Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : O-0075/2008

Esitatud tekstid :

O-0075/2008 (B6-0169/2008)

Arutelud :

PV 08/07/2008 - 19
CRE 08/07/2008 - 19

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :


Istungi stenogramm
Teisipäev, 8. juuli 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

19. Tehnilised nõuded ja haldusprotseduurid õhusõidukiga teostatava ärilise lennutranspordi jaoks (EU OPS) / laste turvasüsteemide kasutamine (OPS 1.730) (arutelu)
Protokoll
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on suuliselt vastatav küsimus (O-0075/2008 – B6-0169/2008), esitajaks Eva Lichtenberger, transpordi- ja turismikomisjoni nimel, teemaks tehnilised nõuded ja haldusprotseduurid õhusõidukiga teostatava ärilise lennutranspordi jaoks (EU OPS) / laste turvasüsteemide kasutamine (OPS 1.730).

 
  
MPphoto
 
 

  Eva Lichtenberger, raportöör. − (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, tänasele arutelule andis algtõuke Saksa telekanali WDR uudis, milles näidati, et turvarihmad, mis on praegu lennukites üldisel kasutusel imikutele ja väikelastele, ei taga tingimata ohutust. Kokkupõrketestid on näidanud, et need rihmad, mis on Euroopa lennuliinide poolt kõige enam kasutatavad vahendid, võivad tegelikult lapsi ohustada ja põhjustada tõsiseid vigastusi.

Ajal, mil me plaanime ELi OPSi, st tehnilise ohutuse õigusnorme, ja need jõustuvad varsti, tahan tagada, et me lahendame selle ohutusprobleemi, ja sellepärast näitasin kolleegidele transpordi- ja turismikomisjonist selleteemalist videot. Minu arvates on olulise tähtsusega heita tõsine pilk kokkupõrketestidele, mis on läbi viidud ja millest on selgunud, et need rihmad ei päästa last, kui õhkutõus ebaõnnestub või lennuk maandub järsult, ning otsida tuleb kohest lahendust.

Praegustes, väljapakutud eeskirjades lubatakse jätkuvalt nende rihmade kasutamist, heites kõrvale fakti, et palju rangemad ohutusnõuded kehtivad lastele isegi autodes, vähemalt enamikus Euroopa riikides. Isegi kui hädamaandumised või ebaõnnestunud õhkutõusud on väga-väga harvad – mille eest me oleme väga tänulikud ja mis on samuti seotud tehniliste eeskirjadega – ei saa me jätta imikuid ja väikelapsi selle riski vastu kaitseta. Igaüks, kes seda testi näeb, veendub, et me ei saa seda lubada.

Kolleegid transpordikomisjonis uurisid seda teemat ja ma olen väga tänulik, et nad võtsid seda samuti väga tõsiselt. Tahame sellele probleemile hea lahenduse leida. Mõned ohutuseksperdid on väitnud, et pole olnud mitte ühtki teadaolevat juhtumit, kus sellised rihmad oleksid ohtlikuks osutunud. Kahjuks on sellel õudne taust.

Kui imikul või väikelapsel pole eraldi istet, siis nad statistikas ei kajastu. Need faktid on olnud teada aastaid. Saksamaa transpordiministeerium on sellele tähelepanu juhtinud ja ütles, et ei taha minna tagasi madalamale ohutustasemele. Saksamaa lennuliinide ühendus aga iseloomustas riskide loetelu kui populismi. Pean ausalt ütlema, et seda saab pidada ainult küüniliseks lähenemisviisiks.

See tõstatab mitmeid olulisi küsimusi. Millised ametiasutused tegelikult andsid loa selle aasrihma, selle väikelastele mõeldud lisarihma kasutamiseks? Millistele tehnilistele standarditele vastavalt nad seda tegid? Olen teadlik, et on luba antud pikendusrihma kasutamiseks korpulentsete isikute poolt, kuid niipalju kui mina tean, pole mingit luba lisarihmaks lastele. Süleshoidmine, mida mõned lennuliinid pakuvad alternatiivina, on väga vana meetod. Seda kasutati teadaolevalt esmakordselt, kui lennukid 1920. aastatel tõusid õhku kiirusega umbes 65 km/h. Me ei saa ja ei või nii kaua oodata.

Ma ei arva, et võime selle jätta liikmesriikide otsustada, sest seisame silmitsi tugeva konkurentsiga lennundussektoris ja sellest konkurentsist tulenev surve tekitab riski, et me ei loo parimat ohutussüsteemi. Meil on tarvis Euroopa lahendust. Ma palun teilt: millal me selle saame? Kas on mingit võimalust seda täna näha ja kas on võimalus, et leiame mõistliku lahenduse üleminekuperioodiks?

Ja lõpuks, miljoneid kulutati „vedelikele lennuki pardal”, ilma tõsise aruteluta. Praegusel juhul peame investeerima laste ohutusse. Me peame seda tegema.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 
 

  Antonio Tajani, komisjoni asepresident. − (IT) Austatud juhataja, pr Lichtenberger, vastan teile itaalia keeles, sest tean, et olete minu emakeele tundja. Mul on meeldiv seda teha.

Tänan teid, et tõstatasite küsimuse, mis on väga päevakohane ja puudutab meie kodanike ohutust. Ütlesin kohtumisel transpordikomisjoniga, et meie kodanike tervise kaitse on prioriteet, samuti nagu kodanike õigused, eriti väikseimate kodanike õigused, kes ei ole võimelised ise oma õiguste eest seisma ja on järelikult sõltuvad meie püüetest kaitsta nende ohutust nii hästi kui suudame.

Teie poolt esile toodud probleem on väga tõsine. Kahtlusi on rohkelt ja Euroopa Lennundusohutusamet ise on teadlik mitmetest vasturääkivatest uurimustest, mille kohaselt eksisteerivad laste ohutusrihmu puudutavad probleemid. Ja sellepärast, olles silmitsi hulga vasturääkiva ja mittetäieliku teabega, algatas amet 2007. aastal uuringu, et saada usaldusväärsem teaduslik vastus sellele küsimusele.

Kehtivad õigusnormid – määrus (EMÜ) nr 3922/1991, millega nõutakse laste turvasüsteemide kasutamist – jätavad liikmesriikidele otsustamiseks vabad käed. Seda küsimust tõstatades palute Euroopa Liidul anda liikmesriikidele kindel vastus, öeldes: „Ettevaatust, süsteem, mida kasutate, ei toimi ja ei taga laste ohutust”.

Teadusliku hindamisega jõutakse lõpule oktoobriks 2008, vaid mõne kuu pärast. Järelikult, niipea kui on saadud kindel vastus ohutusküsimusele – teisisõnu, mida Euroopa Lennundusohutusamet peab teaduslikult kõige ohutumaks vahendiks, mis tagab, et lapsed võivad lennukiga reisida vähendatud riskiga – on minu kohus teha viivitamatu ettepanek meetmeteks, mida on vaja laste turvasüsteemide parandamiseks. Tean, et esitatud lahendusettepanek, nimelt laste turvaistmed, sarnased autodes kasutatavatele, on üks võimalikest valikutest, mida vaatleb Euroopa Lennundusohutusamet (EASA).

Kuid ikkagi, enne vastuse andmist ja tegutsema asumist – mida ma kavatsen teha, sest on õige olla mures meie väikseimate kodanike ohutuse pärast – ootan ära teaduslikult paikapidava vastuse Euroopa Lennundusohutusametilt, kes on siiani näidanud oma võimet teha head tööd ja pidada kinni rangelt teaduslikest kriteeriumidest. Järelikult, ma kordan, mis puutub ajastamisse – te palusite mult täpseid kuupäevi – EASA uurimuse valmimise tähtaeg on käesoleva aasta oktoobri algus; niipea kui tagasiside EASAst minuni jõuab, hoolitsen selle eest, et teatan parlamendikomisjonile ning sekkun isiklikult, et anda liikmesriikidele märku, milline on parim meetod laste kaitsmiseks ja nende ohutuse tagamiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Georg Jarzembowski, fraktsiooni PPE-DE nimel.(DE) Proua juhataja, volinik, me kõik nõustume, et peame parandama laste ohutust lendude kestel. Parlamendikomisjon oli sellega kindlalt nõus, vastasel juhul poleks küsimust parlamendikomisjonis tõstatatud. Olen samuti Euroopa Komisjonile tänulik, et ta alustas ettevalmistavat tööd kaua aega tagasi. Järelikult liitume nüüd aruteluga, mille komisjon on juba ette valmistanud.

On kolm küsimust, millele volinik loodetavasti vastata oskab. Ta ütles, et tehnilised andmed on saadaval oktoobris. Küsimus on: millal teeb komisjon nendel andmetel põhinevad järeldused, kas käimasoleval tööperioodil või järgmisel?

On kolm väga selget küsimust. Esimene puudutab parimat tehnilist seadet laste kaitsmiseks. Teine küsimus on järgmine: kui meil on vastus esimesele käes, kas Euroopa Liit peaks töötama õigusloomega seotud küsimustega või alustuseks soovitusi andma. See on järelikult küsimus, kas võtta kasutusele siduvad Euroopa õigusaktid. Siis on veel küsimus, kas meil õnnestub seda teha käesoleva õigusloomeperioodi jooksul või peaksime alustama soovitustega ja siis liikuma edasi õigusaktide juurde. Ja on veel kolmas, okkaline küsimus, mida ei ole suuliselt esitatud, kuid millele me teiega vastama peame: kes selle eest maksma hakkab? See on küsimus, mis vajab vastamist.

Oletame, nagu pr Lichtenberger osutas, et eeskirjade järgi peaks iga väikelaps istuma turvatoolis. Kui see nii oleks, hõivaks laps täiskasvanu koha, mis tõstatab küsimuse: kas peaksime sundima lapsevanematel maksma lisatooli eest nende väikelastele või peaks ohutusega seotud kulud katma ühiskond, mis tähendaks, et teised reisijad, kellel ei ole lapsi, peavad andma panuse turvatooli eest tasumisse. Me peame järelikult vastama ka küsimusele – eeldades, et tahame lennukid varustada laste ohutuse tagamiseks –, kes hakkab nende ohutusabinõude eest maksma?

 
  
MPphoto
 
 

  Ulrich Stockmann, fraktsiooni PSE nimel.(DE) Proua juhataja, kui eksisteerib mingi võimalik oht inimelule, siis peame asuma viivitamatult ja ennetavalt poliitiliselt tegutsema. Pole mingit teist võimalust. Endastmõistetavalt käib see ka alla kahe aastaste laste kohta lennukites.

Esiteks tahan pr Lichtenbergerit tänada võimaluse eest näha videot, milles näidatakse aasrihmade kokkupõrketeste. Tahan tänada ka volinikku arvamuse eest, mis ühtib hästi meie küsimusega, ehkki mõned punktid vajavad täpsustamist.

Need uued nõuded laste transportimiseks lennukis jõustuvad järgmise nädala lõpul. Liikmesriikidel on siis võimalus valida laste turvatoolide ja aasrihmade vahel. Aga nagu oleme näinud, võivad aasrihmad olla eluohtlikud. Minu esimene küsimus kõlab nii: millal kõige hiljemalt kavatseb komisjon esitada ettepaneku teha laste turvatoolid lennukites kohustuslikuks? See on kooskõlas hr Jarzembowski küsimusega. Minu järgmine küsimus on: milline on komisjoni praegune rakendamise strateegia? Kas ta esitab määruse või kuidas kavatseb ta uurimuse tulemusi rakendada? Kolmandaks, kui me jätkuvalt lubame teatud osi vajalikust ELi OPSi määrusest vastu võtta uue komiteemenetluse teel, kuidas võime siis olla kindlad, et ikkagi jõuame selle laste turvatoolide määruseni käesoleva parlamendi ametiaja jooksul?

 
  
MPphoto
 
 

  Eva Lichtenberger, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(DE) Proua juhataja, kasutan võimalust vastata voliniku poolt öeldule, et esitada mõned küsimused.

On olulise tähtsusega rakendada see strateegia nii ruttu kui võimalik ja ka mulle meeldiks näha ajutist lahendust. Selle põhjus on, et praegused ELi OPSiga seotud nõudeid tõlgendatakse nii, et need tähendavad, et kõik lennuettevõtted, kes juba pakuvad turvatoole, peavad pöörduma tagasi aasrihmade kasutamise juurde. See tuleb selgeks teha. Sellisel viisil neid tõlgendatakse. Tean seda, sest olen küsinud ja palunud inimestel lennuettevõtetesse helistada ja uurida nende laste turvasüsteemide kohta. See on teave, mille sain. See on tähtis. See tuleb selgeks teha ja ma usun, et see on tõesti tähtis.

Teiseks, turul on saadaval laste turvatoolid, mis sobivad traditsioonilistele lennukiistmetele, ja on üsna odavad õhkpadjad kaasreisijate jaoks, mis sobivad igale poole ja võivad vajalikuks osutuda. On selge, et laps hõivab sel juhul istme. Kuid lubage mul öelda, et emad peavad maksma isegi siis, kui nad hoiavad last süles – võin teile näidata arveid, mis ulatuvad enam-vähem 60%ni täiskasvanu pileti hinnast, olenevalt lennuettevõttest.

Ma tahan, et need, kes juba kasutavad paremat süsteemi, võiksid jätkata selle süsteemi kasutamist. Küsin volinikult, kas see on nii või mitte.

 
  
MPphoto
 
 

  Reinhard Rack (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, põhjus, miks palun jälle sõnavõtuõigust, pole mitte selles, et ma ei ole täna küllalt kõnelnud, vaid selles, et ma usun, et tegeleme tõesti tähtsa teemaga, mille kohta parlamendiliikmed on esitanud asjakohaseid küsimusi. Ootame, et komisjon annaks meile koheseid vastuseid ja asuks siis vastavalt tegutsema.

Tahan rääkida kulude küsimusest. Põhimõtteliselt arvan, ehkki ma ei tea, kas mu fraktsioon mind selles suhtes täielikult toetab, et ohutus on riigi mure ja peab järelikult olema otsustatud ja rahastatud riigi tasandil. Praegu on meil palju lennuki ohutusrihmu, mis ei ole kasutusel ja mis ei ole spetsiaalselt kellelegi mõeldud. Meie väiksemate kodanike huvides – küsimus, millest volinik täpsemalt rääkis – peaksime järelikult tingimata otsustama tegutseda ja tegema seda kiiresti ja mitte laskma rahastamisel takistuseks osutuda.

 
  
MPphoto
 
 

  Michael Cramer (Verts/ALE).(DE) Proua juhataja, volinik, te pole vastanud olulisele küsimusele. Mida te teete vahepealsel ajal? On olemas positiivne lahendus. Mida te teete, kui laps saab vahepeal surmavalt vigastada ja teie olete osaliselt vastutav, sest viivitasite tegutsemisega? Kuidas te sel juhul toimite? Peate endalt seda küsima, samuti nagu meiegi.

Mis puutub kuludesse, siis eksisteerib võrreldav paralleel. Puuetega inimeste õiguste puhul lennutranspordis jaotuvad kulud võrdselt kõigi vahel, mis on normaalne. Lapse eostamine, sünnitamine ja üleskasvatamine ei ole ainult eraasi, vaid avalik ülesanne, riigi ülesanne. Igaüks peab olema valmis selle endale võtma ja seda rahastama. Vähemalt minu arvates on see loomulik asi. Kohtades, kus lapsed vanuses kuni 14 aastat saavad rongis tasuta sõita, on need samuti teised reisijad, kes maksmisesse oma panuse annavad.

Eelkõige lennutranspordisektoris, mis on vabastatud kütuse käibemaksust – st 14 miljardit eurot aastas – oleme võimelised hankima mõned eurod, et anda lastele parim kaitse, mida nad tulevikuks vajavad.

 
  
MPphoto
 
 

  Antonio Tajani, komisjoni asepresident. − (IT) Proua juhataja, sooviksin vastata, et minu valduses on võlukepike ja ma võin täna õhtul kõik teie probleemid lahendada. Kahjuks ma ei saa võlukepikest viibutada, sest mul ei ole seda. Selle asemel usun, et peame nende küsimustega väga vastutustundlikult tegelema, mitte ütlema, et need saavad homme hommikul lahendatud, sest oleme leidnud silmapilkse lahenduse.

Kui pole kindlust teaduslikust seisukohast vaadatuna, et millised on parimad vahendid laste ohutuse tagamiseks, siis ei saa me midagi teha siin ja praegu, mitte ainult sellepärast, et kehtiva määruse kohaselt vastutavad üldse liikmesriigid otsuste tegemise eest: need, kes kasutavad turvatoole, võivad seda muidugi jätkata, kui nad peavad seda parimaks mehhanismiks. Nagu ütlesin, niipea, kui mulle on esitatud selgemad faktid koos teadusliku vastusega, mida toetavad tõendid, mis võimaldab mul tegutseda – asun tegevusse. Vastasel juhul oleks minust pealiskaudne öelda: „Kena, olen otsustanud, et turvaistmed on paremad kui ohutusrihmad”. Keegi ei saa seda öelda, kui pole läbi viinud teaduslikke katseid ja ei oma käegakatsutavat tõendit, mis näitab, et üks süsteem on parem kui teine.

Ma ei arva, et see on edasiviiv tee. Selle asemel arvan, et vastused tuleb anda niipea, kui lahendus on leitud. Minu arvates ei jõuta õigusloomega seotud lahenduseni enne käesolevat õigusloomeperioodi. Kuid ma usun, et komisjon saab muuta prioriteediks olemasoleva määruse parandamise ja üritada võtta meetmeid, mis ühtlustaksid määruse muudatusettepanekuid, muutes need kohustuslikeks kõigile liikmesriikidele. See võtab aega, pidage meeles, ja võib-olla ei õnnestu meil neid heaks kiita enne selle parlamendikoosseisu ametiaja lõppu. Kordan veel, et andsin kuulamisel teatud ettevõtmiste suhtes lubadusi, et sätestatakse õigusloomega seotud meetmeid, tosinate kaupa õigusloomega seotud meetmeid, mis ei ole realistlik, aus vastus. Ettevõtmisi peaks võtma ja välja kuulutama ainult aspektide suhtes, mis on saavutatavad.

Mis puutub minu ettevõtmisse, mis on laste ohutusega seotud, uskuge või mitte, ma olen isa, ja uskuge või mitte, aga noore põlvkonna probleem on minu tähtsaim mure. Loomulikult ei saa mind vastutavaks pidada kõige suhtes, mis maailmas juhtub. Pigem usun, et tuleb läbi viia hoolikas uurimine lühikese aja jooksul – järeldusteni jõutakse oktoobris ja mul on siis vastus olemas – ja niipea, kui ma vastuse saan, teen kõik vajaliku, et üritada kaitsta lastest reisijate turvalisust parimal võimalikul viisil.

Praegu, nagu otsustasid liikmesriigid, kasutavad lennuettevõtted kõiki vajalikke vahendeid, olgu need siis turvaistmed või ohutusrihmad. Kui me oleme saanud kindlaid, tõestatavaid teaduslikke tõendeid, siis saame anda vastuseid. Vastasel juhul on need vastused lihtsalt arvamused ja siin selles täiskogus – ehkki ainult mõned parlamendiliikmed on kohal – on igaühel erinev arvamus teadusest. Aga kuna mitte keegi meist, usun, pole antud küsimuses ekspert ja ei saa anda teaduslikult tõestatud vastuseid, siis arvan, et peame tulemused ära ootama. Teades, et tulemused saabuvad kahe kuu jooksul, tänu lennundusohutusametile, saame siis hakata tegutsema laste turvalisuse heaks, mida ma pean prioriteediks. Kordan: pean iga kodaniku turvalisust prioriteediks, eriti meie nõrgimate kodanike turvalisust, seepärast püüan tagada, et erimeetmed turvalisuse kaitseks võetakse vastu nii ruttu kui võimalik kooskõlas õigusloomega seotud ajakavaga.

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Richard Seeber (PPE-DE), kirjalikult.(DE) Olen väga rõõmus, et strateegilise keskkonnahindamise direktiiv (SUP direktiiv) võeti vastu. Keskkonnasobivuse hindamine algetapis, kui projekti arendatakse, tähendab, et ebasoodsaid tagajärgi on võimalik vältida kohe, selle asemel et neid hilisemas järgus ohjeldada või nendega võidelda.

Tulevikku silmas pidades tõotab strateegiline keskkonnahindamise menetlus veelgi enam arvesse võtta keskkonna kaitset ja tervishoiu aspekte, kui asi puudutab projektidega seotud otsuseid. Säästliku arengu planeerimine peab algusest lõpuni kaasama mitte ainult majanduslikud ja sotsiaalsed aspektid, vaid ka keskkonnamõjud.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika