Istungi stenogramm

Teisipäev, 11. märts 2008 - Strasbourg

16. Põllumajandusturgude ühine korraldus ja erisätted (ühise turukorralduse ühtne määrus (arutelu)

  Juhataja. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on Elisabeth Jeggle raport põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni nimel, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ja erisätted teatud põllumajandustoodetele (ühise turukorralduse määrus) riiklike piimakvootide osas (KOM(2007)0802 - C6-0015/2008 - 2007/0281(CNS)) (A6-0046/2008).

  Iztok Jarc, nõukogu eesistuja. − (SL) Lubage mul kõigepealt öelda, et eesistuja tervitab proua Jeggle raportit ettepaneku kohta suurendada piimakvoote ning on arvamusel, et tegemist on konstruktiivse ja tasakaalustatud panusega arutelusse, mis on nüüdseks kestnud juba mõned nädalad.

Soodsatele turutingimustele tuginedes teeb Euroopa Komisjon oma raportis või analüüsis ettepaneku riiklike piimakvootide suurendamiseks 2% võrra alates järgmisest kvoodiaastast, see tähendab 1. aprillist 2008.

Piimakvootide puhul ei ole tegemist ainult protsendimääradega; see on laiem küsimus, mis on seotud ühise põllumajanduspoliitika ülevaatamisega. Sellepärast ei piiritlenud nõukogu oma tegevust selle küsimusega, vaid sisenes laiemasse, samaaegsesse arutelusse ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli üldise paketi osas.

Pean tunnistama, et selle ettepaneku osas olid nõukogus ja parlamendis mõned väga sarnased mõtted ja kahtlused. Näiteks nõuti piimasektoris rohkem ennetamist ja stabiilsust. Väljendati muret piirkondade üle, kus talupidamispotentsiaal ei ole nii soodne ja kus on vähe alternatiive piimatootmisele. Teisest küljest nõuti kindlameelselt seda, et Euroopa talunikele antaks võimalus kasutada arenevate rahvusvaheliste ja Euroopa turgude pakutavaid võimalusi.

Vaatamata probleemi keerulisusele oleme veendunud, et suudame sellele leida tasakaalustatud vastused ja lahendused ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli raamistikus. Tahaksin siin lisada, et nõukogu toetab parlamendi ettepanekut, et komisjon koostaks Euroopa piimasektori üldise pikaajalise strateegia, see tähendab ettepaneku strateegiaks. Leiame, et nimetatud strateegia põhielemendiks peaks samuti olema niinimetatud pehme üleminek piimakvootide elimineerimisele, mis tagaks takistusteta ülemineku rohkem turule orienteeritud piimapoliitikale ja ennustatavusele selles sektoris.

Sel eesmärgil kavatseb nõukogu kutsuda komisjoni üles uurima kõiki vajalikke meetmeid selle saavutamiseks. Arvame aga, et komisjoni ettepanekut suurendada kvoote 2% võrra järgmisel kvoodiaastal tuleks vaadelda osana paketist ja et teiste aspektide üle tuleks kohaselt arutleda ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli raames.

Tahaksin veel lisada, et ettepanek saab olema põllumajandus- ja kalandusnõukogu istungi päevakorras, mis leiab aset järgmisel nädalal. Loodan, et see võetakse vastu. Niisiis, kui tingimused rahuldatakse, algab rakendamine käesoleval kvoodiaastal, see on aastal 2008.

Lõpuks lubage mul tänada kõiki, kes andsid oma panuse selle raporti arutelusse, ja eriti raportööri. Meie arvates on tegemist tasakaalustatud ja hästi põhjendatud tähelepanekutega. Tänan teid teie pingutuste eest.

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Härra juhataja, arvan, et see on eesistujariigi poolt väga hea märk, et on saatnud täna meie juurde põllumajandusministri osalema selles väga tähtsas arutelus.

Alustan oma sõnavõttu tavapäraselt, tänades põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja eriti raportööri väga konstruktiivse raporti eest, mis käsitleb ettepanekut suurendada piimakvoote 2% võrra, nagu minister seda mainis, järgmisel piima-aastal, alates 1. aprillist 2008.

Paljud inimesed on komisjoni kannustanud väga jäika piimaolukorda leevendama. Nõukogus kutsus valdav enamus liikmesriike komisjoni üles tegema ettepanekut kvootide suurendamiseks. Siin Euroopa Parlamendis 2007. aasta oktoobris vastu võetud resolutsioon toiduainete tõusvate hindade kohta kutsus samuti komisjoni üles kiireloomuliselt tegema ettepanekut ajutiseks piimakvootide suurendamiseks. Detsembris 2007 esitas komisjon turuperspektiivi raporti, mis näitas, et valitseb kasvav nõudlus piimatoodete järele, ja see saab nii olema ka tulevikus.

Teie raport kinnitab ka seda, et me peaksime suurendama võimalusi mahukamaks piimatootmiseks. Usun, et kõik on nõus, et komisjoni ettepanek on üsna mõistlik ja selge, ennustatava ja võrdse tulemusega kõigis liikmesriikides. Kas ma tohin lugupidamisega mainida, et teie muudatused ei näi pööravat täielikku tähelepanu prognoositavusvajadusele ja talunike võrdsele kohtlemisele?

Muudatus, mis teeb kohaldamisel 2% tõusu liikmesriikides vabatahtlikuks, toob tõenäoliselt kaasa mõned probleemid. Esiteks usun, et me kõik nõustume, et ootame suuremat turule orienteeritust ja tootlikkust. Seetõttu leian mina isiklikult, et tootjale tuleks anda võimalus valida, kas toota rohkem piima või mitte. Arvan, et nõustume ka sellega, et piimatalunikud vajavad etteennustamist – kindlust oma tootmisvõimaluste osas kvoodisüsteemis – ja ma ei usu, et vabatahtlik süsteem sellele kaasa aitaks.

Lahendusena on liikmesriikidel võimalus otsustada kvooti mitte jagada, vaid hoida seda riigi varudes. See on üks võimalus, kuigi ma kannustaksin liikmesriike tagant ja oleksin rõõmus nähes, et kvoot jaotatakse, kuna minu meelest on see õigem.

Muudatus kvoodi tasakaalustamiseks kvoodiaasta lõpul ei ole uus idee. Tegelikult on see midagi, mida komisjon on lähemalt uurinud, kuna selline teooria võib lihtsustada mõnedes liikmesriikides kasutamata jäänud kvootide kasutamist teistes liikmesriikides. Kuid ma arvan, et oleme kõik nõus ka sellega, et teooria on üks ja praktika hoopis teine asi.

Esiteks arvan, et see tekitab ilmselget ebakindlust piimatootjatele. Nad peaksid sellisel juhul hakkama arvama, milline võiks olukord olla tootmisaasta lõpus ja peaksid selle põhjal püüdma langetada otsuse oma toodangu osas, saades alles järgmisel aastal teada, kas nende toodang oli maksuvaba või mitte. Arvan, et kogu lugupidamise juures ei ole selline olukord soodne piimafarmi üle langetatud otsuse osas. On selge, et piimatootmine nõuab korralikke investeeringuid ja me võlgneme oma talunikele seda, et kuni kvootide kadumiseni aastal 2015 kehtiks ennustatav süsteem.

Teiseks, kes sellest kasu saaks? Ma ei pea välja tooma, et sellest saaksid suuresti kasu ainult vähesed liikmesriigid. Juba see muudab selle poliitiliselt keeruliseks. Kõige olulisem on, et see toob kasu nendele tootjatele, kes on juba oma kvoodid ületanud – nendele, kes on tootnud liiga palju – ja mitte nendele, kes on püüdnud püsida kvoodisüsteemi piiride raames. Nii ei ole mingit tagatist, et see tooks kaasa suurema piimahulga kättesaadavusele turul.

Kolmandaks olen seiskohal, et see on ka ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamise vastu. Kardan, et rakenduseeskirjad oleksid selles valdkonnas iseäranis keerulised ja ma ei poolda süsteemi muutmist veelgi keerulisemaks olukorras, kus kvoodisüsteemi kehtivuse lõpuni on veel vaid seitse aastat.

Kokkuvõttes märgin rõõmuga, et me kõik nõustume, et piimatoodangu suurendamiseks on vaja suurendada selle võimalusi Euroopas. Minu ja kõigi liikmesriikide jaoks on äärmiselt oluline märk see, et põllumajanduskomisjon valis selle toimimisviisi üksmeelselt pärast väga erinevaid arvamusi arutelu alguses. Edastan seega oma siirad tänusõnad raportöörile selle saavutuse eest. Loodan, et mind saadab samasugune edu nõukogus.

  Elisabeth Jeggle, raportöör. − (DE) Härra juhataja, volinik, nõukogu eesistuja, daamid ja härrad, nagu juba mainitud, lükkas põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon üksmeelselt tagasi komisjoni ettepaneku suurendada piimakvoote järgmisel piima-aastal 2% võrra. See võrduks 2,8 miljoni tonniga. Meie meelest on ettepanek liiga jäik, liiga paindumatu, ja saadab praeguses olukorras vale signaali, seda eriti turgudele. 2003. aasta otsuste põhjal suurendatakse käesoleva aasta 1. aprillil 11 liikmesriigi kvooti niikuinii 0,5% võrra – see võrdub 700 000 rohkema tonni piimaga ELis.

Intensiivsed arutelud kolleegidega põllumajanduskomisjonis on näidanud, et edasiste arutelude pidamiseks ei saa olema mingit imeravimit ega mugavat viisi. On palju väga erinevaid arvamusi ja esindatud olid kõik seisukohad, kvootide suurendamise üldisest ja põhjalikust tagasilükkamisest kuni nende suurendamiseni 5% võrra. Sellest hoolimata õnnestus meil saavutada kompromiss, mis võttis arvesse kõigi fraktsioonide seisukohti ja see võeti vastu ühehäälselt, vastuhääletuste või hääletusest keeldumiseta. Minu südamlikud tänusõnad kõigile kolleegidele konstruktiivse koostöö eest.

Saavutatud kompromissil on kaks fookuspunkti. Volinik, te juba mainisite seda. Minul on siinkohal teistsugune arvamus.

Esiteks Euroopa tasakaalumehhanismi kehtestamine, millega on võimalik ELi tasandil kompenseerida kehtivate riiklike kvootide ületamist või nende mittetäitmist. See ei oleks väga bürokraatlik ja tooks kaasa kvoote ületavad tootjad, keda trahvitakse ainult pärast tasakaalustamist.

Teiseks võivad alates 1. aprillist liikmesriigid ise otsustada, kas soovivad riiklike kvoote vabatahtlikult 2008/2009 kvoodiaasta jaoks tõsta. Me soovime paindlikkust, mitte jäikust! See kompromiss tähendab, et juba kehtivaid kvoote kasutatakse efektiivsemalt. Suurema potentsiaaliga liikmesriikidel on ka võimalus kasutada seda Euroopa kvoodiraamistikku koos Euroopa ühise siseturusüsteemiga.

Volinik, te rõhutate kogu aeg, et kehtivad piimakvoodid kaotavad selles süsteemis 2015. aastal kehtivuse. Ainuüksi kvootide lineaarne suurenemine ei too aga kaasa pehmet maandumist teie lubadusele. Meenutage vanu piimajärvi! Põllumajanduskomisjon on seega selgelt pooldanud, nagu see on juba teinud minipiimapaki osas, piimafondi rajamist, et saavutada kulude vähendamine reformide tulemusel eriti piimasektoris. Meie arvates saab ainult sel moel toimuda tulevikku vaatav edasiminek ja kogu sektori säilitamine. Iseäranis seda instrumenti tuleks kasutada piimatalunike puhul ebasoodsates piirkondades ja piirkondades, mis on täielikult antud karjamaadeks. Tahaksin teil, volinik, seega paluda lisada see Euroopa Parlamendi palve lähitulevikus tervisekontrolli õigusloomeettepanekusse.

Meie meelest on artikli 69 kohaldamine ebapiisav, kuna see ei ole selgelt määratletud praktiliste meetmete osas, eriti juba mainitud sektoris. Samuti on tegemist puhta küünilisusega, kui kõrgel kohal asuv komisjoni ametnik teatab talunike koosolekul, et need ei peaks virisema tootjahindade efektiivse vähenemise pärast, kuna nad pidid juba niikuinii hakkama saama 27 sendiga liitri kohta. See on kogu ameti õiguslike huvide põlastamine, mida mina parlamendi liikmena, olles pühendunud demokraatiale kõrgeimal tasandil, heaks ei kiida!

  Czesław Adam Siekierski, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PL) Härra juhataja, olen kindel, et piimakvootide suurendamine 2008/2009 kvoodiaastal ei ohusta ELi piimaturu stabiilsust ja et piima hind ei lange märkimisväärselt. Oleksime oodanud suuremat kvooditõusu, kuid kuulates proua Jeggle ja teiste parlamendiliikmete toodud argumente, toetasime kompromissmuudatuste paketti, mis hõlmab vabatahtlikku tõusu vaid 2% ulatuses.

Pressis avaldatud teabest selgub, et volinik toetab ettepanekuid kvootide iga-aastaseks suurendamiseks vaid 1% ulatuses alates aastast 2010, seda osana millestki, mida nimetatakse pehmeks maandumiseks. See on üsna konservatiivne lähenemisviis, kuigi volinik on kuuldavasti liberaalne –, aga asugem nüüd asja juurde. Ühest küljest piiravad madalad kvoodid ELi piimatööstuse arengut, vähendades selle konkurentsivõimet ja ekspordipotentsiaali. Teisest küljest tagab see meie talunikele stabiilse sissetuleku.

Jätkame ka edaspidi parima lahenduse üle arutamist.

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Rosa Miguélez Ramos, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Härra juhataja, tõsi on see, et äärmiselt madalad hinnad, mida aastaid Euroopa piimatootjatele maksti, tõid sektorile suurt kahju. Need tõid kaasa sektori laiaulatusliku hülgamise, eriti mõnes piirkonnas nagu minu kodupiirkonnas Galicias, ja veel üheks tagajärjeks olid strateegiliste piimavarude, mis on meie põhivajadus, tohutu vähenemine.

Tahaksin öelda, et alates 2007. aastast on turg arenenud positiivselt ja tegelikult annab see tootjatele mõningase hingetõmbepausi ja võimaldab neil isegi investeerida oma taludesse, mis siiani oli mõeldamatu. Selles osas on kaks head uudist, seda komisjoni enda aruande põhjal: positiivsed tulevikuväljavaated tähendavad, et turult nõutakse täiendavaid koguseid piima, seetõttu tehakse käesolevaks aastaks ettepanek kvootide suurendamiseks 2% võrra. Volinik, olen seda ettepanekut algusest peale toetanud.

Olen seda ettepanekut toetanud ja olen püüdnud töötada koos raportööri proua Jegglega, eriti kuna on selge, et valitses teatud tõrjuv olukord ja et mõned põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni liikmed ei arvanud, et seda komisjoni ettepanekut tuleks toetada.

Minu arusaamist mööda aga ei tohiks parlament, nagu te ütlesite, ohjeldada tootjaid, kes otsustasid turunõudlusele positiivselt reageerida. Seepärast olin mina see, kes koos proua Jegglega tegi ettepaneku muuta see meede vabatahtlikuks.

Nagu proua Jeggle juba ütles, võttis põllumajanduse ja maaelu arengu komisjon kõnealuse ettepaneku ühehäälselt vastu. Kuigi on tõsi, nagu raportöör ütles, et ELi tasandil esineb kvootide alakasutamist, ei ole see kõigi liikmesriikide vahel kindlasti ühtlaselt jaotunud, samuti pole seda vastupidiselt teoreetilisele tarbimisele toodangu puudujääk.

Kujutlege ainult, et minu kodumaal Hispaanias on meile eraldatud toodang 6,1 miljonit tonni ja meie teoreetiline tarbimine on 9 miljonit tonni. Peab mainima, et Hispaanial on seega kogu ELis peaaegu suurim puudujääk elaniku kohta aastas.

Seetõttu oleme härra Goepeli raportis palunud tulevikus seda kvooti täpsustada, mitte lineaarse suurendamise teel, nagu hetkel tehtavas ettepanekus, vaid pigem lõhe põhjal, mis eksisteerib kehtiva struktuuri ja selle vahel, mis sektoris olema peaks, nagu te ütlete, et olla konkurentsivõimeline ja turuga üksi silmitsi seista. Selles osas, volinik, tahaksin teilt küsida, kas te kaalute võimalust mehhanismide kohandamise või pehme maandumisega seoses kujundada iga liikmesriigi jaoks eraldiseisev mudel.

Tahaksin teha väga selgeks, et minu arvates peaks piimatootmist kogu Euroopas õigesti säilitama. Kvootide osas nii palju, et enne kui räägime nende kaotamisest ja kadumisest, peame mõtlema nende sotsiaal-majanduslikule rollile, mis kaitseb palju tundlikke majandusi. Nagu te teate, on piimatootmine paljudes piirkondades ainsaks põllumajanduslikuks võimaluseks, seepärast on see süsteem kaasa aidanud...

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Niels Busk, fraktsiooni ALDE nimel. – (DA) Härra juhataja, volinik, nõukogu eesistuja, raportöör, proua Jeggle on taas hakkama saanud suurepärase tööga, mille eest ma tahaksin teda tänada. Euroopa piimatootjad on hetkel silmitsi tõsiste väljakutsetega seoses piimatoodete nõudluse suure kasvuga, seda eriti Kaug-Idast. See on väga positiivne probleem. Samal ajal õõnestavad tootmismajandust suurenevad söödahinnad, sest EL takistab söödaimporti, mida meiega konkureerivad riigid vajavad. Ellujäämiseks peame lubama nüüd kvoote suurendada. Vastasel juhul, kui ootame aastani 2015, kui kvoodid loodetavasti kaotatakse, jääb Euroopa piimatööstus ilma ainulaadsest võimalusest.

Minu fraktsioon soovib näha piimatoodangu liberaliseerimist Euroopas turumajanduse ja vaba konkurentsi kaudu ning kvoodisüsteem räägib sellele vastu. Tootmise suurendamine vähemalt 2% võrra ja hiljem ümber hindamine, kas kvootide edasine suurendamine on vajalik, toetab ja säilitab tugeva, tulevikku vaatava piimatoodangu Euroopas ja toob kaasa sujuva ülemineku kvoodisüsteemi kaotamisele, mis võeti kasutusele 1983. aastal – muide, üleminekuperioodi korraldusena – tänu täispiimapulbri ja võimägede väljatöötamisele. Õnneks neid enam ei eksisteeri – nüüd nõuab turg rohkem piimatooteid. Anname Euroopa piimatootjatele võimaluse nende pakkumiseks.

  Alyn Smith, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Härra juhataja, ka mina pole erand ja õnnitlen raportööri suurepärase töö eest, mida on minu meelest kõige parem vaadelda laiema pildi osana, see on kuidas me tagame Euroopa talunike ja kasvatajate pikaajalise stabiilsuse.

Tahaksin välja tuua kaks punkti. Me kiidame heaks ja tervitame komisjoni ettepanekuid kvootide kaotamiseks aastaks 2015. Tahaksime aga näha tootmiskontrollide süsteemi ja me ei nõustu raportiga punktis, kus väidetakse, et liikmesriikide jaoks peaks kehtima vabatahtlik mehhanism. Meie Ühendkuningriigis oleme eriti näinud vabatahtlikku modulatsiooni, mis ei ole loomulikult üldse vabatahtlik talunikele, kes sellega kimpus on, ja me ei nõustu selle põhimõttega. Me ei arva, et asümmeetrilisel dereguleerimisel on mõtet.

Ka pikemas perspektiivis tahaksin meie kolleegidele komisjonis toonitada, et üks peamisi punkte, kui me näeme palju liberaalsemat ja vabamat piimatoodete turgu, saab olema konkurentsiõiguse mõju sellele, kuidas eriti talunikud peavad tegelema pikaajaliste eralepingutega ja teatud tootjate ja ostjate solvangutega eriti piimaturul. Kuid kokkuvõttes on see raport suurepärane töö ja me toetame seda igati rõõmuga.

  Dimitar Stoyanov (NI). – (BG) Piimatootmise olukord Bulgaarias on näide sellest, et ELi majandussüsteemis on midagi viltu.

Kvootide suurendamine ei ole väga oluline, kuna 30% Bulgaaria lehmadest on nälga surnud ainuüksi esimese ELi liikmeks olemise aasta jooksul. Seda ELi kaasa toodud suure inflatsiooni, aga ka uute määruste, kvootide ja sööda ning kütuse kõrgemate hindade tõttu.

Kui palju veel aega mööduma peab? Võib-olla läheb kaks aastat kuni minu riigis, mis on jogurti, Lactobacillus bulgaricumi kodumaa, ei ole tänu ELile enam ühtki elavat lehma.

  James Nicholson (PPE-DE). – Härra juhataja, esiteks tervitan ettepanekut, mille raportöör täna meile esitas, nimelt kvootide vabatahtlikku suurendamist 2% võrra 12 kuu pikkuseks perioodiks. Arvan, et see on mõõdukas seisukoht.

Ma olen tootmisväravate avamise vastu, sest see ei lahenda minu arvates midagi. Vaatame, kuidas turg järgmise 12 kuu jooksul areneb. Siis saame järgmisel aastal tagasi tulla, olukorra uuesti üle vaadata ja seda palju laiemalt vaadelda. Kõik räägivad kvootide „pehmest maandumisest”, kuid keegi ei oska mulle öelda, mis see pehme maandumine on. See on väljend, mida me kasutame – nõukogu eesistuja on seda kasutanud ja volinik kasutas seda –, kuid millest me tegelikult räägime, kui aasta 2013 kätte jõuab? Ma tean, et sinna on veel palju aega, aga on palju piimatootjaid, kes praegu tõesti mõtlevad, milline olukord sinna jõudes on?

Niisiis, kuigi piimasektori kasum 2007. aastal dramaatiliselt muutus, ei saa me tagada, et see nii igavesti jätkub. Räägime ausalt. Seda ei teinud komisjon. Seda ei teinud meie, poliitikud. Seda ei teinud ükski valitsus või isegi piimasektor. Maailma turujõud kergitasid turuhinda ja just nii see juhtuski. Teravilja hind on hindu kergitanud. Kuid me peame ka mõistma, et järgmisse 12 kuusse jõudes tähendab teravilja hind, väetise hind, energia kõrge maksumus, loomasööda hind sel suvel seda, et palju lisaraha, mis on kulunud piimasektorisse, on tegelikult imbunud nendesse lisakuludesse.

Nii et ärgem sattugem hoogu, uskudes, et piimasektoris on kõik nii väga roosiline ja suurepärane – sest see ei ole nii. Täiendavad 2% toodavad olulise hulga. Kuid ma nõustun volinikuga – ärgem tehkem olukorda veelgi keerulisemaks. Teeme selle tootja jaoks lihtsamaks. Piima- ja piimatootmissektor, olenemata sellest, kus te Euroopas asute, on väikese perefarmistruktuuri selgroog ja me peame seda toetama.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). – (HU) Härra juhataja, volinik Fischer Boel, piimakvoodi suurendamine 2% võrra, mida raportis soovitatakse, mõjutab mitmeid liikmesriike. Ungari ei ole nende hulgas, kuna kasutab ainult 70% oma piimakvoodimahust, kuid oleme sellele vaatamata solidaarsed selliste liikmesriikidega nagu Poola ja teised, kes peavad oma piimakvooti suurendama. Lisaks kvootide suurendamisele peame valmistuma piimakvoodisüsteemi kaotamisele aastal 2015, nagu volinik soovitab, ja nii on meil vaja leida toetusmehhanismid, mis tagavad tegeliku abi piimatoodangu kvaliteedi edendamisel. Tõsine probleem mõnes riigis on mahajäämus tehnilises ja tehnoloogiaarengus. Seega oleks hea, kui ühenduse vahendeid saaks kasutada tehnoloogiaarengu edendamiseks riikides nagu Ungari või teised uued liikmesriigid, kes ei ole suutnud kogu oma kvoodimahtu ära kasutada. Kvootide suurendamisel on oluline ka arendada põllumajandussektori innovatiivsust. Söödakultuuri hindade tõus on probleemiks ja eksisteerib veel üks probleem, mille suhtes ei saa ei volinik Fischer Boel ega keegi teine midagi ette võtta, nimelt ei oma Ungaris piimatööstust kahjuks piimatootjad ja see paneb konkurentsi äärmiselt halba olukorda. Tänan tähelepanu eest.

  Margrete Auken (Verts/ALE). – (DA) Härra juhataja, nagu volinikule teada, ei poolda üldine arutelu Taanis üldse põllumajandustoetusi. Oleme väga teadlikud sellest, et kui Euroopas on piimatootmine väga meelitav, võib selle suuresti panna kunstlikult kõrgete hindade ja kolmandatest riikidest konkurentsi piiramise arvele. Tingimuste tulemuseks oli ületootmine, mida me oleme püüdnud ohjeldada kvootide abil. Ma ei räägi pikemalt kõigest sellega kaasnenud ebaõnnest, vaid märgin lihtsalt ära, et kui komisjon soovib kvoote suurendada, et võtta arvesse kasvavat nõudlust, siis sellest muidugi ei piisa. Kvoodid tuleb täiesti kaotada ja turu moondamine lõpetada. Seega tuleb läbi viia ühise põllumajanduspoliitika põhjalik reform, millega pindala alusel maksmine kaotatakse palju kiiremini kui seda hetkel tehakse. Turg tuleb täiesti liberaliseerida ja see peaks olema reformi peamiseks eesmärgiks. Lisaks võime uurida võimalusi valitud väikeste piirkondade jätkuvaks toetamiseks, kus majanduslikele tingimustele vaatamata eksisteerivad head pooltargumendid piimatootmiseks. Liberaliseerimine peab saama osaks ELi põllumajanduspoliitikast: poliitikast, mis kaasab keskkondliku jätkusuutlikkuse üldistesse turutingimustesse ja taga arengumaadele õiglastel tingimustel vaba ligipääsu ELi turgudele. Enne kui saame hakata ELi põllumajanduspoliitika üle uhkust tundma, on ikka veel pikk tee käia.

  Albert Deß (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, volinik, nõukogu eesistuja, tahaksin samuti tänada Elisabeth Jegglet raporti kallal tehtud võimeka töö eest. Kehtivas kvoodisüsteemis on kokku lepitud aastani 2015. See kehtib seega veel seitse aastat ja mõned päevad, kui täitsa täpne olla. Volinik, ma leian, et ei ole õige praegu piimakvooti 2% võrra suurendada.

Oleksin mõistnud, kui kvooti oleks tõstetud 2% võrra uutes liikmesriikides, sest piimatoodete tarbimine on seal väga palju alla ELi keskmist. Volinik, kogu oma lugupidamise juures arvan ma, et komisjoni ettepanekud on väärad. Viimaste kuude jooksul on meie piimatalunikud piima eest esimest korda aastate jooksul saanud õiglast hinda. Meie piimatalunikud, kes lüpsavad oma lehmi hommikul ja õhtul, 365 päeva aastas – 366 päeva käesoleval aastal – on väärt paremat sissetulekut kui neile viimaste aastate jooksul osaks on saanud.

Praegu kvootide tõstmine tähendab seega, et piima hinnale avaldatakse meeletut survet ja sellele avaldatakse juba survet ka kvootide suurendamiseta. Räägime siin pehmest maandumisest, mis minu jaoks tähendab piimatootjatele kärbeste pähe ajamist. Ei saa olla mingit pehmet maandumist; toimub karm maandumine, kui taibatakse, mis komisjonil kvootidega mõttes on. Arvan samuti, et Hoelgaards ja Rasmussens komisjonis, kes sooviksid näha piima hinna järsku langemist, tuleb peatada. Te ei tohiks lasta neil sellega toime tulla.

Isegi ilma kvootide suurendamiseta on meil probleeme ja me peame püüdma selles suhtes midagi ette võtta. Baierimaa CSU liikmed hääletavad homme raporti vastu, sest nad ei poolda kvootide suurendamist. See ei ole suunatud Elisabeth Jeggle, vaid kvootide suurendamise vastu.

  Bogdan Golik (PSE). – (PL) Härra juhataja, tahaksin alustuseks tänada oma kolleegi proua Jegglet tohutu töö eest, mida ta selle raporti koostamisel tegi. Selle, mida me siin täna arutame, esitasin mina kolm aastat tagasi, kui ma alustasin oma tööd Euroopa Parlamendis. Kolm aastat oleme rääkinud, kui vajalik on suurendada piimakvoote uutes liikmesriikides ja Euroopa Liidus, et tasandada ebaõiglast ja ebaproportsionaalset lõhet nende kvootide vahel eri riikides, suurendada tootmist ja eriti eksporti ning eelkõige lõpetada nende talunike karistamine, kes tahavad toodangut suurendada ja toota head Euroopa piima.

Põhiargumendid, mis kinnitasid minu seisukohta kolm aastat tagasi, leiab ka komisjoni poolt nõukogule esitatud raportist „Piimasektori turuperspektiiv”, mis annab teada positiivsete trendide jätkumisest maailma piimaturul. Eri riikidele eraldatud piimakvoote ei ole täielikult rakendatud. Teisest küljest ei tähenda kvootide suurendamine 2% võrra tingimata samaväärset piimatoodangu suurenemist kõigis piirkondades. Üha enam talusid ELis liigub piimatootmisest eemale, pidades seda liiga töömahukaks. Selle tagajärjel peaksime kõigis riikides, kes soovivad piima toota, suurendama piimakvooti 2% asemel 5% võrra, pidades eriti silmas asjaolu, et tarbijate arv maailmas suureneb ja eriti Aasias suureneb nõudlus suurepäraste Euroopa piimatoodete järele.

  Astrid Lulling (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, piimakvoodiküsimuses ollakse eriarvamustel. Nägime seda ka oma põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis, mis jõudis sellest hoolimata üksmeelselt kompromissile. Kui Euroopa Parlament soovib seega välja saata signaali komisjonile ja ministrite nõukogule, peaks see olema teadlik ka sellest, et talunikud ja nende esindajad on ikka veel eriarvamustel.

Mõned suudavad täielikult aktsepteerida kvootide suurendamist 2% või rohkema võrra ja seega ka pehmet maandumist enne kvootide täielikku kaotamist. Nad soovivad kasvuvõimalusi oma tootmispotentsiaali parema kasutamise läbi, sest turuvõimalused ELis ja maailmaturul on tänu üha kasvavale nõudlusele väga ligitõmbavad. Teised pelgavad vaid alles hiljuti õiglaseks muutunud tootjahindade langust suuremate piimakoguste tootmise tagajärjel.

Seisukohad erinevad ka põllumajanduskomisjoni soovitatud Euroopa tasakaalustamise osas. Kas see ei tähenda nüüd riikliku piimakvootide süsteemi kaotamist, kui üle Euroopa on tegemist alatarnimisega 3 miljoni tonni ulatuses? Kas eesmärki ei saavutataks ka lisamaksu vähendamise ja piimakvootide suurendamise läbi? Millisel piimatalunikul jätkub julgust mängida pokkerit riikides, kus – nagu Luksemburgis – väheneb lisamaks aastateks 2006–2007 taas tänu kvootide ületamisele? Sest vabatahtlik piimakvootide suurendamine 2% võrra 2008–2009 piima-aastaks on osa kompromissist, mina olen suuteline seda toetama.

Olen eriti rõõmus raportis tehtud ettepanekuga kehtestada piimafondi restruktureerimisprogramm. Arvan, et on väga tähtis, et peagi nõutaks suurenevate piimakvootide majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste mõjude analüüsi teostamist ja tarbijakäitumise raporti koostamist, milles pööratakse eeskätt tähelepanu piimatootmise teatavatele teguritele ebasoodsas olevates piirkondades, näiteks Luksemburgis, kus tootmistingimused on keerulised.

Piimasektorile suunatud raha eraldamine peab jätkuma. Samuti peab selgeks tegema, et tootjahindu, mis on õiglasemad pikemas perspektiivis, saab vaid osaliselt süüdistada toiduainete hinna tõusus. Levitajad ja suuremad toiduketid on siin pidevalt selle eest tänulikud.

  Katerina Batzeli (PSE). – (EL) Härra juhataja, tahaksin alustuseks tänada ja õnnitleda proua Jegglet ja kõiki koordinaatoreid, kes püüdsid tõesti saavutada tasakaalu selles eriti tundlikus piimakvootide küsimuses – poliitikas, mis Euroopa loomakasvatajate ja talunike arvates toob kaasa kaugeleulatuvad ja radikaalsed muutused.

Volinik, on iseäranis julgustav, et seistes silmitsi muutusega piimatoodete nõudluses ja pakkumises, reageeris komisjon, parandades üht põhimäärust ja suurendades riiklikke kvoote 2% võrra perioodiks 2007–2008. Tahaksin märkida, et komisjoni puhul on vastuvõetav selline paindlikkus põllumajandussaaduste, eriti toiduaineturu arendamise küsimuses, seda eriti perioodil, kui loomakasvatussektori ees seisavad tänu kriisile rahvusvahelisel turul elujõulisuse küsimused.

Siiski on ka põhimõtte küsimus, et sellist kriisi ei saa iga liigi ja mahuga loomakasvatuse puhul lahendada samade meetmete ja poliitikatega. Sel põhjusel rõhutan ma, et oma arutelude raames peavad komisjon ja nõukogu uuesti läbi vaatama rasvasisalduse küsimuse, et ennetada konkurentsi moondamist riikide kulul, mille puhul on ette nähtud madal rasvasisaldus.

  Maria Petre (PPE-DE). – (RO) Esiteks tahaksin tänada raportööri tehtud töö ja pingutuste eest kompromissi saavutamisel selles äärmiselt delikaatses küsimuses.

Euroopa saadikuna uuest liikmesriigist pean kasulikuks kvootide suurendamist 2% võrra, kuigi me soovisime tunduvalt suuremat protsendimäära, eriti madalate piimakvootide ja kasutamata tootmispotentsiaaliga liikmesriikides. Riiklike piimakvootide suurendamine ei ohusta piimaturu stabiilsust.

Tahaksin välja tuua asjaolu, et kvootide suurendamine 2% võrra toob tegelikult kaasa piimatootmise tegeliku suurenemise ühenduse tasandil ainult 0,8% võrra. Usun ka, et me peame säilitama praeguse kvoodisüsteemi, et stimuleerida olemasolevate talude konsolideerimist ja uute tekkimist. Väljend „pehme maandumine”, mida kasutatakse kvootidega seoses ühise põllumajanduspoliitika reformi vaatenurgast, tähendab kvootide järkjärgulist kaotamist.

Uued liikmesriigid, peamiselt Rumeenia ja Bulgaaria, kes ühinesid ELiga 1. jaanuaril 2007 ja mis, kui kasutada sama sõnastust, „võtsid kohalt” järsult, saavad seisma silmitsi raskustega „õhkutõusmise” protseduuride kohandamisel pehme „maandumise” omadega. Kui seda ettepanekut ei oleks vastu võetud, oleks Rumeeniale määratud kvoot otsa saada, nagu 2007. aastal, aasta keskel, mis soodustamise asemel pigem ei julgusta üldse meie talunike arenguprojekte. Loodan, et selle raporti hääletus täiskogus saab olema sama kindel, kui selle hääletus põllumajanduskomisjonis.

  Gábor Harangozó (PSE). – (HU) Tänan teid, härra juhataja. Volinik, daamid ja härrad, tahaksin kasutada võimalust ja tänada proua Jegglet suurepärase raporti ja kogu selle kallal tehtud suure töö eest. Pole mingit kahtlust, et EL peab kohaselt reageerima kasvavale globaalsele nõudlusele, mis toob kaasa piimakvootide märkimisväärse suurendamise. Pakutud 2% ulatuses kvoodi suurendamine, mis peaks kõigis liikmesriikides aset leidma 2008. aasta aprilli algul, aitab sel sektoril võib-olla ELis kasutada globaalse nõudluse pakutud võimalust. Siiski peame lahendama piimakvootide küsimuse, tekitamata selle käigus uusi probleeme.

Tahaksin rõhutada, et lisaks turu tegeliku nõudluse täitmisele ja pakutavate toodete valiku suurendamisele, peame aitama kaasa ka tootjate keerulise olukorra parandamisele. Seepärast peame tagama, et pöörataks piisavalt tähelepanu kvootide suurendamise sotsiaalsele ja keskkondlikule mõjule, ning mõjule, mida see avaldab tootmisele, eriti seoses tootjate toetamisega vähem soodsates piirkondades. Kohase hinna tagamine nii tootjatele kui tarbijatele on siseturumehhanismide jaoks hädavajalik. Pidades silmas asjaolu, et kvoodisüsteem kaotatakse pärast 2015. aastat, peame hakkama juba praegu mõtlema, kuidas aidata tootjatel muuta oma ettevõtted tõhusaks ja kasumit andvaks. Tänan teid tähelepanu eest.

  Béla Glattfelder (PPE-DE). – (HU) Aitäh. Piimakvootide suurendamine praeguses turukliimas on tormakas ja riskantne kahel põhjusel. Ühest küljest ei ole turuperspektiiv sugugi nii soodne, kui Euroopa Komisjon ette kujutab. Hiljutised arengud viitavad selgelt kvootide suurendamisega kaasnevatele riskidele. Tarbijad Euroopas ja kaugemal on piimatoodete hinnatõusule reageerinud tundlikult. Paljudes riikides on tarbimine vähenenud 10-30% võrra ja piimapulbri import Hiinast on vähenenud. Tulemusena on näiteks Ungaris piima kokkuostuhind viimastel nädalatel langenud 10–20% võrra. Selle peamiseks põhjuseks võib olla asjaolu, et kuigi teiste toiduainete hinnad on tõusnud, ei ole liha hind seda veel teinud, ja selle tulemusena rahuldavad tarbijad oma proteiinivajaduse kallite piimatoodete asemel liha tarbides.

Samal ajal jääb paljudes liikmesriikides märkimisväärne osa kvootidest kasutamata. Kvootide suurendamine takistaks nende liikmesriikide tootjaid neile saadaolevate võimaluste kasutamisel; tõepoolest, nende riikide puhul võiks kvootide suurendamine tegelikult kaasa tuua tootmise vähenemise, sest nende liikmesriikide tootjad, kes kasutavad oma kvoote, ostavad nendest riikidest piimatoodangu suurendamiseks vajalikku karja.

Hetkel ei ole seega mingit vajadust kvootide suurendamiseks. Ootame ja vaatame, mis juhtub. Kui hind tõuseb ja suurenenud nõudlus pikaajaliselt püsib, peaksime antud küsimusega uuesti tegelema.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). – (SK) 2006/07 kvoodiaasta andmed näitavad, 1,9 miljoni tonni ulatuses piima alakasutamist ELi tasandil, 27 liikmesriigist 18 toodavad vähem kui riiklike kvootide maht.

Euroopa Komisjon eeldab 2007/08 kvoodiaastalt 3 miljoni tonni ulatuses piima alakasutamist. Kvoodi suurendamine täiendava 2% võrra on aga vaieldav. Nõustun seisukohaga, et kaaluda tuleks kõiki võimalusi, tuginedes nende kohaldatavusele ja pöörates rõhku nende majanduslikule, sotsiaalsele, regionaalsele ja eelarvelisele mõjule.

Minu arvates peaksid uued liikmesriigid saama suuremat toetust, pakutud 2% ulatuses, et neid ei diskrimineeritaks nende mineviku tõttu, kuna me kõik oleme teadlikult suurenenud nõudlusest ja kõrgematest hindadest.

  Zdzisław Zbigniew Podkański (UEN). – (PL) Härra juhataja, mu kolleeg proua Jeggle tegi hea ettepaneku piimakvootide suurendamiseks. Nende suurendamist ja tasakaalustamise süsteemi loomist ELi tasandil toetavad ka olukord piimaturul ja piimatalunikud.

Olukorda silmas pidades tuleb esitada mõned küsimused. Miks on Euroopa Komisjon nii aeglaselt reageerinud piimakvootide suurendamise vajadusele? Kas komisjon kavatseb kindlustada ELi tootjate huvid ja eksisteerimise, kehtestades piima miinimumhinna tasandil, mis tagab kasumi kõigile ELi tootjatele ja teeb lõpu allpool omahinda tehtavatele ostudele? Kas komisjon kujutab ette ebatasasuste silumist piimatootmises vanade ja uute liikmesriikide vahel?

  Friedrich-Wilhelm Graefe zu Baringdorf (Verts/ALE). – (DE) Härra juhataja, volinik, kahe nädala eest saabus Brüsselisse neli ja pool tuhat piimatalunikku kõigist Euroopa nurkadest. Nad ühendasid väed Euroopa Piimaameti loomiseks ja nõuavad nüüd õiglasi hindu.

Sellel on juba olnud märkimisväärsed tagajärjed Saksamaal. Meie tootjahinnad olid umbes 40% ja neile avaldatakse nüüd uuesti survet. Piimatalunikud nõuavad seega mahupõhist turupoliitikat. Kui selline areng peaks jätkuma, kui see peaks mõjutama põllumajanduspoliitikat, kas te oskate siis ette kujutada, et komisjon aastal 2015 suudaks poliitiliselt vastu seista selle liikumise nõudmistele suurendada või uuesti kohaldada piimakvootide süsteemi paindlikult?

  Jim Allister (NI). – Härra juhataja, jagan paljude oma kolleegide muret piimakvootide selge suurendamise pärast. Arvan, et oleme jõudnud punkti, kus on vaja esitada alusküsimusi, mille hulka kuulub asjaolu, et kui meil on Euroopas tegemist valdava alatootmise ja alamkvootide olukorraga, siis mis on tegelikult kvootide suurendamise põhjuseks? Käesolevalt aastalt eeldame kolme miljoni tonni ulatuses alakasutust, nii et kuhu me selles osas kiirustame?

Teiseks, selle paljuräägitud pehme maandumise küsimuses peame eriti pöörama tähelepanu piirkondadele, mis on oma struktuuri ja strateegia rajanud teiste piirkondade, kelle tootmine on hetkel piiratud, varustamisele – piirkondadele nagu mu oma valimisringkond, mis varustab piiri taga asuvat Iiri Vabariiki. Pehme maandumise osas peame leidma pikaajalise strateegia ja alternatiivsed võimalused selliste piirkondade jaoks.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). – Härra juhataja, mõtlen, mida küll võiksid arvata tootjad, kui nad seda arutelu kuulata saaksid – see on nii keeruline. Tänan proua Jegglet üksmeele saavutamiseks tehtud imetabase töö eest. Need teist aga, kes sel nädalal on tormide käes lennanud, teavad, et pehme maandumine sõltub tuule suunast ja keegi meist ei tea, mis suunast tuul mõne aasta pärast puhub.

Arvan, et kvootide suurendamine 2% võrra – selle vabatahtlikkus ei ole minu meelest liikmesriikide teha, tootjad peavad otsustama, kas seda kohaldada või ei – võimaldab meil turgu testida ja me peame seda tegema. 2% ei ole individuaalsete tootjate jaoks väga suur tõus.

Mis puutub muredesse – ja võib-olla on volinik liialt tõsiselt tasakaalustamismehhanismi üle mõtisklenud –, siis maksustate te karmilt tootjaid, kes suudavad toota, samal ajal, kui liikmesriigid ei taha toota. Seda on väitnud juba ka teised kolleegid, nii et me peame selles suhtes midagi ette võtma.

Viimaks, WTO lepe võib muuta...

(Juhataja katkestas kõneleja)

  Neil Parish (PPE-DE). – Härra juhataja, tahaksin proua Jegglet väga tänada sellise keerulise raporti koostamise eest. Lubage mul kiiresti öelda, et „ara südamega kauni neiu kätt ei võida“, ja ma usun, et siinkohal peame palju julgemad olema. Piimakvoodid on nagu kiirkeetja: ei ole võimalik survet lõpuni hoida ja seda siis ära võtta, kuna sellisel juhul lendab kõik õhku. Mulle on üsna arusaadav, mida pehme maandumine tähendab, nimelt kvootide märkimisväärset suurendamist enne 2015. aastat, nii et ma kiidan selle 2% igati heaks.

Ütleksin komisjonile ja nõukogule, et peaksime aastasse 2010 jõudes olema palju julgemad. Ärme vaatame vaid 1% suunas, vaatame 2% suunas ja teeme kindlaks, et meile tõesti saab piimakvootide suhtes osaks pehme maandumine. Noori talunikke ja uusi ettevõtjaid on kõiki aastate jooksul piiratud. Nüüd on meil võimalus neile see toodang anda. Viimaks ometi suureneb maailmas piimatootmine...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Agnes Schierhuber (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, piim on äärmiselt tundlik toode ja ma tahaksin proua Jegglet siiralt tänada tõhusa kompromissi saavutamise eest. Iseäranis tervitan ma vabatahtlikku piimakvootide suurendamist liikmesriikides. Tahaksin aga märkida järgmist. Kõik, kes pidevalt mainivad kvootide või ületootmise suurenemise põhjusena toiduainete hinda, vaatavad täiesti mööda asjaolust, et piimatalunikud ei saa isegi 30% poodide müügihinnast. Usun, et seda küsimust tuleks arutada.

Samuti on oluline, et piimatootmine saaks jätkuda mägipiirkondades ja ebasoodsas olukorras olevates piirkondades, sest seal on see sageli ainsaks tootmisviisiks. Siinkohal vajame eriprogrammi.

  Esther de Lange (PPE-DE). – (NL) Jätan tänusõnad ära ja ütlen kohe, et tervitan ettepanekut suurendada kvooti 2% võrra. Mina isiklikult oleksin eelistanud 3%, sest Euroopa Komisjon ise tunnistab, et tegelikkuses võrdub 2% ainult 1%-ga, kuna mitte kõik riigid ei kasuta oma kvoote täielikult, kuid ma toetan igatahes proua Jeggle 2% kompromissi.

Euroopa Komisjonile ütlen, et see ei toimu enneaegselt, kuna Uus-Meremaa läks meist 2006. aastal maailmaturul mööda. Nõudlus suurenes, nii oli ruumi võimaluste uurimiseks, kuid meie seda ei teinud, sest meid piiras kvoodisüsteem. Sellel süsteemil oli oma osa ületootmise korral, kuid nüüd, mil nõudlus on suurenenud, peaksime välja töötama teise süsteemi, mis võimaldab meil neid turuvõimalusi kasutada. Selles kontekstis arvan ka, et on kahju, et tervisekontroll vaatab nüüd ilmselgelt nelja 1% suurendamise suunas. Minu arvates vajab tõeliselt pehme maandumine suurendamist rohkem kui 1% võrra. Leiame endas julguse seda teha.

  Iztok Jarc, nõukogu eesistuja. − (SL) Tahaksin esmalt tänada kõiki arutelust osavõtjaid. Nagu parlamendis alati, oli arutelu väga kompleksne ja nüansirikas ning tõi välja kõik liikmesriikides eksisteerivad probleemid ja erinevused.

Tahan rõhutada, et eesistuja ja muidugi ka Euroopa Parlament jätsid antud ettepaneku igakülgseks uurimiseks kahtlemata piisavalt aega. Kui ettepaneku vastuvõtmise tingimused rahuldatakse, võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, siis rakendatakse seda 2%-st tõusu järgmisest kvoodiaastast, see on 1. aprillist 2008.

Tahaksin siiski toonitada, et sellega ei lõpe arutelu ELi piimasektori tuleviku teemal. Kahtlemata jätkub see põhjalikult niinimetatud ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli raames.

Saan siin tagada, et eesistuja on kindel oma otsuses juhtida seda arutelu ja saavutada ühine eesmärk, see tähendab – ja ma olen selles veendunud – tasakaalustatud pikaajalist strateegiat Euroopa piimasektori jaoks.

Tänan teid veel kord selles arutelus osalemise eest ja minu eriline tänu raportöörile.

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Härra juhataja, arvan, et pärast täna siin toimunud arutelu nõustume me kõik, et piimatootmine on jätkuvalt meie ühise põllumajanduspoliitika oluline osa. Mulle näib, et täna oleks võinud siit välja noppida erinevaid arvamusi, mis katnuks teema terves ulatuses alates nullist ja lõpetades kaugemal, kui meie oma ettepanekus pakkusime. Arvan, et see näitas ka erinevates liikmesriikides nähtavat mitmekesisust ja see on võib-olla põhjus, vastusena härra Parishi märkustele, miks me piisavalt julged ei ole. Kuid lõpuks peame leidma kompromissi erinevate seisukohtade vahel.

Tahan vaid teha mõned märkused mõne siin esitatud küsimuse kohta. Selle kvoodi suurendamise osas: liikmesriikidele on see vabatahtlik, nad kas jaotavad kvoodi ise tootjatele või hoiavad selle riigivarudes. Mina eelistan selle jaotamist. Liikmesriigid saavad eelistada noori talunikke ja neid, kes kannatavad kvootide eest makstavate hindade tulemusena.

Leian, et kui me tahame kvoote 1. aprillist suurendada, peame seda tegema kindlaksmääratud protsendimääraga kõigis liikmesriikides. Kui me hakkame praegu röökima spetsiaalsetest näitajatest või protsendimäära suurendamisest erinevates liikmesriikides, saab alguse kuid kestev lahing. Nii et lepime kokku, et hetkel räägime kõikehõlmavast suurendamisest 2% võrra. Tegelikult ei arva ma, et meie seisukohad on meie suuna osas olemuselt nii erinevad. Usun, et suudame määratleda oma eesmärgi, kuid komisjoni ja parlamendi vahel võib esineda mõningast arvamuste lahkuminekut eesmärgini jõudmise viisi osas.

Usun, et me kõik oleme nõus, et me ei tohiks seda sektorit ohustada. Just seepärast tegin ettepaneku selleks pehmeks maandumiseks. „Pehme maandumine“ tähendab tegelikult seda, et me suurendame aastate jooksul kvoote ja säilitame olukorra, kus kvoodisüsteemi lõppedes aastal 2015 ei näe me hindade väga järsku langemist, mis juhtuks siis, kui me midagi ei teeks. Arvan seega, et oleme valinud õige ja sobiva lähenemisviisi. Ma ei alahinda asjaolu, et Euroopas võib olla piirkondi – mägipiirkondi, haavatavaid piirkondi –, kus kvoodisüsteemi täielik kaotamine ohustaks piimatootmise jätkumist. Seepärast oleme valmis otsima tervisekontrolli raames lahendusi nende piirkondade aitamiseks. Arvan, et sobivaim vahend on artikkel 69, mis annab liikmesriikidele võimaluse koorida ära teatav osa talunike otsetoetusest ja kasutada seda konkreetsetes piirkondades.

Minu meelest ei ole restruktureerimiseks loodava piimafondi rajamine lahenduseks. Kust me selleks raha saame? Kui palju raha me saame? Kuidas jaotame raha erinevate liikmesriikide vahel? Leian, et selle fondi osas on nii palju vastamata küsimusi ja meie rahavarud on piiratud. Peaksime selle raha leidma oma eelarvest ja siis peaksid teised tootjad põllumajandussektoris selle restruktureerimisfondi eest maksma. Nii et ma usun, et sellest ei tuleks midagi välja.

Olen seisukohal, et piimatootmise suurenemise peamiseks põhjuseks on asjaolu, et Aasias kerkivad esile uued turud. Miks ei peaks me nendest uutest turgudest oma osa saama? Me teame, kui keeruline on olukord siis, kui teistel on juba jalg ukse vahel ning meie tuleme nende järel ja üritame oma osa saada. Peaksime oma kvaliteetsete toodetega olema seal algusest peale. Need piimatootjad – piimatööstused, kellel läheb hästi – on need, kes toodavad kvaliteetseid tooteid; siin on selleks eriti juust. Euroopas on meil suurepärane valik kvaliteetset juustu, nii et miks me seda ära ei kasuta ja oma osa ei võta? Nagu minister ütles, me käsitleme seda küsimust uuesti tervisekontrollis. Olen kindel, et see arutelu saab olema sama elav kui täna siin toimunu, sest minu arvates ei ole piimatootmine kunagi igav.

  Elisabeth Jeggle, raportöör. − (DE) Austatud juhataja, volinik, nõukogu eesistuja, daamid ja härrad, oleme siin kuulnud palju erinevaid seisukohti. Samuti suutsime selgeks teha, et antud küsimus on kõigi siinviibijate jaoks tõsine ja seda ei maksa tühiseks pidada, et kõigil on selles osas palju muresid ja et me kõik peame kodus selgitusi andma – ühest küljest tarbijatele ja teisest piimatootjatele.

Tulles tagasi turgude juurde: ma ei tea, kas ma peaksin uskuma Hiina turgu. Täna näeme siin ELis ja sellel turul nii mõndagi. Siin on meil aga tegemist siseturuga ja see siseturg aitab meil tugevaks jääda, seda isegi globaliseerumise ja üldise liberaliseerimise ees. Teeme siis sellest piimakvoodist Euroopa siseturu. Me olime selleks võimelised. Põllumajandusturud saavad väljakutsetega ja eriti maailmaturu rutiinsete kõikumistega silmitsi seista ainult tugeva, stabiilse ja organiseeritud siseturu toel.

Jätkusuutliku haldamise jaoks peavad majanduslikud, ökoloogilised ja sotsiaalsed tegurid olema kooskõlas. Kõik kolm komponenti peavad olema võrdselt iga tegevuse esirinnas. Euroopa põllumajandusmudel esindab jätkusuutlikkust ja tarbijaohutust – ja see kehtib ikka veel! Talunikud on mõlema osas väga tublid. Nad hoolitsevad maastiku eest ja loovad nii aluse turismile, panustavad energia varustuskindluse tagamisse, toodavad kvaliteetset toitu ja säilitavad töökohti tagades maapiirkondade majandusliku aluse.

Sotsiaaltoetusi kompenseeritakse talunikele üha vähem selle kaudu, mida nimetatakse kompenseerivaks makseks. Toiduainete hind peab olema õiglane! Meie üldine poliitiline kohustus on suurem kui ainult avatud turgudega liberaliseerimise rajal käimine!

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme keskpäeval.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Constantin Dumitriu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Proua Jeggle koostatud raport on väga oluline mitte ainult piimakvootide suurendamist käsitlevate ettepanekute osas, vaid ka teatud põhimõtete määratlemise osas, mida me peame arvesse võtma põllumajanduspoliitikast kui tervikust rääkimisel.

Pärast põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis peetud arutelusid nõustusime, et liikmesriikides on vaja suurendada piimakvooti 1. aprillist 2008. Euroopa Parlamendis esindan ma Rumeeniat, uut liikmesriiki, mis seisis juba esimesel aastal pärast liitumist silmitsi piimakvootide kriisiga, mille kvoodid olid ebapiisavad turunõudluse rahuldamiseks ja ei olnud kooskõlas praeguse tegelikkusega. Rumeenia piimasektor saavutas 2004. aastal liitumiseks peetavates läbirääkimistes piimakvootide osas suure edu kaasaegsesse tehnoloogiasse investeerimise, tootmismahu laiendamise ning uute töötajate palkamise teel. Piimakvootide taseme säilitamine praegu tähendaks pankrotti investoritele, töötust piima tootmisele ja töötlemisele spetsialiseerunud maapiirkondades ning impordi ja tarbijate poolt makstava hinna suurenemist.

Raport on murdepunktiks, sest EL näitab üles paindlikkust selle probleemi lahendamisel, millega mitmed liikmesriigid silmitsi seisavad. Lõppude lõpuks saavad sellest raportist kasu Euroopa kodanikud.

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult. – (DE) Tervisekontroll on oluline samm põllumajanduspoliitika, eriti mägipiirkondade põllumajanduspoliitika reformimisel. Piimakvootide kohaldamise suurendamine on nendes piirkondades ülioluline. Siin tuleb kohaldada spetsiaalseid määrusi, mis reageerivad mägipiirkonnas talupidamisega seotud teatud asjaoludele. Talunike töö muutub vähendatud juurdepääsu ja järskude transpordimarsruutide tõttu raskemaks ning need küsimused tuleb kaasata aruteludesse.

Austria talunike jaoks on piimakvootide reguleerimine hädavajalik. Kaaluda tuleks ELi-ülest kvootide tasakaalustamist või nendega kauplemist. Kui piimakvoodid tõesti 2015. aastal kaotatakse, on vaja kohaseid rahalise hüvitise meetmeid koos täiendavate eelarveliste vahenditega, et säilitada piima tootmine ja töötlemine mägipiirkondades ning karjamaadel.

Turustamistoetuse vahendite kontrollimisel ning nende ümberkorraldamisel ja kohandamisel hetkeolukorraga ei tohi mingil juhul kõrvale jätta mägipiirkondades talupidamise eriolukorda. Piima tootmine ja töötlemine on nendes piirkondades väga oluline põllumajanduse osa ja seda hinnatakse väga kõrgelt. Eriti tuleb tähelepanu pöörata kvootide suurendamise või kaotamise majanduslikele, sotsiaalsetele ja ökoloogilistele tagajärgedele, seda eriti mägipiirkondades. ELi piimakvootide süsteemi täielik kaotamine ei ole Euroopa ühise põllumajanduspoliitika jaoks õige samm.