Istungi stenogramm

Kolmapäev, 7. mai 2008 - Brüssel

15. Inimõigused maailmas (2007) ja ELi poliitika – ELi valimisvaatlusmissioonid: eesmärgid, tavad ja tuleviku väljakutsed (arutelu)

ISTUNGIT JUHATAB: MAREK SIWIEC
Asepresident

  Juhataja. – Järgmine päevakorra punkt on järgmiste raportite ühisarutelu:

– Marco Cappato poolt väliskomisjoni nimel koostatud aastaaruanne (A6-0153/2008), mis käsitleb inimõiguste olukorda maailmas 2007. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles osas (2007/2274(INI));

– José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra ja Véronique De Keyseri poolt väliskomisjoni nimel koostatud ülevaade (A6-0138/2008) ELi valimiste vaatlusmissioonide kohta: eesmärgid, kogemused ja edasised ülesanded (2007/2217(INI)).

  Marco Cappato, raportöör. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, poliitikad, mis edendavad inimõiguste austamist, nõuavad eelkõige mõjusaid volitusi otsuste langetamiseks rahvusvahelises poliitikas, mis ELil on olemas. Paraku on Euroopa poliitika liigagi sageli, nagu ka raporti puhul, mis me väliskomisjonis ühehäälselt heaks kiitsime, tegelikult liikmesriikide poliitika. On raske järgida Euroopa poliitikat inimõiguste osas, kui liikmesriigid suruvad sellisel määral peale oma rahvuslikke huve.

Ometi, kui asi puudutab poliitilist tahet, ja aeg-ajalt saavutatakse selle üle võit tänu Euroopa Parlamendile, kellel ei ole volitusi rahvusvahelist poliitikat puudutavate otsuste tegemiseks, oleme suutnud märkimisväärselt edasi liikuda. Võtkem näiteks surmanuhtluse: selle parlamendi kolm resolutsiooni kindlustasid lõpuks Euroopa kaaluka positsiooni moratooriumi väljakuulutamises hukkamistele, mille poolt ÜRO hääletas detsembris New Yorgis. Vaadake, kuidas parlament tegi ettepaneku Euroopa poliitika osas Tiibeti kohta resolutsiooniga, mille me viimasel istungil vastu võtsime.

Inimõigusi käsitlevad dokumendid on samuti olemas, kuid Euroopa Liit ei tunnusta liigagi tihti nende õiguspärasust. Meie kõikides koostöökokkulepetes on inimõigusi käsitlevad klauslid, ja meil pole ikka veel tõhusat seire ja ajutise peatamise mehhanismi, sest need klauslid lubaksid meil tegelikult tagada austuse demokraatia vastu kolmandates riikides.

Väga sageli oleme meie kui Euroopa viimastel aastatel suhtunud USAsse kriitiliselt, sest demokraatia toetamine sõjaliste vahenditega on osutunud ebatõhusaks. See on tõsi! Kuid me peame ka leidma alternatiivsed vahendid. Me ei saa lihtsalt öelda, et relvad ei toimi, sest siis me annaksime järele patsifismi ja neutraalsuse kiusatusele. Öelgem lihtsalt, et see tee kätkeb endas ohtu diktaatoritele tegelikult kasulikuks osutuda.

Seetõttu on relv, mille me oleme kindlaks määranud ja mida selles raportis selgesõnaliselt kirjeldatakse – mul on tõeliselt kahju, et sotsiaaldemokraatide fraktsioon on tõepoolest esitanud muudatusettepaneku selle osa väljajätmiseks – vägivallatuse relv: Ghandi vägivallatus, kui olla täpne, pigem poliitiline instrument kui pärimuslik viide; vägivallatus, mis põhineb teadmistel, mis põhineb õigustel – luues õigusi, tagades õiguste alalhoiu, kaitstes õigust elule.

Meie näeme vägivallatust kui metoodikat, ja seepärast teeme ettepaneku nimetada 2010. aasta Euroopa vägivallatuse aastaks, et Euroopa Liidul oleks aktiivne poliitika, mille raames komisjon ja nõukogu edendaksid vägivallatuse instrumente, aidates dissidente, aidates demokraatlikke opositsioonijõude. See on eluliselt oluline, kui me soovime minna kaugemale pelgalt formaalsest inimõigusi käsitlevate dokumentide ja tekstide kaitsmisest, ja kui me soovime inimõigusi diktatuuri ja „mittedemokraatia“ tingimustes tegelikult teostada.

  Véronique De Keyser, raportöör. − (FR) Härra juhataja, kuidas me hindame valimisvaatlusi viisteist aastat pärast esimese valimiste vaatlusmissiooni lähetamist Venemaale, ja kaheksa aastat pärast komisjoni avaldatud esimest teatist, mis seda teemat käsitles? Niisiis, esiteks positiivne hinnang. Käesoleva, härra Salafrancaga ühiselt ja täielikus kooskõlas kirjutatud raporti eesmärk oli rõhutada saavutatud edu: valimiste vaatlusmissioonide suurenev professionaalsus, kogenud vaatlejate kogu loomine ELis – saavutused, mis tähendavad, et Euroopa demokraatia ja inimõiguste instrumendi eelarve on nüüd peaaegu 25% – ja eelkõige kahe missiooni õnnelik kombinatsioon, kusjuures mõlemat juhtis Euroopa Parlamendi liige: ELi tehnilise loomuga ja pikaajalisem ning parlamendi lühem ja poliitilisema iseloomuga missioon.

Me peame siiski edasi liikuma. Käesoleva raportiga antud peamised soovitused on esiteks, avada missioonid Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee ja Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee liikmete riikidesse, kuid väga ettevaatlikult. Hoolitseda tuleb selle eest, et professionaalsus ei kaoks ja missioonidel säiliks Euroopa pitser. Teiseks, eelarve eraldised Euroopa inimõiguste ja demokraatia instrumendile tuleb hoida 25% tasemel, koostada aastaaruanne aasta jooksul toimunud missioonide hindamiseks – see on kahtlemata äärmiselt oluline –, uurida interneti teel toimuvate valimiste julgeolekut – uus väljakutse valimiste vaatlejatele – ja eelkõige tegelda rohkem jätkutegevustega. Jätkutegevused põhjustavad kõige suuremaid probleeme, ja raske on saavutada, et valimised oleksid selline demokraatiaprotsessi tõeliselt toimiv hoob, nagu nad peaksid olema. Raport kirjeldab mitmeid jätkutegevuste kursse, kuid siin mainin ma ainult poliitilisi jätkutegevusi, ja pöördun peamiselt nõukogu poole. On vastuvõtmatu, et juhul kui esindajad või presidendid võidavad valimised pettuse teel, ei lase nendega seotud Euroopa Liidu poliitika kuidagi märgata, et midagi oleks juhtunud. Tavaline asi. Samuti on mõeldamatu – ja õõvastav – et kui esindajad valitakse demokraatlikul teel, ei ole neil õigust austusele ja õiguspärasusele, mille valimised peavad kindlustama. Meil on tuua kurvad näited minevikust, mis on viinud traagiliste olukordadeni. Ma ei taha sellest teha õpikunäidet. Kõnealune raport põhineb konsensusel ja mitte poleemikal, ja Euroopa on selle näol saanud suurepärase dokumendi. See ei tohiks iseennast eitada.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, raportöör. − (ES) Härra juhataja, valimiste vaatlusmissioonide ajalugu on edulugu, ja ma arvan, et seekord peaks ELi välispoliitika, mida on nii palju kordi kritiseeritud, saama teenitud tunnustuse, sest see suurendab Euroopa Liidu nähtavust, tõstab Euroopa institutsioonide prestiiži ja tugevdab Euroopa Liidu välist kuvandit.

Ma arvan, et on õige tunnistada, et Euroopa Liit on volinik Ferrero-Waldneri mandaadi kaudu maailma valimisvaatlemiste liider oma metoodika ja tehtava töö usaldusväärsuse tõttu.

Nagu ütles proua De Keyser, võttis välisasjade komisjon selle raporti vastu 60 häälega 0 vastu, ja see on suurepärase koostöö selge märk.

Ma arvan, et me peame alustama saadud kogemuste positiivsest osast, kuid me ei tohiks loorberitele puhkama jääda, sest kuigi need võivad olla auga välja teenitud, on ikka veel väga palju teha.

Seetõttu arvan, et tähtis on esile tõsta valimiste vaatlusmissioonide lõppraportis kajastatud soovitusi ja ettepanekuid, pidades meeles, et tegemist on soovituste ja ettepanekutega ja et sõltumatud riigid võivad valida, kas neid rakendada või mitte, kuid ma usun, et nende jaoks on oluline saada kaasatud meie partneritega ellu viidavatesse programmidesse ja nendega peetavatesse poliitilistesse dialoogidesse.

Veel üks fundamentaalne aspekt on missioonide sõltumatus ja prestiiž, mille missioonidele annavad nende objektiivsus, erapooletus ja sõltumatus.

Kõnealune sõltumatus peab siiski kajastuma missioonide suutlikkuses kooskõlastada üksikseisukohti liikmesriikide ja komisjoniga, nii et Euroopa Liit räägiks ühel häälel ja ei oleks killustatud, nagu proua De Keyser ütles, kui ta juhtis tähelepanu sellele, et ministrite nõukoguga on teatud probleeme olnud.

Euroopa Liit ja Euroopa Liidu missioonid peavad töötama koos teiste missioonide ja samuti koos kohalike organisatsioonidega.

Lõpuks, härra juhataja, arvan ma, et on ülimalt tähtis, et komisjonil, mis on selles osas väga hästi töötanud, peaks olema piisavalt ruumi paindlikkuse ilmutamiseks ja teda ei tohiks piirata eelarveline hullusärk, mis takistab selle suurepärase missiooni elluviimist.

Kokkuvõtteks, härra juhataja, tahaksin väljendada oma rahulolu ja toetust tehtud tööle ning samuti toetust tulevasele tegevusele.

  Janez Lenarčič, nõukogu eesistuja. – (SL) Palun lubage mul teha üks protseduuriline märkus, enne kui alustan oma sissejuhatust. Tänase istungi alguses öeldi, et üks teema on päevakorrast maha võetud seetõttu, et nõukogul ei ole võimalik istungil osaleda. Arvestades seda, kui hilisel tunnil me selle teema arutamist alustasime, on tõesti põhjust selle üleviimiseks mõnele teisele päevale, eriti teades, kui täis on tänase istungi päevakava. Eesistuja kavatses kohal olla kõikide päevakavasse võetud teemade arutamise ajal ja on kohal ka kogu arutamise ajal, mistõttu nii hilja alustatigi, kuna me soovime eelkõige kujundlikult rõhutada tähtsust, mida nõukogu ja eesistuja sellele teemale omistavad. Minu avamärkused võtavad ka veidi rohkem aega kui ettenähtud viis minutit. Ma palun teilt mõistmist ja ma püüan lühendada oma lõppsõna arutelu lõpus.

Auväärt parlamendiliikmed, tahaksin tervitada härra Cappato koostatud raportit, nimelt Euroopa Liidu aastaaruannet inimõiguste olukorra kohta maailmas. Tahaksin rõhutada, et meie peame parlamendi rolli austuse edendamisel inimõiguste vastu rahvusvahelisel tasandil äärmiselt oluliseks ja teie kriitilisi seisukohti äärmiselt kaalukaks panuseks Euroopa Liidu püüdluste jaoks selles elutähtsas valdkonnas. Nõukogu tutvub selle raportiga üksikasjalikult. Täna aga tahaksin anda tagasisidet teie raporti teatud võtmeelementide kohta, härra Cappato.

Esmalt, ei ole kahtlust, et teie raport käsitleb kõige suuremaid väljakutseid, mis Euroopa Liidu ette on tõusnud, niivõrd kui see puudutab inimõigusi. Kõige rohkem oleme rahul asjaoluga, et ka Euroopa Parlamendi tegevus on inimõigusi käsitlevas raportis kajastatud. Raporti selleteemaline peatükk tunnustab selle kõrgeväärtusliku kogumi märkimisväärset rolli austuse suurendamisel inimõiguste vastu. Nõukogu püüab tulevikus tagada tiheda koostöö parlamendiga, eelkõige välisasjade komisjoni ja inimõiguste allkomisjoniga. Me usume, et aastaaruanded kajastavad ka edaspidi Euroopa Parlamendi sellekohaseid jõupingutusi.

Mis puudutab raportis esitatud üleskutset koostöö suurendamiseks Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel, siis pean ütlema, et oleme sellega nõus, et selles valdkonnas on kindlasti arenguruumi ja vastastikuse mõistmise memorandumi allakirjutamine Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel on loomulikult tähtis. Euroopa Liit austab Euroopa Nõukogu jõupingutusi inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel. Samuti jääb Euroopa Liit endiselt ÜRO inimõiguste kaitse süsteemi kindlameelseks toetajaks. Me toetame aktiivselt inimõiguste kõrge voliniku büroo sõltumatust ja püüame tagada, et inimõiguste nõukogust saab tõhus organisatsioon, tegelemaks inimõiguste tõsise rikkumisega kogu maailmas.

Hiljuti Genfis toimunud inimõiguste nõukogu seitsmes istungjärk oli Euroopa Liidule edukas. Meie kaks peamist algatust – Birma/Myanmari ja Põhja-Korea inimõiguste eriraportööride mandaadi uuendamine – kiideti heaks. Ka kõik Euroopa Liidu liikmesriikide individuaalsed algatused kiideti heaks. Me tegime ka jõupingutusi, et saavutada Kongo Demokraatliku Vabariigi sõltumatu eksperdi mandaadi uuendamine, kuid paraku edutult. Tuleks märkida, et selle istungjärgu positiivsete väljundite seas on inimõiguste kaitsjate ja naiste õiguse vägivallavabale elule kaitsjate mandaadi uuendamine.

Aprillis käivitati inimõiguste nõukogu egiidi all uus mehhanism, universaalne regulaarne läbivaatamine. Euroopa Liit käsitab seda kui võtmemehhanismi inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks. Praegu on ikka veel liiga vara kõnealuse uue mehhanismi toimimise nõuetekohaseks hindamiseks, kuid esialgsed kogemused viitavad sellele, et liikmesriigid võtavad seda tõsiselt ja tegutsevad vastutustundlikult. Inimõiguste nõukogu mõne liikme teatud püüdlused seda mehhanismi nõrgestada annavad siiski põhjust muretsemiseks.

Lisaks ÜRO tehtavale pingelisele tööle on viimastel aastatel tähelepanu suunatud inimõiguste integreerimisele välispoliitika teistesse valdkondadesse. Tahaksin veel kord kinnitada, et see on Sloveenia eesistumise prioriteetide nimekirjas kõrgel kohal. Eesistuja toetab selles osas ka kõiki Riina Kionka, härra Solana isikliku esindaja inimõiguste alal, püüdlusi.

Siinkohal tahaksin puudutada raporti seda osa, mis kutsub üles inimõiguste suuniseid kaasajastama. Meie eesistumise ajal kaasajastatakse kolm viiest temaatilisest suunisest. Eelmisel nädalal võttis üld- ja välisasjade nõukogu vastu kaasajastatud suunised, mis käsitlevad piinamisi. Järgmisel kuul lõpetame eelduste kohaselt surmanuhtluseid käsitlevate suuniste kaasajastamise, mis langeb kokku suuniste väljaandmise kümnenda aastapäevaga. Eesistuja on lõpetamas ka laste küsimust ja relvastatud konflikti käsitlevate suuniste kaasajastamist. Sellega seoses tuleks märkida, et käesoleval kuul kiidab üld- ja välisasjade nõukogu eeldatavalt heaks kahe aasta ülevaate relvakonfliktist mõjutatud laste kaitse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse integreerimise kontrollnimestiku rakendamise kohta.

Mis puutub inimõiguste kaitsjaid käsitlevatesse suunistesse, siis palub teie raport liikmesriikidel kaaluda sellistele rühmadele viisade väljastamise võimalust. Eesistuja korraldas aprillis nõukogu inimõiguste töörühma (COHOM) raames arutelud eesmärgiga vahetada teavet viisade väljastamise tavade/kogemuste kohta. Tundub, et arutelu õhutas mitut liikmesriiki uurima koos pädevate konsulaarosakondadega võimalusi inimõiguste kaitsjate abistamiseks, väljastades neile lühiajalisi viisasid. Samal ajal toetasid liikmesriigid selle küsimuse kohta viite lisamist uude ühisesse viisakoodeksisse. Eluliselt oluline aspekt seoses suunistega on loomulikult nende rakendamine praktikas, konkreetsemalt inimõiguste olukorra seire ja rikkumistele reageerimine, tehes demarše ja avaldusi ning hõlmates teema dialoogiga.

Inimõiguste austamine kogu maailmas on vaieldamatult Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika üks peamisi eesmärke. Selliste instrumentide abil nagu ühismeetmed ja strateegiad, demaršid ja kriisijuhtimisoperatsioonid, on EL püüdnud demokraatiaprotsessi tugevdada ja parandada inimõiguste olukorda paljudes riikides. Seetõttu on dialoog inimõiguste üle eriti tähtis. EL juhib kõnelusi Iraani, Usbekistani, Vene Föderatsiooni, Aafrika Liidu ja Hiinaga.

Koostöökokkulepete raames, mis sisaldavad sätteid inimõiguste kohta, on sellist dialoogi peetud ka teiste kolmandate riikidega. Sellega seoses peaksin mainima, et järgmine võimalus aruteluks Hiina olukorra üle on kohe järgmisel nädalal, 15. mail, kui Ljubljanas toimub ELi–Hiina inimõiguste dialoogi järgmine voor. Ma peaksin samuti mainima hiljuti toimunud konsultatsioone Vene Föderatsiooniga, mis peeti aprillis.

Auväärt parlamendiliikmed, tahaksin puudutada ka koostööd Euroopa Liidu individuaalsete institutsioonide vahel inimõiguste kaitse ja edendamise osas. Lähipäevadel oodatakse nõukogult vastuse koostamist Euroopa Parlamendi presidendi härra Pötteringi kirjale, mis puudutab institutsioonidevahelist koostööd seoses inimõiguste dialoogiga. Ma võin teile kinnitada, et nende suhete tugevdamiseks on ilmutatud suurt poliitilist tahet, vähemalt eesistuja poolt.

Kokkuvõtteks tervitan ma proua De Keyseri ja härra Salafranca Sánchez-Neyra raportit, mis käsitleb valimiste vaatlusmissioone. Valimiste vaatlusmissioonid on Euroopa Liidu demokraatia toetamise poliitika väga tähtis element. Nad aitavad kaasa demokraatliku dialoogi ja demokraatliku valimisprotsessi tugevdamisele ja aitavad üles ehitada demokraatlikud institutsioonid. Käesoleval aastal on valimised toimunud ja seisavad ees paljudes riikides. Nõukogu on neid tähelepanelikult jälginud ja teeb seda ka edaspidi.

Oleme valimiste vaatlusmissioonide osas teinud jõupingutusi Euroopa Parlamendi ja nõukogu vaheliste sidemete tugevdamiseks, ja nende raames juba läbi viinud seisukohtade vahetuse Euroopa Parlamendi liikmetega, kes juhtisid vaatlemismissioone. Nende raportid andsid märkimisväärse panuse poliitika kujundamisele selles valdkonnas ja ma olen kindel, et tänane arutelu selle üle on samuti kasulik.

  Juhataja. − Tahaksin selgitada midagi ministrile, kes väljendas hämmastust selle üle, et arutelud on edasi lükatud. Just see juhtub, kui sõnavõtjad kulutavad rohkem aega kui ette nähtud. Nagu me eelnevalt kokku leppisime, pidi minister rääkima 5 minutit. Ta rääkis 10 minutit, seetõttu tekib meil uus 5 minuti pikkune viivitus. Niimoodi juhtubki, pool minutit siin ja 5 minutit seal, ja need viivitused kuhjuvad, nii et tunnetagem ühist vastutust ajakavast kinnipidamise eest.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, loomulikult on äärmiselt meeldiv, et saan täna jälle osaleda plenaaristungi ühisarutelul kahe võtmeraporti üle inimõiguste ja demokraatia valdkonnas: Cappato raport, mis käsitleb ELi aastaaruannet inimõiguste olukorra kohta ning Salafranca ja De Keyseri raport valimiste vaatlusmissioonide (VVM kohta. Tahaksin õnnitleda kõiki kolme raportööri suurepärase töö eest.

Ma tervitan samuti asjaolu, et kahte raportit inimõiguste ja valimiste vaatlemise kohta arutatakse ühiselt, sest minu arvates on see elav tõend meie ühisest veendumusest, et inimõigused ja demokraatia käivad käsikäes ja neid ei tohiks eraldi vaadelda. Inimõigused on demokraatia alus, ja demokraatia on inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel asendamatu.

Lubage mul käsitleda täna meie päevakorras olevat kahte teemat üksteise järel. Ma annan siinkohal ilmselt ainult üldise ülevaate, aga ma olen loomulikult valmis hiljem toimuva arutelu käigus üksikasjadest rääkima.

Valimiste vaatlemine on Euroopa Liidu välispoliitika edulugu ja tänan teid, proua De Keyser, selle eest, mida te ütlesite. Ma arvan, et järjekindla range metoodika ja sõltumatu, erapooletu pikaajalise vaatlemise tulemusel on EL hõivanud koha kõige usaldusväärsemate rahvusvaheliste vaatlejaorganisatsioonide seas. Seda kinnitavad viimased ELi vaatlusmissioonid tundlike valimisprotsesside ajal näiteks Keenias (seal oli härra Lambsdorff), Pakistanis (härra Gahler) ja Nepaalis (härra Mulder). Eelseisvate missioonide hulka kuuluvad Kambodža ja Ruanda, mõlemad taastuvad väga valulisest minevikust. Ka neid missioone rahastatakse täielikus vastavuses kokkulepitud eelarveraamistikuga nagu 2007. aastal.

ELi VVMde ja Euroopa Parlamendi hästi toimiv koostöö ühendab tehnilise ekspertiisi poliitilise delikaatsusega ja tagab, et EL räägib ühel häälel. Tahaksin seetõttu veel kord õnnitleda kõiki põhivaatlejaid nende seni tehtud väljapaistva töö eest. Tegelikult on Euroopa Liidu VVMde professionaalsus olnud minu jaoks tipp-prioriteet minu enda ametiaja algusest alates, mille jooksul ma olen tegutsenud põhivaatlejana umbes 36 riigis.

Ma nõustun sellega, et ELi valimiste vaatlemine ei saa olla eraldiseisev poliitika, vaid peab olema osa laiemast inimõiguste ja demokraatia toetamise strateegiast. On vaja intensiivistada ELi VVMide poliitilist ja tehnilist jätkutegevust. Meil kõigil on selles täita oma roll ja komisjon kasutab eelseisvat riikide strateegiadokumentide läbivaatamist ühtsemate poliitiliste lähenemiste väljatöötamiseks riigi tasandil, nagu raportis soovitatakse, tagamaks et meie tegevus inimõiguste kaitsmisel ja edendamisel, demokraatia edendamisel, valimistoetuse ja arenguabi osutamisel, mis on suunatud demokraatliku valitsemise ja õigusriigi põhimõtete täiustamisele, oleks vastastikku tugevdav.

Kindlasti on poliitika edasiseks täiustamiseks arenguruumi. Ma teen seda ka edaspidi tihedas dialoogis parlamendiga. Ma teen selles kontekstis ettepaneku korraldada sügisel teine ühisseminar valimiste vaatlemise teemal, mis toetub meie edukale kohtumisele eelmisel aastal, kus tõstatati jätkutegevuste oluline teema, samuti vaatlemistöö kvaliteedi säilitamine. Nendes valdkondades oleme juba astunud olulisi samme: ELi VVMd on praegu järjepidevalt valimistsüklisse sisse arvestatud ja teadlikkus ELi VVMide soovituste integreerimiseks dialoogidesse partnerriikidega suureneb. Äsja ilmusid kahed lõplikult läbi vaadatud metodoloogilised suunised, samuti jätkuv toetus vaatlejate väljaõppeprogrammidele aitavad meil tagada põhivaatlejate ja nende meeskondade põhjaliku kõrgekvaliteedilise töö kohapeal. Teine seminar võiks keskenduda ELi VVMide suuremale nähtavusele ja valimiste toetamise poliitilisele mõõtmele.

Me võime loomulikult arutada meie täiendavate missioonide võimalikku lähetamist, nagu märkis proua De Keyser. Praeguseks oleme juba kaasanud vaatlejad näiteks Šveitsist, Kanadast ja Norrast.

Ma püüan teise osa juures teha lühidalt, sest meie nõukogu president on juba päris palju öelnud. Käesolev aasta on inimõiguste jaoks tähtis, sest me tähistame inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. ja ülemaailmse inimõiguste konverentsi 15. aastapäeva.

Ma arvan, et me peaksime ütlema, et eelmisele aastale on olnud iseloomulikud pöördelised muutused ÜRO inimõiguste süsteemides koos inimõiguste nõukogu institutsionaalse struktuuri lõpuleviimisega. Praeguseks on peaaegu lõpetatud universaalsete regulaarsete läbivaatamiste (URLid) esimene ring ja teist ringi alustatakse 5. mail. Et vaatluse all on nii mõned EL liikmesriigid kui kolmandad riigid, arvan, et väga kasulik oleks üksikasjalikult analüüsida, kas see oluline uuendus aitab positiivselt kaasa inimõiguste nõukogu tõhususe suurendamisele. ELi nõukogu asjaomane töörühm (COHOM) – see asub Genfis – on alustanud koordineerimise parandamist, pidades silmas ELi seisukohtade suuremat ühtsust inimõiguste nõukogus ja arutab üksikasjalikult esimeses kahes voorus tehtavaid järeldusi.

Ma ei peatu praegu kõikidel üksikasjadel. Ma arvan, et ülejäänud teemad kerkivad arutelu käigus, ja ma olen siis valmis kõikidele küsimustele vastama.

  Thijs Berman, arengukomisjoni arvamuse koostaja. − (NL) Härra juhataja, volinik, Birma on ikka veel teda tabanud katastroofi mõju all: riisipõldudel on laibad, ellujäänutel pole kodu, abiorganisatsioonid ei saa riiki siseneda. Birma gaasieksport toob riigile igal aastal sisse 3 miljardit eurot, kuid valitsus kulutab vältimatule abile ikka veel ainult 5 miljonit eurot. Need on jahmatavad sandikopikad, arvestades, et hunta teadis, et tsüklon on tulemas, kuid jättis elanikkonna hoiatamata.

Birma on ELi inimõiguste poliitika jaoks tohutu väljakutse. Rangemad sanktsioonid on ainus lahendus. Tugevdada viisapiiranguid, püüda ettevõtteid, kes diktatuuri toetavad, sulgeda EL kõikidele diktatuuri pangatehingutele.

Nõukogu oleks pidanud võtma need meetmed eelmisel nädalal. Ta ei teinud seda. Ärilised kaalutlused seati esikohale. Sedalaadi kriitiline analüüs puudub täielikult ELi 2007. aasta aruandest inimõiguste olukorra kohta maailmas. Uued sanktsioonid Birma vastu peavad siiski ootama. Esiteks peab EL ärgitama ASEANi riike abi osutama. Ka liikmesriigid ise peavad tegutsemiseks valmis olema. Julgeolekunõukogu peab saatma peasekretäri Ban Ki-mooni Birmasse. Birma piirid tuleb avada.

  Giusto Catania, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamuse koostaja. – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, Euroopa Liit muretseb sageli inimõiguste rikkumise pärast väljaspool meie territooriumi ega suuda mõista, et meie poliitikad aitavad kaasa järjepidevale õiguste rikkumisele väljaspool ELi.

Sel põhjusel arvame, et ELi põhiõiguste agentuuri mandaat peaks hõlmama ka riike, mis on sõlminud stabilisatsiooni- või assotsiatsioonilepingu, või isegi riike, mis on sõlminud ELiga tagasivõtulepingu. Meie arvates on see oluline sisserändajatele ja varjupaigataotlejatele, kes sageli meie riikidest välja saadetakse ja lähetatakse kohtadesse, kus isikuvabadused ja põhiõigused ei ole tagatud.

Me peaksime ka ära märkima riigi, kes on praegu ELi eesistuja, Sloveenia, kus registreerimata ja seetõttu kodakondsuseta kodanikud saadetakse ilma vähimagi ohutusgarantiita sellistesse riikidesse nagu Kosovo või Serbia.

Meile teeb muret ka võitlus terrorismi vastu, rahvusvaheline koostöö on vähendanud põhivabaduste kaitse taset. Just sel põhjusel nõuab kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamus käesoleva raporti kohta, et kõik parlamendi esitatud meetmed ellu viidaks, eelkõige need, mis puudutavad CIA lende ja terrorismis kahtlustatud isikute ebaseaduslikku kinnipidamist.

  Laima Liucija Andrikienė, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (LT) Tahaksin alustada oma parlamendiliikmetest kolleegide tänamisega, kelle ühised jõupingutused on hõlbustanud ELi 2007. aasta aruande inimõiguste olukorra kohta maailmas ja EL poliitika ettevalmistamist. Suur tänu, härra Cappato. meie koostöö on olnud viljakas ja meeldiv.

Meie resolutsioon rõhutab inimõigusi kui peamist prioriteeti ja väärtust. Minu poliitiline pere, fraktsioon Euroopa Rahvapartei (Kristlikud Demokraadid) ja Euroopa Demokraadid, on alati pidanud inimõigusi ülimalt tähtsaks teemaks. Meie tegevuskavas on esikohal surmanuhtluse kaotamine, piinamise vastuvõtmatus, naiste ja laste õigused ning võitlus diskrimineerimise vastu. PPE-DE fraktsioon on alati pühendanud palju tähelepanu inimõigustele sellistes riikides nagu Hiina, Venemaa ja Iraan, ja mitte ilma põhjuseta, sest inimõiguste olukord nendes riikides valmistab tõsist muret.

On laialt teada, et EL on arendanud ja rakendanud palju inimõiguste kaitse ja demokraatia levikuga seotud meetmeid. Need hõlmavad poliitilise dialoogi, diplomaatilise lähenemise ja finantsinstrumendid – Euroopa instrumendid demokraatia ja inimõiguste kaitseks, raamistiku, riikidevaheliste foorumite töö.

Seetõttu on meie resolutsiooni üks eesmärk hinnata praegu rakendatava ELi poliitika ja meetmete tõhususust nende tulemuste alusel ja soovitada võimalusi nende meetme parandamiseks, muutes need ühtsemaks ning tagades nende läbipaistvuse ja nähtavuse. Oluline on juhtida tähelepanu asjaolule, et ELi ja ÜRO institutsioonide vahelised suhted inimõiguste kaitse valdkonnas on andnud hiilgavaid tulemusi; seetõttu on edasised jõupingutused selles sfääris olulised.

Ausalt öeldes just seetõttu, et Euroopa Parlamendis on esindatud meie erinevad uskumused, kogemused ja kultuur, kaldume teatud teemadele ja probleemidele nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis andma erinevaid hinnanguid. Selliste vastuoluliste teemadega tegelemisel on kõige asjakohasem standard inimõigused, eriti laste ja naiste õigused. Seetõttu ei tohiks sallida pedofiiliat (seda on üritatud varjata terminiga seksuaaltervis), ükskõik kuidas me seda kutsume.

Ma pean ära märkima kodanikuühiskonna rolli, sest ilma kodanikuühiskonnata, ilma valitsusväliste organisatsioonide aktiivse osaluseta ei annaks poliitikute jõupingutused sageli tulemusi. Inimõiguste kaitsjad, vaatamata nende päritolumaale – Oswaldo Payá ja Ladies in White Kuubast, Juri Bandaževski Valgevenest, Salih Mahmoud Osman Sudaanist ja sajad teised – väärivad meie austust ja suuremat toetust.

  Csaba Sándor Tabajdi, fraktsiooni PSE nimel. – (HU) Härra juhataja, Euroopa Sotsiaalpartei nimel tahaksin tänada raportööri Marco Cappatot tema tasakaalustatud ja põhjaliku raporti eest, ning tema suure avatuse ja koostöötahte eest. On eriti tähtis, et sotsiaaldemokraatide soovituse kohaselt on majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi raportis rohkem rõhutatud. Kui oleme, vaatamata meie parteipoliitikale Euroopa Rahvapartei, Liberaalide, Roheliste või Sotsiaaldemokraatide partei liikmetena, uhked sotsiaalsele Euroopale, siis on väga tähtis, et me nõuaksime – kindlasti õigustatult – et teised austaksid sotsiaalseid õigusi. Hiina ja Venemaa puhul näiteks ei ole paljudel sadadel miljonitel külaelanikel sotsiaalkindlustust, juurdepääsu esmastele meditsiini- ja tervishoiuteenusele ega pensioni. Need asjad on minu arvates põhilised inimõigused ja tulevikus tuleks sellele küsimusele palju rohkem tähelepanu osutada.

Me oleme väga uhked, et teie raport kutsub üles suuremale koostööle Euroopa Liidu ja Euroopa nõukogu vahel vähemuste õiguste küsimuses. Kopenhaageni kriteeriumide põhjal on vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon ja Euroopa piirkondlike ja vähemuskeelte harta lõppude lõpuks nii Euroopa Liidu kui Euroopa Ülemkogu jaoks võtmedokumendid. Samal ajal peame siiski tõsiseks probleemiks eraldi raporti või vähemalt omaette lõigu puudumist rahvusvähemuste kohta, sest meie – ja volinik Ferrero-Waldner – oleme Kosovo kontrollijad, ja meie määrame kindlaks, mis toimub seoses vähemuste õigustega. Samas ei ole meie raportis mainitud kedagi teist peale Hiina ja Venemaa. Seetõttu oleks hea, kui inimõiguse raportid sisaldaksid tulevikus eraldi osa rahvusvähemuste, romide ja migrantide kohta, teiste sõnadega uute vähemuste kohta. Tänan teid tähelepanu eest.

  Janusz Onyszkiewicz, fraktsiooni ALDE nimel. – (PL) Tahaksin hetkeks keskenduda inimõiguste ja demokraatia vahelisele seosele. Üldiselt kujutatakse ette, et neid õigusi on täies ulatuses võimalik jälgida üksnes demokraatia tingimustes. Demokraatiat omakorda samastatakse enamuse valitsustega, mis moodustatakse valimiste kaudu. See oli Kreeka demokraatia, kus enamus otsustas kõige üle. Siiski mõisteti Socrates surma just sellise häälteenamusega hääletamise teel.

Seepärast ei suuda enamuse tahe alati toimida kodanike õiguste tagatisena. Just sel põhjusel tekkis 19. sajandi poliitilises mõtlemises hirm – mida tänapäeval on raske mõista – hirm hääletamisõiguse laiendamise ees ulatuslikele sotsiaalsetele rühmadele, mis on seotud eeldusega, et ainult valgustatud vähemus on suuteline inimõigusi ja vabadusi austama.

Tänapäeval satume sageli olukordadele, kus üpris nõuetekohased valimised viivad diktaatorlike valitsuste moodustamisele või selliste valitsuste toetamisele. Mõelgem vaid riikidele nagu Valgevene või Hamasi valitsus Gaza sektoris. Meenutamist väärib ka Egiptuse presidendi Mubaraki kuulus vastus, kes ütles, kui teda ärgitati läbi viima õiglasi valimisi, et sel juhul saab Egiptus valitsuse, mille võtavad üle islami fundamentalistide äärmuslikud rühmitused.

On selge, et valimistel on sõnadega väljendamatu väärtus, ja sellepärast on neid ka vaja jälgida. Kuid kes teab, kas ehk õigusriigi põhimõtteid järgiv valitsus ja tõeliselt toimiv sõltumatu kohtuvõim pole praegusel ajal paljudele riikidele tähtsam kui valimised. Muidu oleks meil demokraatia, mis ei erine palju valimismandaadi toel tekkinud diktatuurist – diktatuurist, kus ei ole sõltumatuid institutsioone, mis looksid keerulise tasakaalu ja garantiide süsteemi, mis kaitseks kodanikke võimude omavolilise tegevuse eest. Demokraatia peab olema liberaalne demokraatia, mitte enamuse diktatuur. Seetõttu peame säilitama valimiste vaatlemise praktika, kuid me ei pea piirduma selliste meetmetega võitluses autentse liberaalse demokraatia kehtestamise eest. See tähendab, et rohkem tähelepanu tuleb pühendada kodanikuühiskonna demokraatliku kultuuri ja institutsioonide rajamisele.

Selliste meetmete puhul ei saa arvestada autokraatsete võimude toetusega. Seetõttu on vaja arendada paremaid abimehhanisme, mehhanisme mis on isegi rohkem paindlikumad kui need, mis meil juba on, ja meie toetuse ulatust tuleb laiendada, osutades abi neile vapratele isikutele, kes langevad oma tegevuse tõttu erinevate repressioonide ohvriks.

  Konrad Szymański (UEN). – (PL) Härra juhataja, ma arvan, et ainus selgitus asjakohaste sõnade puudumisele inimõiguste raportis usuvabaduse küsimuse kohta maailmas on vasakpoolsete ja võib-olla ka raportööri eelarvamused.

Vabadus tunnistada ja viljeleda usku on inimõiguste üks tähtsamaid elemente. Seda kinnitavad inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 18, OSCE lõppdokumendi artikkel 16 ja Euroopa konventsiooni artikkel 9. See on vabadus, mida on laiaulatuslikult rikutud. Kristlased on maailmas kõige tagakiusatum usurühmitus ja ei tohi oma usku vabalt viljeleda Hiinas, Saudi Araabias ega Iraanis. Iraagis pidid assüüri kristlased, kes on asustanud seda maad sajandite jooksul, oma kodudest põgenema. Venemaal muutub töö usuühendustes, mis ei kuulu Vene õigeusklikku kirikusse, pidevalt üha raskemaks.

Kahjuks ei saa me seda härra Cappato raportist teada. Niisugune tsensuur on otsetee selle kaotamise poole, mis kujutab endast ainsat jõudu inimõiguste kaitse süsteemis: suund usaldusväärsuse kaotamisele.

  Hélène Flautre, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Härra juhataja, esitatud raportid on väga täpsed ja hästi dokumenteeritud. Nad annavad minu arvates veenva pildi parlamendi praegusest suutlikkusest hinnata ELi inimõiguste ja demokraatia poliitikat. Suunised, dialoogid ja konsultatsioonid, tegevuskavad, inimõiguste klausel, valimiste vaatlusmissioonid: neid instrumente on põhjalikult hinnatud ja vajalik edasiliikumine on samuti selgelt kindlaks tehtud, olgu tegemist iga riigi inimõiguste strateegia kujundamisega või täpsete näitajate väljatöötamisega olukorra hindamiseks, või parlamendilt inimõiguste klausli rakendamiseks asjakohaste meetmete taotlemisega. Olen kindel, et need eesmärgid on hästi teada nii komisjonile kui nõukogule, ja jäävad meie arutelude plaani.

Liikmesriikidele on samuti esitatud konkreetsed nõuded. Eelkõige taunime asjaolu, et nad pole ikka veel ratifitseerinud suurt hulka rahvusvahelisi konventsioone ja lisaprotokolle: võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse konventsioon; piinamise vastase konventsiooni vabatahtlik protokoll; rahvusvaheline konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; ja teised instrumendid nagu ILO konventsioon nr 169. Nende ratifitseerimine teeks au liikmesriikidele ja ELile tervikuna.

On mõned veel raskemad, ja korduvalt üles kerkivad probleemid, mida rahvusvaheline olukord möödapääsmatult paigutab meie murede esiritta: teemad, mis on seotud üldise, integreeritud lähenemisega inimõigustele kõikides ELi poliitikates. Jah, varjupaiga- ja immigratsioonipoliitika, mida EL ja liikmesriigid järgivad, toob kaasa massilisi inimõiguste rikkumisi, eriti meie välispiiridel. Jah, suured Euroopa ettevõtted pigistavad silmad kinni otseste rünnakute ees tööhõiveseadusele või õigusele tervislikule keskkonnale, või on ise nende põhjustajaks. EL peaks liikuma õigusliku raamistiku suunas, mis toetab oma tegevuste kooskõla ja austust inimõiguste vastu. Jah, toidukriis seab meie põllumajandus- ja energiapoliitika kahtluse alla. Jah, jälle on kliimamuutuste mõju inimõigustele ilmselge. Õigus elule, tervisele, eluasemele ja toidule on rikkumiste nimekirja eesotsas.

Meie eesmärgiks on üldine, integreeritud poliitika. Töö Lissaboni lepingu rakendamiseks on alanud. See tähistab täiendavat sammu meie inimõiguste nimel tehtavas töös. Kõnealuste kohustuste täitmine on vaja tagada kaalukama ja ühtsema korralduse ning vahenditega, kui tegemist on inimõigustega. Euroopa Liidu välisteenistus peaks näiteks kaasama keskuse, mis keskendub inimõiguste valdkondadevahelisele iseloomule. Euroopa Parlament peaks ise otsustava sammu astuma. Täielikult toimiva parlamendiüksuse moodustamine on selle eesmärgi puhul äärmiselt soovitav.

  Vittorio Agnoletto, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, inimõiguste toetamine ja kaitsmine ähvardab täna muutuda õõnsaks žestiks, eriti kui põhimõtete deklareerimisele ei järgne konkreetseid sündmusi. Euroopa Liit on mõnda aega teeselnud abitust diktatuuride ees, mis rikuvad inimõiguseid, huvitudes üksnes kaubandus- ja majandussuhete edasiarendamisest.

Nõukogu ja liikmesriigid kahjustavad komisjoni üha rohkem oma ülemaailmse inimõiguste edendamise strateegiatega. Mõnda aega oleme olnud tunnistajaks põhiõiguste edendamisega seotud pädevuste teadlikule riikide võimkonda tagasivõtmisele. Mitte kunagi varem pole komisjon olnud maailmas nii nõrk inimõiguste ja demokraatia alaste ettepanekute mõttes, nagu tõestas näiteks keeldumine demokraatia klausli kasutuselevõtmisest, mida parlament hääletas kaks aastat tagasi.

Inimõigused sõltuvad jällegi majandusliku või sõjalise kontrolli armuandidest, nagu tõendas Bushi administratsiooni „sõda terrori vastu”. Seetõttu on tähtis, et Euroopa Parlament jätkaks selles valdkonnas ergastava rolli täitmist, näiteks selliste dokumentidega nagu härra Cappato raport. Muidugi, see raport keskendub eranditult ühele inimõiguste aspektile, aspektile, mida ma nimetaksin individualistlikuks.

Härra Cappato ise hääletas meie muudatusettepaneku vastu, mis püüdis näidata, kuidas inimarengu ja sotsiaalsete, majanduslike ja kultuuriliste õiguste edendamine, nagu ÜRO seda määratles, on individuaalsete õiguste teostamise eelduseks. Just need õiguste vastastikuse sõltuvuse ja jagamatuse põhimõtted määratlevad selle kontseptsiooni.

Ometi on raportöör jällegi abinõuna kasutanud riikide musta nimekirja koostamist, milles rünnatakse tavalisi kahtlusaluseid ja kõige võimsamad pääsevad kriitika eest. Me püüdsime nende muudatusettepanekutega näiteks heita valgust asjaolule, et Türgi on süüdi kurdide kultuurilise, poliitilise ja sotsiaalse identiteedi hävitamise poliitika rakendamises. See repressioon mõjutab miljoneid inimesi, kuid mitte midagi pole ette võetud. Minu arvates on kurdi probleem Euroopa demokraatliku tuleviku võtmeküsimus koos inimõiguste üldiste ja üldformuleeringutega, mis saavad topeltmoraalilt kõrvakiilu. Seetõttu otsustas meie fraktsioon lõpphääletusest keelduda.

  Juhataja. − Kui keegi ootas härra Georgiou sõnavõttu fraktsioonist Iseseisvus ja Demokraatia, tuleb neil pettuda, sest ta ei ole kohal.

  Frank Vanhecke (NI). − (NL) Tänan teid, härra juhataja. Ma arvan, et kuigi Cappato mahuka raporti mitmed aspektid saavad kriitika osaliseks, tuleb raportile au anda selle eest, et see tõstab religioossete vähemuste diskrimineerimise mitmetes kolmandates riikides ilmekalt esiplaanile – seda oli tõepoolest väga vaja.

Meil peaks lihtsalt julgust olema mõned asja selgemini välja öelda ja ilma ümber palava pudru käimata ennekõike hukka mõista islami riikide fanaatiline totalitarism. On tõsiasi, et kuigi Euroopas tunnistatakse islamiusku teiste uskudega võrdsena ja koheldakse vastavalt ning moslemeid loomulikult tunnustatakse ja koheldakse kui võrdseid kodanikke, ja minu oma riigis tunnustatakse ja toetatakse islamiusku valitsuse poolt, siis islamimaailmas suhtutakse kristlastesse ja mitteusklikesse avalikult kui teisejärgulistesse kodanikesse ja seetõttu diskrimineeritakse.

Kui tuua üksainus näide, siis väidetavalt „kaasaegses“ Alžeerias on ette nähtud viis aastat vangistust ja astronoomilised trahvid kõigile, kes üritavad moslemit teise usku pöörata. Ka teistes islami riikides on mitteislamiusuliste vähemuste diskrimineerimine ja allasurumine lihtsalt ametlik poliitika. Järelikult on Euroopal aeg kindlameelselt tegutseda.

Ma juhin tähelepanu sellele, et kui Islamikonverentsi Organisatsioon räägib pidevalt moslemite diskrimineerimisest, mis väidetavalt toimub siin ja seal, siis Euroopa Liit vaikib täiesti teiseusuliste järgijate kõige mõistusevastasemast, süstemaatilisemast, ametlikult korraldatud jälitamisest moslemi riikides. See kaldub jätma muljet, et ametlikest inimõiguste dialoogidest ja klauslitest on saanud lihtsalt teatud moraalne pakkimispaber. Arvake ära, kui usaldusväärne saab Euroopa Liit olla, kui ta ise avab laialt ukse sellisele riigile nagu Türgi, kelle puhul on kindlalt teada, et politsei kasutab laiaulatuslikult piinamist?

Mis õppetunde saab Euroopa Liit sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse osas anda, kui ta ise on juba aastaid salaja ning avalikult pidanud liitumisläbirääkimisi sellise riigiga nagu Türgi, keda organisatsioon Piirideta Reporterid kirjeldab kui ühte kõige ägedamat sõnavabaduse piirajat? Samuti, mis õppetunde saab liit anda usuvabaduse kohta, kui ta võtab omaks sellise riigi nagu Türgi, mis on tapnud või välja ajanud kõik varasemad usuvähemused ja diskrimineerib avalikult väheseid järelejäänuid?

Kui me siiski vaatame ametlikust retoorikast ja ametlikest deklaratsioonidest ja klauslitest mööda, näeme sageli, et Euroopa inimõiguste poliitika järgib kaksikmoraali, ning sõnade ja tegude vahel on tohutu lõhe.

Muide, sellise kahemõttelise Euroopa poliitika täiuslik sümbol on praegune Euroopa arengu- ja humanitaarabi volinik Louis Michel. Kui ta oli veel Belgia välisminister, kujutas ta endast mingit globaalset südametunnistust oma Euroopa cordon sanitaire´iga Austria vastu, pugedes samal ajal kuritegelikule diktaatorile Fidel Castrole. Mõni kuu tagasi oli see Euroopa volinik jällegi Kuubaga suhete ulatusliku parandamise eestkõneleja, isegi kui kõik inimõiguste organisatsioonid kinnitasid, et Kuuba riigiaparaat on jätkuvalt häälestatud kuubalaste õiguste ja vabaduste piiramisele.

Niisugused inimesed, sellised Euroopa volinikud sobivad halvasti inimõiguste poliitikat läbi viima. Edasi tuleks mõelda sellele, et üks asi, mis sellest raportist täielikult puudub, on tungivalt vajalik palve taastada õigus sõnavabadusele mitmes meie oma Euroopa riigis, kaasa arvatud Belgia. Belgias on opositsioonipartei ilmselgelt nõuete ja menetluste piiramisrõngas, ja arvukaid õigusakte on muudetud rangemaks, et takistada sõnavabaduse kasutamist seoses immigratsiooniprobleemiga. On aeg ilmutada julgust nägemaks palki meie enda silmas.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). – (PL) Härra juhataja, volinik, asjaolu, et valimisi vaatlevad tunnustatud institutsioonid, parandab valimiste õhkkonda ja mõnikord isegi aitab kinnistada märkimisväärseid muutusi, nagu juhtus näiteks oranži revolutsiooni käigus Kiievis. Vaatlemine on selgelt kulukas ettevõtmine, kuid see on õigustatud, sest ühelt poolt õpetab see demokraatiat ja teiselt poolt aitab meil hinnata konkreetse rahva poliitilist teadlikkust ja hinge.

Mul on mõned ettepanekud, kuidas muuta missioone tõhusamaks ilma ülearuste kulutusteta. Esiteks, me peaksime lähetama inimesi, kes oskavad kohalikku keelt. Kui see ei ole võimalik, saab vaatlejate rühma moodustada selliselt, et selles kasutatakse ühtainsat töökeelt (prantsuse või inglise), millesse tehakse tõlked, ja mis omakorda tähendab, et kaasa tuleb võtta tõlgid valitud keelde tõlkimiseks.

Niipalju kui võimalik, oleks kasulik värvata teiste riikide vabatahtlikke, näiteks üliõpilasi või valitsusväliste ja üliõpilasorganisatsioonide liikmeid. Miks? Mida rohkem vaatlejaid on kohal, seda paremini asi laabub. Isegi kui me kuuleme mõnikord iroonilisi märkusi, näiteks Aafrikas, et neil pole rohkem koloniste vaja, lõpeb asi sellega, et kontaktid ja ühistegevus valijatega mõjutab neid tunnustama missiooni ja ühtlasi demokraatliku toetuse sellist vormi.

Seal, kus inimõiguste olukord teeb muret, astuvad Euroopa Rahvapartei fraktsioon (Kristlikud Demokraadid) ja Euroopa Demokraadid meie poolt samme tagamaks, et inimesed, kes elavad eriti haavatavates maailma piirkondades, oleksid teadlikud oma õigustest ja suudaksid nende eest võidelda. Selleks on vaja pidevat koolitust. Teist võimalust ei ole. Ma lõpetan, öeldes, et ilma põhiliste inimlike väärtusteta ja õigusteta võib demokraatia olla puudulik lahendus, kui mitte valitsemise karikatuur.

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Härra juhataja, volinik, täna toimuv arutelu käsitleb ühte kõige tähtsamat teemat, millega Euroopa Liit, ja kindlasti Euroopa Parlament, tegeleb: inimõiguste olukorra jälgimine maailmas, ja globaalse demokraatia seisundi jälgimine. Mulle tundub, et kaks raportit esindavad Euroopa Parlamendi väga märkimisväärset saavutust. Tahaksin esitada oma õnnitlused härra Cappatole ja proua De Keyserile ning härra Salafrancale nende raportite koostamise eest.

Sellistes olukordades oleme alati silmitsi järgmise dilemmaga: kuidas me saame kaitsta inimõigusi, rääkida õigusriigi põhimõtetest, mida me soovime eeskujuks tuua maailma teistele piirkondadele, ja samal ajal teostada tõhusat ELi poliitikat? See on käesoleval ajal ELi poliitikakunsti alus: tasakaalustada need kaks põhimõtet, näidates inimõiguste perspektiivi ja samal ajal demonstreerides meie poliitika tõhusust. See on väga tõsine küsimus, mis seisab meie ees täna Birmas, Hiinas, Kaukaasias ja väga paljudes maailma piirkondades. Mulle tundub, et kõnealused kaks raportit teevad väga hea katse tasakaalustada neid kahte väljakutset, mis on Euroopa Liidule esitatud.

Veel üks teema: ma tahaksin kasutada seda arutelu, et tänada volinik Ferrero-Waldnerit vastuse eest küsimusele inimõiguste vaatlemise kohta Mongoolias. Minu teave osutus korrektseks. Mongoolia võib olla riigi näiteks, kus me tõesti tegeleme positiivse suundumusega inimõiguste alal. Mongoolia võib olla näiteks, kuidas olukord võib selles osas paremaks muutuda. See on väga oluline Aasia riik, kellele Euroopa Liit võib tulevikus osutada kui teiste Kesk-Aasia riikide eeskujule.

  Fiona Hall (ALDE). – Härra juhataja, valimiste vaatlusmissioonid on ELi poolt inimõigustele, demokratiseerimisele ja heale valitsemistavale osutatava toetuse keskne ja eluliselt oluline element. Tahaksin rääkides teha erilise viite Aafrikas tegutsevatele vaatlemismissioonidele, sest ELi ja Aafrika, Kariibi mere ning Vaikse ookeani riikide vahel on eriline partnerlus.

Sageli viiakse vaatlemismissioon läbi Cotonou kokkuleppe kohaselt osutatud arengutoetuse raamistikus. Kongo Demokraatlikus Vabariigis 2006. aastal toimunud valimiste puhul näiteks osutati olulist tehnilist toetust valimiste registreerimisprotsessiks, ja valimiste vaatlusmissioonid peaksid ka leidma koha toetuse raamistikus pärast valimisi, nagu proua De Keyseri raport rõhutas. Valitseb tohutu vajadus praktilise, tehnilise abi järele pärast valimisi – näiteks avalike teenistujate väljaõppeks ja kõrgemate ametnike vahetusteks teiste parlamendiliikmetega. Äsja valitud parlamendid vajavad toetust oma suutlikkuse tugevdamiseks, et panna oma täidesaatva võimu esindajad aru andma. Pärast valimisi tuleb käivitada poliitiline järeltegevus, täiesti ilmselt peab see põhinema vaatlemismissiooni soovitustel, mis peaksid olema ellu viidud enne järgmiste valimiste toimumist.

Mul on veel mõned kommentaarid. Tõesti, valimiste vaatlusmissioonil on väga eriline koht, sest see on sõltumatu ja ülejäänud protsessist eraldatud. See ei ole komisjon; see erineb välissuhetest; ja ehkki on tõsi, et vaatlemismissioon peaks suhtlema komisjoni kohaliku esindusega, liikmesriikide saadikutega ja samuti teiste vaatlemismissioonidega, ei ole ta nende ees vastutav ja tema sõltumatus on tema tugevus. Ehkki ma nõustun sidemete ja koordinatsiooniga, ei arva ma, et meil peaksid olema ühismissioonid teiste institutsioonidega, sest see võib ohustada ELi vaatlemismissiooni väga olulist sõltumatust.

Ma täheldan soovi laiendada vaatlemismissioone ja muuta neid aktiivsemaks Vahemere lõunapiirkonnas. Ma mõistan seda, kuid see ei tohiks toimuda missioonide arvelt kujunevate demokraatiate juures Aasias, Ladina-Ameerikas ja eriti Aafrikas. Nagu erinevad inimesed on öelnud, pole missioonid odavad, nii et kui me kavatseme korraldada täiendavaid missioone, on meil vaja ka lisaeelarvet.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE). – (ES) Härra juhataja, ma tahaksin esmalt õnnitleda härra Cappatot nii tehtud töö kui tulemuste puhul.

Tegelikult tahaksin ma laiendada neid õnnitlusi kogu inimõiguste allkomisjonile, sest minu arvates näitab käesolev raport, et allkomisjon on juba mõne aja eest saanud täisealiseks koos kõikide omadustega, mida see staatus eeldab.

Mis puutub raportisse, siis on siiski mõned teemad, mida me tahaksime uuesti tõstatada, ja me tahaksime paluda, et me kõik teeksime lõpliku jõupingutuse nende tunnistamiseks.

Esiteks, tuleks tunnistada ja veel kord meelde tuletada, et inimõigused on universaalsed ja jagamatud, mis ei ole dokumendis sõnaselgelt väljendatud ja me soovime, et see oleks nii, seepärast esitasime selle kohta muudatusettepaneku.

Teiseks oleks samuti hea, kui me lepiksime kokku, et tulevikus peaks igal ELi erisaadikul olema selge inimõigustega seotud mandaat ja eelkõige selles osas, mis puudutab austuse tagamist inimõiguste suuniste vastu.

Kolmandaks arvan ma kõnealuste suunistega seoses, et oluline on meeles pidada midagi muud: ehkki naiste õigused on mõiste määratluse kohaselt inimõigused, mõistame, et erilised elemendid, mis kaasnevad sageli nende õiguste teatud rikkumistega, tähendavad soolisest perspektiivist vaadatuna, et uute, eelkõige naiste õigusi käsitlevate suuniste vastuvõtmine nii kiiresti kui võimalik on äärmiselt soovitav.

Lõpuks, ehkki on tõsi, et erilisi juhtumeid, mida me peaksime siinkohal ära märkima, on palju, nii et me ei suuda seda ruumi ja ajapuuduse tõttu teha, tahan ma vähemalt seda arutelu ära kasutada, et jällegi tõstatada inimõiguste rikkumise küsimust, mis toimub Lääne-Saharas Maroko võimude mahitusel, kuna tegemist on selgelt kas lõpetamata või puudulikult lõpule viidud dekoloniseerimisega.

Seetõttu on Hispaanial ja laiemalt Euroopa Liidul kohustus mitte hoiduda selle teema puhul tahaplaanile, arvestades, et ÜRO inimõiguste nõukogu on uuesti esitanud üleskutse kõrvaldada konflikt ausa ja püsiva lahenduse abil, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega, ja me kõik teame, et eelkõige tähendab see enesemääramisõiguse kohaldamist.

ISTUNGIT JUHATAB: MIGUEL ANGEL MARTÍNEZ MARTÍNEZ
Asepresident

  Luisa Morgantini (GUE/NGL). – (IT) Austatud juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin tänada härra Cappatot ja inimõiguste allkomisjoni. Siiski ei kavatse ma rääkida sellest raportist. Ma loodan, et inimõiguste allkomisjonist saab täieõiguslik komisjon, mitte aga ei jää allkomisjoniks. Ma tahaksin tänada ka proua De Keyserit ja härra Salafrancat nende üksikasjaliku ja innustava raporti eest. Siiski tunnen kahetsust selle üle, et raportit ei koostatud ühiselt koos välisasjade komisjoni ja arengukomisjoniga, pidades silmas asjaolu, et nende kahe komisjoni esimehed juhatavad ühiselt Euroopa Parlamendi valimiste vaatlemisrühma.

Ma tahaksin tänada komisjoni ja eriti proua Ferrero-Waldnerit pühendumise ja sihikindluse eest, mida ta ilmutas Euroopa Demokraatia ja Inimõiguste Instrumendi arendamise puhul, et aidata inimõigusi edendada valimiste vaatlemise kaudu, teadmises, et demokraatia ja inimõigused vajavad mitte üksnes vabu ja õiglasi valimisi, vaid arengut ja vaesuse vastu võitlemise strateegiat.

Mul on aega ainult üks minut, seetõttu tahaksin toonitada vajadust suurema ühtsuse järele valimisjärgsel perioodil. Võtkem näiteks Palestiina juhtum. Ma arvan, et selline ühtsus, samuti järjepidevus, millega järgitakse riikide parlamente toetavaid raporteid ja poliitikat, on eluliselt olulised, kui Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus (EIDHR) soovib olla usaldusväärne. Proua Ferrero-Waldneri ettepanek teise ühisseminari korraldamiseks valimisvaatlemiste teemal on samuti tähtis, eriti kui me saavutame edu kodanikuühiskonna ja kohalike valimisvaatlejate kaasamisel, kes oleksid meie jaoks eluliselt oluliseks suhtluskanaliks.

  Hélène Goudin (IND/DEM). – (SV) Härra juhataja, EL on väärtuste liit, mis põhineb ühisel kokkuleppel austada inimõigusi. Kui Euroopa Liidus või ELile lähedal asuvas piirkonnas inimõigusi ei austata, peaks EL tegutsema. On kahetsusväärne, et see parlament üritab ära kasutada inimõigusi, et parandada oma positsiooni välispoliitika valdkonnas liikmesriikide pädevuse arvelt. Me ei tohi unustada asjaolu, et mitmed meie enda liikmesriigid ei austa alati inimõigusi, näiteks seksuaalvähemuste õiguste puhul, kui me taome ennast ülistava õhinaga vastu rinda ja kritiseerime kolmandate riikide poliitikat.

  Jim Allister (NI). – Härra juhataja, ma pean küsima, kas see arutelu on lihtsalt iga-aastane rituaal meie inimõiguste südametunnistuse rahustamiseks, või suhtume ELis sellesse tõsiselt, et sundida riike, kes on saririkkujad, võtma ette tõelisi muutusi?

Tõepoolest, EL protestib, kuid meie tegevus on pöördvõrdelise tähtsusega, kui kõrvutame seda meie sihtmärkide kaubandusliku tähtsusega? Võtame India ja Hiina. Me meelitame mõlemat riiki kauplema. Kui tõsiselt me nõuame neilt inimõiguste tagamist? Miks meie kaubanduskokkulepetel pole tõelisi inimõiguste hambaid? Kas on tõsi, et kaubavahetus on ELile tähtsam kui repressioonid?

Ma vaatan Indiat, tema kastisüsteemil põhinevat diskrimineerimist, tema hirmuäratavat praktikat võlaorjuse ja seksiäriga, ja usuvabaduse laialt levinud kuritarvitamist. Ja siis ma avastan, et meil on Indiaga üksnes ad hoc dialoog ning inimõiguste teema sisuline käsitlemine on kõrvale jäetud. Pole midagi imestada, et asi pole paranenud.

Ma pean ka ütlema, et mõnikord on meie fookus ähmastunud. Kui küsimuse all on arenguabi, kasutab EL surve avaldamiseks õiguste tegevuskava, kaasa arvatud abordi soodustamine, isegi juhtudel, kus see on kohalikule kultuurile solvav – nagu Keenias, kus ELi poolt rahastatud VVOd kasutavad vahendeid abortide rahastamiseks, rikkudes kohalikke tavasid ja seadusi.

Kas me ei peaks keskenduma põhiõigustele ja kasutama meie arenguraha paremini, aidates varustada toidu ja veega, mitte aga peale suruma meie enda plaane, isegi tervishoiupoliitika maski all?

  Ari Vatanen (PPE-DE). – Härra juhataja, ma arvan, et täna on õige päev valimiste ja vaatlemismissioonide tähtsuse kajastamiseks. Täna hommikul saime teada järjekordsetest tulemustest USAs. Minu arust on valimiskampaania kestnud seal kaua, ja me ei tea ikka veel, kes on demokraatide presidendikandidaat. Mina arvan, et selleks saab Obama, aga minu käest nad ei küsi.

Siis kui valimiskampaania USAs oli väldanud mitu kuud, toimusid valimised Venemaal, ja täna andis härra Putin, peaksin ütlema, presidenditooli üle härra Medvedjevile. Peaksin ütlema, et härra Medvedev pühitseti ametisse, kuid tegelikult poleks see õige kirjeldus, sest kui härra Medvedjev viis läbi valimiskampaaniat, kulutas ta oma kampaaniale üheainsa päeva – seda avaldas Kremli pressiteade. Rõhutati isegi, et selle päeva eest ei makstud. Kuidas teil on võimalik valimiskampaaniat ühe päevaga läbi viia? Te saate seda teha vaid siis, kui teate, et teie teleesinemisteks antakse 17 korda rohkem aega kui kõigile ülejäänud kolmele kandidaadile kokku. Selline on niisiis Venemaa kurb skoor. Vene inimesed väärivad enamat. See ei ole Kremli tümitamine. Me peame sõna võtma Venemaa inimeste ja nende inimeste eest kõikides teistes riikides, kus inimestel pole veel sellist demokraatiat, nagu meie selle all mõistame.

Kas sellised vaatlemismissioonid on olulised? Jah, nad on väga olulised, sest nad on kõik seotud demokraatia ülesehitamisega, mis on meie esmatähtis missioon selles kojas. Härra Salafranca ja proua De Keyser on koostanud väga hea raporti, kuid me lihtsalt peame selle teemaga edasi tegelema. EL peab olema veel palju tugevam. Me ei saa vaikida, sest me võlgneme selle inimestele, kellel ei ole veel demokraatiat.

  Richard Howitt (PSE). – Härra juhataja, õnnitlused suurepärasele raportöörile Marco Cappatole iga-aastase inimõiguste olukorda käsitleva raporti puhul.

Meie sotsiaaldemokraatide kahe muudatusettepaneku selgitamiseks: esiteks, ma austan tema ja teie seisukohta Gandhi ja vägivallatuse osas ja arvan, et see, et te juhite sellele parlamendis meie tähelepanu, on väga oluline traditsioon. Kuid me tahame seda lõiku välja jätta lihtsal põhjusel, et see ei saa olla Euroopa ÜVJP ainus juhtpõhimõte. Rahu sobitamine ja rahu hoidmine nõuavad mõnikord sõjaliste vahendite kasutamist ja on ikka veel austusväärne ja õilis osa sellest, mida meie kui Euroopa suudame ja peame tegema rahulikuma ja edukama maailma loomiseks.

Teiseks, inimesena, kes käib koos allkomisjoni kolleegidega regulaarselt Genfis, jagan ma teie muresid selles osas, mis puudutab meie muudatusettepanekut ÜRO inimõiguste nõukogu kohta. Näha seda polarisatsiooni, mis ikka veel eksisteerib okupeeritud Palestiina territooriumidel, blokimentaliteeti, eriti Aafrika rühmas, on valmistanud pettumust, ehkki me peame selle suhtes valvsad olema ka Euroopas. Arvan siiski, et sellel aastal on väga tähtis, et me jätkaksime ÜRO reformivaimu toetamist, et me tunnustaksime positiivset rolli, mida ELi liikmesriigid täidavad inimõiguste nõukogus ja tunnustaksime ka seda, et haldusreidide protsess on üksnes algus ja selle avalik, üldine ja tõhus läbiviimine on parim viis, kuidas me saame seda institutsiooni toetada.

Lõpuks, põhjendusega P ja lõikega 4 palume komisjoni, koos nõukoguga, toetada konsensust ettepaneku osas demokraatia edendamise kohta naabruspoliitika raames, Kopenhaageni kriteeriumide kaudu, meie piirkondlikes strateegiates maailma osas. Me räägime demokraatia edendamisest, kuid ühtset Euroopa mõistet selle kohta ei ole. Mõte, et me saime komisjoni, liikmesriigid ja parlamendi ühiselt määratlema demokraatia edendamist maailmas ja ennast sellele pühendama, samal viisil nagu meil oli konsensus arengu osas, on võimas. Härra Solana on seda toetanud ja ma loodan, et nõukogu ja eriti komisjon annavad täna õhtul teada selle põhimõtte toetamisest.

  Ona Juknevičienė (ALDE). – (LT) Eelmisel aastal koosnes EL raport 104 leheküljest, millest 4 olid pühendatud inimõiguste teemale. Sellel aastal on need arvud vastavalt 216 ja 10. Eelmise aasta raportis esitatud fakte nagu põhiõiguste agentuuri väljakujundamine ja parlamendi töö selles sfääris, korrati uuesti. Sellele vaatamata annab raport üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas meie, eurooplased kaitseme kogu maailma inimeste õigusi.

Ometi ei ole raportis ega resolutsioonis öeldud mitte ühtegi sõna inimõiguste kaitsmisest või vähemalt rikkumisest liidus. Kas siis ELis ei esine üldse inimõiguste rikkumise juhtumeid, või kui neid esineb, kas me lahendame need tegelikult õiglaselt ja ilma viivitamata? Minu arvates ei ole kumbki variant õige. Tundub, et teiste pattudest on kergem rääkida, kui enda omi tunnistada.

Kas me siis pole teadlikud asjaolust, et seadusvastased värbamiskontorid Londonis orjastavad Leedu ja Poola sisserändajad? Kas me siis ei tea, et „ebaseaduslike isikute“ massiline arreteerimine Pariisis toimub president Sarkozy korraldusel? Mida arvata Roomas võetud õigusvastastest meetmetest rumeenlaste vastu? Loomulikult võivad kannatanud pöörduda Strasbourg’is kohtusse. Mitme aasta pärast, kui juhtumite arv kohtus küünib tuhandeteni, õiglus võib-olla taastatakse. Aga inimeste jaoks, kes on nende juhtumitega seotud, on iga päev ja iga tund väga tähtsad.

Meid on valitud töötama meie inimeste heaks, neid esindama ja nende õigusi kaitsma. Pöördugem näoga nende poole. Euroopas peaks iga isik olema kaitstud. Siis oleme tugevamad ja paremini ette valmistatud, et teisi aidata.

  Juhataja. − Tänan teid, proua Juknevičienė. See on juhtum, kus n-ö nähakse pindu teise silmas ja ei märgata palki oma silmas.

  Margrete Auken (Verts/ALE). – (DA) Härra juhataja, tänan teid suurepärase inimõigusi käsitleva raporti eest. Sellel on siiski üks väga tõsine viga. Maailma suurimat inimõiguste probleemi – 260 miljoni mitte ühtegi kasti kuuluva daliti diskrimineerimine – on mainitud üksnes lühidalt, ja isegi siis ainult seoses diskrimineerimise põhjuste loeteluga. Eelmise aasta veebruaris kiitsime selle kohta heaks kaugeleulatuva jõuga otsuse, ja seetõttu on murettekitav, et välisasjade komisjon lükkas Roheliste ja Euroopa Vabaliidu fraktsiooni muudatusettepaneku tagasi. Me tegime ettepaneku, et EL peaks, koos ÜROga, ette valmistama suunised võitlemiseks kastipõhise diskrimineerimisega ja tõstatama selle probleemi asjaomaste riikide tippkohtumisel. Kas India ja briti valitsus on jälle tegutsenud – nad olid ka eelmisel aastal otsuse vastu – ja kas nad on ka seekord edu saavutanud?

Probleem eksisteerib paljudes Lõuna-Aasia riikides, kuid ma mainin Indiat, sest tegemist on demokraatliku riigiga, seda asjaolu on toonitatud kui kõige tähtsamat inimõigustega seotud tegurit. India on demokraatlik ja tal on isegi head seadused kastipõhise diskrimineerimise vastu. Siiski rikutakse neid seadusi pidevalt. India demokraatia väärib seda, et neid seadusi austatakse, ja India peaks olema teistele eeskujuks. Piinlik on samuti see, et EL pöörab oma näo dalitite kannatusi nähes kõrvale – ja sama teeb parlament! Me võisime kõike seda eelmisel aastal välja öelda. Mis on juhtunud, et me ei suuda seda öelda täna? Kas dalitite olukord on paranenud? Kas diskrimineerimine on kadumas? Ei, igaüks siin teab, et see ei ole nii. Miks siis nende inimeste meeleheitlik olukord ei pälvi ELi pingsat tähelepanu?

  Willy Meyer Pleite (GUE/NGL). – (ES) Härra juhataja, tänan teid väga. Daamid ja härrad, 13. aprillil arreteeriti Ennaama Asfari, inimõiguste kaitsja Lääne-Sahara piirkonnas, Marrakešis. Niisiis veel üks arreteerimine Marokos.

Ma räägin seda teile, daamid ja härrad, selleks, et öelda, et me ei tohiks unustada, et Euroopa Liit on vastutav dekoloniseerimisprotsessi eest, mida toetab ÜRO. Meie vastutame, ja seetõttu peab iga inimõiguste raport ütlema, et Euroopa Liit peaks olema tegutsev ja valvel ja täitma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone.

Teiseks, daamid ja härrad, me elame tsiviliseeritud maailmas, 21. sajandis, kus elanikkond muutub vaesemaks ja näljasemaks, ja kus on rohkem haigusi ja rohkem ebavõrdsust. Viimase kümne aasta jooksul on Aafrika muutunud ÜRO sõnul vaesemaks. Ma tahaksin seetõttu nõuda, soovitada ja paluda, et tunnistataks, et inimõigused tähendavad kõiki õigusi: majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi õigusi. Kui meil oleks skaala, oleksime väga üllatunud, nähes, kus sellel asuvad riigid, kes ei austa inimõigusi. Seepärast ma arvan, et me peaksime olema palju teadlikumad ja tõstatama kõik inimõiguste järgimisega seotud teemad.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). – Härra juhataja, on oluline, et me vaataksime valimisi ja vaatlemismissioone arutades iseennast Lissaboni lepingu taustal. Mitu inimest Euroopa poolest miljardist elanikust väljaspool nõukogu poliitilist siseringi valib Euroopa presidenti? Mitte ükski. Mitu inimest elanikkonnast üldiselt valib Euroopa peaministrit, komisjoni presidenti? Veel kord, mitte ükski.

Võib-olla me saavutame suurema edasimineku, edendades demokraatiat üle maailma, kui EL ise demokraatia innukalt vastu võtab. Nagu härra Bonde täna õhtul meenutas, kuidas Hiina president küsis tulevaselt Euroopa presidendilt, mitme häälega ta valiti, kui nad demokraatiast vestlesid, oli see väga piinlik moment.

  Urszula Gacek (PPE-DE). – Härra juhataja, ma kiidan heaks suurepärase raporti Euroopa Parlamendi rolli kohta valimisvaatlustes. Uutes ja arenevates demokraatiates nähakse valimisvaatlusi õigesti kui ELi prioriteeti ja tõendit nende riikide arengule pühendumisest.

Ometi näen ma uut rolli meie liikmesriikidele, meie niinimetatud küpsetele demokraatiatele, ja see on juhtimine eeskuju kaudu.

Ma tuletan meelde tulist arutelu Poolas enne üldisi valimisi oktoobris 2007. OSCE tahtis kasutada väikest vaatlejate rühma. Sellele soovile reageerisid paljud poliitikud esialgu negatiivselt, nähes selles solvangut ja halvustamist. See polnud nii. Vaatlemismissioonid on olnud kasutusel paljudes vana Euroopa demokraatiates. Prantsuse presidendivalimised on just üks näide. Lõpuks kiideti vaatlejate lähetamine Poola heaks.

Veendes kõhklevat tekkivat või uut demokraatiat rahvusvahelisi vaatlejaid vastu võtma, peame näitama, et me lubame teistel ka ennast uurida. Meie valimisprotsessid ei ole ilma probleemideta. Britid on tuvastanud pettusejuhtumeid posti teel hääletamise puhul ja meie kõigi ees seisavad tulevikus sellised uued väljakutsed nagu internetihääletus.

Niisiis olgem uurimisele avatud, sest niisugune avatus saab meie enda usaldusväärsust üksnes suurendada.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Täna arutame kahte omavahel tihedalt seotud raportit: aastaaruannet inimõiguste olukorra kohta maailmas ja raportit ELi valimiste vaatlusmissioonide kohta. Vabad valimised ja õigus demokraatiale, on põhilised inimõigused, mis on sätestatud, inter alia, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga ja samuti ÜRO aastatuhande deklaratsiooniga. Nendest lähtudes on demokraatia edendamine ELi välispoliitika üks peamisi eesmärke. Et kõnealune toetus oleks tõhus, peame tugevdama oma ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ja muutma ELi valimiste vaatlusmissioonid tõhusamaks.

Seetõttu toetan ma meie raportööride soovitusi. Ma usun ka näiteks, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelne ja valimisjärgne faas, peaks olema kaasatud asjaomaste kolmandate riikidega peetavasse poliitilisse dialoogi. Valimisprotsessi eesmärgiks peaks olema mitte üksnes hääletamine, vaid ka valimiseelne ja -järgne tegevus, eriti selliste demokraatlike institutsioonide konsolideerimine nagu õigusriik, meedia ja kohtute sõltumatus, kodanikuühiskond jne. Ma olen ka vaatlemismissioonil saadud isiklike kogemuste põhjal veendunud, et Euroopa Parlament peaks selles protsessis täitma ja saab täita palju tõhusamat ja olulisemat rolli.

Kokkuvõtteks tahaksin Tšehhi Vabariigi esindajana öelda mõne sõna seoses Rooma statuudi ratifitseerimisega. Tahaksin kutsuda Tšehhi Vabariigi parlamendiliikmeid ja senaatoreid üles, nagu eelmiselgi aastal, ratifitseerima Rooma statuuti nii kiiresti kui võimalik. Asjaolu, et Tšehhi Vabariik, kes saab ELi eesistujariigiks järgmise aasta esimeses pooles, on ainus ELi liikmesriik, kes ei ole seda veel ratifitseerinud, on minu arvates äärmiselt häbiväärne, paraku praegusel juhul minu enda kodumaale.

  Sarah Ludford (ALDE). – Härra juhataja, ma ütlen esiteks – ja otse komisjonile ja nõukogule – et EL peab osutama tõsist toetust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu süüdistajale, et esitada süüdistus kahele isikule, kes väidetavalt panid toime inimõiguste kuritarvitamise Darfuris, üks neist tegutseb ministrina Sudaani valitsuses. ELi reaktsioon on siiani olnud nõrk, mis, kui arvestada, et me võtame endale au – või suure osa aust – Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomise eest, on üsna häbiväärne.

Meid ähvardab isegi oht, et Ühendriigid jõuavad meist ette. John Bellinger, Riigidepartemangu peajurist, ütles huvitavas kõnes kaks nädalat tagasi, et USA on valmis, ilma et ta muudaks oma ideoloogilisi seisukohti Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osas, osutama tema tegevusele praktilist toetust, ja ta tõstis konkreetselt esile Darfuri. Nii et minu arvates peaksime Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamise huvides Darfuri osas käed külge panema.

Ühendriikidest rääkides on meil väljavaade, olenemata sellest, kes võidab presidendivalimised, lõpetada kuritarvitused – või vähemalt kõige räigemad kuritarvitused – sõjas terrori vastu. Kõik kandidaadid on valmis Guantánamot sulgema, kuid EL peab aitama sellega, et jääb lõpuni oma sulgemisnõude juurde, ja juhtima rahvusvahelist algatust nende kinnipeetavate mujale viimiseks, kelle üle ei mõisteta õiglast kohut. Koos sellega – ja ma nõustun nendega, kes ütlevad, et maailmas usaldusväärsuse saavutamiseks peab EL sisemiselt austama inimõigusi – meil peab kehtima aruandekohustus, mis on siiani saavutamata Euroopa valitsuste kuritahtliku kokkuleppe tõttu, kes kasutavad piinamisteenuse välisriikidest sisseostmist – mis arusaadavasse keeled tõlgitult tähendab inimrööve ja piinamisi.

  Maria da Assunção Esteves (PPE-DE). – (PT) Selline ongi olukord. Surmanuhtlus, piinamine ja nälg on barbaarsed nähtused, mis pole kuhugi kadunud sellest maailmast, mida meie osaliselt valitseme. Siiski saab olukord jätkuda endist viisi ainult siis, kui me seda ise tahame. Valgustatuse, väärtuste, väärikuse Euroopas puudub poliitiline ühtekuuluvus. Euroopa Parlament ja nõukogu ei asu selles valdkonnas täpselt samadel seisukohtadel, kuid on ainult üks tee ja selleks on Euroopa institutsioonide ühtne tegutsemine kõikide oma sise- ja välispoliitikate osas. Meil on lootus, et Lissaboni lepingu alusel inimõiguste valdkonnas tegutsev uus välistegevusteenistus osutub tõhusaks.

Siiski hakkavad maailma vaadeldes silma näited, mis annavad meile põhjust muretsemiseks: Ühendriikides kehtib surmanuhtlus nagu Aafrikaski; Hiinal pole mitte üksnes Tiibet, vaid ka orjatöö, piinamine ja hukkamine tabamiskohas. Sellised näited peaksid ergutama meid võitlema ühtekuuluvustunde puudumise vastu. Euroopa vajab proaktiivset inimõiguste poliitikat. Tähtis on algatada kodanikuühiskonna liikumine, kuid me ei tohi unustada, et võitlus õiguste eest langeb esmalt Ühendriikidele ja nende diplomaatiale. Prantsuse presidendil oli õigus öelda, et ta ei külasta Pekingi olümpiamänge. Ka teised ELi riigipead ei peaks kohale minema. Liit on väärtustel põhinev ühtsus. Euroopale ei piisa avalduste ja resolutsioonide tegemisest. Euroopa Liit ei tohi oma hinge maha müüa.

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Volinik, kolme raportööri õnnitledes tahaksin erilise rõhu asetada naiste õigustega absoluutsele ja vastuvaidlematule arvestamisele avaliku elu sfääris, sotsiaalsetes suhetes ja inimeste erasuhetes – mitte üksnes teoreetiliselt, vaid ka praktikas.

See nõuab eelkõige naiste ja tüdrukute vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla kõikide vormide kõrvaldamist. Sellest aga veel ei piisa. Vaadakem Euroopat. Euroopa Liit valmistab ette mitut resolutsiooni, mis kutsuvad liikmesriike naisi ja mehi võrdselt kohtlema ja seejärel kontrollima, kas ja kuidas neid põhimõtteid ellu viiakse. Ma olen siiski väga huvitatud, volinik, kas soolise süvalaiendamise põhimõtteid hakatakse täitma ka Euroopa Liidu sisemistes struktuurides. Kui luuakse näiteks uusi ELi institutsioone, ja täidetakse nelja kõrgeimat ametikohta – liidu president, komisjoni ja parlamendi president ja ELi ühtse välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – kas kehtestatakse säte, mis seda põhimõtet kajastab?

Daamid ja härrad, see saab olema tõe hetk, mis piltlikult näitab, kas meie tegelik lähenemine naiste õigustele vastab meie sõnadele.

  Maria-Eleni Koppa (PSE). – (EL) Härra juhataja, raport, mida me täna käsitleme, on Euroopa Parlamendi kõige tähtsam inimõiguste poliitika väljendus kogu maailmas. Väljakutsed on suured; Euroopa Parlament võib tegutseda ja peab tegutsema kui demokraatia ja inimväärikuse tagaja.

On oluline, et EL esitaks nendes küsimustes kindla ja ühtse positsiooni. See on ainus viis, kuidas ta saab aidata ühiste meetmete tõhusust tugevdada ja parandada.

Arvestades kaalul olevaid huvisid, ei tohiks meil olla kahekordseid standardeid. Meie poliitika peamised eesmärgid peaksid hõlmama surmanuhtluse ja piinamise kaotamise ja relvakonflikti sattunud laste kaitse. Inimõiguste kaitse teema peaks leidma koha kõikides suhetes ja kokkulepetes kolmandate riikidega. Sellest ega sihipärasusest kõrvalekaldumist ei tohiks sallida.

Inimõigused peavad olema meie juhtiv valgus iga poliitilise valiku juures, mida me teeme.

Lubage mul lõpetada, tänades raportööri suurepärase ja üksikasjaliku raporti eest.

  Marios Matsakis (ALDE). – Härra juhataja, kui EL räägib inimõiguste rikkumisest kolmandates riikides, peaks tal endal olema selleks, et olla asjakohaselt veenev, säravalt puhas register kõnealuste õiguste austamise kohta kõikide ELi liikmesriikide poolt.

Nagu teised kõnelejad mainisid, pole see kahjuks nii. Ma kasutan ainult ühte näidet, mis puudutab Suurbritanniat. Ühendkuningriik säilitab rahvusvaheliste konventsioonide nõudeid rikkudes kahte kolooniat teises liikmesriigis – Küprosel. Neid kahte kolooniat, nimelt Akrotirit ja Dhekeliat asustavad umbes 10 000 Küprose tsiviilisikut, kes on ELi kodanikud, ehkki nende kodud on maal, mille Suurbritannia, mõistetavatel põhjustel, on EList välja arvanud. Nendel inimestel ei ole elementaarseid inimõigusi oma täitevvõimu valimiseks. Neid valitseb kuberner, kes on Inglise kuninganna nimetatud briti armee kindral, ja neil ei ole õigust endale parlamenti valida. Õigus, mida selle koloonia suhtes kohaldatakse, on täielikult kuberneri jurisdiktsiooni all. Tegelikkuses elavad need ELi tsiviilisikud briti sõjalise diktatuuri tingimustes.

On tõeliselt häbiväärne, et Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu sulgevad selle olukorra ees alati silmad.

Võib-olla on teistel liikmesriikidel oma must pesu, mida nad ei taha lagedale tuua või ehk need institutsioonid ei usu tegelikult demokraatia ja õigluse põhimõtetesse, mille kaitsel nad väidetavalt seisavad, või võib-olla hoolib EL inimõigustest ainult siis, kui see ei puuduta tema oma liikmeid.

Põhjusi võib olla igasuguseid. Üks asi on kindel: briti koloniaalrežiimi jätkumine Küprosel toob maailma ulatuses kaasa ELi mis tahes inimõigusi käsitleva raporti maine ja usaldusväärsuse kaotuse.

  Corina Creţu (PSE). – (RO) Härra juhataja, proua volinik, kallid kolleegid, tahaksin õnnitleda proua De Kayserit ja ühineda nendega, kes on rääkinud siin seosest inimõiguste, valimiste ja demokraatia vahel. Mina tulen Rumeeniast, riigist, mis on kogenud aastaid totalitarismi ja võib-olla meie, need, kes ikka veel mäletavad neid aegu, peaksime rohkem rõhutama demokraatlike, vabade ja korrektsete valimiste korraldamise tähtsust.

Kuulus Ameerika professor Larry Diamond juhtis hiljuti tähelepanu murettekitavale nähtusele, mida ta nimetab „demokraatia taandumiseks“. Nagu näitavad ka hiljuti avaldatud Vabaduse Maja raportid, oli 2007. aasta maailma vabaduse jaoks kõige halvem aasta pärast külma sõja lõppu.

Sellises olukorras olen sellega nõus, et enne valimisi, nende ajal ja pärast neid on Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu liikmesriikide kõige tähtsam ülesanne koostada ühine ja globaalne strateegia demokraatia edendamiseks. Ma toetan mõtet aidata alles valitud parlamentidel tugevdada ja teostada õigusloometegevust nii suures kooskõlas kui võimalik kehtestatud demokraatlike standarditega.

Siiski tahaksin rõhutada, et iga organisatoorne vajakajäämine ei ole pettusekatse, vaid oluline on kindlaks määrata, millises ulatuses õiguslik raamistik tagab valimisprotsessi ühetaolisuse ja läbipaistvuse.

  Juhataja. − Praegu hakkab jooksma sõnavõtjate aeg, kes räägivad ilma eelneva registreerimiseta, n-ö presidendile silma jäädes. Ma tahaksin öelda, et tänasel soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelise töörühma kohtumisel kritiseeriti asepresidenti väga tugevasti, sest väidetavalt „jäävad talle silma“ ainult Euroopa Parlamendi meessoost liikmed, ja Euroopa Parlamendi naisliikmed „ei jää talle silma“. Tahaksin öelda, et sel juhul saab mul praegu olema väga lihtne, sest kõik mulle „silma jääda“ soovijad on naissoost. Seetõttu ei kehti meie kohta kriitika, mis vaevalt tund aega tagasi meie vastu sihiti.

  Marianne Mikko (PSE). – (ET) Kallid kolleegid, Marco Cappato inimõiguste raport väärib igati kiitust. Nõustun, et Euroopa Liit peab tegema suuri pingutusi, teostamaks tõeliselt sidusat ning jõulist poliitikat inimõiguste edendamiseks maailmas. Õige, just järelevalve rakendamine inimõiguste kaitsmiseks vajab tõhusamat elluviimist!

Toetan Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat. Rääkida ühel häälel võimaldab reageerida mistahes inimõiguste rikkumistele maailmas operatiivselt. See võib tähendada tuhandeid päästetud inimelusid. Toetan ettepanekut korraldada 2009. aastal vägivallavastane Euroopa konverents.

MEPide osalemine valimisvaatluses on ülioluline. Ent MEP peab valimisvaatlusel käituma erapooletult nagu ka raportöörid Keyser ja Salafranca rõhutavad. Kuidas tõhustada nii Europarlamendi fraktsioonide osalemist valimisvaatlustes kui Euroopa Parlamendi valimisvaatlusdelegatsioonide tööd nii, et kahjustada ei saaks kumbki? Vastuse peame leidma ühiselt.

Euroopa Liit tegeleb inimõigustega üha enam. Nii näeb maailm, et solidaarsus ja põhiõiguste kaitse on meie aluspõhimõtted, milleta ei saavuta heaolu mitte ükski riik.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). – (FR) Härra juhataja, tänan teid soolise võrdõiguslikkuse teema toetamise eest. Ka mina soovin raportööri õnnitleda kolme raporti eest, kuid samuti tahaksin rõhutada vaatlemismissioonide tähtsust, mida me kogu maailmas läbi viime. Ma arvan, et seda tuleks veel kord rõhutada: need on eriti positiivsed meetmed, mida peaks tegelikult meie kaaskodanike seas tutvustama, eelkõige võib-olla valimisteks valmistumise perioodil.

Kas ma võiksin tunnustada ka kõiki vaatlejaid, sest päeva lõpuks, ehkki põhivaatlejana oleme kohapeal, kuigi me läheme samuti vaatlemismissioonidele, on meil sadu eksperte – noori ja mitte nii väga noori – kogu maailmas, kes valmilt lähevad ja toetavad demokraatiat teistes riikides. Ma ei arva, et me märgime seda piisavalt sageli ära. Ilma selle vaatlejate võrgustikuta ei oleks meil kõnealuseid suurepäraseid vaatlemismissioone. Ma tahaksin samuti ära märkida innukust, millega elanikkond tervitab neid vaatlejaid, eriti pikaajalisi vaatlejaid, kes jäävad riiki kauemaks.

Ometi olen pettunud, et minu parlamendiliikmetest kolleegid ei toetanud minu muudatusettepanekut eelarve suurendamiseks, sest arvan, et mida rohkem eksperte meil valimismissioonidel on, seda rohkem Euroopa Liitu näha soovitakse. Oleks tõeliselt häbiväärne, kui vahendite puudus takistaks meil nende riikide soovidele reageerimast.

  Katrin Saks (PSE). – (ET) Ma palusin sõna, et üles kutsuda enam keskenduma inimõigustele Afganistanis – riigis, kuhu tugevalt panustavad nii liikmesriigid kui Euroopa Liit tervikuna.

Olin läinud nädalal Euroopa Parlamendi delegatsiooni koosseisus Afganistanis ja tahaksin teieni tuua praegu kaks nime.

Perwiz Kambakhsh, noor ajakirjanik, kes mõisteti surma selle eest, et ta Internetist laadis maha islami naiste olukorda käsitlevad materjalid. Tema saatus on praegu president Karzai kätes.

Ja teine, Malalai Joya, noor naisparlamentäär, kes peale seda, kui ta kritiseeris sõjapealikute võimu nii valitsuses kui parlamendis, lihtsalt visati parlamendist välja. Tema õigused võeti ära, seda ebaseaduslikult. Seadus sellist võimalust ette ei näe.

Täna pole küsimus ainult selles, et ta ei ole saanud oma õiguste eest kohtus seista või oma mandaati tagasi, vaid ka selles, et ta elu on ohus. Me kohtusime temaga ja ta vajab tõepoolest meie kiiret abi ja sekkumist.

Euroopa Liit tervikuna peaks mõtlema rohkem sellele, milline on see Afganistan, mida me üles ehitame ja seda eriti enne rahvusvahelist Pariisi konverentsi, kus hakatakse arutama abi suurendamist Afganistanile.

  Janez Lenarčič, nõukogu eesistuja. – (SL) Kahjuks on selles arutelus nõukogu esindajatele eraldatud aeg juba ära kasutatud ja seepärast kavatsen ma distsipliinist kinni pidada ja äärmiselt lühidalt rääkida. Lubage mul õnnitleda kõiki raportööre nende äärmiselt kõrgekvaliteediliste ja kasulike raportite eest. Tahaksin tänada kõiki, kes osalesid selles arutelus ja avaldasid oma seisukohti. Eesistujariigi nimel võin teile kinnitada, et me püüame neid arvesse võtta niipalju kui võimalik, viies nõukogu meetmeid tulevikus ellu.

  Juhataja. − Tänan teid, minister. Tegelikult pole selles arutelus ei nõukogul ega komisjonil kindlaksmääratud aega, ehkki see võib tunduda veider. Seetõttu olete oma ajaarvestuses iseennast ületanud. Tänan teid igal juhul väga, et kasutasite teist sõnavõtuaega nii mõõdukalt. Praegu aga on sõna meie kallil volinikul proua Ferrero-Waldneril.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, kuna ma varem inimõiguste teemal ei rääkinud, püüan nüüd mõne idee välja pakkuda. Tahaksin inimõiguste käsitlusele midagi lisada.

Inimõiguste alastest dialoogidest on saanud üha olulisem komponent ELi inimõiguste edendamise tegevuses kogu maailmas. Kooskõlas 2001. aasta detsembris avaldatud inimõiguste dialoogi suunistega on Euroopa Liit loonud umbes 30 dialoogi, ja täiendavate dialoogide algatamine – nagu näiteks Kesk-Aasia, Lõuna-Kaukaasia, Lõuna-Aafrika ja arvatavasti ka mõne tähtsa Ladina-Ameerika partneriga – on samuti kaalumisel. Kodanikuühiskond ja eriti inimõigustele pühendunud VVOd asjaomastest riikidest on tavaliselt kohtumiste ettevalmistamisse kaasatud. Meil on ka väga head konstruktiivsed tulemused mõnelt meie naabruspoliitika partnerilt, ja mõned, peab ütlema, ebamäärasemad tulemused nagu hiljutine dialoog Venemaaga. Muide, Venemaa oli esimene riik, kus komisjonil ja nõukogu sekretariaadil oli Valenciano raporti jätkutegevusena teavituskohtumine piiratud arvu parlamendiliikmetega, selleks et arutada teie muresid seoses parema koordineerimise ja teavitamisega. Ma loodan, et kõik asjaosalised said sellest kasu.

Uus Euroopa demokraatia ja inimõiguste instrument on nüüdseks samuti täiskiirusel rakendatud, kahe kutsega ettepanekute esitamiseks 1. eesmärgi raames – probleemsed riigid – ja üks inimõiguste kaitsjatele, mida hindavad meie komisjoni talitused. Suurem osa riigipõhistest toetusskeemidest (RPTS) on avaldatud ja praegu hinnatakse neid meie delegatsioonide tasandil riikides, nii et ma loodan, et suveks on enamiku projektidega võimalik alustada tööd kohapeal.

Me lõimime ka inimõiguste ja inimeste julgeoleku küsimuse aktiivselt kõikidesse asjaomastesse teemadesse ja poliitikatesse. Tulevikus on kindlasti välja töötatud uus Euroopa julgeoleku strateegia ja ma loodan, et me saame kasutusele võtta tugeva, inimkeskse lähenemise julgeolekule, sest inimeste julgeolek on suunatud just nimelt inimõiguste, julgeoleku ja arengu küsimustele. Mõlemad on esindatud – hirmust vaba ja puudusest vaba eksistents.

Tahaksin eriti juhtida teie tähelepanu teatud asjaoludele. Mitu sõnavõtjat on maininud inimõiguste olukorda Euroopa Liidus. Alates 2004. aastast ei ole Euroopa Parlament sellel teemal raportit koostanud. Tõepoolest, kindlasti on tähtis nende probleemidega tegelda, ja meil on selleks kaks võtmeinstrumenti. Üks neist on Euroopa Nõukogu ja teiseks on meil nüüd inimõiguste agentuur, mis avati hiljuti Viinis, et kontrollida olukorda liikmesriikides ja mis hakkab ette valmistama aastaaruandeid.

Ma tahtsin rääkida ka ühest teisest küsimusest, mida samuti mainiti – kolleegi poolt, kes on paraku juba lahkunud – kristlaste kaitse kolmandates riikides. Euroopa Liit on kindlalt mis tahes religioosse rühmituse diskrimineerimise vastu ja meie dialoogis kolmandate riikidega tõstatatakse see teema igal asjakohasel juhul ja me püüame kahtlemata seda selgelt ära märkida.

Ma tahaksin öelda mõne sõna ka valimiste vaatlusmissioonide kohta. Paljud sõnavõtjad on olnud ka suurepärased põhivaatlejad. Võin üksnes veel kord rõhutada VVMde sõltumatuse teemat, ühtsust nende poliitikas ja vaatlejate vahel ja eriti nende professionaalsust. See on suund, mida me tahaksime tulevikus jätkata.

Mis puudutab naistega seotud küsimusi – loomulikult, ma olen naine, seetõttu võite ette kujutada, et ma võtan sooteemat alati väga tõsiselt. Ma korraldasin naiste konverentsi – üsna hiljuti, 6. märtsil – millele me kavandame kindlasti jätkutegevusi. Kõigi meetmete puhul on tegemist süvalaiendamise ja sugude võrdõiguslikkuse olukorra hindamisega. Valimiste vaatlemise suunistes on eraldi osa naiste kohta. Vastu on võetud ÜRO Julgeolekunõukogu tähtis resolutsioon nr 1325 naiste olukorra kohta konfliktides, mis hoogustab seiret. Lähiajal avaldame ka naiste arenguga seotud projektid. Tahaksin üksnes öelda, et Barroso komisjonis, kus ma ise tegev olen, on kolmandik liikmetest naised. Ma arvan, et alati ei ole tähtis kvoot, vaid ka kvaliteet peaks tähtis olema. Selles kontekstis tahaksin lihtsalt öelda, et üldiselt komisjon toetab tervislikku ja viljakat elu. See on tähtis naiste ja laste elu jaoks. See on üks Keenias läbiviidavatest projektidest, mida mainiti, kuid samas hõlmab see loomulikult kogu maailma ja ma arvan, et oluline on see ära märkida.

Veel üks väga eriline teema on ICC – Rahvusvaheline Kriminaalkohus – mida Euroopa Komisjon kindlalt toetab. Me eraldame EIDHR 2008 raamistikus 4 miljonit eurot. ICC klausel sisaldub meie kokkulepetes. Me oleme teinud diplomaatilist tööd, et meie partnerid ICC aktsepteeriksid, ja on ka rahvusvahelised kohtud – mõelge vaid Kambodžale ja paljudele teistele, nii et me oleme sellega tegelikult väga hoolega töötanud.

Lubage mul lõpetada vastusega härra Howitti üleskutsele väljendada siin toetust demokraatia edendamiseks, nagu ka teised on teinud. See on loomulikult meie leib ja või. Komisjon on tunnustatud kui demokraatia edendamise võtmeinstitutsioon meie VVMde ja teiste valimiste toetusmeetmete kaudu ning demokraatia edendamiseks tehtavate jõupingutuste olulise toetamise kaudu kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt nagu ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu. Te võite olla kindlad, et me suhtume demokraatia edendamisse sama tõsiselt kui kõik teised Euroopa Liidus.

  Sarah Ludford (ALDE). – Härra juhataja, tahtsin küsida volinikult enne kui ta lõpetab: ta mainis Rahvusvahelist Kriminaalkohust ja toetust, mida komisjon sellele annab, kuid kas ta saaks konkreetselt vastata minu küsimusele ja selgitada üksikasjalikult, mida EL, ja tema puhul komisjon kavatseb teha, et saavutada süüdistuse esitamine Sudaani inimestele?

Ta ei vastanud sellele küsimusele ja ma oleksin tänulik...

(Juhataja katkestas rääkija.)

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, nagu ma ütlesin, üldiselt me loomulikult toetame Rahvusvahelist Kriminaalkohust, kuid seda otsustab Kriminaalkohus ise, keda ta kaitseb, millega tegeleb.

Need küsimused on mõistagi Kriminaalkohtu tegevuskavas. See ei ole meie tegevuskavas.

  Marco Cappato, raportöör. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ma vastan mõnele parlamendiliikmele, kes ei ole kohal, kuid ma tahaksin midagi selgitada: raportis mainitakse vähemuste õigusi ja usuvabadust. Selles ei mainita austust inimõiguste vastu ELis lihtsalt seepärast, et käesolev raport ei käsitle seda teemat.

Ma usun siiski, et teatud viisil oleme teema katnud, sest me pole lihtsalt piirdunud kriitiliste märkuste reaga igaühe kohta, me oleme rääkinud meist endist, sellest kuidas me kasutame – paremini või halvemini – kättesaadavaid instrumente, ja austusest ELi õigustiku vastu. Kui me ütleme, et inimõiguste klausleid ei kohaldata nõuetekohaselt, räägime iseendast! Seetõttu ma ei arva, et raportit saaks sel viisil kritiseerida.

Ma arvan, et härra Lenarčič rääkis laiemas mõttes vahenditest, mida tuleks kasutada. Nõuanne, mida tahaksin anda, mis sisaldub raportis, on rääkida rohkem tulemuste hindamisest kui üksikutest kasutusele võetud instrumentidest.

Härra Agnoletto kritiseeris meid selle eest, et me ei rääkinud piisavalt inimõiguste kollektiivsest mõõtmest.
Olen kindel, et tegelikkuses tuginevad põhilised inimõigused esmalt ja eelkõige individuaalsetele õigustele. Praegusel hetkel saavad üksikisikud teatada Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule isegi genotsiidi juhtumitest, kõige kollektiivsemast ja kohutavamast kuriteost, ja niimoodi oma individuaalseid õigusi kaitsta. Õigus demokraatiale on nüüdseks põhiline inimõigus, ja see on kasutamiseks oluline instrument.

Süvalaiendamine peaks minu arvates keskenduma rohkem inimõiguste austamisele sisserände ja uimastite takistamise poliitika mõttes. Tahaksin lõpetada vastusega härra Howittile. Raportis ei väideta, et vägivallatus on ainus vahend inimõiguste edendamiseks, kuid see on kõige asjakohasem vahend. See räägib vägivallatuse poolt mitte üksnes vägivalla puudumise, patsifismi mõttes, vaid kui autoritaarsete režiimide ja diktatuuride vastu suunatud aktiivsest mittekuuletumis- ja sabotaažikampaaniast. Selles mõttes teeme ettepaneku, et EL peaks soodustama inimõiguste ja demokraatia edendamiseks vajalike vägivallatuse tehnoloogiate ja meetodite arendamist. Ma loodan, et see lõige jääb pärast homset hääletamist alles.

  Véronique De Keyser, raportöör. − (FR) Härra juhataja, tahaksin tänada kõiki oma parlamendiliikmetest kolleege, kes sõna võtsid, ja öelda, kui suurel määral peegeldavad öeldud soojad sõnad, näiteks proua Isler Béguini poolt, nende entusiasmi, kes on osalenud valimismissioonidel. Isegi kui see raport näib väga paljus toetuvat konsensusele, ja nagu on öeldud mõnes raportis, mida ma olen lugenud, huvitab meediat vähe, sisaldab teatud sisemist konflikti, teatud välist konflikti, natuke kõike, tähendab see kindlasti väga palju riikide jaoks, kelle demokraatia on noor ja kes peavad läbi viima valimisi.

Tahaksin vastata eelkõige kahele oma parlamendiliikmest kolleegile. Esiteks tahaksin vastata härra Onyszkiewiczile, kes tõstatas väga tõsise teema: vähemuste küsimuse. Ma tahaksin talle öelda, et olenemata sellest, et ma mõistan – ja ma mõistan väga hästi, et valimiste vaatlemine ei ole veel demokraatia – ma ei suuda järgneda talle tema filosoofiarajale, mis on tegelikult valgustatud despotism või revolutsiooniline avangardism, kus isegi Condorcet räägib vähemustest. Me ei saa talle seda rada mööda järgneda. On ilmne, et demokraatia ei ole täiuslik. Oleks võrratu, kui see oleks nii. See on demokraatia, mis lubas härra Vanheckel pidada täna õela, islamivaenuliku ja rassistliku kõne. Härra Vanhecke esindab 30% minu riigi hääletajatest Flandria osas. Paraku me ei saa kustutada härra Vanhecke parteid ja 30% flaamidest. Härra Onyszkiewicz – võib-olla ta ei ole enam siin –, me ei saa kustutada 50% palestiinlastest, kes hääletasid Hamasi poolt. Demokraatia tekitab küsimusi, ja me peame vastama just nendele küsimustele. Kui me räägime poliitilistest jätkutegevustest, küsimustest mida valimisvaatlused tõstatavad ja väljakutsetest, siis need ongi asjad, millega me peame tegelema.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, raportöör. − (ES) Härra juhataja, ka mina tahaksin tänada oma kolleege siin parlamendis nende soojade sõnade eest raporti kohta, mille ma koostasin koos proua De Keyseriga valimiste vaatlusmissioonide kohta, mis ei viita üksnes valimispäevale, vaid ka valimissüsteemile, õiguslikule raamistikule, võrdsetele võimalustele ja võrdsele juurdepääsule meediale, poliitiliste parteide rahastamisele, vaidluste lahendamise süsteemile jne jne.

Kõige tähtsam, härra juhataja, on minu arvates siiski juhtida tähelepanu asjaolule, et see valimiste vaatlemist käsitlev raport, nagu raport, mille härra Cappato koostas inimõiguste olukorra kohta maailmas, ei täida abstraktset eesmärki, vaid neil peab olema põhjus, ja see põhjus on pühendumine, meil Euroopa Liidus, ja eelkõige parlamendis, väärtuste kogumile: demokraatia, vabadus, õigusriik ja eelkõige austus inimõiguste vastu.

Härra juhataja, see parlament on Euroopa Liidu demokraatlik südamerütm, ja seepärast peame alati väljendama ennast väga selgelt ja väga kindlalt, saates selge ja väga kindlalt määratletud sõnumi sellest täielikust ja pidevast panusest, mida me anname inimõiguste heaks, mis, nagu me selles kojas täna õhtul kuulsime, ei viita ühele piirkonnale ja mida ei harrastata ühes piirkonnas või ühel kontinendil, vaid mis on universaalse, ülemaailmse iseloomuga, ja me peame hakkama selles osas meie oma kojas eeskuju näitama.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub homme hommikul kell 11.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Slavi Binev (NI), kirjalikult. – (BG) Härra juhataja, kallid kolleegid, härra Cappato,

Rääkides aastaaruandest inimõiguste olukorra kohta maailmas, pöörakem tähelepanu ka järgmisele asjaolule: aprilli lõpus otsustasid Skopje võimud arreteerida ajakirjanik Victor Kanzurovi keset ööd ja ilma ühegi süüdistuseta tema vastu. Kanzurovi ainus patt on see, et ta on rohkem kui aasta võidelnud täiesti õiguspäraste vahenditega oma õiguse ja oma arvukate kaasmaalaste õiguse eest nimetada ennast bulgaarlaseks.

Pärast 24 tundi kinnipidamist lubati Kanzurovil koju tagasi pöörduda, kuid tema pass võeti ära. See tähendab, et tegelikkuses on ta siiani koduarestis, ilma et talle oleks esitatud ühtki ametlikku süüdistust.

Ma olen veendunud, et Makedoonia võimude tegevus on absoluutselt vastuvõtmatu ja nad rikuvad põhilisi inimõigusi, st sõnavabadust, eriti meie ühtse Euroopa kodu kaasaegse dünaamilise arengu taustal. Ma olen ka kindel, et me ei jää säärase üleoleku suhtes ükskõikseks, mis viib meid aastakümnete võrra tagasi pimedasse totalitaarühiskonna aega, mis peaks olema igaveseks selja taha jäänud.

Tänan teid.

  Titus Corlăţean (PSE), kirjalikult. – (RO) 2009. aastal toimuvad Moldova Vabariigis õiguspärased valimised, mille käigus parlament valib riigi presidendi. Moldova Vabariik asub Euroopa Liidu idapiiril ja on vaja demokraatlikke reforme, et lähendada seda riiki demokraatlikele väärtustele, mis tähendavad palju ELi liikmesriikidele. See tuleks saavutada muuhulgas ELi naabruspoliitika abil määratletud raamistiku kaudu.

Valimiste vaatlemismissioon Moldova Vabariiki on vajalik ja asjakohane, kuid jälgimine peaks algama keskendumisega tulevastele valimistele eelnevale ajavahemikule, võttes arvesse vajadust korrigeerida tõsiseid pressivabaduse rikkumisi Chisinau kommunistliku diktatuuri poolt, kohtute sõltumatuse korduvat rikkumist ja hiljuti Moldova Vabariigi parlamendi poolt, kus on ülekaalus Kommunistlik Partei, tehtud muudatusi valimisseaduses.

10. aprillil 2008 viidi valimisseadusse sisse rida muudatusi, mis rikuvad tõsiselt Euroopa demokraatlikke reegleid ja tavasid. Need muudatused sisaldavad: valimisblokkide ärakeelamist, valimislävendi suurendamist 4%-lt kuni 6%ni, tegemist on ebarealistliku ja ebademokraatliku valimislävendiga, arvestades Moldova Vabariigi tõelist poliitilist olukorda, keeld topeltkodakondsusega inimestele asuda avalikele ametikohtadele, kaasa arvatud parlamendi liikmeks saamine jne.

  Hanna Foltyn-Kubicka (UEN), kirjalikult. – (PL) ELi liikmesriigid võtsid hiljuti allkirjastatud Lissaboni lepinguga kohustuse tugevdada inimõigusi ja vabadusi ning demokraatlikku korda maailmas. See on ilma kahtluseta ELi välispoliitika peamine eesmärk.

Samal ajal aga on president Barroso ja teiste volinike käitumine nende hiljutise visiidi ajal Hiina Rahvavabariiki ja nende avaldus, et Tiibeti küsimus on Hiina siseasi, tugevas vastuolus põhimõtetega, mis pole üksnes sätestatud Lissaboni lepingus, vaid mida me oleme ka päevast päeva püüdnud ellu viia, eriti siin Euroopa Parlamendis – põhimõte, et inimõigused on esmatähtsad.

Selle valgusel on raske leppida asjaoluga, et Euroopa kohtleb Venemaad nagu demokraatlikku partnerit, unustades, et see on riik, kelle võimud mitte ainult ei pane toime arvukaid rikkumisi meie peamiste põhimõtete vastu, vaid kes nende üle ka avalikult irvitavad. Miks me sulgeme silmad tšetšeenide lakkamatu hävitamise ja riigi ajakirjanduse kägistamise ees?

Võib-olla on see nii sellepärast, et EL ise vaatab samuti läbi sõrmede, kui küsimuse all on inimõiguste jälgimine. Ma avaldan kahetsust selle üle, et Saksamaa Liitvabariigis ei austata vanemate ja laste õigust rääkida omavahel nende valitud keeles, nagu ilmneb igapäevasest kohtupraktikast ja noorteametite kogemustest.

Me peame leidma vastuse küsimusele, mis on meie eesmärk. Kas meie resolutsioonid ja lõputud arutelud teenivad tõesti õiguste võidule pääsemise eesmärki maailmas, või on need lihtsalt võimalus varjata silmakirjalikkust, nii et Euroopa poliitikud võiksid enesega rahul olla?

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE), kirjalikult. – (FI) Inimõigused on liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika tähtis osa. Inimõiguste küsimus on ka julgeolekupoliitika küsimus. Kui me toetame inimõigusi, toetame sellega julgeolekut. Kui me toetame inimõigusi kogu maailmas, toetame samal ajal Euroopa julgeolekut.

Uued väljakutsed nagu kliimamuutus, kõrbestumine ja toidu nappus, mida see põhjustab, on oht inimeste julgeolekule ja inimõigustele. Inimõigused pole mitte üksnes poliitilised õigused, vaid ka õigus puhtale toidule ja veele, mis on esmatähtis inimeste igapäevaelus. Kui inimeste esmatingimused on vastuvõetavad, siis on nad enamasti kõige tõenäolisemalt valmis hääletama mõõdukate poliitiliste liidrite poolt ja nõuavad poliitilisi õigusi. Inimõiguste püsiv alus tähendab demokraatia ja vabaduse põhimõtteid, aga ka sotsiaalset ja majanduslikku õiglust.

Inimõiguste raport mainib Gandhit ja mittevägivaldse vastupanu poliitikat, mida ta esindas. Inimõigusi ja vabadust ei saa edendada sõja ja vägivalla abil. Edasiliikumine peab olema kooskõlas väärtustega, mida inimõigused esindavad.

Kui me edendame inimõigusi, edendame julgeolekut. Inimõigused pole üksnes vahend teiste poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Nad on väärtus omaette. Inimõigused on üldised väärtused. Sel põhjusel peab EL tugevdama oma inimõiguste poliitikat. Inimõigused ei ole teistest poliitikavaldkondadest ära lõigatud saar, nagu inimõiguste raport auga tõestab.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE), kirjalikult. – (FI) Ma soovin tänada härra Cappatot tema ulatusliku ja ülevaatliku raporti eest, mis õigustatult nõuab ELilt ühtsemat inimõiguste poliitikat ja tõhusamaid vahendeid selle mõju seiramiseks. Liidul on ikka veel pikk tee käia selles valdkonnas selge, ühtse ja laiaulatuslikuma mõjuga poliitika arendamiseni.

Me peaksime mitte ainult toetama, vaid jäägitult nõudma austust inimõiguste vastu nii ELis kui tema välissuhetes. Nagu härra Cappato raport rõhutab, peaksid näiteks naiste õigused olema kõikide ELi inimõiguste dialoogide loomuomane koostisosa.

Raport käsitleb suurt rahuldust pakkuvalt parlamendi eluliselt olulist rolli ELi inimõiguste poliitikas, näiteks korrapäraselt peetavates kriisiaruteludes. Kiireloomulised resolutsioonid, mis nende tulemusel koostatakse, heidavad valgust tõsistele puudustele konkreetsete ja üldisemate kriiside poliitikas, mis on inimväärikuse räige riivamine. Aruteludele standardraamistiku loomiseks ja seire parandamiseks võiksid parlamendi delegatsioonid tulevikus siiski järelkõnelused inimõiguste üle süstemaatilisemalt lülitada neisse riikidesse korraldatavate visiitide programmidesse.

Lõpuks, asjakohaselt suunatud rahastamine on põhjapaneva tähtsusega, kui soovitakse, et ELi inimõiguste poliitika toimiks nõuetekohaselt ja annaks tulemusi. Euroopa demokraatia ja inimõiguste instrumendi (EIDHR) tugevus finantsinstrumendina on selles, et seda saab kasutada vahendite otseseks ja kiireks suunamiseks rasketes tingimustes tekkinud kriitilistele olukordadele. On oluline, et need vahendid tehakse ka otseselt kättesaadavaks tööks kohalike inimõiguste organisatsioonidega nii tõhusalt kui võimalik. Kaardistada tuleks uued võimalused finantsinstrumentide kasutamiseks riikides, kus valitsusväliste organisatsioonide tegutsemine on seadusvastane.

  Katalin Lévai (PSE), kirjalikult. – (HU) On šokeeriv, et arenevates riikides elab 82% puuetega inimestest siiani allpool vaesusläve ja et nende inimõigusi kuritarvitatakse jätkuvalt kõige halvemal võimalikul viisil, kaasa arvatud keeldumine õigusest elule, väärkohtlemine ja alandamine. Eriti murettekitav on selles osas puuetega laste olukord.

Euroopa Liidul on ikka veel pikk tee läbida üldise ja tõhusa poliitika elluviimiseni inimõiguste kaitsmiseks ja edendamiseks üle kogu maailma. Selle tulemuslikumaks muutmiseks peame märkimisväärselt edasi liikuma range vastavuse tagamise suunas ELi kehtivate sätetega inimõiguste kohta. Praegu esinevate puuduste tõttu selles osas võivad väga paljud naised isegi täna osutuda töökohas ikka veel negatiivse diskrimineerimise ohvriks. Romi naiste olukord on isegi veel raskem, ja nemad kannatavad diskrimineerimise all kahel põhjusel. Selles kontekstis tähendaks Euroopa Liidu romisid käsitlev strateegia ja komisjoni koordineeriv roll otsustavat edasiminekut.

Ma avaldan kahetsust, et raport ei viita Euroopa tasandil läbi viidavale reformile kogunemisvabaduse osas, ja seetõttu teen järgmise ettepaneku. On vaja täpseid sätteid, et vältida õiguslikke lünki, mida üha laienevad äärmuslikud poliitilised rühmitused saaksid ära kasutada, andes vähemustele võimaluse teostada oma õigusi ilma vahelesegamiseta, viisil, mis ei häiri vaikiva enamuse rahu. Täpne sõnastus aitab tagada, et nii kogunejad kui korrakaitsejõud teavad täpselt, millised tegevused on seadustega vastuolus. Ma usun, et muuhulgas on ülim aeg spontaansete, kuid rahumeelsete meeleavalduste reguleerimiseks, millest ei ole võimudele eelnevalt teatatud, ja see on väga vajalik.

  Athanasios Pafilis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Raport esitab küüniliselt ELi imperialistliku poliitika. See ülistab ELi kui inimõiguste „kaitsjat“ ja maailma demokraatia „saadikut“. ELi „austusel“ inimõiguste ja demokraatia vastu on endise Jugoslaavia, Afganistani, Iraagi ja Palestiina rahvaste jaoks traagilised tagajärjed, mis muudeti imperialistliku ELi, Ühendriikide ja NATO poolt inimõiguste nimel veresaunaks.

EL kasutab inimõigusi erinevatel põhjustel valikuliselt ettekäändena nendele riikidele surve avaldamiseks ja nendelt väljapressimiseks, kes avaldavad vastupanu imperialistlikele taotlustele, nagu Kuuba, Vietnam, Põhja-Korea, Valgevene ja Iraan. Sel ajal kui EL võtab endale inimõiguste globaalse vahekohtuniku rolli, ei ütle ta sõnagi Iisraeli genotsiidikuriteost Palestiina rahva vastu või iraaklaste massihävitamisest imperialistlike Ühendriikide ja selle ELi liikmesriikidest liitlaste okupatsioonijõudude poolt. Raportis tehtud viited vaesusele, keskkonnale, töötajate õigustele, tervisele ja muule samalaadsele on imperialistliku ülemvõimu ja kapitalistliku ekspluateerimise all kannatavate inimeste solvamine.

Kreeka Kommunistlik Partei (KKE) hääletab raporti vastu. Partei mõistab hukka ELi provotseeriva silmakirjalikkuse, samuti inimõiguste valikulise kasutamise ettekäändena imperialistliku surve avaldamiseks ja isegi rahva vastu sõja alustamise kaalumiseks.

  Toomas Savi (ALDE), kirjalikult. – Ma õnnitlen oma kolleegi Marco Cappatot ülevaatliku raporti eest, mis toob välja eelmise aasta kõige põletavamad teemad selles valdkonnas. Ma nõustun temaga täielikult vajaduse osas radikaalselt hoogustada EL-Hiina inimõiguste alast dialoogi, eriti eelseisvate Pekingi olümpiamängude valgusel.

On kahetsusväärne, et Hiina ei ole märkimisväärselt parandanud inimõiguste olukorda riigis pärast seda, kui Pekingile anti 2001. aastal õigus olümpiamängude korraldamiseks. Kuid see ei tohiks kindlasti saada põhjuseks Hiinaga tegelemisest loobumiseks. Nagu raport kinnitab, kujutavad olümpiamängud endast tähtsat ajaloolist võimalust inimõiguste olukorra parandamiseks Hiinas, ja seetõttu peaksime Hiina võimudele väsimatult meenutama antud lubadusi.

Kuid me peaksime vältima ähvardusi, mis võiks viia Hiina suuremasse isolatsiooni ja tekitada käärimist, nagu hiljuti juhtus, põhjustades riigis mitu läänevastast meeleavaldust. Me peame olema ettevaatlikud, et mitte tekitada Hiina rahva seas vastuseisu demokraatlikele reformidele. Selle asemel peaksime keskenduma dialoogi loomisele, mis annaks meile võimaluse esitada meie seisukohad, kohtlemata teist poolt üleolekuga.