Istungi stenogramm

Kolmapäev, 9. juuli 2008 - Strasbourg

17. Infotund (küsimused komisjonile)

  Juhataja. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on infotund (B6-0168/2008).

Komisjonile on esitatud järgmised küsimused.

Küsimus nr 43, mille esitas Georgios Papastamkos (H-0455/08)

Teema: Autotööstuse tulemuslikkus CO2 heitkoguste osas

Kas komisjon on rahul Euroopa autotööstuse praeguse tegevusega süsinikdioksiidi heitkoguste ja kütuse tarbimise vähendamisel? Kas komisjon leiab, et tema algatus uuesti läbi vaadata direktiiv, milles käsitletakse kütusesäästuga ja süsinikdioksiidi heitkogustega seotud andmete tarbijale kättesaadavust autode suhtes (1999/94/E⁽¹⁾), tunnistab kehtiva ühenduse autotööstust reguleeriva raamistiku ebaefektiivsust?

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Härra juhataja, küsimus on selles, kas komisjon usub, et CO2 heitkoguste vähendamine Euroopa autotööstuse poolt on olnud rahuldav.

Vastus on „ei“ ja sellepärast oleme me teinud ettepaneku heitkoguste kohustuslikuks vähendamiseks aastaks 2012.

Küsimuse teine pool puudutab asjaolu, kas algatus autode sildistamise direktiivi läbivaatamiseks viitab kehtiva ühenduse autotööstust reguleeriva raamistiku ebaefektiivsusele. Vastus on „jah“ ja seepärast me soovitamegi direktiivi uuesti läbi vaadata.

Võiksin piirduda nende kahe lihtsa vastusega, kuid tahaksin pisut selgitada.

Oleme teinud ettepaneku saavutada aastaks 2012 CO2 kohustuslikuks piirmääraks 120 g, nagu sätestatakse CO2 ja autode strateegias. See saab teoks täiustuste kaudu automootorite tehnoloogias, vähendades näitajat 130 grammini kilomeetri kohta ja hiljem teiste tehnoloogiate abil 120 grammini kilomeetri kohta.

Peaksin mainima, et autotootjate ja Euroopa autotööstuse, samuti Jaapani ja Korea tööstuste vahel sõlmiti vabatahtlik kokkulepe, mille kohaselt autod ei tohi eraldada enam kui 140 g CO2 kilomeetri kohta aastaks 2008. Kahjuks seda eesmärki ei täidetud: 2006. aastal olid heitkogused 160 g ja viimaste andmete kohaselt 2007. a 159 g. Edasiminek vaid ühe grammi võrra ei ole loomulikult kaugeltki rahuldav.

Me loodame, et kaasotsustamismenetluse käigus kiidavad parlament ja nõukogu heaks komisjoni ettepaneku, nii et meil saavad olema vähem energiat ja vähem kütust tarbivad ja vähem CO2 õhkupaiskavad autod. Vähem energiat ja kütust tarbides on tarbijatel võimalus oluliselt säästa, eriti praeguseid kütusehindu vaadates.

Mis puutub sildistamisse ja tarbijatele edastatavat teavet, siis käesoleva aasta lõpuks teeme me ettepaneku selle kohta, kuidas tarbijatele edastada asjakohast teavet.

Pean mainima, et Euroopa Parlament on antud küsimuses vastu võtnud resolutsiooni. Mõned selle punktid on väga positiivsed, aga on teisi, millega ma nõus ei ole: näiteks punkt, mille kohaselt peaksime me autode puhul toimima tubakareklaami eeskujul. Tegemist on kahe erineva teemaga ja seega ei järgi me reklaamides edastatavat teavet käsitlevat kohustuslikku osa.

Tarbijate teavitamiseks on muidki viise, arvestades, et auto ostmisel lähevad nad edasimüüja juurde ja saavad seal brošüüride ja siltide kaudu teavet CO2 heitkoguste ja kütusetarbimise kohta.

  Georgios Papastamkos (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, volinik, G8 liikmed teevad ettepaneku vähendada CO2 heitkoguseid 50% võrra aastaks 2050. Näib aga, et edasijõudnud ja kiiresti arenevad riigid aga (nimelt Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko ja Lõuna-Aafrika) ei vasta nimetatud ettepanekule.

Kas te usute, et see seisukoht mõjutab läbirääkimisi Kyoto-järgsel perioodil? Millised on olulise tähtsusega läbirääkimiste väljavaated Kyoto-järgsel perioodil pärast seda G8 ettepanekut?

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − (EL) Härra Papastamkos esitatud küsimus ei ole muidugi üldse seotud esimese, autosid puudutava küsimusega, millest me rääkisime, aga see on siiski väga oluline ja õigeaegne, arvestades eile ja täna G8 kohtumistel peetud arutelu ja vastuvõetud otsust.

On positiivne, et kaheksast maailma suurimast majandusest koosnev G8 on kokku leppinud CO2 heitkoguste vähendamises 50% aastaks 2050. Muidugi, nagu ma juba enne mainisin, on tegemist vaid pooliku sammuga, sest ei sõlmitud kokkulepet vahe-eesmärkide osas aastaks 2020, mis oleks olnud vajalik rahvusvahelise kokkuleppe jaoks, mis aitaks tõhusalt võidelda kliimamuutuste vastu.

Leian, et suurte riikide, suurte majanduste nagu Hiina ja India, arendamise küsimusega on samuti tegeldud ja selle üle arutletud; muidugi on tõhusaks kliimamuutuste vastaseks võitluseks vaja nende riikide osalust, näiteks meetmete kaudu, mis vähendaksid CO2 heitkoguste suurenemist, mis on alati kooskõlas ÜRO ühiste, kuid eristatud kohustuste põhimõttega.

Usun, et kokkulepped saavutatakse nii pikaajalise eesmärgi osas, kus valitseb üldine konsensus, kui keskmise pikkusega tähtajaga eesmärkide osas, arvestades, et need kokkulepped on olulised soovitud tulemuste saavutamiseks 2009. aastal Kopenhaagenis.

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Volinik, tahan uuesti rääkida autodest. Ajal, mil see 120 g eesmärk seati, tekkis mitu küsimust sellega seoses, mil määral seda 120 g tuleks vaadelda keskmisena kogu tööstuse ja sarnaste meetmete suhtes.

Kas need küsimused on lahendatud või võime me loota nende õigeaegset lahendamist, et tööstus saaks tõepoolest reageerida, kui seda on vaja teha antud lühikese aja jooksul?

  Paul Rübig (PPE-DE). – (DE) Tahaksin teada, kas poleks mõistlikum pakkuda stiimuleid vanade autode turult eemaldamiseks, kuna need tarbivad kõige rohkem kütust ja nende CO2 heitkogused on kõige suuremad. Kas te kaaluksite siinkohal stiimulite süsteemi?

  Stavros Dimas, komisjoni liige. − On väga huvitav, et fiskaalstiimulite küsimust rõhutati G8 järeldustes. ELis võiksid fiskaalstiimulid olla väga olulised puhtamate autode ostmise soodustamisel. Mõned riigid juba rakendavad selliseid meetmeid – viimase näitena Prantsusmaa, ja need näivad olevat oodatust edukamad.

Me oleme kõik positiivsed selles suhtes, kas tööstus suudab 120 g eesmärgi saavutada aastaks 2012. Tuleb toonitada, et riigid on sellest eesmärgist teadnud alates 1995. aastast, ning nad sõlmisid vabatahtliku kokkuleppe saavutada aastaks 2008 eesmärk 140 grammi kilomeetri kohta. Igatahes näitavad meie mõjuhindamine ja tööstuse poolt esitatud taotluseelarved, et need eesmärgid saavutatakse õigeaegselt.

Kingi raport, mis on Ühendkuningriigi transpordiministeeriumi jaoks teostatud väga oluline ja huvitav uurimus, teeb üsna selgeks, et tehnoloogiliselt ja majanduslikult on võimalik see eesmärk aastaks 2012 saavutada. Muidugi tuleb arvesse võtta tööstuse muresid ja iga konkreetse autotööstuse probleeme. Igatahes on Euroopa Parlamendi ja nõukogu ülesandeks jõuda lahendusteni, mis aitaksid saavutada meie keskkonnaalase eesmärgi ja soodustaksid ka Euroopa autotööstuse konkurentsivõimet. Arvame, et see ettepanek annab stiimuleid autotööstusele ja see saab esimesena tegutseja eelise, ning et Euroopa tarbijad säästavad palju, kulutades vähem energiale, eriti tänaseid väga kõrgeid naftahindu vaadates.

  Juhataja. − Küsimus nr 44, mille esitas Johan Van Hecke (H-0470/08)

Teema: Biokütuste poliitika

Volinik on varem väitnud, et EL peab uuesti üle vaatama oma prioriteedid biokütuste osas, kui need osutavad ebasoodsat mõju toiduainetega varustamisele vaestes riikides. Aga sama kolleegi, Mariann Fischer Boeli sõnul ei ole biokütuste poliitika mõju toiduainete hindadele märkimisväärne.

ÜRO eriraportööri Jean Ziegleri sõnul aga on biokütuste ulatuslik tootmine inimsusevastane kuritegu, pidades silmas selle mõju toiduainete hindadele maailmas. FAO väidab samuti, et biokütuste kiire tõus on oluliselt suurendanud mitme põllukultuuri hinda, soodustades nii praegust toiduainekriisi.

OECD sõnul tõusevad taluhinnad järgmistel aastatel veelgi. Millal saab volinikule selgeks, kas kahjustav mõju on olemas või ei? Kas komisjon kavatseb seda uurida ja kui jah, siis millal saab volinik esitada hinnangu?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − EL on kokku leppinud taastuvkütuste 10% sihtmärgi saavutamise osas transpordisektoris ja seda aastaks 2020. Leian, et on oluline, et me räägiksime „taastuvatest allikatest“, sest tegemist ei ole ainult biokütustega – me ei pea silmas ainuüksi etanooli või biodiislit. Siia alla kuuluvad ka elektriautod, nii peame siin vahet tegema.

Arvan, et peame ütlema, et nii pika edumaa tõttu on ebatõenäoline, et see võib avaldada mõju hinnatasemele, mida me täna näeme. Meie arvutuste kohaselt võib see aastaks 2020 kaasa tuua teravilja hinna suurenemise 3 kuni 6% ulatuses, rapsiseemne hinna suurenemise 8 kuni 10% ulatuses ja päevalilleseemnete hinna suurenemise 15% ulatuses võrreldes 2006. a hindadega, eeldades, et 30% tuleb teise põlvkonna biokütustest.

Näen parlamendiliikmete seas mõningasi kõhklusi. Üks austatud kolleegidest ei ole minuga nõus, kuid ma arvan, et te peate arvesse võtma asjaolu, et toiduainete hinna suurenemine on hetkel päris palju tingitud nafta kõrgest hinnast. Oleme näinud paljusid OECD prognoose ja mõjuhindamisi ja neist viimases öeldakse selgelt, et nafta hinna prognoosimine 130 euroks barreli kohta tähendab põllukultuuride hinna suurenemist 9–13% võrra. Nii on see seotud naftahinna tõusuga ja mitte aruteluga taastuvate energiaallikate küsimuses.

Minu arvates on samuti selge, et mõju piiratakse teise põlvkonna biokütuste kasutamisega, mida me loodetavasti näeme ja mida meie poliitikad soodustavad.

Teise põlvkonna biokütuseid toodetakse muudest lähteainetest kui toiduks kasutatavad kultuurid ja neid võib toota mitte ainult selleks mõeldud kultuuridest, vaid ka allikatest nagu ringlusse võetud taimeõli, loomarasv, metsatööstuse kõrvalsaadused, metsajäägid ja tahked jäätmed nagu kõrrelised heintaimed.

Käesoleva aasta 23. jaanuaril esitatud komisjoni ettepanekus, mis käsitleb direktiivi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, tegi komisjon ettepaneku, et jälgib muu hulgas biomassi energiaks kasutamisega seostatavaid kauba hinna muutusi ning võimalikke kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid mõjusid toiduainetega kindlustamisele.

Lisaks teeb komisjon ettepaneku esitada iga kahe aasta tagant aruanne muu hulgas ka meie Euroopa biokütuste poliitika mõju kohta toiduainete kättesaadavusele eksportivates riikides, arengumaade elanike võimalusele nimetatud toiduaineid endale lubada ning samuti laiemate arenguküsimustes kohta.

Komisjon esitas oma seisukoha põhjuse hiljutise toiduainete hinnatõusu osas hiljutises teatises „Toimetulek toiduainete kerkivate hindade probleemiga: ELi tegevussuunad“.

Nii et arvestades praeguste hinnatrendide muutlikkust ja keerulisust jälgib komisjon hoolsalt hinnaarenguid nii ELis kui rahvusvaheliselt ja esitab aasta lõpus aruande olukorra arengu kohta.

Nagu teatises mainitud, kuigi nõudlust põllumajandustoodete järele mõjutab samuti biokütuste turg, viitavad komisjoni analüüsid sellele, et Euroopa biokütuse tootmine avaldab hetkel vähe mõju praegustele globaalsetele toiduainete hindadele.

  Johan Van Hecke (ALDE). - (NL) Aitäh volinikule vastuse eest. Poolteist aastat tagasi peeti biokütuseid veel imeravimiks globaalse soojenemise vastu võitlemisel. Nüüd hakatakse neid maha tegema ja ma märkan, et komisjon pooldab eelmisel nädalavahetusel asetleidnud energiaministrite kannapööret – kuigi komisjon seda kahtlemata eitab.

Minu küsimus on järgmine: volinik on meid siin numbritega üle külvanud, kas komisjon nõustub Maailmapanga uuringuga, mille kohaselt 75% biokütustest vastutavad 75% toiduainete tõusu eest kõikjal maailmas. FAO jõuab sarnasele järeldusele ja ÜRO eriraportöör härra Ziegler räägib biokütuste massilisest tootmisest kui inimsusevastasest kuriteost.

Kas proua Fischer jagab Maailmapanga, FAO ja ÜRO seisukohta?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Esitaks arvan, et me kõik näeme, et taastuvad energiaallikad ja biokütused on viimasel ajal olnud patuoinaks, mida süüdistatakse hindade tõusus põllumajandustoodete sektoris. Hinnatõusuks on selgelt hoopis teised põhjused. Ebasoodsad ilmastikutingimused, mida me maailmas näinud oleme, on seda oluliselt mõjutanud – peaaeg neli korda enam kui biokütused.

Teiseks oleme näinud suurt nõudlust Aasiast. Hiinas ja India hakatakse nüüd sööma liha, mis tähendab, et nad peavad importima palju rohkem teravilja kui varem.

Kolmandaks spekulatsioon: investorid liigutavad oma raha aktsiatest põllumajandustoodetesse, kulda ja hõbedasse. See on ilmne.

Mõned riigid on sulgenud oma piir põllumajandustoodete ekspordile ja ka see on andnud oma panuse. USA-d vaadates on asjaolul, et ameeriklased on nüüd hakanud väga ulatuslikult kasutama maisi bioetanooli saamiseks, olnud suur mõju maisisektorile. Loomulikult mõjutab see maisi hinda maailmaturul. Aga Euroopas kasutame me vähem kui 1% oma tootmisalast taastuvate energiaallikate jaoks ja see ei saa mõjutada hinnataset, mida meie näeme.

Oluline on see, et me toodame nimetatud taastuvat energiat jätkusuutlikult ja et me kohaldame teatud kriteeriume erinevat tüüpi taastuvale energiale. Oleme selgelt öelnud, et CO2 heitkoguste vähendamine 35% võrra on vähim ja et me oleme valmis edasi liikuma. Näiteks on mainitud 50% näitajana, mille võiks kehtestada aastaks 2015.

Mis puutub austatud kolleegi küsimust Maailmapanga uuringu kohta, ütlen kõigepealt, et seda ei ole veel avaldatud. Lekitatud on piraatkoopia. Seega on Maailmapangal raske kommenteerida millegi osas, mida ei ole veel avaldatudki. Aga ma pean ütlema, et mina isiklikult tahaksin näha Maailmapanga pühendumist ja kinnitust sellele, et nad lepivad kokku 75% osas. Ma ei usu, et 75% on näitaja, mida saaks kaitsta. See ei käsitle isegi teravilja hindu, vaid toiduainete hindu. Kui te teate, et mõnikord saab toiduainete puhul – näiteks leiva puhul – ainult kuni 10% leiva väärtusest seostada nisuga, ei suuda ma ette kujutada, kuidas see 75% saab õige olla.

Oleksin väga rõõmus, kui saaksin Euroopa Parlamenti tulla antud teemal kõnelema, kui see raport on avalikuks tehtud ja meil on arutelule kindel alus ja mitte ainult ühes ajalehes ilmunud kuulujutud.

  Jim Allister (NI). - Volinik, ma imetlen visadust, millega te peate kinni biokütuste vähesest mõjust toiduainete hindadele, aga mind huvitab, kaua te seda suudate. Nagu teile juba öeldi, ei ole teie arvamus üldse kooskõlas teiste maailma ekspertide omaga. Olete kuulnud FAO ja tundub, et ka Maailmapanga arvamusest.

Väidate pidevalt, et ainult 1% meie toodangust läheb biokütustesse. See võib nii olla, kuid meie Euroopas sõltume väga sööda impordist Ameerikast – ja siit pärinebki mõju toiduainete hindadele. Komisjon peaks keskenduma vajadusele sellele vastu astuda ja võimalikult kiiresti liikuda teise või isegi kolmanda põlvkonna poole.

  Glyn Ford (PSE). - Mulle näib, et kui vaidlus puudutab edumaad, siis pigem jäävad naftahinna, mitte biokütused, kõrvale kaubahindade tõusu põhjustamisest; kuid kas volinik innustab Maailmapanga tulemusi avaldama? Kas ta kirjutab neile ja ütleb, et me kõik tahaksime näha selle raporti avaldamist, nii et me saaksime selle üle arutleda? Sellele tuginedes, kas komisjon ei leia, et me peaksime vahepeal soodustama moratooriumi kõigile uutele biokütuse toodetele, mis ei põhine täielikult toiduainete ja toidu valmistamise mittesöödavatel kõrvalsaadustel?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Esmalt vastuseks härra Allisterile, kui me räägime ELi sõltuvusest sööda osas, on teil õigus, iseäranis sõltume me sojaubade impordist. Seepärast peame arutelusid, kas on võimalik leida lahendus GMO küsimusele, et vähendada imporditud sojaubade hinda. See on meie sealihatööstuse jaoks kindlasti kõige olulisem põllukultuur.

Lootsin, et mul õnnestub austatud liikmeid veenda selles, et me teeme tegelikult üsna palju, et soodustada ja investeerida teise põlvkonna biokütustesse; sest ma olen teie kõigiga nõus, et esimene põlvkond ei ole pikaajaline lahendus. Aga teise põlvkonnani jõudmiseks on vaja esimest. Kui me saadame nüüd välja selge sõnumi, et me ei pea enam kinni oma 10% sihtmärgist, siis olen ma kindel, et kõik investeeringud ELis kaovad ja liiguvad Lõuna-Ameerikasse ning me sõltume kogu oma biokütuse importimisest Brasiilias toodetud suhkruroost. Siis oleks meie sõltumatust – nagu me seda näha tahaksime – palju raskem saavutada.

Maailmapanga veel avaldamata raporti osas – ma eeldan, et me oleme ühel nõul, et seda ei ole avaldatud, vaid lekitatud – saime me täna hommikul kokkusattumuse läbi pressiteate 75% kohta, Maailmapanga peaökonomist oli minu kabinetis ja ei suutnud seda 75% kinnitada.

Seega olen ma veendunud, et me tuleme selle teema juurde tagasi ja nagu ma varem ütlesin, oleksin ma väga rõõmus, kui saaksin sellest rääkida avaldatud raportile tuginedes.

  Juhataja. − Küsimus nr 45, mille esitas Paulo Casaca (H-0479/08)

Teema: ÜRO suhtes toimepandud rünnaku teostaja hukkamine

6. juuni e-uudiskirja „Hands off Cain“ nr 107 kohaselt kinnitas ÜRO kohtunike ja advokaatide sõltumatuse eriraportöör Leandro Despouy ÜRO veendumust, et Iraagi võimude poolt toime pandud Awraz Abdel Aziz Mahmoud Sa’eedi hukkamine ÜRO Bagdadi peakorteri ründamise eest augustis 2003 – kus sai teiste seas surma ÜRO eriesindaja Iraagis Sérgio Vieira de Mello – ei võimaldanud rahvusvahelisel kogukonnal teada saada, kes olid olnud kuriteo tegelikud toimepanijad.

Milliseid samme astus komisjon ELi üldise vastuseisu sõnastamiseks surmanuhtluse küsimuses?

Milliseid meetmeid kavatseb komisjon võtta, et täpsustada kiirust, millega Awraz Abdel Aziz Mahmoud Sa’eed hukati, vaatamata ÜRO esitatud konkreetsetele palvetele, kes tahtis seaduslikult välja selgitada ÜRO vastu teostatud rünnaku tagamaid ja selle organiseerijate isikud?

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, koos liikmesriikidega on Euroopa Komisjon üks maailma tähtsamaid institutsionaalseid tegutsejaid ja surmanuhtluse vastase võitluse toetaja. Komisjoni tegevus selles küsimuses on inimõigusi käsitlevate välispoliitikate eesotsas. Kolmandaid riike ja surmanuhtlust käsitleva ELi poliitika üldpõhimõtted, mis võeti vastu 1998. a ja vaadati uuesti läbi 2008. a, sätestavad kriteeriumid demarši kehtestamiseks ja määratlevad kasutatavad standardid. Surmanuhtluse keelustamine on üks peamisi temaatilisi prioriteete abi osutamisel Euroopa demokraatia ja inimõiguste instrumendi raamistikus. 1994. aastast on komisjon kõikjal maailmas rahastanud umbes 30 projekti, mille rahaline koguväärtus on umbkaudu 15 miljonit eurot. Volinik Ferrero-Waldner väljendas kategooriliselt oma vastuseisu surmanuhtlusele, kas siis tegelikult rakendatavale või õigusaktides kehtestatule, avalikus deklaratsioonis 10. oktoobril 2007 surmanuhtluse vastase maailma päeva puhul ja ka teistel puhkudel.

Juhtum, mida mainitakse selles antud täiskogu liikme kirjutatud kirjas, on komisjonile teada. Iraak on üks riikidest, kellele Euroopa Komisjon sageli saadab demarše surmanuhtluse kasutamise kohta. Sel konkreetsel puhul saadeti demarš juunis 2007. Nii EL kui komisjon on korduvalt kutsunud Iraagi valitsust ja Iraagi Ülemkohust üles surmanuhtlust keelustama ja leevendama kõiki vastuvõetud, kuid veel mitte täideviidud surmamõistvaid otsuseid. Lisaks on nad kutsunud Iraagi valitsust üles koheselt kehtestama moratooriumi kõigile hukkamistele. Ei ole vaja vist öelda, et 19. augustil 2003 ÜRO peakorterile tehtud pommirünnaku puhul oleks selline moratoorium teinud võimalikuks ellu viia kõigi isikute üksikasjaliku ülekuulamise, kes oleks saanud anda võimalikku tunnistust tagamaks, et ükski kurjategija ei jääks karistamata. Muidugi paneb komisjoni muretsema kiirus, millega antud juhul tegutseti. Meie peamiseks eesmärgiks on aga toetada surmanuhtluse üldist keelustamist. Komisjon jätkab koostöö tegemist ELi liikmesriikidega ja püüab väljendada meie seisukohta ja rahulolematust Iraagiga.

  Paulo Casaca (PSE). – (PT) Siin tõstatatud küsimus seisneb aga selles, et Iraagi valitsus takistas Sérgio Vieira de Melo mõrva uurimist samal moel nagu teistelgi puhkudel. Siin minu käes on koopia hiljuti avaldatud ajakirjast, milles esineb Zenaib Ahmed. Olen selle isiku kutsunud Euroopa Parlamenti rääkima Iraagi haiglates ainuüksi etnilistel põhjustel toimepandud massilistest hukkamistest.

Selle olukorra valguses, mis on palju hullem kui olukord Balkanimaade lääneosas, tahan ma teada, millal rahvusvaheline ja üldsus ja Euroopa Komisjon nõuavad, et rahvusvaheline kohus uuriks ja mõistaks kohut kümnete või sadade tuhandete inimeste tapmise üle Iraagis.

  Vladimír Špidla . − (CS) Härra Casaca, muidugi uurivad Euroopa Komisjon ja EL üldiselt kõiki olemasolevaid võimalusi, nii et me saaksime tugevdada oma suutlikkust järk-järgult piirata ja elimineerida surmanuhtluse kasutamine, eriti piirkondades, kus seda kõige sagedamini rakendatakse ja nende hulka kuulub muidugi ka Iraak.

  Juhataja. − Küsimus nr 46, mille esitas Claude Moraes (H-0427/08)

Teema: Antidiskrimineerimise horisontaalne direktiiv

Euroopa Komisjon teatas, et sel kevadel võetakse kasutusele uus horisontaalne direktiiv, mis keelustab diskrimineerimise.

Millised on viimased edusammud selle direktiivi reguleerimisala osas? Kas me näeme kaugeleulatuvat antidiskrimineerimise direktiivi, mis hõlmab KÕIKI Amsterdami lepingud artikli 13 allesjäänud aluseid – nimelt vanust, puuet, usutunnistust või veendumusi ja seksuaalset sättumust, nagu seda pooldab Euroopa Parlamendi enamus?

Kui mitte, siis kas Euroopa Komisjon võiks tuua oma põhjendused ja anda ülevaate oma tegevuskavast eelseisvateks kuudeks?

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, eelmisel nädalal võttis komisjon vastu direktiivi ettepaneku, millega sätestatakse vanuse, puude, seksuaalse sättumuse ja usutunnistuse või veendumuste põhjal toimuva diskrimineerimise kaitse töökohast väljaspool. Nimetatud alustel diskrimineerimist töökohas käsitletakse juba direktiivis 2000/78/EÜ. Sel moel oleme me täitnud endale teie ees oma ametiaja algul võetud kohustuse. Oleme vastanud teie korduvatele üleskutsetele sellise ettepaneku suhtes, mida viimati avaldati mais toimunud osaistungjärgul. See direktiivi ettepanek tugineb põhimõtetele, mille liikmesriigid on juba vastu võtnud kehtivates direktiivides. Näiteks sisaldab see sätteid, millega tagatakse diskrimineeritud inimeste kaitse ja käsitletakse ahistamise ja ohvristamisega, aga samuti sätteid, mis käsitlevad võrdväärsuse ametite rajamist. Nagu ma juba ennist mainisin, tagab direktiivi ettepanek kaitse diskrimineerimise eest nelja peamise diskrimineerimise põhjuse osas, kuid kõigile neljale võrdse tähtsuse omistamine ei tähenda nagu oleksid nimetatud tüüpi diskrimineerimist käsitlevad sätted võrdväärsed.

Direktiivi ettepanek võtab seega arvesse iga diskrimineerimise põhjuse iseärasusi, nii et direktiiv oleks võimalikult tõhus. Konkreetselt öeldes muudab see võimalikuks, kontekstist olenevalt, vanuse arvesse võtmise ning vanuse ja puude küsimuse kaalumise kindlustus- ja pangandussektoris, kui see on kohane ja põhjendatud, ja ma rõhutan sõnu kohane ja põhjendatud. See ei pruugi kunagi tähendada vanemate või puuetega inimeste tahtliku tõrjumist nimetatud sektoritest. Puuetega inimeste puhul on võrdse kohtlemise põhimõte positiivne kohustus, mis tagab üldise juurdepääsu puuetega inimestele ja rakendab eraldiseisvatel juhtudel kohaseid täpsustusi. Sellised meetmed ei ole ebaproportsionaalseks koormaks. Direktiivi ettepanekus väidetakse selgelt, et arvesse võetakse organisatsiooni suurust, olemust ja vahendeid, prognoositavat kulu, kaupade ja teenuste eluiga ning võimalikke kasutegureid puuetega inimestele. Ettepanek on oluline samm suure augu sulgemise suunas mittediskrimineerivates õigusaktides.

Loomulikult taipame me, et kaitse soolistel alustel diskrimineerimise eest töökohas ei ole veel nii tugev kui kaitse rassilistel alustel diskrimineerimise eest. Seda seepärast, et direktiiv 2004/113/EÜ ei hõlma haridusvaldkonda, nagu näha selle ettepaneku põhjenduses. Meie arvates oleks liialt enneaegne esitada muudatusi antud direktiivi osas, kuna selle rakendamise periood lõppes alles hiljuti. Kui me aga koostame rakendamisaruannet aastal 2010, saame me vajadusel direktiivi osas muudatusi esitada.

  Claude Moraes (PSE). - Volinik, see on näide mõne nädala eest esitatud küsimusest, mis sai väga õnnelikult positiivse vastuse 1. juulil teie teadaandega. Leian, et teile peaks selle komisjonis soodustamise eest ja Euroopa Parlamendi hääletuse kuulamise eest osaks saama isiklik tunnustus.

Palun vaid teil ja komisjonil säilitada oma visadus, nii et võrdväärse kohtlemise põhimõtte mööndusi ja erandeid ei taotletaks suvalistel põhjustel: seda tuleb teha vajalikel põhjustel ja tõeliste subsidiaarsuspõhimõtete alusel, sest me oleme näinud pooliku tööhõivedirektiivi ja rassilise võrdõiguslikkuse direktiivi ülevõtmist ja me peame tagama, et see hea pakett saab liikmesriikides seaduseks.

  Vladimír Špidla. − (CS) On ilmselge, et sellist kaugeleulatuvat ja ELi põhiväärtusi kaitsvat direktiivi vaadeldakse sageli erinevalt ja sellele avaldatakse sageli erinevatel põhjustel survet, et piirata selle tõhusustits. Sellest täielikult teadlik olles koostas komisjon selle kompleksse ettepaneku, mida me oleme loomulikult edaspidi valmis kaitsma kõigi põhjendamatute väljakutsete osas.

  Syed Kamall (PPE-DE). - Kas ma tohin paluda, et volinik kommenteeriks Briti ajalehtedes avaldatut? Nagu meedias avaldatud, ei hõlma antidiskrimineerimise õigusakt hetkel ilmselt pensioniea ületanud töötajaid ning pensionieas või vanemaid inimesi vallandatakse seaduslikult. Kas volinikul on plaane Briti valitsuse vanemaid töötajaid diskrimineeriva käitumisega tegelemise suhtes?

  Vladimír Špidla. − (CS) Üldiselt kaitseb direktiiv inimesi, kes kuuluvad tööjõu hulka neid ka diskrimineerimisest vanuse alusel. Ma ei saa teha konkreetseid märkusi Briti ajalehes ilmunu kohta, kuna nagu alati on asi seotud konkreetse juhtumi konkreetsete asjaoludega. Võin vaid täiesti kindlalt öelda, et selles osas ei tehta selle direktiivi suhtes mingeid erandeid, mille kohaselt kaitse ei laiene enam teatud ikka jõudnud inimestele.

  President. − Küsimus nr 47, mille esitas Brian Crowley (H-0433/08)

Teema: Lisapensionid ja liikuvus ELis

Täna tähendab töö või riigi vahetamine mõnes liikmesriigis sageli tööpensioni hüvede kaotamist. „Pensionide ülekantavuse“ direktiiv (2005/0214(COD)), mille ettepanek esitatid oktoobris 2005 ja mida on nüüdseks muudetud, toob kaasa suurema paindlikkuse pensioniõiguste omandamisega seonduvates tingimustes ja nende omistamises (nagu erinevad kvalifikatsiooniperioodid enne kui töötajad õigused omandavad) ja mittetoimivate pensioniõiguste säilitamise (nagu näiteks aja jooksul väärtust kaotavad pensioniõigused), aga samuti parendab töötajate teavitamist selles osas, kuidas liikuvus võib mõjutada õigusi lisapensionile.

Kas komisjon võiks meile öelda, millal ta kavatseb saavutada kokkuleppe selle direktiivi osas ning kas ta oskab esitada ajakava selle rakendamiseks, et tagada ELi kodanike vaba liikumine ELis, ilma et nad peaksid lisaks veel pensionide pärast muretsema?

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Alustuseks on mul hea meel selle olulise küsimuse tõstatamise üle ja ma tänan Euroopa Parlamenti püüdluste eest edu saavutamise eesmärgil. Loomulikult olen ma tänulik ka Sloveenia ja teiste eesistujate pingutustele kokkuleppe saavutamisel. Sellele vaatamata tekitab muret asjaolu, et kokkulepet ei ole siiani saavutatud. Seda seetõttu, et veel ei ole vastust leitud probleemi südames asetseva lisapensioni kavade põhjustatud töötajate vaba liikumise teelt takistuste eemaldamise küsimusele. Tänases pidevalt muutuvas maailmas on takistusteta töökoha vahetamine või õige, vajaliku kvalifikatsiooniga inimese värbamine olulisem kui kunagi varem. Lisaks on tööjõu kohanemisvõime, tööturu paindlikkuse ning sotsiaalkindlustussüsteemide kaasajastamise toetamine Lissaboni strateegia põhielementideks. On üsna ilmne, et kui me eeldame, et inimesed oleksid paindlikumad, peame tagama, et neid ei karistataks selle eest sotsiaalse turvalisuse võrgu kaotamisega.

Lisapensioni skeemide juhtum on tüüpiline näide Euroopa Komisjoni soositavast paindliku turvalisuse strateegiast. Komisjon on iseäranis püüdnud lahendada lisapensionide küsimust, kuid sellele vaatamata ei ole kahjuks veel kompromissi saavutatud. Arvestades öeldut ja võttes arvesse, kui oluline on see küsimus töötajate sotsiaalsete õiguste koha pealt, pensioniskeemide väljatöötamise seisukohast ja õige vastuse andmise seisukohast demograafilise vananemise küsimuses, on komisjon valmis jätkama ja ei puhka enne, kui leitakse kompromiss, mis saab aluseks üldisele lahendusele. Kuigi me ei ole veel selleni jõudnud (kuna see otsus peab olema ühehäälne ja nõukogu ei ole veel üksmeelsele seisukohale jõudnud), jätkab komisjon tööd lisapensionide olukorra parendamise nimel.

  Brian Crowley (UEN). - Tahaksin volinikku tänada vastuse eest. Volinik, te tõite esile kaks punkti, mis minu arvates on olulised selles äärmiselt keerukas küsimuses: esiteks paindliku turvalisuse idee ja teiseks Lissaboni kava veel ühe vabaduse – nimelt töötajate vaba liikumise – loomise kohta Euroopa Liidu ühisturul.

Paljuski ei luba takistatud juurdepääs pensionide liikuvusele inimestel võtta vastu paremini tasustatud töökohti teistes piirkondades, sest nad ei saa üle kanda pensioniõigust või isegi külmutada pensioniõigust oma koduriigis.

Nii et ehk oskate te soovitada meile selle sotsiaalpaketi osana, mida te hetkel esitate – ja mida paljud õigustatult tervitavad –, kus me saaksime vajutada õigeid nuppe tagamaks, et liikmesriigid – need, kes selle vastu on – meiega liituksid.

  Vladimír Špidla. − (CS) Saan vaid öelda, et ainult mõne sõnaga analüüsis härra Crowley probleemi suurepäraselt. Jah, nii asjad ongi. See on ka põhjuseks, miks me jätkuvalt aktiivsed oleme. Komisjon ei pea seda küsimust lõpetatuks.

  Reinhard Rack (PPE-DE). – (DE) Volinik, te juhtisite õigusega tähelepanu antud probleemile ja asjaolule, et peamiseks põhjuseks, miks seda lahendada ei ole võimalik, on üksmeelsuse põhimõte, mille suhtes liikmesriigid järele ei anna. Mõnikord tuleb karmide klientidega karmilt käituda. Kas pole praegu tõesti viimane aeg, aruteluga siseturgude osas, tegelikult nimetada ja häbistada kõnealuseid liikmesriike tagamaks, et vähemalt mõned liikmesriigid muudavad meelt selle hukatusliku viisi osas, kuidas nad mõnikord minevikus käitunud on, ning muudavad oma lähenemisviisi?

  Vladimír Špidla. − (CS) Teil on õigus: kõigi põhiliste poliitiliste ideede üle arutletakse nõukogus ja seda ei teha suletud uste taga. Kõik liikmesriigid on järk-järgult saanud oma arvamust avaldada ja ainult Saksamaa Föderaalvabariik ei väljendanud oma nõusolekut. Selline on olukord, aga nagu ma juba ütlesin, ei tähenda see, nagu me oleksime tee lõppu jõudnud. Me otsime uusi viise ja võimalusi üksmeele saavutamiseks. Tahan rõhutada, et loomulikult on süsteemid liikmesriikides erinevad ja muidugi ei ole nimetatud süsteemide suhtes tehtud otsused vaid väheolulised tehnilised küsimused. Seepärast mõistan ma täiesti, et riigid võtavad seda küsimust väga tõsiselt, kuid nagu ma juba ütlesin, on olukord lihtsalt hetkel selline.

  Juhataja. − Küsimus nr 48, mille esitas Robert Evans (H-0443/08)

Teema: Arstiabi ELis

Kas komisjon saab täpsustada, millised õigused arstiabile on ELi kodanikel teise liikmesriiki reisides? Kas Euroopa ravikindlustuskaardiga tagatud arstiabi kohaldatakse kõigile vanusest tingitud haigustele?

Kuna tervishoiuteenuste rahastamise meetodid on liikmesriigiti erinevad, siis milline kord kehtib ausa ja õiglase süsteemi tagamiseks, mis annab hädasolijatele korralikku abi?

Milline kord kehtib nendele, kes reisivad maksuparadiisidesse nagu Andorra, Kanalisaared, Lichtenstein ja teised paigad, mida ümbritseb EL, kuid mida ei peeta ELi territooriumiks?

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, Euroopa ravikindlustuskaardi omanikku peetakse kindlustatuks selle liikmesriigi seaduste alusel, milles ta viibib. Vastavalt määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklile 22 kehtib nimetatud kaart vaid ajutise riigis viibimise korral, olenemata viibimise eesmärgist: on selleks siis turism, tööhõive või õpingud.

Kui kaardi omanik vajab riigis viibimise vältel arstiabi, annab kaart talle õiguse seda meditsiinitöötajatelt saada. Euroopa ravikindlustuskaart katab selle omaniku „esmase arstiabi“.

Nimetatud perioodi, mis sõltub patsiendi tervislikust seisundist ja viibimise eeldatavast pikkusest, määratles võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon 2004. aastal. Kõnealune arstiabi on ravi, mida osutatakse isikule, kes viibib ajutiselt teise riigi territooriumil, nii et seda isikut ei ohustaks surm ega poleks ta sunnitud vajaliku arstiabi saamiseks enneaegselt tagasi pöörduma oma päritoluriiki.

Meditsiinitöötajad peavad nimetatud kriteeriume kohaldama iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse patsiendi tervislikku seisundit ja tema riigis viibimise pikkust. Võõrtöötajate sotsiaalkindlustuse halduskomisjon võttis vastu ka juhendid, mille eesmärgiks on tagada, et kõik osapooled (tervishoiuteenuse osutajad, kindlustatud isikud ja ravikindlustusettevõtted) tõlgendaksid nimetatud ajavahemikku ühtemoodi. Mainitud juhendid on saadaval Euroopa Liidu portaalis.

Seega on nii kolme kuud oma laste seltsis veetval pensionäril kui Erasmuse programmist kasu saaval tudengil juurdepääs mitte ainult vajalikele tervishoiuteenustele, vaid ka arstiabile, mida pakutaks samas olukorras kõnealuses liikmesriigis elavatele isikutele.

Tervishoiuteenuste osutamise süsteem, nagu sätestatud määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklis 22, kehtestab arstiabi osutamise ja selle eest tehtavad maksed kooskõlas selle riigi õigusaktidega, milles patsient ajutiselt elab. See tähendab, et ajutiselt riigis viibivatel isikutel on arstiabile juurdepääs samadel tingimustel kui kõnealuse riigid ravikindlustussüsteemiga kaetud isikutel.

Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklit 22 kohaldatakse ka Euroopa Majanduspiirkonna riikidele, sealhulgas Liechtensteinile ja Šveitsile. Andorraga peetavad läbirääkimised ei ole veel eduka lõpuni jõudnud.

  Glyn Ford, autori volitustes. − Härra juhataja, kahjuks pidi härra Evans Ühendkuningriiki tagasi pöörduma. Tema nimel tänan ma volinikku antud küsimusele vastamise eest.

Kas komisjon ei leia, et ajal, mil piiriüleste abielude arv oluliselt suureneb – peaaegu üks viiest paarist on nüüd pärit erinevatest liikmesriikidest – ja mil ELis reisivate pensioniea ületanud paaride ja üksikisikute osakaal suureneb, kui komisjon ei astu kiiresti samme nendes küsimustes, toob ebavõrdne kohtlemine kaasa pigem kaasa tervisepagulaste kui ulatuslikult spekuleeritud terviseturistide arvu suurenemise ELis?

  Vladimír Špidla. − (CS) Te esitasite mitu küsimust ja kõik nad vajavad keerukat vastust. Lubage mul anda lihtsustatud vastus esimesele küsimusele: täna hommikul arutlesime me määruse (EÜ) nr 883/2004 üle, millega muudetakse olulisel määral määrust (EMÜ) nr 1408/71 ja mis parendab kindlasti paljude inimeste olukorda just nimelt piiriülese suhtlusega kokkupuutumisel. Mis puutub teie küsimusse terviseturismi kohta, siis arvan ma, et siin on tegemist väga ähmase kontseptsiooniga, nii ähmasega, et see on lausa ohtlik. Kuna sellest võib saada väga oluline fenomen, peame väga hoolikalt määratlema, mida terviseturism tähendab. Ma leian, et tõeline terviseturism ei ole eriti laialdaselt levinud, kuna paljudel juhtudel püüavad inimesed, kellel on tõsised terviseprobleemid, jääda oma tuttavasse keskkonda, ja ka sellepärast, et eraldiseisvate liikmesriikide süsteemid ei erine üksteisest esmasel tasandil väga palju. Muidugi hõlmavad määrus (EMÜ) nr 1408/71 ja tulevane määrus (EÜ) nr 883/2004 valdavat enamust turismiga seotud juhtumitest, kuid mitte terviseturismi. Peamiselt puudutavad need inimesi, kellega on reisil, kodust eemal olles midagi juhtunud. Igal aastal esineb selliseid juhtumeid sadu tuhandeid, võib-olla isegi miljon. Lahendused on kohased ja ei mõjuta ebasoodsalt tervishoiusüsteemide stabiilsust. Mis puutub komisjoni kavatsusesse selle valdkonna olukorda parendada, siis see kavatsus on käegakatsutav, nagu selgub näiteks mu kolleegi proua Androulla Vassiliou esitatud muudatustest. Arvan, et tuleb veel võimalus üksikasjaliku arutelu pidamiseks piiriülese arstiabi ja sellega seonduvate küsimuste osas, kuid hetkel tahan ma end veel kord kaugemale hoida sellest niinimetatud terviseturismi ideest. Leian, et tegemist on üsna ähmase kontseptsiooniga, mis võib kaasa tuua olukorrale mitte kasuks tulevaid reageeringuid.

  Juhataja. − Volinik Špidlale küsimuste esitamiseks eraldatud aeg on läbi. Küsimustele 49–54 vastatakse kirjalikult.

  Juhataja. − Küsimus nr 55, mille esitas Eoin Ryan (H-0439/08)

Teema: Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete aruandluskohustus

Ma tervitan komisjoni hiljutist algatust vähendada ettevõtete, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) statistilise aruandluse kohustus. Sellele vaatamata lasub VKEdel ikkagi suur aruandluskoorem, näiteks käibemaksu aruandlus, milleks kulub palju inimtöötunde ja mis paneb väikesed ettevõtted konkurentsivõime osas ebasoodsasse olukorda. Kas komisjonil on koostamisel mingeid ettepanekuid, mis vähendaksid bürokraatiat ja VKEde aruandluskohustust?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Härra juhataja, härra Ryan, olen teile väga tänulik selle küsimuse esitamise eest, sest see käsitleb probleemi, mis komisjonile juba aastaid muret on valmistanud: kuidas vähendada ebavajalikku bürokraatiat Euroopa VKEde jaoks. Mul on teile rõõm teatada, et me oleme selles osas tõepoolest tohutuid edusamme teinud ja ma olen täiesti veendunud, et peagi näeme me tõelist läbimurret.

Oleme sisuliselt määratlenud Euroopa ettevõtete kulusid bürokraatiale kui aruandlus-, dokumenteerimis- ja teavitamiskohustusest tekkivaid kulusid. Hetkel tegeleme nimetatud kulude tegeliku mõõtmisega, mis on suurim omalaadne projekt, mida ajalugu näinud. See tähendab, et me määrame tõepoolest kindlaks, milliseid kulutusi nimetatud eeskirjad tegelikult ettevõtetele kaasa toovad, nii et saaksime seejärel näha, kust need kulud tekivad ja kas neid oleks võimalik vähendada.

Alates käesoleva aasta septembrist võite oodata mitmeid komisjoni ettepanekuid, mis tuginevad kõigi kehtivate eeskirjade mõõtmise ja läbivaatamise tulemustele. Me loodame, et see aitab meil 2009. aasta lõpuks ellu viia nii palju ettepanekuid, et Euroopa ettevõtete kulud bürokraatiale vähenevad 2012. aastaks 25% võrra. Eeldame, et see toob kaasa kogu Euroopa RKP suurenemise 1,4–1,5% ulatuses. Niisiis näete, et me räägime tõepoolest märkimisväärsest suurusjärgust.

Seejärel nimetasite probleemi, mis on aga üsna kaugel tavapärastest bürokraatiakuludest. Pean silmas iseäranis VKEdele pandud maksunõuete täitmise kohustust – ja te teate, et ELi volitused on selles osas äärmiselt piiratud. Me teame oma küsitlustest, et ettevõtted ise leiavad, et finantsasutuste nõudmised kujutavad endast kõige tõsisemat ja raskemat koormat, nii et selles valdkonnas on asjade lihtsustamine tõesti liikmesriikide kätes.

Lõppude lõpuks oleme pädevad vaid kumuleeriva käibemaksu valdkonnas ja isegi siin on meie pädevus väga piiratud. Komisjon on aga teinud ühe väga olulise ettepaneku, mis oleks VKEdele suureks abiks: nimelt oluliselt tõsta künnist, mille ületamisel nad peavad ette deklareerima kumuleerivat käibemaksu, s.t käibemaksuks registreerima. Kehtiv künnis on 20 000 eurot, meie tahame selle tõsta 100 000 euroni, mis vabastaks pea kõik väikeettevõtted ja iseäranis äsjaloodud ettevõtted sellest raskest koormast.

Kahjuks pean teile ütlema, et siiani on ei ole liikmesriigid ette valmistatud selle ettepaneku vastuvõtmiseks. Ma loodan, et väikeettevõtete seadus, mille komisjon mõned päevad tagasi esitas ja milles me uuesti nimetatud küsimust käsitlesime, avaldab rohkem survet nendele liikmesriikidele, kes siin raskusi tekitavad ja ma olen väga tänulik Euroopa Parlamendile siinkohal avaldatud toetuse eest.

  Eoin Ryan (UEN). - Tahaksin tänada volinikku ja ma ootan väga septembris tehtavaid avaldusi. Leian, et mõned halduskulud, eriti VKEde puhul, on tohutusuured ja neil ei ole väga sageli inimtööjõudu nendega tegelemiseks. Aga kas te räägiksite täpsemalt sellest 100 000 euro künnisest? Kas te kuulutate selle välja või nimetate ja häbistate riike, kes selle vastu seisavad? Kas te räägiksite meile sellest künnisest lähemalt?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Härra Ryan, nagu ma juba ütlesin, on tegemist ametliku ettepanekuga, mille osas komisjon leppis kokku juba 2004. aastal. Siiani ei ole nõukogu veel ettepanekut vastu võtnud. Ma märkisin, et esitasime nüüd selle ettepaneku uuesti, väikeettevõtete seaduse kontekstis, sisuliselt tähendab see, et me esitame selle uuesti. Tegemist ei ole avaldusega, komisjon on selle ettepaneku juba teinud. Komisjon peab seda vajalikuks. Veidi aja eest viitas härra Špidla teise vastuse kontekstis üksmeele saavutamise vajadusele teatud küsimustes. Ka siin vajame me üksmeelt ja kahjuks seda ei saavutatud. Olen veendunud, et ma ei pea ütlema teile, kes te esindate Iirimaad, et hulk liikmesriike peab maksuküsimusi ELis tabuks.

  Wiesław Stefan Kuc (UEN). - (PL) Volinik, mul on järgmine palve. Kas te saaksite kõigi nende uurimuste teostamise käigus heita pilgu ka VKEde kaudsetele jooksvatele kuludele? Kas te palun heidaksite pilgu umbes kahe aasta vanusele Maailmapanga raportile, milles nimetatud kulusid analüüsiti. Raportis väidetakse näiteks, et Poola kohtukulud on väga väikesed, kuid see ei vasta tõele. Mul on veel üks asjaga seonduv palve, mis ei ole iseenesest küsimus. Kas te võiksite ametnike väidete poole vaatamise asemel selgitada hoopis välja, millised on tegelikud kulud? Kõik need margid, mille eest maksta tuleb ja dokumendid, mis esitamist ootavad. Selliseid lisakulusid on väga palju.

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Mõõtmised, mida me hetkel teostame ja millega me peaaegu lõpetanud oleme, annavad meile täpset teavet selle kohta, millised kulusid millised Euroopa eeskirjad tekitavad. Seejärel saame me öelda, milline konkreetne Euroopa eeskiri milliseid ettevõtete kulusid suurendab.

Muidugi teame me praeguseks nii mõndagi. Näiteks teame me juba, et suurem osa kulusid on seotud väga vähese arvu eeskirjadega. Suurem osa eeskirju pärineb ei rohkem ega vähem kui 42 direktiivist. Samuti teame, millises valdkonnas on kulud kõige suuremad, nimelt on selleks Euroopa äriühinguõigus, mistõttu me oleme nüüdseks esitanud esimesed seda valdkonda käsitlevad ettepanekud.

Teame ka, et kulude jaotamine on sõltuvalt ettevõtte suurusest väga erinev. Rusikareeglina võime eeldada, et mida väiksem on ettevõte, seda suurem on halduskulude suhteline koorem. Väga väikeste ettevõtete puhul võivad nimetatud kulud kergesti olla tunduvalt kõrgemad kui 5%, olles samas märkimisväärselt madalamad väga suurte ettevõtete puhul. Me teame seda kõike niigi ja seda võetakse ettepanekutes arvesse.

Lubage mul kasutada võimalust parlamendile palve esitamiseks. Selle projekti õnnestumine oleneb muidugi suuresti sellest, kas parlament tegeleb komisjoni ettepanekutega kiiresti. Kõigele vaatamata on meil nende osas üldine poliitiline kokkulepe. Tahtsin vaid märkida, et kindlasti hõlmab see kehtivate õigusaktide parandamist, milleks on vaja mõlema kaasseadusandja nõusolekut.

  Juhataja. − Küsimus nr 56, mille esitas Colm Burke (H-0448/08)

Teema: Väetise hind

Väetise hind on viimase 12 kuu jooksul oluliselt tõusnud. Näiteks ammooniumfosfaadi hind on hulgiturul tõusnud 181 eurolt tonni kohta 800 eurole tonni kohta.

Kas komisjon kavatseb astuda samme hindade sellise hüppe peatamiseks?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Härra Burke, ma jagan teie muret väetise hindade tõusu osas. Need on tõepoolselt ebaloomulikult tõusnud. Arusaadavalt tekitab see suuri probleeme ja suurt muret Euroopa talupidamises.

Väetise hind on tõusnud tänu nõudluse järsule suurenemisele, mis järgneb transpordi- ja energiakulude tõusule. Seega on kolm tegurit: suurenenud nõudlus tänu kiirele majanduskasvule mujal maailmas, suurenenud energiahinnad ja kõrgemad transpordihinnad. Nagu te teate, on nõudlus suurenenud kõikjal maailmas ja see mõjutab mitte üksnes väetisi, vaid ka kõikvõimalikke teisi kaupu, sealhulgas müügivilju ja toiduaineid.

Oluline on meeles pidada, et kuigi Euroopa talunikud peavad väetisele rohkem raha kulutama, mida nad ka tõepoolest teevad, saavad nad samal ajal paremat hinda oma saagi eest. FAO statistika võrreldava ajavahemiku kohta näitab, et toiduainete hinnad on 12 kuu jooksul tõusnud 37% võrra. Kõige teravam oli tõus piimatoodete ja teravilja hindade puhul vastavalt 80-200% ja 50-80%.

Komisjoni arvates on ülioluline järgida konkurentsieeskirju. Kui seda tehakse, ei pea komisjon vajalikuks sekkuda turule, kus hiljutiste arengute põhjused on suures osas peidus tegurites, mida komisjon kuidagi mõjutada ei suuda. Ma kordan: meil ei ole mingit mõjuvõimu nende kolme otsustava teguri üle, mis on kaasa toonud hinnatõusu.

Mis puutub pikemaajalisse arengusse, siis juhib komisjon teie tähelepanu konkurentsivõime soodustamise tähtsusele maagaasi turul. Arvan, et siin on meil tõepoolest võimalus olukorda mõnevõrra leevendada. Kui võetakse vastu komisjoni poolt kolmanda energiapaketi raames esitatud meetmed, peaksime nägema gaasi turuhindade paranemist. See võib kaasa tuua ka ELis toodetava lämmastikväetise madalamad hinnad. Nagu teile teada, sõltub kõik komisjoni pakutud energiapaketi vastuvõtmisest.

  Colm Burke (PPE-DE). - Tänan teid selles küsimuses vastuse andmise eest. See on oluline. Tean, et te rääkisite piimatoodete ja teiste kaupade hindade tõusust, kuid kahjuks ei saa talunikud sellest hinnatõusust mingit kasu: kasu saavad hoopis vahepealsed osapooled.

Minu küsimus on puudutab tegelikult meie sõltuvust ELi-välisest tarnimisest. Näib, et me sõltume oma väetiste toorainete osas Venemaast ja Ukrainast. Mind huvitab, mida me teeme selleks, et tagada, et meie tarnimine oleks piisav ja et see ei sõltuks liialt ühest või kahest allikast. Kas me ei saaks leida muid allikaid ja rakendada mehhanisme soodustamaks importi nimetatud teistest allikatest?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Mis puudutab Venemaad ja Ukrainat kui suuri tarneriike, siis pean ma märkima, et me kohaldame kaubanduse kaitseinstrumente väetiste impordile mõlemast riigist.

Lihtsamalt öeldes võivad mõlemad riigid muidugi pakkuda väetist madala hinnaga, sest nad teavad, et väetise tootmiseks on vaja iseäranis palju energiat ja nad kohaldavad erinevaid hindu eksporditavale energiale ja oma riigis kasutatavale energiale. See hinnaerinevus toob kaasa dumpingu, mistõttu oleme me kohaldanud vajalikke meetmeid seoses Venemaa ja Ukrainaga.

Tarne mitmekesistamise osas on komisjonil vähe mõjuvõimu. Võin teile aga öelda, et nii palju, kui mina tean, otsivad Euroopa suured tootjad ja levitajad viise oma toorainebaasi mitmekesistamiseks. Ma olen valmis seda küsimust uuesti ja üksikasjalikumalt käsitlema.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Minu tänusõnad volinikule. See sulandub tõenäoliselt kokku teiste volinik Fischer Boelile esindatud küsimustega. Te mainisite saagi kõrgemat hinda, aga näib, et toiduainete tootmiskulud suurenevad hetkel kiiremini kui hinnad tõusevad ja see on kindlasti probleem, millega Euroopa tegelema peab. Ehk oskate seda kommenteerida?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Proua Fischer Boel viibib siin ja seepärast vastan ma väga hoolikalt, kuna tema on see, kes tegelikult teab hindu, mida Euroopa talunikud saada võiksid. Selle põhjal, mida ta komisjonile praeguseks rääkinud on, eeldan ma, et kõigi oluliste ELi toodete tootjahinnad tõusevad tõepoolest. Ma ei eita aga, et teil võib olla õigus, kui ütlete, et kõrgem saagihind ei tee tingimata tasa kulude tõusu. Seda punkti käsitleb komisjon kindlasti.

Mis puudutab toiduainete sektori üldisi arenguid – ja siin ei räägi me ainult tootjahindadest, vaid tunneme muret ka hinna pärast, mida tarbija lõpuks maksma peab –, siis mõne nädala eest käivitasime me algatuse ja moodustasime kõrgetasemelise rühma Euroopa toiduainetööstuse tuleviku kaalumiseks, mille puhul on tegemist, ja seda ei tea mitte kõik inimesed, Euroopa suurima tööstusega. Paljud inimesed arvavad, et Euroopa suurim tööstus on autotööstus, aga see ei vasta tõele. Toiduainetööstus on Euroopa suurim.

Selles kõrgetasemelises rühmas vaatleme me väga konkreetselt hinnatrende ja lõpetame oma töö aasta lõpus, mil teeme vajalikud ettepanekud.

  Juhataja. − Küsimus nr 57, mille esitas Marie Panayotopoulos-Cassiotou (H-0457/08)

Teema: Väikeettevõtteid soosiv poliitika

Kas komisjon ütleb väikeettevõtteid julgustava avatud ühisturu osana, et komisjon teeb ettepaneku tagamaks uute tehnoloogiate kasutamise väikeettevõtete toetamiseks ning millist praktilist kasu saavad väikeettevõtted ELi rahastatud teadusprogrammidest 27 liikmesriigis?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Proua Panayotopoulos-Cassiotou, see on väga aktuaalne küsimus ja vaid mõne päeva eest tegi komisjon seda sektorit käsitleva väga ulatusliku algatuse.

Lubage mul alustuseks öelda, et mul on väga hea meel, et ELis on viimaste aastate jooksul tunnustatud VKEde tohutut tähtsust meie majandusele ja töökohtade loomisele. Minu jaoks oli äärmiselt oluline tagada, et kõik Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid pööraksid vajalikul määral tähelepanu VKEde rollile. Kui me ei kasuta täiel määral ära VKEde kasvupotentsiaali, kui me ei kasuta täiel määral ära nende tööjõu potentsiaali, ei ole meil võimalik kontrollida globaliseerumise tagajärgi Euroopas. Lubage mul siinkohal väga selgelt väljenduda: me suudame edukalt globaliseerumise tagajärgedega toime tulla, kui meil õnnestub Euroopas tugevdada VKEde sektorit. Sel eesmärgil peavad VKEd suutma paremini ära kasutada siseturu ja globaalse konkurentsi pakutavaid võimalusi.

Siin on oluliseks teguriks – ja nüüd jõuan ma teie küsimuse juurde – ligipääs teadmistele, teadusele ja innovatsioonile. Üleminekus teadmistepõhisele majandusele peavad lisaks Euroopa suurtele ettevõtetele osalema ka VKEd, kui need on vähegi aktiivsed rahvusvahelistel turgudel. Selline on hetkel nende ainus võimalus. Nad ei saa võistelda hinna osas; nad saavad vaid võistelda pakkudes parema kvaliteediga tooteid või teenuseid ja see parem kvaliteet tuleneb paremast tehnoloogiast ja innovatsioonist.

Ühenduse tasandil on üks peamisi neile kättesaadavaid instrumente muidugi teadusuuringute seitsmes raamprogramm, mis tagab VKEde rahastamise vähemalt 15% ulatuses, ja esialgsetest tulemustest on näha, et me kindlasti saavutame selle sihtmärgi.

Väikeettevõtete seadus, mida ma enne mainisin, toob endaga kaasa terve hulga teisi ettepanekuid, mille eesmärgiks on tagada VKEdele lihtsam juurdepääs innovatsioonile, teadmistele, teadusele ja tehnoloogiale. Toon mõned näited. Esiteks on olemas ettepanek riigiabi eeskirjade lihtsustamiseks, et soodustada teadusuuringuid, arendustegevust ja innovatsiooni, eriti grupierandite kehtestava määruse läbi. Komisjon jõudis selle osas otsusele möödunud nädalal ja see vabastab suure potentsiaali. Teine ettepanek käsitleb stiimuleid kõrge kasvupotentsiaaliga ettevõtete moodustamiseks, soodustades teadusuuringuid ja innovatsioonisuutlikkust, iseäranis riiklike programmide ja algatuste tihedama koostöö läbi. Siis on olemas meetmed VKEde suurema osaluse soodustamiseks teadmiste edastamisel. Siin algatame me uue pilootprojekti, mille eesmärgiks on aidata rahastada intellektuaalomandi tööstuslikku kasutamist. Samuti võiksin mainida, et me julgustame VKEsid aktiivselt osalema Euroopa Tehnoloogia- ja Innovatsiooniinstituudi tegevuses tagamaks, et ka nemad saaksid kasu teadmiste edastamisest, mida instituut soosib.

Nagu näete, on palju teoksil. Lubage mul aga selgelt mainida, et lõpuks otsustavad ettevõtjad ja ettevõtted muidugi ise, kas nad kasutavad neile pakutavaid võimalusi. Seega on väga oluline suurendada turul tegutsejate teadlikkust juba olemasolevate võimaluste osas. Siin on tegemist teavitamise ja edastamisega ning mõlemat on vaja täiustada. Ja seetõttu rajas komisjon käesoleva aasta algul Euroopa e-ettevõtluse tugivõrgustiku. See on maailma suurim omalaadne võrgustik ja selle eesmärgiks on asetada kõik Euroopa ettevõtted käesirutuse kaugusele kontaktpunktist, mis suudab vastata kõigile küsimustele innovatsiooni, ELi programmidele juurdepääsu ja teadusallikatele juurdepääsu kohta.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, volinik, tänan teid siiralt vastuse eest, sest see oli väga põhjalik ja te käsitlesite ka lisaküsimust ettevõtetega suhtlemise ja nende teavitamise kohta.

Kas te annaksite mulle veel teavet? Ma olen pärit praeguse ELi idapiirilt. Sinna piirkonda ei jõua teave kohale ja ettevõtted näevad vaeva ja lihtsalt vegeteerivad, nad sõltuvad täiel määral hinnaerinevustest, nagu te ütlesite, ja mitte kvaliteedist, ning neid ootab ees sulgemine.

Millist nõu teie selles olukorras annate?

  Günter Verheugen, komisjoni asepresident. − (DE) Proua Panayotopoulos-Cassiotou, olen väga tänulik teie toetuse eest. Muidugi teadsin ma, et võin kõnealuses küsimuses täielikult teile toetuda, just nagu teie võite toetuda minule.

Võrgustiku tiheduse küsimuses pean tunnistama, et meil ei ole veel õnnestunud saavutada soovitud tihedust kõikjal Euroopas. Kui me projekti lõpule viime, mida me kavatseme teha järgmise viie kuu jooksul, saab üks võrgustik olema igas Euroopa piirkonnas. Kõigis Euroopa piirkondades saavad olema kontaktpunktid, mis asuvad ettevõtetele piisavalt lähedal, et tagada, et kellelgi ei ole probleeme neile juurdepääsuga.

  President. − Vastus küsimusele nr 58, mille esitas härra Heaton-Harris, antakse kirjalikult.

Küsimus nr 59, mille esitas Liam Aylward (H-0435/08)

Teema: Ettepanek modulatsiooni suurendamiseks ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli kontekstis

Kas komisjon võiks ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli kontekstis visandada olukorra, kus pakutud modulatsiooni suurendamine oleks vabatahtlik?

Küsimus nr 60, mille esitas Sean Ó Neachtain (H-0437/08)

Teema: Ühise põllumajanduspoliitika maksed

Talunikud, kes saavad aastas vähem kui 5000 eurot põllumajandusettevõtete toetusena, ei näe volinik Fischer Boeli visandatud ühise põllumajanduspoliitika tervisekontrolli tõttu oma toetuse vähendamist. Kas volinik kaaluks selle künnise suurendamist?

Küsimus nr 62, mille esitas Ioannis Gklavakis (H-0444/08)

Teema: Ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontroll“

Tubakakasvatus on umbes 130 Euroopa taluniku jaoks ainus sissetulekuallikas. Sellele vaatamata sätestatakse määruses (EÜ) nr 1782/2003⁽²⁾, et alates aastast 2010 suunatakse 50% I samba vahenditest (otsetoetus) II sambasse (maaelu areng), vähendades nii märkimisväärselt nimetatud tootjate sissetulekut. Lisaks kasvatatakse tubakat poolkõrbelistes piirkondades, kus ei ole alternatiivseid tööhõivevõimalusi.

Samas viiakse ühise põllumajanduspoliitika osas hetkel läbi „tervisekontrolli“ ja läbi vaadatakse paljud 2003. a ühise põllumajanduspoliitika reformi raames vastu võetud otsused.

Kas komisjon ütleb, eelmainitut silmas pidades, kas ta kavatseb ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontrolli“ osana uuesti läbi vaadata tubaka toetusskeemi ja säilitada kehtiva korra pärast aastat 2009 kuni aastani 2013? Kas komisjon on läbi viinud uuringu välja selgitamaks, millised saagid võiksid asendada tubakat kõnealustes piirkondades, et Euroopa tubakakasvatajaid ei mõjutataks rahaliselt ega ühiskondlikult?

Küsimus nr 65, mille esitas Stavros Arnaoutakis (H-0458/08)

Teema: Ühine põllumajanduspoliitika: kavandamine ja kohaldamine väiketootjate hüvanguks

Me ei tohiks unustada, et põllumajandus on Kreeka maapiirkondade elanike peamiseks tööhõiveviisiks, seda iseäranis geograafiliselt ebasoodsates piirkondades nagu saared ja mägipiirkonnad. Hüvitiste ja otsetoetuse vähendamine ning ühise põllumajanduspoliitika soositud vahendite üleviimine esimesest sambast teise on Kreeka tootjate seas eriti muret tekitanud, kuna see mõjutab nende juba niigi väikest sissetulekut ja toob kaasa majandusliku stagnatsiooni väiketootjate seas. Kuidas kavatseb komisjon nii lühemas kui pikemas perspektiivis käsitleda neid talunike ees seisvaid tõsiseid majanduslikke probleeme (kütusehindade tõus, suured tootmiskulud, erinevused tootja- ja tarbijahindades) ja kuidas tagada väiketootjate ellujäämise Euroopa tasandil?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Ma olen päris rõõmus võimaluse üle vastata kõigile neljale küsimusele, kuna näib, et me oleme algsest ajakavast maas.

Esimese kolme küsimuse osas ütleksin nii, et ELi põllumajandus on tänaste globaalsete väljakutsete suhtes nii andval kui vastuvõtval positsioonil. Me ei saa kõrval seista ja mitte tegutseda. ELi tegutsemine on vajalik ja maaelu arengu läbi saame me tagada kõige sihtotstarbelisemad ja tõhusamad meetmed. Aga nagu teile teada, on meie vahendid maaelu arengu poliitika osas piiratud. Kõige ausam ja otsesem viis raha koguda on teha seda liigutades rahalised vahendid esimesest sambast – otsetoetustest – maaelu arengu poliitikasse teises sambas ja teha seda selle abil, mida meie nimetame suurendatud modulatsiooniks ning mis on loomulikult kohustuslik.

Ma ei ole valmis kaaluma vabatahtlikku modulatsiooni suurendamist. On üsna ilmne, et komisjon võttis arvesse asjaolu, et 2007. a veebruaris võttis parlament vastu raporti, millega lükati tagasi komisjoni vabatahtliku modulatsiooni ettepanek. Pean ütlema, et mul on hea meel, et me oleme alati selles küsimuses ühel meelel olnud.

Künnise osas teeb komisjon ettepaneku üle kanda 5 miljardit eurot esimesest sambast teise ajavahemikul 2009–2012. See prognoos tugineb kehtivale 5000 euro suurusele künnisele või frantsiisile, nagu me seda tavaliselt nimetame. Selle künnise tõstmine tähendaks vahendite olulist vähendamist. Komisjon usub, et väiksema eelarvega nõrgeneb märkimisväärselt kliimamuutuste ja veenappuse väljakutsetega tegelemise tõhusus.

Tervisekontrolli paketi raames on väiketootjad, kes saavad otsetoetust vähem kui 5000 euro ulatuses, jätkuvalt modulatsioonist vabastatud. Seega on väikesed talumajapidamised kaitstud esimesest sambast teise liikumise võimalike negatiivsete mõjude eest ning saavad kasu ka rahast, mis tekib modulatsiooni käigus vajalike maaelu arengu programmide kaasamisel.

Modulatsiooni küsimuses ütlevad talunikud mulle mõnikord järgmist: „Te võtate mu raha“, või „Te vähendate makseid põllumajandussektorile, talupidajatele“. See ei ole tegelikult tõsi, sest raha moduleerimisel toodate te sektoris üldiselt rohkem raha, sest moduleeritud raha peavad liikmesriigid kaasrahastama. On selge, et uute moduleeritud rahaliste vahenditega oleme me palju konkreetsemad. Me koostame lihtsalt nimekirja võimalustest, mis konkreetselt käsitlevad uusi väljakutseid. See tähendab, et nendele, kes väidavad, et moduleerimist või raha maaelu arengu poliitikas võib kasutada ükskõik millisel põhjusel, võin ma lubada, et seda ei juhtu rahaga, mida me pakume tervisekontrolli moduleerimiseks. Nii et selle asemel, et öelda, et me raha ära võtame, toodame me tegelikult rohkem raha, mis suunatakse tagasi põllumajandussektorisse.

Ma ei ole kindel, kas härra Arnaoutakis viibib täna õhtul siin, nii et ma ei vasta kõnealusele küsimusele.

Härra Gklavakisele, kes küsis tubaka toodanguga seotud toetuste säilitamise kohta mainin ma vastust, mille andsin põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis 24. juunil. Tegelikult on mul mitmel korral olnud võimalus anda sama vastus ka siin täiskogu istungil, nimelt et komisjon ei kavatse tervisekontrolli käigus uuesti läbi vaadata tubakasüsteemi. Kordan vaid, et tubakareformiga nõustusid 2004. aastal kõik tubakat tootvad riigid ja seega ei näe ma põhjust selle arutelu taasavamiseks. Ma loodan, et me kõik oleme nõus, et maaelu arengu poliitikasse kantav raha, mis on konkreetselt mõeldud toetuseks piirkondades, kus tubakat toodetakse või on toodetud, saab olema väga oluline. Ka esitame me parlamendile 2009. a lõpuks raporti tubakareformi tagajärgede kohta.

  Liam Aylward (UEN). - Volinik, ma olen kindel, et teid – nagu ka teisi täiskogu liikmeid siin parlamendis – ärritab väga infotunni korraldamise viis. Oleme sellele korduvalt viidanud, kuid midagi ei näi toimuvat.

Ma tänan volinikku vastuse eest, kuigi ma ei ole antud vastusega rahul. Kohustusliku modulatsiooni rakendamisel leiab minu arvates aset erinevate talumajapidamisrühmade jagunemine ja nende vaheline hõõrdumine, seda suurte ja väikeste talunike ning iseäranis erinevates põllumajandusettevõtetes hõivatud talunike vahel. Ma ei tahaks seda näha.

Näiteks tegin ma oma hiljutises lambaraportis, mis võeti siin parlamendis möödunud kuul vastu suure häälteenamusega, ettepaneku, et modulatsioon ja artikkel 69 (nüüd 68) võetaks liikmesriikides kasutusele vabatahtlikult. Kas komisjon ei toetaks selle otsuse olemust, mille valitud parlamendiliikmed langetasid siin vaid möödunud kuul?

  Seán Ó Neachtain (UEN). – (GA) Härra juhataja, väiketalunikud, kes ei küüni 5000 eurose makselimiidini, on need, kelle ees seisavad suurimad probleemid, kuid kes saavad siiski kõige vähem raha. Kas volinik nõustub, et selle 5000 euro suuruse piirmäära seadmisest aastate eest – usun, et aastal 2002 – on toimunud inflatsioon ja aset leidnud suured muutused? Ja kas te nõustute, et tegemist on väiketalunike kaitsmise viisiga, mille alusel nad saavad rohkem nüüd kui poliitika sõnastamise ajal, ning et kõnealust piirmäära tuleks suurendada?

  Ioannis Gklavakis (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, kuigi ta vastus oli negatiivne, tänan ma volinikku, sest ma tean, et tegemist on kohusetundliku, põhjaliku ja ausa inimesega ja ma tahaksin talle esitada järgmise küsimuse.

Tubakas on ainus põllumajandustoode, millele selline kohtlemine osaks saab, ja see ei ole aus. Tahaksin aga lisada järgmist: võttes arvesse, et tubakatootjad on vaesed, väikesemastaabilised talunikud, kas te ei saaks nende hääbumise ennetamiseks palun vähemalt viia läbi uuringu, mis aitaks meil näha, mida need inimesed kasvatada võiksid nüüd, mil tubakas kõnealuste meetmete abil tõhusalt elimineeritakse?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Kui heidate pilgu tervisekontrolli ettepanekule, siis näete, et tegelikult hõlmab see mitmeid lamba- ja kitsesektorile kasulikke tegevusi. Esiteks väidame me selgelt, et lambasektoris on võimalik säilitada toetuse seotus toodanguga, sest me oleme teadlikud asjaolust, et tegemist on haavatava sektoriga. On äärmiselt oluline, et me säilitaksime teatud tootmistegevuse piirkondades, kus lambakasvatuse kadumisel ei jää midagi alles, nii et toodanguga seotud toetus võib olla lahenduseks.

Uue artikli 68 osas pean ütlema, et liikmesriikide jaoks on vabatahtlik kasutada kuni 10% ulatuses otsetoetust, ja seejärel kanda liikmesriikide otsuste alusel osa sellest rahast üle lamba- või kitsesektorisse. Toetuse sidumine toodanguga kehtib nii ammlehmadele kui lammastele ja kitsedele.

Ma pole kindel, kas ma järgmisest küsimusest õigesti aru sain, aga kui te vaatate eelarvet – 2002. a riigipeade poolt heakskiidetud põllumajanduse üldeelarvet –, siis näete, et see oli kindlaksmääratud, kuid seda kohandati vaid 1% suuruse inflatsioonimääraga. Austatud kolleegil on õigus, et meie inflatsioonimäär on kõrgem kui 1%, eriti praegu, mil nafta ja toiduainete hinnad on kõrged, nii et jah, te võite öelda, et maksete väärtus ei järgi täielikult teiste toodete väärtust. Kuid selle otsuse langetasid riigipead ja seega annab hetkeolukord, eriti teatud sektorites, kus näeme hindade suurenemist, mis erineb viimase 30 aasta jooksul nähtust, nimelt et hinnad hakkavad nüüd tõusma, tõsise signaali nendele, kes sellele tuginedes elatist teenivad.

Härra Gklavakisele ütleksin, et meil on olnud palju arutelusid ja ma olen alati nautinud neid arutelusid temaga selles küsimuses. Ma arvan, et ta võib oma valimisringkonnas öelda, et ta võitleb vapralt toodanguta seotud toetuse säilitamise eest.

Tubakatootmine ei ole kõigis piirkondades jätkusuutlik, kuid ma arvan, et tubakasektori maaelu arenguks suunatud rahaga võib see tähendada ka, et need, kes soovivad säilitada oma ettevõtte või edasi tegutseda, võivad oma tubakatootmise kaasajastada ja ehk on nende tubakatootmine lõpuks majanduslikult elujõuline, sest tubaka kvaliteet suureneb. Arvan, et te peate reaalsusele silma vaatama – leppima faktiga, et seda arutelu uuesti ei avata – ja leidma siis parimad võimalikud lahendused.

  Wiesław Stefan Kuc (UEN). - (PL) Proua volinik, teid teatakse hästi kui inimest, kes alati võitleb tootmiskulude vähendamise eest põllumajanduses. Mul on sellega seoses üks küsimus. Minu kodumaal Poolas kehtestas valitsusi hiljuti lisamaksud talunikele, kes toodavad rapsiseemneõli oma tareks ja lisavad seda kütusele. See on teatud määral seotud biodiisli tootmisega. Kuna see on sama, kui maksta maksu ise toodetud piima joomise või omaenda juurviljade ja kartulite söömise eest, siis kas te saaksite talupidajaid aidata, et nad saaksid jätkata oma tegevusega ilma lisamaksude kehtestamiseta nagu nad seda õli väljastpoolt sisse ostaksid?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Euroopa poliitikasse sisenemise hetkest olen ma alati pooldanud subsidiaarsuse säilitamist. See tähendab, et kui me räägime maksustamisest, ei räägi me ühtsest poliitikast ja seega on liikmesriikidel vaba voli otsustada, kuidas nad oma maksusüsteeme haldavad. Seega hoian ma erinevatel põhjustel eemale – ma ei nimetaks seda riiklikuks võitluseks – riiklikest aruteludest rapsiseemne maksustamise haldamise osas. Ma mõistan teie muret, kuid ma pigem ei osaleks selles arutelus.

  Juhataja. − Küsimustele, millele ajapuuduse tõttu ei jõutud vastata, vastatakse kirjalikult (vt lisa).

(Istung peatati kell 20.45 ja jätkus kell 21.00.)

ISTUNGIT JUHATAB: MANUEL ANTÓNIO DOS SANTOS
Asepresident

(1) EÜT L 12, 18.1.2000, lk 16.

(2) ELT L 270, 21.10.2003, lk 1.