Istungi stenogramm

Teisipäev, 19. veebruar 2008 - Strasbourg

9. Arutelu Euroopa tuleviku üle (arutelu)

  President. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on arutelu Euroopa tuleviku üle, milles osaleb Rootsi peaminister, Euroopa Ülemkogu liige.

Daamid ja härrad, tere tulemast sellele erilisele istungile. Eriti soojalt tahaksin tervitada hr Fredrik Reinfeldti, Rootsi peaministrit. Välkommen till Europaparlamentet! Tere tulemast!

(Aplaus)

Peaminister, mul ja meil kõigil on suur rõõm tervitada teid täna esmakordselt Euroopa Parlamendis, et siin arutleda koos meiega Euroopa Liidu tuleviku üle.

Märkasin just rõdul Simeon Sakskoburggotskit, Bulgaaria endist peaministrit. Tere tulemast Euroopa Parlamenti.

Lissabonis 13. detsembril 2007 allkirjastatud leping annab Euroopa Liidu tegevusele uue suuna. Pärast pikki arutelusid täis aastaid on meil lõpuks leping, mis vastab laienenud Euroopa Liidu vajadustele ning võimaldab ELil pühenduda Euroopa elanike lootuste ja ootuste täitmisele demokraatlikult. Lisaks ELi tegevuse läbipaistvamaks muutmisele, mis on Rootsi jaoks alati olnud olulise tähtsusega, teeb uus leping kliimamuutusega võitlemisest Euroopa Liidu uue eesmärgi ning see on valdkond, milles Rootsi on juba saavutanud märkimisväärset edu. Teie riigil, peaminister, võib kõigiti tunda uhkust oma juhtrolli üle Euroopas taastuvate energiaallikate kasutamisel. Meie siin Euroopa Liidus peame koos töötama kliimamuutuse vastu, nii et saaksime selles võitluses globaalsel tasandil koos juhtrolli mängida. Alles eelmisel nädalal nägin ÜROs, kui suuri lootusi paneb ÜRO eriti Euroopa Liidule, kuid samuti selle seadusandlikule käepikendusele, Euroopa Parlamendile.

Lissaboni leping annab meile vahendid meie tuleviku seisukohast oluliste eesmärkide saavutamiseks ning selleks vajalike reformide rakendamiseks. Euroopa Parlament usub kindlalt nagu teiegi, peaminister, et uus leping peaks jõustuma 1. jaanuaril 2009. Euroopa Parlament oli seega rõõmus, kui Rootsi parlament Riksdag teatas, et kavatseb lepingu ratifitseerida novembris 2008.

Kui ratifitseerimine toimub õigeaegselt ja edukalt kõigis 27 liikmesriigis, saab Rootsi nõukogu eesistujariigina 2009. aasta teisel poolel pühenduda tuleviku suurtele väljakutsetele uues institutsionaalses raamistikus. Rootsi juhib meid Euroopa integratsiooni uude ajajärku. Uuele lepingule tuginedes ja äsjavalitud Euroopa Parlamendiga, uue komisjoni ja eesistujariigi Rootsiga on meil koos võimalik alustada uue, tõhustatud koostöö peatüki kirjutamist.

Ükskõik, kas tegemist on energia varustuskindluse küsimusega, kliimamuutuse, ELi Põhjala dimensiooni jätkuva arendamise või ELi Balti mere strateegiaga, ootame me, et Rootsi annaks edasiminekuks jõulise tõuke. Just seepärast ootame innukalt teie märkusi Euroopa Liidu tulevase vormi osas. Peaminister, kutsun teid nüüd Euroopa Parlamendis sõna võtma.

  Fredrik Reinfeldt, Rootsi peaminister, Euroopa Ülemkogu liige. − (SV) Hr president, daamid ja härrad, minu jaoks on väga suur au siin täna seista. Nagu juba mainitud, on tõsi, et ma ei ole siin varem oma praegustes ametiülesannetes viibinud. Samuti ei ole ma viibinud selles konkreetses kojas, kuid noore poliitikuna käisin ma Strasbourgis ja külastasin Euroopa Parlamenti unistades, et ühel päeval näen ma oma riiki siin täielikult esindatuna. Ma tean, mis tunne on siia jõudmisest unistada, kahtlemata jagavad seda unistust paljud siinviibijad.

Seega on mulle suur au, et mul on võimalus sellele assambleele tutvustada mõningaid mõtteid.

Pärast Teist maailmasõda mõistsid mõned ettenägelikud poliitikud, et ainus võimalus rahu tagamiseks on köita Euroopas asuvad riigid kokku Euroopa integratsiooni vormiks. Nagu siis, peab ka tänapäeval Euroopa integratsiooni suunamine tuginema selgele visioonile. Peame esitama põhiküsimused: kuhu me tahame minna ja kuidas me sinna jõuame?

Meie maailm muutub kiires tempos ja meie muutume koos sellega. Sõltume üha rohkem ja rohkem üksteisest. Seetõttu on meil vaja teada, mis peab olema aluspõhimõtteks.

Meie Euroopa integratsioonimudel peab olema nii tugev, et Euroopa rahu ja stabiilsust ei saaks ohustada ei fanaatiline natsionalism ega usufanatism.

Me ei tohi karta tugevat Euroopat. Vastupidi, peame kartma nõrka Euroopat. Tugev Euroopa võtab endale suurema vastutuse globaalsete probleemide eest. Tugev Euroopa kombineerib majanduskasvu kliimasõbralike poliitikavaldkondadega. Tugev Euroopa seisab oma kodanike parimate huvide eest. Ühendatud Euroopa – ja seda tasub praegusel ajal rõhutada – söandab anda Kosovole selge Euroopa perspektiivi.

Rootsi valitsus usub Euroopa võimalustesse. Nagu juba ütlesin, Rootsil peab olema selge ja kahtlusi mittetekitav koht Euroopa integratsiooni südames. Praeguse valitsuse võimule saamise hetkest 2006. aasta sügisel oleme Rootsis näinud ka Euroopa Liidu populaarsuse suurenemist rahva seas.

On inimesi, kes ütlevad, et asi on lihtsalt vedamises. Nendele inimestele ütleksin ma järgmist: mida rohkem te harjutate, seda rohkem teil veab. Ja meie oleme kindlasti harjutanud. Minu partei loosungiks oli juba 1962. aasta kohalike valimiste kampaanias ’Jah Euroopale’. Pidime ootama 33 aastat, enne kui saime tegelikult saata liikmeid Euroopa Parlamenti.

Näib nagu oleks meil nüüd, pärast mitu aastat väldanud tõsiseid lepingukõnelusi, võimalik hinge tõmmata. Kantsler Merkel tegi küsimuse lahendamisele kaasa aidates ära meeletu töö. Minu eriline tänu kuulub ka peaminister Sócratesele, kes oskuslikult juhtis lepingu eduka lõpptulemuse suunas. Lissaboni leping loob paremad tingimused avatumaks, tõhusamaks ja dünaamilisemaks Euroopa integratsiooniks. Kuid eelkõige avab see uued võimalused tuleviku seisukohast oluliste küsimuste arutamiseks: kliima ja energia, töökohad ja majanduskasv, demograafia, ränne, ja ELi roll rahvusvahelisel areenil. Kavatsen midagi öelda kõigis nendes küsimustes.

Tahan töötada kaasaegse Euroopa nimel, mis läheneb küsimustele oma kodanike vaatenurgast.

Meie kõigi eesmärgiks on lepingu jõustumine 1. jaanuaril 2009. Nagu president märkis, ratifitseerib Rootsi lepingu 2008. aasta sügisel. 18 kuu pärast on Rootsi ELi eesistuja. Äsjavalitud Euroopa Parlament, uus komisjon ja Lissaboni lepinguga loodud uued juhtpositsioonid tõotavad meile selle eesistumisaja jooksul huvitavaid aegu.

Ootan väga tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga kõigis nimetatud küsimustes.

Rootsi ELi eesistumise ajal saavad põhiküsimusteks kliima ja energia, Haagi programm, töökohad ja majanduskasv, Balti mere küsimused ja EL globaalse tegutsejana. Juba praegu on alanud tõsised ettevalmistused. Oleme valmis ka ootamatusteks.

Teisisõnu läheb vaja äärmist paindlikkust ning valitseva olukorraga kohanemise võimalust, mis võib vaatamata kõigele edusamme mõjutada.

Kliima ja energia küsimus on üks suurimaid väljakutseid, millega meie aja ühiskond silmitsi seisab. Meil on ülim vastutus tulevaste põlvkondade ees saavutada edu pikaajalise jätkusuutliku arengu poliitika sõnastamisel. Koos peame tegema kõvasti tööd, et jõuda 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis ÜRO tippkohtumisel rahvusvahelisele kokkuleppele.

Tänu Ülemkogu eelmise aasta kevadisel kohtumisel vastu võetud ajaloolistele otsustele on EL enda kanda võtnud juhtrolli. Kuid EL ei suuda seda vastutust üksi kanda. Vaja on tihedat koostööd paljude teiste riikidega, nende hulgas India, Jaapani, Hiina, Venemaa ja Ameerika Ühendriikidega.

Mõned arvutused viitavad, et maailma energia kogunõudlus ei vähene, kuid võib 2030. aastaks tõusta 50 % võrra. Kliimamuutuse küsimusega tegelemise võti seisneb muidugi selles, kuidas selle oodatud energiatarbimise suurenemisega tegeldakse.

Esimene küsimus on, kuidas me saame parendada energiasäästlikkust ja energiatõhusust? Kuid kliimamuutuse väljakutsed nõuavad ka uut poliitilist lähenemist. Peame hajutama müüdi, et majanduskasv on keskkonna vaenlane.

Rootsi on elav näide vastupidisest. 1990. aastast, Kyoto algushetkest, on meie majandus kasvanud 44% ja samal ajal on meie kasvuhoonegaaside heited vähenenud 9%. Oleme investeerinud teadustöösse ja uude tehnoloogiasse, vaadates samaaegselt üle maksud ja määrused. See on avanud uue ukse arengule, milles keskkond saab hüppelauaks nii uutele ettevõtetele kui uutele töökohtadele.

Olen veendunud, et suudame jõuda ELi kliima- ja energiapaketis seatud eesmärkideni. Kuid me peame kasutusele võtma õiged poliitikainstrumendid, et julgustada meie ühiskondi ja ettevõtteid tegema õigeid valikuid.

Meie keskkonna reostamise eest makstav hind peab olema kõrge ning preemiad vähem süsinikdioksiidi heiteid tekitavate lahenduste valimise eest peavad olema ahvatlevad.

Nagu juba paljud on märkinud, eksisteerib roheline tehnoloogia juba praegu. Valitsustel lasub tohutu vastutus vajaliku ülemineku eest. Kuid samuti lasub see vastutus tavalistel inimestel. Peaksime seda nägema teatud kokkuleppena valitsuste ja üldsuse vahel, toetamaks keskkonnasõbralike alternatiivide kasutamist. see suurendab konkurentsi ja soodustab keskkonnasõbralikuma ühiskonna teket. Kõik me saame sellest kasu.

Mis puutub Lissaboni strateegiasse, siis on Ameerika Ühendriigid rohkem kui sada aastat olnud maailma juhtivaks majanduseks. Nüüd mõjutavad globaalset majandust uued tegutsejad. India ja Hiina majandus kasvab hüppeliselt. Globaliseerumine on paljudes paikades maailmas toonud kaasa positiivse arengu. Globaliseerumine soodustab demokraatia arengut ja juhib tähelepanu avatud ja suletud ühiskondade vahelistele erinevustele. Kuid globaliseerumine suurendab ka konkurentsivõimet.

Poliitikavaldkondi, mis eile pakkusid meile tööd, turvatunnet ja õitsengut, tuleb homme sama edu saavutamiseks pidevalt uuendada.

Täna asub üks kolmandik Euroopa tööealisest rahvastikust väljaspool tööturgu. Selline olukord ei saa jätkuda. Peame suurendama tööjõupakkumist ja võitlema tõrjutusega. Seda siseriiklike tööjõuturgude reformimise abil. Haridusse ja oskustesse investeerimise abil. Kuna majanduslik integratsioon ELis ja kõikjal maailmas suureneb, ei ole siseriiklike reformide edusammud ja puudujäägid – mida samuti ette tuleb – enam ainuüksi siseriiklik küsimus, vaid puudutavad meid kõiki.

Meie tulevased edusammud Euroopas sõltuvad suuresti asjaolust, kuidas kõik me liikmesriigid koos loovad paremad tingimused võimaluste kasutamiseks ja globaliseerumise esitatavate väljakutsetega toimetulemiseks. Vähemoluline ei ole fakt, et küsimus seisneb selles, kuidas me tegeleme demograafiliste suundumuste ja piiriüleste väljakutsetega keskkonnavaldkonnas.

Pikaajalise jätkusuutliku majanduskasvu ning seega ka Euroopa õitsengu eelduseks on ELi edukas energia- ja keskkonnapoliitika. Kuid see on oluliseks teguriks ka meie tulevase konkurentsivõime seisukohast.

Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegiaga on EL loonud võimalused nende väljakutsetega toimetulemiseks. See strateegia on olemas. Kahjuks kaldusime me selle rakendamisel teelt kõrvale.

Püüame koos otsusekindlalt tugevdada ELi globaalset konkurentsivõimet jätkuvate struktuurireformide abil ning teadustöösse investeerides ja uuele tehnoloogiale teed sillutades. Püüame tõsiselt lõpule viia siseturu rajamise ja muuta Euroopa äriõhkkonna innovaatilisemaks. Kindlustame, et töötamine tasub end ära. Muidugi on nii siseriiklikul kui ühenduse tasandil vaja veel palju ära teha. Et mind mõistaksite, pean teile mainima vaid sõnu „patent“ ja „tööajadirektiiv“.

Peame lõpule viima WTO Doha vooru. See annaks tugeva tõuke majanduse taastumiseks kõikjal maailmas. Kui tahame suurendada Euroopa konkurentsivõimet Lissaboni strateegia vaimus, vajame avatud maailma kaubandussüsteemi ja jätkuvat liberaliseerimist.

Samal ajal teavad paljud, et Euroopas on puhumas protektsionismituuled. Me peame sellele vastu seisma. Protektsionism ei ole lahendus. Pikemas perspektiivis kahjustab see neid, keda algselt kaitsma pidi. Ja me ei saa aega kaotada. Võimaluse aken WTOs on sulgumas.

Aga ärgem Lissaboni strateegiast rääkides virisegem nagu eesel Iiah karupoeg Puhhi lugudes. Peatugem hetkeks ja vaadakem tagasi möödunud perioodile. Seda tehes näeme, et saavutatud on märkimisväärset edu. Näeme tegureid, mis on viinud Lissaboni protsessini, mis on olnud tööprotsess alates 2005. aastast. Edu, mis on tugevdanud liikmesriikide kohustusi, on soodustanud rakendamist ja andnud tulemusi.

Palju on saavutatud tänu komisjoni kindlameelsetele püüdlustele ja komisjoni presidendi Barroso tugevale isiklikule pühendumusele. Kuid ma tahaksin väga konstruktiivse rolli mängimise eest tänada ka Euroopa Parlamenti.

Kuidas me leiame parima viisi tulevaste väljakutsetega toimetulemiseks? Kuidas tagame koos pikaajalise õitsengu Euroopas jätkusuutliku majanduskasvu ja täistööhõive kaudu? Võimaldame Euroopal hoida oma kohta globaalses konkurentsis? Minu nägemuses on Rootsi eesistumine 2009. aasta sügisel suurepärane aeg algatada arutelu Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõivestrateegia küsimuses järgmiseks aastakümneks.

Lubage mul öelda mõni sõna ELi eelarve kohta. Me arvame, et see on juba ammu aegunud. Eelarve peaks olema esmane vahend liidu eesmärkide teostamisel. Ja sellisel juhul peaks see ka eesmärke paremini peegeldama. Täna läheb 40 % eelarvest põllumajandustoetusteks. Sektorisse, mis moodustab 2 % Euroopa tööhõivest. See on põhjendamatu.

Kujutlege, et selle asemel suurendaksime me ELi panust uurimis- ja arendustegevusse, organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisse, keskkonnaküsimustesse ja välissuhetesse. Kujutlege, kui me söandaksime ka osaleda otsekoheses arutelus selle üle, mida tuleks rahastada ELi tasandil ja mida riiklikult.

Euroopa seisab silmitsi kiirelt vananeva rahvastiku demograafilise suundumusega. See suundumus avaldab eelolevatel aastatel üha suurenevat survet meie hoolekandesüsteemidele. Piisab mõnest faktist näitamaks, kui kiiresti see on Rootsi palet muutnud. 1913. aastal, ainult veidi vähem kui 100 aasta eest, kehtestati Rootsis pensionieaks 67 aastat. Pange tähele, et sel ajal oli Rootsis keskmine eluiga umbes 56 aastat. Tõsi on see, et pensionisüsteem oli mõeldud neile vähestele, kes suutsid üle elada oma tööaastad ja nautida veel mõnda aastat. Suurem osa inimestest lihtsalt töötas ja suri. Ja nad alustasid tööd juba noorena. Samaaegselt langeva pensionieaga näeme Rootsi keskmise eluea pikenemist praeguse 80 aastani. Oleme jõudnud olukorrast, kus me töötamise praktiliselt kogu oma elu olukorrani, kus praegu sündiv rootslane peab eeldatavalt töötama ainult poole oma elueast. Vaid paari põlvkonna jooksul on toimunud uskumatu edasiminek. Kuid see tähendab, et on aina vähem inimesi, kes peavad toetama üha suuremat inimeste hulka.

Koos märkimisväärse tõrjumisega tööturult tugevdab see vajadust töökohtade loomise poliitika järele. Neid väljakutseid arvesse võttes peab hea hoolekande säilitamiseks töösuhtesse astuma rohkem inimesi. Arvestades, kuidas me hetkel elame, peab rohkem inimesi veetma pikema aja oma elust töötades. Vanemate inimeste kasvav osakaal Euroopas ei vasta tööealiste inimeste arvule.

Just siin tuleb mängu ränne. Õigesti käsitletuna võib see olla tähtis ja tegelikult ka vajalik tükk piltmõistatusest oma nime väärilise hoolekandesüsteemi säilitamiseks. Kujutlege, kui kõigile uustulnukatele, kes on positiivsed, ootusärevad ja tahavad innukalt oma panust anda, saaks osaks vastuvõtt, mille eesmärgiks on saada kasu positiivsest energiast, mida nad endaga kaasa toovad.

Peame looma poliitilisi võimalusi inimestele, kes on leidnud oma tee läbi Euroopa. Võimalusi, mis lubavad neil kiiresti tööturule siseneda.

Ränne on paljude liikmesriikide jaoks muutunud põletavaks küsimuseks. Kuid kunagi ei tohi suurenenud rände tõttu tekkinud väljakutsetega tegelemise ainsaks vahendiks olla ainult kontrollimeetmed ja tagasilubamise lepingud. Need, kelle arvates piisab rände põhjustatud paljude erinevate probleemide lahendamiseks piirikontrolli karmistamisest, muudavad asja liialt lihtsaks. Vaja on laiaulatuslikumat lähenemisviisi – seda nii ELis kui päritolumaades.

Rootsi toetab ambitsioonikat eesmärki kehtestada aastaks 2010 Euroopa ühine varjupaigasüsteem. Selleks, et nimetatud süsteem oleks edukas, nõuab selle saavutamine tõsiste pingutuste tegemist.

Rootsi peab prioriteetseks ka ELi välissuhete integratsiooni edendamist ja järjepidevuse suurendamist rände ja arengupoliitika vahel. Ja me ei tohi unustada, et tegelikke tulemusi suudame saavutada vaid siis, kui püüame tegeleda rände põhjustatud vaesuse ja rõhumisega. Siin on vaja globaalset lähenemist, vähemalt ÜRO rände kõrgetasemelise dialoogi raamistikus.

ELil on oluline osa neile ideedele konkreetsema sisu andmisel, eriti asjassepuutuvate Aafrika riikidega ulatusliku ja partnerlusel põhineva koostöö osas.

Tahame jätkata ambitsioonika ja tulevikku vaatava programmi arendamisega aastateks 2010–2014, mis asendab Haagi programmi. Selles tegevuses peame väga väärtuslikuks Euroopa Parlamendi aktiivset osalust.

Rahvusvaheline terrorism on meie avatud ühiskondades üks suurimatest globaalsetest ohtudest. Terrorismivõrgustike kasvades näeme, kuidas üha enam inimesi tegutseb iseseisvalt ja terrorirünnakud muutuvad järjest ettearvamatumaks.

Organiseeritud kuritegevus on Euroopas järjest kasvav probleem. Riigid leiavad, et oma jõududega on äärmiselt keeruline tõsise ja organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastu võidelda. Organiseeritud kuritegevus saab sageli suures osas alguse väljaspool ELi. Lissaboni leping annab meile uued vahendid terrorismi ja muu tõsise piiriülese kuritegevuse vastu võitlemiseks. Euroopa Parlamendil on siin keskne roll. Määruste ühtlustamine peab jätkuma. Edasi tuleb arendada kohtulahendite vastastikuse tunnustamise võimalusi. Tugevdada tuleb ELi asutusi Europoli ja Eurojusti ning parendada infovahetust siseriiklike politseiasutuste vahel.

Samaaegselt – ja see on oluline – peab meie tegudes valitsema tasakaal. Kui tugevdame kuritegevuse vastu võitlevat tegevust peame tugevdama ka üksikisikute õigusi. Siin toetume eriti Euroopa Parlamendi pingutustele. Meie jaoks on oluline ELi tasandil kokku leppida kriminaalasjade õiguskindluse ja kuritegevuse ohvrite õiguste tugevdamises.

Ma tahan, et Euroopa astuks ette rahusobitava ja lepitava häälena ka nendes maailma paikades, mida vaevavad sõda ja konfliktid; Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, kuid ka siin Euroopas.

Rootsi on algatanud ulatusliku arutelu Euroopa ühise julgeolekustrateegia edasise arendamise küsimuses. 2009. aastal teeme me kõvasti tööd Euroopa välisteenistuse töölehakkamise nimel. Eelolevatel aastatel peab Euroopa Liidu üks kõige olulisemaid eesmärke olema Lähis-Ida konfliktide lahendamisele kaasa aitamine. Tulevane kokkulepe iisraellaste ja pakistaanlaste vahel peab tuginema kaht riiki hõlmavale lahendusele, mille kohaselt mõlemad osapooled võivad elada turvalistes ja tunnustatud piirides. Me vajame intensiivset dialoogi moslemimaailmaga. Oluliseks eesmärgiks peab olema suurema usalduse, austuse ja mõistmise saavutamine lääne ja moslemimaailma vahel.

Meie eesmärgiks on tihedamad sidemed Venemaaga kõigis ühiskonna valdkondades. Me loodame, et veel eksisteerivad takistused Venemaa kui WTO liikme osas suudetakse ületada. On meie huvides, et Venemaast saaks kaasaegne, edukas ja demokraatlik riik. Kahjuks viitab viimastel aastatel nähtud Venemaa liikumine palju autoritaarsemas suunas hoopis teistsugusele arengule. Oleme mures selle trendi võimaliku jätkumise pärast.

Olukord Balkanimaade lääneosas on Euroopa jaoks jätkuvalt üks suurimaid ja keerulisemaid väljakutseid. Oleme veel pikka aega tõsiselt kaasatud Kosovo riigiehitamisprotsessi. Meie teele tekkivaid väljakutseid ei tohi alahinnata. Kosovo majanduslik ja sotsiaalne olukord on väga raske. Enne, kui sellest saab toimiv põhiseaduslik riik, tuleb ära käia pikk tee. Riigi ehitamiseks on vaja aega, kuid me peame olema valmis seal olemiseks ja oma abi pakkumiseks. See on meie kohustus. Kuid meie kohustus on piirkonna kui terviku ees. Seda on oluline rõhutada, eriti sellistel aegadel.

Euroopa kriisiohjamine saab olema üks kõige olulisemaid küsimusi Euroopa tulevases välis- ja julgeolekupoliitikas. Meie riik soovib – niivõrd, kui seda suudame – mängida aktiivset rolli Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika jätkuvas arendamises. Rootsi on osalenud enamikus ELi algatatud tegevustes. Oleme nüüd valmis osalema ELi missioonis Tšaadis.

Stockholm on Minskile lähemal kui Rootsi kõige põhjapoolsematele punktidele. Valgevene on Euroopa viimane diktatuur. Meie kohuseks on teha rohkem demokraatlike jõudude toetamiseks selles riigis.

Euroopat puudutavad ka arengud Balti mere piirkonnas. Üheksast Balti merd ümbritsevast riigist kaheksa on nüüd ELi liikmed. Balti mere tundlik keskkond mõjutab pea veerandit ELi rahvastikust – umbkaudu 100 miljonit inimest. See nõuab Euroopa kooskõlastatud tegutsemist. Balti strateegia, mille koostamine enne Rootsi eesistumise algust 2009. aastal on tehtud komisjonile ülesandeks, vastab loodetavasti piirkonnas tekkinud väljakutsetele.

Strateegia võib olla näiteks sellest, kuidas me laienenud ELis tegeleme konkreetseid piirkondi hõlmavate väljakutsetega – et lõppkokkuvõttes tugevdada ELi kui tervikut.

Tahaksin lõpetuseks öelda mõne sõna ELi laienemise kohta. Nagu teile teada on see küsimus Rootsi valitsusele ja Rootsi rahvale südamelähedane. Laienemine on ELile olnud üks suuremaid väljakutseid, kuid samas ka oluline võimalus.

Need, kes reisivad viimastel aastatel ELi liikmeks saanud riikides, näevad üllatusega nende arengut ja usku tulevikku. Kahjuks võetakse laienemise vastu üha enam kritiseerivalt sõna. Las ma teen end arusaadavaks: kõige rumalam, mida teha võime, on unustada oma eesmärgid. Unustada, miks Euroopa integratsiooni idee üldse tekkis.

Laienemiseta ei oleks Euroopa see, mis ta tänapäeval on. Jätkuva laienemiseta seame ohtu stabiilsuse oma mandril. Laienemine on meie kõige olulisem strateegiline tööriist Euroopa integratsiooni aluseks olevate väärtuste levitamisel. Oleme ühe müüri Euroopas lammutanud. Me ei tohi nüüd ehitada uut Türgi või mõne teise Euroopa riigi ette. Teame nüüd, et on nii palju, mida oleks olnud võimalik teha – või teha paremini –, tehes koostööd Euroopas ja globaalselt.

Ärme kunagi võtame Euroopa integratsiooni enesestmõistetavana. Me vajame tugevat Euroopat, kus me söandame sihtida veelgi kõrgemale, olles endas täiesti kindlad.

Tänan teid tähelepanu eest.

Ootan teiega taaskohtumist suvel, mil saabub meie kord olla ELi eesistujaks.

  President. − Aitäh, peaminister. Meil on ka hea meel märkida, et Euroopa Komisjon on siin esindatud asepresident Margot Wallströmi isikus. Jätkame nüüd aruteluga.

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (FR) Hr president, peaminister, kolleegid, mul on rõõm fraktsiooni PPE-DE nimel tervitada meie kojas Rootsi peaministrit. Fredrik Reinfeldt, te olete esimene Euroopa valitsusjuht, kes Lissaboni reformilepingu allkirjastamise järel jagab oma visiooni Euroopa tulevikust selle täiskoguga.

Meie arutelu eelõhtul lepingu ja demokraatliku progressi küsimuses, mida see ELi jaoks kaasa toob – ja ma kõnelen siin oma kolleegide nimel PPE fraktsioonist –, pean taas kord rõhutama, et ratifitseerimine tuleb läbi viia kindlal sammul. Praeguseks on viis liikmesriiki 27st lepingu ratifitseerinud. Nad on öelnud „jah“ uutele tööriistadele, mida Lissaboni leping pakub Euroopa tuleviku vormimiseks ja selle elanike püüdlustele sisu andmiseks. Mida kiiremini me lepingu ratifitseerime, seda kiiremini saame kohaldada uusi tegevuseeskirju, mis on esmase tähtsusega Euroopa tõhusa tegutsemise seisukohast. Ja mis kõige tähtsam, seda kiiremini saame me keskenduda oma ühiste poliitikavaldkondade sisule. Euroopa peab olema võimeline langetama kiireid otsuseid energia-, kliima-, toidu ohutuse, immigratsiooni- ja kaitseküsimustes.

Enam kui 50 aastat on poliitiline pere, mille liige ma olen, julgustanud ja toetanud Euroopa arengut. Juunis 2009 pannakse meie pühendumus jagatud väärtustega Euroopale, õitsvale Euroopale, turvalisele ja solidaarsele Euroopale, proovile rahvahääletusel. Loodame, et Euroopa on selleks väljakutseks valmis.

Tahame näha konkurentsivõimelist Euroopat, mis loob töökohti. Tahame, et Euroopa edendaks majanduskasvu ja sotsiaalset arengut. Euroopa õitsengust hoolimine peab saama meie eesmärgiks pikaks ajaks. Seepärast vajame me jätkusuutlikku, mõistlikku arengut, mis hõlmab keskkonnakaitset ja kliimamuutuste vastu võitlemist.

Fraktsioon PPE–DE soosib vabakaubandust – sellist vabakaubandust, mis võimaldab ühiskonna vaesemate liikmete ostujõul suureneda ning mis aitab vähendada ebavõrdsust riigisiseselt ja eri riikide vahel. Kuigi usume, et globaliseerumine võib olla Euroopa jaoks võimaluseks, ei tunnusta me kunagi kontrollimata vabakaubandust. Meie kohustuseks on kaitsta kõige haavatavamate huvisid ning kaitsta Euroopa sotsiaalset mudelit. Majanduskasv ja kõrgetasemeline sotsiaalkaitse ei välista üksteist: seda tõestab asjaolu, et meie majanduskasv ületas 2007. aastal Ameerika Ühendriikide näitajaid.

Euroopa õitseng sõltub ka tõhusa ja avatud siseturu rajamisest ja Lissaboni strateegia eesmärkide järgimisest. Tahame, et Euroopa aruandluse korraldajad oleksid vastutustundlikud ja seaksid kõrged eesmärgid riigi raha haldamisele. Eelarvedistsipliinil ei saa aga lubada alahinnata solidaarsuse põhimõtet liikmesriikide või Euroopa ja selle partnerite vahel maailmas. Solidaarsusel on oma hind ja me peame olema valmis seda maksma.

Tahame samuti tugevat Euroopat, mis suudaks võidelda rahvusvahelise terrorismi ja organiseeritud piiriülese kuritegevusega. Siin on kaalul meie väärtuste, vabaduste, demokraatia, õigusriigid ja solidaarsuse kaitse. Kui asi puutub Euroopa alade ja elanike julgeolekusse, ei ole juttu mingitest läbirääkimistest. Oma kallilt ostetud vabaduse kaitsmine nõuab vankumatut meelekindlust ja karme, koordineeritud meetmeid. Samas kui peame olema valvsamad tegelike ohtude suhtes, peame austama ka üksikisikute vabadusi. Toetame tervet tasakaalu julgeoleku ja isikuvabaduse vahel.

Ka rahvusvahelisel areenil on viimane aeg, et Euroopa pühenduks ja võtaks eesmärgiks tihedamate sidemete saavutamise partneritega, kes jagavad meie visiooni maailmast. Pooldame kindlapõhjalist ja tähendusrikast atlandiülest suhet, kuid samuti tahame arendada heanaaberluse poliitikat ja toetada ELi laienemist.

Küprose küsimuses toetab meie fraktsioon viimaseid tehtud püüdlusi õiglase lahenduse leidmiseks, mis võimaldaks saare asukatel koos rahus elada.

Lähis-Idas peab Euroopa pakkuma poliitilist ja finantsilist tuge keerulisele rahuläbirääkimiste protsessile iisraellaste ja palestiinlaste vahel. Ekstremismi tõusu ei saa kärpida mõlemapoolsete järeleandmisteta. Ainuüksi Euroopa Liidu olemasolu viitab sellele, et on võimalik üle saada inimestevahelisest vihkamisest ja rajada ühine tulevik.

Kui inimeste vahel laiub konflikt, tuleb rakendada meie kogemusi. Täna on Balkani piirkonna kaguosa meie mandri kõige ebastabiilsem ala ning Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine annab märku ebakindluse perioodist. Kutsume kõiki osapooli üles olema oma reageeringus mõõdukad. Vältida tuleb igasugust provokatsiooni. Kõige olulisem on säilitada inimeste julgeolek – ja selles on Euroopal oluline osa.

On saabunud aeg näidata, et me suudame Balkanimaades saavutada stabiilsuse. Kiidame heaks ELi politsei- ja õigusmissiooni saatmise Kosovo võimude toetamiseks. Kutsume Kosovot üles püüdlema stabiilse, demokraatliku, mitmerahvuselise tuleviku – ja Euroopa tuleviku poole. See ühenduse liikmelisuse väljavaade kehtib kõigi Balkanimaade – sealhulgas kindlasti ka Serbia puhul. Me ei toeta serblaste eraldamist: pooldame Euroopa liitmist.

Hr president, peaminister, selles arutelus käsitletakse Euroopa tuleviku küsimust – peame väljakutsetele vastu astuma ja nendega toime tulema ning me vajame selget poliitilist visiooni, aga samuti kindlameelsust ja julgust. Nende väärtuste ja prioriteetide kindlal toel on fraktsioon PPE–DE valmis mängima oma osa väljakutsetega toimetulemisel.

  Martin Schulz, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Hr president, peaminister, mul on hea meel teid tervitada Strasbourgis. Ma ei tea, kas pr Malmström on sama rõõmus asjaolu üle, et pidi teiega Strasbourgi tulema, aga ehk räägime sellest mõni teine kord.

Peaminister, teie kõne oli väga hea. Minu arvates oli see ka tark kõne, kuna te märkisite, et meie visiooni Euroopast on võimalik saavutada vaid juhul, kui EL mängib kogu maailmas oma rolli meie mandrile esitatavate väljakutsete käsitlemisel. Arutelu globaalse kliima küsimuses ei ole Euroopa, vaid kogu maailma arutelu. See on õige. Euroopa Liidu rolli kaalumist maailmakaubanduses ei tohiks piiritleda vaid aruteluga siseturu küsimuses, vaid tuleb ka välja selgitada võimalused, kuidas see suur ühine turg oma suure majandusliku võimuga saab panustada õitsengusse, seda mitte ainult Euroopas, vaid ka teistel kontinentidel. Tõsi on see, et õitseng teistel kontinentidel – ja see toob mind kolmanda teie poolt mainitud punkti juurde – soodustab maailmarahu. Rahu saavutava jõuna, mis on oma aladel kehtestanud stabiilsuse ja harmoonia, peab Euroopa suutma anda oma panuse maailma rahumeelsemaks muutmisse. See ei tähenda, et Euroopa peaks püüdma maailmale õpetussõnu jagada, kuid Euroopa mudel võib olla üheks võimaluseks.

Riigiülene integratsioon ehk integratsioon, mis ületab usuliste ja etniliste konfliktide sügavad lõhed ning loob silla üle verise mineviku, valides natsionalismi asemel piiriülese lähenemisviisi, viib alati suurema õitsenguni ja soodustab rahu. Seepärast sõltub Euroopa tulevik valitsusjuhtide, näiteks teie, võimest olla valmis kriitilisel momendil loobuma riiklikust suveräänsusest, et anda oma panus riigiülesesse raamistikku, mis on aluseks maailma suuremale õitsengule ja seega ka suuremale rahule meie riikides. Selline on loogika, mida täna siin kirjeldasite ja ma nõustun sellega. See loogika erineb ultranatsionalistide omast, mida me homme taas kogeme, kes räägivad meile, et vaja on suuremat natsionalismi. Suurem natsionalism tähendab sõdade arvu suurenemist. Ärme teeme sellest saladust. Sel põhjusel oli teie poolt täna meile edastatud sõnum hea sõnum.

(Vahelehüüded)

Need, kes reageerivad, on just nimelt need, kellele ma viitasin, nii et minu sõnum on ilmselgelt kohale jõudnud.

Mida ma ei märganud, peaminister, oli sotsiaalse Euroopa idee. Keegi ütles mulle, et Reinfeldti tuleb jälgida, kuna ta on vaid ühe sammu kaugusel sotsialistist. Vähemalt sellise mulje jätsite te Rootsi valimiskampaania ajal. Tõsi on, et rootslased said üsna kiiresti aimu teie valitsuse tegelikest kavatsustest. Kuid te ei viidanud täna kordagi sotsiaalselt vastutava Euroopa ideele. Ma tean, et teie seisukoht on, et sotsiaalpoliitika on siseriiklik küsimus, ja seda õigustatult. Pean aga ütlema, et kui Rootsi ja teiste riikide elanikud näevad siseturus, mida teie arendada soovite, ohtu kodus nauditavatele sotsiaalsetele normidele, ei poolda nad seda siseturgu.

Sellisel juhul oleks ka teie globaalse kaubanduse strateegia väärtusetu. Te peate hindama asjaolu, et kuigi eksisteerib vajadus siseturu väljatöötamise järele, peab sellega samaaegselt toimuma ka Euroopa sotsiaalmudeli arendamine. Vastasel juhul, kui sellist kaherajalist lähenemisviisi ei kohaldata, on ainult vabakaubandusel põhinev vormitu Euroopa siseturg tõeliseks ohuks sotsiaalsele stabiilsusele, mida me oma riikides saavutada oleme püüdnud. Lubage mul siinkohal anda teile head nõu, peaminister: tegutsege globaalse kliima küsimuses, maailmakaubanduse küsimuses ja rahvusvahelise rahu saavutamise küsimuses, kuid tegutsege ka Euroopa sotsiaalmudeli küsimuses. Kuna ma tean, et te olete mees, kes on suuteline õppima, olen ma üsna kindel, et te tasakaalu veidi kohendate.

Peaminister, olin väga rahul märkusega, mille tegite Türgi kohta. Olete õiglane mees, just nagu meie president. Tema andis mu kolleegile hr Doyle’ile poolteist minutit lisaaega. Ta võimaldab seda ka mulle, mis tähendab, et saan lisada veel ühe punkti. Te kõnelesite Türgist. Öelge seda oma kolleegile Euroopa Ülemkogus, president Sarkozyle, kuna ei ole õige, et Euroopa Liitu kuuluvad inimesed esinevad pidevalt vastuoluliste teadetega. Kui mina oleksin Türgi peaminister, oleksin ma pidevalt hämmastunud. Hr Reinfeldt külastab Euroopa Parlamenti ja ütleb, et me uksi laudadega kinni ei naelutaks, vaid jätaksime avatuks võimaluse, et Türgist saab ELi liige. Järgmine nõukogu eesistuja, kes siin pärast hr Janšat sõna võtab, väidab vastupidist. Olen selles üsna veendunud. Tõsi on see, et president Sarkozy ütles meile siin Euroopa Parlamendis, et Türgi liitumine Euroopa Liiduga ei kuulu tema päevakavasse. Seda küsimust ei saa niiviisi edasi-tagasi loopida. Vaja on selgitusi. Türgi liitumisega seoses on olemas selge ELi strateegia ja me peame oma seisukohtadest kinni pidama. Või ma eksin? Teie väljendasite end täna selgelt ja ma loodan, et Nicolas Sarkozy teeb samuti.

Veel üks märkus: kõige rohkem valmistas mulle rõõmu teie teade, et kavatsete tulla tagasi järgmisel suvel nõukogu eesistujana. See on hea. On neid, kes usuvad, et järgmine nõukogu eesistuja, kes siin meie poole pöördub, saab olema püsiv, kes esitab siis kõigi vahetuvate eesistujate programmid. Teisisõnu esitaks hr Blair või hr Juncker, või kelle iganes see kauplemine meile annab, teie valitsuse programmi, mille teie olete Stockholmis vastu võtnud. Kuid Euroopa Parlament loodab järgmisel aastal siin eesistujana näha teid oma programmiga, mis selleks ajaks hõlmab ka sotsiaalse Euroopa ideed.

  Graham Watson, fraktsiooni ALDE nimel. – Hr president, kui parlament esmakordselt kutsus kokku need arutelud Euroopa tuleviku teemal võisid vähesed ette näha lepingu jõustumist aastaks 2009. Euroopa oli uppumas, ja parafraseerides hr Reinfeldti kaasmaalast August Strindbergi „selles oli midagi ebaloomulikku, kuna loodus nõuab progressi, evolutsiooni ja iga tagasi astutud samm tähendab energia raiskamist.“

Sellest ajast aga on Euroopa Liit leidnud kollektiivset energiat Euroopa edu suunas viivale rajale tagasi aitamiseks. Selleks ajaks, kui peaministri kodumaast saab 2009. aastal eesistuja, on ELis aset leidnud demokraatlik revolutsioon: EL on avatum, usaldusväärsem, oma kodanikele paremini reageeriv. Nii et need, kes ründavad ELi ebademokraatlikkuse pärast, on täitsa segased, et ei poolda lepingut, mis asetab nende kodanikud ja esindajad juhikohale. Samuti hauguvad nad täiesti vale puu all, kui esitavad oma protestid sellele parlamendile, mis ei oma mingisugust vastutust riiklike valitsuste otsuste eest referendumi korraldamise küsimuses.

Peaminister, kellel on oma kodumaal konsensuse saavutaja maine, näib olevat ideaalne kandidaat Euroopa Liidu käivitamiseks uue eesistuja, uue parlamendi ja uue komisjoni käe all. Kuid kas ta ka tegelikult ohjad enda kätte haarab – nagu on teinud eesistujad minevikus – või saab temast lihtsalt chef de cabinet täiskohaga nõukogu eesistujale?

Tõsi on see, et lepingus sätestatakse raamistik tulevikuks, mida me veel visandanud ei ole, see on tulevik, kus meie liidu suurimaks väljakutseks, nagu Rootsi Euroopa minister ütleb, on praktiliste tulemuste saavutamine, mida kodanikud õigustatult nõuavad, ja mitte lõppematu oma naba imetlemine, mida Conseil des sages lihtsalt pikendaks.

Üks uurimus teise järel osutab, et euroskeptikutel ei ole õigus. Kodanikud ei taha vähem Euroopat. Nad tahavad rohkem: suuremat ühistegevust terrorismi küsimuses, suuremat ühistegevust energia- ja keskkonnaküsimuses, kaitse- ja välisküsimustes, rändeküsimuses, uurimis- ja arendustegevuses. Nad tahavad, et Euroopa mõtleks suurelt. Ja ikkagi on pea kõigis nimetatud valdkondades koostöö alles lapsekingades, kuna liikmesriikide valitsused riikide pealinnades vaidlevad vastu üldsuse tahtele.

Lepingu jõustumiseni on jäänud 10 kuud. On aeg täiskogu korda seada, et see täiskogu valmistuks jõudude suurimaks suurenemiseks, mida see näinud on, ja et nõukogu ja komisjon viiksid Lissaboni lepinguga kooskõlla nii ootel seadusandlikud ettepanekud kui kehtivad tavad, mis peavad muutuma.

Nagu peaminister juba märkis, ootavad meid ees kiireloomulised väljakutsed. Nendega ei ole võimalik tegeleda valitsusasutuste vahelise lojaalse koostööta. Minu palve peaministrile on teha kindlaks, et ajaks, mil oleme saavutanud kaasotsustamise peaaegu 80 poliitikavaldkonnas ja selle täiskogu ja nõukogu töökoormuse suurendamise olulisel määral, on tihenenud dialoog parlamendi ja nõukogu vahel, mis võimaldab meil ELi korralikult juhtida: seda siis, kui asi puudutab ELi jaoks hetkel suurimat välispoliitilist väljakutset –Kosovo küsimust; kui tegemist on Türgi küsimusega tegelemisse, mille osas ma olen igati nõus kõigega, mida peaminister väitis; kui kõne all on suurte väljakutsetega tegelemine nagu seda on näiteks maailma rahvastiku kasv, vaesus ja ränne, millest peaminister samuti rääkis.

Peaminister visandas globaliseerumise väljakutsed nii meie piiridel kui neist väljaspool; need on väljakutsed, millele ELi koostööl on olemas vastused. Eelmised peaministrid on siin kojas teinud sama, kuigi sellist koostööd saavutamata, nii et ma mainin teile üht Rootsi kõnekäändu: Gott lära av andras fel, eftersom man inte hinner begå alla själv – on hea õppida teiste vigadest, kuna endal ei ole aega neid teha.

(Aplaus)

  Cristiana Muscardini, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Hr president, daamid ja härrad, peaminister, ratifitseerimise tundlik etapp on viimaks alanud ja me loodame, et see toimub väga kiiresti. Euroopa Parlamendi suurem osalus otsuste langetamisel on tunnistuseks sellest, et Euroopa kodanikega arvestatakse rohkem.

Euroopal on nüüd auahne missioon: saada tõsisemaks tegutsejaks rahvusvahelises poliitikas. Mitte ainult ühised inimõigused, vaid ka konkreetsed meetmed nende kaitsmiseks. EL peab tegelema rahvusvaheliste kriisidega, mis hetkel jäetakse eraldiseisvate liikmesriikide, Ameerika Ühendriikide ning tegevuspiirangutega ÜRO hooleks. Peame ette nägema tulevikustsenaariume ning need ei tohi meid tabada ootamatult ja lõhestunult nagu juhtus Kosovo tundliku juhtumi puhul.

Energia on kiireloomuline küsimus, mille kallal EL töötab, ning me peame sinnapaika jätma kõik vääralt keskkondlikeks peetavad lähenemisviisid, uurima ühiseid lahendusi energiakriisi ja energia arendamise suurte probleemide lahendamiseks. Liikmesriigid või ettevõtted, mille kaudu nad töötavad, peavad meie arvates jätkuvalt omama jaotusvõrke, kuna kõike on võimalik erastada, välja arvatud kodanike ja liikmesriikide turvalisust. Kõik teised valikud jätaksid Euroopa ilma oma sõltumatusest ja iseseisvusest. Peame uurima eesmärke, mille kaudu saab leida lahenduse tuuma- ja alternatiivenergia dilemmale. On aeg teha otsuseid, mitte ainult sõnu.

Kuigi Internet ja võimetus kehtestada algusest peale määruseid tähendavad, et vabaduse määr meie ühiskonnas on positiivselt suurenenud, on nad teinud kõik haavatavaks kontrollimatule terroriohule, mis ka krüptograafiast tulenevalt ohustab üha enam demokraatiat ja kõigi vabadust.

Teenuste, majanduse ja vaba turu – turu, mida tuleb suunata selgete ja ühiste eeskirjadega – Euroopa ei saa jätta kõrvale sellise põhiväärtuse kaitset nagu seda on laste puutumatus. Internetipedofiilia suurenemine ja hiljutised andmed, mis näitavad, et 52% pedofiiliat käsitlevatest internetilehekülgedest asuvad Euroopas, tähendavad, et liikmesriikide seadusi tuleb ühtlustada, et tagada ELis tervikuna kiirete kohtuprotsesside kindlus, piisav ennetustegevus, seadused, mille kohaselt vastutavad teenusepakkujad ja mis sätestavad ebaseaduslike lehekülgede sulgemise kõikjal ELi liikmesriikides. Vaja on ühtset Euroopa keskust, mis aitaks perekondadel, õpetajatel, politseijõududel ja kohtutel edastada teavet, mis on vajalik selle kohutava kuritegevuse lõpetamiseks ja vastutavate isikute karistamiseks.

Hr president, peaminister, kui me selle kriisiga koheselt ei tegele, jätame Euroopa ilma oma tulevikust, kuna laste puutumatuseta ei ole meie Euroopal mingit tulevikku.

  Monica Frassoni, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (IT) Hr president, daamid ja härrad, tervitan väga seda võimalust peaministrit tundma õppida, eriti kuna teda ümbritseb palju naisi – kellest mõnda, näiteks Ceciliat, oleme tundnud juba pikka aega ning teised, nagu Margot, on meie seas viibinud juba mõnda aega. Seega tahaksin rõhutada naiste rolli tema valitsuses ja riigis, eriti kuna tegemist ei ole ainuüksi soolise küsimusega, vaid ka kvaliteediga ning osaliselt seda tunnustades on meil täna hea meel teda siin tervitada.

Hr president, Euroopa Liidu tulevikumissioon on kontrollida kliimamuutuse kõiki aspekte: keskkondlikke, majanduslikke ja sotsiaalseid. Peame kõigest väest suutma ümber pöörata globaalse soojenemise suundumuse ja kasutama seda väljakutset muutuse saavutamiseks jätkusuutliku majanduse ning jätkusuutliku töö ja konkurentsivõime suunas.

Samuti nagu palju aastaid tagasi oli Euroopa Ühenduse missiooniks ennetada sõda ja saavutada siis Euroopa ühendamine Berliini müüri lammutamise läbi, peame me tulevikus suutma haarata tegeliku juhirolli, kui asi puutub peamistesse keskkonnaalastesse väljakutsetesse. Seda mitte seepärast, et me tegeleme ühe küsimusega korraga või oleme rohelised, kes nii mõtlevad, vaid seepärast, et me näeme reaalsust sellisena nagu see on, illusioonideta ja mitte läbi ideoloogiaprillide.

Oleme veendunud, et majandussüsteem, demokraatlik stabiilsus, võime saavutada aastatuhande eesmärgid ja kontrollida rändeprobleeme on kõik seotud nappide ressursside haldamise ja kliimamuutustega. Kahtlemata mängib Euroopa siin juhtrolli.

Sel põhjusel, hr president, näib meile täiesti labane tema märkus selle kohta, et tuleb uuesti arutada, mida oleks vaja teha ja mille eest maksta Euroopa tasandil ning mida teha ja mille eest maksta siseriiklikul tasandil, ning me loodame, et seda on võimalik vältida.

Euroopa Liidu eelarve on hetkel 1%, mistõttu ei ole enne ELi korraliku eelarve tagamist võimalik saavutada ühtki või vähemalt paremat osa asjadest, mida ta nimetas. Seetõttu loodan ma, et vahekokkuvõttes, milles tema riigil eesistujana on usutavasti oluline osa, pidades meeles, et enne järgmist aastat peame otsuse langetama ka finantsperspektiivi tuleviku osas, ei ole tema riik nii tõkestav kui on olnud minevikus.

Viimaks, hr president, tähtsa energiapaketi küsimuses loodame, et vooruslik Rootsi käitub siin positiivselt ja ei püüa vähendada oma kohustusi, olles nii halvaks eeskujuks teistele liikmesriikidele.

Viimaks mõni sõna vabakaubanduse küsimuses. Kuigi me ei poolda protektsionismi oleks äärmiselt lühinägelik ja veidi ideoloogiline arvata, et vabakaubandus on vastuseks kõigile probleemidele, samas kui teame, et keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eeskirjadeta on see täiesti võimatu.

Türgi küsimuses oleme igati nõus. Papadopoulose kõrvaldamine Küprosel on meie arvates väga hea uudis. Hr president, miks mitte avada uuesti küsimus Euroopa Parlamendi koha osas?

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Hr president, peaminister, proua minister, kui on mõni valdkond, milles Rootsi kogemused Euroopa poliitika osas meid huvitavad, siis ma arvan, et tegemist on valdkonnaga, mille te kahjuks oma kõnes mainimata jätsite, see on sotsiaalvaldkond, ja täpsemalt öeldes õppetunnid, mida on võimalik õppida Laval-Vaxholmi juhtumist.

Lubage mul teile fakte tutvustada. Rootsi kutseühingud astusid tööstuslikke samme, et sundida Läti ettevõtet kohaldama Rootsis Rootsi tööseadust. Võite mõelda, et mida siis veel ootama oleks pidanud – kui te just ei ole selle niinimetatud päritoluriigi põhimõtte, tuntud ka sotsiaalse dumpinguna, toetaja. Läti ettevõte tugines aga Euroopa seadusele, kui põhjendas kutseühingu nõudmiste mittetäitmist. Vaidlus viidi seejärel kohtutesse ja suunati edasi Euroopa seaduse kõrgeimasse kohtusse, Euroopa Kohtusse, mis, nagu me teame, tõlgendab lepinguid ja sätestab pretsedendiõigusi.

Möödunud aasta 18. detsembril langetas kohus otsuse ettevõtte kasuks ja kutseühingute vastu. Kohtu otsuses väidetakse, ja ma tsiteerin: „Põhikohtuasjas tuleb ära märkida, et kutseühingute õigus […] kollektiivselt tegutseda […] muudab vähem atraktiivsemaks või keerulisemaks selliste ettevõtete jaoks ehitustööde teostamise Rootsis ning seetõttu kujutab endast teenuste osutamise vabaduse piiramist“. Tulevikus peavad kutseühingud Rootsis ja mujal sellistel juhtudel oma nõudmisi piiritlema ühenduse õigusega lubatud, ja ma tsiteerin „minimaalse kaitseni“, et mitte rikkuda EÜ asutamislepingu artiklit 49, millega tagatakse teenuste osutamise vabadus.

See ei ole kindlasti vastuvõetav ja seetõttu kutsub minu fraktsioon Euroopa Parlamenti üles kiiresti alustama arutelu antud küsimuse ja selle suurte tagajärgede osas: milline peaks olema selle otsuse poliitiline jätk? Hetkel aga oleksime huvitatud teie seisukohtadest antud küsimuses, hr peaminister.

  Hélène Goudin, fraktsiooni IND/DEMi nimel. – (SV) Hr president, peaminister. Reageering ELi põhiseaduse referendumitele Prantsusmaal ja Madalmaades 2005. aastal on näide ebademokraatlikest tendentsidest Euroopa poliitikas. Poliitiline eliit on inimeste kuulamisest ja rahva tahte austamisest huvitatud ainult siis, kui kodanikud ütlevad kuulekalt „jah“ ELi föderalismi suurenemisele.

Lissaboni lepingut käsitlevate aruteludega seoses oleks peaminister Reinfeldt pidanud käituma kui demokraatia tšempion, väites, et referendumite tulemused tähendavad tegelikult seda, et leping on ebaõnnestunud.

Lisaks oleks Reinfeldt võinud nõuda valitsustevahelisemat lepingut, pooldada paindlikku integratsiooni, nõuda erandit euro suhtes ja paluda teha lõpp ümberasumisele Strasbourgi. Ta ei teinud ühtki nimetatud asjadest.

Mis meid siis ootab 2009. aastal Rootsi eesistumise ajal? Valitsevaks eesmärgiks oleks pidanud olema ELi koostöö reformimine ja tänapäevastamine ning selle tõhustamine. Hr Reinfeldt oleks seega pidanud andma märku sellest, et Rootsi seab esikohale põllumajanduspoliitika reformi ja nõuab Euroopa Parlamendi rändtsirkuse lõpetamist.

Selle asemel, et töötada kõhetuma, kuid innukama ELi suunas, näib Rootsi valitsus püüdlevat hoopis laiema ja nina teiste asjadesse toppivama ELi poole. Rootsis on laialt levinud ELi föderalismi kritiseerimine, kuid tegelikkuses seda poliitilise eliidi seas ei eksisteeri. On häid põhjuseid kahtlemaks, mil määral meie valitud esindajad inimesi tegelikult esindavad.

Lõpetuseks pakuksin Fredrik Reinfeldtile pudeli head Alsace’i veini, kui ta suudab tuua üheainsa näite seaduse kohta, mille oleks võinud vastu võtta tagasilükatud ELi põhiseaduse alusel, kuid mida ei saa teha muudetud versioonile tuginedes. Võtate te mu pakkumise vastu, hr Reinfeldt?

  Jean-Marie Le Pen (NI). – (FR) Hr president, daamid ja härrad, Prantsusmaa reeturlikkus on täielik. Häbikongress kohtus 4. veebruaril Versailles’is, et võtta vastu niinimetatud põhiseadusliku lepingu vastuvõtmiseks vajalik põhiseaduslikkuse järelevalve.

Versailles’ist on saanud peamine paik Prantsuse suveräänsusest loobumisel, arvestades, et seal kuulutati välja Saksa impeerium.

26 liikmesriigi nimel, kellega ei peeta referendumi osas nõu, on Iirimaa nende miljonite eurooplaste faktiline esindaja, kes andsid 2005. aastal vastuhääle ja ei taha Euroopa üliriiki.

Kui jätate inimesed ilma seaduslikust õigusest rääkida kaasa oma tuleviku küsimuses, maksavad nad selle eest kätte. Ärge muretsege, daamid ja härrad, nad maksavad kätte järgmisel aastal Euroopa valimistel, ja veel kuidas!

Tõtt öelda teadsid paljud Euroopa juhid, et nende riigid ei poolda seda õhukeselt varjatud põhiseadust. Hr Sarkozy kuulutas oma seisukohta ja tunnistas seda parlamendi presidentide konverentsil, viidates eriti Ühendkuningriigi valitsusele. Tema on selles ennekuulmatus kelmuses isehakanud vahendaja. Ta oli tegelikult kõige viimane inimene, kellel oli õigus saada see põhiseaduse teine versioon parlamendi poolt kinnitatud, kuid mõned inimesed on valmis minema just nii kaugele, et endale tähelepanu tõmmata ja jätta endast mulje nagu tõmbaksid nad kõiki nööre.

Kuulsad ja iidsed rahvused heidetakse seega kõrvale konstruktivistliku Utoopia soosimiseks, mis alistab nad käsist ja jalust seotuna globaliseerumise ja kontrollimatu liberalismi kurjadele tagajärgedele: massiline immigratsioon, ebakindlus, majanduslik häving, sotsiaalne katastroof ning moraalne ja kultuuriline dekadents.

Euroopa tulevik ei asu selles totalitaarses üliriigis, mida me võime täna näha Kosovos, mis peaks meile heaks näiteks olema, vaid vabas koostöös Euroopa rahvuste ja inimeste, kaasa arvatud slaavi rahvaste vahel.

Igatahes on kindel, et referendumi osas küsiti kahe rahvuse, Euroopa Liidu asutajaliikme nõu, ja need olid selgelt soovitatud põhiseaduse vastu. Kuna põhiseadus on seega õigusvastane, on ka kõik selle tagajärjed õigusvastased ja kedagi ei saa sundida selle sätteid kohaldama.

Nii on rahvuslik vastuseis seaduslik: kõigi kodanike õigus ja patriootide kohustus. Caveant consules!

  Gunnar Hökmark (PPE-DE). – (SV) Hr president, tervitan siin peaministrit. Siin ma töötan. See on dünaamiline paik. Siin vormitakse poliitikavaldkondi, millel on otsene mõju Rootsi ühiskonnale ja teistele Euroopa ühiskondadele. See toimub siin mitte eesmärgiga jätta üldsus kõrvale poliitilisest protsessist, vaid kuna on küsimusi, mida saab käsitleda ainult siis, kui kõik riigid koos tegutsevad. Rahvusriik ei ole enam õige kontekst, milles käsitleda paljusid meie aja väljakutseid.

Neil meie hulgast, kes on pärit Rootsist, mis on siiski veel üsna uus liikmesriik, võib olla põhjust mäletada, et paljud probleemid ja väljakutsed, mida oma teel kohtame, ei teki ELi tõttu, vaid suunatakse ELile, kuna Euroopa Liit on end näidanud väljakutsetega tegelemisel edukana.

Selliste väljakutsete hulka kuulub Kosovo. Nende hulka kuulub kliimaküsimus, milles Rootsi on demonstreerinud, kuidas meie ühiskonna huvide edendamiseks saab reguleerimise asemel kasutada arengut. Need hõlmavad konkurentsivõimega ning kuritegevuse ja terrorismivastase võitlusega seotud küsimusi. Need on murepunktid ja valdkonnad, mida saame käsitleda vaid koos tegutsedes. Need on probleemid ja väljakutsed, mis saavad meile osaks tänu edusammudele.

Seetõttu arvan ka, et peaminister tegi õigesti rõhutades üht aspekti ja ma usun, et see peaks eelolevatel aastatel olema Euroopa Liidu suureks ideeks – pean silmas avatust. Avatust meid ümbritseva maailma suhtes. Avatus laiale maailmale võimaldab meil aidata kujundada rahvusvahelist korda selliste väärtustega nagu demokraatia ja vabadus, kui me suurendame oma ühendust, kuid ka siis, kui osaleme rahvusvahelistes vabakaubandusvoorudes ja muudel juhtudel.

Mis puutub liikmesriikide vahelisse avatusse, siis arvan, et on oluline rõhutada, et need, kes on avatuse vastu, on ka inimeste vaba liikumise ja võimaluste vabaduse vastu. Siin esinebki diskrimineerimist. Euroopa hea idee on avatus ja kui me suudame selle täide viia, tagame selle, et meie kodanikud näevad, et tegemist on tõesti inimeste Euroopaga. See on väljakutse Rootsi eesistujale ja väljakutse sellele parlamendile ning kõigile selle poliitilistele fraktsioonidele.

  Inger Segelström (PSE). – (SV) Hr president, nagu kõik teised, tahaksin ka mina tänada peaminister Reinfeldti siia tulemise eest.

Minu esimene küsimus käsitleb gaasijuhtme keskkonnamõju hindamist Balti meres, mis on üks maailma saastatumaid meresid ja mille kohta parlamendile tehti hiljuti järelepärimine, mis hõlmas mitmeid komisjone. Rootsi oli esimene riik, mis teostas keskkonnamõju hindamist. See küsimus on Rootsi ja ELi jaoks üks kõige olulisematest keskkonnaküsimustest. Kas Rootsi nõuab veel ühte alternatiivi, mille alusel gaasijuhe paigutatakse maale, mille kohta tuleb teostada keskkonnamõju hindamine?

Ettevõtjad ütlevad meile parlamendis, et see oleks liialt kulukas. Kuid nii peaminister kui ka mina oleme pärit Stockholmist, kus infrastruktuuri ja investeeringute maksumus on pea kahekordistunud. Ma ei usu, et maksumuse suurenemine 10–15% võrra on tugev vastuargument. Keskkond on tähtsam.

Minu teine küsimus on seotud kassetipommide ja teiste sarnastega, mille üle hetkel arutletakse Oslo protsessi raames ja Uus-Meremaal Wellingtonis ning mille üle arutles eelmisel nädalal Rootsi parlament; samuti on see oluline ELi küsimus. Olen saanud kirju, millele on alla kirjutanud paljud organisatsioonid Rootsis, näiteks Amnesty International, kirikud Diakonia kaudu, Punane Rist, UNICEF, Svenska Freds (Rootsi rahu- ja vahekohtuühing) ning ÜRO Rootsi Ühendus, mis nõuavad, et Rootsi JAS-lennukil kantavat Bombkapsel 90 (BK90) käsitletaks kassettpommina ja see kaasataks üldise keelu eesmärgil tehtavasse rahvusvahelisse töösse. Milline on valitsuse seisukohta JASi pommi osas? Kas peaminister peab BK90 kassettpommiks või mitte? Kas peaminister kavatseb tegutseda jätkuvas Oslo protsessis?

Lõpetuseks tahaksin teada, millal kavatseb peaminister tegutseda, et lõpetada meie perioodiline ümberasumine Strasbourgi pärast seda, kui ELi minister Malmström kogus miljon nime ja allkirja? Kas parlament ise ei peaks otsustama oma kokkusaamiskoha üle, mitte nõukogu? Samuti tahaksin väljendada siirast tänu avalduse eest, mille tegite Türgi kohta. Lõpetuseks lubage mul öelda, et kui peaminister ja teised valitsuse liikmed järgmisel aastal Rootsi eesistumise ajal tagasi tulevad, on nad tihti siia tagasi oodatud!

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Peaminister, asjaolu, et Rootsi sai 2006. aasta sügisel uue valitsuse, ei jäänud märkamata, kui asi puudutab pühendumist Euroopa Liitu. Seega tahaksin peaministrit ja ELi ministrit tänada nende selge meelekindluse eest teha Rootsist ELis aktiivsem partner, et Rootsil oleks koht Euroopa integratsiooni südames nagu peaminister ütles.

Siiski ei ole Rootsi liitunud euroga ja see on midagi, mis on meile, rootslastele kulukas nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Lõppude lõpuks, peaminister, on see olemuslikult solidaarsuse küsimus. Minu küsimus on seega järgmine: millal saab Rootsi ELi täieõiguslikuks liikmeks? Milline näeb välja ajakava, peaminister? Kodus Rootsis on see küsimus üsna tundlik.

Oleme praegu Strasbourgis, ilusas ja veetlevas linnas, mille ajalugu tuletab meelde sõjakoledusi. Olles seda öelnud teame, et miljonid meie kaaskodanikest on arvamusel, et see Brüsseli ja Strasbourgi vahet reisimine ei ole parim moodus keskkonnast hoolimiseks ja meie raha haldamiseks. Pisike palve: kas Rootsi valitsusel oleks võimalik eesistumisaja jooksul riskida ettepanekuga, mis teeks lõpu sellisele edasi-tagasi reisimisele?

  Ģirts Valdis Kristovskis (UEN). – (LV) Peaminister, nii teie kui meie ootame Euroopa tulevikult palju. Omal ajal lootis Robert Schuman eurooplased liita pärast erinevatest tülidest tingitud ja sajandeid kestnud eraldatust. Ta mõistis, et selleks, et teada, kuhu me teel oleme, on oluline teada, kust me tuleme. Peaminister, kas te taipate, et Euroopa Liit ei ole arvesse võtnud oma ebademokraatlikku, totalitaarset minevikku? Ilmselge näide sellest on möödunud aasta ELi rassismi ja ksenofoobiaga võitlemise raamotsus. On soovitatav, et Euroopa riigid kehtestaksid vabadusekaotuse natsismikuritegude eitamise eest, kuid kommunistliku režiimi toimepandud sarnased kuriteod, nende põhjendamatu eitamine või, hullem veel, nende ülistamine unustatakse meelega. Euroopa ei tohiks seda lubada. Millise mulje jätab see miljonitele idaeurooplastele, nende seas ka praeguse Euroopa Liidu liikmetele, keda piinati Stalini koonduslaagrites? Kutsun teid üles tõsiselt selle küsimuse üle mõtlema ja sellele lahendust leidma Euroopa tuleviku ja õiguse nimel. Tänan teid.

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Hr president, Rootsi päeva jätkab nüüd keegi, kes tahab vältida Strasbourgi kolimist. Ka mina tahan referendumi korraldamist meie lepingu küsimuses.

Täna hommikul avastasin ma, et olin jalga pannud ühe rohelise soki ja ühe sinise soki. Huvitav, kas see sümboliseeris asjaolu, et me peaksime siin tulevikus moodustama mingi liidu fraktsioonide vahel, mis erineks traditsioonilistest liitudest. Fredrik, kui sa saad minult rohelise soki, pead tõenäoliselt muutuma auahnemaks energia säästmise ja taastuvate energiaallikate küsimuses. Võtsin endaga kaasa ühe näite. See lamp on LED lamp. Selle sissekeeramine võtab 12 sekundit. Uue tuumaelektrijaama ehitamiseks kulub 12 aastat. Kumb on lihtsam ja kiirem viis kliimaprobleemide lahendamiseks?

Mõtlesin ka, et kui asi puutub majanduskasvu, siis on meil probleeme, milles me peame kokkuleppele jõudma. Hetkel impordime me ajalooliselt suuri koguseid kaupa, mis toodavad heiteid teistes riikides. Peame seda meeles kliima heaks tehtava töö puhul. Siis jõuame tagasi kaubanduse juurde. Protektsionism äride kaitsmiseks on vale. Kuid protektsionism keskkonna ja inimõiguste kaitsmiseks on vabal turul poliitikute kohustus ja vastutus. Vastasel juhul muutuvad inimesed turu tööriistadeks, mitte ei saa turust tööriista inimeste jaoks.

Parim viis rahva osaluse demonstreerimiseks ELi tulevikus on lubada inimestel näidata oma tahet referendumil.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL). – (SV) Hr president, tahan Rootsi peaministrile öelda tere tulemast parlamenti ja sellesse arutelusse Euroopa tuleviku küsimuses. Tegemist on olulise aruteluga, mis mõjutab 493 miljonit kodanikku. Arutelu pidamine on seega oluline ja sellega seoses tuleb otsuseid langetada mitte ainult parlamendis, vaid ka kodanike seas. Kuid kodanike kaasamiseks arutelusse peavad ka nemad olema võimelised tulevikku mõjutama. Osaluse ja mõjutamisvõimeta ei ole tegemist nende kaasamisega. Niisiis, kuidas saada kodanikud osalema? Vastus on ilmselge: neilt tuleviku kohta küsides ja nende vastuseid kuulates. Kui räägime tõsiselt kodanike Euroopast, on referendum Lissaboni lepingu küsimuses seega vajalik. Liialt paljude ELi õigusaktide koostajateks on praegu anonüümsed ametnikud, keda mõjutavad eksperdid ja lobirühmitused, milles kodanike hääli kuulda ei võeta. Nüüd on aeg kodanike häälte kuuldavaks tegemiseks.

Peaminister ei maininud üldse Vaxholmi otsust. Sellele on pööratud palju tähelepanu, mitte ainult Rootsis, vaid ka paljudes teistes ELi riikides. See on loomulik, kuna see ei kujuta endast ainult surmahoopi Rootsi mudelile, vaid rünnakut töötasu teenijatele ja kutseühingute positsioonile kõikjal ELis. Otsus kutsub üles vähendama tööliste palka vähima miinimumtasemeni. Ükski riik ei ole seadnud töölistele soodsamaid tingimusi kui seda on miinimumkaitse. Tulemuseks on kahetasandiline tööturg. Teatud erisoodustusi kohaldatakse ainult kohalikele töötajatele, samas kui välismaalastest töötajatele kehtivad teistsugused eeskirjad. See toob kaasa dumpingu palkade ja tööhõivetingimuste osas ning diskrimineerimise.

Rootsi saab seda muuta. Rootsi saab kaitsta palka teenivate inimeste ja sotsiaalse Euroopa õigusi, nõudes erandite tegemist Lissaboni lepingusse kollektiivlepingute jaoks. Rootsi võib teed näidata ja kutsuda teised endale järgnema.

Kokkuvõtteks tahan Rootsi peaministrile meelde tuletada üht kahest küsimusest, mis olid Rootsi jaoks kõige olulisemad enne ELi liikmeks saamist. Üheks kõige kõrgemaks prioriteediks oli võrdsete võimaluste küsimus. Mis sellest saanud on ja kas Rootsi tahab tulevikus võrdsete võimaluste küsimuste osas teed näidata? See küsimus on osa arutelust Euroopa tuleviku üle. Naisteta ei ole Euroopal tulevikku.

  Paul Marie Coûteaux (IND/DEM). – (FR) Hr president, on ilmselge, et Euroopa ainus tulevik seisneb tema rahvas, kuna inimesed annavad Euroopale sisu ja jõu. Kui Euroopa rahvad alla neelataks, jäetaks ilma nende kohustustest iseenda ees ja nad jagataks või lõhutaks väikesteks poliitiliste mõõtmeteta võimualadeks – muidugi kooskõlas Ameerika imperialistliku poliitikaga, nagu me oleme just näinud Kosovos, kus viimased hirmsad arengud ohustavad nüüd tulevikku – lühidalt öeldes, kui Euroopa peaks end asetama ilma maata tehnostruktuuri kätesse, mis allutaks Euroopa globaliseerumise ja impeeriumi kapriisidele, siis kardaksin ma väga meie tuleviku pärast.

Kõik tõendid viitavad praegu sellele, et see masin, millest me, häbi tunnistada, räägime kui Euroopa Liidust, tegutseb mitte ainult ilma inimesteta, vaid ka nende vastu. Seda kinnitas veelgi prantslaste poolt 2005. aasta referendumil tehtud valiku hämmastav eitamine, mida soosis ja õhutas meie jõuetu juht president Sarkozy. Prantslased tunnevad, et neid on ninapidi veetud ja on minetanud igasuguse lootuse selles üldises reegliteta võitluses, mis on nii mineviku kui tuleviku eitamine.

Euroopa leiab lohutust vaid siis, kui inimesed võtavad oma saatuse juhtimise uuesti enda kätesse, kui liikmesriigid saavad vabalt järgida iseenda poliitikaid ja ühendada jõud vaid vajadusel, kui me mõistame hukka selle demokraatia valed, millel ei ole enam mingit pistmist demos’e või kratos’ega, lühidalt öeldes: kui liikmesriigid ja rahvused oma vabaduse tagasi nõuavad. Muidu läheb meie hea laev Euroopa põhja ning me leiame end triivimas üha kaugemale ajaloo kallastest.

  László Tőkés (NI). – (HU) Hr president, peaminister, uue aluseks oleva Euroopa Liidu lepinguga kaasneva põhiõiguste harta sissejuhatuses sätestatakse, et Euroopa rahvad peavad kindlameelselt jagama ühistele väärtustele tuginevat rahulikku tulevikku. Sahharovi auhinna võitja Salih Mahmoud Osman aga ütles möödunud aasta detsembris Euroopa Parlamendi täiskogu istungil osaledes, et ei ole rahu ilma õigluseta.

Ebaõiglased rahusüsteemid viivad varem või hiljem sõja ja kokkuvarisemiseni. Kõige hiljutisem Balkani sõda ja endise Jugoslaavia lagunemine on selle parimateks näideteks. Lepituse saavutamine on pea võimatu, kui just ei kohaldata uut korda.

Euroopa peab leppima ka oma kommunistliku minevikuga. Kommunismi hävitava pärandi kõrvaldamine on Euroopa rahumeelse tuleviku eelduseks. Kommunism tuleb fašismiga võrdselt hukka mõista. Meie mandril ei saa eksisteerima mingit rahu ega õigusriiki, julgeolekut ega stabiilsust, kuni õigusemõistmine on igas mõttes seaduslik. Sama õigust kohaldatakse ka vähemuses olevate etniliste kogukondade olukorra lahendamisel.

  Giles Chichester (PPE-DE). – Hr president, mul on väga hea meel siin täna tervitada peaministrit. Tema ajalooline võit Rootsi üldvalimistel oli isiklik triumf. Õnnitlen teda ka parem-tsentristide ühendamise ja sotsiaaldemokraatide võimupositsiooni lõhkumise eest ning soovin talle ja tema valitsusele kõike head.

Täna arutleme me Euroopa tuleviku üle nädalal, mil see täiskogu hääletab Lissaboni lepingut heakskiitva aruande küsimuses. Tahan väga selgelt öelda, et Briti konservatiividest parlamendiliikmed hääletavad nimetatud aruande vastu, kuna me põhimõtteliselt ei nõustu lepinguga, tegevusega, mille käigus lepingu osas kokku lepiti ning asjaoluga, et tegemist on lihtsalt koopiaga kahe ELi asutajaliikme poolt riiklikul referendumil tagasilükatud põhiseadusest.

See leping juhib Euroopat vales suunas. See annab ELile olulise uue võimu, ja seda osaliselt siseriiklike huvide äärmiselt tundlikes valdkondades. Minu parteil on Euroopa tulevikust erinev visioon hõlmates Euroopat, mis on avatum, dünaamilisem ja läbipaistvam ning vähem tsentraliseeritud, mitte nii ühtne ega paindumatu.

Briti parlament arutleb hetkel lepingu üle. Ühendkuningriigi elanikud lootsid muidugi, et saavad oma arvamust avaldada referendumil. Kuid Briti valitsus on häbiväärselt taganenud oma lubadusest referendum korraldada.

Minu partei jätkab nii siin kui Ühendkuningriigis töötamist selle nimel, et inimestel oleks võimalik referendumil oma arvamust avaldada. Laiaulatusliku üldise toetuseta ei ole Euroopa Liidul ühiskondlikku õiguspärasust selle osas, mida ta teeb. EL peab liikuma edasi ja vabanema institutsioonidega seotud kinnisideest. Et sobida 21. sajandisse peab EL keskenduma küsimustele nagu seda on keskkond, majanduslik konkurentsivõime ja globaalne vaesus, et näidata, et EL on ära teeninud rahva toetuse. Need on küsimused, millega Euroopa tulevik seotud peaks olema.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Peaminister, daamid ja härrad, EL lõpetas just oma kõige edukama aasta. EL laienes, võttes oma liikmeteks Rumeenia ja Bulgaaria; Schengeni ala laienes ja hõlmab nüüd üheksat uut riiki; laiendati eurotsooni ja sinna kuuluvad nüüd kolm uut riiki, ning euro on kõikjal maailmas hakanud tasapisi asendama dollarit rahvusvahelise valuutana. EL oma 500 miljoni kodaniku ja tarbijaga hakkab üha enam teatud ulatuses dikteerima globaalseid kaubandus-, keskkonna- ja tehnikaeeskirju ja –norme. Vaatamata paljude euroskeptikute soovunelmatele on Euroopa jõudnud isegi kokkuleppele uue reformilepingu küsimuses.

Rõhutan neid edusamme, kuna need on saavutatud uute liikmesriikide aktiivse osaluse abil, mitte nendest sõltumata. Seepärast tervitan peaministri ettepanekuid, mis hõlmavad tulevasi prioriteete. Üks prioriteetidest peaks eelolevatel aastatel olema ELi laienemine nii, et see hõlmaks Balkani läänepiirkondi. Selleks tuleb aga täita kaks tingimust: kõnealuste riikide ettevalmistamine tehnilisest vaatepunktist ning olemasolevate liikmesriikide julgus. Nende riikide poliitikutel peab olema julgust selgitada kodanikele, mil moel ELi laienemine edukas on olnud ja et laienemine ei tähenda julgeoleku, vabaduse, demokraatia ja õitsengu vähenemist, vaid pigem vastupidi. Minu arvates peab meil olema ka julgust lubada Balkani läänepiirkondadel võimalikult ruttu liituda viisavabaduse režiimiga. Mida on meil karta Balkani läänepiirkonnas elavatelt 20 miljonilt inimeselt, kui me ise oleme 27 riigi ja 500 miljoni elanikuga ühendus?

Lõpetuseks veel üks märkus. Järgmisel aastal on eesistujaks Rootsi. Tehakse koostööd Prantsusmaa ja Tšehhi Vabariigiga. Tahaksin peaministrit kutsuda üles julgustama oma Tšehhi kolleege esitama võimalikult kiiresti Lissaboni lepingut ratifitseerimiseks Tšehhi parlamendile. Tšehhi Vabariigi kodanikuna kahtlustan ma, et euroskeptiline Tšehhi valitsus ei soovi seda eriti teha.

  Lena Ek (ALDE). – (SV) Kolleegid, kogemustes ei ole midagi kujuteldavat. Need aitavad sul vead ära tunda, kui sa neid uuesti tegema hakkad. Kui asi puutub Balkanimaadesse, siis ei tohi me seekord vigu teha. See on minu esimene kommentaar peaministri poolt parlamendile tehtud avamärkustele. Euroopa peab Kosovo küsimuses kõnelema ühel häälel.

Minu teine märkus puudutab terrorismi, kus avatud ühiskond peab võitlema terrorismiga, kasutades avatud ühiskonnale kättesaadavaid vahendeid ja äärmist enesekindlust ning kus ei tohi järele anna pealekäivatele meetmetele.

Minu kolmas ja viimane märkus käsitleb kliimaküsimust, kus Euroopa süsteem peab tegelema võib-olla suurima ja keerukaima küsimusega selle lühikese aja jooksul, mis meil on olnud sellise suure küsimuse osas otsuse langetamiseks. Eksisteerib oht, et kui me Kopenhaagenis asjadele viimast lihvi anname, on see nagu Hans Christian Anderseni loos, kus keiser riideid ei kanna ja alasti linnatänavatel jalutab.

Meile vajalike Euroopa õigusaktide koostamiseks peavad Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjon, ning eriti parlament, näitama oma tugevust ja tegema üksteisega koostööd ning see on ELi ajaloos pretsedenditu.

Lõpetuseks nii palju, et mul on suur rõõm näha proaktiivset Rootsi valitsust Euroopa tulevikku käsitleva arutelu keskpunktis. Tere tulemast!

  Konrad Szymański (UEN). – (PL) Hr president, kõige olulisemad Euroopa Liidu tuleviku seisukohast on silmaga nähtavad tulemused tavakodanike eludes, seda vara säilitamise, inimeste turvalisuse ja rahvusvahelise julgeoleku osas. ELi tulevikku ei määratle need veelgi keerulisemad institutsionaalsed reformid, mida see täiskogu homme hommikul arutama hakkab.

Üks katsetest ELi teel, mis eriti puudutab minu ja teie riike, kuna mõlemad asuvad Balti mere ääres, on põhjamaade gaasijuhtme küsimus. See projekt on äärmiselt ohtlik keskkonnale ja ei ole poliitiliselt kooskõlast ELi energiaprogrammidega. Kui me tahame tulemusi andvat Euroopat, ei saa me selliste projektidega leppida. Siit ka minu küsimus: milline on teie seisukoht seoses selle projekti rahastamisega meie Euroopa ressurssidest, millele Nord Streami esindajad hiljuti viitasid?

  Ian Hudghton (Verts/ALE). – Hr president, enam kui üheksa aastat on mul olnud au siin parlamendis Šotimaad esindada ja selle aja jooksul oleme korraldanud palju arutelusid Euroopa tuleviku küsimuses ning oleme oma laua taha võtnud vastu 12 uut liikmesriiki. See siseturu ja teiste koostöövaldkondade ulatuslik laienemine on kasulik Šotimaale ja kogu Euroopale. Kuid viimase üheksa aasta jooksul oleme pidanud muretsema ka niinimetatud kriiside pärast, nagu näiteks Santeri komisjoni tagasiastumine ja põhiseaduse lepingu tagasilükkamine. On väga kahju ja väga häiriv, et nii paljusid positiivseid asjaolusid, mida ELi liikmeks olemine kaasa toob, on rikkunud sellised isepõhjustatud negatiivsed küljed.

Šotimaal liigume me samuti edasi. Meil on uus valitsus – SNP valitsus, mis on Euroopa poolt ja millel on kindel arusaam Šotimaa uue tuleviku kohta Euroopas. Peaminister, tahaksin näha Šoti ministreid istumas nõukogus teie ministrite kõrval, mitte teises reas. Šotimaal on Euroopa Liidule ja selle arengule palju anda: nimetada võiks konstruktiivset suhtumist ja energiaressursside varu. Ootan päeva, mil Šotimaad tervitatakse ELis iseseisva liikmesriigina. Usun, et selline muutus ei oleks kasulik ainult Šotimaale, vaid ka Euroopa tulevikule.

  Nils Lundgren (IND/DEM). – (SV) Hr president, peaminister, kõneleme siin Euroopa tulevikust, kuid tähtsaim küsimus on, kes selle tuleviku üle otsustab.

Kahjuks on ELis olnud tavaks, pöördudes tagasi Jean Monnet’ aegadesse, ehitada ELi Euroopa kodanikke kaasamata. Suurim pettus on siiani seisnenud selles, et ELi poliitika ettepanekud selle kohta, kuidas ELi juhtida tuleks ja mida EL tegema peaks, on samad kui põhiseaduslikud ettepanekud, mis on suure osalusprotsendi ja valdavate vastuhäältega juba referendumitel tagasi lükatud.

Märgin, et liberaalide fraktsiooni juht nimetab siin neid, kes lepingut ei poolda, täitsa segasteks. Niisiis väidab ta, et suurem osa hollandlastest ja prantslastest on täitsa segased, nagu ka muidugi mina, kes ma seisan siin teie ees. Arvan, et president ei peaks tulevikus lubama selliste väljendite kasutamist.

Rootsi peaminister väidab kodus ja siin kojas, et ELi eelarves tuleks vähendada ja kärpida toetust põllumajandusele ning et tuleb peatada sammumine rahvusülesuse suunas. Selline on Rootsi rahva seisukoht. Kuid nõukogus toetab valitsus ELi arendamist riigiks ning Rootsi parlamendiliikmed hääletavad kohaselt, et kanda poliitiline võim Rootsi rahvalt üle Brüsselile. See ei ole mingi tulevik.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Hr president, peaminister, on pisut veider rääkida siin Euroopa tulevikust Euroopa Liidu piiride küsimust arvesse võtmata. Siiski on see üks kõige põhilisemaid küsimusi, millega hetkel silmitsi seisame. Oleme korduvalt antud küsimusega tegelemisest kõrvale põigelnud ja avalik üldsus on õigustatult mures. Inimesed imestavad, kas EL on ikka veel Euroopa projekt. Kui Türgi ELiga liitub, siis see enam nii ei ole. Kui Euroopa Liit põikpäiselt keeldub rahva soove kuulamast, hakkab selle demokraatlik alus aeglaselt, kui kindlalt kaduma.

Peaminister, te hoiatate meid ohu eest, mida võib endaga tuua võimalik müüri ehitamine Türgi ja ELi vahele. Kuid see ei ole asja tuum. Kedagi Euroopas ei saa tüssata kenade sõnadega. Kopenhaageni kriteeriumitele peab vastama ka Türgi, kuid on väga selge, et seda ei ole juhtunud. Nii on aeg läbirääkimiste peatamiseks. Tegemist on lihtsalt kokkulepitust kinnipidamisega.

  Jerzy Buzek (PPE-DE). – (PL) Hr president, peaminister, te rääkisite Euroopa Liidust kui globaalsest tegutsejast, seda eriti pärast lepingu ratifitseerimist. Me ei saa teha muud, kui seda ideed toetada ja tahan teid, peaminister, õnnitleda selge ja kindlameelse seisukoha võtmise eest Valgevene režiimi, Euroopa viimase diktatuuri küsimuses. Kui me tahame avaldada mõju demokraatia toetuseks ja inimõiguste kaitsmiseks Aafrikas ja Aasias, peame esmalt samade küsimustega tegelema enda naabruses, ELi lävepakul.

Siinkohal tahaksin teid õnnitleda ka selge seisukoha võtmise eest ELi laienemise osas. Pean siin silmas Valgevene naabrit Ukrainat, kus toimub suur vaidlus selle üle, kas Ukraina muutub demokraatlikuks ja areneb normaalselt, kiiresti ja demokraatlikult, nii meie kui Ukraina rahva hüvanguks. Ukrainale avanemine on väga oluline, pidades silmas Ukraina liikmestaatust ELis.

Lõpetuseks tahaksin teile, peaminister, õnne soovida teie väga tugeva seisukohavõtu eest Balti mere, selle väikese mere, millega piirnevad kaheksa ELi liikmeriiki, keskkonnakaitse küsimuses. Balti meri on praktiliselt ELi sisemeri ja ühtki teist merd maailmas ei ohusta nii suur keskkondlik oht.

Rootsi eesistumisaja prioriteedina mainisite ka energiaküsimusi ja kliimamuutuse vastast tegevust. Toetame täielikult seda kohustust, mis on meie tsivilisatsiooni ülesandeks ja kohustuseks. Kuid mulle on jäänud mulje, et selles osas me räägime palju ja teeme vähe.

Rootsi eesistumisajal tehakse eelarve vahekokkuvõte. Kui me ei muuda oma eelarvet, et saaksime mõningase vastutustundega lubada endale tegutsemist kliimamuutusega võitlemisel ja vähem süsinikdioksiidi heiteid tekitavate tehnoloogiatega kohanemisel, ei jõua me tõepoolest sõnadest kaugemale ja ei leia lahendust küsimusele, mis on meie põhiprioriteediks.

  Jan Andersson (PSE). – (SV) Hr president. Ütlen tere tulemast Fredrik Reinfeldtile. Te rääkisite väga targalt lepingust, laienemisest ja kliimast. Mina räägin millestki, mida teie ei maininud.

Jacques Delors ütles kunagi, et siseturgu ei saada edu tugeva sotsiaalse mõõtmeta. Tal oli täiesti õigus. Nii olin ma pisut üllatunud, kui te rääkisite sotsiaalsest EList, nähes seda konfliktina siseriiklike süsteemide ja ELi eeskirjade vahel.

Minu arvates on asi vastupidine. Meil on ühine tööturg. Peame seega täiendama riiklikke tööseadusi ja siseriiklikke süsteeme, vastase juhul tööturg ei toimi. Kui jääte oma seisukohale kindlaks, tahaksin tuua teile mõned näited. Kas postidirektiiv kujutab endast probleemi? Kas ülevõtmisdirektiiv on probleemiks, või mõni Euroopa tasandil sotsiaalpartnerite sõlmitud lepingutest? Osalise tööaja direktiiv? Lapsehoolduspuhkuse direktiiv?

Konkreetsest näitest rääkides, turu ja poliitika vahelist tasakaalutust võib näha Lavali juhtumis. Siin seisneb probleem selles, et turg on tähtsam kui töötajate õigused. Olete seda Rootsis hästi käsitlenud. Siiani olete antud küsimusega hästi toime tulnud, kuid nagu paljud siin juba öelnud on, mõjutab see ka teisi ELi riike. Kui selleks on vaja üleeuroopalisi algatusi, kas olete siis ka veel meiega, kui asi läheb nende algatuste rakendamiseni?

Möödunud kuul võtsime vastu töötervishoiu- ja tööohutuse strateegia. Selle üheks eesmärgiks oli määrata üks tööinspektor iga 10 000 töötaja kohta. Rootsi liigub aga täpselt vastupidises suunas ja tal jääb selle eesmärgi saavutamisest palju puudu. Selle asemel on Rootsis suhe langenud 27 % võrra. Taanis, kus tööturg on sarnane Rootsi turuga, on 10 000 elaniku kohta rohkem kui kaks töötervishoiu- ja tööohutuse inspektorit. Kuidas on võimalik, et Rootsi liigub täiesti vastupidises suunas? Miks te ei pea oluliseks töötervishoidu ja tööohutust?

  Henrik Lax (ALDE). – (SV) Hr president, ELi liitmine ühiseks energiapoliitikaks, mis kindlustaks liikmesriikide energiaga varustamise, on suur ülesanne, nagu te ütlesite, peaminister Reinfeldt.

Mainisite ka Euroopa Liidu Balti mere strateegiat, mille kallal komisjon hetkel töötab. Õigesti kavandatud Balti mere piirkonna strateegia võib olla oluline alustala tulevasele energiapoliitikale, eriti koostööle Venemaaga energia küsimuses. Probleemi illustreerib Rootsi valitsuse poolt möödunud nädalal vastu võetud otsus lükata tagasi Nord Streami avaldus gaasijuhtme läbiviimiseks läbi Rootsi territoriaalvete Balti meres. Ettepanek oli kaalumiseks liialt poolik.

Piirkonnas valitseb sügav usaldamatus gaasijuhtme projekti asjus. Vastuvõetavat lahendust ei ole tõesti võimalik leida enne, kui EL ja selle Balti mere äärsed liikmesriigid sõnastavad tegutsemiskava ja neile võimaldatakse projektile täielik juurdepääs.

Tahaksin kiita Rootsit võimaluse eest katsetada Lissaboni lepingu artiklis 176a sätestatud uusi energiapoliitika sätteid.

  Christian Rovsing (PPE-DE). – (DA) Hr president, peaminister, tahaksin rääkida keskkonnapoliitika ühest väikesest aspektist. Malmö linna algatused energiasäästmise ja keskkonnasõbraliku transpordi kasutamise valdkonnas on paljutõotavad. Olen proovisõitu teinud nii mõnegi keskkonnasõbraliku autoga. Hiljuti, jaanuaris Berliinis sõitsin suure S-tüüpi Mercedesega: see auto kaalub kahe tonni ringis. Autot varustasid energiaga nii traditsiooniline kütus kui vesinik. Nupulevajutusega oli võimalik kütuse liiki vahetada – olenemata auto kiirusest. Kiirendus oli mõlema kütuseliigi puhul võrdne.

Vesiniku kasutamine autokütusena on oluliselt edusamme teinud. Vesinikku kasutava auto tekitatud reostus seisneb puhtas vees ja mitte milleski enamas. Kui vesinik oleks eraautode tavakütuseks, oleks võimalik lubada ainult vesinikku kasutavatel autodel sõita meie linnade südametes. See vähendaks märkimisväärselt reostust ja seega ka hingamisteede haigusi ja meie vanade majade korrosiooni. Loodan, et Rootsi toetab sellist keskkondlikult mõistlikku arengut.

  Toomas Savi (ALDE). – Hr president, 14. detsembril 2007 palus Euroopa Ülemkogu komisjonil esitada ELi Balti mere piirkonna strateegia hiljemalt 2009. aasta juuliks; seda algatust toetas ka Euroopa Parlament.

Selle otsuse tähtsust ei saa alahinnata ei Põhjamaad ega Balti mere ääres asuvad liikmesriigid, kes liitusid ELiga 2004. aastal. See strateegia võib tõsiselt valla päästa piirkonna täieliku potentsiaali, hõlmates valdkondi keskkonnast, majandusest ja haridusest julgeolekuni.

Püüdes saavutada Lissaboni tegevuskavas kehtestatud eesmärke võib ELi Balti mere piirkonna strateegiast saada Venemaa eelpost. Rootsi on nõukogu eesistuja 2009. aasta teisel poolel ja me loodame, et see annab mainitud strateegiale hea tõuke. Samas on ülioluline, et kõik Balti mere riigid koostaksid nimetatud ajaks oma tegevuskavad ning see kehtib ka minu kodumaa Eesti kohta.

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Hr president, meie ühendatud Euroopa tuleviku jaoks on põhimõtteliselt kaks mudelit: sidusa, veelgi tihedamalt integreeritud Euroopa mudel, mille visandas Lissaboni leping, või erinevaid tahke lõimiv mudel.

Rootsi, Austria ja Soome on Euroopa Liidu liikmed olnud juba mõnda aega, kuid Rootsi ei kuulu euroraha tsooni. Tohin ma peaministrilt küsida, kas selleks on mingid konkreetsed põhjused? Me oleksime rõõmsad, kui Rootsi meiega eurotsoonis liituks.

  Richard Corbett (PSE). – Hr president, hr Chichester ilmus korraks välja, pidas lühikese kõne ja lahjus siis vastust ära kuulamata. Peale tema ei olnud sellel arutelul ühtki Briti Konservatiivide Partei liiget kuulamas, kuidas konservatiivide peaminister meile Euroopa tulevikust räägib.

Miks see nii on? Kas nad ei tahtnud kuulda kolleegist konservatiivi rääkimas, kui hea on Lissaboni leping? Et selle jaoks ei ole vaja referendumit, sest see ei too kaasa suveräänsuse ülekandumist? Et me vajame seda uut lepingut, et meie liit paremini toimiks? Kas neil ei ole võimalik osaleda isegi sellises arutelus? Kas nad jäid pigem välja, tõenäoliselt kuskile baari koos oma kolleegidega Ühendkuningriigi Iseseisvusparteist?

Minu arvates on häbiasi, et nad ei ole siin isegi selleks, et osaleda sellises suurepärases arutelus.

(Aplaus)

  Agnes Schierhuber (PPE-DE). – (DE) Hr president, peaminister, te mainisite ühist põllumajanduspoliitikat kui ainsat ELi poliitikat, mis on täiel määral ühenduse kätes. Ütlen teile aga seda, et viimase 15 aasta jooksul on põllumajanduspoliitikat reformitud radikaalsemalt kui ühtki teist ELi poliitikat ning ei ole kuidagi võimalik võrrelda või võrdsustada põllumajanduspoliitikat tööstuspoliitikaga, kuna neile kohaldatakse üpris erinevaid tingimusi. Ühise põllumajanduspoliitika aluseks peab ka edaspidi olema õiguskindlus ja võimalus ette planeerida.

Tahaksin teile meenutada, et põllumajandusele eraldatud osa ELi eelarves väheneb aastaks 2013 35%-ni. Talupidajad võtavad oma kohustusi üldsuse ees väga tõsiselt ja need kohustused on sätestatud Rooma lepingutes. Teadustöö, arendustegevus, jätkusuutlikkus, tööhõive ja keskkonnakaitse peavad olema meie ühisteks eesmärkideks. Ma ootan tõesti põnevat Rootsi eesistumisperiood.

  Esko Seppänen (GUE/NGL). – (FI) Hr president, peaminister, Euroopa tulevikust rääkides ei maininud te Euroopa Liidu militariseerimist. Lissaboni lepingu alusel peavad ELi liikmesriigid suurendama oma militaarseid vahendeid. Lissaboni lepingu alusel peavad liikmesriigid olema valmis osalema välismaal kriisiohjamismissioonidel, isegi rahu tagama ilma ÜRO volitusteta, s.t rahvusvahelise õiguse seisukohast ebaseaduslikult. Lisaks on Lissaboni leppe, vähemalt selle solidaarsusklausliga, seotud militaarsed tagatised ja selles osas on Rootsi erapooletus – tema militaarne mittesekkumine – vägagi küsitav. Peaminister, kas te usute, et Lissaboni leppes sisalduvad militaarsed tagatised on kooskõlas teie militaarse mittesekkumisega?

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Hr president, peaminister, on selge, et me tegeleme Euroopa ehitamisega mitte Brüsselis asuvate Euroopa tehnokraatide, vaid Euroopa Liidu elanike pärast, nii et nad võiksid elada paremini ja turvalisemalt. Ainult neid kuulates saavutame me edu.

Poliitikute ootused on erinevad: ühed tahavad rohkem Euroopat, teised vähem. Kuid tõsi on see, et 27 liikmesriigi peaministrid on allkirjastanud Lissaboni leppe. See leping on läbipaistvama ja demokraatlikuma Euroopa eelpostiks ja seetõttu tuleks see käesoleval aastal ratifitseerida. Lubage mul öelda liikmetele, kes nõuavad ratifitseerimisreferendumit, kuigi nad olid ise Euroopa põhiseaduse vastu: ärge mängige referendumi institutsiooniga, ärge teeselge demokraatia kaitsjaid, sest ELi kodanikud ei usu teid niikuinii. Nad teavad, et Lissaboni leping on see, mis kaitseb Euroopas demokraatiat.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Daamid ja härrad, räägime siin täna kaasaegse, dünaamilise Euroopa visioonist. See arutelu on äärmiselt kasulik ja õigeaegne. Globaliseerumine sunnib meid esitama küsimusi ja tegelema väljakutsetega nagu need, mida nimetas Rootsi peaminister hr Fredrik Reinfeldt. Meie peamiseks poliitiliseks ambitsiooniks peab saama struktuurireformide rakendamine, mida mina pean kõige keerulisemaks Lissaboni leppe poliitiliseks aspektiks. Kui meie majandus oluliselt ei kasva, ei tule teadmistepõhine majandus kõne allagi. Olen veendunud, et teadmistepõhine majandus ja investeerimine inimressurssidesse on Euroopa tuleviku seisukohast õiged strateegiad.

Paljud kõnelejad väljendasid soovi „sotsiaalse Euroopa“ osas. Ma ei tea ühtki poliitikut, isegi meie konservatiivide peres, kes ei pooldaks kodanike sotsiaalse turvalisuse võrku, kes ei tahaks, et kodanikud saaksid head palka ja et nende elatustase oleks parem, kes tahaksid, et kodanikud saaksid pensioni vaid 150 eurot, nagu see on Slovakkias. 2007. aasta viimasel veerandil nägi minu kodumaa Slovakkia rekordilist 14 %-list aastatevahelist majanduskasvu. Kas praegune, peaminister Robert Fico juhitud sotsiaaldemokraatlik valitsus saaks rakendada sotsiaalpoliitikat, kui eelmisel valitsusel peaminister Mikuláš Dzurinda juhtimisel ei oleks olnud poliitilist julgust heaks kiita maksu-, sotsiaal-, tervishoiu- ja haridussüsteemide reforme?

  Ioannis Varvitsiotis (PPE-DE). – (EL) Peaminister, see mida te ütlete, on täiesti õige: me ei peaks kartma tugevat, vaid nõrka Euroopat. Nõustun teiega igati ja usun, et nõustuvad ka kõik Euroopa kodanikud. Kui nad aga näevad, et me oleme ametis traktorite tulede ja muud pisiasjadega, on nad kindlasti pettunud.

Peaminister, te rääkisite väga entusiastlikult laienemisest. Ma siiski mõtisklen, et kas poleks olnud targem, kui EL oleks enne laienemist lahendanud oma siseprobleemid. Kas oleks parem kui nüüd kehtestataks enne laienemist mõni reformilepe?

Lõpetuseks, peaminister, nüüd on kiireloomuliseks küsimuseks Lissaboni lepingu ratifitseerimine. Olin oma Ühendkuningriigist pärit kolleegi seisukohti kuuldes üllatunud. Kui Lissaboni lepet ei ratifitseerita ei ole Euroopal mingit tulevikku.

  Fredrik Reinfeldt. − (SV) Palju tänu teile kõigile esitatud küsimuste ja tehtud märkuste eest. Ma ei suuda kindlasti kõigile neile küsimustele vastata. Tänan teid väga, et kuulasite kannatlikult rootsi keelt, mida siin kõlas täna tihti tänu kõigile esitatud küsimustele.

Vastused, mis mul küsimustele on, on väga tihedalt seotud minu veendumusega, et sõlmitud kokkulepetest peetakse kinni; tulen selle juurde veel tagasi. Ütlesin, et usun väga Euroopasse. Paljudel juhtudel olen ka Rootsis väljendanud suurt usku Rootsi tööturu mudelisse, mis on välja töötatud meie Rootsi kollektiivlepingute ümber. Rootsis oleme teatud ulatuses valinud teistsuguse raja, kui paljud teised Euroopa riigid, kes on pannud suuremat rõhku õigusaktidele, samas kui meie keskendume vastutust võtvatele sotsiaalpartneritele.

Meie seisukoht on, et Lavali otsus ei vähenda Rootsi mudelit, kuid see tõstatab kindlasti mitmeid küsimusi teatud Rootsi õigusaktidega seoses. Tegutseme koos sotsiaalpartneritega ettevaatlikult, et näha, kuidas oleks võimalik teha muudatusi Rootsi tööturumudelisse, kuid mitte eesmärgiga see sinnapaika jätta või selle toimimist põhjalikult muuta.

Kavatseme ka edaspidi austada selle korraldust ja loodame korraldada selles küsimuses arutelu ning loodame ka, et seda ei tõlgendata valesti, kui sellest Euroopas räägitakse.

Siin öeldi, et siseturg ei ole küllaldane. Jah, kritiseeritakse, et siseturg ei toimi täielikult. Seda kriitikat kuulen sageli äriinimeste ja teiste suust, et me räägime siseturust, kuid et vaba liikumine ei olegi nii vaba.

Minu valitsus töötab kindlasti selle nimel, et vähendada sotsiaalset tõrjutust, luua alus enesemääramiseks töö kaudu, ja tagada töö rohkematele inimestele. Lisaks tuleks teistele võimalikuks teha ka hoolekandega seotud eesmärgid. Töötavate inimeste suurem arv tähendab, et on rohkem ressursse hoolekandelahenduste rajamiseks inimestele, kes ei ole võimelised töötama. Nii et usun, et see tee töö ja hoolekande vahel on Rootsis järgitavas poliitikas tasakaalus.

Mitmeid kordi mainiti siin täna demokraatiat. Usun, et demokraatiat toetavad siin imetlusväärselt selle valitud esindajad. See ei ole halb demokraatia. Usun, et paljud siinviibijatest on oma valijaid hästi esindanud ja ka mina olen valmis seda mitmeti tegema. Demokraatia on võime langetada otsuseid ja peab nii olema.

Tahaksin ära märkida, et meie Rootsi kogemus referendumitega on väga segane. Mõnikord on olnud selge, mida me küsime ja mida vastatakse. Mõnikord oleme esitanud küsimuse ja saanud erineva vastuse ja kulutanud aastaid arutledes, mida Rootsi rahvas tegelikult vastas. Ma tean, et mitmed teisedki riigid on kogenud sama.

Sellise mitmetele muudatustele tugineva leppe üle, mida siin hetkel arutatakse ja mille osas me oleme eelnevalt Euroopa ajaloos referendumiteta otsusele jõudnud, oleme me valmis otsustama esindusdemokraatia kontekstis. Ma arvan, et see on kena viis näidata, kuidas elav demokraatia toimima peaks.

Mõned lühivastused seoses paljude poolt mainitud gaasijuhtmega. Ka siin tahame me kinni pidada lepetest ja õigusaktidest, s.t et me katsetame kooskõlas rahvusvaheliste konventsioonide ja Rootsi õigusaktidega võimalusi antud gaasijuhtme üle arutlemiseks. Meil on õnnestunud kindlaks teha, et meile tehtud ettepanek on puudulik. Saatsime selle seega tagasi. Asi võetakse uuesti üles. Ma ei saa hetkel hinnata, mil määral me saame seda mõjutada peamiselt Rootsi keskkonnaalaste õigusaktide kaudu. Kuid kuna me teeme seda põhjalikult, saab sellest meie lähtepunkt.

Oleme kuulnud mitmeid seisukohti selle kohta, kas teie, parlamendisaadikud, peaksite parlamentide vahel edasi-tagasi liikuma, kuid ka siin oleme me teadlikud sellest, kuidas kokkulepped toimivad. Kõigil liikmesriikidel on olemuslikult mõju, teatud vetoõigus kõnealuses küsimuses, nagu te kõik, kes siin küsimusi esitasite, teate. Austame seda, isegi kui esitame küsimusi, nagu paljud meie valijad, selle kohta, kui õnnestunud otsus on selline ringi liikumine, nagu siin tehakse.

Hetkel näeme Rootsis keskkonnasõbralike sõidukite arvu suurenemist sellisel ulatuses, mida ei kohta kuskil mujal. Oleme kehtestanud eripreemiad keskkonnasõbralikele sõidukitele, mis on võimsaks stiimuliks ja mis tähendab, et oleme praegu olukorras, kus enam kui 30 % Rootsis müüdud uutest sõidukitest on keskkonnasõbralikud. Seda suundumust toonitatakse kindlasti ka edaspidi.

Mitu küsimust esitati euro kohta. Ka siin järgime me kokkuleppeid selles mõttes, et meil on Rootsi rahva arvamus 2003. aasta referendumist. Oleme öelnud, et järgime Rootsi arvamust. Kui Rootsi elanikud meelt muudavad, võib see küsimus uuesti esile kerkida.

Samuti tahaksin märkida, et Rootsi, mis asub eurot kasutava Soome lähedal, mõtiskleb loomulikult, mis juhtub Taanis, kui Taani sügisel uuesti katsetab, kas see niinimetatud loobumine euro osas tühistatakse. Siis on euro valuutana Rootsi naabruses palju tugevamalt esindatud ja see mõjutab tõenäoliselt ka rootslasi.

Mõned teist mainisid, et on ebaselge, millises rollis ma tagasi tulen. Esimesel korral ei ole see nii ebaselge, sest suveni osalen ma 18-kuulise programmi esitamisel, mis hõlmab Prantsusmaa, Tšehhi ja Rootsi eesistujaid.

Jääb veel vaieldamatult lahtine küsimus rolli kohta, milles vahelduv eesistuja tagasi tuleb. Meil on selles osas palju mõtteid. Usun veendunult sellisesse Euroopa Liitu, mis on ankrus erinevates Euroopa osades. Arvan seega, et ka vahelduval eesistujakohal on tulevikus väga selge roll, seda valitud presidendi kõrval, kes tuuakse sisse uue leppe kaudu. Suur aitäh teile väärtuslike märkuste ja väärtuslike küsimuste eest.

  President. − Tänan teid, peaminister. See oli meie viimane arutelu Euroopa tuleviku üle rääkimise seerias. Arutelu on nüüd lõppenud.

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Hr president, kui meid külastab peaminister, tahavad paljud samast riigist pärit inimesed sõna võtta ja see on hea. Siiski võiks president püüda, võib-olla eelneva registreerimiseta sõna võtmise ajal, vaadata, et oleks tagatud parem geograafiline jaotus. Täna ei olnud siin pea ühtki sõnavõtjat Lõuna-Euroopast ja mõnikord, kui meid külastab keegi Lõuna-Euroopast, on vastupidi. Oleks hea, kui saaksite aidata saavutada parema tasakaalu.

  President. − Siis peavad lõunaeurooplased sõna paluma ja sekkuma. Kui nad siin ei ole, ei saa ma neile ka sõna anda.

(Protest)

Tegelikult ma andsin sõna hr Varvitsiotisele.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Tahaksin tervitada asjaolu, et Euroopa tuleviku teema kuulub jätkuvalt parlamendi aruteludesse. Ühine arusaam on oluline õitsva ja stabiilse tuleviku tagamiseks Euroopa tulevastele põlvkondadele.

Minu arvates peaksid see analüüs ja Euroopa tuleviku kontseptsioon tuginema kahele põhiideele: Euroopa kodaniku tulevikule ja ELi rollile maailmas. Nii peaks sisetasandil juhtima kõiki Euroopa tegevusi kodanike heaolu, ning otsustavaks teguriks peaksid olema inimõigused ja nende täielik kaitse. Haridus pole õitsva tuleviku eeldusena vähemoluline, ega ka poliitikad, mis toetavad noorte ja laste kaitset, kultuuridevahelist dialoogi ja vastastikkust sallivust. Nii Lissaboni lepe kui ka uus reformilepe on olulised dokumendid, mis tuleks kindlalt ellu viia.

Siiski on 21. sajandi globaliseerunud ja vastastikku sõltuvas maailmas Euroopa täielik õitseng võimatu, kui seda ei tagata kogu maailmale. Nii on ELil kohustus anda oma panus globaalse rahu, stabiilsuse ja õitsengu tagamisse.

  Mairead McGuinness (PPE-DE), kirjalikult. – Kuulasin kahetsusega arutelu Euroopa tuleviku küsimuses ja kuulsin Rootsi peaministrit kahtlemas ELi põllumajanduseelarve üle.

Kui see arutelu käsitleb tulevikku, siis tundub, et see on takerdunud minevikku. Tuleb mainida, et ühine põllumajanduspoliitika oli üks Euroopa Liidu asutamispoliitikatest. See tagas näljasele Euroopale pakutavate toiduainete olemasolu ning on viimase 50 aasta jooksul arenenud ja muutunud poliitilise ja üldsuse survel.

Täna ei kulutata ELi eelarvest kõige rohkem ühisele põllumajanduspoliitikale. Siiski usun ma, et põllumajandusele ja toiduainete tootmisele kulutatud raha on hästi kulutatud maailmas, kus toiduainetega kindlustatus on praegu vägagi poliitilises päevakorras.

Tulevikku ja reformileppe ratifitseerimist vaadates on oluline inimestele rääkida, milles lepe seisneb ja milles mitte!

Iirimaal korraldame me leppe küsimuses referendumi, mis õnnestumise korral annab suurema rolli ja seadusandlikud volitused siseriiklikele parlamentidele ELis.

See on oluline säte, aga parlamentide valitud liikmed peavad neid uusi volitusi kasutama.

  Mihaela Popa (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Hr president, kallid kolleegid,

Euroopa tuleviku arutelu kontekstis peame pöörama vajalikul määral tähelepanu sotsiaalsele kategooriale, mis kõige paremini esindab tuleviku ideed – noortele – nimelt Euroopa Liidu homsetele kodanikele.

Noori tuleks koolitada oma põlvkonna tulevikku kujundama ja see hõlmab meie ühise ajaloo ning Euroopa Liidu asutamise ja arengu etappide tundmist. Oma tuleviku loomiseks tuleb tunda oma minevikku.

Vajame, et Euroopa Liidu ajalugu õpetataks koolides; vajame võimalikult kooskõlastatud Euroopa noortepoliitikat, mis reageeriks selgelt noorte probleemidele. Euroopal peaks nüüd olema selge arusaam hariduse, infoühiskonna, kultuuridevahelise dialoogi ja noorte vahelise suhtluse küsimuses, samuti noorte tööhõive ja liikuvuse ning ebasoodsa sotsiaalse seisundiga noorte probleemide osas.

Edukat Euroopat saab ehitada ainult koos, üks päev korraga.

  Bernard Wojciechowski (IND/DEM), kirjalikult. – Istume siin täiskoguna, mis esindab 27 riiki. Meie erinevused jagunevad praegu vastavalt meie lähenemisviisile Euroopa suhtes ja seda lähenemisviisi kujundavate poliitikavaldkondade suhtes. Meie suureks väljakutseks ei ole mitte uus leping, mis püüab meid jõuga siduda, vaid meie lähenemisviisi vaimsus Euroopa tuleviku suhtes – sellise Euroopa, kus meie lapsi ja nende lapsi saadab edu 21. sajandil esilekerkivate võimudega võistlemisel.

Ootan Euroopat, kus tulevased põlvkonnad ei saa mitte ainult vabalt reisida, vaid neid ka ei diskrimineerita selle alusel, millisest Euroopa geograafilisest piirkonnast nad pärinevad, mis keelt nad räägivad emakeelena või kuidas nende perekonnanime kirjutatakse.

Meie institutsioonides on levinud kantseliit, nagu „solidaarsus“, kooskõla ja integratsioon – need on sõnad, mis ei tähenda midagi Euroopas, mis on jagatud uute ja vanade liikmesriikide vahel, nende liikmesriikide vahel, kes otsivad individuaalset kasu kahepoolsetest lepingutest kolmandate riikidega ja nende liikmesriikide vahel, keda kahjustavad need samad kolmandad riigid. Tänane Euroopa Liit on eksinud kahepoolsete lepete, nõuetele vastavuse ja mitmekesisuse seas, mis peaks olema meile väärtuseks, mitte takistuseks.