Istungi stenogramm

Kolmapäev, 12. märts 2008 - Strasbourg

19. Naiste eriolukord vanglas ning vanemate vangistuse mõju sotsiaalsele ja perekonnaelule (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni liikme Marie Panayotopoulos-Cassiotou raport vangis olevate naiste eriolukorra ning vanemate vangistuse mõju kohta sotsiaalsele ja perekonnaelule. (A6-0033/2008).

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou, raportöör. − (EL) Härra juhataja, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon on sellesse omal algatusel koostatud raportisse panustanud nii jõupingutusi kui materiaalseid vahendeid: meie komisjoni liikmed ei piirdunud ainult käesoleva raportiga tehtava tööga, vaid esitasid samuti mahuka raporti naiste olukorrast Euroopa vanglates. Kuulamisel esinesid sellel teemal juhtivteadlased ja kodanikuühiskonna esindajad. Euroopa Parlamendi ametiasutused on siiani meile sellel teemal esitanud mitmeid huvitavaid ettekandeid. Need tõstavad esile parlamendi tööd inimõiguste kaitsmisega ja vangistuse rasketes tingimustes elama pidavate naiste eriõiguste tagamisega. Naisvangid kuuluvad erikategooriasse; tõenäoliselt esindavad nad Euroopa vangide koguarvus vähemust, keskmiselt ainult 5%. Loomulikult see number kõigub 7% ja 0% vahel.

Mulle näib, et raport uurib vangistuses viibivate naiste olukorda küllaltki põhjalikult, kuna kajastab kõikvõimalikke juhtumeid. See vaatleb erilisi ja üldisi tervishoiuvajadusi, sealhulgas ka spetsiifilisi hügieeniprobleeme ja naiste psüühika erivajadusi; käsitleb naisvangide eelnevast elukäigust tulenevaid probleeme; emade eriolukorda – tõepoolest, statistika näitab, et Euroopas on pooltel kinnipeetavatel alaealised lapsed; eritingimusi raseduse ajal; laste sündi vanglas ja laste kaitsmist nende esimeste eluaastate jooksul, kui nad peavad koos emadega vanglas elama. Seetõttu tunneme end volitatuna paluma liikmesriike, ELi abiga, luua nõuetekohased materiaalsed tingimused, et kindlustada vanglates korralikud kinnipidamistingimused, nagu on sätestatud rahvusvaheliste ja Euroopa standardite ja konventsioonidega. Seadusandlust peaks olema võimalik kaasajastada, et viia karistused vastavusse emade eriliste asjaoludega; vanglapersonali peab regulaarselt jälgima ja andma neile eriväljaõppe, et nad tunneksid naiste probleeme. Naiste kinnipidamistingimused peaksid olema kaasatud ELi inimõigusi käsitlevasse iga-aastasesse Euroopa Komisjoni raportisse.

Tänane raport annab tõuke aruteluks, mis loodetavasti kujuneb viljakaks.

  Louis Michel, komisjoni liige. − (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, minu kolleeg volinik Špidla on erakordselt õnnelik selle üle, et Euroopa Parlament on otsustanud uurida vangistuses viibivate naiste olukorda ning selle mõju sotsiaalsele ja perekonnaelule, seetõttu soovib ta õnnitleda raportöör proua Panayotopoulost tema suurepärase raporti puhul.

Kuigi naised moodustavad vaid väikese osa, umbes 5%, Euroopa vanglates kinnipeetavatest, on selge, et nende vanglas viibimine mõjutab tõsiselt kogu perekonda. Enamgi veel, suhteliselt suur osakaal kinnipeetavatest naistest on emad.

Komisjon edendab haavatavate elanikkonnarühmade tõrjutusega võitlemise poliitikaid ja sellest tulenevalt hõlmavad need eriti kinnipeetavaid isikuid. Siiski tuleb rõhutada, et sotsiaalse kaasatuse probleem on peamiselt liikmesriikide pädevuses. Komisjoni põhiline roll sotsiaalse kaasatuse osas on avatud kooskõlastusmeetodi ja teiste spetsiifilisemate tegevuskavade kontekstis abi osutamine liikmesriikidele nende võitluses sotsiaalse tõrjutusega. Sellest hoolimata – ja see on huvitav moment – võimaldab uus Lissaboni strateegia õiguse, vabaduse ja turvalisusega seotud uusi algatusi. Selle kasvava tähtsusega erilise valdkonna raames rakendub paljude tegevusalade suhtes kaasotsustusmenetlus ja see ilmselt avardab Euroopa Parlamendi õigust uurida mõningaid teie raportis väljatoodud ettepanekuid. Proua Panayotopoulose raport lähtub tasakaalustatud lähenemisest. See austab täielikult subsidiaarsusprintsiipi ja tunnustab komisjoni toetavat rolli ja me oleme täiesti nõus teie metodoloogilise lähenemisega. Me oleme teadlikud, et vangis viibivate naiste ees seisvate väljakutsetega tegelemiseks peavad liikmesriigid ja komisjon keskenduma elamistingimustele vanglates; oluline on perekondlike ja sotsiaalsete sidemete säilitamine ja loomulikult on tähtis taaslülitumine ühiskondlikku ja tööellu. Selline lähenemine on kooskõlas komisjoni sotsiaalse kaasamise strateegiaga, mis hõlmab kolme laia valdkonda: esmavajaduste rahuldamise tagamine ning eri võimaluste ja soodsate olukordade julgem kasutamine, seaduslikkuse austamise jälgimine võitluses diskrimineerimise vastu ja vajadusel sihtotstarbeliste lähenemisviiside väljatöötamine, et rahuldada mitmesuguste rühmade erinevaid vajadusi.

2006. aasta kevadel korraldas komisjon avaliku konsulteerimise vajaduse kohta rakendada ELi tasandil veel meetmeid, et julgustada tööturust juba väga kaugele jäänud isikute aktiivset kaasamist. Selle tulemused esitati 2007. aasta oktoobris teatises, millega ühtlasi käivitati konsulteerimise teine etapp. Sotsiaalpartneritelt küsiti nende arvamust võimaluse kohta ühiste põhimõtete omaksvõtmisega tõhustada avatud kooskõlastusmeetodit, eriti mis puudutab sissetulekute toetamist, aktiivset tööturupoliitikat ja kvaliteetsete teenuste kättesaadavust ühiste põhimõtete alusel ja lõpuks, kuidas toetada nende ühiste põhimõtete rakendamist koos kontrolli ja hindamisega ELi tasandil. Konsultatsioonid lõppesid 28. veebruaril 2008 nüüd töötab komisjon sotsiaalpartnerite ja teiste huvitatud poolte ettepanekud läbi.

Lubage mul nüüd teha raporti kohta mõned lühikommentaarid. See arutleb naisvangide ühiskonnaellu ja tööturule taaslülitumise üle. Nõustume seisukohaga, et sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks tuleb rakendada sihtotstarbelisi meetmeid kombineerituna vastavalt kohandatud turvavõrgustikega. Koostöös sotsiaalteenuste spetsialistiga võiks kinnipeetavate taaslülitamine alguse saada juba vangla keskkonnas.

Teame väga hästi, et vastuvõetavate ja mõistlike elamistingimuste loomine suurendab oluliselt ühiskonda taaslülitumise võimalusi. Vastavaid ametkondi, sealhulgas vanglavõime, peab julgustama andma kinnipeetavatele kõrgetasemelist ametialast koolitust. Taaslülitumise protsessi ühe osana tuleb ilmselt julgustada vanglaasutuste koostööd vangidele tööd andvate ettevõtetega.

Siin soovime rõhutada Euroopa Sotsiaalfondi rolli nii nais- kui meesvangide tööturule ja ühiskonnaellu üldiselt kaasamise ja taaslülitumise toetamisel. Nagu te arvatavasti teate, kaasrahastab fond tegevusi, mis on suunatud vangide hariduse ja kutsealase koolituse programmidele, samal ajal kui otseselt kinnipeetavate elamistingimuste parandamist käsitlevaid algatusi, nagu uute hoonete ehitamine ja uute seadmete paigaldamine, võib rahastada teiste struktuurifondide kaudu.

Ma olen asjakohaselt märkinud Euroopa Parlamendi nõuet komisjonile ja nõukogule vastu võtta raamotsus kinnipeetavate õiguste kaitsemise miinimumstandardite kohta ja välja töötada Euroopa vanglate harta. Ma tunnen, et pean veelkord täiskogule meenutama seda, et paljud käesoleva raporti elemendid kuuluvad eranditult liikmesriikide ainupädevusse, kuigi nagu oleme märkinud, Lissaboni leping sätestab kaasotsustamismenetluse paljude õiguse, vabaduse ja turvalisusega seotud valdkondades, ja siin on tõeline võimalus avardada Euroopa Parlamendi rolli haaret selle erakordselt tõsise teemaga seotud küsimuste lahendamisel ja olukorra parandamisel.

  Anna Záborská, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (SK) Omaalgatuslik raport vangis viibivate naiste kohta on sügavalt sümboolne. Ühelt poolt kinnitab see naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni väga praktilist külge rõhutavat seisukohta, ja teisest küljest kinnitab see meie kolleeg proua Panayotopoulos-Cassiotou’ imetlusväärset pühendumist.

Pean rõhutama, et Marie Panayotopoulos-Cassiotou on minu komisjonis väga aktiivne ja õnnitlen teda alati vastutustundliku töössesuhtumise puhul. Selle raportiga töötades külastasime isiklikult naistevanglat Brügges. Selle külaskäigu tõttu võin öelda, et raport ei ole puhtalt teoreetiline. Mul on heameel selle üle, et raport käsitleb vangistuses viibivate naiste probleeme kogu nende keerukuses. Isiklikult sooviksin eriti rõhutada laste psüühika kaitsmise tähtsust vanemate vangistuses viibimise ajal.

Alljärgnev põhineb minu isiklikul kogemusel. Kommunistliku režiimi ajal, kui ma olin viieaastane, vahistati mu isa ja talle mõisteti väljamõeldud poliitiliste põhjuste alusel pikaajaline vanglakaristus. Koolis küsisid õpetajad sageli, kus mu isa on ja miks ta ei käi kunagi lastevanemate koosolekutel, kuigi igaüks teadis, et ta on vangis. See oli valus. Lisaks sellele, et laste vanemate vangis viibimine on nad ära märgistanud, ei peaks lapsi ümbritsevate inimeste taktitundetu käitumine neid uute haavade löömisega traumeerima. Pideva isikliku kontakti hoidmine kinnipeetavate emadega on nende tulevase elu ja inimestevaheliste suhete jaoks elulise tähtsusega.

Kokkuvõtteks tahan teie tähelepanu juhtida eriti raporti lõikele 22 ja rõhutada tähtsust, mida proua Panayotopoulos-Cassiotou omistab peresidemete säilitamisele.

  Teresa Riera Madurell, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Härra juhataja, esmalt soovin raportööri õnnitleda suurepärase töö ja avatud suhtumise puhul, mis võimaldas minu fraktsiooni esitatud muudatusettepanekute osas tähtsatele kokkulepetele jõudmist.

See on väga kõikehõlmav raport, mis ei jäta välja ühtegi probleemi, mis on seotud isade või emade vanglas viibimisest tuleneva raske olukorraga ühiskondlikus ja perekonnaelus. See tutvustab mitmeid uusi vaatenurki vangis olevate emade või isade kohtlemisel, kes on laste eest vastutavad.

Selle eesmärgiks oli leida lahendus laste õiguste austamise tagamiseks, samal ajal säilitades vabadusekaotusega karistatud isikute suhtes kohaldatavad turvameetmed. Raport soovitab luua tavalisest vanglakeskkonnast eraldiasuvad iseseisvad üksused, mille elamistingimused on kohandatud laste vajadustega ja milles arvestatakse nende ühiskonda sulandamisega.

Sama kehtib ka vangide kohta, kellel on ülalpeetavaid, see on olukord, mis samuti esmajoones puudutab naisi. Siin soovitab see veelkord enamikul juhtudel valida vangistuse asemel alternatiivsed karistused. Selles suhtes on raport selgelt seisukohal, et väikeste lastega või perekohustustega seotud vanglas viibivate meeste suhtes tuleb kohaldada samu meetmeid mis naiste suhtes.

Lisaks peavad meetmed tagama täieliku austuse seksuaalse orientatsiooni ja mis tahes seadusega kooskõlas oleva perekoosseisu vastu. Vanglas viibivatele naistele tuleb tagada ennetuskampaaniate ja pereplaneerimisprogrammide kättesaadavus võrdsetel tingimustel.

Samuti kutsub raport üles rakendama programme psühholoogilise abi andmiseks seksuaalse vägivalla ohvriks langenud naistele, et vähendada kinnipeetavate haavatavust vägivaldsetes olukordades. See soovitab ka vanglapersonali koolitamist ja nende teadlikkuse tõstmist kõnealuse probleemi suhtes.

Meie fraktsioon tegi raportööriga tihedat koostööd, esitades need ja veel teisigi muudatusettepanekuid, ja ma usun, et kõike arvestades oleme jõudnud raportini, mille üle parlament võib uhke olla. Veelkord õnnesoovid raportöörile!

  Marios Matsakis, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, kõnelen sel teemal isikliku pädevuse piires. Proua Panayotopoulos-Cassiotou on temale omase tarkuse ja suure töökusega teinud väga head tööd ja esitanud raporti, mis käsitleb naisvangide probleeme kõige tõhusamal viisil.

Enamik proua Panayotopoulos-Cassiotou’ raportis esitatud väiteid on muidugi tõesed. Kuid mind huvitab, kas see pole mitte seotud idealiseeritud maailmaga, mitte reaalsega, maailmaga, kus vanglad pole mõeldud süüdi mõistetud isikute karistamiseks, vaid peamiselt nende rehabilitatsiooniks? Karm reaalsus selles küsimuses on, et enamik vanglaid Euroopas ja maailmas ei toimi üldiselt täiesti nõuetele vastavalt, seda nii meeste kui naiste puhul. See ei tähenda muidugi, et me ei pea alati muutusi esile kutsuma. Samuti ei tähenda see, et me ei peaks arvestama naisvangide erivajadustega. Vastupidi, meie kohustus on alati püüelda parenduste poole, kuid me ei tohi kunagi unustada järgnevaid lihtsaid fakte.

Esiteks, meie karistussüsteem vajab üldiselt muudatusi.

Teiseks, naiste ja meeste vahel ei tohiks olla ebasoovitavat diskrimineerimist, välja arvatud rangelt bioloogiliste erinevuste hädavajadustest tulenev, sealhulgas emadus või emaduse erilised aspektid.

Kolmandaks, vanglad ei ole hotellid. Samuti ei ole need sünnituspalatid või lasteaiad.

Neljandaks, enamik vange – mehed ja naised – on süüdimõistetud kurjategijad, kellest paljud on sooritanud teiste inimolendite suhtes julmi tegusid.

Viiendaks, nii karmilt kui see võib kõlada, paljud süüdimõistetud naised on emaks sobimatud ja nende laste üleskasvatamisega tegelemiseks peaks leidma alternatiivseid võimalusi.

Kuuendaks, küsimus. kas naisvangidel peaks vangistuse ajal olema lubatud rasestuda, ei ole mitte mingil juhul probleem, mille üle vaielda.

Olles seda kõike öelnud, lõpetan ma siiski toetuse avaldamisega sellele raportile.

  Ewa Tomaszewska, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra juhataja, soovin juhtida tähelepanu kahele raportis osutatud probleemile.

Neist esimene puudutab vanglakaristuse kandmise tingimusi. Asjakohaste isikliku hügieeni tarvete ja naiste erivajadustele vastavate tervishoiuteenuste kättesaadavus on erilise tähtsusega. Kommunistliku Poola poliitvangina anti mulle hallist seebitükist veerandik, millest pidi jätkuma kuueks kuuks. Sel ajal oli nädalate kaupa võimatu kasutada isiku eeskirjajärgset õigust vannis käia. See on vastuvõetamatu. Sõltumata karistuse liigist või pikkusest peaks olema kindlustatud voolava vee ja sooja vannivee kättesaadavus, samuti võimalus konsulteerida naistearstiga ja teha mammogrammi.

Teine probleem on seotud emade ja rasedate naiste vangistuses viibimise mõjuga nende laste elule ja tervisele. Eriti see, et sageli on naistelt võetud õigus osaleda vanemlike õiguste küsimust arutavatel kohtuistungitel. Kinnipeetavatelt isikutelt on võetud võimalus osaleda (üle)kuulamistel. Lastel on ainult piiratud õigused kohtuda vangistuses viibivate emadega. Sageli võetakse vastsündinud lapsed emade juurest ära vahetult pärast sündi, mis ei võimalda neid rinnaga toita. Tuleb meeles pidada, et alati, kui naine mõistetakse vanglakaristust kandma, mõistetakse kaudselt seda tegema ka laps ja terve perekond. Seetõttu peaks kõnealuse karistuse määrama ainult äärmuslikel asjaoludel. Sooviksin lõpetada tänusõnadega raportöörile.

  Hiltrud Breyer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Härra juhataja, käesoleva omaalgatusliku raporti tähtsus seisneb selles, et lõpuks ometi on vaja teravamalt valgustada naiste olukorda vanglas ja välja selgitatud probleeme. Naiste õigused kehtivad jätkuvalt, ja seda eriti vanglas. Õnneks veel ei valitse meil Euroopa Liidus Ameerika Ühendriikidega sarnane olukord, kus vanglad ja inimeste kinnipidamine on muutunud tulutoovaks äriks, kuid naisvangide arv Euroopa vanglates kasvab ja sellest tulenevalt peame arvesse võtma nende erivajadusi.

Esiteks on tervishoiuküsimus, millest me just kõnelesime. Vanglas viibivad naised on kogenud vägivalda kas vanglas või varem, mõnikord seksuaalse iseloomuga, ja nad vajavad asjakohast psühholoogilist nõustamist ja ravi, sageli ka selle tõttu, et nad on ühtlasi uimastisõltlased. Vanglas varitseb alati naiste seksuaalse ärakasutamise risk. Emade olukord väärib meie erilist osavõtlikkust. Me ei tohi kusagil korrata näiteks Saksamaal esinenud olukorda, kus ainult mõne kuu vanused imikud lahutatakse emadest, sest vanglas ei ole emale ja lapsele sobilikke ruume, see asjaolu viib kuudepikkuse lahusolekuni. Samuti vajame rohkem raha vanglast vabanenud naiste taaslülitamiseks ühiskonda.

Minu jaoks on üks erilist tähelepanu vääriv probleem sisserändajatest tütarlaste ja naiste erilise olukorra esiletoomise küsimus. On oluline, et me tunneksime muret naiste olukorra pärast, kes on saabunud Euroopasse ja keda hoitakse kinnipidamiskeskustes. Paljusid neist naispagulastest, varjupaigataotlejatest või ebaseaduslikest sisserändajatest hoitakse nendes kinnipidamiskeskustes vanglataolistes tingimustes ja käesoleval ajal ei ole ELi seadusandlust, mis sätestab nende seal kinnipidamise aja maksimaalse kestuse.

Lõpuks – ja Euroopa Parlament on selle kohta uurimuse teinud – kiireloomulise asjana kutsume üles parandama erilistesse riskirühmadesse kuuluvate isikute kaitset, eriti seksuaalse vägivalla ohvriks langenud naiste kaitset.

  Věra Flasarová, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (CS) Daamid ja härrad, Prantsuse filosoof Michel Foucault märgib oma klassikalises raamatus „Distsipliin ja karistus” muuhulgas vangistuse kolme aspekti. Need aspektid on üle elanud kogu karistamise pika ajaloo kuni tänase päevani.

Esiteks, esmane eesmärk on kurjategija eraldamine ühiskonnast; teiseks, karistus annab võimaluse süüdiolekuga leppida (katarsis); ja kolmandaks, kaasaegne vaatenurk on rehabilitatsiooni ja ühiskonda taaslülitumise võimaldamine. Tsiviliseeritud riikides peetakse viimast aspekti kõige tähtsamaks.

Ühiskond ei soorita kättemaksu kurjategijale ega soovi tema väärikust alandada. Vastupidi, see teeb jõupingutusi, mõnikord väheste väljavaadetega, süüdimõistetu sellise käitumismustri muutmiseks, mis on isiku seadusega vastuollu viinud. Vangistus ei ole mõeldud kahju tekitamiseks süüdimõistetutele, rääkimata nende perekonnaliikmetest.

Raportöör on väga selgelt sõnastanud vangistuse ühe probleemi: fookus on suunatud indiviidi süüle ja tema karistamisele, jättes samal ajal tähelepanuta asjaolu, et see avaldab ka mõju süüdimõistetud isiku ülalpeetavatele. Üldjuhul on need ülalpeetavad naisvangide lapsed.

Ühe lapsega emad moodustavad rohkem kui poole kõigist Euroopas vangis viibivatest naistest. Täpsed numbrid varieeruvad riigiti, samuti nagu vanglate tingimused. Näiteks minu kodumaal Tšehhi Vabariigis on vanglate ülerahvastatus kõige tõsisem probleem. Teisalt teevad vastutavad ametiasutused jõupingutusi karistamise negatiivse mõju leevendamiseks naiste ja nende perekonnaliikmete jaoks ning nende naiste normaalsesse ellu tagasipöördumise kergendamiseks. Nimetatud tegevust, jõupingutusi vangide ühiskonda integreerimiseks, takistab näiteks sotsiaaltöötajate rahastamiseks vajamineva raha nappus.

Ma nõustun raportööriga selles osas, et on tähtis parandada perekonnasidemete säilitamise võimalusi, sest eraldatus perekonnast koosmõjus süütunde ja karistusega päädib võõrdumisega, mis muudab vanglast tagasipöördumise oluliselt raskemaks. Loomulikult ei viita ma juhtumitele, kus perekonnasidemed on katkenud juba enne vangistust.

Ma lõpetan ühe tähtsama küsimusega: psühholoogilised uurimused on näidanud, et naisvangidel on raskem kohanduda eluga üksteise vahetus läheduses. Mehed taluvad paremini sunnitud lähedust ja konfliktide lahendamist.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Raportööri proua Panayotopoulos-Cassiotou’ raport on valminud just ajal, kui mitmetes liikmesriikides viiakse ellu muudatusi vanglate infrastruktuuris, sealhulgas ainult naistele mõeldud vanglate rajamine. Geograafiline asukoht on tähtis tegur: näiteks võib see hõlbustada naiskinnipeetavatel perekonnasidemete ja sõpruskonna säilitamist ning osalemist usutalitustel.

Eraldatuse ja ängistuse mõju naisvangidele, eriti emadele ja rasedatele naistele, võib põhjustada kahjulikke tagajärgi emale endale, kuid samuti peamiselt tema lapsele ja lapse arengule. Seetõttu võib osalemine usutalitustel tuua vangide ellu positiivseid muutusi.

Inimväärikus ja põhiõiguste austamine on väärtused, mida peab liikmesriikide vanglapoliitikas kõrvalekaldumatult rakendama. Vanglates korra tagamine nõuab kvalifitseeritud personali, kes on võimeline takistama vägivalla kasutamist noorte naiste suhtes või selle kuritarvitamist. Samuti ei tohi me unustada, et personal peab olema võimeline osutama psühholoogilist toetust, sest paljusid naisi on minevikus traumeeritud.

Õnnitlused raportöörile asjakohase analüüsi tegemise puhul, mis sisaldab märkimisväärseid tähelepanekuid. Samuti sisaldab raport ettepanekuid ja soovitusi naisvangide, eriti üksikemade ja noorte kinnipeetavate, tingimuste parandamiseks. Olen rahul sellega, et raportöör pöörab erilist tähelepanu rasedatele naistele.

Vanglas viibivad naised on sageli olnud vägivalla ohvrid. Seetõttu tuleb antud valdkonnale läheneda väga tundlikult, võttes julguse vanglapoliitika suhtes uusi uuenduslikke meetmeid tutvustada. Vanglast vabanemise järel tuleks naistele pakkuda kõikvõimalikku abi, et hõlbustada probleemideta taaslülitumist ühiskonda.

  Zita Gurmai (PSE). – (HU) Tänan teid, härra juhataja. Volinik, daamid ja härrad, võrdsed võimalused peavad samuti laienema vanglas viibivatele isikutele. Ka vanglas tuleb naistele võimaldada asjakohased tervise- ja hügieenitarbed, mis erinevad meestele ettenähtust. Vanglas viibivate naiste jaoks on eriti tähtis perekonnasidemete säilitamise võimalus, kuna see soodustab nende taaslülitumist ühiskonda, nagu mõned minu kaasliikmed on juba eelnevalt maininud. Uimastisõltuvuse korral ja mõnel muul juhul on elulise tähtsusega psühholoogiline abi, ja mõned liikmesriigid on sellega tegelemiseks välja töötanud mitmekülgsed soolisi iseärasusi arvestavad projektid. Uued liikmesriigid peavad järgima nende eeskuju. Vanglast vabanenud naistel on raskem tööd leida. Koolitusprogrammide rakendamine vanglas võib seda probleemi leevendada, vähendades sel viisil ka korduvkuritegude riski. Raport on suurepärane ja ma soovitan see vastu võtta.

  Bairbre de Brún (GUE/NGL). – (GA) Härra juhataja, ma tervitan proua Panayotopoulos-Cassiotou’ omaalgatuslikku raportit, mis uurib naiste olukorda vanglas. Ma arvan, et raportit võiks tugevdada paari muudatusega.

Rõhuasetus võiks olla ümberpaigutamise kontseptsioonil, mis kirjeldab täpsemalt ettevalmistusprotsessi ajal, kui naistel hakkab karistuse kandmise aeg täis saama. Selles osas abi osutamiseks peaksid olema asjakohased, toetava ümbruskonnaga „poolel teel asutused”.

Ma nõuan tungivalt toetust muudatusettepanekutele, mis taotlevad tütarlaste kinnipidamise lõpetamist täiskasvanute vanglates. Naistevanglate personal peaks võimaluste piires olema naissoost, sealhulgas ka meditsiinipersonal.

2004. aastal ilmus üks ja eelmisel aastal teine raport, mis kirjeldavad üksikasjalikult keskmise naisvangi kohutavaid tingimusi minu enda valimisringkonnas Põhja-Iirimaal. Soovitaksin komisjonile lugeda nii selles raportis esitatud soovitusi kui ka käesolevas raportis esitatud soovitusi.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). – Härra juhataja, paljud vanglas viibivad naised on varem pidanud üle elama vägivalla kasutamist nende suhtes või väärkohtlemist, mis võib nende jaoks muuta raskeks stabiilsete suhete loomise, mis on lõppude lõpuks see, mida nad tõeliselt vajavad.

Meie eesmärk ei peaks olema üksnes vangide sotsiaalne integreerimine, vaid ka nende isiklik areng. Ja siin jõuame loomulikult laste küsimuse juurde. Ema ja tema vastsündinu lahutamine leiab vanglas sageli aset vaid tundide jooksul pärast sündimist. See avaldab vahetut mõju igasuguse nendevahelise tervikliku suhte tekkimise võimalusele. Et lõpptulemusena tekiks eriline ema-lapse vaheline side, on mõlemale vajalik lasta neil kokku kasvada. Ja ainus tee nende tervislikul ja normaalsel viisil kokkukasvamiseks on neid igal võimalusel koos hoida ja luua neile elamiseks toetatud ja turvaline keskkond.

Ema ja imiku eraldamine tähendab nende suhte hukule määramist. Miks me peaksime seda tegema, kui armastav ja stabiilne suhe on see, mida enamik neist naistest vajab oma ellu kõige rohkem?

  Corina Creţu (PSE). – (RO) Arutluse all olev raport paljastab terve rea probleeme, millega liikmesriigid selles valdkonnas kokku puutuvad.

Seistes silmitsi kuritegevuse kasvuga teatavates keskkondades, eriti ebasoodsamates neist, kus märksõnadeks on täielik vaesus, kirjaoskamatus, perekonna hülgamine, siis minu arvates on sotsiaalkindlustussüsteemi halvenemise taustal liikmeriikide valitsused valinud olukorrale mittevastava tee: karmimad karistused.

Hiljuti köitis Rumeenias avalikkuse tähelepanu kolme samasse perekonda kuuluva naise juhtum, kus tütar, ema ja vanaema vangistati samaaegselt karistuse kandmiseks väiksema kuriteo eest. See ei olnud ainuke selline juhtum. See on põhjus, miks ma usun, et üks raportis toodud tähtsamaid soovitusi on vangistuse asemel teiste karistusvahendite kasutamine, mis on seda vajalikum, kui see puudutab lapse elu. Eriolukord on juhul, kui alaealiste laste mõlemad vanemad viibivad vanglas.

Ma toetan raportis esitatud komisjonile suunatud nõuet välja töötada ühtne Euroopa vanglate harta, mis võimaldab ühtlustada kinnipidamistingimused liikmesriikides ja kiirendada vabadusekaotusliku karistuse ärakandnud isikute integreerumist ühiskonda. Õnnitlen raportööri tehtud pingutuse puhul.

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Härra juhataja, nagu oleme kuulnud, moodustavad naised ainult 5% Euroopa vanglate asurkonnast. Nendest pool on väikeste lastega emad ja enamik neist on minevikus kannatanud vägivalla ja väärkohtlemise all.

Ma tervitan käesolevat raportit kogu südamest ja tänan kõiki, kes selle valmimisel osalesid. Raport rõhutab, et liikmesriigid peavad julgustama naistele eritingimuste loomist kinnipidamiskeskustes. Rõhuasetus inimväärikusele on minu arvates võtmeküsimus tulevase eduka ühiskonda taaslülitumise tagamiseks. Laste külaskäikudeks peab looma sõbraliku keskkonna ja naisi peab õpetama mõistma inimväärikuse tähendust.

Seetõttu olen väga üllatunud liberaalide esitatud nõudest hääletada eraldi lõike 19 üle, mis teeb ettepaneku anda naistele õigus osaleda usutalitustel. Pean seda häirivaks, et vangistuses viibivate naiste õiguste erinevus väljaspool vanglamüüre olevate naiste õigustest sõltub meie homse hääletuse tulemustest.

  Louis Michel, komisjoni liige. − (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, loomulikult soovin ma tänada kõiki kõnelejaid erakordselt rikastava ja huvitava arutelu eest. Mina ei ole selle küsimuse eest vastutav volinik. Siiski ma ei eita, et olin käesolevast arutelust erakordselt julgustatud ja huvitatud. Pähe on tulnud palju isiklikke ideid, mis on kindel märk sellest, et te olete tõmmanud mu tähelepanu teemale, millel on ilmselt erakordne tähtsus.

Raskuste ületamiseks naisvangide taaslülitamisel ühiskonda ja tööturule peame me ilmselt jälle rõhutama vajadust kombineerida rakendusmeetmeid kohandatud turvavõrgustikuga. See nõuab kõigi asjast huvitatud poolte, sealhulgas sotsiaalpartnerite, kaasamist.

Komisjon kavatseb jätkata sotsiaalse kaasatuse probleemide uurimist koos liikmesriikidega vastavalt avatud kooskõlastusmeetodile. Tõepoolest, paljud siin esitatud ettepanekud – mis ma loomulikult edastan volinik Špidlale – on köitnud mu tähelepanu. Näiteks mõte, mis mõnes riigis on juba tekkinud, leida võimaluse korral alternatiivseid karistusi, kui vangis viibiv isik ei kujuta endast mingit ohtu ühiskonnale, on kahtlemata väga huvitav lähenemine. Samuti mõtlen ma, kuigi siin kõnelen ma vabas vormis, elektrooniliste kiipide kasutamisest, mis võimaldavad isikutel vanglast lahkuda ja elada koos oma perekonnaga. Sellega küsimusega seoses tuleb uurida paljusid tegureid, kuna siin kuuldu on üsna õige: loomulikult on vangistus eelkõige ühiskondliku leppe vormistamine ja seega peame tegema samuti jõupingutusi muutmaks see ühiskonda taaslülitamise kaudu positiivseks teguriks. Huvitusin väga proua Záborská tehtud märkustest, mis kajastusid eri viisil mitme kõneleja sõnavõtus, perekonnasidemeid ning laste ja vanemate vahelisi sidemeid käsitleva tervikliku probleemi kohta, mis loomulikult nõuab iseäranis eriomast lähenemist.

Hügieen vanglates, tervishoid, seksuaalne sättumus, seksuaalne kuritarvitamine ja seksuaalvägivald on mulle tuttavad teemad, loomulikult minu töö kaudu arendusvolinikuna, kuigi ma ei ole vastutav kõnealuse küsimuse eest. Loomulikult külastan ma regulaarselt arenguriikide vanglaid. Seetõttu võin teile kinnitada, et ma olen kindlasti pädev neile küsimustele hinnanguid andma.

Igal juhul annan ma volinik Špidlale ülevaate sellest suurepärasest arutelust ja suurepärastest mõtetest, mida siin kuulsin; ma tean, et ta on kõnealustest küsimustest iseäranis huvitatud.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou, raportöör. − (EL) Härra juhataja, tänan teid nii hilise ärkveloleku eest. Ma soovin samuti tänada volinikke Micheli ja Špidlat väga positiivse osalemise eest esitletava raporti koostamises; ja ma soovin tänada teid, daamid ja härrad, ja härra Matsakist, kes on ainus käesolevas arutelus osalenud meessoost parlamendiliige.

Usun, et perekonnasidemete säilitamine on ühine nimetaja ja kõik on rõhutanud selle suurt tähtsust. Samuti on elulise tähtsusega laste kaitsmine, eelkõige väikeste laste, ja naiste erivajadustele vastavalt kohandatud tingimuste loomine. Siiski peaks esmaseks küsimuseks olema inimõiguste eest seismine, eriti naiste õiguste eest, sõltumata sellest, kas nad on või ei ole vanglas. Sellest tulenevalt võiks vanglas mitte viibivate naiste suhtes kehtiv laieneda ka neile, kes viibivad vanglas.

Sotsiaalset tõrjutust käsitleva temaatika osas lubage eriliselt tänada volinik Špidlat, kes teie kaudu, volinik Michel, rõhutas toetavate meetmete rakendamise tähtsust võimalikult varajases vangistusstaadiumis; need on meetmed kutseõppeks, turule integreerumiseks ja koostööks erasektoriga. Volinik, nii saame praktikasse rakendada teie poolt öeldu: peame nägema vanglaid muutumas võimaluseks ja mitte kättemaksu vormiks. Mis puudutab härra Matsakise vaatepunkti olemasolevate ohtlike suundumuste kohta, siis need on olemas nii vanglas kui ka väljapool seda ning me peame pakkuma võimaluse ja ravivahendid nendega tegelemiseks, et selle abil ära hoida isikute marginaliseerumist. Marginaliseerumine on vastuolus meie arusaamadega üksikisiku väärikusest ja võimalusest toetada neid viisil, et nad saavad ühiskonnale anda endast parima

Ma loodan, nagu volinik ütles, et uus Lissaboni leping annab meile tegutsemiseks rohkem võimalusi. Kuna lepingu ratifitseerimine ei ole kaugel käesoleva raporti esitlemisest, siis võivad paljud selles raportis toodud ettepanekud muutuda reaalsuseks. Siiski pöördun tagasi teema juurde, mida ei ole mainitud, nimelt, komisjoni aastaaruanne inimõiguste kohta peaks sisaldama samuti naiste olukorra kirjeldust ELi vanglates.

  Juhataja. − Kuigi härra Matsakis oli sõnavõtjatest ainus meessoost parlamendiliige, kõneles härra Michel komisjoni nimel ja olen suure huviga jälginud käesolevat huvitavat arutelu.

Nagu sageli sellistel hilisõhtustel aruteludel on naiste arv suures ülekaalus võrreldes meestega, mis aga ei vähenda nende panust. Ma tänan raportööri ja teisi sõnavõtjaid, sest lõpuks, sellises arutelus kõnelete te nende naiste nimel, kes ise enda eest rääkida ei saa.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 13. märtsil.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Katalin Lévai (PSE), kirjalikult. – (HU) Sooviksin juhtida tähelepanu asjaolule, et samal ajal kui naiste arv moodustab ligikaudu 4-5% kõigist Euroopa kinnipeetavatest ja samal ajal, kui paljudes Euroopa riikides kasvab naisvangide osakaal kiiremini kui meesvangide arv, kujundatakse vanglaid jätkuvalt eelkõige vastavalt meeste vajadustele ja need kalduvad eirama kasvava naisvangide arvuga kaasnevaid eriprobleeme.

Valdkonnad, mis annavad kõige rohkem põhjust muretsemiseks, on tervishoid, lastega emade olukord ning taaslülitumine töö- ja ühiskonnaellu. Statistilised uuringud näitavad naisvangide üldiselt madalamat haridustaset ja puudulikke kutseoskusi. Kui me soovime, et naisvangid oleksid võimelised taaslülituma ühiskonda ja elama vanglakaristuse kandmise lõppedes stabiilsemat elu, siis peame kõigile kinnipeetavatele pakkuma võimaluse omandada põhioskused. Paljudes Euroopa vanglates võib täheldada lahknevust tööturuvajaduste ja naistele pakutava kutsealase väljaõppe vahel. Enamik vanglaid pakub koolitust naiselike ametite omandamiseks, mis on piiratud traditsiooniliselt naistele omistatava kultuurilise ja sotsiaalse rolliga seotud oskuste ja võimete arendamisega. Neid madalalt tasustatavaid ameteid ei ole tööturul üldiselt vaja ning see võib soodustada sotsiaalse ebavõrdsuse põlistamist ja kahjustada ühiskonna- ja tööellu taaslülitumist. Seetõttu tuleks vanglate juhtkondi julgustada andma, võib-olla koostöös teenusepakkujatega väljastpoolt, kõrgetasemelist ametialast koolitust ja erinevaid töötamisvõimalusi, mis vastavad tööturuvajadustele ja on mõjutamata soolistest stereotüüpidest.