Istungi stenogramm

Kolmapäev, 20. veebruar 2008 - Strasbourg

9. Kosovo (arutelu)

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on samuti ülitähtis ja päevakohane. Selleks on nõukogu ja komisjoni avaldused Kosovo kohta.

  Dimitrij Rupel, nõukogu eesistuja. – Hr president, daamid ja härrad, kui ma nüüd mõtlen ja jätan mõned üksikasjad märkimata, siis pean ütlema, et minu põlvkonnal ja meie noorematel kolleegidel on üsna palju vedanud. Oleme enamuse oma elust, võib-olla et isegi parima osa sellest elanud ajal, mil uksed ja aknad on võimalustele avatud olnud. See aeg algas 1975. aastal Helsingi lõppaktiga ning selle tagajärjed olid kõige mõjukamad Kesk- ja Ida-Euroopas, kus Berliini müür langes ja kommunistlik süsteem lagunes 1989. aastal. Üle kokkuvarisenud müüri ning läbi euroatlantilise kogukonna lääne fassaadi avatud uste ja akende kerkis esile uus visioon. Nägime ühendatud ja vaba Euroopa laia, päikeselist ja dünaamilist maastikku, mida sümboliseeris uhkelt tohutu suur Euroopa Parlamendi hoone. Oma nooruses ei oleks ma kunagi osanud ette kujutada, et ühel päeval ma kõnelen selles hoones.

Kutsume Sloveenias 1980. ja 1990. aastaid Sloveenia kevadeks. Kahjuks tabas meid kohe demokraatliku ärkamise alguses Jugoslaavia kriis, mis püüdis peatada demokraatlikku arengut ja põhjustas Lääne-Balkani rahvaste mahajäämuse.

Enamik Lääne- ja Kesk-Euroopa riike, ma pean siinkohal silmas Euroopa Liidu uusi liikmeid, on astunud vastu ajaloolisele väljakutsele, kuid Balkani riikides on aeg seisma jäänud. Üld- ja välisasjade nõukogul (GAERC), mille president ma olen, on teiste raskete ülesannete hulgas ka ülesanne jõustada Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiiv. See tähendab selliste riikide nagu Horvaatia, endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi, Serbia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo ja Albaania kaasamist Euroopa liikmelisuse, kandidatuuride ja kokkulepete süsteemi.

Jugoslaavia kriis peab lõppema. Uksed ja aknad on avatud. Müüri enam pole. Thessaloniki tegevuskavas teatas Euroopa Liit, et Lääne-Balkani riigid saavad varem või hiljem Euroopa Liidu liikmeteks. Nüüd on aeg oma kohustusi meelde tuletada. Me peame püüdma alustada läbirääkimisi Makedooniaga ehk siis endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiga Euroopa Liidu liikmelisuse üle. Serbia peab loobuma oma mineviku koormast, nimelt Miloševići režiimi õudustest ja varjudest. Milošević oli vastutav Lääne-Balkani riikide ummikseisu eest. Ja me ei tohi ära unustada Albaaniat, Bosniat ja Hertsegoviinat, Montenegrot ja Kosovot.

Sloveenias märtsi lõpus toimuv ELi ja Lääne-Balkani riikide foorum on selles osas väga tähtis. Koostöös eesistujariigi Sloveeniaga valmistab komisjon ette konkreetset teatist Lääne-Balkani riikide kohta. Foorumil kaalutakse ka piirkondliku koostöö tugevdamist erinevates valdkondades, nagu näiteks transport, tsiviilkaitse, teadusuuringud, areng jne.

Vastavalt üld- ja välisasjade nõukogu jaanuaris tehtud otsustele arutab nõukogu viisavabadust piirkonna kõikide riikidega. Me ei tohi alahinnata järkjärgulise viisavabaduse kehtestamise erakordset tähtsust sellele piirkonnale. Hr president, samal ajal sooviksin ära märkida ühe omapärase paradoksi. Enne 1990. aastat reisisid endise Jugoslaavia kodanikud Euroopa riikides viisavabalt. Nüüd vajab aga terve põlvkond noori inimesi, kes kasvas üles pärast seda Euroopas pöördepunktiks olnud aastat, Euroopas reisimiseks viisat.

Daamid ja härrad, oma jaanuaris toimunud välisministrite nõukogu istungil kutsusime Serbiat ühehäälselt üles allkirjastama poliitilist kokkulepet, mis kujutaks endast uut sammu Euroopa Liidu liikmelisuse suunas. Pärast seda, kui Euroopa-meelne Boris Tadić võitis valimised, lootsime, et pärast aastaid kestnud aeglast arengut ja eraldatust ühineb Serbia meiega niipea kui võimalik.

Euroopa Liit on juba saatnud Kosovosse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni. Suhete loomine Kosovoga on siiski iga liikmesriigi ülesanne. Me ei ole tõenäoliselt lahkarvamusel Euroopa Ülemkogu detsembri kohtumisel osutatud alushinnangute osas. Kõige olulisem on näidata Serbia vastu üles taktitunnet ja austust. Euroopa Liit vajab Serbiat ja Serbia vajab Euroopa Liitu. Minu arvates ei ole kultuuridevaheline dialoog vaid tühipaljas väljend. Isegi kui läbirääkimised peaksid peatuma, ei ole võimalused dialoogiks ammendunud. Nüüd on õige aeg läbi viia praktiline dialoog serblaste ja albaanlaste vahel Kosovos, Serbia ja Kosovo vahel ning Serbia ja Euroopa Liidu vahel.

Kosovo saatus on koormanud meid mitmeid aastaid. Minevikus oli Kosovo Jugoslaavia föderaalse süsteemi osa ning 1974. aastal anti Kosovole praktiliselt Jugoslaavia vabariikidega võrdne staatus. 1980. aastate lõpus võttis Slobodan Milošević Kosovolt iseseisvuse ning okupeeris selle 1999. aastal sõjaliste jõududega, põhjustades globaalsete mõõtmetega tragöödia.

Kosovo juhtum on tõeliselt ainulaadne, sest humanitaarsetel põhjustel pidi rahvusvaheline kogukond võtma Kosovo oma kaitse alla ja seejärel valitsema selle üle peaaegu üheksa aastat. Sellest olenemata ei olnud üld- ja välisasjade nõukogu esmaspäevane otsus kerge. Otsus Priština iseseisvuse kohta ja Priština iseseisvusdeklaratsioon ei olnud ootamatud. Meid viisid selleni järgmised asjaolud. Esiteks oli selge, et varasema olukorra juurde tagasipöördumine ega praegune status quo ei olnud vastuvõetavad. Kumbki pool ei leidnud Kosovo staatuse lahendamiseks uut võimalust ning oli ilmselge, et edasised läbirääkimised ei tooks tulemusi. Alates 1999. aastast on Kosovot juhtinud ÜRO ning selle aja jooksul ei ole vastavalt resolutsioonile 1244 Serbia saanud tulemuslikult võimu teostada. Mitmel aastal enne 1999. aastat represseeriti enamikku Kosovo elanikkonnast süstemaatiliselt, sealhulgas leidis aset etniline puhastamine ja humanitaarkatastroof.

Daamid ja härrad, kõik need algselt kõikide kontaktrühma liikmete poolt, sealhulgas Venemaa Föderatsiooni poolt tuvastatud asjaolud annavad tunnistust sellest, et Kosovo kujutab endast tõesti erilist sui generis juhtumit ning seepärast ei ole kahtlustki suveräänsuse ja territoriaalse ühtekuuluvuse põhimõtte kehtivuses.

Juba mõnda aega on nõukogu olnud veendunud, et Euroopa Liit peab Kosovo eest hoolt kandma. Seda veendumust kinnitas GAERC veebruaris toimunud istungil juba meile teadaolevas otsuses. Kuigi kõik olid killustatust ette näinud, ei saavutanud me siiski ühtsust. Pärast pikka läbirääkimiste ja ühtlustamise protsessi võeti otsused vastu ühehäälselt.

Euroopa Liit on huvitav ja ainulaadne kogukond. Loomulikult oleme seotud ühiste huvide ja ühiste väärtuste kaudu. Nende hulgas on erinevuste austamine ja sallimine. Võiksime öelda, et oleme seotud oma erinevuste kaudu. Veebruari lõpus toimunud üld- ja välisasjade nõukogu istungil võtsime vastu ühise seisukoha. Istungi tähtsaks järelduseks oli see, et Kosovo tunnustamise osas ootame, et iga liikmesriik käituks vastavalt oma riiklikele tavadele. Mõned võisid oodata, et Euroopa Liit kui tervik tunnustab Kosovot, kuid see ei ole võimalik, kuna Euroopa Liit ei ole riik.

Euroopa Liit on vastu võtnud ühise seisukoha Kosovo sündmuste ja Lääne-Balkani riikide kohta. Esmalt märkis Euroopa Liit, et Kosovo oli vastu võtnud iseseisvusresolutsiooni. Teiseks võttis Euroopa Liit teadmiseks, et resolutsiooniga pühendus Kosovo demokraatlikele põhimõtetele, sealhulgas Serbia vähemuste ja kultuuripärandi kaitsele. Kolmandaks kinnitas Euroopa Liit oma pühendumust sealsele rahvusvahelisele missioonile ja oma valmisolekut haarata piirkonnas juhtiv roll. Neljandaks kinnitas Euroopa Liit veel kord oma pühendumust Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivile. Viiendaks kavatseb Euroopa Liit ette valmistada konkreetsed majanduslikud meetmed laiemale piirkonnale. Ning kuuendaks on Euroopa Liit väga hästi teadlik rahvusvahelise kogukonna põhimõtetest, kuid leiab, et tulenevalt Kosovo juhtumi sui generis olemusest ei sea see juhtum neid põhimõtteid kahtluse alla.

Loomulikult koosneb Kosovo ka serblastest ja nende kultuuripärandist ning ma sooviksin rõhutada, et see on Euroopa kultuuri eriliselt väärtuslik osa.

Paljudel Euroopa rahvastel, sealhulgas sloveenlastel, keda mina esindan, on tähtsaid oma kultuuri- ja etnilisele pärandile püstitatud monumente, mis asuvad praegu väljaspool nende riigipiire. Kaasaegses Euroopas ei tekita see asjaolu probleeme, vaid vastupidiselt hoopis liidab meid. Sama kehtib ka etniliste vähemusrühmade kohta.

Meie arvates on äärmiselt oluline, et oma reaktsiooniga Kosovo iseseisvusdeklaratsioonile ja Kosovo iseseisvuse tunnustamisele ei sulgeks Serbia Euroopa Liidu ust. Kordan, et Kosovo küsimus on eraldiseisev Serbia Euroopasse integreerimise küsimusest. Serbia ei tohiks neid kahte küsimust omavahel siduda. Selles mõttes on eriti raske mõista Serbia vastuseisu Euroopa Liidule, see tähendab liidu missioonile Kosovos, sest kõnealune missioon on ennekõike Kosovo serblaste elanikkonna huvides.

Lõpetuseks sooviksin öelda, et Euroopa Liit on üks kõige edukamaid rahutoovaid organisatsioone maailmas. Euroopa rahvad ja riigid on ühendatud ning elavad rahu ja parema elu nimel solidaarselt. Selline suhtumine hõlmab ka sallivust ja suuremeelsust ning ennekõike mõistmist ja kaastunnet, kui teised on hädas.

Daamid ja härrad, minu poolt mainitud otsusega on Euroopa Liit avanud uksed ja aknad mitte ainult Serbiale, vaid ka Kosovole.

ISTUNGIT JUHATAB: MARIO MAURO
Asepresident

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Härra president, meenutades meie suurepärast koostööd seoses Lääne-Balkani küsimusega, tahaksin ma teid tänada võimaluse eest teavitada parlamenti komisjoni seisukohast Kosovo staatuse määratlemise protsessi kohta.

Kosovo parlament kuulutas iseseisvuse välja möödunud pühapäeval väärikas õhkkonnas. Deklaratsioonis võttis Kosovo endale kohustuse täielikult tunnustada Kosovo serblaste ulatuslikke õigusi, eelkõige enese isemääramise osas hariduses, kultuuris ja tervishoius, kooskõlas ÜRO eriesindaja Martti Ahtisaari esitatud tervikliku ettepanekuga.

Pidustused Kosovos toimusid rõõmsal, kuid vastutustundlikul viisil. Sellegipoolest pandi toime vägivallakte Belgradis ja Põhja-Kosovos. Me mõistame hukka vägivalla kasutamise ja kutsume üles kõiki piirkonna juhte ja kogu rahvast jääma rahulikuks ning säilitama rahu ja stabiilsuse.

Nagu välisminister Rupel selgitas, reageerisid esmaspäeval ELi välisministrid toimuvale ühtselt. Euroopa ühtsus on tõepoolest oluline selleks, et Euroopa Liit saaks edukalt juhtida käimasolevat olukorra stabiliseerimist Lääne-Balkanil ning aidata Kosovo staatuse määratlemise protsessi lõpule viia.

Pärast seda, kui pikaajalised läbirääkimised ÜRO Julgeolekunõukogus ebaõnnestusid, oli Euroopa Liidul kohustus viia protsess lõpule. Liit on juba vastu võtnud olulise otsuse saata Kosovosse EJKP õigusriigimissioon.

Esmaspäeval esitas nõukogu ka platvormi tunnustamise käsitlemiseks. Iga liikmesriik rajab oma riigi menetlusi järgides suhted Kosovoga ise. Mitmed liikmesriigid on juba tunnustanud Kosovo iseseisvust. Ma eeldan, et enamik teisi järgib kõnealust eeskuju, vastavalt enda valitud rütmile.

Nõukogu kordas õigusega, et EL järgib endiselt ÜRO hartat ning Julgeoleku ja Koostöökonverentsi Helsingi lõppakti ning kõigi ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide põhimõtteid. Nõukogu rõhutas, et „võttes arvesse 1990ndate konflikti ja pikemaajalist rahvusvahelist kohalolu, on Kosovo puhul tegemist sui generis juhtumiga, mis ei sea nimetatud põhimõtteid kahtluse alla”. Komisjon jagab seda seisukohta täielikult.

Vastavalt nõukogu esmaspäevasele otsusele on komisjon valmis täielikult toetama ELi jõupingutusi Kosovos. Sellest peab saama Euroopa ühtsuse tund ka institutsioonide vahel.

Kasutades ühenduse vahendeid toetab komisjon institutsioonide loomist Kosovos ja edendab selle poliitilist ja majanduslikku arengut. 5. märtsil esitame konkreetsed meetmed kogu piirkonna jaoks Euroopa-suunaliste püüdluste edendamiseks.

Kosovos vajavad paljud alad arendamist ja me peame tegema koos jõupingutusi, et aidata Kosovol nii kiiresti kui võimalik jalule tõusta. Selles kontekstis töötab komisjon rahastajate konverentsi organiseerimisega, mis peaks aitama leevendada kõige pakilisemaid Kosovot puudutavaid finantsraskusi. Ma eeldan, et konverents leiab aset enne suve.

Tean, et see on Serbia jaoks raske hetk. Ma olen vägagi teadlik Kosovo ajaloolisest tähtsusest Serbia rahva jaoks. Sellegipoolest arvan, et on aeg minevik unustada ja vaadata tulevikku. Ja Serbia tulevik on Euroopas. Serbial ja kogu Lääne-Balkani piirkonnal on Euroopa-suunalised tulevikuväljavaated, mille peamine eesmärk on ELi liikmelisus. ELi perspektiiv on magnet, mis hoiab piirkonna riigid rahumeelsel ja reformistlikul teel, mis on äärmiselt oluline sellisel delikaatsel ja raskel ajal.

Lõpuks tahan ma korrata oma tunnustust Euroopa Parlamendile vankumatu toetuse eest Lääne-Balkani riikide ühinemisele Euroopa Liiduga. Me loodame teie jätkuvale toetusele, nii et selle regiooni kodanikud saaksid täide viia oma püüdlused saada ühel päeval osaks Euroopa Liidust.

(Aplaus)

  Doris Pack, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra president, nõukogu eesistuja, volinik, Kosovo iseseisvus on välja kuulutatud – Kosovo on riik. Kõik, kes kogesid olukorda Kosovos aastatel 1989–1999, pidid teadma, et see iseseisvus oli vältimatu. Kauaaegne patsifistlik president ja meie Sahharovi auhinna võitja, lahkunud Ibrahim Rugova, oleks seda kuuldes väga rahul. Kahjuks ei olnud võimalik läbirääkimistega lahenduseni jõuda. Ma olen kindel, et igaüks meist oleks väga tahtnud selles osaline olla. Praegune olukord meenutab muudetud versiooni Churchilli aforismist: see on halvim valik, välja arvatud kõik teised.

Pühapäeval vaatasin ma – pooleldi rõõmu, pooleldi kurbusega – kuidas sündmused Prištinas arenevad. Pooleldi rõõmuga, kuna ma usun, et see oli ainus tee välja patiseisust; pooleldi kurbusega, kuna ma olen kindel, et me oleme endale loonud probleemid, mille lahendamine ei ole kerge.

Sellegipoolest on EL olnud vankumatu, kuigi ajakirjandus on tihti maalinud pildi ühtsusetusest. EULEXi missioon käivitati üksmeelselt. See ei ole rünnak Serbia vastu, pigem on see vajalik, muuhulgas serblastele Kosovos, sest selle abil jälgitakse tähelepanelikult Ahtisaari plaani elluviimist, mille ametisolev parlament võttis vastu kahekolmandikulise häälteenamusega 2007. aasta kevadel. Käesolev plaan garanteerib serblastele äärmiselt helded vähemuste õigused, piiride ja õigusriigi austamise ja seetõttu ka teiste vähemuste kaitse.

Poliitikud Kosovos peavad nüüd looma oma riigi otsustusvõimeliselt ja sihikindlalt. Tööpuuduse vastase võitluse saab võita ainult toimiva õigussüsteemiga. Radikaalsed meetmed kuritegevusega võitlemiseks on sama olulised. ELi missioon toetab neid selles, kus võimalik. Kosovos on suur hulk haritud noori inimesi, kel oleks rõõm aidata luua uut riiki.

Kosovo ei ole katsejuhtum. See on unikaalne. Kosovo riigiks kujunemine on viimane aste Jugoslaavia lagunemises, millele pani aluse Milošević Kosovos 1989. aastal. Seetõttu on mul kahju, et Milošević ei elanud nii kaua, et seda näha, aga tema demokraatlikud ametijärglased peavad selle raske pärandi vastu võtma. Me soovime Serbia poliitikutele meelerahu ja loodame, et nad pühendavad nüüd kogu oma energia Serbia ELi liikmelisuseni viimiseks.

(Aplaus paremalt)

  Jan Marinus Wiersma, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Härra president, täiskogu mõistab, et ka meie fraktsioon on pidanud üksikasjalikku arutelu seoses Kosovoga esile kerkinud olukorra üle. Kõige tähtsam järeldus oli tegelikult see, et kuna me peame reaalsust arvestama, ei ole põhjust pidustusteks, sest me oleme nüüd silmitsi äärmiselt komplitseeritud olukorraga, sealhulgas arvestades reaktsioone Serbiast. Pärast seda, mis juhtus Miloševići võimuloleku ajal ja ka pärast aastatepikkusi läbirääkimisi lahenduse leidmiseks, oli praegu toimunu vältimatu.

Me peaksime keskenduma eelkõige Euroopa Liidu rollile. Kosovo tunnustamise üle otsustavad liikmesriigid, nagu härra Rupel ja volinik Rehn samuti toonitasid. Sellegipoolest peame me tegutsema. Kanname koos vastutust stabiilsuse eest selles piirkonnas ja ka Kosovos ning seetõttu toetab meie fraktsioon poliitiliselt EJKP missiooni, millele liit on andnud stardiloa. Loomulikult on vaja ka, et Kosovo asutused täidaksid Ahtisaari ettepanekuid investeerida ka tegelikult paljurahvuselisse riiki ja seada sisse piisavad tagatised Kosovos elavatele serblastele.

Lõpetuseks, mis puutub Serbia küsimusse, siis loomulikult tunnevad kõik seoses sealse olukorraga ebamugavust.. Meil oli just võimalus kuulata Serbia välisministri kõnet väliskomisjonis. Ta reageeris sündmustele ägedalt, rünnates Euroopat, ning eelkõige riike, kes on praeguseks Kosovot tunnustanud. Mul on veel üks küsimus: mida me saame teha selleks, et Serbia ei oleks antud olukorras eraldatud teiste ja ka mitte iseenda poolt? Tema vastus masendas mind, kuna kõik, mis ta ütles, keskendus Kosovo küsimusele. Sellegipoolest arvan ma, et me peame jätkama tõsiseid jõupingutusi, et pakkuda Serbiale, seejuures tema rahva huvides, Euroopa Liiduga ühinemise võimalust, koos konkreetse pakkumisega, mis puudutab näiteks viisakorra lihtsustamist ja edasist viisavabadust. Me peame pöörama erilist tähelepanu ka nooremale põlvkonnale, kes hiljuti demonstreeris Euroopa Liidu suunalise liikumise jaoks Euroopa tulevikku. Ma kiidan heaks Serbia valitsuse korduva pühendunud hoidumise vägivalla kasutamisest. Samuti eeldan ma, et ta hoidub Kosovos mis tahes majanduslike sanktsioonide rakendamisest. Meie ülesandeks ja Euroopa Parlamendi kohustustuseks on jätkata investeeringuid terve regiooni ja ka Serbia Euroopa Liiduga ühinemiseks.

  Annemie Neyts-Uyttebroeck, fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Härra president, nõukogu eesistuja, volinik, iga riik, mis luuakse olemasolevast riigist lahku löömise teel, kahjustab esialgse riigi territoriaalset ühtsust ja muudab ühepoolselt rahvusvahelist õiguskorda. Minu riik on üks selline juhtum: see loodi 1830. aastal 1815. aastal Viini kongressil loodud riigist lahkulöömise teel. Belgia olemasolu tunnustas väga kiiresti Londoni konverents, millest võtsid osa Ühendkuningriik, Preisimaa, Venemaa, Austria ja Prantsusmaa, aga Holland, kellest me lahku lõime, ootas üheksa aastat enne, kui Belgiat tunnustas.

Ma oleksin tegelikult tahtnud öelda seda Serbia välisministrile, kui ta oleks tahtnud kuulata. Mis aga antud juhul nii ei olnud, kuna ta kordas harjumuspärast Serbia seisukohta ad nauseam, ilma vähimagi möönduseta, et on ka vastakaid seisukohti. Ainus valguskiir oli tema selge seisukoht, et Serbia ei kasuta mitte mingit vägivalda, väljapressimist või hirmutamist.

Me kõik peame nüüd muretsema tuleviku pärast – Serbia, Kosovo, kogu piirkonna tuleviku pärast. Euroopa Liit on tänaseks Kosovo peale kulutanud juba 3 miljardit eurot. Järgneva 16 kuu tarbeks lisandub veel 200 miljonit eurot, kuid sellest ei piisa.

Me peame võimalikult kiiresti lihtsustama Serbia ja teiste Lääne-Balkani riikide viisarežiimi selleks, et suhted nende riikide kodanike ja meie riikide kodanike vahel normaliseeruksid.

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL)

Härra president, Kosovo iseseisvuse tunnustamisega oleme võtnud endale suure vastutuse – vastutuse rahu säilitamise ja korralike riigiinstitutsioonide ülesehitamise eest Kosovos. Ei ole stsenaariumi, mis võimaldaks rahvusvahelised relvajõud kohe tagasi tõmmata. Mis tahes lahendus, kas siis Kosovo Serbiasse jätmine või selle iseseisvuse toetamine, toob kaasa konfliktide riski ja etnilised pinged.

Serblased peavad siiski mõistma, et tagasiteed 1999. aasta eelsesse olukorda ei ole. Destabiliseerimise katsed toovad neile üksnes kaotusi. On ainult üks tee saavutada toetust oma pretensioonidele kultuuriliste ja sotsiaalsete õiguste vallas, ja see on konstruktiivse koostöö kaudu selles piirkonnas. Kosovo iseseisvuse läbikukkumine tähendab naasmist Suur-Albaania idee ja vältimatu sõja juurde. See sõda tooks poliitilised kaotused, mis esmalt mõjutaksid Serbiat. Seetõttu on riik vastutav selle stsenaariumi vältimise ja stabiliseerimise eest antud piirkonnas.

  Joost Lagendijk, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Härra president, mul on hea meel, et ma olin möödunud pühapäeval Prištinas, kus iseseisvus tõeliselt väärikal kombel välja kuulutati. Seal möödunud pühapäeval toimunu oli vältimatu järg aastatel 1998–99 toimunud sündmustele, kus rohkem kui 10 000 kosovlast mõrvati ja sajad tuhanded olid sunnitud põgenema. Kas Priština oleks võinud Belgradi valitsuse alla tagasi minna? Ei. Kas kuidagiviisi edasiliikumine oli pärast üheksat aastat kestnud suurenevalt ebaseaduslikku ja suurenevalt ebatõhusat ÜRO haldust võimalik? Ei. Kas kokkulepitud kompromiss Priština ja Belgradi vahel oleks olnud parem? Jah. Kas Julgeolekunõukogu heakskiit oleks olnud parem? Jah. Kas seda üritati? Jah. Kas oli mingit lootust eduks? Ei, eriti Venemaa vastumeelsuse tõttu.

Ma loodan väga, et pärast viimaste päevade eufooriat võtavad kosovlased kiiresti vastutuse, kuna nemad on tüüri juures. Kui ÜRO on läinud ja ELi missioon on kohal, peavad kosovlased tõestama, et head suhted vähemusrahvustega ei eksisteeri üksnes paberil ja et nad on võimelised majandust päästma. On tõsi, et EL on praegu eriarvamusel tunnustamise küsimuses. See kestab veel mõned kuud ja jõuab siis lõpule. Liikmesriigid nõustuvad üheselt, et Kosovo tulevik on Euroopas. Kuid Kosovo liikumistempo ELi suunas sõltub ka Serbia seisukohast.

Me nägime just väliskomisjonis, kui vihane on Serbia, kui vihane on selle välisminister, kui agressiivne oli tema hoiak. Selle muutumine võtab aega. Ausalt öeldes suudan ma seda aktsepteerida, eeldades, et selline opositsioon ei ole vägivaldne. Ma loodan väga, et kui viha on vaibunud, saab valdavaks terve mõistus. On tõsi, et Kosovo iseseisvumine oli vältimatu. On tõsi, et Serbia tulevik on sama vältimatult Euroopa Liidus. Selle saavutamiseks on mõnikord vajalik ennast ületada. Ma soovin selleks kosovlastele ja serblastele suurt vaprust.

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Härra president, on raske mitte tunda rahutust Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide võetud vastutuse üle Kosovo asjades.

Esiteks, põhimõtteliselt püüab EL kaasa aidata maailma paremale valitsemisele. Aga selle egiidi all on mitmed liikmesriigid ohtlikult nõrgendanud või kohe nõrgendamas rahvusvahelise õiguse tulevast usaldusväärsust ÜRO suveräänse liikmesriigi ühe provintsi ühepoolse iseseisvuse deklareerimise toetamise kaudu. Mida iganes ei öelda sui generis'e kohta, siis kuna seda ei ole õigussättena kirjas, seavad ELi suurimad otsustajad jõudude vahekorra kõrgemale seadusest ja seda tehes avavad Pandora laeka. Asi on tõsine.

Järgmiseks, ühepoolse tunnustamise puhul on tõsine oht minna vastuollu ELi püstitatud eesmärkidega seoses Balkaniga. See pigem õhutab natsionalismi, kui tõkestab selle allikaid. Lisaks sellele on EL kõrvale jätnud Serbia rahva, ilma kelleta on mis tahes regionaalpoliitika selles Euroopa piirkonnas võimatu. Ma ei räägi nendest, kes tahaksid Miloševići tagasi, vaid nendest, kes tema vastu olid ja nüüd enamuses on. Kas EL on võimeline täitma Kosovo albaanlaste ootusi pärast nende lootuste õhutamist? Küsimus on põhjendatud, seega on see kolmas põhjus rahutuseks, mida tunti pärast rõõmupidu Kosovos.

Uus ülesanne, mille Euroopa Liit on endale püstitanud, on üsna hämmastav. Oleme siin rindejoonel ja liigume uue protektoraadi suunas, kuigi eelmise protektoraadi läbikukkumise põhjuste kohta ei ole esitatud rahuldavat analüüsi: Kosovo sisemajanduse kogutoodang on samaväärne Rwanda omaga, pool Kosovo tööealisest elanikkonnast on töötud, seal on rohkem kui 200 000 pagulast ja ümberasustatud isikut, ning vägivald vähemusrahvuste suhtes suureneb, vaatamata 2 miljardile eurole rahvusvahelisele abile ja 17 000 pealisele NATO vägede kohalolekule. EULEX ei ole lahendus nendele probleemidele.

Millist kõikehõlmavat kestvat vahendit on Euroopa Liit võimeline kosovlastele ja teistele Balkani rahvastele pakkuma – vahendit, mis stabiliseeriks olukorra ilma riskita, et seeläbi olukord mujal destabiliseerub? Liikmelisus? Millise aja jooksul? Millistel tingimustel? Kui suur on tõenäosus, et 27 liikmesriigi vajalik ühehäälne nõusolek tagatakse? Keegi ei tea.

Ilmselgelt ei saa minu fraktsioon ühineda peamiste Euroopa liidrite lühiajalise eneserahuloluga.

(Aplaus)

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Härra president, ELi eriesindaja Kosovos ja tulevane rahvusvaheline tsiviilesindaja, kelleks on minu kaasmaalane Pieter Feith, andis Hollandi ajakirjandusele inspireeriva intervjuu raskest ülesandest, mis seisab tal ees Kosovo Poljes.

Sellegipoolest tundus mulle selle intervjuu üks lõik segadusttekitav. Sirgjoonelisele küsimusele, kes välisosalistest on Kosovos eesotsas – kas Prantsuse erukindral Yves de Kermabon, kes asub juhtima Euroopa õigusriigimissiooni Kosovos, või tema ise – vastas härra Feith: „Poliitilistes küsimustes nõustan mina Prantsuse ülemat”. Kuna nõukogu on omakorda härra Feithi ülem, küsiksin härra Rupelilt nõukogust, kuidas täpselt toimub praegu otsuste langetamine Kosovos. Milline on olukord seoses rahvusvahelise jõudude vahekorraga? See kõik on tuleviku seisukohast väga oluline.

Kokkuvõttes soovin edasi anda murettekitava tsitaadi Kosovo politseinikult: „Serblastel ja albaanlastel on õnnestunud kriminaalsel tasandil teineteisega kokkuleppele jõuda. Serbia ja Albaania maffia teevad suurepärast koostööd ja seda juba aastaid”. Ma siiralt loodan, et tänu Euroopa Kosovo missioonile peab amoraalne Albaania-Serbia koostöö teed andma korralikule rahvusrühmade kooseksisteerimisele, kuna see ja üksnes see avab tee euroopalikule tulevikule, mida me Kosovole soovime.

  Slavi Binev (NI). – (BG) Härra juhataja, kolleegid, Euroopa Parlamendi liikmed Atakalt Dimitar Stoyanov, Desislav Chukolov ja mina, Slavi Binev kuulutame oma kindlat mittenõustumist Kosovo iseseisvusega, mis kuulutati välja 17. veebruaril 2008. See ühepoolne setsessionistlik tegu on lubamatu pretsedent rahvusvahelistes suhetes. Euroopa Parlamendi liikmetena usume, et Kosovo piirkondlikul assambleel ei ole jõudu iseseisvust omaks võtta ja seetõttu arvame me, et tõendatud uimastite salakaubavedajatest ja sõjakurjategijatest koosnev valitsus on ebaseaduslik.

Kosovo iseseisvuse tunnustamine Euroopa Liidu või üksikute liikmesriikide poolt tervikuna on samaväärne amnestia andmisega Albaania terroristide liidritele, kes on etnilist puhastust järginud kõikide mitte-Albaania kogukondade vastu selles piirkonnas viimasel paaril aastal. Me väljendame suurt vastumeelsust ja nördimust, et etniline puhastus ja sadade keskaegsete ortodoksi kirikute hävitamine Metochias, Kosovos, on aset leidnud NATO ja ÜRO rahvusvaheliste julgeolekujõudude pilkude all. Mäletades sooritatud kuritegusid, mõistame me kindlalt hukka uue moslemiriigi kunstliku loomise, mille ainus eesmärk on olla hoolauaks relvade, uimastite ja inimeste salakaubaveole Lääne-Euroopasse.

Olles Bulgaaria rahva esindajad ELis, kutsume me selle institutsioone hoiduma Kosovo kui iseseisva riigi tunnustamisest ja selle asemel kinni pidama ÜRO Julgeolekunõukogu olemasolevatest resolutsioonidest. Veel enam, me kutsume üles julgeolekunõukogu otsustavalt tegutsema, et säilitada praegune olukord ja ületada setsessionistlikud tendentsid poliitilise stabiilsuse nimel Balkani poolsaarel.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE-DE). – (ES) Härra president, ministrite nõukogu 18. veebruari koosolek ei lähe ELi ajalukku just kuulsusrikkana. Selle asemel, et otsida lahendust 27 vahel, on tunnustamise küsimus üle antud liikmesriikidele.

Alati on frustreeriv, et iga kord, kui me peame oma kontinendi südamest otsuse langetama delikaatses küsimuses, mis mõjutab olulisi põhimõtteid, nagu piiride puutumatus, ei ole me võimelised ühel häälel rääkima. Et asju veelgi keerulisemaks teha, viidatakse nõukogu järeldustes rahvusvahelisele õiguspärasusele.

On tõsi, et parlament, nagu teised ELi organid, võttis omaks Ahtisaari plaani, kuid mitte kui tegevusvabaduse, vaid pigem arusaamisel, et plaanil on ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiit. Ilmselt ei olnud asjad nii ja sellest tuleb teha mitmesugused järeldused. Esiteks arvatakse, et see juhtum ei loo pretsedenti, et see on sui generis juhtum, nagu härra Wurtz oma kõnes märkis.

Me peame endalt küsima, kas me oleme seadusel põhinev ühendus. Me ei saa seda olla à la carte'i alusel. Ilmselt loob see juhtum pretsedendi ja kui rahvusvaheline õigus on ära põlatud, ei toimu see komplikatsioonideta ning toob omad tagajärjed.

Teiseks, härra president, kui kaua me talume ÜRO Julgeolekunõukogu, kus Teise maailmasõja võitjatele kehtib 1945. aastal San Francisco hartas sätestatud anakronistlik vetoõigus? See ei ole viis rahvusvahelise korra rajamiseks või õiglase ja efektiivse mitmepoolsuse rakendamiseks.

Kolmandaks, härra president, Euroopa Liit kas teeb endale lõplikult selgeks, et liit on meie tugevus ja killustumine on meie nõrkus või me peame loobuma oma rahvusvahelisest juhtpositsioonist globaliseerunud maailmas ja piirama end olemaks, nagu ajakiri The Economist meid kirjeldas: 21. sajandi kõige jõukam kolmanda maailma piirkond.

  Hannes Swoboda (PSE). – (DE) Härra president, nõukogu eesistuja, volinik, daamid ja härrad, ma mõistan Kosovo albaanlaste rõõmu ja vaimustust vabaduse ja iseseisvuse üle, mille nad on saavutanud. Samal ajal aga saan ma aru paljude Kosovos ja muidugi ka Serbias elavate serblaste murest ja leinast. Kahjuks ei leitud teist vastastikku heaks kiidetud lahendust. Miloševići režiim saavutas kõike muud, kui rahvastiku integratsiooni ja Kosovo albaanlastest kodanike austamise edendamist.

Seepärast tervitan ma Euroopa Liidu otsust luua EULEX. Ma sooviksin kasutada võimalust, et siiralt tänada välisministrit härra Rupelit viisi eest, millega ta proovis saavutada sellises raskes olukorras kokkulepet nõukogus. See on väga positiivne ja peaks olema selgelt välja toodud. Sellegipoolest ei ole kogu abist, mis praegu Euroopast tuleb, mingit kasu, välja arvatud juhul, kui Kosovo saavutab enamiku pühendumise Euroopa mõistes paljurahvuselise ühiskonna loomisele.

Palju sellest, mis ma olen viimastel päevadel näinud, sealhulgas peaministri Hashim Thaçi käitumine, julgustab ja õhutab mind lootma, et paljurahvuseline ühiskond asub kindlalt nende mõtetes, kes on riigi eest vastutavad.

Edaspidi näeme me mõningaid demonstratsioone, eriti Serbias. Me peame olema kannatlikud. Me peame mõistma, et tegemist on teatud kollektiivse kaotusevaluga ja eelkõige peame me rõhutama seda, mida härra Jeremić täna parlamendikomisjonis ütles vägivallast ja boikottidest loobumise kohta. See on oluline element ja ka alus edasisteks aruteludeks Serbiaga. Me soovime toetada Serbiat teel Euroopa Liiduga ühinemisele. See otsus tehakse aga siiski Belgradis. Meie ei saa Serbia eest otsustada.

Ma olen väga teadlik olukorrast Kosovos. Seal elavad koos paljud rahvused. Võib-olla on nad praegu häälestatud üksteise vastu, kuid ma usun, et nende üksmeel ja koostöö on võimalik. Vastastikkus peab olema meie poliitika eesmärk, kaasa arvatud ka siin, Euroopa Liidus ja Euroopa Parlamendis.

(Aplaus)

  Jelko Kacin (ALDE). – (SL) Härra president, volinik, minister, olukord Kosovos on üsna rahulik, teatud kombel isegi eeskujulik ning paljutõotav, välja arvatud põhjas, kus elavad serblased. Üksikud serblased panevad toime süütamisi ja see ei ole õige. Kosovo Assamblees iseseisvuse väljakuulutamine oli väärikas, kõiki piirkonnas elavaid inimesi austav ja toimus vaimus, mis peaks tulevikku valitsema. Kosovo kodanikud on ära teeninud meie usalduse, me peame nendesse uskuma, kuna nad langetavad otsuseid oma tuleviku kohta. Nad soovivad siiralt, et nende tulevik oleks varsti tulevik Euroopas.

Serbia raportöörina tervitan ma Serbia kaalutletud teguviisi mitte kehtestada majanduslikke sanktsioone Kosovo vastu. Sellel Serbiale emotsionaalsel ajal mõistan ma osalt mõne poliitiku karmi ja ähvardavat retoorikat. Siiski peaks nende tegevus olema mõistlik ja peegeldama Euroopa väärtusi. Iseseisvus peaks võimaldama Kosovol saada juurdepääsu Rahvusvahelise Valuutafondi ressurssidele ning välisinvesteeringutele edasise arengu tagamiseks.

Oluline on tugevdada kaubandussidemeid Kosovo ja Serbia vahel selleks, et elavdada majanduskasvu ning anda panus Euroopa integratsiooni. Euroopa Liidu liikmeks võivad olla ainult riigid ning Kosovo on saanud riigiks.

Nüüd on ka Kosovo serblastel Euroopa-suunalised tulevikuväljavaated. Serbia peaks samuti hakkama nii kiiresti kui võimalik tegema uusi ja intensiivseid jõupingutusi Euroopa-suunalisteks tuleviku-väljavaadeteks. Valitsuse töörühmad peavad nüüd töötama veelgi kõvemini. Nad peavad ette valmistama Serbia edasised sammud, et Serbia majandus ja kodanikud jõuaksid Euroopa Liidule lähemale, see on see, mida kodanikud tungivalt soovivad. Euroopa Liidu liikmesriikide saatkondade ründamine Belgradis ei saa olla teeks Euroopa Liitu, ja samuti ei soovinud seda ka enamik serblasi.

Nüüd, kus Kosovot tunnistanud riikides lähetuses olnud Serbia saadikud ajutiselt koju naasevad, peaksid nende esindajad püüdma aktiivsemalt selgitada, mida Serbia teeb, et jõuda Euroopa Liitu. Tagasiteed ei ole: ainus tee tulevikku on tee Euroopa Liitu.

Minu lõpetussõnad on adresseeritud minister Samardžićile. Süütamine on kõikjal seadusevastane. Viimase kümnendi jooksul on Balkanil liiga palju külasid maha põletatud. Kosovo serblastel peaks olema lubatud uues iseseisvas riigis otsustusprotsessis osaline olla ja kaasa rääkida. Seda väärivad nii serblased kui ka albaanlased. Seda vajab ja on ära teeninud kogu Lääne-Balkan ja Euroopa Liit.

  Hanna Foltyn-Kubicka (UEN). – (PL) Härra president, Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine on asetanud kogu rahvusvahelise kogukonna ja eelkõige Euroopa Liidu ette raske ja vastutusrikka ülesande. Sündmus on märkimisväärselt raskendanud olukorda nii liikmesriikides kui ka riikides, kellega liit teeb koostööd ja tugevdab sidemeid, nagu Ukrainas ja Gruusias. Hiljutine pealiskaudne kohtumine Venemaa välisministri Sergei Lavrovi ja Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kahe mässulise Gruusia territooriumil asuva vabariigi juhtide vahel on Venemaa valitsuse tõenäolise käitumise ettekuulutaja. Isegi enne Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist hoiatas Kreml, et käsitleb Kosovo tunnustamist kui pretsedenti, mida ta järgnevalt rakendab separatistlikele režiimidele, mis olid Venemaale lojaalsed. Asjaolul, et Balkanile viidatakse, kui ühele kõige plahvatusohtlikumale piirkonnale planeedil, on tõsine põhjus.

Iseseisvuse kuulutamine võib seetõttu põhjustada olukorra destabiliseerimist näiteks Bosnia ja Hertsegoviinas, millest serblaste rajatud provintsid soovivad eralduda. Esile kerkinud olukorra tõttu on järelikult vaja, et rahvusvaheline kogukond võtab vastu mõned eriti läbimõeldud ja vastutustundlikud otsused, mille tulemuseks on vabadus ja rahu.

  Bart Staes (Verts/ALE). – (NL) Härra president, iseseisvuse väljakuulutamine Kosovo Assamblee poolt möödunud pühapäeval oli vältimatu ning üks viimaseid faase endise Jugoslaavia kokkuvarisemises. Igaüks, kes on tuttav olukorraga selles piirkonnas teab, et pärast üheksat aastat ÜRO järelevalvet ja sellele eelnenud 20 aastat diskrimineerimist, ei saa Kosovo taas olla osa Serbiast. Selles kontekstis on iseseisvuse väljakuulutamine üsna tavapärane protsess. Lisaks toimus see rahulikult, häirimatult ja emotsioonitult ja täielikult austades Ahtisaari plaani riigi parlamendis. Kosovo peaminister kinnitas väga konkreetselt rahvusvahelisele kogukonnale, et parlament kaitseb ja austab vähemusrahvusi. Muide, kas ma tohin kaasliikmetele meelde tuletada, et kõik rahvusvähemused Kosovos toetavad aktiivselt iseseisvust. Ainult serblased oma järeleandmatuse ja haavatud uhkusega ei ole nende hulgas. Selles mõttes oli Serbia välisministri kõne üsna sobimatu.

Eelpool märgitu aga ei mõjuta kuidagi seda, et nii Serbia kui ka Kosovo tulevik on siiski Euroopa Liidus. Ma ootan seda suure põnevusega.

  Athanasios Pafilis (GUE/NGL). – (EL) Härra president, nõukogu ja komisjoni viitamine rahvusvahelisele õigusele, ÜRO ja Helsingi lõppakti põhimõtetele on tõeliselt irooniline ja provokatiivne. Tunnustades Kosovo iseseisvust, rikuvad nõukogu ja komisjon neid kõiki ning ka ÜRO Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsiooni 1244, mille kohaselt Kosovo on osa Serbia territooriumist.

See on jultunud piiride ümberjoonistamine, mis on pealesurutud ja organiseeritud Ameerika Ühendriikide poolt koostöös ELi endaga. Peatage see silmakirjalikkus! Te olete kaks aastat arutlenud selle üle, kuidas Kosovo saab iseseisvaks ja kuidas EL saadab väed piirkonda Kosovo huvisid kaitsma.

Meie arvates on olukord äärmiselt tõsine. See päästab valla uusi pingeid ja olukorra destabiliseerumise lähemas perspektiivis Balkanil ja pikemas perspektiivis kogu maailmas, kuna see loob uue pretsedendi. Teie imperialistlik dogma „jaga ja valitse” on tuntud. Plaanis on jagada mitmeid riike selleks, et te saaksite neid kontrollida.

Me arvame, et Balkani rahvad ja Kosovo Albaania päritolu elanikud satuvad silmitsi uue tormiga, mis tekib Ameerika Ühendriikide, ELi ja Venemaa vahelistest kokkupõrgetest.

See seletab meie opositsiooni. Me usume, et valitsused ei peaks tunnustama „riiki”, mis tulevikus on protektoraat, ja arvame, et Balkani ja Euroopa rahvad ei tohiks seda lubada.

  Georgios Georgiou (IND/DEM). – (EL) Härra president, alati kui õiguse tugevus annab järele tugevate õigusele on tulemuseks kannatus.

Ainult Kosovos oleme näinud sündmuste ülikiiret arengut. 40 aasta jooksul diplomaadina ei ole ma kunagi näinud sellist kiirustamist ei iseseisvuse väljakuulutamisega ega ka tunnustamisega teatud Euroopa riikide poolt.

Nad ei tunnustanud mitte Kosovot vaid Pandora laegast. Ma ei ole kunagi näinud nii kummalist situatsiooni. Sui generis ei ole mitte Kosovo ise, vaid Kosovosse sõjalise baasi rajamine.

Igal juhul usun, et me oleme kõrvale kaldunud. Selles istungisaalis, Euroopa Parlamendi saadikute ees, kes praegu esindavad Euroopa demokraatlikke valitsusi, demokraatlikke parteisid ja demokraatlikke arvamusi, olen kuulnud inimesi ütlemas: „Me oleme vahele astunud, et lahendada probleemi, millega härra Ahtisaari toime ei tulnud”. Kes me olme? Kas me oleme apellatsiooniorgan? Kas see parlament on apellatsioonikohus?

Selle asemel, et muretseda, mis tulevikus Kosovos toimub, oleks meil targem mõelda, härra president, mis juhtub siis, kui selle solvava, üleoleva viisiga kahjustatakse ÜRO staatust.

  Jana Bobošíková (NI). – (CS) Ma olen veendunud, et küsimus, mida me peame praegu endalt küsima, ei ole enam, kas tunnustada Kosovot või mitte: küsimus on kuidas säilitada poliitilist stabiilsust ja julgeolekut piirkonnas, kus domineerib vähemusrahvaste vihkamine ja hirm ning 40%ne töötus.

Paradoksaalselt toimus Kosovo iseseisvumine ajal, mil Euroopa riigid liiguvad poliitilise föderaliseerumise suunas. Olukord Balkanil aga näitab selgelt, et ELi poliitika ei paku lahendust, mis hoiaks ära riigi jagunemise, pakkudes samal ajal rahulikku kooseksisteerimise võimalust kõikidele selle etnilistele ja usulistele gruppidele.

Selles kontekstis kõlab käesoleva aasta nimetamine kultuuridevaheliseks dialoogi aastaks peaaegu pilkena.

Daamid ja härrad, mõned aastad tagasi teatasid nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit, et nad ei tunnusta Kosovo iseseisvust. Praegu ei ole seda teinud mitte üksnes Ameerika Ühendriigid, vaid ka paljud ELi riigid. Seetõttu on selge, et riiklike üksuste ümberdefineerimise protsess eksisteerib ja jääb eksisteerima, et sellele ei ole globaalset lahendust ja et see kahjustab või hävitab suhteid algse riigiga. Antud olukorras saab meil olla ainult üks eesmärk, ja see on ennetada verevalamist.

  Bernd Posselt (PPE-DE). – (DE) Härra president, nõukogu eesistuja, mulle meenuvad paratamatult 17 aasta tagused sündmused, kui Sloveenia kuulutas välja iseseisvuse ning välisminister oli siis Dimitrij Rupel. Enamik ÜRO ja ELi suuremaid riike ja enamik ELi liikmesriike keeldusid siis Sloveeniat tunnustamast. Ühe suure ELi liikmesriigi välisminister ütles, et kui Sloveenia saab iseseisvaks, isoleerivad teised riigid selle 50 aastaks. Praegu on Sloveenia tunnustatud, austatud ja edukas riik ning Euroopa Liidu Nõukogu hea eesistujariik. Osa täna täiskogus kõneldust peaks asetatama ajaloolisse perspektiivi.

Ma olen rõõmus, et Kosovo on nüüd iseseisev, kuna olles aastakümneid rõhutud ja hiljuti genotsiidi ohver, mis peatati ainult tänu rahvusvahelisele abile, on aastakümnete pikkuse rõhumise järel kosovlastel lõpuks oma vaba demokraatlik riik. Ma kutsun Serbiat üles mõistma, et see on ka võimalus Serbia rahvale liikuda oma Euroopa tuleviku suunas – jättes seljataha mineviku koorma. Serbia peab siis aga vägivallast loobuma! Serbia Kosovo asjade minister ei saa siis tervitada fakti, et ÜRO rahuvalvajaid Kosovo piiril rünnatakse. Siis ei ole õige süüdistada Kosovo demokraatlikult valitud liidreid riigi reetmises selle asemel, et alustada nende genotsiidi ohvritega heanaaberlikku dialoogi.

Ma ei saaks seda selgemalt väljendada: Serbia Õigeusu Kiriku piiskopi Artemije üleskutse sõjaks on lubamatu. See ei ole vastuvõetav! Peab olema väga selge – meie kui Euroopa Liit peame aitama Serbiat teel Euroopasse, aga Serbia peab samuti andma oma panuse rahuliku, soodsa ja heanaaberliku atmosfääri loomisel. Kolm neljandikku käesoleva parlamendi liikmetest olid ja on Kosovo iseseisvuse poolt, seega ei saa öelda, et Euroopa Liit on killustatud, ning ma olen rõõmus, et me astume nüüd kogu piirkonna jaoks heasse Euroopa tulevikku.

(Aplaus)

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). – (HU) Härra president, oli saanud järjest selgemaks, et Kosovo jaoks jälgitud iseseisvuse väljakuulutamine oli muutunud vältimatuks. Meie peamine ülesanne praegu on kindlustada Kosovo olukorra edukas lahendamine, tagada piirkonnas stabiilsus, seada sisse Euroopa Liidu sobiv roll, luua ELi protektoraat, kuid ilma et EL võtaks valitseja rolli.

Ühest küljest mõistan ma serblaste valu: pärast Esimest maailmasõda kaotas minu riik 60% oma territooriumist. Serbia on kaotamas peaaegu ühte viiendikku oma territooriumist ja oma ajaloo hälli, riikluse ja religiooni kaotamine on suur tragöödia iga rahva jaoks. Teisest küljest on fakt, et juba kaua aega tagasi kaotas Serbia igasugused moraalsed õigused Kosovo suhtes, kuna Serbia valitsus ei suutnud pakkuda seal elavale Albaania kogukonnale korralikku kodumaad.

Me oleme kindlad, et Serbia diplomaatiline vastus ei ohusta riigi integratsiooni Euroopa Liitu. Me peame aitama Serbial oma kaotusega toime tulla, kiirendades lähenemist Euroopa Liidule. Tähtis on teha žeste, edastada positiivseid sõnumeid, ja seega on väga oluline, et EL võtaks vastu selge tegevuskava viisanõuete kaotamiseks Serbia ja teiste Lääne-Balkani riikide jaoks. Kiirendagem Serbia integratsiooni, aga ilma nõudeid mingil moel lõdvendamata.

On mõistetav, et ELi liikmesriikidel esineb kahtlusi. Ma arvan, et Küprose ja Hispaania mure on õigustatud, aga ma olen hämmeldunud rumeenia ja slovakkia poliitilise eliidi kartustest. Keegi ei ähvarda nende riikide integratsiooni. Lahkulöömine ja ühepoolne iseseisvuse väljakuulutamine ei tohi ELi jaoks tulevikus pretsedent olla. Ahtisaari plaani elluviimine, mis pakub vähemusrahvustele turvalist riigikorda, võib aga luua positiivse pretsedendi, mida Euroopa saab tulevikus järgida vähemusrahvuste kaitsel. Tänan tähelepanu eest.

  István Szent-Iványi (ALDE). – (HU) Härra president, volinik, välisminister, Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine ja meiepoolne tunnustamine ei ole samaväärne kahe halva vahel valimisega – see on ainuõige samm, mida saame käesolevas olukorras teha.

Läbirääkimised ei ole kahjuks tulemusi andnud, jätkuv suutmatus Kosovo staatuse suhtes kokkuleppele jõuda on pidevalt piirkonda destabiliseerinud. Olukorra lahendamiseks ei olnud teist viisi kui Kosovo staatuse lõplik määramine ja Kosovo iseseisvuse aktsepteerimine, mis leidsid aset eelmisel nädalal.

Me tervitame fakti, et suur enamus Kosovo parlamendist hääletas Ahtisaari plaani poolt. Me loodame, et Kosovo viib Ahtisaari plaani sätted ellu, pöörates erilist tähelepanu vähemusrahvuste kaitset puudutavatele sätetele. Ahtisaari plaan esindab Euroopa julgeimat režiimi vähemusrahvuste kaitseks, ja see võib olla hea tava mudeliks ja näiteks kogu piirkonna jaoks, seega on väga oluline, et Kosovo annab selles küsimuses meile aru.

Kosovo ja Serbia tulevik on Euroopaga integreerumises, see on nüüd mõlema riigi jaoks lihtsamaks muutunud. Nad on vabastanud end väga raskest ja halvavast probleemist, mis kuni praeguseni oli võtnud mõlema riigi kogu loovenergia. Nendest sõltub, kas nad kasutavad seda võimalust. Juhul, kui kasutavad, siis peab nii Kosovole kui Serbiale andma kogu toe, mida Euroopa Liit suudab pakkuda, eriti viisanõude kiire tühistamise ja finantsabi andmisega.

On suurepärane, et Euroopa Liit kiitis ühehäälselt heaks Kosovo tsiviilmissiooni mandaadi. Seda enam on murettekitav, et Euroopa Liidu liikmesriikidel ei ole õnnestunud Kosovo tunnustamises üksmeelt saavutada. Kui Euroopa Liit tahab, et teda rahvusvahelisel poliitilisel areenil tõsiselt võetakse, siis ei tohi ta lubada suutmatust kokkuleppele jõuda oluliste sündmuste üle, mis leivad aset naaberriigis. Seetõttu on oluline, et Euroopa Liit räägib ja tegutseb kooskõlaliselt.

Lõpetuseks soovin Kosovole ja selle kodanikele edu kõiges ja kõike paremat tulevikuks.

  Mario Borghezio (UEN). – (IT) Härra president, daamid ja härrad, president Pöttering, ütlus, et iseseisvuse väljakuulutamine väljendab Kosovo kodanike tahet haarata kontroll oma saatuse üle, on ajaloolise tähtsusega avaldus.

Kosovo iseseisvus on ÜRO hartaga hõlmatud inimeste enesemääramisõiguse põhimõtte konkreetne kohaldamine Euroopas. Loomulikult on paljud meist väga mures esimese islamiriigi loomise pärast Euroopas, riigi, mida tervitas kogu jihadi meedia, näiteks Islami satelliittelevisiooni kanali Al-Arabiya entusiastlik juht, ja Serbia õigeusuliste kristlaste pärast, keda meenutavad meile Vatikani targad sõnad.

Sellegipoolest – ja ma rõhutan seda – see on kahtlemata ikkagi väga oluline õiguslik ja poliitiline pretsedent. Ei ole mõtet seda eitada; see on oluline Euroopa rahvastele, Korsikast Flandriani, Sardiiniast Baskimaani, Bretagne'ist Oksitaaniani ning meie Padaanias, kes on praegu kahjuks rahvad ilma riigita ja kes pürgivad enesemääramise unistuse ning vabaduse poole. Elagu rahvaste Euroopa! Elagu vaba Padaania!

  Roberto Musacchio (GUE/NGL). – (IT) Härra president, daamid ja härrad, nagu alati, kui keegi tegutseb väljaspool rahvusvahelist õigust, on ka nüüd Euroopa jagunenud ja segaduses.

Ühepoolsed aktid loovad väga tõsiseid pretsedente ja me oleme nüüd kuulnud, mida härra Borghezio öelda tahtis. Pinge on kasvanud õhkkonnas, mis on kõike muud kui rahulik ja mis on täis geopoliitilisi võrdlusi. Euroopas puudub ühtsus, autoriteetsus ja selgus. Me oleme lugenud isegi koosolekutest Euroopa Nõukogu praeguse eesistujariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide administratsiooni vahel, kus viimane on soovitanud võtta teatavaid seisukohti. Pole juhus, et praegune parlament on praegu poliitiliselt jõuetu, hoolimata uue aluslepingu tähistamisest. Ainus viis uus lehekülg pöörata on pöörduda tagasi rahvusvahelise õiguse juurde ja sõltumatu visioon, mis näeb kogu Balkanit Euroopas, tunnustades kogu piirkonna õigusi. Loodan, et selleks ei ole liiga hilja.

  Vladimír Železný (IND/DEM). – (CS) Euroopa Liidu katse esitada Kosovot kui ainulaadset juhtumit on kõigest piinlik näide soovunelmast. Kosovo ei loo mitte ainult ohtlikku pretsedenti, tal on ka ajalooline eelkäija. Ta on peegelpilt Tšehhoslovakkia ja seal elanud saksa vähemusrahvuse olukorrast 1930. aastatel.

Kui irooniline on, et ajalugu kordab ennast! Esimesed neli ELi riiki, kes ühiselt kuulutasid, et nemad tunnustavad separatistlikku vabariiki, olid ka neli Müncheni lepingule allakirjutanut. Siis, 80 aastat tagasi, jagasid Chamberlain, Daladier, Mussolini ja Hitler Tšehhoslovakkia tükkideks; praegu on need jälle Suurbitannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Saksamaa, kes tunnustavad Serbia tükkideks jagamist. Nad rebivad Serbia küljest Kosovo Polje ajaloolise territooriumi, kus serblased 1389. aastal kangelaslikku lahingut pidasid, et takistada Ottomani türklasi Euroopasse minemast. Seal sündis Serbia identiteet. Praegu siirdame meie, Euroopa Liit, seda Serbia ajaloolist südant mujale. Häbi meile, Müncheni taaskordumise toetajatele!

  Sylwester Chruszcz (NI). – (PL) Härra president, tänases arutelus Serbia provintsi Kosovo üle sooviksin ma esiteks protesteerida Albaania ametiasutuste illegaalse tegevuse vastu, mis on inspireeritud Ameerika Ühendriikidest. Serbia riigi lammutamise valguses on Euroopa Liidu ja teatud liikmesriikide reaktsioon ennekuulmatu. Euroopa Liit toetab Albaania separatiste ja otsustab samal ajal käivitada missiooni Kosovos, mis rahvusvahelise õiguse valguses on kaheldav ja vastuolus ÜRO seisukohaga. Ma olen hämmeldunud, et ELi ametiasutused soovivad osaleda Balkani konfliktis ilma selleks õigust või mandaati omamata. Millise õigusega sekkub Brüssel taas kord iseseisva riigi asjadesse ja rikub rahvusvahelisi leppeid?

Esmaspäeval Brüsselis toimunu meenutas mulle 1938. aasta Müncheni konverentsi. Taaskord vaikib rahvusvaheline ühiskond ja lubab Berliinil ja Washingtonil oma huvid maksma panna. Esimest korda pärast 1945. aastat, vastuolus rahvusvahelise õigusega, muudetakse Euroopa piire etnilistel põhjustel. Doominoefekt ja Albaania separatistide tegevusega seotud järgnevad konfliktid on vältimatud. Ei ole vaja suurt kujutlusvõimet, et näha, kuidas Serbia provintsi sõltumatus võib põhjustada rahvustevahelist vaenu teistes Euroopa osades ja maailmas.

  Sorin Frunzăverde (PPE-DE). – (RO) Härra president, daamid ja härrad, pärast 20 aastat kestnud poliitilist ja sõjalist vastasseisu, ja pärast 20 aastat suurte vigade tegemist Balkanil küsime me endalt, kas Kosovo lahendus, Kosovo provintsi ühepoolne iseseisvuse väljakuulutamine on seaduslik ja sobiv.

Kosovo lahendus ei ole seaduslik ega sobiv. See ei ole seaduslik, kuna ükski rahvusvahelise õiguse põhimõte ei õigusta Kosovo provintsi ühepoolset iseseisvuse väljakuulutamist. Enamgi veel, hiljuti ei leidnud Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär vastust küsimusele, kas lahendus on seaduslik või ebaseaduslik, lahkudes ÜRO peakorteris peetud konverentsilt. See ei ole ka sobiv, kuna see loob ohtliku pretsedendi. Mitte Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks, mitte Slovakkia või Rumeenia jaoks, kellel on vähemusrahvuste suhtes emantsipeerunud ja kaasaegne seadustik, vaid see loob ohtliku pretsedendi Abhaasia, Põhja-Osseetia ja eriti Transnistria jaoks, kus alates Kosovo konflikti ajast eksisteerivad külmutatud konfliktid. Siiski loob see sama ohtliku pretsedendi Balkani jaoks – näiteks Serblaste Vabariigi jaoks – teiste vähemusrahvustega asustatud piirkondade jaoks Balkanil. Siiski loob see ka ohtliku pretsedendi Euroopa Liidu jaoks.

Tihti öeldakse, et Balkan toodab rohkem ajalugu, kui ta suudab ära seedida. Näib, et seekord on Balkan tootnud rohkem ajalugu, kui Euroopa Liit suudab ära seedida. Tõendiks on see, et me seisame siin ja oleme eriarvamusel Kosovo provintsi iseseisvuse tunnustamise küsimuses.

Ma võin öelda, et Rumeenia ei tunnusta Kosovo provintsi iseseisvust ja et riiklikku lähenemist toetab Euroopa Rahvapartei Rumeenia esindus. Me teame väga hästi, daamid ja härrad, me oleme näinud selles saalis, mida me peame Serbia asjus ette võtma. Serbia tulevik on muidugi Euroopas. Aga me ei tea, mida me peaksime Kosovo asjus ette võtma. Ja ma pean kahetsedes tunnistama, et üksnes viisakorra liberaliseerimine ei ole piisav, et muuta see piirkond osaks meie Euroopast.

  Kristian Vigenin (PSE). – (BG) Lugupeetud härra juhataja, härra Rupel, härra Rehn, ehk on praegu sobiv hetk veelkord avaldada kahetsust, et Serbia ja Kosovo ei jõudnud Kosovo staatuse osas kokkuleppele, kuid läbirääkimiste edasine jätkamine ei olnud võimalik, kuna mõlemad pooled jäid üksteist välistavatele seisukohtadele.

Me võime ka kahetseda, et praegu peavad Serbia ja Serbia rahvas tasuma Suur-Serbia natsionalismi eest, millega riik peab nüüd hüvasti jätma, kuigi mõningate raskustega. Sellegipoolest peame me olema realistlikud ja rõhutama, et Kosovo iseseisvus, olgugi et see ei ole iseseisvus sõna otseses mõttes, on fakt, reaalne fakt, mis loomulikult omistab käimasolevale protsessile uue kvaliteedi. Me peame seda fakti arvestama ja arutelud selle üle, kas tunnustada seda või mitte, ei muuda fakti olemasolu.

Me ei saa jätta mõtlemata võimalikele tagajärgedele, mis antud faktil Kagu-Euroopa stabiilsusele on, loodetavasti küll ainult lühemas perspektiivis. Sellegipoolest peab Euroopa Liit astuma mitmed tähtsad sammud: esiteks, abistama asjakohaste haldus- ja valitsusstruktuuride rajamist Kosovos, kiirendama Serbia integratsiooni kiiresti sõlmides stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ning pöörama erilist tähelepanu Makedooniale, Bosnia ja Hertsegoviinale ning Montenegrole, kuna on risk Kagu-Euroopas puude taga metsa mitte näha.

  Sarah Ludford (ALDE). – Härra president, ma nõustun nendega, kes väidavad, et teist teed kui Kosovo iseseisvumine ei olnud. EL võtab ette kõigi aegade suurima tsiviilmissiooni ja on väga oluline, et see oleks edukas. Olukord on üsna erakordne. Kõrvalistele isikutele on raske selgitada, et kuigi kõik liikmesriigid ei nõustu Kosovo tunnustamisega, toetavad nad kõik EULEXi missiooni. Tõepoolest, Hispaania näiteks annab missiooni jaoks töötajad – see on väga „ELilik” ja „Brüssellik”. Kuid see peab õnnestuma.

Ma nõustun volinik Rehniga, et sõnum Serbiale peaks olema, et on aeg uus lehekülg pöörata ja nagu teised on märkinud, oli täna pärastlõunal selles kontekstis Serbia välisministrit härra Jeremićit kuulata mõneti pettumust valmistav. Ma saan aru tugevatest emotsioonidest ja ebaõiglustundest, kuid asjad peavad kiiresti edasi liikuma.

Loodan, et peaminister Thaci teeb oma kaasmaalastele täiesti selgeks, et serblaste ja teiste vähemusrahvuste kaitse on absoluutne prioriteet, kuna vägivalda ei lubata. Selles kontekstis olin ma pettunud, et Serbia välisminister ei mõistnud hukka vägivalda, mida serblased on viimastel aastatel toime pannud. Ta ütles, et Serbia ei toetanud ega õhutanud seda, aga ta ei kasutanud väljendit „hukka mõistma”, mis valmistas pettumuse.

Lõpetuseks, nagu teisedki mainisid, on oluline tegur edaspidi majandusareng. Kosovos on 40%-line töötus ja ka Serbias valitseb massiline tööpuudus. Liikugem kiire integratsiooni suunas ELis, viisakorra liberaliseerimise kaudu, mis, ma loodan, saab teoks õige pea.

ISTUNGIT JUHATAB: ADAM BIELAN
Asepresident

  Seán Ó Neachtain (UEN). ― (GA) Härra president, ma tervitan kogu südamest Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist läinud pühapäeval.

Üheksa aastat on möödunud Kosovo kohutavast pommitamisest Miloševići režiimi käsul. Kosovo rahval on õigus iseseisvusele ning viimase üheksa aasta sündmused on omal moel selle saabumisele kaasa aidanud. Äärmiselt oluline on ikka veel Kosovos elava serbia vähemuse kodaniku- ja poliitiliste õiguste täielik tagamine.

Euroopa Liit peab toetama Kosovo valitsust, selleks et edendada riigi majandust, kuna Kosovos on 40%-line töötus ning selle peab kõrvaldama.

Ma loodan, et see on Kosovo jaoks uus algus ja et Euroopa Liit toetab rõõmuga selle uue riigi ülesehitamist järgmistel aastatel. Ma loodan ka, et see saab Euroopa Liidu soovide näidiseks, et inimesed ja kogukonnad suudavad elada harmoonias.

  Georgios Papastamkos (PPE-DE). – (EL) Härra president, EL ei ehita riike; ta ühendab neid. Lahkuminevad Euroopa seisukohad praeguse probleemi puhul tähendavad ÜVJP ebaõnnestumise omaksvõttu. EL on ohverdanud oma sisemise nõupidamisviisi liikmesriikide poliitilisele tugevusele.

Euroopa Liidu lepingu artiklis 11 sätestatakse eeltingimusena, et liit tegutseb kooskõlas nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja kui ka Helsingi lõppakti põhimõtetega ning Pariisi harta eesmärkidega, kaasa arvatud rahu ja julgeolek välispiiridel.

Kuna EL on õiguse liit, nagu härra Salafranca ütles, siis mis on Euroopa õigusliku vastutuse aluseks? Missugusel õiguslikul alusel on teatud liikmesriigid rahvusvahelise õiguse alusel tunnustamiseks survet avaldanud?

Julgeolekunõukogu 1999. aasta resolutsioon 1244 ei anna selleks piisavat põhjendust või õigusjärgsust. Üldasjade ja välissuhete nõukogu lõppjäreldus Kosovo olukorra sui generis olemuse kohta on, et asjaomasel juhtumil ei ole pretsedenti. Ma loodan, et see ei loo pretsedenti. See on ainulaadne; seal on spetsiaalne viide riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse aluspõhimõtetest kinnipidamisele, milles, nagu selgesõnaliselt väidetud, ei ole kahtlust.

Lõpetuseks sooviksin teile meenutada, et need põhimõtted moodustavad rahvusvahelise õiguse tuuma.

  Manuel Medina Ortega (PSE). – (ES) Härra president, arutelu on juba lõppjärgus; ma ei arva, et saaksin sellesse suure panuse anda, küll aga arvan, et me peame keskenduma rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste kohustuste tähtsusele.

16. detsembril 1991 võtsid ELi ministrid vastu suunised Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu uute riikide tunnustamiseks ja kinnitasid kõikide piiride puutumatuse austamist ning seda, et piire saab muuta ainult rahulike meetmetega ja vastastikusel kokkuleppel.

Teiseks, resolutsioonis, millest lähtub praegune Euroopa kohalolek Kosovos – ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1244 – nähakse selgesõnaliselt ette, et Jugoslaavia Föderatiivse Vabariigi ja teiste piirkonna riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtteid peab austama.

Toime on pandud rahvusvahelise õiguse, Euroopa riikide kohustuste ja ÜRO resolutsioonide rikkumine. Tagajärjed on meile kõigile kulukad.

  Bogusław Rogalski (UEN). – (PL) Härra president, Kosovo iseseisvuse tunnustamine võrdub Pandora laeka avamisega Euroopas. See on ohtlik pretsedent, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega – eriti ÜRO resolutsioonidega – mis on üheselt sätestanud, et Kosovo on Serbia osa.

Praegu astutakse rahvusvahelisel heakskiidul samme ühe Euroopa riigi lammutamiseks. Ma ütlen seda kui Euroopa Parlamendi liige riigist, mis on oma ajaloo vältel sellist lammutamist kogenud. Sellega ei saa nõustuda. See on ohtlik pretsedent, kuna Kosovo jälgedes käivad teiste hulgas Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, kes on juba teatanud oma soovist lahku lüüa ja iseseisvus välja kuulutada. Mida me peaksime ütlema Küprose kohta, kes iga hinna eest püüdleb ühtsuse poole? Sellise eeskujuga paneme me küproslased ebaselgesse ja kahemõttelisesse olukorda, milles nad ei ole võimelised oma saare ühtsuse eest võitlema.

Daamid ja härrad, Kosovo iseseisvuse tunnustamine on eelkõige teene Euroopa progresseeruvale islamiseerimisele ning ma ei usu, et ükski meist oleks seda soovinud.

  Francisco José Millán Mon (PPE-DE). – (ES) Härra president, ma avaldan kahetsust Kosovo ühepoolset iseseisvuse väljakuulutamise pärast. See ei ole Euroopale hea uudis. See on viimaseks lüliks luhtumiste ahelas: kooseksisteerimise luhtumine, mis 1999. aastal lõppes kriisiga, parteide ja rahvusvahelise kogukonna suutmatus jõuda kokkuleppele ja luhtumine Julgeolekunõukogu poolt.

On oht, et see, et mõned kiirustasid tunnustamisega, on järjekordne luhtumine. Iseseisvus peaks sätestama raamistiku demokraatlikuks ja turvaliseks kooseksisteerimiseks, kus kodanikud on heal järjel ja austatakse vähemusrahvuste õigusi; see ei tohiks ka piirkonna stabiilsuse jaoks probleem olla. Daamid ja härrad, ka Euroopa Liit on eksinud, kuna ta ei ole oma naabruskonnas leidnud lahendust, mis oleks kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Euroopa peaks tähendama liitu, mitte eraldumist; kokkulepet, mitte mitmepoolsust; de jure mitte de facto; integratsiooni, mitte etnilist jagunemist. Eurooplastena on meil selles piirkonnas märkimisväärne vastutus: me oleme enamuses kontaktrühmas, ÜRO eriesindaja ja tema meeskond olid eurooplased, ja Euroopa Nõukogu oli see, kes detsembris, kiirustades, otsustas saata missiooni Kosovosse ilma õigusliku aluseta.

Ma tahaksin tähelepanu juhtida asjaolule, et parlamendi märtsi resolutsiooni lõikes 15 öeldakse: „Leiab, et uue ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni vastu võtmine on samuti ülioluline ELi tulevases osaluses Kosovos ja et sellise resolutsiooni puudumisel ei tohiks mõelda ELi suuremale osalusele“.

Kosovo juhtumi puhul on asjaolud erandlikud. Sellegipoolest on vastutustundetuid inimesi, kes tahavad muuta Euroopa riikide piire ja kasutavad seda kui pretsedenti. Seetõttu on vaja korrata ELi liikmesriikide piiride puutumatust.

  Richard Howitt (PSE). – Härra president, ma olen veendunud, et fakt, et Kosovo oli juba ÜRO protektoraat, et lahendust toetab ÜRO peasekretär ja et läbirääkimised on luhtunud tähendab, et Kosovo on meie maailmas ainulaadne juhtum. Ma lükkan ümber väited, et see on ebaseaduslik tegu. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 lõike 11 punktis a tehakse selgeks, et see ootab lõplikku lahendamist. Lõige 7 volitab tagama julgeolekut „asjaomaseid rahvusvahelisi organisatsioone ... kõigi vajalike vahenditega“.

Ma nõustun, et see on usaldusväärsuse test Euroopa Liidule, et mistahes ebaõnnestumine Serbia rahva õiguste austamisel uues Kosovos oleks võit vastupidisele etnilisele puhastusele, ning et me peaksime rõhutama, et Serbia ja Kosovo saavad olema meie Euroopa Liidu tulevaste liikmetena võrdsed partnerid.

Kuid ärgem laskem Slobodan Miloševići vaimul seda otsusetegemist või seda istungisaali mõjutada. Rahu kindlustamine, leppimise ettekuulutaja, platvorm kogu piirkonna jaoks – nagu Berliini müüri sein oli Ida-Euroopa jaoks, olgu Kosovo iseseisvus endise Jugoslaavia jaoks.

  Alojz Peterle (PPE-DE). – (SL) Pärast aset leidnud muutusi ei ole meie ülesanne seletada ajalugu või tekitada ärevust rääkides doomino efektist, vaid toetada arengut, mis lõpptulemusena stabiliseerib piirkonna ja viib selle lähemale Euroopa standarditele ja Euroopa perspektiivile.

Tähtis fakt selles ülikeerulises loos on, et Euroopa Liit on võtnud suure vastutuse. Euroopa Liit oli ühel meelel, et EULEXi missioon on abiks institutsioonide ülesehitamisel ja poliitilisel ning majanduslikul arengul. Euroopa Komisjon on sätestanud meetmed ka laiema piirkonna arengu toetamiseks. Kõik see on suunatud praeguse ohtliku olukorra, mis ei paku mitte mingeid võimalusi, leevendamisele ja ebatavalise paradoksi kõrvaldamisele sellest Euroopa osast, mis on liikmesriikidega ümbritsetud ÜRO protektoraat.

Ei ole ainult minu, vaid ka teiste soov, et leppimine, rahu ja koostöö, mis praegu Euroopa Liitu iseloomustavad, saaksid peamisteks põhimõteteks või alusteks kooseksisteerimisele Kosovos ja ka Serbia ja Kosovo vahelistes suhetes.

Sellel Serbia ja Kosovo jaoks nõudlikul ajal ja eespool mainitud meeleolus tahaksin ma tervitada kõikide sõnu ja tegusid, kes on väljendanud oma pühendumist rahule, mõõdukusele, avatusele ja tulevikule.

  Maria Eleni Koppa (PSE). – (EL) Härra president, me oleme silmitsi olukorraga, millel võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed, mitte ainult Balkani piirkonna jaoks, vaid ka rahvusvaheliselt. Väide, et tegu on sui generis juhtumiga ei hüvita kahju.

Rahvusvahelisest õigusest ja selle reeglitest möödahiilimine on väga ohtlik. Esimest korda on piire muudetud ilma asjaosaliste nõusolekuta ja Julgeolekunõukogu heakskiiduta.

Euroopa on sellises olulises küsimuses jälle kord killustunud ja korranud mineviku vigu. Ka on kahtluse all, mil määral suudab 2000-line sõjavägi antud piirkonnas turvalisust ja stabiilsust garanteerida.

Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine on nüüd fakt. Me toetame rahumeelse, paljurahvuselise Kosovo integreerimist Euroopa rüppe. Kriisi ainus lahendus on kindlustada tee Lääne-Balkani kiireks ühendamiseks ELiga.

Vajalik on stabiilsuse ja kasvu pakti viivitamatu sõlmimine, eriti Serbiale, kuna see on ainus viis tagada selle demokraatlikele jõududele tegelik toetuspoliitika. Lõpetuseks – olukorra käsitlemine on oluliseks testiks Euroopa välispoliitikale.

  Charles Tannock (PPE-DE). – Härra president, ma ei näe põhjust Kosovo küsimuse lahendusega kiirustamiseks, ÜROst möödahiilimiseks ja kehtiva rahvusvahelise õiguse ignoreerimiseks. Ma usun, et Kosovo uus omariiklus on raske ilma selge ELi tagavarastrateegiata, kelle kohalolek saab olema pikaajaline arvestades naabrit, vaenulikku Serbiat ja organiseeritud kuritegevuse levimust. Iseseisva Kosovo tunnustamine Venemaa ja Hiina poolt, kes on ÜRO Julgeolekunõukogus, on lähimas tulevikus väga ebatõenäoline.

Me oleme suutnud nüüd kahjustada Serbiat, kes püüab unustada Miloševići ja ehitada demokraatlikku tulevikku. Selle kaotus võib õhutada natsionalistlikke avaldusi ja juhtida Serbiat Venemaa suunas, mis omakorda võib Kosovo olukorra pretsedendi kohaldada külmutatud konfliktidele Transnistriast Abhaasiani. Huvitaval kombel väidab Venemaa, et on rahvusvahelisest õigusest igati kinni pidanud – ehk esimest korda lähiajaloo jooksul.

Ma tunnen märkimisväärset poolehoidu Küprose vastu, kes on keeldunud ühinemast enamiku liikmesriikidega Kosovo tunnustamisel. Härra Talat, niinimetatud „eraldunud Põhja-Küprose Vabariigi” liider, väidab, et Kosovo on tema territooriumi jaoks pretsedent. Kõrvalmärkusena härra Howittile – ÜRO läbirääkimised luhtusid ka Küprose ühendamise küsimuses, seega ei ole probleem antud juhul unikaalne.

Ei ole üllatav, et Hispaania tunneb muret Baskimaa ja Kataloonia ning Slovakkia Ungari vähemuse pärast. Kuigi Islami Konverentsi Organisatsioon (OIC) on tervitanud Kosovot kui potentsiaalset uut liiget, keeldub OIC liige Aserbaidžaan, mis on ettevaatlik Mägi-Karabahhi iseseisvumise suhtes, Kosovot tunnustamast.

Seega, olgugi et EL ja USA räägivad, et see on sui generis juhtum, on selge, et mitte kõik maailma riigid ei nõustu sellega.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). – Härra president, ma sooviksin välja tuua kaks punkti. Esiteks, kõige tähtsam asjaolu on, et Kosovo iseseisvus kuulutati välja pärast seda, kui rahvusvaheline kogukond oli sealset olukorda mitmete aastate vältel jälginud, ja rahvusvaheline kogukond ei suutnud pärast pikki arutelusid leida probleemile paremat lahendust kui Kosovo iseseisvus.

Seetõttu ei ole Venemaa katsete järel seostada Kosovo olukorda mõningate teiste Euroopa piirkondadega nagu Transnistria, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia raske muuta seda vastuargumenti Moskvale endale ohtlikuks või sobimatuks.

Kas Venemaa nõustub nendelt territooriumidelt tagasi tõmbuma ja jätma Euroopa „külmutatud konfliktide” alade kontrolli rahvusvahelisele kogukonnale? Kui see on nii, siis saaksime meie, EL, tõelise võimaluse jõuda kauaoodatud lahenduseni, ja me peaksime olema sellest huvitatud.

Teiseks on hästi teada, et mõned riigid üritavad oma käsi soojendada iga rahvusvahelise ebastabiilsuse kamina hõõguvate süte kohal. Seekord otsustas Serbia huvide kaitsmist teesklev Venemaa mängida oma geopoliitilist mängu teeseldes, et ilma tema nõusolekuta ei lahendata maailmas ühtegi probleemi. See seisukoht ei ole ei uus ega ootamatu.

Kuid seekord ei ole Venemaa kõige tähtsam mängur, kuna tal puudub tegelik jõud sündmuste moonutamiseks viisil, mis oleks Lääne jaoks vastuvõetamatu. Näiteks ei pruugi Kosovo katsed tulevikus ÜROga liituda kerged olla, aga Venemaa ei suuda saavutada Kosovo märkimisväärset isolatsiooni rahvusvahelisel tasandil, sest kui Kosovot tunnustab enamik ELi liikmesriike, Ameerika Ühendriigid ja mõned teised riigid, muutub isolatsioon mõttetuks.

Ma tervitan Kosovo iseseisvust ja soovin Kosovo inimestele kõike paremat oma riigi ülesehitamisel.

  Ioan Mircea Paşcu (PSE). – Härra president, erinevus ELi ja teiste rahvusvaheliste osalejate välistegevuse vahel on austus rahvusvahelise õiguspärasuse ja ÜRO otsuste vastu. Ma kardan, et Kosovo iseseisvumise julgustamise ja tunnustamisega väljaspool rahvusvahelist õiguspärasust ja ÜROd muutuvad ELi välistegevust määratlevad omadused küsitavaks, kui mitte alusetuks. Ma loodan ainult, et me ei pea otsust, mille me oleme Kosovoga seoses langetanud, kahetsema.

  Árpád Duka-Zólyomi (PPE-DE). – (SK) Kosovo on kuulutanud välja iseseisvuse. See ei ole üllatus; seda oli oodata. Rahvusvaheline kogukond peab selle teatavaks võtma. Kui loodetakse piirkonna rahulikkuse ja stabiilsuse peale, siis ELi liikmesriigid peavad tegutsema üheskoos ja andma oma täieliku toetuse selle riigi arengusse vastavalt härra Martti Ahtisaari plaanile.

Need liikmesriigid ja poliitikud, ka Slovakkiast, kes levitasid põhjendamatuid kuulujutte, et see tegu on ohtlik pretsedent teistele riikidele, eksivad. Kosovo on ainulaadne juhtum. Me peame minema tagasi nende veriste sündmuste juurte juurde üheksa aastat tagasi, kui Serbia sõjavägi korraldas genotsiidi albaanlaste vastu. On mõistetav, et Albaania kogukonna liikmed ei taha elada Serbia vabariigis. Nende sundimine lõpeks sõjaga.

ELil on väga oluline roll sellise ühiskonna loomisel, kus kõik kodanikud on võrdsed ja kus vähemuste kogukondadel on ulatuslikud õigused säilitada ja arendada oma identiteeti, nagu ka õigus oma riigihaldusele: see tähendab ulatuslikku autonoomiat Serbia kogukonnale.

  Elmar Brok (PPE-DE). – (DE) Härra president, ma sooviksin teha kolm kommentaari. Esiteks, tõsiasi, et me oleme selles olukorras, näitab, et meie kui Euroopa Liit ei olnud jälle kord piisavalt tugevad, et kahe pooluse, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide, vahel endale kindlaks jääda.

Minu teine kommentaar on: me peame nüüd tegema kõik, mis on meie võimuses Kosovos vähemusrahvuste ja kultuuriliste õiguste sisseseadmiseks. Kosovo valitsus jõuaks siis kaugeleulatuval, praktilisel teel palju ära teha. Tänan teid, nõukogu eesistuja, olulise panuse andmise eest EULEXi kaudu.

Kolmandaks, ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel tunnen ma poolehoidu praegu Serbias valitsevate tunnete suhtes ja seetõttu usun ma, et me peame olema kannatlikud lastes Serbial leida tee Euroopa Liitu ja seda protsessi toetama. Kuid me peame ka selgeks tegema, et vägivald on lubamatu. Me peaksime jätkama finantseerimist – mis 2007. aastal oli 187 miljonit eurot – kuid tingimusel, et sündmused arenevad rahumeelselt, sillutades teed stabiilsele piirkonnale.

  Vytautas Landsbergis (PPE-DE). – Härra president, Miloševići ajal ja isegi pärast seda järgis Serbia oma suure venna nõuandeid, iga kord pigem kaotades kui suhtudes realistlikult ja püüdes leida viise rahumeelsemateks lahkuminekuteks väljavaatega taas Euroopas kohtuda. Võib-olla saab see teoks nüüd.

Erimärkusena neile, kes on mures rahvusvahelise õiguse ühepoolse tõlgendamise, riikide terviklikkuse või piirkondade ja inimeste suveräänsuse pärast: me peame mõistma ja arvestama, et riik, kes proovib hävitada või välja saata kõik kodanikud, kes kuuluvad erinevasse etnilisse populatsiooni, ei hävita mitte ainult neid, vaid eelkõige omaenda taotlust ülemvõimuks – võimuks massihaudade üle. Surnuaedade terviklikkust ei saa aktsepteerida. Paralleele Baskimaa, Quebeci või Abhaasiaga ei saa aktsepteerida. Neid inimesi ei pommita ega tapa ei Madrid ega Ottawa ega Tbilisi.

Venemaa on erinev. Ka Venemaad on taunitud tema enda korduva genotsiidi tõttu ja tal ei ole rohkem õigust võimule Tšetšeenia ellujäänute üle kui vaid kõigest keskaegne rusikaõigus.

  Adrian Severin (PSE). – Härra president, mõned väidavad, et me peaksime Kosovost rääkides kõrvale jätma tunnustamise küsimuse ning selle asemel tegelema reaalsuse tunnistamisega.

Reaalsus on, et pärast enesemääramise avaldust ei ole Kosovo ei iseseisev ega võimeline kauaks olema iseseisev, jätkusuutlik riik. Ta oli ja jääb protektoraadiks. Reaalsus on, et Euroopa Liit on killustunud niinimetatud realistide ja legalistide vahel. Reaalsus on, et nimetades Kosovot sui generis juhtumiks, mööname me, et rahvusvaheline õigus on kas mitteküllaldane või ebaadekvaatne ja seetõttu me leiame lahenduse väljaspool seadust. See paneb meid asendama õiguse jõudu väe jõuga. Ma arvan, et see ei ole liidu eesmärk ega ka põhiväärtus.

  Luís Queiró (PPE-DE). – (PT) Kosovo ühepoolse iseseisvuse väljakuulutamise järel on halvim, mis saaks praegu juhtuda, et poliitiline ummikseis asetab meid soovimatusse olukorda, kus me vaatame pealt, kuidas pinged kuhjuvad. Seetõttu peame me sisse seadma väikseima ühise nimetaja tulevaste otsuste ja tegude defineerimiseks; sellest seisukohast ei jäänud ma nõukogu eesistuja öelduga küll täiesti rahule, aga see tegi mind siiski lootusrikkaks. Me peame Kosovole meenutama, et tee, mida mööda ta praegu käib, mõjutab tingimata ta tulevasi suhteid Euroopa Liiduga, ja seetõttu oleme me valmis neid aitama ja meil on omaenda huvides kohustus ulatada välja mitte üks käsi, vaid mõlemad ja öelda, et me säilitame kindla veendumuse, et Serbia tulevik on Euroopas.

Ärme kutsume kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist esile seda, mida kommunistidel ei õnnestunud teha: Serbia asetamist Moskva kinnisesse sfääri.

  Jaromír Kohlíček (GUE/NGL). – (CS) Daamid ja härrad, aeg on lõpuks tulnud: jah, need, kes ootavad Texase iseseisvuse tunnustamist Ühendriikide poolt, need, kes tahavad näha Rumeenia lääneosa sellest eraldatuna kui täielikult Ungari territooriumi, need, kes soovivad iseseisvat Šotimaad, Katalooniat, Baskimaad ja kõik teised riigid, mis kahtlemata tekivad Ladina-Ameerikas ja Aafrikas.

On öeldud, et Kosovo ei loo pretsedenti. See on viga: see on territoorium, mis on etniliselt puhastatud kaheksast rahvusest ning see on toimunud okupatsioonijõudude abi ja nõusolekuga, territoorium, mis on määrdunud narkootikumidest, inimkaubandusest, 50%-lisest töötusest ja pidevast surveavaldamisest järelejäänud serblastele. Nüüd kuulutab ta välja iseseisvuse kui teine Albaania riik ja see on halvaks eeskujuks. Ta jätkab nüüd teie kõigi kummitamisega, kes te olete siin sõna otseses mõttes mõrvanud rahvusvahelise õiguse. Häbi teile: see on teine München ja ükski tõeline demokraat ei peaks seda kunagi toetama.

  Dimitrij Rupel, nõukogu eesistuja. – Kõigepealt sooviksin ma anda edasi südamliku tänu parlamendile ja liikmetele, kes toetasid nõukogu seisukohta. Ma olen nõus, et on eri arvamusi; see on parlamentide puhul normaalne. Ometi tundub mulle, et Euroopa Liit on saanud toetust tänasel istungil.

Ma sooviksin vastata mõnele küsimusele. Esimene küsimus on süsteemi kohta, mida me kujutame ette toimimas, s.o tulevases vastutustöös, ja siin ma pean silmas muidugi Kosovo institutsioone. Euroopa Liit on loomulikult saatnud Kosovosse eriesindaja. Iseseisvuse väljakuulutamisel nõustus Kosovo parlament juba algselt Ahtisaari plaani sätetega. Kogu plaan kirjutatakse sisse Kosovo põhiseadusesse ja selle õigusaktidesse.

Vastavalt sellele on Euroopa Liidu erisaadiku ülesanne jälgida kohalikke ametiasutusi ja kindlustada kohustuste täitmist, mida uus seisund nõuab. Pärast rahvusvahelise tsiviilbüroo asutamist saab Euroopa Liidu eriesindajast rahvusvahelise kogukonna tsiviilasjade kõrge esindaja. Ta annab ka poliitilisi juhtnööre EULEXile.

Ma sooviksin lisada, et Euroopa Liit on teinud viimastel päevadel palju, eelkõige olukorra vaigistamiseks ja Kosovo jaoks kohase toetuse kindlustamiseks. Lisaks missioonile, mille kohta tegi nõukogu mõned päevad tagasi otsuse, sooviksin ma mainida eilset peasekretäri ja kõrge esindaja Javier Solana visiiti Prištinasse.

Ma sooviksin tsiteerida temalt ainult ühe lause. Hr Solana ütles:

„Ma sooviksin edastada, et tundeküllus, rõõm, mida te viimastel päevadel nii väärikalt tänavatele laotasite, tuleb nüüd muundada positiivseks ja konstruktiivseks energiaks, et viia ühiskond edasi.”

nõukogu eesistuja. – „Ma sooviksin edastada, et tundeküllus, rõõm, mida te viimastel päevadel nii väärikalt tänavatele laotasite, tuleb nüüd muundada positiivseks ja konstruktiivseks energiaks, et viia ühiskond edasi.”

Minu arvates tähendab see, et me kõik soovime samuti, et meie sõbrad Kosovos oleks valmis muundama energia, mida nad on viimastel päevadel demonstreerinud, ratsionaalsesse tegevusse, mis tagab väärika Euroopa tuleviku mitte ainult Kosovo jaoks, vaid mõistagi ka Serbia jaoks.,

Ma leian, et tänastes sõnavõttudes ja liikmete kaastöös Serbia kohta, kes väärib oma tee jätkamist Euroopa Liiduga ühinemise suunas, ja kuulates eri parlamendi esindajate kõnesid, kangastus mulle, et tulevikus räägivad siin ka serblased. Ja ma loodan, et ka albaanlased. Ma olen kindel, et me kuuleme nende riikide keeli, kes nii väga soovivad saada selle parlamendi ja Euroopa Liidu liikmeteks.

Siiski mõne meie Hispaania sõbra märkuste valguses ei ütleks ma, et otsuste teksti kokku sobitamine ei olnud üldasjade ja välissuhete nõukogu jaoks raske, kuid lõpuks õnnestus meil Hispaania ja Küprose kolleegidega kokkuleppele jõuda tekstis, mis peegeldab üksmeelsust, ühiseid otsuseid ja kollektiivset mõtlemist.

Lõpetuseks sooviksin ma öelda, härra president, et loomulikult pean ma nõustuma oma Sloveenia kolleegi härra Kaciniga, kui ta rääkis Kosovo serblaste vajadusest aktsepteerida Kosovot kui oma kodumaad ja osaleda selle valitsemises. Loomulikult on Kosovo ka nende riik ja iga Kosovo serblaste viivitus Kosovo valitsemisest osa võtmisel võib olla kahjulik.

Need arutelud on mind julgustanud ja ma sooviksin teid tänada, härra president ning daamid ja härrad kõikide nende konstruktiivsete kommentaaride eest.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Härra president, ma soovin tänada täiskogu kõige vastutustundlikuma arutelu eest. Täna jõuti äratundmisele, et Euroopa Liit ei ole tõepoolest jätnud ühtegi kivi ümber pööramata, otsides läbirääkimiste teel saavutatavat lahendust, kuid see on kahjuks olnud asjatu. Järelikult peame me nüüd viima selle protsessi lõpule.

Paljud teist rõhutasid ka Serbia mitte isoleerimise, ja eriti nooremale põlvkonnale abi pakkumise tähtsust. Ma nõustun täielikult ja mul on hea meel teile teatada, et meil on viisarežiimi lihtsustamise kokkulepe Lääne-Balkani riikidega, sealhulgas Serbiaga, juba jõus. See tähendab lihtsamaid protseduure viisade taotlemisel ja erandeid teatud gruppidele, nagu tudengid ja ettevõtjad. Samuti on mul hea meel teatada, et me oleme alustanud ka spetsiaalset dialoogi viisavabaks reisimiseks, mis on väga oluline tavalistele Serbia kodanikele ja ka teistele piirkonna rahvastele.

Me tegime seda jaanuaris Serbias ja minu kolleeg komisjoni asepresident Frattini on tegelikult täna Skopjes ja homme Podgoricas, et alustada dialooge endise Jugoslaavia Vabariigi Makedoonia ja Montenegroga.

Ent selleks, et see õnnestuks, on meil vaja asutuste, sealhulgas nõukogu selle siseministrite näol, kellel on piirkonnas suur võim, meelekindlust ja ühtsust. Ma arvestan selles osas teie toetusega, et me saaksime käesolevas küsimuses teha koos tõelisi edusamme.

komisjoni liige. – (FR) Mis puutub Euroopa ühtsusesse siis tõsiasjal, et EL on olnud võimeline säilitama oma ühtsust sellises keerulises ja vastuolulises küsimuses on tõesti väga märkimisväärne. Ma ütleksin isegi, et ühine välispoliitika on edukalt läbinud ühe raskeima katsumuse alates selle loomisest. Ma sooviksin õnnitleda Sloveeniat kui eesistujariiki selle tulemuse puhul, mis peegeldab teie pühendumist Lääne-Balkani tulevikule Euroopas.

Märgin suure rahuloluga ka Prantsusmaa kui tulevase eesistuja soovi täielikult toetada Lääne-Balkani Euroopa perspektiivi. Seepärast on aasta 2008 eriti oluline aasta Lääne-Balkani teekonnal Euroopasse.

  President. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Kinga Gál (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Need meist, kes sündinud Kesk-, Ida- või Kagu-Euroopas, selles Euroopa vähem õnnelikus piirkonnas, on õppinud oma kogemustest, et räägitud sõnad ja lubadused paberil omavad vähest usutavust. Tähtis on, kuidas nendest tegelikkuses kinni peetakse. Kosovos on Ahtisaari plaanil õnnestunud saada lubadusest teostatavaks ideeks, mis toob piirkonda rahu.

Mõned ütlevad, et sellest ei saa teha pretsedenti, kuid miks mitte, võidakse küsida, kui see loob toimiva riigikorra vähemuste kaitseks? Kui seda tegelikkuses järgitakse, peaks see tõesti olema pretsedent. Need meist, kes kasvasid üles vähemusena ja ei olnud omaenda saatuse peremehed, võivad vaid tervitada igat innovatsiooni, mis lubab pikaajalisi lahendusi külg-külje kõrval elavatele etnilistele kogukondadele. Kui Ahtisaari plaani järgitakse ja rakendatakse, siis Kosovo lugu, mis on nüüd algamas, võibki olla selline pikaajaline lahendus.

Me tunneme muret Serbia teistel aladel elavate vähemuste pärast, kes ärevusega neid sündmusi jälgivad. Kas tuleb lahendus, mis annab kindlustunnet nendele vähemustele või ungari päritolu inimestele Vojvodinas?

Ma palun nõukogul ja komisjonil tagada, et üldine rahutus ei viiks pöördumatutele tegudele, ümberasumismeetmetele Vojvodinas. Ärme valame etnilisi pingeid välja vähemuste peale, kes veel seal elavad. Praegu aset leidvate sündmuste tulemuseks ei tohi olla veel rohkem juhtumeid, kus inimestelt võetakse ära õigused, vaid nende õiguste tugevdamine. Kindlustagem, et lõpuks luuakse Balkanil head pretsedendid, mis annavad seal elavatele etnilistele kogukondadele lõpuks lootuse ja tulevikuväljavaated.

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT)

Serbia Kosovo provintsi iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine ei ole vältimatu.

On tõsi, et see on äärmiselt tõsine samm ja eriti Euroopas piiride stabiilsusele ettenägematute tagajärgedega ohtlik pretsedent rahvusvahelises õiguses.

On tõsi, et see on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja ja Helsingi lõppakti jultunud rikkumine.

On tõsi, et see on õigusvastane otsus vastavalt rahvusvahelise õiguse kõige elementaarsematele põhimõtetele.

On tõsi, et see on juhitud suveräänsusega – mis on igal juhul väiksem suveräänsus – pseudoriigi kunstlik loomine, või pigem Ameerika Ühendriikide, NATO ja ELi poolt agressiooni ja sõjalise okupatsiooni teel protektoraadi rajamine.

On tõsi, et see on katse jäädvustada fait accompli poliitika abil selle Euroopa tähtsaima piirkonna Ameerika Ühendriikide ja ELi suurriikide poolset poliitilist, majanduslikku ja sõjalist ülemvõimu.

Seda õigusvastasust ei tule tunnustada, ei formaalselt ega praktikas, iseäranis „ELi missiooni Kosovosse” saatmise ja selles osalemisega. Sellel ELi missioonil ei ole õigupoolest ühtegi ÜRO mandaati. See on ELi missioon, mis lisaks sellele, et on õigusvastane iseenesest, sõlmib kokkulepet õigusvastase üksusega, tehes selle seetõttu kahekordselt õigusvastaseks.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE) , kirjalikult. – (FI) Härra president, Soome riiginõunik Harri Holkeri, kes hiljuti tegutses läbirääkijana Kosovo kriisis, avaldas arvamust, et albaanlaste iseseisvuspüüdu ei tuleks igavesti ignoreerida, kuna see oleks tagasipöördumine mitte nulli, vaid hulga vähemasse.

Nagu paljud liikmed on öelnud, oli Kosovo iseseisvus vältimatu. Samuti on mööndud, et Kosovo on sui generis juhtum, ja nii ei ohusta iseseisvus õiguse rahvusvahelisi põhimõtteid konflikti lahendamise tõttu. Euroopa sai seetõttu uue jätkusuutlikel kriteeriumidel põhineva riigi.

On muidugi kahetsusväärne, et mingit lepitust, isegi mitte minimaalset tolerantsust, ei ole poolte vahel saavutatud. Rahvusvahelist kogukonda ei saa süüdistada mitte püüdmises, kuivõrd läbirääkimisi juhtis nimekas rahusobitaja Martti Ahtisaari. Nüüd peame me jääma järeleandmatuks selles, et Ahtisaari plaan jätkab suunaandmist sellal, kui riik üles ehitatakse. Selle nõuded pakuvad võimalust lääne õigusriigi mudelile ning piirkonna sisemisele ja välisele stabiilsusele.

Kosovo ja Lääne-Balkani turvalisus on eelkõige Euroopa asi. Kui seega on taaskord selge, et ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole võimeline olukorra eest vastutama, peab EL valmistuma jõupingutuseks. Lääne-Balkani integratsioon üldise Euroopa stabiilsuse raamistikuga on tõenäoliselt meie suurim väljakutse alates ühenduse algusest. Piirkondlikud pinged ähvardavad nüüd kasvada, rahvast frustreerib tööpuudus ja korruptsioon ja kuritegevus on kinnistunud.

Iseseisvuse väljakuulutamist Kosovos oodati innukalt, ja see tekitas tõelist rõõmu rahva hulgas, kellega kui eurooplastega, suudan ma kergesti suhestuda. Nüüd aga peaks rõõmsameelsusest ehitama üles asjadest raskeima: kestva rahu ja stabiilsuse. See õnnestus 50 aastat tagasi mujal Euroopas – miks mitte viimaks ometi Balkanil?

  Erik Meijer (GUE/NGL), kirjalikult. – (NL) Minu fraktsioon ja minu partei riiklik delegatsioon Euroopa Parlamendis jõudis hiljuti otsusele praegune suund Kosovo iseseisvusele tagasi lükata. Ma mõistan seda, kuna EL käitub hetkel nagu ülemvõim, mis kehtestab ühepoolselt oma tahet Serbia peal, mis on juba olnud korduvalt alandatud, ja kohtleb Kosovot kui oma protektoraati.

See ei tähenda, et ma võtan tagasi selle, mida ma olen viimastel aastatel sel teemal öelnud. 1974. aasta Jugoslaavia põhiseaduse all, mis andis Kosovole peaaegu sama palju autonoomsust kui selle aja kuuele föderaalriigile, oleks serblastel ja albaanlastel olnud võimalik jääda rahulikult koos eksisteerima ühe föderaalriigi raames. Autonoomia ühepoolne tühistamine 1980ndatel muutis Serbia riigi Kosovo elanike silmis mõttetuks ja isegi kahjulikuks nähtuseks. Kosovo on käitunud iseseisva riigina juba 1991. aasta septembrist; tal on oma president, parlament ja haridussüsteem.

Kui muu maailm oleks toona õigeaegselt tegutsenud ja seda riiki koos teiste endise Jugoslaavia riikidega tunnustanud, ei oleks tekkinud vägivaldset Kosovo vabastusarmeed, Kosovo elanikud poleks pidanud pöörduma raha teenimiseks kuritegelikule teele ning 1999. aasta sõja puhkemiseks poleks olnud mingit põhjust..

  Dimitrios Papadimoulis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Kaheksa aastat pärast NATO sõda Jugoslaavias on Kosovo probleem endiselt lahendamata ning on muutunud veelgi kontrollimatumaks. ÜRO resolutsiooniga 1244 kehtestatud tingimus „standardid enne staatust” (st demokraatia, põgenike tagasipöördumine, mitmekultuurilise kooselu tingimused jne enne otsuse langetamist lõpliku režiimi kohta) on põhiosas täitmata. Sellegipoolest avaldas Bushi administratsioon Kosovo albaanlaste juhtkonnale survet iseseisvuse ühepoolseks väljakuulutamiseks koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega Balkani rahu ja stabiilsuse ning muude rahvusvaheliste probleemide jaoks. Regiooni jaoks uue missiooni heakskiitmisega avaldab EL sellele poliitikale toetust ning soodustab ÜRO 1999. aasta resolutsiooni 1244 rikkumist. Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine põhjustab Lääne-Balkanil destabiliseeriva ahelreaktsiooni ning loob negatiivse pretsedendi paljude rahvusvaheliste probleemküsimuste jaoks. Me peame leidma lahenduse rahvusvahelise õiguse pinnal, nii et see ei toetaks „jaga ja valitse” poliitikat ega ka kohalikke natsionalistlikke ja ekspansionistlikke ideid või piiride muutmist. Me usume, et ÜRO egiidi all ning rahvusvahelise õiguse põhjal on endiselt võimalik leida mõlemale poolele sobiv lahendus. Seega pooldame läbirääkimiste jätkamist.

  Toomas Savi (ALDE), kirjalikult. – Kahjuks on Euroopa Liit Kosovo küsimuses eri leeridesse jagunenud. Euroopa Liit on võtnud pikaajaliseks eesmärgiks Lääne-Balkani stabiilsuse tagamise ning kontinendi kõige mõjukama riigiülese organisatsioonina peame edastama selge sõnumi ja rääkima ühel häälel.

Kosovo rahu ja julgeolek peaks olema liidu prioriteet, kuna selle naaberriigiks on ELi kandidaatriik Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia ning me peaksime mängima vahendajana Serbia ja Kosovo vahel juhtivat rolli. See ei kujune kergeks ülesandeks, kui ka liidu sees puudub ühine seisukoht, kas tunnustada Kosovo iseseisvust in corpore või mitte.

Liidu praegune otsustamatu käitumine tekitab Kosovos ainult veel rohkem segadust. Liikmesriigid peavad leidma võimaluse oma erimeelsuste ületamiseks, et alustada selle regiooni suhtes püstitatud eesmärkide täitmist.

  Csaba Sógor (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Ma olin pühapäeval ise Prištinas. Meie jaoks on haruldane juhus, kui me saame mõne riigi iseseisvuse väljakuulutamise juures kohal viibida. Ma tahtsin, et minu kohalolu mõjuks sõnumina: kuigi see otsus on paljude jaoks valulik, tehti see teatavaks oludes, kus me ei tundnud hirmu.

Iseseisvus kuulutati välja hotellis, kus aastate eest tervitas külalisi ukse kohal järgmine silt: „Koertele ja albaanlastele sisenemine keelatud”.

Kosovo iseseisvuseni viinud protsessi ei algatanud EL. Seda alustas Serbia, kui ta jättis sellel territooriumil elavatele kodanikele tagamata põhilised inimõigused – üksikisiku ja kogukonna õigused.

Rumeenia Ungarlaste Demokraatlik Liit on seisukohal, et Rumeenia peaks tunnustama Kosovo iseseisvust esimesel võimalusel. Neil, kes ei taha selle olukorraga leppida, on võib-olla lahendamata küsimusi rahvusvähemustega omaenda riigis.

Oma asutamisest alates on Rumeenia Ungarlaste Demokraatlik Liit tahtnud ja tahab võidelda Transilvaania ungarlaste õiguste eest, kasutades ainult poliitilisi ja parlamentaarseid, mitte vägivaldseid vahendeid.

Võib-olla saab nüüd kõigile selgeks, et traditsiooniliste rahvusvähemuste liikmete üksikute ja kollektiivsete õiguste küsimus ei saa olla ainult riigi siseasi. On aeg koostada Euroopa Liidus standardne kokkulepe, mis kehtiks kohustuslikus korras kõigile ja annaks vähemustele kindlustunde.

Euroopa Liidu põhiülesanne on osutada abi regiooni stabiliseerimiseks majanduse ja sotsiaalse arengu valdkondades ning seda ei tule osutada ainult Kosovole ja Serbiale, vaid kogu Lääne-Balkani regioonile.

  Alexander Stubb (PPE-DE), kirjalikult. – (FI) Härra president, daamid ja härrad, ma tahaksin Kosovot südamest tervitada Euroopa riikide sekka jõudmise puhul. Iseseisvuse väljakuulutamine oli Kosovo poolt julge tegu. Nüüd peab see riik ja selle rahvas üles näitama samasugust julgust ja enesekindlust oma mitmekultuurilise ühiskonna ülesehitamisel.

Juba pikka aega on olnud selge, et võitlus Kosovo iseseisvuse eest saab minna ainult ühes suunas. See oli vaid aja küsimus. Viimane tähtaeg iseseisvuse väljakuulutamiseks oleks olnud Serbia ühinemine Euroopa Liiduga. Õnneks ei pidanud nad nii kaua ootama. Kosovo on nüüd juba 10 aastat olnud ÜRO valitsuse all. See olukord erineb täielikult teistes separatistlikes piirkondades valitsenud olukorrast.

Eelolevad aastad nõuavad Kosovo juhtidelt ettenägelikkust ja tarkust. Ma usun, et need omadused on neil olemas. Sõda, rahvuslik vihkamine ja rahvusvahelise kogukonna juhitud valitsus on kogemused, millest tuleb õppida. Kõige tähtsam on nüüd keskenduda stabiilse kodanikuühiskonna ehitamisele. Iseseisvus kõrvaldab ka ebakindluse, mis on hoidnud eemal nii sise- kui ka välisinvesteeringuid.

Martti Ahtisaari kava annab suurepärase raamistiku riigi iseseisvuse esimeste sammude tegemiseks. Edu on võimalik saavutada üksnes siis, kui juhid ja rahvas peavad oma riigi ehitamist iseenda projektiks, mitte välismaalt ette kirjutatud reegliteks ja eeskirjadeks. Rahvusvaheline kogukond peab samuti suutma eemale hoida ning lasta kosovlastel ja serblastel rajada ise endale sobiv kooseksisteerimise mudel. Mitmekultuuriliste riikide näiteid on peaaegu sama palju nagu Euroopas on riike. Kosovo ei ole siin mingi erand.

Ma õnnitlen veel kord kosovlasi ning tervitan nende äsja iseseisvunud riiki.

  László Tőkés (NI), kirjalikult. – (HU) Kosovo iseseisvusdeklaratsioon lööb meie piirkonnas suuri laineid. Parasjagu valimisteks valmistuvad Rumeenia erakonnad kasutavad seda ungarivastase hüsteeria tekitamiseks. Nad kõik koonduvad ühisrindeks Transilvaania ungarlaste vastu, kes elavad Kosovoga võrreldava suurusega alal ning kelle rahvaarv on sarnane albaanlaste provintsi elanikkonnaga.

Rumeenia parlamendi „sügav mure” on täiesti alusetu ja põhjendamatu. Rumeenia ei pea ungarlasi kartma. Meie rahvuslik kogukond Transilvaanias austab Rumeenia põhiseadust ja territoriaalset terviklikkust.

Samal ajal on meil siiski põhjust oodata, et „territoriaalsete õiguste” põhimõtte alusel lahendab Rumeenia meie rahvuskogukonna olukorra euroopalikul viisil ning tagab esiteks ungarlaste personaalse autonoomia ning teiseks Transilvaania ja teiste piirkondade regionaalse autonoomia Euroopa Liidus kehtiva omavalitsuse põhimõtte kohaselt.

Sarnaselt Grossi aruandel põhinenud Euroopa Nõukogu soovitusega 1609/2003 tunnistame, et autonoomsed regioonid aitavad suurel määral kaasa konfliktide lahendamisele ja kindlustavad Euroopa stabiilsust.

Samal ajal tahaksime juhtida teie tähelepanu asjaolule, et see uus olukord võib olla kasulik ka Rumeeniale endale, sest Kosovo serblaste autonoomia mudel võib olla lahenduseks ka Serbias ja Ukrainas elavate rumeenlaste kogukondade jaoks.

Seda kõike arvestades oleks Rumeenial soovitav mitte seada rahvuslik-poliitilisi eelarvamusi kõrgemale rahumeelsest lahendusest ning tunnustada iseseisvat Kosovot esimesel võimalusel nagu enamik teisi liidu liikmesriike.

  Iuliu Winkler (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Ma tervitan Euroopa Liidu aktiivset osalust ning vastutuse võtmist Kosovo jaoks lahenduse otsimisel. Ma avaldan oma rahulolu selle üle, et Kosovo parlament on Kosovo nimel kohustunud järgima demokraatia, kodanike võrdsuse ja vähemuste kaitse põhimõtteid. Ma loodan, et liidu liikmesriikide vahel tekib solidaarsus, mis võimaldaks liidul võtta Kosovos tõhusa rolli. ELi liikmete vaheline solidaarsus Kosovo küsimuses peab väljenduma selles, et liikmesriigid tunnustavad esimesel võimalusel Kosovo iseseisvust.

Euroopa Liit peab toetama Kosovo püüdlusi saada demokraatlikuks Euroopa riigiks. Ma tervitan tõsiasja, et liit tagab jätkuvalt oma tugeva kohalolu, sest nii saab liit otseselt kaasa aidata Lääne-Balkani regiooni stabiilsusele.

Ma olen kindel, et Kosovos elava serbia vähemuse liikmetele tagatakse individuaalsed ja kollektiivsed õigused, mis võimaldavad neil oma sünnimaale jääda.

See, kuidas Euroopa liit on võtnud vastutuse Kosovos, on eeskujulik. Me teame, et iga Euroopa rahvusvähemuse olukord on ainulaadne ja seega üldisi lahendusi ei ole, kuid liit peab andma oma panuse vähemuskogukondade liikmete individuaalsete ja kollektiivsete õiguste tagamisse, kasutades oma mõju enamuse ja vähemuse vahelise demokraatliku dialoogi ja poliitilise mõttevahetuse tõhustamiseks.

Liikmesriikides elavatele vähemuskogukondadele on äärmiselt oluline, et liidus kehtestataks vähemusi kaitsev õigusmäärustik.