Arutelud

Teisipäev, 8. juuli 2008 - Strasbourg

13. Riiklikud investeerimisfondid (arutelu)

  Juhataja. − Järgmisena on päevakorras alljärgnevate suuliselt vastatavate küsimuste ühisarutelu:

– suuliselt vastatav küsimus (O-0067/2008), mille esitas Pervenche Berès majandus- ja rahanduskomisjoni nimel nõukogule: ELi vastus riiklike investeerimisfondide esitatud väljakutsele (B6-0164/2008), ja

– suuliselt vastatav küsimus (O-0068/2008), mille esitas Pervenche Berès majandus- ja rahanduskomisjoni nimel komisjonile: ELi vastus riiklike investeerimisfondide esitatud väljakutsele (B6-0165/2008).

  Pervenche Berès, küsimuse esitaja. − (FR) Lugupeetud juhataja, austatud nõukogu eesistuja ja komisjoni asepresident, tänan võimaluse eest läbi viia arutelu mõlema asjaomase institutsiooni osalusel. Volinik Günter Verheugen, loodan, et ka volinik Charlie McCreevy saab teie kaudu teavet arutelu olemusest.

Juba kaua on meil Euroopas olnud aktiivsed riiklikud investeerimisfondid, eelkõige Norra fond, ja siiani ei ole ükski selle fondiga seonduv tegevus tekitanud mingeid probleeme. Kaks hiljutist nähtust on aga praegust olukorda muutnud. Esiteks on naftamonarhiate ja kaubandusülejäägi kogunud riikide kätte koondunud suured naftavarud, mille abil varustatakse riiklikke investeerimisfonde. Teine ilming on loomulikult kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriis, mis heidab valgust riiklike investeerimisfondide strateegilisele tähtsusele.

Kui neid fonde kasutati mitmetesse piirkondadesse, eriti USAsse investeerimiseks, tõstatus küsimus fondide strateegilisest iseloomust. Praegu, mil näeme, et riiklikud investeerimisfondid on likviidsuse suurendamise või fondide omandamise kaudu üle võtnud investeerimispankade rolli, mõistame, et neist on hoopis saanud viimase abinõuna kasutatav investor.

Neis tingimustes hakkavad emotsioonid kaasa rääkima ja sellest tuleneb ka meie küsimus. Põhjuseks on kahtlemata ka asjaolu, et mitte siseturu eest vastutav volinik, vaid komisjoni president pidas vajalikuks 27. veebruaril välja anda dokumendi, millele meie tänane arutelu põhineb.

Oleme ohu ees, et iga liikmesriik rakendab oma strateegiat, mis lõppkokkuvõttes ei aita lahendada tegelikku olukorda, kus riiklikud investeerimisfondid on saanud vastutajaks, aktiivseks osalejaks kapitaliturul. Selle tulemusena on uus olukord asetanud teatud määral kohustusi fondidele ja ka meile dialoogis, mida soovime pidada nende fondide haldajatega.

Seetõttu soovin majandus- ja rahanduskomisjoni nimel tõstatada täna viis küsimust.

Esiteks, meile on jäänud mulje, et komisjoni siiani kõlanud vastus on järgmine: iga liikmesriik rakendagu fondide läbipaistvuse ja valitsuse poolt fondidele esitatavate eeskirjade suhtes oma strateegiat, ühenduse tasandil kontrollime vaid, et liikmesriikide nõuded ei rikuks asutamislepingu üldsätteid või siseturu toimimise eeskirju.

Meile tundub, et selline strateegia ei ole korrektne. Meie arvamus on, et me peaksime töötama ennetava lähenemisviisi suunas ja tegema ühenduse tasandil koostööd: ühelt poolt selleks, et ära hoida ebaõiglast konkurentsi liikmesriikide vahel – kuna on selge, et liikmesriikide vahel toimub teatav võistlus selle üle, kes suudab investeerimisfondide kaudu tehtud kindlatest, pikaajalistest investeerimisvõimalustest rohkem kasu saada – ja teiselt poolt selleks, et määratleda strateegilised või tundlikud sektorid ja teha koostööd nende alalhoidmiseks.

Teine küsimus on seotud kõnealuste fondide registreerimise probleemiga. Kas ei oleks võimalik ette näha fondide registreerimist ühenduse tasandil, mida me kaalume praegu reitinguagentuuride suhtes?

Kolmas küsimus seondub EÜ asutamislepingu artikli 58 tõlgendamisega, mis näeb ette kapitali vaba liikumise piiramise, lähtudes avaliku korra kaitsest. Kas nõukogus või komisonis on välja kujunenud eelistatav tõlgendus selles küsimuses? Me sooviksime üksikasjalikumat teavet selle kohta.

Neljas küsimus on järgmine: kas ei ole mitte tegemist aruteluga, millel on rahvusvaheline mõõde? Meie arvamus on, et Euroopa Liit oleks rahvusvahelisel tasandil tegutsemiseks paremini ette valmistunud, kui me määratleksime teataval määral oma ühise seisukoha, mis oleks Euroopa Liidu ja mitte ühe või teise, finantstulu teenimise võimalust nähes võidujooksuga kaasa läinud liikmesriigi seisukoht.

Viimane küsimus puudutab vahetuskursse. Milline on teie seisukoht olukorra suhtes, kus naftamonarhiad müüvad naftat dollarite eest, mis taasinvesteeritakse riiklike investeerimisfondide kaudu eurodes hoitavatesse varadesse, mille tulemusel viiakse meie kaubandusbilanss tasakaalust välja?

Proua juhataja, härra asepresident, sellised on majandus- ja rahanduskomisjoni küsimused, millele me soovime vastuseid nõukogult ja komisjonilt.

  Anne-Marie Idrac, nõukogu eesistuja. − (FR) Proua juhataja, komisjoni asepresident, Pervenche Berès on suurepäraselt kokku võtnud riiklike investeerimisfondidega seonduvad probleemid. Sooviksin lisada veel mõne põhjuse, miks neid probleeme arutatakse. Fondide tegevus on viimastel aastatel hoogustunud: Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel toodavad nad praegu 2 200 miljardi ja 300 000 miljardi euro vahel. Siiski peame me jälgima fondide investeerimisstrateegiaid, läbipaistvust, strateegiate selgust ja võimaluse korral ka uute fondide teket.

2007. aasta oktoobris palusid G8 riikide rahandusministrid Rahvusvahelisel Valuutafondil ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonil (OECD) neid küsimusi lähemalt vaadelda. Selle üleskutse tulemusena alustasid mõlemad institutsioonid tööd: Rahvusvaheline Valuutafond keskendus riiklike investeerimisfondide eest vastutavatele riikidele, OECD võttis vaatluse alla investeeringute sihtriigid. Rahvusvaheline Valuutafond uuris fondide kehtivaid tavasid, moodustas ümarlaua nende küsimuste arutamiseks ja rahvusvahelise 25 fonde omavast riigist koosneva töörühma eesmärgiga koostada aruanne, mis peaks ilmuma selle aasta oktoobri lõpus. Eesmärk on välja töötada kohaldatav hea tava, mille järgimine on riiklikele investeerimisfondidele vabatahtlik, eriti läbipaistvust, investeerimisstrateegiaid ja fondide haldamist silmas pidades. Siinkohal tuleb märkida, et selles valdkonnas tõstetakse standardina esile Norra riiklikku pensionifondi.

OECD on keskendunud investeeringute sihtriikides kohaldatavale heale tavale ja mõni nädal tagasi võtsid OECD ministrid vastu deklaratsiooni. Töö jätkub nüüd investeerimiskomitees, kus tähelepanu koondub poliitika väljaarendamise vastastikusele jälgimisele ja laiapõhjalisele arutelule välisriikide kontrollitavate investeeringute üle.

Jätkaksin nüüd tegevusega ühenduse tasandil. Nagu te teate, esitas komisjon 2008. aasta veebruaris teatise „Ühtne Euroopa tasandi lähenemisviis riiklikele investeerimisfondidele”. Teatises märgib komisjon, et Euroopa tasandil ei ole vaja uusi õigusakte, kuid soovitav on välja töötada ühine lähenemisviis, mis põhineks sihtriikide, riiklike investeerimisfondide omanike ja fondide eest vastutajate koostööl, eesmärgiga kehtestada – ja ma tsiteerin – „põhimõtted, mis tagaksid riiklike investeerimisfondide investeeringute läbipaistvuse, prognoositavuse ja aruandekohustuse”.

Komisjoni esitatud ühine lähenemisviis peaks tuginema viiele põhimõttele: avatud investeerimiskeskkonna põhimõtte järgimine, mitmepoolse koostöö toetamine, olemasolevate vahendite kasutamine, EÜ asutamislepingus sätestatud kohustuste ja rahvusvaheliste kohustuste austamine ja lõpuks proportsionaalsus ning läbipaistvus. On oluline märkida, et komisjoni teatises tehtud ettepanekut ühise lähenemisviisi kohta tuleb näha kui täiendust liikmesriikides kehtivatest õigusnormidest tulenevatele eelisõigustele.

Nõukogu käsitles teatist 4. märtsil ja esitas sellekohase aruande Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel, kus komisjoni ettepanekuid arutati ja täpsustati eelkõige kaht põhimõtet. Ühelt poolt eelistati mitmepoolse koostöö üldise toetamise asemel väljendada seisukohta Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD tehtava töö kohta, millel ma ennist peatusin. Teiselt poolt eelistas nõukogu samuti üldise iseloomuga lähenemisviisi – olemasolevate vahendite kasutamise – asemel kinnitada juhtpõhimõttena riiklike ja vajaduse korral ELi vahendite kasutamise.

Selleks et mitte midagi välja jätta, on samuti oluline märkida, et riiklike investeerimisfondide küsimust arutati ka 9. novembril 2007. aastal Washingtonis toimunud atlandiülese majandusnõukogu kohtumisel, millega volinik Verheugen hästi kursis on.

Riiklike algatustega seonduvalt on tõsi, et mõned liikmesriigid on midagi juba ära teinud või planeerivad midagi. Sama kehtib ka väljaspool Euroopa Liitu asuvate riiklikke investeerimisfonde peamiste sihtriikide kohta. Loomulikult ei tohiks sellised riiklikud meetmed olla vastuolus Euroopa ühise lähenemisviisiga, milleks komisjon on eespool mainitud põhimõtetest lähtuvalt ettepaneku teinud ja mida toetab ka Euroopa Ülemkogu. Riiklike meetmete kavandamisel tuleb lähtuda Euroopa ühisest lähenemisviisist, mida riiklikud meetmed täiendavad. Arvan, et see selgitab probleeme, millele viitas pr Berès.

Riiklike meetmete koordineerimine on komisjoni esitatud Euroopa ühise lähenemisviisi üks nurgakividest. Nagu te soovitate, on nähtavasti vaja analüüsida liikmesriikide olemasolevaid algatusi, et tõhusalt sisse seada koordineerimine ja tagada, et see ei kahjustaks riikide kaitsega seonduvaid eelisõigusi ja pädevust. Selline Euroopa tegevuse analüüs võiks juhinduda OECD investeerimiskomitee korraldatud vastastikuse järelevalve tulemustest, nagu ma äsja mainisin.

Mis puutub asutamislepingu artiklisse 58, mida te, pr Berès, mainisite, siis sellega sätestatakse liikmesriikide õigus määrata piirangud, lähtudes avaliku korra kaitsest. Kuid nii palju kui nõukogu teab, ei ole artiklit kunagi seoses riiklike investeerimisfondidega kõne alla võetud. Arvestades vajadust seda sätet selgitada, pööraksin vaid tähelepanu asjaolule, et Lissaboni lepinguga seda ei muudeta.

Kokkuvõtteks, nõukogu soovib jälgida Euroopa Liidu rolli rahvusvahelistes organites. Komisjoni teatis näitab, et me osaleme aktiivselt Rahvusvahelise Valuutafondi, OECD ja teiste organite töös ning teeme seda ka edaspidi. Kuna riiklikud investeerimisfondid tegutsevad üle maailma, on Euroopa jaoks äärmiselt oluline teha koostööd ühelt poolt teiste sihtriikidega ja teiselt poolt riiklike investeerimisfondide ning nende eest vastutajatega. Liit peaks seega olema aktiivne osaline mitmepoolse koostöö jätkumise tagamisel ja mitte lihtsalt vaikse kõrvalseisjana arutelusid jälgima. Sel põhjusel toetati ka Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel komisjoni esitatud ettepanekuid. Eelkõige väljendas nõukogu toetust rahvusvahelise kokkuleppe saavutamiseks tehtavale tööle, mille tulemusena oleks võimalik välja töötada heade tavade toimimisjuhend, millega riiklikud investeerimisfondid vabatahtlikult ühineksid ja mis sätestaks rahvusvahelisel tasandil põhimõtted, mida kohaldataks investeeringute sihtriikide suhtes. Euroopa Ülemkogu lisas ka, et liit peaks püüdma praeguses arutelus koordineeritult osaleda, ning kutsus komisjoni ja nõukogu üles jätkama tööd selles suunas. Nõukogu on kindlalt otsustanud seda teed mööda edasi liikuda.

Teie viimase, naftaga seotud finantsprobleeme käsitleva küsimuse kohta ütleksin, nagu me ka G8 kohtumisel kinnitasime, et oleme teadlikud ülemaailmse tasakaalutusega seonduvate probleemide olulisusest. Esile kerkivad teatud riigid, nimelt naftat eksportivad riigid, kelle omandis on suured ülejäägid. Tähtis on, et tehtaks mingeid muudatusi, iseäranis vääringute vastavusse viimise kaudu. Neid küsimusi jälgitakse tähelepanelikult nii G7 kui ka G8 kohtumisel, kuid sellega tegeleb ka Rahvusvaheline Valuutafond ELi liikmesriikide osalusel.

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud nõukogu eesistuja, daamid ja härrad, riiklikud investeerimisfondid on saanud ülemaailmses rahandussüsteemis oluliseks teguriks ja viimasel ajal on need põhjusega pälvinud avalikkuse tähelepanu. Euroopa Komisjoni veebruaris avaldatud teatises, mida ka eelkõneleja mainis, määrati kindlaks viis, kuidas meie arvates Euroopa peaks sellele väljakutsele vastama.

Kevadisel kohtumisel toetas Euroopa Ülemkogu tingimusteta komisjoni esitatud lähenemisviisi. Praegune olukord on lihtne: Euroopa Liit on maailma suurim otseinvesteeringute eksportija ja samal ajal meelitab ka ise vastupidises suunas suuri kapitalimahutusi. See kõik on vägagi tervitatav. Investeerimine ja avatus on kaks peamist majanduskasvu ja tööhõivet soodustavat tegurit. Me ei saa taganeda oma kohustusest pakkuda avatud investeerimiskeskkonda.

Riiklikud investeerimisfondid ei ole uus nähtus, tegelikult on need Euroopasse investeerinud juba umbes 50 aastat. Sellised kohusetundlikud ja usaldusväärsed investorid on järginud pikaajalist, stabiilset poliitikat, mis kõigele lisaks on kindlasti edukalt toime tulnud proovikiviga, mille on põhjustanud finantsturgudel viimasel ajal valitsenud segadus. Kõnealused fondid on pakkunud kapitali just siis, kui seda on hädasti vaja läinud.

Samuti ei ole meil põhjust arvata, et riiklikud investeerimisfondid avaldavad negatiivset mõju vahetuskurssidele. Ei ole tegelikke viiteid sellele, et fondid läheksid USA dollarilt üle eurole, ja pealegi ei ole need veel saavutanud suurusjärku, mis võimaldaks neil avaldada märkimisväärset mõju rahvusvahelisele finantsturule.

Investeerimisfondide arv ja suurus kasvab praegu tohutu kiirusega. Investeerimisviisid muutuvad. Isegi kõnealuseid fonde loovate riikide geopoliitiline paigutus muutub. Suur erinevus valitseb fondidelt turule antava teabe ulatuses ja kvaliteedis ning siit tuleneb ka hirm, et nende summade investeerimine võib anda asjaomaste välisriikide valitsustele üleliigse poliitilise võimu, ning see on küsimus, millesse peame tõsiselt suhtuma.

Kui fondid on läbipaistvad ja täidavad selgeid, aruandekohustust sisaldavaid reegleid, siis ei tohiks asjaolu, et nad on riigi omanduses olevad investeerimisvahendid, mingit muret valmistada. Vajame vaid kinnitust nende pelgalt ärilistest eesmärkidest, mis tähendab, et läbipaistvus ja ettevõtte juhtimissüsteem on võtmeküsimused.

Komisjoni teatises on kavandatud mõned saavutatavad võimalused. Reguleerimine ei ole võib-olla parim lahendus. Ühtse turu kõik investorid peaksid järgima samu eeskirju, mis kehtivad konkurentsi, siseturu ja tööõiguse kohta. Liikmesriikides julgeoleku, õiguse või avaliku korra kaitseks vastu võetud välisinvesteeringuid käsitlevad erinevad vahendid peavad järgima ühenduse suuniseid.

Pervenche Berès, tahaksin siiski juhtida tähelepanu asjaolule, et liikmesriikidel on õigus vastu võtta selliseid meetmeid ja enamik riike on seda ka juba mõnda aega teinud. Komisjon jälgib protsessi hoolikalt, kuigi praegu ei ole veel kavasid põhjaliku auditi läbiviimiseks. ELi tasandil tundlikes sektorites tehtud investeeringute iga analüüs peab samuti jälgima investeerimisallikaid, mitte ainult riiklike investeerimisfondide allikaid. Oleme kindlasti ühel meelel, et on olemas ka teistsuguseid fonde, mis annavad rohkem põhjust muretsemiseks kui riiklikud investeerimisfondid ja mille puhul ei ole lihtne rääkida läbipaistvusest ja ettevõtte juhtimissüsteemist.

On kindlasti õige väita, et me ei suuda tegeleda ülemaailmse küsimusega, lähtudes vaid kitsast Euroopa lähenemisviisist, pigem peaksime püüdma leida rahvusvaheline ja ülemaailmne lahendus. Komisjon usub, et parim lahendus oleks toimimisjuhend, mille töötaksid ühiselt maailma tasandil välja investeeringute sihtriigid ja fondid ise. Vabatahtlik toimimisjuhend, mis sätestab juhtimise ja läbipaistvuse põhinõuded, tagaksid suurema selguse fondide tööst.

Kuna Euroopa Ülemkogu märtsis toimunud kohtumisel väljendati sellisele lähenemisviisile toetust, on Euroopa Komisjon aktiivselt osalenud Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD töös heade tavade määratlemisel. Mõlema organisatsiooni töös on märgata edasiliikumist. Võin kindlalt väita, et lahendus on välja kujunemas ja meil on olemas hästi sõnastatud ja integreeritud Euroopa lähenemisviis, mida me nüüd järgime.

Me ei tohiks unustada, et see on kahepoolne protsess. Mitte kõik ei ole selguse saavutamisest huvitatud. Fondide jaoks tähendab see stabiilsust ja tagasilöökide riski vähenemist. Nende riikide majanduses, kuhu fondid investeerivad, vähendab stabiilne, prognoositav ja mittediskrimineeriv raamistik riski, et olulised investeerijad „hääletavad jalgadega”, teisisõnu lahkuvad Euroopast ja investeerivad mujale.

Meil on kindel kava edasi arendada Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD tööd. Oleme Euroopa Liidus saavutanud tugeva konsensuse ja see tähendab, et meil on ühine lähenemisviis. Liikmesriigid ei ole otsustanud omapäi tegutseda. Tegelikult ei taha ükski liikmesriik üksi tegutseda. See muudab meie argumendid tugevamaks ja on tähtis, et me peame sellest kinni, ükskõik, mis juhtuks. Sellise toetusega võime loota, et meie poliitikatel on kaalu, ja komisjon võib olla kindel, et selle aasta lõpuks saame parlamenti teavitada konkreetsetest, positiivsetest tulemustest.

  Piia-Noora Kauppi, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, nõustun täielikult komisjoni ja nõukogu antud hinnanguga riiklikele investeerimisfondidele. Fondid on 21. sajandi suund ja arutelu on väga tervitatav.

Investeerimisfondid on märgatavamaks muutunud praeguse finantskriisi tingimustes, mis hõlmab paljusid pankasid ja investeerimisühinguid, kes on sekkunud ja pakuvad äriühingutele hädasti vaja minevaid kapitaliinvesteeringuid.

Riiklikud investeerimisfondid võivad lähitulevikus eeldatavasti kiiresti kasvada, mis ei tohiks meid hirmutada. See on turuarengu loomulik osa. Ülemaailmsele turule riiklike investeerimisfondide poolt toodud kapitali on vaja investeeringute jätkumiseks. Fondid on võimelised pakkuma finantsturule ja äriühingutele likviidsust. Mõnikord on seda vaja ettevõtete püsimajäämiseks.

Tänu oma suurusele ja ressurssidele on riiklikud investeerimisfondid võimelised investeerima sinna, kus raha on mõnikord väga vaja, kuid kuhu keegi teine ei saa või ei taha investeerida.

Teoreetiliselt püüdlevad riiklikud investeerimisfondid sarnaselt teistele fondidele investeeringute, sageli pikaajaliste investeeringute suure tootlikkuse poole. Need ei kujuta endast a priori ohtu ülemaailmsele finantsturule või Euroopa majandusele, pigem on need kasutoovad.

Kuigi praegu teevad mõningast muret naftarikaste riikide, kuid ka näiteks Hiina kasvav majanduslik jõud ja selle tagajärjed, ei tohiks neid riike rahutuse vaigistamiseks ülemaailmselt finants- ja investeerimisturult kõrvale jätta. Vastupidi, Euroopa peaks tervitama neist riikidest ja investeerimisfondidest pärineva raha sissevoolu.

Loomulikult teeb muret asjaolu, et need riigid ei järgi samu poliitilisi põhimõtteid nagu meie. Kui nende investeeringuid juhivad poliitilised eesmärgid – kuigi seda ei ole juhtunud –, puuduvad meil tõendid selle kohta, et riiklikud investeerimisfondid võiksid põhjustada tõsisemaid kriise. Nende tegevus on kaalutletud, poliitilise sekkumiseta. Riiklike investeerimisfondide diskrimineerimine nende päritolu järgi oleks mõttetu ja vastuolus õiglase reguleerimise põhimõtetega.

Finantsturgude ja ettevõtete juhtimissüsteemi reguleerimisel tuleks lähtuda kõigi ühes valdkonnas tegutsejate võrdse kohtlemise põhimõttest. Muidugi oleks toimimisjuhend tervitatav, kuid juhend peaks lähtuma sissetulekuallika põhjal diferentseerimise vältimisest.

  Elisa Ferreira, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Euroopa integratsiooni põhitunnus on avatus kaubandusele ja investeerimisele. Riiklikud investeerimisfondid on tegutsenud juba mõnda aega. Praeguses keerulises majandusolukorras, nagu juba öeldud, on suurenenud fondide kapitalisatsiooni potentsiaal ja huvi selle potentsiaali vastu. Strateegiliste sektorite avanemine ja riigivarade üleandmine eraalgatuste kätte on teine Euroopa Liitu iseloomustav tunnus. Siiski on tähtis tagada, et kõik äriühingud, eriti riiklikud investeerimisfondid, juhinduksid selgetest ja läbipaistvatest reeglitest ning et nende eesmärgid vastaksid turu nõuetekohasele toimimisele, kus valitseks õiglane konkurents äriühingute vahel ja kus Euroopa kodanike õigused oleksid nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis kaitstud.

Tervitame komisjoni pühendumust mitmepoolsele toimimisjuhendile, mida töötatakse välja Rahvusvahelise Valuutafondi juhtimisel. Kuid näib, et riskimaandusfondide ja erakapitali investeerimisfondide puhul hea tava juhendist ei piisa. Paluksime komisjonilt sõltumatumat ja kindlamat tagatist, et kõik siseturul tegutsevad finantsettevõtted, sealhulgas ka eespool nimetatud fondid, austaksid täielikult läbipaistvuse ja juhtimise põhimõtteid, mis tuginevad Euroopa, mitte üksnes riiklikel või rahvusvahelistel kriteeriumidel.

  Wolf Klinz, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, viimastel kuudel on jututeemaks üha sagedamini riiklikud investeerimisfondid, sest need tegutsevad Euroopa ja USA pangandussektoris. Paljud usuvad, et seotus pangandusega on vaid esimene samm ja riiklikud investeerimisfondid valmistuvad suurte ostude tegemiseks, mis viib selleni, et paljud äriühingud Euroopas ja mujalgi satuvad nende mõju või isegi kontrolli alla. Seejuures seguneb hirm poliitilise sõltuvuse ees murega, et selline püüe võib olla seotud sooviga võita juurdepääs tehnoloogiatele, millele muidu juurdepääs puudub; hirmu ajendab eriti asjaolu, et tegemist on partnerite ja turuosalistega, kes varem rahvusvahelistel turgudel aktiivsed ei ole olnud, nimelt Venemaa ja Hiina riiklike investeerimisfondidega.

Raha on kahtlemata olemas. Omades enam kui kolme miljardit USA dollarit, on nende fondide käsutuses kaks korda rohkem kui rahvusvaheliste riskimaandusfondide käsutuses. Tuleb aga mainida, et ajaloolisest vaatenurgast puuduvad tõendid selliste oletuste kinnituseks. Nagu juba öeldud, on fondid siiani osutunud headeks aktsionärideks. Need on huvitatud ettevõtte pikaajalisest positiivsest arengust ja seega ka investeeringust saadavast väärtuslikust, pikaajalisest kasumist.

Siiski ei tohi me nende sündmuste suhtes kergeusklikud ja naiivsed olla. Vajame reeglite kogumikku, kuid ei soovi isolatsiooni ega protektsionismi, kuna riiklikud investeerimisfondid on ju lõppude lõpuks näide sellest, et vaba kapitaliturg toimib ja me oleme sellise olukorra jätkumisest huvitatud.

Liberaalid seega toetavad komisjoni lähenemisviisi ja üleskutset koostada toimimisjuhend ning me loodame, et selline juhend tagab läbipaistvuse, et riiklike investeerimisfondide investeerimise peamised motiivid muutuvad nähtavaks, et fondid ise rakendavad ettevõtete hea valitsemistava süsteemi ja peavad sellest ka kinni.

Samas aga vajame ka kogu ELi hõlmavat lahendust – mitte 27 erinevat lahendust – ja samuti vajame ka rahvusvahelist lahendust. Seepärast tervitan voliniku öeldut, nimelt fakti, et OECD ja Rahvusvahelise Valuutafondiga on käimas pingelised kõnelused.

Aastate jooksul on kapitali vaba liikumine aidanud kaasa majanduskasvule nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Me ei tohiks seda tulevikus liigse reguleerimise ja protektsionismi kaudu ohtu seada, vaid pigem peame kinni pidama meie vaba turu põhimõtetest.

  Cornelis Visser (PPE-DE). – (NL) Riiklikud investeerimisfondid on finantsturul aktiivselt osalenud juba üle 50 aasta. Riiklike investeerimisfondide käsutuses olevad summad on viimaste aastate jooksul tunduvalt suurenenud, näiteks võib tuua Hiina, Venemaa ja Araabia riigid.

Riiklike investeerimisfondide siht on riigireservide ülejäägi investeerimine kasu teenimise eesmärgil. Neil riikidel on minu arvates igati õigus püüda oma reserve välisvaluutasse investeerida, seega suhtun positiivselt ka nende fondide panusesse. Fondid aitavad tõsta finantsturu likviidsust ning luua majanduskasvu ja töökohti. Samuti aitavad need kaasa pikemaajalisele investeerimisele. Nende abil saavutavad stabiilsuse äriühingud, millesse fondid investeerivad. Seepärast peaksime neile ka edaspidi jätma investeerimiseks piisavalt mänguruumi. Samal ajal võivad fondidega ka teatud ohud kaasneda. Peame jälgima nende tehtud investeeringute iseloomu ja fondide tegevuse vastavust läbipaistvuse põhimõttele.

Praegu puudub veel selgus riiklike investeerimisfondide poliitilise seotuse kohta. Sellise läbipaistvuse puudumise kahjuks räägib asjaolu, et tulemuseks on meiepoolne kasvav murelikkus taoliste riiklike investeerimisfondide suhtes. Komisjoni sellealane tegevus on teretulnud. Vastasel juhul tegeleksid riigid investeerimisfondidega vaid riiklikul tasandil. Olen üleliia riiklikke huve silmas pidava poliitika vastu. Euroopa tasandil tegutsemine on kohane vastus ja meil peaks olema ühine vastus.

Euroopa tasandil koordineeritud seisukoht on oluline. Seepärast on mul hea meel, et nõukogu ja komisjon teevad tihedat koostööd Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECDga. Ootan väga suuniseid, mida Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank ja OECD välja töötavad, ning loodan, et suunistes käsitletakse ettevõtete läbipaistvust, head valitsemistava ja vastastikkust.

Vastastikkusest rääkides pean ma silmas, et peaksime piirduma vaid riiklike investeerimisfondidega. Me soovime alati erainvestoreid, kuid riiklikelt investeerimisfondidelt saame me nõuda vastastikkust.

  Antolín Sánchez Presedo (PSE). - (ES) Proua juhataja, enam kui 30 riiki on viimase 50 aasta jooksul loonud riiklikke investeerimisfonde. Nende arvukus on viimastel aastatel kasvanud tänu naftast ja kaubandusülejäägist saadavale välisvaluutale ning teatud riigid püüavad leida viise, kuidas fonde saaks kasutada riiklike pensionisüsteemide toetuseks.

Oleme kogenud, et riiklikud investeerimisfondid võivad kaasa aidata finantsstabiilsuse ja ka majanduskasvu saavutamisel, mis omakorda aitab tagada põlvkondadevahelise solidaarsuse.

Kuid investeerimisfondid võivad kaasa tuua ka probleeme ja moonutamist. Sel põhjusel vajamegi Euroopa ühist lähenemisviisi ning ettevõtete läbipaistvuse, prognoositavuse ja hea juhtimise kindlustamist. Peame vältima huvide konflikte ja paradoksaalset olukorda, kus turuloogikale usaldatud Euroopa sektorite tõhusus jääb jälle riikide otsustada; seekord on aga tegemist kolmandate riikide kaalutlusõigusega. Me peame tagama mitte ainult sidususe ja vastastikkuse; peame seda küsimust kaaluma ja selles valdkonnas edasi liikuma, kehtestades teatavad rahvusvahelised eeskirjad.

  Olle Schmidt (ALDE). - (SV) Proua juhataja, volinik, olen vabakaubanduse tuline pooldaja ja samal ajal allergiline protektsionismi vastu, kuid ma ei ole naiivne. Üks riikide omanduses olevate fondidega seonduv probleem on nende tohutu kasv. Ainuüksi selle aasta veebruarist alates on fondide varade väärtus kasvanud 600 miljardi dollari võrra ja see moodustab praeguseks 4 triljonit dollarit, st 4000 miljardit dollarit. Milline võim! Selline võim koos asjaoluga, et paljudel fondidel puudub investeerimistavasid piisavalt peegeldav läbipaistvus, mida eespool mainiti, samuti nende ebademokraatlik päritolumaa on piisavad viited sellele, et me peaksime vägagi huvitatud olema.

Fondid on vajalikud, investeeringud on vajalikud, kuid samuti vajame me mängureegleid ja reguleerimissüsteemi, mis kehtiks kõigile ja mille puhul läbipaistvus peaks olema eeskujulik. Ühe eeskujuna mainiti arutelu käigus Norra naftafondi. Toimimisjuhendi koostamisel peaks selle eeskujuks võtma. Proua juhataja, päikesepaistelisel päeval me vihmavarju ei vaja, küll läheb seda vaja vihmasaju korral.

  José Manuel García-Margallo y Marfil (PPE-DE). - (ES) Proua juhataja, annan endast parima, et mitte korrata eelnevalt öeldut. Pean siiski märkima, et kuulsin esimest korda riiklikest investeerimisfondidest seoses 1993. aastal Hispaanias asetleidnud nn KIO (Kuveidi investeerimisühing) skandaaliga, mis Kuveidi tolleaegse valitsuse sõnul tõi kaasa suurema majandusliku kahju kui Sadam Husseini sissetung 1991. aastal.

Pärast seda on teisedki nimed tuntuks saanud. Oleme rääkinud Gazpromist, Hiina tegevusest Aafrikas, fondide kasutamisest Venezuelas Bolivari revolutsiooni heaks ja praeguse finantskriisi tulemusena räägime veel enamast. Paljud äriühingud võetakse üle või saavad abi nende fondide kaudu.

Nagu pr Kauppi meie fraktsiooni nimel kõneldes ütles, on fondidel kahtlemata häid külgi: need aitavad paremini jaotada ressursse, need lisavad likviidsust ja vähendavad ebastabiilsust ning praeguses olukorras on see kõik väga kasulik.

Ka mõnda fondidega seonduvat küsimust on juba mainitud: riigi suurem sekkumine majandusse, mis võib olla ajendatud pigem poliitilistest kui majanduslikest eesmärkidest – mis võib kaasa tuua turgude moonutamise ja ohu rahvuslikule julgeolekule –, ja iga riigi huvidest lähtuv reaktsioon, mis killustaks siseturgu veelgi.

Leninit parafraseerides, mida tuleb teha? Ilmselt peame jätkama fondide töö jälgimist ja püüdma prognoosida nende tegemisi, samuti peame läbi vaatama ühenduse raamistiku. Tuleb nõustuda, et fondid alluvad pädevuse ja investorite kaitset tagavatele eeskirjadele, kuid kas sellest piisab? Peame välja töötama vabatahtliku toimimisjuhendi, et tagada läbipaistvus, prognoositavus ja aruandekohustus. Lõpetuseks, toimimisjuhend tuleb üle kanda ka rahvusvahelisse raamistikku.

Seega tervitan kogu südamest ka üleatlandilist koostööd ning koostööd selliste organisatsioonidega nagu OECD ja Rahvusvaheline Valuutafond. Peame tegutsema ja seda tuleb teha kiiresti.

  Ieke van den Burg (PSE). - Proua juhataja, jagan paljude eelkõnelejate väljendatud riiklikus omanduses olevate fondidega seonduvat muret, kuid sooviksin rõhutada, et erakätes olevad kommertsfondid, näiteks riskimaandusfondid ja erakapitali investeerimisfondid, tekitavad isegi suuremat muret. Seda seetõttu, et nende tegevus ei ole pikaajalise suunitlusega, kusjuures riiklikud investeerimisfondid ja pensionifondid on sageli pikaajalise suunitlusega, suudavad tugevdada väikeaktsionäride osa ja täita tänuväärset rolli, lisades turule likviidsust.

Asi on aga selles, et sageli ei ole nende investeerimisstrateegia ja kavatsused piisavalt läbipaistvad, ja ma loodan, et sellele suunab komisjon oma tähelepanu. Õiguskomisjonis kinnitati hiljuti parlamendi raport institutsiooniliste investorite läbipaistvuse kohta ja selles raportis paluti komisjonil välja töötada direktiiv, mis tagaks läbipaistvuse ühised standardid. Loodan, et komisjon tegutseb vastavalt meie palvele.

Viimasena puudutaksin toimimisjuhendit ja „järgi või selgita” menetlust. Kas komisjon on ka seda võimalust kaalunud?

  Harald Ettl (PSE). – (DE) Proua juhataja, riiklikud investeerimisfondid on tõusnud tähelepanu keskpunkti, eriti eelmisest aastast alates, mil Hiina tegi teatavaks oma kava investeerida 3 miljardit USA dollarit, ainult 3 miljardit USA dollarit oma eravaldusettevõtete fondide reservist. Riiklikele investeerimisfondidele kuuluva kapitali kogusumma on praegu kindlasti üle 3 triljoni USA dollari, kaks korda suurem riskimaandusfondidesse paigutatud summadest: see annab piisavalt põhjust kogu seda tegevust jälgida. Siiani tunneme vaid Norra läbipaistvat süsteemi, mis järgib hea valitsemistava põhimõtet. Siiski on ka riiklikel investeerimisfondidel sarnaselt erakapitalil põhinevale äriühingule võimalik varjata ettevõtte tegelikku omanikku.

Riiklikud investeerimisfondid saavad strateegiliselt investeerida ja kiiresti kasvada. Läbipaistvus on seega ülimalt vajalik. Riiklike investeerimisfondide mõjutatud ettevõtete müügi tulemusel saab piirata töötajate õigusi ja muuta töölepingu tingimusi. Seepärast ongi selle valdkonna puhul vaja läbipaistvust ja piisavat informeeritust. Teise punktina väärib märkimist fakt, et Rahvusvaheline Valuutafond, Ameerika Ühendriikide rahandusministeerium ja Saksamaa Liitvabariigi kantsler paluvad rangemat kontrolli ja reguleerimist. Paistab, et me peame kindlasti midagi ette võtma.

  John Purvis (PPE-DE). - Proua juhataja, hoiatan kolleege, et nad ei kujutaks riiklikke investeerimisfonde, rääkimata erakapitali investeerimisfondidest, proua van den Burg, deemonina. Eelarve ülejääkide uuesti ringlusse saatmine kas nende kulutamise või investeerimise kaudu on vägagi soovitatav. 1930. aastate majandusdepressioon oli eelarve ülejääki omavate riikide varude säilitamise tulemus. Palju õigem on need ülejäägid investeeringutena uuesti ringlusse lasta seal, kus neid kõige rohkem vaja on – kapitalidefitsiidiga pankadesse, kaasajastamist vajavasse infrastruktuuri, praegu raskustega silmitsi olevasse kinnisvarasektorisse ja äriühingutesse ning tööstusesse töökohtade loomiseks ja säilitamiseks.

Jah, me vajame vastastikkust, kuid EL on rahvusvahelisel tasandil nagunii suurim investor. See ei tohi saada vabanduseks protektsionismile ja teiste investorite eemalhoidmisele. Kartellide ja monopolide vastu võitlemiseks on meil kehtiv konkurentsipoliitika. Töötajate kaitsmiseks kehtivad meil töö-, tervisekaitse- ja ohutusnõuded ja viimase abinõuna on riikidel vastuvõtmatu poliitilise sekkumise korral suveräänne õigus õigusloomeks. Kingitud hobuse suhu ei sobi vaadata!

  Zsolt László Becsey (PPE-DE). - (HU) Peatuksin lühidalt mõnel probleemil. Oleme heterogeensed – mina näiteks olen uuest liikmesriigist ja ka esimene, kes uue liikmesriigi esindajana sõna võtab –, kapitali poolest vaesed, kaitsetu riikliku sektoriga ja ülimalt õnnetu minevikuga, mis ähvardab korduda imperialistlikul viisil. Ja sellesse peame me kõik tõsiselt suhtuma.

Teiseks, ja seda on täna juba ka arutatud, märgiksin, et riiklikel investeerimisfondidel on sageli imperialistlikud eesmärgid, mis ei kehti vaid keskmise tähtajaga investeeringute kohta, vaid ka maailma energiaallikate kohta; vaadake vaid, kuidas Hiina ostab kokku Aafrikas. Seega ei ole sugugi kindel, et rahvusvahelisest kokkuleppest või toimimisjuhendist piisab.

Pärast asjakohast analüüsi peaksime kaaluma kaua ja põhjalikult, kas riiklikud turvalisust tagavad meetmed, mida liikmesriigid ühtsetel alustel kehtestavad, takistavad röövellikke välisinvesteeringuid strateegilistesse sektoritesse ja kas see ei hakka hoopis tõkestama kapitali vaba liikumist, kuid on turvalisuse seisukohalt siiski oluline. Tänan.

  Margarita Starkevičiūtė (ALDE). – (LT) Sooviksin parlamendiliikmete tähelepanu juhtida sellele, et võib-olla ei peaks me kulutama nii palju aega välismaistele fondidele, vaid keskenduma hoopis enda omadele, nagu ka John Purvis ütles, investeerime me liiga palju kolmandatesse riikidesse ja kaotame raha; seetõttu vajamegi investeerimisfondide investeeringuid. Võib-olla peaksime korraldama oma majanduspoliitika nii, et meie kodanike sääste saaks ohutult Euroopasse investeerida, siis ei peaks me ka kolmandate riikide fondide pärast muretsema.

Lõpetuseks tänan eesistujariik Prantsusmaad, et lõpuks on tuldud kuulama meie arutelu. Sloveenia on palju väiksem riik, kuid paratamatult panin ma tähele, et nende esindajad võtsid alati parlamendi aruteludest osa. Suure riigi Prantsusmaa esindajad aga ei ole eriti aktiivselt osalenud ja ma loodan, et sellised arutelud julgustavad neid aktiivselt meie istungitest osa võtma.

  Ieke van den Burg (PSE). - Proua juhataja, tänan, et andsite mulle veel kord sõna. Seda seetõttu, et John Purvis väidab, et me kirjeldame riiklikke investeerimisfonde, riskimaandusfonde ja erakapitali investeerimisfonde deemonina, kuid see ei ole sugugi nii.

Aruteluks esitatud küsimuses ja resolutsioonis valisime me äärmiselt tasakaalustatud lähenemisviisi ning ma usun, et ei oleks eriti tark olukorda ignoreerida või eitada, et parlamendi jaoks on oluline arvesse võtta kõike, mis selles valdkonnas toimub. Arvan, et see on meie kohus ja meie õigus, ning mulle ei meeldiks, kui need probleemid lihtsalt kõrvale heidetakse ja väidetakse, et kujutame neid deemonina.

  Anne-Marie Idrac, nõukogu eesistuja. − (FR) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni asepresident, daamid ja härrad, olen hämmeldunud konsensuse üle, mis väljendub teie sõnavõttudes, mille ma võtaksin kokku sõnadega: ei deemoni maalimine ega naiivsus.

Kuulsime kõik kolleegide märkusi selle kohta, et ilmselt ei tohiks me maha laita riiklike investeerimisfondide kasutamist headel eesmärkidel, kirjeldati ka mitmeid Euroopale soodsaid kasutusi. Samal ajal nõustuti ka poliitiliste põhimõtetega, mis peaksid ära hoidma naiivselt käitumise.

Läbipaistvus, õiglus, prognoositavus ja vastastikkus on need põhimõtted. Parlamendiliikmete selline panus aitab nõukogus ja komisjonis jätkata tööd, mille eesmärk on koostada toimimisjuhend. On tõeliselt julgustav ja oluline, et parlamendiliikmed rõhutasid vajadust liikmesriikide kooskõlastatud tegevuse järele ja sellest seisukohast pakkus suurt rahuldust kuulda, et euroala riigid on üksmeelel, kuna nad on võimelised kooskõlastatud tegevuseks ja kooskõlaks Euroopa Keskpangaga.

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, tänan teid veel kord arutelu vältel väljendatud tugeva toetuse eest komisjoni lähenemisviisile. Märkasin mõningast prioriteetide lahknevust, kuid erinevused ei olnud poliitika tasandil ja seetõttu olen ma eriti tänulik.

Keegi teist küsis, kuidas edeneb töö rahvusvahelisel tasandil. Lubage mul vaid öelda, et kuigi Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD tegevused kulgevad paralleelselt, ei käsitle nad täpselt samu teemasid. Nende tegevusi võib kirjeldada kui üksteist täiendavaid. Rahvusvahelise Valuutafondi töörühm, kes koguneb kord kuus, püüab määratleda, kuidas oleks võimalik suunata riiklikke investeerimisfonde käituma viisil, mis vastaks siin arutatule. OECD töörühm aga püüab kindlaks määrata, kuidas me ise peaksime vastama riiklike investeerimisfondide avaldatavale mõjule.

Teemale lähenetakse seega kahest seisukohast ja ma pean veel kord märkima, et siiani saavutatu pakub rahuldust. Oleme küllalt kindlad, et me võime tõepoolest midagi saavutada ja – kasutades pr Schmidti öeldut – kui meil vihmavarju vaja peaks minema, on see meil olemas.

  Juhataja. – Käesoleva arutelu lõpetuseks vastavalt kodukorra artikli 108 lõikele 5 tehti üks resolutsiooni ettepanek.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub kolmapäeval, 9. juulil 2008.

ISTUNGI JUHATAJA: MANUEL ANTÓNIO DOS SANTOS
Asepresident