Istungi stenogramm

Kolmapäev, 18. juuni 2008 - Strasbourg

5. Pidulik istung – 2008, Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta

  Juhataja. – Daamid ja härrad, mul on sellel kultuuridevahelise dialoogi aastal suur au ja rõõm tervitada Euroopa Parlamendi presidendi nimel ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri dr Asma Jahangirit siin Euroopa Parlamendis.

Meie parlament peab kultuuridevahelise dialoogi aastat eriti oluliseks. Parlament pakub mitmete ürituste ja algatuste kaudu foorumi ideede vahetamiseks erinevatest kultuuridest ja kogukondadest pärit kodanike vahel ning erinevate uskude ja veendumustega kodanike vahel.

Selle aasta jooksul oleme me juba kutsunud poliitikuid ja usulisi juhte üle maailma meie poole pöörduma. Me loodame, et ka meie parlament on kohaks, mille kaudu suhelda, ühist sõnumit levitada ja tõeliselt vaba dialoogi ning paremat üksteise tundmist edendada.

Mul on eriline hea meel tervitada teid, dr Jahangir, täiskogu poole pöördumisel küsimustega, mis on keskse tähtsusega rahu ja arengu jaoks maailmas.

Meie ühise demokraatia ja inimõiguste edendamise ülesande osana oleme hoolikalt jälginud sündmusi teie kodumaal Pakistanis ning selle aja jooksul, kui teid eelmisel aastal vahi all hoiti, väljastas Euroopa Parlament resolutsiooni, millega nõuti teie kohest vabastamist. Eelkõige just sellepärast oleme me eriti rõõmsad, et te täna siin meiega olete.

On veel üks põhjus, miks teie visiit praegusel ajal eriti oluline on. Me tähistame käesoleval aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva, mis võeti vastu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee poolt 10. novembril 1948. See deklaratsioon kuulutas uut ajajärku maailmas, mis oli just äsja üle elanud ajaloo kohutavaima sõja katsumuse – sõja, mis sai alguse Euroopas. Deklaratsiooniga kehtestati esimene rahvusvaheline ametlik kohustus seoses kõigi inimeste väärikuse ja võrdsusega, olenemata nahavärvist, usust või päritolust. Deklaratsiooni artiklis 18 sätestatakse, et „Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust oma usku või veendumusi muuta, samuti vabadust vabalt kuulutada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.”

Teie ülesanne ÜRO eriraportöörina on tuvastada olemasolevad tõkked või võimalikud edaspidised tõkked selle õiguse kasutamisele ja teha ettepanekud meetodite ja meetmete kohta, millega nendele vastu astuda ja neist üle saada.

Te rõhutate oma raportites jätkuva, tõhustatud dialoogi tähtsust kogukondadega, mis järgivad erinevaid uske või veendumusi. See on dialoog, mida tuleb pidada kõigil tasanditel kõigi sotsiaalsete rühmade vahel. Eriti rõhutate te naiste laialdase osalemise vajadust suurema sallivuse, austuse ja vastastikuse mõistmise edendamises.

Euroopa Parlament on paljudes oma resolutsioonides rõhutanud tõsiasja, et naised mängivad eluliselt tähtsat rolli dialoogi ja rahu edendamisel, nagu rõhutati ka meie korraldatud konverentsil rahvusvahelise naistepäeva puhul. Te ise olete osalenud paljudel dialoogi edendamist käsitlevatel konverentsidel, näiteks tsivilisatsioonide liidu kontekstis, ning olete teinud palju algatusi naistele suurema rolli andmiseks.

Samuti olete te rõhutanud hariduse kui kõige tähtsama konflikti vältimise teguri rolli. Haridus võib õpetada austamist ja mitmekesisuse ning paljususe heakskiitmist usu ja veendumuste kontekstis. See aitab sellega kaasa inimõiguste levitamisele ja jõustamisele kõigis ühiskondades.

See, mida te kaitsete, on kooskõlas Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta motoga „Erinevad üheskoos”. See täiendab juhtrolli, mis on antud teadmisi, austust ja erinevate veendumuste sallimist edendavatele meetmetele.

Tänane kohtumine on suursündmuseks. Neile, kes soovivad jätkata arutelu teiega, toimub homme hommikul erikohtumine, mille korraldab inimõiguste allkomitee.

Dr Jahangir, mul on eriti hea meel kutsuda teid nüüd Euroopa Parlamendi poole pöörduma.

(Aplaus)

  Asma Jahangir, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni usu- ja veendumusvabaduse eriraportöör. − Austatud juhataja, auväärsed Euroopa Parlamendi liikmed, daamid ja härrad, kallid sõbrad, see on suur au ja tohutu rõõm täna teiega siin olla. Ma sooviksin eriti soojalt tänada presidenti, Hans-Gert Pötteringi, et ta mind Euroopa Parlamendi poole pöörduma kutsus. Ma pean teid samuti tänama toetuse eest, mida te mulle osutanud olete, seda nii ÜRO eriraportöörina kui ka isiklikult, kui ma eelmisel aastal vang olin.

Teie otsus kuulutada 2008. aasta Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastaks ja välja töötada erinevad sellega seotud algatused on tõepoolest ajakohane ja väga tähtis. Euroopa ajalugu on kujundanud paljud positiivsed kultuuridevahelise dialoogi juhtumid. Siiski on märgata ka sellise dialoogi puudumise märke, näiteks kui meenutame ususõdasid või teatud usklike tõrjutust keskajal.

Ma sooviksin oma kõnes jagada teiega mõnda mõtet peamiselt uskudevahelise dialoogi kohta, mis põhinevad kogemustel, mille ma viimase nelja aasta jooksul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni usu- ja veendumusvabaduse eriraportöörina saanud olen. Ma sooviksin tõstatada neli küsimust põhiliselt seoses kultuuridevahelise dialoogiga: mis, miks, kes ja kuidas.

Alustagem esimese küsimusega: mida me mõtleme kultuuridevahelise dialoogi all? Juba terminoloogia tundub konksuga: kas kultuuridevaheline hõlmab ka uskudevahelist dialoogi? Loomulikult vastaksin ma sellele küsimusele kinnitusega, kuna usud on kultuuri osaks. Samal ajal tuleb piisavalt tegeleda ka ususiseste pingetega. Selle tulemusena peaks kultuuridevaheline dialoog ühtlasi kaasa haarama erinevate uskude eri usulahkude esindajad ja nende ideedega arvestama.

Kuidas on lood nendega, kes usuvad ühte jumalasse, mitmesse jumalasse või ei usu üldse jumalasse? Kõik need uskujad on kaitstud rahvusvahelise inimõiguste seadusega, nagu on ka õigus mitte ühtegi usku või veendumust järgida. Seega tuleks minu arvates ka need mõõtmed kultuuridevahelise dialoogi algatuste hulka lisada.

ÜRO tasandil on veel mõisteid, nagu tsivilisatsioonide liit või rahvusvaheline kultuuride lähendamise aasta 2010. Need nimetused väldivad tihtipeale vaidlusi tekitavat sõna „usk”, kuid nad on loodud just selleks, et tugevdada uskudevahelist ja kultuuridevahelist dialoogi, mõistmist ja koostööd rahu nimel.

Seega võib kultuuridevahelist dialoogi vaadelda kui laiahaardelist mõistet, mis hõlmab erinevaid varem mainitud mõõtmeid: uskudevahelist dialoogi ja ususiseseid lähenemisviise, samuti kui need hõlmavad ateiste. Mulle vägagi meeldib viis, kuidas Euroopa Parlament ja nõukogu on kirjeldanud kultuuridevahelise dialoogi eesmärke oma otsuses nr 1983/2006/EÜ, millega kehtestati Euroopa aasta, et „tugevdada kultuurilise mitmekesisuse austamist ja tulla toime meie ühiskonna keerulise reaalsusega ning mitmesuguste kultuuriliste eripärade ja veendumuste kooseksisteerimisega. Lisaks sellele on tähtis tõsta esile eri kultuuride panust liikmesriikide pärandisse ja eluviisi ning tunnustada kultuuri ja kultuuridevahelist dialoogi oluliste vahenditena, mille abil õpitakse harmooniliselt koos elama”.

Veelgi tähtsam on see, et riik peab poliitikaid järgima ja arendama oma valitsejaoskusi, et kaasata erinevad huvid. Nii valitsus kui ka kodanikuühiskond omavad rolli sellise keskkonna loomisel, kus erinevate uskude ja veendumustega inimesed saavad pingevabalt suhelda. Sellisel kujul peab kultuuridevahelise dialoogi mõistet laiendama.

See viib mind teise küsimuse juurde: miks on kultuuridevaheline dialoog oluline? Ma olen veendunud, et kultuuridevahelise dialoogi säilitamine on suurima tähtsusega selleks, et ületada usust ja järeleandmatusest tulenevad suhtumised ning et tugevdada sallivust uskude suhtes üle maailma. Lisaks haridusele kujutab uskudevaheline dialoog ühte peamist vahendit vääriti mõistmiste, konfliktide ja rikkumiste vältimiseks usu- ja veendumusvabaduse valdkonnas. Kui seda edukalt teostatakse, võib kultuuridevaheline dialoog tõepoolest sallivust, austust ja mõistmist edendada.

Kuigi kultuurid ja usud võivad vägagi erineda, ei ole mingit põhjust öelda, et kuna nad on erinevad, ei ole neil võrdset staatust. Kuigi suur hulk inimesi, olenemata nende usust või veendumustest, järgivad üldisi väärtusi, on alati olnud isikuid, kes püüavad tõestada, et nende kultuur, nende usk, nende keel või nende ajalugu on ülimuslikum nende naabrite oma suhtes. Minu eelkäija ÜRO eriraportöörina, professor Abdelfattah Amor Tuneesiast, on juba küsinud, kas on midagi, mida inimesed aegade jooksul usu nimel juba teinud ei oleks. Sellele vaatamata jagavad usud paljusid moraalseid väärtusi, mis võiksid ja peaksid muutma võimalikuks selle, et need jõuavad ühisele arusaamisele austamise osas.

Oma riigivisiitide jooksul olen ma näinud, kui kasulikud võivad olla jõupingutused uskudevahelise dialoogi arendamise nimel. Samal ajal võib sellise dialoogi puudumine olla varajaseks hoiatuseks eelseisvate uskudevaheliste pingete ja konflikti eest. On ilmne, et dialoog üksi ei lahenda probleeme; see võib pigem olla esimeseks sammuks õiges suunas. Uskudevaheline dialoog ei peaks olema ainult intellektuaalseks ja teoloogiliseks harjutuseks, vaid ta võib ühtlasi aktiveerida vaikiva enamuse otsima ühist strateegiat, kuidas leida harmoonia ja rahu. On näiteid tõeliselt edukast uskudevahelisest dialoogist; ometi ei jõua kohalikul tasandil jõupingutused sageli meedia kajastamisse – erinevalt uskudevahelisest vägivallast.

Lubage mul jagada teiega kahte kogemust minu hiljutistelt faktide kogumise missioonidelt, mis näitavad, et vestlejad ei peagi kaugele minema, et pidada tähenduslikku dialoogi. Minu külastuse jooksul Iisraeli ja okupeeritud Palestiina aladele teavitati mind erinevatest uskudevahelistest kohtumistest, kus Iisraeli ja Palestiina elanikud kokku saavad ega lase hiljutistel poliitilistel sündmustel oma dialoogi segada. Üks valitsusväline organisatsioon teatas: „Nii iisraellased kui ka palestiinlased rääkisid masendusest ja meeleheitest äärmuslike suhtumiste pärast mõlemas ühiskonnas ning enamuse vastumeelsusest töötada vägivalda vältides koos, et leida lahendused. Mõlemad rääkisid vajadusest kuulata teist poolt oma vägivalda tunnistamas ja kahetsust väljendamas.”

Lisaks olin ma Põhja-Iirimaal tunnistajaks uskudevahelise dialoogi tähtsusele naabruskonnas: Belfastis on palju kohalikul tasandil algatusi, mis toovad kokku erineva poliitilise ja usulise taustaga inimesed, kellest mõned elavad külg külje kõrval, kuid keda lahutavad niinimetatud rahu piirid.

See toob meid kolmanda küsimuse juurde: kes peaksid olema kaasatud kultuuridevahelisse dialoogi? Aastatuhande maailma rahu tippkohtumine, mis peeti 2000. aasta augustis New Yorgis, tõi kokku üle 1000 usu- ja vaimse juhi. Oma lõplikus maailma rahule pühendumises rõhutasid nad, et tegelikku rahu ei ole võimalik saavutada enne, kui kõik ühiskonnad tunnistavad vastastikuse austuse ja mõistmise vaimus inimpere kultuurilist ja usulist mitmekesisust.

Sellised usujuhtide kohtumised on tähtsad, kuid samal ajal tuleks julgustada ja soodustada ka kohalikul tasandil uskudevahelist dialoogi. Minu arvates peaks arvamuste vahetus võimaluse korral hõlmama ka neid uskujaid, kes ei ole oma usu suhtes kirglikud, nagu ka ateiste ja mitmesse jumalasse uskujaid ning usuvähemuste liikmeid. Igasugusele dialoogile tuleks suuresti kasuks ka naiste vaatenurk, keda kiputakse suurtel uskudevahelise dialoogi üritustel kõrvale jätma. Naised on ühed enim usulise sallimatuse tõttu kannatajad, ja ometi märkasin ma, et naiste rühmitused mõlemal pool uskudevahelisi piirjooni on olnud väga tõhusad inimõiguste kaitsjad ühiskondlike pingete olukorras.

Vahel võib olla kasu ka sama usku inimeste kohalolust, kellel on vastakad arvamused. Üheks heaks näiteks minu hiljutiselt külaskäigult Ühendkuningriiki on ümarlaua arutelu Londonis, kus käsitleti ka seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastast seadust ja seadusesse tehtavaid erandeid usu- või veendumustega seotud organisatsioonidele. See arutelu oleks olnud täiesti teistsugune, kui seal ei oleks osalenud lesbide ja geide kristliku liikumise liikmed.

Ka kunstnikud võivad mängida olulist rolli avalikkuse harimisel seoses usulise sallimise ja erinevate kogukondade vahel sidemete loomisega. Üheks heaks näiteks on West-Eastern Divan Orchestra (Lääne-Ida diivaniorkester), mis koosneb noortest Iisraeli, Palestiina, Liibanoni, Süüria, Jordaania ja Egiptuse muusikutest. Selle asutaja ja dirigent Daniel Barenboim kirjeldas selle orkestri humanitaarset ideed järgmiselt: „Me ei näe endid poliitilise projektina, vaid pigem ettevõtmisena, kus Iisraeli ja kõigi Araabia riikide noored saavad end vabalt ja avalikult väljendada, kuulates samal ajal teiste jutustusi. See ei ole ilmtingimata teiste jutustuse heakskiitmine, rääkimata sellega nõustumisest, vaid pigem asendamatuks vajaduseks kiita heaks selle õigusjärgsus.”

Minu kõige hiljutisem India külastus on aga näidanud, kui haavatavalt tunnevad end isegi kunstnikud, kui nad on silmitsi rahvamassi survega tänavatel. Sealne filmikunstitööstus on mänginud olulist osa avalikkuse harimisel seoses usulise sallivusega. Ometi on riigivälised organid hirmutamise kaudu tõhusalt ära keelanud mõned Bollywoodi filmid. Kahjuks näib, et audiovisuaalse kunsti tööstuse professionaalid otsivad igapäevaselt usuliste tunnete isehakanud valvurite heakskiitu enne, kui nad jätkavad filmiga, mis puudutab ühiskondlikke küsimusi. See näitab, kui tähtis on kunstnike panus kultuuridevahelisse dialoogi – või vähemalt võib olla. Ajakirjanikud ja advokaadid saavad samuti asju muuta, eriti kui nende avaldused ja teod ületavad uskudevahelisi piire. On loendamatu hulk näiteid, kus inimesed on üksteisele appi tulnud, ületades uskudevahelised piirid.

Lisaks – ja mis veelgi tähtsam – peaksid poliitikud ette võtma ühise ajurünnaku teemal, kuidas vastata uutele väljakutsetele maailmas, mis globaliseerub üha enam. Selline ajurünnak võib lõpuks viia konkreetsete tegudeni seoses mitmekesisuse üldise tunnistamisega, näiteks elamuprojektides, koolide õppekavades ja riigiasutuste ametikohtadele nimetamisel.

Lõpetuseks sooviksin ma tõstatada neljanda küsimuse: kuidas saab kultuuridevahelist dialoogi tõhusalt läbi viia? Kultuuridevahelisel dialoogil on erinevad tasandid: rahvusvahelised ja piirkondlikud organisatsioonid, nagu ÜRO, EL, ja Islamikonverentsi Organisatsioon (OIC), võivad mängida rolli kultuuridevahelise dialoogi toimumiskoha pakkumisel. Lisaks pakuvad valitsusvälised organisatsioonid praegu rahu edendamist erinevate usuliste tõekspidamiste ja veendumustega inimeste ning kogukondade vahelise dialoogi ja koostöö kaudu, mis toimuks ÜRO uskudevahelise dialoogi ja rahu alase koostöö dekaadi raames, mis kestab ilmselt aastast 2011. kuni aastani 2020. Seda silmas pidades paistab äärmiselt tähtsana mitmete heade algatuste olemasolu globaalsel, piirkondlikul ja riiklikul või kohalikul tasandil. Lubage mul rõhutada, et kultuuridevahelise dialoogi alustamiseks väheste kuludega on võimalik kasutada ka vanu, uusi ja leidlikke suhtlusvahendeid, näiteks kirjasõprade programme koolides või interneti jututubasid konkreetsete teemade kohta, tänavateatrit ja nukuetendusi.

ELi elukestva õppe programmid võivad – ja juba teevad seda – olla kultuuride- ja uskudevahelise dialoogi ideaalseks platvormiks. Erinevad programmid on tõepoolest näiteks headest tavadest: Comeniuse programmi eesmärk on selgitada erinevaid Euroopa kultuure erinevate riikide koolide vaheliste vahetuste ja koostöö kaudu; kõrgkoolide vahetusprogrammis Erasmus on osalenud juba üle 1,5 miljoni õpilase; Leonardo da Vinci programm rahastab riikidevahelist liikuvust kutseõppe ja kutsealase koolituse valdkonnas; Grundtvigi programm pakub uusi õppimisvõimalusi eriti sotsiaalse tõrjutuse ohus täiskasvanutele ja eakamatele töötajatele, ja lõpuks Jean Monnet võrgustik, mis stimuleerib õpetamist, uurimistööd ja arutlemist Euroopa integratsiooni teemal kõrgharidusasutustes üle maailma. Lubage mul rõhutada, kui oluline on, et Euroopa Liit pöörduks kogu maailma poole, seda eriti kultuuridevahelise dialoogi raames.

Haridusasutuste roll on keskse tähtsusega. Need võivad isegi noores eas kas juurutada sallivust või edendada pingete tekkimist. Sellepärast peab rõhk asetsema mitmekülgsel haridusel, mis õpetab lapsi tunnustama eksisteerivat mitmekesisust. Vabatahtlik koolidevaheline õpilaste vahetus teiste riikidega on oluline potentsiaal nii Euroopas kui ka mujal. Seoses sellega sooviksin ma viidata 2001. aasta rahvusvahelisele konsultatsioonikonverentsile koolihariduse kohta seoses usu- ja veendumusvabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimisega. Seal võeti konsensuse alusel vastu Madridi lõplik dokument, milles soovitati, et õpetajatele ja õpilastele antaks võimalus vabatahtlikeks kohtumisteks ja vahetusteks erineva usu või veendumustega osapooltega.

Perekond on teiseks baasiks, kus avatud suhtumist võib kas tõrjuda või arendada, mis oleneb suuresti individuaalsest kasvatusest. Lisaks annavad segaabielud täiesti loomulikult uusi perspektiive ja võivad hõlbustada kultuuridevahelist või uskudevahelist dialoogi. Minu arvates on oluline alustada varases eas oma naabrite või teiste uskude veendumustega tutvumist. See ei pea ilmtingimata hõlmama pikkasid reise, vaid võib näiteks toimuda kohalikku kirikusse, mošeesse, sünagoogi või muusse jumalakotta suundumise ja sealsete inimestega kohtumise kaudu. Rühmade suurus – eriti kohalikul tasandil uskudevaheliste kohtumiste puhul – ei tohiks olla liiga suur, et anda eestkõnelejatele võimalus rääkida ja üksteist isiklikul tasandil tundma õppida.

Siiski on kultuuridevahelise dialoogi puhul mitu võimalikku ohtu: kui seda korralikult ei teostata, võib see muutuda pealiskaudseks, ebamääraseks ja ebatõhusaks ettevõtmiseks. Lisaks võib kultuuridevahelist dialoogi ühtlasi kasutada vahendina, et rõhutada „teiste” halbu külgi. Osalejatel võib tekkida kiusatus veenda oma vestluskaaslasi oma usu või kultuuri ülimuslikkuses.

Mis puutub dialoogi võimalikku sisusse, siis tuleb ka siin vastata põhiküsimusele: kas osalejad peaksid küsima ka oma vastavate uskude ja usuliste seisukohtade kohta või oleks see liiga ohtlik? Positiivseks asjaoluks oleks see, et kõnelejad võivad tutvuda sarnaste seisukohtadega, kuid ka erinevustega. Neid erinevusi võib aga tõlgendada tundlike või isegi solvavatena. Mõelge kas või arutelule, mis keskendub sellistele vaidlust tekitavatele teemadele nagu: kes oli viimane prohvet, kas jumalal oli poeg, kas usujuhid on eksimatud, mida sa võid süüa ja mida mitte, kas taassündimine on olemas?

Ahvatlevaks alternatiiviks võib olla vaid vaidlusi mitte tekitavate teemade puudutamine, mis ei ole üldse usuga seotud, näiteks ühiste keskkonnaprobleemide arutamine. Nende teemade leidmine võib aga raske olla ning need võivad küllaltki igavad olla ning lõpuks nurjaks selline lähenemisviis tõelise kultuuridevahelise ja uskudevahelise dialoogi eesmärgi. Ma ei usu, et usulise korrektsuse lisamisest olemasolevale poliitilise korrektsuse lähenemisviisile oleks abi.

Diplomaadid ütlevad vahel, et me ei peaks tegelema teiste uskude kritiseerimisega peale meie enda oma. Siiski sooviksin ma küsida: kas dialoog välistab teiste uskude tõekspidamiste kritiseerimise võimaluse? Minu arvates peaks tõelises dialoogis olema üheks võimaluseks ka see, et kõnelejad võivad lõpuks jõuda kokkuleppele oma eriarvamuste juurde jäämise osas, tunnustades samas loomulikult teineteise seisukohti ja lähenemisviise.

(Aplaus)

Kui keegi tahab oma vestluskaaslase usku kritiseerida, on muidugi soovitatav teha seda mitteformaalsel viisil ja oma sõnu hoolikalt kaaludes. Lisaks võib abi olla ka sellest, kui erinevate rühmade vahel on juba tekkinud vastastikune usaldus. Ma usun aga kindlalt, et oleks vale järgida uskude kui selliste kaitsmise lähenemisviisi inimeste või usklike rühmade asemel, nagu on kinnitatud rahvusvahelistes inimõiguste sätetes.

(Aplaus)

Ma olen mitmel korral väljendanud muret, et uskude niinimetatud laimamise kuriteoks muutmine võib anda vastupidise tulemuse, kuna see võib luua sallimatuse ja hirmu õhkkonna ning isegi suurendada tagasilöökide ohtu. Usu laimamise süüdistused võivad lämmatada õiguspärase kriitika või isegi tavade ja seaduste uurimise, mis näivad rikkuvat inimõigusi ja mida sanktsioneerib usk – või vähemalt näib seda tegevat.

Lõpetuseks usun ma, et õigusriigi põhimõtted ja demokraatlike institutsioonide toimimine on soodsa õhkkonna loomise eeltingimuseks, mis soodustab tõelist dialoogi ja mõistmist. Inimesed peavad saama süsteemi usaldada ja seega võib institutsioonide mitmekesisus sellise keskkonna loomisele kaasa aidata. Kultuuridevaheline dialoog ei peaks olema peale surutud või üleoleval viisil kavandatud. Riikide sellekohastes poliitikates peaks jätma ruumi erinevatele uskudele ja veendumustele, luues seega loomulikud võimalused suhtlemiseks ja mõistmiseks.

Need on minu mõtted kultuuridevahelise dialoogi küsimuste mis, miks, kes ja kuidas kohta. Ma kardan, et ülevaatlike vastuste asemel olen ma tõstatanud hulga uusi küsimusi.

Ma olen oma tähelepanekutes juba viidanud kultuuridevahelise dialoogi võimalustele – kuid ka võimalikele lünkadele. Kultuuridevahelise dialoogi institutsionaalseks muutmine erinevatel tasanditel õiges vormis ja koos laia osalejate valikuga, mis võimaldab samas ikkagi tõelist arvamuste vahetust, näib olevat keskse tähtsusega. Ma arvan, et usujuhtide ühisdeklaratsioonid ja avaldused on olulised; siiski tahaksin ma kasutada võimalust rõhutada kohalikul tasandil algatuste, konkreetsete kohtumiste ja ühismeetmete keskset tähtsust. Ühtlasi usun ma, et parem on pidada sõnasõda kui omada kauakestvaid pingeid. Kui mõõdukad, ühte jumalasse uskujad, uskmatud ja mitme jumala kummardajad kokku saavad – mõned neist võib-olla esimest korda üldse – õpivad nad loodetavasti üksteiselt paljutki, isegi kui nad lõpuks põhiküsimustes eriarvamusele jäävad.

Üldväärtused peaksid olema sillaks erinevate uskude ja veendumuste vahel ning ma ei nõustu faktiga, et inimõiguste üldnormid võiksid või peaksid alluma sotsiaalsetele või usulistele normidele.

(Aplaus)

See võib lõpuks ka viia üldiste inimõiguste jõustamiseni, seda nii inimõiguste ja vabaduste edendamises kui ka kaitsmises.

Kokkuvõtteks tahaksin ma tsiteerida Boutros Boutros-Ghalit, ÜRO endist peasekretäri, kes ütles: „Inimõigused üldises perspektiivis vaadatuna sunnivad meid silmitsi seisma kõige nõudlikuma dialektikaga: identiteedi ja kellekski teiseks olemise dialektikaga. See õpetab meile kõige otsesemal viisil, et me oleme ühel ja samal ajal samad ja erinevad”.

(Parlamendiliikmed vastasid kõnelejale ovatsiooniga püsti seistes)

  Juhataja. – Dr Jahangir, tänan teid teie pöördumise eest. Me kuulasime väga tähelepanelikult teie sõnu, mis põhinesid teie austusel inimõiguste vastu, teie rikkal kogumuste pagasil ning sellel, mida teie tähtis töö endast kujutab.

Ma loodan, et teie visiit Euroopa Parlamenti muudab võimalikuks meie laialdasema koostöö meie ühises demokraatia, rahu ja arengu missioonis.

ISTUNGI JUHATAJA: Gérard ONESTA
Asepresident