Istungi stenogramm

Kolmapäev, 23. aprill 2008 - Strasbourg

5. Pidulik istung – Sloveenia

  President. − Spoštovani gospod predsednik Republike Slovenije. On hea meel tervitada täna siin Euroopa Parlamendis Sloveenia Vabariigi presidenti. Tere tulemast, hr president.

Sloveenia ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004 ning on hetkel nõukogu eesistujariik. Hr president, neli kuud tagasi asusite ametisse Sloveenia presidendina ning me oleme selle perioodi jooksul kohtunud juba kolmel korral: esimesel korral kaks päeva enne seda, kui te ametlikult Ljubljanas ametisse asusite, siis 8. jaanuaril kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta ametlikul avamisel ning viimati veebruaris New Yorgis ÜRO Peaassamblee temaatilisel arutelul kliimamuutuste üle.

Hr president, olete Sloveenia kolmandaks presidendiks alates teie riigi iseseisvuse saavutamisest. Te võite vaadata tagasi pikale ja silmapaistvale karjäärile rahvusvahelise õiguse professorina ning eelkõige diplomaadina olete pühendanud suure osa oma karjäärist ÜRO teenistusele. Kaheksa aastat olite Sloveenia Vabariigi alaliseks esindajaks ÜRO juures ning viis aastat olite ÜRO peasekretäri abi poliitiliste küsimuste valdkonnas. Nüüd on Sloveenial suur au olla esimeseks uutest liikmesriikidest – riikidest, mis ühinesid Euroopa Liiduga 1. mail 2004 – ja esimeseks endiseks kommunistlikuks riigiks ja esimeseks slaavi riigiks, mis on Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik.

See eesõigus toob Sloveeniale kaasa suure vastutuse, millele ta on kindlalt vastu astumas, sest uued liikmesriigid kannavad seda kohustust võttes nüüd ka suurt vastutust suure Euroopa Liidu pere ees. Sloveenia jaoks toob nõukogu eesistujariigiks olemine kaasa ka ühe teise kohustuse tema naaberriikide, Lääne-Balkani riikide suhtes.

Sloveenia on nendele riikidele eeskujuks, näidates neile, et edu on võimalik, et Euroopa Liidu liikmelisust on võimalik saavutada ning et ühinemine toob kaasa stabiilsuse, arengu ja jõukuse.

Hr president, mul on hea meel kutsuda teid täiskogul sõna võtma. Izvolite, prosim!

  Danilo Türk, Sloveenia Vabariigi president. − (SL) Hr president, daamid ja härrad, on suur au olla kutsutud pöörduma selle austatud assamblee poole. Vaid kuu aega tagasi tähistasime Euroopa Parlamendi esimese istungi viiekümnendat aastapäeva. Aastapäev on suurepärane võimalus mõelda Euroopa Liidu olevikule ja tulevikule. Täna on mul see eriline võimalus jagada teiega – Euroopa rahvaste valitud esindajatega – oma mõtteid.

See parlament ja muidugi Euroopa Liit tervikuna on aukartustäratav teostus suurest nägemusest, igavese rahu ja jõukuse nägemusest, koostöö ja pidevalt kasvava integratsiooni vaimust, millest Euroopa rahvad kasu saavad. Selle nägemuse isad – Jean Monnet, Robert Schuman, Konrad Adenauer, Alcide de Gasperi ja teised – ei suutnud tõenäoliselt isegi ette kujutada, et 51 aastat pärast Euroopa Ühenduste loomist on 2004. aastal ülimalt integreerunud Euroopa Liidus selle suurima laienemise järel esimese riigina uute liikmesriikide seast eesistujariigiks Sloveenia ning et Sloveenia president pöördub Euroopa Parlamendi poole.

Nende rahulolutundest oleks ilmselt siiski tugevam nende imestus. Mitte ainult Euroopa projekt ei ole osutunud edukaks, vaid see on tõestanud end projektina, mis omab tohutut transformatsioonijõudu, mis on loomas täiesti uut tüüpi Euroopat – Euroopa tüüpi, mida ei ole selle pika ajaloo eelmiste perioodide jooksul tuntud. Mis on täna isegi veel tähtsam, on see, et Euroopa Liit on Euroopa projekti kaudu suures osas juba kinnitanud end mõjurina maailmas, tegijana maailmas. Ja see on täpselt see, millest ma sooviksin täna rääkida.

Mis on võimaldanud selle uskumatu edu saavutamise – sellise suure ja tähtsa maailma poliitikas osaleja loomise? Milliseid järeldusi saame me sellest edust täna teha? Kas me oleme võimelised kohaldama minevikust saadud teadmisi, olles silmitsi tänaste ja homsete väljakutsetega? Need on küsimused, mida me peame pidevalt esitama. Euroopa Liit saab üha enam globaliseeruvas maailmas olema jätkuvalt silmitsi keeruliste küsimustega ning ta peab andma usutavaid vastuseid. Euroopa Liit jääb edulooks tingimusel, et ta säilitab oma dünaamilisuse, et ta on aina olulisemaks poliitilise maailma osaliseks, ning ma lisaksin – poliitiliselt tähtis. Edu tingimuseks on liikumine edasi. Mida Euroopa Liidult tänasel tasemel nõutakse, on see, et ta võtaks maailmas juhtpositsiooni.

Paljudes valdkondades on see roll kas juba loodud või seda oodatakse pikisilmi. Mainiksin siin neist kahte: ülemaailmne soojenemine ja inimõigused.

Eelmisel aastal asetas Euroopa Liit keskkonnaküsimused ja eriti ülemaailmse soojenemise küsimuse oma poliitika keskmesse. Ilma igasuguse kahtluseta oli see tark otsus, sest kliimamuutused ja keskkonna allakäik on silmnähtavalt kõige tõsisemaks ohuks ning suurimaks väljakutseks, millega me silmitsi seisame. Euroopa Komisjon on välja töötanud konkreetsed eesmärgid, mis teevad Euroopa Liidule võimalikuks ülemaailmse juhtiva rolli võtmise. Peaeesmärk on saavutada aastaks 2020 kasvuhoonegaaside heite vähenemine võrreldes 1991. aastaga 20%. Selle sihtmärgi saavutamine on iseseisev kohustus. Veelgi ambitsioonikama sihtmärgi saavutamise algatus peaks olema osa üldisest rahvusvahelisest kokkuleppest, mille osaliseks oleksid ka teised põhitegutsejad. Sellisel juhul oleks Euroopa Liit Euroopa Komisjoni ettepanekul valmis sama perioodi jooksul saavutama isegi 30%-lise vähendamise. Need eesmärgid on niivõrd tähtsad ja ambitsioonikad, et need tõesti nõuavad ümberkujundatavat nägemust ülemaailmse soojenemise vastu meetmete võtmiseks, olles seega vajalikuks eeskujuks ning maailmas juhtpositsioonil.

Kuid, kas neid eesmärke on võimalik saavutada või kujunevad neist järjekordsed ületamatud takistused? Vastus sellele pole endiselt selge. Kuu aega tagasi tervitas Euroopa Ülemkogu Euroopa Komisjoni ettepanekut – kui head alust kokkuleppeks. Selle ja järgmise aasta konsultatsioonid näitavad, kui palju on tegelikult võimalik enne 2009. aasta detsembriks kavandatud Kopenhaageni konverentsi saavutada. Eriti sooviksin rõhutada, et eraldi kliimamuutuste komisjoni loomisega on Euroopa Parlament juba tunnustanud selle küsimuse tähtsust ning omab sellega seoses äärmiselt olulist ülesannet.

Täna meie ees seisev ülesanne on tõenäoliselt raske. Ärevus, mida on hakatud Euroopa meedias tundma, kannab endas mitmeid segaseid sõnumeid. Leidub toetuse avaldusi, kuid ka skeptilisi hääli, mis hoiatavad mõnede Euroopa tööstusharude väljendatud murede eest, sealhulgas tõsiasja eest, et kui maailma majandus kogeb raskusi, on ka konkurentsivõime saavutamine aina raskem, ning et samal ajal on keskkonnaküsimused muutumas suhteliselt vähem tähtsaks.

Sellised rasked momendid kujutavad endast tõelist juhtimisalast väljakutset. On ilmne, et ülemaailmne soojenemine on juba saavutanud taseme, kus rahvusvaheline kogukond on silmitsi raske valikuga: kas jätkata kasvu meetoditega ning leppida paratamatu katastroofiga või koguda julgust ümberkorraldavaks lähenemisviisiks, mis leevendaks piisavalt ülemaailmse soojenemise tagajärgi ning hoiaks ära halvima. Majanduskasvu ülistades ei saa me edukad olla. Kuigi seda ei ole kerge saavutada, on see väga vajalik. Ja ma loodan, et sel aastal me valime tee, mis viib muutusteni.

Neid jõupingutusi tehes on vajalik oluliselt laiendada selle eest võitlejate rinnet. Igal juhul on juba praegu palju neid, kes tunnetavad, et nihe muutuste suunas on vajalik. Valitsusvälised organisatsioonid, meedia ja teised kodaniku ühiskonna osalised on muutusteks valmid. Äriringkondades on ilminguid tugeva suundumuse suunas uute tehnoloogiate arendamiseks, mis põhinevad puhtal energial, ning enam ja enam inimesi on valmis muutma oma harjumusi tarbijatena.

Suundumused tuleb nüüd siduda eesmärgistatud tegevusega. Aeg on teada. Koht on teada. Vastavalt eelmisel aastal Balis vastu võetud tegevuskavale oodatakse, et läbirääkimised lõppevad järgmisel aastal maailma tasandil kokkuleppe vastuvõtmisega, mis 2012. aastal asendab Kyoto protokolli. Kuigi läbirääkimised toimuvad ÜROs, on oluline, et toetust avaldataks kõikjal. Aeg ja koht võimaldavad meil jõupingutused ühendada ning see on aeg, mil Euroopa Liit peab võtma juhtpositsiooni.

Daamid ja härrad, keskkond ei ole ainsaks küsimuseks, kus Euroopa Liit peab võtma juhtiva rahvusvahelise rolli. Euroopa Liit peab mängima samuti võimsamat rolli ülemaailmsetes jõupingutustes inimõiguste valdkonnas. See, et Euroopa Liit inimõigusi toetab, on muidugi ilmne. Euroopa institutsioonid põhinevad õigusriigi ja inimõiguste põhimõtetel, Euroopa on inimõiguste ala.

Lissaboni lepingu ratifitseerimine kõigi liikmesriikide poolt selle aasta lõpuks (aastal, mil me tähistame inimõiguste ülddeklaratsiooni kuuekümnendat aastapäeva) tähendab samuti, et esimest korda Euroopa Liidu ajaloos saab kogu liidu kodanike tsiviil-, poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste spekter, nagu määratletud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, õiguslikult siduvaks.

Ülemaailmsest seisukohast ei ole olukord maailmas julgustav. Paljudes kohtades üle maailma esineb arvukaid inimõiguste süstemaatilise rikkumise näiteid. See on osaliselt põhjustatud majanduslike hüvede ülemäärasest taotlemisest, olenemata kohaliku elanikkonna ja keskkonna vajadustest. Eriti on vaesuse ja nälja ning osadel juhtudel isegi väljasuremise poolt tihti ohustatud vaene ja põliselanikkond. Mitmes Aafrika ja Aasia piirkonnas leiavad relvastatud konfliktides jätkuvalt aset julmused, mis kujutavad endast inimsusevastaseid kuritegusid.

Euroopa Liit peab tegutsema sellisel viisil, mis pakuks välja majandusmudeleid jätkusuutlikuks kasvuks, samuti teeks humanitaaralaseid ning diplomaatilisi jõupingutusi, kuid ka kohaldaks sanktsioone, mis toetavad Rahvusvahelise Kohtu langetatud otsuseid. Praeguses etapis peab Euroopa Liit võtma juhtiva rolli, eriti kuna maailma tegevus inimõiguste valdkonnas on mahajäänud.

ÜRO Inimõiguste Nõukogu võitleb endiselt õigete töömeetodite eest. Nende jõupingutused luua ülemaailmne perioodiline inimõiguste läbivaatamise süsteem maailma tasandil on paljutõotav, kuid ikka veel mittetoimiv. Nende tegevused arvukate ja süstemaatiliste inimõiguste rikkumiste vastu ei ole piisavalt integreeritud. Kõike seda on võimalik aeglaselt parandada, kuid mitte ilma tõhusa juhtimiseta, mitte ilma nende ÜRO liikmesriikide tõhusa juhtiva rollita, kes inimõiguste eest tõesti võitlevad.

Tegelikkuses ei saa see toimuda ilma Euroopa Liidu, kes esindab kõige mõjukamat ÜRO liikmesriikide rühma, tugevama juhtiva rollita. Mõned teised traditsioonilised inimõiguste toetajad on hiljuti muutunud vähem aktiivseks ning ei ole taotlenud ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmelisust. Kasvav mure terrorismi ohu tõttu ja teised julgeolekuga seotud ähvardused, sealhulgas reaktsioonid neile ähvardustele, mis on mõnikord ebapiisavalt läbi mõeldud, on ilmselgelt alandanud inimõiguste tundlikkuse taset. Euroopa Liit peab selle tühimiku täitma.

Samuti peab liit leidma uued koostöömeetodid ÜRO Julgeolekunõukoguga. Darfuris oli julgeolekunõukogu tegevus see, mis aitas sisse seada Rahvusvahelise Kohtu rolli selle püüdlustes mõista õigust mõnede meie aja kõige julmemate kuritegude täideviijate üle. Peaaegu täpselt aasta tagasi andis Rahvusvaheline Kohus välja vahistamismäärused nimetatud kurjategijate kinnipidamiseks. Jõupingutused nende kohtu ette toomiseks peavad jätkuma ning koostöö julgeolekunõukoguga säilitab olulise tähtsuse.

Siiski, isegi ilma ÜRO Julgeolekunõukogu tegevuseta, peab Euroopa Liit kaaluma tegevusi, mis aitaksid Rahvusvahelise Kohtu tõhususele kaasa. Sooviksin rõhutada, et just rahvusvaheline õigusemõistmine on tänase rahvusvahelise inimõigustealase tegevuse selgrooks ning see nõuab tõhusat toetust.

Euroopa Liit peaks samuti toetama neid esilekerkivaid demokraatlikke riike üle maailma, kes on tõsiselt inimõigustele pühendunud. Nad on huvitatud rahvusvahelisest tegevusest, kuid samal ajal peavad nad arvestama nende piirkondlike ja teiste ühendustega ning samuti seda, et neid aspekte ei tohi üheski inimõigustega seotud rahvusvahelises tegevuses hüljata. Need riigid on siiski Euroopa Liidu partnerid ning neid partnerlusi tuleb hoida.

Daamid ja härrad, inimõigustealane tegevus saab selle erinevates rahvusvahelistes vormides olla tõhus, kui see põhineb järjekindlal alusel, põhimõttelisel inimõiguste austamisel kodumaal. See hõlmab nii rändajate kui ka varjupaigataotlejate inimõiguste kaitsmist ning hoolikat õigusaktide kohaldamist juhtudel, mis puudutavad terrorismi süüdistusi. Selle aluse loomist peab siiski jätkama. Lissaboni leping sisaldab ELi põhiõiguste hartat ning parandatud otsustamismenetlust, mis aitab seoses inimõigustega kaasa julgete ja loominguliste lahenduste tegemisele.

Euroopa Liidu jaoks ei ole loovuse nõue mitte midagi uut. Euroopa loominguline rahutus, nagu ütles Saksa president Horst Köhler oma kõnes sellele parlamendile kaks aastat tagasi, see loominguline rahutus on aidanud Euroopal pühendumisega vabadusele ja tõele astuda vastu erinevatele sotsiaalsetele ja poliitilistele väljakutsetele, võimega muuta solidaarsus tegelikkuseks ja luua parem maailm kõigi jaoks. Mitte üheski teises valdkonnas ei ole loomingulisus ja loov rahutus nii vajalikud kui sisserände juhtimise ja sisserändajate sotsiaalse kaasamise valdkonnas.

Euroopa on vananemas ning ei ole enam võimeline mängima maailma juhtrolli ilma eduka demograafia poliitikata. Need poliitikad hõlmavad vältimatult rände juhtimist. Euroopa vajab värskelt saabunud inimesi, kes on positiivse vaimuga ja võimelised andma oma panuse parema maailma loomiseks kõigi jaoks. Poliitilised meetmed, mis saavad aidata rändajate integratsiooniprotsessi, ilmselgelt erinevad ning peavad olema loodud õigel viisil, sõltudes iga sisserändajaid vastu võtva riigi olukorrast. Samal ajal on mõningad elemendid laialdasemalt kohaldatavad ning mõningatel juhtudel saab Euroopa Liit õppida midagi ka Euroopast väljapoole jäävatelt riikidelt, näiteks Kanadalt.

Rändepoliitikad nõuavad mitmeid koordineeritud eesmärke Euroopa Liidu kui terviku tasandil. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärk kuni aastani 2010 näib olevat nii ambitsioonikas kui ka kiire. Samuti on vajalik parandatud koordineerimine sisserändepoliitika ja arenguabipoliitika vahel. Euroopa Liit peab tugevdama oma rolli kõrgetasemelises rände alases dialoogis ÜROga.

Samal ajal on loomingulisus vajalik seoses sisserändajate ja nende kogukondade integratsiooniga. Majanduslik heaolu ja suurem sotsiaalne liikuvus ülespoole on eduka rändepoliitika võti. Näiteks etniliste vähemuste äritegevus loob töökohti ning panustab oluliselt vastuvõtjariikide majandusse. Teisest küljest saavad valitsused anda oma panuse piisavate eeskirjadega ja kvalifikatsiooniprogrammidega ning üldise toetuse andmisega vabale ettevõtlusele.

Integratsioon peab sisaldama tõhusat juurdepääsu kvaliteetsele koolitusele, toimuma paralleelselt keelekursustega ning juurdepääsuga ülikoolidele. Haridus on eeltingimuseks sisserändajate edukale integratsioonile laiemasse ühiskonda.

Ja edukus tuleb muuta nähtavaks. Sisserändajatele, kes on osutunud edukaks, tuleb anda võimalus esineda televisioonis ja teistes meediakanalites ning neid tuleb edu näidetena esile tõsta. See aitab laiemal avalikkusel mõista, et mitmekesisus ja sotsiaalne kaasamine on ühilduvad ning et mittediskrimineerimine ja võrdsed võimalused on kõige olulisemateks poliitiliseks vooruseks. Miski ei ole edust edukam. Ja miski televisioonis näidatust ei ole muljetavaldavam kui nende edu, kes alustasid ühiskonna äärealalt.

Nende tähtsuse tõttu Euroopa tuleviku jaoks ning samuti kuna need kujutavad teist valdkonda, kus Euroopa loovus proovile pannakse, olen sisserände ja integratsiooni küsimusi teatud määral üksikasjalikult esile tõstnud. Minevikus on Euroopa Liidul õnnestunud lahendada enamik sotsiaalsetest küsimustest ning selle tulemusel on EList saanud sotsiaalse õigluse ning majandusliku heaolu eeskuju maailmale. Puudub põhjus, miks meie põlvkond ei võiks leida häid lahendusi sisserände ning integratsiooni valdkonnas. Euroopa võib oluliselt võita, integreerides inimesed, kes on võimelised, kutsealaselt kvalifitseeritud ning soovivad anda panuse Euroopa tulevikku ja heaolule.

Daamid ja härrad, me vajame täna kahtlemata juhtimist, nägemust, ja me vajame loovust. Samal ajal peab Euroopa Liit tõestama, et ta on jätkuvalt võimeline leidma erinevatele väljakutsetele pragmaatilisi lahendusi. Ei tohi unustada, et enam kui viiskümmend aastat tagasi oli just pragmatism see, mis oli Euroopa Ühenduste loomise võtmeks ning see on jätkuvalt edu võti isegi täna.

Euroopa Ühenduste loomine majandusliku kasulikkuse põhjendusel oli erakordselt pragmaatiliseks ideeks, muutes edasise integreeritud arengu võimalikuks. Euroopa Majandusühenduse areng tolliliidu suunas ning veelgi edasi, võimekus luua uusi koostöövorme ja uusi täiendava võimuga institutsioone ning võimekus laieneda geograafiliselt, illustreerivad kõik tähtsust, mida pragmatism on Euroopa Liidu ajaloos ja arengus omanud.

Täna on liit silmitsi uute väljakutsetega, mis nõuavad pragmaatilist kohanemist. Esmalt on nende seas tähtis liidu edasine laienemine. Kuigi on selge, et kõik, kes soovivad saada ELi liikmesriikideks, kõik kandidaatriigid, peavad vastama kriteeriumidele, ei tohiks me siiski takistada mõnel neist liikmesriigiks saada üksnes poliitiliste raskuste või kultuuriliste eelarvamuste tõttu. (Aplaus)

Liidu jõupingutustes omandada maailmas strateegilise tähtsusega roll vajab Euroopa Liit Türgit, seega peavad ühinemisläbirääkimised Türgiga jätkuma. Liit ei tohi välistada Türgi väljavaadet saada liikmeks, lõpuks on see midagi, mida on juba kinnitatud. Kui see peaks juhtuma, satuks küsimuse alla Eurooa Liidu enda usaldusväärsus.

Euroopa Liit ei saa lubada seda, et Lääne-Balkanil on tühimik. Ühinemisläbirääkimised peavad selgelt määratlema Euroopa perspektiivi Lääne-Balkani jaoks. See nõuab edasist tööd selle piirkonna üksikute riikidega, kes peavad tugevdama ühinemiskriteeriumidele vastamise võimekust, aga ka terve piirkonnaga, mis vajab raamistikku arutelude ning nende ühiste probleemide lahendamise jaoks. Oma poliitikas naaberriikidega idas ja mujal peab Euroopa Liit kohaldama samasugust pragmatismi, mis aitas saavutada tulemusi minevikus. Hüljates kujundliku kõneviisi, sooviksin ma rõhutada, et Ukraina ja Moldova vajavad Euroopa liikmelisuse perspektiivi ning neile ei tohi seda keelata.

Daamid ja härrad, pragmatism avaldub nii praktikas kui ka mõtteviisis. Ilmselgelt peavad kandidaatriigid vastama kõigile nõutud kriteeriumidele kõigis liikmelisust hõlmavates asjaoludes. On head põhjused, miks liidu tava seoses vastavusega valikukriteeriumidele on järjepidev ja range. Kui teekond kriteeriumidele vastamiseks on pikk, siis olgu see nii. Üks või kaks aastat läbirääkimisi on väike hind maksta selle eest, et säilitada usaldusväärsus ning austus Euroopa Liidu standardite vastu. Siiski peab laienemise perspektiiv, uute liikmesriikide vastuvõtmise perspektiiv, olema usaldusväärne.

Riike, mis on võimelised kriteeriumidele vastama, ei tohi Euroopa Liidu laienemise protsessist kõrvale jätta. Tõrjutuse tunne põhjustab rahulolematust ning rahulolematus põhjustab ebastabiilsust. See on põhjuseks, miks peab pragmaatilise mõtteviisi säilitama ning mis tahes edasist laienemist peab vaatlema kontekstis, mida nõuab Euroopa Liidu käsitlemine maailma tasandil osalejana.

Daamid ja härrad, kokkuvõttes on Euroopa Liit tohutu ajalooline saavutus. Nüüdseks on liit saavutanud arengutaseme, kus ta peab kiirelt mõistma oma juhtivat rolli maailma sündmustes ning oma vastutust, milleks selline staatus kohustab. Samuti oodatakse, et Euroopa Liit mängiks juhtivat rolli kõigis sellistes küsimustes nagu ülemaailmne soojenemine ja inimõigused.

Loomingulisus on jätkuvalt keskseks motiveerijaks, et leida tõhusad poliitikad sellistes valdkondades nagu sisseränne ja integratsioon. Ning lõpetuseks, pragmatism on jätkuvalt sama tähtis kõigis edasist laienemisviisi käsitlevates küsimustes, mis on vajalik selleks, et Euroopa Liit kindlustaks oma juhtiva rolli maailma tasandil. Kõik see võib kostuda suurejooneliselt. Kuid areng on siiski alati seisaku parim ravi. Selles mõttes ei ole aeg, milles me elame, erand, kuigi on tõsi, et tänased küsimused on mitmetahulisemad kui need minevikus olid. Siiski ei tohi me unustada, et ka see on lihtsalt edu loomulikuks tagajärjeks. (Aplaus)

  President. − Hr president, lubage teid soojalt teie euroopaliku kõne eest tänada. Teie kohalolek siin ning teie kõne on teinud selgeks, et Sloveenia ja eesistujariik Sloveenia peaminister Janus Janša – ja ma näen siin istumas veel kahte ministrit: Janez Lenarčičit ja Janez Podobnikit – soovib töötada tihedalt Euroopa Parlamendiga koos. Sloveenia presidendina annate te seda sõnumit edasi erilise resonantsiga.

Meie kogemus siin Euroopa Parlamendis on meile näidanud, et mitte üksnes riigi suurus – väike, suur või keskmise suurusega – ei määra, kas ELi eesistujariigiks olemine on edukas; mis loeb, on eesistujariiki juhtiv vaimsus. Arvan, et võime seda vabalt öelda, sest Sloveenia – ja selle president – on sellisest euroopalikust vaimust inspireeritud, see on eesistujariik, kes viib Euroopat edasi, ning me sooviksime väljendada selle eest oma südamlikku tänu.

(Aplaus)

Samuti sooviksime tänada teid Euroopa Parlamendi prioriteetide toetamise eest. Lubage mul mainida vaid kahte, millest te rääkisite. Esimene on kliimakaitse. Kui me järgime ajakava, lõpetame me oma töö nii, et ÜRO tippkohtumise ajaks Kopenhaagenis detsembris 2009 on olemas ELi seisukoht. Samuti sooviksime tänada teid palve eest inimõiguste osas, sest kui meie Euroopa Parlamendina ei võitle inimõiguste nimel, siis kes seda teeb? Sageli on valitsused juhitud teistest huvidest – mis on arusaadav – kuid me peame leidma tee, kuidas neid huve ning meie väärtuseid oskuslikul viisil ühendada, mis oleks tõeliselt inimeste hüvanguks, ning see on põhjus, miks inimõigused on siin Euroopa Parlamendis meie poliitikate keskmes.

Hr president, tänan teid Euroopa Parlamendi külastamise eest. Te jääte meiega veidi kauemaks. Veel kord, lubage mul täiskogu nimel väljendada siirast tänu teile isiklikult ja eesistujariik Sloveeniale. Soovime teile edu kõiges kuuest kuust järelejäänud aja jooksul, mil Sloveenia on Euroopa Liidu tüüri juures. Kui teie olete edukad, oleme edukad meie ning sellega pean ma silmas Euroopa Liitu. See on meie ühine eesmärk. Tänan teid. Sellega lõpetame piduliku istungi.

ISTUNGIT JUHATAJAB: LUIGI COCILOVO
Asepresident