Istungi stenogramm

Teisipäev, 20. mai 2008 - Strasbourg

20. Naised ja teadus (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel pr Thomseni esitatav raport (A6-0165/2008) naiste ja teaduse kohta (2007/2206(INI)).

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Hr juhataja, lubage mul kõigepealt väljendada tänu Euroopa Parlamendile ja eriti raportöörile pr Thomsenile komisjoni naiste- ja teadusalase poliitika toetamise eest. Tahaksin tänada ka tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportööri hr Doverit edasiviiva lähenemisviisi eest.

Me nõustume pr Thomseni selgitava avaldusega, et soolise diskrimineerimise kõrvaldamine teaduses tähistab uut silmapaistvat ajajärku Euroopa teaduslikus ja akadeemilises arengus, mis annab tõuke innovatsioonile. Komisjon teab hästi, et nais- ja meesteadurite vahel valitseb tõsine tasakaalutus. Värskeim saadavalolev statistika näitab, et kuigi naised moodustavad üle 50% lõpetajatest ülikoolide kõikide teaduskondade lõikes, on vaid 15% professoritest naised. Teaduse, inseneritöö ja tehnoloogia vallas on vastavad näitajad 34% naislõpetajaid ja 9% naisprofessoreid. Komisjon nõustub, et see on tõsine annete ja vahendite raiskamine, olles vastuolus ka võrdõiguslikkuse põhimõttega.

1999. aastast alates on Euroopa Komisjon tegelenud naiste vähesusega teadusuuringute vallas. Viiendas raamprogrammis toetas komisjon rahaliselt uurimusi ja projekte naiste ja teaduse vallas. 2003. aastast alates on komisjon avaldanu ka statistikat „Naisnäitajad”, mis näitab naiste osalemist Euroopa teadusuuringutes. Järgmine väljaanne avaldatakse 2009. aastal.

Kui nüüd asja juurde minna, siis pr Thomsen toetab oma raportis eesmärki, et mitmesugustes raamprogrammi kohastes komiteedes peab olema vähemalt 40% naisi ja 40% mehi. See mittekohustuslik eesmärk on seatud 2000. aastal ja on andnud väga häid tulemusi. Näiteks, naiste osalus uurimistöid hindavates komiteedes on suurenenud 10%-lt neljanda raamprogrammi puhul 34%-ni kuuenda raamprogrammi puhul. See näitab, et kui küsimusele juhitakse piisavalt tähelepanu, on võimalik saavutada edu isegi kohustuslike eesmärkide puudumisel. Tõepoolest, kohustuslike eesmärkide olemasolu osutuks pikema aja jooksul pärssivaks, sest see annaks märku meestevastasest diskrimineerimisest ning enamik mehi ja naisi ei nõustu selliste eesmärkidega.

Raportis rõhutatakse tööhõive katkemise negatiivset mõju naiste teadlasekarjäärile. Euroopa teadusruumiga seoses jagab Euroopa Komisjon seda muret ning toetab töö- ja pereelu omavahelist suuremat kooskõlastamist hõlbustavate poliitikameetmete vastuvõtmist. Koostöövõrkude loomine naisteadlaste hulgas võib samuti oluliselt kaasa aidata suurema hulga naiste haaramisele teadusesse ja võtmetähtsusega töökohtadele. Seepärast oleme loonud naisteadlaste Euroopa platvormi, mis annab hoogu ja loob teadusuuringute vallas eeskujusid.

Üks meie peaeesmärkidest on suurendada naiste arvu uuringualastel võtmetähtsusega töökohtadel. See on otse seotud eesmärgiga, milles liikmesriigid leppisid kokku 2005. aastal: naised peavad täitma 25% kõrgematest kohtadest avalik-õiguslikes teadusorganisatsioonides. Selles küsimuses avaldati hiljuti raport pealkirjaga ”Labürindi kaardistamine: naiste arvu suurendamine teadusuuringute tipptasandil”. Selles järeldatakse, et läbipaistev ja õiglane hindamine ei ole iseenesest piisav, et suurendada naiste esindatust otsustamismehhanismides. Me vajame muutust valitsevates ettekujutustes. Spetsialistid esitavad ettepanekuid, kuidas saaks valitsevat teadusalast mõttelaadi ja kultuuri laiendada ja avatumaks muuta, kuid nüüd tuleb need ettepanekud ka ellu viia. Need projektid jätkuvad seitsmendas raamprogrammis; nüüd on need seostatud Euroopa teadusruumi rakendamisega. 2009. aasta mais ELi eesistujariik Tšehhi egiidi all korraldataval konverentsil uuritakse viimase 10 aasta jooksul saavutatud edu ning määratletakse valdkonnad, kus on vaja täiendavaid jõupingutusi. Euroopa Parlamendi panus sellesse on hindamatu.

2006. aasta märtsis võttis komisjon vastu 2006.–2010. aasta tegevuskava naiste ja meeste vahelise võrdõiguslikkus saavutamiseks. See tegevuskava on komisjoni tegevuse raamistikuks ning väljendab meie pühendumist soolise võrdõiguslikkuse edendamisele kõikidel meie poliitikasuundadel, nii siseselt kui ka väliselt. Meie rõhuasetused on järgmised: ühitada era- ja tööelu; edendada naiste ja meeste võrdset osalemist poliitilistes ja majanduslikes otsustamisorganites ning teaduses ja tehnoloogias; kõrvaldada soolised stereotüübid hariduse, koolituse ja kultuur vallas ning samuti tööturul.

  Britta Thomsen, raportöör. − (DA) Hr juhataja, tänan teid kõnelemisvõimaluse eest. Mul on hea meel, et täna saame seada naised ja teaduse päevakavas kõrgele kohale, sest minu arvates on see Euroopa jaoks Lissaboni strateegia täitmisel keskne küsimus. Euroopa peab looma rohkem töökohti, me peame looma paremaid töökohti ja muutuma teadusuuringute ja innovatsiooni vallas tugevamaks. Kõigi nimetatud kolme ülesande puhul on naised lahenduse hädavajalikuks osaks. Töötajate hulgas peab olema rohkem naisi ning juhtivkohtadel ja otsustamisorganites peab olema rohkem naisi. Kui me tahame eelolevatel aastatel Euroopas luua kuni 700 000 teadusuuringute alast töökohta, peame oma naistalente paremini rakendama.

Üldises plaanis oli mul selle raporti koostamisel kaks eesmärki. Esiteks, ma tahtsin kindlaks teha asjade hetkeseisu. Milline on naiste osakaal teadusuuringutes ja miks on asjad nii halvad? Teiseks, ma tahtsin vaadata tulevikku ja leida lahendusi ja ettepanekuid selle olukorra parandamiseks. Hetkel ei ole olukord rahuldav. Keskmiselt moodustavad naised vaid 35% avalikus sektoris töötavatest ja 18% erasektoris töötavatest teaduritest. Ja kuigi naised moodustavad üle 50% ELi üliõpilasest ja omandavad 43% doktorikraadidest, on nende käes vaid 15% kõrgematest akadeemilistest töökohtadest. Seega on proportsioon ilmselgelt paigast ära, kui rääkida naiste esindatusest otsustamis- ja juhtivkohtadel.

Meie hiljuti loodud institutsioonid, nagu Euroopa Teadusnõukogu, ei suuda samuti ühtegi võrdõiguslikkuskriteeriumi täita. Selle teadusnõukogu 22 liikmest vaid 5 on naised. Olen rõhutanud ka asjaolu, et enamikus Euroopa riikidest valitseb endiselt märgatav naiste alaesindatus teaduskomiteedes – veel üks näide naiste vähesest esindatusest otsustamisorganites.

Tahaksin rääkida veidi rohkem oma raporti teisest ja võib-olla huvitavamast osast, nimelt tulevikku suunatud lahendustest ja ettepanekutest. Kuulasin hoolega naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonis peetud nõupidamiste käigus esitatut ning üks punkt, mis selgelt esile tõusis, oli ennekõike tegevuspõhimõtete koostamine selle valdkonna jaoks. Kui seda probleemi eiratakse nii riigi kui ka institutsioonide tasandil, ei toimu midagi. Seetõttu lisasin oma raportisse nõude, et liikmesriigid ja komisjon peavad seadma eesmärgiks, et kõikides värbamis- ja hindamiskogudes oleks vähemalt 40% naisi. Minu arvates on see tingimata vajalik. Kui me tahame olukorda muuta, peame tagama, et otsustamisorganites oleks rohkem naisi, et uue kultuuri loomiseks saaks tegutseda ülalt-alla. Olen nõudnud ka avatumaid värbamismenetlusi. Kogemused näitavad, et suletud värbamismenetlused soodustavad suuresti mehi, kes osutavad teineteisele kui kõige paremini kvalifitseeritutele.

Olen oma raportis ka selgelt öelnud, et me ei tohi positiivsest tegevusest taganeda, kui me tahame säilitada lootust, et olukord saab suhteliselt kiiresti parandatud. Lõppude lõpuks näitavad meie enda arvud, et praegu puuduvad loomulikud positiivsed arengud. Seetõttu olen soovitanud ette näha erirahastamine naisteadurite toetamiseks ning keskenduda võrgustike ja eeskujude tähtsusele kui lihtsatele algatustele, mis on andnud liikmesriikides positiivseid tulemusi. Väga lihtsad algatused, nagu lause, mis ütleb, et eeskätt naisi julgustatakse kandideerima, on samuti andnud häid tulemusi.

Seega näitab minu töö selle raportoga, et tõkkeid on palju. Loomulikult on tähtis luua head võimalused teadurielu ühitamiseks pereeluga, üheskoos võimalusega võtta sünnituspuhkust isegi filosoofiadoktoriks õppimise ajal, kuid küsimus on ka kultuuris. Kultuuritõkkeid on loomulikult raskem valemisse panna, kuid tegelikkuses – nagu selgepiirilisemad tõkked – on küsimus mõningatele moonutustele keskendumises. Ma ei ütle siinkohal rohkem, kuid ma ootan teie kommentaare raporti kohta.

  Den Dover, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamuse koostaja. − Hr juhataja, mul on ülimalt hea meel tervitada iga sõna, mida volinik täna õhtul ütles, ning samuti õnnitleda hr Thomsenit, kes on teinud suurepärast tööd selle raportöörina sel ülimalt tähtsal teemal. Mul kui saalis keskel paremal istujal on hea meel aplodeerida teisel pool istuvale ja muust riigist kui mina pärit olevale sotsialistile ja talle head soovida, sest ta on tasakaalustanud kogu lähenemisviisi; ta on esile tõstnud kõige tähtsamad tegurid, mis on seotud tõigaga, et naised jõuavad puberteediikka varem kui mehed.

Nad on intelligentsemad; nad on töökamaad; nad suudavad ennast rakendada ja ikkagi, isegi kõrgharidusse siirdumisel ja oma teadurikarjääri alguses, langevad nad mõnikord ära. See on sageli tingitud pingetest kodus, nende isiklikus elus. Pr Thomsen keskendub oma raportis ja täna õhtul õigustatult nendele probleemidele.

Raport sisaldab edasiviivaid ideid. Ainus asi, millega ma ei nõustu, on kindlate eesmärkide seadmine nende naiste protsendimäärana, kes peavad jõudma ühe või teise kraadini või ühele või teisele ametikohale. See on liiga korraldav. Kuid, teisest küljest, pälvib see raporti minu täieliku toetuse. Mul oli au koostada tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamus. Ma tänan neid põhiraportiga ja minu arvamusega tegelenud variraportööre nende täieliku koostöö eest. See siin Euroopa Parlamendis on näide õigusaktist ja raportist, mis tagavad, et meid nähakse parimast küljest, koostööd tegevana, teadusuuringute sektori vajadustele keskenduvana.

Lõpetuseks ütlen, et eelmise neljapäeva õhtul külastasin ühe oma Hollandi kolleegi, Lambert van Nistelrooijga Oxfordi Ülikooli. Kõik sealsed teadlased ja teadurid olid naised. See on igati teretulnud.

  Juhataja. – Tänan teid väga, hr Dover. Tänan teid eelkõige seoses asjaoluga, et, kui volinik Dimas välja arvata, olete ainus mees, kes on tänaõhtusele arutelule end kirja pannud. Meil on ainult naiskõnelejad.

  Edit Bauer, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (SK) Tänan teid väga, hr juhataja, volinik, daamid ja härrad. Lubage mul õnnitleda pr Thomsenit nii fraktsiooni PPE-DE variraportööri pr Sartori kui ka minu enda nimel. Tahan öelda, et olukord naiste ja teaduse osas on võrreldav naiste ja poliitika olukorraga, kuigi teaduse vallas on naised veidi paremini esindatud. Seda olenemata tõsiasjast, et naised moodustavad ligikaudu 60% ülikoolilõpetajatest. Teaduskarjäär on enamat kui üheksast-viieni töö. Asjal on ka tugev konkurentsitahk: naised peavad sageli meestest paremaid tulemusi üles näitama, et olla edukad. Üks vanem naiskolleeg juhtis minu tähelepanu sellele seigale minu teaduskarjääri alguses palju aastaid tagasi.

Kas küsimus, miks naised on teaduses niivõrd alaesindatud, miks pärast teatava aja möödumist väheneb noorte naisteadlaste arv ja seega miks me tagajärjena kaotamine andekaid teadlasi, on õige küsimus? Töö- ja pereelu ühitamise eelduste loomine on naisteadlastele määrava tähtsusega. Selles suhtes on Barcelona eesmärkide saavutamine eriti tähtis. Kui naised peaksid olema edukad teadlased, peaksid neile kättesaadavad võimalused olema usaldusväärsed, juurdepääsetavad, esmaklassilised, teadustöö olemusele ja nõuetele vastavad ning piisavalt paindlikud.

Siiski peame arvesse võtma ka üldist toetust teadus- ja arendustööle. Kui palk kõigub madala ja madalaima vahel, ei saa keegi eeldada, et need erialad oleksid noortele naistele või isegi peret loovatele noortele meestele ligitõmbavad. See on tõeline probleem mõnes riigis, nimelt uutes liikmesriikides, kus toetus teadusuuringutele ei moodusta isegi 1% SKTst. Lubage mul lõpetuseks öelda, et olukord tuleks lahendada pigem tingimuste muutmise kui kvootide seadmise teel.

  Zita Gurmai, fraktsiooni PSE nimel. – (HU) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, naiste osalemine kõrghariduses on viimastel aastatel tugevalt suurenenud. See ei ole aga kaasa toonud naiste ja meeste vahelise suhtarvu paranemist teaduses. Ka naisinseneride arv on viimasel kahekümnel aastal kasvanud, kuid kaugeltki mitte nii palju kui muudel erialadel ja teadusharudes.

Raskuste tõttu hülgab suur osa naisteadlasi oma karjääri teaduses ning see on vastuvõetamatu ja ebamõistuspärane. Naistel on oma erialal raskem edasi liikuda. See on eriti ilmne palkade puhul. Naised on teadusasutustes palju kehvemini esindatud. Naisteadurid on sunnitud valima karjääri ja pere vahel. Perekondlikest põhjustest tingitud ajutised pausid naiste teaduskarjääris muudavad naiste edutamise raskeks. Me peame vaatlema meetodeid, mille eesmärk on luua tasakaal töö- ja eraelu vahel, ning rakendama parimaid tavasid.

Lissaboni strateegia kohustab meid ka kohaldama soolise võrdõiguslikkuse põhimõtteid uurimis- ja arendustöö vallas. Me peame kõikides teadusvaldkondades tõhusamalt tegutsema, muutes värbamismenetlused ja edutamisnõuded läbipaistvamaks. Me peame püüdma tagada soolist võrdõiguslikkust ülikoolisiseses ja -välises uurimistöös ning nende institutsioonide juhtorganites.

Raport on suurepärane ja ma soovitan selle vastu võtta. Ma õnnitlen ka oma kolleegi Britta Thomsenit, kes on teadurina uurinud seda teemat märkimisväärse põhjalikkusega. Tänan teid selle eest.

  Siiri Oviir, fraktsiooni ALDE nimel. – (ET) Volinik, hr juhataja, daamid ja härrad, elu tänapäeva maailmas on üha rohkem seotud teaduse ja tehnika ning uute või täiustatud toodete ja teenuste kaudu ka tehnoloogia arenguga. Kahtlemata annavad sellesse protsessi oma panuse Euroopa naisteadlased.

Siin juba räägiti, et ülikoolides on naistudengeid enam kui mehi, nii on see ka magistriõppes, doktoriõppes – naisi on rohkem. Kuid teadus- ja haridusasutustes on kõrgetel ametikohtadel naisi seitse korda vähem kui mehi: keskmiselt 15%. Miks see nii on? Teadlaskonna on aegade jooksul ikka moodustanud valdavalt mehed. Seda iseärasust õigustatakse väitega, et tõelise teadmiseni jõudmine on võimalik just selliste objektiivsete meetodite ja loogiliste arutluskäikudega, mis ei ole naisterahvale nii loomupärased kui meesterahvale.

Asjaolu, et teadlaskonna moodustavad tänapäevalgi valdavalt mehed, on iseenesest pigem teaduslikule mõttele maskuliinsuse omistamise tagajärg kui selle põhjus. Akadeemilise teaduse seisukohalt on objektiivsuse võrdsustamine maskuliinsusega müüt. Tänane reaalsus on aga see, et nimetatud müüt soodustab kahtlematult nii töökohtade jaotamist kui ka teadusuuringute rahastamisega seotud otsustamisprotsessi.

Alavääristavat suhtumist aitab võimendada ka meedia, kus naisi kujutataksegi ühekülgselt ja tendentslikult. Tihti kujutatakse mis tahes positsioonis naist meedias ennekõike kui naistegrupi liiget ja mitte kui oma ala professionaali. Samas oleme vähe teinud olukorra muutmiseks ja naiste võimete paremaks rakendamiseks. Selleks et muuta ühiskonnas levinud arvamust, tuleb juba maast madalast hakata ühiskonnas propageerima mõlemale soole teadust kui huvipakkuvat ja atraktiivset valdkonda. Kaduma peaksid aabitsaist pildid: naine põllega, mees kosmoselaeva taustal.

Toetan raportis esitatud positiivseid meetmeid naisteadlaste julgustamiseks ja toetamiseks, olgu need naisteadlastele suunatud nõustamisteenused või eriprogrammid tüdrukute ja naiste huvi toetamiseks teaduskarjääri alustamise vastu. Mehaaniliste sookvootide kehtestamist aga ei saa toetada, kuna nad rakenduvad mingil konkreetsel ajavahemikul ja tulemuseks võime saada kvaliteedi asemel pelgalt kvantiteedi. Ma tänan raportööri sisutiheda töö eest ja palun vabandust.

  Hiltrud Breyer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Hr juhataja, sooline võrdõiguslikkus on Euroopa Liidu väärtus ja eesmärk. Kuid kuigi sellest on palju kirjutatud, on diskrimineerimine jätkuvalt igapäevane nähtus.

Kahjuks esineb märgatav ebavõrdsus ka teaduses. Me teame, et pärast keskkooli lõpetamist kõrgkooli astumiseks vajaliku kvalifikatsiooni omandanute hulgas on rohkem tütarlapsi kui noormehi ning kolmanda taseme hariduse omandajate hulgas on rohkem noori naisi kui mehi. Seega on naised väga hästi haritud, kuid ülikooli lõpetades põrkavad nad vastu klaaslage. Arvulised näitajad on kainestavad: vaid 15% kõigist professoritest on naised. Naiste osakaal tippametikohtadel on ainult 15%, kuigi nad moodustavad suurema osa ülikoolilõpetajatest ning poole doktorantuuri läbinutest.

Soost tingitud palgaerinevused esinevad ka teaduses: naiste osakaal teadusprojektide hindamiskomisjonides on alla 20%. Võiks peaaegu väita, et mida suurem on teadusprojektile kulutatud rahasumma, seda väiksem on tõenäosus, et selles osalevad naised.

Seega, kui me tahame saavutada rohkemat kui silmakirjalik ülistus võrdõiguslikkusele, on meil vaja kvoote – kuid need peavad olema auahned kvoodid, et nende abil midagi tõepoolest ka saavutataks. Soolist võrdõiguslikkust tuleb rakendada kõigis teadusvaldkondades ning seda tuleks kohaldada vähemalt 40% mitte 25% alaesindatud soo esindajatele, s.t. naistele. Seetõttu peame muutuste läbiviimiseks seadma just sellise auahne eesmärgi.

Lõpetuseks lubage mainida veel ühte minu jaoks olulist küsimust: teame, et 2010. aastaks on Euroopa Liidus täitmata 700 000 teadustöötaja ametikohta. Seepärast peame tegema kõik jõupingutused selleks, et hoida ära Euroopa Liidu muutumine teaduslikuks tühermaaks. Sellele vaatamata ei märgata väga andekaid tütarlapsi. Äärmiselt andekate noorte naiste julgustamine on mulle väga südamelähedane teema ning ma palun raportööril seda rohkem rõhutada.

  Ewa Tomaszewska, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Hr juhataja, minu kodumaal Poolas on naiste keskmine haridustase kõrgem kui meeste keskmine haridustase. Varssavi Ülikoolis füüsikuna töötades ei kogenud ma mingit soolist ebavõrdsust. Ma oleksin tundnud ennast alandatuna, kui minu ametialase staatuse üle oleks otsustatud mitte teadmiste ja intellektuaalsete võimete, vaid sekundaarse näitaja, nagu näiteks soo alusel.

Oma töö ja avastamiskire läbi saavutas Marie Skłodowska-Curie tulemusi, mis tõid talle kahel korral Nobeli preemia. Minu tööandja, Poolas esikohal oleva ülikooli rektor on samuti naine, füüsikaprofessor.

Naiste tegelik olukord teadusmaailmas pole siiski kõikjal ühesugune. Probleem on ilmne, kui selgub, et naiste osakaal Euroopa Liidu valitsus- ja kõrgharidussektoris töötavatest teadustöötajatest on vaid 35% ning erasektoris ainult 18%. Mõnikord on selle põhjuseks perekondlike kohustuste teadustööst olulisemaks pidamine, kuid see pole alati nii.

Minu arvates on samuti olulised raporti punktides 2 ja 3 toodud leiud. Tegelikult on just esmase hariduse omandamise ajal kõige lihtsam näidata, et kuigi teadus võib olla keeruline, on see alati haarav ning väärib meile huvipakkuvate avastusteni jõudmiseks tehtud jõupingutusi, mida võib saavutada üksnes teadusuuringute abil. Kõiki, kes suudavad teadustööga tegeleda, tuleb selleks julgustada; selleks on suutelised paljud naised ning oleks kahju seda potentsiaali kasutamata jätta. Punktis 3 esitatud näited on kohased ka siin, osutades selle, et antud jõupingutused annavad tulemusi.

Lissaboni strateegiast lähtuvalt, kuid sellest sõltumatult, on äärmiselt oluline investeerida inimestesse ja nende haridusse. See parandab iga inimese võimalusi tööturul. See kehtib ka väga spetsiifilise tööturu korral, nagu seda on teadusvaldkond. Seega on väga tähtis korraldada õppepraktika raames haridusasutuste vahel õpilaste ja õppejõudude vahetust ning muid selliseid võimalusi, et parandada ametialast arusaama, et juurdepääsukriteeriumid ei tohiks olla diskrimineerivad.

  Eva-Britt Svensson, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (SV) Tänan raportöör Thomsenit teadus- ja arendustegevuses esineva ebavõrdsuse probleemi tõstatamise eest. Ebavõrdsust esineb läbivalt kogu ühiskonnas. Teiste hulgas ka naisorganisatsioonide pühendumine ja seisukohavõtud on aidanud paljudes sektorites tõsta teadlikkust ebavõrdsuse küsimuses ning mitmed on mõistnud selle negatiivseid tagajärgi ühiskonnale tervikuna. Kuid pikka aega on sellest vaikitud just teadusringkondades. Sellest tuleneb antud raporti eriline tähtsus.

Kuigi EL rõhutab teadusuuringute rolli majandusarengus, on teadusuuringud jätkuvalt paljudel juhtudel reserveeritud vaid ühele sugupoolele. Avaliku sektori teadustöötajatest on 35% naised, erasektoris on vastav näitaja vaid 18%. Euroopa Teadusnõukogul on 22 liiget, kellest vaid viis on naised.

Antud raport juhib küll probleemile tähelepanu, kuid minu arvates on sellest vähe. Me peame seadma lati veelgi kõrgemale.

Tahaksin esitada märkuse võrdõiguslikkust puudutava arutelu kohta: võrdõiguslikkuse nõude kaitseks peame ütlema, et see on vajalik majanduskasvu ja arengu jaoks. Millal saame me öelda, et võrdõiguslikkus on omaette eesmärk, mida ei pea kaitsma majanduslike põhjendustega? Võrdõiguslikkus on inimõigus!

  Urszula Krupa, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (PL) Hr juhataja, naiste roll teaduses näib olevat ELi liikmesriikide lõikes erinev. Kommunistliku korra rasketel aegadel oli Poola naistel juurdepääs teadusele ja poliitilistele õigustele märkimisväärselt varem kui paljudes vanades EL riikides. Probleemiks oli varem – ja on ka praegu – pigem kehv majandusolukord ja läbipaistmatud kriteeriumid vahendite eraldamiseks teadusuuringutele, tavaliselt sõltumata töötajate soost.

Nendest takistustest hoolimata on palju naisi, kes abikaasade ja emadena täidavad tähtsat ühiskondlikku funktsiooni, töötades ministri, direktori, kõrgkooli dekaani ja professori või arsti ametikohal, tundmata, et mehed neid diskrimineerivad. Vastupidiselt valjuhäälsete feministide arvamusele on naised minu kodumaal üldiselt austatud; neil pole oma väärtuse ja tugevuse osas mingeid komplekse, vaid nad on sellest pigem teadlikud ning teavad, et koostöös meestega täidavad nad tähtsat rolli kõigil elualadel, väärtustades kõige rohkem siiski elu, abielu ja pere kaitsmist ning muid ülimaid väärtusi.

Naisüliõpilaste osakaal on pidevalt kasvanud ning 1990ndatel oli see juba 51%. Aruannetest nähtub, et naised moodustavad Kesk- ja Ida-Euroopas asuvate EL riikide teadustöötajatest 38%, kuigi suur osa neist töötab valdkonnas, kus teadusuuringute rahastamise tase on madal. Seetõttu tundub õigena ettepanek võimaldada suuremat rahastamist ning julgustust teadustööga tegelemiseks, tugevdades samal ajal jätkuvalt naiste positsiooni, seda eriti pere- ja tööelu ühitamist võimaldavate õigusaktide kaudu, sealhulgas majanduslik ja sotsiaalne tunnustus kodutöödele, mille eesmärgiks on pakkuda vaba valikut, tegemata seejuures muudatusi tippkeskuste mõistes.

Osakaalu erinevus juhtivatel ametikohtadel võib olla seotud liiga suurt vaimset ja füüsilist pingutust nõudva koormusega, mistõttu naiste esindatuse tagamiseks oleks vaja tunnustada ja ära kasutada teadmisi ja isiklikke eeldusi, parandades samaaegselt õiguslikke ja majanduslikke tingimusi ning infrastruktuuri, et hõlbustada töö- ja eraelu ühitamist.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). - (SK) Lissaboni strateegia eesmärkide täitmiseks peab Euroopa Liidu prioriteediks olema laiapõhjalise teadlaste reservi loomine, et teostada kvaliteetset uurimistegevust kõrgeimal rahvusvahelisel tasemel. Naiste osalus teaduses ei vasta uurimistegevuse vajadustele, vaatamata sellele, et naised omandavad meestest kõrgema hariduse ning et kõrghariduses on rohkem naisi kui mehi. Seetõttu tuleb keskenduda naissoost tippteadlaste harimisele ja toetamisele ning pakkuda andekatele naistele motivatsiooni teaduskarjääri tegemiseks, mis eeldab heade võimaluste loomist kvaliteetse teadustöö tegemiseks ning piisavaid karjäärivõimalusi ja palka. Veel tänagi leidub takistusi, mis ei lase naistel teadustöös osaleda. Oma osa on ka psühholoogial ja naiste omavahelise solidaarsuse nappusel.

On tõsiasi, et naisteadlastel on töö- ja pereelu raskem ühitada kui meesteadlastel. Pausidel, mida naised oma teaduskarjääris perekondlikel põhjustel teevad, on nende karjäärivõimalustele negatiivne mõju. Kuna teadustöö on katkematu, siis oleks naiste jaoks kasulik võimalus töötada ka kodus, juhul kui nende kohalviibimine töökohal pole vältimatu. Liikuvusprobleemidega seisavad silmitsi enamasti just naised, kuna üldiselt peetakse laste, eakate pereliikmete või teiste ülalpeetavate eest hoolitsemist naiste tööks. Naistel oleks hea meel lastehoiuteenuste pakkumise üle teadusasutustes.

Leian, et kvoodid ei lahenda naisteadlaste nappuse probleemi, kui naised ise praeguse status quo muutmist ei soovi. Nad vajavad sobivaid tingimusi, rohkem enesekindlust, ning omavahelist solidaarsust. Ma loodan, et seitsmes raamprogramm ja teadusuuringute programmid toetavad projekte, mis julgustavad naisi teaduskarjääri alustama. On oluline, et projektide hindamissüsteemid oleksid läbipaistvad, mistõttu naised peaksid olema võrdselt esindatud hindamis- ja valimiskomisjonides.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). – (PL) Kuigi naised moodustavad rohkem kui 50% EL üliõpilastest ja saavad 43% ELi doktorikraadidest, täidavad nad keskmiselt vaid 15% kõrgematest akadeemilistest töökohtadest ja on teadlaste hulgas vähemuses. Naised moodustavad keskmiselt 35% teadlastest, kes töötavad valitsus- ja kõrgharidussektoris ning vaid 18% teadlastest, kes töötavad erasektoris.

Analüüsidest nähtub, et olemasolevad töölevõtusüsteemid ei ole sooliselt erapooletud. „Klaaslagi” naiste jaoks, kes püüavad liikuda edasi kõrgematele ametikohtadele, on dokumenteeritud ja mõjutab kõiki töövaldkondi, eriti neid, mis on seotud teaduse ja tehnoloogiaga. Komisjon ja liikmesriigid peaksid võimalikult kiiresti juurutama läbipaistva töölevõtumenetluse, et tagada töölevõtukomisjonides sooline tasakaal.

Kuna teadusuuringute valdkond on Euroopa Liidu majandusarengu seisukohast otsustava tähtsusega ning Euroopa vajab Lissaboni strateegia järgimiseks juurde veel 700 000 teadlast, siis on väga oluline kavandada teadust kui valdkonda, mis on avatud mõlema soo esindajatele ning tagada, et naised oleksid teadlaste hulgas nõuetekohaselt esindatud. Selle eesmärgi saavutamiseks on oluline pakkuda naisteadlastele sobivaid töötingimusi ning infrastruktuuri, mis võimaldab töö- ja pereelu sujuvat ühitamist.

Lõpuks tahaksin õnnitleda raportöör Thomsenit suurepäraselt koostatud dokumendi puhul.

ISTUNGIT JUHATAB: Edward McMILLAN-SCOTT
Asepresident

  Danutė Budreikaitė (ALDE). – (LT) Kahjuks on soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise mõõde vaatamata ELis vastuvõetud õigusaktidele ja kõigile tehtud avaldustele ja peetud aruteludele muu hulgas ka teadusuuringute valdkonnas jätkuvalt mitterahuldav.

Kuigi ELi ülikoolides on suur hulk naisüliõpilasi, moodustavad naised ainult 18% teadlastest, kes töötavad erasektoris ning täidavad vaid 15% kõrgematest akadeemilistest töökohtadest. Naised moodustavad vaid 35% teadlastest, kes töötavad valitsus- ja kõrgharidussektoris. Peale selle makstakse teadusuuringute valdkonnas töötavatele naistele palju vähem kui nende meeskolleegidele ning nende töö seisneb tavaliselt rohkem õpetamises kui teadustöös, mistõttu neid tunnustatakse harvemini.

Nõuan tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi naiste toetamiseks teaduskarjääri edendamisel. Toetusmeetmete kavandamisel ei saa me jätta tähelepanuta perekonna aspekti, paindlikku tööaega ja paremate lastehoiuasutuste võimaldamist ja pereelu paindlikkust.

  Avril Doyle (PPE-DE). - Hr juhataja, olles ise teadustaustaga, tervitan ma seda olulist arutelu, mis käsitleb naiste rolli teaduse ja tehnoloogia valdkonnas. Olen põhimõtteliselt nõus pr Thomseni raportiga, kus püütakse sõnastada takistusi, mis põhjustavad naiste alaesindatust teaduses ning nõustun sellega, et enamus Euroopa haridussüsteeme toetavad jätkuvalt soolisi stereotüüpe.

Raportis märgitakse ka teisi tegureid, mis soodustavad naiste alaesindatust selles valdkonnas ning kahjuks ka paljudel teistel kutsealadel. Need tegurid on perekondlikel põhjustel tehtud pauside negatiivne mõju karjäärile ning perekohustustest tulenev piiratud liikuvus. Kiidan heaks raportis komisjonile ning eriti liikmesriikidele esitatud üleskutse võtta positiivseid meetmeid mitmel rindel – haridus, lastehoid, sotsiaalkindlustus, lapsehoolduspuhkus – ning tagada piisavad rahalised vahendid, et parandada teadusalast karjääri edendavate või pärast emakssaamist karjääri jätkavate naiste väljavaateid.

Pädevaid naisi on vaja igal ühiskonnatasandil – me vajame teadlase taustaga naisi ka poliitikas – kuid minu arvates ei saavuta me seda kunagi sooliselt võrdse osaluse kvootide kehtestamise abil. Selle asemel tuleks eesmärgiks seada läbipaistvamad töölevõtumenetlused, juhendamiskavad, naisteadlaste võrgustiku tugevdamine, naisteadlaste kui eeskujude propageerimine ning muidugi piisav rahastamine, et julgustada naisi teadusvaldkonnas, säilitades samal ajal erapooletuse ja võrdõiguslikkuse. Usun, et enamik naisteadlasi oleks sellega nõus.

Minu kodumaal, Iirimaal, moodustati 2003. aastal Teadus- ja tehnoloogiakomitee (SET), mille ülesandeks on anda soovitusi strateegiatele, mille eesmärk on suurendada teise taseme haridust omandavate naiste ja tütarlaste osalust teadusainetes ja kõrgemas matemaatikas ning nende kolmanda taseme haridust omandavate naiste arvu, kes valivad teadustehnika ja tehnoloogia kursused. Selle komitee tööd juhib silmapaistev akadeemik, Dublinis asuva Trinity College’i professor Jane Grimson.

Samuti on meil 1999. aastal avatud organisatsioon WITS – Naised tehnoloogias ja teaduses. Meil on Wiser Workforce Project, algatus, mis on mõeldud naisteadlaste tööle naasmise toetamiseks. Iirimaal on Teadusfond, mis on käivitanud neli programmi, mis on suunatud naiste alaesindatusele Iiri teaduses ja tehnoloogias.

Lõpuks on nende kavade eesmärk julgustada ja toetada jätkusuutlike mehhanismide ja praktikate väljatöötamist, mis tagavad naisteadlastele võrdsed konkurentsivõimalused lähtuvalt nende teaduslikust pädevusest, teadmistest ja potentsiaalist.

  Marusya Ivanova Lyubcheva (PSE). - (BG) Juhataja, volinik, raport Naised ja teadus on väga hästi piiritletud ning käsitleb naiste osalust ühes kõige tähtsamas arenguprotsessis, teadusuuringutes. Raporti olulisust rõhutab tõsiasi, et selles tuuakse välja teadusarengu struktuur ning pakutakse välja lahendusi põhiküsimusele, milleks on töötajate sooline koosseis teaduses. Naistel on tähtis roll ülikoolides, uurimisinstituutides ja erasektoris. Naiste osaluse mitterahuldav tase teadusalases juhtimises ja otsustamises ning doktorikraadiga või professori või akadeemilise liikmena töötavate naiste madal osakaal tuleneb üldtuntud stereotüüpidest ning raskustest naiste teadusalase karjääri edendamisel.

Tuleb kohaldada paindlikku tööaega, töötada välja teenused, mis naisi toetavad ning annavad neile valikuvabaduse ja enesearendamise võimaluse. Naiste suuremat rolli teaduses ei tohiks käsitleda kui järjekordset soopoliitikat. See on missioon, mis kasutab paremini ära naiste kõrget potentsiaali, langemata seejuures teise äärmusesse. Vaatamata naiste teadusele pühendumisele, ei tohiks nad loobuda loomuomasest pere loomise ja emaksolemise ülesandest. Noorte naisteadlaste puhul tuleks kohaldada kaksikprioriteedi põhimõtet: nii pere kui ka karjäär.

  Erna Hennicot-Schoepges (PPE-DE). – (FR) Hr juhataja, volinik, minu arvates on meie eesmärk sama, sest me tahame saavutada võrdsust, kuid pole üksmeelel selle saavutamise viisi osas.

Volinik, statistilised andmed on hästi kokku pandud ning tõestavad, et tee muutusteni on pikk ja vaevaline ning et olete teinud õigesti, esitades komisjoniliikmete määramisele kvoodid, kuna proaktiivse poliitikata ei leia me sealt naisi, sest nende leidmiseks peab meil esmalt olema tahe neid leida.

Seega, mida kõrgemale me redelil ronime, seda vähem on juttu naiste ametissenimetamisest ning eriti halb ja ebaloogiline on see, et naised on haridussektoris enamuses, kuid puuduvad akadeemilistes ringkondades.

Miks see nii on? Minu arvates peaksime olukorda analüüsima. Meil tuleb kutsuda liikmesriike üles kehtestama teatud võrdlusanalüüsi, mille abil selgitada olukorda nende riikide ülikoolides ning võib-olla saab volinik neile selles osas veidi survet avaldada.

Professorite valikukriteeriumid on sageli erinevad. Naistelt küsitakse alati: ‘Kuidas kavatsete korraldate lastehoiu?’ Meestelt seda kunagi ei küsita ning seetõttu räägime me kõik käesoleval arutelul just lastehoiuga kaasnevatest kohustustest. Kas see oleks nii ka siis, kui jutt käib meestest? Miks me probleemi ümber ei pööra, pealegi pole see üldse probleem. Perekond on suur rõõm, see on aare, seda ka meeste jaoks; miks ei peaks me oma vaateid muutma?

Minu arvates tuleks uuesti läbi vaadata professorite ametissenimetamise kord ning esitatavad küsimused ja uute tehnoloogiate valdkonnas edu saavutamiseks peaks komisjon võtma sihtmeetmeid. Tipptaseme kriteeriumide osas ei saa minu arvates mingeid mööndusi teha.

  Gabriela Creţu (PSE). - (RO) Head kolleegid, esitan väga lühidalt kolm küsimust. Endistes sotsialistlikes riikides näib olukord olevat veelgi dramaatilisem, kuna varasem soopoliitika viis aktiivselt teadusega tegelevate naiste märkimisväärse osakaalu väljakujunemiseni. Vastupidiselt teistele riikidele on üleminek toonud kaasa teadusele eraldatud vahendite ulatusliku vähenemise ning teadlaste arvu languse. Eilsed naisteadlased müüvad täna kindlustuspoliise, töötavad riigiteenistujatena või on päritolumaalt lahkunud, mis on toonud kaasa mitmesuguseid negatiivseid tagajärgi: inimressursside raiskamist, suurt rahulolematust ja arengutakistusi.

Teiseks küsimuseks on see, et tänapäeval moodustavad olulise osa sisemajanduse kogutoodangust massikommunikatsioon, suhtekorraldus ja reklaamiagentuuride tegevus. Need aga toetuvad inim- ja sotsiaalteaduste uuringutele, kus töötavad paljud naised. Sellele vaatamata ei taga traditsiooniline teaduslik hierarhia neile piisavat ühiskondlikku tunnustust ning avaldab neis valdkondades töötavatele naisteadlastele diskrimineerivat mõju.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). – (EL) Hr juhataja, volinik, pr Thomseni raport puudutas minu enda kogemuse tundlikku aspekti. Sain oma doktorikraadi Sorbonne ülikoolist siis, kui olin juba kolme lapse ema ning minu abikaasal oli neli last. Pidin end edasisest teadustegevusest ära lõikama. Akadeemilise tipptaseme saavutamise soov on juba veres ning selle sunnitud hülgamine on masendav. Pean tunnistama, et palju hiljem, kui mul oli rohkem lapsi, andis spetsiaalselt emadele mõeldud programmi pakkuv Saksa ülikool mulle võimaluse oma uurimistööd jätkata, mida ma olen praeguseni ka teinud. Võimalused on seega olemas ning seepärast tuleks inimressursside optimaalsemaks ära kasutamiseks kaasata teadusuuringute programmides ja ametikohtadel pere aspekt. Leian, et seega pole enam vajadust siduvate eesmärkide järele ning naiste teadusuuringutesse tehtud panuse tajumine muutub.

Sellest lähtuvalt tuleb rohkem tähelepanu pöörata planeerimisele, et naisi aktsepteeritaks vastavalt nende tööelu konkreetsele etapile. Nende mõne aasta tõttu, millal naisel pole muud valikut kui kõrvale jääda, jääb ta akadeemilistest rõõmudest ilma kogu eluks ning ühiskond jääb ilma sellest, mida tal on pakkuda. Naisteadlastele tuleks seetõttu anda võimalus sellistes programmides osaleda. Edaspidi peaks naiste osalemine teadusprogrammides saama kriteeriumiks ülikoolide kvaliteedi hindamisel.

Tahaksin samuti meelde tuletada möödunud aastal esitatud raportit, kus leiti, et tuleks võimaldada töö- ja eraelu ühitamist alates üliõpilase tasemest.

  Małgorzata Handzlik (PPE-DE). – (PL) Hr juhataja, õnnitlen oma kolleegi väga hea raporti puhul. Suurem osalus teadusuuringute valdkonnas on Lissaboni strateegia põhimõtete saavutamiseks hädavajalik. Nagu raportöör rõhutas, vajab Euroopa strateegia põhimõtete elluviimiseks täiendavalt 700 000 teadlast. Usun, et naiste kaasamine ja potentsiaal tähendab nende suuremat osakaalu vajaminevate teadlaste hulgas.

Kuid siiski olen mures ettepaneku pärast tagada sooline tasakaal hindamis- ja töölevõtukomisjonides. Naispoliitikuna ei tahaks ma, et minu tegevust hinnataks üksnes minu soost lähtuvalt. Eelistaksin pigem, et arvestatakse minu töö kvaliteeti ja tulemusi.

Tehti ka huvitav ettepanek suurendada noorte huvi haridustee jätkamise vastu spetsiifilises ja tehnikavaldkonnas. Sellega peaks kaasnema meede, millega edendatakse teadusvaldkonda alana, mis pakub huvi tööks ja ametialaseks arenguks nii naistele kui ka meestele. Mulle tundub, et ettepanekud võimaldada ühitada ametialast karjääri pereeluga on samuti kaalumist väärt. Neid tuleks vaadelda laiemas kontekstis – kontekstis, kus naisi toetatakse ja julgustatakse tööturul osalema.

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). - (SK) Nagu kolleeg just ütles, vajab Euroopa täna rohkem kui 700 000 teadlast. Minu arvates on see murettekitav. Naised saaksid selle puudujäägi korvata. Kehtivast statistikast nähtub, et kuigi naised omandavad meestest kõrgema hariduse, töötab vaid kolmandik neist valitsussektoris ning üksnes 18% naisteadlastest töötab erasektoris. Usun, et kõigepealt tuleb meil loobuda soostereotüüpidest, mis mõjutavad mitte üksnes noorte naiste otsuseid uurimisvaldkonna valikul, vaid ka tööle asumise protsessi, teadusuuringute rahastamist ja palgakriteeriume.

Kuigi nõustun vajadusega tagada naiste osalemine EL ja riiklikes programmides, ei arva ma siiski, et seda tuleks teha kvootide abil. Toetan ideed pakkuda naistele uuenduslikke paindliku tööaja vorme, mis võimaldavad neil pärast emakssaamist töötamist jätkata. See võib anda märkimisväärse panuse naiste suuremasse osalusse teadusvaldkonna juhtpositsioonidel.

  Monica Maria Iacob-Ridzi (PPE-DE). - (RO) Antud raport avaldab olulist finantsmõju nii liikmesriikide riigieelarvetele kui ka teadusvaldkonnas soolise ebavõrdsuse vastu võitlemiseks kasutatavatele ühenduse vahenditele.

Esiteks tuleks märkida, et ei piisa sellest, kui rääkida ainult uurimis- ja arendustegevuse seitsmenda raamprogrammi kaudu võimaldatud vahenditest. Teadus- ja arendustegevust saaks toetada ka Euroopa Regionaalarengu Fondi või Euroopa Sotsiaalfondi vahenditega. Seega ei tohiks me naiste osalust piirata nende programmide rakendamiseks tehtud ettepanekutes sätestatud tingimustega. Peale selle on tarvis, et mõnel eelarvereal rahastataks naiste suuremat osalust teadusprogrammides või tagataks grante ühenduse vahenditest.

Peale selle tuleks pärast Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomist kindlustada noorte naisüliõpilaste võrdne esindatus uue asutuse doktorantuuri akadeemilises koosseisus.

  Marios Matsakis (ALDE). - Hr juhataja, ühena sellel tähtsal arutelul osalevatest vähestest meestest ning ka teadlasena pean ütlema järgmist:

Minu pikaaegse arstipraktika jooksul leidsin, et naisteadlased on just sama head või isegi paremad kui mehed. Naiste ainsaks probleemiks juhtiva positsiooni saavutamisel on minu arvates väga raske valik, kas olla täisajaga ema ja osalise tööajaga teadlane või vastupidi. Naised on alati otsustanud olla täisajaga ema.

Seetõttu tunnen, et see raport on väga oluline. Õnnitlen raportööri, kuid me vajame eelkõige praktilisi lahendusi, millega aidata emadel juhtivat positsiooni saavutada ning mitte üksnes teoreetilisi ideesid.

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − Hr juhataja, tahaksin tänada kõiki, kes tänasel arutelul sõna võtsid, nende väga positiivse osaluse eest. Komisjoni poliitikal soolise võrdõiguslikkuse suhtes teaduses on kaks peamist suunda – naiste osalus teadusuuringutes ja teadusuuringute sooline mõõde. Esimesel puhul püüame tegeleda naiste osalusega kõigil karjääriredeli astmetel ja sooliste erinevustega mitmesugustes põhivaldkondades. Teisel puhul keskendume teadusuuringute ülesehitusele ning soolise mitmekesisuse arvestamisele uurimistegevuses. Komisjon on jätkuvalt sama pühendunud soolise võrdõiguslikkuse edendamisele teaduses.

Mis puudutab kvoote, siis meie arvates on sellised sihid, nagu 40% kummagi soo jaoks erinevates seitsmenda raamprogrammi raames tegutsevates ekspert- ja hindamiskomisjonides, on objektiivsed ja tasakaalustatud ning annavad häid tulemusi. Jätkame nende eesmärkide poole püüdlemist ning loodame sellisel viisil suurendada naiste arvu teaduses. Meie püüdlused annavad juba tulemusi ning ma tahaksin teid tänada meie jõupingutuste toetamise eest olukorra parandamiseks, et tagada naiste parem kaasamine teadus- ja uuringutegevuses.

Suur täna teile kommentaaride ja hea koostöö eest.

  Britta Thomsen, raportöör. – (DA) Hr juhataja, tänan, et sõna andsite. Volinik, daamid ja härrad, tänan teid kommentaaride eest. Mul on hea meel kuulda, et jagate minu seisukohti ja nägemust tuleviku Euroopa teaduse kohta. Mis puudutab ülalnimetatud kvoote, siis usun, et minust on veidi valesti aru saadud. Ma ei räägi kvootidest teadlaste jaoks, vaid on väga selge, et üks olulisemaid takistusi andekate naiste töölevõtmisel ja rakendamisel on töölevõtukomisjonide koosseis. Need pole sooliselt erapooletud ning seetõttu olen seisukohal, et meil tuleb selles osas midagi ette võtta. Me ei saa jätkata antud probleemi ignoreerimist ning loota, et homne tuleb helgem ja kõik saab iseenesest korda. Peame nõudma poliitiliste meetmete kohest kasutuselevõttu. Komisjon on muidugi lähenenud sellele küsimusele progressiivselt, kuna mitu aastat tagasi loodi teadusuuringute peadirektoraadi juurde naiste ja teaduse üksus. Pigem on maha jäänud liikmesriigid. Ülikoolides ja uurimisasutustes muutuse tagamiseks on hädavajalik just nende pühendumine.

Tahaksin tänada koostöö eest oma kolleege, sekretariaati ja komisjoni. Olen väga rahul teadlaste ja Euroopa naisteadlaste platvormi koostööga – minu eriline tänu neile.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Mihaela Popa (PPE-DE) , kirjalikult. – (RO) Matemaatikaõpetajana olen ma kokku puutunud sellega, et noortel naistel on üha vähem võimalust otseseks juurdepääsuks teadusele.

Lähtudes statistilistest andmetest, mille kohaselt aina vähem noori naisi valivad teadusega seotud eriala, kus õpetatakse intensiivselt matemaatikat, füüsikat, bioloogiat või keemiat, leian, et Euroopa Parlamendi raporti projekt naiste ja teaduse kohta on kohane.

Lähtuvalt minu kogemusest haridusvaldkonnas võin öelda, et naiste järjest kahanev osalus teaduses on mõttelaadi, mitte suutlikkuse küsimus.

Sel põhjusel pean oluliseks, et Euroopa Liit algataks rohkem programme, mis propageerivad võrdseid võimalusi ning muudavad suhtumist teadusvaldkonna valinud noortesse naistesse. Euroopa tasemel kogemuste vahetamise programmid ja konkursid juba varajasest east alates annavad enesekindlust ja julgust noortele, julgustades neid teadusalast haridust omandama.

Meil on vaja võimalikult palju Euroopa programme, et aidata kaasa võrdsete võimaluste tagamisele, ergutades loovust, loogilist mõtlemist, intuitsiooni ja mõttevahetust Euroopa tasandil.