Istungi stenogramm

Kolmapäev, 9. juuli 2008 - Strasbourg

16. Olukord Zimbabwes (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused seoses olukorraga Zimbabwes.

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. − (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, Zimbabwes toimunud viimastel presidendivalimistel valiti Robert Mugabe tagasi riigi presidendiks järgmiseks viieks aastaks. Hääletuse teine voor toimus pärast ainsa konkureeriva kandidaadi Morgan Tsvangirai tagasiastumist, mis võimaldas Mugabel saada 85% hääletamisel antud häältest. Paljud riigipead, sealhulgas aafriklased ja ÜRO peasekretär, kes pidas valimisi ebaseaduslikeks, kirjeldasid valimisi demokraatia üle irvitamisena.

Vahetult pärast ametisse vannutamist reisis Mugabe Sharm el-Sheiki Aafrika Liidu tippkohtumisele, mis toimus käesoleva aasta 30. juunist kuni 1. juulini. Tippkohtumisel algatas Nigeeria kõnealuste valimiste üle elava arutelu. Võeti vastu resolutsioon, milles väljendati jõuliselt muret Zimbabwes kujunenud olukorra pärast ja rõhutati Lõuna-Aafrika Arenguühenduse (SADC), Aafrika Liidu ja üleaafrikalise parlamendi valimiste vaatlejate koostatud kriitilisi aruandeid ning vägivalda ja elude kaotamist.

Resolutsioon nõuab tungivalt, et härra Mugabe ja härra Tsvangirai alustaksid dialoogi Zimbabwe elanike huvides, tooksid võimule rahvusliku ühtsuse valitsuse ja toetaksid Lõuna-Aafrika Arenguühenduse poolt ette võetud vahendaja missiooni.

Nende arengute valguses on rahvusvaheline üldsus mobiliseerumas. Ameerika Ühendriigid on esitanud ÜRO Julgeolekunõukogule resolutsiooni, milles kutsutakse üles rakendama sanktsioone Zimbabwe suhtes – relvaembargo, varade külmutamine ja reisimiskeeld – ja mille lisa on nimekiri 14 üksikisikust, kelle suhtes sanktsioone rakendatakse, sealhulgas härra Mugabe ja teised poliitikud, kellest enamus juba on 2002. aastal vastu võetud Euroopa sanktsioonide nimekirjas.

Kanada on samuti tõhustanud oma meetmeid ning 20. juuni kohtumisel väljendas Euroopa Ülemkogu valmisolekut võtta ette edasisi samme, mis muide vaadatakse läbi koos volinik Micheliga 22. juulil. Euroopa Liidu eesistujariik mõistis tugevalt hukka hääletuse teise vooru kui demokraatia eitamise vahetult pärast selle toimumist, seega 29. juunil, ning eesistujariik rõhutas oma hiljutises 4. juuli avalduses Euroopa Liidu nimel, et ei aktsepteeri 27. juuni moonutatud valimiste tulemust kui fait accompli ning et ainus võimalik lahendus on üleminekumeetod, mis põhineb esimese hääletusvooru tulemustel.

On samuti oluline, et Aafrika väljendaks oma muret selle kriisi suhtes piirkondlikul tasandil, ning Aafrika Liidu ja Lõuna-Aafrika Arenguühenduse jõupingutusi tuleb toetada. Peab tagama, et Aafrika Liidu inimõiguste ja rahvaste õiguste hartas sätestatud põhimõtteid järgitakse. Aafrika Liidule ja ÜRO-le tuleks kasuks olla kaasatud selles lähenemisviisis, täiendades Lõuna-Aafrika Arenguühenduse piirkondlikku perspektiivi Aafrika ja rahvusvahelise perspektiiviga.

Aafrika Liit oma resolutsioonis nõudis samuti tungivalt, et asjaomased riigid ja pooled hoiduksid tegevusest, mis võiks dialoogi õhkkonda mõjutada. See oli signaal, mis oli eelkõige saadetud Euroopa Liidule. Siiski ei tagane EL nimekirja pikendamise ettevalmistamisest vägivalla eest vastutavate isikute osas, kelle suhtes rakendatakse sihipäraseid sanktsioone, nagu näiteks viisa andmisest keeldumine või varade külmutamine. EL peab tagama, et saavutab piirangu kavandatavatest viisakeelududest vabastamistel ja uute, eelkõige majanduslike sanktsioonide kehtestamisel, ning muidugi sõltub kogu see kättemaksu meetmete ulatus läbirääkimistel saavutatavast edust.

Kahe poole vahelised läbirääkimised peaksid algama niipea kui võimalik. Arvan, et volinik kinnitab seda, isegi kui läbirääkimiste tulemus ei ole kindel. Meie nägemuses peavad need igal juhul põhinema 29. märtsil toimunud esimese hääletuse tulemustel, mis väljendavad kõige tõepärasemalt Zimbabwe elanike tahet, kuna teine hääletusvoor oli demokraatia eitamine. Mugabe vastaskandidaadi sõnade kohaselt saab ükskõik millises vormis koalitsioon olla ajutine meede enne uusi valimisi, mis on vabad, demokraatlikud ja läbipaistvad.

Lõpetuseks soovin mainida, et oma äsja lõppenud viimasel kohtumisel nägid G8 liikmed ette täiendavad rahanduslikud meetmed, mis on suunatud nende vastu, kes on vastutavad vägivalla eest viimaste valimiste ajal. Nii et seal me oleme ja peame säilitama pideva surve, et lõpetada kõnealune vastuvõetamatu õigusrikkumine.

  Louis Michel, komisjoni liige. − (FR) Härra juhataja, minister, daamid ja härrad, mul on hea meel võimaluse üle jagada selle arvamuste vahetuse käigus teiega tulevikuväljavaateid ja mõtteid rolli suhtes, mis meil võiks olla jõupingutuste toetamisel, mis on suunatud sellele, et leida kriisile lahendus, mis oleks vastuvõetav kõigile peamistele poliitilistele sidusrühmadele, ja eelkõige lahendus, millel on väljavaateid kesta ja mis võib avada uue jõukuse ajajärgu seda niivõrd vajavale maale ja rahvale.

Vahetult enne käesoleva istungjärgu algust oli mul võimalus rääkida Aafrika Liidu komisjoni esimehe Pingiga ja umbes pool tundi tagasi oli mul küllalt pikaajaline vestlus opositsiooniliidri Tsvangiraiga. Nii et mul on värskeid uudiseid, mis ilmsetel põhjustel ei ole veel üheselt kinnitatud, kuid vähemasti võin ma teile siiski edastada üksikasjalikumat ja uuemat teavet.

Esiteks soovin jagada teiega oma sügavat muret olukorra pärast. Mul oli äärmiselt kahju, nagu ma avalikult tunnistasin, nii enne kui ka pärast nimetatud sündmusi, et presidendivalimiste teine voor toimus, nagu minister ütles, vaatamata arvukatele rahvusvahelise üldsuse, sealhulgas Zimbabwe Aafrika partnerid, üleskutsetele need edasi lükata. Loomulikult varjutas äärmusliku poliitilise vägivalla ja süstemaatilise hirmutamise õhkkond kõnealuseid valimisi ja röövis neilt seaduslikkuse ja usaldatavuse.

Olen korduvalt avalikult öelnud, nagu ka Euroopa Liidu eesistujariik, et arvestades neid tingimusi, milles hääletuse teine voor toimus, ei tule üldse kõne allagi mingigi õiguspärasuse omistamine presidendile, kes nimetatud valimistel valituks osutus. Tuleb rõhutada ikka uuesti ja uuesti, et see võit oli õigusvastaselt võidetud ja on väga kaugel Aafrikat tänasel päeval hingestava demokraatia taassünni vaimust. Aafrika Liidu Egiptuses toimunud tippkohtumine, kus ka president Mugabe osales, oli tunnistajaks Aafrika juhtide väga pingestatud ja kirglikule arutelule, mida paljud on kirjeldanud kui enneolematut.

Aafrika Liidu resolutsioon on president Mugabe suhtes kriitiline, kutsudes teda üles otsima poliitilist kokkulepet Morgan Tsvangiraiga, Liikumine Demokraatlike Muutuste Eest (MDC) juhiga, eesmärgiga moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus. Enamgi veel, Aafrika Liit kutsus Lõuna-Aafrika Arenguühendust üles jätkama oma lepitamisülesannet poliitilise kokkuleppe saavutamiseks. Peaksime kõnealust resolutsiooni ebapiisavaks. Eriti võiksime kritiseerida asjaolu, et Aafrika Liit hoidus selge arvamuse avaldamisest president Mugabe osas õiguspärasuse või muus küsimuses, kuid peab tunnistama, et antud tingimustes on kõnealune resolutsioon oluline tulemus. Loomulikult ei ole küsimus sellega ammendatud. On oluline, et Aafrika Liit ja Lõuna-Aafrika Arenguühendus tõendavad kindlalt oma pühendumust poliitilise lahenduse leidmisel.

Sellelt seisukohalt on Euroopa Liit ja teised rahvusvahelised mõjutajad selgelt väljendanud, mida nad näha loodavad. Kõnealune poliitiline kokkulepe on võimalik sõlmida ainult esimese hääletusvooru tulemuse alusel, mis peegeldasid Zimbabwe elanike vabalt ja demokraatlikult väljendatud arvamust. Teise hääletusvooru tulemusi ei saa vahendamise, läbirääkimiste aluseks võtta. Teiste sõnadega, meie arvates on poliitiliseks lahenduseks kõige laiaulatuslikuma võimuga koalitsioonivalitsus, mida juhib Tsvangirai peaministrina ja, mis veelgi olulisem, toetudes enamusele, mis tal parlamendis on.

Mis puudutab Euroopa Liitu, siis on kõik võimalused veel avatud. Esiteks oleme valmis toetama Lõuna-Aafrika Arenguühenduse ja Aafrika Liidu jõupingutusi ning loodame näha tõelist edasiminekut järgmise kahe nädala jooksul.

Kui saavutatakse esimese hääletusvooru tulemusi peegeldav edasiviiv kokkulepe, oleme, nagu oleme ka öelnud, loomulikult valmis Zimbabwe järk-järgult taas kaasama. Enamgi veel, oleme valmis koheselt alustama. Meenutaksin teile, et kui koostati programmi kümnenda Euroopa Arengufondi jaoks, kinnitasin, et seda tehti selliselt, nagu oleks demokraatia Zimbabwes taastatud olnud, et vältida Zimbabwe elanike karistamist traagilise olukorra eest, milles nad end leiavad.

Nüüd kahe vestluse juurde, mis mul täna pärastlõunal olid, arvestades minu eesseisvat kohtumist parlamendiga. Esiteks vestlus härra Pingiga. Milles küsimus? Täna on küsimus selles, et Aafrika Liidus on kõik nõus toetama läbirääkimisi Mugabe ja Tsvangirai vahel ning peamiseks põhimõtteks peaks muidugi olema see, et valitsust juhib opositsiooni liider Tsvangirai, et kõnealune valitsus põhineks koalitsioonil, milles Tsvangirai erakond, millel on parlamendis enamus, oleks muidugi juhtpositsioonil, ja et kõnealusel valitsusel peab olema kõige täielikum ja laiaulatuslikum võim seoses täidesaatva võimu otsustega.

Arvan, et teate, et praegusel hetkel on selline lähenemisviis vaieldav. Kõik on veelgi komplitseeritum seetõttu, et Tsvangirai on avaldanud teatud kahtlusi vahendaja tegevuse piisava tasakaalustatuse suhtes ja nähtavasti soovib vahendaja tegevusele raamistikku, raami, täpsemalt tuge, mis võimaldaks tagada tasakaalu. Ma ei anna seda öeldes hinnangut, vaid lihtsalt kirjeldan olukorda. Käesoleval hetkel on härra Ping mulle kinnitanud, et töö – ma ei ütle, et vahendaja töö, kuid töö – on suunatud arusaamade ettevalmistamisele nimetatud arenguks ja kui kõik hästi läheb, peaks olema võimalik, et tegelik väljavaade selgub paari päeva jooksul.

Siis oli mul üsna pikk vestlus härra Tsvangiraiga. Ta kinnitas, et toetab mõtet valitsusest, kus osalevad Zimbabwe Aafrika Rahvusliku Liidu – Patriootliku Rinde liikmed, kuid kus talle jääks viimane sõna valitsuse liikmete nimetamise üle otsustamisel. Kuigi ta seda päris nii ei sõnastanud, siis põhimõtteliselt sarnaneb see Keenia stsenaariumile, isegi kui need kaks olukorda ei ole võrreldavad (ja sellega olen ma nõus). Need ei ole üldse sarnased. Inimesed kasutavad võimalust, et käituda, nagu nad oleksid samased, kuid täiesti objektiivselt lähenedes on olukord vägagi erinev ja mehed ning naised on erinevad. See oli siis esimene aspekt.

Teiseks soovib ta alalist läbirääkimiste meeskonda, see oleks nii-öelda meeskond, kes vahendaja tegevust juhib ja kes tagaks talle muidugi tasakaalustatuse. Loomulikult sooviks ta nimetatud meeskonna loomist Aafrika Liidu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni egiidi all, nagu ka minister mainis. Ta tundub olevat mõistlikult optimistlik: ta usub, et asjad liiguvad nüüd. Ilmselt peab ta sanktsioonide küsimust asjakohaseks ning ta rõhutas midagi, milles, ma usun, oleme kõik ühel meelel, nimelt et kui sanktsioonid on olemas, siis tuleb neid kohaldada üksikisikute suhtes ning need ei peaks mõjutama elanikke ei otseselt ega kaudselt.

Mul on tunne, et Aafrika Liit on täielikult mõistnud oma vastutust, et ta on aktiivselt kaasatud ja otsib lahendust vahendaja tegevuse kaudu, mis igal juhul võtab arvesse, nagu ka minister rõhutas, vajadust pidada esimese vooru hääletustulemusi täidesaatva võimu aluseks, kuna vaid see tulemus tagab õiguspärasuse neile, kes sellest kasu saavad.

ISTUNGIT JUHATAB: ADAM BIELAN
Asepresident

  Michael Gahler, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, olukord Zimbabwes on saavutanud täieliku madalseisu nii poliitilises, majanduslikus kui humanitaarses mõttes. Sealsed elanikud on pantvangid režiimis, mis ei taha võimu loovutada, kuna presidenti ümbritsev klikk, sõjavägi ja julgeolekuteenistus, soovib jätkata rikastumist riigi varude arvelt. Selleks rahastavad nad miilitsat ning väärtarvitavad politseid ja sõjaväge, kes terroriseerivad kogu maa elanikke.

SADC standardite järgi ei olnud ka 29. märtsil toimunud parlamendivalimised vabad ega ausad. Sellele järgnenud üleriigiline hirmutamiskampaania tõttu, mille käigus on tosinaid inimesi tapetud ja tuhandeid vigastatud ja taga kiusatud, ei saanud esimese vooru võitja Morgan Tsvangirai saata oma valijaid hääletama, sest nad kartsid, et neid selle eest karistatakse. Aafrika parlamendivalimiste vaatlusmissiooni juht Marwick Khumalo ja SADC missioon hindavad 27. juuni sündmusi järgmiselt:

fraktsiooni PPE-DE nimel. – “Riigis valitsev õhkkond ei soodustanud vabade, ausate ja usaldusväärsete valimiste toimumist. Valimised ei esindanud Zimbabwe rahva tahet.“

fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Hetkel on oluline töötada välja üleminekustsenaarium, mis viib olukorrani, kus ametisse astuvad seaduslik valitsus ja seaduslik president. Siin on tähtis osa Aafrika Liidul ja SADC-il. Kahjuks ei ole president Mbeki oma vaikse diplomaatia aastate jooksul midagi saavutanud. Samuti ei ole ta saavutanud konflikti mõlema osapoole usaldust ja ta ise teab kõige paremini, miks.

Innustan Lõuna-Aafrika poliitilisi parteisid ise initsiatiivi haarama. Kutsun Lõuna-Aafrika kolleege üles võtma oma parlamendis vastu otsust Lõuna-Aafrika Mugabe režiimi sahkerdajate kontode ja varade külmutamiseks. Nad ei tohiks lubada Grace Mugabel ja teistel Kaplinnas või Sandtonis sisseoste teha, kui inimesed nälgivad. Palun neil olla solidaarsed oma riigi kolme miljoni zimbabwelasega, kes pöörduvad koju tagasi Mugabe valitsusaja lõppedes ja teevad seega ruumi miljonitele töötutele lõuna-aafriklastele. Meil õnnestus sundida Euroopa ettevõtteid Zimbabwest tagasi tõmbuma, sest nende tegevus aitas režiimi stabiliseerida.

  Alain Hutchinson, fraktsiooni PSE nimel. – (FR) Härra juhataja, minister, volinik, president Mugabe on võimu haaramisel ja niigi rusutud rahvastiku pantvangi võtmisel kasutanud uskumatut vägivalda ja väljendanud skandaalset põlgust kõige põhilisemate inimõiguste osas.

Sotsialistid mõistavad selle vägivalla hukka ja ei tunnista kehtivat võimu seadusliku võimuna. Euroopa sotsialistid mõtlevad eeskätt Zimbabwe rahvastikule. Konkreetsemalt öeldes prognoosib ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO), et viit miljonit zimbabwelast ähvardab 2009. a alguseks tõsine nälg.

Lisaks teame, et kolmandik Zimbabwe rahvastikust püsib elus ainult tänu rahvusvahelisele abile. Seetõttu on äärmiselt oluline, et Euroopa Komisjon, nõukogu, kõik liikmesriigid ja kogu rahvusvaheline üldsus avaldaksid Zimbabwe võimudele võimalikult suurt survet, et tagada rahvusvahelise humanitaarabi takistusteta juurdepääs kõige haavatavamatele elanikele. Me ei saa seda küllalt rõhutada, sest Mugabe hetkepositsioon on lihtsalt kriminaalne.

Samuti, kui me palume Euroopa Liidul ja rahvusvahelisel üldsusel Zimbabwe suhtes tugevaid sanktsioone rakendada, nagu teie, minister, pakkusite, tahaksime ka toonitada, et sanktsioonid ei tohi kahjustada elanikkonda, vaid peavad olema suunatud inimõiguste vastu suunatud rünnakute ja hetkel riigis valitseva terrori eest vastutavatele režiimi liikmetele.

Muidugi peame ka innustama ELi ja regionaalstruktuure nagu SADC haarama ohje koos Zimbabwe valitud parlamendi ja kodanikuühiskonnaga selle kriisi lahendamiseks kiirelt ja demokraatlikult.

Härra juhataja, tahaksin teha veel viimase kiire märkuse 200 000 väljatõrjutud zimbabwelase kohta. Tahaksime paluda nende naabritel Lõuna-Aafrikas ja eriti president Mbekil käitud vastutustundlikult ja mitte saata tagasi Lõuna-Aafrikas varjupaika otsivaid Zimbabwe pagulasi.

  Fiona Hall, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, Zimbabwe elanikud on kohutavalt kannatanud. Pärast aastatepikkust hirmutamist, brutaalsust ja majanduslikku läbikukkumist olid valimised viimaseks piisaks nende kannatuste karikas. Pärast valimisi on vägivald vaibumatult jätkunud. Pärast esimest hääletusvooru 29. märtsil on tapetud vähemalt 90 inimest ja käesoleva nädala esmaspäeval rünnati ja võeti pantvangi Hararest idas asuva riigisiseselt ümberasustatud isikute laagri elanikke.

Meil võib olla tahtmine meeleheitest oma käsi väänutada, kuid ma usun, et on mõndagi, mida EL saab kriisi lahendamiseks ette võtta. Esmalt saab EL pakkuda diplomaatilist abi nendele, kes püüavad leida teed edasi, ajutise üleminekuvalitsuse kaudu, mis kaasab kõiki kodanikuühiskonna osapooli ja austab esimese vooru tulemusi.

Üleminekukoalitsioon on Aafrika lähenemisviis, mis on aastate jooksul toiminud mitmes teises riigis, näiteks Togos ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Resolutsiooni ettepanekus märgitakse aga, et siiani ei ole president Mbeki vaikne diplomaatia tulemusi andnud ja võib juhtuda, et mõni teine naaberriik Aafrikas, keda austavad kõik osapooled, sobiks paremini selliseid läbirääkimisi vahendama. Ja kui sellega kaasneb rahvusvaheline toetus, aitaks see samuti läbirääkimistele kaasa.

Teiseks peame me tõhustama Mugabe vastast survet rahvusvahelises üldsuses. Oli väga julgustav, et Venemaa järgis G8 tippkohtumise üleskutset rakendada sanktsioone ja ma tervitan nõukogu märkusi sanktsioonide tugevdamise kohta mitmes riigis.

Kolmandaks peame hakkama nüüd mõtlema päevale, mil Zimbabwe saab endale seadusliku valitsuse ja vajab ulatuslikku rahvusvahelist toetust.

Ja lõpuks ei tohi me unustada, et tavalised zimbabwelased on meeleheitel ja vajavad hetkel põhitoetust ainuüksi ellujäämiseks.

  Philip Claeys (NI). - (NL) EL on juba mõnda aega rakendanud sanktsioone sotsialistist diktaatori Mugabe suhtes, aga nimetatud sanktsioonid ei ole alati olnud järjepidevad ja selged. Näiteks ei näinud eesistuja Portugal ilmselgelt mingit probleemi Mugabe ELi ja Aafrika tippkohtumisele kutsumises.

EL oleks pidanud jõuliselt protesteerima selle groteskse asjaolu vastu, et Mugabe osales FAO tippkohtumisel Roomas ja seda mitte just nii väga ammu. Mugabe ja kõigi ta režiimi juhtivate isikute reisikeeld tuleb muuta veekindlamaks ja seda tuleb veelgi laiendada. Me peame mõtlema üldiselt Mugabe režiimile kohaldatavate sanktsioonide laiendamisele. Need sanktsioonid peavad olema jõulised ja üheselt mõistetavad ja me peame avaldama survet ka Lõuna-Aafrika valitsusele, mis oma „vaikse diplomaatiaga“ on tegelikult lihtsalt Mugabe režiimi aega pikendanud.

  Geoffrey Van Orden (PPE-DE). - Härra juhataja, kriis Zimbabwes ei puhkenud teadmatuses olevas maailmas ootamatult: tegemist on 16. korraga kaheksa aasta jooksul, mil me räägime Mugabet käsitlevast resolutsiooni ettepanekust, sest ta on süstemaatiliselt ja tahtlikult oma riiki rüüstanud, hävitanud selle majanduse ja rõhunud Zimbabwe rahvast.

Rahvusvahelise üldsuse reageering oli veel hiljuti haletsusväärne. Vähemalt rakendas EL sihtsanktsioone – kuid ei suutnud neid korralikult jõustada. Aafriklased on – väheste austusväärsete eranditega – vaid Mugabele aplodeerinud. Neil peaks häbi olema.

Mida siis teha? Esiteks tuleb nõukogus selgemaks teha, et ükski ELi liikmesriik ei tunnusta Mugabe ebaseaduslikku režiimi. Mulle annab julgust asjaolu, et EL oma sanktsioone laiendab.

Teiseks peaksid EL ja selle liikmesriigid veenma Aafrika riike, eriti SADC-d, läbirääkimiste luhtumise korral ühinema nimetatud sanktsioonidega Mugabe režiimi vastu.

Kolmandaks tuleks ühisoperatsioonide komisjoni liikmeid – Mugabe selja taga olevat militaarjõuku – hoiatada, et neid peetakse vastutavaks Zimbabwe inimeste suhtes toimepandud süstemaatiliste jõleduste eest. Relvajõudude ja politsei kõrgemate liikmete – ja ZANU-PF kõrgematel tegelaste – jaoks ei ole veel hilja Mugabe sinnapaika jätta ja demokraatlike jõududega ühineda.

Neljandaks peaks Prantsusmaa Genfis kokku kutsuma inimõiguste nõukogu eriistungi käsitlemaks olukorda Zimbabwes ning viiendaks peab ÜRO tegevus muutuma jõulisemaks.

Eelkõige peame me aktiivselt kaasa aitama sellele, et Aafrika Liit töötaks veelgi positiivsemalt ja aktiivsemalt selle rahvuslikku ühtsust pooldava valitsuse nimel. See peaks loomulikult tuginema pigem 29. märtsi valimiste kui 27. juunil toimunud farsi tulemustele, nagu on märkinud nii eesistuja kui komisjon.

Kuulsime MDC esindajalt Nelson Chamisalt, et hetkel ei toimu ZANU-PF ja MDC vahel mingeid läbirääkimisi. Selle asemel on vaid jätkuv vägivald. Aafrika Liit peab rõhuma vägivalla peatamisele ja vahendaja määramisele, keda toetaksid MDC usalduse pälvinud vaatlejad.

Mugabe aga üritab taas aega võita. Tuleb kehtestada tähtaeg läbirääkimiste edukaks lõpuleviimiseks ja vahepeal peaks keegi Mugabele vanadekodu soovitama.

  Glenys Kinnock (PSE). - Härra juhataja, just nagu teisedki pean ka mina kommenteerima asjaolu, et Zimbabwes 29. märtsil valitud parlament ei ole kordagi kokku tulnud ja selle valitud liikmeid ahistatakse ja hirmutatakse ning nad kannatavad jätkuvalt vägivalla all.

Meie resolutsioon kutsub üles sanktsioone tugevdama ja loomulikult peame me toetama ka ÜRO üleskutseid rahvusvaheliseks relvaembargoks ning ülemaailmseks reisikeeluks ja varade külmutamiseks.

Me teame, kes on need ninamehed, kes sihtmärgiks tuleb võtta, teame, kes on nende käsilased ja pakikandjad. Politseiülem Chihuri, õhujõudude ülem Shiri, keskpanga juht Gono, justiitsminister Chinamasa, keskluure ülem Bonyongwe: need on inimesed, keda saab ja kes tuleb sihtmärgiks võtta. Meie resolutsioon mõjutab selgelt MDC sätestatud eeltingimusi.

Kõik kõnelused peavad põhinema 29. märtsi valimiste tulemustel, mille võitis MDC, ja mitte nendel juunis toimunud teeseldud lisavalimistel.

tegemist peab olema üleminekukokkuleppega, mille eesmärgiks on jõuda uue põhiseaduseni – keegi ei ole seda maininud ja just seda nõuab Morgan Tsvangirai – ja selle järel uute valimisteni. Ta ütleb väga selgelt, ma tsiteerin: „Ma ei taha mingeid võimuleppeid ja võimu jagamist“.

Nagu Geoffrey van Orden ütles, ei toimu hetkel mingisuguseid läbirääkimisi, nii et me ei peaks hetkeolukorrast julgust ammutama.

Vaja on lisavahendajat. Ilmselgelt ei saa härra Mbeki seda üksinda teha ja me nõuame Aafrika Liidu kandidaadi määramist. See kandidaat peab olema võrdsel positsioonil härra Mbekiga ning hetkel oskan ma nimetada selliseid inimesi nagu härra Chissano ja härra Kufuor.

Ja viimaks tuleb teha lõpp kontrollimatule ja riigi soositud jõhkrusele ja vägivallale ning metslusele, ja seepärast peab rahvusvaheline üldsuse tegutsema, ja tegutsema kiiresti, Zimbabwe kannatava rahva huvides.

  Eoin Ryan, fraktsiooni UEN nimel. – Härra juhataja, kuigi kord oli Zimbabwe lootuse sümboliks, näiteks Aafrika iseseisvast toimetulekust ja juhiks Aafrika riikide seas, on sellest riigist nüüd saanud Aafrika meeleheite ja lootusetuse keskpunkt. Zimbabwe rahvas väärib paremat ja nad peavad seda saama. Kuid selle saavutamiseks tuleb teha lõpp mõrvarliku kõrilõikaja Robert Mugabe režiimile.

Meie rahvusvahelise üldsusena peame karmistama oma otsustavust selle türanniseeriva Mugabe režiimi suhtes. Ma tervitan asjaolu, et ÜRO Julgeolekunõukogu kaalub täiendavate sanktsioonide rakendamist Zimbabwe juhtide suhtes, sealhulgas relvaembargo kehtestamist. Kuidas on võimalik, et riigil, kus viis miljonit inimest sõltub toiduabist, kus inflatsioon on ületanud kümne miljardi protsendi piiri ja kus leivapäts maksab hetkel üle 1 miljardi Zimbabwe dollari, on ikka veel üks Aafrika mandri kõige paremini varustatud sõjavägesid ja selles lausa kubiseb relvadest? See on tavatu mööndus.

Hiljutise presidendikampaania puhul ei olnud tegemist seaduslike valimistega. Mugabe režiimi jõhkrus oli selline, et 90 inimest tapeti, 3500 inimest sai vigastada ja veel 200 000 inimest asustati kampaania käigus ümber. Need on vaevalt vaba, ausa ja läbipaistva demokraatliku võistluse tunnuseks.

Lõuna-Aafrika ja teised Aafrika riigid peavad tõhustama survet Robert Mugabe vastu. Nelson Mandelal oli õigus, kui ta ütles, et Zimbabwe juhtimises on midagi väga valesti. Lõuna-Aafrika kohaldab Mugabe valitsuse suhtes tugevat poliitilist mõju ning Lõuna-Aafrika peab antud küsimuses näitama üles tugevat ja otsustavat juhirolli Zimbabwe ja ka Aafrika inimeste heaks, kes peavad pealt vaatama, kuidas nimetatud juht oma riigi sohu juhib.

  Josep Borrell Fontelles (PSE). - (ES) Härra juhataja, et mitte korrata seda, mida mu kolleegid juba ütlesid, keskendun ma parlamendi avamisele.

Märtsikuistel valimistel saavutas enamuse opositsioon ja 17. juuliks ei olnud selles riigis veel parlamenti moodustatud. Meie peaksime parlamendiliikmetena keskenduma surve avaldamisele ELile, et tagada demokraatia toimimine parlamendis, kus valitseb opositsiooni enamus. See protsess tuleb käima lükata. Me peame tõepoolest tegema kõik võimaliku tagamaks, et presidendivalimiste teeskluse järel lubaksid parlamendil toimida seaduslikud valimised, mis andsid opositsioonile tunnustatud enamuse.

Minu teine märkus puudutab vahendajat. On üsna selge, et Lõuna-Aafrika vahendamisvõimed on pehmelt öeldes ammendunud. On oluline, et teine vahendaja toetaks või isegi vahetaks välja Lõuna-Aafrika presidendi. Teisisõnu, vahendamine annab võimaluse ka korrumpeerunud mehhanismi tekkeks Zimbabwe valitsuse juhtimisel.

  José Ribeiro e Castro (PPE-DE). - Härra juhataja, enam ei uurita põhjalikult ainult Mugabet ja tema režiimi. Mugabe on rahvusvaheline avalik arvamus juba hukka mõistnud tema kohutavate tegude ja kogu selle traagilise farsi pärast. Nüüd uuritakse põhjalikult hoopis rahvusvahelist üldsust: Thabo Mbekit, SADC-d ja Aafrika Liitu, Hiinat, meid ELis ja ÜRO-d. Zimbabwe rahvas, Tsvangirai ja MDC väärivad meie toetust ja solidaarsust nendel rasketel aegadel. Me võiksime Morgan Tsvangirai juulis või septembris kutsuda väliskomisjoni ja arengukomisjoni kohtumisele.

Me kõik kuuleme neid kohutavaid uudiseid Zimbabwes toimuva vägivalla kohta. Me ei tohi läbi kukkuda. Morgan Tsvangirai ja MDC enamus ei vääri ainult lohutussõnu või mingit lohutuseks pakutud positsiooni, vaid 29. märtsi valimiste tulemuste põhjal ametisse määramist. Kui rahvusvahelist üldsust ei saada üleminekul edu – kui me läbi kukume –, oleme me häbistatud. Loodetavasti ei lähe see nii.

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra juhataja, härra Mugabe on režiim vastutav mitte ainult valimispettuse eest, vaid nüüd juba aastate vältel ka Zimbabwe kodanike omavolilise arreteerimise ja piinamise ning sadade inimeste mõrvamise eest.

Siiani näivad kõik resolutsioonid ja sanktsioonid olevat ebaefektiivsed. Leian, et on saabunud aeg astuda samme härra Mugabe toomiseks rahvusvahelise kohtu ette ja esitada talle süüdistus inimsusevastastes kuritegudes. Ma tean, et Zimbabwe ei ole allkirjastanud Haagi rahvusvahelise kohtu konventsiooni, kuid olen kindel, et on võimalik leida mõni teine rahvusvahelisel õigusel põhinev menetlus ja ehk oskab volinik Michel või eesistuja meid selles osas valgustada.

Usun, et ainult selliste drastiliste sammude astumisel on see Aafrika diktaator ja tema kaasosalised sunnitud hakkama mõtlema ja kuulama mõistuse häält ning see vabastab nende riigi ja rahvusvahelise üldsuse lõpuks nende kuritegelikust kohalolekust.

  Ewa Tomaszewska (UEN). - (PL) Härra juhataja, innustaksin komisjoni kaaluma ja ette valmistama ettepanekut meetmete võtmiseks, mis käsitleksid härra Mugabet, kes kasutab jätkuvalt vägivalda ja eirab täielikult märtsis toimunud valimiste tulemusi. Praegusel hetkel oleme me tegelikult võimetud ja meie ainsaks tööriistaks on jäänud sõnad. Soovitan mõelda sammudele, mida on vaja astuda tema kohtu ette toomiseks, nii et Zimbabwes saaks jälle valitseda rahu ja et selle elanikel oleks tegelik võimalus nautida kodanikuõigusi, milleks neil õigus on.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). - (PL) Härra juhataja, Zimbabwe vajab rahvusvahelist abi ja meie toetust, kuid samuti peab ta ka ise reforme rakendama. EL, Aafrika Liit ja Lõuna-Aafrika Vabariik peaksid julgustama dialoogi valitseva partei ja opositsiooni vahel. Zimbabwe peab lõpuks hakkama demokraatlikult toimima ja määrama riiklikku ühtsust pooldava valitsuse. […] ÜRO algatus, millega kehtestataks Zimbabwele relvaembargo ja külmutataks Mugabele kõige lähemal asuvate isikute varad. Koheselt tuleb astuda samme selleks, et toimida saaksid humanitaarorganisatsioonid. Üheks lahenduseks oleks, et toetust osutaksid kõige enam hädas olevatele piirkondadele valitsusvälised organisatsioonid.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Härra juhataja, Mugabe ei kuula, mida talle räägitakse, ja see on tragöödia, sest kui ta seda teeks, toimiks ta õigesti ja lepiks märtsis toimunud valimiste tulemustega. Minu arvates oli üks kõige häbiväärsemaid asju see, et Mugabe osales maailma toidu tippkohtumisel, kus tal lubati uhkustada, kuigi tegelikult on ta ise oma riigis ja mandril põhjustanud ühe maailma suurima toiduainetega kindlustamatuse kriisi.

Eelmisel nädalal rääkisin ma Brüsselis toimunud konverentsil ühe Zimbabwe talunikuga ja kahju, mida Mugabe on põhjustanud toiduainete tootmisele selles riigis, on kohutav. Keegi teine ütles, et on kohutav, et riik võib olla hambuni relvastatud samas kui selle elanikud kannatavad nälja, vägivalla, hirmutamise ja piinamise käes.

Lõuna-Aafrika peab rohkem ära tegema. Terve manner peab oma hukkamõistus olema tugev ja me peame neid innustama ja veenma, et nii toimida on õige, sest meie inimesed vaatavad meie suunas, et meie võtaksime midagi konkreetset ette selles äärmiselt õõvastavas olukorras.

  Luís Queiró (PPE-DE). – (PT) See, mis hetkel Zimbabwes toimub, on väljakutse meie südametunnistusele ja tegutsemisvõimele. Ühes küljes on valitsus, kes kasutab vägivalda omaenda inimeste vastu, kes põhjustab kannatusi ja on kasu saanud teiste Aafrika diktatuuride ja autokraatiate salasepitsustest. Teises küljes on jõud, mille eesmärgiks on rahu teel saavutada demokraatia ja inimõiguste austamine: Zimbabwe elanikud, rahvusvaheline üldsus ja muidugi EL.

Nagu siin juba mainiti, võiks EL kasutada oma diplomaatilist võimu, rakendada sanktsioone, keelduda viisade väljastamisest, avaldada survet regionaalsetele võimudele ja toetada demokraatia ja inimõiguste kaitsjaid. Mida saame ette võtta meie siin Euroopa Parlamendis? Me saame homme toetada oma resolutsiooni ja soovitada, et komisjon ja nõukogu võtaksid need algatused, kuid me saame teha rohkemgi. Me saame ka tõestada, et meie tegevus on kooskõlas meie sõnadega ja anda opositsiooni juhile Morgan Tsvangiraile Sahharovi auhinna. Esitame selle väljakutse oma kolleegidele. Sel moel on meil võimalus autasustada võitlust ja samaaegselt toetada demokraatlikku ja rahumeelset võitu.

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. − (FR) Härra juhataja, volinik, härra Michel, daamid ja härrad, arutelu on olnud täiesti selgesõnaline ja sellised on ka järeldused, mida me selle põhjal tegema peame. Inimesed on kõnelnud karmilt ja nii see peabki olema, sest EL saab leppida vaid ühe lahendusega ja selleks on, et Zimbabwe rahva tahet, mida nad avaldasid valimiste esimeses voorus, tuleb austada ning just nende valimiste tulemused peaksid olema aluseks kõikidele lahendustele.

Koos komisjoniga uurime me olukorda Zimbabwes järgmisel nõukogu istungil 22. juulil. Me võtame arvesse väljendatud seisukohti ja ettepanekuid, mida ei ole tehtud Prantsusmaale, härra Van Orden, vaid Euroopa Liidu Nõukogu eesistujale, kuna Prantsusmaa ise ei oma võimu Prantsusmaana, vaid omab volitusi, mis talle on selles kontekstis pandud ELi poolt – sealhulgas võtame arvesse ka teie ettepanekut, et nõukogu peaks Genfis kokku kutsuma inimõiguste nõukogu eriistungi, eeldusel muidugi, et seda on võimalik teha.

Me toimime oma vahendustegevuse jätkamisel härra Micheli soovituste kohaselt, mis on alati mõistlikud ja tuginevad kogemustele. Usun, et kui asi puutub nimetatud tegevusse, ei saa me nõuda enamat, kui härra Tsvangirai ise härra Michelile nende kohtumisel soovitas ja ma leian, et peaksime võtma just sellise seisukoha.

EL, nõukogu ja komisjon peavad pidama sidet asjaga seotud osapooltega, nimelt SADC, Aafrika Liidu ja Lõuna-Aafrikaga – ja ma tahaksin veel kord tervitada täna siin meie seas viibivat Lõuna-Aafrika delegatsiooni – ja muidugi peame me nõukogu poolt tehtavas töös arvesse võtma ka resolutsiooni, mille osas parlament homme hääletab.

Rohkem ei ole mul midagi lisada ja tahtmata tema aega raisata teen ma ruumi härra Micheli kogemustele ja sõnaosavusele.

  Louis Michel, komisjoni liige. − (FR) Härra juhataja, teen väga lühidalt. Härra Jouyet ja teised kõnelejad ütlesid juba kõik.

Loomulikult saan ma vaid igati toetada kõiki väljendatud seisukohti, iseäranis härra Van Ordeni ja proua Kinnocki omi, kuid samas tahaksin lisada, et komisjoni volitused puudutavad eelkõige muidugi diplomaatiat, kuid võimalik, et ka ettevalmistusi selleks, milliseid samme me astuma peame, kui – ja seda soovime me ilmselgelt kõigest südamest ja üritame saavutada kõigi olemasolevate vahendite abil – vahendamisprotsessi abil peaks õnnestuma härra Tsvangirai juhitud valitsuse moodustamine.

Seega olen igati nõus härra Van Ordeni, proua Kinnocki ja kõigi teiste sõnavõtjate, proua Halli, härra Hutchinsoni ja härra Gahleri – loodetavasti ei unustanud ma kedagi –seisukohtadega. Jään eriarvamusele vaid ühes punktis. Te teate, et mul on kombeks otsekoheselt kõneleda. Ma ei ole nõus sellega, et me mõistame hukka eesistuja Portugali selle ees, et ta organiseeris Lissabonis tippkohtumise, mida oli aastaid oodatud ja mille toimumist takistas Zimbabwe küsimus.

Seda ELi ja Aafrika tippkohtumist oli juba ammu vaja ja oli viimane aeg samme astuda. Teame väga hästi, et härra Mugabe kohalviibimise põhjustas Aafrika Liidu soov mitte lasta teisel osapoolel, s.o ELil, end piirata valiku suhtes, keda kutsuda ja keda mitte. Seega usun, et selline kriitika ei ole õiglane.

Lisaks tahaksin toonitada seda iseäranis keerulist olukorda, milles on Lõuna-Aafrika. Lõuna-Aafrika positsioonil ei ole tema jaoks liikumine lihtsam kui president Thabo Mbeki jaoks vahendaja mängimine. Kõik teavad väga hästi, et hetkel on Lõuna-Aafrika esimene riik, kes tunnetab Zimbabwe kriisi mõjusid – või õigemini näeb selle kriisi lahendamisel läbikukkumist. Tahaksin teid seega paluda, et püüaksite vaadelda olukorda Lõuna-Aafrika raskuste seisukohast. Samuti usun ma, et Lõuna-Aafrika toimib vahendamisel nii kohusetundlikult, kui peab.

Loomulikult jagan ma kõigi sõnavõtjate seisukohta, et vahendusprotsessi tuleks laiendada mitte üksnes Lõuna-Aafrika olukorra lihtsustamiseks, vaid ka selleks, et anda erinevatele osapooltele kriisi lahendamisel olukorrast tasakaalustatum ülevaade.

Lõpetuseks ütlen vastuseks ühele küsimusele, et hetkel valmistame me ette tegelikku „arengu- ja humanitaarpaketti“ tagamaks, et kui härra Tsvangirai võimule pääseb, oleks tal olemas kohene toetus, andmaks Zimbabwe elanikele koheselt põhjust uskuda valitsuse vahetumisse ja ehk ka selleks, et kohalikul tasandil õhutada lootust režiimi muutumiseks, seda kohaliku arvamuse ja avaliku arvamuse toel ja muidugi aktiivselt kaasatud rahvusvahelise üldsuse toel.

Tahaksin vaid teha veel ühe märkuse Aafrika Liidu osas. Sooviksin näha pisut enam mõistmist. Milles seisneb Aafrika Liidu probleem? Nagu ma juba ütlesin, on Aafrika Liidu probleemiks see, et liit peab hakkama saama kahe erineva arvamusega. Üks neist kritiseerib vägagi Zimbabwet ja selle tegelikku presidenti, ja seda avalikult, ning teise arvamuse kohaselt on vaja suuremat paindlikkust, arvatakse, et sanktsioonid on kasutud ja et sanktsioone ei peakski olema. Seega ei ole Aafrika Liidus just lihtne ühtsust saavutada. Me peame seda tunnistama ja seepärast peame ka tõlgendama Aafrika Liidu kohtumiste järeldusi sellest vaatenurgast.

Tahaksin aga öelda, et minuni jõudnud teave paneb mind lootma, et hetkel tehakse ühtsuse saavutamisel edusamme ja Aafrika Liit saab teha kasulikke ja tõhusaid ettepanekuid selles osas, kuidas tulla välja sellest kriisist, mis on ilmselgelt kahetsusväärne ja mis tõeliselt solvab kõiki, kes Aafrikas pooldavad demokraatiat ja aitavad kaasa selle edule.

  Juhataja. − Minuni on jõudnud kaks resolutsiooni eelnõud⁽¹⁾, mis on esitatud kooskõlas artikli 103 lõikega 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 10. juulil 2008.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Colm Burke (PPE-DE), kirjalikult. – Hiljutised valimised Zimbabwes kujutasid endast teesklust, kus Mugabe oli ainus lõppkandidaat, olles hirmutanud Tsvangiraid ja teisi MDC liikmeid loobuma. Nüüd tuleks selles riigis korraldada uued presidendivalimised, takistades kindlameelselt riigi soositavat vägivalda, hirmutamist ja mõrvamist.

Tervitan eile Jaapanis G8 tippkohtumisel vastu võetud otsust rakendada Zimbabwe valitsuse liikmete suhtes finants- ja muid sanktsioone. On märkimisväärne, et selles küsimuses valitses konsensus, isegi Venemaa poolt, Mugabe režiimi tugeva hukkamõistmise osas. Tõenäoline näib ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, mille kohaselt Zimbabwe ohustab nüüd rahvusvahelist rahu ja julgeolekut. Kutsun Hiinat üles eelseisval nädalal mitte takistama seda olulist tegevust.

Mul on kahju, et Aafrika Liit ei tee piisavalt palju ära Mugabe isoleerimiseks, kuna ma usun, et see liit koos Lõuna-Aafrika arengukogukonna ja üleaafrikalise parlamendiga on võtmefoorumid, millele tuleks ülesandeks teha sellised despoodi kõrvaldamine. Zimbabwe valitsuse poolt hetkel toime pandud inimõiguste rikkumised lähenevad inimsusevastastele kuritegudele ja ma leian, et ÜRO Julgeolekunõukogu peaks seega samuti lähitulevikus kaaluma selle valitsuse liikmete saatmist rahvusvahelise kriminaalkohtu ette.

  James Nicholson (PPE-DE), kirjalikult. – Zimbabwe hiljutised valimised olid täiesti ebaseaduslikud ja mittedemokraatlikud, põhjustades rahvusvahelise kogukonna ulatuslikku kriitikat ja hukkamõistu.

Kuigi olukord Zimbabwes on juba mõnda aega muret valmistanud, on nende valimiste tagajärjed ja tõendid jõhkrast riigi soositud vägivallast opositsioonis oleva Tsvangirai MDC partei suhtes viinud kriisi täiesti uuele tasandile.

Zimbabwe on nüüd äärmiselt tõsises olukorras. Lisaks poliitilisele kriisile on aastatepikkune Mugabe režiimi väärjuhtimine hukutanud riigi majanduse ja muutnud selle valuuta pea väärtusetuks. Nii meeste kui naiste oodatav eluiga on vähem kui 40 aastat ja hiljutised sündmused on sundinud paljusid inimesi riigist lahkuma ja naaberriikides varjupaika otsima, ja see avaldab survet kogu piirkonna stabiilsusele.

Tervitan seda resolutsiooni, mis toonitab, et EL lükkas üksmeelselt tagasi Zimbabwe hiljutiste valimiste tulemused nende mittedemokraatliku ja ebaseadusliku olemuse tõttu. Resolutsioon mõistab ka igati hukka poliitilise vägivalla kasutamise Mugabe režiimi poolt ja nõuab sanktsioone rakendamist nende suhtes, kes seda nii Zimbabwes kui sellest väljaspool toetavad.

(1) Vt protokoll.