Istungi stenogramm

Neljapäev, 24. aprill 2008 - Strasbourg

12.2. Iraan: Khadijeh Moghaddam'i juhtum

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kuus resolutsiooni ettepanekut Khadijeh Moghaddam’i kohta⁽¹⁾.

  Paulo Casaca, autor. − (PT) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, teokraatliku Iraani režiimi üks tumedamaid külgi on selle misogüünia (naistevihkamine). Alates islamirevolutsioonist 1979. aastal on Iraani võimud edukalt kaotanud kõik olulisemad naiste õigused. Kividega surnuksviskamine, sandistamine ning privaatsuse ja kõige elementaarsemate õiguste rikkumine on muutunud reegliks. Ühiskond reageerib sellele olukorrale järjest selgemalt ja jõulisemalt.

Selles kontekstis on paar aastat tagasi Iraanis alguse saanud miljoni allkirja liikumine üks kõige olulisemaid manifeste, mis demonstreerib Iraani kodanikuühiskonna soovi näidata oma vastuseisu võimulolevale režiimile.

Viimase kahe aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks ligikaudu tuhandele vangimõistmisele ja muule karistusele, mis liikumise petitsiooni allkirjastanud inimestele on määratud. Täna pärast oma ettepaneku esitamist saime erinevatelt inimõiguste kaitse organisatsioonidelt teada, et kolm liikumise naisaktivisti – Nashrin Afzali, Nahid Jafari ja Zeynab Peyghambarzadeh – on saanud karistuseks tingimisi vanglakaristuse ja piitsutamise. See on talumatu olukord ja ma pöördun kõigi kolleegide poole palvega mõista selline olukord hukka ja väljendada toetust Iraani naistele.

  Erik Meijer, autor. − (NL) Hr juhataja, Iraan on riik, kus suudavad elada vaid inimesed, kes on valmis taluma sõjaväe ja konservatiivsete teoloogide terroriseerimist. Vabadusel, demokraatial ja inimõigustel ei ole seal mingit tähendust. Nad küll korraldavad valimisi, aga kandidaadid peavad saama konservatiivsete mullade heakskiidu, nii et dissidendid on juba eos välistatud. Paljud iraanlased on põgenenud oma riigi terrorirežiimi eest ja paljud neist ei oleks enam elus, kui nad ei oleks seda teinud. Me peaksime Euroopas nende põgenike jaoks ruumi leidma, mitte saatma neid tagasi kohta, kus neid koheldakse terroristidena.

Samas ei saa eitada, et osa Iraani elanikkonnast kiidab heaks homoseksuaalide tapmise, naiste diskrimineerimise ja etniliste vähemuste allasurumise. See osa põlgas lääne dekadentsi oma riigis Pahlavi dünastia valitsemisajal, kes saadeti eksiili 1970ndate lõpus, pärast Iraani muutmist Ameerika ja Euroopa käepikenduseks. Ka siis ei räägitud demokraatiast ja režiimi vastaseid kiusati taga või saadeti eksiili. Praeguse terrorirežiimi võimulesaamises olid paljuski süüdi lääne vead. Kui Iraanil oleks olnud võimalus 1950ndate alguses saada peaminister Mossadeqi all kaasaegseks riigiks, ei oleks sellest iial saanud tänaste valitsejate kasvulava.

Iraanis on olemas liikumisi muutuste suunas, kuid neid kiusatakse üldiselt taga. Khadijeh Moghaddam võeti kinni 8. aprillil ja talle pandi süüks „riigivastase propaganda levitamine, avaliku arvamuse eksitamine ja riikliku julgeoleku vastased tegevused”. Tema on küll vabastatud, kuid ranged piirangud naistele jätkuvad. Me peame näitama üles solidaarsust allasurututega.

  Eija-Riitta Korhola, autor. − (FI) Hr juhataja, nagu resolutsioonist on selgelt näha, kasutatakse Iraanis sunnimeetmeid nende vastu, kes püüavad rääkida naiste õigustest. Neid vahistatakse, kuulatakse üle ja saadetakse vangi. Osasid ähvardatakse isegi kividega surnuksviskamisega. Valitsusväliste organisatsioonide töö on tehtud väga raskeks ning sõnavabadus ja kogunemisvabadus on piiratud. Enamgi veel, jaanuari alguses pandi kinni ajakiri Zanana, mis propageeris võrdsust.

Murettekitav on ka see, et Iraan ei ole ikka veel ratifitseerinud ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni. Iraani inimõiguste advokaat Mehrangiz Kar on öelnud, et Iraani õigussüsteem ei ühildu ÜRO naiste õiguste konventsiooniga, kuna õigussüsteem ei saa minna vastuollu šariaadiga. Enamik moslemi riike on konventsiooni siiski ratifitseerinud.

Tekib küsimus, kas Iraani otsustajad ja ametiasutused usuvad, et poliitiliselt aktiivsed naised, kes on süsteemi suhtes kriitilised, kujutavad tegelikku ohtu Iraani ühiskonnale. Need järjekindlad ja julged naised kehastavad tohutut muutuste jõudu. On oluline, et EL näitaks oma toetust nendele iraanlastele, kes võitlevad elementaarsete inimõiguste eest.

  Ewa Tomaszewska, autor. − (PL) Hr president, Iraanis toimuvad tõsised inimõiguste rikkumised, eriti ähvardus visata kividega surnuks pea 10 naist, ma räägin Iraanist: Khayrieh, Kobra N, Fatemeh, Ashraf Kalhori, Shamameh Ghorbani, Leyla Ghomi, Hajar ja õed Zohreh ja Azar Kabiriniat ja ka teised. Surmanuhtluse kasutamine laste ja nende puhul, kes räägivad naiste inimõigustest, nõuab demokraatlikult maailmalt tugevat reaktsiooni. Miljoni allkirja kampaaniaga seotute vahistamine näitab, kuidas takistatakse ühiskonda teostamast oma õigust rääkida olulistel teemadel.

Sellised teod tuleb hukka mõista. Euroopa Liidu asutused peaksid jälgima inimõiguste olukorda Iraanis. Me tahaksime näha rühma vaatlejate saatmist Iraani, et nad koostaksid üksikasjaliku aruande, mida Euroopa Parlament saaks kasutada oma seisukoha võtmiseks ja ettepanekute esitamiseks inimõiguste olukorra parandamise kohta Iraanis.

  Marios Matsakis, autor. − Hr juhataja, kui palju me ka ei püüa mõista erinevat ühiskonda, elustiili ja asjaolusid, mis valitsevad sügavalt islamiusulises riigis nagu seda on Iraan, ei saa sinna midagi parata, et oleme šokeeritud ja vihased naiste tohutult ebademokraatliku ja jõhkra kohtlemise üle selles riigis.

Sellisteks näideteks on naiste välistamine kõrgete riigiametnike kohtadelt ja kohtunikuks määramisest, naisi diskrimineerivad õigused abielus, lahutuses, lapsehoolduses ja pärimises, asjaolu, et kohtus naise antud tunnistusel on vaid pool mehe antud tunnistuse kaalust, naise seaduslik abiellumisiga on vaid 13 aastat ning naistele julmade ja alandavate karistuste ja isegi surmanuhtluse määramine primitiivsete ja barbaarsete meetoditega, isegi selliste väidetavate kuritegude eest nagu abieluväline suhe.

Selle asemel, et püüda olukorda parandada, proovib Iraani juhtrežiim praegu asja veelgi hullemaks teha. Selle näiteks on praegu arutlusel olev perekonnakaitse seaduse eelnõu, milles tahetakse veelgi seadustada polügaamiat, ajutist abielu ja meeste ainuõigust suvalisele lahutusele ja lapse hooldusõigusele. Peale selle viivad Iraani võimud järjest laiemalt läbi naisaktivistide ja naisõiguslaste represseerimise kampaaniat.

Kutsume Iraani režiimi üles püüdma vabastada end religioossest fanatismist ja ammu välja tõrjutud ja läbikukkunud poliitilistest filosoofiatest ning püüdma terve mõistusega tuua oma riik tagasi 21. sajandisse, selle asemel, et sukelduda veelgi sügavamale mineviku moslemi totalitarismi pimedasse ajajärku.

  Raül Romeva i Rueda, autor. − (ES) Hr juhataja, ma olin Mokarrameh Ebrahimi juhtumiga kursis tänu Amnesty Inernationali rahvusvahelisele kampaaniale ja kampaaniale „Stop Stoning Forever” (lõpetage kividega surnuksviskamine), mille eesmärk oli vabastada naine, kellele oli määratud karistuseks kividega surnuksviskamine abieluvälise suhte eest.

Hea uudis on see, et vähemalt osaliselt tänu sellele kampaaniale vabastati Ebrahimi 17. märtsil 2008, pärast 11 vanglaaastat. Halb uudis on see, et tema partneril oli vähem õnne ja aasta tagati visati ta kividega surnuks.

Kahjuks ei ole tegemist üksiku intsidendiga riigis, kus inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste, rikkumine teeb häirivaid rekordeid. Hukkamised kahekordistusid 2007. aastal, muutes Iraani suuruselt teiseks hukkamiste arvuga riigiks inimese kohta pärast Saudi Araabiat ja koos Jeemeniga, need on kolm riiki, kus oli kõige rohkem alla 18-aastaste isikute hukkamisi.

Alates kampaania „Stop Stoning Forever” algusest 2006. aasta oktoobris on kuuel inimesel õnnestunud pääseda hukkamisest surnuksviskamise läbi, osade karistusi on leevendatud ja paljud juhtumid on läbivaatamisel.

Pean juhtima tähelepanu sellele, et paljud tagakiusamised ja repressioonid on suunatud nende pihta, kes julgevad olla inimõiguste aktivistid Iraanis.

Iraani parlamendis on praegu läbivaatamisel Iraani karistusseadustik, kuid isegi seal asendatakse kividega surnuksviskamine kõige soodsamal juhul teiste hukkamismeetodite või piitsutamisega.

  Bernd Posselt, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Hr juhataja, see imposantne hoone siin Strasbourgis on nimetatud Louise Weissi järgi, kes sattus demokraatlikult valgustatud sõdadevaheliste aastate Prantsusmaal vastuollu politsei ja kohtutega, sest võitles naiste hääleõiguse eest.

Loomulikult ei saa võrrelda toda olukorda totalitaarse diktatuuriga Iraanis, kuid minevikukogemus võiks õpetada eurooplastele veidi alandlikkust. Režiim Iraanis on vastuvõetamatu, totalitaarne, kuid Iraan on suur, mitmenäoline maa, kus reformituuled vaikselt end koguvad. Selle petitsiooni algatajad näiteks kuuluvad reformiliikumistesse, kellele peaksime andma kindlat toetust ja kelle hulka kuuluvad nüüd ka Khomeini perekonna liikmed.

Juba ongi Iraanis rohkem naisi poliitikas, halduses ja akadeemilises maailmas kui enamikus teistes islami või Aasia riikides. See ei pruugi minna kokku üldlevinud arvamusega, kuid see on fakt.

Me peame tuginema sellele Iraani paljususele, et lõpuks juhtida see vastuvõetamatu, totalitaarne režiim oma lõplikule hukule. See on tohutu väljakutse meile kui eurooplastele. Seepärast olen väga tänulik oma kolleeg Albert Dessile, et ta aitas mind esmaspäeval seda olulist punkti päevakorras hoida – sest, daamid ja härrad, Iraan peab saama üheks meie prioriteediks parlamendi inimõiguste toetamise töö kontekstis!

  Marianne Mikko, fraktsiooni PSE nimel. – (ET) Kallid kolleegid. Naiste olukord Iraanis on tõsine. Inimõiguste rikkumisel tuuakse tihti põhjenduseks religiooni.

On alandav teada, et naisi karistatakse tänagi piitsahoopidega või isegi surmanuhtlusega. On hädavajalik, et Iraan kirjutaks kiiremas korras alla ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonile. Sellele tähtsale dokumendile on alla kirjutanud 185 riiki. Iraan on aga piirkonna tõeline „must plekk”, sest kõik Iraani ümbritsevad riigid on konventsiooniga juba ühinenud.

Tervitan soojalt naiste diskrimineerimise vastase võitluse esivõitleja Khadijeh Moghaddam’i vabastamist. Kuid olgem ausad – ta pidi arestikambris üheksa pikka päeva veetma. Tema poolt algatatud miljoni allkirja kampaania oli jõuline samm naiste õiguste kehtestamise suunas. On lubamatu, et naisi pannakse ikka veel võrdsete võimaluste eest võitlemise pärast vangi. Naistevastane vägivald Iraanis peab leidma lõpu, naised peavad saama kaasa rääkida kõigis küsimustes. Iraan ei saa pidada end erandiks maailma globaalses külas.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE). – (PL) Hr juhataja, täna toimus kohtumine Iraani Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu juhi Maryam Rajavi ning prantsuse poliitikute ja Euroopa Parlamendi esindajate vahel.

Oma ettekandes märkis Maryam Rajavi, kui olulised on naiste õigused Iraani demokraatliku opositsiooni jaoks, näidates meile veelkord, et opositsioon annab meile lootust, et Iraanis toimub muutus. Kõik see on meie jaoks vajalik teatud meetmete võtmiseks.

Esimene samm on täita kohtuotsuseid, milles nõutakse Iraani Mujahedini kõrvaldamist terroriorganisatsioonide nimekirjast. Teine, miks on vast isegi olulisem, on lõpuks tunnustada Iraani Rahvuslikku Vastupanuliikumise Nõukogu demokraatliku Iraani esindajana ja sellele peaksimegi panema oma lootused rahumeelseks muutuseks.

  Carlo Fatuzzo (PPE-DE). – (IT) Hr juhataja, daamid ja härrad, ma ei suuda panna vastu kiusatusele tsiteerida üht minu meelest väga käegakatsutavat näidet Iraani valitsusasutuste usaldusväärsuse kohta.

Siiralt teie Carlo Fatuzzo, kes ma siin teie ees seisan, väideti olevat Iraani-vastaste terroristide toetaja, ma kordan, Iraani-vastaste, mis oli mulle muidugi suureks kergenduseks, ja see toimus riiklikul ja ametlikul kohtumisel Iraani välisministri ja Euroopa Liidu Iraani delegatsiooni komisjoni delegaatide vahel. See oli viis aastat tagasi, ma kordan, viis aastat tagasi. Jätan teie otsustada, hr juhataja ja mu paljud kolleegid, hindamise, millist ohtu mina Iraani režiimile kujutan. Täpselt nii usaldusväärsed ongi Iraani ministrid ja juhid.

  Tunne Kelam (PPE-DE). – Hr juhataja, ligikaudu 30 aastat on Iraani Islamivabariik olnud suur nuhtlus inimõigustele ja demokraatiale. Naised on olnud selle ekstremistliku islami haru peamine sihtmärk. Mullade režiim on nende õigused kaaperdanud. Erandiks ei ole isegi noored tüdrukud ning üheksa-aastast tüdrukut koheldakse täiskasvanuna ja karistatakse ihunuhtluse, hukkamise ja isegi kividega viskamisega.

Paljud naised ei ole siiski režiimi järginud. On julgustav näha, et peamist demokraatlikku opositsiooniliikumist Rahvusliku Vastupanuliikumise Nõukogu juhib selline naine nagu Maryam Rajavi. Resolutsioonid on head, aga neist ei piisa. Me peame selliseid naisi tegudega toetama.

  Armando Veneto (PPE-DE). – (IT) Hr juhataja, daamid ja härrad, tahaksin täiskogule meelde tuletada, et kui ma olin parlamendisaadik Itaalia parlamendis, oli mul päris palju kokkupuuteid Iraani vastupanuliikumisega ja ma toetasin selle esindajate propageeritud otsustavat tegevust inimõiguste kaitseks.

Ma sain looritatud etteheiteid tolleaegselt valitsuselt ja mulle öeldi, et otsekoheseid ja selgesõnalisi seisukohti ei tohi „Realpolitiki” põhjustel võtta. Ütlen seda selleks, et käesolev arutelu jõuab lõpuks punktini, kus tuleb tõdeda, et kuigi me omistame siin täiskogus suurt tähtsust kogu Euroopa ja Euroopa Parlamendi pühendumisele humanitaarasjadele, põrkume me varsti konkreetsete nafta, oma huvide ja oportunismiga seotud surve vastu. Just sellega on vaja võidelda!

  Androula Vassiliou, volinik. − Hr juhataja, komisjon jagab parlamendiliikmete muret Khadijeh Moghaddami pärast ja naiste ja inimõiguste kaitsjate pärast, keda Iraani valitsusasutused taga kiusavad.

Khadijeh Moghaddam on miljoni allkirja kampaania eestvedaja, mis tegeleb lobitööga, et muuta ära Iraani seadused, mis on vastuolus võrdõiguslikkuse ja inimõiguste põhimõtetega.

Me tervitame uudist Khadijeh Moghaddami vabastamise kohta, isegi kui see on kõrge kautsjoni eest. Samas tuleb meil rõhutada, et kaks teist allkirjade kampaania liiget (Hana Abdi ja Ronak Safazadeh) on olnud vahi all alates 2007. aasta sügisest.

Peale selle mõistame hukka veel nelja kampaania liikme hiljutise süüdimõistmise väidetavalt rahvusliku julgeoleku vastu tegutsemise eest, kui nad olid osalenud meeleavaldusel Teherani kohtusaali ukse taga kaks aastat tagasi: Zeynab Peyghambarzadeh kaks aastat vabadusekaotust tingimisi ja Nashrin Afzali, Nahid Jafari ja Minoo Mortazi kuus kuud vabadusekaotust tingimisi ja 10 piitsahoopi. Mõistame jõuliselt hukka sellised otsused, mida saab käsitleda vaid osana jõupingutusest neid rahumeelseid naismeeleavaldajaid hirmutada ja alandada.

Naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse kampaania on Iraani kontekstis väga oluline. Igaüks nendest julgetest naistest väärib meie täit toetust. Kutsun Iraani ametiasutusi üles Hana Abdi ja Ronak Safazadeh tingimusteta vabastama ja loobuma kõigist süüdistustest nii nende kui teiste naisõiguslastest meeleavaldajate vastu.

Paraku on ohus palju teisigi inimõiguste kaitsjaid Iraanis. Eraldi kutsun ametiasutusi üles vabastama tingimusteta Mansour Ossanlou ja Emadedin Baghi ning lõpetama inimõiguste kaitsjate kimbutamine, hirmutamine ja poliitiline tagakiusamine.

Komisjon kordab oma muret sõltumatu naisteajakirja Zanan sulgemise pärast kaks kuud tagasi. Komisjon kutsub Iraani ametiasutusi üles lubama Zanani uuesti avaldada. EL võtab Iraani seisukohta Zanani suhtes ja ka naiste õiguste eest meeleavaldajate suhtes indikaatorina Iraani tahte kohta inimõiguste olukorra parandamisega tõsiselt tegeleda.

Kutsume Iraani Islamivabariiki üles täitma rahvusvaheliste konventsioonidega, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, võetud kohustusi. Tuletame ka meelde, et ÜRO inimõiguste nõukogu valimistel kinnitas Iraan, et ta kaalub ühinemist naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooniga.

Euroopa Liit on varem tõstatanud ja tõstatab ka tulevikus Iraani võimudega kõneldes inimõiguste küsimusi, sealhulgas naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse edendamise küsimusi. Kui inimõiguste olukord Iraanis ei hakka süstemaatiliselt paranema, ei saa meie suhted Iraaniga korralikult areneda.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub pärast arutelusid.

(1) Vt protokoll.