Istungi stenogramm

Neljapäev, 10. juuli 2008 - Strasbourg

11.1. Väidetavad massihauad India poolt administreeritavas Kashmiris

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on kuue väidetavaid massihaudu India poolt administreeritavas Kashmiris käsitleva resolutsiooni ettepaneku arutelu.⁽¹⁾

  Marios Matsakis, autor. − Härra juhataja, mul on väga hea meel väga targa otsuse üle, mille te tegite.

Volinik, tuhanded tsiviilisikud on langenud ohvriks kohtuvälisele tapmisele ja vägivaldsele kadumisele, piinamisele, vägistamisele ja muudele tõsistele inimõigusrikkumistele, mis on toimunud Jammus ja Kashmiris sealse relvastatud kokkupõrke algusest peale, 1989. aastast saadik. Häbi küll, aga enamik neist kuritegudest on siiani täiesti lahendamata. Peale selle on tõsine mure inimõigusaktivistide julgeoleku pärast, sealhulgas nende, kes püüavad uurida paljude kadunud isikute saatust.

Parlament mõistab tõsiselt hukka kõik teod, mis on kaasa toonud inimõiguste rikkumisi selles piirkonnas, ja kutsub üles kõiki asjaomaseid valitsusi näitama tugevat tahet, et säilitada õigusriiki, ning kahekordistama oma jõupingutusi, et tagada Jammus ja Kashmiris toimepandud poliitilise motivatsiooniga mõrvade täielik uurimine.

  Ryszard Czarnecki, autor. − Härra juhataja, pean ütlema, et pole hea, kui vanast ELi liikmesriigist pärit president diskrimineerib uutest ELi liikmeriikidest pärit parlamendiliikmeid, lubades vanast ELi liikmesriigist pärit parlamendiliikmel, härra Posseltil, kõnelda kaks korda, samas kui mina, kolme raporti kaasautor, ei saa isegi üks kord sellel teemal sõna võtta. Klassifitseerin selle diskrimineerimiseks ja täiesti vastuvõetamatuks. Esitan selle kohta asjakohase kirja, härra juhataja. See on väga häiriv nähtus.

Seda olukorda arvesse võttes ütlen, et me ei vaata siin must-valget filmi. India ja Pakistani piiril tekivad kokkupõrked, mida sageli provotseerib Pakistani riik, nagu väga hästi teame. Me teame nõndanimetatud kontrolljoonest, mida valvavad mõlema riigi relvajõud. Pärast hiljutist 20-aastast rahuperioodi sellel piiril on Pakistan taas alustanud rünnakuid Kashmiri riigi vastu. Seepärast palun ma, et tähelepanu pöörataks ka teisele poolele. Muidugi ei alahinda ma haudade küsimust, mida me siin arutame, kuigi ohvrite arv on seal tõenäoliselt märksa väiksem.

  Jean Lambert, autor. − Härra juhataja, ma tervitan võimalust arutada seda konkreetset küsimust, sest paljudele siin täiskogul teeb suurt muret see, kui ükskõik millal mis tahes maailmanurgas tuleb päevavalgele märkimisväärne hulk haudu, millele pääseb ligi vaid julgeolekujõudude loal.

Seepärast on sellel resolutsiooni ettepanekul – koos kuulamisega inimõiguste alamkomisjonis järgmisel nädalal – selle piirkonna poliitilise ja julgeoleku olukorra tõttu isegi suurem tähtsus. Nagu täiskogu väga hästi teab, oleme ka ise seda üldist olukorda juba varem arutanud, arvatavasti vähem läbipaistvatel tingimustel.

Muidugi on selles piirkonnas olnud palju kadumisi. Me teame, et paljud neist on seotud julgeolekujõudude tegevusega. Me teame, et see on kõige rängemini sõjaväestatud piirkond maailmas. Me teame ka seda, et see on piirkond, kus toimuvad kohtuvälised arreteerimised ja rasked karistused. Sellepärast lisab seegi varjundi meie tõlgendusele sellistest leidudest, muutes veelgi tähtsamaks selle, et seal peaks toimuma tõepoolest avalik uurimine, mis võimaldab täielikku läbipaistvust ja rahvusvahelise avalikkuse täielikku juurdepääsu.

Ma loodan, et Euroopa Liit pakub, nagu resolutsioon sedastab, oma toetust kõrgekvaliteedilise kohtumeditsiinilise ekspertiisi osas ning mis tahes muud abi, mida selle uurimise käigus vaja läheks, sest meie tõlgenduse jaoks seal juhtunu kohta on tarvis, et saavutaksime võimalikult täieliku mõistmise. Sellega kaasneb ka – nagu teisedki on öelnud – nende inimõigusaktivistide kaitse, kes on ise püüdnud küsimust uurida, nagu näiteks Pervez Imroz.

Ma arvan, et võime kõik nõustuda, et iga demokraatlikult valitud valitsuse kohustus on uurida selliseid leide täielikus läbipaistvuses ning püüda välja selgitada, kelle surnukehad seal on ning leida nende inimeste sugulased, et võiksime olukorda täielikult mõista ja mitte proovida kohandada eri tõlgendusi, mis ei pruugi õiged olla.

Minu arvates on parlamendil täielik õigus seda küsimust arutada ning täielik õigus pöörduda komisjoni poole abi saamiseks, eriti arvesse võttes järgmisi probleeme, mida näeme selles piirkonnas tekkivat.

  Esko Seppänen, autor. − (FI) Härra juhataja, ma pean teie arvamust kodukorra kohta poliitiliselt õigeks, kuid juriidiliselt valeks, ja sooviksin muidugi, et küsimust uuriksid nii esimehed kui ka parlamendi õigusamet; seda sellepärast, et kõnealuse artikli kohaldamine ei võimalda tõlgendust, millega te täna välja tulite, vaid nõuab üksikasjalisemat uurimist.

Mis puutub käesolevasse küsimusse, siis Indiat on nimetatud maailma suurimaks demokraatlikuks riigiks. See on muidugi suur rahvastiku mõttes, kuid arusaam, kas riik on demokraatlik, sõltub ka sealsest inimõiguste olukorrast. Meetmed, mille valitsuse julgeolekuteenistus Jammus ja Kashmiris inimõigusvõitlejate vastu oletatavasti võttis, näitavad, et Indias ei austata kõiki õigusriigi põhimõtteid, vaatamata faktile, et riigi valitsus on selgelt kuulutanud, et inimõiguste rikkumisi ta ei luba.

Me peame India valitsuse tegevust usaldusväärsuse puudumiseks ning küsime, kuhu on kadunud tuhanded inimesed ja kelle surnukehad on leitud massihaudadest. Me mõistame hukka vägivaldsed kadumised, piinamise, vägistamise ja muud inimõiguste rikkumised. Asjaolu, et kahtlustame India valitsuse osa kõiges selles, on erakordselt tõsine probleem. Seepärast nõuame me Euroopa Parlamendis, et India valitsus peab läbi viima sõltumatu uurimise, et teha kindlaks massihaudade päritolu ning identifitseerida mõrvarid ja nende ohvrid.

Kashmiri piirkonna eripära arvesse võttes ei ole see küsimus ebaoluline. On oht, et naaberriik Pakistan võib saada võimaliku uue konflikti osaliseks, ning sel juhul võivad kõnealused sündmused toimida ajendina selle tundliku piirkonna natsionalistlikuks aktsiooniks. Me peame toetama ühisresolutsiooni Jammus ja Kashmiris toimunud sündmuste põhjaliku uurimise kohta.

  Bernd Posselt, autor. − Härra juhataja, me oleme tihti siin Kashmiri konflikti arutanud ja ma pean lisama, et oli aeg, kus lootsime heade suhete tekkimist Pakistani ja India vahel. Lootsime, et olukord võiks paraneda. Kahjuks on mõlema rahva sisemised poliitilised kriisid kaasa toonud suhete uue pingestumise ning meie, Euroopa Parlament, peame töötama väga tõsiselt, et olukorda uuesti muuta.

Olen väga tänulik härra Gahlerile, kes Pakistanis meie valimisjärelevalve missiooni peana on väga kõvasti töötanud, et suurendada demokraatiat Pakistanis, et meie suhted Indiaga sama eesmärki teeniksid, et toetaksime usalduse suurendamist.

Võib muidugi küsida, miks me tegeleme massihaudadega, sest surnuid see ju üles ei ärata, kuid võib nende kahe riigi vahelist kliimat halvendada. Me teeme seda, sest tõelise rahu saab luua ainult siis, kui on olemas õiglus ohvrite jaoks – ja need ohvrid seal pole üksnes Pakistani või India passiga. Seal on mõlema poole ohvreid ja peamine ohver on Kashmiri rahvas. Sellepärast me peamegi neid massihaudu uurima, me peame kindlaks tegema, kus on need paljud inimesed, kes on kadunud ja oma perekondade poolt taga nutetud. Ainult nii taastub usaldusväärsus, mis on vajalik tõeliselt rahuliku lahenduse leidmiseks, mille osana ka inimesed ennast tunnevad.

Kashmir kuulub ennekõike Kashmirile endale. Peaksime seepärast toetama lahendust, mis kašmiirlastele lõpuks pisut hingamisruumi annab, lõpuks poliitilise vabaduse loob ning mõistlikku kompromisslahendust pakub, sest see on üks kauakestvamaid konflikte üldse. See on kestnud Teisest Maailmasõjast saadik ning on skandaalne, et keegi pole ikka veel suutnud probleemi kontrolli alla saada.

Sellepärast toetame me kõiki jõupingutusi nende uurimiste läbiviimiseks ja aitame anda ohvritele väärikuse ja õigluse, mida nad väärivad.

  Neena Gill, fraktsiooni PSE nimel. – Härra juhataja, ütlen lihtsalt protokolli jaoks, et mina ei ole selle resolutsiooni autor. Ma ei tea, kes mu nime sinna pani, sest mina ei ole sellele allkirja andnud.

Tahan lihtsalt öelda, et olen tõesti üllatunud, nähes seda küsimust esmatähtsana, enne kui oleme selle kas inimõiguste alamkomisjonis või antud probleemi puhul mõnes teises selle parlamendi alamkomisjonis või delegatsioonis nõuetekohaselt läbi arutanud. See ei ole uus probleem ja India meedia on seda laialdaselt uurinud. Seda on ikka ja jälle uuesti üles võetud. Oleks olnud hea see arutelu juba varem läbi viia. See on põhjus, miks sotsiaaldemokraatide fraktsioon oli vastu selle küsimuse praegu esmatähtsana käsitlemisele, kuna me arvasime, et see tuleks komisjonis enne korralikult läbi arutada.

Kogu esmatähtsus põhineb ühe valitsusvälise organisatsiooni aruandel. Ma ei eita, et sellised asjad toimuvad, kuid olen suhelnud komisjoniga, kes on selle aruande paljud punktid kahtluse alla seadnud. Seega tahaksin küsida, kuidas mõjub selle parlamendi usaldusväärsusele, kui arutame esmatähtsana küsimust veel enne, kui seda on nõuetekohaselt uuritud.

Euroopa Parlamendi Indiaga suhtlemise eest vastutava delegatsiooni esimehena tahaksin ma isiklikult saada võimalust näha selle aruande sisu ning uurida, kui paljude juhtumitega on tegemist ja millised on konflikti tagajärjed piirkonnas, kus on juba tapetud umbes 4500 sõjaväelast ning elu on kaotanud 13 000 tsiviilisikut. Hauad, millest me räägime, ootavad oma järge kontrollimiseks.

Resolutsioonis ignoreeritakse fakti, et pärast 2002. aasta valimisi on küsimust viimased viis aastat uuritud, ning mind on teavitatud, et valitsusvälistel organisatsioonidel on olnud juurdepääs piirkonda ning neil on palutud esitada oma nimekirjad kadunud inimestest, et aidata ametiasutustel haudu identifitseerida. Keegi ei eita, et kadumistega on seotud julgeolekujõud. Mida see resolutsioon aga mainimata jätab, on see, et riigi pädevad asutused on neid uurinud. Mina isiklikult tahaksin täiskogu kehutada selle resolutsiooni poolt mitte hääletama.

  Tunne Kelam, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, ma võin ainult ühineda murega sadade haudade avastamise pärast Jammus ja Kashmiris alates 2006. aastast, kuid eriti mures olen ma relvastatud rünnaku pärast inimõiguste austatud kaitsja Pervez Imrozi vastu kõigest 11 päeva tagasi Srinagaris ning arvukate inimõigusaktivistide jätkuva tagakiusamise pärast. Seepärast arvan, et see on võimalus innustada India valitsust käivitama nende haudade sõltumatut uurimist ning esimese sammuna turvama hauakohti nõnda, et säiliksid asitõendid.

Me pöördume ka Euroopa Komisjoni poole, et ta stabiilsusinstrumentide kaudu pakuks India valitsusele selleks uurimiseks finants- ja tehnilist abi ning võimalik, et ka jätkuvaid meetmeid konflikti lahendamiseks Kashmiris.

  Sarah Ludford, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, ma arvan, et peaksime selgeks tegema, mis see resolutsiooni ettepanek ei ole: see ei ole üpris vaieldava ja tüli tekitava raporti taasesitamine, mille me saime eelmisel aastal; see ei ole arvamus, kuidas saavutada poliitilist lahendust piirkondlikule vaidlusele ja konfliktile Kashmiri pärast. See ei ole midagi selletaolist. See on lihtne vaatenurk humanitaarküsimustele koos üleskutsega sõltumatule ja erapooletule uurimisele ning oletatavate kadumiste kokkuarvamisele.

Seda saaks käsitleda mitmel eri viisil. On tõsi, et neid identifitseerimata haudu on avastatud 2006. aastast saadik. Kuid esmatähtsuse taotlemist ajendas kaks asjaolu. Üks oli 29. märtsi aruanne Kadunud Isikute Vanemate Ühenduselt ning teine tundmatute tegelaste rünnak 30. juunil Pervez Imrozile, auhinnatud inimõiguste advokaadile ja selle ühenduse asutajale. Ma arvan, et see õigustab esmatähtsust.

Vähemalt osa selle resolutsiooni eesmärgist on julgustada Euroopa Liitu teatavale tegevusele, mitte ainult lõike 2 kohaselt, mis innustab komisjoni pakkuma rahalist ja tehnilist toetust India valitsusele. Selles pöördutakse ka ELi liikmesriikide poole, et need käesoleva aasta teisel poolel hakkaksid tegelema inimõigusküsimusega dialoogis India valitsusega. Seega on tähelepanu keskmes sõltumatu uurimise algatamine, kuid samavõrd ka tsiviilsüüdistaja määramine selle ülesande täitmiseks. Ma arvan, et see on õigustatud ning see on miski, millel on konkreetne ja piiratud fookus, ja mis ei kõnele Kashmiri küsimusest tervikuna.

  Leopold Józef Rutowicz, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra juhataja, resolutsioon räägib faktist, mis on üle 50 viimase aasta jooksul Pakistani ja India vahel kestnud konflikti tagajärg. See konflikt on põhjustanud mitu sõda. Sellest on kasu saanud ainult Hiina. Kaudselt on konflikti olnud kistud ka Venemaa ja ühendriigid ning rahalisi vahendeid on tulnud Araabia riikidelt ja Hiinalt. ÜRO on konfliktiolukorra parandamisel mänginud positiivset rolli. See konflikt kestab ikka veel ning fundamentalistide rünnakud lõikavad endiselt verist saaki. See on kõige tõsisem probleem Kashmiri asukatele. India poolel hukkunud ohvrid on maetud, aga Pakistani poolel hukkunute suhtes on paljudel juhtudel toime pandud kättemaksutegusid. Keskset osa selle konflikti lahendamisel ja faktide hindamisel peaks etendama ÜRO, mitte meie. Senikaua, kui India demokraatlik valitsus seda enda kanda ei võta, tunneme me moraalset kohustust tuua toetust ja stabiilsust Kashmiris valitsevasse olukorda ning konfliktis võetud meetmete moraalsesse hindamisse. Minu arvates on arutelu sellel teemal pigem poliitiline avaldus kui pragmaatiline meede. Mina seda resolutsiooni ei toeta.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE-DE). – (LT) Me oleme täiesti teadlikud asjaolust, et sõjaline vastasseis Jammus ja Kashmiris on kestnud mitukümmend aastat. Praegu on siiski kõige tähtsam punkt see, et hoolimata India valitsuse kinnitusest mitte sallida inimõigusrikkumisi Jammus ja Kashmiris, saab rahvusvaheline üldsus ikka veel teateid inimõigusrikkumiste kohta, neist kõige äsjasemad seoses paljude tundmatute haudadega, mis sisaldavad sadade inimeste kindlakstegemata surnukehasid. Ma tahame teada ja peame välja selgitama, kes need inimesed olid, millise vägivalla ohvrid nad on ja millistes väidetavates kuritegudes neid süüdistatakse.

Me mitte üksnes et tauni kohtuväliseid tapmisi ja kadumisi, vaid nõuame ka, et India valitsus viiks läbi põhjaliku sõltumatu massihaudade uurimise ning kaitseks neid, et asitõendeid säilitada. Ma usun, et Euroopa Komisjon leiab mooduseid anda India valitsusele rahalist ja tehnilist toetust uurimise hõlbustamiseks.

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra juhataja, tahan uuesti sõna saada üksnes seetõttu, et resolutsiooni ühe autorina tunnen ma kohustust vastata proua Gilli öeldule. On äärmiselt harv juhus, et esmatähtsad küsimused, mida me arutame neljapäeva pärastlõunati, lähevad komisjoni ette enne, kui nad siia jõuavad, vastasel korral ei oleks need esmatähtsad. See on esmatähtis küsimus hiljuti avastatud massihaudade tõttu ja meil on tarvis see küsimus lahendada.

Teiseks, kui sotsiaaldemokraatide fraktsioon tahab saada hääletamise ajal enamust, siis peaks proua Gilli rühmitus ehk tagama, et nende liikmed ei lahkuks enne osaistungjärgu lõppu, et varem koju minna, kuna meie peame siia jääma, arutlema ja hääletama. Tahaksin proua Gillile öelda: arvan, et peaksite kõigepealt vaatama oma parlamendiliikmete järele, kuna teie olete üks neist, kes selle üle kaebab, ning alles seejärel rääkima teiste fraktsioonide parlamendiliikmetest.

  Zdzisław Zbigniew Podkański (UEN). - (PL) Härra juhataja, massihauad ja tuhandete inimeste ühismatused Jammu ja Kashmiri osariikides panevad igaühel vere soontes tarduma. Meile, eurooplastele, on see meenutuseks saksa ja nõukogude kuritegudest ning fašismi ja stalinismi pahupoolest. See elustab mälestused Hitleri koonduslaagritest ning nõukogude võimu poolt mõrvatud Poola ohvitseridest Katyñis. Pärast oma ammuseid ja vähem ammuseid kogemusi peaksime me tegema kõik, mida suudame, et teha lõpp genotsiidile, aga kui see on juba toimunud, siis peaksime selle mälestuse jäädvustama ja andma perekondadele õiguse nende sugulaste haudadele ja kompensatsiooni nende kaotuse eest. Olukord Kashmiris nõuab, et India valitsusele antaks vajalikku rahalist ja tehnilist toetust ning tugevdataks ÜRO vastutust, et muuta olukord selles maailma piirkonnas jälle normaalseks.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). - Härra juhataja, kui leitakse ühishauad, ükskõik kust need siis ka leitakse, peab kindlasti välja selgitama, kes on ohvrid, kuidas ja miks nad tapeti, kes seda asja uurib ja kelle kohta tuleb uurida. See ei ole mitte ässitustegevus, vaid seab jalule õiguse ja austab ohvrite inimloomust, ning see on hakatuseks, et selgitada välja tõde, mis meid kõiki vabaks teeb.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − Härra juhataja, komisjon on teadlik massihaudadest India administreeritavas Kashmiris ja on näinud nende kohta aruannet ning me jälgime hoolikalt valitsusväliste organisatsioonide nõudmisi India valitsusele käivitada selle küsimuse edasilükkamatu, erapooletu ja sõltumatu uurimine. Samas jätkavad India ametiasutused ja keskastme valitsus vaikimist selle aruande teemal.

Oleme saanud ka informatsiooni, et advokaat Pervez Imroz ja üks teine valitsusvälise organisatsiooni aktivist, kes uuris inimõiguste rikkumiste süüdistusi Kashmiris, on langenud 20. ja 21. juunil tagakiusamise ja ründamise ohvriks.

Komisjoni delegatsioon New Dehlis jätkab selle küsimuse uurimist tihedas koostöös eesistujariigi Prantsusmaaga ning liikmesriikide saatkondadega India pealinnas. Eesistujariik on võtnud ühendust India poolt administreeritava Kashmiri alalise volinikuga New Dehlis ning väljendanud ELi muret olukorra üle. Kui täpne olla, siis võivad sellised aruanded tähistada väga murettekitavaid arenguid demokraatlike põhimõtete austamise ja õigusriigi suhtes ning vastu töötada teatavatele positiivsetele arengutele India poolt administreeritavas Kashmiris, näiteks segada praegu käimasolevat dialoogi.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub pärast arutelusid, välja arvatud juhul, kui, nagu ma enne ütlesin, esitatakse nõuetekohane taotlus ning tehakse nõuetekohaselt kindlaks, et kvoorumit koos ei ole.

(1) Vt protokoll.