Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/2148(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

A6-0023/2008

Arutelud :

PV 21/02/2008 - 3
CRE 21/02/2008 - 3

Hääletused :

PV 21/02/2008 - 4.9
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0068

Arutelud
Neljapäev, 21. veebruar 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

3. Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta – Territoriaalne tegevuskava ja Leipzigi harta järelmeetmed – Euroopa ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse Euroopa tegevusprogramm (arutelu)
PV
MPphoto
 
 

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu

– hr Guelleci regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raporti (A6-0023/2008) üle, mis käsitleb neljandat aruannet majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta (2007/2148(INI)),

ja ühisarutelu

– pr Kallenbachi regionaalarengukomisjoni nimel koostatud raporti (A6-0028/2008) üle, mis käsitleb territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta järelmeetmeid: Euroopa ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse tegevusprogramm (2007/2190(INI)).

 
  
MPphoto
 
 

  Ambroise Guellec, raportöör. (FR) Pr president, volinik, daamid ja härrad, täna hommikul arutame me kahte parlamentaarset omaalgatuslikku raportit, kuid ma tunnen, et need on mõlemad paljude põhjuste tõttu äärmiselt olulised.

Esiteks hindame me komisjoni neljandat aruannet sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse kohta. See on tõeliselt märkimisväärne dokument, palju parem kui eelnevad versioonid, ning see moodustab kindla aluse kõigile Euroopa-sisese ühtekuuluvuse tulevikupeegeldustele. See on oluline ka seetõttu, et uus Lissaboni leping püstitab territoriaalse ühtekuuluvuse kui ühe ELi peamise eesmärgi. Nagu me teame, kerkivad nüüd uued ja muljetavaldavad väljakutsed meile juba teadaolevate kõrvale ning ühtekuuluvuspoliitika peab andma nende kaalutlemisse suure väärtusliku panuse, et lubada meil liikuda sellise Euroopa suunas, mida me näha tahame: tõhusa, solidaarsusest teadliku Euroopa suunas.

Mida neljas aruanne meile näitab? Seda, et sotsiaalne ja majanduslik lähenemine liikmesriikide vahel toimub õiges suunas, viimase kümnendi jooksul sissetulekut ja tööd puudutavate lahknevuste kindla vähenemisega, kuid samuti seda, et piirkondade vahel ja aeg-ajalt ka piirkondadesiseselt leidub siiski veel märkimisväärseid erinevusi, mis võivad sageli muutuda teravamaks. Areng on küllaltki märgatav, kuid seda halvavad liiga paljud tasakaalustamatust põhjustavad ilmingud. Siinkohal muutubki uus territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste väga kasulikuks ning siinkohal peab see majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kõrval võtma sisse keskse koha regionaalarengu jätkumises kogu ELis. Selle rakendamine nõuab integreeritud lähenemisviisi valdkondlike poliitikate hulgas ning tõelist mitmetasandilist valitsemist.

Me ootame septembriks suure huviga – ning ma pean ütlema, et ka mõningase kannatamatusega – komisjoni rohelist raamatut. Nagu ilmnes meie aruteludest regionaalarengukomisjonis, on selle küsimuse osas ilmne vajadus ühise keele järele.

Neljanda aruande järeldused panevad meid mõtlema ajale pärast 2013. aastat, sest ajavahemiku 2007–2013 kohta on rakenduskavad olemas. Üks nende peamisi omadusi on usaldusväärne eraldiste jaotamise süsteem, et suunata ressursside põhialused Lissaboni tegevuskava eesmärkide täitmise poole. Kuna me soovime rõhutada lähedast suhet Lissaboni strateegia ja ühtekuuluvuspoliitika vahel, siis tunneme, et ühtekuuluvuspoliitika peab tungima väljapoole kõnealust valdkonda ja võtma sisse koha laiemas perspektiivis.

Meie raportis väidetakse kindlalt, et lähenemine eri tasanditel on esmatähtis tingimus pikaajaliseks konkurentsiks piirkondades ning et järgmistel aastatel muutub kahe poliitika vastastikune täiendamine vajalikuks tõhususe ja solidaarsuse ühitamisel. Perioodiline hindamine ajavahemikul 2007–2013, mida me nõuame, peab lubama meil kinnitada protsessi sobivust või rakendada mis tahes kohandamisi, mis võivad nõuetekohaselt teavitatud moel vajalikud olla. Samuti tuleb esitada küsimusi käesoleva programmiperioodi vältel toimunud lahknemise kohta maaelu arengu poliitika ja regionaalpoliitika rakendamise vahel. Selle asjakohasus ei tundu olevat hästi püstitatud ja me tunneme, et selle eraldatuse säilitamine pärast 2013. aastat võib kujuneda probleemiks.

Meie raport rõhutab uusi ELi ees seisvaid väljakutseid ja nende olulist territoriaalset mõju. Probleemideks on näiteks rahvastiku vananemine, kliimamuutused, energia, linnastumine jne. Me tunneme, et vajalik ja edasilükkamatu lähenemine ja sobilik territoriaalne lähenemisviis neile väljakutsetele kutsuvad üles täiustatud poliitilisele ja finantsküsimustega seotud ühtekuuluvuspoliitikale pärast 2013. aastat. Selles perspektiivis seisab parlament – nagu ta alati on teinud – vankumatult vastu igasugusele katsele poliitikat taasriigistada.

Pr president, ma sooviksin lõpetada, tänades variraportööre, kes mind selle ülesande juures suurepäraselt abistasid, suure hulga kompromisside eest, millele me suutsime jõuda. Samuti sooviksin ma rõhutada sidusust pr Kallenbachi raportiga. Ma arvan, et oleks hea, kui täna esitataks täiskogul täielikult sidus tervik.

 
  
MPphoto
 
 

  Gisela Kallenbach, raportöör. − (DE) Pr president, volinik, daamid ja härrad, ma sooviksin alustada, tänades kõiki variraportööre hea ja konstruktiivse koostöö eest. Samavõrra sooviksin ma tänada komisjoni, töörühma töötajaid ja parlamendiliikmete assistente. Mida tugevam ühendus, seda parem tulemus!

Ma tervitan vägagi asjaolu, et me arutame täna hr Guelleci ja minu raportit üheskoos. Kui asi puudutab tõelise jätkusuutliku arengu saavutamise eesmärki Euroopas, moodustavad need kaks raportit ühtse terviku. Ühtekuuluvuspoliitika on n-ö riistvara ning Leipzigi harta ja territoriaalne tegevuskava on n-ö tarkvara. Need vahendid võivad töötada vaid tandemina. EL on oma ühtekuuluvuspoliitika kaudu varustatud seadusliku ja finantsilise pädevusega. Meil pole mingit reaalset vastutust regionaalarengu, linna- ja ruumilise planeerimise eest. Seetõttu on sidus poliitika – kohalikul ja piirkondlikul tasandil, riiklike ministrite ja ELi tasandil – jätkusuutlike Euroopa linnade ja piirkondade eeltingimuseks. See on ainus viis tekitada Euroopa lisandväärtust. Linnad on võimaluste ja probleemide keskmes. Nad avaldavad mõju maapiirkondadele ja vahetutele äärepoolsetele piirkondadele. Seetõttu tugineme me territooriumi kui terviku tasakaalustatud arengule, lahendustele, mis tulenevad terviklikust perspektiivist ja mis samal ajal on kohandatud konkreetsele olukorrale. Ei saa olla ühte eraldiseisvat lahendust, kuid saavad olla ühised põhimõtted, nagu näiteks integreeritud lähenemisviis, partnerluspõhimõte, horisontaalne ja vertikaalne lähenemisviis, erinevused linnade ja äärepoolsete piirkondade vahel, kuid ka paljud teised otseselt seotud tegurid.

Me oleme Euroopa tasandil saavutanud suurt edu. Peale Leipzigi harta ja territoriaalse tegevuskava lisati Portugali eesistumise ajal reformilepingusse esimene tegevuskava, territoriaalne ühtekuuluvus kui ühenduse eesmärk. See tugevdab parlamendi kaalu jagatud pädevuse ja koosotsustamismenetluse teel. Tänase aruteluga soovisime me saata parlamendi avalduse nõukogu kevadisele tippkohtumisele arutamiseks, et territoriaalsed ja linnasid puudutavad küsimused lisataks selgete komponentidena Lissaboni ja Göteborgi strateegia juurde.

Samuti oli Leipzigis toimunud ministrite mitteametliku kohtumise ühine soov, et Sloveenia eesistumisajal lisataks territoriaalne tegevuskava selleaastase kevadise tippkohtumise tegevuskavva, et saavutada suuremat poliitilist tunnustust piirkondade ja linnade arengu territoriaalsele raamistikule ja ELi poliitilistes otsustes osalemise uutele vormidele. Seda korrati selgelt novembri kohtumisel Assooridel. Seni pole mul mingit teavet selle arengu kohta.

Seetõttu oleksin vägagi tervitanud nõukogu esindaja tänast kohalviibimist, nii et oleksime saanud teavet ettevalmistuste seisu kohta. Kahjuks kuulsin ma, et ilmselt ei ole nõukogus saavutatud konsensust ministrite palve täitmiseks. Oleksin soovinud nõukogult kuulda, kas ja mil moel territoriaalset tegevuskava kevadisel tippkohtumisel arutatakse. Samuti oleksin huvitatud sellest, kas on tõsi, et käesolevas nõukogu järelduste projektis pole territoriaalküsimusi mingilgi moel mainitud ning et Lissaboni lepingus ei ole ette nähtud mingeid asjakohaseid muudatusi. Igal juhul on see ainus viis, kuidas meie rohked kaunid sõnad tõelisesse tegevusse rakendada.

 
  
MPphoto
 
 

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Pr president, ma sooviksin kõigepealt õnnitleda – ja võib-olla isegi pigem tänada – nii pr Kallenbachi kui ka hr Guellecit nende raportite eest, ning samuti regionaalarengukomisjoni tema suurepärase töö eest neljanda ühtekuuluvusaruande ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva raporti juures.

Komisjon jagab täielikult teie seisukohti, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on mänginud peamist rolli erinevuste vähendamisel Euroopa Liidus ning sellega edendanud Euroopa integratsiooni, ning samuti lähendanud liitu oma inimestele. Seega lükkab komisjon kindlalt tagasi katsed seda poliitikat taasriigistada.

Samuti jagame me teie seisukohta, et tulevikus tuleb ühtekuuluvuspoliitika jaoks tagada piisavad rahalised vahendid, et tegeleda eeldatavate uute väljakutsetega, mis mõjutavad kõiki Euroopa territooriume. Samuti peame meeles pidama, et samal ajal peab ühtekuuluvuspoliitika jätkuvalt hakkama saama piirkondlike erinevustega, mis tulenevad kõige hiljutisematest ning eelseisvatest laienemistest.

Lubage mul veel kord kinnitada, et meie poliitika „lissaboniseerumise“ kontekstis on Euroopa ühtekuuluvuspoliitika peamiseks prioriteediks praegu ja pärast 2013. aastat eesmärk vähendada erinevusi, nagu on kinnitatud reformilepingus. Poliitika solidaarsuse mõõde on selle poliitika keskmeks ning ressursside jaotamine järgib kahtlemata vastupidist suhet riikide ja piirkondade õitsenguga.

Seda seisukohta jagab sidusrühmade märkimisväärne enamus kogu Euroopa Liidus. Samuti on ühine seisukoht, et Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on palju enamat kui lihtsalt liikmesriikide ja piirkondade vaheline ressursside jagamise mehhanism; see poliitika on esimesena ja tähtsaimana arengupoliitika, mille eesmärgiks on edendada kõigi Euroopa piirkondade ühtlast arengut.

Komisjon jagab ka teie muret vajaduse üle suurema sidususe järele Euroopa ühtekuuluvuspoliitika ja teiste ühenduse valdkondlike poliitikate vahel, eriti maaelu arengu, teadusuuringute või konkurentsi valdkonnas. Ma lisaksin siinkohal, et vajadus sidususe järele erinevate arengupoliitikate vahel kehtib ka Euroopa ühtekuuluvuspoliitika ja riiklike poliitikate koordineerimise puhul. Ma olen veendunud, et see on Euroopa ühtekuuluvuse tuleviku võtmeküsimus, ka selle territoriaalses mõõtmes.

Ma jagan täielikult teie seisukohta, et territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta edu sõltub kahest tingimusest. Esiteks peame me rakendama integreeritud lähenemisviisi territoriaalsele arengule, et vältida ükshaaval lähenemisviisi meie territooriumidele. Klassikaline näide siinkohal on mõtlemine ainult maapiirkondade või linnastrateegiate kategooriates, milles puudub tõeliste majanduslike piirkondade võtmetähtsus.

Teisest küljest tähendab integreeritud lähenemisviis ka vajadust erinevate valdkondlike poliitikate integreerimise järele nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil, mis mõjutavad kõigi meie piirkondade arengut.

Teine tingimus, nagu te õigesti välja tõite, on vajadus komisjonipoolsete territoriaalse tegevuskava raames kokku lepitud tegevuste rakendamise edusammude korrapärase jälgimise ja hindamise järele, ning siinkohal peame me rohkem teadma nende tegevuste mõjust liikmesriikides, nii et komisjon saaks neile pakkuda kohast abi. Näiteks saab komisjon parema jälgimise alusel edaspidi edusamme teha territoriaalse ühtekuuluvuse näitajate kindlaksmääramise osas.

Loomulikult näeb komisjon – nagu ka teie raport – hea uudisena ühtekuuluvuse territoriaalse mõõtme mõiste tutvustamist Lissaboni lepingus ning nüüd peame me võtma parima sellest ühtekuuluvuspoliitika uuest mõõtmest ja selle poolt avatavatest võimalustest, nagu näiteks kohalikele ja piirkondlikele asutustele suuremat kaalu andvast uuest subsidiaarsuse mõiste definitsioonist. Seetõttu lisas komisjon rohelise raamatu territoriaalse ühtekuuluvuse kohta meie õigusloome- ja töökava aastaks 2008.

Isegi kui praegu ei ole mõiste kohta standardset definitsiooni, sünteesib territoriaalne ühtekuuluvus liidu seaduslikke eesmärke, et saavutada selle territooriumi jätkusuutlik tasakaal ja harmooniline areng ning et pakkuda õiglast juurdepääsu üldhuviteenustele. Me kõik oleme täna teadlikud sellest, et liidus on mitmeid territoriaalse tasakaalu aspekte, mis ähvardavad liidu majanduse ja ühiskonna harmoonilist arengut järgmistel aastatel. Neid leidub nii ELi, riiklikul kui ka piirkondlikul tasandil ning seoses äärepoolseimate piirkondadega ka mõningatel konkreetsetel aladel.

Mul on hea meel kinnitada, et pr Kallenbachi raporti territoriaalse ühtekuuluvuse idee määratlust ja territoriaalsele arengule integreeritud lähenemisviisi rakendamist ning samuti ühenduse poliitikate vaheliste sünergiate edendamist käsitlevad peamised soovitused on kõik kaasatud meie rohelise raamatu ettevalmistusprotsessi, mis võetakse kolleegiumi poolt vastu septembris.

Lubage mul samuti kasutada seda võimalust, et teavitada teid meie edust liikmesriikidega meie ühise arusaama osas territoriaalsest ühtekuuluvusest ja selle võtmekomponentidest. Me töötame hetkel vastustega küsimustikule territoriaalse ühtekuuluvuse kohta, mille saatsime 25 liikmesriiki, tehes sellega edusammud vägagi võimalikuks.

Samuti oleme me komisjonis rajanud talitustevahelise töörühma, mis annab meile raamistiku komisjonisiseseks tööks territoriaalse ühtekuuluvuse valdkonnas, ning me oleme juba lõpetanud selle ülesande esimese osa: ELi võtmepoliitikate territoriaalse mõõtme määratlemise. Nüüd oleme pannud aluse mõningate vahendite arendamise protsessile, mis samuti teie palvega sobituvad. Nagu te arvatavasti teate, on poliitikate territoriaalse mõju hindamise uurimine ning samuti territoriaalse ühtekuuluvuse näitajate arendamine uue tugevdatud programmi ESPON prioriteetide hulgas.

Mis puutub linnade küsimusse, siis toimub märtsis järgmine programm „Urban audit“, mida praegu viimistletakse, ning 2009. aasta juuniks on valmimas teine raport Euroopa linnade olukorra kohta. URBACT II on nüüd edendatud strateegiliseks vahendiks linna arengu võrgustiku ja vahetuste loomise jaoks.

Mulle tundub, et mõlema raporti puhul on meil tegemist kõrge sidususega teie ja komisjoni seisukohtade vahel, ning nüüd ootan ma huviga arutelu teie murede paremaks mõistmiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Nathalie Griesbeck, eelarvekomisjoni arvamuse koostaja. (FR) Pr president, volinik, ma soovin samuti tänada meie raportööre, eriti Ambroise Guellecit tema esitluse ja töö eest selle teemaga. Alalise strukturaalfondide raportöörina eelarvekomisjonile sooviksin ka lühidalt täpsustada eelarveküsimusi.

See poliitika on nüüd üks kõige märkimisväärsemaid poliitikaid eelarvelise solidaarsuse jaoks Euroopa rahvaste vahel. Nüüdsel ajal, nagu me täna hommikul juba kuulnud oleme, on peamiseks küsimuseks ühtekuuluvuspoliitika tõhususe jätkuv optimiseerimine. Eelarvekomisjon soovis juhtida parlamendi tähelepanu mitmetele häirivatele märkidele nagu hilinemised täideviimistes ja kohustuste suurenemine.

Ma soovin rõhutada, et ma näen selles probleemis olevat mitmeid silmatorkavaid punkte. EL peab kiiresti muutma auküsimuseks selliste menetluste lihtsustamise nagu tehnilise abi rakendamine, pidades silmas mitmete meie riikide poolt vajatavate projektide ettevalmistust ja teostamist.

Samuti peame jätkama vastutuse jaotamist ELi ja liikmesriikide vahel, et tagada paremini jagatud valitsemine, ning ma tervitan voliniku sõnu seoses teisipäevase otsusega võtta vastu tegevuskava auditi strateegia kohta strukturaalfondide jaoks.

Mida ma olen juba ammu välja toonud ja mille volinikupoolse mainimise üle olen samuti rõõmus, on vajadus pakkuda kõigile liikmesriikidele ühiseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tulemuslikkuse näitajaid, et hinnata eelarvevajadusi ja aidata määratleda järgmist õiguslikku raamistikku 2013. aasta järgseks mitmeaastaseks perioodiks, ühesõnaga, et täiustada Euroopa kohalviibimise selgust seoses ELi poliitikate ja Euroopa kodanikega.

 
  
MPphoto
 
 

  Pedro Guerreiro, kalanduskomisjoni arvamuse koostaja (PT) Pean alustama, väljendades kahjutunnet selle üle, et regionaalarengukomisjon ei ole lisanud neljandasse aruandesse ühtekuuluvuse kohta ühtegi kalanduskomisjoni esitatud muudatusettepanekut. Need muudatusettepanekud kordavad näiteks kalandussektori panust sotsiaal-majanduslikku olukorda lähenemise piirkondade kogukondades, pidevate geograafiliste või looduslike ebasoodsate tingimuste poolt haavatud piirkondades, näiteks äärepoolseimad piirkonnad, ning ka vaesemates kalandusega tegelevates kogukondades, mis asuvad jõukamates piirkondades. Samuti kahetsen ma seda, et 27 Euroopa Liidu liikmega Euroopa Kalandusfondi rahastamine ei erine märkimisväärselt Euroopa Liidu 15 liikmega Kalanduse Arendusrahastu eelarvest. Seetõttu tuleks Euroopa Kalandusfondi rahaliselt tugevdada.

Seetõttu olen ma sellel osaistungjärgul uuesti päevakorda esitanud kaks muudatusettepanekut, mille eesmärgiks on rõhutada kalanduse struktuuripoliitika tähtsust majandusliku ja sotsiaalse ühtekuulvuse jaoks.

 
  
MPphoto
 
 

  Oldřich Vlasák , fraktsiooni PPE-DE nimel. – (CS) Volinik, daamid ja härrad, raportid, mille üle me täna arutleme, ei ole märkimisväärsed vaid selle poolest, mil viisil nad tegelevad meie ühtekuuluvuspoliitika ja selle territoriaalse mõõtme käesoleva olukorraga, vaid ka seetõttu, et pööravad meie tähelepanu tulevikule pärast 2013. aastat. Siinkohal sooviksin ma tänada pr Kallenbachi ja hr Guellecit nende suurepärase töö ja avatud lähenemisviisi eest.

Need kaks raportit, nagu mõlemad raportöörid ka mainisid, moodustavad terviku ja neid peaks koos arutama. Territoriaalne ühtekuuluvus on tänu oma kaasamisele Lissaboni lepingusse saanud ideena sama oluliseks kui majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Kuid territoriaalset ühtekuuluvust on ideena kõige vähem uuritud ja mõistetud. Territoriaalsel ühtekuuluvusel puudub seni isegi selge definitsioon. Ühtekuuluvuse peamine eesmärk on erinevuste tasandamine, kuid need erinevused siiski jäävad ja neid on kõige enam kuulda piirialadelt varasema Idabloki ja demokraatliku Lääne vahel. Minu arvates hõlmab territoriaalne ühtekuuluvus ka linnade ja maapiirkondade ühtekuuluvust. Pole kahtlust, et linnad on arengumootorid, mis toodavad kasvu eraldiseisvates maades, ning seetõttu on õige lisada linnapiirkondade arengu küsimus meie resolutsiooni ettepanekusse ning samal ajal kutsuda üles ka tugevdama integreeritud lähenemisviisi. Igal juhul on tulevikus selles osas vajalik täiustada ja lihtsustada linnapiirkondade juurdepääsu strukturaalfondidele ja edendada linnapiirkondade arengu projektide erafondidest rahastamisel paremaid sidemeid munitsipaalasutuste ja arendajate vahel.

Me oleme Leipzigi harta vastu võtnud ja nüüd peame me alustama selle järk-järgulist elluviimist. Samal ajal peame me looma õiged tingimused eluks tulevikus, meie maapiirkondade arenguks. Ma olen veendunud, et me peaksime väga hoolikalt analüüsima, kas on parem kaasata maaelu arengu poliitika ühisesse põllumajanduspoliitikasse või peaksime kaaluma teistsugust lahendust.

Daamid ja härrad, vaid üks lõppmärkus. Arutelu ühtekuuluvuspoliitika üle on ennekõike arutelu fondide jaotamise üle. On ilmne ja õige, et ühtekuuluvuspoliitika muutub tugevamaks ja hakkab ilmuma ka Euroopa eelarvesse. Ühtekuuluvuspoliitika peab tegelema uute nähtustega, nagu Euroopa elanikkonna vananemine ja selle arvu vähenemine, energiavarude ebastabiilsus ja keskkonnatingimuste halvenemine. Seetõttu on oluline poliitikat vastavalt kohandada ja tagada piisavad rahalised vahendid.

 
  
MPphoto
 
 

  Constanze Angela Krehl, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Pr president, daamid ja härrad, hr Vlasákil on üsna õigus öelda, et meie ülesandeks on valmistada ette ühtekuuluvuspoliitika 2013. aasta järgseks perioodiks. Me oleme kasutanud neid kahte raportit selle küsimuse käsitlemise eesmärgil. Õigupoolest oleme me koondanud kokku kõik, mille leiame selles kontekstis olulise olevat.

Ma sooviksin teile meenutada, et igal juhul peaksime me olema tähelepanelikud Euroopa ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste eesmärkide osas, nimelt elutingimuste erinevuste vähendamise osas Euroopa Liidu piirkondade vahel ning Lissaboni ja Göteborgi strateegia toetamise osas. Kui Euroopa Parlament soovib mängida rolli tuleviku ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel, peab ta minu arvates keskenduma võtmestrateegiatele, selle asemel et taanduda vähem olulise juurde. Me peame seisma silmitsi uute ühtekuuluvuspoliitika kontekstis esilekerkivate väljakutsetega. Lubage mul tuua vaid mõned näited: demograafilised muutused, kliima kaitsmine, piirkondlik rahvastikukadu ning samuti kahtlemata kaasaegne Euroopa linnapoliitika.

Minu seisukohast on selle valdkonna lahenduste jaoks hädavajalik lähenemisviis „võrdsed võimalused inimeste ja piirkondade jaoks”. Ma usun, et olulised on suuremad investeeringud haridusse, teadusuurungutesse, uuendustesse ja nende infrastruktuuridesse, seda kasvavalt, ning see on minu arvates tõeliselt jätkusuutlik. Igal juhul saab see töötada vaid siis, kui me tulevikus kaasame Euroopa kodanikud tõhusamalt programmide ja projektide arendamisse, nagu Euroopa Parlament on juba kaua aega nõudnud ja teeb seda jälle neis raportites.

Ma sooviksin abi saamiseks pöörduda liikmesriikide poole – ma leian, et on kahetsusväärne, et siin pole täna ühtegi nõukogu esindajat – ning rõhutada, et anname neile pisut kodutööd teha. Kui me kavatseme lisaülesandeid ühtekuuluvuspoliitika raamistikus rahastada, peavad selleks eesmärgiks vajaminevad rahalised vahendid ka kättesaadavad olema.

 
  
MPphoto
 
 

  Grażyna Staniszewska, fraktsiooni ALDE nimel. (PL) Neljas aruanne ühtekuuluvuse kohta ja hr Guelleci raport rõhutavad ühtekuuluvuspoliitika edu erinevuste vähendamisel liikmesriikide vahel. Samuti märgivad nad kasvu riikides, mis olid varem mahajäänud, näiteks Kreeka ja Portugal. Samal ajal kinnitavad nad siiski selle poliitika märkimisväärset läbikukkumist piirkondadevahelise arengutaseme hindamise osas.

Kahjuks vaatavad liikmesriigid läbi sõrmede investeeringute lubamatule koondumisele ja teistele riiklike kapitalide arenguelementidele. Samasugune olukord valitseb piirkondades, kus investeeringud kalduvad koonduma kesksetele aladele, takistades kogu piirkonna arengut ühtses tempos. Erinevused Euroopa Liidu piirkondade sees ja vahel on märkimisväärselt suuremad kui AmeerikaÜhendriikides või Jaapanis.

Kõik osutab vajadusele kehtestada mehhanismi, mis stimuleeriks detsentraliseerimist liikmesriikides. Vajalik on pikaajaline, kuid dünaamiline regionaalpoliitika järgmiseks finantsperspektiiviks. Hr Guelleci raport osutab läbimõeldud moel vajadusele luua sobilikud seosed Lissaboni strateegia ja ühtekuuluvuspoliitika vahele. Ühtekuuluvuspoliitika ei tohi saada pelgalt strateegia töövahendiks. Ühtekuuluvuspoliitika püüdleb jätkusuutliku ja harmoonilise arengu suunas ning on iseenesest oluline eesmärk. Kõige odavam on ennetada selliste olukordade esilekerkimist, mis tõotavad hiljem olla väga kulukad. Ma pean silmas konflikte, massilist välja- ja sisserännet, ettevõtete ümberasustamist ja teisi sarnaseid sündmusi, mis kõik kujutavad endast suuri pöördeid kohaliku elanikonna jaoks.

Lisaks Lissaboni lepingule rõhutab täna vastu võetud raport territoriaalse mõõtme tähtsust. On siiski edasilükkamatult vajalik see idee selgeks teha ning seada sisse ühemõtteline määratlus, mida territoriaalne mõõde endas hõlmab. Hetkel kasutame me seda terminit mõnevõrra pimesi ja seda võib mõista mitmetähenduslikuna. Hr Guelleci raportis on osi, kus see mõiste on tähtsam majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikast, samas kui teistes osades esitatakse seda täiendavana. Teatud juhtumite puhul puudutab see võrdset juurdepääsu teenustele, teiste puhul sisaldab see näiteks uurimiskeskuste tasakaalustatud jaotamist.

Ma leian, et on kahetsusväärne, et territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu arutelu on kavandatud sügiseks, pärast ühtekuuluvuspoliitika raportit. Rohelist raamatut peaks arutama palju varem.

 
  
MPphoto
 
 

  Mieczysław Edmund Janowski, fraktsiooni UEN nimel. (PL) Pr president, volinik, fraktsiooni Liit Rahvusriikide Euroopa Eest nimel tahaksin mõlemat raportööri väga nende töö eest tänada.

Ühtekuuluvuse mõiste on Euroopa Liidus omandanud erilise tähtsuse. Viited vajadusele vähendada erinevusi eri piirkondade vahel riiklike majanduste liitmise ja nende harmoonilise arengu toetamise eesmärgil ulatuvad tagasi Euroopa Ühenduse asutamislepingu aega.

Neljas aruanne hõlmab ajavahemikku 2000–2006. See on Guelleci mitmeid väärtuslikke järeldusi sisaldava raporti teema. See raport esindab kokkuvõtet olukorrast kõigis liikmesriikides. Samuti toob see välja alad, kus erinevused on suurimad. Erinevuste vähendamist neis piirkondades tuleb näha pikaajalise ettevõtmisena.

Komisjoni poolt esitatud raport sisaldab paljusid võrdlusparameetreid, mis puuduvad eelnevast dokumendist. Siiski jääb soovitus kasutada näitajaid, mis täiendaksid põhilist SKTd inimese kohta seoses erinevate NUTSi tasanditega.

Ühtekuuluvuspoliitika on integratsiooni alus ning annab väärtusliku panuse liidu harmoonilisse arengusse. Selle piirkondlikud, kohalikud ja keskkonnaaspektid on selles kontekstis olulised, nagu pr Staniszewska juba mainis. Me peaksime samuti tunnistama selle mõju liidu innovatsioonile ja konkurentsivõimele ning seetõttu ka Lissaboni strateegia rakendamisele. Samuti on olulised demograafilised küsimused, kuna teatud alasid ohustab rahvastikukadu.

Kui me viitame ühtekuuluvusele, tajume seda majandusliku ja sotsiaalsena. Kiiresti on vaja kohast määratlust territoriaalsele ühtekuuluvusele. Ühtekuuluvust tuleks mõista kui selle tagamist, et hoolimata sellest, kus elanikud elavad, naudivad liidu elanikud võrdseid võimalusi juurdepääsuks näiteks tervishoiuteenustele, haridusele, kultuurile, Internetile ja transpordile. Ühtekuuluvuspoliitikat peaks tugevdama ja täiustama sobilike Euroopa Liidu vahenditega. Eriti oluline on linnadega seotud aspekt, nagu pr Kallenbach esile tõi.

Hiljuti on tõstatatud küsimus, kas valida ühtekuuluvus või konkurentsivõime, võrdsus või tõhusus. Minu lühike vastus oleks valida mõlemad võrdsel määral.

 
  
MPphoto
 
 

  Elisabeth Schroedter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Pr president, volinik, daamid ja härrad, 1990. aastatel valitses Euroopa Liidus filosoofia, et liidu integratsioonivõimet mõõdeti siseturu edukusega. Täitumata jäi siiski lootus, et Euroopa Liidu probleemid võiksid leida lahenduse üksnes majanduskasvu edendavate siseturu arenguideede abil.

Euroopa siseturg koondus tõmbekeskuste majanduskasvu ümber, mis tõmbasid ebasoodsamate piirkondade ja looduskeskkonna arvelt ligi muidki tegevusi. Isegi neis keskustes ei saanud majanduskasvust osa mitte kõik – jätkus vaesuse suurenemine, mis põhjustas pingeid ja rahutusi.

Täna on komisjon tegemas sama viga. Komisjon toob ühtekuuluvuspoliitika ohvriks Lissaboni strateegiale. Selle asemel et tuua tõepoolest esiplaanile eelkõige ebasoodsate piirkondade probleeme ja edendada jätkusuutliku arengu projekte, investeerib komisjon infrastruktuuri aegunud käsitlusse ja seetõttu üksnes majanduskeskustesse. Kohalikud omavalitsused ja piirkonnad satuvad põlvkondadeks suuremate Euroopa pankade sõltuvusse. Minu arvates on tegemist ulatusliku probleemiga, sest lõppkokkuvõttes maksab luhtunud arengupoliitika eest järgmine põlvkond. See omakorda vallandab rände – seda on kolleeg pr Krehl juba märkinud – ja ka Euroopa-vastased meeleolud, sest kasu ei jõua kõigi elanikkonna rühmadeni. Sellised strateegiad jooksevad tupikusse.

Mina usun, et me peame väga hoolikalt jälgima, et me Euroopa Liidu sisemist ühtekuuluvust ohtu ei seaks. Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus peab jääma selgelt eraldiseisvaks poliitikavaldkonnaks ja sellest saadav kasu peab jõudma kõigi piirkondade ja inimesteni Euroopas. See saab juhtuda üksnes siis, kui ühtekuuluvuspoliitikat teostatakse tõepoolest sellise sotsiaalse mudeli järgi, mis põhineb solidaarsusel ja säästval arengul ega tule keskkonna arvelt.

 
  
MPphoto
 
 

  Pedro Guerreiro, fraktsiooni GUE/NGL nimel. − (PT) Oma lühikeses kõnes sellisel olulisel teemal nagu ühtekuuluvuspoliitika tulevik Euroopa Liidus saame me rõhutada vaid mõnda põhimõtet, millel meie meelest see arutelu peaks põhinema.

Esiteks on regionaalpoliitika peamine vahend meile nii olulise majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks. Tegemist on struktuuripoliitikaga, mille esmasteks ja peamisteks eesmärkideks, nagu juba öeldud, peab olema erinevate piirkondade arengutasemete ebavõrdsuse vähendamine, kõige ebasoodsamate mahajäänud piirkondade julgustamine, tõelise lähenemise edendamine ning kasvu ja tööhõive stimuleerimine. Seepärast peab see Euroopa Liidu vähemarenenud maade ja piirkondade jaoks toimima mehhanismina, mille kaudu saab ümber jaotada ja hüvitada ühisturuga, majandus- ja rahaliiduga ning rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimisega seotud kulude suurenemist.

Teiseks tuleb ühtekuuluvuspoliitikat ja sellega seotud rahalisi vahendeid kasutada majandusliku, sotsiaalse, keskkonnaalase ja piirkondliku arengu edendamiseks. Selle raames ei tohi rahastada projekte, mille poliitiline prioriteet ja dogma on konkurents, reguleerimise vähendamine või niinimetatud kohanemisvõime ja ettevõtlus, mis on Lissaboni strateegia prioriteedid. Teisisõnu, meie usume, et liikmesriikides ja piirkondades, mis on oma sotsiaal-majandusliku arengu poolest maha jäänud, ei tohi lähenemist asendada konkurentsivõimega.

Kolmandaks ei ole ühenduse praegused ühtekuuluvuspoliitika rahalised vahendid piisavad, et rahuldada lähenemise, piirkondlike erinevuste, kõrge tööpuuduse taseme, sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamisega seotud tegelikke vajadusi Euroopa Liidus. Seepärast kordame me vajadust suurendada ühenduse eelarvet, et muuta majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamine Euroopa Liidus keskseks ja peamiseks eesmärgiks.

 
  
MPphoto
 
 

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Pr president, ma lugesin huviga pr Kallenbachi ja hr Guelleci raporteid. Euroopa riikide ühtekuuluvus on jätkuvalt paeluv teema. Sisepoliitika ja ELi liikmesriikide ning piirkondade koostöö integreerumine hakkab järjest enam kuju võtma. Sellise strateegia tulemuslikkus on selgelt näha aruandes ühtekuuluvuse kohta. Ühtekuuluvus liikmesriikide vahel on suurenenud.

Samas nähtub aruandest, et ühtekuuluvus liikmesriikide piirkondade vahel on vähenemas, eriti linnapiirkondade ja linnaväliste piirkondade vahel. Minu meelest on õige, kui sellistes olukordades mängivad olulist osa kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi ametiasutused. Seepärast ei saa ma aru, miks on juba ette välistatud võimalus, et liikmesriigid tõstavad ise oma panust piirkondlikusse arengusse.

Praegu on veel liiga vara, et hinnata, kui kaua praegune poliitika peaks jätkuma. On selge, et see sisaldab mõnda konkreetset väljakutset. Kuid uurigem ka seda, kas see aitab lahendada nn kõrvalekaldeid, st ühtekuuluvust mitte üksnes liikmesriigi tasandil, vaid ka piirkondlikul tasandil, liikmesriikide vahel ja liikmesriikide sees. Kuna tõenäoliselt see nii ei ole, oleks parem teistsugune lähenemisviis, kus liikmesriikidel on suurem roll. Keegi ei tea riigi ja piirkondade olukorda paremini kui konkreetne liikmesriik. Nemad saavad pakkuda välja lahendusi, mis muudavad ühtekuuluvuse eesmärgid saavutatavaks riigisisesel tasandil.

 
  
MPphoto
 
 

  Jean-Claude Martinez (NI). (FR) Pr president, Euroopa Komisjon on nii mures liikmesriikide vahelise ja liikmesriikide sisese ühtekuuluvuse pärast, et tänasest aastani 2013 on sellel eesmärgil eraldatud 350 miljardit eurot.

Silmapiiril terendab ka roheline raamat, sest alati kui kerkib mõni probleem, peab Brüssel selle kohta raamatu kirjutama. Kahtlemata eksisteerib ühtekuuluvuse probleem Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel, külade Euroopa ja linnade Euroopa vahel või eliitpiirkondade Euroopa ja töölisklassi linnaosade Euroopa vahel.

Kuid kelle süü see on? Kes tühjendas külad, kus kasvatati viinamarju ja tegeldi karjakasvatusega, pr president, Kreekas, kus toodeti tubakat, puuvilla ja oliiviõli? Kes ja milline poliitika kaotas tuhanded postkontorid Rootsis, Saksamaal ja Prantsusmaal? Kes sulges maal rongijaamu, raudteid ja sünnitusmaju? Kas see on tuul, mis sadamates püügilaevu, kalurite elatusallikaid, väikeettevõtteid ja laevatehaseid hävitab? Kas need on hundid, kes Püreneedes või Alpides karjuseid söövad, või Uus-Meremaalt imporditud lambaliha?

Me kõik teame vastust: see on rahvusvaheline kaubanduspoliitika, mida komisjon on ajanud üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu, mis on Hispaanias ja Prantsusmaal viinud viimase 20 aasta jooksul 90 talumajapidamise sulgemiseni päevas. See oli dogmaatiline tollikaitse kaotamine, mis hävitas imporditulva all majandusliku tasakaalu.

Ühtekuuluvuse saavutamiseks tuleb meil nüüd esiteks luua poliitikate vaheline sidusus. Ei saa olla nii, et Cotonou’s on meil AKV riikide jaoks üks poliitika, mille me siis Genfis banaanikaubanduse pärast hävitame. Ei saa olla nii, et ajavahemikul 1962–1986 eelistame me ühenduse põllumajandustooteid ja siis hävitame kõik selle Uruguay ja Doha voorude vabakaubandusega.

Ühtekuuluvus nõuab ka teatud määral sidusust valikute vahel. Volinik, me kas ehitame Euroopat või ehitame me maailma. Me kas keskendume sotsiaalsetele ülesannetele või keskendume maailmale.

 
  
MPphoto
 
 

  Lambert van Nistelrooij (PPE-DE). – (NL) Pr president, pr Hübner, selle neljanda aruande unikaalsus ja eripära seisneb selles, et kehtiv poliitika ei ole mitte lihtsalt hästi välja mõeldud, vaid see vaatab ette uute väljakutsete suunas, millega Euroopal rinda tuleb pista. See hõlmab ülemaailmastumist ja selle mõjusid, kliimamuutusi, energiaga seotud probleeme ja demograafilisi väljakutseid. On hea, et me sellega praegu tegeleme, eriti enne kevadpühi märtsis. Hr Guellec on kõik väga hästi teinud. Ta on öelnud, et ühtekuuluvuspoliitika olemus ei tohiks muutuda – mida on uues reformilepingus eraldi kinnitatud –, kuid muutuma peaks piirkondlike kohustuste ja programmide sisu.

Sel nädalal oleme me vaadanud ka Lissaboni strateegiat ja milles mina olen veendunud, on see, et me peaksime jätkama sama kindlalt ja tegema selgesõnalise panuse, eraldades selleks sihtotstarbeliselt 60–65 % ühtekuuluvuseelarvest. See näitab, mil määral on ühtekuuluvuspoliitikal mõju uute väljakutsetega toimetulemiseks. Oluline on ka Kallenbachi raportis öeldu, et me peame territoriaalset ühtekuuluvust Euroopa Liidu põhiülesandeks. Ülemaailmastumine on keskendunud teatud piirkondadesse, suurlinnadesse. Euroopa usub, et lahenduseks on teadmiste jagamise kohustus ja ettevõtlusele tingimuste loomine kõigis piirkondades, sealhulgas maapiirkondades. See ongi uus tegevuskava.

Lõpuks oli fraktsioon PPE-DE vastu, pakkudes 2013. aasta arutelu lahenduseks taasriigistamist. See toob kaasa uurimis- ja arendustegevuse, innovatsioonipoliitika, siseturu ja liidu eri mehhanismide vahelise uue järjepidevuse, sidudes teadmistepõhise majanduse – mis siia pikas perspektiivis juurde liidetakse – kõrge tööhõive ja jõukusega meie piirkondades.

Samuti toetan ma hea meelega pr Hübneri esitatud algatust läbipaistvuse kohta. Inimesed peavad teadma, kui oluline see poliitika nende jaoks on.

 
  
MPphoto
 
 

  Iratxe García Pérez (PSE). – (ES) Pr president, ma tahaksin oma sõnavõttu alustada tänu avaldamisega pr Kallenbachile ja hr Guellecile eelkõige nende töö eest raportitega, mis regionaalarengukomisjonis pälvisid enamuse heakskiidu.

Euroopa ühtekuuluvuspoliitika on näide edukast ELi poliitikast, mis on pidanud kinni oma aluspõhimõtetest ja aidanud kõrvaldada ebavõrdsust.

Sellised riigid nagu Hispaania on saavutanud lähenemises vaieldamatuid tulemusi just tänu ühtekuuluvuspoliitikale. Seepärast kinnitame veel kord ühtekuuluvuspoliitika olulist rolli liikmesriikide arengupotentsiaali ja uute töökohtade loomise potentsiaali edendamisel inimkapitali koolitamises tehtud edusammude kaudu.

Sellele vaatamata tuleb ka tõdeda, et territoriaalne ebavõrdsus on jätkuvalt olemas, ja seepärast peame me leidma kindla lahenduse, kui tahame liikuda edasi poliitikaga, mis peab võtma käsile sellised uued probleemid nagu vananemine või rahvaarvu vähenemine teatud piirkondades, eriti maapiirkondades.

Ülejäänud probleemidega peame me tegelema selleks, et vähendada piirkondlikku ja piirkondade vahelist ebavõrdsust ning tagada majandus- ja tehnoloogiline kasv, mis tähendab, et meie keskendumine Lissaboni strateegia täitmisele peabki olema esmatähtis, kuid samas ei tohi jätta hooletusse teisi küsimusi, näiteks demograafilisi muutusi.

Kui ELi regionaalpoliitika eesmärk on tagada tasakaalustatud jätkusuutlik areng, tuleb seda teostada tihedas koostöös piirkondlike tegutsejatega ja kooskõlas teiste poliitikatega. Me oleme teadlikud ka vajadusest edendada konkreetseid meetmeid, et vähendada ebavõrdsust juurdepääsetavate piirkondade ja struktuuriliselt ebasoodsate piirkondade (mägipiirkonnad, saared või hõredalt asustatud piirkonnad) vahel.

Seepärast on tulevikku silmas pidades absoluutselt olulise tähtsusega tõsta ühtekuuluvuspoliitika majanduslike vahendite mahtu, et tulla toime kõigi kaasnevate katsumustega.

Eile võtsime me parlamendis suure häälteenamusega vastu Lissaboni lepingu ja täna peame käsitlema lepingu uut osa, mis sätestab ELi peamise eesmärgina territoriaalse ühtekuuluvuse, et saaksime liikuda Euroopa jõukama tuleviku suunas.

 
  
MPphoto
 
 

  Jean Marie Beaupuy (ALDE). (FR) Pr president, volinik, daamid ja härrad, ma tahaksin öelda, et kuulates voliniku vastust kolleegide hr Guelleci ja pr Kallenbachi raportitele, oli mul tunne, et mina ei peagi midagi lisama, sest oli niigi selge, et volinik on meist täielikult aru saanud.

See on alles algus, ma olen väga rahul ja tahaksin parlamenti õnnitleda, sest need raportid, mis on tihedalt seotud teie, teie kolleegide, meie komisjoni ja Euroopa Parlamendiga, on tekitanud tõelise ühtekuuluvuse meie seisukohtades. Nüüd tuleb ühtekuuluvuse tasandilt edasi minna rakendamisele, sest ühtekuuluvuse saavutamine isekeskis on küll hea ja tore, aga see peab tooma kaasa konkreetsed tulemused.

Mina usun, et see on võimalik just rohelise raamatuga, mida te sügiseks koostate, ning siin tahaksin ma mainida kaht asja, mis on mulle südamelähedased ja mis minu meelest on kogu palavalt soovitud ühtekuuluvuspoliitika ja Leipzigi harta rakendamise keskmes.

Need kaks asja on järgmised: esiteks vajadus näidata, kuidas siduda omavahel erinevad ELi poliitikad linnade ja linnalähipiirkondade tasandil. Eile õhtul arutasime me elanikkonna teemadel. Eile õhtul arutasime me transpordi teemadel. Enne seda arutasime me sotsiaalseid küsimusi. Kaasatud on kõik komisjoni peadirektoraadid, kõik Euroopa Parlamendi komisjonid. Kõik see tuleb omavahel sidustada ka linna ja seda ümbritseva ala mikroterritooriumil. Ma loodan, et rohelises raamatus sõnastatakse seisukoht.

Teiseks. Kuidas võiksime meie, parlament ja komisjon, kui me kõige sellega nõustume, edu saavutada, kui Euroopa kodanikud ja valitsused ei ole meiega ühte meelt? Ma olen teile juba öelnud, volinik, et meil tuleb teha suuri jõupingutusi teabevahetuse valdkonnas, ma tean, et te selle nimel püüate, et kõik meie kõned, märkused, meie lootused ühtekuuluvuse suhtes väljenduksid sõnades ja lausetes, mis julgustaksid valitsusi tegutsema ja veenaksid ning motiveeriksid meie kaaskodanikke.

Volinik, need on kaks peamist punkti, mida ma rohelises raamatus näha loodan. Pärast meie kuulamist aitate te meil loodetavasti leida konkreetseid lahendusi.

 
  
MPphoto
 
 

  Wiesław Stefan Kuc (UEN). – (PL) Pr president, volinik, Euroopa liidu üks peamisi eesmärke on tasandada üksikute riikide ja piirkondade vahelisi erinevusi arengus ja sissetulekutes. Need erinevused on viimastel aastatel teravamalt esile kerkinud, sest viimaste laienemiste käigus on ühendusega ühinenud märksa vähem arenenud riike.

Hinnanguliselt on need riigid teistest rohkem kui 15 aastat maha jäänud. Kiire areng on ainuke viis erinevuste tasandamiseks. See kujutab märkimisväärset väljakutset, võttes eriti arvesse rahaliste vahendite kärpimisi ja piiratud võimalusi, mis edasipürgivatel riikidel kasutada on. On ebatõenäoline, et kordub Hispaanias, Portugalis, Kreekas ja Iirimaal saavutatud edu, igal juhul mitte kiiresti. Sama ebatõenäoline on ka see, et me lähitulevikus Ameerika Ühendriikidele ja Jaapanile järele jõuame. Samas tuleb siiski meeles pidada, et kõige raskem on alati alguses ja vaadakem Tšehhi Vabariiki kui positiivset näidet selle kohta, kui palju on võimalik saavutada. Meie kodanike vaade elule on muutunud ja muutub veelgi, mis on heaks tulevikuendeks. Peale selle on meie tegevustele selged suunised kehtestatud Lissaboni tegevuskavas.

Kokkuvõtteks tahaksin ma kõige siiramalt tänada meie raportööre nende avalduste eest. Ma näen, et hr Martínez ei ole enam saalis, aga ma pean lisama, et ma ei ole absoluutselt tema sõnavõtuga nõus.

 
  
MPphoto
 
 

  Alyn Smith (Verts/ALE). – Pr president, kena on näha siin parlamendis volinikku. Ma loodan, et me näeme teda varsti jälle šotimaal jätkamas meie üliedukat koostööd kõnealuses poliitikavaldkonnas.

Enne kui ma esitan lühidalt oma väited, tahaksin ma korrata hr Guerreiro väiteid ühtekuuluvuspoliitika toetuse kohta kalandussektorile. Me toetame tema muudatusettepanekuid ja ma tõepoolest arvan, et see sektor on meie piirkondades erilise strateegilise tähtsusega.

Ma kordaksin raportööri nõuet parema statistika järele, eriti rahastamisprogrammide koostamisel ja tõhususe järelevalves. Tundub küllaltki selge, et praeguse asjade arengu juures on NUTS I, NUTS II või isegi NUTS III tasandi eesmärgiks võtmine küllaltki laiahaardeline ja süsteemitu. Ma tervitan tulevikus rahastamisvoogude suunamist pigem temaatilistele tegevustele, olgu see Lissaboni tegevuskava, teadmistepõhise majanduse edendamine, uurimis- ja arendustegevuse edendamine, piiriülene koostöö või, minugi poolest, kalandussektori toetamine Lissaboni tegevuskava raames.

Ma usun, et selline on Euroopa Liidus tulevikus tõeliselt elujõuline ühtekuuluvuspoliitika, mis ongi ELi uhkus. See on toonud ELi lähemale kodanikele ja liitnud meid ühte, samas kui liikmesriigid ise jätaksid meid mitmeks erinevaks riigiks.

Meil on suur võimalus muuta see poliitika veelgi asjakohasemaks ja me ootame huviga, mida volinik oma kõnes rohelise raamatu kohta ütleb.

 
  
MPphoto
 
 

  Bairbre de Brún (GUE/NGL). – (GA) Hr president, kaks täna esitatud raportit näitavad ühtekuuluvuspoliitika vajalikkust ja annavad suuna selle poliitika rakendamiseks. Tasakaalustatud regionaalareng on väga oluline. Hr Guelleci raportis keskenduti sellele, kuidas tagada piisavate piirkondlike vahendite olemasolu ja suunata neid kodanike vajaduste ja piirkondade vajaduste tõhusaks edendamiseks. Ainuke moodus ühtekuuluvuspoliitikat ellu viia on Lissaboni strateegia rakendusmeede. Ma tahaksin raportööri tänada.

Iirimaa on ühtekuuluvusrahast väga palju kasu saanud ja selleks et teised riigid ka samamoodi kasu saaksid, tuleb meil tagada täiendavate vahendite suunamine regionaalarengu edendamisse ja võitlusse sotsiaalse tõrjutuse vastu. Vähendada ei tule mitte üksnes vahet liikmesriikide vahel, vaid meil tuleb vähendada neid vahesid ka liikmesriikide sees ja ka piirkondade vahel.

Hr Guellec esitab muljetavaldavad kasvunäitajad Iirimaa, Hispaania, Portugali ja Kreeka kohta ajavahemikul 2000–2006. Samas rõhutab ta, et vaatamata kasvule esineb jätkuvalt suurt ebavõrdsust piirkondade vahel nendes riikides.

Ma tahaksin tänada ka pr Kallenbachi tema koostatud raporti eest ja eriti tervitan ma rõhuasetust kohalike linnaasutuste rolli tugevdamisele, et avalikud teenused muutuksid kättesaadavaks igale kodanikule. Selleks et linnakeskkond oleks atraktiivne paik elamiseks ja töötamiseks, tuleb suunata võim kohalikule tasandile, austada keskkonda ja muuta kõrgel tasemel avalikud teenused üleüldiselt kättesaadavaks.

Säästev areng on tohutu väljakutse 21. sajandi linnapiirkondades ja täna pr Kallenbachi poolt meile esitatud raamistik saab meil aidata see väljakutse vastu võtta.

 
  
MPphoto
 
 

  Derek Roland Clark (IND/DEM). – Pr president, nendes raportites juhitakse tähelepanu erinevusele maa- ja linnapiirkondade vahel, rikaste ja vaeste vahel, eriti Ida-Euroopas, ning ebasoodsamas olukorras olijate ja ülejäänud ühiskonna vahel.

Näib, et vastus seisneb laia valiku kultuuriliste, majanduslike, tehniliste arengute ja sotsiaalsete mehhanismide pakkumises. Selles märgitakse selliste programmide edu Iirimaal, Hispaanias, Portugalis ja Kreekas ebavõrdsuse vähendamisel ja julgustatakse sarnaste strateegiate, raamistike ja tegevuskavade ettevõtmist, et saavutada edu sihtpiirkondades, eriti Ida-Euroopas. Eelkõige mainitakse selles ühtekuuluvusvahendeid. Nüüd jõuame asja tuuma juurde. Sellistele programmidele on paari viimase aasta jooksul abi vajanud Lääne-Euroopa riikides eraldatud 65 miljardit eurot – kuid Ida-Euroopa on märksa vaesem kui need riigid kunagi on olnud. Nii et need toetused – sest toetused need ju on – võetakse ära ikka veel toetusi saavatelt Lääne-Euroopa riikidelt ja aina kahanevast potist, samas kui meilegi jõuavad jahedad majandustuuled Ameerika Ühendriikide suunast.

Kõigi kodanike kahjuks – võrdselt nii edukate kui ka vaeste jaoks – on need toetused ennasthävitavad, sest nad võtavad inimestelt algatusvõime ja loovad sõltuvuse.

Kui te tõesti tahate aidata, siis kuulake professor Buchananit Londoni majandusülikoolist. Tema töös on selgelt välja toodud, et vaese riigi abistamiseks on kaubandus kuus korda kasulikum kui rahaline abi. Kas te hakkate sellest kunagi aru saama? Teisisõnu – kui te annate vaese riigi mehele kala, siis te annate talle süüa üheks päevaks. Õpetage ta kala püüdma ja te annate talle süüa kogu eluks.

 
  
MPphoto
 
 

  Rolf Berend (PPE-DE). – (DE) Pr president, volinik, daamid ja härrad, see, et neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta on suure poliitilise tähtsusega, ei vaja siinkohal kordamist. Ma nõustun raportööriga kõigis põhimõttelistes küsimustes ja õnnitlen hästi tehtud töö eest. Ta rõhutab õigesti, et uute eesseisvate katsumustega on võimalik hakkama saada üksnes siis, kui ühtekuuluvuspoliitika jääb ühenduse poliitikaks, mis reformilepingus nii ongi sätestatud. Seepärast on tema raportis lükatud tagasi kõik katsed seda poliitikat taasriigistada. Selle eelduseks on siiski ELi tasakaalus ühtekuuluvuseelarve.

Jah, vahendeid peab olema piisavalt, et kaitsta kõigi ELi piirkondade harmoonilist arengut ja saada hakkama uute väljakutsetega. Samas on ka teine arvamus, kuidas sõnastada aruandes ühtekuuluvuspoliitika rahaliste vahendite nõue aastateks pärast 2013. aastat. Nagu paljud minu kolleegidki, ei pea ka mina õigeks, et sellises varajases etapis (2008. aastal) peaks aruanne sisaldama ettevaatavaid nõudeid rahaliste vahendite suurendamiseks tulevikus. Vähemalt mitte selle asjaolu valguses, et meid on päris õigesti kritiseeritud, et me ei suuda alati olemasolevaidki vahendeid õigeaegselt ära kasutada.

Komisjon on leidnud hea kompromiss-sõnastuse, kuid siiski vaid resolutsiooni teksti, mitte põhjenduste jaoks. Seepärast ei peaks me põhjendustesse lisama mingeid vastuolulisi avaldusi, vaid jääma sõnastuse „piisavad vahendid tasakaalustatud ühtekuuluvuspoliitika jaoks” juurde.

Lõppkokkuvõttes on küsimus usaldusväärsuses – ühtekuuluvuspoliitika on enne suutnud saavutada jätkusuutlikku edu ja võib seda piisava rahastamise korral teha ka tulevikus, ilma täiendavate rahaliste nõudmisteta praeguses etapis. Volinik, te viitate oma sissejuhatavas sõnavõtus piisavatele rahalistele vahenditele tulevaste väljakutsetega tegelemiseks. See on hea sõnastus.

 
  
MPphoto
 
 

  Pierre Pribetich (PSE). (FR) Pr president, volinik, daamid ja härrad, asumite ehitamiseks on vaja käsi ja linnade ehitamiseks inimesi. Jean-Jacques Rousseau pidi kahtlemata eelistama kompleksset lähenemisviisi. See meetod kuulub otseselt kategooriasse, et ehitada tuleb linnu, mitte killustatud asumeid, nagu on kehtestatud Leipzigi hartas ja territoriaalses tegevuskavas.

Seepärast soovin ma tänada suurepärase koostöö eest kõiki, kes selle raporti koostamisel osalesid, eriti pr Kallenbachi. Ma tervitan sotsiaalsete ja majanduslike, keskkonnaalaste, ruumilise arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse aspektide ulatust ettepanekus ning samuti suurt tähelepanu, mis sai osaks sotsialistide fraktsiooni esitatud raporti parandamiseks mõeldud ettepanekutele.

Sellest komplekssest lähenemisviisist on kõige rohkem kasu siis, kui rohkem pööratakse tähelepanu ELi poliitikate territoriaalsele mõõtmele ja linnamõõtmele, eelkõige komplekssete arengukavade ja parema koostöö kaudu linnapiirkondade ja linnalähipiirkondade vahel. Sellega ei tohi aga koostöö piirduda. Omavahel tuleb kuidagi siduda ka maapiirkonnad, linnapiirkonnad ja linnalähipiirkonnad. Siinkohal tuleb rõhutada maapiirkondade atraktiivsuse ja konkurentsivõime ergutamise olulisust kui vahendit maalt massilise lahkumise vastu võitlemiseks.

Kui peaks välja tooma selle aruande peamised ideed, siis mina mainiksin esimesena pakilist vajadust luua Euroopas komplekssed transpordivõrgud infrastruktuuri parandamiseks, eriti keskkonnasõbralike liikumisvahendite, nagu jalgrattad, ja kõndimise jaoks.

Languse märkide äratundmine teatud valdkondades ja sotsiaalse integratsiooni poliitika rakendamise tõhustamine moodustavad poliitilise raamistiku ebavõrdsuse vähendamiseks ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamiseks.

Infrastruktuuripoliitika ülesehitamine inimeste ümber, lahendades kompleksselt linnaehituslikke küsimusi koos inimeste muredega, eriti praeguse elamumajanduse kriisi kontekstis ja ühiskonnas, kus mitte igaühel ei ole katus pea kohal, ning suurem rõhuasetus korralike taskukohaste eluasemete ehitamisele – need on jätkusuutliku linnaarengu kontekstis jätkuvalt otsustava tähtsusega sotsiaalse integratsiooni ja elatustaseme tagamiseks linnades.

Just seepärast kutsun ma kolleege kõik koos hääletama selle raporti poolt, mis näitab Euroopa Parlamendi soovi toetada kõige tugevamat territoriaalse ühtekuuluvuse vormi ja igakülgset kompleksset lähenemisviisi, mis aitab meil tervikliku linna viimaks valmis ehitada.

 
  
  

ISTUNGIT JUHATAB: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

 
  
MPphoto
 
 

  Elspeth Attwooll (ALDE). – Hr president, raske on nendest kahest suurepärasest raportist valida välja üht asja, kuid ma tahan eriti tänada hr Guellecit selles eest, mis puutub tema raporti piirkondadesiseseid erinevusi käsitlevasse osasse.

Sest isegi nendes piirkondades, mida võib üldiselt liigitada suhteliselt jõukateks, võib ikkagi esineda teatud elanikkonnarühmi, kes on ebasoodsas olukorras või tõrjutud. See võib olla seotud nende territoriaalse asukohaga. Sellises olukorras võivad olla saarte ja mägipiirkondade ja hõredalt asustatud piirialade ja äärepoolsete piirkondade elanikud. Samuti kalandusest sõltuvad kogukonnad, eriti kui need asuvad just eespool nimetatud piirkondades. Just seepärast loodan ka mina kogu hingest, et parlament kiidab heaks muudatusettepanekud 19 ja 20, mis nimetatud elanikkonnarühmade olukorda parandavad.

Kuid ebasoodne olukord ja tõrjutus võivad esineda ka iseloomulikumal sotsiaalsel tasandil. See meenutab mulle üht projekti kodus Aberdeeni maakonnas, mille nimi on „Saab küll” (Can-Do). Selles on leitud töökohad õpiraskustega inimestele pudelite ja purkide sorteerimisel taaskasutuseks. Programm kaotas Euroopa toetuste abikõlblikkuse, kui jooksva perioodi vahendid suunati ümber riigi nendesse piirkondadesse, kus puudus on suurem. Kuid neid inimesi ohustab sotsiaalne tõrjutus sama palju kui ennegi.

Mõlemad näited osutavad sellele, et kui me tahame suunata vahendid nendele, kes seda kõige rohkem vajavad, tuleb meil töötada välja üksikasjalikum lähenemisviis selle vajaduse suuruse väljendamiseks. Komisjonil palun ma pöörata erilist tähelepanu aruandes esitatud nõudele paremate statistiliste abivahendite järele, millega saaks täpsemalt mõõta ühtekuuluvuse määra ja paremini hinnata kohalike meetmete panust selle saavutamisel. Samuti oleks selliste abivahenditega võimalik jõuda tegelike abivajajateni ja otsustada, kuidas neid kõige paremini aidata.

 
  
MPphoto
 
 

  Andrzej Tomasz Zapaùowski (UEN). – (PL) Hr president, nagu aruandes on rõhutatud, on ühtekuuluvuspoliitikal keskne panus ühenduse kogukondade integreerimisel. Sellegipoolest suureneb kordades haldus- ja menetlusega seotud takistuste arv, mis takistab nõrgema infrastruktuuriga piirkondadel arenenuma infrastruktuuriga piirkondade tasemele jõuda.

Keda selline keeruline ühenduse vahendite kasutuselevõtmise kord peaks aitama? Lõpuks võiks ju maantee infrastruktuuri puhul kanda vahendid üle otse asjaomastele kohalike omavalitsusasutustele, mis alluvad liikmesriikide asutuste kontrollile. Nii ei peaks ehitus- või parandustöö teostamiseks aastaid ootama.

Üksikisikute, advokaadibüroode ja ühingute puhul peaks loomulikult kasutama teistsuguseid põhimõtteid. Kui me tõepoolest soovime midagi vähem arenenud piirkondades saavutada, tuleks meil kanda sihtotstarbeline abi kohalike omavalitsuste eelarvesse, isegi ilma nende endi kaasfinantseeringuta, sest mõnikord on nad nii vaesed, et ei saa endale lubada isegi väikest panust.

 
  
MPphoto
 
 

  Jan Olbrycht (PPE-DE). – (PL) Hr president, volinik, hr Guelleci raportis on esitatud Euroopa Parlamendi seisukoht neljanda majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruande kohta. Raport sisaldab teavet ja analüüsi ühtekuuluvuspoliitika tõhususe kohta. Tegelikult kujutab see vastuvõetud korra kohaselt esimest etappi uue programmiperioodi ühtekuuluvuspoliitika arutelus. Hr Guelleci raport sisaldab seega ettepanekuid ja arvamusi analüüsi kohta.

Arutelu ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta peab arvestama uute tingimuste ja väljakutsetega. Lissaboni strateegia jätkuv rakendamine, kliimamuutused, muutused energiapoliitikas ja rändeprotsesside mõjude hindamine tähendavad, et Euroopa Liidu ees seisavad uued väljakutsed. Kõik see tähendab samuti, et tuleb võtta meetmeid arengutasemete uue ebavõrdsuse vähendamiseks. Kahtlemata kerkib küsimus, milliseid meetmeid tuleks rahastada ühistest vahenditest ja millised peaks olema osa ühenduse poliitikast.

Arutelus ühtekuuluvuspoliitika tuleviku kohta on viidatud arutelule Euroopa Liidu tuleviku kohta. Tihti räägime me niinimetatud tegude ühendusest või tulemuste ühendusest. Ühendusest, mida kodanikud hindavad ja aktsepteerivad.

Samal ajal oleme me teadlikud, et niinimetatud reformijad propageerivad uusi lahendusi, näiteks ühtekuuluvuspoliitika taasriigistamist. Sisuliselt lõpeks see solidaarsuspoliitika olematuks muutmisega. Me peame meeles pidama, et liikmesriikidel on ka oma sisepoliitika ebavõrdsuse vähendamiseks, mida nad viivad ellu oma vahenditest, sõltumata Euroopa rahastamisest. Seepärast ongi rikkamad riigid edukamad. Tegelikult toob taasriigistamine kaasa ühtekuuluvuspoliitika piiramise ja sellele peame me vastu seisma. Seega, kui me tahame luua niinimetatud tegude ühenduse ehk tulemuste ühenduse, tuleb meil ühtekuuluvuspoliitikat tugevdada.

 
  
MPphoto
 
 

  Evgeni Kirilov (PSE). – Hr president, neljas aruanne ühtekuuluvuse kohta tõestab ELi ühtekuuluvuspoliitika positiivset mõju, mis tähendab et EL peab jätkama oma piirkondade abistamist majandusliku ja sotsiaalse heaolu ja lähenemise saavutamiseks.

Me käsitleme uusi väljakutseid ning oleme kokku leppinud, et meie jõupingutused tuleb suunata nendega tegelemisele. Ma tahan siiski rõhutada probleemi, mida me käsitlesime 2007. aasta juulis ELi vaeseimate piirkondade kohta vastu võetud resolutsioonis. Kahjuks sellele olulisele teemale rohkem tähelepanu ei pööratud. Nagu äärepoolseimatel piirkondadel on olnud oma strateegia, nii on meil nüüd vaja eeliskäsitlust ja strateegilist lähenemisviisi kõige vähem edukate piirkondade kohta, et saada üle nende konkreetsetest raskustest, mis koosnevad sotsiaal-majanduslikest probleemidest ja territoriaalsetest ning ruumilistest asjaoludest. Ma loodan, et volinik käsitleb seda küsimust oma rohelises raamatus.

Seepärast toetan ma tugevalt ühtekuuluvuspoliitika tulevast rakendamist selle kolmes mõõtmes – majanduslikus, sotsiaalses ja territoriaalses –, mis võiks olla Euroopa Liidu solidaarsuspõhimõtte edukas näide.

 
  
MPphoto
 
 

  Marian Harkin (ALDE). – Hr president, esiteks tahaksin ma mõlemat raportööri õnnitleda. Hr Guelleci raportis rõhutatakse asjaolu, et kuigi liikmesriikide vahel toimub majanduslik lähenemine, suurenevad samas piirkondlikud ja kohalikud erinevused.

Selliste olukordade käsitlemine ongi see, milleks ühtekuuluvuspoliitika ellu on kutsutud, ning näitab selgelt, et oluline territoriaalne mõõde tuleb lisada kõigile poliitikatele, kuid eriti Lissaboni strateegiale. Ma olen näinud sama olukorda oma kodumaal Iirimaal, kus ELi keskmine on saavutatud – isegi ületatud –, kuid kus majanduslik lõhe erinevate piirkondade vahel on suurenemas. On väga oluline, et see lõhe ei jätkaks suurenemist ja üks võimalusi selle tagamiseks on suurendada investeeringuid mahajäävate piirkondade innovatsiooni ning uurimis- ja arendustegevusse.

Ma tahan tänada hr Guellecit, et ta kaasas ka minu soovituse sotsiaalse kapitali olulisuse kohta piirkondliku majanduskasvu innustamisel. Me oleme kõik teadlikud, millist osa mängivad majanduskasvu ja arengu alusena füüsiline kapital, looduskapital ja inimkapital. Lisandväärtust annab sotsiaalne kapital, mis on varjatud ressurss koostööd tegevate rühmade vahel ja sees. Väga paljusid riike hõlmava ÜRO käsiraamatu andmetel on sotsiaalse kapitali osakaal majanduskasvus ligikaudu 5% SKTst.

Viimaks, vastusena hr Clarki märkusele, kelle soovitus on „kaubandus, mitte abi”, ütleksin ma, et ELis teeme me mõlemat – kaupleme ühisturu kaudu ja anname suunatud abi sinna, kus seda vaja on. Ühendame kaks head.

 
  
MPphoto
 
 

  Bogusùaw Rogalski (UEN). – (PL) Hr president, volinik, see aruanne hõlmab nii paljusid valdkondi, et siinkohal kommenteerin vaid paari küsimust.

Üks peamisi väljakutseid liidu arengu teel on täisehitatud piirkondade kiire laienemine koos energiatarbimise, transpordi ja demograafiliste muutustega, nagu rahvastikukadu liidu teatavates osades ning suurenevad erinevused rikkamate ja vähem jõukate piirkondade vahel. Selle sektori jätkusuutlikkust aitab tagada kompleksne arengupoliitika, mis keskendub peamiselt infrastruktuuri kaasajastamisele, energiatõhususe parandamisele ja odava keskkonnasõbraliku transpordi kasutuselevõtmisele.

Teine kõnealuse strateegia eesmärk peaks olema keskendumine maapiirkondade arengule, et muuta need konkurentsivõimelisemaks ja aeglustada nii nende piirkondade rahvaarvu vähenemist, mis on eriti oluline teema uute liikmesriikide jaoks. Samuti tahaksin ma juhtida tähelepanu linna- ja maapiirkondade vahelise koostöö olulisusele, et edendada kogu piirkonna arengut. Info- ja sidetehnoloogia kättesaadavus peaks olema oluline osa territoriaalses ühtekuuluvuses ja individuaalsete piirkondade arengus ning see ongi praegu meie suurim probleem.

 
  
MPphoto
 
 

  Markus Pieper (PPE-DE). – (DE) Hr president, esiteks, mis puutub pr Kallenbachi raportisse ja Leipzigi hartasse, siis tuleb meil tõepoolest kaaluda Euroopa kontekstis rohkem ruumilise planeerimise kasutamist. Kuid kas see nõuab uusi Euroopa volitusi elamumajanduses ja ruumilises planeerimises? Minu meelest on see väga küsitav. Mis puutub hr Guelleci raportisse ja täpsemalt tulevasse struktuuripoliitikasse, siis on väga õigesti kirjeldatud ülemaailmastumisega, demograafiliste muutustega, kliimamuutustega, rändega jne kaasnevaid piirkondlikke väljakutseid. Sama võib öelda ka poliitilise nägemuse kohta.

Me peaksime jääma struktuuripoliitika järeleproovitud ja katsetatud eesmärkide juurde ning lisama neile kõnealused uued osad. Ma tervitan raportööri propageeritud kompleksset lähenemisviisi, ka maaelu arengu väljakutsete kohta. Üldiselt tuleks meil siiski keskenduda rohkem sellele, millist lisandväärtust Euroopa nendele programmidele annab. Kas siis ühtekuuluvuse, innovatsiooni või rahvusvahelise rahastamise puhul tuleks Euroopal anda toetust vaid sinna, kus Euroopa panus on tõepoolest jätkusuutlik.

Et olla tulevikus edukas, tuleb meil kriitilisema pilguga vaadata ka selleks kasutatavaid vahendeid. Ühekordne tegevustoetus ei anna mingit Euroopa lisandväärtust, samas kui teadusuuringute, hariduse ja infrastruktuuri pikas perspektiivis laiendamine annab! Struktuuripoliitika tõhusust saame me tõsta üksnes rahastamise suurema läbipaistvuse ja võimendava mõju kaudu, näiteks laenude rahastamise ning avaliku ja erasektori partnerlustega.

Kuigi me ei ole siin kindlasti kasutanud kõiki oma võimalusi, ei saa ma toetada raportööri kõikehõlmavat nõuet vahendite suurendamiseks alates 2014. aastast. Eelkõige tuleb meil hinnata praegust ajavahemikku ja häälestada oma töövahendid tõhusamalt selliste väljakutsete vastu nagu kliimamuutused ja demograafia. Siis saab hakata eelarvest vahendeid nõudma.

Raportis nõutud tühja tšeki kirjutamine tulevikuks ei saa olla tõsiseltvõetav. Seepärast palun teilt hääletuses meie muudatusettepanekut toetada.

 
  
MPphoto
 
 

  Emanuel Jardim Fernandes (PSE).(PT) Hr president, volinik, kõigepealt tahan ma õnnitleda oma fraktsiooni raportööri ja variraportööri, hr Guellecit ja pr Garcíat, raportis näidatud kvaliteedi eest ja nende avatuse eest lähenemisealaseks dialoogiks.

Raportis tunnustatakse õigesti kasvu ja lähenemise valdkonnas tehtud tohutuid jõupingutusi (eriti Portugalis, Hispaanias, Kreekas ja Iirimaal). Neid jõupingutusi tuleb siiski jätkata ja laiendada mitte üksnes madalaima solidaarsuse ja lähenemise tasemega riikides, vaid ka nende riikide teatud piirkondades, sest jõukuse hindamise protsess ei saa sõltuda üksnes SKTst, vaid peab hõlmama ka muid kriteeriume.

Minu panus on see, et kõrvalist asukohta ning asukohta saarel tunnustataks arengut takistavate teguritena. Vastavalt EÜ asutamislepingule ja nagu volinik Hübner on märkinud, on juurdepääsuprobleemid ühed peamised arengut takistavad tegurid. Seepärast ongi nii oluline võtta vastu ühenduse poliitikad, mis arvestavad kõrvalisest asukohast ning asukohast saarel tuleneva piiranguga.

 
  
MPphoto
 
 

  Samuli Pohjamo (ALDE). – (FI) Hr president, volinik, ma tahaksin sellele arutelule lisada põhjamaise vaatenurga. Tulevikus tuleb kindlasti arvestada, et ka Põhjamaade alalised probleemid – pikad vahemaad, külm kliima ja väike rahvaarv – on tegurid, mis vajavad toetust sama palju kui mägipiirkonnad või saared.

Meeles tuleb pidada ka seda, et põhjapoolsed piirkonnad annavad lisandväärtust sellistes valdkondades nagu kaevandamine, puidutöötlemine ja turism. Teadusuuringud põhjas ja uued tehnoloogiarakendused koostöös ülikoolide, ettevõtete, avaliku sektori ja tarbijatega pakuvad pidevalt uusi ja olulisi algatusi, millest saab kasu kogu Euroopa.

Samuti tahaksin ma kõigile meelde tuletada võimalusi, mida pakub Läänemere strateegia ühendamine põhjamõõtmega, näiteks Barentsi mere energiaressursside kasutamisel.

Lõpetuseks tahan ma õnnitleda raportööre nende suurepäraste raportite eest ja tänada volinik Hübnerit liidu põhjapoolseima nurga vastu üles näidatud huvi eest.

 
  
MPphoto
 
 

  Emmanouil Angelakas (PPE-DE). – (EL) Hr president, volinik, ma tahaksin õnnitleda ka kaht raportööri nende väga oluliste raportite eest.

Ühtekuuluvuspoliitika on oluline, sest see on aidanud kaasa paljude piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele arengule. See on vähendanud piirkondadevahelisi erinevusi, toonud piirkondi lähemale normile ja vähendanud nende vahelist ebavõrdsust.

Palju on veel teha. Ühtlast arengut ei ole saavutatud. Esineb kõrvalekaldeid, tihti suuri kõrvalekaldeid. Igasugune ühtekuuluvuspoliitika taasriigistamise mõte tuleks ära unustada. Ühinenud on uued liikmesriigid, kus on piirkondi, mis on normist väga kaugel. Lissaboni lepingus kirjeldatud mõistet „territoriaalne ühtekuuluvus” tuleb veel täpsustada ja täiendavalt analüüsida.

Viimaks, erilist tähelepanu tuleks pöörata eraldatud piirkondadele ja saartele. Nii näiteks aitab ühtekuuluvuspoliitika Kreekas kohalikul elanikkonnal paigale jääda, tööd leida, saada juurdepääsu uutele tehnoloogiatele ja karjäärivõimalustele ning saada vastavaks ühenduse normile.

Seepärast on ühtekuuluvuspoliitika aruandes õiged tingimused – rahastamine tuleb tagada ja seda tuleb suurendada, isegi ajavahemikuks pärast 2013. aastat. Need on suured väljakutsed ja kui kõik osapooled ühtekuuluvuspoliitika kasulikkust tunnistavad, ei tohiks see ootusi petta ega rahaliste vahendite ebapiisavuse tõttu edasi lükkuda.

Lõpetuseks tervitan ma ka volinik Hübneri tänaseid sõnavõtte ja komisjoni sihikindlust ühtekuuluvuspoliitika edusammudeks. Me ootame huviga rohelist raamatut ja selles sisalduvaid järeldusi.

 
  
MPphoto
 
 

  Andrzej Jan Szejna (PSE). – (PL) Hr president, volinik, sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste vähendamine Euroopa piirkondade vahel on Euroopa Liidu põhieesmärke. Me püüame luua Euroopa, kus kõik piirkonnad on võrdsed.

Pärast viimaseid laienemisi on ühtekuuluvuse eesmärgi tugevdamine muutunud järjest vajalikumaks. Seda seepärast, et teatud prognooside kohaselt võtab praeguse majanduskasvu juures sellistel riikidel nagu Poola, Bulgaaria ja Rumeenia enam kui 15 aastat, et jõuda 75% tasemele liidu keskmisest SKTst.

Struktuurifondide täielik kasutamine kooskõlas ühenduse õigusaktidega on Euroopa piirkondade vaheliste sotsiaalsete ja majanduslike erinevuste vähendamise vältimatu eeltingimus. Eriti kehtib see uute liikmesriikide kohta. Seal on palju probleeme. Näiteks Poola kohalikud omavalitsused on viimasel ajal pidanud tulema toime raskustega, mida on põhjustanud euro väärtuse pidev langemine Poola valuuta suhtes, mis vähendab juba kinnitatud piirkondlike projektide rakendamiseks eraldatud ühenduse vahendite tegelikku väärtust.

Peale selle tõusevad kulutused tootmisele ja tööjõule Euroopas pidevalt, mis toob kaasa ühenduse vahenditest rahastatud investeeringute kulu suurenemise ja nende vahendite tegeliku väärtuse vähenemise. See omakorda ohustab mitmete ühenduse projektide rakendamist.

 
  
MPphoto
 
 

  Sérgio Marques (PPE-DE).(PT) Hr president, volinik, daamid ja härrad, kõigepealt tahan ma rõhutada hr Guelleci tehtud suurepärast tööd ning arukat ja otsustavat viisi, millega ta rõhutas ja kaitses Euroopa riikide solidaarsuspoliitika soodsaimaks kujundamist ja tugevdamist pärast 2013. aastat.

Tegelikult, lisaks ühtekuuluvuspoliitika mõju hindamisele aastate 2000–2006 kohta, oleme me selle aruandega avanud arutelu selle kohta, mis tüüpi ühtekuuluvuspoliitikat me pärast 2013. aastat soovime. Sellega seoses tahan ma teha ühe märkuse oleviku ja kolm märkust tuleviku kohta.

Minu esimene märkus on, et nagu nähtub neljandast aruandest, on ühtekuuluvuspoliitika jätkuvalt oluline erinevate piirkondade arengutasemete ebavõrdsuse vähendamisel ja kõige ebasoodsamate mahajäänud piirkondade julgustamisel, ehk teisisõnu harmoonilisema ja elujõulisema ja suurema solidaarsusega Euroopa Liidu loomisel. Me ei tohiks siiski unustada, et peale selle olulise eesmärgi on ühtekuuluvuspoliitika andnud otsustava panuse siseturu ülesehitamisse ja laiendamisse, järjestikuste laienemiste edukusse, ühisvaluuta loomisse ja tasakaalustamisse ning kodanike suurenevale samastumisele Euroopa Liiduga.

Minu teine märkus on see, et nüüd tuleb uuendada ühtekuuluvuspoliitika rolli, mida innustab ja tugevdab Lissaboni lepingus sätestatud ühtekuuluvuse uus territoriaalne mõõde, kasutades ära territooriumide mitmekesisust ja täiendavust ning võttes kindlalt sihikule Euroopa Liidu polütsentrilise arengu.

Pr Kallenbachi raport, keda ma samuti kiidan, annab meile selles osas mitmeid häid suuniseid.

Minu kolmas märkus on see, et ühtekuuluvuspoliitika peab rohkem pakkuma lahendusi ja hõlmama praeguseid väljakutseid, mida esindavad näiteks ülemaailmastumine, ränne, elanikkonna vananemine, kliimamuutused, energeetika mitmekesistamine, teadusuuringud ja tehnoloogiline areng. Et olla ühtsed, tuleb kaaluda regionaalpoliitikat tugevdavate ressursside suurendamist.

Lõpuks, selleks et äärepoolseimad piirkonnad ennast Euroopas jätkuvalt mugavalt võiksid tunda, tuleb neile anda uus väljavaade. Oluline on leida uued lahendused nende piirkondade ees seisvatele sellistele tõsistele probleemidele nagu eraldatus, halb juurdepääs ja ebasoodne konkurentsiolukord.

 
  
MPphoto
 
 

  Gábor Harangozó (PSE). – (HU) Suur tänu, hr president. Pr volinik, daamid ja härrad, ma tahaksin õnnitleda pr Kallenbachi ja hr Guellecit nende suurepäraste raportite eest, mis mõlemad on ühtekuuluvuspoliitika arutelus teetähised.

Meie piirkondade arengu vahel on olulisi erinevusi, kuid kui me seda lähemalt vaatame, on isegi suuremad lõhed piirkondade üksikute alade vahel. Me ei ole suutnud kohaselt tegelda põllumajanduspoliitika raames maapiirkondades vaesuse kaotamisega ega arengus mahajäänud alasid järele aidata. Selles valdkonnas on vaja palju rohkem teha uue kompleksse ühtekuuluvuspoliitika raames, mis suudab pöörata ümber negatiivsed protsessid vaesuvatel aladel.

Tugevdada tuleb ühtekuuluvuse ja suurema konkurentsivõime vahelist koostoimet, sest neid ei saa üksteisele allutada. Esile on kerkinud uued väljakutsed, nagu vananemine või isegi energiatõhususe ja kliimamuutuste teema, millega tuleb samuti tegelda. Just sellel põhjusel on oluline ühtekuuluvuspoliitikat tugevdada ja me peame seisma vastu selle viimisele riigi tasandile. Kui Euroopa projekti südames on solidaarsus ja ühtekuuluvus, siis on ühendus tõeliselt tugev ja konkurentsivõimeline. Tänan tähelepanu eest.

 
  
MPphoto
 
 

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) Daamid ja härrad, ülioluliseks on muutumas hästi kavandatud ja vastutustundlik linnaplaneerimine, eriti selliste väljakutsete ajastul nagu linnatranspordivõrkude ummikud, keskkonnakahjud ja maaplaneerimine. Seepärast hindan ma kõrgelt territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi harta vastuvõtmist.

Linnadel on ainulaadne vastutus kliima kaitsmise eest ja see peaks olema prioriteet kõigil poliitilistel tasanditel. Linnad saaksid aidata lahendada halbu liiklustingimusi ja vähendada kasvuhoonegaaside heidet, ühendades omavahel näiteks erinevad transpordiliigid ja arendades infrastruktuuri jalgratturite ja jalakäijate jaoks. Ma soovitaksin ka, et linnad seaksid esikohale energiatõhusad hooned ja kasutaksid uutel eesmärkidel juba olemasolevaid hooneid, selle asemel et arendada uusi projekte.

Ma tahaksin rõhutada, et ühtekuuluvuseesmärkide täitmisel ei ole edukad mitte üksnes suurlinnad, vaid ka äärelinnad ja maapiirkonnad. Seepärast palun ma komisjonil selliseid edukaid projekte jälgida ja koostada nende alusel arengumudel väljaspool suurlinnu asetsevate väikeste ja keskmise suurusega linnade jaoks. Üks Euroopale iseloomulikke omadusi, vaatamata selle väiksusele, on geograafiline mitmekesisus. Seepärast tulebki ainulaadsete piirkondlike iseärasuste ja nendest tulenevate erinevuste eest hoolitseda ning anda erinevate piirkondade inimestele võimalus kasutada ära oma piirkonna ainulaadseid võimalusi ja potentsiaali. Minu jaoks on väga oluline ka see, et meie poliitilised eesmärgid hõlmaksid vajadust lahendada saarte ja mägipiirkondade, piirialade ja hõredalt asustatud piirkondadega seotud territoriaalsed probleemid, et paraneks ka seal elavate inimeste elukvaliteet.

Kokkuvõtteks tahaksin ma rõhutada, et linnaarenduses tuleb järgida kompleksset ja hästi koordineeritud strateegiat, mida toetatakse kõigil tasanditel nii avalikus kui erasektoris.

 
  
MPphoto
 
 

  Miloš Koterec (PSE). – (SK) Suur tänu, hr president. Meie arutelu neljanda majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruande ning pr Kallenbachi ja hr Guelleci raportite üle toimub ajal, mil hakkavad ilmnema ajavahemiku 2014–2020 eelarvekava esimesed teemad.

Ma tahaksin need kaks omavahel siduda ja rõhutada sellise seose olulisust. Ma ei karda, et ühtekuuluvuspoliitika rahastamine eelarvekavast ära kaoks, kuid ma ei tahaks näha, et seda fondi järgmiseks eelarveperioodiks mingil moel vähendatakse. Peale selle, nagu raportöörid õigesti märkisid, esineb piirkondade vahel ikka veel suurt ebavõrdsust, sealhulgas struktuuriprobleeme, ja kuna see olukord on laienemisega halvenenud, tuleb kaaluda eelarves sellele peatükile suurema kaalu andmist.

Nagu raportites on õigesti märgitud, on olukord nii keeruline, et komisjoni tasemel me seda lahendada ei saa. Kuigi liikmesriikide valitsused mängivad selles asjas olulist rolli, muutub järjest selgemaks, et seda probleemi ei ole võimalik lahendada ilma piirkondlike ja kohalike omavalitsusteta. Nende roll seisneb mitte üksnes koostoimes, mis nende ja valitsuse vahel võib nende piirkondade arenguga seotud otsuste tegemise protsessi käigus tekkida, vaid ka vastutuses selle arengu eest ja viimaks ka tagasiside andmises arengu ja ühtekuuluvuse edusammude kohta.

Kes veel saab anda rohkem teavet tegeliku arengu kohta piirkonnas, kui mitte inimesed, kes seal elavad? Seepärast palun ma komisjonil mitte lihtsalt lisada seireprotsessi makromajanduslikud näitajad, vaid teha sellest teabest ka järeldused.

(President katkestab kõneleja)

 
  
MPphoto
 
 

  James Nicholson (PPE-DE). – Hr president, esiteks tahaksin ma õnnitleda raportööre suurepäraste raportite eest. Ma tahaksin öelda ka seda, et ma mõistan uute liikmesriikide parlamendiliikmete kirglikkust. Ma tean, et ei ole kaugeltki kerge oma valijaid liikmesriikides rahuldada, kuid te olete nüüd osa Euroopa Liidust ja see tähendab, et aeg-ajalt, nagu teisedki, ei saa te kõike, mida te sooviksite või tahaksite.

Ma pean ütlema nendele, kes lihtsalt sõnadega mängivad, et erinevus rohkemate vahendite ja piisavate vahendite vahel on tõepoolest väga väike. Mina kindlasti toetan sõnastust „piisavad vahendid”.

Mõnikord on tark tunnustada seda, mida on saavutatud, ja see talletada. Mina isiklikult toetan praegu sõna „piisavad” kasutamist, arvestades eriti, et paljusid vahendeid nendes valdkondades ei ole ära kasutatud. Ma võin üksnes unistada, et minu enda piirkond oleks pooltki nii õnnelik olnud – mida me ei olnud – ja sellist abi saanud. Tänaseks oleme me isegi niipalju maha jäänud, nagu osad riigid, millest me räägime.

 
  
MPphoto
 
 

  Stavros Arnaoutakis (PSE). – (EL) Hr president, volinik, ma tahaksin õnnitleda ka raportööre suurepärase töö eest nende kahe raportiga.

Ma kordan, et Euroopa Parlament kinnitab oma väga selget seisukohta ühtekuuluvuspoliitika olulisuse ja rolli kohta, mis toob Euroopa oma kodanikele lähemale. Tegemist on väga selge lisandväärtusega poliitikaga kogu ELi jaoks. Tulevikus ei tule seda poliitikat mitte lihtsalt säilitada, vaid tugevdada vajalike vahenditega.

Sellisele lähenemisviisile viitavad mõlemad raportid. Ma tahaksin rõhutada seda, mis on oluline:

– kõigi tasandite kohalike asutuste partnerlus ja osalemine;

– ühenduse poliitikate, eriti ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arengu poliitika, vaheline koostoime;

– poliitika ja meetmete kavandamine, mis edendavad ELi piirkondade polütsentrilist arengut, erilise rõhuasetusega maakohtadel;

– väikeste ja keskmise suurusega linnade oluline potentsiaalne roll ja, viimaks,

– võitlus paljudes ELi piirkondades leiduva piirkondadesisese ebavõrdsuse, noorte tööpuuduse ja vaesuse kõrge taseme vastu.

 
  
MPphoto
 
 

  Rumiana Jeleva (PPE-DE). – (BG) Vaatamata seisukohtade erinevusele tuletagem kõik meelde ühtekuuluvuspoliitika eksisteerimise põhjust ja eesmärke, milleks on lootus suuremale jõukusele ja paremale tulevikule kogu Euroopas.

Kõik eurooplased püüavad parema elu poole ja ühtekuuluvuspoliitika on vahend nende jõupingutuste toetamiseks. Pidagem meeles, et erinevused Euroopa Liidus on suured, samal ajal kui rahalised vahendid kipuvad kahanema.

Seepärast usun ma, et ühtekuuluvuspoliitikat tuleb tugevdada. Samuti usun ma, et tasub tagada selle parim rakendamine. Mõned reeglid ja eeskirjad on ikka veel liiga keerulised ja tõenäoliselt just seepärast ebatõhusad. Ühtekuuluvuspoliitika üldine läbivaatamine võib aidata seda kõigi eurooplaste hüvanguks paremaks muuta.

Viimaks tahaksin ma korrata ühtekuuluvuspoliitika olulist rolli vähimarenenud piirkondade jaoks. Sealsed kodanikud usuvad ELi toetusse. Me ei tohi neid alt vedada.

 
  
MPphoto
 
 

  Jamila Madeira (PSE).(PT) Hr president, daamid ja härrad, ühtekuuluvuspoliitika, mis ongi ühenduse poliitika selle sõna otseses mõttes, mängib ülitähtsat osa sellise solidaarse Euroopa saavutamisel, mis on inimestele lähedal, inimeste poolt ja kõigi jaoks. See on selge ilming ühenduse olulisusest iga Euroopa kodaniku igapäevaelus.

Laienemine 27 riigini tõi kaasa muutused Euroopa olemuses. Praegu seatavad eesmärgid on erinevad nendest, mis eksisteerisid algusaastatel. Väljakutsed, mis praegu lahendamist vajavad, nagu näiteks ülemaailmastumine, rahvaarvu vähenemine, teatud piirkondade kõrbestumine või kliimamuutused koos loodusõnnetuste sagenemise ja ulatuse suurenemisega, on palju nõudlikumad ja eeldavad meilt suuremat jõupingutust.

Sellele poliitikale annab uusi eesmärke ka innovatsioon, kuid vaatamata suurematele väljakutsetele ja suuremale liidule ei ole eelarve kasv sellega sammu pidanud. See on solidaarsuse nimel siiski vastu võetud, mis on toonud kaasa näiteks selle, et varem 1. eesmärgi alla kuulunud piirkondi loetakse nüüd jõukateks ja statistilise mõju tõttu enam mitte abikõlblikeks.

Seepärast on ülioluline vähendada ebavõrdsust piisava eelarvega, et selle tohutu liidu osad piirkonnad ei peaks saatuse hoolde jääma.

Lissaboni lepingu vastuvõtmine suurendas seda vajadust ning raius kindlalt seadusesse territoriaalse ühtekuuluvuse, mis on ühtekuuluvuspoliitika kõige olulisem külg. On oluline, et see poliitika käsitleb mitte üksnes majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, vaid ka piirkondade vahelist solidaarsust…

(President katkestab kõneleja)

 
  
MPphoto
 
 

  Catherine Stihler (PSE). – Hr president, ma tervitan võimalust rääkida lühidalt ühtekuuluvuspoliitika tulevikust, mis on võrdselt oluline nii vanade kui ka uute liikmesriikide jaoks.

Ma teen tihedat koostööd šoti kohalike omavalitsustega nende probleemide lahendamiseks ja mul oli hea meel, et šoti kohalike omavalitsuste konvent (COSLA) tervitas hiljuti reformilepingu projekti kohalike omavalitsuste nimel. Lepingus tunnustatakse kohaliku omavalitsuse ja ka territoriaalse ühekuuluvuse põhimõtet.

Minu jaoks ei olnud üllatus, et regionaalpoliitika oli üks viiest põhivaldkonnast, mille COSLA hiljuti minu juures tõstatas. Vähenenud ELi struktuurirahade ja -vahendite kontekstis tuleb regionaalarengu raha suunata paremini – nagu paljud sõnavõtjad on öelnud – kohalikele piirkondadele ja ametiasutustele, kes peavad olema nende vahendite esmased jagajad. Guelleci raport tugevdab kohalike asutuste rolli struktuurifondide jagamisel – lõppude lõpuks oleme me omal riisikol unustanud, et poliitika ongi kohalik asi.

 
  
MPphoto
 
 

  Maria Petre (PPE-DE). – (RO) Hr president, volinik, raportites, mille üle me arutame ja mille eest ma mõlemat raportööri õnnitlen, tõstatatakse minu meelest mitmeid väga olulisi küsimusi: linna- ja maapiirkondade partnerluste küsimus kogu piirkonna tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks, linnaasustuse kaootilise laienemise küsimus, mis toob kaasa maastiku killustumise, aga ka maa pideva kao.

Kõik need asjad, koos kliimamuutuste ja rahvastikukaoga maapiirkondades on väljakutsed, millega me oleme sunnitud arvestama nii Euroopa tasandil kui ka neid poliitikaid haldavate kohalike omavalitsuste tasandil.

Rumeenia parlamendiliikmena toetan ma kindlalt seda ideed, et innovatsiooni potentsiaal ei ole mitte üksnes suurlinnades, ning palun, et komisjon töötaks tõhusamalt maapiirkondade väikeste ja keskmise suurusega linnade arengu suunas.

 
  
MPphoto
 
 

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). – (PL) Suur tänu, hr president. Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta on üksikasjalikum kui selle eelkäijad. See põhineb paljudel näitajatel ja esitab kasulikke võrdlevaid andmeid, mis viitavad ka sellistele riikidele nagu Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Hiina ja India.

Alates algusest on ühtekuuluvuspoliitikal kõigis liikmesriikides olnud oluline roll harmoonilise arengu edendamise ning uute tähtajatute töökohtade loomise võime tugevdamisel. Praegu on veel liiga vara, et hinnata ühtekuuluvuspoliitika tulemusi uutes liikmesriikides, kuid on põhjust muretsemiseks, sest nendes riikides on praeguste struktuurivahendite kasutuselevõtmine selgelt aeglane. Riikidevaheline ühtekuuluvus varjutab tihti piirkondadevaheliste ja -siseste erinevuste suurenemise. Piirkondlik ja kohalik ebavõrdsus on paljudes kohtades suurenemas, mis mõjutab tööhõivet, aga ka tootlikkust, sissetulekut, haridustaset ja innovatsioonipotentsiaali.

Ühtekuuluvuse valdkonna projektide elluviimise igas etapis tuleb võtta arvesse sotsiaalset integratsiooni ja võrdsete võimaluste poliitikat. Ma loodan, et finantsraamistiku eelseisev läbivaatamine toob kaasa eelarvevahendite kättesaadavaks tegemise, mis on vajalikud laienenud liidu uue ühtekuuluvuspoliitika ambitsioonikate väljakutsete tasemele tõusmiseks ja tagaksid kõigile kodanikele…

(President katkestab kõneleja)

 
  
MPphoto
 
 

  Daniel Dãianu (ALDE). – Hr president, ma kiidan mõlemat raportit, kuid tahan samas juhtida tähelepanu vastuolulisele arusaamale, mis seostab omavahel ELi-sisese tööstusettevõtete ümberpaigutamise struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondi poliitikaga.

Struktuurifonde võib käsitleda kui ELi üldist toetust vähemarenenud piirkondadele. Kas me peaksime aru saama, et juhtivate ELi liikmesriikide juhtivad poliitikud seavad piirkondliku ühtekuuluvuspoliitika küsimärgi alla? Mis peaks toimuma? Kas piirkonnad ELi vähemarenenud liikmesriikides peaksid ebaõiglase konkurentsi süüdistuse kartuses lõpetama infrastruktuuri arendamise?

Ma viitan üle-eelmisel esmaspäeval avaldatud Financial Timesi artiklile, mille sisuks oli, et turumajandus ei tohi olla džungel. Riiklikul poliitikal on oma roll ja seda mitte üksnes sotsiaalsetel põhjustel. Meil tuleb siiski hoida tasakaalu, sest ükski kohalik või riiklik majandus selles maailmas ei ole kindel, ning ükskõik kui palju me ka ei usuks sotsiaalsesse õigusesse, ei saa mitte kõik kodanikud alati olla võitjad samal ajal, samas kohas ja kogu aeg.

 
  
MPphoto
 
 

  Antonio De Blasio (PPE-DE). – (HU) Suur tänu sõnavõtmise võimaluse eest, hr president, pr volinik. Ühtekuuluvuspoliitika olulisuses ja edus ei saa kahtlust olla. Minu meelest toetab ka raport seda mõtet, mille eest ma tahan raportöörile õnne soovida.

Selle eesmärk on tegelik lähenemine, kuid on ülitähtis, et selleks eraldatud summasid kasutatakse tõhusalt. Ma olen veendunud, et rakendamist ootava projekti väärtust ei hinnata selle järgi, kui suure summa me sellele eraldame, vaid väärtus seisneb tema tõhususes.

Tõhusust saab mõõta kahel moel: kui hästi see aitab kaasa lähenemisele või kui hästi antud rahasummasid erinevates riikides sarnastes projektides kasutatakse. Lõppude lõpuks ei saa projekt ühes liikmesriigis saada kordi suuremaid summasid kui teises. Sellele mõõtmisele ma tahaksingi teie tähelepanu juhtida ja tuleviku osas ka asjaolule, et tõhusus on ühekuuluvuspoliitika tugevdamise alus. Suur tänu.

 
  
MPphoto
 
 

  Wolfgang Bulfon (PSE). – (DE) Hr president, millal on kodanikul vaja Euroopa solidaarsust? Millal on liikmesriigil vaja Euroopa solidaarsust? Esmalt kahtlemata loodusõnnetuste korral. Seepärast ei saagi ma aru, miks ei ole ikka veel rakendatud 2006. aastal Euroopa Parlamendis vastu võetud otsust solidaarsusfondi loomise kohta (ühtekuuluvuse aruande lõige 45). Nii et ma palun kõiki – parlamenti ja komisjoni – avaldada nõukogule survet selle küsimuse väga kiireks lahendamiseks, sest järgmine loodusõnnetus ei jää tulemata, seda võin ma kinnitada.

 
  
MPphoto
 
 

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Ühtekuuluvuspoliitika edukaks rakendamiseks peavad koha peal olema tegutsemisvõimelised sidusrühmad, kes on võimelised keskenduma ja Euroopa vahendeid maksimaalselt ära kasutama. See on põhjuseks, miks liikmesriigid peaksid haldussüsteemi detsentraliseerima, tõstma piirkondliku tasandi haldussuutlikkust ja vähendama ühtekuuluvuspoliitika haldamise tohutut bürokraatiat.

Kuigi sektorite klastriteks ja innovatsioonikeskusteks jagamise protsess, mis on selgelt kasulik suurematele sektoritele ja nende naabritele, võib tuua kaasa mitmete ühisosade avastamise, on ikka veel puudu tõhusast, lihtsast ja ruumilisest toetusest väiksematele sektoritele. Slovakkias kaotavad mitmed geograafiliselt ebasoodsates piirkondades asuvad vähem kui 2 000 elanikuga kogukonnad oma koha mitmetes rakenduskavades ja ühtekuuluvuspoliitikas.

Ma pöördun liikmesriikide poole palvega luua mittediskrimineeriv süsteem kõigi oma piirkondade jaoks, et kõik saaksid ühtekuuluvuspoliitika rakendamises aktiivselt osaleda.

 
  
MPphoto
 
 

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Hr president, volinik, mina olen linnalise liikumiskeskkonna arendamise raportöör. Meie aruteludes on eriti oluline roll linnakeskuste ja äärepoolsete alade valdade vaheliste suhete küsimusel. Me oleme teadlikud ka asjaolust, et uutel liikmesriikidel on siin eriti tõsised probleemid oma infrastruktuuri korraldamisega sellisel moel, et meil oleks võimalik kasutada keskkonnasõbralikumaid transpordivõimalusi ja mitte pöörduda tagasi erasõidukite kasutamise suunas. Selles kontekstis sooviksin ma esitada väga konkreetse palve: kas komisjon saaks oma regionaalpoliitika valikute kontekstis aidata meil otsida ja leida lahendusi transpordiküsimusele linnade äärepoolsetes piirkondades ja sotsiaalse ühtekuuluvuse küsimusele uutes liikmesriikides.

 
  
MPphoto
 
 

  Danuta Hübner, volinik. Hr president, ma sooviksin arutelu lõpus kasutada võimalust ja tänada parlamendiliikmeid kõigi nende panuste eest. Paljudele küsimustele ei ole mul võimalik ajapuudusel kohe vastata, kuid ma võtan need endaga kaasa. Ma pean silmas väikeste ja keskmise suurusega linnade kohta väljendatud muret, samuti linnatranspordi arendamise kohta kerkinud küsimust.

Teie raportites on selge side mineviku ja tuleviku vahel. Tegelikult ehitate te silda ja just seepärast tahaksin ma öelda paar sõna selle kohta, millisesse etappi me oleme jõudnud Euroopa ühtekuuluvuspoliitika alaste avalike konsultatsioonidega. Neid konsultatsioone alustati 2007. aasta septembri lõpus ja tänaseks on esitatud enam kui 100 hästi viimistletud seisukohta ja arvamust mitte üksnes riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste poolt, vaid ka mitmete Euroopa ruumilise planeerimise ühingute, samuti majandus- ja sotsiaalpartnerite, akadeemikute, teadusasutuste ja eraisikute poolt.

Ühe valitsuse palvel oleme me pikendanud konsultatsiooni kuni veebruari keskpaigani, sest mõned arvamused on veel koostamisel.

Nende arvamuste esmane hinnang näitab selgelt, et sellele poliitikale on ülekaalukas ja tähelepanuväärne toetus. Viidatakse otsesele seosele kasvu ja arenguga, sest tegemist on poliitikaga, mis vallandab uutmoodi mõtlemise ja millel on väga suur mõjujõud uute rahaliste vahendite ligimeelitamisel.

Suur on huvi abi andmise mehhanismide vastu ja toetus kõigi põhimõtete vastu, mida me oleme viimastel aastatel Euroopa Parlamendis koos välja töötanud.

Suur on toetus ka vajadusele, et see poliitika käsitleks siin täna arutatud väljakutseid, mis ei ole seotud mitte üksnes ülemaailmastumisega, vaid ka demograafia, kliima ja energeetikaga ning ümberkorraldamisega üldiselt, tugeva rõhuasetusega komplekssel lähenemisviisil.

Üks täna tõstatatud olulisi küsimusi on, kuidas minna edasi rohelise raamatuga, mis võetakse komisjonis vastu septembris. Sellele järgneb pikk aruteluperiood – tõenäoliselt neli kuud – kõigis formaatides, mitte ainult Internetis. Vahepeal korraldavad meie talitused kohtumise peamiste sidusrühmadega aprilli keskel. See aitab meil arvestada rohkemate arvamustega.

Ma oleksin vajaduse korral valmis korraldama kuulamise parlamendi regionaalarengu komisjoniga ja kõigi teiste institutsioonidega, kes on huvitatud rohelise raamatu kohta oma arvamuse avaldamisest, enne selle vastuvõtmist komisjonis.

Siin tõstatati ka komisjoni jaoks oluline probleem statistika ja näitajate kohta. Meie analüüsi teostava asutuse, Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON), mida me oleme oluliselt tugevdanud, sealhulgas rahaliselt, ja millel on nüüd oluliselt suurem eelarve, kaudu püüame me mõõta ühtekuuluvuspoliitika mõnda uut ja mõnda olemasolevat mõõdet. See töö on pidev ja me loodame varsti näha tulemusi.

Ma võin teile kinnitada, et komisjon jätkab asjakohaste näitajate otsimist nii SKT kui ka tööhõive näitajate kõrvale ning esitab viiendas aruandes ühtekuuluvuse kohta uue koondnäitaja.

Suur tänu kõigile märkuste eest. Eriti tahaksin ma tänada raportööre mitte ainult senise, vaid ka tulevase panuse eest arutelusse.

 
  
MPphoto
 
 

  Ambroise Guellec, raportöör. (FR) Hr president, ma teen lühidalt. Esiteks, kalanduskomisjoni esitatud muudatusettepanekuid käsitlevate tähelepanekute kohta pean ma kohe ütlema, et kalandus on mulle kui rannikult pärit parlamendiliikmele südamelähedane, kuid kahjuks ei õnnestunud meil kohe hääletusele tulevasse teksti komisjoni muudatusettepanekuid sisse viia. Meil on sellest kahju, kuid ma ei arva, et see tähendab, et osade ELi piirkondade jaoks nii olulisele sektorile tuleks vähem tähelepanu pöörata.

Ma tahaksin öelda ka seda, et ühtekuuluvuspoliitika on Euroopas oluline. Ma arvan ka, et täna hommikul oli see täiskogu ees keskne teema. See on oluline asjaolu, pidades eriti silmas tulevasi ülesandeid. Volinik ütles enne, et me käsitleme aruannet, kuid endastmõistetavalt on see tulevik, mis meid huvitab. Ta mõistab seda, et territoriaalse ühtekuuluvusega seotud ootused on kõrged, ja seda, mida Lissaboni lepinguga viitamine kaasa võib tuua. Võib öelda, et pall on nüüd komisjoni käes, volinik, kuid loomulikult meie abi ja toega. Töö tuleb ära teha, teha hästi ja üheskoos.

Ma tahan lisada, et asjaolu, et kogu regionaalpoliitika kuulub nüüd kaasotsustamisele nõukogu ja parlamendiga, aitab meil koos edasi liikuda, muuta see oma kaaskodanikele selgemaks, mis oli minu meelest samuti üks täna hommikul tehtud tugevatest avaldustest, ning leida tegelik solidaarsus piirkondades, kus seda kõige rohkem vajatakse. Mõlemale probleemile juhiti täna hommikul kõige otsustavamalt tähelepanu.

Seega ootab meid ees tohutu ülesanne. Me tervitame poliitikat, mis on Euroopa Liidu jaoks sisuliselt nii oluline.

 
  
MPphoto
 
 

  Gisela Kallenbach, raportöör. (DE) Hr president, ka mina tahaksin väljendada oma tänu paljude kolleegide väärtusliku panuse ja toetuse eest. Minu meelest on näha, et ühest küljest tuleb meil hoida ühtekuuluvust kui Euroopa suurimat vara ning et teisest küljest tuleb meil suunata ja kasutada oma vahendeid – antud juhul ühtekuuluvuspoliitikat – märksa tõhusamalt tegeliku säästva arengu hüvanguks, ning kolmandaks, et meil tuleb algusest alates kodanikega tõepoolest suhelda.

Eriti tahaksin ma tänada volinik Hübnerit. Volinik, te olete selgelt näidanud, et olete koos parlamendiga huvitatud praktilistest sammudest: kompleksne lähenemisviis, mõõdetavaid tulemusi andvad näitajad, territoriaalse ühtekuuluvuse mõiste, roheline raamat. Ma arvan, et teie abi on eriti vaja nõukogu nõusoleku saamisel. Kordan veel kord, et minu meelest on kahetsusväärne, et sellel olulisel arutelul ei osale kedagi nõukogust.

Nendes kahes raportis tehtud järeldused peavad viima Lissaboni strateegia muutmiseni ja toetama tegelikult ja praktiliselt ühenduse uut eesmärki, territoriaalset mõõdet; muidu ei ole need muud kui tühjad sõnad.

Lubage mul pöörduda enne hääletust viimast korda kolleegide poole: olgem praktilised! Ärgem tegelgem mitte lihtsalt järjekordse läbivaatamise ja analüüsiga, vaid seadkem tingimuseks, et me nõuame struktuurifondidest rahastamise kompleksset lähenemisviisi, ning seadkem selged kohustused ka kasvuhoonegaaside heite vähendamisele. Kliimat tuleb kaitsta linnades, muidu ei ole meie Euroopa ja riigi tasandi lubadustel mingit väärtust.

 
  
MPphoto
 
 

  President. − Arutelu on lõppenud.

Raportid pannakse hääletusele. Hääletus algab mõne minuti pärast.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Filip Kaczmarek (PPE-DE), kirjalikult. (PL) Majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvuspoliitika on Euroopa solidaarsuse alus. See on Euroopa poliitika tunnusjoon, mida mujal maailmas piirkondliku integratsiooni algatustes kadestatakse. Euroopa projektide ainulaadne olemus on suuresti tänu võlgu just ühtekuuluvuse ideele.

Aafrika ja Lõuna-Ameerika piirkondlikel algatustel puuduvad vahendid isegi sümboolse ühtekuuluvuspoliitika jaoks. Liidu laienemise kavasid hinnatakse tihti just ühtekuuluvuse suurendamise meetmete tõhusa läbiviimise potentsiaali seisukohalt. Võib küllaltki üheseltmõistetavalt väita, et ühtekuuluvuspoliitika on olnud liidu ja kõikide liikmesriikide jaoks väga edukas.

Ei ole kahtlustki, et liidu enda kodanikud annavad hinnangu, lähtudes sellest, kas nende meelest on ühtekuuluvuspoliitikat ellu viidud ja kas see täidab oma eesmärke. Paljudes liikmesriikides, eriti nendes, mis on ELiga ühinenud alles hiljuti, on ühtekuuluvuspoliitikale väga kõrged ootused. Loodetakse, et solidaarsus ei osutu lihtsalt ilusaks sõnaks, vaid väljendub konkreetse kohustusena nende ees, keda saatus ei ole nii lahkelt kohelnud. Samuti on ühtekuuluvus vahend võrdsete võimaluste loomiseks ja suurepärane reklaam liidule.

Just seepärast ei tohiks me kaaluda majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamiseks eraldatud rahaliste vahendite piiramist. Vastupidi, me peaksime kaaluma ühtekuuluvusele rohkemate vahendite eraldamist, kas või paljude uute esilekerkivate väljakutsete pärast. Tänan.

 
  
MPphoto
 
 

  Janusz Lewandowski (PPE-DE), kirjalikult. (PL) Hr president, ühekuuluvuspoliitika ei ole olnud Euroopa Liidu loomisest alates üks selle peamisi poliitikavaldkondi. See ei olnud juhuslik, et ühtekuuluvuspoliitika kutsuti ellu siis, kui Euroopa Liiduga ühinesid suhteliselt vähem arenenud riigid, sest need riigid ei moodustanud kuue algse liikmesriigiga tervikut. Alates sellest ajast on ühtekuuluvus muutunud olulisemaks, saanud Euroopa integreerumise tugisambaks ja keskseks teguriks lepingutes ja eelarvetes. Selle tunnistajaks on rohkem kui 308 miljardi euro eraldamine ühtekuuluvusele finantsperspektiivi (2007–2013) raames.

Viimasel ajal on tekkinud kalduvus seada see liidu põhipoliitika küsimuse alla. Huvitaval kombel langeb see kalduvus kokku Euroopa Liidu laienemisega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. Nendel on ajaloolistel põhjustel käia kõige pikem tee, et arengus järele jõuda. Seepärast ei ole ettepanek mitte koheselt ühtekuuluvuspoliitika kaotada, vaid tulenevalt struktuurifondide väidetavast raiskamisest ja kuritarvitustest selles valdkonnas see radikaalselt ümber kujundada. See on suurim viga, mida me võiksime teha! Eeskirjade eiramised tuleb tuvastada ja kõrvaldada, kuid just regionaalpoliitika on see, mis muudab liidu kohalolu kõigis 27 liikmesriigis tuntavaks. Ühtekuuluvus tähendab võrdsete võimaluste ja vendluse tunde loomist ja see ei tohi teiste poliitikate alla ära kaduda. Nendel valdkondadel, näiteks konkurentsivõime edendamisel ja ülemaailmse soojenemise vastu võitlemisel, peaks olema oma eelarveread. Selle hindamine, mida peaks ühtekuuluvuse raames rahastama, peaks jääma riikide ja piirkondade pädevusse. Nemad saavad oma vajadustest palju paremini aru kui Brüsseli asutused.

 
  
MPphoto
 
 

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE-DE), kirjalikult. (RO) Komisjoni aruanne viitab rahvaarvu vähenemisele maapiirkondades, mille põhjuseks on töökohtade vähesus, välja arvatud põllumajanduses, või viletsad elutingimused.

Majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele aitavad kaasa maaelu arengu fond ja muud fondid. Maaelu arengu vahendite tõhus kasutamine on õigeaegne lahendus nendele probleemidele.

Sellele vaatamata on nende vahendite tõhusa kasutamise eeltingimuseks pakutavate rahastamisvõimaluste potentsiaalsete abisaajate parem tundmine.

Isegi veel olulisem on teabe kättesaadavus uutes liikmesriikides, kes ei ole veel ühenduse rahaliste vahendite kasutamisega kursis.

Ma tahaksin tuua ühe näite Rumeeniast, riigist, mida ma esindan: uuringu kohaselt ei tea pool maaelanikkonnast midagi nende jaoks kavandatud vahenditest ning üksnes iga kümnes kodanik teab, millisesse asutusse vahendite saamiseks pöörduda. On kahetsusväärne, et Rumeenia valitsus ei ole teinud piisavalt jõupingutusi kodanike teavitamiseks, ja samal ajal on selge, et keegi ei saa Rumeenia valitsuse tööd tema eest ära teha.

Sellele vaatamata olen ma seisukohal, et piisava juurdepääsu tagamine teabele ja tulevaste abisaajate ettevalmistamine peaks komisjoni tegevuskavas olema tähtsal kohal kui eeltingimus ühekuuluvuseks ette nähtud vahendite tõhusaks kasutamiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult. (DE) ELi laienemine 1. mail 2004. aastal on suurendanud majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust. Selle aasta jaanuaris algas ühtekuuluvuspoliitika uus programmiperiood. Selles keskendutakse uutele prioriteetidele ja eesmärkidele: keskkonnakaitsele, konkurentsivõimele ning uute ja arvukamate töökohtade loomisele.

ELi ühtekuuluvuspoliitika on oma nelja eraldiseisva programmi kaudu kavandatud selleks, et aidata muuta Euroopat ja selle piirkondi konkurentsivõimelisemaks, näiteks innovatsiooni, teadmistepõhise ühiskonna rajamise ja majandusliku konkurentsivõime tugevdamise kaudu. Samuti on selle eesmärk tõsta jätkusuutliku regionaalarengu kaudu piirkondade atraktiivsust investorite ja elanike jaoks. Võimaluste suurendamiseks ja ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb luua paremaid ja eelkõige rohkem töökohti ning jätkata piirkondades arendustegevust. Edasise laienemisega tuleb ELi vahendeid jagada nüüd 27 liikmesriigi vahel. Seepärast peab raha kasutus olema parem, tõhusam ja selgem.

Finantsraamistiku kohta – Euroopa Ülemkogu on teinud ajavahemikuks 2007–2013 kättesaadavaks 307,6 miljardit eurot. See on suur hulk raha. On oluline, et ka arenguprobleemidega jõukate liikmesriikide, nagu Austria, piirkonnad saaksid oma õiglase osa vahenditest. Eriti vajavad toetust mägipiirkonnad.

 
  
MPphoto
 
 

  László Surján (PPE-DE), kirjalikult. (HU) Vaadates tagasi viimasele lähenemispoliitika kolmele aastale ja nähes selle häid saavutusi, aga ka vigu, mida tuleb parandada, ei vaata Euroopa Parlament mitte üksnes minevikku, vaid ka tulevikku.

Vähearenenud piirkondade arengu kiirendamiseks tuleb meil muuta kaht asja. Me peame palju rohkem pöörama tähelepanu programmide tõhususele, sealhulgas kohapeal loodud väärtuse suurendamisele. (Sellega seoses tuleb teha täiendavat teoreetilist tööd, et tulemusi oleks võimalik paremini hinnata.) Me ei saa siiski vaikida asjaolust, et pärast 2013. aastat tuleb tagada praegusest rohkem vahendeid programmidele, mis abi tõhusalt kasutavad ning on vabad korruptsioonist ja poliitilistest mõjudest.

Vähearenenud piirkondade kiirem lähendamine on mitte üksnes sealsete elanike huvides, vaid ka arenenumates piirkondades elavate kodanike huvides, kes vajalikke vahendeid annavad. Seepärast palun ma oma kolleegidel järgida ka selles suhtes raportööri nõuannet ja mitte muuta neile esitatud teksti.

 
  
  

(Istung katkestati enne hääletust kell 11.55 ja jätkus kell 12.05)

 
  
  

ISTUNGIT JUHATAJAB: HANS-GERT PÖTTERING
President

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika