Istungi stenogramm

Neljapäev, 22. mai 2008 - Strasbourg

14.3. Kasvav pinge Burundis (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu, mis käsitleb kuut resolutsiooni ettepanekut kasvava pinge kohta Burundis⁽¹⁾.

  Alain Hutchinson, autor. – (FR) Proua juhataja, daamid ja härrad, algselt me ei soovinud, et parlament arutaks praegu olukorda Burundis, sest, nagu teate, peavad Burundi ametivõimud praegu läbirääkimisi rahvuslike vabastusjõudude, FNLiga. Need on jõudnud otsustavasse etappi, mis näib hõlmavat positiivset lahendust ja mis peaks loodetavasti viima Dar es Salaamis võitluse, vägivalla ja ebakindluse lõpetamise eesmärgil sõlmitud kokkulepete praktilise elluviimiseni. Nagu nüüd teame, võib liblika tiivalöök Strasbourgis vallandada mõnikord orkaani tuhandeid kilomeetreid eemal.

Teisest küljest oleks mõeldamatu mitte pöörata tähelepanu nimetatud väikesele riigile, mis on oma arengu ohver, olles ilma jäetud loodusvaradest, mis sageli ahvatlevad abiandjaid. Seega tahtsime teiste fraktsioonide nõusolekul anda resolutsiooniga tõuke positiivsele tegevusele seoses selle Aafrika järvede rahutus piirkonnas paikneva assotsieerunud riigiga. Tahtsime taaskinnitada ELi ja eelkõige parlamendi ja teie, volinik, kindlameelsust leida uusi lahendusi tõhusama arenguabi andmiseks riikidele, mida on nõrgestanud konfliktid – praegusel juhul kodusõda – riikides, kus küsimusi, nagu demokraatliku korra ülesehitamine, hävitatud avalike teenuste taastamine ja poliitika kujundamine valdkondades, nagu haridus ja tervishoid, võiks käsitleda ja toetada tõhusamalt ja kiiresti. Tahtsime, et kõnealune resolutsioon oleks osa riigi jaoks väljatöötatavast tegevuskavast, mida tehakse Madalmaade ettepaneku kohaselt Burundile, mis valiti – me oleme selle valikuga rahul – välja ühena kolmest katseriigist uue lähenemisviisi raames. Seega tegime enda soovid selgeks. Soovime, et Burundi saaks arengueeskujuks ja selle saavutamiseks taotleme nimetatud väikeriigi ametiasutustele riigi tsiviilkorra, poliitiliseks ja majanduslikuks ülesehituseks vajalike rahaliste vahendite ja toetuse tagamist.

Parlament jälgib arenguid väga hoolikalt, kuid samuti kutsub Burundi parlamendi liikmeid kõigist erakondadest üles otsima kiiremas korras võimalusi ja vahendeid, et institutsioonid saaksid hakata taas tegutsema pärast seda, kui neid takistati mitu kuud töötamast, et korraldada arutelusid ja hääletamisi ja et võimaldada Burundi valitsusel viia ellu ülesehitusprojekte, nagu kauaoodatud kohtu- ja tervishoiusüsteemi reform lisaks teistele kiiret tegutsemist nõudvatele valkodadele.

Lõpetuseks juhime tähelepanu asjaolule, et Burundi, mis on üks vaeseimaid riike maailmas, saab proportsionaalselt kõige väiksemat arenguabi inimese kohta. See ei saa jätkuda. Peame taotlema täiendavate rahaliste vahendite kiiret eraldamist, et rahastada esmatähtsaid arenguprogramme ja eelkõige üles ehitada purustatud infrastruktuur. Koos ELiga on vaid viiel liikmesriigil Burundis esindus, riigis, kus on vaja kõike teha. Loodame, et nimetatud riigid kooskõlastavad oma tegevuse tõhusalt enne mis tahes otsuse tegemist Euroopa pealinnades ja et kohapealsed delegatsioonid, kellele on usaldatud arengupoliitika elluviimine, jätkavad koostööd ja et nende personali suurendatakse.

Lõpetuseks toon esile meie resolutsiooni lõike, mis osutab väga vajaliku humanitaarabi säilitamisele ja võimalikule suurendamisele, ning palun, et sellest loobumise korraldusi seostataks tihedalt arengupoliitika, mida on märkimisväärselt keerulisem ellu viia, edendamisega. Sellega seoses tahtsime töötada punkti välja selliselt, et tagada, et kohalike Burundi ametiasutuste poolt Euroopa Liidu ja liikmesriikide toetusel võetud meetmete läbipaistvuse olulisust tunnistataks piisavalt. Lisaks FNLiga toimunud konflikti resolutsioonile ja suuremale turvalisusele on vaja, et Burundi inimesed näeksid riigi arengus saavutatavaid edusamme kajastumas nende ebastabiilses igapäevaelus.

  Raül Romeva i Rueda, autor. – (ES) Proua juhataja, sõjategevuse taaspuhkemine Burundis tähendab tagasiminekut protsessis, mis oli juba niigi habras.

Palju surmasaanuid ja tuhanded kodudest lahkuma sunnitud inimesed näitavad, et jõupingutused rahu nimel ei ole vähemalt seni olnud piisavad. Vastutust olukorra eest tuleb jagada.

Ilmselgelt on kahetsusväärne, et FNL on taas haaranud relvad, kuid samas tuleb öelda, et palju on vihjatud Burundi relvajõudude ja politsei toime pandud inimõiguste rikkumistele.

Samuti on selge, et Burundi ebastabiilsusel võivad olla olulised ja rasked tagajärjed piirkonnale, eelkõige Kongo Demokraatlikule Vabariigile ja Rwandale.

Nõustun, et olukord Burundis stabiliseerus veidi pärast üldvalimisi, kui uus põhiseadus kehtima hakkas. See aga suurendab vajadust luua usalduse tekitamise eesmärgil rahu- ja leppimiskomisjon. Euroopa Liit peab toetama nimetatud algatust rahaliselt ja logistiliselt.

Selle taustal ja iseäranis sellepärast, nagu ka juba toonitati, valis Euroopa Liit Burundi abi andmise kiiruse ja tõhususe edendamisele suunatud prioriteetse tegevuskava rakendamise katseriigiks ning seda silmas pidades ja iseäranis selle pärast arvan, et kõnealune resolutsioon, iseäranis selle kaks ettepanekut, väärivad erilist tähelepanu. Ja seda mitte ainult Euroopa Komisjoni, vaid ka – ja peamiselt – liikmesriikide poolt.

Esiteks ettepanek suurendada Euroopa Liidu antavaid rahalisi vahendeid Burundile, eriti kümnenda EAFi vahekokkuvõtte raames.

Teiseks, väga vajaliku tegevuskava raames tuleb esmajärjekorras toetada paremat valitsemistava ja demokraatlikku riigijuhtimist käsitlevaid programme, tervishoiupoliitikat tervisekeskuste loomise ja haiglavõrgustiku edendamise kaudu, Burundi valitsuse otsust tagada tasuta algharidus ja jätkuvaid jõupingutusi uuendada riigi infrastruktuuri.

  Erik Meijer, autor. − (NL) Härra juhataja, sarnaselt Sudaaniga, mille küsimust käsitlesime eelnevalt täna pärastlõunal, on ka Burundi etniliselt jagunenud riik, mille erinevaid rahvusrühmi iseloomustab pikka aega kestnud erimeelsused.

Burundis on eespool nimetatud olukorra tagajärjel tekkinud probleeme märkimisväärselt keerulisem lahendada kui teistes Aafrika riikides. Raske on tõmmata geograafilist piiri alade vahele, mis on eri rahvusrühmade tavapärane territoorium. See sarnaneb pigem traditsiooniliselt Indias kehtinud kastisüsteemile. Isegi enne koloniseerimist Saksamaa ja Belgia poolt olid Burundis ja Rwandas hutud enamuses ja tutsid vähemuses. Tutsid, kes on välimuselt hutudest märkimisväärselt erinevad, olid valitsejad. Hutud olid nende kontrolli all.

Euroopa koloniaalperioodi ajal püüti olukorda muuta, kuid mitte võrdsuse suunas või hutudele tutsidega võrdsete õiguste andmise eesmärgil. Sellel ajal oli eesmärk tekitada vastasseis nende kahe rahvusrühma vahel, et kindlustada Saksa või Belgia võimu. Isegi pärast iseseisvumist ei leitud püsivat lahendust vanadele erimeelsustele. Burundit säästeti naaberriigis Rwandas toimunud hutude massilisest rändest põhjapoole, et ajada välja pahameelt tekitav tutside vähemusrahvus. See võib aga tuleneda ka asjaolust, et emantsipatsioon ei olnud hutude seas nii laialt levinud.

Kui räägime resolutsioonis 14 aastat kestnud kodusõjast, rahuläbirääkimistest, FNLi vastupanuliikumisest, mässuliste desarmeerimisest ja sõjategevusest, mis vallandus taas 17. aprillil, peame teadma olukorra tagamaad ja lahendamata probleeme. Resolutsiooni peamine eesmärk on vägivalla lõpetamine ja kokkuleppe saavutamine. Nõustun sellega, kuid hetkel ei näe palju põhjust optimismiks. Resolutsioonis nõutakse Euroopa toetust demokraatlikule valitsusele, haridusele ja tervishoiule. Sellesse saame oma panuse anda.

  Filip Kaczmarek, autor. − (PL) Proua juhataja, volinik, meil on hea meel kuulda, et rahvuslike vabastusjõudude NFLi ja Burundi valitsuse vahel alustati taas läbirääkimisi ja rahukõnelusi. See ei ole esimene kord, kui mässulised ja valitsus saavutavad kokkuleppe. Loodame, et kokkulepe lõpetab verise konflikti.

Konflikti tagajärjel ei kannata mitte üksnes süütud inimesed, vaid eelkõige destabiliseerib see olukorda ja tekitab üha suuremaid pingeid riigis, kus nägime juba positiivseid samme 2003. aasta rahukokkuleppe sõlmimise järel. Pärast pikki aastaid kestnud konflikti püütakse Burundis riik uuesti üles ehitada ja naasta rahvusvahelisele areenile ning selles valdkonnas on saavutatud mõningast edu.

Veelgi paradoksaalsem on asjaolu, et praeguste probleemide põhjus ei seisne hutude ja tutside hõimude vahelises konfliktis, vaid need on tekitanud eraldiseisev FNLi hutudest koosnev äärmuslik tiib, mis ei nõustunud saavutatud rahukokkuleppega ning püüab ikka võidelda koalitsioonivalitsusega, millesse kuuluvad ka hutud. Rahvusvaheline üldsus peaks toetama rahukokkulepet ning aitama konflikti lõpetada.

  Marcin Libicki, autor. − (PL) Taas kord arutame mitmesugustes riikides maailmas toime pandud kuritegusid ning me jätkame nende aruteludega lõputult, kuni Euroopa Liidul on ühine välispoliitika. Lisaks sellele saab ühine välispoliitika olla tõhus üksnes siis, kui Euroopa Liidul on sõjavägi. Lissaboni leping, millega luuakse välisministri ametiga sarnane ametikoht, ei lahenda probleemi, kuna puudub sõjavägi.

Omal ajal ütles president Lech Kaczyński, et Euroopa Liidul peaks olema oma armee. Hiljuti rääkis sellest ka president Sarkozy. Arvan, et kõnealune küsimus tuleb Euroopa Liidus võtta avaliku arutelu päevakorda. Esitada tuleks konkreetseid ettepanekuid poliitiliste lahenduste ja sellest tulenevalt ka õiguslike lahenduste kohta. Sõjaväeta ei saa olla välispoliitikat. Kui ELi puutumatus ja tugevus on meile olulised, peab Euroopa Liidul olema oma armee, et ta saaks sekkuda sellistesse olukordadesse nagu Burundis hetkel valitseb.

  Marios Matsakis, autor. − Proua juhataja, Burundi olukord on olnud ebakindel juba palju aastaid. Metsikud teod, mis leidsid aset 1990. aastatel hutude ja tutside vahel, jäävad sügavale meie mällu ja häirivad tõsiselt meie südametunnistust. Rahvusvahelise üldsuse, aga ka piirkondliku tasandi arvukad katsed ei ole veel saavutanud soovitud kestvat rahu ja stabiilsust piirkonnas, ehkki tuleb öelda, et tehtud on palju edusamme.

Riiklike kaitsejõudude ja rahvuslike vabastusjõudude hiljutise sõjalise vastuseisu tagajärjel kaotasid paljud süütud inimesed elu ning tekitati palju kannatusi elanikele. Mõlemad osapooled peavad mõistma, et erimeelsused tuleb lahendada läbirääkimiste laua taga, mitte lahinguväljal. Mõlemad osapooled peavad mõistma, et vägivald tekitab üksnes vägivalda. Mässulised peavad vägivalla hukka mõistma ning relvadest loobuma, kuid samal ajal peab Burundi valitsus lõpetama tegevuse, mille raames varjatakse julgeolekujõududes osalevaid kurjategijaid, kes piinavad inimesi ja võtavad neid ebaseaduslikult vangi, ning samuti määrama neile vastavad karistused.

Loodame, et kaine meel saavutab lõpuks ülekaalu ja et selle metsiku riigisisese võitluse osapooled suudavad lahendada erimeelsused rahumeelselt riigi elanike ohutuse ja heaolu nimel.

  John Bowis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, vaimusilmas näen ma kaunist maad. Näen inimesi, kes pingutavad, et saada üle kodusõja kohutavatest tagajärgedest. Näen paiku, mis meenutavad aset leidnud vägivalda. Näen vaeseid inimesi pingutamas, et hakkama saada. Näen, et Bujumbura on öösel suletud, sest keegi püüab tagasi jõuda enne vägivalla tõttu kehtestatud liiklemiskeelu algust. Näen tervishoiuprobleeme, malaaria, respiratoorseid ja hügieeniga seonduvaid probleeme. Näen põgenikelaagreid – inimesed naasevad, ehkki ei tea päris täpselt, kus nende kodud olid, inimesed tulevad tagasi Tansaaniast ja üle Kivu järve Kongos.

Ja nüüd näeme me taas vägivalda, FNL rikub kokkulepet. Saame taas kinnitusi piinamiste ja julma kohtlemise kohta. Burundi vajab meie abi. Samuti tuleb tal ise endale piirangud seada, kui ta ei taha enam sattuda olukorda, kus valitsevad sallimatus ja ebainimlikkus.

  Glyn Ford, fraktsiooni PSE nimel. – Proua juhataja, avaldame kahetsust hiljuti aset leidnud kokkupõrgete üle riiklike kaitsejõudude ja rahvuslike vabastusjõudude vahel Burundis. Kutsume mõlemat poolt üles pidama kinni eelmisel aastal 7. septembril sõlmitud relvarahust ja nõuame iseäranis, et FNLi liider Agathon Rwasa osaleks rahuprotsessis täiel määral. Palume komisjonil tagada ressursid, mille abil saaksid FNLi väed taasintegreeruda ühiskonda, aidata põgenikke ja eelkõige demobiliseerida riigi lapssõdurid.

Peame nõudma, et Burundi valitsus austaks õigusriigi põhimõtteid, lõpetaks karistamatuse õhkkonna ning tagaks kuriteo toimepanijate kiire kohtu alla andmine. Seda kõike ootame komisjonilt ja riigi valitsuselt.

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE). - (FI) Proua juhataja, nagu oleme kuulnud, on Burundis 14 aastat kestnud sõja tagajärg põgenike suur arv riigis, toidu vähesus ja kohutavad vägivallateod, mida panevad toime isegi need, kes peaksid elanikke kaitsma.

Ehkki viimased relvastatud kokkupõrked on nurjanud ühtluse taotlused ning on pannud imestama, kas pooltel on piisavalt usku ja poliitilist tahet, et viia läbi rahuläbirääkimised, näib siiski, et astutud on juba olulisi samme õiges suunas. Pikka aega kestnud keeruliste, mitme osapoole vahel toimunud läbirääkimiste tulemusel nõustusid mässuliste väed vabastama mai alguseks märkimisväärse arvu lapssõdureid.

Burundi vajab hädasti ELi liikmesriikide abi seoses humanitaarkriisiga, nagu resolutsioonis nõutud, ja seega palun kõigil seda toetada.

  Ewa Tomaszewska (UEN). - (PL) Proua juhataja, Burundi olukorrale, mida iseloomustab rahvusrühmade vahel toimuva kodusõja ja vägivalla tagajärjel kasvav pinge, tuleb viivitamata leida lahendus. Sajad surmasaanud ja vigastatud on hind, mida maksavad relvastamata tsiviilelanikud kõnealuse konflikti tagajärjel. Relvarahu austamine ja rahuvalvajate kaasamine on iseenesestmõistetav. Euroopa Liidu antavat finantsabi tuleb hoolikalt jälgida ning abi tuleb anda eelkõige humanitaareesmärgil: tervishoiule, laste turvalisuse ja hariduse tagamiseks.

  Louis Michel, komisjoni liige. – (FR) Proua juhataja, daamid ja härrad, esiteks nõudis Euroopa Liit dialoogi jätkamist osapoolte vahel, sest see on ainus viis saavutada edusamme rahu ja leppimise suunas, mis on Burundi inimeste peamine soov. Euroopa Komisjonil oli seega hea meel, et 16. mail 2008 naasis Palipehutu ja FNLi ehk Hutude Vabastamise erakonna ja rahvuslike vabastusjõudude delegatsioon Bujumburasse, ning ma loodan, et mõlemad pooled saavad jätkata aktiivseid kõnelusi.

Ma jätaksin kõrvale kõne, mille ma ette valmistasin, sest kuulasin teie kommentaare ja tunnen, et minu kohustus on mõningaid asjaolusid selgitada.

Kõigepealt pean ütlema – tehes lühidalt ja tahtmata korrata kuuldud suurepäraseid kõnesid, iseäranis härra Hutchinsoni, härra Kaczmareki ja härra Bowise oma –, et Burundi praegusel olukorral ei ole mingit pistmist etniliste probleemidega, ja ütlema, et see on etniline kriis, millele tuleb vaadata erinevast ja äärmiselt ohtlikust vaatenurgast. Seega kaldun jagama härra Hutchinsoni seisukohta, ehkki kahetsen, et kõnealune arutelu toimub siin ja praegu. Praegu on üsna ebasobiv aeg, sest arvan, et peame andma poliitilisele dialoogile võimaluse. Etnilistest põhjustele viidata, nagu teie härra Meijer tegite, on äärmiselt ohtlik oletus.

Teiseks tõi härra Hutchinson esile järgmise asjaolu: rahvusvaheline kogukond, takerdunud nagu me oleme, ja see käib Maailmapanga – ma rääkisin kõnealusel teemal härra Bob Zoellickiga – ja komisjoni kohta, me oleme takerdunud menetlusse, mis takistab meil, kui riik on astunud otsustava sammu formaalse demokraatia suunas, eraldamast rahalisi vahendeid, et näidata, et selles sammus on rahu lõiv; see on põhjus, miks Burundil on raske liikuma saada, nagu näiteks on õnnestunud Libeerial, Kongo Demokraatlikul Vabariigil või mõnel muul riigil, mida võib liigitada konfliktijärgseks riigiks. Meid takistab meie enda menetluskord, meil puudub paindlikkus ja seega ei saa me reageerida kiiresti nende riikide ülesehitusega seotud vajadustele, sest nimelt selles seisneb Burundi tegelik probleem.

Ma hoidun mõistagi kommenteerimast kõnet, milles kutsuti üles looma Euroopa sõjaväge – ma ei ütle, et see on eraldi teema –, kuid ilmselgelt on see teema, mis ei haaku tänase aruteluga. Jätkame aktiivselt Burundi toetamist nii poliitiliselt kui ka rahaliselt tema rahu tagamise ja sotsiaal-majandusliku ülesehituse nimel tehtud jõupingutustes. Juhin tähelepanu asjaolule, et meie koostöökohustused ajavahemikul 2008–2013 ulatuvad juba praegu 188 miljoni euroni ning on öeldud, et see summa võib suureneda vahekokkuvõtte raames. Sellega seoses ütlen, et üldiselt on võimalik summat suurendada, kuid eeldusel, et Burundi on kasutanud kõiki esialgse abipaketi raames eraldatud summasid nõuetekohaselt. See on üldine reegel ning ma loodan, et riigile osutub kõnealune vahekokkuvõte kasulikuks.

Uueks perioodiks vastuvõetud strateegia hõlmab meie eelarvetoetuse suurendamist ning selles on kindlaks määratud kaks valdkonda, millele tuleb keskenduda: esiteks rehabilitatsioon ja maaelu areng, mis on lihtrahva ellujäämiseks möödapääsmatu, ja teiseks tervishoiusektor. Jõupingutustega riigi sotsiaal-majandusliku taastamise eesmärgil püüame näidata Burundi inimestele, mida nad võivad oodata rahu lõivult kui stiimulilt edendada nende olukorda. Burundi on valitud katseriigiks eesmärgiga rakendada nõukogu 2007. aasta novembri järeldusi, seda ka juba mainiti, ja ma olen selle valikuga rahul. Samuti oleme ÜRO maailma toiduabi programmiga kokku leppinud selles, et Burundis viiakse ellu katseoperatsioon ja seda eelkõige haridusvaldkonnas ja sööklate tagamise kaudu kooliõpilastele, sest ilmselgelt tahavad lapsed minna tagasi kooli, kui neile antakse seal tasuta süüa. Samuti viime läbi katselise juhtumiuuringu, mis hõlmab ka Burundit.

Lisaks sellele külastan lähitulevikus Burundit, kuna komisjon on tihedalt seotud kõigi kõnealuste vahendusläbirääkimistega. Lisan veel, et kui olin välisminister, osalesin otseselt Arusha läbirääkimistes president Mandelaga, seega on see teema, mida tunnen üsna hästi, ja võin kinnitada teile, härra Meijer, et Burundi põhiseadus, Burundi õigussüsteem ja Burundi parlament – rahvuslik kogu ja senat – tagavad kõik institutsioonilised lahendused, mis on vajalikud etnilise probleemi kindla kontrolli all hoidmiseks. Seega ei ole see etniline küsimus, see on rahutuse küsimus ühe rahvusrühma sees, mitte teise rahvusrühmaga, ning see probleem erineb ilmselgelt FNLiga seotud probleemist. FNL peab tulema läbirääkimiste laua taha, muutma ennast tõeliseks erakonnaks ning osalema riigi taastamis- ja ülesehitustöödes.

(Aplaus)

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelude lõpus.

(1) Vt protokoll.