Istungi stenogramm

Kolmapäev, 7. mai 2008 - Brüssel

11. EMU10 – Majandus- ja rahaliidu esimesed 10 tegevusaastat (komisjoni teatis) (arutelu)

  President. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni teatis majandus- ja rahaliidu esimese kümne tegevusaasta kohta.

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. − (ES) Tänan väga, härra president. Daamid ja härrad, me tähistame ajaloolise euro kasutuselevõtu, majandus- ja rahaliidu kolmanda järgu algatamise otsuse kümnendat aastapäeva – otsuse, mis võeti vastu Euroopa Ülemkogu 1.–3. maini 1998. aastal toimunud kohtumisel.

Viimase kümne aasta jooksul on see otsus mõjutanud Euroopa Liidu arengut. Täna, nii meie piiride sees kui väljaspool, on euro, mida kasutab igapäevaselt 320 miljonit Euroopa kodanikku, Euroopa integratsiooni sümboliks.

Komisjon leidis, et selle suure poliitilise algatuse esimese kümnendi ning täieliku majandustsükli lõpp on hea aeg, mil hinnata ja kajastada väljakutseid, mis majandus- ja rahaliidul järgnevatel aastatel ees seisavad.

See on täna hommikul komisjoni vastu võetud teatise eesmärgiks, mida mul on au teile esitleda.

Teatis põhineb komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi koostatud ulatuslikul aruandel, mis analüüsib üksikasjalikult majandus- ja rahaliidu funktsioneerimist ja euro mõju viimase kümne aasta jooksul ning lisaks ka tuleviku väljavaateid.

Hindamise järeldus, mida euro olemasolu esimene kümnend on tähendanud, ei saaks olla selgem: euro on vaieldamatu majanduslik ja poliitiline edulugu.

Tänu eurole naudime meie, eurooplased, vaatamata hiljutisele inflatsiooni tõusule, suuremat makromajanduslikku stabiilsust, madalamaid intressimäärasid ning palju mõõdukamaid hinnatõususid kui varasematel kümnenditel.

Tänu eurole on Euroopa Liit – ja eriti selle 15 euroala riiki – majanduslikult palju integreeritum ala enama kaubandusega, rohkemate võimalustega, kõrgema tööhõivega ja tõhusamalt tegutsevate turgudega.

Tänu eurole on meie riikide majandused välisšokkide eest paremini kaitstud ning muutunud maailma turgudel olulisemateks ja mõjukamateks.

Kõik see väljendub mitmetes tajutavates tuludes ja kui te lubate mainida, siis nendest suurimaks on viimase kümne aasta jooksul 16 miljoni töökoha loomine euroalal.

Tänu eurole on Euroopa täna tugevam. See on paremas positsioonis, et seista vastu keeristele ja kriisidele, mille sarnaseid oleme viimaste kuude jooksul kogenud ning tänu eurole on meil kindlam alus, et toetada meie kasvu ja sotsiaalkaitse mudelit tulevikus.

Sellegipoolest, kui positiivne meie otsus ka poleks, ei tähenda see, et kõik meie kümme aastat tagasi ühisrahaga seotud lootused oleksid täitunud.

Esiteks on majanduskasv viimase kümne aasta jooksul olnud oodatust aeglasem.

Teiseks esinevad endiselt piirkondade majanduste vahel erinevused, mille tagajärjeks on muuhulgas piisavate stiimulite puudumine vajalike struktuurireformide läbiviimiseks.

Kolmandaks ei ole me euroalal endiselt saavutanud kindlat, ühtset välisesindamise kokkulepet, mis võimaldaks meil vastavalt meie majanduse ja valuuta suurusele ja tähtsusele võtta vastutust globaalsel tasandil.

Viimaseks ei peegelda euro avalik kuvand – valuuta, mida samastatakse laialt Euroopa Liidu kuvandiga –kõiki objektiivseid hüvesid, mida see oma kodanikele toob.

See hinnang annab piisava materjali, mille põhjal kaaluda, mida on vaja veel teha ning meie järeldus on, et veel on vaja palju teha.

Samuti peame arvestama uute väljakutsetega, millega praegu silmitsi seisame – laienenud Euroopa; ühiskondlike, majanduslike ja tehnoloogiliste muutuste kiirenemine; niivõrd tõsised alustrendid nagu globaliseerumine, vananev rahvastik ja kliimamuutused; me peame majandus- ja rahaliidu aluseks olevad printsiibid ja nägemuse kaasajastama.

On ilmne, et uut olukorda, milles me täna elame, ei olnud 20 aastat tagasi, kui otsustati, mida Maastrichti lepingus reguleerida, kerge ette näha, või 10 aastat tagasi, kui langetati otsus majandus- ja rahaliidu kolmanda faasi algatamiseks.

Nüüd on meil vaja nende parameetrite põhjal töötada, et saavutada tugevam majandus- ja rahaliit, mis on sisemiselt tõhusam ja kuvab ennast välismaailmale ühtsemana.

Seepärast ei soovi komisjon täna hommikul vastu võetud teatises mitte ainult hinnata minevikku, vaid teeb ka ettepaneku algatada arutelu selle üle, mida on vaja parandada tulevikus. Esialgse panusena sellesse arutellu pakume välja kolmele sambale põhineva kava.

Esimene puudutab Liidu sisemist toimimist. Piirkonna majanduste vaheline sõltuvus on praegu suurem kui kunagi varem. Me peame olema sellest teadlikud ning liikuma majandus- ja rahaliidu kui terviku ning iga selle üksiku liikmesriigi huvides kindlameelselt edasi, et saavutada tõeline majanduspoliitika koordineerimine. Kuidas me selle saavutame? Me peame tugevdama stabiilsuse ja kasvu paktis ette nähtud eelarve järelevalvet, süvendades seda avaliku sektori rahastamisvahendite kvaliteedi ning nende pikaajalise jätkusuutlikkuse osas, laiendades järelevalve objekti kitsalt eelarvelistest aspektidest makromajanduslike aspektideni ning luues tihedama sideme eelarve järelevalve ja struktuurireformide arengu vahel.

Teine sammas puudutab välissuhtlust. Eurost on meie kõigi heameeleks väga lühikese ajaga saanud maailma teine referentsvaluuta. Kuid ei ole mõttekas tunnistada rahuloluga euro domineerivat positsiooni globaalsetel turgudel, kuniks me samal ajal keeldume selle uue staatusega kooskõlas olevalt ühiselt tegutsemast. Euro saavutatud positsioon rahvusvahelistel turgudel toob kahtlemata hüvesid, nagu näiteks parem kaitstus välisšokkide eest. Viimase kümnendi jooksul oleme kogenud kriitilisi perioode, kus seda kaitsvat rolli on testitud. Kuid euro staatus toob endaga kaasa ka kohustusi ja riske. Euroopa peab täielikult võtma vastutuse, et saavutada suurem globaalse majanduse stabiilsus. Et seda teha, on vaja luua strateegia, mis peaks silmas euroala huve ja kaitseks seda väliselt terviklikult ning pole mingit kahtlust, et parim viis sellise terviklikkuse kindlustamiseks on läbi euro ühise välisesindamise. Kuigi ma tean, et arvestades seotud huve, on seda lühikese aja jooksul raske saavutada, sooviksin ma öelda parlamendile – ja ma tean, et parlament nõustub minuga –, et see on tungivalt vajalik eesmärk.

Viimaseks, meie kava kolmas sammas tulevikuks on majandus- ja rahaliidu valitsemise parandamine. Kõnealust liitu valitsevad institutsioonid ja vahendid on kohased, eriti kui ma arvestame Lissaboni lepinguga sisse viidud parandusi. Praegune küsimus ei puuduta vahendite muutmist, vaid nende kasutamist – nende täielikku ärakasutamist. Euroala parema valitsemise saavutamine on võimalik majandus- ja rahandusministrite nõukogu täieliku kaasamise kaudu majandus- ja rahaliidu küsimustes; kava tugevdamise ning eurorühma arutelude kaudu, eriti seoses majanduspoliitika koordineerimisega, mida ma olen juba maininud; ja veelgi tihedamate dialoogide kaudu komisjoni ja parlamendi vahel ning eurorühma ja parlamendi vahel.

Lisaks muutub eurorühma koosseis lähiaastatel järjest sarnasemaks majandus- ja rahandusministrite nõukogu koosseisuga.

Täna hommikul võttis komisjon vastu lähenemisaruande, mis sillutab Slovakkiale tee 1. jaanuaril 2009. aastal euroalaga ühinemiseks. Lähinädalatel on mul võimalus seda aruannet ja sellega seotud ettepanekuid teiega eraldi arutada.

Miski, mis peaks samuti olema meie institutsioonide ühiseks mureks, on suhtlemine avalikkusega majandus- ja rahaliidu teemadel, et kodanikel oleks ettekujutus eurost ja sellega kaasnevatest objektiivsetest hüvedest, mida see meile, kodanikele, kellel see valuuta taskus on, toob.

Härra president, ma olen lõpetamas. Meie ees on ülima tähtsusega küsimus, mis on selle esialgse arutelu, mida me täna pidasime, vääriline. Iseenesest mõistetavalt ei saa ma selgitada kõiki meie teatises ja aruandes esitatud analüüsi üksikasju, kuid te võite arvestada minu täieliku kättesaadavusega, et seda lähikuudel veel kord arutada.

Komisjoni eesmärgiks, nagu ma olen öelnud, on luua kindel poliitiline konsensus sammude osas, mida tuleb võtta, kindlustamaks, et majandus- ja rahaliit suudab meie ees seisvate tohutute väljakutsetega toime tulla. Leiame, et need on ennekõike küsimused, mis väärivad meie tähelepanu täna algaval arutelul.

Need, kes koostasid Maastrichti lepingu ja otsustasid 10 aastat tagasi käivitada majandus- ja rahaliidu, olid ülesande väärilised, luues instrumendi, mis on toonud meile kaitset ja hüvesid. Kõige raskem osa on tehtud: euro on reaalsus ja see on edulugu. Seetõttu võime sellele uuele etapile vastu astuda enesekindluse ja optimismiga, kuid me peame seda tegema sama otsustavusega ning arusaamaga, et mis on hea majandus- ja rahaliidule, on hea Euroopa Liidule tervikuna, selle kõigile liikmesriikidele ja kodanikele. Tänan teid väga, härra president.

  President. − Tänan, volinik, ja ma soovin tänada teid vastutustundliku ja suurepärase esitluse eest.

  Werner Langen, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra president, ma sooviksin õnnitleda volinik Almuniat julguse eest esitleda euroala kümnenda aastapäeva puhul välja pakutud parandusi. Me uurime neid ettepanekuid hoolikalt, kuid lähtudes sellest, mida oleme senini näinud, võin ma öelda, et meie fraktsioon nõustub nii palju kui võimalik. Soovime tingimusi parandada, kuid ei soovi seda, milleks Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon üles kutsub, ehk sisse viia teatud majandusliku valitsemise tüüp. Teil on selles küsimuses meie täielik toetus.

Kümme aastat eurot tähendab samuti, et on aeg hinnata, mis on viimase kümnendi jooksul toimunud. Me oleme näinud, et euro on olnud äärmiselt edukas. Keegi ei ennustanud, et täna, 10 aastat pärast poliitilist otsust, on euro maailmas tähtsuselt teine valuuta, milles hoitakse reserve. Te mainisite töökohti, madalat inflatsioonimäära, majanduste lähenemist ja edulugusid, mis on võimaldanud eurol saada globaliseerumise ajastul Euroopa stabiilsuse alustalaks. Kui me peatume, et mõelda, miks me tuleme toime kõrgete tooraine- ja energiahindadega, siis on see teine küsimus, millele euro suurepärase vastuse annab.

Hoolimata paljude Euroopa Liidu kodanike ja euroala skeptitsismist olen täielikult veendunud, et euro kasutuselevõtt sel ajahetkel nende rangete tingimuste alusel oli õige. Nüüd, tingimuste muutmise võimalikkuse hindamisel oleme me, volinik, teie poolel ning ma saan tagasi vaadates vaid öelda, et olete minevikus teinud palju kartmatuid otsuseid. Mõeldes Leedule või vaadates praegu Slovakkiat, imestan ma, kas tegemist oli sama kartmatusega, sest kuigi Slovakkia puhul võivad kriteeriumid olla paberil täidetud, on küsitav, kas see riik suudab säilitada praegust lähenemist ja stabiilset inflatsiooni taset. Me peame küsimust arutama. Euroopa keskpank on oma esialgsetes märkustes avaldanud kahtlusi. Vaatamata viimasele, ei ole neid mainitud komisjoni tänases otsuses. Võib-olla meil on tõesti vaja selle üle arutleda.

Praegu toimub menetlus järgmiselt: esitatakse avaldus ühinemiseks euroalaga, konsulteeritakse meiega ning riigi- ja valitsusjuhtidest koosneva nõukoguga ning seejärel peab otsuse tegema majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu. Niisiis puudub praegu võimalus ühinemise edasilükkamiseks või sellest keeldumiseks. Ma olen siiski mures, et praegu luuakse tingimusi ühinemiseks keskmise suurusega riikidele, millel on märkimisväärne tööstuslik infrastruktuur ning et hiljem, kui meiega soovivad liituda suuremad riigid, viib eelnev hinnaalandusteni, mida me ei suuda enam õigustada.

See on mure, mida me jagame selle mittetingimusliku ühinemise kohta kahtluste väljendamisel ning samuti nende murede osas, mida on juba väljendanud Euroopa Keskpank. Me ei tohi unustada, et praegune euro tugevus maailma valuutana on samuti saavutatud tänu nõrgale dollarile – see ei ole üksnes euro enda tugevuse tulemus. Kui ma meenutan, kuidas me arutasime stabiilsuse ja kasvu pakti reformi, siis ma saan vaid öelda, et see on väljakutse liikmesriikidele. Te mainisite seda just oma kolmepunktilises kavas: liikmesriigid on raskustes tingimuste täitmisega, millega nad ise liitunud on.

Ma märgin teatud murega, et te olete praeguseks lõpetanud eelarvepuudujäägi menetluse Itaalia ja teiste riikide suhtes. Vaatamata sellele, et andmed seda toetavad, pean ma arenguid Prantsusmaal, Itaalias ja paari aasta pärast ka Hispaanias murettekitavateks. Selle kümnendi alguses oli peamiseks rikkujaks Saksamaa. Sakslased on taas saanud kõik kontrolli alla, kuid euro stabiilsus sõltub solidaarsusest ja ennekõike solidaarsusest suuremate liikmesriikide vahel. Siit tulenevalt on minu palve teile kui volinikule: ärge andke neile eripalvetele järgi. Kindlustage, et reformide puhul ei ole keskseks esitlus väljapoole, et fookuses ei oleks „kes keda esindab ja kus“, vaid euroala sisemine stabiilsus. Loeb see, et tingimused oleksid täidetud ning et rõhk oleks asetatud hinnastabiilsusele. Sellisel juhul on meil võimalik 20 aasta pärast öelda, et euro on Euroopa stabiilsuse alustalaks maailmas ning jõukuse ja edasimineku aluseks Euroopas.

  Pervenche Berès, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Härra president, volinik, ma tänan teid selle teatise eest – võimaluse eest nii hinnata olnut kui ka vaadelda, mida meil on vaja teha homse heaks.

Euro on edulugu – selles ei kahtle keegi. Euro on meid kaitsnud. Millises seisus oleksid tänase maailma keeristormis meie finantsturud, meie valuutad, kui meil poleks eurot? Kuid sellel edul on omad tingimused. See tähendab, et me peame olema veel julgemad, sest meie tegevus ei piirdu lihtsalt rahanduse valdkonnaga; meil on eriline vastutus.

Jah, euro on edulugu, kuid samas paljastab see mõned meie loomuomased puudused. Me oleme tihti paremad kaitsepositsioonis kui ründepositsioonis. Me oleme tihti head punktide kogumises, mis on see, mida stabiilsuse pakt meil teha võimaldab, kuid me jalutame tihti lati alt läbi, kui on vaja organiseerida parim mängustrateegia, parimal viisil ära kasutada ühise valuuta pakutud potentsiaali.

See on ELi piires tõsi. Miks me ei kasuta oma valuutat selleks, et parandada Lissaboni strateegia elluviimise võimekust? Miks me ei kasuta oma valuutat ära meie endi seatud energia- ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks? Seoses EList väljapoole jäävaga, siis te rääkisite sellest ja ma nõustun teie hinnanguga.

Te pakute välja mehhanismid mitmepoolse järelevalve parandamiseks ning teil on kahtlemata õigus, kuid see põhineb kahel eeldusel. Esiteks, et eurorühma pikaaegne juhatus eesotsas härra Junckeriga parandab selle organi toimimist. Teiseks, et Euroopa Keskpanga sõltumatust ei seata küsimuse alla ning keegi ei saa seda ohustada. Alustades nendest kahest eeldusest, on meil endiselt palju teha ja ma loodan, et teie, volinik, taastate seni tasakaalust väljas oleva majandus- ja rahaliidu tasakaalu. Nagu me teame, on selle majanduslik pool nõudnud parendusi esimesest hetkest alates ning me peame leidma viisi selle reformimiseks samal ajal kui see edasi areneb. Kümme aastat edasi ja meil on endiselt palju teha.

Täna on vaja vastata küsimustele, mida me oleme esitanud algusest peale, kuigi nüüd juba erinevas kontekstis. Me peame seda konteksti analüüsima kahe nähtuse valguses. Esimene neist on enesestmõistetavalt USA-st alguse saanud kriis, mis peegeldab asjaolu, et me oleme globaliseerumise teisel tasemel, kus inflatsioon on tagasi ja millele on iseloomulik meie ekspordile ebasoodne euro-dollari vahetuskurss – kuigi sellel on omad eelised – ning samuti uskumatu tooraine, nafta ja toidu hinnatõus.

Teine konteksti element, mida me peame arvesse võtma, on Lissaboni leping, mis muudab tingimusi eurorühma jaoks, andes sellele uued kohustused välise esinduse ja koordineerimise osas. Me peame olema sellest teadlikud ning tõesti kasutama ära kogu selle lepingu potentsiaali.

Volinik, te palute meilt abi konsensuse saavutamisel. Juhul, kui see on hea konsensus, siis me teeme seda. Siiski me leiame ka, et võib-olla on vajalik minna edasi konkreetsete ettepanekutega. Kui ma teist õigesti aru sain, siis te soovite saada nõukogult tegevuskava. Väga hea! Kuid te peate meile ütlema, millistel tingimustel saab Euroopa Parlament avaldada oma arvamust ettepanekute osas, mis sisaldavad euro valitsemise parandamise tingimusi, nii et selle valuuta potentsiaali kodanike hüvanguks täielikult ära kasutada ja et tulevikus meie kaaskodanikud Euroopa Keskpanka enam tunnustaksid. Asjaolu, et sellest on saanud institutsioon, võimaldab meil ehk uuesti hinnata selle liikmete nimetamise korda. Te teate, et see parlament on teie poolel, et see on komisjoni liitlane, kui komisjon soovib edasi liikuda, kuid me oleme ka nõudlik liitlane. Olenemata sellest, mis on kirjas lepingutes, ärge kuulake ainult nõukogu, vaid võtke arvesse ka mis tahes suurepäraseid ettepanekuid, mis võivad tulla Euroopa Parlamendist.

ISTUNGIT JUHATAB: RODI KRATSA-TSAGAROPOULOU
Asepresident

  Wolf Klinz, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, minevikus on olnud erinevaid katseid, kus poliitiliselt suveräänsed riigid on püüdnud luua ühiseid rahalisi liite. Need katsed on olnud erineva ajalise kestusega, kuid lõpptulemusena on nad kõik läbi kukkunud.

Seetõttu polnud ime, et 1970ndatel aastatel oli ülejäänud maailm soovituste suhtes, et Euroopa võtaks ette sellise julgustüki, väga kriitiline. Pierre Werner, endine Luxembourgi peaminister, esitas koos Valéry Giscard d’Estaing’i ja Helmut Schmidtiga nende rahandusministriteks olemise ajal selles suunas liikuvad kavad.

Isegi 1990ndate alguses suhtuti majandus- ja rahaliidu loomisesse väga kriitiliselt. Paljud eksperdid, sealhulgas Nobeli auhinna laureaadid Ühendriikides, pidasid seda ebarealistlikuks. Sellegipoolest, vastupidiselt kõigile ootustele, võeti euro kasutusele – ja sellest sai edulugu.

Euroopa rahaliit on tõesti midagi väiksema poliitilise ime laadset, sui generis näiteks. Selles osas on endise komisjoni presidendi Hallsteini avaldus osutunud taas õigeks: ta ütles, et kes ei usu Euroopaga seotud asjades imedesse, ei ole realist.

Vaatamata sellele võeti euro kasutuselevõtt paljudes maades inimeste poolt vastu väga skeptiliselt. Juhul kui euroala esimeses 12 liikmesriigis oleks sel ajal toimunud referendum, ei oleks meil täna eurot, vähemalt mitte üheski nendest riikidest. Sestsaadik on kodanikud kujundanud euro suhtes siiski positiivsema arvamuse. Võib-olla mitte 100% neist ei ole selle poolt, kuid enamus küll. Enamus mõnikord igatsevatest mälestustest vanade valuutade, kas siis marga, kuldna, šillingi või frangi järele, on taandunud veendumuse ees, et euro kasutuselevõtt tõi eeliseid mitte üksnes majandusele tervikuna, vaid ka igale kodanikule.

Loomulikult on see kõige tuntavam, kui inimesed reisivad. Schengeni alal kuuluvad passikontrollid minevikku ning enam pole vajadust kallite, aeganõudvate valuutavahetuste järele. Enamus kodanikke saab ka aru, et me ei suudaks praeguse finantskriisiga niivõrd hästi toime tulla ilma Euroopa Keskpangata ja ühise valuutata. Lisaks on toorainete hinnatõus tugeva valuuta tõttu osaliselt aeglustunud.

Vaatamata kõigele sellele leidub endiselt kodanikke, kes seostavad eurot negatiivsete kogemustega. Eriti hinnatõusudes süüdistatakse tihti Teurot, mis tõlkes tähendab „kallis euro“. Siiski on fakt, et euro on stabiilne. See on end stabiilse valuutana tõestanud. Viimase kümne aasta jooksul oli inflatsioonitase madalam kui sellele eelnenud kümne aasta jooksul, ja seda isegi väga stabiilsust jälgivas riigis nagu Saksamaa. Muuhulgas tänu sellele stabiilsusele on euro muutunud rahvusvaheliselt aina olulisemaks ning on praegu maailmas dollari järel tähtsuselt teine reservvaluuta.

Me peame euro stabiilsuse kirjutama keskpanga sõltumatuse arvele ning seetõttu on raske mõista, miks tehakse katseid selle sõltumatuse õõnestamiseks. Esimesed presidendid Wim Duisenberg ja Jean-Claude Trichet tegid seal erakordselt head tööd.

Midagi pole muutunud: ühine valuuta ilma rahandus- ja majanduspoliitikata on ja jääb riskantseks ettevõtmiseks. EL on silmitsi oluliste väljakutsetega: olemasolev kõrge töötuse tase, demograafilised muutused, rände surve, suurenev vaesus teatud ühiskonnarühmades ning karmim konkurents globaliseerumise tulemusena. Euroala saab nende väljakutsetega hakkama üksnes siis, kui liikmesriikide majanduspoliitikud teevad tihedamat koostööd. Euroala presidendi määramine oli selles suunas esimeseks sammuks, kuid see oli ka kõik, mis tehti. Järgnema peavad edasised sammud.

Kõige olulisem on, et euroala moodustaks maailma ning organisatsioonide, nagu Rahvusvaheline Valuutafond ja OECD, jaoks ühise rinde.

  Alain Lipietz, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma loodan ettenähtud aega mitte rohkem ületada, kui härra Klinz ületas temale ettenähtud aega.

Ma ei hakka uuesti rääkima euro kui institutsiooni ja inflatsiooni stabiliseerimise vahendi suurest edust. Siiski sooviksin ma teid, volinik, ning samuti komisjoni tänada tabu eemaldamise eest. Kümme aastat hiljem on parim aeg uurida aspekte, mis ei ole töötanud.

Mis ei ole töötanud, nagu te mainisite, on see, et euro poolt lubatud kasv ei ole reaalsuseks saanud. Veelgi halvem on see, et eurotsoonist väljapoole jäävad Euroopa Liidu liikmesriigid on kogenud suuremat kasvu kui need, kes selle sees on. Seega eksisteerib tõeline probleem viisis, kuidas euro Maastrichti lepinguga loodi ning me peame sellega tegelema.

Ma näen siin kolme punkti. Esimene, mida te rõhutasite, on vajadus reformida euro valitsemist eelarve- ja rahanduspoliitikate koordineerimise kaudu. On selge – ja ma ei nõustu selles osas proua Berès’iga – et me ei saa samaaegselt paluda nende kahe enamat koordineerimist ning öelda, et Euroopa Keskpank peab jääma täielikult sõltumatuks. Alternatiivselt tähendab see seda, et eelarvepoliitika omakorda – ja see tähendab majandus- ja rahandusministrite nõukogu – peab muutuma iseseisvaks institutsiooniks, mis ei ole enam demokraatlikult kontrollitav. See on täiesti vastuvõetamatu. Seetõttu on meil vaja sisustada sõna „sõltumatu“. Sõltumatu millest? Erahuvidest, jah; riiklikest huvidest, jah; aga mitte ELi eelarve- ja üldisest majanduspoliitikast.

Teine probleem on, et Maastricht andis nõukogule vastutuse vahetuskursside poliitika osas, olgugi et vahetuskursside poliitika relvaks on intressimäärad ning intressimäärasid kontrollib Euroopa Keskpank. Seetõttu on vaja väga selgelt määratleda, et vahetuskursside osas allutaks Euroopa Keskpank oma intressimäärade koordineerimise nõukogu määratud vahetuskursside poliitikale.

Kolmas punkt: riskantsete hüpoteeklaenude turu kriisi põhjal oleme me õppinud, et erinevaid laenutüüpe on vaja eristada. Seda ei olnud aga kirjas Maastrichti lepingus. Ma usun, et on vaja väga selgelt sätestada, et laenud, mis on vajalikud jätkusuutlikuks arenguks ning kliimamuutuse vastaseks tegevuseks, peavad olema antud väga madalate intressimääradega.

  Mario Borghezio, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma usun, et paljud selles pikavõitu raportis sisalduvad rahustavad sõnad pakuvad kinnitust, kuid üksnes teatud maani: faktiks jääb, et me peaksime vaid kuulma, mida meie kodanikud arvavad sellest tehnilisest raportist koos selle 32-leheküljelise bibliograafiaga. Meil on vaja ainult rääkida inimestega, naistega kodus ja pensionäridega kus iganes Euroopas, Itaalias, Prantsusmaal või mujal, et teada saada, et inimestel on raske toime tulla.

Me peame alustama sellest, et keskendume reaalse majanduse probleemidele ja mõjule, mida euro ja Euroopa Keskpanga poliitikad omavad meie töötajatele ja tootjatele, alustades väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest, mis näevad vaeva poliitikate raskuse all, mis kipuvad olema spetsiifilise, konstruktiivse kriitika keskmes ning selline kriitika on meie kodanike ja liikmesriikide majanduste huvides vajalik.

Näiteks on mul kaks ettepanekut: esimene, suunatud pankadele, on selektiivne laenupoliitika, mis on soodne tootlikkusele ja kapitalile, aga ka töötajatele ja tootjatele. Teine on säilitada ja tagada kooperatiivsete ning piirkondlike pankade sõltumatus, mis on nende „üks isik, üks hääl” ja maksimaalse osanike arvuga reaalse majanduse kaitsevall.

Kahjuks Euroopa Keskpank – millele on antud Maastrichti lepingu alusel rahanduslik suveräänsus ning seega majanduslik suveräänsus liikmesriikidest – ei näi alati tegevat otsuseid – näiteks hoida intressimäärad kõrgel või madalal –, mis peegeldaksid riikide tegeliku tootmise ja tootlikkuse laiemaid huvisid.

Seetõttu võtame me eitava seisukoha fakti suhtes, et alates euro kasutuselevõtust on peamine laenumäär kahekordistunud. Selle tulemuseks on kõrged pangatasud, eriti Itaalias. Me võtame eitava seisukoha fakti suhtes, et mis tahes vahendeid kasutades on jätkatud turul raha pakkumise vähendamise poliitikat – nagu näiteks Basel II –, mille tulemuseks on, et kogu Euroopas on tarbimine ja sisekaubandus lämmatatud.

Me kutsume üles seadma Euroopa esimeseks eesmärgiks asetada Euroopa Keskpank poliitiliste institutsioonide kontrolli alla. Euroopa Keskpanga ja selle tegevuste üle peab olema poliitiline kontroll, sest küsimus – mida Euroopa kodanikud nende pankadelt järjepidevalt küsivad – on järgmine: keda Euroopa Keskpanga poliitika aitab? Me jätame selle küsimuse teile mõtisklemiseks.

  Adamos Adamou, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Proua juhataja, volinik, selleks, et kinnitada järgnenud poliitikate edu, rõhutab komisjoni raport Lissaboni strateegia uue järgu kohta lubamatult fakti, et Euroopa majanduskasv on tõusnud 1,8%-lt 2005. aastal 2,9%-le 2007. aastal ja selle ennustus 2008. aastaks on 2,4%.

Nüüd aga, nagu me äsja härra Almunialt kuulsime, on tehtud parandus: sel aastal langeb majanduskasv 2%-ni ja 2009. aastal 1,8%-ni.

Me juhime sellele tähelepanu, sest see tõestab selgelt, mis kaasneb liberaalsete turutingimustega. Paratamatult ei ole EMU ja – loomulikult neoliberaalse globaliseerumise – tulemusena pigem üleüldine kui kohatine kasv mingil juhul kindlustatud, sest abiks võetud mehhanismid on täielikult dikteeritud paindumatute turujõudude poolt. Kuigi inflatsiooni piiramisega, mis on väidetavalt Euroopa Keskpanga olulisimaks prioriteediks, tõuseb määr sel aastal kuni 3,6%-ni.

Mis ometi toimub? Kas võib olla, et isegi nende piiratud eesmärkidel veavad laissez-faire menetlused alt? Nüüd, mil EMU on 10 aastat eksisteerinud, võib selle põhjendatult küsimuse alla seada.

Mida me võime sellest jäigast stabiilsuse pakti konservatiivsusest saada. Vastavalt sellele eeldatakse, et kõik liikmesriigid on alustanud samalt positsioonilt, eelarved peavad olema tasakaalus ja defitsiiti peab iga-aastaselt vähendama, olenemata elustandardist või sellest, kas defitsiit on juba alla 3%.

Milliseid sotsiaalseid hüvesid saavad noored inimesed ja töötajad nõuda seisukoha juures, et sotsiaalsfääri kulutused ei tohi suureneda ja seda isegi headel aegadel? Milliseid tegevuskavasid ja poliitikaid luuakse töötajate jaoks, kelle miinimumsissetulek on pikaajaliste hinnatõusude ja inflatsiooni ajastul enamus liikmesriikides 92–668 eurot?

Töötuse määr võib olla võrreldes 1999. aastaga langenud. Vaatamata sellele on aga veelgi tõusnud kindlustuseta isikute, ebakindlate töökohtade arv, mis mitte ainult ei aita kaasa rahvastiku elustandardi parandamisele, vaid hoopis õõnestab seda.

Mida praegu vajatakse, on täielik suunamuutus, eemale tänastest tegevuskavadest ja poliitikatest. See on see, mida ELi rahvastiku enamus nõuab, pidades silmas Shelli ja BR 4,2 miljonit eurot tunnis kasumeid niinimetatud vaba turu heaks, samas kui töötajaid tabab aina suurenev ebakindlus töökohtade osas ja palkade tegelike väärtuste langus.

  Jens-Peter Bonde, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (DA) Proua juhataja, kui me peaksime kõik riigid, kes rahaliidu eeskirju rikuvad, välja viskama, siis paljusid liikmeid enam varsti poleks. Inflatsioon on praegu 3,6% ringis, kuigi lubati 2%. Rahaliit põhineb juba selle loomisel tehtud veale. Inflatsiooni sihtmärk võeti Saksa mudelist, olgugi et sakslased suutsid enne Euroopa rahaliidu loomist sellele määrale vastata 30 aasta jooksul vaid 6 aastal. Kui hullumeelne? Kuidas me saame sellist sihtmärki tõsiselt võtta ja teha seda pühaks teistest sihtmärkidest hoolimata? Raha hind on vahend, mitte lõppeesmärk. Majanduspoliitika eesmärk on luua täistööhõive ja kindlustada, et igaüks läheks koju palga, mitte aga hüvitisega.

Rahandus- ja valuutapoliitika peavad inimesi aitama, mitte uputama nad vaesusesse. Ameerika Ühendriikides oli iga-aastane kasvumäär alates 1990. aastast kuni 2007. aastani – seega üle 17 aasta – 2,9%, samas kui ELis oli see kõigest 2%. Rahaliidu iga kodanik oleks võinud olla erineva poliitika korral 38 000 euro võrra rikkam, kui Euroopa kasvumäär oleks ainult vastanud Ühendriikide määrale enne viimast kriisi. See on väga kõrge hind, mida ideoloogilise riiklike valuutade kaotamise projekti eest maksta. Meil peab olema kas ühine riik ühise valitsuse ja parlamendiga, mis vastutaks kogu majanduspoliitika eest või me peame lubama üksikutel riikidel hallata nende endi valuutasid ja olema rahul ühisrahaga, millega finantseeritakse piiriülest kaubandust. See on õppetund, mida tuleb rahaliidu fiaskost õppida.

Ilma reformideta pole rahaliidu lagunemist raske ette näha. Võib-olla on Berlusconi Itaalia esimeseks, kes üle parda lendab ja liiri taasavastab. Mul on hea meel, et Taanis on meil endiselt vana hea Taani kroon! Kõik meie poliitikute avaldused majanduslike raskuste kohta, millega me euroga mitteliitumise korral silmitsi seisame, on osutunud valedeks. Taanlased hääletasid 2. juunil 1992. aastal vastu. Taas hääletasime vastu 28. septembril 2000. Ma imestan, kas juhul, kui me ei hääleta kolmandat korda vastu, julgevad poliitikud pakkuda oma raha kaotamist.

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, ühise Euroopa valuuta kasutusele võtmist on kohane tähistada kui edulugu. Kuigi mõningaid punkte on juba mainitud, on mõned küsimärgid, millest ma sooviksin mainida kahte.

Esiteks ei ole Euroopa Liidus ühtegi riiki, erinevalt paljudest praegustest kandidaatriikidest, kes oleksid valinud väljajäämise tahtlikult, milleks on praeguse lepingu sätete kohaselt õigus. Las britid ütlevad oma saarel ei. Sellele vaatamata on üks teine riik – Rootsi –, kes ei reserveerinud endale seda valikuvõimalust oma ühinemistingimustes, kuid on senini järjepidevalt käitunud nagu oleks sellel sarnaselt Ühendkuningriigile õigus ise otsustada, kas euro kasutusele võtta ja euroalaga liituda. See on sel ajal sõlmitud lepinguga vastuolus. Võib-olla on ka siin vaja väikest puhastustööd.

  Monika Beňová (PSE). – (SK) Ma sooviksin tänada komisjoni ja volinikku nii isiklikult kui ka Slovakkia valitsuse nimel tänase komisjoni positiivse positsiooni eest Slovakkia Vabariigi suhtes.

Slovakkia Vabariik valis vastutustundliku lähenemise mitte ainult selleks, et täita kohustuslikke tingimusi, vaid ka selleks, et kindlustada 1. jaanuaril 2009 sujuv üleminek eurole, sealhulgas jätkuv vastamine nendele kriteeriumidele.

Selles osas tunnen, et pean härra Langeni märkustele vastama. Härra Langen, kui teistel eurotsooni riikidel oleks nii palju eelarvelist distsipliini ja vähemalt poolgi Slovakkia Vabariigi majanduskasvust, oleks euro võinud olla isegi tugevam valuuta, mainimata piiravaid meetmeid juurdepääsul tööjõuturule, mille kohaldamist mõned riigid osade uute ELi liikmesriikide suhtes jätkavad. Kui need piirangud eemaldataks, oleksime me võib-olla valmis rääkima ELi majanduse paremast väljavaatest.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Proua juhataja, volinik, mul pole raske liituda õnnitluste kooriga eurole ja esimesele kümnele aastale euroga. Vähesed inimesed, kui üldse, suutsid uskuda, et euro saab olema niivõrd laialdaselt aktsepteeritud, kui see seda praegu on. Härra Bonde on vapper mees. Ta on meeldiv ja võimekas kolleeg, kuid ta eksib enamuse asjade suhtes ning antud juhul eksib ta totaalselt. Proua juhataja, volinik, huku prohvetid eksisid. Euro on kõlav edulugu. Finantskriisi koidikul on Euroopa Keskpank näidanud, mida tähendab tegutseda kiirelt ja ühiselt, isegi kiiremini kui föderaalreserv Washingtonis. See on veel üheks suureks aumärgiks.

Oma sakslasest kaasparlamendiliikmele, kes mainis Rootsit, ei saa ma vastata midagi muud, kui et ma nõustun, et see pole hea. Minu lootus on, et minu kodumaa, Rootsi, saab viie aasta jooksul EMU täielikuks liikmeks. Isiklikult sooviksin näha uut referendumit Rootsis 2010. aasta sügisel või 2011. aasta kevadel. Ma võin volinikule ja teistele parlamendiliikmetele lubada, et teen kõik endast oleneva, et Rootsi võtaks euro kasutusele. See oleks hea Rootsile ja ELile.

  Othmar Karas (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, euro loomise mandaat on enam kui täidetud. Euro ja siseturg on meie kõige edukamad vastused globaliseerumisele. Euro teeb siseturust koduturu ning euro, lipp ja hümn on kolm sümbolit, mis meie identiteeti tugevdavad. Maastrichti kriteeriumid ning stabiilsuse ja kasvu pakt motiveerisid liikmesriike vajalikke reforme läbi viima ning toetasid ja seega tegid võimalikuks euro eduloo sündimise.

Siiski sooviksin ma lõpetuseks märkida kahte punkti: kriteeriume tuleb järgida ja Slovakkiat tuleb kohelda samal viisil kui Leedut. Me ei tohi luua iga individuaalse otsusega tunnet, et me tõlgendame tingimusi ebajärjekindlalt.

See, mida me siin ütleme, ei kinnistu piisavalt avalikkuse teadvuses. Ma sooviksin näha „Kümme aastat eurot” avalikku kampaaniat, mis tooks esile euro eelised kodanikele liikmesriikides ja ma kutsun komisjoni, Euroopa Keskpanka ja liikmesriike üles teavitama kodanikke selle aasta jooksul selgelt euro lisandväärtusest.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Me tähistame täna euro kui ühisraha kasutuselevõtu 10ndat aastapäeva. See on Slovakkia Vabariigile, mis hakkab eurot kõige tõenäolisemalt kasutama 1. jaanuaril 2009. aastal, oluliseks päevaks. Oma lähenemisaruandes märgib komisjon, et Slovakkia Vabariik vastab Maastrichti kriteeriumidele jätkusuutlikul viisil ja soovitab, et Slovakkia Vabariigist saaks 1. jaanuaril 2009. aastal eurotsooni 16. liige.

Sel puhul sooviksin ma rõhutada, et Slovakkia Vabariigile on antud võimalus saada euroala liikmeks Mikuláš Dzurinda juhitud endise Slovakkia valitsuse läbiviidud oluliste reformide tulemusel. Ma usun, et ka praegune valitsus võtab komisjoni tehtud soovitusi tõsiselt ning õpib Sloveenia kogemustest. Samuti usun ma, et Slovakkia Vabariigil õnnestub kummutada härra Langeni tänase arutelu käigus väljendatud skeptilised vaated.

Ma usun kindlalt, et volinik Almunia esitatud edulood sisendavad Slovakkia rahvasse optimismi. Slovakkia Vabariik õpib Maltalt ja Küproselt nende tänaseni näiliselt stabiilsete inflatsiooninäitajate osas.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et hinnata hüvesid – või nende puudumist – mida majandus- ja rahaliit on toonud. Praegu on võimalik näha nii selle eeliseid kui ka puuduseid ja läbikukkumisi.

Ma sooviksin juhtida teie tähelepanu Maastrichti kriteeriumidele, teoreetilisele raamistikule, mis loodi enne majandus- ja rahaliitu. Täna on need tingimused täiesti vananenud. Stabiilsuse ja kasvu tegur on ümber töötatud, kuivõrd ükski riik ei ole suutnud seda ellu rakendada. Nende kriteeriumide rakendamise perioodil ei ole ükski euroala riik tegelikkuses ühtegi Maastrichti kriteeriumi ellu viinud.

Samuti sooviksin ma mainida uusi liikmesriike, kelle suhtes kohaldatakse rahandusvaldkonnas karme nõudmisi. Inflatsiooni puhul sätestati määrad, mis on puhtalt teoreetilised ja ei vasta tänasele reaalsusele. Inflatsioonimäära sätestamine mitteeuroala riikide põhjal ei ole tegelikkuses õige ning tuleks ümber vaadata.

  Gerard Batten (IND/DEM). – Proua juhataja, euro põhiliste majandusprobleemidega ei saa leppida. Pikaajaliselt ei ole võimalik omada ühte ühist intressimäära, mida kohaldatakse paljude erinevalt toimivate riiklike majanduste suhtes. Võimatu on omada ühte ühist välist vahetuskurssi, mida kohaldatakse paljude erinevalt toimivate majanduste suhtes. Lühiajalises ja isegi keskpikas perspektiivis on see võimalik, kuid lõppude lõpuks lõhuvad need lepitamatud majanduslikud vastuolud Euroopa ühisraha. See ei arvesta isegi Euroopa Keskpanga ebademokraatlikku ja kontrollile allumatut otsustusprotsessi. Ees terendab majanduskriis ja kui peaks saabuma kriis, mis on piisavalt suur, hävitab see Euroopa ühisraha.

  Zsolt László Becsey (PPE-DE). – (HU) Tänan, proua juhataja. Esiteks, õnnitlused majandus- ja rahaliidu kümnenda sünnipäeva puhul. Euro on olnud edulugu: madala intressimääraga stabiilne valuuta on saanud tõelisuseks, mis on tõhus viis võidelda spekulatsioonide vastu ning meil on õnnestunud alates euro kasutuselevõtust luua palju rohkem töökohti kui varem. Me teame seda. See on põhjuseks, miks euro on atraktiivne nendele riikidele, kes on Euroopa Liiduga ühinenud, kuid ei ole veel euroala liikmed. Ma nõustun, et distsipliin ja keskpanga sõltumatus on eluliselt tähtsad. Vaatamata sellele ei peaks eurotsoon olema eliitklubi, eliidi poliitiline klubi ja me ei tohiks öelda, et liikmelisus on avatud üksnes neile riikidele, kes on lähenemiskriteeriume juba teatud maani tegelikkuses rakendanud. Euro on tegelikkuses vahend, mis võib olla eriti kasulik nendele riikidele, kes enim vajavad stabiilsust ja ühtekuuluvust ning spekuleerimise ja töötusega võitlemise meetmeid, et muutuda tõeliselt euroopalikeks. Sel põhjusel olgem ettevaatlikud ortodokssete põhimõtete suhtes, isegi seoses inflatsiooni kriteeriumiga. Samuti on ülioluline, et kriteeriumid sätestataks vastavalt üleüldistele standarditele. Tänan väga, proua juhataja.

  Antolín Sánchez Presedo (PSE). – (ES) Proua juhataja, ma sooviksin liituda euro, ühe silmapaistvaima Euroopa integratsiooniprotsessi saavutuse tähistamisega.

Euroopal kulus keskpanga loomiseks 40 aastat, kuid me ei tohiks unustada, et Ameerika Ühendriikidel kulus selleks alates iseseisvumisest 140 aastat.

Nagu volinik märkis, on tulemused olnud seoses makromajandusliku stabiilsuse, töökohtade, ostujõu, Euroopa ühtekuuluvuse ja isegi hüvedega riikidele, kes ei ole euroala liikmed, väga positiivsed ning see on andnud meile suurema poliitilise võimekuse.

Tulevikku vaadates nõustun ma voliniku öelduga: selleks, et tulla toime globaliseerumise, vananeva rahvastiku ja kliimamuutuste väljakutsetega, vajame me sisemiselt uute riikide vastuvõtmist, koordineerimise parandamist, et muuta Lissaboni strateegia tõelisuseks ja muutusi kapitaliturgude stabiilsuse jälgimise võimaldamiseks.

Väliselt peame me täitma oma kohustusi uue globaalse tegijana. Euroala on samuti määratud olema liikumapanevaks jõuks Ühenduse integratsiooni järgmise taseme taga.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, kui euro on olnud niivõrd edukas ja toonud selliseid praktilisi ja majanduslikke hüvesid, siis ma imestan – ja siin ma pöördun volinik Almunia poole –, kas poleks väärt investeerida mõned eurod haridusse, uute liikmesriikide motiveerimisse, et niipea kui võimalik rohkem osaleda selles ühises euroalas. Nagu kõlab ladinakeelne ütlus, bona pecunia non olet, või eufemistlikult, hea raha lõhnab, mitte ei haise, seega, kes teab, võib-olla isegi britid jõuavad mõtteni, et euro kasutuselevõtt on seda väärt, kuivõrd see toob endaga kaasa sellise hulga kaasnevaid hüvesid.

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. − (ES) Tänan teid väga, proua juhataja ja tänan väga kõiki parlamendiliikmeid, kes selle arutelu jooksul sõna võtsid.

Olen väga tänulik märkuste eest, mida te olete seoses minu täna esitletud algatuse ja komisjoni tööga teinud ning me kahtlemata jätkame arutelu lähikuude jooksul.

Euro, majandus- ja rahaliit – nagu paljud teist oma kõnedes mainisid – on unistus, mis on saanud tõeks ja see on juhtunud 10 aasta jooksul.

Ma arvan, et see on piisav põhjus, et tänada neid, kes kõnealuse algatuse Euroopa integratsiooni esimestel kümnenditel algatasid: Pierre Wernerit, kes avaldas 1970. aastal esimese raporti majandus- ja rahaliidu kohta; Valéry Giscard d'Estaing’i ja Helmut Schmidti nende tegevuse eest 1970ndatel ja 1980ndatel; muidugi Jacques Delorsi ja kõiki neid, kes temaga koostööd tegid, et muuta Maastrichti leping ning majandus- ja rahaliidu idee, mida me arendame, võimalikuks.

Põhjust olla rahul ei ole mitte üksnes seetõttu, et me tegime nende unistused reaalsuseks, vaid ka sellepärast, et see reaalsus toob meile tulemusi, mida tavalised kodanikud hindavad.

Mõned teist käsitlesid tulemusi kodanike seas ja reaalses majanduses: milline on inimeste arusaam väljaspool seda koda? Avalikkus mõistab märksa enamat, kui mõned meist ette kujutada suudavad – tänu eurole ja Euroopa integratsioonile on praegu euro alal 16 miljonit töökohta enam kui kümme aastat tagasi. Kuusteist miljonit töökohta rohkem. Euro alal on loodud märksa rohkem töökohti kui Ühendriikides. Euro alal on alates euro kasutuselevõtust loodud viis korda enam töökohti kui kümnendi jooksul, mis eelnes eurole.

Avalikkus mõistab seda suurepäraselt. Kodanikud mõistavad seda suurepäraselt, täpselt nagu nad mõistavad ja paluvad meil praeguses olukorras, kus ees seisavad suured väljakutsed ning väga pingelised ja rasked olukorrad turgudel ja majanduskeskkonnas, mitte muutuda tegevusetuks ja jätkata algatustega.

Nüüd, mil meil on majandusintegratsiooni vahendid, peame me neid vahendeid kasutama: neid, mille annab asutamisleping, neid, mis loodi kümme aastat tagasi selle ajani saavutatu põhjal ning õppides meie kogemustest mõningate eesmärkide saavutamise raskuste kohta.

Me vajame mitte ainult eelarvepoliitikate, vaid ka majanduspoliitikate paremat koordineerimist. See on see, mida me Lissaboni strateegiast rääkides silmas peame; kuid eriti euroalast rääkides, peame me rääkima euroala erilistest vajadustest, seda nii eelarvepoliitikate koordineerimise kui ka struktuurireformide koordineerimise aspektist, mille mõlema elluviimine on hädavajalik selleks, et euroala toimiks nõuetekohaselt ja saavutaks head tulemused tööhõive, kasvu, madalate hinnatõusude ning enamate võimaluste loomise näol kodanikele – nendele, keda me esindame.

Kahtlemata on olnud saavutusi ja me ei peaks neid varjama.

Näiteks üheks saavutuseks on, et euroalal on kõik ülemäärased defitsiidid kaotatud. Täna on komisjon samuti heaks kiitnud ülemäärase defitsiidi menetluse lõpetamise Portugali ja Itaalia suhtes. Euroalal ei ole ühtegi riiki, mille defitsiit ületaks asutamislepingus ning stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud piiri.

Vaid mõned aastad tagasi, siin stabiilsuse ja kasvu pakti reformi arutades, ei suutnud paljud teist seda ette kujutada, kuid stabiilsuse pakti edukuse ja euroala liikmesriikide valitsuste antud lubaduste tulemuseks on ülemääraste defitsiitide kadumine.

Vaatamata sellele on vaja teha väga olulisi asju. See on, mida see algatus käsitleb: panna meid taas liikvele ja ma esitan teile küsimuste nimekirja, mida parlamendis ja eurorühmas arutada, ning nõustun nendega teist, kes ütlesid, et eurorühma töö on äärmiselt tähtis ja et töö, mida eurorühm Jean-Claude Junckeri eesistumisel teinud on, on väga positiivne. Seda tuleb arutada parlamentides, liikmesriikide üldsusega ja liikmesriikide valitsustega ning me peame hirmu tundmata, austuse ja rahulolu tundega pidama dialoogi Euroopa Keskpangaga, arvestades viisi, kuidas Euroopa Keskpank oma sõltumatust ellu viib. See on uskumatult tõhus keskpank, isegi kui see on võrreldes Inglismaa keskpanga, Ameerika Ühendriikide föderaalreservi, Jaapani keskpanga või mistahes muu keskpangaga uskumatult noor.

Kaks lõpumärkust. Esiteks seoses nende riikidega, kes ei kuulu ja näivad mitte tahtvat euroalasse kuuluda. Ma ei viita kandidaatriikidele, mis saavad selle osaks lähiaastatel, eeldusel, et nad tingimused täidavad, vaid neile, kes on otsustanud, et nad ei soovi selle osaks olla kas loobumisklausli või referendumi kaudu.

Mõned teist on öelnud, et euroalal saavad tulevikus olema probleemid. Ma ennustan, et probleemid saavad olema neil, kes ei taha euroalasse kuuluda.

Globaalses majanduses kannatavad isolatsiooni tagajärgi need, kes tahavad isoleeritud olla. Need, kes integreeruvad, need, kes on valmis jagama ja otsustama nende majanduspoliitika üle koos, teevad korrektsed otsused, õiged otsused ja võimaldavad oma kodanikele integratsiooni hüvesid.

  Juhataja. – (EL) Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Alessandro Battilocchio (PSE), kirjalikult. – (IT) Ennustused ELi majanduskasvu kohta paari järgmise aasta vältel osundavad murettekitavale tootmissüsteemi aeglustumisele. ELi majanduskasv langeb võrreldes 2007. aasta 2,8%ga järgneva kahe aasta vältel ühe protsendipunkti võrra – 2,0%ni 2008. aastal ja 1,8%ni 2009. aastal. Silmnähtavalt ei põhjusta seda langust üksnes siseturud, vaid laiem globaalse majandustegevuse langus, mida mõjutab raske olukord Ameerika Ühendriikides ja toorainehindade tõus.

Hüppeliselt tõusvate toidu-, energia- ja toorainehindade tõttu ootab komisjon lähitulevikus inflatsiooni haripunkti jõudmist. See on eriti murettekitav nähtus, kuna see mõjutab otseselt meie kodanike elu ja kahandab ostuvõimet. Samuti tekitab see lisakoormuse meie ettevõtetele, mis järkjärgult kaotavad võrreldes uute tõusvate majandustega oma konkurentsieelise. Sellele vaatamata näeme me siiski positiivseid märke seoses Lissaboni strateegia „tööhõive“ eesmärgiga, kuivõrd Euroopas on loodud 4 miljonit uut töökohta.

Meie ülesandeks on tuvastada, kas see „uus“ tööhõiveturu dünaamika on ajutiste töökohtade loomise tulemus, kuivõrd see informatsioon omab majandusele positiivset mõju üksnes juhul, kui see vastab stabiilsuse ootustele.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) On muljetavaldav kuulda komisjoni ja Euroopa Liidu juhtivfiguure ikka veel rääkimas euroala edukusest, vaatamata sellele, et tegelik statistika peegeldab vastupidist, kas siis majanduskasvu või Euroopa rahvaste elukvaliteedi osas. Kõnealused edulood seonduvad selgelt kasumite suurenemisega ning muinasjutuliste sissetulekutega, mida majandus- ja finantskontsernid nende 10 majandus- ja rahaliidu aasta vältel on suutnud teenida.

On siiski vastuvõetamatu, et nad unustavad süstemaatiliselt ühiskondliku ebavõrdsuse suurenemise, ajutiste ja halvasti tasustatud töökohtade arvu suurenemise, mille tagajärjeks on miljonite töötajate vaesus, mis omakorda tingib nende edasise ärakasutamise ja võimatuse tagada oma lastele korralik elu.

Seega pole üllatav, et plaan, mida Euroopa Komisjon esitleb, on suurel määral sama: rohkem majanduskontrolle, et kindlustada majandusrühmitustele suurem konkurentsivõime ja finantsstabiilsus, suurem eelarvejärelevalve, et suruda edasi avalike teenuste liberaliseerimist ning rohkem survet ja kontrolle, et hoida ära palgatõusud.

See toob kaasa sotsiaalse pinge suurenemise ja rohkem pingutusi, et kaitsta sotsiaalseid ja tööõigusi ning hoida ära ekspluateerimise suurenemine.

  Diamanto Manolakou (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) EMU ja euro loodi Maastrichti lepingu rahvavastaste ja tööhõivevastaste eesmärkide tulemusel, mis valmistasid ette pinnase tagurlikule Lissaboni strateegiale ja eskaleerisid rünnaku töötajate õigustele ja vabadustele.

Parem- ja vasaktsentristid on need ELi ja valitsuse otsused ratifitseerinud. Kreekas hääletasid Maastrichti lepingu poolt erakonnad Uus Demokraatia, PASOK ja vasakpoolne koalitsioon. Rahvahääletuste korraldamisest keelduti. See teenib imeteldavalt kapitalistlikke huvisid ja näitab, kuivõrd kapitalistid rahva reaktsiooni kardavad.

Liikmesriikidelt majanduspoliitika võtmemehhanismide ülekandmine Euroopa Keskpanga kontrolli alla on aidanud kapitalistidel alandada tööjõu hinda ja mitmekordistada kasumeid. Palkade pitsitamine, mida Euroopa Keskpank on selle loomisest peale julgustanud, on viinud töötajate ostujõu terava languseni, töölisklassi elustandardi kiire halvenemiseni ja vaesuseni.

Enamus riikides seatakse euro ja EMU aina enam küsimuse alla. Argumendid nagu hinnastabiilsus, majanduste kaitsmine jne on osutunud pettuseks. Euro kaitseb ainult monopolide kasumeid; see aitab kaasa privatiseerimisele ja ühinemistele ning sillutab teed veelgi suuremale ekspluateerimisele.

  Cătălin-Ioan Nechifor (PSE), kirjalikult. – (RO) Euroopa majandus- ja rahaliidu (EMU) loomine ei ole mitte ainult kaasa toonud lihtsa vabakaubandusala ehitamise liidu tasandil, vaid on samuti andnud Euroopa Liidule rohkem poliitilist võimu rahvusvahelisel tasandil, on kehtestanud kriteeriumid, mis on viinud kontinendi taasühinemiseni ja ühise valuuta ilmumiseni – euro, mis on võimeline võistlema Ameerika dollariga.

EMU eeliseks on, et see on kindlustanud tarbijate ja ettevõtete hüvanguks madalad inflatsiooni- ja intressimäärad ning edendanud avaliku sektori rahanduse kindlust ja elujõulisust, samas kui ühisvaluuta kasutuselevõtt tõi kaasa välisvaluutavahetuse kulude kadumise ning aitas kaasa kaubandusele ja hindade samaväärsusele praegustes eurotsooni riikides.

Praegu valmistub Euroopa tähistama ühisraha kasutusele võtmise esimest kümnendit ja isegi kui ELi lõunapoolsed riigid on peale ühisraha kasutusele võtmist pidanud tegelema rea raskustega, ei ole ametivõimud senini kurtnud. Analüütikute selgituste kohaselt on Euroopa vaatamata muutustele Ameerika Ühendriikide finantsturgudel jäänud stabiilseks. Samuti ütleksin ma, et euro edukust tõestab fakt, et taanlased, kes algselt keeldusid ühisraha kasutuselevõtust, soovivad seda praegu.

Rumeenia jaoks on euro kasutusele võtmine praegu oluliseks eesmärk ning endiselt on vaja olulisi pingutusi, et vastata lähenemiskriteeriumidele ja suurendada Rumeenia ettevõtete konkurentsivõimet ühisturul.

  Esko Seppänen (GUE/NGL), kirjalikult. – (FI) Kui Soome ELiga ühines, siis järgnes sellele rahvahääletus. Samal ajal lubas poliitiline eliit rahvale uut rahvahääletust, kui Soome loobub oma valuutast, margast. Lubadust murti – erinevalt Rootsist – ja paljud soomlased soovisid oma raha tagasi.

Euro on olnud edukas selles mõttes, et turistidel on võimalik kasutada sama raha kõigis EMU riikides ja võrrelda hindu. Reisiraha ei ole aga majandus- ja rahaliidu tegelik olemus: selleks on ühine rahanduspoliitika. See ei ole olnud samasugune edulugu juba puhtalt eurotsooni suuruse tõttu ning erinevuste tõttu selle majandustes.

Esmalt devalveeriti seda kolmandiku võrra dollari vastu ning sellele järgnes kahe kolmandiku ümberhindamine. EMU mõjusid peaks samuti hindama ühise intressipoliitika vaatenurgast, mille tulemuseks oli paljudes riikides kinnisvara hinnamull.

  Winkler, Iuliu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Aastal 2008 tähistatakse 10ndat aastat alates Euroopa Keskpanga kui ühe julgeima Euroopa ülesehitamise projekti loomisest. 10 aastat pärast selle loomist kujutavad majandus- ja rahaliidu saavutatud tulemused küsitavaid edulugusid. Majanduskriteeriumide eranditu kasutamine Euroopa Keskpanga otsuste põhistamisel ning kogu poliitilise mõju välistamine otsuste langetamisel on toonud kaasa selle projekti edukuse, mis omakorda on toonud hüvesid osalevate liikmesriikide majandustele.

ELiga ühinemise hetkel hindasid nii Rumeenia valitsus kui keskpank meie riigi perspektiive EMUga liitumiseks 2014. aastaks. Euro kasutusele võtmine Rumeenias eeldab alates 2012. aastast kaheaastast osalemist vahetuskursimehhanismis (ERM II).

Et need ajapiirid oleksid jälgitavad, peame me jätkama pingutusi valitsuse fiskaalpoliitika koordineerimiseks keskpanga rahanduspoliitikaga ning see eeldab mõõdukat ja mõistlikku eelarve täitmist. Selleks, et hoida inflatsioon Rumeenia keskpanga välja pakutud parameetrite piires, peame me vältima valimisaastatele iseloomulikke ahvatlusi. Rumeenia keskpanga inflatsiooni alandamisele suunatud poliitikat peab toetama finantsstabiilsus, Rumeenia Parlamendi vastutustundlikud otsused ja tõhus eelarve täitmine kõigi riiklike institutsioonide tasandil.