Istungi stenogramm

Teisipäev, 22. aprill 2008 - Strasbourg

15. Töötajate lähetamise direktiivi rakendamine tulenevalt Euroopa Kohtu otsustest (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni avaldus töötajate lähetamise direktiivi rakendamise kohta tulenevalt Euroopa Kohtu otsustest. See on tähtis küsimus, mis on põhjustanud palju vääritimõistmist ja eelkõige mitmesuguseid kuulujutte ja mureküsimusi mõnedes meie riikides, mistõttu me kavatseme suure huviga jälgida seda arutelu ja eeskätt avaldust, mille hr Špidla komisjoni nimel teeb.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Hr juhataja, daamid ja härrad, oma 2007. aasta juuni teatises „Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega: selle eeliste ja võimaluste tõhustamine, tagades töötajate kaitse“ tõstis komisjon esile mõningaid puudujääke töötajate lähetamise direktiivi rakendamises ja piiriüleses jõustamises.

Tollal jõudsime järeldusele, et neid probleeme saab lahendada ainult siis, kui liikmesriigid tõhustavad vastastikust koostööd ja eelkõige täidavad oma kohustusi, mis käsitlevad halduskoostööd ja juurdepääsu teabele, nagu on sätestatud direktiivis.

Õige ja tõhus rakendamine ning jõustamine on lähetatud töötajate õiguste kaitsmise võtmeks, samas kui ebapiisav jõustamise tagamine nõrgendab selles valdkonnas kehtivate ühenduse direktiivide mõjusust.

Sellest tulenevalt võttis komisjon käesoleva aasta 3. aprillil vastu soovituse parema koostöö kohta, et kõrvaldada puudujäägid kehtiva direktiivi rakendamisel, kohaldamisel ja jõustamisel. Soovituses keskendutakse eeskätt paremale teabevahetusele, teabe kättesaadavuse parandamisele ning heade tavade vahetamisele.

Seega peaks parema halduskoostöö tulemuseks olema praktikas suurem töötingimuste kaitse, väiksemad ettevõtete halduskulud, tõhusam järelevalve töötingimuste tagamist käsitlevate kehtivate kohustuste täitmise üle ja tõhusate kontrollimehhanismide loomine.

Soovituses tehakse ka ettepanek luua kõrgetasemeline komitee, mis peaks vahetult kaasama sotsiaalpartnereid, kes on probleemidega kõige otsesemalt seotud, ja looma aluse tihedamaks koostööks tööinspektsioonide vahel. See komitee võiks olla sobivaks foorumiks, kus arutada suurt hulka küsimusi, mis tulenevad töötajate lähetamise direktiivi rakendamisest.

Komisjon on veendunud, et see soovitus loob aluse tõhusamale võitlusele töötajate õiguste rikkumise ja deklareerimata töö vastu ning et see parandab võõrtöötajate töötingimusi kogu Euroopa Liidus.

Nüüd on liikmesriikide ülesanne võtta vajalikke meetmeid, et töötajate lähetamise direktiivi paremini rakendada. Eeldatavasti kiidetakse soovitus heaks järgmisel tööhõive ja sotsiaalküsimuste eest vastutavate ministrite nõukogu istungil 9. juunil.

Seejärel kavatseb komisjon anda hinnangu direktiivi rakendamisele uuemate Euroopa Kohtu otsuste valguses, tehes samas Euroopa Parlamendiga tihedat koostööd parlamendi omaalgatusliku raporti koostamisel.

Komisjon on täielikult pühendunud töötajate õiguste tõhusa kaitse tagamisele, jätkates võitlust igasuguse sotsiaalse dumpingu ning töötajate õiguste rikkumiste vastu.

Tuleks rõhutada, et töötajate õiguste pidev toetamine ja konkurentsivõimelise siseturu toetamine, mis annab meile vahendid Euroopa sotsiaalse heaolu säilitamiseks, ei ole omavahel vastuolus. Et meie ühiskond ja majandus ka edaspidi õitseksid, peame võrdselt tähtsustama nii sotsiaalseid aspekte kui ka konkurentsivõimet.

  Gunnar Hökmark, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (SV) Hr juhataja, sooviksin tänada volinikku tema esinemise eest ja ma tervitan asjaolu, et ta rõhutab liikmesriikidevahelise suurema koostöö tähtsust ja liikmesriikide vastutust töötajate lähetamise direktiivi õige rakendamise eest.

Minu arvates võiks olla õigustatud selle arutelu käigus rõhutada veel ühte asja, nimelt seda, et alates 2004. aastast on Euroopa tööturg kiiresti muutunud. Me oleme saavutanud suurema liikuvuse. On oluline märkida, et mitmesugused suurema liikuvuse tagajärgedega seotud õudusstsenaariumid, mis olid tollal levinud, on osutunud valeks. Räägiti heaoluturismist ja lugematul hulgal muudest probleemidest.

Tegelikult on tänapäeval erinevatesse riikidesse lähetatud üks miljon eurooplast. Samuti on enim avatud liikmesriikides tööturg ja palgatingimused kõige paremini arenenud. Töötajate lähetamise direktiiv on aidanud tagada inimestele paremad võimalused ja andnud oma panuse nii Euroopa majandusse kui ka Euroopa tööturgu. Üks miljon inimest!

Me peame seda kolme kohtuasja arutamisel meeles pidama. Seda seepärast, et kui kohus on oma otsuse teinud, näeme, et erinevatel juhtudel on tegu erinevate olukordadega. Samuti on aga tähtis, et mitte miski siin ei vihja, et erinevates liikmesriikides puuduvad takistused mitmesugusele ametiühingualasele tegevusele. Mitte miski kohtuotsuses ei viita sellele, et need oleksid vastuolus erinevat laadi kollektiivlepingute või muude palgakokkulepetega. Teisalt peab liikmesriikides olema õiguslik raamistik ja ühiskond peab toimima, et võimaldada ja soodustada liikuvust. Seoses sellega leian ka, et on tähtis, et parandame nüüd koostööd ja et liikmesriigid tagavad selle rakendamise ja hindamise eesmärgiga ühendada liikuvus sotsiaalkindlustuse ja stabiilsusega igaühe jaoks Euroopas. Me ei tohi süüdistada olemasolevates probleemides ELi. Selle asemel peame liikmesriikides võtma vastutuse endale ning tervitama suuremat liikuvust ja heaolu, mida saab käsitada kui töötajate lähetamise direktiiviga antud võimalust.

  Anne Van Lancker, fraktsiooni PSE nimel. – (NL) Hr juhataja, sooviksin tänada volinikku soovituse eest parandada halduskoostööd ja tööinspektsioonide võimalusi. Siiski, volinik, kas te olete teadlik, et meie heameelt selle üle on varjutanud Lavali ja Rüfferti kohtuasjade lahendid? Need põhjustasid suurt ärevust mitte üksnes Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioonis, vaid ka ametiühingutes väljaspool parlamenti ja riikides, kes on ratifitseerimas Lissaboni lepingut.

Me oleme pikka aega mõelnud, et töötajate lähetamise direktiiv oli selge põhimõttega suurepärane direktiiv. Pidades silmas asjaolu, et me ei saa tagada palkade ja töötingimuste võrdsust kogu Euroopas, on põhjendamatu, et töötajad saaksid eeldada võrdset kohtlemist oma töökohas, sõltumata oma kodakondsusest. On õige, et töötajate lähetamise direktiiv ei rakenda terviklikku töökohariigi põhimõtet, vaid kehtestab lihtsalt hulga kohustuslikke tingimusi. Siiski annab direktiiv liikmesriikidele mänguruumi kehtestada soodsamaid sätteid töötajate kaitseks kooskõlas oma ühiskondlike tavade ning kollektiivlepingute või üldsiduvate kollektiivlepingutega.

Kohtulahendid tõmbasid võrdse kohtlemise tugipunkti meie jalge alt. Direktiiviga ettenähtud miinimumkaitse muutub järk-järgult maksimaalseks. Juba pikka aega ei ole probleem seisnenud enam kehvas ülevõtmises teatavates liikmesriikides. Kuid meile muutub üha selgemaks, et direktiivi aluseks olev käsitlusviis on vale ja see on: töötajaid tuleb kaitsta, kuid mõõdukalt. Sotsiaalsed õigused läbirääkimiseks ja streikimiseks on olemas, kuid tingimusel, et need ei häiri teenuste vaba liikumist. Siin ei ole küsimuses ksenofoobsetes kõrvalmärkustes – otse vastupidi. Võõrtöötajad on enam kui teretulnud. Tõepoolest, töötajate vaba liikumine tagab võrdse kohtlemise algusest peale ja seda me tahamegi teenuste vaba liikumise osas saavutada.

Seetõttu taotleb minu fraktsioon töötajate lähetamise direktiivi läbivaatamist kolmel põhjusel: esiteks, et tagada kohalike ja võõrtöötajate võrdne kohtlemine; teiseks, et tagada riiklike sotsiaaldialoogi pidamise süsteemide täielik austamine, ja kolmandaks, et tagada igaühe sotsiaalsete põhiõiguste kaitsmine. Me loodame teie toetusele, volinik.

  Anne E. Jensen, fraktsiooni ALDE nimel. – (DA) Hr juhataja, sooviksin volinikku tema avalduse eest tänada. Kahtlemata on mitmetele Euroopa Kohtu otsustele hiljuti olnud palju tugevaid reaktsioone. Mõned vaatlejad leiavad, et muu hulgas Lavali kohtuotsuse tõttu tuleks Lissaboni lepingut muuta ja et Euroopa Kohut tuleks ohjeldada. Tahaksin öelda, et see on ülepingutamine, mis tuleneb asjaolust, et teataval poolel olevad inimesed soovivad kaikaid kodaratesse loopida ja panna inimesi uskuma, et Lissaboni leping võib kujuneda probleemiks töötajate õiguskindluse osas. Vastupidi, Lissaboni leping tähendab rohkem õigusi töötajatele.

Teised vaatlejad, nagu pr Van Lancker, usuvad, et töötajate lähetamise direktiivi tuleks muuta. Jällegi ütleksin ei. Ma ei usu, et seda tuleks esmajärjekorras teha. Ma usun, nagu seda välja pakkunud volinik, et peaksime esmalt tegema põhjalikku tööd, et teada saada, kuidas töötajate lähetamise direktiivi tegelikult rakendatakse, ja hinnata sotsiaalse dumpingu eest kaitsmise võimalusi kohaldatava õiguse raames.

Samuti leian, et me peaksime ära ootama liikmesriikide reaktsiooni. Siinkohal pean ehk eeskätt silmas Lavali kohtuasja. Lavali kohtuasjas ei ole Rootsis lõpliku otsuseni jõutud ja selles kohtuotsuses on mitu tahku – nii välisettevõtete ilmne diskrimineerimine, mida me ei saa toetada, kui ka ettevõttele antud ebaselge teave. Taanis on valitsus moodustanud sotsiaalekspertidest – nii õigusasjatundjatest kui ka sotsiaalpartneritest – koosneva toimkonna, et hinnata, kuidas viimane kohtuotsus ühtib Taani mudeliga, mis on kokkuleppepõhine ja mida õigusnormid reguleerivad vaid väga piiratud ulatuses. Ma arvan, et oleks mõistlik ära oodata selle toimkonna töö tulemused. See toimkond töötab kiiresti ja jõuab oma tööga lõpule juunis.

Nagu poliitikas sageli tavaks, peitub konks üksikasjades, mistõttu on tähtis säilitada tasakaalustatud hoiak nende küsimuste suhtes. Vaid poolteist aastat tagasi oli meil parlamendis põhjalik arutelu töötajate lähetamise direktiivi üle ja toimus nõupidamine sotsiaalpartneritega. Kõik ütlesid, et direktiiv on hea, kuid tegelikkuses raskesti rakendatav. Töötajad ei tea oma õigusi ega tööandjad oma kohustusi piisavalt hästi. Seetõttu on meie järeldus, et on vaja paremat teavitamist ja paremat koostööd; see on miski, mida teie, volinik, nüüd välja pakute. Samuti oleme näiteks teinud ettepaneku kasutada Dublini agentuuri, mis esindab nii valitsusi kui ka sotsiaalpartnereid, et töötada selles valdkonnas välja hea tava. Sooviksin väga kuulda, mis selles valdkonnas toimub. Mõistan hästi hirmu sotsiaalse dumpingu ees; samas tunnen, et peame käsitlema seda küsimust targalt. Töötajate lähetamise direktiivi muutmine võtab palju aega, mistõttu on tähtis uurida kõiki võimalusi, et kindlustada kehtivate eeskirjade raames alus paindlikele tööturgudele, nagu Taani tööturg. Küsimus on selle tagamises, et me saame tegelikult omada paindlikke tööturgusid.

Kohtuotsus ei ohusta õigust võtta ametiühinguga seotud meetmeid; siiski peaks valitsema tasakaal konfliktidega seotud küsimuste suhtes. Minu arust on tähtis rõhutada, et Lissaboni leping tugevdab töötajate õigusi ja et nii sotsiaalpartnerid kui ka valitsused peavad töötama koos, piiridest sõltumata, et muuta õigusloomealane töö paremaks ja tegutseda lahkhelideta. Nii saame liikuda edasi!

  Roberts Zīle, fraktsiooni UEN nimel. – (LV) Tänan teid, hr juhataja, volinik. Selles kohtuasjas tehtud kohtuotsus annab tõesti lootust, et Euroopa Kohus mõistab Euroopa Liidu nelja põhivabadust nende tegelikus tähenduses. Mõiste „sotsiaalne dumping”, mis on niivõrd populaarne ka siin parlamendis, ei toiminud kõnealusel juhul, mil eesmärk oli keelustada muust liikmesriigist pärineval ettevõttel teenuste osutamine ELi siseturul. Selles arutelus sooviksin esile tõsta ühe poliitilise aspekti: ELi liikmesriigid, nende hulgas enamasti sellised riigid nagu Rootsi, on viimastel aastatel teeninud Balti riikides tohutuid kasumeid agressiivsete finantsteenuste osutamisega, eeskätt kinnisvaralaenudega. Me ei ole kunagi piiranud selle kapitali liikumist, isegi kui kasumid olid erakordselt suured ja osaliselt saadi need ekspordialase ainulaadse sotsiaalse dumpingu teel – teisisõnu, lätlased, kes nendes pankades töötasid, said palka, mis ei küündinud ligilähedalegi sellele, mida said rootslased sama töö eest Rootsis. Nüüd, finantskriisi ajal, maksavad paljud Läti pered laenatud raha pikka aega hambad ristis, kuid meie inimesed ja meie ettevõtted ei saa konkureerida ELi turul, mistõttu nad ei saa neid võlgu tagasi maksta. Selle tulemusena on Rootsi pensionifondid ja muude pankade aktsionärid need, kes lõpuks kaotavad. Daamid ja härrad, me oleme kõik ühes Euroopa paadis: laskem Euroopa põhivabadused olla tõeliselt vabad, sest me kõik võidame sellest! Tänan teid.

  Elisabeth Schroedter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Hr juhataja, daamid ja härrad, kõik kohtuotsused on seotud juhtumitega, kus ametiühingud on rakendanud rahvusvaheliselt tunnustatud kollektiivmeetmeid sotsiaalse dumpingu vastu. Kõigis kolmes otsuses on Euroopa Kohus tunnustanud, et ametiühingutel oli seaduslik õigus neid meetmeid rakendada. Kuid Euroopa Kohus vaidlustas selle õiguse seoses siseturuga.

Lavali ja Rüfferti kohtuasjades tõlgendati õiguslikku miinimumstandardit ainsa siseturul kehtiva maksimumstandardina. Seega tõlgendas Euroopa Kohus töötajate lähetamise direktiivi väga eriomasel viisil. Kuid seadusandja ei olnud seda nii mõelnud. Direktiiviga seoses tuleb vaba teenuskaubandust edendada ausas konkurentsis ning töötajate õigused tuleb tagada. Töötajate lähetamise direktiiv sisaldab ka enamsoodustuskorra tingimust töötajate jaoks, kuid seda ei võetud kohtuotsustes arvesse.

Euroopa Kohus loob nüüd Euroopa Liidus olukorra, kus töötajate lähetamise direktiiv on muudetud miinimumdirektiivist maksimumdirektiiviks ja kus on seaduslik seada konkurentsieelis sotsiaalsest dumpingust tähtsamaks. Rahvusvahelise sotsiaalõiguse raames tuleks nüüd esitada süüdistused vabal siseturul tegutsevatele ettevõtetele. Võib-olla kritiseerin seeläbi kohtuotsuseid. Liit ilma sotsiaalse Euroopa samaväärsete elementideta, nagu kollektiivlepingud, kollektiivmeetmed ja võitlus sotsiaalse dumpingu vastu, on määratud siiski hukkumisele ja sel puudub edaspidi kodanike toetus. Seetõttu on meie fraktsiooni vastus hetkel järgmine: põhimõte „võrdne palk võrdse töö eest samas asutuses“ peab olema siseturul vabaduse kriteeriumiga samaväärsel positsioonil.

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. − (FR) Volinik, esiteks sooviksin kõrvalmärkusena öelda, et minu kolleegid esimeeste konverentsilt, kes otsustasid hilisõhtuse arutelu kasuks vastupidi minu soovile, puuduvad kõik täna õhtul. Kui poleks olnud seda hilisõhtust arutelu, oleksin meeleldi lõpuks algatanud arutelu selle tõsise küsimuse üle, milleks on asjaolu, et Euroopa Kohus tunnistab palgadumpingut, küsimus, millele teie, volinik, kulutasite märkimisväärselt muretul viisil vaid 20 sekundit.

Seetõttu kirjeldan lühidalt selle Euroopa õiguse uue mõõtme kolme järku. 11. detsembril 2007 jättis kohus rahuldamata ametiühingu hagi, milles väideti, et Soome laevandusettevõttel Viking Line ei tohiks lubada oma praami töötajate palkade vähendamiseks Eestis registreerida. 18. detsember 2007: taas otsustas kohus ametiühingute kahjuks, seekord Vaxholmis, Rootsis, seoses hoone blokeerimisega Läti ettevõtte eest, kes keeldus täitmast ehitusvaldkonnas kehtivat kollektiivlepingut. 3. aprill 2008: kohus leidis, et Saksamaa liidumaa Alam-Saksimaa on süüdi alampalga kehtestamises igale ehitusettevõttele, kellega sõlmitakse hankeleping. Siis otsustas Euroopa Kohus Saksa ettevõtte Poola alltöövõtja kasuks, kes maksis oma töötajatele ettenähtud alampalgast rohkem kui poole võrra vähem. See oli Rüfferti kohtuotsus.

Kõigil kolmel juhul oli peamine põhjendus, mille abil kohus õigustas oma otsust toetada palgadumpingut, et ühenduse õigus keelab igasugused meetmed – pange tähele – mis tõenäoliselt „muudavad vähem soodsaks” muust liikmesriigist pärineva ettevõtte tingimused, sest see on – ja ma tsiteerin – piirang teenuste osutamise vabadusele või asutamisvabadusele, mis kuuluvad asutamislepinguga tagatud põhiõiguste hulka. See on lihtsalt vastuvõetamatu. Kus on selle vabameelse mõttekäigu sotsiaalne aspekt?

Tegelikult muudab igasugune sotsiaalne progress riigis turu konkureerivatele ettevõtetele vähem soodsaks – kasutades kohtu väljendusviisi. Peaksin lisama, et kõigis kolmes asjas ei ole kuulus töötajate lähetamise direktiivi asjaomastele töötajatele pakkunud vähimatki kaitset. Juhtumisi selgitas kohus, ma tsiteerin: „direktiivi eesmärk on eelkõige viia ellu teenuste osutamise vabadust”. Kohus ei maininud töötajate kaitsmist.

Lõpetuseks, kohus on kõigis kolmes kohtuasjas teinud oma otsuse asutamislepingu asjakohaste artiklite ja mitte ainult direktiivi põhjal. Nendeks olid esimeses kohtuasjas artikkel 43 ja kahes ülejäänus artikkel 49, millest kumbki on hetkel ratifitseerimisel olevas Lissaboni lepingus sõna-sõnalt taasesitatud.

Seetõttu on minu järeldus selge. Nendest kohtuotsustest tingitud probleemi lahendamiseks ei piisa direktiivi muutmisest. Igaüks, kes tahab taaskehtestada sotsiaalsete õiguste ülimuslikkust vaba kaubanduse suhtes, peab nõudma aluslepingute, täpsemalt artiklite, millele kohus oma hiljutiste otsuste põhjendamisel tugines, läbivaatamist. See on raske, kuid minu arvates vajalik, sest muidu võime oodata tõelist kriisi praeguse Euroopa majandus- ja sotsiaalmudeli õiguspärase osas.

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Hr juhataja, hiljutises Rüfferti kohtuasjas maksis Poola ettevõtte 53 töötajale vaid 46% selle töö eest Saksamaal kokkulepitud palgast. Poola alltöövõtjale esitati süüdistus; vastuseks pöördus alltöövõtja kohtu poole ja Euroopa Kohus otsustas hiljuti Poola alltöövõtja kasuks.

Mitte ammu rääkis John Monks, Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni esimees, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni koosolekul varasemast kohtuasjast – Lavali kohtuasjast – ja hoiatas tulevaste kohtuasjade eest, et „meile on öeldud, et meie õigus streikida on tähtis, kuid mitte nii tähtis kui teenuste vaba liikumine“.

Need kohtulahendid muudavad ametiühingute liikumise jõuetuks. Teenuste direktiiv ja töötajate lähetamise direktiiv kujutavad otsest ohtu kõigele, mis on töötajate õiguste valdkonnas viimase 30 aasta jooksul saavutatud.

On olnud kolm kohtuasja – Laval, Viking ja nüüd Rüffert – ning seaduste tõlgendamise organ muudab lepingud mõttetuks, ametiühingud võimetuks ja palkade õigluse sisutuks mõisteks. Nagu hr Monk ütles Lavali kohtuasja käsitleval istungil, vajame Lissaboni lepingus kaitsvat protokolli või seisame tulevikus silmitsi sotsiaalse dumpinguga.

  Philip Bushill-Matthews (PPE-DE). – Hr juhataja, ma usun, et esimest korda avaldas komisjon juhisdokumendi töötajate lähetamise direktiivi rakendamise kohta 2006. aastal ja tollal oli sotsiaaldemokraatide fraktsioon – vastusena – parlamendis eestvedajaks üleskutsele direktiivi karmistada. Komisjon ei pidanud seda siis vajalikuks ja on selge, et ta ei pea seda vajalikuks ka praegu, ja omavahel öeldes ma nõustun sellega.

Nagu komisjon on väga selgelt määratlenud, seisneb probleem riikliku rakendamise nõrkuses, ebapiisavas koostöös liikmesriikide vahel ja kehvas teabega varustamises. ELi õigusnormide karmistamine ei lahendaks neid nõrkusi. Tegelikult muudaks see nende lahendamise veelgi raskemaks.

Lõpetuseks sooviksin märkida, et volinik kinnitab täit pühendumist töötajate õiguste kaitsmisele ja sotsiaalse dumpingu vastu võitlemisele. Me kõik peaksime sellega nõustuma kõigis parlamendi tiibades, kuid samuti peaksime nõustuma, et kaitsta tuleb veel ühte õigust: kõikide töötajate õigust olla liikuv, viibida lähetustes ja osutada teenuseid üle piiride.

Õigused saada sotsiaalset kaitset peavad käima käsikäes õigusega osutada teenuseid ja mitte olema vastuolus. Õige tasakaalu leidmine on loomulikult suur ülesanne. Siiski on see ülesanne lahendamiseks liikmesriikidele, mitte rangemaid seadusi väljapakkuvale ELile. Ma usun, et volinik on näidanud suuna kätte ja ma kutsun teda üles minuga nõustuma, et Euroopa Parlamendi liikmetena peaksime igaüks panema oma riigi selles suunas tegutsema.

  Jan Andersson (PSE). – (SV) Hr juhataja, volinik, ma tervitan soovitust ja veelgi enam asjaolu, et volinik püüab võidelda sotsiaalse dumpingu vastu ja et hr Barroso ja hr Špidla ütlevad, et õigus streikida ei asetu vabast liikumisest kõrgemale. Siiski on teie ettepanek liialt piiratud. See on liialt piiratud, et vältida sotsiaalset dumpingut.

Vaadakem esmalt, mida kohus ütles Rüfferti ja Lavali kohtuasjades. Kohus ütles, et loeb päritoluriigi alampalk, teisisõnu, Poola töötaja peab töötama Saksa töötajaga samas töökohas palga eest, mis moodustab 46% Saksa töötaja palgast. Kui oleksite öelnud, et naised peavad töötama palga eest, mis moodustab 46% meeste töötasust, siis oleksime öelnud, et see on diskrimineerimine. Kõnealusel juhul diskrimineeritakse Poola töötajaid, kes ei saa sama palka kui Saksa töötajad. See on vastuvõetamatu.

Teiseks, erinevate sotsiaalmudelite üle ei otsustata samamoodi. Rüfferti kohtuasjas tuuakse esile, et kollektiivlepingud peavad olema üldkohaldatavad, mitte aga Alam-Saksimaal valitud mudeli kohased. Sama tehakse Lavali kohtuasjas. Teatavad tööturumudelid on muude suhtes ülimuslikud. Ka see on vastuvõetamatu.

Kolmandaks, öeldakse, et õigus streikida on tähtis, kuid pannes selle kaalukausile vaba liikumisega, ei kaalu see väga palju, üldsegi mitte palju. Hoopis vaba liikumine on selle suhtes ülimuslik.

Mõned kõnelejad on öelnud: „Jah, kuid meil peab olema vaba liikumine.” Loomulikult peab, aga kuidas me soodustame vaba liikumist, kui me hülgame riikides kehtivad tingimused? Kas teie arvates ütlevad nendes riikides elavad inimesed, et nad tervitavad inimesi? Ei, nad nõuavad piiride sulgemist. Ma pooldan avatud piire uute ja vanade liikmesriikide vahel, kuid samuti pooldan võrdseid tingimusi võrdse töö eest, ja ka see peab olema esmatähtis. Seetõttu peab komisjon töötajate lähetamise direktiivi muutmise suhtes võtma rangemaid meetmeid.

  Pierre Jonckheer (Verts/ALE). – (FR) Hr juhataja, volinik, ma jagan enamjaolt oma kolleegide, pr Van Lanckeri ja hr Wurtzi arvamust. Lõppude lõpuks on küsimus selles, kui palju vaeseid töötajaid me Euroopa Liidus tahame? See on põhiküsimus.

Kordamata Euroopa Kohtu otsuseid, näen ma, et me oleme jõudnud punkti, kus töötajate lähetamise direktiivi kasutatakse riiklike või piirkondlike sätete vastu, mille eesmärk on tagada „võrdsed mängureeglid“ kõikidele töötajatele ja kindlustada alampalk kõikidele töötajatele.

Seega oleme jõudnud olukorrani, kus kõnealune direktiiv õnnestab töötamisõiguse territoriaalsust. Me saame tagada töötajate liikuvuse, tagades samas töötamisõiguse territoriaalsuse, ja nimelt see ongi arutlusel. Kui jätta töötajate lähetamise direktiiv hetkeks kõrvale, sooviksin juhtida teie tähelepanu ühele teisele seonduvale teemale, kaebusele, mille ettevõte TNT on esitanud komisjonile pärast Berliini halduskohtu otsust, väites, et Saksa valitsus ei ole postivaldkonnas alampalga kehtestamisel arvesse võtnud alampalga majanduslikku mõju tema konkurentidele – me räägime alampalgast 9,80 eurot tunnis. Me leiame end olukorrast, kus riigi pädevuses olev alampalk tegelikkuses pärsib konkurentsi. See on TNT tõlgendus.

Komisjon tegeleb hetkel selle kaebuse läbivaatamisega. Kui teie otsustate või teie kolleegid ja kolleegium otsustavad sel juhul TNT kasuks, usun, et teie, hr Špidla, kaotate igasuguse usaldusväärsuse nii selle kui ka muude juhtumite puhul ja et töötajate väärikuse tõeliseks tagamiseks Euroopa Liidus on vaja enamat kui pelgalt komisjoni soovitust parima teabevahetus- ja haldusalase koostöö kohta liikmesriikide vahel.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL). – (SV) Hr juhataja, Euroopa Kohtu ülesanne on teha kohtuotsuseid kooskõlas aluslepingutega. Seetõttu tuleb aluslepinguid töötajate huvide kaitsmiseks muuta. Järeldus, mis tuleneb kohtu otsustest Lavali, Viking Line’i ja Rüfferti kohtuasjades, on see, et Euroopa palgatöötajad ei saa Lissaboni lepingut heaks kiita, kui sellesse ei lisata sätet töötajate õiguste kohta – õigus kaitsta kollektiivlepinguid, õigus võtta ametiühinguga seotud meetmeid palga ja töötingimuste parandamiseks.

Alampalgast suurema töötasu nõudmine on nüüd kohtu kohaselt kaubandustõke ning ametiühingud ei saa ära hoida palgadumpingut. Käesoleva aasta 17. aprillil andis volinik McGreevy minu küsimusele ametiühingute õiguste kohta järgmise kirjaliku vastuse: „Ametiühingud võivad ka edaspidi võtta ametiühinguga seotud meetmeid, tingimusel et seda tehakse õiguspärastel eesmärkidel, mis on kooskõlas EÜ õigusega.“ Seda ei saa enam selgemini öelda. Seetõttu tuleb EÜ õigust muuta. Vaba liikumine, jah, kuid ilma muude riikide töötajate diskrimineerimiseta.

  Hélène Goudin (IND/DEM). – (SV) Hr juhataja, ikka ja jälle on Euroopa Kohus liikmesriikidele selgeks teinud, et nad ei saa käsitleda ennast sõltumatuna, kui tegu on poliitika põhivaldkondadega, nagu tervishoiupoliitika, hasartmängupoliitika ja alkoholireklaam, millele nüüd hiljuti lisandus tööturupoliitika. Seda tuntakse nimetuse alla õiguslik aktivism ja seda tuleb käsitleda otsese ohuna demokraatiale ja subsidiaarsuse põhimõttele. Oma üleoleva hoiaku tõttu liikmesriikide demokraatlikult valitud valitsuste suhtes on Euroopa Kohus tegelikult end ise ametisse nimetanud võim Euroopas.

Mis puutub Lavali kohtuotsusesse, siis tähendab see, et Rootsi ja välismaised ettevõtted tegutsevad Rootsi territooriumil täiesti erinevatel tingimustel. See on täiesti vastuvõetamatu. Ma kutsun parlamendiliikmeid tungivalt üles järele mõtlema, kui nad järgmine kord otsustavad anda ELi mittevalitavatele institutsioonidele rohkem võimu. Mis puutub tänasesse, siis tundub, et me viimaks ärkame.

  Jacek Protasiewicz (PPE-DE). – (PL) Hr juhataja, töötajate lähetamise direktiiv on üks alustalasid, millel põhineb ühenduse neljast põhivabadusest, mis on Euroopa põhivabadused, ühe sisuline rakendamine, mis on aluslepingute ja Euroopa Ühenduse osaks olnud algusest peale.

Asutamislepingu artikkel 49 on üks selgemini sõnastatud sätteid, mis reguleerib Euroopa Liidu siseasju, öeldes ühemõtteliselt, et piirangud vabadusele osutada ühenduses teenuseid on keelatud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad muus ühenduse riigis kui see, kus asub isik, kellele teenuseid pakutakse. Seetõttu on üllatav paljudes liikmesriikides ilmnev järjekindel tegevus, mille eesmärgiks on halduslikult piirata seda asutamislepinguga tagatud vabadust.

Alates sellesse parlamenti valimisest olen saanud ettevõtjatelt, kes on pärit peamiselt uutest liikmesriikidest, kes on ühinenud ELiga alates 2004. aastast, hulgaliselt kaebusi kohalike ja piirkondlike ametiasutuste tegevuse suhtes, kes tahtlikult seavad nendele ettevõtjatele lisanõudeid, mis ei ole vähimalgi määral põhjendatud ühegi ELi õigusaktiga. Olen tõstatanud selle küsimuse siin saalis palju kordi, nõudes Euroopa Komisjonilt ühemõttelist avaldust ELi õiguse ja seega teenuste osutamise vabaduse kaitseks.

Mul on hea meel, et minu jõupingutused on saanud sellise selge kinnituse Euroopa Kohtu lahendi näol, mida me täna arutame. Olen veendunud, et kohtu hiljutisi otsuseid silmas pidades suudame me – see tähendab parlament ja Euroopa Komisjon üheskoos – koostada juhendi teenuste siseturu korraldamiseks, tagades samas töötajate põhiõigused; nende õiguste – nende põhiõiguste – tagamine ei too ELi ettevõtjatele lisakoormust, mis kahjustaks nende tegevust ja mis oleks määratluse poolest – nagu Euroopa Kohtu lahendites öeldakse – Euroopa õigust rikkuvad.

Vaba teenuste turgu ja töötajate liikuvust tuleks toetada, mitte selle vastu võidelda. Need on 21. sajandi väljakutsed.

  Magda Kósáné Kovács (PSE). – (HU) Tänan teid, hr juhataja, volinik. Pärast mitut Euroopa Kohtu lahendit on töötajate lähetamise direktiiv (96/71/EÜ) sattunud liidus tähelepanu keskmesse. Kohus on oma sõna öelnud. Selle üle, mida ta tegelikult ütles, võib arutleda, kuid selles ei oleks kasu, sest otsus jääb kehtima ning kohus ei kehtestanud mingit väärtushinnangute astmestikku.

Võime näha, et parlamendis on need lahendid tekitanud vastakaid arvamusi, kuid on hea, et komisjon on mõelnud, mida tuleb teha, ja on liikmesriikidelt küsinud. See on iseäranis oluline, kuna nad püüavad pingelist olukorda rahustada. See on asjakohane, kuna komisjoni varasem tegevusetus aitas kahjuks kaasa pingelise õhkkonna tekkele, sest liikmesriigid ei olnud ikka veel läbi mõelnud töötajate lähetamise direktiivi ülevõtmist riiklikesse süsteemidesse, kuigi kaks aastat varem oli seda Euroopa Parlamendi resolutsioonis tungivalt palutud. Seega ei ole vastust, kas liikmesriigi meetmed, mis kaitsevad töötajaid, on kooskõlas töötajate lähetamise direktiiviga, ning, parema puudumisel, ei suuda me öelda, kas töötajate lähetamise direktiiv tegelikult toimib hästi või kas seda on vaja teenuste turgu reguleerivate seaduste kontekstis muuta. Puuduvad rakendamisalased õppetunnid, parimal juhul on olemas tugevasti vastanduvad avaldused. Meid huvitab küsimus, kas see ebakindel olukord loob pinnase populismile ja hämamisele. Ja kas me ei tekita juhuslikest õiguslikest puudujääkidest poliitilist probleemi? Võib-olla oleme tekitanud poliitilisi pingeid kohas, kus peaks valitsema vaid kaine reguleerimine.

Daamid ja härrad, teenuste turu vabadus toimib õiguslikus raamistikus, väga väheste eranditega. Teisalt on heade seaduste tegemiseks vaja konkreetseid meetmeid. Me loodame, et komisjon astuks need konkreetsed sammud, kuna kohus ei saa õiguslikku raamistikku terviklikult uurida. See on komisjoni teha. Ning komisjoni töö on algatada vajaduse korral menetlus õigusrikkujate vastu. See võiks võimendada hr Špidla sõnu, et me peame tegutsema samal ajal ja koos nii töötajate seaduslike õiguste kui ka sotsiaalse turumajanduse huvides. Tänan teid.

  Gabriele Zimmer (GUE/NGL). – (DE) Hr juhataja, volinik, ma ei nõustu teiega, et töötajate tugeva sotsiaalkaitse ja tugeva siseturu vahel ei oleks ebakõlasid. Ülemaailmse konkurentsi süsteemiga kooskõlas olev ELi siseturg on lõppude lõpuks sedalaadi vastasseisu kehastuseks. Kuid ma nõustun teiega, et liikmesriigid vastutavad ELi õiguse riiklikkusse õigusesse ülevõtmise eest. Vähemalt Rüfferti kohtuasjas ei näita Berliini ja Alam-Saksimaa õigusemõistjad lihtsalt näpuga Euroopa Kohtu poole.

Nad ei ole üldkokkuvõttes suutnud mõjuvalt selgitada kollektiivläbirääkimisi käsitlevaid õigusakte ega nõuda seaduslikku alampalka. Volinik, ma nõuan, et täidaksite oma kohustust ja nõuaksite avalikult vajalikke muudatusi ELi õiguslikes alustes. See puudutab näiteks 15. aprillist pärineva Lissaboni lepingu konsolideeritud versiooni artikleid 50 ja 56, töötajate lähetamise direktiivi karmistamist, ametiühingutega seotud meetmete rakendamise õiguse ja ametiühingutega seotud meetmete piiriülese rakendamise õiguse andmist. Samuti viitan asjaolule, et poliitiliste probleemide läbivaatamist ei tohiks jätta lihtsalt Euroopa Kohtu hooleks, vaid et nii ELi institutsioonid – nõukogu, komisjon ja Euroopa Parlament – kui ka rahvusriigid võtaksid vastutuse selle eest oma õigusloome kaudu.

  Elmar Brok (PPE-DE). – (DE) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, Lissaboni leping tähendab märgatavat olukorra paranemist töötajate jaoks – hr Wurtz, pean teile siinkohal vastu vaidlema. Peame sellega nõustuma, kuna sotsiaalpoliitika on muutumas piiriüleseks kohustuseks. Tulevikus tuleb kõike kontrollida õigusloomega seotud vahendite abil sotsiaalpoliitika vaatenurgast ning lepingus sätestatud sotsiaalse turumajanduse määratlus kujutab märkimisväärset edasiminekut.

Me vajame konkurentsivõimet, me vajame suuremat tootlikkust ja see peab ülemaailmses plaanis olema kindlasti juhtkirjaks, kuid kõigi kolme juhtumi puhul tõdeme, et siin ei ole tegu konkurentsiga ülemaailmses tähenduses, vaid pigem sellega, kas tööd tehti teatavates valdkondades Euroopa Liidu liikmesriikide vahel osana ühisest siseturust.

Me ei tohi sattuda olukorda, kus ülemaailmset korda kasutatakse siin selleks, et erinevate liikmesriikide töötajaid rahvusvahelise konkurentsivõime põhjal teineteisele vastandada. Kui töötajate solidaarsus hävitatakse, hävib ka Euroopa Liit, meie ühiskondade ühtekuuluvus.

Seetõttu on tähtis, et me ei laseks end nüüd kohtutel tugevalt kritiseerida, vaid selgitaksime, et me peame õigusliku raamistiku läbi vaatama. Töötajate lähetamise direktiiv pärineb 1990. aastate algusest. Täna see enam ei kehti. Me peame välja selgitama, mis selles valesti läks. Ma täpselt ei tea. Kollektiivläbirääkimiste osapooled peavad veenduma, et nad sõlmivad oma kollektiivlepinguid kooskõlas siseturuga. Riiklikud õigusnormid tuleb sellega kohandada. Me peame kõik seda kontrollima. Samas ei tohi see tingida eraldumist ja protektsionismi, sest liikuvus peab olema tagatud.

Nelja põhivabaduse käsitlemisel peame silmas nelja turu põhivabadust. Kuid minu määratlus sotsiaalsest turumajandusest tähendab, et turg saab toimida ainult seadusandja lubatud raamistikus, et selle majanduskorra kasutegurid jaotuksid õiglaselt ega jääks ainiti turujõudude meelevalda. Kui see juhtub, neelab turg ka ennast alla. Seetõttu vajame sellist sotsiaalset turumajanduse raamistikku.

Hr juhataja, lubage mul lõpetuseks lugeda ette üks tsitaat. „Mitte möödunud ajastu sekkumatu rüüstamise vaba turumajandus ega turujõudude vaba tegutsemine” – ja sarnased väljendid – „vaid sotsiaalselt vastutustundlik turumajandus, kus üksikisikut taas austatakse ja mis väärtustab kõrgelt inimest ja selles tulenevalt tagab õiglase tasu tehtud töö eest; see on tänapäevast laadi turumajandus”. See on tsitaat Ludwig Erhardilt, kelle kohta ei saa kuidagi öelda, et ta oleks olnud turumajanduse vastu.

  Stephen Hughes (PSE). – Hr juhataja, lubage mul öelda, kuivõrd palju ma nõustun hr Brokiga ja kuivõrd palju ma jään lahkarvamusele hr Bushill-Matthewsiga, kuid jõuan selleni hetke pärast. Sooviksin tänada volinikku 3. aprillil vastu võetud soovituse eest. See on tähtis samm õiges suunas. Usun, et tõhusam teabevahetus ja parem juurdepääs teabele ning heade tavade levitamine kindlasti aitavad, kuid see oli üks neist veidratest ajastustest, et soovitus võeti vastu samal päeval, mil tehti teatavaks Rüfferti kohtuotsus. Minu arvates eeldavad eeskätt Lavali ja Rüfferti kohtuasjad, et teeksime nüüd palju enamat kui see soovitus.

Need kohtuasjad loovad võimaluse majanduslike vabaduste tõlgendamiseks nii, nagu annaksid need ettevõtjatele õiguse kõrvale hoiduda riiklikest sotsiaal- ja tööhõivealastest õigusnormidest ja tavadest. Tundub, et ainsaks kaitseks on töötajate lähetamise direktiivi sätted. Kui see on nii, siis on selge, et peame direktiivi uuesti läbi vaatama. Eelkõige peame selgitama kollektiivlepingute ulatust, et kehtestada kohustuslikud standardid, ning kollektiivmeetmete ulatust, et neid standardeid rakendada.

Minu arvates peame tegema mitmeid asju. Me peame tagama, et vastuvõtjariigi kollektiivlepingutega saaks ette näha enamat kui miinimumstandardid. Me peame muutma hetkel vabatahtliku liikmesriikidele kohustuslikuks, nagu näiteks kõikide üldkehtivate kollektiivlepingute kohaldamine lähetatud töötajate suhtes. Arvan, et vajame ka selget ajalist raamistikku lähetatud töötaja määratlemiseks, et oleks selge ettekujutus, millal lähetatud töötaja lakkab olemast lähetatud töötaja.

Lõpetuseks, peaksime minu arvates praegu laiendama direktiivi õiguslikku alust nii, et see hõlmaks töötajate liikumise vabadust, samuti teenuste osutamise vabadust. See oli ettepanek, mis lükati 1996. aastal tagasi, kuid ma loodan, et me suudame nüüd mõista, kui tähtis see on.

Kohus on öelnud, et õigus streikida ja õigus ühineda on põhiõigused, kuid mitte nii tähtsad kui majanduslikud vabadused. Ametiühingutele võib andestada mõttekäigu, et nad on järsku sattunud loomade farmi. Me võlgneme neile õige tasakaalu taastamise. Minu arvates oleksid need väljapakutud tagasihoidlikud töötajate lähetamise direktiivi muudatused alguseks.

  Søren Bo Søndergaard (GUE/NGL). – (DA) Hr juhataja, kui me käsitlesime veebruaris Lissaboni lepingut, pakkusid nii minu kaasliikmed kui ka mina ise välja, et õigus rakendada kollektiivseid ametiühingutega seotud meetmeid peaks jääma liikmesriikide pädevusvaldkonda. Kahjuks hääletas enamik selle vastu ja nüüd tuleb tõstatada järgnev küsimus: miks te seda tegite? Ainus loogiline seletus ja loogiline järeldus on, et tööandjate piiriülesed püüdlused saavutada võimalikult suur kasum muutuvad lõpuks ülimuslikuks töötajate õiguse suhtes kaitsta end sotsiaalse dumpingu eest. Võite loomulikult nii arvata, kuid sel juhul ei tohi te enam rääkida sotsiaalsest Euroopast.

Igas riigis peab töötajatel olema tingimusteta õigus rakendada ametiühingutega seotud meetmeid, tagamaks, et võõrtöötajad saavad vähemalt sama palka kui nad ise. See ei ole diskrimineerimine. Me ei arva, et võõrtöötajad peaksid saama väiksemat palka kui töötajad, kes juba elavad riigis. Me oleme diskrimineerimise vastu, mistõttu tuleb võtta meetmeid. Alternatiiviks on sotsiaalne dumping. See on allakäigutrepp. Seepärast peame rakendama kõikvõimalikke vahendeid ja Lissaboni lepingus sisalduva õiguslikult kohustava protokolli abil tagama vähemalt vaba ja piiramatu õiguse rakendada ametiühingutega seotud meetmeid.

  Jacques Toubon (PPE-DE). – (FR) Volinik, on tõsi, et me oleme äärmiselt pettunud, nähes, kuidas teenuste osutamise vabadust rakendatakse kohtupraktikas. Võib andestada mõttekäigu, et mõningates tõlgendustes on Euroopa Kohus püüdnud seada artiklid 43 ja 49 kõikidest muudest kaalutlustest kõrgemale. Siiski olen nende kohtuotsuste, mis, nagu te kõik teate, on ennekõike katselised kohtuasjad, manihheistlike analüüside suhtes ettevaatlik.

Usun, et küsimus, mida peame endalt küsima, on see, kuidas tagada sotsiaalne õigustik. Täpsemalt peame vastama kahele küsimusele. Esiteks, milline palgatase tuleks ettevõtetele kehtestada vastuvõtjariigi seaduste alusel? Teiseks, mil määral me saame piirata ametiühingute kollektiivmeetmeid, mille eesmärk on tagada kodumaiste ja lähetatud töötajate võrdne kohtlemine?

Vastuseks nendele küsimustele ei usu ma töötajate lähetamise direktiivi muutmisse. Usun isegi, et me võtaksime seda teha püüdes tohutu riski. Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni ettepanek sotsiaalse klausli lisamiseks tundub mulle hoopis huvitavam. Minu arvates on tegu lihtsalt, nagu hr Brok ütles, nii uute kui ka vanade aluslepingute kohaldamisega: artikli 3 lõige 1, artikli 6 lõige 1 ning põhiõiguste harta, mis on nüüd materiaalõiguseks.

Samuti peame rakendama – ja kõikide riikide parlamendid võiks teostada järelevalvet selle üle – subsidiaarsuse põhimõtet kõiges seoses töötamisõiguse, töötajate õiguste ja eelkõige streikimisõigusega.

Lähitulevikus kavatseb eesistujariik Prantsusmaa käivitada sotsiaalmeetmete kava. Mis puutub teisse, volinik, siis komisjon peab tegema enamat kui teie öeldu ja minimaalne on haldusalane soovitus muuta tekst poliitilisemaks, võttes täielikult arvesse kohtupraktikast tingitud ebakindlust.

  Karin Jöns (PSE). – (DE) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, tihedam koostöö riikide valitsuste vahel on loomulikult õige ja asjakohane. Ma tervitan seda. See on lausa hädavajalik.

Kuid kui me kõik tõesti tahame ära hoida väikseima alampalga võidujooksu Euroopas, vajame enamat, ja ka teie teate seda, volinik. Rüfferti kohtuotsuse kohaselt on minu arvates vaid üks lahendus. Me peame täiustama töötajate lähetamise direktiivi. Komisjon on ka kohustatud seda tegema.

Me peame tegema sellest kohtuotsusest õiguslikud järeldused, sest see muudab töötajate lähetamise direktiivi mõtte vastupidiseks. Vabadus osutada teenuseid seatakse siin kõrgemale kui töötajate kaitse. Isegi kavandatavat üleminekut minimaalselt maksimaalsele kaitsele on selgitatud. Minu kodumaal Saksamaal mõjutab see kohtuotsus 16 liidumaast otseselt 8. Piirkondlikud omavalitsused soovisid vaid olla eeskujuks palgadumpingu küsimustes.

Töötajate lähetamise direktiivi ja hankedirektiivide põhjal soovisid nad tagada teatavate sotsiaalsete kriteeriumide täitmise, vähemasti riigihankelepingute sõlmimisel. Seetõttu on nad nõudnud sotsiaalse kriteeriumina kohalike standardsete palgamäärade järgimist, kuna need on alampalgast kõrgemad.

Mul on raske mõista Euroopa Kohtu otsust. Kui me tõesti soovime sotsiaalseid kriteeriume – ja ma arvan, et me kõik tahame seda – siis peab olema võimalik saavutada enamatki kui alampalk. Me ei tohiks lasta kohtuotsusel end kammitseda nii, et ka edaspidi võimaldame lähetatud töötajatele vaid miinimumstandardid. See ei ole selline sotsiaalne Euroopa, mida minu fraktsioon tahab. Kindluse mõttes peame hoolikalt läbi vaatama ka hankedirektiivid.

Saksamaal on täna õhtul käsitletavad, tööhõive valdkonnas tehtud Euroopa Kohtu otsused tinginud tagasihüppe Euroopa aktsepteerimises. Nüüd nõutakse meilt kõigilt siinkohal uuesti taktika muutmist.

  Alejandro Cercas (PSE). – (ES) Hr juhataja, volinik, kui me käsitleksime pisiprobleemi, mõistaksin, et pelk soovitus, mis käsitleb heade tavade levitamist ja hõlmab tõhusamat teavitamist, võiks probleemi lahendada. Kuid, volinik, probleem on selles, et me käsitleme suurt probleemi, mida te oma kõnes väga kahetsusväärselt isegi ei maininud.

Probleemiks on, volinik, et praegu on Euroopa Kohus loonud järjepidevat pretsedendiõigust, mis ütleb, et ühest riigist pärinevad töötajad võivad töötada teises riigis vähema kui 50% eest palgast direktiivi alusel, mis, tuleb öelda, loodi just selle ärahoidmiseks.

Seega, kui on võimalik, et kehtivad seadused, mis võimaldavad sellise olukorra, on meil selgelt sügav probleem, mida ei saa lahendada vaid teabeprobleemide lahendamisega.

Teiseks, volinik, meil on probleem, et mitmesugused ametiühingute riiklikud tavad palkade kehtestamise ja kollektiivlepingute sõlmimise valdkonnas jäetakse välja. Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa on välja jäetud. Seega on tegu laiaulatusliku probleemiga mitte ainult nendele riikidele, vaid ka kogu Euroopale, kus riiklikke õigusakte õõnestatakse ja kus mitte ainult ei suudeta tagada oma töötajate paremat kaitset, vaid lammutatakse ka riiklikke kaitsesüsteeme.

Seda olukorda silmas pidades, volinik, arvan ma, et me ei saa kõrvale vaadata. Ma ei arva, et me saame välja kirjutada aspiriini, kui vajame suurt lõikust, ja ma leian, et me peame taastama tasakaalu töötajate õiguste ja turuõiguste aluseks olevate põhimõtete vahel, sest muidu ei lähe mitte ainult sotsiaalne Euroopa, vaid kogu Euroopa selles suunas.

  Dariusz Rosati (PSE). – (PL) Hr juhataja, volinik, töötajate lähetamise direktiivi eesmärk on tagada teenuste osutamise vabadus, kindlustades samal ajal töötajate õigused. Minu arvates on see direktiiv tulnud Euroopa Liidule kasuks ning kriitika, mida täna siin saalis kuulen, on suuresti põhjendamatu.

Juhiksin tähelepanu, et Rüfferti asjas, mida me arutame, toimus sotsiaalsete standardite rikkumine ja palgataseme seadmine skandaalselt madalale tasemele – 46% – mitte töötajate lähetamise direktiivi puuduste tulemusena, vaid seetõttu, et asjakohastest osa Alam-Saksimaa seadustest ei rakendatud töötajate lähetamise direktiivis ettenähtud viisil. Järelikult on siin tegu õigusnormide rakendamise probleemiga Saksamaal, mitte töötajate lähetamise direktiivi puudustega. Samalaadne oli olukord Lavali asjas: Rootsis valitses olukord, kus alampalka ei ole põhimääruses ega kollektiivlepingus sätestatud töötajate lähetamise direktiiviga ettenähtud viisil. Seetõttu on minu seisukoht, et selle olukorra lahendus seisneb peamiselt siseriiklike õigusnormide kohandamisel kehtiva direktiivi sätetele, kuigi ma möönan, et on palju küsimusi, mida võiks direktiivis ikkagi parandada, ja neis küsimustes toetan ma komisjoni arvamust.

Sooviksin ka kasutada võimalust rääkida sotsiaalse dumpingu mõistest, mida on siin väga sageli mainitud. Juhin tähelepanu, et sotsiaalse dumpingu mõistet ei eksisteeri rahvusvahelises õiguses ega majandusteoorias. See on puhtalt propagandistlik termin. Ei saa rääkida dumpingust olukorras, kus lähetatud töötajad – poolakad Saksamaal või lätlased Rootsis – saavad töötasu, mis on suurem kui see, mida nad saaksid oma riigis. Samuti ei saa rääkida sotsiaalsest dumpingust olukorras, kus puuduvad kõike riike kohustavad sotsiaalsed või palgastandardid, kusjuures selliste standardite puudumise põhjuseks on meie liikmesriikide arengutaseme erinevus, samuti erineb poliitika riigiti.

  Manuel Medina Ortega (PSE). – (ES) Hr juhataja, minu arust on selge, et Euroopa Kohtu otsus ohustab Euroopa Liidu alustalasid. On selge, et kohus on kõrgeim Euroopa Liidu õigust tõlgendav organ ning hetkel ei ole soovi keegi seda institutsiooni nõrgendada. Kui see pretsedendiõigus, nagu hr Cercas märkis, ohustab sotsiaalse ühtekuuluvuse põhimõtet. Paljude Euroopa inimeste arvates ei ole minimaalseid sotsiaalseid õigusi mittetagavat Euroopa Liitu vaja, mistõttu me ohustame Euroopa Liidu olemasolu.

Kuna me ei saa tegutseda vastupidiselt kohtu otsustele ja peame neid täitma, on ilmselgelt saabunud aeg, et seadusandliku võimu kandjad – komisjoni, parlament ja nõukogu – võtaksid vastu meetmed, mis tagaksid, et selline pretsedendiõigus ei kinnistu, sest see on pretsedendiõigus, mis seondub kitsapiiriliste õigusloomega seotud tekstidega, mida saab muuta.

Tundub, et kohus ise kutsub meid üles tegema seda õigusloomega seotud muudatust, ja minu arvates on nüüd ennekõike komisjoni, kuid samuti parlamendi ja nõukogu ülesandeks muuta õigusloomega seotud tekste, et vältida selle pretsedendiõiguse kinnistumist.

  Monica Maria Iacob-Ridzi (PPE-DE). – (RO) Täna arutusel olevad õigusnormid võivad paremaks muuta enam kui ühe miljoni Euroopa kodaniku elu, kes töötavad muus liikmesriigis teenuseosutajate või lähetatud töötajatena.

Eelkõige ei ole kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides täielikult rakendatud direktiivi artikli 3 sätteid. Lähetatud töötajatega seotud töötervishoiu- ja -ohutusnorme, töötundide ülemmäära ning puhkuse ja sünnitushüvitiste minimaalset perioodi ei ole rakendatud.

Pealegi peaks olema tagatud vastuvõtjariigi seadusega ettenähtud alampalk. Sellegipoolest sunnib see viimane küsimus väga paljusid ettevõtteid kasutama alternatiivseid töövõtulepinguid, mis automaatselt välistavad madalama palga maksmise.

Lisaks sellele on paljudes Euroopa ettevõtetes muutunud tavaks töötajate palkamine uutest liikmesriikidest ning nende saatmine välismaale lähetatud töötajatena perioodiks, mida saab pikendada 24 kuuni, kasutades seega ära sotsiaalkindlustusmaksete osas valitsevaid erinevusi.

Lõpetuseks ütlen, et selline sotsiaalne dumping tuleb peatada, rakendades kõiki töötajate lähetamise direktiivi sätteid.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Hr juhataja, siin saalis on kuuldud palju kommentaare, samuti mõningaid väga kriitilisi hinnanguid kohtuotsustele – Euroopa Kohtu otsustele. Kutsuksin üles säilitama rahu.

Euroopa Kohtu otsused ei ole lõppude lõpuks poliitilist laadi; need põhinevad liikmesriikides valitseva olukorra ja kehtivate õigusnormide tegeliku seisu süvaanalüüsil. See on selle asutuse ülesanne, austagem seda. Lähenegem asjale rahulikult. Ärgem reageerigem halvasti nendele kohtuotsustele, kui need meile ei sobi, ega näidakem üles rõõmupuhanguid, kui need meile meeldivad. Selline sihtotstarbeline õigusemõistmine ei tohiks meid motiveerida ja me ei tohiks seda aktsepteerida.

Teine küsimus, millele soovin tähelepanu juhtida, on järgmine: ärgem lubagem tekkida uute ja vanade liikmesriikide töötajate vahelisel vastasseisul. Vanade liikmesriikide ametiühingutegelaste tülliajamine uute liikmesriikide ametiühingutegelasega oleks halvim, mida me teha saame. Õigusemõistmine Euroopa Liidus ei tohiks sellel põhineda. Ma hoiatan selle eest.

  Marian Harkin (ALDE). – Hr juhataja, hetkel arutame Iirimaal Lissaboni lepingu poolt- ja vastuargumente ning Euroopa Kohtu hiljutiste otsuste ja nende mõju osas, mida need avaldavad töötajate kaitsele ja õigustele, on vastakaid tõlgendusi.

Kuigi ma tean, et Lavali kohtuasjas ei ole lõplikku otsust tehtud, paluksin volinikul anda lühiülevaade oma reaktsioonist olukorrale ja oma seisukohtadest seoses sellega, kuidas töötajate lähetamise direktiivi ülevõtmine ja rakendamine eeskätt Rootsis on mõjutanud Lavali kohtuasjas tehtud kohtuotsust.

Üks eelkõneleja, hr Andersson, esitas väga veenva argumendi, et kui naisele makstaks 46% sellest, mida mehele makstakse sama töö eest samas riigis, peetaks seda diskrimineerimiseks. Samas tunduvad kohtud seda lubavat, kui tegu on eri riikidest pärit töötajatega, kes teevad samas riigis sama tööd. Jällegi sooviksin voliniku kommentaare selle kohta, kuidas direktiivi ülevõtmine ja rakendamine on mõjutanud seda olukorda.

Lõpetuseks, kuulasin väga tähelepanelikult, mida volinik ütles, rääkides töötajate õiguste tagamisest ja sotsiaalse dumpingu vastu võitlemisest, kuid ma ei ole täielikult veendunud, et tema ettepanekute ja soovitustega saavutatakse see eesmärk, ja ma ootan komisjonilt jõulisemaid ettepanekuid.

  Georgios Toussas (GUE/NGL). – (EL) Hr juhataja, Euroopa Kohtu kolm otsust Viking Line’i, Lavali ja Rüfferti kohtuasjades põhinevad ühel eeldusel. See eeldus tuleneb neljast kapitali liikumise vabadusest, mis on sätestatud Maastrichti lepingus, siseturgu ja töötajate lähetamist käsitlevates direktiivides ning mida on kinnitatud ümbernimetatud Euroopa põhiseaduse, milleks on Lissaboni leping, artiklites 43 ja 49.

Euroopa Kohtu otsused on poliitilised ja sügavalt tagurlikud: suured ärikontsernid kehtestavad keskaegseid tööhõivetingimusi oma kasumi suurendamiseks.

Kahtluse alla ei seata mitte üksnes õigust streikida ja pidada kollektiivläbirääkimisi – sooviksin lisada veel kolmanda tähtsa teguri. Rahvusvahelised töökonventsioonid, mis on allkirjastatud ja ratifitseeritud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kaudu, seatakse kahtluse alla. Seetõttu tuleb tagada võrdne palk ja võrdne töö kõikide töötajate jaoks.

ELiga pärast 1. maist 2004 ühinenud riikide töötajad ei võlgne kellelegi midagi. Koos kõikide teiste Euroopa töötajatega peaksid nad võitlema paremate töötingimuste ja palga nimel. Võrdse töö eest tuleks maksta võrdset palka.

  Maùgorzata Handzlik (PPE-DE). – (PL) Hr juhataja, töötajate lähetamine on lahutamatult seotud teenuste osutamise vabadusega. Oma otsusega toetas Euroopa Kohus seda minu arvates ülitähtsat ühisturu põhimõtet.

Sooviksin siiski väljendada oma rahulolematust asjaoluga, et ühenduse turul kehtivad ikka veel eeskirjad, mis ei ole kooskõlas töötajate lähetamise direktiiviga. Ärgem unustagem, et direktiivi eesmärk on aidata nii töötajaid kui ka töövõtjaid. Olukorrad, kus direktiivi võtmesätteid tõlgendatakse liikmesriigiti erinevalt, on samuti lubamatud. Töötajad ei tea oma õigusi ning liikmesriigid ei jälgi, kas direktiivi sätteid rakendatakse õigesti. Nende sätete õige rakendamine ja täitmine on lõppude lõpuks siseturu tõhusa toimimise võti.

Seepärast kujutavad kõik meetmed, olgu nende vormiks siis halduskoostöö või direktiivi õige rakendamise suunised, endast hädavajalikku tegevust. Loodan siiski, et selliste algatuste tulemuseks on sätete parem tõlgendamine, mitte aga rohkem kaebusi olematu sotsiaalse dumpingu kohta.

  Katrin Saks (PSE). – (ET) Hr juhataja, kolleegid. Ka mina olen võrdse kohtlemise põhimõtte suur toetaja ja võin siiralt öelda, et mõnikord on väga raske mõista, miks saan ma selles parlamendis tehtava töö eest palju vähem palka kui minu lääne kolleegid (kümme korda vähem kui itaallased). Siiski mõistan ma, et palkade võrdsustumine Euroopas võtab veidi aega.

Täna on jäänud mulle siin mulje suurest silmakirjalikkusest. Paljud inimesed võtavad sõna ja räägivad ühe miljoni lähetatud töötaja nimel, võideldes nende õiguste eest. Kuid olgem ausad – enamik kõnelejaid tegelikult ei esinda neid ühte miljonit lähetatud töötajat siin, vaid hoopis kaitsevad oma tööturgu. Seetõttu on mul väga hea meel, et volinik on lubanud selle küsimuse uurimiseks moodustada komitee. Need kolm kohtuasja on siin jätnud väga ebaõiglase mulje. Siiski oli see vajalik, et heita valgust valdkondadele, kus valitseb ärakasutamine, kus esineb sotsiaalne dumping ja kus valitseb ebakindlus. Õnneks ei olnud nendes kolmes kohtuasjas ühtegi neist.

Teenuste vaba liikumine on meie kõigi huvides. Olen oodanud kolm nädalat, et torulukksepp tuleks minu korterisse Brüsselis – äravool on ummistunud. Võin teile kinnitada, et öösel kummitab mind unes legendaarne Poola torulukksepp.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (FR) Hr juhataja, daamid ja härrad, tänan teid kõiki teie sõnavõttude eest. Oli väga huvitav neid kuulata. Minu arvates on meil täna siin olnud mitmekülgne ja elav arutelu. Olen ka teadmiseks võtnud mitmesugused väljendatud arvamused. Erinevused tõlgendustes ja seisukohtades on pannud mind seda teemat ettevaatlikult käsitlema.

Arutelu on ka paljastanud teema tohutu keerukuse ja seejuures tekkivad keerulised õiguslikud küsimused. Euroopa Kohtu kolm lahendit on kõik juhtumikohased. Oleks vale teha nende põhjal üldiseid järeldusi. Esiteks, asjaomaste liikmesriikide ülesanne on otsustada, mida nad peavad siseriiklikus kontekstis tegema, et täita kohtu otsuseid. Tahaksin tunnustada ka Rootsis ja Taanis nende otsuste täitmiseks rakendatud edasiviivat lähenemisviisi.

Kuid tänane on näidanud, et on oluline asja põhjalikult arutada, et saaksime tõstatatud probleemidele asjakohaselt reageerida. Just see on hetkel üks komisjoni rõhuasetustest. Oleme sisuliselt otsustanud jätkata seda arutelu, valmistudes nüüd uueks sotsiaalmeetmete kavaks. See kava, mille ma avalikustan kolleegiumis järgmise aasta juunis, sisaldab loomulikult ka uute sotsiaalsete asjaolude valdkonnas käivitatud laiaulatusliku nõupidamise tulemusi. Samuti lähtutakse selles komisjoni teatisest „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast“. See on tõeline võimalus edendada uusi lahendusi vastamaks Euroopa ühiskondade ees seisvatele väljakutsetele.

Nende väljakutsete hulgas on loomulikult demograafilised muutused ja tehnoloogia üha kiirenev areng, kuid ka ülemaailmastumise sotsiaalne mõju. Töötajate liikuvuse mitmekesised vormid ning rände suurenemine, mis on ilmselt vältimatu, kujutavad endast uusi väljakutseid, millele me peame vastama. Need on küsimused, millega peame tegelema, et säilitada ja tugevdada Euroopa sotsiaalmudelit.

Olen veendunud, et sotsiaalmeetmete kava on õige vahend, mille raames välja pakkuda liikuvusest tingitud probleemide lahendamiseks esialgsed meetmed, et tagada töötajate kaitse. Arutelu, mis hakkab Euroopa Parlamendis toimuma seoses parlamendi omaalgatusliku raportiga, on samuti samm õiges suunas. Komisjon on ka valmis selles aktiivselt osalema ning toetama arutelusid ja lahenduste otsimist.

Tahan töötada avatud õhkkonnas, seades kõrgeid nõudmisi, mis on kooskõlas sotsiaalse ja majandusliku tegelikkusega. Tahan, et liiguksime edasi tulemuslikult ja kindlalt. Sotsiaalse tegelikkuse keerukus muudab valmislahenduste koostamise raskemaks. Me peame sotsiaalmeetmete kava arutamisele rohkem aega pühendama. Nii leiame ühenduse töötajate jaoks kaitsvama ja üldisema lähenemisviisi.

  Juhataja. − Voliniku kõnega on arutelu lõppenud.

Pean tõdema, et, kuigi presidentuuri puhul ei ole sellised avaldused tavapärased, olen arutelu lõppenuks lugemisel mõnevõrra nõutu. Seda põhjusel, et olen 30 aastat oma elust võidelnud selle nimel, et Hispaania töötaja ei teeniks Rootsis või Saksamaal vähem kui Saksa või Rootsi töötaja, ja et veel 20 aastat olen võidelnud selle nimel, et Poola, Rumeenia või Maroko töötaja ei teeniks Hispaanias vähem kui Hispaania töötaja.

(Aplaus)

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Euroopa Kohtu hiljutised otsused Laval-Vaxholmi kohtuasjas Rootsis, Viking Line’i kohtuasjas Soomes ja nüüd Rüfferti kohtuasjas Saksamaal aitavad lihtsalt kaasa selle Euroopa Liidu tegelike eesmärkide ja prioriteetide selgitamisele.

Täpsemalt, asutamisvabaduse põhimõtte ülimuslikkus, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklites 43 ja 46, millega keelatakse mis tahes piirangud asutamisvabadusele.

Euroopa Kohus peab piiranguks ja seega ühenduse õiguse alusel õigusvastaseks töötajate ja nende esinduskogude vabadust kaitsta oma õigusi ja huve, nimelt kollektiivläbirääkimiste käigus kokkulepitu austamist.

See muudab õiguspäraseks sotsiaalse dumpingu ja rünnakud kollektiivläbirääkimiste vastu ELis ning soodustab konkurentsi töötajate vahel, aidates tegelikkuses kaasa päritolumaa põhimõtte valdavale rakendamisele, see tähendab madalama töötasu maksmist ja töötajate õiguste kaitse vähendamist lepingulistes suhetes tööandjatega.

Nimetatud otsused paljastavad ELi klassilise olemuse ning selle, kellele ELi neoliberaalsed poliitikad tegelikkuses kasu toovad (ja kes neid juhivad), hajutades kogu sõnadetegemise paljukiidetud sotsiaalse Euroopa“ kohta ja näidates, kuidas ELi poliitikad solvavad töötajate raskustega võidetud õigusi.

  Mary Lou McDonald (GUE/NGL), kirjalikult. – See, kuidas olemasolevaid lepinguid kasutatakse töötajate õiguste õõnestamiseks, on lihtsalt skandaalne. Euroopa Kohus väitis, et selle otsus Rüfferti asjas on kooskõlas kehtivate aluslepingute sätetega. Lissaboni leping ei aita kuidagi antud olukorra parandamisele kaasa.

Kaitsetute töötajate kaitsmine kogu Euroopa Liidus oleks pidanud olema kindlustatud aluslepingu osas peetud läbirääkimiste raames. Seda ei juhtunud. Alusleping soovib Euroopat juhtida suunas, mis õõnestab põhjalikult Euroopa sotsiaalmudelit.

Iirimaal oleme me teadnud alates Irish Ferriesest ja enne seda, et siseturu valitsemine viis olukordadeni, kus töötajate õigusi kahjustatakse.

Toetan Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni üleskutset lisada aluslepingusse sotsiaalse arengu punkt. Usun, et ainus võimalus töötajate õiguste tagamiseks on lükata nimetatud alusleping tagasi ja saata liikmesriigid uuesti läbirääkimistelaua taha.

Uus alusleping võiks kindlalt sätestada, et põhiõigused, streigiõigus ning töötajate õigus astuda kollektiivseid samme oma töö- ja elutingimuste parandamiseks üle miinimumstandardite oleksid tähtsamad kui siseturg.

  Esko Seppänen (GUE/NGL), kirjalikult. – (FI) Euroopa Ühenduste Kohus on langetanud kolm otsust ametiühingute liikumise vastu ja me võime seega oodata rohkem kohtuotsuseid samaväärsetes asjades. Asjad puudutavad Viking Line’i, Vaxholmi (Lavali) ja Rüffertit ning nende kõigi puhul on Euroopa Kohus tõlgendanud aluslepinguid vaid ühest, s.o konkurentsivabaduse vaatenurgast, eirates parlamendi tahet. Ettepanek järgida lähetatud töötajate puhul päritolumaa töötingimusi, nagu Bolkesteini direktiivis, jäeti kõrvale. Kahjuks on Euroopa Kohus nimetatud asjade küsimuses langetatud otsustega võtnud endale seadusandja rolli ja eiranud tegeliku seadusandja, antud juhul Euroopa Parlamendi tahte tõlgendust. Komisjon ei tohiks kaitsta sellist õiguspädevuse rikkumist nimetatud institutsiooni poolt.