Istungi stenogramm

Kolmapäev, 12. märts 2008 - Strasbourg

8. Pidulik istung - Euroopa Parlamendi 50. aastapäeva tähistamine

(Lühike ettekanne Euroopa Liidu Noorteorkestri poolt dirigent Pavel Kotla juhatusel)

  President. − See oli kaunis esitus Euroopa Liidu Noorteorkestri poolt Pavel Kotla dirigeerimisel. Tänan teid väga.

Daamid ja härrad, sooviksin palavalt tervitada kõiki teid siin kojas, kus me tähistame Euroopa Parlamentaarse Assamblee asutamisistungi 50. aastapäeva. Kõigepealt lubage mul teha ettepanek tervitada kiiduavaldustega kõiki täna meiega koos viibivaid endisi presidente: Emilio Colombo, Lord Henry Plumb, Enrique Barón Crespo, Egon Klepsch, Klaus Hänsch, José Maria Gil Robles, Nicole Fontaine ja Josep Borrell Fontelles. Tere tulemast, kõik Euroopa Parlamendi austatud endised presidendid.

(Kestev aplaus)

Lubage mul samuti palavalt tervitada Euroopa Komisjoni eesistujat Janez Janšat ja Euroopa Komisjoni presidenti José Manuel Durão Barrosot. Loomulikult olete teie, härra Barroso, siin kojas sage külaline, kuid täna olete te eriti teretulnud.

(Aplaus)

Eriline heameel on tervitada Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee presidendi Lluís Maria de Puigi saabumist siia Euroopa Parlamenti. Soojad tervitused teile.

(Aplaus)

Heameel on tervitada presidente ja liikmesriikide parlamentide spiikreid, Herman van Rompuy’d Belgiast, Fausto Bertinottit Itaaliast ja Yvonne Timmerman-Bucki Taanist, kes koos Bulgaaria, Tšehhi, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Iirimaa, Läti, Leedu, Luxemburgi, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja Ühendkuningriigi parlamentide esindajatega on meiega täna siin Euroopa Parlamendis ühinenud, keda ma samuti sooviksin tervitada.

(Aplaus)

Tervitan teiste Euroopa institutsioonide presidente: Peter Jann, Euroopa Kohtu esimese koja esimees; Vítor Caldeira, Euroopa Kontrollikoja president; Dimitris Dimitriadis, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president; Luc Van den Brande, Regioonide Komitee president ja ombudsman Nikoforos Diamandouros. Tere tulemast Euroopa Parlamenti.

(Aplaus)

On heameel tervitada kohalikke ja piirkondlikke esindajaid: Fabienne Keller, Strasbourgi linnapea; Adrien Zeller, Alsace’i regiooni nõukogu president; Philippe Richert, Conseil Général du Bas-Rhin president, ja Jean-Marc Rebière, Alsace’i ja Bas-Rhin’i regiooni prefekti. Tere tulemast Euroopa Parlamenti.

(Aplaus)

Daamid ja härrad, istekoht nr 146 kuulub meie kolleeg Astrid Lullingile, kes on meie hulgas ainuke Euroopa Parlamendi liige veel nendest aegadest, kui ei toimunud parlamendiliikmete otsevalimist.

(Kestev aplaus)

Peaaegu täpselt 50 aastat tagasi, 19. märtsil 1958, kogunes kolm Euroopa institutsiooni – Euroopa Majandusühendus, Euroopa Aatomienergiaühendus ja Euroopa Söe- ja Teraseühendus – esimest korda ühisassambleele siin Strasbourgis, mis tollal oli „Maison de l'Europe”. Assamblee koosnes „ühendusse kuuluvate riikide rahvaste esindajatest”, nagu on sõnastatud mõned nädalad varem jõustunud Rooma lepingus.

Täna tähistame me seda aastapäeva, sest meie oleme selle algselt 142-liikmelise parlamentaarse assamblee otsesed järeltulijad järjepidevuse liinis.

Ühisassamblee esimene president oli suurmees Robert Schuman. Oma ametissevannutamise kõnes ütles ta, et assambleel on võtmeroll Euroopa vaimu arendamisel, tema sõnul „assamblee oli ja saab olema selles otsustava tähtsusega”. Ma usun, et täna on see niisamuti tõsi nagu see oli tollel ajal. Kõnesoleval asutamisistungil hoiatas Robert Schuman ühtlasi oma kolleege, et kuuest riigist pärit 142 liikme koostöö nõuab igaühelt distsipliini ja tänapäeval on see nõue loomulikult isegi asjakohasem, sest me töötame 785 liikmega 27 riigist, nagu me kõik teame!

Varsti pärast asutamisistungit hakkasid meie eelkäijad nimetama oma institutsiooni „Euroopa Parlamendiks”, kuigi esialgu mitteametlikult, sest see termin ei esinenud Euroopa ühenduste asutamislepingutes. Alles neli aastat hiljem, märtsis 1962, võttis parlamentaarne assamblee vastu otsuse määratleda end kui „Euroopa Parlament”.

Kuigi Euroopa ühenduste asutamislepingud määrasid kindlaks, et assamblee „koostab ettepanekud otsesteks ja üldisteks valimisteks ühtse menetluse kohaselt kõikides liikmesriikides või kõikidele liikmesriikidele ühistel põhimõtetel” ja „nõukogu määrab ühehäälselt ... asjakohased sätted, mida ta soovitab liikmesriikidel vastu võtta kooskõlas nende põhiseadusest tulenevate nõuetega“, ei olnud see nii kuni aastani 1976, mil nõukogu võttis vastu, tuginedes Euroopa Parlamendi soovitusele 20. septembrist 1976, õigusakti Euroopa Parlamendi otsesteks ja üldisteks valimisteks.

Daamid ja härrad, algselt ei olnud parlamentaarsel assambleel tegelikult mingeid volitusi. Meie eelkäijad teadsid, et Euroopa parlamentaarse mõõtme arendamine on pikk protsess ja see nõuab neilt ning järeltulevatelt põlvkondadelt selget suunataju, pühendumust, kannatlikkust ja visadust. Samm-sammult on Euroopa Parlament võidelnud suuremate õiguste eest ning on täna teadlikum kui iial varem oma vastutusest ning volituspiiridest ja usun, et võin iga siinviibija nimel öelda, et täna väärib parlament oma nime igati õigustatult.

(Aplaus)

Täna me oleme pea 500 miljoni Euroopa Liidu kodaniku esindajad ja me peegeldame Euroopa Liidu kõiki erinevaid poliitilisi suundumisi. Me oleme vabalt valitud Euroopa Liidu Parlament, mida ühendab jõupingutus saavutada parimaid ja kõige tõepärasemaid lahendusi. Oleme muutunud enesekindlaks ja peamiseks teguriks Euroopa poliitikas.

Daamid ja härrad, meil on põhjus tunda selle üle suurt rahulolu.

Käesolev protsess algas aastal 1958 ja meie ühisel teel Euroopa integratsiooni poole on mitmeid teetähiseid. 1971. aastal sai Euroopa Ühendus oma eelarve ja sellest alates on Euroopa Parlamendil olnud juhtroll järgmiste eelarvete vastuvõtmisel. 1979. aastal toimusid esimesed Euroopa Parlamendi otsevalimised. 1986. aastal muudeti Ühtse Euroopa aktiga nimetus: Euroopa Parlament” lõpuks seaduslikuks. Maastrichti lepingu jõustumisega 15 aastat tagasi sai Euroopa Parlament lõpuks täieliku kaasotsustusõiguse paljudes ühenduse peamistes poliitikavaldkondades, mis võimaldas anda tõelise panuse õigusloomeprotsessi ja vajadusel takistada nõukogu kavandatud tegevusi. Amsterdami leping tõhustas veelgi kõnesolevaid kaasotsustuspädevusi, samas, kui Lissaboni leping sätestab koosotsustusmenetluse reeglina Euroopa õigusloomes, millele asjakohaselt viidatakse kui „tavapärasele õigusloome protsessile”.

Täna on meid 785 parlamendiliiget 27st Euroopa riigist. Me esindame üle 150 rahvusliku partei, kellest enamik on ühinenud seitsme parlamendifraktsiooniga. Meil on nii õigusloomeline kui ka eelarvepädevus ja seda võrdselt nõukoguga. Meil on järelevalveõigus Euroopa Komisjoni üle ning me valime komisjoni presidendi ja komisjon ei saa ametisse astuda ilma meie heakskiiduta. Meie oleme ühenduse õiguse ülimuslikkuse kaitsjad ja me oleme Euroopa Liidu kodanike esinduskoda.

Kolm nädalat tagasi võtsime me vastu Lissaboni lepingu, mis suurendab veelgi parlamendi pädevusi. Tulevikus otsustatakse kõik Euroopa Liidu kodanikke käsitlevad tähtsad küsimused ainult siis, kui Euroopa Parlamendi enamus annab selleks nõusoleku. See kehtib samuti justiits- ja siseasjade võtmeküsimuste puhul. Siiski ei ole see veel põhjus enesega rahuloluks ja kindlasti ei ole see enesestmõistetava protsessi tulemus. Meil on tulnud välja võidelda iga jalatäis maad sellest teest.

Ma sooviksin tänada kõiki, kes viimase viie aastakümne jooksul on meie võimekate presidentide juhtimisel töötanud Euroopa integratsiooni parlamentaarse mõõtme tugevdamise nimel ning on osutanud hindamatu teene selles protsessis. Tänan kõiki endisi ja praeguseid Euroopa Parlamendi liikmeid!

(Aplaus)

Jean Monnet on öelnud: „Ilma inimesteta ei ole miski võimalik ja ilma institutsioonideta ei ole miski kestev”. Samuti sooviksin ma hetkeks peatuda meenutamaks Paul-Henri Spaaki, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) ühisassamblee – Euroopa Parlamendile eelnenud institutsiooni – esimest presidenti, kelle raport Messina konverentsil juunis 1955 andis peamise panuse Rooma lepingu ettevalmistamisesse.

Parlamentaarse demokraatia ülesehitamine Euroopa Liidus on järginud meile Euroopa riikide ajaloost tuttavat loogikat. Me oleme loonud institutsioonilise tasakaalu riigi ja Euroopa taseme vahel, mis on meie peamine tulemus ja peegeldab koostööd jagatud valitsemise eri tasemetel Euroopas. Selle tasakaalu oluliseks osaks on Euroopa Parlamendi ning liikmesriikide parlamentide hea koostöö, mis on meie jaoks eriti oluline. Mul on suur heameel näha, et peaaegu kõik Euroopa Liidu liikmesriikide parlamendid on saatnud kõrgetasemelised esindajad täna koos meiega pidupäeva tähistama.

(Aplaus)

Ma sooviksin paluda teid, Euroopa Parlamendi liikmed ja liikmesriikide parlamentide liikmed, anda ka tulevikus oma osa püüdluses säilitada kõnesolev koostöö.

Lissaboni leping ning põhiõiguste harta annavad otsustava panuse demokraatia ja parlamentarismi reaalsuseks muutmisesse kõikidel tasanditel Euroopa Liidus. Daamid ja härrad, me võime olla uhked oma järjepideva ja üksmeelse toetuse üle reformilepingule ning põhiõiguste hartale.

(Aplaus)

Me vajame kriitilist avalikku arvamust ja oma töö kriitilist jälgimist. Siiski väärime me ka õiglast suhtumist. Euroopa Liit kogu oma mitmekesisuses on keerulisem kompleks, kui ükski teine kogukond maailmas. Ma soovin paluda meedial, millel on eluline osa meie suhtlemisel kodanikega, seda meeles pidada. Euroopa Liitu ei peaks kasutama patuoinana riigi tasandi ebaõnnestumiste korral.

(Aplaus)

Meie Euroopa visiooni üks suuremaid edusamme viimase 50 aasta jooksul on demokraatia ja vabaduse kindlustamine kogu Euroopas. Täna on Euroopa Liidu liikmeteks Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Sloveenia, Bulgaaria, Rumeenia ja taasühinenud Saksamaa, see on saavutus, millest võisime ainult unistada, kuid see on saanud tegelikkuseks meie eluajal. Nagu 25. märtsi 2007. aasta Berliini deklaratsioon ütleb, oleme meie, Euroopa Liidu kodanikud, tänapäeval „ühinenud parema nimel”. See annab põhjust suureks heameeleks.

Hinnates möödunud 50 aasta saavutusi, on tähtis vaadata tulevikku. Me peame enesekriitiliselt meenutama, millised Euroopa parlamentaarse mõõtme aspektid on siiani mitterahuldavad.

Erinevalt liikmesriikide parlamentidest puudub meil seni võimalus eelarvemenetluse käigus otsustada oma rahaliste vahendite suurendamise üle.

Parlamentaarne valitsemine toob üldiselt endaga kaasa sõjajõudude parlamentaarse kontrolli; siiski on Euroopa Liidu ühine välisjulgeoleku- ja kaitsepoliitika veel ebatäielik ega võimalda asjakohast seost Euroopa ja riigi tasandi pädevuse vahel.

Meil ei ole siiani ühetaolist valimisseadust, mis tähendab, et siiani puudub Euroopa tegusatel poliitilistel parteidel tähtis eeltingimus, mis võimaldaks kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ühise nimekirjana.

Euroopa Parlament on kannatlikkuse, visaduse ja hea suunatajuga võidelnud oma positsioonide kindlustamise nimel juba alates Euroopa Parlamentaarse Assamblee esimesest istungist ning nii see peab jätkuma ja jätkubki tulevikus, kuna Euroopa Parlamenti, Euroopa otsevalitud rahvusülest assambleed, peetakse eeskujuks sarnastele püüdlustele teistes maailma piirkondades. Ma olen olnud selle tunnistajaks ja nii olete ka teie, kui külastate teisi kohti maailmas.

Kui Robert Schuman 19. märtsil 1958. aastal astus ametisse esimese Euroopa Parlamentaarse Assamblee presidendina, oli niivõrd positiivse Euroopa parlamentaarse mõõtme arengut peaaegu võimatu ette näha. Siiski oli Robert Schumanil visioon. Ta rääkis Euroopa ideaalist, mis tema sõnul tuleb taaselustada, kirjeldades seda kui „la relance de l’idee européenne”. Täna, läbikukkunud põhiseaduse lepinguga seotud kriisi järgselt, mis võiks olla parem juhtmotiiv eelseisva ülesande jaoks?

19. märtsi 1958 lühikeses kõnes väljendas Robert Schuman muret, et tehnokraatlik lähenemine probleemidele võib põhjustada Euroopa integratsiooni hääbumise. Täna on see sama asjakohane kui sellel ajal. Robert Schumani kirjeldus parlamentaarse assamblee, mida ta juhatas kuni aastani 1960, käsutuses olevatest võimalustest oli realistlik, mõõdukas ja selge: „Nous désirons contribuer”, ütles ta oma sooja ja kõlava häälega, „à créer un noyau de la structure européenne.”

Robert Schuman lõpetas oma esimese kõne Euroopa Parlamentaarse Assamblee presidendina tõotusega töötada meie kontinendi ühendamise nimel, Euroopa ühendamise nimel, millest tema nägemuse kohaselt pidi saama meie kontinendi vabasid rahvaid ühendav väärtuste ühendus: „Ainsi seulement l’Europe réussira à mettre en valeur le patrimoine total qui est commun à tous les pays libres.”

Selle sooviksin ma üles ehitada. Euroopa Liit on väärtuste ühendus. Lõpuks ei vaja me institutsioone kui selliseid, vaid nad peavad teenima meie väärtusi: üksikisiku väärikust, inimõigusi, demokraatiat, seaduslikkust ning majanduslikku ja sotsiaalset õitsengut. Nad on solidaarsuse ja subsidiaarsuse põhimõtte teenistuses. Euroopa tähendab vastastikkust austust, meie mitmekesisuse austamist, kõigi meie liikmesriikide, nii väikeste kui suurte, väärikuse austamist. Seda austust ei saa peale sundida, vaid see on põhiolemuslik eeltingimus meie vastastikusele mõistmisele ja ühistegevusele. Euroopa seaduse austamist, mis võimaldab meil lahendada konfliktid sõbralikult ja saavutada huvide tasakaal rahumeelselt, peab järjepidevalt uuendama kirjutamata seaduste kaudu, mis valitsevad meie suhteid Euroopas: hoolimine ja üksteisest lugupidamine.

(Aplaus)

Ma sooviksin julgustada ja tungivalt paluda kõiki, sõltumata nende poliitilistest vaadetest, jätkata üksteise vastu austuse üles näitamist.

Kui vastastikune lugupidamine, mida tähistab sallivus vastastikuste eriarvamuste suhtes, jäädes samal ajal kindlaks oma kompromisse välistavatele seisukohtadele, on edukas, siis võib Euroopa Liidu ja Euroopa Parlamendi seada rahu eeskujuks maailmas.

Meie Euroopa pärand on säilinud meie rahvaste vahelises rahus ja ühtsuses, mis on meid ühendanud Euroopa Liidu moodustamiseks. Me avaldame austust Robert Schumanile ja kõigile esimese Euroopa Parlamentaarse Assamblee liikmetele püüdluste eest jääda sellele pärandusele truuks, töötades kodanikele lähedalseisva, vastutustundliku ja avatud Euroopa Parlamendi heaks, kuid mis vajadusel peab võtma poliitilise juhtrolli. Kui me jätkame siin otsustavalt tööd, siis pole meil põhjust karta kohtumõistmist meie järeltulijate poolt, kes 2058. aastal annavad kokkuvõtliku hinnangu meie tänasele tööle, kui nad tähistavad Euroopa Parlamendi 100. aastapäeva.

Kolleegid, daamid ja härrad, rõõmustagem koos meie Euroopa kontinendi vabaduse, rahu ja ühtsuse üle, mida meil on au teenida.

(Tugev ja kestev aplaus)

  Janez Janša, eesistuja. − (SL) „Minu pöördumine ei saa olla täiesti emotsioonitu.” Nende sõnadega pöördus 19. märtsil 1958. aastal Euroopa Parlamentaarse Assamblee esimene president Robert Schuman esimest korda selle austatud täiskogu poole. Viiskümmend aastat hiljem, meie pidulikul aastapäeval, tunneme me täpselt samamoodi.

Nüüd ei pöördu ma mitte ainult 142 riigi-, vaid ka 785 otse valitud Euroopa Parlamendi liikme poole. Vaadates tagasi käidud teele ning õitsevale Euroopa demokraatiale viimase 50 aasta jooksul, peaksime olema uhked ja väga tänulikud ühendatud Euroopa idee algatajatele. Samal ajal on meil kohustus jätkata Euroopa rahu, koostöö ja õitsengu lugu meie parimate võimete kohaselt.

Meenutagem 1958. aastat: ühiskond seisis silmitsi kahe laastava sõja tagajärgede, lääne ja ida suurvõimude vastasseisu, külma sõja, Kuuba revolutsiooni, esimese kiibi, tuumakatsetuste ja esimese kosmosesatelliidi üleslennutamisega. Kuus Euroopa Ühenduste liikmesriiki ühendasid 168 miljonit eurooplast, parandasid sõja haavad, saavutasid majanduse arengu ning koos Euro-Atlandi liiduga lõid rahu ja demokraatia ala. Kahjuks jäi suurem osa ülejäänud Euroopast totalitaarse keskkonna riikliku ja majandusliku stagnatsiooni või isegi regressiooni mõju alla.

2008. aastal on meie ees täiesti teine pilt: mitmepooluseline maailm ei huvitu mitte üksnes majanduslikust ja poliitilisest konkurentsist, vaid üha rohkem ka koostööst praegu meie ees seisvate väljakutsete lahenduste otsimisel. Euroopa eraldusjoonte kaotamine alates Berliini müüri langemisest, raudse eesriide eemaldamine ja sisepiirde kaotamine jätkub käesoleva kuu lõpus, kui kaovad õhupiirid laienenud Schengeni alal.

Euroopa Liidu territoorium on rohkem kui kolm korda suurem kui 50 aastat tagasi ning seal elab kolm korda rohkem elanikke, räägitakse 23 riigikeelt, seal on tugevam siseturg ja ühisvaluuta. Kodanike oodatav eluiga on pikenenud keskmiselt kaheksa aasta võrra. Homme teeb sama laua ümber otsuseid kakskümmend seitse valitsusjuhti ja riigipead – kusjuures üks kolmandik meist elas 20 aastat tagasi totalitaarses režiimis. Tänaseks elab peaaegu kogu Euroopa vabaduse ning demokraatia tingimustes. See on saavutus, mida on põhjust tunnustada ning tähistada.

Alates 1958. aastast peegeldab Euroopa Parlamendi elu ja töö integratsiooni läbi saavutatud selget edasiminekut viimase 50 aasta jooksul. Kui esialgu oli parlamendil vaid nõuandev roll, siis seitsmekümnendate aastate alguses anti parlamendile esimene tõeline otsustusõigus Euroopa eelarve osas ning seitsmekümnendate lõpus toimusid esimesed otsevalimised. Uute lepingutega saadi tugevamad õigused õigusloome ning Euroopa juhtivate poliitiliste esindajate määramise osas. Ilma teie kindluseta poleks uut Euroopa Komisjoni.

Nii nagu 1958. aastal Rooma leping, mis pani parlamendile uued kohustused, tähistab 50 aastat hiljem sõlmitud Lissaboni leping Euroopa Parlamendi jaoks suurt sammu edasi. Kaasotsustamismenetlus levib peaaegu kõigisse Euroopa poliitikatesse ning tugevneb parlamendi roll demokraatliku järelevalve, rahvusvaheliste lepingute sõlmimise ning Euroopa tippjuhtide määramise osas.

Mul oli väga hea meel, kui te võtsite möödunud kuul toimunud täiskogu istungjärgul suure häälteenamusega vastu Lissaboni lepingu aruande. Tahaksin samuti õnnitleda kõiki liikmesriike, kes on ratifitseerimisprotsessi juba edukalt lõpule viinud ning ma loodan, et nendega ühinevad peagi ka ülejäänud liikmesriigid.

Kui esimese 50 aasta jooksul tegeles Euroopa Liit Euroopa tegevuskava, poliitilise ja majandusliku arengu ning reformidega, siis järgmised 50 aastat keskendutakse kindlasti ka ülemaailmsetele teemadele. See nähtub selgesti Euroopa Ülemkogu homme toimuva kohtumise teemade loetelust.

On täiesti selge, et me leiame kohase lahenduse Lissaboni väljakutsetele, ökoloogilistele ja energiaküsimustele ning finantsturgude keerisele üksnes siis, kui me järgime globaalseid trende ja tegutsejaid ning kaasame nad oma tegevustesse.

Sama kehtib ka inimõiguste ja kultuuridevahelise dialoogi kohta, milles Euroopa Parlamendil on kindlasti juhtiv roll. Tahaksin kasutada juhust ning väljendada nõukogu nimel tunnustust teie rollile inimõiguste rikkumisele osutamisel ja valimiste vaatlemisel ning teie delegatsioonide tööle sellistes rahvusvahelistes institutsioonides nagu ÜRO Inimõiguste Nõukogu. Teie roll parlamendikohtumiste raames on samuti tähtis ning lisab väärtust kolmandaid riike ja regioone käsitlevale Euroopa Liidu poliitikale.

Kultuuridevahelise dialoogi aasta jooksul toimunud tegevused ja kohtumised kõrgetasemeliste külalistega on tugevdanud ühte Euroopa põhitraditsioonidest, tõsiasja, et nii Euroopa kui ka kogu maailma kooseksisteerimise aluseks on vastastikkune austus ja mõistmine.

Euroopa Liidu tegevusvaldkondade arv suureneb pidevalt, ent nende kõigi jaoks kehtib üks reegel, nimelt: edu on otseselt proportsionaalne ühtsusega liikmesriikide, sektorite, ühiste huvigruppide ja põlvkondade vahel ning regionaalsete, riiklike, Euroopa ja globaalsete faktorite raames. Selles osas tuleb Euroopa Liidu institutsioonidel eeskujuks olla.

„Iga inimene on täiesti uus maailm. Küpsuseni jõuavad vaid need institutsioonid, mis hoiavad alal kollektiivset kogemust.” Selle mõttega viib Jean Monnet meid sammu võrra lähemale selgitusele, miks Euroopa Liidu visioon erineb ikka veel sageli tegelikkusest ning miks, vaatamata viimase 50 aasta jooksul saavutatud ilmsele edule kahtlevad paljud eurooplased ikka veel Euroopa integratsioonist saadavas kasus. Vabaduse, rahu ja mitmekesisuse, piiride puudumise ning ühendatud Euroopa tulevikuperspektiivi ja hüvede mõistmiseks ja hindamiseks tuleb meil alati endale teadvustada, et on olemas teisi, palju halvamaid alternatiive.

Seepärast on meie ühiseks ülesandeks edendada Euroopa kollektiivset kogemust. Sellest kogemusest saame ammutada jõudu, tegelemaks praeguste väljakutsetega. Minevikumõtted tuleb ühendada tulevikupüüdlustega. Kui me poleks 50 aastat tagasi jõude ühendanud, ei elaks me ilmselt täna enam rahus ja külluses. Sama võib öelda ka järgmise 50 aasta kohta. Kui me ei otsi koos süsinikuvaeseid ja energiasäästlikke lahendusi, siis ei õnnestu meil kliimamuutust aeglustada. Sellisel juhul ootavad meid ees veel suuremad üleujutused, orkaanid, põuad, uued haigused, ohustatud ökosüsteemid ja kliimapagulased. On oluline, et Euroopa otsuste ja tegevuste tulemused oleksid kodanike jaoks piisavalt konkreetsed ja käegakatsutavad, et nad mõistaksid, milline on Euroopa Liidu tähtsus nende elukvaliteedi alalhoidmisel ja tõstmisel.

Härra president, daamid ja härrad, tahaksin teid tänada teie panuse eest Euroopa Liidu arengusse viimase 50 aasta jooksul. Ma tean, milline on kõige selle tähendus meie põlvkondade jaoks. Tegelikult sündisin ma Euroopa Parlamendiga samal aastal.

Kuni käesolevate volituste lõppemiseni ja ka edaspidiseks soovin teile palju edu töös, rohkelt uusi ideid ja püsivat järjekindlust Euroopa väärtuste, demokraatia ja eluviisi edendamisel.

Ma olen veendunud, et selle Euroopa demokraatliku kogu järgmist ümmargust tähtpäeva tähistades võime me taas Euroopa nähtavate edusammude üle uhkust tunda.

(aplaus)

  President. − Suur tänu Euroopa Liidu Nõukogu esimehele. Nüüd paluksin sõna võtta Euroopa Komisjoni presidendil José Manuel Durão Barrosol.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. – (FR) Euroopa Parlamendi president, härra eesistuja, mitmesuguste Euroopa institutsioonide juhatajad, täiskogu endised presidendid, daamid ja härrad, liikmesriikide parlamentide esindajad, külalised, mul on väga hea meel tähistada täna teiega koos esimese poole sajandi täitumist Euroopa Parlamendi loomisest. Sellel tähtpäeval on märkimisväärne sümboolne ja poliitiline tähendus meie Euroopa jaoks. Viiskümmend aastat tagasi oli uue ühtse assamblee eesistujaks Robert Schuman. Kolm Euroopa ühendust olid just loonud esmase versiooni Euroopa demokraatiast. Sellest alates on iga Euroopa integratsiooni etapp seda väga olulist poliitilist valikut püsivalt kinnitanud.

Euroopa Liidu asutajad aimasid juba enne teisi, et esilekerkiv Euroopa vajab tugevaid ning demokraatlikke Euroopa institutsioone, et luua aina tugevamad sidemed kuue asutajariigi vahel. Vastavalt Jean Monnet’ visioonile pidid need institutsioonid suutma ka areneda, et käia kaasas duaalsete tulevikusündmustega, milleks oli sügavam integratsioon ning geograafiline laienemine. Pean ütlema, et endiselt on äärmiselt liigutav näha siin Euroopa demokraatia täiskogus teid kõiki, riikide poolt otse valitud esindajaid, keda veel hiljuti lahutas diktaatorlik süsteem, mis ei lasknud Euroopal vabaduses hinge tõmmata.

(Aplaus)

Euroopa Liidu asutajatelt meile pärandatud institutsiooniline kolmnurk on unikaalne mudel maailmas, mis on tõestanud oma elujõulisust ja püsivust pärast 50 aastat. See on kohandunud varem ühendusele ning nüüd ELile pandud ülesannete ulatuse olulise kasvuga. See on tulnud toime ka meie Liidu dünaamilise laienemisega.

Me võlgneme tänu selle edu eest meie institutsioonilise mudeli leidlikkusele ja tasakaalukusele, mis ei järgi klassikalist volituste jagunemise põhimõtet. Meie edu aluseks on ka meie töömeetod, mis austab nii ühisuse meetodit ka subsidiaarsuse põhimõtet.

Institutsioonid pole aga eesmärgid iseeneses. Nende ülesandeks on teenida ideaali ja eesmärke. Nad on meie kodanike teenistuses. Mida tugevamad on institutsioonid, seda paremini saavad nad seda ideaali ning meie kodanikke teenida.

Asutajaliikmed soovisid luua ühise Euroopa rahu tagamise huvides. Nad tahtsid luua selle uue Euroopa solidaarsuse kaudu. Nad valisid oma poliitilise nägemuse ja eesmärkide liikumapanevaks jõuks majanduse.

Viiskümmend aastat hiljem on rahuaegsel, kontinentaalsetes mõõtmetes laienenud Euroopal jätkuvalt vaja tugevaid institutsioone, et saada hakkama oma aja suurima väljakutsega: globaliseerumisega. Selle ülesandega ei tule toime ükski liikmesriik üksi. Euroopa kogemus turgude avamisel koos vabadust, solidaarsust ja säästvat arengut kajastavate eeskirjadega tähendab seda, et vaid Euroopal on sellised mõõtmed, institutsioonid ning vahendid, mis on vajalikud globaliseerumisega toimetulekuks ning selle kujundamiseks.

Selle väljakutsega hakkama saamiseks peab 21. sajandi Euroopa ühinema, et olla edukas teadmusepõhises majanduses, anda Euroopa naistele ja meestele tööd ning muuta majandus dünaamilisemaks. See peab tõusma oma õiguspärasele kohale maailmalaval: ülbuseta Euroopa suurvõim, Euroopa, mis saaks teha maailmale ettepaneku – mitte kohustuse, vaid ettepaneku – edendada vabaduse ja solidaarsuse väärtusi.

Me oleme edukad, kui säilitame oma institutsioonidevahelise konstruktiivse partnerluse.

Selle partnerluse raames tahaksin õnnitleda parlamenti panuse eest Euroopa projekti kõigi meie kodanike igapäevaelu igast aspektist lähtuvalt. 50 aasta jooksul on see täiskogu saanud palju pädevamaks ning omandanud märkimisväärse pädevuse. Pädevuse all pean silmas otse Euroopa naiste ja meeste antud häältest tulenevat legitiimsust. See tähendab ka vormilist pädevust: kaasotsustamine, eelarvepädevus ja demokraatlik kontroll Euroopa institutsioonide üle. Tegelikult pean silmas poliitilist mõju. EP on ennast kehtestanud institutsioonilise kolmnurga ning Euroopa avaliku elu raames vastutust jagava kaasõigusloojana, kuid loob samas aina tihedamaid sidemeid ka riikide parlamentidega, kellest suur osa on täna siin esindatud.

Euroopa Parlamendile aastate jooksul antud volitusi on kasutatud ainult Euroopa kui terviku tugevdamiseks. Tugev Euroopa Parlament on oluline partner teistele institutsioonidele ning – ma pean seda rõhutama – Euroopa Komisjonile. Ma arvan, et võin öelda, et meie kahe institutsiooni vahelised suhted muutuvad aina lähedasemaks, kindlamaks ja küpsemaks ning see teeb mulle tõepoolest väga suurt heameelt.

Lissaboni lepingu ratifitseerimine muudab ühenduse institutsioonid veel tugevamaks. See avardab Euroopa Parlamendi volitusi. See suurendab komisjoni duaalset demokraatlikku legitiimsust, sest tugevnevad sidemed parlamendi ja nõukoguga. See annab nõukogule stabiilse eesistuja, mis tagab nõukogu istungite ettevalmistamise ja seire terviklikkuse. See edendab EL ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rolli, kes on samuti Euroopa Komisjoni asepresident.

Meie institutsioonide legitiimsust ja tõhusust tugevadav Lissaboni leping tähistab Euroopa Liidu jaoks suurt sammu edasi.

Täna ja homme tuleb meil mõista, et institutsioonide vahel ei saa olla nullpunktimängu. Ühtegi institutsiooni ei tohiks tugevdada teiste arvelt. Vastupidi, me kõik tahame tugevamaid Euroopa institutsioone, et tagada tõhusam ja demokraatlikum Euroopa. Euroopa institutsioonilise arhitektuuri konsolideerimisest võidavad kõik meie institutsioonid.

Daamid ja härrad, seoses aastapäevaga, mida me täna tähistame, meenus mulle suure Portugali kirjaniku Agustina Bessa Luis'i tsitaat: „15-aastasel on tulevik; 25-aastasel probleem; 40-aastasel kogemused; ent enne 50-aastaseks saamist ei ole meil üldse ajalugu“.

Tänane Euroopa Parlament, see Euroopa demokraatia kodu, võib uhkust tundes kinnitada, et tal on väärikas ajalugu seljataga ja, olen kindel, et nii on ka tulevikus. Sellel põhjusel sooviksin teile öelda kõige siiramad tänusõnad ja parimad soovid Euroopa Komisjoni ja isiklikult minu poolt teie töö eest ühinenud Euroopa ülesehitamisel.

(Aplaus)

  President. − Suur tänu Euroopa Komisjoni presidendile. Nüüd sooviksin tervitada Joachim Opitzi, kes on täna samuti meiega ja esindab kõiki eelmisi peasekretäre.

Nüüd on meil taas meeldiv võimalus kuulata Euroopa Liidu Noorteorkestrit.

(Lühike ettekanne Euroopa Liidu Noorteorkestri poolt)

(Tugev aplaus)

(Täiskogu tõusis ja kuulas Euroopa hümni)

(Istung peatati kell 16.15 ja see jätkus kell 16.20)

ISTUNGI JUHATAJA: RODI KRATSA-TASAGAROPOULOU
Asepresident