. Paljud on teid kritiseerinud selle eest, et see pakett on liiga auahne, ja teised selle eest, et eesmärgid pole üldse auahned. Julgen öelda, et see on parim tõend sellest, et olete õigel teel.

Lubage mul lühidalt veel ühte asja mainida. Mitte ainult valitsused ja Euroopa Parlament, vaid ka üksikisikud peavad oma osa andma. Me saaksime kõik paremini toimida. Kõik alates liiklusummikutest ja lõpetades sellega, kuidas me planeerime ehitisi ja neis elame, puudutab kodanikke, mitte ainult valitsusi. Usun, et teie töö Brüsselis aitab tõsta selles suhtes üldist teadlikkust.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Proua president, volinik, kuulates tänast arutelu märkasin üllatusega, et väljendit „jätkusuutlik areng“ ei kasutatud kordagi. See oli moekas, isegi veidi liialt kasutatud idee veel nii hiljuti kui 1990ndate alguses, nagu näitab 1992. aastal Rio de Janeiro konverentsil osalenud riikide kokkulepe looduse kaitsmiseks piisaval määral selle kasutamise käigus.

Daamid ja härrad, jätkusuutliku arengu idee ei ole vanamoodne, poliitikute ja keskkonnakaitsjate mööduv hullus. See on idee, mille eesmärgiks on ühitada suure ökoloogilise lobitöö huve tööstusliku lobitöö omadega. Nii et vaatame Bali konverentsi saavutusi vana jätkusuutliku arengu põhimõtte valguses, mida ei hinnata ainult Euroopas, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. Peame kaitsma oma planeeti kliimamuutuste eest, kuid mitte oma tööstuse hävitamise hinnaga. Püüame saavutada intelligentse kompromissi.

  Jerzy Buzek (PPE-DE). – (PL) Volinik, osalesin Bali konverentsil Poola delegatsiooni liikmena. See oli keskmiselt edukas. Euroopa riigid vastutavad nüüd COP14 ja COP15 eest. Mis on täieliku edu kõige suuremaks takistuseks?

Minu arvates on selleks tõhusa, ligipääsetava ja odava tehnoloogia puudumine. Meie Euroopa Liiduna peaksime sellele keskenduma. Seda tehes aitame ennast ja oma majandust ning aitame ka teisi parimate tehnoloogiate siirde ja vahetamise teel. See on palju odavam kui tööstusele üha drastilisemate heitkoguste vähendamise kohustuseks tegemine. Selleks on vaja üle vaadata ELi eelarve ja ressursid üle kanda. Otsustame, et teeme seda!

Käesoleval aastal Poznańis, COP14 raames, esitab Poola valitsus ülemaailmse ülevaate parimatest tehnoloogiatest. Oma parimaid tehnoloogilisi lahendusi esitavad juhtivad ettevõtted ja kõige arenenumad riigid. Kui Kopenhaagen on 2009. aastal edukas, peame kõigepealt tagama, et edukas oleks ka Poznań 2008. aastal.

  Avril Doyle (PPE-DE). – Proua president, olles osalenud oma viiendalt ÜRO kliimamuutuste COPil ja MOPil, tulin ma Balilt tagasi esimest korda tundes, et midagi on saavutatud ses kõige olulisemas globaalses küsimuses.

Üks selgemaid sõnumeid oli Balil edasilükkamatu vajadus sellise mehhanismi leidmiseks, mis tagaks senivälditud raadamise ning et meie metsade lagunemine on kõigi 2012. aasta järgse rahvusvahelise kokkuleppe osa.

Tahaksin, et oleksime olukorras, kus võiksime ‘20/20/20 2020. aastaks’ valemile lisada veel 20 %. Kui meil oleks kokkulepitud süsteem hinnete andmiseks või kogukondadele hüvitise maksmiseks, leevendades sel moel raadamise hetkeulatust, eriti meie troopilistes metsades – olenemata sellest, kui keeruline on kaardistada põhitegureid olemasolevaks metsastamiseks –, võiksime globaalset süsinikuheidet vähendada veel 20 % võrra, nii et meie eesmärgiks oleks ‘20/20/20/20 2020. aastaks’.

Bali andis suunised 2009. aastal Kopenhaagenis COP15 poolt sõlmitava globaalse lepingu jaoks, mida te väga võimekalt ELis juhite ning ma tahaksin teid, volinik, kiita teie isikliku panuse eest.

  Anni Podimata (PSE). – (EL) Proua president, volinik, EL on kliimamuutuste vastu võitlemisel eesliinil ja selles võitluses mängite te selgelt olulist rolli. Kui EL soovib oma juhirolli säilitada, ei piisa aga ainult seadusandlike algatuste koostamisest või kohustuslike sihtmärkide kehtestamisest. EL peab mängima juhirolli ka enda kehtestatud kohustuslike sihtmärkide rakendamisel ja seda nii ühisena kui võimalik. Näeme, et ELi liikmesriikides esineb tõsiseid erinevusi kliimamuutuste vastu võitlemise sihtmärkide kehtestamisel. Sel põhjusel ootame nüüd meetmeid, stiimuleid ja algatusi, mis vähendaksid lõhet ja muudaksid ELi liikmesriikide sihtmärkide täitmise palju ühisemaks.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Ajutise kliimamuutuste komisjoni asendusliikmena tahaksin ära märkida Euroopa Parlamendi poolt Bali konverentsil saavutatud suurt edu.

Euroopa Parlament peab saama visionääriks, kelle eesmärgiks on alatine jätkusuutlik areng. Mida me järgmiseks peame tegema? Esiteks ei saa me oma pingutusi lõdvendada. EL peab soodustama investeerimist teadus- ja arendustegevusse, mis on suunatud vähem energiat vajavate tõhusate tehnoloogiate väljatöötamisse.

Me ei saa rääkida ainult CO2-st. Ääretult karmide ökoloogiliste tingimuste kehtestamine ei ole õige lahendus: nii tehes seame väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted Euroopas halvemasse olukorda. Me ei tohi vastu seista uutele ideedele, nagu näiteks kliimal vee abil taastuda aitamise strateegia.

Slovaki ja Tšehhi teadlaste meeskond Michal Kravčíki juhtimisel, kes on silmapaistev teadlane vee kasutamise alal kuivade linnapiirkondade taastamiseks, on koostanud uue vee paradigma. Vihmavee kogumine konteineritesse on lihtne, kiire ja väga tõhus lahendus. Usun, et vihmavee ladustamine tuleviku tarbeks selle asemel, et lasta sel kanalisatsiooni voolata, on hea strateegiline lahendus mitte ainult USAs, vaid ka Euroopas. Loodan, et komisjon ja nõukogu toetavad innovaatorite ideid ja et uue vee paradigma kasutamisele langeb Euroopas osas toetus, mida see väärib.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). – Proua president, on imetore debatti kuulata, seejärel ise vastata ja kuulata neid, kes olid Balil, sest me ei saa piisavalt teavet selle kohta, mis seal juhtus.

Kas ma võiksin tõstatada ainult ühe konkreetse küsimuse? Kliimamuutustest rääkimine on moes ja kuigi avalikkus hetkel toetab meid, kardan ma, et me riskime nende kaotamisega. Peame olema väga hoolikad oma soovituste ja ettepanekute osas, et need oleksid täideviidavad ja et meil oleks ette näidata praktilisi tulemusi.

Seoses põllumajandusega, mida mainis eriti prl Schierhuber: näiteks Iirimaal pärineb 28 % heitgaasidest põllumajandusest. Ma usun, et põllumajandus on juba märkimisväärselt panustanud. Veel kord, me peame olema hoolikad, et me ei nõuaks põllumajanduselt liiga palju ja ei riskiks oma toiduohutuse kaotamisega. Sellele probleemile ei ole kerge lahendust leida. Mainiti metsasid. Ma olen arvamusel, et peame julgustama suurte metsadega kontinente, et need metsa maha ei võtaks, just nagu peame julgustama oma talunikke püsikarjamaid mitte üles kündma tänu sellistele olulistele neeldajatele.

Teene siis globaalsel tasandil kõik, mis suudame ja loodame, et inimesed usuvad selles küsimuses Euroopa juhirolli, sest selleta ei ole meil tõesti võimalust oma eesmärke saavutada.

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Proua president, tahaksin kõigepealt tänada Euroopa Parlamendi liikmeid äärmiselt positiivsete panuste eest.

Üks on selge: oleme täna õhtul kuulnud vaatenurki, mis esindavad selliste riikide seisukohti, nagu USA ja Austraalia, kes ei tahtnud Kyoto protokolli ratifitseerida. Need vaatenurgad on nüüdseks sinnapaika jäetud, kuna Austraalia on Kyoto ratifitseerinud ja USAs, nii föderaalsel kui riiklikul tasemel neid vaatenurki enam ei tunnistata.

Kuulsin ka üht väära väidet, mille, ma olen kindel, lugupeetud parlamendiliige tegi heas usus, nimelt et USA tulemused on paremad kui ELi omad. 2005. aasta andmete alusel aga on näha, et USA on suurendanud oma kasvuhoonegaaside heitkogust 16,4 % võrra, samas kui EL läheneb Kyoto sihtmärgile ja 2005. a emiteeris kokku 7,9 % vähem kui 1990ndatel. Seega on suur lõhe ELi saavutuste ja selle vahel, mida USA ei suuda saavutada, ning tuleks märkida, et USA pidi Kyoto protokolli järgi, millele ta alla kirjutas, kuid mida ta ei ratifitseerinud, oma heitkoguseid vähendama 7 % võrra. -7 % sihtmärgi asemel moodustasid heitkogused 2005. a +16,4 %, samas kui EL läheneb -8 % sihtmärgile. See on juba vähem kui 1990ndate tase.

Tahaksin samuti märkida, et Iirimaa suurim probleem on transpordist pärit süsihappegaasi heitkoguste oluline suurenemine. Viimastel aastatel oleme näinud kasvuhoonegaaside heitkoguste 160 % tõusu. Kahtlemata mängib siin suurt rolli põllumajandustootmine, ja selles valdkonnas on palju lahendusi. Näiteks Uus-Meremaa on välja töötanud spetsiaalse loomasööda, mis aitab suuresti piirata süsihappegaasi heidet.

Daamid ja härrad, Bali tegevuskava, mille osas jõuti kokkuleppele eelmise aasta detsembris, on tuleviku rahvusvahelise kliimamuutuste režiimi küsimuses peetavate arutelude oluline osa. Meie peamiseks saavutuseks oli ametlike läbirääkimiste alustamine; nüüd esineb viiteid sellele, et kliimamuutuste vastu võitlemiseks vajalik sihtmärk täidetakse, pidades silmas kliimakokkulepet 2012. aasta järgseks perioodiks. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames on heaks kiidetud uue pikaajalise koostöö osas läbirääkimisteks ad hoc töörühma moodustamine lisaks ad hoc töörühmale, kes juba Kyoto protokolli raames tegutseb. Kõik ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osapooled, kaasa arvatud USA, osalevad nendes läbirääkimistes. Oluliseks küsimuseks on võitlus kliimamuutuste vastu. Peame leidma viisi rahastamise kiirendamiseks, investeeringute suunamiseks ja muutma need viisid veelgi keskkonnasõbralikumaks: see soodustab puhta tehnoloogia arendamist ja kliimamuutuste vältimatute mõjudega kohanemist, meelitades nii ligi investeeringuid nii avalikust sektorist kui suurest osast erasektorist. See on läbirääkimiste keskne osa; lubage mul aga rõhutada, kui oluline on see, et meie ELis tegutseksime viivitamata. Nagu teie resolutsioon õigesti toonitab, peame me muu hulgas suurendama oma püüdlusi kliimaparameetrite integreerimisel oma arengupoliitikasse.

Olen veendunud, et me suudame olla edukamad valdkondades nagu kaubandus ja investeeringud kahepoolsel ja piirkondlikul tasandil. Erasektori suurem mobiliseerimine on samuti olulise tähtsusega ja seda tuleks veelgi enam kasutada.

Raadamise takistamine on kahtlemata väga tähtis. Nagu te õigesti märkisite, võivad suhteliselt väiksed investeeringud aidata meil saada kasu nii kliimamuutuste vastu võitlemisel kui bioloogilise mitmekesisuse kadumise ennetamisel. Liigume selles suunas, kuna raadamise takistamist saab teostada isegi enne kokkuleppe sõlmimist või uue kokkuleppe jõustumist. See on seega oluline valdkond, mida käsitlema peame.

Komisjon soovib kindlasti aidata ELil säilitada juhtivat rolli nendes uutes aruteludes tuleviku kliimamuutuste korraldamise kohta; loodan selles osas väga teie toetusele. Me oleme alles nende läbirääkimiste alguses, mis käsitlevad kliimamuutuste poliitikaid 2012. aasta järgseks perioodiks. ELi juhtroll kliimamuutuste küsimuses on oluline, kui soovime tagada selle dialoogi jätkumise ja positiivsete tulemusteni jõudmise. Siiski peame alati meeles pidama, et meie juhiroll sõltub ja seda mõjutavad poliitikad ja meetmed, mida me ELis vastu võtame. Kliimapoliitika rakendamine ELis ja kliima- ja energiameetmete paketi kiire heakskiitmine on jätkuvalt ülioluline, kui soovime säilitada oma juhirolli ja juhtida rahvusvahelisi pingutusi kliimamuutustega võitlemisel eduka tulemuse suunas.

Rõhutan veel kord, et me ootame selles küsimuses jätkuvat ja tihedat koostööd parlamendiga.

  President. – Kodukorra artikli 103 lõike 2 alusel on minuni jõudnud ettepanek seda arutelu lõpetavaks resolutsiooniks⁽¹⁾.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, 31. jaanuaril 2008.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Sebastian Valentin Bodu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Saime hiljuti dokumendi kliimamuutuste kohta, mida me kõik näha võime. Dokument pealkirjaga „Ära võitle, kohane – Peaksime loobuma tulututest katsetest kliimamuutuste vastu võidelda“ on saadetud avaliku kirjana ÜRO peasekretärile.

Nagu selle pealkiri viitab, innustavad 100 spetsialisti meid leppima kliimamuutustega mitte loobudes, vaid entusiastlikult, väites, et CO2 on oluline fotosünteesiks.

Mina ei ole keemik ega bioloog, kuid mul ei ole õnnestunud eirata viimastel aastatel aset leidnud dramaatilisi kliimamuutusi. Tahes-tahtmata märkan, et meil ei ole enam nelja aastaaega, vaid kaks. Ma ei loobu ideest, et kümne aasta pärast ma suusatan sisetingimustes 100-jardisel mäenõlval. Ma ei lepi märkusega, et võin nahavähi saamise hirmus päevitada ainult hommikul kella viiest seitsmeni. Nii ütlen ma endale – ma ei hooli põrmugi nende fotosünteesist, ma tahan suusatada, päevitada ja elada normaalset elu.

  Gyula Hegyi (PSE), kirjalikult. – (HU) ÜRO organiseeritud kliimatippkohtumine Balil ei andnud mingeid konkreetseid tulemusi, kuid avas tee uue, globaalse kliimalepingu sõlmimiseks pärast aastat 2012. Kahjuks ei soovi suurimad heitkoguste tekitajad USA ja Hiina ikka veel osaleda selles tähtsas protsessis, mis panustab Maa tulevikku. Võttes arvesse ettevalmistusi Ameerika presidendivalimisteks, mis siiani aset on leidnud, võime aga loota, et võidab kandidaat, kes vastukaaluks praegusele administratsioonile tunneb vastutust meie planeedi tuleviku eest. Kui USA allkirjastab kliimaleppe, on loodetavasti lihtsam veenda ka Hiinat. Muidugi ei tohi me unustada, et Euroopa on Hiina toodete suurim tarbija, ja seetõttu on meil ostjatena samuti oma osa Hiina kasvuhoonegaaside heitkoguste tekkes.

ELi esindajad rääkisid oma sõnavõttudes Balil kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisest 25–40 % võrra. Eelmisel aastal hääletas Euroopa Parlament 30 % heitkoguste vähendamise poolt. Komisjoni viimane aruanne teeb ikka veel ettepaneku ainult 20 % heitkoguste vähendamiseks 2020. aastaks. Oleks soovitav need eesmärgid selgeks teha, et toetada samu sihte nii ELis kui väljaspool, ning mis minusse puutub, siis mina toetan muidugi auahnemat, 30 % vähendamist.

  Daciana Octavia Sârbu (PSE), kirjalikult. – (RO) Bali konverentsi tipphetk oli kindla kliimatuleviku suuniste vastuvõtmine, mis kujutab endast uut läbirääkimisprotsessi, mis peaks lõppema aastaks 2009 ja viima läbirääkimiste jätkamiseni globaalse soojenemise osas pärast 2012. aastat, kui lõpeb Kyoto protokolli esimene etapp.

Konverentsi tulemus koosnes olulistest otsustest, mis panid aluse suunistele: kohanemisfond, rohelise tehnoloogia siirdamine rikastest riikidest vaestesse, meetmed raadamisest ja metsade lagundamisest tekkinud heitkoguste vähendamiseks arengumaades. Raadamise vastu võitlemine on Euroopa keskkonnapoliitika oluline prioriteet ja liikmesriikide kooskõlastatud pingutus aitab võidelda globaalse soojenemisega.

On paljutõotav, et Bali tegevuskava sisaldab strateegiaid keskkonnakatastroofide kontrolli alla saamiseks ja vahendeid kliimamuutustega seonduva kahju hindamiseks arengumaades. EL mängis peamist rolli konverentsi edukas tulemuses tagades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma uusimaid teaduslikke ettepanekuid piisavalt kaaluti.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE), kirjalikult. – (HU) Ma tervitan Bali kliimakaitse tippkohtumisel saavutatud kompromissi ja sellega seonduvat Euroopa Parlamendi kliimamuutuste komitee otsust.

Minu arvates on Bali kompromiss läbimurre, kuna osapooled nõustusid osalema läbirääkimistel uue kliimamuutuste kokkuleppe küsimuses, mis asendab 2012. aasta aeguvat Kyoto protokolli. Samal ajal on arengumaad ja USA esimest korda samuti lubanud vähendada kliimamuutuste mõju.

Ungari seisukoht on sama, mis teistel ELi liikmesriikidel. 2007. aasta märtsis otsustas Euroopa Nõukogu võrreldes 1990. aasta tasemega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % võrra aastaks 2020. Selle auahne sihtmärgi saavutamiseks koostas Euroopa Komisjon oma kliimakaitsekava ja taastuva energia paketi, olles nii eeskujuks teistele industrialiseeritud riikidele.

Loodan, et see, eile Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni poolt vastu võetud aruanne jätkusuutliku põllumajanduse ja biogaasi küsimuses, annab oma panuse ka kliimamuutuste vastasesse võitlusesse.

Tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et kliimamuutus on Ungaris juba tõsine probleem, kuna kõrbestumine Doonau ja Tisza vahelist ähvardab piirkonda. Homokhátsági piirkonna keskkondlik ja sotsiaalne erosioon tuleb peatada, kuna see paneks umbes 800 000 inimese toimetuleku veel suuremasse ohtu.

Peame Homokhátsági kõrbestumise peatama!

(Istung peatati kell 20.40 ja jätkati kell 21.00.)

ISTUNGI JUHATAJA: HR ONESTA
Asepresident

(1) Vt protokoll.

21. Üheminutilised sõnavõtud poliitiliselt olulistel teemadel

  President. – Järgmiseks punktiks on üheminutilised sõnavõtud.

  Iuliu Winkler (PPE-DE). – (HU) Tänan väga, hr president. Piirkondlikud arengu- ja ühtekuuluvusfondid on uutele liikmesriikidele väga olulised, kuna erinevused piirkondade vahel on nende puhul väga suured. Minu kodumaa Rumeenia saab taotleda enam kui 20 miljardit eurot piirkondlikuks arenguks aastani 2013. Aasta pärast meie ühinemist ELiga, näitab kogemus piirkondlikuks arenguks ettenähtud fondide kasutamise paranemist, kuid me oleme siiski veel oma soovitud sihtmärkidest kaugel. Selliste piirkondade jaoks nagu Rumeenia on oluline, et nad suurendaksid oma võimalust fondidest kasu saada, kasutades neid tõhusalt ja süstemaatiliselt aru andes.

Rumeenia vajab selleks vahendeid, nagu näiteks tõhusat ja tugevalt detsentraliseeritud riigihaldusinstitutsioonide süsteemi ja uut jaotamist majanduse arengu valdkondadeks, kuna praegused piirkonnad ei sobi selleks otstarbeks ega ole tõhusad, nii tuleb kõikjal luua uued piirkonnad vastavalt kohastele ühiskondlikele lepetele, ja mida juhiksid valitud piirkondlikud valitsused. Rumeenia uue jaotamisega majandusliku arengu piirkondadeks ei saa oodata. Tänan teid väga.

  Marusya Ivanova Lyubcheva (PSE). – (BG) Tahaksin juhtida teie tähelepanu mõnele probleemile, mis on seotud katastroofide ja õnnetustega merel. Nendest räägitakse tavaliselt siis, kui need aset leiavad ja siis pühib aeg kiiresti tragöödiad meie meelest. Mereõnnetused aga on ühise merenduspoliitika osa. Peame neiks valmistuma, just nagu me valmistume üleminekuks.

Bulgaaria laev Vanessa elas hiljuti Aasovi merel laevahuku üle. Viimaste kuude jooksul on Kerchi lahes halva ilmaga juhtunud mitu õnnetust. Meremehed surid, teised jäid kaduma, kahju ulatus miljonitesse eurodesse. Aasovi meres ja Mustas meres oli õlireostus. Ühine merenduspoliitika peab sätestama meetmed ohtude vähendamiseks ja navigatsioonikokkulepete rajamiseks, mis vähendavad õnnetusi. Vajame kõikehõlmavat skeemi kiireks reageerimiseks ja hädaolukorras päästetööde korraldamiseks. Vajame varustust, millega saab tegutseda karmides ilmastikutingimustes ja mis oleks paigutatud nii, et seda oleks võimalik kiiresti kasutada õnnetuste kohtadel.

  Magor Imre Csibi (ALDE). – (RO) Hr president, daamid ja härrad: rasvumus ähvardab rohkem kui pooli kõigi liikmesriikide elanikke. Veel enam teeb muret see, et igal aastal muutub ülekaaluliseks enam kui 400 000 Euroopa last. Üks küsimusi, mida rasvumusega võideldes käsitleda tuleks, on toidukaupade tõhus märgistamine. Kahjuks ei sisalda Euroopa toidusildid veel teavet, mida tarbijad vajavad tervislike ja turvaliste otsuste tegemiseks.

Seega tervitan Euroopa Komisjoni ettepanekut üle vaadata toiduainete märgistamise direktiiv ja eriti lihtsustatud sildistamissüsteemi loomine, kus silt oleks trükitud toiduaine paki esiküljele. Kahetsen aga, et komisjoni ettepanek ei sisalda värvidega kodeeritud märgistamissüsteemi, mis selgelt viitaks toote toiteväärtusele (madal, keskmine, kõrge). Sildistamine peaks olema kasuks nii tootjatele kui tarbijatele ning hästi informeeritud tarbija teeb tarku toitumisotsuseid.

  Brian Crowley (UEN). – Hr president, Iirimaal peagi reformilepingu küsimuses aset leidva referendumi osas tahaksin selle tähtsuse asetada majanduslikust vaatenurgast konteksti, kuna reformileping, kui ta ka muud ei tee, muudab Euroopa Liidu tõhusamaks otsuselangetajaks, mis toob omakorda kaasa suurema majandusliku edu ja kasvu. Iirlase vaatepunktist vaadatuna: eelmisel aastal investeeriti Iiri tööstusse ja ettevõtetesse 2,6 miljardit eurot, loodi 9000 uut töökohta; eksport ületas 80 miljardi euro piiri; rohkem kui 80 % kõigist Iirimaal toodetud toodetest eksporditi, peamiselt Euroopa Liidu turule. Iirimaa keskmine palk on 44 000 eurot aastas ja valitsusele laekub ettevõtte tulumaksuna rohkem kui 3 miljardit eurot. Olulised on need küsimused: pideva kasvu tagamine majanduses, tööhõives, majanduse kasvus ja kapitalihalduses. Sellepärast tahame me kõik Iirimaal referendumile positiivset tulemust.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Kui tööpuudus on Portugalis tõusnud pea kõige kõrgemale tasemele viimase 20 aasta jooksul, mõjutades eriti naisi ja noori, avaldab veel üks mitmerahvuseline töötajatele survet, et nad tühistaksid oma töölepingud. Kõnealune ettevõte on Yasaki Saltano, mis soovib loobuda kaablitootmisest Gaias Serzedos. See kavatseb tootmise üle viia teistesse riikidesse, eriti Aasiasse ja Aafrikasse, pärast seda, kui viis juba läbi drastilise tööjõu hulga vähendamise. See mitmerahvuseline ettevõtte andis tööd enam kui 6 000 töötajatele oma tehastes Ovaris ja Serzedos, mille eest ta sai miljoneid eurosid ühenduse abi. Nende töökohtade hulk on nüüdseks aga vähenenud enam kui kahe kolmandiku võrra.

Peame seega veel kord rõhutama vajadust tõhusate meetmete järele, et takistada sellist tootmise ümberasumist, leevendavate meetmete asemel, nagu praegune globaliseerumisfond töötajatele, keda mõjutab mitmerahvuselise ettevõtte ümberasumine, eriti auto- ja autoosade sektoris, näiteks Opel Portugal, Johnson Controls ja Alcoa Fujikura, mis on nüüd kõik suletud.

  Urszula Krupa (IND/DEM). – (PL) Hr president, viimasel istungil ei antud mulle sõna ja seepärast avaldan täna Euroopa Parlamendis protesti inimõiguste rikkumise ja üksikisiku väärikuse ründamise osas.

Lennul Buenos Airesesse, kuhu meid kutsus Poola Ameerika kogukond ning kus me selgitasime ja kaitsesime universaalseid Euroopa väärtusi koos katoliikliku raadiojaama direktoriga, keda austavad miljonid kuulajad, ahistasid meid ajakirjanikud eraomanduses olevast kommertskanalist TVN, kes püüdsid meid sundida intervjuusid andma ning solvasid isiklikult kirikutegelast ja mind, Euroopa Parlamendi liiget. See on psühholoogiline vägivald, mis ohustas meie vaimset ja füüsilist heaolu 14 tunni pikkuse lennu vältel, mida küll leevendasid mitmed sekkumised Lufthansa personali poolt, kuid mis jätkus pärast maandumist.

Tahaksin samuti juhtida tähelepanu ohule anda kolmandale osapoolele infot lendude, istekohanumbrite ja hotellireserveeringute kohta, vastupidiselt kehtivale seadusele, kuna seda võivad ära kasutada igasugused terroristid.

  Peter Baco (NI). – (SK) Daamid ja härrad, oma sõnavõttudes Euroopa Parlamendis ründavad meie Ungari kolleegid sageli Slovakkiat ilma mingi põhjuseta. Viimane rünnak sisaldas valesid riikliku raadiovõrgu keelustamise kohta Slovakkias ja narritamist selle osas, kuidas Slovakkia peaks tegema koostööd Ungariga Doonau Little Rye saare vete normaliseerimisel.

Oleme juba lõpuks kokkuleppele jõudnud veerežiimi osas kogu Doonau piirkonnas. Viimane kokkulepe sõlmiti Ungari ja Slovakkia valitsuste delegatsioonide poolt 1998. aastal – mina olin Slovakkia delegatsiooni juht – ja ma mäletan hästi, et see leping sisaldas ka Ungari nõudmisi selle piirkonna suhtes. Slovakkia valitsus on selle lepingu ratifitseerinud ja nüüd lõpuks peab selle ratifitseerima ja seda järgima ka Ungari valitsus.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). – (RO) Hr president, raportöörina piirkondliku koostöö küsimuses Musta mere piirkonnas tahaksin väljendada muret 2008. aasta 18. jaanuaril sõlmitud Bulgaaria kokkuleppe osas, millega ta nõustub osalema ja toetama Venemaa South Stream’i energiaprojekti.

See projekt on ELi energia julgeolekule kahekordne väljakutse. Esiteks on liikmesriigi toetus sellele projektile vastuolus esmase eesmärgiga mitmekesistada ELi energiaressursse. South Stream’i projekt ainult suurendaks ELi sõltuvust ühest allikast. Teiseks, juba oma olemasoluga õõnestab South Stream’i projekt NABUCCO projekti, mida arvatakse olevat strateegilise tähtsusega ELi energiatõhususe poliitika seisukohast.

Lubage mul teile meenutada, et see kokkulepe Bulgaaria ja Venemaa vahel sõlmiti hetkel, mil Euroopa Parlament võttis häälteenamusega vastu raporti Musta mere koostöö küsimuses.

  Cătălin-Ioan Nechifor (PSE). – (RO) Oleksin eelistanud, et minu esimene üheminutiline sõnavõtt ei käsitleks nii negatiivset teemat, kuid see, mis juhtus eelmisel nädalal ELi idapiiril, peaks olema hoiatuseks meile kõigile.

21. ja 22. jaanuaril blokeerisid Ukraina kodanike rühmad autode ligipääsu Siret-Porubnoe piirpunktile Rumeenia ja Ukraina vahel, oma rahulolematuse tõttu nõude üle maksta viisa eest Rumeenia territooriumile sisenedes, samas kui Rumeenia kodanikud ei vaja Ukrainasse sisenemiseks alates 1. jaanuarist 2008 enam viisat.

Liikmesriigina peab Rumeenia täitma Euroopa Liidu määruseid viisade ja mitte ELi kodanike osas ja ei saa kuidagi osutada eelistatud kohtlemist Ukrainale. Sellepärast usun, et parlament ja komisjon peaksid Ukrainalt nõudma järjepidevamat käitumist, oma Euroopa kutsumuse kinnitamisena...

(President katkestab kõnelejat)

  Marian Harkin (ALDE). – Hr president, tahan pöörata tähelepanu Keskkonnaagentuuri poolt hiljuti avaldatud aruandele vee kvaliteedi kohta Iirimaal. Kuigi oleme vastavalt vee raamdirektiivile märkimisväärselt investeerinud reoveesüsteemide uuendamisse, peame siiski saavutama teatud eesmärgid vee kvaliteedi osas.

Sellega seoses tahaksin mainida küsimust, mida me oleme Iirimaal ignoreerinud ja teeme seda ka edaspidi: oluliste vahendite suunamine septikute uuendamisse ja värskendamisse Iirimaal, eriti maapiirkondades. Liialt levinud on septikute süüdistamine Iirimaa joogivee reostamises. Kuid olemasoleva probleemi ulatuses on ülioluline, et Iiri valitsus kehtestaks toetustel põhineva programmi septikute kontrollimiseks ja vajadusel olemasolevate septikute uuendamiseks.

Kuid võib-olla on siin levinud septikute uuendamisse mitte investeerimine ja seejärel antud asjaolu kasutamine malakana, millega maarahvast peksta. Sellisel juhul on see lühinägelik ja üldse mitte kooskõlas Euroopa õigusaktidega.

  Francesco Enrico Speroni (UEN). – (IT) Hr president, daamid ja härrad, Napoli poliitikutel on harjumus saata oma prügi kõikjale Euroopas. Täna on jäätmed jõudnud Quirinale’ni, kus räpane bolševistlik napolilane on andnud käsu kasutada keelitusi, et pikendada oma joovate sõprade surmaagooniat, hoolimata demokraatiast või inimeste soovist valida uus parlament. See aga on kõik, mida võib oodata kelleltki, kes pooldas Nõukogude invasiooni Ungarisse.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL). – (PT) Tahaksin kasutada võimalust võtta sõna täiskogul ja mõista hukka Kader Şahini, noore Türgi Kommunistliku Partei aktivisti vastuvõetamatu olukord, keda peetakse kinni Türgi võimude otsusega alates jaanuarist 2007, ilma et antaks põhjendusi tema vastu olevate süüdistuste osas, või tema tõkendina vahi alla võtmise osas kohtuistungit oodates.

Kader Şahin arreteeriti, kui Türgi politsei katkestas vägivaldselt pressikonverentsi, mis mõistis hukka Türgi poliitvangide represseerimise detsembris 2000. Teades, et järjekordne istung tema kohtuasjas on kavandatud 5. veebruariks, väljendame oma kohkumust olukorra üle ja kutsume Türgi võime üles teda viivitamatult vabastama ning loobuma kõigist põhjendamatutest süüdistustest.

  Gerard Batten (IND/DEM). – Hr president, Alexander Litvinenko andis Itaalias tunnistuse Mitrohhini komisjonile ja väitis mulle isiklikult, et Romano Prodi on mingisugune KGB agent. Mario Scaramella Mitrohhini komisjonist tuli hiljem Londonisse, et hr Litvinenkot mõrvakatsete eest hoiatada. Varsti pärast seda hr Litvinenko mõrvati.

Hr Scaramella pöördus tagasi Itaaliasse, kus ta koheselt vahistati. Teda on 13 kuud valesüüdistuste alusel ilma kohtumõistmiseta kinni hoitud ja tal ei lubata suhelda välismaailmaga. Hr Scaramella on kaotanud oma sissetuleku, on eraldatud oma lastest ning tema tervis on ohus. Mario Scaramella on poliitvang. Tema jätkuv kinnipidamine on skandaal Euroopa Liidu südames. Tema ainus süü, kui seda võib nii nimetada, seisneb selles, et ta aitas heita valgust Euroopa poliitika mädanevatesse nurkadesse. Kõik demokraadid peaksid nõudma tema kohest, vastuvaidlematut vabastamist.

  László Tőkés (NI). – (HU) Sellel Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastal tahaksin teie tähelepanu juhtida Rumeenia Konservatiivide Partei esitatud äärmiselt diskrimineerivale seaduseelnõule, mis vastuvõtmise korral karistaks inimesi, kes kuuluvad etnilisse vähemusse ja ei räägi Rumeenia riigikeelt, kodakondsuse kaotamisega. Selle keeleseaduse sihiks on peamiselt Ungari kogukond oma iidsel kodumaal Transilvaanias. Siiani ei ole ükski Rumeenia partei sellele vastu seisnud ja riiklik diskrimineerimisega võitlemise nõukogu on sellele isegi rohelist tuld näidanud. Samal ajal valmistub Rumeenia parlament vastu võtma veel üht diskrimineerivat seadust, haridusseadust. Võtame nendes küsimustes varsti ühendust Leonard Orbaniga, Rumeenia volinikuga, kes vastutab mitmekeelsuse eest Euroopa Komisjonis, kuna oleme veendunud, et Rumeenia peab oma keeleseaduste osas järgima Euroopa Parlamendi demokraatlikku käitumist.

  Colm Burke (PPE-DE). – Hr president, tahan tõstatada küsimuse seoses lapsendamise konventsiooniga. Euroopa Nõukogu võttis selle vastu 1967. aastal. Neli aastakümmet hiljem on see aegunud ja oleks vaja asendada.

2002. aastal otsustas Euroopa Nõukogu, et konventsiooni tuleks muuta. 2004. aastal lepiti kokku muudatustes. Uue konventsiooni tekstis leppisid asjatundjad seaduste alal kokku 2007. aastal. Tundub aga siiski, et ühes riigis on teetõke, mis takistab konventsiooni jõudmist ministrite komitee ette.

Ma arvan, et parlament peaks Euroopa Nõukogule saatma selge sõnumi selle kohta, et antud probleem tuleks lahendada niipea kui võimalik ja vastu võtta uus konventsioon, et viia see kooskõlla erinevates riikides juhtunuga, võttes arvesse ka Inimõiguste Kohtu otsuseid. Ma palun, et Euroopa Nõukogule saadetaks selge sõnum.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Hr president, viisade maksumus isikutele, kes ei ole ELi kodanikud, on kasvanud pärast Schengeni ala laienemist. Valgevenelased näiteks peavad nüüd maksma viisa eest 12 korda nii palju kui varem – 60 eurot 5 euro asemel. Nii palju teenib Valgevenes nooremarst. 60 eurot on kolmandik keskmisest kuupalgast. Paljude valgevenelaste jaoks on see barjääriks, mis takistab neil viisat taotleda ja oma ELi naabreid külastada.

EL takistab otsest kontakti kodanike vahel just siis, kui peab pühaks heanaaberlikkuse poliitikat Lissaboni lepingus. Viisade hindade tõus on seega valus paradoks. See on ka suurepärane kingitus president Lukashenkole, kes ütleb, et valgevenelastel ei ole Euroopalt midagi oodata.

Daamid ja härrad, seda tuleb muuta. Kutsun üles võtma meetmeid, et vähendada viisade hinda Valgevene kodanikele.

  Toomas Savi (ALDE). – Hr president, eile avaldas Venemaa riigi toel rahastatud noorteorganisatsioon Nashi eestlaste nimekirja, kes nende arvates tuleks kuulutada Venemaal soovimatuteks isikuteks. Eesti Vabariigi presidendi, endise Euroopa Parlamendi liikme Toomas-Hendrik Ilvese kõrval on nende seas ka minu sõber ja kolleeg Tunne Kelam, kes on ELi-Venemaa parlamentaarse koostöökomisjoni delegatsiooni liige.

Nashi, mis toetab president Putini mittedemokraatlikku režiimi, kirjeldab hr Kelamit kui järjepidevat russofoobi, kes on tuntud oma närvilisuse ja haiglase kodukootud rahvusluse poolest.

Kõik meie seas, kes hr Kelamit tunnevad, teavad hästi, et need südametud sõnad on täiesti valelikud. Minu arvates peaks Euroopa Parlament sellisele solvangule reageerima. Kuid teisest küljest vaadatuna, asjaolu, et ta on Venemaa demokraatia vaenlaste vaenlane, on hr Kelamile ja ta püüdlustele üsna suur kompliment.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Hr president, üks peamistest põhimõtetest, mida kõikjal Euroopas austatakse on mittediskrimineerimise põhimõte. Paljud dokumendid sisaldavad viiteid vajadusele puudega inimeste õiguste kaitsmiseks. Samuti hinnatakse spordi sotsiaalset rolli, kaasa arvatud selle rolli sotsiaalses integratsioonis. Mõned ELi riigid võtavad vastu õigusakte sportlastele ja endistele sportlastele, eriti endistele olümpialastele ühiskondliku abi pakkumise osas rasketes materiaalsetes tingimustes. Hea seegi. Kuid on raske leppida sellega, et puudega sportlastest peaks siinkohal üle libisema.

  Desislav Chukolov (NI). – (BG) Viimase 20 aasta jooksul oleks Bulgaaria pidanud olema õigusriik, kuid ta pole seda. Neokommunistid meie riigis ei peatu millegi ees. Georgi Pirinski, Bulgaaria parlamendi spiiker, piirab sõnavabadust kehtestades ajakirjanikele keelde ja takistades neil oma tööd teha. Samal ajal tuleb välja, et hr Pirinski on USA kodanik ja Bulgaaria seaduste järgi ei ole ta üldse Bulgaaria kodanik. Teisest küljest on üks Euroopa tuntumaid narkokaubitsejaid Budimir Kujovic Bulgaaria kodanik, kuna talle väljastasid passi siseministeeriumi kõrged ametnikud, nii et ta võiks kõikjal Euroopas vabalt reisida ja äri ajada. Prokuratuur viis läbi juurdluse, kedagi ei saa süüdistada, kuid pass on siiski fakt.

Samal ajal ründavad võimud iga päev Atakat, parteid, mis on kõige tugevamas opositsioonis meie riigis. Meie juhi naisel Kapka Sideroval oli nurisünnitus, kuna ahistamine läks nii kaugele, et tema vastu esitati süüdistus fabritseeritud poliitilisel istungil. Lõpuks teen hr Pötteringile ettepaneku, et ta peaks tegema rohkem kui lihtsalt apaatselt istuma ja Bulgaaria neokommuniste toetama.

  Jaroslav Zvěřina (PPE-DE). – (CS) Juba 2000. aastal avaldas Euroopa Nõukogu soovi muuta Euroopa Liit 10 aasta jooksul kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks piirkonnaks maailmas. Sellest ajast on pidevalt korratud, et meil kuidagi ei ole edu.

Pole tehtud midagi sisulist patendiseaduste osas ja meie innovatsioonikeskkonnal on puudu dünaamilisusest.

Muudetud Lissaboni strateegia ei sisalda midagi väga uut. Võib-olla on seatud sihid veidi tagasihoidlikumad. See on veel üks põhjus, miks peaksime püüdma kehtestada eesmärke, mida on kergem täita. Minu arvates kuuluvad nende hulka seadusandluse lihtsustamine ja mittevajalike määruste keelustamine kõigis valdkondades, kus võimalik.

Euroopa õigusaktide suure arvu ohjamine on paljulubav meetod. „Pidevusetuse“ põhimõtte juurutamine Euroopa Parlamendi tegemistesse oleks selles osas kindlasti kasulik. Oleks positiivne, kui esitamata seadusettepanekutest võiks parlamendi ametiaja möödumisel loobuda.

  Pierre Pribetich (PSE). – (FR) Hr president, eelmisel nädalal esitati õigusaktide pakett kliimamuutuste ja energia küsimuses. Peame tervitama komisjoni ettepanekute olemust. Need küsimused mõjutavad paljusid valdkondi, eriti elamumajandust ja sotsiaalkortereid. Mõistame, et need vajalikud muutused mõjutavad suurt osa ELi elamumajandusest. Näiteks kütte maksumus on üürnike jaoks suur kulutus ja neid on vaja reguleerida ja isegi vähendada. Sotsiaalkorteritesse tehtavad muudatused moodustavad osa meie jätkusuutlikest poliitikatest ja vajavad nende nõuete täitmiseks kohast rahastamist. Siiani on komisjon keskendunud uute liikmesriikide rahastamisele, kes on seega saanud märkimisväärset abi. Vanemad liikmesriigid ei ole. Riiklikud elamumajanduspoliitikad vajavad pidevat rahalist abi, et kiirendada sotsiaalkorteritesse tehtavaid muudatusi. Kui kirjeldatud poliitika on usutav, peame tegutsema sõnade vääriliselt. Komisjon peab kohaldama vajalikku kontrolli ja rahalisi muudatusi sotsiaalkorterites kõikjal ELis.

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Hr president, tahaksin selles arutelus ära märkida vahejuhtumi, mis leidis aset parlamendis täna pärastlõunal. Kui president Pöttering istungit juhatas, hõikas Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Martin Schulz esimeset reast mulle nii valjusti ja selgelt, et teda oleks võinud siin üleval kuulda. „Pane oma suumulk kinni, idioot!“ olid tema sõnad. See on täiesti vastuvõtmatu käitumine; see on solvav ja laimav. Eeldan, et võetakse kohased sammud, eriti kuna kõnealune isik soovib omandada hetkel hr Pötteringi peetavat kohta. Nii ei aeta parlamendi asju. Asja tegi hullemaks see, et samal ajal valiti juhuslikult välja mõned liikmed, kuna neil oli julgust nõuda referendumit ja seejärel ähvardati neid absurdsete sanktsioonidega.

  Petya Stavreva (PPE-DE). – (BG) Bulgaaria teine aasta ELis on saamas saatuslikuks paljude Bulgaaria piimakarjakasvatajatele. Kõrged söödahinnad, madalad farmist piima ostmise hinnad ja vahendide puudus loomade söötmiseks talvekuudel, samuti loomakasvatust käsitleva valitsuse poliitika puudumine, on tegurid, mis võivad paljud viia karja likvideerimiseni ja paljud Bulgaaria piimakarjakasvatajad pankrotti. Täna, kui ühise põllumajanduspoliitika reformimine on ELi jaoks eriti oluline teema, peaksime võtma arvese põllumajandussektori hetkeolukorda ka uutes liikmesriikides. Me ei saa eirata raskusi, millega äsjaliitunud riikides farmerid silmitsi seisavad ja mis tulenevad kohandustest Euroopa normide täitmiseks. Bulgaaria farmerid nagu nende Euroopa kolleegid, ootavad tarku otsuseid ühenduse põllumajanduse tuleviku osas.

  Marianne Mikko (PSE). – (ET) Kallid kolleegid, Briti Nõukogu Peterburi büroo juhi härra Kinnocki ja tema kolleegide tagakiusamine kuni ülekuulamisteni Vene võimude poolt vajab ülimat tähelepanu. Briti Nõukogu vastased süüdistused on lüli ahelas, kuhu kuuluvad küberrünnakud Eesti vastu, Poola toiduainete blokaad ja radioaktiivne atentaat Londonis. Kõigil puhkudel on Kreml süütult väitnud, et tegemist on üksikprobleemiga.

Kolleegid, selline hulk üksikjuhtumeid viitab süsteemile. Vene välisminister Lavrov ütles möödunud neljapäeval otsesõnu, et Euroopa arhitektuuri ümberkujundamine kujuneb Vene välispoliitika prioriteediks aastal 2008. Venemaa tahab Euroopa Liitu ümber kujundada, halvates meie välispoliitilise tahte ning surudes meid North Streami ja South Streami energia kruustangide vahele.

Kui me ei taha muutuda Vene jõulise välispoliitika abituks objektiks, peame olema üksteisega solidaarsed igal sammul. Euroopa Parlament, just meie peame hukka mõistma Briti Nõukogu tagakiusamise.

  Marian Zlotea (PPE-DE). – (RO) Kaupade vaba liikumine on üks ELi nurgakive. Tahaksin juhtida parlamendi tähelepanu selle olulise põhimõtte olukorrale Rumeenias. Liitumisel otsustas Rumeenia valitsus kehtestada mootorsõidukite esmase registreerimise maksu. Valitsus teatas siis oma kavatsusest see maks tühistada, mida komisjon peab acquis communautaire rikkumiseks, et ennetada Rumeenia suhtes algatatud rikkumismenetluste jätkumist. Siiski keelduvad Rumeenia võimud kodanikele juba makstud makse hüvitamast, kuigi see kohustus on sätestatud Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses.

Hr president, daamid ja härrad, idee Euroopa kodakondsusest ja võrdsetest õigustest kõigile Euroopa kodanikele viiakse täielikult ellu alles siis, kui kõik liikmesriigid võtavad üle ja järgivad EÜ asutamislepingus sätestatud õigusi. Tahaksin teid teavitada, et olen algatanud kirjaliku avalduse ja tahaksin teil paluda sellele alla kirjutada, et hoida ära selliste olukordade tekkimine tulevikus.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) Lissaboni strateegia väljendab ELi kohustust saada kõige konkurentsivõimelisemaks teadmuslikuks majanduseks. Lissaboni strateegia eesmärkide hulka kuulub investeeringute suurendamine teaduruuringutesse, infotehnoloogia arendamine ja kvaliteetseid oskusi nõudvate töökohtade loomine.

Kahjuks on väga vähesed liikmesriigid investeerinud 3 % oma SKPst uuringutesse. Kaks kolmandikku nendest vahenditest peaks tulema erasektorist. Täna, kui räägime kliimamuutuste vähendamisest, taastuvatest energiaallikatest, rohelisematest sõidukitest, paljude tööstuste energiatõhususe suurendamisest, digitaalsele tehnoloogiale üleminekust jne, peaks uuringutesse investeerimine olema meie prioriteet. Kahjuks, vaatamata riiklike ja Euroopa vahendite eraldamisele uuringuteks, on side tavaliste uuringute ja tööstusliku rakendamise vahel ikka veel väga nõrk.

Kutsun Euroopa Komisjoni üles koostama strateegiat ja tegevuskava, mis võimaldaks kõigil Euroopa kodanikel saada kasu uuringutulemustest. Olen veendunud, et rakendusuuringute arendamine toob kaasa kvaliteetseid oskusi nõudvate töökohtade loomise ja teadmistepõhise majanduse arengu.

  Oldřich Vlasák (PPE-DE). – (CS) Daamid ja härrad, lubage mul kõneleda teemal, mis on väga oluline piirkondlike toodete mitmekesisuse säilitamise ja traditsiooniliste toodete, eriti „České pivo“ (Tšehhi õlu) kaitsmise osas.

See oli see nimi, „České pivo“, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas käesoleva aasta jaanuari keskel koos ettepanekuga registreerida see kaitstud geograafilise nimetusena.

„České pivo“ on ainulaadne mitte ainult tarbijate arvates, vaid ka õlletööstusspetsialistide ja komisjoni ametnike meelest. Tänu viisile, mil Tšehhi õlletööstus minevikus arenes, on kasutatud linnas ja humal ning kasutatud pruulimisprotsessid kõik andnud „České pivo’le“ maitse, mis erineb Euroopa õludest nagu Heineken või Stella Artois.

Tšehhi Vabariik kannustas registreerimist tagant juba enam kui kolm aastat. Pikad ja kurnavad läbirääkimised lõppesid teadaandega ELTs.

Tahaksin tänada Euroopa Komisjoni ametnikke ja Tšehhi eksperte selle küsimuse vastutustundliku käsitlemise eest. Usun, et nüüdsest ei takista miski „České pivo’l“ saada osaks Euroopa kultuuripärandist.

  Catherine Stihler (PSE). – Hr president, tahtsin tõstatada kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOKH) küsimuse, see haigus on 2020. aastaks surma põhjustavate haiguste seas maailmas kolmandal kohal. KOKHi tõttu suri 2000. aastal 2,7 miljonit inimest. Kuni kolmveerandil KOKHi põdevatest inimestest on raskusi lihtsate tegevustega, nagu näiteks trepist üles minemisega. KOKHi seostatakse paljude teiste terviseprobleemidega ja suitsetamine ei ole ainus riskitegur: KOKHiga seostatakse ka keskkondlikku tubakasuitsu ja reostust. Rahvastiku vananedes saab KOKHist suurem probleem. Ma soovitan kolleegidel tungivalt 0102/2007 kirjalikule deklaratsioonile alla kirjutada.

  Csaba Sógor (PPE-DE). – (HU) Hr president, räägin oma emakeeles, ungari keeles. Ma ei saa seda kodus teha, olen rõõmus, et siin on see võimalik. Seoses romide probleemiga on meie kõigi kohustuseks leevendada hiljuti rahvuste vahel tekkinud pingeid ja lõpetada laialtlevinud romidevastased tunded. Peame leidma kiire lahenduse majanduslikuks rändeks.

Romisid käsitlev ELi strateegia moodustab aga aluse poliitika väljatöötamiseks uute ja traditsiooniliste rahvuslike vähemuste osas ELis. Kosovo on meile uuesti meenutanud, et inimõiguste ja vähemuste õiguste küsimus on muutunud rahvusvaheliseks, Euroopa probleemiks. Vastutame selle eest, mis toimub ELi sees ja sellest väljas. Täna otsitakse ühes meie liikmesriigis välja mitte ühenduse õigusi, vaid ühenduse kuritegusid. Rumeenias jätaks keeleseadus mitusada tuhat inimest kodakondsusest ilma. Mainime seda, kuna me kõik vastutame oma naabrite eest ja kogu Euroopa eest. See vastutus ei väljendu ainult valimistel, vaid see on meiega ka meie igapäevases töös ja romide küsimusele julgustava lahenduse leidmisel. Aitäh!

  Árpád Duka-Zólyomi (PPE-DE). – (SK) Olukord Slovakkia parlamendis on pingeline ja ebaharilik. On vaja langetada otsus Lissaboni lepingu osas, kuid opositsioonis olevad parlamendiliikmed ei kavatse hääletuses osaleda, protesteerides mittedemokraatliku pressiseaduse vastu. See on üllatav uudis, kuid mis selle taga on?

Robert Fico valitsus võtab jätkuvalt vastu meetmeid, mis on vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja õigusriigi põhimõttega. Peaminister eirab opositsiooni ja on ise rohkem kui korra öelnud, et tema meelest on peamiseks opositsiooniks meedia. Pressiseadus on piirav ja viis, mil see kärbib sõnavabadust ja pressivabadust on vastuvõetamatu. Seda rõhutas mitte ainult Slovakkia Ajakirjanike Liit, vaid ka OSCE; viimane tegi isegi innukalt parlamendile ettepaneku vastuoluline ettepanek tagasi lükata.

Opositsioonis olevate parlamendiliikmete valdava enamuse nimel võin öelda, et me toetame Lissaboni lepingut ja meil on kahju, et piiratakse Slovakkia opositsiooni protesteerimist sellise häbiväärse pressiseaduse vastu.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Euroopa Parlament tunnustas võitlust Kuuba inimõiguste eest, andes Sahharovi auhinna Kuuba dissidendile Oswald Payá Sardiñasele 2002. aastal ja „Daamid valges“ rühmitusele 2005. aastal; siiski, daamid ja härrad, on solidaarsusest asi kaugel.

Kuuba elanikud, kes võivad ainult unistada vabadusest ajal, mil neid ähvardavad represseerimine ja vangistamine, vajavad enam kui solidaarsust. „Damas de Blanco“ vajavad konkreetset abi Euroopa Parlamendilt juba täna, et vabastada oma abikaasad, diktatuuri vastu olijad, kelle tervis on halvenenud ebainimlike tingimuste tõttu vanglas ja kes võivad vanglas surra.

Hr president, palun teil aidata garanteerida 45-aastase Antonio Ramón Díaz Sánchezi vabastamine, kes mõisteti 27 aastaks vangi 2003. aastal. Antonio, kelle perekonda oleme me toetanud ja kelle ma olen koos kolleegide Peter Šťastný ja Milan Gaľaga sümboolselt adopteerinud, on raskelt haige ja vajab kiiret abi: selleta ta saab haigus temast vanglas võitu.

  Péter Olajos (PPE-DE). – (HU) Tänan väga, hr president. Eelmisel nädalal siin parlamendis esitas president Barroso komisjoni suunised Euroopa auahne kavatsuse kehtestamiseks süsihappegaasi vähendamiseks. Järgmisel päeval lükkas Trebišovi nõukogu Slovakkias ühehäälselt tagasi kava ehitada jõujaam, mis emiteeriks 4 miljonit tonni süsihappegaasi aastas, ning mille vastu ulatuslikult protesteeriti poolteist aastat, palvekirjade ja trahvidega mõlemal pool piiri. Võiksime öelda „Hurraa! Demokraatia, subsidiaarsus ja kodanikujulgus toimivad.” Siin on aga veel üks küsimus. Kuidas sai Slovakkia keskkonnaministrile üldse pähe tulla sellise jõujaama toetamine ja soovitamine? See ütleb mulle, et mõned riigid on ikka saanud komisjonilt palju tasuta süsihappegaasi kvoote. Seega kutsun komisjoni üles üle vaatama Slovakkiale antud süsihappegaasi kvoodi alused, sest kui Slovakkia valitsus ragistab ajusid hiiglasliku kivisöega töötava jõujaama üle, mis 2008. aastal kasutab iganenud tehnoloogiat, tähendab see, et ELi stiimulite süsteem ei toimi. Aitäh!

  Milan Gaľa (PPE-DE). – (SK) 2008. aasta 17. jaanuaril avaldatud aruandes väidab Euroopa reguleerivate organite töörühm, et kuna Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid vastu direktiivi, milles käsitletakse rändlust üldkasutatavates mobiiltelefonivõrkudes ühenduse piires, on rändluse tariifid langenud ja operaatorid ei ole üritanud kompenseerida oma kahjusid teist tüüpi kõnede tõstmisega.

Samuti leiti, et kui asi puutub rändluskõnedesse, võivad ELi mobiiltelefonivõrgud kõnetariifide tõttu võtta tarbijalt kuni 20 % rohkem raha: rändluskõned maksustatakse minutipõhiselt. Kiidan heaks volinik Redingu tegevuse, kes teatas, et komisjon otsib sellele probleemile lahendust.

Minu arvates on oluline, et mobiilioperaatorid pakuvad tarbijatele rändluskõnesid sekundipõhiselt, just nagu seda tehakse siseriiklikult. Lisaks teen ettepaneku, et koostatav dokument hõlmaks ka tekstisõnumite ja rändlusandmeteenuste maksumust.

  Avril Doyle (PPE-DE). – Hr president, komisjon võttis detsembris vastu targa otsuse lubada Brasiilia loomaliha importi ainult heakskiidetud põllumajandusettevõtetest, mille hulka Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) eelnevate kontrollide alusel kuulus 1. veebruariks umbkaudu 300 ettevõtet.

Täna valitseb kõikjal segadus tänu pärast volinik Kyprianou väitele, et selle nädala reedest kehtestatakse keeld, kuna Brasiilia asutused olid esitanud 2600 põllumajandusettevõtte nimed, tekitades nii suurt kahtlust ja tuues kaasa vajaduse põhjalikumaks kontrolliks. Kui volinik jätkas, ja ma tsiteerin: „Hetkel ei eksisteeri positiivset nimekirja... kuid see võib muidugi lähipäevade jooksul muutuda“.

Kas siis kehtestatakse keeld või mitte? Kas need umbkaudu 300 VTA kontrollitud ettevõtet moodustavad teiste ettevõtete kontrollimise ootuses de facto positiivse nimekirja? Miks ei avaldanud Kyprianou allikas täna pressiteadet? Meie tarbijad ja talunikud vajavad selgitust.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). – Hr president, kas ma tohiksin parlamendi tähelepanu juhtida väga olulisele aruandele, mille komisjon avaldas eile enam kui miljoni hooldusasutustes elavate eurooplaste elude kohta? Need on puudega inimesed ja järeldusi ei ole just eriti tore lugeda. Elukvaliteet nendes asutustes on väga erinev ja alati ei ole tagatud seal elavate inimeste väärikus.

Olukord hooldusasutustes on sageli äärmiselt vilets. Kas ma võin paluda, et siinolijad loeksid oma riigi kohta käivat aruannet, sest võib-olla just see avab meie silmad? Ma tean, Bulgaarias pälvis olukord hiljuti meedia tähelepanu ja paljud meist on seepärast mures, aga isegi minu kodumaal oleks vaja parandusi teha.

Asi ei ole ainult rahas. Teenused ei ole kogukonnas palju kallimad kui hooldusasutustes, kui võtame arvesse elanike vajadused ja nende elukvaliteedi.

Lõpetuseks mainin Delta keskust, mida ma just eelmisel nädalal Iirimaal Carlow’s külastasin. See on eeskujuks selliste puudega täiskasvanute parimal kohtlemisel, kes saavad elada kogukonnas ja külastavad antud keskust.

  Mihaela Popa (PPE-DE). – (RO) Hr president, romide küsimus puudutab kogu ELi, mitte ainult Rumeeniat. EL on eraldanud märkimisväärseid summasid võrdsete võimaluste edendamise tagamiseks. Vahendeid on eraldatud romide desegregatsiooniks; probleemid samas ei kao. Usun, et nende Euroopa vahendite rakendamist tuleks jälgida ja eriti tuleks jälgida teha ELi rahastatud projektide jätkusuutlikkust.

Mentaliteeti on raske muuta. Siiski on haridusel selles oluline roll. Seega usun, et on vaja lisavahendeid kultuuridevahelise hariduse, kultuuri- ja kunstitegevuste, sporditegevuse, „teise võimaluse“ hariduse, tervishoiualase hariduse, jne edendamiseks, mis viib romide integreerimiseni kõigis Euroopa ühiskondades. Tahaksin korrata vajadust neid programme ja eriti nende jätkusuutlikkust jälgida.

  President. – Sellega lõpevad üheminutiline sõnavõtt, mis kestis kauem kui tavaliselt. Ma arvan, et see oli pikim üheminutiline sõnavõtt parlamendi ajaloos. Eks see pidi ka kunagi juhtuma.

22. Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine (arutelu)

  President. – Järgmine punkt on Fiona Halli raport tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon nimel, teemal „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine“ (2007/2106(INI)) (A6-0003/2008).

  Fiona Hall, raportöör. − Hr President, tahaksin alustuseks väga tänada variraportööre hea koostöö eest antud raporti koostamisel.

Energiatõhusus on elulise tähtsusega süsinikuheidete vähendamisel, varustamise turvalisuse parendamisel ja majandusliku tõhususe suurendamisel. 2006. aasta oktoobris töötas komisjon välja energiatõhususe tegevuskava, tehes ettepaneku energiatõhususe parendamiseks 20 % võrra aastaks 2020 ja määrates tegevuseks 10 prioriteetset valdkonda. Need ulatusid seadmetest ehitiste ja transpordini ning hõlmasid rahalisi stiimuleid, energiatõhususe teadlikkust ja muudki. ELi riigipead andsid oma toetuse komisjoni tegevuskavale eelmises märtsis ja energiatõhususest räägiti uudistes, kuna Saksamaa liidukantsler Merkel väitis, et ebaefektiivsed hõõgpirnid tuleks keelustada.

Nüüd on parlamendi kord tegevuskava hinnata. Ma loodan, et meie raport saadab välja tugeva signaali parlamendiliikmete soovide kohta seoses energiatõhususega. Esimeseks signaaliks on, et kõnealune mõned komisjoni ettepanekutest ei ole piisavalt põhjalikud. Tahaksin tuua kolm näidet. Esiteks ettepanek vaadata üle hoonete energiatõhususe direktiiv: komisjon teeb ettepaneku minimaalseteks energiatõhususe nõueteks hoonetes ja hoonete osades miinimum, mis on hea. Hooned on võtmetegurid energiatarbimise vähendamisel. Rohkem kui 40 % meie kasutatavast energiast tarbitakse hoonetes ja 75 % täna püsti olevatest hoonetest on siin veel ka aastal 2050, nii et meil tuleb tegeleda energiatõhususe küsimusega nii olemasolevates kui uutes hoonetes. Aga me ei tohi ainult langetada hoonete energiatõhususe direktiivis toodud 1000 m2 piiri, me peaksime sellest üldse vabanema ja direktiivi kohaldama kõigile hoonetele, mis vajavad kütet ja konditsioneeri, olenemata nende suurusest. Samuti peame ettepoole tooma passiivmaja standardi tähtaja elamute ja mitteeluruumide osas kõikjal Euroopas. Sellisest keskmise tähtajaga eesmärgist ei piisa.

Teiseks, seadmete osas tervitab parlamendi raporti ettepanekut kehtestada minimaalsed energiatõhususe nõuded koos energiatõhususe tähistamise dünaamilise süsteemiga, et olla kursis tehnoloogia arenguga. Aga meie raportis kutsutakse komisjoni üles kehtestama ühe vati suurust energiatõhususe nõuet puhkerežiimil olevatele seadmetele ja analüüsima potentsiaalset energiat, mida säästetaks puhkerežiimi kaotamise läbi. Meie raportis soovitatakse komisjonil ka tungivalt kehtestada ajakava mõnede väga ebaefektiivsete seadmete, näiteks terrassisoojendite täielikuks turult eemaldamiseks.

Kolmandaks kutsutakse raportis üles enam aitama väikeettevõtteid, mida eriti mõjutab kütusehindade tõus ja mis vajavad energiatõhusust. Kahjuks on nii ELi kui siseriiklikud rahastamisskeemid keerulised. Pole lugu, kui tegemist on suure ettevõttega, aga kui olete mikroettevõte vaid käputäie töötajatega ei suuda te keerulistele programmidele juurde pääseda. Väikeettevõtteid peab kohtlema nagu koduseid majapidamisi ja pakkuma neile lihtsaid skeeme ja raha kohe kätte.

See on siis raporti esimene sõnum: et me peame minema veidi kaugemale. Teine suur sõnum seisneb selles, et ei komisjonil ega riikide valitsustel ei ole õnnestunud rakendada kehtivaid energiatõhususe õigusakte. Komisjoni tegevuskava, mis näeb aastaks 2010 ette 20 % säästmise, ei ole eraldiseisev kava. See tugineb suuresti eelmistele õigusaktidele ning kõnealuse õigusakti rakendamine on olnud häbistav. Hoonete direktiivi on korralikult üle võtnud vaid mõned liikmesriigid. Kuus kuud pärast 30. juuni tähtaega pole üks kolmandik liikmesriikidest ikka veel esitanud oma riikliku energiatõhususe tegevuskava. Komisjon ei ole värvanud 20 lisatöötajat, kes on vajalikud energiatõhususe eesmärkide täitmise seisukohast ja sel põhjusel on tegevuskava ajakava täitmata.

Tahaksin siiski komisjoni tänada raportis esinenud kriitikale väga positiivselt ja konstruktiivselt vastamise eest, ja eriti kirjavahetuse eest volinik Piebalgsi ja prl Niebleri vahel, mille abil parlament sai antud olukorrast värskemat teavet.

  Andris Piebalgs, komisjoni liige. − Hr president, tahaksin väga tänada prl Halli väga õigeaegse ja tähtsa raporti eest.

Meie püüdlused keskenduvad mitte ainult kehtivate õigusaktide rakendamisele, vaid energiatõhususe tegevuskavade esitamisele. Tahaksin mainida, et oleme saavutanud ka jätkusuutlikku edu. Sel nädalal käivitasime linnapeade kohustuste programmi, milles osaleb enam kui sada linna. Oleme kolledžis vastu võtnud taastuva energia direktiivi, mis kaudselt tugevdab energiatõhusust. Võtsime vastu ettepaneku CO2 vähendamiseks ETSi välises sektoris. Võtsime vastu ettepaneku autodest pärit heitgaaside osas. Võiksin nimetada veelgi väga tugevaid meetmeid, mida komisjon on korraldanud. Me ei ole tegutsenud ainult õigusaktide osas. Jätkusuutliku energia nädal on hea näide sellest, kuidas komisjoni energiatõhususe edendamise poliitika vilju kannab.

Usun, et peaksime rakendamist tugevdama. Komisjon on alustanud 59 rikkumisjuhtu õigeaegselt rakendamata jätmise osas. Täna on pooleli 42 rikkumisjuhtu. Komisjon jätkab tööd selles küsimuses ja kontrollib ka vastavust õigusaktidele. Euroopa Komisjon keskendub sellele tõsiselt. Usun, et tänu kehtivale seadusandlikule ettepanekule ETSi, ETSi-välise ja taastuva energia osas pööravad liikmesriigid energiatõhususele enam tähelepanu.

Energiatõhususe tegevuskavade osas oli meie algus üsna leige. Kirjutasin ministritele, meenutades neile nende kohustust esitada aruanne ja koostada kvalitatiivsed kavad ning nüüdseks on 21 27-st liikmesriigist seda teinud. Oleme teostanud eelanalüüsi energiatõhususe tegevuskavade, mis on paketi osaks ja jäävad mõnikord seadusandlike püüdluste varju. Usun, et oleme sellist tegevust jätkates õigel teel.

Küsimustes, mida prl Hall mainis: hoonete direktiivi ülevaatamine kuulub käesoleva aasta töökavasse. Hetkel on meil käsil seadmetes energiatõhususe määramise viimased etapid. Muudame ka tähistamise direktiivi. Järgime tõesti kõiki nõudeid, mida Euroopa Parlament meile esitanud on.

Aga ma usun, et see direktiiv annab ka komisjonile järgimiseks väga head suunised, kuna on väga konkreetne. Võin öelda, et mõnes valdkonnas on asjad paremad, mõnes halvemad. Usun tõesti, et me pöörame vajalikku tähelepanu, kuid võiksime seda teha veelgi enam. Saame kindlasti hakkama. Käesolev raport ei jää riiulile tolmuma, vaid me kasutame töödokumendina. Annan parlamendile pidevat teavet selle kohta, kuidas meil energiatõhususe vallas läheb.

  Evangelia Tzampazi (PSE), keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamuse koostaja. – (EL) Hr president, volinik, daamid ja härrad, raport on valmis ja ladus. Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvates oleme rõhutanud olulisi küsimusi. Üldiselt peetakse energiatõhususe parendamist kõige kiiremaks, jätkusuutlikumaks ja ökonoomsemaks viisiks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja energiatõhususe parendamiseks. Peaksime julgustama uuringuid ja ökoloogilist innovaatilisust energiatõhusate tehnoloogiate väljatöötamise teel, eirates aga tarbijate harjumuste muutmise vajadust. Oleme rõhutanud avaliku sektori võimalikku rolli Euroopa sihtmärkide saavutamisel valides energiatõhusad tooted ja teenused.

Peaksin märkima, et Euroopa kodanikena anname kõik antud küsimuses oma panuse, seda nii poliitkate kaardistamise kui kehtivate õigusaktide rakendamises osas, ning seda läbi valikute, mida teeme oma igapäevaelus.

  Avril Doyle, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Hr president, ma nõustun prl Halliga, kui ta oma raportis märgib, et energiatõhusus on kõige tasuvam ja koheselt kättesaadav vahend kasvuhoonegaaside heitmete piiramisel.

Jah, komisjonil on õigus, kui ta oma energiatõhususe tegevuskavas märgib, et eesmärkide saavutamisel on kõige olulisemad poliitiline tahe ja kaasatus riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Kogu raportis kritiseeritakse õigusega nii komisjoni kui liikmesriike, et need ei ole teinud rohkem kehtivate energiatõhususe alaste õigusaktide rakendamiseks. Tänu sellele survele on volinik suurendanud oma meeskonda energiatõhususe valdkonnas ja, nagu ma aru saan, rajanud spetsiaalse üksuse energiatõhususe tegevuskava jälgimiseks, rõhutades prioriteetset kohta, mille komisjon lõpuks energiatõhususele annab, et panustada meie CO2 heitmete vähendamisse ja aidata lahendada olulisi kliimamuutuste probleeme.

Parlamendi raport näitab aga, et liikmesriigid on oma riiklike energiatõhususe tegevuskavade esitamisel ikka masendavalt aeglased ja ma tahaksin paluda komisjonil jätkuvalt neile survet avaldada.

Isegi Balil kritiseeriti Euroopat selle eest, et Euroopa ei rõhuta piisavalt energiatõhususe valdkonda ja meie püüdeid CO2 heitmeid vähendada. Vajame segu seadusandlikest ja turul põhinevatest vastustest. Näiteks kui kogu ELi valgustus võtaks kasutusele uued tehnoloogiad, säästetaks sel moel väga palju energiat. Säästetaks viiskümmend miljonit barrelit naftat ja CO2 heitmed väheneksid 28 miljoni tonni võrra aastas.

Ootame sel aastal komisjonilt energiatõhususe tähistamise direktiivi läbivaatamist, kuna majapidamisseadmetele kehtiv A kuni G skeem ei jäta ruumi suurenevaks energiatõhususeks ja kuigi see on väga selge ja tarbijasõbralik, tekitab see praegu turustamisprobleeme palju tõhusamatele toodetele, kuna on oma aja ära elanud. Paljud seadmed on liigitatud klassi A+ või A++, kuid neid kategooriaid ei ole enam olemas. Teisest küljest on ELis hetkel enam kui 188 miljonit üle 10 aasta vanust ja hirmutäratavalt ebaefektiivset majapidamisseadet.

Ma tänan prl Halli ulatusliku raporti eest ja soovitan kolleegidel sellega tutvuda.

  Adam Gierek, fraktsiooni PSE nimel. – (PL) Hr president, volinik, prl Halli, keda ma kompleksse lähenemise eest tänan, raportis juhitakse tähelepanu märkimisväärsele viivitusele liikmesriikide ja komisjoni poolt kehtivate õigusaktide rakendamisel selles valdkonnas.

Primaarenergia tõhus kasutamine sõltub parendatud tõhususest selle elektriks muutmisel, normide rakendamisel minimaalseks energiatarbimiseks, hoonete laialtlevinud termomoderniseerimiseks, kaastootmise laialtlevinud kasutamiseks haldusbarjääre kõrvaldades ning energiasiirde kahjude ja hõõrdumisest tekkinud kahjude vähendamiseks.

Raportis rõhutatakse ka probleemi globaalsust ja vajadust vähendada kasvuhoonegaaside heitekoguseid. Elamumajandus moodustab umbes 40 % kogu energiatarbimisest ja termomoderniseerimine võib selle sisselaset vähendada vähemalt poole, s.o 20 % võrra kogu tarbitud energiast. Lisaks võib kaastootmine koos energiasiirde kahjude vähendamisega kahekordistada energiatõhusust. Koosvõetuna võib võimaliku säästmise primaarenergias, mis on saavutatav tuntud tehnoloogiate kasutamise, nimelt termomoderniseerimise ja kaastootmise kaudu, hinnata umbes 25 % kuni 30 %, samaväärse CO2 heitkoguste vähendamisega.

Paradoks seisneb aga selles, et nende plaanide rakendamist võivad takistada hilisemad Euroopa Komisjoni määrused, mis konkreetselt piiravad CO2 heitkoguseid, mis vanemate elektrijaamade ja uuendusi vajavate kütmistehaste puhul, tõstavad tootmiskulusid ja vähendavad võimalusi investeerimiseks moderniseerimisse.

Veel üks globaalne aspekt on vajadus koostada ühised keskkonnasobivuse normid, mida kohaldatakse nii ELis kui selle partnerriikides. See on eeltingimuseks nii kasuliku koostöö kui õiglase konkurentsi jaoks maailmaturgudel.

  Jorgo Chatzimarkakis, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Hr president, tahaksin alustuseks tänada ja õnnitleda oma kolleegi Fiona Halli, kes on tulnud välja õige vastusega komisjoni väga tähtsale ja läbimõeldud olulisele algatusele. Pean kiitma volinik Piebalgsit selle eest, et ta asetas end nende etteotsa, kes on pühendunud energiatõhususele, kuna energiatõhusus on energiaga varustamisel kahtlemata üks peamisi isemajandamise allikaid. Samuti on see innovaatilisuse allikas kuna me teeme kõike, mida raportis ette paneme, saame isegi globaalselt olema selles valdkonnas teistest tunduvalt eespool, innovaatilisuses ja Lissaboni protsessi eesmärkide osas.

Olgu, kuidas on, mind üllatab raporti mõnetine ülemäärane kriitika inimeste eluviisi aadressil. Toon ühe näite: lõikes 16 väidetakse julgelt, et komisjon peaks teatud seadmed turult eemaldama. Eraldi viidatakse terrassisoojenditele või Heizpilze – „kuumaseenele“, nagu Saksamaal neid mõned kutsuvad. Hüsteeria kliimamuutuste pärast toob mõnikord välja tõeliselt totalitaarsed jooned!

Meil on just õnnestunud suitsetajad kohvikutest välja tõsta. Usun, et toimisime õigesti ja ma ei näe selles suhtes probleemi. Paljud majaomanikud on nüüd käitunud nutikalt ja paigaldanud välja need terrassisoojendid. Tekkinud on uus kultuur. Inimesed on hakanud kokkusaamisi korraldama väljas, kus nad saavad suitsetada, ja nüüd ilmuvad lagedale Euroopa poliitikud, need mõned üksikud, ja ütlevad 490 miljonile inimesele, kuidas nad võivad või ei või oma vaba aega veeta. Püüame jälle muuta elustiili. Ma arvan, et meie kodanikud ei kannata seda enam kaua.

On selge, et kliimamuutustega võitlemise eesmärgid peavad olema kõikehõlmavad, kuid peame endalt tõesti küsima, kas me peaksime reguleerima inimeste elustiile. Või kas me tahame terrassisoojendid ebaseaduslikuks kuulutada jõululaatadel, mida me teame Saksamaalt ja – jah, Claude – Luxembourgist ja Belgiast ja Austriast? Meile tuleks meelde tuletada, et me ei unustaks oma kaaskodanikke ja väldiksime sekkumist ühiskonna nii meeldivasse osasse nagu seda on inimeste eraelud.

  Mieczysław Edmund Janowski, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Hr president, volinik, tänapäevani on homo sapiens põhjustanud tõsist kahju keskkonnale, mille olulisim osa ta ise on. Märkimisväärses ulatuses juhtub see tänu energiakasutusele ja prl Halli raporti energia mõistlik kasutamise kohta on seega väga teretulnud.

Hindan eriti asjaolu, et raportis käsitletakse hoonetele esitatavaid nõudeid. Energiatõhususe ja termosoojustamise kõrgemaid norme tuleb kohaldada mitte ainult uutes hoonetes, vaid ka renoveeritavates ehitistes.

Järgmiseks on LEDidel põhineva valguse kasutamine, mis säästab energiat ja kestab kaua. Paljud kodused elektriseadmed tarbiksid samuti vähem energiat kasutamise ajal, ning vältida saaks ka energia raiskamist ajal, mil seadmed on ooterežiimil.

Pooldan maksusoodustusi ratsionaalseks energiatarbimiseks. Avalikkuse harimine energiaküsimuses on samuti väga tähtis ja peaks algama juba lapsepõlves. Need on asjad, mida peaksime tegema, kui tahame, et meie planeedil oleks tulevik.

ISTUNGI JUHATAJA: RODI KRATSA-TSAGAROPOULOU
Asepresident

  Claude Turmes, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Proua president, prl Halli raport on alarmeeriv. Käimas on jätkusuutliku energia nädal ja kui positiivne see üritus ka pole ei tohiks see tähelepanu ära tõmmata asjaolult, et eriti valitsuste saavutused energiatõhususe vallas on viimase kahe-kolme aasta jooksul olnud äärmiselt pettumustvalmistavad. Õigusaktide rakendamata jätmine, energiatõhususe tegevuskavade esitamine, mis ei olegi kavad, vaid lihtsalt mingid kogud – see on naeruväärne!

Ma apelleerin peaministrite uhkusele. Olge nüüd! Te tulete märtsis Brüsselisse, aasta pärast ajaloolist tippkohtumist, kus teie, peaministrid pidasite mitmeid kõnesid sellest, kuidas energiatõhusus on prioriteet number üks, ja nüüd tulete te aasta hiljem ja teie valitsused ei ole peaaegu midagi saavutanud!

Ma arvan, et peaksime kõik ühendama jõud selle nimel, et kiirustada valitsusi edasi liikuma. Komisjon peab samuti heaks kiitma ja võtma uusi initsiatiive SEJ väljatöötamise ja elektrisäästmise tähistamise osas.

Lõpetuseks oma hea sõbra Schatzi kohta:

(DE) Ainus, kes siin totakas on, oled sina, kuna jõululaatasid peeti ammu enne terrassisoojendite leiutamist ja ma usun, et parlament tegutseb oma volituste raames vähemalt küsides, kui ebajärjekindlad me kliimamuutuste osas oleme. Tegemist ei ole inimeste elustiili sekkumisega; küsimus on haavale surve avaldamises, mida parlament peaks tegema, kui me seda ravida soovime.

  Nils Lundgren, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (SV) Proua president, ELis ollakse üldiselt nõus, et peame kliimamuutuste ohjamiseks vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kuid see ei tohiks viia bürokraatliku ühiskonnani, milles puudub vabadus ja dünaamilisus.

Siin kehtivad kaks põhimõtet: peame igale riigile seadma sihtmärgid heitkogustele ja siis laskma riikidel ja turul need sihid vabas konkurentsis saavutada, ning me peame juurutama heitkoguste maksumust, määrates emiteerimisõigustele suhteliselt kõrge hinna. Heitkoguseid võetakse siis automaatselt arvesse miljardites iga päev kõikjal maailma kodudes ja ärides langetatavates majanduslikes. Majapidamised valivad siis oma soovi järgi energiat säästvad lambipirnid, autotootjad toodavad väiksema kütusekuluga sõidukeid ja kinnisvaraarendajad ehitavad passiivseid maju. Seejärel tasub valdkonnas viia läbi teadus- ja arendustegevusi.

Kuid EL ei tohiks kehtestada keelde ja konkreetseid määrusi. Peame seega ütlema „Ei“ terrassisoojendite keelustamisele ja ütleme „Ei“ maksusoodustustele hoonete lõhkumisel ja energiatõhususe riiklikule rahastamisele.

  Anni Podimata (PSE). – (EL) Proua president, volinik, tahaksin esmalt tänada raportööri pr Halli energiatõhususe julge ja holistliku käsitlemise eest, mis läheb kaugemale kui Euroopa Komisjoni ettepanekud.

Arvestades energia hetkeseisu, on energiatõhusus kõige tõhusam vahend kliimamuutuste vastu võitlemisel, kuna kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteem ei ole veel tulemusi andnud.

Mis energiatõhususse puutub, siis tuleb rõhuda ehitussektorile, mis vastutab enam kui 40 % energia tarbimise eest. Kreekas tarbib ehitussektor umbes ühe kolmandiku kõigist energiavarudest ja tekitab 40 % süsihappegaasi heitkogusest. Siiski on Kreekal alles vaja kaasata siseriiklikku õigusse ehitiste energiatõhususe direktiiv; Kreeka sai selle eest hiljuti Euroopa Kohtult noomida ja kanti ka nende 10 riigi nimekirja, kes ei ole veel esitanud energiatõhususe riiklikku arengukava. Kuigi riiklike õigusaktide vastavus ühenduse omadele on ülioluline, ei piisa sellest, kui soovime oma eesmärgid saavutada. Olen rõõmus, et volinik rõhutas, et EL peab nõudma nii suures osas kui võimalik, energiaeesmärkide ühtsemat rakendamist kõigis liikmesriikides.

Raportis mainitud meetmed ja stiimulid, nagu juurdepääs energiatõhususe rahastamisele struktuurifondide kaudu, minimaalse määra suurendamine, mille ulatuses võib vahendeid saada struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist, maksusoodustused ja eelkõige käibemaksu vähendamine energiatõhusate kodude ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete puhul võivad eesmärgi saavutamiseks olla väga kasulikud.

Kliimamuutuste sihtmärki ei ole võimalik saavutada üksi, vaid kõigi liikmesriikidega üheskoos. Kui tahame, et EL oleks jätkuvalt selles tegevuses juhirollis ja peaks tugevalt läbirääkimisi teiste riikidega, peame tegema oma prioriteediks lõhe sulgemise esirinnas olevate ja mahajäävate riikide vahel.

  Jerzy Buzek (PPE-DE). – (PL) Volinik, õnnitlen teid võetud meetmete puhul. Euroopa kõige olulisem probleem täna on energiakasutus ja selle mõju kliimale. See on hetkel Euroopa jaoks tähtsam kui toidutööstus – selles võime kindlad olla. Kontrollisin hoolikalt ja leidsin, et kõik kaheksa viimast eesistujamaad on selle küsimuse oma prioriteediks teinud ja mõne puhul oli see prioriteediks number üks. Kuid kui energiaküsimused on nii olulised, peab neid vastavalt rahastama. Vastasel juhul me ainult loobime tühje sõnu, ilma et miski neid toetaks.

Teame, kui palju tekib lisandväärtust, kui me kõik siin ELis end kokku võtame. Kogemusi jagades, parimaid valikuid tehes ja neid kombineerides võime olla kindlad suurte edusammude üle. Küsimus on selles: kas me oleme valmis kulutama Euroopa ühised vahendid energiasektori uuringutele, tehnoloogiatele, innovaatilisusele ja arengule?

Energiatõhusus, millest me räägime – sobivus ja säästud – on isegi tähtsam kui taastuv energia või puhas kivisüsi. Tuhande miljardi euro suurusest eelarvest eraldatakse aga ainult mõnisada miljonit seitsme aasta jooksul Euroopa ühistele uuringu- ja arenguprogrammidele.

Kutsun volinikku, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Nõukogu antud küsimuses ümber mõtlema ja valima kiire tehnoloogilise arengu raja enne karmide emiteerimisnormide kehtestamist.

  Vladimir Urutchev (PPE-DE). – Täna arutame me siin jälle olulisi energiaküsimusi, mis tõestab, et energiaprobleemide käsitlemine võrdväärselt kliimamuutustega on üks Euroopa institutsioonide suurimaid prioriteete. Pr Fiona Halli suurepärane ja kõikehõlmav raport ainult tõestab seda.

Energiatõhusus on kindlasti üks sambaid, millele tugineb meie energiapoliitika ka kaugel tulevikus. Euroopa kodanikud mõistavad oma rolli ja energiatõhususe rolli kliima stabiliseerimise eesmärkide saavutamise osas energiatõhusama tuleviku osas. Seega, avaliku toetuse ja soodas poliitilise olukorra olemasolul, julgustan komisjoni näitama üles veel rohkem initsiatiivi, kasutama kõiki mehhanisme, et toetada käitumist, mis tagaks nende auahnete 20 % eesmärkide saavutamise ja selle, et energiatõhususe hüvesid kogeksid kõik eurooplased.

Samal ajal on meie ülim eesmärk päästa planeet katastroofilistest kliimamuutustest, samas kui energiatõhus ja konkurentsivõimeline Euroopa tegutseb globaalsel turul, siis tuleks vajalikku tähelepanu pöörata ülejäänud 80 % energiale. Need 80 % hõlmavad tuumaenergiat, mida hetkel alahinnatakse ja mida viimase kahe aastakümne jooksul varjutavad kartlikud ootused ja dogma. Vaja on koguda kokku meie tarkus ja terve mõistus, et sellest üle saada ja tuumaenergiast avalikult ja selgelt rääkima hakata kui ärist ja võimalusest, mida inimkond ja Euroopa ei saa mööda lasta. Kõigil meil siin parlamendis on poliitiline kohustus see teoks teha.

  Lambert van Nistelrooij (PPE-DE). – (NL) Olen väga rõõmus, et mulle antakse sõna siin selle eelneva registreerimiseta sõna võtmise käigus. Arutelu pr Halli raporti küsimuses on selgelt näidanud, et peame kiiremini liikuma. Tõhususeks on nii palju võimalusi. Meie Madalmaades kutsume seda „madalal rippuvaks viljaks“: kui me neist võimalustest kinni haarame, saame väga kiiresti saavutada ühised sihid, mis me endale seadsime ja mida me kordasime Balil ja uuesti komisjoni 23. jaanuari paketis. Hr Piebalgse roll siin oli väga suur.

Regionaalpoliitikakomisjonis märkasime me – ja hr Buzek mainis seda –, et kuni 2006. a oli täiesti võimalik prioritiseerida energiat ja energiatõhusust struktuurifondide eesmärkide seas, samas kulutati sellele ainult 1,16 %. Nüüd teatas pr Hübner eelmisel nädalal arutelus regionaalpoliitikakomisjoniga, et määrus tuleks uuesti läbi vaadata ja määrata nendele küsimustele suurem prioriteet 2007–2013 programmides. Nii ütlen kokkuvõtteks, et peame kiiremini tegutsema ja kasutama paremini olemasolevaid instrumente Euroopa tasandil.

  Andris Piebalgs, komisjoni liige. − Proua president, tahaksin tänada parlamendiliikmeid väga sisuka debati eest. Nagu ma juba ütlesin on komisjoni eesmärgiks järgida energiatõhususe tegevuskava. Tean, et mõnikord soovite, et liiguksime kiiremini, kuid on mõned sammud, mida on samuti vaja teha: parem reguleerimine, avalik konsulteerimine ja mõjuhindamine. Kõik võtab aega. Ma usun, et vajame debatti ka reguleerimise ja stiimulite osas. Arvan, et mõlemad peaksid olema tasakaalus ja kasutada tuleks mõlemat instrumenti.

Täna kohtusin ma ühe Montenegro ministriga. Neil on 2025. aastani välja töötanud suurepärane energiastrateegia, kuid ma palusin tal tungivalt olla eriti karm reguleerimise osas, kuna selles riigis ehitatakse tulevikus juurde palju hooneid. Need ei peleta investoreid eemale, kui kehtestatakse karmid nõuded taastuva energia kohesele kasutamisele. Kasu saavad kõik normid ja riik ise. Muidu maksavad maksumaksjad energia lisavarude eest.

Usun, et ambitsioonid on vajalikud. Oleme eelarveküsimuses kehtestanud uued suunised. Peame palju rohkem pingutama, et kehtestada, millal kohaldatakse riigi toetust uute tehnoloogiate, energiatõhususe ja taastuva energia puhul. Samuti töötame energiatõhususe rahvusvahelisel platvormil, mis võib tekitada sünergiaid rahvusvahelisel tasandil. Eelarve osas on volitused siiski nii komisjonil kui parlamendil.

Olen väga tänulik töö eest, mida hr Buzek tegi seitsmenda raamprogrammi heaks. Arvan, et meil jätkub veel piisavalt vahendeid. See on samuti osa teie ja parlamendi heast tööst. Eelarve suurendamine või ümberjaotamine on palju keerulisem, sellele küsimusele ei ole võimalik vastata. Mul ei oleks midagi lisaraha vastu mu kolleegide eelarves – nt hr Potočniku välissuhete eelarves –, kuid seda tuleks käsitleda üldises eelarvearutelus.

Minu meelest oli see raport suurepärane. See ei ole kogu aeg komisjoni suhtes leebe, kuid asi ei olegi lahkuses. Me räägime energiatõhususest ja ka komisjoni ambitsioonid on kindlasti kõrged.

  Fiona Hall, raportöör. − Proua president, tahaksin tänada oma kolleege nende positiivsete ja toetavate märkuste eest ja öelda veel kord, et ma hindan seda, kiu konstruktiivne on komisjon parlamendi esitatud kriitika osas.

Tahaksin ära märkida vaid kaks asja. Esiteks arvan ma, et on tõesti häbilugu, et komisjoni poolt energiatõhususe tegevuskavadele antud ja eelmisel nädalal energiapaketiga koos avaldatud hinnangule ei pööratud rohkem tähelepanu, sest see oli tõesti murettekitavalt masendav hinnang. On selge, et riikide valitsused ei ole oma tegevuskavades ikka veel piisavalt ambitsioonikad. Nad ei vaata 20 % sihtmärgist kaugemale ja, tsiteerides komisjoni, „teatud liikmesriikides eksisteerib „märkimisväärne lõhe“ energiatõhususele suunatud poliitilise pühendumuse ja võetud meetmete vahel“. Ma leian, et see on murettekitav.

Teiseks, asjaolu, et meil on nüüd taastuvate energiaallikate direktiiv ja selle kehtestatud eesmärgid, tähendab, et energiatõhusus ei ole kunagi varem olnud nii tähtis. Kui me saavutame kõikjal ELis 20 % siduva eesmärgi peame nõudlust energia järele kontrolli all hoidma. Saame 20 % saavutada vaid juhul, kui 100 % kogu energiakasutusest pigem vähendatakse kui lubatakse sel suureneda.

Ma loodan, et käesolev raport tähistab uut algust ja et see märgib algust lõhe sulgemisel poliitilise retoorilisuse vahel energiatõhususe küsimuses ja selle tegeliku rakendamise vahel.

  President. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, neljapäeval 31. jaanuaril 2008.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Kiidan heaks selle raporti koostamise ja globaalse käsitluse, mille see esitab energiatõhususeks ELis vastavalt selle teemadele ja geograafiale. On oluline, et me räägime täna tegevuskavast ja selle üksikasjadest; see näitab, et me astume selles suunas konkreetseid samme.

Raportöörina Musta mere piirkonna regionaalse koostöö küsimuses tahaksin toonitada energiatõhususe tähtsust selles piirkonnas, et saavutada energiatõhususe eesmärk ja vähendada sõltuvust energiaallikatest.

Samuti hindan ma teema rahvusvahelist käsitlust ja globaalsete väljakutsete uurimist. Sellisena tervitan ma Euroopa Parlamendi teadlikkust asjaolust, et tulevikus ei ole Venemaal võimalik täita sisemisi ja lepingulisi nõudeid gaasile, ja et see väljendab selles suhtes muret.

Seetõttu on jälle vaja korrata Euroopa institutsioonidele kahe suure eesmärgi tähtsust: ELi energiaimpordi suurem asendamine teiste allikatega, varustamise tõhususe tagamise efektiivsed viisid ja vajadus edendada energiareformi Musta mere piirkonnas ja ELiga piirnevates riikides, et luua läbipaistev ja jätkusuutlik energiasektor.

  John Attard-Montalto (PSE), kirjalikult. – Tegevuskava eesmärk saavutada 20 % tõhusus aastaks 2020 on ambitsioonikas, kuid vajalik. Teisest küljest on kasutu eesmärke seada, kui ei ole tahet nende saavutamiseks. Näiteks 21-st 2007. aastal lõpetamiseks mõeldud tegevusest lõpetati täielikult ainult kolm. See on masendav rekord. Tõsi on, et paljud tegevused on pooleli, kuid sellele vaatamata ei saa uhke olla näitaja üle, mis moodustab vähem kui 15 % lõpetatud projektidest.

Mul on häbi öelda, et minu koduriigis Maltal ei ole antud küsimust tõsiselt käsitletud. Saarel, kus leidub külluses päikest ja tuult võiks ju eeldada, et neid kahte elementi kasutatakse igati ära.

Ainult vähesed era-, kaubandus- ja üldkasutatavad hooned kasutavad alternatiivse energiaallikana päikeseenergiat.

Tuuleenergia oli minevikus populaarsem põllumajandusvaldkondades. Valitsuse kavatseb kaldast eemale rajada tuulepargid vaatamata sellele, et Malta vete sügavuse jaoks ei leidu sobivat tehnoloogiat. Lisaks on valitsus öelnud suurarendajale, kes ootas, et saaks rajada neli suurt energiat tootvat tuuleveskit, et luba ei anta esteetilistel põhjustel.

  András Gyürk (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Energiatõhususe parendamine on kõige ilmsem lahendus kahjulike ainete heitkoguste vähendamiseks. Koostöö selles valdkonnas võib samuti anda suure panuse Euroopa sõltuvuse likvideerimiseks energiavarudest.

Suurim võimalus energia säästmiseks peitub võib-olla tööstushoonete ja elamute tõhususes. See on eriti tõene ELi uutes liikmesriikides. Sotsialistlikud rasketööstuse hooned ja tornelamud, mis on koduks sadadele tuhandetele ja mis on piirkonnale nii iseloomulikud, on saanud energiaraiskamise sümboliks. On tervitatav, et Euroopa Komisjon on tunnustanud endiste sotsialistlike riikide olukorda oma tegevuskavas ja sätestab energiatõhususe parendamise peamise prioriteedina uute liikmesriikide puhul.

Leiame, et on kahju, et mitmed liikmesriigid ei pea oma lubadusi energiatõhususe õigusaktide rakendamisel. Näiteks Ungari valitsus, kuigi kiidab kliimakaitsemeetmeid, on riikliku energiatõhususe tegevuskava vastuvõtmist kuude kaupa edasi lükanud.

Samal ajal on tervitatav, et vaatamata sellele kasutavad mõned kogukonnad võimalusi ära. Heaks näiteks siin on Óbudas, ühes Budapesti suurimas piirkonnas algatatud programm, mille alusel remonditakse ühenduse toetusel lähiaastate jooksul paljud tornelamud.

Oleme veendunud, et Euroopa suudab mängida juhirolli energiatõhususe küsimuses. See on ka Euroopa peamiseks huviks. Kõige tõhusam energiakasutus tähendab ka tõhusamat majandust, uusi töökohti, paremat konkurentsivõimet ja viimasena, kuid mitte sugugi vähetähtsana, elamisväärsemat keskkonda.

  Gábor Harangozó (PSE), kirjalikult. – Esmalt tahaksin tervitada prl Halli algatusaruannet. Tegelikult tuleb see raport ajal, mil kõiki suurema energiatõhususe tagamiseks konkreetsete tegevuste tugevdamisele suunatud algatusi tuleks soojalt tervitada. Energiatõhusus on tõesti kõige efektiivsem eesmärk, mis tagab olemasolevad tehnoloogilised vahendid globaalse soojenemise ja piiratud fossiilkütuse probleemide tõeseks ja kiireks käsitlemiseks. Meil on nüüd kava energiatarbimise vähendamiseks ja on oluline, et me saavutaksime oma eesmärgid õigeaegselt. Muidugi on selline kava väga kulukas ja nõuab majanduslike ohvrite toomist. Need kulutused ja ohvrid esitavad eriti suure väljakutse väikseimate eelarvetega ja vähemarenenud majandusega riikidele. On oluline, et energiatõhususe eesmärgid ei halvendaks vaesemates liikmesriikides lihtsalt nõrkade majanduste ja tööstuste olukorda. Seega on kõige haavatavamate sektorite ja riikide toetamiseks konkreetsed üleminekumeetmed ja turu kokkuvarisemise vältimiseks tuleb rakendada õigusakte. Pikemas perspektiivis on tegemist muidugi suure tõhusa energiasäästmispotentsiaaliga ja tugevam energiatõhususpoliitika tooks tõenäoliselt kasu liidu tööturule.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE), kirjalikult. – (FI) Ei ole tõenäoliselt palju otsuseid, mille mõju on nii kaugeleulatuv ja mis on nii enesele vasturääkivad kui nõukogu kolmepoolne kliimapoliitika kava, nagu 2007. aasta kevadel väideti: heitkoguste vähendamine 20 % võrra, energia säästmine 20 % võrra ja taastuvate allikate osa 20 % ulatuses, seda kõike aastaks 2020. Kolmandana mainitud kohustuslik eesmärk ähvardab kahjuks kiirendada kliimamuutusi. Kuni seda mõistetakse, võib kliimaküsimuses kasu lõigata vaid esimesest kahest.

Energia säästmine konkreetselt energiatõhususe parendamiseks on muidugi üks kõike efektiivsemaid vahendeid kliimamuutuste vastases võitluses. Selle ning raporti sisu osas eksisteerib parlamendis ulatuslik konsensus ja ma tahaksin tänada pr Halli, et ta selle võimalikuks tegi.

Selle raporti juures on kiiduväärt see, et selles väljendatakse arusaamist küsimuse ulatusest ja pakutavatest valikutest: energiatõhususe tagamisel peab olema mõju, mis levib kogu ühiskonnas. See peab seonduma planeerimise ja tegevusega kõigil tasanditel. Energiatõhususe eesmärgid ja kohaldatavad eeskirjad peavad samaväärselt laienema varustusele, hoonetele, energiatootmisele ja -siirdele, transpordile ja tarbijate harjumustele.

Me ei pea kohe tegutsema. Seepärast on kahju, et parlament peab komisjonile meelde tuletama, et antud valdkonnas juba eksisteerivad õigusaktid. Siiani ei ole rakendamise ulatus liikmesriikides olnud eriti rahuldav, ja see on midagi, millele komisjon peaks tähelepanu pöörama.

Energiatõhususe parendamine on tegevus, kus kliima seisukohast parim tulemus saavutatakse turutingimustele viidates. Heaks näiteks sellest on erinevad normeerimissüsteemid. Peame olema ettevaatlikud paindumatute õigusaktide osas: kui parim saadaolev tehnoloogia on seotud piitsa ja prääniku režiimiga, on tehtud pingutused piisavad. Seadusandja nõudlik sekkumine vahenditesse ja abinõudesse ainult kurnab kõnealuseid organisatsioone.

  Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk (UEN), kirjalikult. – (PL) Proua president, volinik, kuigi ma nõustun raportööri pr Halli peamiste argumentidega selles arutelus energia ratsionaalse kasutamise küsimuses, tahaksin juhtida tähelepanu mõnele punktile, mis on eriti olulised uutele liikmesriikidele.

1. Lõhe vähendamiseks endi ja kõige arenenumate ELi riikide vahel peavad uued liikmesriigid arenema kaks-kolm korda kiiremini kui eelmainitud, s.t et iga-aastane SKP kasv on vähemalt 6 %. Selline kasv tähendab märkimisväärselt suuremat CO2 heitkoguste hulka, ja see on midagi, mida ei võetud arvesse Euroopa Komisjoni poolt hiljutise energia- ja kliimamuutuste paketi raames tehtud ettepanekutes.

2. Komisjoni ettepanekud on selgelt suunatud kivisöe kasutamise piiramisele, mis tabab peamiselt selliste riikide nagu Poola majandust, kus energiatootmine põhineb peamiselt erinevat liiki kivisöe põletamisel.

3. Ettepanek, et energiatootmistööstus peab ostma kõik oma CO2 emiteerimisload enampakkumisel alates 2013. aastast, põhjustab suure tõusu energiahindades, mis annab eriti valusalt tunda siseriiklikus majanduses. Hetkel, kui Poola energiatootmistööstus ostab vaevalt 10 % of oma emiteerimislubadest enampakkumisel, tõusis elektri hind 2007. aastal umbes 15 %, ja peaks tõusma lähiaastatel veel 20 % kuni 30 %.

  Mairead McGuinness (PPE-DE), kirjalikult. –

Käesolev energiatõhususe raport on õigeaegne, arvestades meie muret kliimamuutuste pärast ja vajadust seista silmitsi fossiilkütuste piiratud energiavarudega.

Aga energia raiskamise vähendamine on täiesti isekast vaatenurgast väga positiivne; energiatõhususe parendamine peaks vähendama kulutusi nii majapidamistele kui ettevõtetele.

Paljud üksikisikud on teadlikud vajadusest energiat teadlikumalt kasutada. Paljud juba teavad, et puhkerežiimil teler kasutab 45 % elektrist, mida kasutab töötav televiisor, et puhkerežiimil elektriseadmed kasutavad ELis 10 % leibkonna energiast ja et akulaadijate elektrivõrku jätmine kasutab energiat – 95 % sellest läheb raisku.

Ja kuigi me kõik saame elektriseadmetest elektri välja lülitada, kas poleks siiski tõhusam, kui seadmeid toodetaks energia raiskamise vähendamist silmas pidades.

Uued arengud tootmises ja suurenenud teadlikkus tarbijate seas annavad küll tulemusi, kuid tööstus vajab uute, energiasäästlike toodete väljatöötamiseks stiimuleid ja avalikkusel on vaja positiivseid sõnumeid, et harida end energiasäästmise osas, mida nad võiksid teha kodus ja kontoris.

  Péter Olajos (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) EPP-ED raportöörina keskkonnakomisjonis on energiatõhususe parendamise rohelise raamatu osas („Kuidas saavutada vähemaga rohkem“) tervitan ma ühenduse korduvaid ja suurenenud pingutusi selles valdkonnas.

Samas pean väljendama pettumust, et kuigi Euroopa Komisjon ja parlament teevad tõsiseid pingutusi üksmeelsete eeskirjade loomiseks ja koostavad rakendatavaid kavasid, on liikmesriikide suhtumine nende realiseerimise osa paljudel juhtudel ebaadekvaatne.

Mõned liikmesriigid on tegevuskavade koostamise tähtaja ületanud kuude või isegi pikema aja võrra, on seitse riiki, mis siiani ei ole tegevuskavasid esitanud, kuigi tähtaeg oli 7 kuud tagasi.

See ei ole aga ainus probleem. Nende kavade puhul puudub sotsiaalne üksmeel ja koostatud kavad on sageli verevaesed ning ei kajasta paljudel juhtudel ühiste eesmärkide saavutamiseks realistlikku ajakava ja instrumentide süsteemi.

Lisaks võime üsna otse öelda, et paljud ELi liikmesriigid on energiatõhusust, säästlikkust ja „madala süsiniku heitkoguse ühiskonda“ ainult jutuga toetanud, nii et mis tulevikku saab siis olla majandusel, majapidamistel ja transpordil süsihappegaasi heitkoguste puudumisel?

Oleks tore, kui komisjon ELi seadusandluse kaitsjana teostaks aeg-ajalt kokkuvõtvaid analüüse ja hinnanguid esitatud riiklike kavade kvaliteedi kohta, ja selle kohta, millises ulatuses liikmesriigid neid rakendama peavad.

  Bogusław Rogalski (UEN), kirjalikult. – Esmalt tahaksin tervitada prl Halli algatusaruannet. Tegelikult tuleb see raport ajal, mil kõiki suurema energiatõhususe tagamiseks konkreetsete tegevuste tugevdamisele suunatud algatusi tuleks soojalt tervitada. Energiatõhusus on tõesti kõige efektiivsem eesmärk, mis tagab olemasolevad tehnoloogilised vahendid globaalse soojenemise ja piiratud fossiilkütuse probleemide tõeseks ja kiireks käsitlemiseks. Meil on nüüd kava energiatarbimise vähendamiseks ja on oluline, et me saavutaksime oma eesmärgid õigeaegselt. Muidugi on selline kava väga kulukas ja nõuab majanduslike ohvrite toomist. Need kulutused ja ohvrid esitavad eriti suure väljakutse väikseimate eelarvetega ja vähemarenenud majandusega riikidele. On oluline, et energiatõhususe eesmärgid ei halvendaks vaesemates liikmesriikides lihtsalt nõrkade majanduste ja tööstuste olukorda. Seega on kõige haavatavamate sektorite ja riikide toetamiseks konkreetsed üleminekumeetmed ja turu kokkuvarisemise vältimiseks tuleb rakendada õigusakte. Pikemas perspektiivis on tegemist muidugi suure tõhusa energiasäästmispotentsiaaliga ja tugevam energiatõhususpoliitika tooks tõenäoliselt kasu liidu tööturule.

  Toomas Savi (ALDE), kirjalikult. – Esmalt tahaksin tänada prl Halli äärmiselt ülevaatliku energiatõhususe parendamise alase raporti eest ja selle eest, et ta kutsus kehtivate õigusaktide rakendamisel kaugele maha jäänud liikmesriike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid.

Teiseks on mul hea meel tõdeda, et raport ei juhtinud mitte ainult tähelepanu viisidele, kuidas tööstuslikud tarbijad energiat säästa saaksid, vaid tegi seda ka väiksemate tarbijate osas, seda eriti tarbijate teadlikkuse suurendamise teel ja andes usaldusväärset teavet kõige keskkonnasõbralikemate võimaluste kohta. Tuleb märkida, et majapidamist tarbimine moodustab 40 % kogu energiatarbimisest. Seega on meie kõigi ülesandeks anda oma panus energiatõhususe suurendamisse.

Kolmandaks, energia tarbimine aina kasvab ja nii ka energiale tehtavad kulutused. On mõistlik võtta meetmeid energiatõhususe parendamiseks, et saavutada tootevahendite optimaalne kasutus.

  Alyn Smith (Verts/ALE), kirjalikult. – Hr president, õnnitlen prl Halli selle raporti puhul, mis sisaldab arvukalt sobivaid, mõistlikke, saavutatavaid soovitusi energiatõhususe parendamiseks. Praeguse sekelduse seas varude tootmise ja turvalisuse osas võime kaotada silmist asjaolu, et muudatused ehitamis- ja seadmetega seonduvates normides, aga ka selles, kuidas me energiat kasutame, toovad juba iseenesest kaasa suure säästmise energiavõimsuses. Mul on hea meel seda raportit toetada ja ma loodan, et siitpeale võetakse samas suunas rohkem meetmeid.

23. Soovimatu kaaspüügi vähendamine ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimine Euroopa kalanduses (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on Carl Schlyteri raport kalanduskomisjoni nimel poliitika kohta, millega tahetakse vähendada soovimatut kaaspüüki ja likvideerida saagi vette tagasi laskmise Euroopa kalanduses (2007/2112(ΙΝΙ)) (Α6-0495/2007).

  Carl Schlyter, raportöör. − (SV) Proua president, olen tänulik variraportöörile, kes aitas meil hea raportiga valmis saada. Samuti tahaksin tänada volinik Borg selle eest, et ta lõpuks – lõpuks! – teeb ettepaneku jõulisteks meetmeteks, mis käsitlevad saagi vette tagasi laskmist ja soovimatut kaaspüüki.

Hetkel kehtib meil kalanduspoliitika, mis tühjendab maailmamerd, laastab merepõhja, hävitab ökosüsteeme ja põhjustab kalavarude kadumist. Meie praeguse kalanduspoliitika tõttu saavad surma isegi merelinnud. Kui selline hävitamine oleks toimunud maal – kui me oleks oma metsi kohelnud samal viisil nagu praegu kohtleme merd – oleksime silmitsi seisnud tänavatel mässavate rahvahulkadega, kuid ookeani hävitamine toimub silma alt ära ja vaikuses. Rachel Carsoni raamat „Vaikne kevad“ avaldas 1962. aastal suur mõju, tõstis teadlikkust ja oli põhjuseks, miks paljud inimesed pühendusid keskkonna- ja looduskaitse eest hoolitsemisele. Meil on praegu vaikse mere aeg. Tegelikult avaldas ajakirjanik Isabella Lövin eelmisel aastal just sellise pealkirjaga raamatu. Elavdame nüüd pisut seda võitlust, mille eesmärgiks on päästa kalade ja kalurite tulevased põlvkonnad.

Komisjoni ettepanekud tähendavad tegelikult, et kvoodisüsteemi üksikasjaliku reguleerimise lõppu, mis on innustanud kalureid merd tühjendama ja kasumit mitte andva surnud kala vette tagasi viskama, ja mille alusel tähendas kalapüügivarustuse parandamine peamiselt merest üha rohkem ja rohkem võtmist. Olles silmitsi ohuga, mis tähendas, et nad peavad oma laevad täitma kasumit mitte andva kalaga, saavad ELi kalurid stiimuli valikulisemaks kalapüügiks.

Kuid eduka poliitika puhul on vaja nii piitsa kui präänikut. Me võime näiteks anda rohkem püügipäevi selektiivsete vahenditega alustele või lubada neile ligipääsu piirkondadesse, mis on suletud ilma selektiivsete vahenditega laevadele.

Igat liiki püügipiirkonna jaoks on oluline kehtestada iga-aastased sihtmärgid kaaspüügi ja vette tagasi lastava kala vähendamiseks ning pidada parimate tulemuste saamiseks dialoogi huvitatud osapooltega a. Positiivseks näiteks on Biskaia laht, Kattegat ja Skagerrak. Nendes piirkondades on prantsuse ja rootsi kalurid Norra salehomaari (Nephrops) püüdmisel kasutanud edukalt sorteerimisvõresid. Need on peaaegu täielikult likvideerinud kaaspüügi.

Andes kalalaevastikule veidi rohkem vabadust ja usaldusväärsust, võib ehk suureneda koostöö teaduskoosluste ja kalurite vahel ja see võib kaasa tuua positiivse arengu. Sellega kaasnevad paremad andmed püütud kala kohta. Peame heitma pilgu süsteemidele, mis kasutavad elektroonilisi logiraamatuid ja võimalikku videojärelevalvet, et näha, kas me suudame leida hea lahenduse isikliku usaldusväärsuse säilitamiseks.

Veel üks oluline aspekt on küsimus, mida teha kaaspüügi nime all lossitava kalaga, kui püügi vette tagasi laskmine on keelatud. On tähtis, et oleks võimalik seda mingil viisil kasutada, kuid samal ajal peaks hüvitamistase olema nii madal, et see ei innustaks kalureid aktiivselt kaaspüüki otsima.

Loodan ja usun, et komisjon viimistleb kiiresti ettepaneku, mida saab rakendada. Sellest saaks siis oluline element võitluses ülepüügi vastu ja jätkusuutliku kalanduse saavutamisel. Kuid muidugi sellest ei piisa – vajame ka kalapüügi üldist vähendamist hetkel ohustatud liikide osas, kuid võib-olla selles küsimuses saame mõnel teisel päeval arutleda.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua president, kõigepealt tahaksin tänada raportööri ja kõiki kalanduskomisjoni liikmeid suurepärase töö eest.

Me oleme kõik seisukohal, et saagi vette tagasi laskmine on heade looduslike ja majanduslike varude mõtlematu raiskamine ja sellele tuleks piir panna. Iga püügipiirkond on aga erinev ja nõuab kohandatud lahendusi. Seega oleme valinud tulemuspõhise lähenemisviisi, mille järgi seame me eesmärgid vette tagasi laskmise vähendamiseks teatud ajavahemikus ning laseme siis asjaomastel kaluritel otsustada, kuidas nad eesmärgini jõuavad – sellised meetmed võivad hõlmata võrgusilmade suurendamist, selektiivsete seadiste kasutamist, piirkonna sulgemist reaalajas, tegevuse ruumilist muutmist või muid võimalikke meetmeid või nende kombinatsioone.

Räägin nüüd konkreetselt raportist. Ühenduse merelinde ja haisid puudutava tegevuskava osas võin teile öelda, et viimast koostatakse ja esimese kohta koguvad mu talitused teavet ja teaduslikke nõuandeid kavatsusega kava 2009. aasta lõpuks valmis saada.

Olen eriti nõus asjaoluga, et vette tagasi laskmise poliitikat tuleks vaadelda mitte eraldiseisvana, vaid osana üldisest, jätkusuutliku saagikuse suunas liikuvast lähenemisviisist. Nõustume raportiga ka juhtumipõhise lähenemisviisi ja sektori kõigil tasanditel osalemise ja konsulteerimise tähtsuse osas. Siin märgin huviga ära teie ettepaneku testida uusi saagi vette tagasi laskmise seireviise, nagu tehti mõningates kolmandates riikides.

Lisaks peame tagama, et stiimulid annaksid tulemuseks tegeliku vette tagasi laskmise arvu vähenemise. Seega tuleb neid vastupidiste mõjude ennetamiseks hoolikalt hinnata. Liikmesriikidel on juba võimalusi soosida puhtamaid püügipiirkondi kvootide eraldamise teel. Olles seda maininud, ütlen ka, et olen seisukohal, et stiimulid peaksid kaasnema rakendamise erinevate etappidega, et suurendada muutust käitumises lõpliku eesmärgi saavutamiseni.

Poliitika rakendamise osas olen ma üldiselt teie ettepanekutega nõus, kuigi veidi teise nurga alt. Peaksime seadma eesmärgi keelustada vette tagasi laskmine püügipiirkonnas alati kohe alguses, kui võimalik, ja mitte viimase õlekõrrena, nagu teie näite soovitavat. Pean siin siiski täpsustama, et teatud juhtudel võidakse seada eesmärk vähendada saagi vette tagasi laskmist vähima võimaliku näitajani.

Nii et kui kaugel me siis oleme? Peagi esitatavate teaduslike nõuannete põhjal valime käesoleva aasta jooksul püügipiirkonnad konkreetsete õigusaktide jaoks ja samal ajal koostame teedekaardi, mille järgnevad ettepanekud katavad aja jooksul kõik Euroopa püügipiirkonnad.

Samaaegselt, nagu detsembris otsustati katsetavad liikmesriigid saagi vette tagasi laskmise arvu vähendamist siiapüügipiirkonnas Põhjameres, et vähendada merlangi vette tagasi laskmise arvu 30 % võrra. Tursa puhul on Norraga kokkulepe vähendada vette tagasi laskmise arvu vähem kui 10 %-le. Teiste tegevuste hulka kuuluvad ettepaneku tegemine tehniliste meetmete kohta Atlandil, ettepaneku tegemine läbivaadatud tursapüügikava kohta, kontrolliregulatsioonide läbivaatamine ja mitmed uuringud ja mõjuhindamised seadusandlike ettepanekute tegemiseks.

Lõpetuseks ütlen, et nõustun muudatusettepanekutega nr 1, 3, 5, 6, 8 ja 10 kuni 12. Muudatusettepanekud 2 ja 7 on üksteisega seotud ja ma olen nendega nõus, kui paar pisiasja välja arvata. Muudatusettepanek nr 9 puhul on vaja hoolikalt mõelda, kuna need tehnikad vajavad täpsemaid uuringuid. Probleeme on ka kõrgete hindade ja usaldusväärsusega.

Viimaks: muudatusettepanekut nr 4 ma sellisena toetada ei saa. Muudatuste nr 13, 14 ja 15 osas pean ma veel mõtlema, kuna kogu küsimust kalapüügiks sobivate stiimulite kohta, mis innustaksid vastu võtma tõhusat vette tagasi laskmise poliitikat, tuleb enne kindla seisukoha võtmist täpsemalt uurida ja hinnata.

Lubage mul lõpetada uuesti kinnitades, et selle toimiku osas tuleb kiiresti võtta seadusandlikke meetmeid ning ma jään lootma teie jätkuvalt koostööle selle poliitika väljatöötamisel.

  Avril Doyle, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua president, saagi vette tagasi laskmine või minemaviskamine Euroopa vetes rikub aastas üle miljoni tonni kalu, seda eriti mitme kalaliigiga püügipiirkonnas. FAO andmetel visatakse maailmas aastas merre tagasi miljoneid tonne soovimatuid kaaspüügina püütud kalu. Sellel on väga negatiivne mõju tulevaste kalapüügikohtade majandusele ja mere ökosüsteemide tervisele. Selline tegevus ei ole õige, see on ebaeetiline ja üldse mitte jätkusuutlik ning tuleneb otseselt ühisest kalanduspoliitikast, mis teeb kalurites süüdlased kaaspüügi püüdmisel ja sunnib neid seega saagi vette tagasi laskma. Ja need on ju kalurid, kes meeleheitlikult üritavad elatist teenida ja on samas silmitsi järjest vähenevate kalavarudega.

Meie lõplikuks eesmärgiks peab olema sellise soovimatu kaaspüügi vähendamine ja vette tagasi laskmise peaaegu täielik elimineerimine keelustamise teel, määrates stiimulid, mis tagavad, et kõik soovimatu kaaspüük tuleb lossida. Aga kuidas ja millal me sellesse keelustamise punkti jõuame peaks olema kõigi kaasatud osanike otsustada, nende seas komisjoni, piirkondlike nõuandekomisjonide (RACid), kalurite, teadusekspertide, riikide valitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide ning püügipiirkondade otsustada, kui vajalik. Negatiivset mikromajandamisspiraali tuleb vältida ja ühist kalanduspoliitikat peab põhjalikult muutma, kuna vette tagasi laskmise küsimus teeb sellele häbi. Vette tagasi laskmise küsimuse lahendamine on kasulik kõigile osapooltele, eriti kaluritele. Nagu Norra ja Islandi puhul näha, on keelu kehtestamine täiesti võimalik.

Olen rõõmus, et raportis rõhutatakse, et kalurid ja teised osanikud peavad vette tagasi laskmise kõrvaldamiseks võtma vastutuse kõigi poliitikate puhul. Kasutada võib uusi kalalaevade seireviise, näiteks elektroonilisi logiraamatuid ja sisetelevisioonisüsteemi kalalaevade perimeetril, mida on mõningase eduga katsetatud Kanadas ja Uus-Meremaal. Ainus edukas võimalus vette tagasi laskmise keelu rakendamiseks on kaasata kalurid seire- ja kontrollitegevusse ja eelkõige konkurentsi teel, et tagada võrdsed võimalused. Ma tänan raportööri koostöö ja selle tasakaaluka raporti eest, mida millega ma ka teistel tutvuda soovitan.

  Catherine Stihler, fraktsiooni PSE nimel. – Proua president, saagi vette tagasi laskmine on kohutav raiskamine. Igal aastal visatakse kõikjal maailmas asuvates Euroopa püügipiirkondades minema tohutusuur kogus kalu: isegi nii palju kui seitse kuni kaheksa miljonit tonni. Vette tagasi laskmise kõrvaldamiseks peab midagi ette võtma ja nüüd on meil hr Schlyteri raport omaalgatusliku vastusena komisjoni 2007. aasta teatisele.

Komisjoni teatis, kuigi pisut hilinenud, on teretulnud ja komisjon kavatseb nüüd kiiresti tegutseda, teatud tegurid kaasatakse 2008. aastal uude tehnilise meetme määrusesse.

Ideaalses maailmas kehtestaksime koheselt täieliku vette tagasi laskmise keelu. Tegelikkuses on asi veidi keerulisem. Hr Schlyteri raportis tunnustatakse saagi vette tagasi laskmise probleemi käsitlemise keerulisust ja ma tõesti tervitan tema kõikehõlmavat lähenemisviisi.

Selles toonitatakse praktilisi tegureid, näiteks saagi vette tagasi laskmise käsitlemise kulusid ja seda, mida teha lossitud kaladega, valikulisema varustuse kasutuselevõtu kulusid, viiteid lubatud kogupüügile ja kvoodirežiimile vette tagasi laskmise keelustamise korral ja vajadust pakkuda kaluritele stiimul kala püüdmiseks jätkusuutlikumal moel. See tunnustab, et kuna nii saagi vette tagasi laskmise põhjused kui ka nende hulga vähendamiseks vajalikud meetmed on erinevates püügipiirkondades erinevad, ei saa ühenduses kasutada ühtset lahendust.

Amnestia vette tagasi laskmise puhul ei ole lahendus, kuna see võib luua vette tagasi lastava saagi turu selle asemel, et julgustada kalureid jätkusuutlikult kala püüdma. Võttes arvesse ülepüügi ulatust ja muret kalavarude, kaasa arvatud tursa ja hariliku tuunikala olukorra üle, on vaja olemasolevaid varusid hästi hallata.

Raportis asetatakse saagi vette tagasi laskmise küsimuse ka merelindude ja haide kaaspüügi laiemasse konteksti ning kutsutakse üles katsetama mitmeid, geograafiliselt ulatuslikke vette tagasi laskmise pilootprojekte.

Ma kutsun kolleege üles toetama antud raportit, mille panus saagi vette tagasi laskmise häbistava küsimusega tegelemisel on väga oluline.

  Elspeth Attwooll, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua president, fraktsioon ALDE tervitab soojalt hr Schlyteri raporti sisu, mida tuleb kiita selle tundliku ja samas väga praktilise lähenemisviisi eest.

Avalikkuse liikmed leiavad, et on pea võimatu mõista, kuidas me saame lubada kalade püüdmist ja seejärel surnult merre tagasi viskamist. Ka kalurid on tõsiselt mures, kuna selline tegevus on neile teatud määral peale sunnitud, sest kehtiv eeskirjade ja tehniliste võimaluste kombinatsioon tähendab, et mõned kalad ei ole pardal lihtsalt teretulnud. Mõnikord tuleneb see sellest, et nende majanduslik väärtus ei ole piisavalt suur. Me peame tegema varaseid ja kooskõlastatud pingutusi ennetamaks valikulise püügi põhjustatud saagi vette tagasi laskmist. Ma kahtlustan, et see tegevus on juba praegu vähem levinud püügipiirkondades, kus merel veedetavate päevade arv on piiratud.

Mõnikord on saagi vette tagasi laskmine aga meie enda kehtestatud tingimuste tulemus, näiteks vähimad lossimiskogused ja piirangud kvootidele. Kui me muidugi võtame looduskaitseküsimust tõsiselt, siis vajame lubatud kogupüüki. Aga minu meelest peame me tõsiselt üle vaatama meetodid, mida kasutame kalapüügi hoidmiseks nimetatud lubatud kogupüügi raames, et muu hulgas kindlaks määrata, kui tõsine on seos kvootide kehtestamise ja vette tagasi laskmise probleemi vahel, seda eriti siis, kui tegemist on mitme liigiga püügipiirkonnaga.

See, nagu ka raportis soovitatud meetmete vastuvõtmine tuleb muidugi läbi viia osanike täielikul kaasamisel. Selleta ei ole me edukad. Tööstus näitab juba teed. Eriti uhke olen ma šotlaste üle, kes kohaldavad oma vabatahtlikku piirkondade reaalajas sulgemise süsteemi. Selliste positiivsete tegevuste teostamiseks vajame sobivaid stiimuleid, kuna teha on veel väga palju. Ma usun, et parlament toetab raportit igati ja et komisjon ja nõukogu astuvad samme vastavalt raportis soovitatule.

  Seán Ó Neachtain, fraktsiooni UEN nimel. – (GA) Hr president, tahaksin öelda, et kiidan selle raporti heaks; minu arvates on raportöör saavutanud kalapüügi merel vette tagasi laskmise küsimuses praktilise ja kõikehõlmava käsitlusviisi. Kuid asjad ei ole nii lihtsad ja kõik mõtlevad uutest meetoditest, mida kohaldada tuleb.

On aeg teha lõpp selles küsimuses ohtralt sõnade tegemisele ja hakata tegutsema. Raportis on palju praktilisi soovitusi ja neid võiks rakendada. Üks, mida me kindlasti teha ei tohi, on teha mitte midagi. Peame tegusema nii kaua, kuni püügi vette tagasi viskamine kalanduses probleemiks on.

Tahaksin paluda komisjonil ka tagada, et väikekaluritele ei langeks osaks selle püügi vette tagasi laskmise probleemi lahendamiseks võetavate meetmetega seonduvaid lisakulutusi.

  Ian Hudghton, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Proua president, ühine kalanduspoliitika on haledalt läbi kukkunud. Pole õnnestunud säilitada varusid, alal hoida meie kalandusest sõltuvaid kogukondi ega võita üldsuse toetust ja usaldust.

Selle üks peamisi põhjuseid on saagi vette tagasi laskmise skandaal. Ühise kalanduspoliitika kvoodisüsteem on juba iseenesest vette tagasi laskmise otseseks põhjuseks. See ei mõõda püütud kalade hulka, vaid ainult lossitava kala hulka.

Olles seda maininud, tervitan ma hr Schlyteri raportit kahel käel. Iseäranis nõustun ma positiivsete stiimulite põhimõttega, mis premeeriksid kuidagi neid kalureid, kes astuvad samme saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks või lõpetamiseks.

Samuti olen ma nõus, et meetmeid tuleb kohandada erinevatele kalapüügikohtadele vastavalt. Ühise kalanduspoliitika puuduseks on pika aega olnud selle liigne tsentraliseeritus ja jäikus. Juhin tähelepanu lõikele 15, milles tervitatakse Šotimaal kasutusele võetud vabatahtlikku piirkondade reaalajas sulgemise süsteemi, mis on suurepärane näide stiimulist, mida ühine kalanduspoliitika peaks toetama ja soodustama vähemalt seni kuni oleme sunnitud seda kasutama majandamismeetmena.

  Thomas Wise, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua president, saagi vette tagasi laskmine on vaid ühise kalanduspoliitika üks miinus. Oma halvasti läbi mõeldud poliitika kaudu hävitab EL arengumaade jaoks elatusvahendi kõikjal maailmas. Kala eksport on arengumaade jaoks kaubanduslikus mõttes märkimisväärselt olulisem kui muude kaupade, nagu riisi, kohvi ja tee eksport.

Näiteks Mauritaanias sõltub pool riigi ekspordist kalatööstusest, mis moodustab 15 % SKP-st. Kuid olles rikkunud Mauritaania veeala, tahab komisjon nüüd oma kokkuleppe tühistada. Komisjon ei mõtle sellele, et see nüüd tühi veeala on väärt 86 miljonit eurot aastas. Nimetatud kalapüügilepingu ülesütlemine peaks olema saladus ja siiani see seda ka oli. Olen arvamusel, et Aafrika inimesed peavad ELi närustest ja aututest plaanidest teada saama. See on ehe näide kõige õelamast kolonialismist ja ma süüdistan nimetatud institutsioone rassismis ning haavatavate ühiskondade ärakasutamises. President Barroso mitte-imperaatorlik impeerium ei ole nii heatahtlik, kui ta meil soovida lasta tahaks, nii et kui soovite edasi liikuda, jätke Giscard sinnapaika ning loobuge ka Lissaboni lepingust ja ühisest kalanduspoliitikast.

  Jim Allister (NI). – Proua president, saagi vette tagasi laskmist puudutav skandaal on tekkinud ELi enda süü läbi. Mitme kalaliigiga püügipiirkondades rakendatakse võimatuid kvoote ja piiranguid, keelatud varude püüki ei ole võimalik vältida ning tulemusena lastakse nad – surnuna – vette tagasi. Ja seda kõike ajal, mil paljudes maailma osades valitseb nälg.

EL on aastaid nimetatud probleemi üle pead murdnud, kuid pole selle elimineerimiseks ausalt öeldes mitte midagi ette võtnud. Minu arvates tuleks selline kala lossida; see tuleks müüa kindlaksmääratud hinna eest, mis oleks piisavalt madal, et mitte innustada kalureid seda nimelt püüdma, aga samas ka piisavalt kõrge, et selle lossimine end ära tasuks.

Samuti oleks mõistlik ja õige premeerida selektiivsema kalapüügivarustuse kasutamist. Aga kohe päris kindlasti ei poolda ma kõikehõlmavat saagi vette tagasi laskmise keeldu, mis oleks lihtsalt veel üheks vahendiks, mille tõttu üha suurem arv meie kalureid oma äri lõpetama peab.

Oleme kõnealusel teemal aastaid mõtisklenud. Nüüd on viimaks aeg midagi ette võtta.

  Carmen Fraga Estévez (PPE-DE). – (ES) Proua president, üldiselt ma toetan raportööri raportit, milles väljendatakse pikaajalist muret ühise kalanduspoliitika jäikuse osas, kui asi puutub selliste probleemide käsitlemisse, mis on meie kalanduse juhtimissüsteemi osaks saanud, ja saagi vette tagasi laskmine on siin lihtsalt veel üks näide.

Eriti toetan ma lõike, mis toetavad soovimatu kaaspüügi ja saagi vette tagasi laskmise vähendamist ja nende järkjärgulist likvideerimist püügipiirkonna haaval, ning et keeldu tohib kehtestada vaid siis, kui on kindel, et jäänud pole muid alternatiive, nagu nõukogu ja kõik piirkondlikud nõuandekomisjonid öelnud on.

Me ei saanud rakendada teist lähenemisviisi ja me ei saanud kehtestada juhtimissüsteemi raames püügi vette tagasi laskmise täielikku keeldu, mis neid innustab nii jäiga lubatud kogupüügi süsteemi kui kehtivate kvootide kaudu kui ka kohaste tehniliste meetmete puudumise kaudu, mis on põhiteguriks kaaspüügi vältimisel, mille ülevaadet me oleme oodanud aastaid, nii et neid oleks võimalik kohaldada Atlandil.

Proua president, ma ei saa leppida 10. muudatusettepanekuga, mis lubaks luua paralleelse kalandusturu, mis tugineks vette tagasi lastud kalal ja mis oleks seega ebaseaduslik. Arvan, et peaksime jääma kindlaks ja kaitsma vette tagasi lastud püügi mittekommertsialiseerimise põhimõtet, nagu sätestatud raporti lõikes 32, nagu on teinud riigid, kellel on sellises küsimuses rohkem kogemusi, nagu näiteks Norra.

Stiimulid püügi vette tagasi viskamise ärahoidmiseks võivad olla erinevad: näiteks stiimulid, mille eesmärgiks on selle vähendamine miinimumini selektiivsete vahendite kasutamise läbi. On palju parem, kui noorkalad elavad meres ja kasvavad suureks, et saada toiduks inimestele või teistele kaladele, kui et nad surnult vette tagasi visatakse ja nende üle peetakse läbirääkimisi kalajahu tootmiseks.

  Stavros Arnaoutakis (PSE). – (EL) Proua president, esmalt tahaksin väljendada oma rahulolu püügi vette tagasi laskmise küsimust käsitleva raporti eelnõuga ning rõhutada, et see on olulisemaid probleeme Euroopa ja rahvusvahelistes püügipiirkondades.

Lubage mul teha raporti kohta paar märkust. Usun, et vaatamata mainitud punktidele tuleb ühine kalanduspoliitika rakendada püügi vette tagasi laskmise täielikuks likvideerimiseks. See poliitika peaks välja kasvama probleemi uuringust kõigis ELi kalandusriikides ja peaks hõlmama kõiki riiklikke uuringuid ja globaalset uurimistööd.

Probleemi radikaalseks käsitlemiseks peab EL koheselt rahastama uuringu, milles uuritakse püügivarustust, erinevaid kalapüügiliike ja saagi liike. EL peab samuti tellima eriotstarbelistelt teadusasutustelt selle uuringu läbiviimise. See võimaldab ELil rakendada parimaid ja kõige tõhusamaid lahendusi liikmesriikides keskselt, määruste abil. Kui seda ei tehta, siis kardan ma, et probleemi kaalutakse ja pannakse siis riiulile, samas kui kõik kalavarud hävivad.

  Philippe Morillon (ALDE). – (FR) Proua president, tahaksin samuti öelda, kui väga ma toetan lähenemisviisi, mida meie raportöör soovitas õigustatult kritiseeritud varude raiskamise parandamiseks hetkeolukorras, kus saaki vette tagasi lastakse.

Raporti koostamisel on hr Schlyter olnud teadlik mõjudest, mida saagi vette tagasi viskamise täieliku keelu kohene rakendamine, võib osutada esiteks sektoris töötajate õrnale rahalisele tasakaalule ja teiseks, keelu rakendamise kontrollimisele liikmesriikide ja komisjoni poolt, mis kohustab neid karmistama järelevalvemeetodeid, mis ei vasta nõutud eelarvelisele jäikusele.

Sel põhjusel arvas ta, et on kohasem teha ettepanek erinevate meetmete järk-järguliseks kehtestamiseks, mis innustaksid kalureid muutma oma püügimeetodeid ja -varustust, käsitlus, mille komisjon väga heaks kiidab.

  Struan Stevenson (PPE-DE). – (kuuldamatu) … esiteks arvan ma, et see on äärmiselt auahne. Kas ma tohiksin samuti tänada hr Schlyterit ja pr Doyle’i selle suure vaeva eest, mida nad mõlemad antud raporti koostamisel näinud on?

Toetan suurima heameelega pr Doyle’i kõik-lossida poliitika, mis kohustab kalureid lossima kogu oma püügi. Nimetatud poliitika on mitmeti kasulik. Teadlased saavad palju parema ettekujutuse sellest, milliseid kalu püütakse ja kus, mis omakorda aitab kaasa täpsemate looduskaitse- ja püügikavade koostamisele. Samuti saaksid kalandusinspektorid noore, alamõõdulise kala lossimisel koheselt ajutiselt sulgeda teatud kalapüügipiirkonnad, vältimaks veelgi suuremat survet alamõõdulistele varudele.

Selle poliitika järgi võiks alamõõdulist kala ja muid liike, mis varem oleks vette tagasi lastud, müüa töötlemissektorisse, millel on kalajahu- ja kalaõlitööstuse varustamisel puudus toorainest. Neile makstaks – piirkondliku garantiifondi kaudu – sümboolne summa, ütleme umbes 50 eurot tonni eest, mis on piisavalt vähe, et mitte soodustada nende kalade püüki ja musta turu loomist, mida prl Fraga Estévez pelgab, ja oleks samas piisavalt palju, et kõnealuseid kalu surnult mitte vette tagasi visata.

Kogu tegevust võiks jälgida, paigaldades kõikidele alustele ilmastikukindla sisetelevisioonisüsteemi. Tööstuses, kus juba niigi kehtivad piirangud merel veeta lubatud päevade arvule, peavad kalurid kaubanduslikku väärtust mitteomavate kala püüdmiseks ja sorteerimiseks kuluvat aega väärtusliku aja raiskamiseks. Nii et ma arvan, et kalurid toetavad seda ettepanekut.

  Rosa Miguélez Ramos (PSE). – (ES) Daamid ja härrad, tahaksin tänada hr Schlyterit tehtud töö eest ja ma olen iseäranis rõõmus, et selle raporti teksti, mida me siin täna arutame, on kaasatud ka mitmed minu tehtud muudatusettepanekud.

Viitan eriti muudatusettepanekutele, milles sätestatakse, et saagi vette tagasi viskamine ei ole seotud ainult teatud tüüpi varustuse kasutamisega, vaid et seda mõjutab ka asjaomase püügipiirkonna iseloom, nagu näiteks Euroopa püügipiirkondade puhul, mis kõik on loomult mitme kalaliigiga piirkonnad ja kus saagi vette tagasi laskmise oht on suurem. Seega peavad kõik vastu võetud meetmed olema juhtumipõhised.

Samuti tänu minu muudatusettepanekutele näeme raportist, et saagi vette tagasi laskmist põhjustavad erinevad tegurid, nende hulgas ülemäärane püügikoormus ja kehtiva lubatud kogupüügi käsitlus, mille kohaselt tuleb vette tagasi visata kala, mille püüki ei nõuta. Seega tuleb võtta meetmeid takistamaks paratamatult püütud normaalmõõtmetes kalaliikide kohustuslikku vette tagasi laskmist tänu sellele, et neile ei ole kehtestatud kvoote.

Seda öelnud, tahaksin hoiatada hr Schlyterit, et ta ettevaatlikult toimiks, kuna pärast tema sõnavõtus sisaldunud kriitikat kalurite ja kalapüügi isetu ja kauaaegse traditsiooni aadressil, ei ole ma kindel, mida me siin teeme, kui hr Schlyter voliniku, kalanduskomisjoni liikmed ja kalurid tööta jätab. (See oli nali, proua president).

  Neil Parish (PPE-DE). – Proua president, suur tänu hr Schlyterile selle raporti eest. Minu arvates on see suurepärane. Sooviksin tänada ka volinikku alguses esitatud märkuste eest, milles ta kaldub kalade vette tagasi laskmise keelustamise suunas, kuna on väga hästi teadlik, et mina ja ka paljud teised parlamendiliikmed oleme temaga korduvalt vestelnud vette tagasi laskmise keelustamisest ning ma arvan, et on ülim aeg seda teha.

Arvan ka, et kui me kokkuvõttes suudame kaitsta kalavarusid, on see pikemas perspektiivis kaluritele parem, sest me vajame jätkusuutlikke kalapüügikohti. Muidugi võivad teaduslikud nõuanded, millele me toetume, olla sageli puudulikud. Seega annab kogu püügi ja kaaspüügi lossimine nii, et seda oleks võimalik põhjalikult uurida, meile tegelikult palju parema ettekujutuse sellest, mida meres leidub. Olen ka arvamusel, et mõned tegevused, näiteks kaksiktraalpüük ja muud, mille puhul kaaspüügi hulk on väga suur, rõhutavad veel kord toimuvat. Muidugi toonitatakse lossitava püügi puhul delfiinide, haide, pringlite ja paljude teiste olendite püüki. Nii et kui meil õnnestub kasutusele võtta õige kogus preemiaid soodustamaks sellise püügi lossimist, mida ei oleks liiga palju kaaspüügi soodustamiseks, siis ma arvan, et liigume edasi. Nii et ma tervitan voliniku toetust kõnealusele raportile, kiidan raporti heaks ja arvan, et me kõik peaksime seda toetama.

  Joe Borg, komisjoni liige. − Proua president, esmalt tahaksin liikmeid tänada huvitavate märkuste eest, mis taas kinnitab, et meil on selle kohutava tegevuse elimineerimisel ühine eesmärk.

Nagu varem mainitud saab meie ettepanek olema järkjärguline, kuid efektiivne. Realistlikult rääkides ei ole meil lihtsalt võimalik saagi vette tagasi laskmist üleöö keelustada. Mitte midagi tegemine aga, nagu keegi kõnelejatest mainis, ei tule kõne allagi. Lisaks sellele, et premeerime ja julgustame liikmesriike pilootprojektide koostamisel, mille abil saaksime hakata saagi vette tagasi laskmist vähendama või võimalusel isegi elimineerima, koostame kahtlemata käesoleva aasta jooksul loodetavasti kolm seadusandlikku ettepanekut vette tagasi laskmise vähendamise kohta teatud püügipiirkondades.

Šotimaa näide, mille nõukogu võttis vastu detsembris, on äärmiselt kiiduväärt.

Mis puutub eelnevalt positiivsete stiimulite kohta tehtud märkusesse, siis ma olen nõus, et need on olulised, kuid me peame leidma õige koosluse ja õige tasakaalu, vastasel juhul võib stiimulitel olla vastupidine mõju ja me võime leida end olukorras, kus me soodustame suuremat püüki, kuigi jätkusuutlikel põhjustel tahaksime maksimaalse jätkusuutliku saagi taseme saavutamiseks püüki hoopis vähendada.

Ka tahaksin märkida, et olen igati nõus sellega, et meie ettepanekuid tuleks kohaldada kalapüügipiirkondadele vastavalt ja need peavad hõlmama, nagu ma juba ütlesin, stiimuleid ja toetust muudatustele, mida kalurid oma käitumises tegema peavad.

On tõsi, et juba meie lubatud kogupüügi ja kvootide määrusega kehtestasime me kaluritele stiimulid selektiivsemate meetodite kasutamiseks, vältides sel moel saagi vette tagasi laskmist.

Kõige esimeses sekkumises ja teistes sellele järgnenutes märgiti, et saagi vette tagasi laskmise põhjuseks on ühine kalanduspoliitika. Tahaksin väita, et see ei vasta päris tõele, kuna vette tagasi laskmist võib põhjustada kalade valikuline püük kalurite poolt eesmärgiga püüda kvaliteetsemat kala, mida tehakse sõltumatult kvootidest, ning alamõõdulise kala püük, mida samuti tehakse kvootidest sõltumatult. See juhtub vaid siis, kui on tegemist püügikvootide ületamisega ja see sõltub asjaoludest, sest kui tegemist on puhta püügikohaga ja kvoot ületatakse, kehtestatakse kvoot jätkusuutlikkuse eesmärgil.

Tegelikkuses on see nii, et kui teil on saak, milles on mitut liiki kalu ja ühte tüüpi kaladele on jätkusuutlikkuse tõttu kehtestatud madal püügikvoot, ning teised kvoodid on täis, siis viskate te saagi vette tagasi lubatud kogupüügimahu ja kvoodimääruste tulemusena.

Need on aspektid, mida tahaksime käsitleda selektiivsema püügivarustuse kasutuselevõtuks, nii et püük oleks veelgi puhtam – mis on üks meetoditest, mille abil saagi vette tagasi laskmist oleks võimalik tõhusalt vähendada.

Sooviksin ära märkida ka selle, et FAO arvutuste kohaselt on ühenduse vetes saagi vette tagasi laskmise arv ühe miljoni tonni ringis. Maailmas on sama näitaja umbkaudu kaheksa miljonit tonni. Need on väga tagasihoidlikud arvutused. Kui võtame arvesse, et meie süsteem toodab vähem kui ühe kümnendiku kogu vette tagasi laskmise hulgast – võttes arvesse lubatud kogupüüke ja kvoote –, arvan ma, et lisaks ühise kalanduspoliitika süsteemile leidub mitmeid muid tegureid, mis saagi vette tagasi laskmisele kaasa aitavad.

Lisan äsjaöeldule, et me otsime aktiivselt viise ja vahendeid majandamise parendamiseks, et lubatud kogupüügid ja kvoodid toimiksid nii, et saagi vette tagasi laskmine väheneks täieliku miinimumini või keelataks täielikult.

Lõpetuseks tahaksin Mauritaania kohta tehtud märkusega seoses öelda, et allkirjastasime Mauritaaniaga just uue vastastikuse mõistmise memorandumi ning see viib uue protokollini, millega tagatakse Mauritaaniale kehtiva protokolliga samaväärne kogus, kuid mis peegeldab realistlikumalt tegelikke kalapüügivõimalusi.

Niisiis maksame Mauritaaniale aitamaks teda kalanduse infrastruktuuri ja üldise majanduse tugevdamisel arengufondide toel, nii et teatud viisil tagatakse Mauritaaniale täiskogus. Kuid vähemalt summa, mida me maksame kala eest kajastaks selle kala tegelikku hulka, mida on võimalik Mauritaania vetes püüda.

  Carl Schlyter, raportöör. − (SV) Aitäh, proua president. Jah, volinik, ilmselgelt on palju põhjuseid kala üle parda viskamiseks, kuid ma siiski arvan, et meie kalanduspoliitika aspektid on olukorda halvendanud.

Tahan teilt küsida järgmist: ma ei saa aru, miks te olete 4. muudatusettepaneku vastu, kui see osutab samas suunas, kuhu te isegi minna tahate. Raportis väidetakse hetkel, et saagi vette tagasi laskmise keeld tuleks kehtestada alles siis, kui on katsetatud muid meetmeid. Muudatus tähendab seda, et saagi vette tagasi laskmise keeld kehtestataks ainult pärast teiste negatiivsete stiimulite kohaldamist. Nii alustame me samalt tasemelt, kui 4. muudatusettepaneku heaks kiidetakse, nimelt et meil on saagi vette tagasi laskmise keelustamise poliitika, kuid selle rakendamine sõltub iga püügipiirkonna tingimustest. Ma ei saa aru, miks te ütlesite, et ei poolda 4. muudatusettepanekut, kuid võib-olla räägime sellest uuesti hiljem.

Mind muudab optimistlikuks asjaolu, et vaatamata kõigele oleme saavutanud teatud konsensuse. Olen rääkinud nii uuringute teostajate kui kaluritega. Valitseb üksmeel selles osas, mida on vaja teha. Komisjon ja parlament on samal seisukohal ja kalurid ja keskkonnaorganisatsioonid on samuti pardal. See muudab mind optimistlikuks. Võib-olla teevad kõik huvitatud osapooled koostööd ja me jõuamegi tulemuseni.

Seoses 10. muudatusettepanekuga on nõutud osade kaupa hääletust. Seega on võimalik võtta arvesse pr Fraga Estévezi öeldut, kui hääletame esimese osa poolt ja teise vastu.

Tänan teid ja tänan kõiki, kes osalesid arutelus ja töös. Selle raporti kallal oli tore töötada.

  President. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, neljapäeval 31. jaanuaril 2008.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Bogdan Golik (PSE), kirjalikult. – (PL) Daamid ja härrad, vette tagasi visatava kala hulk, mis raportööri hinnangul moodustab umbes veerandi kogupüügist, on tõsine keskkondlik ja majanduslik probleem, mille suhtes me ei saa ükskõikseks jääda. Selle fenomeni ulatus viitab tohutule ressursside raiskamisele ja bioloogilise mitmekesisuse tõsisele kahjustamisele vastutustundliku inimsekkumise tagajärjel.

Eeskirjade kallal nikerdamine ei anna soovitud tulemust. Olukord vajab palju laiaulatuslikumat tegevust – täielikku muutust käsitluses ja asja arutlemisel. Peame selgelt määratlema oma eesmärgid, võtma vastu kohaselt sidusad ühise kalanduspoliitika instrumendid ning tagama vajaliku rahastamise. Peame sellist olukorda vältima, kus teatud aktide kõrvalmõjusid lihtsalt eiratakse. Suurima lubatud püügikoguse või lossitava kala vähima mõõdu kehtestamine (eriti mitut liiki sisaldava püügi korral) on just asjakohane näide, kuna see toob kaasa saagi vette tagasi viskamise.

Nõustun täielikult raportööri arvamusega, et meie seisukoht püügi vette tagasi viskamise osas peaks koosnema suures osas stiimulitest, mis innustaksid kalureid otsima uusi, innovatiivseid lahendusi püügimeetodite ja varustuse osas. Rohkem tuleks kasutada nende kogemusi ja teaduskoosluste teadmisi.

Rõhutan, et tõhus teavitustöö on selle strateegia edu jaoks ülioluline. Mõistmata, et püügi liigse vette tagasi viskamise likvideerimise olulist tähtsust kalandustööstuse seisukohast ja kalurite üldtoetuseta ei saavuta see strateegia edu.

24. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on Gerardo Galeote poolt regionaalarengukomisjoni nimel komisjonile esitatud suuline küsimus Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse kohta (Ο-0076/2007/rev.1 – Β6-0008/2008).

  Gerardo Galeote, autor. − (ES) Proua president, oluline eesmärk struktuurifondide eeskirjade läbivaatamisel, mida regionaalarengukomisjon edukalt teostas, oli territoriaalse koostöö muutmine meie ühtekuuluvuspoliitika põhiprioriteediks, mille rahastamist suurendas Euroopa Parlament rahalise perspektiivi läbirääkimiste osana. Seetõttu ei saa selle arutelu korraldamine kellelegi üllatuseks olla: seda nõudsid ühehäälselt poliitilised fraktsioonid ja mina avan selle regionaalarengukomisjoni nimel. Tänan volinikku osalemise eest ja kahetsen, et nõukogul ei olnud võimalik liituda meiega arutelus, mis teda otseselt puudutab.

Toetudes aastate jooksul INTERREG programmide osas saadud kogemustele võime öelda, et omaenda iseiseisva õigusvõimega algatusi võtva struktuuri puudumine on takistanud selle tõhusust ja me tervitame komisjoni ettepanekut moodustada Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused kui omaenda iseiseisva õigusvõimega instrumendid.

Nagu ütleb Lissaboni leping, on riikide ja kodanike ja piirkondade ühinenud Euroopas nendel asutustel kõrgeim väljendusvõimalus.

Tuleb tunnistada, et isegi nõukogu poolse uurimise käigus avaldasid mõned liikmesriigid kahtlusi Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste kasulikkuse osas.

Jääb arutelu otsustada, kas vastuvõetud määruse iseloom ja sisu on liiga ebamäärased ja kas see kehtestab õigusliku ebakindluse, allutades selle rakendamise mitmel juhul siseriiklikule õigusele.

Võib öelda, et viisid, mil mõned liikmesriigid keerulise olukorraga tegelevad, sõltub nende detsentraliseerimise astmest, mis nõuab neilt strateegiate tuvastamist territoriaalse koostöö valdkonnas.

Siiski tuleb märkida, et määrus nr 1082/2006 võeti vastu juulis 2006, aasta pärast seda, kui selle võttis ühehäälselt vastu Euroopa Parlament meie kolleegi Jan Olbrychti ettepanekul, ja see jõustus kõigis liikmesriikides 1. augustist 2007.

Liikmesriikidel on seega olnud aega kuus kuud vajalike seadusandlike korralduste tegemiseks.

Kättesaadava teabe alusel aga, ja volinik parandab mind, kui ma eksin, on vähem kui kümme liikmesriiki võtnud vajalikke meetmeid määruse täieliku jõustumise tagamiseks.

On kõigile teada, et Euroopa Komisjoni ülesanne ja kohustus on tagada Euroopa õigusaktide tõhus rakendamine ja sekkuda barjääride eemaldamiseks, mis võivad selle rakendamist takistada.

Mitteametlikult esitatud selgitusi, et subsidiaarsuse põhimõte takistab meemete võtmist seadust rikkunud liikmesriikide osas, vastu ei võeta: kui seda tehtaks, võiksid liikmesriigid viivitada või keelduda kõigi ühenduse õigusaktide rakendamisest, mis neile ei tundu kohane või näib vaidlustatav.

Seega, pr Hübner, nõuame oma küsimuse kaudu Euroopa Komisonile, et parlamenti selgelt teavitataks liikmesriikides tekkinud probleemidest selle määruse rakendamisel.

Millised liikmesriigid ei kohalda meetmeid, mis on vajalikud selle määruse kohaseks rakendamiseks, ja milliseid meetmeid on Euroopa Komisjon võtnud või kavatseb võtta, see puudutab eriti rikkumismenetluse algatamist Euroopa Kohtus, et tagada, et liikmesriigid järgiksid antud määrust ja jälgida, et mõnede liikmesriikide saamatus kehtestatud eeskirju järgida ei takistaks vahendite eraldamist?

ISTUNGI JUHATAJA: HR BIELAN
Asepresident

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Hr president, tahaksin alustuseks öelda, et siseriiklike eeskirjade vastuvõtmiseks kehtestatud ühe aasta pikkune tähtaeg oli väga ambitsioonikas. Kui vaatleme muid juriidilisi isikuid kehtestavaid määruseid näeme, et ettenähtud tähtajad on tavaliselt kolm kuni neli aastat. Niisiis on see veel üks asi, millega arvestama peame.

Kogu protseduuri kiirendamiseks koostas regionaalpoliitika peadirektoraat küsimustiku nende määruste elementide kohta, mida on vaja siseriiklike eeskirjade puhul arvesse võtta. Nimetatud küsimustik saadeti 2007. aasta märtsis kõigile liikmesriikidele fondide koordineerimiskomitee liikmete võrgustike kaudu. küsimustiku teemal arutleti liikmesriikidega ka fondide koordineerimiskomitee kohtumistel kaks korda eelmisel aastal: üks kord aprillis ja seejärel juuli keskpaigas.

Kaugel me tänaseks eeskirjade vastuvõtmisega oleme? Kuus liikmesriiki on asjakohased siseriiklikud eeskirjad vastu võtnud: need on Ungari, Ühendkuningriik, Bulgasria, Portugal, Rumeenia ja Hispaania. Veel neljas liikmesriigis, Prantsusmaal, Luksemburgis, Saksamaal ja Belgias peaks siseriiklike eeskirjade vastuvõtmise protsess peagi lõppema. Ülejäänud 17 liikmesriigist on 15 juba käivitanud kas parlamentaarse või valitsuse vastuvõtumenetluse. On aga kaks liikmesriiki – Taani ja Eesti –, kelle tegevuse kohta ei ole meil mingisugust teavet. Eeldatakse, et nad peavad kinni tähtajast, mis seati veebruari keskele peadirektori kirjaga, mis saadeti kõigile liikmesriikidele, kellelt me soovime teavet eeskirjade vastuvõtmise edusammude kohta 14. veebruariks. Samas kirjas, millega seati veebruari keskpaiga tähtaeg nendele liikmesriikidele, kes peavad meid teavitama eeskirjade vastuvõtmisest või selleks koostatud ajakavast, anname me liikmesriikidele teada ka ettevalmistustest institutsioonidevaheliseks EGGC seminariks, mis peetakse koos parlamendi ja regioonide komiteega 19. juunil Brüsselis Sloveenia eesistumisel. Samuti innustasime neid osalema regioonide komitee moodustatud EGGC ekspertrühmas.

Võimaliku rikkumise küsimuses ütleksin kõigepealt, et kõnealune määrus on väga konkreetne: see ei ole direktiiv. See on otseselt kõigis 27 liikmesriigis kohaldatav määrus, mis nõuab liikmesriikidelt mõningast lisategevust, mitte ainult rakenduseeskirjade vastuvõtmist. Pärast 14. veebruari, kui meieni on jõudnud liikmesriikide vastused – eriti nende, kelle plaanidega vajalike määruste vastuvõtmiseks me veel kursis ei ole – ja millest sõltuvad komisjoni otsused rikkumismenetluse alustamiseks, kaalume uuesti oma seisukohta ja vaatame, kust rikkumismenetlus algab. Igal juhul jälgime me loomulikult hoolikalt ka rakendatud määruste kohaldamist. Aga lubage mul öelda järgmist – ja ma arvan, et see on kogu protsessi väga oluline osa – samal ajal asutati eelmisel esmaspäeval Prantsusmaa ja Belgia vahel esimene EGGC, kuigi siseriiklikud eeskirjad ei ole veel vastu võetud, sest antud määrus on otseselt kohaldatav ning piirkondlikel ja kohalikel võimudel on õigus rühmitusi moodustada. Siseriiklike eeskirjadega tuleb määratleda eelkontrolli kord, kaasa arvatud pädeva asutuse määramine, millele piirkondlik või kohalik asutus teeks ettepaneku EGGC-s osalemiseks. Täna võime me tuua umbkaudu 30 näidet programmidest või projektidest üle kogu Euroopa, milles EGGC võimalus on juba ette nähtud. Mõned piirkonnad on juba allkirjastanud eellepingu. Tehakse palju ettevalmistusi, nii et me loodame, et protsess kogub hoogu, kui siseriiklike rakenduseeskirjade vastuvõtmine on lõppenud.

  Jan Olbrycht, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PL) Volinik, mul oli see au olla selle määruse raportöör, millega kehtestati Euroopa territoriaalse koostöö rühmitused Euroopa õigussüsteemi osana. Olin tunnistajaks ja osalesin mitmes arutelus, mis käsitlesid territoriaalse koostöö avatud uusi võimalusi uuele õigusaktile tuginedes.

Väited, mis rõhutavad uusi võimalusi käisid käsikäes organisatsiooniliste ja poliitiliste hirmudega, eriti liikmesriikide esindajate poolt. Viimaks koostati määrus, millega olid rahul toetajad ja skeptikud. Mõistes, et selle uut tüüpi juriidilise isiku juurutamine riiklikesse süsteemidesse põhjustaks komplikatsioone, leppisid liikmesriigid kokku tähtajas, milleks pidi lõppema töö vastava siseriikliku õigusakti kallal. Tähtaega ületati ja siiani on vaid mõned riigid ülesande lõpule viinud, nende seas Bulgaaria ja Rumeenia, kellele tehti kohustuseks määrus vastu võtta acquis communautaire osana.

Määruse enda alusel jälgib Regioonide Komitee Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste rakendamist ja toimimist ning on juba saanud huvitavat teavet uute isikute loomise ettevalmistuste kohta. Saadaoleva teabe alusel võin öelda, et eksisteerib vajadus, et Euroopa institutsioonid oleksid eriti aktiivsed – mitte ainult komisjon, vaid eriti nõukogu – valitsuste veenmisel selles, et nad võtaksid meetmeid, mida nad on kohustanud teostama ja milles nad on eelnevalt kokku leppinud. Ei ole kasulik, kui rakendamine põhineks Euroopa Kohtule esitatud kaebuste osas tehtud otsustel.

  Rosa Miguélez Ramos, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Hr president, algusest saadik oli INTERREG algatus tõeliselt polütsentriliste idee algeks Euroopa ruumist piiriülese, riikideülese ja piirkondadevahelise koostöö osas.

Selle uue juriidilise isiku, Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse, kehtestamine sündis probleemidest, mida seda tüüpi tegevus kohtas erinevate süsteemide ja kehtestatud kordade tulemusena.

Lahendus, millele Euroopa Parlament jõudis pärast pea kahe aasta pikkust seadusandlikku tööd, võimaldas ja võimaldab riigiasutustel ja avalikel asutustel end registreerida iseiseisva õigusvõimega asutustena, mida tunnistatakse kõikjal ELis.

Nagu märgitud, pidid liikmesriigid võtma hulga meetmeid 1. augustiks 2007. arvestades väga ilmset viivitust, korraldas regioonide komitee eelmise aasta juulis seminari olukorra uurimiseks, kuhu mina olid kutsutud raportöörina; märgina Euroopa Parlamendi soovist teha koostööd lahenduse leidmiseks, esitasin ma seminaril küsimuse, millele pr Krehl minuga koos alla kirjutas ja mis pani idanema idee sellest tänasest arutelust.

Volinik, võin täna uhkusega öelda, et minu kodumaa Hispaania ja minu piirkond Galiitsia koos Portugali põhjaosaga, on antud küsimuses pioneerid ja näitavad teed, mida mööda teised Euroopa piirkonnad meile järgneda saavad.

Sel põhjusel tahaksin teilt küsida, kuidas Euroopa Parlament saab teha komisjoniga koostööd ja julgustada riike, mis ei ole veel seda teinud, kohandama oma riiklikke õigussüsteeme ning moodustama selliseid territoriaalseid rühmitusi ja nendega liituma?

  Mojca Drčar Murko, fraktsiooni ALDE nimel. – (SL) Arutelu jooksul antud määruse kohta saime teadlikuks asjaolust, et põhipunktiks oli seadusandluse valimise küsimus, mida kasutada territoriaalse koostöö raamistikus vastuvõetavateks õigusaktideks. Määruse eesmärgiks oli võimaldada koostööpartneritel kasutada õigusakte, millel oleks sama mõju mõlemas riigid, sest seni ei olnud kehtinud kahe õigussüsteemi samaaegse kohaldamise meetod. Selles osas on määrus selgem kui ükski varasem sarnase iseloomuga dokument. See tähendab, et kui selline asutus on loodud, kohaldatakse selle paiga seadust, kus on selle registreeritud piiriülese koostöö asutuse asukoht.

Teadsime, et see määrus ei olnud mõeldud olema õigusakt, vaid tööriist, mida kasutada koostöös teiste, juba kehtivate struktuuridega. Nüüd on selge, et sel määrusel ei ole sama mõju kõikjal Euroopas ning et tänu liikmesriikides rakendatavatele erinevatele tingimustele on väga tõenäoline, et tekivad erinevad territoriaalse koostöö rühmitused. Määruse tõhusaks kohaldamiseks on vaja vastavalt kohandada siseriiklikke õigusakte, et need oleksid kooskõlas artikliga 16. Ainult sel juhul saame tõesti loota, et näeme ühtse tegutsemise tulemusi pikemas perspektiivis.

Liikmesriike kutsutakse seega üles vastu võtma õigusakti, mis käivitab territoriaalse koostöö arengu ja parandab selle raamistiku õiguskindlust. Lühidalt, tänu oma lõpetamatusele, saab määrusest tõenäoliselt mingi õiguslik laboratoorium, kus võrreldakse tegevusi ja tingimusi kui ja millal need riikide poolt kehtestatakse. Seega oleks mõistlik süstemaatiliselt jälgida juhtumeid, kui määrust kohaldatakse ja siis samaaegselt arendada Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste avalikku andmebaasi.

  Lambert van Nistelrooij (PPE-DE). – (NL) Hr president, mida me tegelikult täna õhtul teeme? Me püüame saada ülevaadet olukorrast, mis järgneb väga selgele otsusele, mille võttis Euroopa Parlament ja need kolm institutsiooni, milles, nagu me teatasime, eksisteerivad nüüd uued instrumendid piiriülese territoriaalse koostöö parandamiseks.

Riigipiirid esindavad ikka veel arme minevikust, mis mõnikord jooksevad otse läbi kogukondade ja uute arengupiirkondade. Euroopas on vaja koostööd ülikoolide, haiglate, jne vahel. Vajame uusi instrumente ja kui me analüüsime juba rakendatud seadusandlust, siis on liikmesriikidele antud siin päris palju mänguruumi. Seetõttu on nii pettumustvalmistav – arvestades vajadust kiirendada piiriülest koostööd –, et nii vähesed liikmesriigid, mis tahtsid seda vabadust saavutada, nüüd seda ka kasutavad.

Parlament kutsub seega päris õigustatult komisjoni ja eriti nõukogu, mis siin täna esindatud ei ole, üles võtma vastutust ja kiirelt vastavalt tegutsema. Olen rõõmus, et mujal leidub häid näiteid – Regioonide Komiteed mainiti hetk tagasi – sellest, kuidas kiirendada integratsiooniprotsessi ilma kahtluse alla seadmata riiklike valitsuste õigussüsteeme. Olen veendunud, et peame selle käsitluse osas edasi liikuma.

Inimesed on põnnama löönud: kõik näib liiga raske. Täna õhtul rääkisime siin energiatõhususest väljakujunenud keskkonnas. Liikmesriikidel võttis selle rakendamine viis aastat. Minu arvates vajame ühenduse algatust, mis tagaks, et nende seitsme liikmesriigi asemel, kes on juba määruse rakendanud, oleks ütleme aasta pärast 25 või 27. See peab olema teostatav. Seetõttu tahan nõukogult vastust, aga nõukogu ei ole täna siin, mida ma väga kahetsen.

  Gábor Harangozó (PSE). – (HU) Tänan väga, hr president. Volinik, daamid ja härrad, Ungari eriolukorra tõttu on meie jaoks eriti oluline edendada piiriülese koostöö praktilist rakendamist. Just sel põhjusel oli Ungari üks esimesi, kes formuleeris ja kehtestas riikliku määruse, mis vastab ühenduse määrusele, millega luuakse Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus. Siiski on uue instrumendi kehtestamisel tulnud ette raskusi, nii et me tahaksime moodustada töörühma ja koostada käsiraamatu koostöös oma partneritega selles programmis.

Tahaksin volinikult küsida, kas ta toetaks EGTC töörühma INTERACT tehnilise abi raamistikku ja kui, siis kuidas seda teostada. Lisaks on Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste koostööks vajalikud mitte ainult siseriiklikud piiriülesed programmid, vaid ka välised IPA ja ETPI programmid. Meie siseriiklikud piiriülesed programmid on Euroopa Komisjon juba heaks kiitnud ja IPA toetatud programmid kinnitatakse tõenäoliselt veebruaris. Siiski peame ootama, et komisjon valmistaks registri, et lõpetada ETPA rahastatud piiriüleste programmide kavandamine Ungari, Rumeenia, Slovakkia ja Ukraina vahel.

Tahaksin samuti küsida, millal võime oodata naabruskonna programmidega seotud ühenduse registri avaldamist. Tänan väga.

  Jean Marie Beaupuy (ALDE). – (FR) Hr president, volinik, lubage mul öelda, kui rõõmus ma olen, et saan täna õhtul selles küsimuses sõna võtta, sest kui me seda hr Olbrychti esitatud täiendust kaalusime, väljendasin mina usku raportisse.

Tegelikult arutati seda teemat Prantsusmaa parlamendis eile ja – seda tasub rõhutada, kuna seda ei juhtu väga tihti – kõik poliitilised fraktsioonid pooldasid selle Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse loomist, ja toodi palju näiteid selle kohta, kuidas Põhja- ja Lõuna-Prantsusmaal, Alpides, Lorraine’is, leidus põhjus Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse rakendamiseks juba väga varsti. Nagu volinik ütles põhines see eriti Lille’i näitel, mis eelmisel esmaspäeval moodustas Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse, mis katab kaks miljonit elanikku Belgias ja Prantsusmaal.

Miks tekitas see nii suuri lootusi? Seepärast, et kolm või neli aastat otsisid meie kolleegid asjatult seaduslikke võimalusi. Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse näol leidsid nad lahenduse. Me ootame nüüd, et 70 000 iga päev Luxembourgis töötavat prantslast, 30 000 Monacos ja Itaalias, aga ka Hispaanias ja mujal töötavat prantslast saavad tõesti Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusega juurutada uusi koostöövorme.

Minu kolleegid ja mina tahaksime näha volinikku kannustamas mahajäävaid liikmesriike. Lisaks faktile, et nad peavad järgima määruse nõudeid, võib neile öelda, et mõnes riigis süsteem toimib juba suurepäraselt.

  Rolf Berend (PPE-DE). – (DE) Hr president, volinik, daamid ja härrad, Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse eesmärgiks on rakendada ja hallata piiriülest, rahvusülest ja piirkondadevahelisi koostöömeetmeid. Ei ole liialdus, kui ütleme, et see uus võrgustik peaks tagama inimeste igapäevaelu kvaliteedi, muutma meie ärid konkurentsivõimelisemaks, laiendama meie teadusuuringute ja hariduskeskuste ulatust ja viimasena, aga mitte üldse vähemolulisena, kaitsma meie keskkonda.

ELil ei ole mingit kohustavat vajadust tagada Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustele rahaline toetus. See instrument võimaldab piirkondlikel ja kohalikel asutustel moodustada piiriülesed liidud iseseisva õigusvõimega – oluline uuendus territoriaalse koostöö ulatuse vallas. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus pakub ainulaadset võimalust sünergeetilisi mõjude loomiseks, mis väljuvad institutsioonilise raamistiku piirest, ja tagada paremad ja koordineeritud investeeringud ning ressursside ühtne ja tõhus kasutamine.

Nagu me teame, loodi see instrument 5. juulil 2006 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse toel. 1. augustiks 2007 pidid kõik liikmesriigid jõustama täiendavad õigusnormid ja/või rakendussätted. Asjaolu, et ainult viis või kuus riiki on vastu võtnud riiklikud eeskirjad, paneb meid tõsiselt muretsema. Kaotajad on potentsiaalsed pühendunud osalejad, kes tahavad juurutada piiriülest koostööd oma heade ideede ja uuenduslike projektidega. Sel eesmärgil koostati küsimustik ja me ootame samuti pikisilmi selles küsimuses infot nõukogule.

  Stavros Arnaoutakis (PSE). – (EL) Hr president, volinik, territoriaalne koostöö on uue programmiperiood ühtekuuluvuspoliitika kolmas sihtmärk. Selle alusel on koostöö oluline Euroopa piirkondade tasakaalustatud ja ühtlustatud arengu tagamisel.

Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus on uus viis, kuidas toetada meeskondi erinevatest liikmesriikidest pärit iseseisva õigusvõimega piirkondlike ja kohalike asutuste vahelise koostöö osas. Selle moodustamise otsus ei tulnud kergelt; see oli vastuseks tehnilistele ja õigusprobleemidele koostööprogrammides. Nüüd, kahjuks, kuus kuud pärast tähtaega, ei ole kohalikud ja piirkondlikud asutused moodustada territoriaalse koostöö rühmitust, kuna riigid on ei ole põhjendamatult võtnud või viivitavad vajalike meetmete võtmisega määruse rakendamiseks. Peame nüüd saatma riikidele selge sõnumi, et institutsioonide kehtestatud määruse kohane rakendamine uuel programmiperioodil on väga oluline, ning koostöö on majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamise viis.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) 50 aastat on möödunud esimese europiirkonna loomise ajast Saksa-Hollandi piiri ääres. Sellest ajast on paljud teised piirkonnad algatanud vastastikuse koostöö. Nad aitavad üksteisel lahendada sarnaseid probleeme, mis piirialadel sageli tekivad. Nad loovad uusi töötingimusi ja jagavad oma kultuuri.

Määrus, millega moodustatakse Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus ja mis kinnitati juulis 2006, tundub olevat väga hea vahend regionaalseks koostööks ja sammuks õiges suunas. See annab regioonidele paindlikkuse koostöös ja sel on positiivne mõju liikmesriikide rahvastikule, majandusele, ja ärikeskkonnale. Seda rohkem on kahju, et riigid ei ole seda kasulikku määrust oma õigusaktidesse üle võtnud, kuigi see oleks pidanud juhtuma 1. augustiks 2007.

Paljud regioonid on väga huvitatud Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusest, kuna see annab neile võimaluse teha koostööd teiste regioonidega ja samal ajal tagab neile olulise autonoomia oma suhetes valitsuste ja keskvalitsustega. Sellel on positiivne mõju individuaalsete regioonide elanike eludele: regionaalse koostöö üheks eesmärgiks on lihtsustada tõhusamat inimressursside arengut ja saavutada nii tasakaal pakkumise nõudluse arengus piirkondlikel tööturgudel.

Ei tohi ka unustada, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus on kasulik ka ärimaailmale, toetades majanduse arengut eesmärgiga parandada selle tootlikkust ja struktuuri, luues uusi töövõimalusi ja stabiliseerides neid, mis on ohus. Individuaalsed territoriaalse koostöö rühmitused saavad aktiivselt edendada tõusu majanduses ja sotsiaalses kaasatuses.

Määrus lihtsustab ja toetab regionaalset koostööd ELi liikmesriikides ja edendab nii majandust ja sotsiaalset kaasatusest. See on hea ja sel põhjusel kutsun ma nõukogu ja komisjoni astuma samme selleks, et tagada määruse rakendamine liikmesriikides.

  Antolín Sánchez Presedo (PSE). – (ES) Hr president, volinik, Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus on uus vahend majanduse ja sotsiaalse kaasatuse tugevdamiseks ELis.

See on vahend arenenud, struktureeritud koostööks, millel on iseseisev õigusvõime ja millel on ligipääs ühenduse rahastamisele ja vahenditele muudest allikatest.

23. portugali- ja hispaaniakeelsete maade tippkohtumise haripunkt Bragas kümme päeva tagasi oli oluline teetähis. Mõlemad riigid on nende kuue hulgas, kes on juba vastu võtnud 2006. aasta juuli Euroopa määruse tõhusaks rakendamiseks vajalikud sätted.

Galiitsia nõukogu ja Portugali põhjapiirkonna võimud, kes lõpetasid kokkuleppe ja põhikirja eelnõu koostamise novembris 2006, moodustavad varsti rühmituse, mis katab 6 400 000 elanikku ja mille asukoht on Vigos.

Nad peavad näitama teed valitsusasutustega euroregiooni moodustamisel, mis edendab auahnemat Euroopa koostööd, mis on regenereerimise näiteks.

Nende püüdlused on väärt tunnustamist Euroopa Parlamendi poolt.

  Ivo Belet (PPE-DE). – (NL) Hr president, nagu juba mitu korda öeldud, on Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus väga kasulik instrument eriti piirialade jaoks. Volinik, olen väga rahul, et te viitasite Eurodistricti projektile Prantsusmaa ja Belgia vahel. Seda mainis ka hr Beaupuy. Kortrijki, Doorniki ja Lille’i linnad sõlmisid koostöölepingu just käesoleval nädalal, et töötada praktiliselt koos projektide osas, mis hõlmavad avalikkust. Siis on veel piiriülene töö, ühiskondlik transport, koostöö haiglate vahel ja kuritegevusega võitlemises – need on küsimused, millega inimesed eeldavad, et me tegeleme praktilisel tasandil.

Veel ühes piirialas – Belgia ja Madalmaade vahel – on samuti tehtud erinevaid algatusi, et edendada praktilist koostööd ülikoolide vahel Euroopa territoriaalse koostöö rühmitust kasutades. Need piirkonnad on Belgia Limburg, Madalmaade Limburg ja Aacheni piirkond. Eesmärgiks on lõpuks luua piiriülene kombineeritud ülikool Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse abiga, kasutades seda paljude haldustakistustega toimetulemiseks või nende vältimiseks.

Hr president, volinik, Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus ei saa muidugi lahendada kõiki probleeme ja ma saan aru – nagu me oleme kuulnud –, et paljud riigid ei ole seda veel kasutama hakanud. Siiski peaksime nüüd vaatama veidi tulevikku, tuginedes selle instrumendi osas saadud kogemustele ning mõtlema, milliseid täiendusi saaksime teha esimese hindamise alusel. On mõned probleemid, millega peame toime tulema, näiteks erinevad sotsiaalmäärused, millega töötajad kokku puutuvad Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusega töötamisel.

Volinik, võin vaid öelda, et on ülioluline, et komisjon kannustaks valitsusi, mis ei ole siiani seda instrumenti kohaldanud.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Volinik, projektide, nii edukalt lõpetatud projektide kui uute, praegu euroregionaalsete rühmituste toel arendatavate projektide hulk piirialadel tõestab, et on palju potentsiaalseid arengutegevusi ja et neid tegevusi ei saaks rakendada ilma Euroopa abita.

Siiski peavad kehtima selged eeskirjad, muidu raha ei kulutata. Usun, et see arutelu julgustab huvitatud piiril osapooli Euroopa territoriaalse koostöö rühmituses osalema.

Osapooled, kes ei ole kohustusi täitnud tuleb identifitseerida liikmesriikides. Komisjon peab kiirendama oma pingutusi ja tagama, et piiriülest koostööd ei ohustataks. Euroregioonid on piiriülesed struktuurid, mis on kaua eksisteerinud ja on tegutsenud INTERREGi all eelmisel programmiperioodil, eriti väikeste „inimeselt-inimesele“ projektide puhul.

Ma ei usu, et kõik Euroregioonid on läbi kukkunud. Olen veendunud, et komisjoni, liikmesriikide regionaalse ja kohaliku valitsuse, kaubandus- ja tööstuskoja ning kõigi piirialadel elavate isikute aktiivse toetusega kasutavad Euroregioonid oma kogemusi selle uue Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse kasutamiseks.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Hr president, suur tänu liikmetele kõnealuse instrumendiga seoses tehtud märkuste ja osutatud toetuse ning nende pühendumuse eest.

Lubage mul kõigile meenutada, et ükski liikmesriik ei ole keeldunud antud instrumendi rakendamisest ja see on minu arvates väga tähtis. On täiesti selge, et kõik liikmesriigid peavad seda rakendama. Nagu ma juba oma sissejuhatavates märkustes öelda üritasin, oleme püüdnud liikuda lõpetamise suunas ja kogu protsessi kiirendada väga erinevate instrumentide abil. Muidugi saame täna ikka veel innustustust jagada teie aktiivse osaluse kaudu oma liikmesriikides ja piirkondades, mida me oleme viimase aasta jooksul teinud. Kõigi mu külaskäikude, kohtumiste, konverentside ajal – mitte ainult territoriaalse koostöö, vaid ka poliitika sisu teemal – oleme innustanud, vestelnud ja jaganud juhiseid. Oleme piirkondadega teinud tihedat koostööd aitamaks neil teha ettevalmistusi selle uue koostööinstrumendi rakendamiseks.

Kuid ma arvan, et hetkel teeme me edusamme. Ma usun, et liikmesriikide teadlikkus on palju kasvanud. Loodan, et tänu peadirektori hiljutise tegudele saab suurem osa rakendusmääruste siseriiklikest parandustest juuniks valmis.

Me ei tohi aga unustada, et kõik programmid võivad oma juhtimise EGGC-le igal hetkel üle anda ja nii ei tõuse poliitikale märkimisväärset kahju asjaolust, et liikmesriigid ei ole veel vajalikke parandusi rakendanud. Samuti võivad kõik projektid kõnealust instrumenti kasutada projekti rakendamiseks ja nagu me teame, võime uusi projekte käivitada 2013. aasta lõpuni. Nii et ka siin ei ole ühtki ohtu.

See pole küll mingi lohutus, kuid tahaksin, et mõistaksite, et asjaolu, et me ei ole veel kõiki rakendamistegevusi lõpetanud ei tekita mingisugust kahju.

Hetkel näeme komisjonis teiste peadirektorite suurt huvi, kes soovivad samuti antud instrumenti seitsmenda raamprogrammi raames, aga ka CIT-programmis ja ka teistes poliitikates kasutada.

Piirkondlikul ja kohalikul tasandil peetavatel kohtumistel on oluline piirkondadele meenutada, et isegi juhul, kui rakendamiseeskirju ei ole veel kehtestatud näitab Prantsusmaa ja Belgia hiljutine näide selgelt, et EGTC-d võib asutada ja liikmesriik võib rakendada ja määrata erakorralise asutuse, kes tegutseb võimuna, kelle poole piirkondlikud ja kohalikud asutused pöörduksid EGTC moodustamise kohta teabe saamiseks.

EGTC käsiraamatu kohta nii palju, et INTERACT töötab selle kallal. Märtsis toimub Brüsselis konverents ja kõik asjast huvitatud on oodatud sellel käsiraamatu ettevalmistamist käsitleval seminaril osalema.

Mis puudutab Madridi konventsiooni, siis peaksime meeles pidama, et antud konventsiooni ratifitseerimiseks on kulunud 20 aastat ja kui mu mälu mind ei peta ei ole kõik meie liikmesriigid seda veel teinud. Kõnealuse määruse üle peeti uuesti läbirääkimisi vähem kui kahe aasta eest ja hetkel on käimas selle rakendamise esimene aasta.

See oleks minu arvates vastus teie poolt öeldule. Tahaksin teile kinnitada, et me oleme jäägitult pühendunud, kuna näeme asja lisandväärtust ja teeme koostööd piirkondadega. Tänu sellele on ka paljud piirkonnad väga hästi ettevalmistunud. Näeme kõiki selle instrumendi teie poolt nimetatud lisandväärtusi.

Samas peame aga kindlasti meelest pidama, et see ei taga sissetulekut. Tegemist ei ole projektiga, see on instrument, mida tahame kasutada koostöö eesmärgil. Kuid muidugi võib EGGC saada tavapäraste eeskirjade ja Euroopa ühtekuuluvuspoliitika alusel ühenduse toetust. Ka seda on tähtis meeles pidada.

Tänan teid veel kord huvi eest. Oleme täielikult pühendunud antud protsessi lõpetamisele nii kiiresti kui võimalik.

  President. − Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Bairbre de Brún (GUE/NGL), kirjalikult. – (GA) Soovin teha ettepaneku, et regionaalarengukomisjon teeks algatuse ja avaldaks survet eesmärgiga edendada võimalust ühineda Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusse poliitikate päevavalgele toomiseks.

Uute Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste eesmärgiks on õigusaktide jõustamine liikmesriikides, uue dünaamika loomine piiriüleses koostöös ja enesekindlama koostöö piiride taga.

Minu jagatud kodumaal võivad olulist rolli mängida sellised algatused ja teised ELi toetusskeemid, mille eesmärgiks on Iirimaa jagamise vaenuliku mõju leevendamine. Toetan täielikult mõistlikult piiriülesest koostööst kaugemale mõtlemist, kuna see on Euroopa ideaal.

Iirimaal oleks väga vaja uurida iga piiriülese koostöö rada, sest meie piirid on vaestes maakondades ja arengutase on madal. Oleme veetnud palju aega venitades ja ettekäändeid leides. Liikmesriikidel on kohustus aidata piirialadel rakendada Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse õigusakte nii kiiresti kui võimalik.

  Andrzej Jan Szejna (PSE), kirjalikult. – (PL) Hr president, daamid ja härrad, ühenduse õigusaktide rakendamise probleem liikmesriikides ei ole uus. Julgen öelda, et see mõjutab suurt osa ühenduse poliitikaid.

27 riigi jaoks Euroopa tasandil ühise seisukoha väljatöötamine on tegelikult ainult selle vaevarikka vastuvõetud põhimõtete ühtlustamis- ja rakendamisprotsessi algus. Liikmesriikidel on viimane aeg võtta ise vastutus selle protsessi eest. Meie ühistegevuse tõhusus Euroopa tasandil sõltub suuresti kohustusest ja ettepanekute rakendamisest liikmesriikide valitsuste poolt.

Vajame koostööd meie riigihalduse erinevate tasandite vahel. Võin julgelt väita, et Euroopa Parlamendi liikmetena, kelle valivad otse erinevate liikmesriikide elanikud, oleme valmis võtma vastu ja kaaluma iga koostöövormi meie riiklike ja regionaalsete valitsustega, mis saaks edendada ja kiirendada ühenduse õigusaktide rakendamist.

Me ei saa lubada, et selline teema nagu majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine, mis on üks EÜ asutamislepingute põhiprintsiipidest tähtsusetuks muutuks – nagu juhtub täna meile esitatud probleemiga. Korralik ELi määrus territoriaalse koostöö rühmituste osas on eksisteerinud 2006. aasta juulist, kuid siiani ei ole sellest võimalik kasu saada, kuna puuduvad liikmesriikide vastavad õigusaktid.

25. Järgmise istungi päevakord (vt protokoll)

26. Istungi lõpp

(Istung lõppes kell 23.40.)