Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2005/0167(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0339/2007

Esitatud tekstid :

A6-0339/2007

Arutelud :

PV 17/06/2008 - 4
CRE 17/06/2008 - 4

Hääletused :

PV 18/06/2008 - 3.4
CRE 18/06/2008 - 3.4
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0293

Arutelud
Teisipäev, 17. juuni 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

4. Ühised nõuded ja kord liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (arutelu)
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on hr Weberi raport (A6-0339/2007) kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (KOM(2005)0391 – C6-0266/2005 – 2005/0167(COD)).

 
  
MPphoto
 
 

  Dragutin Mate, nõukogu eesistuja. (SL) Mul on väga hea meel, et me räägime siin täna tagasisaatmise direktiivist, mis on peaaegu esimene dokument, mille me – parlament ja nõukogu – migratsiooni valdkonnas koos koostanud oleme. Varem ei ole meil sarnast kogemust olnud ja ma pean ütlema, et sellesse punkti jõudmiseks, kus me täna asume, andsid suure panuse nii nõukogu kui parlament, iseäranis hr Weber.

Seisukohad, mida me nõukogus kooskõlastasime võtsid päris palju aega. Enam kui kaks aastat kulus teatud aluspõhimõtete kooskõlastamiseks, millele tuginedes me tegelikult poliitilist kolmekõnet alustada saame. Me alustasime poliitilist kolmekõnet möödunud aasta lõpul ja jätkasime käesoleval aastal ning lähenemisviis, mille me valisime ja mida toetas ka raportöör hr Weber, mille eest ma teda tänan, oli selline, et esmalt liikmesriikide enamuse arvamuse ja püüdsime tekstid ühtlustada ning alles seejärel taotlesime nõukogus kvalifitseeritud häälteenamust oma ühtlustatud teksti toetuseks.

Teatud punktide kinnitamine oli iseäranis raske ning üks äärmiselt oluline valdkond – seda nii parlamendi kui ka muidugi nõukogu jaoks – on ajavahemik, mille jooksul me võime ebaseaduslikult Euroopa Liidu territooriumile saabunud isikuid kinni pidada või nende liikumist piirata. Seda tuleb öelda väga selgesõnaliselt: vaid kümne riigi puhul on selleks ajavahemikuks vähem kui kuus kuud. Ainult kümne riigi puhul ELi 27 liikmesriigist on see periood vähem kui kuus kuud ning kõik ülejäänud riigid peavad oma õigusaktid kohandama vastavalt kuue kuu pikkusele perioodile, milleks me kõnealuses direktiivis ettepaneku teeme ja mis märgib olulist edasiminekut meie olemasolevate valikuvõimaluste osas ja muidugi liikumise piiramise valdkonnas.

Samuti tuleb öelda, et sellega on kaasnenud märkimisväärne edu ja standardimine, millele tuginedes kõik riigid tegutsema peavad. Siiani on kõik riigid toiminud oma õigusaktide kohaselt ja loomulikult loodan ma, et meil õnnestub täna siin parlamendis saavutada üksmeel ning lõpetada esimene lugemine ja hääletada esimesel lugemisel.

Praktilisest küljest oli kõigis meie kõnelustes kõige keerulisemaks küsimuseks isikutele õigusabi pakkumine. Siin nõukogus pöörasime me tähelepanu ja võtsime arvesse parlamendi väiteid ja seisukohti, kuigi suurte raskustega, kõigi kõneluste jooksul viimase päevani välja. Viimased läbirääkimised antud küsimuses lõppesid hommikul enne ministrite nõukogu ning meil oli ka võimalus ministrite nõukogus veenda ministreid vastu võtma selliseid eeskirju nagu parlament soovis, kuigi see nõuab tunduvalt rohkem tööd ja ka suuremate vahendite investeerimist liikmesriikide poolt. Asi on selles, et me peame olema teadlikud, et ebaseadusliku migratsiooni olukord on väga erinev – Vahemere äärsetest riikidest, kus see on igapäevane probleem, ja seda eriti suvel, teatud riikideni, mis asuvad migratsiooniteedelt kaugel ja mis võivad migratsioonile loomulikult hoopis teisiti reageerida.

Pean ütlema, et olen muidugi mõista rahul, et me saavutasime kompromissid, mis võimaldavad meil parandada migrantide olukorda, et me keskendusime migrantide kõige haavatavamatele rühmadele – peredele ja lastele – ning et me tagame neile tunduvalt suuremad õigused kui hetkel paljude siseriiklike õigusaktidega tagatud on, ja see on minu arvates suurepärane edu ja väga oluline saavutus parlamendi läbirääkijate jaoks antud küsimuste teemal arutlemisel.

Pean aga mainima veel paari asja. Pean ütlema, et kompromiss saavutati nõukogus suurte raskustega. Läbirääkimised, milles ka mina teiste ministritega koos viimase päevani osalesin, olid väga keerulised ja vaevarikkad ning praegu on nõukogu üksmeelselt kindlal seisukohal, et tegemist on tekstiga, mis on nõukogu jaoks vastuvõetav. Kõnealuse teksti ümber töötamine või muutmine tähendab, et nõukogu sellega ei nõustu, ja see omakorda tähendab muidugi, et direktiivi ei võeta vastu esimesel lugemisel.

Millised on selle tagajärjed? Meil ei saa olema ühiseid standardeid, me ei paranda olukorda, mida me kõik parandada soovime, ning kõnealuse direktiivi vastuvõtmine pikeneb ja venib märgatavalt. Väga optimistlikena võime oletada, et vähemalt järgmise kolme aasta jooksul ei õnnestu meil tagasisaatmise direktiivi koordineerida ja muidugi halvendame me ka sel moel oluliselt olukorda kõigi nende jaoks, kelle jaoks me seda märkimisväärselt parendada suudaksime.

Direktiivi vastu võtmata jätmisel ei ole see aga ainus tagajärg. See mõjutab ka teisi direktiive, mida me kaasotsustamismenetluse käigus vastu võtame, mille puhul läbirääkimiste meetod, nagu seda käesolevas menetluses rakendati, võiks olla hea eeskuju ja see võiks oluliselt kaasa aidata töö parendamisele peamiselt nende direktiivide osas, mis käsitlevad rohelist kaarti ja Euroopa Liitu sisenevate tööliste teatud muid õigusi. Usun, et tee, mille me valinud oleme, on õige tee ning sel moel suudame me tegutseda.

Selle konstruktiivse ja viljaka koostöö valguses tahaksin lõpetuseks lisaks raportöörile hr Weberile tänada ka kõiki variraportööre, kes viibisid kõigil poliitilistel läbirääkimistel, ja loomulikult asepresidenti ja tema meeskonda komisjonist, kes aitasid meil paljudel juhtudel jõuda kompromisslahendustele.

 
  
MPphoto
 
 

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. (FR) Hr juhataja, mina omakorda tahaksin tänada meie nõukogu eesistujat Dragutin Matet. Tahaksin kõigepealt öelda, et kõnealune toimik on suurepärane tõend kaasotsustamismenetluse toimimise kohta, seda isegi keerukate ja raskete toimikute puhul.

Euroopa Komisjon soovitab migratsiooni küsimuses integreeritud lähenemisviisi ja see sidus lähenemisviis nõuab seaduslike sisserändekanalite konsolideerimist, immigrantide kohalikku integreerumist ning tõhusat ja heldet varjupaigasüsteemi. Muidugi kui me võtame vastu selle määruse kolmandate riikide kodanike Euroopa Liitu sisenemise tingimuste kohta, peame kehtestama ka eeskirjad, mis kehtivad isikutele, kes ei vasta või enam ei vasta antud tingimustele.

Kui seda ei juhtu, kaotab meie migratsioonipoliitika oma õiguspärasuse. Me peame tunnistama, et siin võib tekkida nõiaring. Kui me ei võta midagi ette ebaseadusliku sisserände osas, muudame keerulisemaks nende inimeste elud, keda ohustab südametunnistuseta ärakasutamine tööandjate poolt ja samuti me muudame me keerulisemaks seaduslike immigrantide integreerimise. Seega usun ma, et peame sellest nõiaringist välja murdma tasakaalu abil, millest hr Mate kõneles.

Direktiiv lisab ühenduse õigusesse Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaldatavad sätted. Direktiivi vastuvõtmine võimaldab meil kohaldada ühenduse kontrollimehhanisme, mille eesmärgiks on jälgida kooskõla ühenduse õigustikuga. Olgu siis küsimuseks vabatahtlikule tagasipöördumisele omistatav prioriteetsus, nende ebaseaduslikult riigis viibivate isikute õigused, keda ähvardab tagasisaatmine, nimetatud tingimuste säilitamine, laste parimate huvide kaitsmine, pereelu austamine tagasisaatmise raamistikus või tagasisaatmise mittelubamise põhimõtte austamine, kõnealune direktiiv vähendab hallide piirkondade arvu ja teeb võimalikuks tõhusama võitluse laste ärakasutamise vastu, mis on sagedane ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike puhul.

Direktiiviga pannakse liikmesriikidele kohustus kas langetada otsus kolmandate riikide kodanike repatrieerimise või neile riiki jäämise õiguse andmise osas. See lähenemisviis tähendab, et kõigi asjaosaliste õiguskindlust on võimalik parandada. Direktiivil on seega ka hea juhus pakkuda komisjonile võimalust direktiivi rakendamise jälgimiseks ja ma kinnitan teile, et komisjon ja ma ise kui kõnealuse toimiku eest vastutav isik, tagame aluspõhimõtete järgimise migrantide õiguste küsimuses. Eriti hindame me sätete mõju kinnipidamisele, uuesti riiki sisenemise keelule ja õigusabile.

Nagu hr Mate ütles sunnib direktiiv kõiki liikmesriike pöörama tähelepanu eriti laste õigustele. Nende eeskirjade rakendamine peaks peab olema kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooniga ja ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Seda jälgib komisjon eriti, tagamaks, et nende kõige haavatavamate isikute konkreetset olukorda vajalikul määral arvesse võetaks.

Hr juhataja, daamid ja härrad, lubage mul edastada tänusõnad hr Weberile ja variraportööridele ning kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjonile selle väga olulise töö eest, mida tehti selleks, et koostada direktiiv, mis minu arvates tagab tõhusa kontrolli ja pöörab palju tähelepanu inimõigustele.

Komisjoni ambitsiooniks on võtta tagasisaatmise poliitika osas kasutusele see sidus Euroopa raamistik, mis on tõhus ja austab õigusi ning mida juhitakse demokraatlikult.

Kui lubate, siis viitan ma lõpetuseks kolmele avaldusele, mis moodustavad kaasseadusandjate vahel saavutatud kompromissi ja mis on esitatud teie raportööri hr Weberi poolt esitatud kompromissmuudatuse lisas.

 
  
MPphoto
 
 

  Manfred Weber, raportöör. − (DE) Hr juhataja, nõukogu eesistuja, hr asepresident, oleme selle liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist käsitleva direktiivi küsimuses arutlenud nüüdseks juba kaks ja pool aastat. Enne praktiliste küsimuste juurde asumist tahaksin edasi anda oma tänusõnad. Tegemist oli keeruka ja väga emotsionaalse teemaga ja paljudel inimestel Euroopas on selles osas väga kindel seisukoht, ning sellega kaasnes uue menetluse, kaasotsustamismenetluse kasutamine, nii et aitäh teile. Kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjonis saatis meie soovitusi kindla ja teovõimelise ettepaneku osas valdava enamuse toetus. Parlamendina oleme me võimelised üksmeelt saavutama. Tänan teid õiglaselt koos töötamise eest ja aitäh ka nõukogu eesistujale Sloveeniale, sest kogu kahe ja poole aasta vältel oli Sloveenia ainus eesistuja, kes tõesti arutelusse mingitki energiat tõi.

Nüüd asja juurde: me ei räägi varjupaigast, nagu inimesed väidavad. Varjupaiga direktiiv on hoopis teine seadusandlik küsimus. Me räägime inimestest, kes hetkel viibivad Euroopas ebaseaduslikult – miljonid inimesed, kes viibivad Euroopas ebaseaduslikult ja kelle ebaseaduslikku staatust me muuta tahame. ELis tuleb lõpp teha orjusele, mis täna selles valdkonnas kehtib. Seda saab teha legaliseerimise teel, seadusliku elamisloa väljaandmise teel, kuid seda võib saavutada ka saates isiku tagasi oma kodumaale.

Täna tahaksin pöörduda nende poole siin kojas, kes on ikka veel skeptilised ja ikka veel küsimusi esitavad. Kinnipidamise pikkusega seoses enne tagasisaatmist on esitatud süüdistusi: kuus kuud, mida võib pikendada veel 12 kuu võrra. Öeldakse, et mõnes riigis on see periood 30 või 40 päeva. Ministrite nõukogu on otsustanud mitte kasutada direktiivi argumendina, mis lubaks tingimustel halveneda; teisisõnu, kõrged standardid tuleb säilitada. Miks ei näe keegi, et ELis on meil üheksa liikmesriiki, kus ei ole hetkel kehtestatud piiri kinnipidamisperioodile? Me parandame olukorda nendes riikides.

Miks ei näe keegi, et me oleme kirjutanud terve jao, terve artikli ainuüksi laste ja perede jaoks, miinimumstandardite kehtestamiseks? See puudutab eriti saatjata lapsi, kes iseäranis meie abi vajavad. Oleme siin määratlenud miinimumstandardid. Miks ei näe keegi nõuet tagada lastele juurdepääs tervishoiule ja haridusele? Miks ei näe keegi enne tagasisaatmist kinnipidamise aja pikkuse peamist seisukohta, nimelt seda, et me tahame, et kinnipidamisaeg oleks võimalikult lühike ja et isikut võib kinni pidada vaid siis, kui tagasisaatmine on seaduslikult võimalik? See tähendab, et hetkel praktiseeritav võimude väsitamise taktika keelatakse ELis tulevikus.

Miks ei näe keegi, et meil on tasuta õigusabi, et valitsusvälistel organisatsioonidel on juurdepääs, et eksisteerib võimalus vastuväite esitamiseks? See direktiiv on suur samm edasi. Me oleme piiranud riikide arvu, kuhu inimesi tagasi võib saata. Euroopa Parlament on jõustanud vabatahtliku lahkumise põhimõtte, nii et see, mis hetkel ei kehti kõigis liikmesriikides, saab tulevikus olema põhimõte. Ma lugesin ajalehest, et Euroopa Nõukogu on väljendanud kriitikat. Kõik tagasisaatmist käsitlevad Euroopa Nõukogu suunised on nüüd lisatud sellesse direktiivi ja saavutavad seega tulevikus õigusliku jõu, nii et miks kritiseerib Euroopa Nõukogu omaenda suuniseid? Me teeme selle direktiiviga suuri edusamme, kaasa arvatud viie aasta pikkuse riiki uuesti sisenemise keelu küsimuses. Palun teid – meenutage hetkeks. See oli komisjon, kes tegi ettepaneku viie aasta pikkuse riiki uuesti sisenemise keelu nõude väljakuulutamiseks. Meil õnnestus see nõue kustutada. Euroopa Parlamendina suutsime me tagada, et nüüd kehtib parem määrus.

Täna kuuleme siin taas palju kriitikat. Paljud liikmed võtavad sõna ja räägivad, kui koledad on kinnipidamiskeskused, kui kohutav on olukord nendes keskustes, kui ebainimlik on tänapäeval tagasisaatmine ELi poolt. Oleme sellest nüüdseks kaks ja pool aastat rääkinud ja ma tänan teid seisukohtade jagamise eest, kuid täna ütlen ma ilustamata: kui te hääletate selle direktiivi vastu, kui te hääletate selle kolmekõne tulemuse vastu, siis ei lase te ELil saavutada edu nende inimõiguste standardite parendamisel. Seega palun ma meil näidata, et me oleme võimelised tegutsema. Eriti selle asjaolu valguses, et Iirimaa kodanikud olid Euroopa edasise laienemise vastu, on meil selle toimikuga võimalus selles päevakajalises valdkonnas esimest korda tänu kaasotsustamisele näidata, et me oleme võimelised tegutsema ja et me tahame tugevat humanitaarset Euroopat.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 
 

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra, fraktsiooni PPE-DE nimel.(ES) Hr juhataja, tahaksin kõigepealt avaldada siirast tänu oma kolleegile hr Weberile.

See direktiivi ettepanek on tugev ja otsustav samm ühise immigratsioonipoliitika suunas, mida meil väga vaja on. Direktiiv on oluline õigusakt immigrantide põhiõiguste kaitsmiseks ja vajalik edu saavutamiseks seadusliku sisserände reguleerimisel. Ettepanek sätestab ebaseaduslikult liikmesriikides viibivate immigrantide vabatahtliku tagasipöördumise kui eelistatud eesmärgi ning annab neile kõik vajalikud vahendid tagamaks, et nad saadetaks oma kodumaale tagasi kohasel viisil ja nii, et see neile midagi maksma ei lähe.

Sunniviisilist tagasisaatmist peetakse viimaseks abinõuks ja selle puhul austatakse alati väga täpselt põhiõigusi. Immigrantidele pakutav õiguslik ja keeleabi ning võimalus esitada kaebus tagasisaatmise otsuse kohta selleks otstarbeks loodud kohtu- või haldusorganile on näited sellest, kuidas ettepanek on püüdnud muuta sunniviisilist tagasisaatmist vabatahtliku tagasipöördumise lisaabinõuks.

Kinnipidamisperioodi suurima võimaliku pikkuse määramine on direktiivi oluline osa. Raske on mõista, kuidas ELis leidub täna paiku, kus immigrante määramata aja jooksul kinni peetakse, kuid liikmesriigid ei saa direktiivi kasutada oma immigratsiooniseaduste karmistamiseks, iseäranis kinnipidamisperioodide osas.

Lisaks eksisteerib selge vahe tagasisaatmise ja varjupaiga vahel. Kinnipidamiskorra osas kehtestatakse selged õiguslikud tagatised. Uue artikliga 15a sätestatakse rohkem ja paremad tingimused alaealistele ja nende peredele ning lõpuks pakub direktiiv Euroopa Kohtu võimaluse, kes antud valdkonnas pädevust omab.

Kõigil nimetatud põhjustel, hr juhataja, ja hinnates veel kord kõrgelt raportööri, nõukogu ja komisjoni pingutusi, palun ma toetada tagasisaatmise direktiivi.

 
  
MPphoto
 
 

  Martine Roure, fraktsiooni PSE nimel. (FR) hr juhataja, täna räägime me Euroopa immigratsioonipoliitika kasutuselevõtu ühest aspektist ja juba praegu tahaksime me teha ühe märkuse: siin me oleme, loome iseendale keskendunud Euroopat, vaatamata asjaolule, et ebaseadusliku sisserändega võitlemiseks peaksime me kehtestama vahendid, mis lubaksid migrantidel seaduslikult riiki siseneda.

Minu fraktsioon ei poolda kompromissi, mille eesistuja ja raportöör suure tööga saavutasid, mitte seepärast, et me oleme Euroopa tagasisaatmise poliitika vastu, vaid sellepärast, et meie arvates ei ole põhiõiguste kaitsmise osas tulemus piisav. Tegelikult oleme me alati väitnud, et oleme tagasisaatmise direktiivi poolt, kuna me oleme näinud piisavalt palju koledusi oma külaskäikudel kinnipidamislaagritesse. Siiski ei soovi me mingil juhul selle direktiivi kehtestamist. Olen kuulnud öeldavat, et see direktiiv lubab inimestel maa alt välja tulla. See on tõsine valearusaam, kuna selle direktiiviga sätestatakse vaid eeskirjad tagasisaatmise korraldamiseks ja see ei anna inimesele mingil juhul õigust riiki jääda.

Raportöör leiab, et kompromiss on tasakaalustatud, kuna see hõlmab mitmeid õigusi. Samas ei ole need tekstis käsitletavad õigused, nagu alaealiste juurdepääs haridusele ja tasuta õigusabile, tegelikult kohustuslikud.

Lisaks ei too direktiiv endaga kaasa kinnipidamise olukorra parendamist ELis. Näiteks 18 kuu pikkuse kinnipidamisperioodi kehtestamine näib olevat edusammuks 27 liikmesriigist üheksas. Nendest üheksast liikmesriigist kolme aga – Ühendkuningriiki, Iirimaad ja Taanit – see ei mõjuta, kuna nemad ei osale kõnealuses direktiivis. Riikides nagu Malta tehakse vähe edusamme, sest seal on suurem osa kinnipeetutest varjupaigataotlejad, keda direktiiv ei kata. Kreeka kinnipeetud on peamiselt isikud, kes on tabatud välispiiri ebaseaduslikul ületamisel. Ka need isikud ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse.

Seetõttu esitas Euroopa Parlamendi sotsialistide fraktsioon vähese piiratud arvul muudatusettepanekuid, mille eesmärgiks on kõnealuse teksti inimliku mõõtme kehtestamine. Tegemist on Euroopa Parlamendi esimese kaasotsusega võitluses ebaseadusliku sisserände vastu ja seepärast on meie kui parlamendiliikmete kohuseks püüelda selgete õigusaktide poole, mida ei ole võimalik erinevalt tõlgendada liikmesriikide või Euroopa Kohtu otsuste poolt. Just seepärast kutsun ma Euroopa Parlamenti üles kasutama kogu tema võimuses olevat seadusandlikku võimu, et aidata kaasa kõigi kinnipeetute olukorda parendava seadusakti vastuvõtmisele. See on meie kui parlamendiliikmete kohus.

See ei anna meile aga õigustust mitte mõelda laiemale ja palju filosoofilisemale küsimusele: kas Maa kuulub kõigile inimolenditele? Kas mõned neist inimesed peavad tõesti elama vaesuses? Kas teie meelest ei ole just see kõige olulisem küsimus?

 
  
MPphoto
 
 

  Jeanine Hennis-Plasschaert, fraktsiooni ALDE nimel. – Hr juhataja, läbirääkimised nõukoguga on olnud pikad, intensiivsed, komplitseeritud ja rasked. Paljude liikmesriikide jaoks oli algpunktiks „Kuidas me sellest direktiivist lahti saame, sest me ei taha mingeid Euroopa standardeid riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise osas?“. Ilmselgelt oli nõukogul ja parlamendil väga erinev arusaam sellest, milline peaks olema oluline ja piisavate tagatistega direktiiv. Parlament pidi võitlema iga sõna ja koma eest.

Kõigile, ja eriti fraktsioonile PSE, peaks nüüd olema selge, et kompromisspakett kehtestab eeskirjad seal, kus neid siiani ei eksisteerinud. Liikmesriigid, kus on kehtestatud soodsamad tingimused, peaksid need säilitama või soovi korral kasutusele võtma uued. Siseriiklikud parlamendid peavad selle tagama direktiivi rakendamisel. Lisaks tegi nõukogu poliitilise deklaratsiooni, et seda direktiivi ei kasutata ja ei saa kasutada kehtivate standardite alandamiseks. Kogemused 10 teise varjupaiga ja migratsiooni direktiiviga näitavad, et ei pea paika hirm, et liikmesriigid kalduvad selliste direktiivide ülevõtmist kasutama ettekäändena oma siseriikliku õiguse represseerivamaks muutmiseks.

Hetkel ei kehti ELis õigusakte riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise kohta. Paketi vastuvõtmisega avaneb juurdepääs ühenduse kontrollimehhanismidele. Rikkumismenetlused, Euroopa Kohtu õiguspädevus, komisjoni aruandlus, EP järelevalve: kõik need saavad kättesaadavaks.

Kolm aastat arutelu on näidanud, et manööverdamisruumi enam ei ole ja on selge, et teisel lugemisel ei teha enam edasisi täiustusi. Jah, ma tunnistan, et sellest on kahju, kuid nii see on. Nõukogu esitab nimekirja paljude mitte kuhugi viivate ettepanekutega. Pandora laegas avatakse tõepoolest.

Ilmselt ei ole hetkel abi ka enamiku liikmesriikide poliitilisest kliimast. Kuidas siis kehtestada ühised miinimumeeskirjad valdkonnas, kus neid hetkel üldse ei eksisteeri? Kuidas teha kindlaks, et ühenduse kontrollimehhanismid kättesaadavad on? Kuidas veenduda, et Euroopa Nõukogu suunised muudetakse kohustuslikuks kõigi liikmesriikide jaoks?

Praegusel hetkel seisneb peamine küsimus selles: kas me soovime direktiivi või ei? Kas me tahame direktiivi, mis ei ole täiuslik, kuid on kahtlemata esimene samm õiges suunas, või ei tahame üldse mingit direktiivi, sest meie arvates on hetkeolukord rahuldav?

Isegi praegu tunneksid paljud liikmesriigid kergendust, kui direktiivist parlamendi süü läbi asja ei saaks. Kui irooniline, et need parlamendiliikmed, kes üritavad kompromisspaketti lõhkuda, toetavad igati liikmesriike, kes ei soovi mingeid Euroopa tagatisi tagasisaatmise küsimuses!

Kompromisspaketti tuleks näha kui väga tagasihoidlikku, kuid olulist esimest sammu. Tagasisaatmispoliitikat ei saa vaadelda eraldiseisvalt, vaid seda tuleb näha kogu migratsioonipaketi vajaliku osana, mille hulka kuuluvad ka õiguslik tahk ja varjupaik. Pärast peaaegu kolm aastat kestnud arutelu ja läbirääkimisi on meil minu arvates tõepoolest viimane aeg vastutus võtta.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 
 

  Jean Lambert, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Hr juhataja, tahaksin alustuseks tänada selle teema raportööri aususe ja avatuse eest, millega ta küsimusele lähenes. Tahaksin tänada ka meie kolleege küsimuses, kus me oleme andnud oma parima, et leida ühist lähenemisviisi, tunnistades vajadust inimeste kohtlemise järele üksikisikutena tagasisaatmise käigus ning vajadust menetluse ja selguse järele seaduses.

Arutelud nõukoguga on selgelt näidanud mõnes liikmesriigis hetkel nende kodanike osas eksisteerivaid puudusi, seda eriti seoses tasuta õigusabiga – mis on ülioluline, kui inimestel saab olema juurdepääs seadusele ja mõningane kaitse nende vastu, kelle käes on võim – ning samuti seal, kuis ei ole loodud tõhusat süsteemi üksikute laste ja noorte piisavaks esindamiseks. See on tekitanud mõningaid probleeme aruteludes nõukoguga.

Mul on kahju, et pärast nii kaua aega kestnud läbirääkimisi ei saa minu fraktsioon olla nõus saavutatud seisukohaga, sest kuigi me teoorias ei ole sellise direktiivi vastu, ei vasta see kindlasti meie poolt alguses seatud standarditele. Ja miks? Sest meie arvates süvendab see paljusid probleeme, millega me oleme oma liikmesriikides võidelnud.

Üheks küsimuseks on kinnipidamisaja pikkus. Kuigi direktiiv seab sellele piirid, teame me, kuidas mõjub pikk kinnipidamisaeg kinni peetavate inimese ja laste vaimsele tervisele. Oleme seda ise näinud ja selle kohta on läbi viidud ka uuringuid. Oleme näinud tingimusi, milles hoitakse paljusid inimesi ja kuigi direktiiv teeb selgeks, et kinnipidamiskeskused ei tohi olla vanglad, ei ole meile alati selge milline täpselt on erinevus nimetatud keskuste ja vanglate vahel.

Samuti on meil küsimusi riiki sisenemise keelu kohta ja artiklis 9 sätestatakse selgelt, et seda tuleks kohaldada kõigile, kes vastu nende tahtmist tagasi saadetakse. Nii peavad direktiiviga liituvad liikmesriigid vastama küsimustele nagu see, mille esitas üks minu valija Serwa Nouri Yousef, kellel on pagulase staatus, kes on hetkel kaheksandat kuud rase ning kelle abikaasa saadeti sunniviisiliselt tagasi Iraaki, kus ta nüüd kadunud on. Nimetatud direktiivi järgi ootab teda ka riiki sisenemise keeld. Nii et mis saab pereelust, vaatamata väidetele pakkuda humanitaarset kaitset?

Meil on küsimusi ka seoses artikli 3 punktiga c selle kohta, kuhu inimesed tagasi saata tuleks ning me leiame, et kui viide „muule korrale“ hõlmab metafoorilisi käepigistusi, mida me oleme minevikus näinud hr Berlusconi ja Gadafi vahel, ei ole see vastuvõetav kuna sellised kooskõlastused tehakse väljaspool kirjalikke avalikke kokkuleppeid.

 
  
MPphoto
 
 

  Andrzej Tomasz Zapałowski, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Hr juhataja, selle probleemi, mida me siin täna arutame, on suures osas põhjustanud ELi liikmesriigid. Kui me heidame pilgu siin esindatud teatud poliitiliste fraktsioonide esindajate sõnavõttudele, saab selgeks, et need ringkonnad on minevikus nõudnud seadust, mis aitaks kaasa väljastpoolt Euroopat pärit inimeste Euroopasse sisenemist käsitlevate määruste liberaliseerimisele.

Ka täna kuuleme me siin täiskogus sageli üleskutset õigusaktide kehtestamiseks, mis ründavad traditsioonilist perekonda või Euroopa kristlikke traditsioone. Me peame vaid veel mõne aasta ootama ja me kuuleme massiliselt üleskutseid ja resolutsioone, mis kutsuvad meid päästma oma mandri identiteeti, sest see, mis kord tegi Euroopast eeskuju kogu maailmale, on nüüd välja suremas.

Ettepanekus sisalduv soovitus uute ametite moodustamise kohta, mis tegeleksid inimeste tagasisaatmisega, ei ole samm edasi. Neid ülesandeid tuleks rakendada toimivate institutsioonide raamistikus, mida on juba niikuinii laiendatud.

 
  
MPphoto
 
 

  Giusto Catania, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(IT) Hr juhataja, daamid ja härrad, see direktiiv häbistab ja solvab Euroopa õiguskultuuri. See on täiesti vastuvõetamatu ja vastutav selle meil tuhandeid aastaid valitsenud tervitava kultuuri ja külalislahkuse läbi arenenud Euroopa identiteedi sügavate juurte hävitamise eest. Direktiiv on veel üks ausammas Euroopa Kindlusele, inimeste liikumisvabadust takistava tagurliku utoopia materialiseerimine.

Liikumisõigust ei saa kontrollida inimesi okastraadi taha või õudsesse kinnipidamiskeskusesse sulgedes. Hr Mate, me räägime 18 kuust – pikimast võimalikust kinnipidamisajast – mitte kuuest kuust, nagu teie ütlesite. 18 kuud tasuks mitte ühegi kuriteo toimepanemise eest!

Tahaksid viidata Itaalia piiskoppide konverentsi migrantide nõukogusse kuuluva peapiiskopi Agostino Marchetto sõnadele, kes ütles, et inimest ei saa kinni pidada ainuüksi haldusrikkumise pärast ja samuti et inimesi ei või hoida ebainimlikes ja alandavates kinnipidamiskeskustes nagu need, mida külastas selle parlamendi kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjon.

Ka on see direktiiv ebainimlik direktiiv, sest sellega sätestatakse tagasisaatmine transiidiriiki. Liibüast saab suure tõenäosusega massilise migrantide tagasisaatmise sihtkoht. Direktiiviga sätestatakse saatjata alaealiste kinnipidamine ja väljasaatmine, kehtestatakse riiki uuesti sisenemise keeld, rikkudes nii süstemaatiliselt õigust varjupaigale, ning sätestatakse valikuline tasuta õigusabi. Selline on kõnealuse direktiivi tegelik olemus.

Lisaks rakendavad seda direktiivi valitsused. Selles kojas oleme me olnud osalised nõukogu diktatuuris, mis on parlamendile öelnud: „pead sellega tahes-tahtmata leppima“, väljendades isegi ähvardusi igasuguse sisserände arutelu jätkamise idee vastu. Euroopa Parlament alistub passiivselt sellele otsusele. Pöördun Euroopa Parlamendi väärikuse poole. See ei ole kaasotsustamine. Selle asemel näeme me hoopis nõukoguga nõustumist. Tõsi on, et valitsused tahavad koheselt aktiveerida Tagasisaatmise Fondi eraldatud 700 miljonit eurot. Selline on selle direktiivi tegelik olemus.

Mida me aga tegema peame on kuulama ühiskonda, kuulama parlamendist väljaspool seisjaid, kolmandate riikide riigipäid, Amnesty Internationali, kirikuid, Euroopa piiskoppide konverentse, ametiühinguid ja Euroopa Nõukogu: kõik nad soovitavad meil seda direktiivi mitte vastu võtta. Isegi ÜRO pagulaste ülemvolinik, kellega Amsterdami lepingu kohaselt tuleks konsulteerida kõigis varjupaiga ja sisserändega seotud küsimustes, millega Euroopa Komisjon tegeleb, soovitab meil seda direktiivi mitte vastu võtta.

Represseerivad poliitikad nagu need on ELi suurima tragöödia, merel hukkumise, tegelikuks põhjuseks. Eile suri 150 inimest ja viimase kümne aasta jooksul on nii surnud 12 000 inimest. EL määrib end vastuvõetamatu kuritööga ja see direktiiv teeb EList veelgi suurema kaassüüdlase tapmistes, mis on Vahemerest teinud surnuaia. Austusavaldusena nendele märtritele oleks tõenäoliselt hea mõte seda direktiivi mitte vastu võtta.

 
  
MPphoto
 
 

  Hélène Goudin, fraktsiooni IND/DEM nimel. (SV) Kui kõik uksed on suletud, on alati võimalus tagaukse kaudu sisse pääseda. Igal aastal püüavad tuhanded inimesed siseneda ELi, mis ehitab üha kõrgemaid müüre oma territooriumi ümber. Need püüdlused muutuvad üha meeleheitlikumaks ja meedia teavitab meid pidevalt sellest, kui paljud selle ürituse käigus oma elu kaotasid.

Tänane arutelu käsitleb neid, kellel on õnnestunud ELi siseneda ja keda me nüüd välja tahame visata. Paljud inimõiguste organisatsioonid, nende hulgas Caritas ja Amnesty International, kritiseerivad seda direktiivi. Me peame kuulama nende hoiatusi, kuna kõnealune direktiiv rikub inimõigusi.

Ei luua mingit Euroopa lisandväärtust, kui me otsustame, et isikuid, kes pole sooritanud ühtki kuritegu, võib kinni pidada kuni 18 kuud. Pikem kinnipidamisaeg ei too kaasa suuremat tagasipöörduvate inimeste arvu. See on vaid keerulise probleemi ebainimlik ja kallis lahendus. Kuni viie aasta pikkuse ELi uuesti sisenemise keelu tagajärjena suureneb ebaseaduslik sisseränne. Meeleheitel inimesed on sunnitud pöörduma inimkaubitsejate poole ja me saame üha sagedamini lugeda pagulastele osaks saanud ebaõnnest, mis omakorda toidab läänemaailma meie osa poole suunatud viha.

Inimõiguste organisatsioonid on meid hoiatanud. Nüüd on meie kord oma sõna maksma panna ja kaitsta inimõigusi, ning teha seda siseriiklikul tasandil!

 
  
MPphoto
 
 

  Frank Vanhecke (NI). (NL) Hr juhataja, Euroopa miljonite ebaseaduslike immigrantide nuhtluse osas konkreetse tegevuse puudumist käsitleva olukorra tõsidus saab selgeks nendest poliitiliselt korrektsete vasakpoolsete arvamusavaldajate hüsteerilistest reageeringutest selle tagasisaatmise direktiivi osas. Mul on kahju, kuid tegemist ei ole tagasisaatmise direktiiviga. Sellega kohustatakse isegi liikmesriike tagama tasuta õigusabi ebaseaduslikele immigrantidele, kes protesteerivad oma väljasaatmise vastu. Lisaks on vähemalt seitse liikmesriiki kohustatud lühendama oma kinnipidamisperioode.

Samuti esitab direktiiv tegelikult kaks valikuvõimalust – väljasaatmise ja seadustamise – enam-vähem samal tasandil, nagu oleks tegemist neutraalse valikuga, samas kui mitmes liikmesriigis viimaste aastate jooksul toimunud massiline seadustamine on toiminud väga soodustava tegurina ja asetanud raske koorma teiste Euroopa riikide õlgadele.

Kokkuvõttes soovin ma, et tegemist oleks tõelise tagasisaatmise direktiiviga, mis teeks ometi kord lõpu ebaseaduslike immigrantide jaoks soodustavale tegurile, kuid kahjuks see nii ei ole. Ma ei ole üldse kindel, et see oleks isegi väike samm õiges suunas.

 
  
MPphoto
 
 

  Simon Busuttil (PPE-DE).(MT) Tahaksin alustuseks tänada kolleegi hr Weberit väga kasuliku töö eest antud õigusakti ja selle kompromissi osas, millele me jõudnud oleme. Hr juhataja, Iirimaal möödunud nädalal aset leidnud referendumi tulemus näitab, et inimeste arvates ei käsitle EL nende muresid piisavalt ja kui me heidame pilgu ka läbiviidavatele uurimustele, näiteks Eurobaromeetrile, näeme, et sisseränne on ELi kodanike peamiste murede hulgas; ELi kodanikud soovivad suuremat Euroopat, mitte väiksemat, kuid vastusest, mille me siiani andnud oleme, ei piisa.

Seega ei võeta ELi immigratsiooni küsimuses tõsiselt, kui EL ei näita, et on võimeline andma kõnealuses valdkonnas selgeid ja tõhusaid vastuseid. Mis on selle direktiivi lähtepunkt? Selleks on asjaolu, et direktiivi kohaldatakse ebaseaduslikkuse puhul kõigile. Kui teie seisund on ebaseaduslik, on ainsaks võimalikuks lahenduseks, et te peate pöörduma tagasi sinna, kust te tulite. Selline on antud õigusakti eesmärk ja kõik, kes selle vastu hääletavad edastavad sõnumi, mille kohaselt ebaseaduslikkus võib jääda ja me võime seda aktsepteerida. See ei ole nii ja see ei tohiks olla vastuvõetav.

Nende jaoks, kes tagasi saata tuleb, esitab see kompromiss mitmeid tingimusi, mis varieeruvad vastavalt kinnipidamisele, jõu kasutamisele, tervishoiuteenustele ja muudele teguritele. Meie ees on kompromiss. See ei ole täiuslik, kuid see on hea kompromiss, mis meid edasi viib. Me tahame näidata, et oleme võimelised antud kompromissi osas vastuseid andma.

 
  
MPphoto
 
 

  Claudio Fava (PSE).(IT) Hr juhataja, daamid ja härrad, lubage mul pöörduda nõukogu poole, sest me ei arutle oma direktiivi või komisjoni ettepaneku, vaid selle üle, kuidas nõukogu on selle tähendusest täiesti ilma jätnud.

See direktiiv kajastab ühist suunda, mille arutelu immigratsiooni küsimuses Euroopas võtab. Asjaolu, et nõukogu selle üksmeelselt heaks kiitis ei vähenda, vaid suurendab selles sisalduva sõnumi tähtsust. See on sõnum, mis kõneleb meile usaldamatuse põhimõttele rajatud Euroopast. Küsimuseks ei ole ühist, jagatud süsteemi loova direktiivi mõistlikkus. Küsimuseks on see, mida selle direktiiviga sätestatakse.

Päev pärast 150 ebaseadusliku immigrandi uppumist Vahemeres palute te meil ellujääjatele öelda, et alates homsest ootab inimesi, kes, nagu nemadki, viibivad juba meie riikides, säte, millega kehtestatakse kuni 18 kuu pikkune kinnipidamiseaeg. Me kiidame heaks kohutava õiguspõhimõtte, mis annab haldusmeetme läbi võimaluse jätta üksikisik, kes ei ole toime pannud ühtki kuritegu, vabadusest ilma 18 kuuks. Seda mida me ei lubaks iialgi kohaldada Euroopa kodanikele oma riikides, lubame ja toetame me ebaseaduslike immigrantide suhtes.

Meie fraktsiooni esitatud 18 muudatusettepanekut, mis taastavad poliitilise tsivilisatsiooni märgid selle meetme osas püüavad taastada selle sätte seadusandliku väärikuse, mis meie arvates ei ole alandav mitte ainult ELi, vaid ka meie liikmesriikide jaoks. Kui neid muudatusettepanekuid vastu ei võeta, näeb see direktiiv palju vastuhääli ja nende hulgas ka minu oma, hr juhataja.

Hr Weber, ma ei usu, et valitseb ulatuslik üksmeel. Ei valitse mingit üksmeelt valikuvabaduse ja otsustamise osas, mida me tagame oma liikmesriikidele seoses selle direktiivi kõige olulisemate punktide käsitlemise viisiga. See parlament ei ole abstraktsete eeskirjade kaitsja. See on parlament, kelle jaoks lepingud tähendavad kohustust kaitsta konkreetseid seaduse ja poliitilise tsivilisatsiooniga seonduvaid põhimõtteid. Nõukogu palub meil kiiresti edasi liikumiseks nendest põhimõtetest lahti öelda. Usume, et praegusel hetkel on tegemist olulise veaga. Siin ei palu te meil kiiremini liikuda, vaid valesti tegutseda: tegutseda valesti immigrantide, Euroopa, meie liikmesriikide seisukohast ning see on vastutus, mida me ei soovi teiega jagada.

 
  
MPphoto
 
 

  Gérard Deprez (ALDE).(FR) Hr juhataja, volinik, daamid ja härrad, on selge, et täna aruteleme me väga delikaatsel teemal – teemal, mille osas parlamendi seisukohad lahku lähevad – ja samal ajal on tegemist ka väga tundliku, et mitte öelda traagilise teemaga, kuna see võib avaldada olulist mõju nende inimeste eksisteerimistingimustele ja eludele, kes soovivad Euroopasse tulla otsima tulevikku, mida nende kodumaa neile pakkuda ei suuda, isegi kui nad teevad seda ebaseaduslikult.

Ma ei hakka kordama juba teiste sõnavõtjate poolt mainitut, aga ma tahaksin rõhutada nelja punkti.

Esimene on suunatud mu kolleegile ja sõbrale Giusto Cataniale. Giusto, ülekohtune on rääkida Euroopa Kindlusest nii, nagu see ei lubaks kedagi oma territooriumile ja oleks tundetu miljonite inimeste vaesuse osas. Ametlike andmete kohaselt siseneb praegu ELi seaduslikult igal aastal 1,5–2 miljonit immigranti, seda kas seadustamise, perede taasühinemise või poliitilisteks pagulasteks tunnistamise teel. See tähendab, et kui me järgmise 30 aasta jooksul sel moel jätkame – ja mul ei ole midagi selle vastu – siseneb ELi seaduslikult 45–60 miljonit inimest.

Teiseks: vaatamata ebapiisavustele, ja ma tunnistan, et neid siin leidub, ei ole see direktiiv määrus. Tegelikult on see peaaegu raamdirektiiv, mis jätab igale liikmesriigile oma hinnangutes manööverdamisruumi – välja arvatud kehtestatud miinimumstandardite ja piirangute puhul, mida ei tohi ületada – ning annab igale liikmesriigile võimaluse omada õigusakte, mis vastavad sellele, mida otsustab antud riigi demokraatlik enamus. Direktiivis väidetakse ka, et komisjon peaks iga kolme aasta tagant parlamendile aruande esitama ja et komisjon võib esitada muudatusettepanekuid. Lugege direktiivi!

Kolmandaks, ja ma räägin siinkohal mõne oma sotsialistist sõbraga, peame me lõpetama suurte ebatõdede levitamisele. Direktiiv ei sätesta kinnipidamist eeskirjana. Direktiivi artiklis 14 sätestatakse kinnipidamise võimalus teatud juhtudel ja samuti kehtestatakse sellele väga karm õiguslik võim. Lugege artikli 14 lõiget 2. Väide, et kinnipidamine on norm ja et liikmesriigid on selleks kohustatud, on väär. Te ei tohiks avalikku arvamust ärritada. Tegelikke probleeme on piisavalt, ei ole vaja leiutada probleeme, mida ei eksisteeri.

Minu neljas ja viimane märkus, hr juhataja, on sõnum hr Weberile ja Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioonile. Vaatamata kõigile puudustele, mida ma tunnistan, et selles direktiivis leidub, hääletan ma direktiivi poolt. Siiski tahaksin fraktsioonil PPE-DE paluda mitte kasutada menetlusmanöövreid küsimuste lahendamiseks, mis on olemuselt poliitilised ja võivad parlamendi kaheks jagada. Ükskõik kuidas parlament täna hommikul ka ei hääleta, leian ma, et seda tuleb austada.

 
  
MPphoto
 
 

  Hélène Flautre (Verts/ALE). (FR) Hr juhataja, on üks asi, mis mind väga häirib. Miks otsustas raportöör hr Weber eitada Euroopa Parlamendi volitusi tehes kõik endast oleneva, et me võtaksime nõukogu ühise seisukoha vastu esimesel lugemisel – seisukoha, mis oli peaaegu vastuvõetamatu – ajal, mil meil on probleeme kodanike veenmisega Euroopa Parlamendile suurendatud volituste andmise väärtuses? Te peate seda otsust mulle selgitama, hr Weber.

Ma loodan tõesti, et homme täidame me Euroopa kodanike ootused ja näitame, et tagame inimõiguste ja ELi väärtuste kaitse. Miks? Ma ei usu, et saaksime leppida sellega, et saatjata alaealised luku taha pandaks ja saadetaks välja riikidesse, kus neil ei ole perekonda, sidemeid ega seadusjärgset esindajat. Kõigil asjaoludel on siin tegemist lapse parimate huvide tagamise rikkumisega. Samuti ei usu ma, et saaksime leppida sellega, et migrandid peavad kannatama 18 kuu pikkuse kinnipidamisajaga kaasnevaid traumaatilisi ja hävitavaid tingimusi, kui nad ei ole ühtki kuritegu toime pannud. See on ulatuslik vabaduse võtmine, mida on sellena kirjeldatud Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses. Ka ei saa me leppida sellega, et migrandid saadetakse uuesti sisenemise lepingute kapriisi ajel tagasi riikidesse, kus neil ei ole mingeid sidemeid ja kus, hr Weber ja hr Deprez, meil ei ole mingit võimalust nende füüsilise ja psühholoogilise turvalisuse tagamiseks. Meil ei ole võimalust tagasisaatmise mittelubamise põhimõtte tagamiseks, isegi kui see on teie tekstis suurelt kirjas.

Seega kutsun ma kõiki liikmeid üles homme tagasi lükkama seda, mis tegelikkuses on ainult liikmesriikide represseerivate ja lühinägelike poliitikate laiendus. Euroopa vajab rahvusvahelise immigratsiooni küsimuses teistsugust eesmärki.

 
  
MPphoto
 
 

  Roberta Angelilli (UEN).(IT) Hr juhataja, daamid ja härrad, lühidalt öeldes on minu arvates selle „tagasisaatmise“ direktiivi eesmärgiks väljasaatmise tagamine ning ebaseaduslikkuse ja ärakasutamise laitmine. Tahaksin seega tänada raportööri suurepärase töö eest, mis oli aluseks nõukoguga saavutatud kompromissile.

Tekst on tasakaalus ja tugineb mõningatele olulistele oletustele, andes meile viimaks ometi ühise immigratsioonipoliitika. Me oleme sellest juba pikka aega rääkinud – liigagi pikka aega. See tähendab, et me varustame end ühiste eeskirjadega, mis on olulised seaduslike immigrantide õiguste täielikuks kaitsmiseks, kes moodustavad väga positiivse vahendi, eeldusel, et ebaseadusliku immigratsiooni vastu astutakse kõrvalekaldumatuid samme.

Tahaksin eriti toonitada veel muid iseloomulikke punkte: esiteks soodustatakse vabatahtlikku tagasipöördumist; tagasisaatmisele seatakse lühemad tähtajad üksikisiku põgenemise või tema poolt kujutatava ohu puhul ning eelkõige kehtestatakse konkreetne ajakava kinnipidamiskeskustes viibimiseks perioodiks, et oleks võimalik läbi viia kõik vajalikud kontrollid. See ei ole sugugi väheoluline saavutus. Tahaksin rõhutada, et siiani – nagu paljud mu kolleegid juba öelnud on – võis iga liikmesriik ise otsustada, kas kehtestada viibimisele ajalised piirangud või mitte.

Samuti tuleks tähelepanu pöörata inimõigustele, eriti haavatavatele isikutele ja alaealistele laste parimate huvide seisukohast. See on revolutsiooniline punkt, mis võtab kohaselt arvesse kõike, mis tegelikult kinnipidamiskeskustes toimub.

Lõpuks kõikjal ELis kehtiv uuesti sisenemise keeld: minu jaoks on tegemist ühiste, õiglaste ja läbipaistvate eeskirjadena, mis võivad moodustada osa strateegiast või integratsioonilepingust nagu ELi järgmine eesistuja seda nimetas, mis aitaksid tugevdada kontrolli ELi välispiiridel, mis koostaksid uue varjupaigapoliitika, annaksid uue tõuke diplomaatilisele koostööle, aga samuti ning ennekõike arengukoostööle kolmandate riikidega.

Lõpetuseks seaduslike immigrantide integreerimise Euroopa koodist. Euroopa peaks kaaluma oma kohustusi, olema autoriteetne ja usaldusväärne, saama õiguseid ja eeskirju järgivaks Euroopaks. Meil lasub kohustus võtta vastu see tekst, mida muidugi võiks veelgi täiustada. Kõike saab täiustada. Igatahes saavad seda teha liikmesriigid, kuid pärast kolme aastat oleks kohutav seda veel kuudeks või aastateks blokeerida, et jõuda teisele väiksele kompromissile, mida peetaks alati sammuks tagasi. Samas kui meie elame oma kuldses maailmas, mis koosneb tegelikult pisikestest kompromissidest, leidub nii palju inimesi, keda ära kasutatakse, kes surevad julmalt ja ebainimlikult, nagu juhtus eile Itaalias. Võtame palun rohkem vastutust ja teeme vähem sõnu!

 
  
MPphoto
 
 

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL). - (SV) Hr juhataja, daamid ja härrad, reedel on maailma pagulaste päev, mil pööratakse tähelepanu pagulaste olukorrale kõikjal maailmas. Hr Weberi raporti kinnitamine oleks küüniline samm vales suunas, mistõttu fraktsioon GUE/NGL hääletab raporti vastu. Me ei poolda „Euroopa Kindluse“ ehitamist. Hr Weberi raporti ettepanekute tagajärjel ei ehita EL ainult kõrgemaid müüre pagulaste eemalhoidmiseks, vaid lukustab ka väravad ja viskab võtme minema.

Inimõiguste õõnestamise asemel peaksid ELi riigid koos töötama, et taastada pagulaste konventsiooniga sätestatud pagulaste õigus seaduslike võimaluste tagamisele Euroopasse sisenemiseks ja inimõiguste vähemalt elementaarse austamise tagamisele. Ei kolmandate riikide kodanike ega liikmesriikide kodanike isikuvabadust ei tohi rikkuda ega kanda vabadusekaotuslikku karistust haldusõiguserikkumise eest.

 
  
MPphoto
 
 

  Gerard Batten (IND/DEM). - Hr juhataja, see ettepanek teeks liikmesriikide jaoks veelgi raskemaks ebaseaduslike sisserändajate eemaldamise ja nende koduriiki tagasisaatmise. Mil määral mõjutab see Ühendkuningriiki ja eeskätt minu valimisringkonda Londonit? Londonis on juba ebaproportsionaalne hulk seaduslikke ja ebaseaduslikke immigrante ja varjupaigataotlejaid. Väidetakse, et Suurbritannia ei ole valinud seda ühenduse õiguse valdkonda ja järelduseks on, et see ei mõjuta meid – aga on see ikka tõsi?

Kui ebaseaduslikel immigrantidel lubatakse liikmesriikides viibida, võivad nad reisida ka teistesse ELi liikmesriikidesse. Välja saata tohib neid ainult põhjusel, et nad kujutavad endast tegelikku ohtu turvalisusele, rahvatervisele või avalikule korrale. Ja kes Ühendkuningriigis seda küll jõustama hakkab? Briti immigratsiooni ja varjupaiga süsteemides valitseb täielik kaos. Kui Suurbritannia tõesti otsustas selle õigusaktiga mitte ühineda, siis ei tohi Euroopa ebaseaduslikud immigrandid siseneda eesukse kaudu, kuid see ettepanek annab neile tagaukse võtme.

Siis on veel Lissaboni leppe ja inimeste põhiõiguste harta küsimus. Kas inimõigusi käsitlevaid õigusakte saab kasutada selle ettepaneku jõustamiseks Suurbritannias? Kes teab? Seda ei otsusta mitte Briti valitsus või parlament või kohtud, vaid Euroopa Kohus.

 
  
MPphoto
 
 

  Roberto Fiore (NI).(IT) Hr juhataja, daamid ja härrad, tahaksin kasutada võimalust protesteerida asepresident Barrot’ eilsete rumalate ja seletamatute sõnade vastu, mis puudutasid võimalust näha ebaseaduslikku immigratsiooni raskendava tegurina kuritegude puhul, nagu seda pani ette Itaalia valitsus. Ma ei usu, et sellel on mingit seaduslikku alust ja kindlasti ei saaks see avalikkuse hulgas soodsa vastuvõtu osaliseks.

Weberi raporti osas tahaksin öelda, et minu arvates peaks ebaseaduslikku immigratsiooni käsitlema fakti enese tõttu, luues võimaluse, et inimesed põgenevad. On üsna selge, et alates hetkest, mil immigrant ebaseaduslikult riiki siseneb, on tal kalduvus peitu pugeda. Tahaksin öelda ka seda, et komisjon ja see parlament peavad viimases analüüsis kaaluma nende riikide, kust immigrandid pärit on – Itaalia juhtumi puhul näiteks Liibüa – maksma panemise olulisust. Nad peaksid tasuma need tohutud kulud, mida ebaseaduslik immigratsioon hetkel kaasa toob.

 
  
MPphoto
 
 

  Urszula Gacek (PPE-DE). - Hr juhataja, hr Weber on ära teeninud tänusõnad suure töö eest selle keeruka, emotsionaalse ja tundliku teema käsitlemisel.

Tagasisaatmise direktiivi eesmärgiks on kehtestada ühised standardid ebaseaduslike immigrantide kohtlemiseks. Eriti on selles osas tähelepanu pööratud inimõigustele.

Oleme teadlikud, et paljud ebaseaduslikud immigrandid on kahekordsed ohvrid. Esmalt petetakse neid oma koduriigis, kus nad sageli annavad üle kõik oma säästud ja enamgi veel selleks, et tagada pääsemine ja töö Euroopa Liidus. Külluste maa leidmise asemel aga leiavad nad end Euroopast tänapäeva orjadena. Kui nad ELis kinni võetakse, pannakse nad sageli vangi ja selle direktiivi jõustumiseni võib nende kinnipidamine kesta pikka aega, enne kui nende juhtumiga tegeldakse.

Direktiiviga soodustatakse vabatahtlikku tagasipöördumist; vangistamine on lubatud ainult juhul, kui eksisteerib selge oht, et ebaseaduslik immigrant põgeneb, ja muudel õigustatud juhtudel. Kehtestatakse pikim võimalik kinnipidamisaeg, suurendatakse õiguskaitset – iseäranis kõige haavatavamatele rühmadele – ning valitsusvälistele organisatsioonidele tagatakse juurdepääs palju kritiseeritud kinnipidamiskeskustele, mis võimaldab neis põhjalikumat uurimist ja tagab lisateenused ja abi kinnipeetavatele.

Mul on ettepanek kolleegidele, kes on selle direktiivi vastu sõna võtnud: püstiseismise ja tühjenevale kojale oma vastuhääle põhjendamise asemel tahaksid nad ehk sel nädalal pärast hääletust pigem seda selgitada otse neile ebaseaduslikele immigrantidele, kellel puudub kaitse paljudes riikides, neile, kes hoitakse kinni määramatu aja jooksul ja ilma õigusabita. Ehk võiksid nad neile rääkida, et hääletasid direktiivi vastu, sest pidasid silmas nende parimaid huve.

 
  
MPphoto
 
 

  Stavros Lambrinidis (PSE).(EL) Hr juhataja, ma olen väga mures, et ministrite nõukogu on kolm aastat sätete üle kaubeldes edusamme takistanud. Need sätted käsitlevad põhiõiguste kaitset, ka ebaseaduslike immigrantide õiguste kaitset ning nende osas ei tohiks olla võimalik läbirääkimisi pidada. Mõnes Euroopa valitsuses läheb seega midagi väga valesti.

Euroopas ei tohiks olla võimalik läbirääkimisi pidada nõude osas, et kedagi ei tohi kinni pidada 18 kuud, eriti kui seda tehakse mitte sellepärast, mida nad on või ei ole teinud, vaid seepärast, et nende päritoluriigi võimud keelduvad järgimast nende deporteerimise korda, küll mitte nende oma süü läbi. Läbirääkimisi ei tohiks olla võimalik pidada nõude osas, et kui armetutele kaasinimestele määratakse vangistus, kõige represseerivam meede, peab neil eranditeta või aukudeta seaduses olema vähemalt õigus tasuta õigusabile ja kohtuniku otsusele nende vangistuse osas. Vaieldamatu peaks olema nõue, et saatjata alaealisi ei tohiks deporteerida kolmandatesse riikidesse. Kui nad ei saa oma kodumaale turvaliselt tagasi pöörduda, siis hoiame need lapsed enda juures ja kaitseme neid siin Euroopas. Samal ajal peaks ka Euroopa solidaarsus olema vaieldamatu. Iseäranis Lõuna-Euroopas asuvad riigid, kus immigrantide hulk on kõige suurem, peaksid teistelt riikidelt saama olulist rahalist toetust, mis võimaldaks neil tagada eelmainitud inimõiguste järgimine. Ebamäärastest väidetest komisjoni võimaliku toetuse kohta tulevikus ei piisa.

Vaatamata raportööri ja variraportööride tõsistele püüdlustele parlamendis ei ole nende enesestmõistetavate nõuete üle nõukogus kaubeldud. Lõpptulemus on muidugi teatud määral positiivne, vähemalt riikide osas, kes ei paku hetkel mingit kaitset. Mõningate peamiste punktide osas aga on need samad riigid teistele kehtestanud „vähima ühisnimetaja“ kompromissi. See on paljuski väga problemaatiline ja mitmetähenduslik, sest selle jõustamine jäetakse valitsuste meeldevalda, mis, hr Deprez, on näidanud üles tundlikkuse puudumist.

See on ühtlustamine, mis lõpuks ei ühtlusta ega järgi Euroopa peamisi põhimõtteid ja väärtusi.

 
  
  

ISTUNGIT JUHATAB: RODI KRATSA-TSAGAROPOULOU
Asepresident

 
  
MPphoto
 
 

  Alexander Alvaro (ALDE).(DE) Proua juhataja, ka mina tänan raportööri hr Weberit, kuigi ta võib-olla vaatab üle minust ja eriti mu kolleegist pr Hennis-Plasschaertist, kes koos teiste raportööridega on seda keerulist protsessi viimase kolme aasta jooksul lükanud tormilisest merest rahulikesse vetesse.

Siinkohal tahaksin vaid öelda, et minu arvates on inimeste poolt vale ja vääritu seostada Vahemere surmajuhtumeid selle direktiiviga, sest tegelikkuses ei ole neil kahel asjal üksteisega mingit pistmist. Seda ei tohi lubada! See direktiiv tagab õiguskindluse inimestele seal, kus seda ei ole. Paraneb nende inimeste elu, kes hetkel elavad alandavates tingimustes, kes ei tea, millal nad oma kodumaale tagasi saadetakse ja kellel ei ole juurdepääsu õigusorganitele. Direktiiv kehtestab miinimumstandardid 27 liikmesriigile ja ühe kolmandiku jaoks neist, kellel ei ole mingeid standardeid, on see parem kui praegune olukord. See on esimene samm hädavajaliku ühise varjupaiga poliitika ja inimväärikuse üleeuroopalise austamise suunas. Arvan, et kõik, kes tahavad seda sammu meiega astuda, peaksid seda kohustust tõsiselt võtma ja selle raporti poolt hääletama.

 
  
MPphoto
 
 

  Pierre Jonckheer (Verts/ALE). (FR) Proua juhataja, korrates eelmise sõnavõtja öeldut, olen ma isiklikult seotud vana Euroopa ideega samaaegsest ühtlustamisest ja täiustamisest: niinimetatud ülespoole ühtlustamisest. Selle tulemusena mõtlen ma, miks lükatakse nende raskustes olevate inimeste puhul tagasi kõige kaitsvamate eeskirjade järgi joondumise. Leian, et tuleks märkida, et nõukogu deklaratsioonid ei ole seaduslikult kohustuslikud ja et kui me oleme nii teadlikud allapoole joondumise ohust, peaksime me direktiivi kaasama õigusliku mehhanismi. Samuti arvan ma, et riikidele aitamiseks tasuta õigusabi pakkumisel keerulistes tingimustes – eriti rahaliselt – on vaja moodustada Euroopa Solidaarsusfond.

Veel ühe märkuse tahaksin teha menetluskorra kohta. Hr Barrot, meil on siin tegemist segase kaasotsustamismenetlusega. Mina olen üks parlamendiliige 780st. Praegu on ainus hetk tänase päeva jooksul, mil mul on võimalus sõna võtta ja muudatusettepanekuid esitada, ja kui me ei taha, et kinnipidamisest saab reegel, hr Deprez, siis peaksite lugema muudatusettepanekuid nr 82 ja 95, mis täpsustavad näiteks, mida peetakse silmas põgenemisohu all. Lugege kõiki muudatusi ja hääletage muudatusettepanekute nr 79 ja 98 poolt, mis täpsustavad tingimusi, mille alusel võib saatjata alaealisi ELi territooriumilt välja saata. Esitatud muudatusettepanekute eesmärgiks on teksti täiustada ja ma arvan, et parlamenti ei tohiks vastamisi seada pooleldi nõustumise menetlusega, mis just nimelt praegu toimumas on.

 
  
MPphoto
 
 

  Mario Borghezio (UEN).(IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, Euroopa immigratsiooni poliitikas on oluline viga: selle ainsaks lähtepunktiks on inimõiguste kaitse, samas kui on vaja mõelda ka inimeste õiguste, nende vabaduste, turvalisuse ja sissetungimise vastu oleva õiguse kaitsmisele.

Oma filantroopiliste muudatustega kehtestavad vasakpoolsed ebaseaduslike immigrantide tagasisaatmiseks mittepoliitika. Euroopa ombudsmani institutsioonist tuleb ainult demagoogiat. Kas me tahame ombudsmani anda ka ebaseaduslikele immigrantidele? Tõsine poliitika on selline, mis võitleb globaalsuse huvides, soovib inimesed välja juurida nende territooriumilt, sest peab neid headeks, orjadeks või uuteks tarbijateks. Meie oleme selle vastu.

Kui Vahemeri on surnuaed, siis lasub moraalne vastutus neil, kes avasid väravad ebaseaduslikele laevadele. Oleme alati hukka mõistnud selle kohutava, näiteks Lampedusast lähtuva, inimkaubanduse. See on häbistav. Kui need vasakpoolsete esitatud muudatused vastu võetaks, oleks Euroopa immigrantide tagasisaatmise poliitikaga ühel pool enne, kui seda isegi kehtestada jõutakse.

 
  
MPphoto
 
 

  Athanasios Pafilis (GUE/NGL).(EL) Pr president, direktiivi ettepanek on vastuvõetamatu ja varjab küüniliselt ELi ja selle poliitika tegelikku ebainimlikkust.

Te loote seadusi armetute immigrantide, nende seas alaealiste laste 18 kuu pikkuse kinnipidamisaja kohta koonduslaagrites, kus elamistingimused on inimühiskonnale häbiks. Samuti keelate neil järgmise viie aasta jooksul uuesti ELi territooriumile siseneda, ka seaduslikult. Vabatahtlik tagasipöördumine on täielik naljanumber, sest see ei ole midagi enamat kui sundimine. Te ütlete neile, et nad peavad kas vabatahtlikult lahkuma või minema vanglasse, et saada seejärel 18 kuu jooksul välja saadetud.

Te kohtlete kurjategijatena omaenda poliitika ohvreid. Te pommitate Afganistani ja virisete pagulaste pärast. Te rüüstate kolmanda maailma riike ja kaebate majanduslike migrantide pärast, kelle tõttu kapitalistide rahakotid paisuvad.

Nende uute meetmetega suurendate te muu hulgas orjakauplejate ja salakaubaveo ringkondade kasumit, sest mida karmimad on meetmed, seda kõrgemad on hinnad. Te muudate olukorra veelgi halvemaks immigrantide ja teiste tööliste jaoks, kes on sunnitud deporteerimise ähvardusel õigusteta töötama nende uute sunnimeetmete alusel.

Võite olla kindlad, et töölised, kolmandate riikide kodanikud ja Euroopa kodanikud ei lepi nende meetmetega.

 
  
MPphoto
 
 

  Carlos Coelho (PPE-DE).(PT) Pr juhataja, asepresident Barrot, daamid ja härrad, kas meil on nendes valdkondades Euroopa lähenemisviisi vaja või mitte? Tavaliselt vastame me jaatavalt. Kuidas me sellele küsimusele läheneme? Suurem osa siin täiskogus viibijatest sooviks, et me reguleeriksime seaduslikku immigratsiooni ja võitleksime ebaseadusliku immigratsiooniga.

Nagu volinik Barrot juba mainis on tagasisaatmise poliitika selle strateegia oluline osa. Meil on direktiiv miinimumstandardite kohta. Kas me tahame enamat? Kas me tahame paremaid standardeid? Olen kindel, et me kõik tahaksime paremaid standardeid, aga me põrkasime nõukogu järeleandmatuse vastu ja seega on poliitiline küsimus järgmine: kas on parem omada neid miinimumstandardeid või üldse mitte mingeid standardeid?

Minu vastus on selline: ma usun, et parem on omada neid miinimumstandardeid ja ma tahaksin tänada oma kolleegi hr Weberit tehtud töö eest ja korraldatud läbirääkimiste eest.

Lubage mul tuua kaks konkreetset näidet: viieks aastaks kehtestatud riiki uuesti sisenemise keeld. Olen kindel, et teised eelistaksid teistsuguseid ajalisi piiranguid, aga hetkel on liikmesriike, kus ei eksisteeri mingeid piiranguid, näiteks Austria, Taani ja Prantsusmaa.

Kinnipidamise küsimus... üheksas liikmesriigis ei ole kehtestatud pikimat võimalikku kinnipidamisaega. Ainult kuues riigis on see periood lühem kui selles direktiivis sätestatu. Üks nimetatud kuuest on minu kodumaa Portugal, kus on kehtestatud kahe kuu pikkune periood ja kes on juba väitnud, et peab sellest kinni. Teisisõnu ei kavatse Portugal direktiivi kasutada standardite tähtsuse vähendamiseks.

Lõpetuseks, pr juhataja, tahaksin toonitada seda, mida volinik Barrot juba laste kohta ütles. Siin peame olema eriti hoolikad ja tagama direktiivi inimliku kohaldamise.

 
  
MPphoto
 
 

  Javier Moreno Sánchez (PSE).(ES) Pr juhataja, daamid ja härrad, see direktiiv on samm ühise immigratsioonipoliitika suunas. See on vajalik samm, millega peavad nüüdsest üldise Euroopa lähenemise osana kaasnema teised sammud.

Peame välja töötama seadusandlikud ja finantsinstrumendid, mis võimaldavad meil otsustavalt avada oma uksed seaduslikele immigrantidele ja aidata neil integreeruda meie ühiskondadesse. Samal moel peame takistama ebaseaduslikku sisserännet ja ebaseaduslikku tööd ning aitama lammutada inimkaubandusega tegelevaid maffialaadseid võrgustikke.

Kõike seda saab saavutada ainult läbi tiheda koostöö päritoluriikide ja transiidiriikidega. Seega innustame me komisjoni kasutama oma algatusvõimet ja palume nõukogul nii pea kui võimalik vastu võtta kõik siiani ootel olevad direktiivid, sest üldiste meetmeteta ei mõista kodanikud seda direktiivi. Selle eesmärgiks on tuua kokku 27 erinevat õigusakti tagamaks tõhus tagasisaatmise kord ning väärikus ja austus immigrantide põhiõiguste vastu.

Läbi muudatuste tahab sotsialistide fraktsioon direktiivi viia kooskõlla kõige arenenumate ja kaitsvamate õigusaktidega. Meie, Hispaania sotsialistid rõhutame eriti alaealiste kaitset ja nende eest hoolitsemist ning me palume, et nad saaksid juurdepääsu haridusele ja et nad võetaks vastu spetsiaalsetesse vastuvõtukeskustesse. Samuti tahame soodustada vabatahtlikku tagasipöördumist ja parendada menetluse õigustagatisi.

Daamid ja härrad, lõpetuseks tahaksin tervitada raportööri hr Weberi ettepaneku tagasilükkamist, kes otsis menetlusest kiiremat väljapääsu, mis oleks nõrgendanud kaasotsustamise võimu ja selle koja usaldusväärsust.

Praegusel ajal vajame me tugevat parlamenti, mis suudab oma vastutusi kanda.

 
  
MPphoto
 
 

  Sarah Ludford (ALDE). - Pr juhataja, hääletan igasuguse kahtluseta selle direktiivi poolt, mitte sellepärast, et see on ideaalne, vaid kuna see tõstab standardeid teatud liikmesriikides. Ja tõepoolest, selle direktiivi väärtuse hinnang tuleneb loomuvastaselt asjaolust, et Ühendkuningriik otsustas sellega mitte liituda. Ühendkuningriik ei soovi, et teda piiraksid direktiivi kõrgemad standardid, vähemalt mitte ajalised piirangud ja kinnipidamise tingimused, nagu näiteks immigrantidest kinnipeetavate eraldamine süüdimõistetud kurjategijatest, mida hetkel Ühendkuningriigis alati ei toimu, ning asjaolu, et sunnimeetmed peavad olema proportsionaalsed ja austama põhiõigusi ja inimese väärikust, mis kõik on selle teksti väärtuslikud elemendid.

Esitatud on palju väärteavet ja mul on kahju, et keegi informeeris valesti Boliivia presidenti, kes kirjutas eile Briti ajalehes The Guardian. 18 kuud ei ole standardne kinnipidamisaeg. Direktiiv ütleb, et nimetatud aeg ei tohiks olla pikem kui kuus kuud, välja arvatud juhul, kui vaatamata liikmesriikide püüdlustele võtab väljasaatmine kauem aega sest asjaomane isik ei tee koostööd või esinevad viivitused kolmandast riigist dokumentide saamisel.

Arvan, et eriti väärtuslikud on sätted, mis võtavad arvesse lapse parimaid huvisid, pereelu, tervislikku seisundit, tagasisaatmise mittelubamise põhimõtet ja erisätteid saatjata alaealiste kohta ning need aitavad migrante väljasaatmise ohu korral. Üliolulised on sätted, mis käsitlevad kinnipidamise põhjusi ning edasikaebamisi ja kohtulikku läbivaatust. Kuigi ma kavatsen standardite tõstmiseks toetada seda puudulikku, kuid vajalikku direktiivi, pean ma rõhutama, et see on vaid asja üks külg. Me peame kehtestama õiglase pagulaste vastuvõtusüsteemi ja korraliku seadusliku immigratsiooni poliitika.

 
  
MPphoto
 
 

  Willy Meyer Pleite (GUE/NGL).(ES) Pr juhataja, daamid ja härrad, on täiesti häbiväärne taotleda enam kui 8 miljoni inimese deporteerimist haldusaresti alusel.

Kui see otsus vastu võetakse, nagu see kahjuks juhtuda võib, teeb see lõpu kaitsvale Euroopale. Paljud eurooplased kogesid haldusaresti diktatuuride all elades ja see on kontseptsioon, mis saab olema valdav 8 miljoni inimese väljasaatmisel.

Mittetoetav Euroopa seega konsolideeritakse. Liikmesriigid, kes soovivad selle kontseptsiooni taaselustamist on samad, kes on käesoleval majandusaastal esimest korda vähendanud toetust rahvusvahelisele koostööle.

Aastatuhande eesmärke ei ole võimalik saavutada ja see saab olema meie, vana Euroopa panus näljahädadesse ja toidukriisidesse, solidaarsust väärtustava vana Euroopa panus!

Usun Euroopa mobilisatsiooni ja kutsun üles seda tegema neid kodanikke, kes sellise õigusakti tagasi lükkavad.

 
  
MPphoto
 
 

  Marian-Jean Marinescu (PPE-DE). - (RO) Kallid kolleegid, Euroopa Komisjon on teada saanud, et aastal 2006 viibis ELis umbes 8 miljonit ebaseaduslikku immigranti. EL ei saa enam kauem seda probleemi ignoreerida. Peame leidma lahendused; me ei saa mängida nende inimeste eludega, aga on selge, et olukord iseenesest ka ei lahene.

Komisjoni poolt hiljuti pakutud instrumendid ebaseadusliku sisserände kontrollimiseks ei saa anda positiivset tulemust enne kui laheneb ka ebaseaduslike emigrantide probleem. Me elame Euroopas, mille sisepiirid on kaotatud, sel põhjusel vajame seda direktiivi, et võiksime astuda esimese sammu ebaseaduslike immigrantide repatrieerimise ühise poliitika suunas.

Mõned valitsusvälised organisatsioonid arvavad, et EL on vastu võtnud veelgi represseerivama poliitika immigratsiooni valdkonnas ja peavad tagasisaatmise direktiivi „häbi direktiiviks“”. Ma saan aru nende valitsusväliste organisatsioonide murest dokumentideta inimeste kaitsmise osas, aga ma innustan neid organisatsioone olukorda vaatama realistlikust vaatenurgast. Millised oleksid lahendused ebaseaduslikele immigrantidele, kes sisenevad ELi Malta, Kanaari saarte, Kreeka, Itaalia või viimasel ajal ka idapoolse välispiiri kaudu ning kes püüavad ELi elama asuda? Eksisteerib oht, et nendest immigrantidest saavad musta tööturu, ebaseadusliku kaubanduse või isegi terroristide radikaliseerumise ohvrid. See oht on tõene ja just seepärast peab nende olukorda reguleerima kas repatrieerimise teel või neile varjupaiga või riiki jäämiseks loa andmise teel.

Läbirääkimised nõukoguga on viinud lahendusteni, mille võib kahtlusteta heaks kiita, eriti tundlikes valdkondades nagu haavatavate inimeste ja saatjata alaealiste kaitse, tingimused repatrieerimiseks päritoluriiki või riiki, kus EL on selles valdkonnas sõlminud kahepoolsed kokkulepped. Leian, et raportööride ja nõukogu tehtud pingutusi tuleks hinnata ja direktiiv tuleks vastu võtta sel esimesel lugemisel esitatud vormis.

 
  
MPphoto
 
 

  Wolfgang Kreissl-Dörfler (PSE).(DE) Pr juhataja, ma panen oma märkmed kõrvale. Olin ette valmistanud palju punkte, mille osas sõna võtta, aga ma pean märkima, et me ei ole kindlasti siin saavutanud kõike, milleks me suutelised oleme. Ka mina lootsin enamat või paremaid määrusi. Olen kahevahel: osa minust tahab saada parimat ja teine osa tahab, et siin Euroopa tasandil võetaks vastu otsus, mis hõlmaks miinimumstandardeid ja mida kohaldataks riikides, kus ei eksisteeri mingeid standardeid. Kõik me peaksime heitma pilgu olukorrale oma kodumaal, vaatama, mis seal toimub ja millised standardid kehtivad meie riigis. Kas nad on tõesti nii head?

Euroopa Parlamendina saame me kehtestada vaid miinimumstandardid. Asjaolu, et nõukogul õnnestus üldse kokkuleppele jõuda, on ime, sest neli või viis riiki, nende seas minu enda siseasjade föderaalminister, ei soovinud mingit määrust ja ütlesid, et nad on väga rahul sellega, kuidas asjad nende riigis hetkel on. Nüüd seisab siseriiklike parlamentide ja valitsuste ees väljakutse toimida tunduvalt paremini. Keegi ei takista neil leidmast paremaid lahendusi – kus see kirjas on? Kui ma tudeng olin sain teada, et „seaduste kogusse vaatamine lihtsustab seaduse leidmist“. Hr Deprez’l on õigus: kui te loete kõiki artikleid korraga, siis saab selgemaks, mida me siin saavutada saame. Ega me ei hakka tarkadekivi otsima. Seda pole keegi kunagi leidnud – vastupidi. Siiski tahan, et seda kompromissi kasutataks alusena, nii et tulevikus võiks EL paremini toimida. Minu kolleegidel Bundestag-is, Saksamaa parlamendi alamkojas, ja kõigis Saksamaa liitriikides on oma osa mängida, kuna meie riigis kehtib enne väljasaatmist 18 kuu pikkune kinnipidamisaeg. Meie riiki uuesti sisenemise keeld on palju pikem ja paljudes liitriikides on langetatud vastuvõetamatuid otsuseid. Selle ütlemine on häbiväärne – kõik, mida ma teha saan, on öelda, et see ei ole sammuks edasi. Kogu aeg ainult selle vastu olla – taevake, see ei ole kunagi olnud abiks inimestele, kes selles valdkonnas töötama peavad ja nendele, kes on kinni riikides, kellel puuduvad suunised.

 
  
MPphoto
 
 

  Marco Cappato (ALDE).(IT) Pr juhataja, daamid ja härrad, raportöör hr Weber imestas, miks see parlament ei näinud selle direktiiviga kaasnevaid mõningaid positiivseid meetmeid.

Raportöör räägib meiega aga nii, nagu selle parlamendi ees seisaks lõplik hääletus ja tegemist oleks viimase lugemisega, ja kohustusega teostada oma ülesannet selle vastuvõtmisel või tagasilükkamisel. See ei ole nii. Tegemist on esimese lugemisega. Seega on raske mõista, et kui meie ees on täiustamisettepanekud, mis leiavad selles kojas ulatuslikku toetust, vähemalt parempoolsete ja vasakpoolsete seas, ja mis käsitlevad alaealistele antavaid edasisi tagatisi, kolmandaid transiidiriike ning uuesti riiki sisenemise keeldu, miks ei haara me siis sellest võimalusest.

Te ütlete meile, et sellepärast, et nõukogu on otsuse langetanud ja valitsused on otsuse langetanud. See – nagu hr Jonckheer ütles – on meie kui kaasseadusandja volituste salgamine; see tähendab – ja ma ütlen seda kogu austusega kolm aastat kestnud läbirääkimiste jooksul tehtud töö vastu – et me leiame end punktist, kus me ei teosta oma volitusi direktiivi parendamiseks.

Euroopa valitsused vajavad seda parlamenti nimelt sellepärast, et Euroopas ei leviks hirm ja ei töötatakse välja uusi tõhusaid instrumente immigratsiooni vastu võitlemiseks, vaid et Euroopa oleks paik, kus immigratsiooni integreeritaks.

 
  
MPphoto
 
 

  Patrick Gaubert (PPE-DE). (FR) Pr juhataja, daamid ja härrad, paljud organisatsioonid ja poliitilised fraktsioonid õhutavad absurdset ideoloogilist kampaaniat selle teksti vastu, mida nad kasutavad ära ja esindavat vääralt poliitilistel põhjustel.

Selle direktiiviga pakume me haavatavas olukorras olevatele inimestele tagatisi, mis tagavad, et tagasisaatmisel austatakse nende õigusi ja väärikust. See ei puuduta õigust varjupaigale, hr Catania. Mulle jääb mulje, et te ei ole sellest veel aru saanud.

Me ei luba oma kodanikel mõelda, et nende esindajad vastutavad teksti eest, mis on vääralt nimetatud „häbiväärseks direktiiviks“. Me ei pea häbi tundma teksti üle, millega kehtestatakse uued tagatised. Tegelik häbi kuulub neile, kes on pimedad ja ei näe või ei taha näha edusamme, mida antud direktiiv võimaldab teha.

Kas me tahame kaasata vabatahtliku tagasipöördumise põhimõtte? Kas me tahame lubada liikmesriikidel säilitada piiramatu kinnipidamisaja? Kas me soovime põhjendatud otsuseid? Kas me tahame, et õigusorganid kontrolliksid kinnipidamise tingimusi? Kas me tahame, et käepärast oleks tasuta õigusabi ja valitsusvälised organisatsioonid? Kas me tahame kaasata perekonna ühtsuse, lapse parimate huvide ja arstiabi põhimõtted? Kõiki tekste saab täiustada, kuid see direktiiv on edasiminek täna kehtivaga võrreldes, mil iga liikmesriik teeb, mida tahab, mõnikord vastuvõetamatult – kas pole nii, pr Roure ja pr Hennis-Plasschaert?

Daamid ja härrad, kutsun teid üles hääletama selle kompromissi poolt, et mitte teha teed teatud isikute poliitilistele manipulatsioonidele selle teksti osas ja pidades meeles konkreetseid edusamme, mida see endaga kaasa toob.

 
  
MPphoto
 
 

  Inger Segelström (PSE). - (SV) Pr juhataja, alustuseks tänan Manfred Weberit ja kõiki, kes tegid võimalikuks selle arutelu esimese sammu küsimuses ebaseaduslike immigrantide tagasisaatmist käsitlevate ühiste eeskirjade ja korra suunas. Võrreldes eelmiste aruteludega parlamendikomisjonis ja täiskogus leian ma, et teatud põhiküsimustes liiguvad asjad vales suunas ja väheminimliku ELi poole.

Esiteks: inimeste luku taga hoidmine 18 kuu vältel ei ole vastuvõetav. Inimesed võivad hulluks minna ja need inimesed ei ole kurjategijad, vaid isikud, kes soovivad endale ja oma perele paremat elu vaesusest eemal. Teiseks: kui nõukogu ja raportöör ei usu vabatahtlikku tagasipöördumisse, võetakse lapsed ära koolidest ja lasteaedadest, eluruumid vabastatakse ette teatamata ja me tekitame rohkem kahju, kui tekitas võib-olla otsusse järgi ootamise stress, seda eriti laste osas. Kolmandaks: pärast lapse õiguste strateegia vastuvõtmist jaanuaris ei saa parlament nüüd astuda sammu tagasi, lapsi luku taha panna ja neid soovitud moel kohelda. See võib lapsi kogu eluks traumeerida ja mina seda ei toeta. Neljandaks: viis aastat on liiga pikk aeg, et inimesed ei võiks tagasi tulla, kui neil selleks põhjus on. Isegi kõige paremas maailmas ei saa inimesi rühmadesse ühte punti panna; erinevaid juhtumeid tuleb eraldiseisvalt käsitleda ning neid tuleb hinnata ja uurida omaette, näiteks kui asi puutub naiste ja laste osasse inimkaubanduses.

Paljud inimõiguste täitmist kontrollivad organisatsioonid on esitanud oma seisukohti ja nad on mures ja leiavad, et kompromiss on ebapiisav ja lähenemisviis tundetu. Sotsialistide fraktsiooni muudatusettepanekuid tuleb tervitada. Tänan teid, proua juhataja.

 
  
MPphoto
 
 

  Panayiotis Demetriou (PPE-DE).(EL) Pr juhataja, peame esitama järgmise küsimuse: kas ebaseaduslik sisseränne on täna ELis probleem või ei? Vastuseks on, et on küll, ja tõsine probleem. Peame ka küsima, kas selle probleemiga tuleks tegeleda Euroopa tasandil või peaks see jätkuvalt olema iga liikmesriigi eraasi. Vastus teisele küsimusele on „ei“: probleemiga peab tegelema EL. Me oleme oma seisukoha teatavaks teinud. Kas probleemiga tegelemiseks on siiani kohaldatud kõikehõlmavat ja üldist ELi poliitikat? Ka siin on vastus kahjuks jälle „ei“. Me tegeleme probleemiga killustatult ja tänane arutelu puudutab vaid selle tõsise ebaseadusliku sisserände probleemi pealispinda. Siiski saame vaid ühe sammu kaupa edasi liikuda.

Täna, mil me arutleme kompromissi üle, tuleb esitada veel üks küsimus: kas see on täiuslik kompromiss nõukogu ja parlamendi vahel? Vastus on eitav. Kas kompromiss on selline nagu me tahtsime? Kindlasti mitte! Kas kompromiss on selline, mida me saime arutada meile sobival ajal ja mis pakkus meie rahulolu, et saavutasime midagi? Jälle on vastus eitav. Parlament on seda küsimust nõukoguga kaks ja pool aastat arutanud.

Tänan hr Weberit tehtud töö ja saavutatud tulemuse eest, aga ma ei ole selle tulemusega täiesti rahul. Ükskõik, küsimus seisneb selles, kas olukord paraneb. Siin on vastus jaatav. See tõstatab järgmise küsimuse: kas me suudame aja jooksul mõned parandused ellu viia, selle asemel, et lasta olukorral ühel kohal seista? Minu vastus on „jah“, me peame dialoogi ja see on ainult hea. „Maa kuulub kõigile inimolenditele“ on lähenemisviis, mis mind liigutas. Mind liigutab seisukoht, et me ei saa nende inimolenditega põhjendamatult käituda. Me peame reaalsusele otsa vaatama. Eksisteerivad organiseeritud ühiskonnad ja tulgu, mis tuleb, aga me peame kaitsma inimõigusi ja samaaegselt ka organiseeritud ühiskondade ja organiseeritud riikide huve ja õigusi.

 
  
MPphoto
 
 

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Pr juhataja, Euroopas viibivad ebaseaduslikult miljonid inimesed ja neid talutakse siin, sest nad kujutavad endast odavat tööjõudu, neil ei ole õigusi pensioni ega tervishoiuteenuste saamiseks ja nad ei saa vabatahtlikult oma õigusi kohtus taga nõuda. Mul ei ole mingit kahtlust, et igal inimesel, olenemata tema õiguslikust seisundist, on õigus väärikusele ja humaansele kohtlemisele. Seepärast on mul hea meel tervitada Euroopa Komisjoni ettepanekut, mille eesmärgiks on põhimõtete ühtlustamine antud valdkonnas.

Mul ei ole mingit kahtlust, et kõik me siin parlamendis tahame läbipaistvaid ja selgeid ühenduse põhimõtteid ja korda seaduslike immigrantide tagasisaatmise, väljasaatmise ja sisenemise keelu osas. Me oleme neid päris kaua aega oodanud. Parlament on juba veetnud kaks aastat nende lahenduste kallal töötades. Ärgem unustagem, et me peame ootama veel kaks aastat selle direktiivi jõustumiseni, kuna just selline on selle rakendusperiood liikmesriikides. Kuigi direktiiv suurendab minu kahtlusi – meie kahtlusi seoses näiteks immigrantide kinnipidamisajaga, eestkostjata laste kinnipidamisega ja ELi uuesti sisenemise keeluga –, tahan ma küsida, kas ebaseaduslikud immigrandid peaksid jätkuvalt ootama ühtlustatud immigratsioonipoliitikat, millega kaasnevad ka miinimumstandardid. Kas nad peavad olema tunnistajaks arutelule, mis näitab, et Euroopa ei suuda selles küsimuses kokkuleppele jõuda? Ma ei arva nii.

 
  
MPphoto
 
 

  Stefano Zappalà (PPE-DE).(IT) Pr juhataja, daamid ja härrad, koos paljude kolleegidega, kes täna hommikul on osalenud ja osalevad selles arutelus siin kojas, kogesin ma seda fenomeni otsesest allikast selle parlamendi ametiaja algul, külastades mitmeid piirkondi Euroopas ja paljusid esmaseid vastuvõtukeskusi.

Ma mõistan, et see fenomen on keeruline ja et sellel on erinevad tahud. Igaüks meist näeb seda tänu oma kultuurile, iseloomule ja poliitilisele positsioonile erinevast vaatenurgast. Me peame aga võtma arvesse üldist vaatenurka ja ma arvan, et see on äärmiselt oluline, asjaolu, et siin ei räägime me mõnest emigrandist nagu see oli saja aasta eest. Me ei räägi väiksest või isoleeritud fenomenist, vaid rahvaste immigratsioonist. Me räägime miljonitest ja miljonitest inimestest, kes liiguvad erinevatel põhjustel, kellest vähesed teevad seda varjupaiga taotlemiseks ja poliitilistel põhjustel, kuid väga paljud otsivad paremaid elamis- ja töötingimusi.

Kuigi aeg kannustab mind kahjuks tagant, ei saa ma jätta tänamata hr Weberit. Ma ei saa jätta tänamata kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni praegust esimeest hr Deprez’d ja endist esimeest hr Cavadat ning kõiki kolleege, kellega me kulutasime palju aega selle fenomeni kallal töötades. Olen veendunud, et seadus, mida on võimalik paremaks muuta, on parem kui mitte mingi seadus. Usun ka, et Euroopa toimib õigesti, kui kannab hoolt eelkõige selle keeruka ja olulise fenomeni eest, mida me siin kogeme, õige on hoolt kanda oma kodanike eest.

 
  
MPphoto
 
 

  Frieda Brepoels (PPE-DE). (NL) Pr juhataja, daamid ja härrad, tahaksin alustuseks eriti tänada meie raportööri tohutu töö eest ja samuti tema sihikindluse eest selle äärmiselt olulise toimiku puhul. Selle arutelu lõpus on muidugi väga raske mingeid uusi aspekte mainida, aga ma olen väga nõus nende liikmetega, kes ütlesid, et see direktiiv on küll esimene, aga väga oluline samm ulatusliku migratsioonipoliitika suunas. Me kõik oleme silmitsi samade probleemide ja väljakutsetega ja on selge, et meie kodanikud lepivad seadusliku migratsiooniga ja mõistavad seda alles siis, kui poliitikud väga selgelt väidavad, et ebaseaduslik migratsioon ei ole mingil juhul vastuvõetav. Oleme näinud, et ühes kolmandikus meie liikmesriikidest ei kehti selles valdkonnas mingeid eeskirju ja nii märgivad kõik meie poolt siin vastu võetud õigusaktid tegelikult nende riikide jaoks edasiminekut ebaseaduslike migrantide kaitsmise osas.

Tahaksin vaid öelda selle direktiivi vastastele, et riikides, kes juba pakuvad piisavat kaitset ei saa tõepoolest toimuma suuri muudatusi, või ei toimu neid üldse, ja lisaks on nõukogu selgelt väitnud, et direktiivi ei kasutata kaitse kahjustamiseks, mis ulatub direktiivist kaugemale, nagu see mõnes riigis on. Lõpuks tuleb selgitada ka, et liikmesriikidel on vabadus direktiivi ulatusest kaugemale minna.

Direktiivi rakendamise ja läbivaatamise osas pean ma väga oluliseks, et selle eest vastutaksid lisaks komisjonile ka siseriiklikud parlamendid, kuna on ütlematagi selge, et väljasaatmisi tuleb tõhusalt rakendada.

Lõpetuseks, pr juhataja, loodan ma, et suurem osa selle täiskogu liikmetest vaatab poliitilisest dogmast ja manööverdamisest kaugemale ja on valmis panustama realistlikkusse, konkreetsesse, selgesse ja humaansesse lahendusse, mitte ainult ELi huvides, vaid veelgi rohkem ebaseaduslike migrantide huvides.

 
  
MPphoto
 
 

  Manolis Mavrommatis (PPE-DE).(EL) Pr juhataja, lubage mul esmalt tänada oma kolleegi hr Weberit suurepärase töö ja saavutatud tulemuste eest ning tänada ka pr Carlottit konstruktiivse koostöö eest arengukomisjonis.

Vahemeremaade jaoks on ebaseadusliku sisserände probleem tõsisem kui riikide jaoks, kes ei oma välispiiri. Näiteks sisenes eelmisel aastal minu kodumaale Kreekasse 112 000 ebaseaduslikku immigranti ja väljastati 58 000 tagasisaatmise otsust. Need on ELis rekordilised arvud ja seega peab EL vastu võtma ühise strateegia selle probleemi käsitlemiseks. Lisameetmeid tuleb võtta immigrantide integreerimiseks ning korralikud tingimused tuleb luua ebaseaduslikult riiki sisenenute tagasisaatmiseks.

EL peab tagama tagasisaatmise poliitika, mis tugineks solidaarsuse põhimõttele ja vastutuse jagamisele arengumaadega. Toetan seda ja toetan ka direktiivi jõustamiserandit: see tugineb peresuhetele, laste parimatele huvidele ja immigrantide tervislikule seisundile. Laste huvid tuleb tagada vajalike sotsiaalteenuste osakondade või advokaatide poolt.

Lõpetuseks: arengukomisjoni kaebus alaealiste kinnipidamise kohta on vastu võetud ja ma olen kindel, et mu kolleegid kiidavad selle heaks.

 
  
MPphoto
 
 

  Ioannis Varvitsiotis (PPE-DE).(EL) Pr juhataja, nagu hr Mavrommatis ütles, sisenes möödunud aastal Kreekasse 112 000 ebaseaduslikku immigranti. Enamus neist ei soovinud aga sinna jääda, vaid tahtis edasi liikuda teistesse Euroopa riikidesse. See tähendab, et immigratsiooniprobleem on Euroopa ühine probleem; see puudutab meid kõiki ja me peame sellega ühiselt tegelema.

Seepärast pooldab Kreeka ühist immigratsioonipoliitikat. Muidugi ei lahenda hr Weberi ettepanek probleemi täielikult, aga tegemist on väga positiivse sammuga ja ma õnnitlen teda kogu südamest. Kui me jätkame direktiivis visandatud poliitikaga, siis arvan ma, et mingil hetkel, kas varem või hiljem, leiame end paremast olukorrast.

Keegi ei ole nõus immigrantide ebainimliku kohtlemise või inimõiguste rikkumisega. Kreeka ainus kahtlus on seoses liikmesriikide kohustusega tagada tasuta õigusabi. Ja teate, miks? Seda kahel põhjusel: esiteks on selle kulud tohutud ja Kreeka jaoks takistavad; teiseks sisaldab tasuta õigusabi ebaõigluse elementi. Kui kõigile ebaseaduslikele immigrantidele pakutakse tasuta õigusabi, siis miks ei pakuta seda vaestele seaduslikele immigrantidele, kes meie riiki sisenevad, ja miks mitte ka meie enda vaestele kodanikele?

Arvan, et kõnealusesse artiklisse tehtud lisandusega on see küsimus lahendatud ja Kreeka kahtlused kõrvaldatud. Toetame seega kindlasti ettepanekut ja soovitust.

 
  
MPphoto
 
 

  Pierre Pribetich (PSE). (FR) Pr juhataja, daamid ja härrad, läbirääkimised jõudmaks kokkuleppele esimesel lugemisel on takistanud paljusid parlamendi töös saavutatud edusamme.

Praegusel kujul on kompromissi tekst vastuvõetamatu. On vastuvõetamatu, et alaealisi koheldakse täiskasvanutena, et nad jäetakse ilma juurdepääsust haridusele, lubatakse neid saata tagasi riiki, kus nad on oma sugulastest kaugel. On vastuvõetamatu, et ühised eeskirjad ja kord on kehtestatud Euroopa madalaimate standardite põhjal ja et need kisuvad seda direktiivi allapoole; on vastuvõetamatu, et nii paljud uksed jäetakse lahti tõsisele inimõiguste rikkumise ohule, alandavatele kinnipidamisperioodidele, ja et nii paljud inimesed jäetakse sellises olukorra ilma õigusliku katteta.

Kuidas saab valgustatud Euroopa leppida nii kohutava asjaga? Kuidas saab Victor Hugo Euroopa Ühendriikide loojate unistus muutuda pärast nii palju lootust õudusunenäoks?

 
  
MPphoto
 
 

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). - (SK) Ebaseaduslikult ELis viibivate immigrantidega seostatavad probleemid nõuavad läbipaistvaid, selgeid ja õiglaseid eeskirju. Võttes arvesse, kui aktuaalne – hetkel elab ELis umbes 8 miljonit ebaseaduslikku immigranti – ja keerukas see probleem on, leian ma, et ühise õigusraamistiku loomine on vältimatu.

Direktiiv teeb selgeks, et ebaseaduslikud immigrandid peavad Euroopas lahkuma. Siiski peame me silmas pidama tingimusi, mille alusel see aset leiab ja tagama inimõiguste, eriti isikuvabaduse õiguse austamise.

Kuna lapsed on selles olukorras eriti haavatavaks rühmaks, tervitan ma eriti asjaolu, et direktiivis mainitakse selgesõnaliselt lapse parimate huvide peamist õiguspõhimõtet. Me ei saa ebaseadusliku sisserände probleemi piirata vaid pragmaatilise sunniviisilise väljasaatmiseni ja uuesti sisenemise keeluni. Lõpuks peame me kohaldama ulatuslikumat poliitilist mõõdet, et vähendada ebaseadusliku sisserände stiimuleid.

 
  
MPphoto
 
 

  Jean-Claude Martinez (NI). (FR) Pr juhataja, Evo Morales kirjutas meile immigratsiooni direktiivi kohta, et Prantsusmaal tuntakse seda nime all „sans-papiers“. Euroopale kirjutav Ladina-Ameerika riigipea ei ole tegelikult välismaalane, vaid pigem kirjutaks nagu nõbu.

Loomulikult oleme riigid eeskirjadega, mida tuleb järgida; vastasel juhul järgneb korralagedus ja lõpuks kannatavad kõik. Kuna aga immigratsiooni esineb Peruust Tšiilisse, Nicaraguast Costa-Ricasse ja Mozambique’ist Lõuna-Aafrikasse, on immigratsioon globaalne ja globaalsete põhjustega. Globaliseerunud majandusturul on immigratsioon kapitalistliku loogika ülim etapp, kus inimene, kellel pole midagi müüa, saab müüa vaid iseennast. Globaalse migratsiooni tõttu võib olla vajalik omada kokkuklopsitud Euroopa õigusstruktuuri, kuid varem või hiljem tuleb immigratsiooniga tegeleda globaalsel tasandil, nagu seda tehakse toiduainete, pandeemia ja alghariduse küsimuses, sest see on juba globaalne. Seda tuntakse globaalse kaasomandi jagatud valdkondade „reguleerimisena“.

 
  
MPphoto
 
 

  Petru Filip (PPE-DE). - (RO) Liikmesriikides kohaldatavate ühiste standardite ja korra olemasolu on nõudeks kogu Euroopa haldussüsteemi tasandil ja mitte ainult kolmandate riikide immigrantide tagasisaatmise osas.

Käesoleva raporti koostamine, mis on kahtlemata aktuaalne ja kasulik, annab mulle võimaluse taas tõstatada aruteluks küsimus koostoimivate süsteemide rakendamise vajaduse kohta avalikkusele dokumentide väljastamiseks töökorralduse tasandil kõigis riikides.

Süsteemide koostoimimisvõime dokumentide väljastamiseks kõigis riikides on jätkuvalt peamine eeldus liigsest võimust tulenevate ohtude piiramiseks ja pakub toimiva valemi ühenduse kodaniku seisundist tulenevate õiguste kasutamise tagamiseks.

Selle raporti kvaliteeti hinnates tahaksin toonitada asjaolu, et selle mõju suurendab rakendamise praktiliste tingimuste uuesti läbimõtlemine, mis põhineb halduskorra ja teenuste integreeritud elektroonilise süsteemi võimalust käsitlevatel alusuuringutel. Ehk ei ole veel liiga hilja mõelda Euroopa elektroonilise identiteedi loomisele.

 
  
MPphoto
 
 

  Nicolae Vlad Popa (PPE-DE). - (RO) Tänu hr Weberi tasakaalustatud raportile on tagasisaatmise direktiiv esimeseks seadusandlikuks algatuseks immigratsiooni valdkonnas, mis edukalt vastu võetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaasotsustamismenetluse käigus. Olen rõõmus, et mõlemad institutsioonid, keda abistas Euroopa Komisjon, täitsid vastutustundlikult oma kohustusi, luues viite tulevastele failidele.

Tagasisaatmise poliitikat peaks vaatlema täieliku ja sidusa ühenduse migratsiooni ja varjupaiga poliitika olemusliku ja vajaliku osana. Tõhusamad eeskirjad ebaseadusliku sisserände osas võimaldavad liberaalsemate eeskirjade olemasolu seadusliku migratsiooni osas.

Leian, et hetkel on koostatud selged, läbipaistvad ja õiglased eeskirjad tõhusa tagasisaatmise poliitika kui migratsioonipoliitika korrektse korralduse vajaliku elemendi tagamiseks, nagu Haagi programmis kokku lepitud.

 
  
MPphoto
 
 

  Ewa Klamt (PPE-DE).(DE) Pr juhataja, me oleme juba aastaid nõudnud kõiki migratsiooni aspekte käsitlevat üldist kava ja tagastamise direktiiv moodustab üsna selgelt osa sellest paketist. Seaduslikku sisserännet ELi saab mõistlikult reguleerida vaid juhul, kui me lõpetame elupaiga pakkumise miljonitele ebaseaduslikele immigrantidele ja asetame selle olukorra samale pulgale seadusliku sisserändega.

Kui pr Roure viitab ebaseaduslike immigrantide „õigusele“ vaesusest pääseda, pean ma talle meenutama, et ainuüksi Aafrika mandril elab 922 miljonit inimest ja enamus neist elab vaesuses ning et Indias on 1,1 miljardit inimest, kellest paljud tahaksid tulla ja meiega siin Euroopas liituda. Nii ei ole õige asju reguleerida. Seega toetage seda tagasisaatmise direktiivi, et teha meile viimaks ometi võimalikuks tõeliselt heade määruste koostamine seadusliku immigratsiooni osas, et me saaksime tõesti inimesi aidata.

 
  
MPphoto
 
 

  Dragutin Mate, nõukogu eesistuja. (SL) Tahaksin muidugi lisada midagi sellele, mida ma olen hoolikalt kuulanud ja mida te oma sõnavõttudes öelnud olete.

Esiteks tuleb väga selgelt väita, et täna räägime me siin tagasisaatmise direktiivist, ebaseaduslikust sisserändest, mitte varjupaigast või varjupaigamenetlusest. Nende kahe vahel on suur erinevus. Varjupaiga direktiiv jõustus aastal 2003 ja toimib.

Täna püüame me astuda sammu edasi. Meie jaoks on oluline astuda see samm edasi ja oma poliitilises avalduses, mida te eelviimasel leheküljel lugeda võite, võttis nõukogu kohustuse, millega isikute puhul, kes vastavad kinnipidamise tingimustele, kuid mitte kõikehõlmavalt, võib kinnipidamist teostada kuue kuu vältel. Lisaks pikendatakse erandjuhtudel, kui see on konkreetselt sätestatud, kinnipidamisaega veel 12 kuu võrra. 18 kuu pikkune periood ei ole automaatne, nagu me oleme täna juba korduvalt kuulnud. See ei ole tõsi.

Lisaks võttis nõukogu poliitilises avalduses selge kohustuse ja ma tsiteerin: „Nõukogu väidab, et selle direktiivi rakendamist ei tohi kasutada põhjusena selliste sätete vastuvõtmiseks, mis on vähem soosivad isikute suhtes, kellele seda kohaldatakse“.

See tähendab, et üksik riik ei tohi seda teha, kuid selliseid riike on kuus – ma olen sellest rääkinud kõigi kuue ministriga. Läbirääkimiste käigus nõukoguga väitsid kõik kuus ministrit, et see periood on vähem kui kuus kuud. Siiski kehtivad suures osas liikmesriikides palju pikemad perioodid, isegi piiramata perioodid, ning päris mitmes liikmesriigis peavad nüüd immigrante kinni piiramata aja jooksul, või on neil teoorias see võimalus.

Siinkohal tahame edu saavutada. Lisaks on meie jaoks oluline edusammude tegemine. Tahaksin muidugi iseäranis mainida haavatavaid laste rühmi. Soovitan tungivalt parlamendil taas heita pilk artiklile 5 ja artiklile 15a. Seal väidetakse selgelt, et laste tingimused ei tohi olla halvemad ja et neile tuleb tagada juurdepääs haridusele ja lasteaedadele. Neile tuleb eluase leida spetsiaalsetes institutsioonides, mis seda võimaldavad. Kitsendused on väga karmid.

Siinkohal olid ka läbirääkimised väga karmid ja mitte mingil juhul lihtsad. Ma ei tea, kas kõik kolleegid suudavad seda ette kujutada, kuid toon siin vaid ühe pisikese näite läbirääkimiste kohta. Ühe artikli, artikli 14 puhul kestsid läbirääkimised neli tundi, neli tundi iga konkreetse sõna üle.

Liikmesriigid on taibanud, et see probleem on vaja lahendada ELi tasandil. Ja mille üle te siin täna otsustate? Kas me lahendame selle siseriiklikul tasandil, nagu siiani tehtud, või ELi tasandil. Üks kolleeg sõnastas selle väga osavalt: ebaseaduslik sisseränne, see on probleem. Siin ei ole küsimus selles, kas see on probleem või ei. Muidugi on. Selles valdkonnas on vaja kord majja lüüa ja seda tuleb teha kõige tsiviliseeritumal viisil. Nii et me peame astuma esimese sammu. Ma tean, et paljude inimeste jaoks ei ole see hea kompromiss, aga me peame olema teadlikud, et ka liikmesriikide jaoks on see kompromiss heakskiitmise piiri peal.

Peate aru saama, et väga paljud liikmesriigid ei soovi selles valdkonnas ühist poliitikat. Paljud liikmesriigid on väga õnnelikud, kui saavad seda omal moel reguleerida oma kodus omaenese eeskirjade kohaselt, ilma Euroopa Parlamendi nõusolekuta ja Euroopa institutsioonide järelevalveta. Ja hetkeolukord on hullem, kui me täna siin ette kujutame. Sel põhjusel kordan ma, et tegemist on väga olulise sammuga edasi.

Mida siin siis täna otsustati? Me ei otsusta nende artiklite tegeliku sõnastuse üle või läbirääkimiste edukuse üle nõukogu poolt hr Weberi ja minu ning komisjoni ja volinike vahel. Me otsustame integratsioonipoliitikate terviklikkuse üle. Kui me täna jõuame punkti, kus me ütleme „EI“ sellele ebaseadusliku sisserände direktiivile, võite vaid ette kujutada, kui raske on edasi liikuda otsuse langetamise, koos otsuste langetamise juurde seadusliku migratsiooni osas.

Me peame selle esimese sammu astuma ja kui me seda täna ei tee, jäävad tulevik ja selle vastuvõtmise meetod väga, väga kaugele. Võin teile siin täna öelda, et kui direktiivi esimesel lugemisel vastu ei võeta pöörduvad paljud liikmesriigid läbirääkimistel tagasi oma algsete seisukohtade juurde, mis on äärmiselt jäigad ja kindlad. Siis möödub muidugi palju aega, enne kui me jälle siin istume ja otsustame mõne ühise seisukoha vastuvõtmise üle.

Lõpuks tuleb kompromiss vastu võtta. Vastu ei võeta äärmuslikke seisukohti. See on demokraatia nurgakivi. Asi ei ole nii, et kellegi sõna jääb peale ja loomulikult hindan ma kõigi valitsusväliste organisatsioonide ja teiste institutsioonide seisukohti, kes neid meile esitasid ja võitlevad olukorra parandamise nimel. On õige, et nad selle eest võitlevad, kuid meie peame olema teadlikud, et viimases analüüsis anname me kõik, meie nõukogus ja teie parlamendis, vastust oma valijatele ja me teame, millised raskused nendes valdkondades tekivad. Nagu ma olen nüüdseks selles kokkvõtvas sõnavõtus juba mitu korda väitnud, on tegemist esimese sammuga ja väga olulise sammuga, mille me peame koos astuma sellel rajal ebaseaduslike immigrantide õiguste parandamise ja üldiselt migratsioonipoliitikate sõnastamise suunas.

 
  
MPphoto
 
 

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. (FR) Pr juhataja, ma annan oma sõnavõtus vaid mõningast lisateavet antud arutelu osas.

Esiteks, kui tagasisaatmise direktiiv jõustub, ei juhtu see eraldiseisvalt. See on osa seeriast, mis tugineb koordineeritud immigratsioonipoliitika kontseptsioonile. Nagu mitmed parlamendiliikmed märkisid, saavad eksisteerima ka tekstid seadusliku sisserände kohta ning tekstid, mis tugevdavad meiepoolset pagulaste vastuvõttu. Samuti saab kehtima, ja juba kehtib koordineeritud poliitika kolmandate riikide kohta, kust immigrandid pärinevad. Olen veendunud, et ainult läbi partnerluse kolmandate riikidega suudame me saavutada edu selle koordineeritud immigratsioonipoliitika jaoks vahendite ja võimaluste leidmiseks. Seda tahtsin ma kõigepealt öelda.

Teiseks tahaksin teile meenutada, et direktiivi väärtus − ja see on väga oluline − on anda meile õigusraamistik, mis võimaldaks meil kohaldada ühenduse mehhanisme, mis tähendab, et me saame kontrollida ühenduse õigustiku järgimist, nimelt rikkumismenetlust, Euroopa Kohtu õiguspädevust, komisjoni aruandlust ja Euroopa Parlamendi teostatavat kontrolli. Sellise direktiivi eeliseks on, et see loob võimalused palju tõhusamaks kohtulikuks kontrolliks.

Kolmas punkt, mille üle parlament mõelda võiks on, et parlament on ikkagi asju edasi liigutanud, eriti läbi lapsi käsitlevate artiklite. Nende uute artiklite, artikli 8a ja artikli 15a olemus seisneb selles, et nii kaua kui võimalik, ei tohi lapsi kinni pidada. Kui see ikkagi juhtub, seisneb direktiivi lisandväärtus asjaolus, et see sunnib liikmesriike, kes on otsustanud lapsi kinni pidada, järgima artiklis 15a määratletud miinimumtagatisi, mida teie just mainisite, hr Mate.

Neljas punkt, mida ma lisada tahaksin on, et meil on ka rahalisi vahendeid, mida tuleks kasutada. Meil on Tagasisaatmise Fond, kuhu kuulub umbes 700 miljonit eurot, mis peaks võimaldama meil osutada toetust õigusabi, tervishoiuteenuste ja teatud päritoluriikidesse uuesti integreerumisega seonduvate probleemide osas.

Viienda punkti laenan ma hr Deprez’lt, kes mainis, et komisjon vastutaks raporti kirjutamise eest kolme aasta jooksul. Tahan rõhutada, et mitte ainult see raport ei pane meile kohustust, vaid kõik, mis sellele tekstile aluseks: soov teostada ELi korra osas kohtulikku läbivaatust, menetlused, mis püüavad tasakaalustada õiguspärasuse vajadust, ilma milleta me ei saaks avalikku arvamust seadusliku sisserändega leppima, vastu vajadust tagada inimõiguste konventsiooni põhimõtete järgimine. Võin teile öelda, et kui see direktiiv vastu võetakse olen ma isiklikult seotud selle rakendamisega tagamaks, et me ei kaota seda vaimu silmist.

 
  
MPphoto
 
 

  Manfred Weber, raportöör. − (DE) Pr juhataja, daamid ja härrad, tahaksin esmalt tänada teid läbimõeldud arutelu eest. Sellise emotsionaalse teema puhul on imetlusväärne, et me suudame seda objektiivselt teha. Pean ütlema, et võttes arvesse siin täna kaetavate teemade ulatust tunnen ma uhkust, et olen selle parlamendi liige.

Oli ka üks kõrvalekalle: hr Catania süüdistas meid kõiki Vahemere massihaua olemasolu eest vastutamises. Ma ei poolda sellist strateegiat, millega saavutatakse poliitilist mõju inimeste emotsioonidele ja hirmudele rõhumise läbi. Kõik me siin anname oma parima nende inimeste aitamiseks.

Ma ei taha öelda enam midagi muud direktiivi sisu kohta, kuna sellest on juba piisavalt räägitud. Tahaksin öelda midagi töökäigu kohta. Meie kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimees kõneles väga targalt. Ta soovitas Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioonil selles protsessis väga omapäraselt edasi liikuda. Me oleme oma muudatusettepanekud tagasi võtnud. Tahaksime, et muudatusettepanekute üle hääletataks, nii et me andsime sellesse oma panuse. Koostasime siseasjade komisjonis sadu muudatusettepanekuid ja korraldasime seal valdava enamuse. See tähendas, et kõik huvitatud liikmed võisid osaleda.

Tahaksin öelda midagi ka valitsusväliste organisatsioonide kohta. Ma saan aru, et nad ei ole õnnelikud. Kui me siin keskkonnaprobleeme arutame, ei ole Greenpeace kunagi rahul meie saavutatud tulemusega. Valitsusvälise organisatsiooni ülesanne on avaldada üha suurenevat survet, aga ma võin juba täna teile öelda, mis juhtub: kui me selle direktiivi vastu võtame, siis on kasutavad need samad valitsusvälised organisatsioonid, kes praegu protesteerivad, juba homme neid õiguslikke võimalusi ja algatavad menetlusi Euroopa Kohtuga. Samuti ennustan ma, et vasakpoolsed kolleegid, kes täna on selle direktiivi vastu, paluvad homme komisjonil või volinik Barrot’l rakendada seda, mida me siin täna vastu võtsime. Nad püüavad inimestele luua eeliseid selle õigusliku aluse baasil. Seega ütlen ma nii: tegemist ei ole ideaalse olukorraga, kuid me oleme suure sammu edasi liikunud.

Üks mõte veel: kahjuks ei viibi siin pr Roure ja hr Fava Euroopa Parlamendi sotsialistide fraktsioonist. Nad on väljas teleintervjuusid andmas ja oma seisukohta väljendamas. Nad ei kuulnud seda, mida ütles hr Mate: et me kas astume selle sammu edasi – palju tänu siinkohal veel kord nõukogu eesistujale Sloveeniale – või ei toimu paljude aastate jooksul mingit edasiliikumist. Me muudkui räägime, et peame saavutama otsustavat edu, kuid me ei saavuta midagi. Seega ei ole küsimus homme selles, kas see direktiiv on ideaalne või mitte. Küsimus on lihtsalt selline: „kas see viib ELi edasi?“ Homme võime sellele küsimusele vastata kõval ja selgel häälel „jah“.

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme kell 11.30.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Louis Grech (PSE), kirjalikult. Väljapakutud direktiivi ebaseaduslike migrantide tagasisaatmise kohta tuleks tervitada püüdluse eest vastu võtta ühised standardid ja see on samm õiges suunas. Siiski ei õnnestu sel tagada mõningaid pagulaste ja inimõigustega seonduvaid tagatisi ja samuti ei käsitle see selliste liikmesriikide erivajadusi ja probleeme nagu Malta, keda antud probleem mõjutab ebaproportsionaalses ulatuses tänu nende suurusele, rahvastikule ja vahenditele.

Tahaksin veel kord rõhutada ja korrata punkti, et selles küsimuses on vaja ühist Euroopa poliitikat, mis käsitleb põhiprobleeme nagu seda on a) „kohustusi jagavate“ poliitikate vastuvõtmine kõigis liikmesriikides, b) Dublin II läbivaatamine, c) piisav rahaline toetus, d) elujõulisuse hindamine või vastasel juhul keskuste, näiteks töökeskuste loomine päritolu- ja transiidiriikides, e) realistliku tagasisaatmise poliitika väljatöötamine, f) õigeaegse integratsioonipoliitika rakendamine ja g) võitlus organiseeritud kuritegevuse (kaasa arvatud inimkaubandus), ksenofoobia ja rassismi vastu.

Spetsiaalselt seadusliku ja ebaseadusliku immigratsiooniga tegeleva asutuse moodustamine oleks äärmiselt kasulik nende küsimuste käsitlemiseks kõikehõlmaval ja integreeritud viisil.

 
  
MPphoto
 
 

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE), kirjalikult. (FI) Pr juhataja, selle pakutud õigusakti esimene väljakutse seisneb asjaolus, et tegemist on meie esimese katsega kehtestada ühenduseülesed immigratsioonipoliitika normid. Terves ühenduses kohaldatava poliitika loomine saab olema väga suur saavutus.

Immigratsioonipoliitika on tundlik põhiõiguste ja inimõiguste küsimuses. Nõustun kõigiga, kes on väitnud, et kompromissi ettepanekus leidub delikaatseid punkte, kui asi puutub põhiõigustesse ja inimõigustesse.

Seadusandjatena aga peame vaatama pilti tervikuna: status quo säilitamine ei tule üldse kõne alla. Esiteks puudutab see vahi all pidamise tingimusi. Mitmes liikmesriigis ei kehti vahi all pidamise osas seaduslikke ajapiiranguid. Lisaks ei ole sageli kohaselt reguleeritud ka vahi all pidamist käsitlevad kriteeriumid. Teiseks rakendavad paljud liikmesriigid piiramata ajaga riiki sisenemise keeldu. Neil põhjustel eelistaksid paljud liikmesriigid, et kompromissi ettepanekud ja ka terve seadusandlik algatus hääletamisel läbi kukuks.

On väga oluline, et direktiiv rakendaks tagasisaatmise osas ühenduse kontrollimehhanisme. Sel moel saame me tagada, et teatud miinimumstandardid kehtivad varsti kõigis liikmesriikides.

Olen tänulik raportöörile hr Weberile selle eest, et tal õnnestus läbirääkimistel saavutada olulised täiustused nõukogu seisukoha osas ja seda tulemusega, et tagatakse meie humanitaareesmärgid. Eriti olulised on muudatused, mis on tehtud laste, perede ja vähemuste kaitsmiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Roselyne Lefrançois (PSE), kirjalikult. (FR) Tekst, mille üle homme hääletatakse, kujutab endast selget sammu tagasi, mitte ainult komisjoni algse ettepanekuga seoses, vaid eelkõige seoses kogu kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjonis, mille liigema olen, tehtud tööga.

Meie, sotsialistid pooldame miinimumeeskirjade rakendamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise osas, sest me pooldame vastutustundlikku ja inimlikku lähenemisviisi ebaseaduslikule sisserändele ja saame aru, et mõned ELi liikmesriigid rakendavad selles valdkonnas põhiõiguste austamise seisukohast vastuvõetamatuid poliitikaid.

Meil ei ole muud valikut, kui märkida, et kompromiss, mida toetavad konservatiivid ja suures osas ka liberaalid, ei too antud valdkonnas kaasa mingeid edusamme. See ei kehti varjupaiga taotlejatele ega piiridel kinnipeetud inimestele. Eelkõige annab see liikmesriikidele liiga suure tegevusulatuse põhiküsimustes nagu seda on alaealiste õigused ja kinnipidamise kestus.

Vastavalt tuleks kinnipidamisaega pikendada 18 kuuni. Nagu paljud mu kolleegid keeldun ka mina toetamast selliste inimeste nii pikaks ajaks luku taha panemist, kelle ainsaks süüks on Euroopast parema elu otsimine.

Seepärast, kui Euroopa Parlamendi sotsialistide fraktsiooni ei toetata, hääletan ma oma südametunnistuse järgi ja selle teksti vastu.

 
  
MPphoto
 
 

  Vincent Peillon (PSE), kirjalikult.(FR) Pr juhataja, daamid ja härrad, homme peame me hääletama teksti üle, mida liikmesriigid ja kõige konservatiivsemad meie hulgas nimetavad kompromissiks. Ärge laske end aga ninapidi vedada: see tekst ei ole kompromiss, vaid hoopis kompromiteeriv.

Mida nõukogu ja raportöör veel selle tagasisaatmise direktiiviga soovitavad kui mitte seda, et me pooldaksime seda, et liikmesriikidel oleks võimalus 18 kuuks luku taha panna inimolend, kes on küll riiki saabunud ebaseaduslikult, kuid ei ole süüdi üheski kuriteos, ja seejärel saata ta Euroopa territooriumilt välja veel viieks aastaks?

Parlamendil on viimaks ometi immigratsiooni küsimuses kaasotsustamise õigus. Selle tagajärjel ei ole meil ainuüksi sama tõsiselt töötada kui nõukogu, vaid see on ka meie kohustus. Ärgem raisakem seda võimalust: direktiivi praegusel kujul vastu võttes lubaksime me nõukogul hävitada kõik siin viimase kolme aasta jooksul kestnud läbirääkimiste käigus inimõiguste osas saavutatud edusammud.

Seega loodan ma, et me lükkame selle teksti tagasi; see on tõeline karikatuur enesessetõmbumisest ja oma väärtuste unustamisest, mis meid nii väga ohustab.

Me vajame tõelist Euroopa immigratsioonipoliitikat, mitte poliitikat, mis koosneb Euroopa Kindluse petlikust kaitsest.

 
  
MPphoto
 
 

  Gabriele Zimmer (GUE/NGL), kirjalikult.(DE) Häälteenamus Euroopa Parlamendi õiguse osas toob kaasa ulatuslikud väljasaatmised.

Need kaheksa miljonit inimest, kellel ei ole kehtivat elamisluba ja kellest paljud on ELi liikmesriikides elanud aastaid, seisavad nüüd silmitsi kinnipidamise ja deporteerimisega. Siseministrid tahtsid enne ELi seadusliku immigratsiooni ühtset reguleerimist „platsi puhtaks lüüa“. Hiljuti rääkis Peter Altmaier, Saksamaa siseasjade föderaalministeeriumi parlamendi riigisekretär, teleuudistes suu puhtaks ja ütles, et Saksamaa õnneks on tulevikus lihtsam eemaldada neid inimesi, kellest Saksamaa lahti tahab saada.

Nõukogu ja hr Weberi, Euroopa Parlamendi ja Baierimaa Kristlik-Sotsialistliku Liidu liikme, esitatud kompromissteksti kohaselt võib kohaldada kuni 18 kuu pikkust kinnipidamist, lapsi võib eraldada nende peredest ja väljasaadetutel saab keelata ELi viie aasta jooksul siseneda. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete/Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon, vasakpoolne fraktsioon, protesteerib selle ebainimliku käitumise vastu.

See direktiiv on hävitav ELi püüdele teha endale nime organina, mis rahvusvaheliselt inimõiguste austamist toetab. Liikmetele esitatud ühiskaebuses nõudsid 44 Aafrika ja Ladina-Ameerika piirkonda eelnõu tagasilükkamist. Boliivia president Evo Morales juba meenutas liikmetele võimsas ja emotsionaalses kirjas, et Euroopa pagulased on viimase kahe sajandi jooksul leidnud pelgupaiga vaesuse ja represseerimise eest, aga ka sõprust teistel mandritel.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika