Istungi stenogramm

Neljapäev, 4. september 2008 - Brüssel

12.2. Poomised Iraanis

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue resolutsiooni ettepaneku osas, mis käsitlevad poomisi Iraanis⁽¹⁾.

  Paulo Casaca, autor − (PT). Sel aastal on Teherani vanglates poliitvangide massihukkamise 20nes aastapäev. Tegemist oli ühe suurema alates II maailmasõjast toime pandud inimsusevastase kuriteoga.

Hukkamiste arv Iraanis on praegu täiesti kontrolli alt väljas: vastavalt Iraani ametivõimude ametlikele teadetele toimus Evini vanglas Teheranis ühe päeva jooksul 29 poomist. Režiim ei austa alaealiste või kellegi teise õiguseid ning nagu USA ametivõimud teatasid, oleme nüüd silmitsi võimalusega anda üle Camp Ashraf, kus kaitstakse neljanda Genfi konventsiooni alusel 4000 iraanlast, millise staatuse andsid neile USA ametivõimud. Hoolimata ametlikust tunnustamisest, et need isikud on USA ametivõimude poolt kaitstud, oleme tunnistajaks läbirääkimistele nende üleandmise kohta Iraani ametivõimudele viimaste kehtestatud tingimustel.

Volinik, daamid ja härrad, sellise asja lubamine on absoluutselt võimatu: vastasel juhul aitame kaasa halvimale kuriteole inimsuse vastu. See teeks meist kaasosalised. Me ei või seda mingil juhul lubada. Pean teile ütlema, daamid ja härrad, et see on palju halvem kui Guantanamo ning me peame panema USA ametivõimud seda selgelt mõistma. Me ei või seda lubada, sest see kujutaks endast meie tsiviilväärtuste täielikku kokkuvarisemist.

  Charles Tannock, autor. − Härra juhataja, brutaalne teokraatlik režiim Teheranis näib saavat perversset naudingut maailma šokeerimisest ning tsiviliseeritud standardite trotsimisest, millest enamik teisi riike kinni peab. Iraan ei ole kurikuulus mitte ainult hukkamiste arvu poolest vaid ka regulaarse ja halastuseta noorukite ja noorte täisealiste hukkamise poolest, kes on pannud kuriteod toime lastena.

Kui enamik riike, mis kohaldavad endiselt surmanuhtluseid täisealiste suhtes, teevad seda üksnes raskendavatel asjaoludel mõrva eest, siis Iraani tõlgendus surmanuhtlusega karistatavatest kuritegudest on äärmiselt lai ning hõlmab homoseksuaalsust ja abielu rikkumist. Kohtud mõistavad selle karistuse tihti tegude eest, mida meil Euroopas käsitletakse pisiüleastumistena või üldse mitte õigusrikkumistena.

Minevikus on hukatud teismelisi tüdrukuid ka süüdistatuna abieluvälistes seksuaalsuhetes, niinimetatud „vooruslikkuse kuriteo” eest. Liiduna peaksime olema kõikumatud Iraani õõvastavat inimõiguste rikkumise nimekirja hukka mõistes, nagu me oleme seda Iraani katsete osas rikastada uraani tuumarelvade tarbeks. Palume siin kojas Iraani presidendil näidata üles armulikkust, kuid pean ütlema, et ma pole eriti lootusrikas.

  Marios Matsakis, autor. − Härra juhataja, vaatamata selle parlamendi ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee varasematele resolutsioonidele ning vastupidiselt elementaarsetele moraalsetele ja eetilistele kaalutlustele jätkab Iraanis valitsev teokraatlik totalitaarne režiim oma kodanike allutamist – muu kurja hulgas – surmanuhtlusele. Siiski tuleb märkida, et hukkamised kõige kardetavama ja barbaarsema meetodi, kividega surnuks pildumise, läbi, on õnneks kadumas. See on kahtlemata samm õiges suunas.

Sellegipoolest jätab paljude kohtumenetluste õiglus Iraanis soovida. Paljudel juhtudel on kohtumõistmise standardid kaugel sellest, mida võiks 21. sajandil oodata. Lisaks toimuvad tihti tagakiusamised poliitilistel ja/või teoloogilistel põhjustel. Selline tegevus on jätkuvaks häbimärgiks Teherani valitsevvõimudele. Veelgi enam, vaatamata rahvusvahelisele protestikisale jätkub alaealiste õigusrikkujate hukkamine.

Tänase uue resolutsiooniga loodetakse väga, et režiimi juhid Iraanis kuulavad lõpuks ometi põhjendusi ning tervet mõistust ja jätkavad kiirelt, et viia riigi käitumine kooskõlla rahvusvaheliselt aktsepteeritud mõistliku käitumise normidega. Iraani inimesed väärivad palju enamat, kui silmaklappidega poliitilise ja religioosse fanatismi barbaarsuse kannatamist, mida suruvad peale äärmiselt lühinägelikud ja ülimalt julmad juhid. Liberaalse muutuse aeg Iraanis on tugevalt hilinenud. Loodame, et see toimub peagi.

  Feleknas Uca, autor − (DE). Härra juhataja, meil on taas vaja rääkida inimõigusrikkumistest Iraanis ning viimasest selleteemalisest arutelust pole pea üldse aega möödunud.

Vaid kolm kuud tagasi koostasime selles kojas resolutsiooni hukkamiste kohta Iraanis. Kahjuks pole sellest alates toimunud mingit muutust paremuse suunas. Vastupidi: tuumarelva kriisi varjus on Mullah režiimi poolt mõrvamine vaibumatu. Vaid nädal tagasi hukati avalikult 18-aastane mees Behnam Saree. Nädal enne seda poodi 20-aastane mees kuriteo eest, mille ta oli toime pannud 15-aastaselt. Menetlus on alati sama: noor mees peab ronima toolile, tema kaela ümber seotakse silmus ning kui timukas lööb tooli alt, siis tõmbub silmus pingule. Selle meetodi puhul puudub igasugune halastus.

Silmitsi sellise barbaarse käitumisega, on veel suuremat barbaarsust raske ette kujutada. Ma küsin teilt, daamid ja härrad, kas saaks minna veel halvemaks? Paraku pean teile ütlema: jah, saab! Mis on veelgi halvem, on alaealiste hukkamine. Surmaotsuste kohaldamine ja elluviimine noorte inimeste suhtes, kes ei ole veel täisealised, on islamistliku vabariigi poolt tõsine rahvusvaheliste kohustuste rikkumine.

Iraan on mitme rahvusvahelise konventsiooni osapool, millega võetakse kohustus hoiduda alaealiste õigusrikkujate hukkamisest. See on õudustäratav – see on tõesti maotuse piirimail – kui Iraani valitsuse esindajad vastasid selle praktika kriitikale, väites, et hukkamine peatatakse ajaks, kuni isik on saanud täisealiseks.

Iraan on riik, mis viib ellu enim alaealiste hukkamisi ning on seetõttu pingerea häbiväärsel esikohal. Alates 1990 ei ole vastavalt Amnesty International’ile mitte üheski riigis maailmas hukatud nii palju alaealisi. Ainuüksi 2007. ja 2008. aastal hukati 15 noort inimest ning alaealiste õigusrikkujate arv Iraanis, kes ootavad hukkamist, on saavutanud vastuvõetamatu, tõesti kriitilise taseme. Praegu hoitakse surmakongides vähemalt 132 alaealist õigusrikkujat ning täpne arv võib olla palju suurem.

Samuti on olukord kriitiline Iraani vanglates: alates 25. augustist on Iraani vanglates näljastreigil mitusada kurdi poliitilist vangi. Nad protesteerivad ebainimlike tingimuste, piinamise, väärkohtlemise ja surmanuhtluste vastu. Rahvusvaheline kogukond peab siin kiirelt tegutsema. Peame jätkama väsimatut sõjakäiku ning nõudma, et Iraan täidaks inimõiguste austamise kohustust.

Olukord on liiga ohtlik, et selle küsimusega tegelemisega viivitada.

  Raül Romeva i Rueda, autor − (ES). Härra juhataja, augusti alguses saime Iraanilt suurepärase uudise. Iraani kohtuvõim oli otsustanud peatada kividega loopimise surmanuhtluse viisina.

Otseseks tagajärjeks oli, et vähemalt 10 naist ei hukatud sel brutaalsel meetodil. Siiski oli rahulolu lühiajaline, sest Iraani parlamendis arutluse all olevas karistusseadustiku reformi ettepanekus on surm kividega loopimise kaudu endiselt karistus teatud liiki abielurikkumiste eest.

Meie probleem seoses Iraaniga ei puuduta siiski üksnes kividega surnuks loopimist, vaid puudutab surmanuhtluse enda olemasolu, kuivõrd Iraanis hukatud inimeste arv on endiselt üks suuremaid maailmas. Seda on juba öeldud ja ma kordan seda, et sel aastal on hukatud 191 inimest ning 2007. aastal hukati 317 inimest. Selle rekordi saab purustada üksnes Hiina.

Üldistatult mõistame avalikult hukka nende inimeste sagedase tagakiusamise, vangistamise ja hukkamise, kes tegelevad inimõiguste kaitse ja edendamisega, nende, kes kaitsevad seksuaalset vabadust ning nende, kes agiteerivad surmanuhtluse vastu. Kõiki neid inimesi süüdistatakse Iraanis tihti riigijulgeoleku vastases tegevuses.

On palju juhtumeid, mida me peaksime siin mainima, kuid lubage mul rääkida vähemalt ühest: aktivistist ja alaealiste õiguste kaitsjast Yaghoub Mehrnehadist, etnilisest baluchist ning noorteühenduse „Õigluse hääl” tegevjuhist, kes hukati 4. augustil peale seda, kui ta oli avalikult astunud välja kohalike ametnike vastu nende suhtumise tõttu.

  Marcin Libicki, autor − (PL). Härra juhataja, arutame täna kuritegusid, mida Iraan paneb toime omaenda kodanike vastu. Küsimus erineb mõningal määral teistest küsimustest, mida me oleme tihti kutsutud arutama, sest Iraan ei ole kellegagi sõjas. Iraan ei ole seega intensiivse surve all, mis provotseeriks erinevaid kuritegusid toime panema. Iraani režiim valiti võrdlemisi demokraatlikul viisil. See on teine põhjus, miks poliitiline surve peaks puuduma. Lisaks puuduvad pinged erinevate rahvusrühmade vahel Iraanis.

Sellegipoolest hukatakse Iraanis vähemalt üks inimene päevas. Vanemad inimesed hukatakse õigusrikkumiste eest, mille nad panid toime 13- või 14-aastaselt ning hukatakse ka alaealisi. Rahvusvaheline üldsus peaks tegema kohased järeldused. Iraan tuleks kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest, kust võimalik, välja arvata. Selline tegevus võib tuua tulemusi. Selle parimaks näiteks on asjaolu, et kividega surnuks loopimine peatati. Samuti palun ma, et Camp Ashrafi kinnipeetavaid ei antaks Iraanile üle, sest nad oleksid timukale üleandmise ohus.

  Tunne Kelam, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, volinik, on tõesti kiireloomuline näidata Iraani režiimile meie tugevat hukkamõistu suurenenud hukkamiste arvu osas ning samuti meie toetust demokraatlikule muutusele selles riigis. Kuid oleme samuti mures pea 4000 Iraani opositsiooni liikme saatuse pärast, kes asuvad Camp Ashrafis Iraagis.

Kutsume seega Iraagi ja samuti USA ametivõime tugevalt üles mitte asustama Iraani põgenikke sunniviisiliselt Iraani vaid leidma selle asemel pika-ajalise rahuldava lahenduse nendele Camp Ashrafis asuvatele isikutele, kes on neljanda Genfi konventsiooni alusel kaitstud isikute staatuses.

  Proinsias De Rossa, fraktsiooni PSE nimel. – Härra juhataja, mulle näib, et iga kord, kui mis tahes religioon saavutab kus iganes maailmas absoluutse võimu, on see sama jõhker ja sallimatu, kui mis tahes ilmalik diktatuur. Iraanis on homoseksuaalsus surmaga karistatav kuritegu, abielurikkumine on surmaga karistatav kuritegu, spionaaž, relvastatud rööv, uimastitega kauplemine ning muidugi usust taganemine on kõik surmaga karistatavad kuriteod: kui te reeglitele ei allu, teid puuakse.

Opositsiooni allikate kohaselt on poliitaktiviste süüdistatud kriminaalkuritegudes ning hukatud. Iraani mees poodi üles vägistamise eest, olgugi et väidetav ohver loobus süüdistusest ning karistus oli määratud kohtulikus korras läbivaatamisele. Avalike poomiste jaoks kasutatakse mobiilseid kraanasid ja veoauto kraananooli ning kuivõrd selliselt isik ei kuku, hukatakse ta aeglaselt, valurikka lämbumissurma läbi.

On hädavajalik, et me survestaksime Iraani ametivõime süstemaatiliselt leevendama vähemalt alaealiste õigusrikkujate surmanuhtluseid ning peatama nelja noore poisi hukkamise, kes praegu hukkamist ootavad. Tervitaksin naiste kividega surnuks loopimise lõpetamist – loodetavasti see viiakse ellu. Siiski, nagu resolutsioon märgib, on murettekitav, et on uus seadus, mis püüab seda abielurikkumiste puhul säilitada.

  Marco Cappato, fraktsiooni ALDE nimel – (IT). Härra juhataja, daamid ja härrad, vaadates Iraani globaalse ja tuumaohuna, nõuaks tugev poliitiline ja diplomaatiline tegevus, et me kaasaksime näiteks Venemaa. Veelgi enam, Iraan on selgeimaks tõendusmaterjaliks, et inimõiguste küsimus peab olema meie rahvusvahelise ja ühise julgeolekupoliitika lahutamatu osa, sest Iraani kui tuumaohu südames on igapäevane vägivald, mida viiakse ellu Iraani kodanike vastu selle režiimi poolt, millele me peame oma tähelepanu pöörama.

Loodan, et volinik saab rääkida meile rohkem rahaliste vahendite kasutamisest demokraatia ja õigusriigi põhimõtte edendamiseks. Teame, kui raske on kontakteeruda demokraatliku opositsiooniga Iraanis. Lisaks eksisteerib üldine küsimus surmanuhtluse kohta, mille osas on ÜRO hääletanud. Täiskogu avaldas tugevat survet moratooriumiks, ülemaailmseks peatamiseks. Nüüd on aeg seda suhtumist tugevdada ning teha ettepanek, et ÜRO määraks peasekretäri eriesindaja surmanuhtluse küsimuses. Esitan selle suulise muudatusettepanekuna ning loodan, et poliitilised fraktsioonid leiavad selle toetamiseks sobiva olevat.

  Mogens Camre, fraktsiooni UEN nimel. – Härra juhataja, usun, et kõik sellel täiskogul nõustuvad, et inimõiguste rikkumiste üksikjuhtumeid lugedes, mis selles resolutsioonis sisalduvad, tekib tunne, et tegemist ei saa olla juhtumitega, mis leiavad aset sel sajandil. Kuid tegemist on laiduväärse tõega olukorrast riigis, mis on katses suruda maha omaenda inimesed – inimesed, kes igatsevad demokraatia, vabaduse ja reformi järele – langenud tagasi keskaega, primitiivse jõhkruse juurde.

Meie, lääne demokraatiad, ei saa pidada Teherani kriminaalrežiimiga igavesti läbirääkimisi naiivse lootusega, et meie nõrgad läbirääkijad suudavad saavutada midagi režiimilt, mis ei mõista ja ei austa kaasaegset maailma ja selle väärtuseid ning mis silmnähtavalt vihkab oma enda rahvast sama palju kui meid. Olgu see resolutsioon viimaseks üleskutseks õiglusele ja inimõiguste austamisele. Mainiksin samuti – ja sügava kahetsusega – et EL hoiab demokraatliku Iraani opositsiooniliikumist PMOI-d terroristide nimekirjas, hoolimata Euroopa Ühenduste Kohtu otsusest Luxembourgis ja kõrgeima Briti kohtu otsuseist, milles leitakse, et see ei ole õigustatud.

Viimasena toetan ma härra Kelami suuliseid muudatusettepanekuid seoses Camp Ashrafiga ning härra Hutchinsoni suulist muudatusettepanekut. Need muudatusettepanekud parandavad resolutsiooni.

  Koenraad Dillen (NI) – (NL). Härra juhataja, meil ei tohi olla illusioone. Teherani teokraatial pole selgelt midagi muud peale põlguse demokraatia vastu Euroopas. Igal juhul on hea, et parlament on taas hukkamised Iraanis kindlameelselt hukka mõistnud. Alaealiste hukkamine ei ole üksnes vastuolus rahvusvahelise õigusega, vaid see on absoluutselt barbaarne ning see ütleb kõik režiimi halastamatu iseloomu kohta, mis on valitsenud Teheranis kümnendeid. Samuti peaks see olema hoiatuseks naiivsetele inimestele, kes arvavad, et Iraani saab kohelda siidkinnastes.

Siiski on midagi, mida see resolutsioon ei ütle. Selles märgitakse õigesti, et Iraanis hukatakse enam inimesi kui mis tahes teises riigis, välja arvatud Hiinas. Mida aga oleks pidanud lisama, on see, et alates jaanuarist 2005 on ainsateks riikideks, kus mõistetakse surma ja hukatakse alaealisi Saudi-Araabia, Sudaan, Jeemen ja Pakistan. Pole juhus, et need on islamiriigid, kus šariaadi kohaldatakse sõnas ja vaimus. Võib-olla on poliitiliselt ebakorrektne seda öelda, kuid faktid räägivad iseenda eest. Need praktikad annavad edasist tunnistust, et see islam, mis ei ole veel valgustust läbi teinud, on lääne väärtustega kokkusobimatu.

  Bernd Posselt (PPE-DE) - (DE). Härra juhataja, vasakpoolne kaasparlamendiliige on just kasutanud surmanuhtluste traagilist küsimust Iraanis ja seal toime pandavaid hirmuäratavaid kuritegusid ettekäändena, et algatada rünnakut religiooni vastu per se. Ta on omistanud need tegevused režiimi religioossele iseloomule. Minu arvates on see absurdne.

Tegemist on täiesti tavalise totalitaarse režiimiga, mis lihtsalt kasutab islamit enda eesmärkidel ära. See on probleem ja me peame innukalt mõistma hukka režiimi enda, mitte islami või religiooni per se.

Muide kõige õõvastavamad režiimid maailma ajaloos on olnud need, mis tuginesid riiklikule või rahvusvahelisele sotsialismile, nagu seda teeb praegu Hiina.

Seetõttu peaksime olema ühes selged: see täiskogu ei ole koht ideoloogilistele vaidlustele, isegi Iraani küsimuses. Küsimus ei ole ideoloogias; küsimus on inimõiguste universaalsuses. Inimõiguste universaalsus ületab ideoloogilised erinevused. Pole olemas Aasia inimõiguseid, pole olemas islami inimõiguseid, mis annavad inimestele vähemal määral turvatunnet ning mis võivad ühes või teises vormis surmanuhtlusele vaadata läbi sõrmede. Oleme radikaalselt surmanuhtlusele vastu, praktiseeritakse seda siis USAs, Hiinas või Iraanis, kuid me ei näe neid riike samadena. Peame olema ühes asjas väga selged: Iraani režiim on totalitaarne režiim ning me sooviksime näha selle lõppemist.

  Józef Pinior (PSE) - (PL). Härra juhataja, rahvusvaheline õigus on kristallselge. Surmanuhtlust ei või määrata isikutele, kes olid õigusrikkumise toime panemise ajal alla 18 aasta vanused. Iraan rikub rahvusvahelist õigust.

Sooviksin rõhutada, et riigina on Iraan rahvusvaheliste konventsioonide osapool. Iraan on allkirjastanud sellise iseloomuga kokkuleppeid. Selle aasta juulis nõudsid 24 inimõiguste kaitsmisega tegelevat organisatsiooni üle maailma, et Iraan peataks surmanuhtluse kasutamise alaealiste suhtes ning samuti peataks surmanuhtluse kasutamise selle territooriumil tervikuna. Senini on käesoleval aastal Iraanis hukatud kuus alaealist: see teeb alates 2005. aastast kokku 26.

Härra juhataja, volinik, täiskogu on pidanud juba mitmeid arutelusid Iraani julma õiguse kohaldamise viisi kohta. Me ei saa lubada, et praegu Camp Ashrafis viibivad inimesed Iraanile üle antakse, kuna selles riigis ei kehti õigusriigi põhimõte.

  Janusz Onyszkiewicz (ALDE) - (PL). Härra juhataja, olukord seoses inimõigustega Iraanis ei parane. Eile poodi Arakis ja Boujerdis kaks inimest ning paljud teised ootavad karistuse ellu viimist. Mitmed tuhanded Ayatollah’ režiimi oponendid on praegu Camp Ashrafis kinni peetud. Nad on Rahva Mujahadeeni liikmed ning neid ähvardatakse Iraagist väljasaatmisega. Paljudele neist tähendaks see surma. USA jõud on taganud neljanda Genfi konventsiooni alusel vangilaagri vangide turvalisuse. Kavandatud muutus nende vägede staatuses tähendab seda, et nagu märgitud resolutsiooni ettepanekus, tuleb Iraani põgenikele, kes laagris asuvad, leida pikaajaline lahendus niipea kui võimalik. Kuivõrd mul on võimalus võtta sõna, siis tuletaksin kojale taas kord meelde vajadust, et kohtuotsuseid viidaks ellu asjakohaselt ning et Mujahideen eemaldataks terroristlike organisatsioonide nimekirjast.

  Marek Aleksander Czarnecki (ALDE) - (PL). Härra juhataja, avalike hukkamiste arv Iraanis suureneb. Vastavalt Amnesty International andmetele hukatakse igal aastal sel viisil tuhandete silme all umbes 200 üksikisikut. Iraanis kohaldatakse surmanuhtlust muu hulgas jumalateotuse, usust taganemise, abielurikkumise ja prostitutsiooni eest. Väga karmid karistused kõlblusetuse ja usust taganemise eest on viinud põhjendatud protestideni, mida on väljendanud inimõiguste kaitsjad väljaspool Iraani ning reformistlikud poliitikud riigi sees.

Lääs ei saa jääda selliste õudustäratavate tegude passiivseks vaatlejaks. Euroopa Parlament peaks ühehäälselt Iraani režiimi tegevused hukka mõistma. Samal ajal peaks parlament toetama opositsiooni, mida esindab Rahva Mujahadeen, rahumeelseid ja reformistlikke püüdeid. Eelnimetatud proua Maryam Radjavi juhitud organisatsiooni demokraatliku transformatsiooni loogiliseks tulemuseks oleks selle eemaldamine Euroopa Liidu terroriorganisatsioonide nimekirjast.

  Dumitru Oprea (PPE-DE) – (RO). Vaadates olukorda psühholoogilisest vaatenurgast, on tõestatud, et karmid karistused ei ole kunagi omanud parandavat rolli, vaid sigitavad viha, vägivalda ning kättemaksusoovi kaasinimeste ja ametivõimude vastu. Ma ei poolda süüdimõistetud inimeste karistamata jätmist, kuid olen vastu surmanuhtluse kasutamisele.

Ärgem unustagem, et inimesi on võimalik hariduse ja sotsiaalse integratsiooni programmide abil ümber kasvatada. Ärgem unustagem, et Iraanis kohaldatakse surmanuhtlust alla 18-aastaste noorte inimeste suhtes, kuigi rahvusvaheline õigus, mida on oma allkirjaga tunnustanud ka Iraan, selliseid jõledusi ei luba. Praegu saime teada kohutavast olukorrast, kus rühma noori inimesi Ishahanist karistati tantsimise eest üksteisele liiga lähedal vaid paari sentimeetri kaugusel teineteisest.

Õpetajana sooviksin tuletada meelde, et positiivseid tulemusi hariduses ei saa saavutada hirmu, sunni ja füüsiliste karistustega.

  Aloyzas Sakalas (PSE). - Härra juhataja, sooviksin juhtida kolleegide tähelepanu asjaolule, et igal aastal hukatakse Iraanis sadu inimesi. See on läbikukkunud poliitika tulemus, mida liit on seoses Iraaniga viimastel aastatel läbi viinud.

Peaksime teadma, et olukorda Iraanis on võimeline muutma üksnes tugev siseopositsioon. Minu küsimus täna on, miks hoiab EL Iraani opositsioonilist liikumist endiselt mustas nimekirjas, hoolimata asjaolust, et Briti kohtud on nõudnud selle eemaldamist vastavast nimekirjast? Kas pole aeg, et nõukogu praeguse eesistujariigi juhtimisel täidaks kohustuse austada õigusriigi põhimõtet ning eemaldaks opositsiooniliikumised mustast nimekirjast igaveseks? Usun, et proua Ferrero-Waldner saaks vajalikud sammud astuda.

  Ewa Tomaszewska (UEN) - (PL). Härra juhataja, 10-aastase lapse surmamõistmine on lihtsalt ebainimlik. Kraanade kasutamine võllapostidena on kuritegu ning tehnoloogia väärkasutus. Lisaks õhutavad avalikud hukkamised rahva seas agressiivset käitumist. Oleme olukorda Iraanis juba mitmel korral arutanud. Iraan rikub küüniliselt rahvusvahelisi kohustusi, mille ta on võtnud. Meie resolutsioonid on ebatõhusad. Usun, et Euroopa Komisjon kaalub sanktsioonide kohaldamise võimalust, arvestades Iraani valitsejate toime pandud kuritegusid omaenda rahva vastu.

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE) - (PL). Härra juhataja, praegust totalitaarset režiimi Iraanis saab kõige paremini kirjeldada sellisena, mis on võtnud ette seaduse reductio ad absurdum ning asunud kasutama hirmupsühholoogiat. Seadus töötab kõige paremini siis, kui inimesed teavad, mille eest karistatakse, kuid asju on vaja hoida proportsioonis. On olemas asjakohane ajalooline näide. Nõukogude Venemaal polnud mingit õigust, oli vaid ühe kõiketeadva üksikisiku ja tema osakonna, nimelt KGB, tahe. Olukord Iraanis on absurdne, sest surmanuhtlust võib kohaldada kõigi suhtes ja kõige eest. Iraanis pole kohtuid, loogikat ega kohaseid kohtuprotsesse. See on põhjus, miks ma toetan üleskutset mitte saata poliitilisi põgenikke nagu need, kes on Iraagis ja keda varasemalt mainiti, tagasi Iraani, eriti alaealisi, sest nad lihtsalt tapetaks ilma kohtumenetluseta.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, arvan, et see on kindlasti üks inimõigusrikkumise valdkonna kurvemaid küsimusi, nimelt surmaotsused – ning eriti surmaotsused, mis viiakse ellu noorte inimeste suhtes. Arvan, et me kõik jagame sama sügavat, tõsist ja kiiret soovi midagi teha. Samas küsimuses oli arutelu juunis ning ometi ei ole olukord juuni ja tänase vahel kahjuks paranenud, vaid halvenenud. Meie mure ulatus ja tõsidus peegeldub ka Euroopa Liidu poolt alates juuni arutelust avaldatud seisukohavõttude kasvavas arvus – kuni tänaseni kaheksa.

Mainisite paljusid juhtumeid ning ka mina mainiksin mõnda. Näiteks eelmisel nädalal, päev pärast seda, kui EL mõistis hukka alaealise Hejazi poomise, leidis aset veel ühe alaealise hukkamine. 26. augustil surmati Zaree Shirazi vanglas. Seda vaatamata konkreetsetele üleskutsetele anda armu, mis ei lähtunud üksnes Euroopa Liidust vaid üle terve maailma, nimelt ÜRO inimõiguste ülemkomissarilt. Zaree hukkamine on viinud alaealiste hukkamiste arvu – nagu te mainisite – alates selle aasta algusest väga kõrge arvuni – kuueni. Informatsiooni põhjal on võimalik oletada, et Iraanis ootab surmanuhtlust üle saja alaealise. Kahjuks surmade arv kasvab. Hetkel ootab kohest hukkamist järgmine alaealine Soleimanian. Iraani ülemkohtuniku määrust noorte hukkamiste moratooriumi kohta rikutakse tema enda kohtuike poolt häbitult ja korduvalt.

Seoses Camp Ashrafi küsimusega peaks muidugi kohalduma Genfi konventsioon. Camp Ashrafi residentide sunniviisilise deporteerimise korral Iraani tuleb Iraani valitsusele teha vajalikud esildised. Oleme püüdnud mitmel korral kas avalikult sõna võtta või kasutada diskreetset diplomaatiat. Mina ise olen iga kord, kui välisminister või parlamendi president on tulnud teistes küsimustes – tuumarelva küsimustes – minu jutule, alati rõhutanud seda väga tugevalt. Olime edukad vaid ühel juhul ja see oli naiste kividega surnuks loopimine. Olen alati selle vastu sõna võtnud, kuid nagu te võite ette kujutada, olen samuti täielikult selle vastu, mis toimub noorte inimestega ning muidugi surmaotsuste vastu üldiselt. Vaatamata sellele, on Iraani ametivõimude kõrvad meie hüüetele suures osas kurdid. Mõnikord pole meil seetõttu muud valikut, kui kasutada niinimetatud „megafoni diplomaatiat”, mida Teheran väidab jälestavat ning tagasi lükkab.

Iraan peab oma kohustusi täitma. Riigi käitumine heidab vaid varju juba niigi viletsale rahvusvahelisele mainele. Ilma nähtava inimõiguste olukorra parandamiseta ei saa meie ühine eesmärk arendada kohaselt Euroopa Liidu ja Islami Vabariigi Iraani vahelist suhet edasi minna, isegi kui tuumarelva küsimus lahendatakse.

Usun, et Euroopa Parlament ja kõik ELi partnerid nõustuvad sellega ja käituvad vastavalt. Kutsun täna Islami Vabariigi Iraani ametivõime veelkord üles täitma täielikult rahvusvahelisi konventsioone, mille osaliseks ta on. Kutsun Iraani üles säästma alaealiste elusid, kes endiselt ootavad surmaotsuse täideviimist. Kogu inimõiguste olukord on tõesti väga raske. Nagu teate, oli meil inimõiguste dialoog, kuid kahjuks see ei töötanud. Püüdsime kasutada avalikku diplomaatiat ning me teeme tihedat koostööd ELi liikmesriikidega, et järgida hästi-koordineeritud avalikku diplomaatiat. Oleme eraldanud 3 miljonit eurot TV uudisteagentuurile Farsis. Samuti püüame töötada koos kodanikuühiskonnaga Iraanis, kuid meie teele asetatakse paljusid takistusi.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub arutelu lõpus.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Glyn Ford (PSE), kirjalikult. – Parlament toetab täielikku surmanuhtluse kaotamist kogu maailmas. Kahjuks on selleni veel väga pikk maa minna. Seetõttu on meil vaja püüda saavutada nii palju edasiminekut, kui on meie võimuses. Tervitame kividega surnuks loopimise peatamist naiste surmamisviisina Iraanis. Kutsume Majlis tungivalt üles kiirelt muutma seadusandlust, et kindlustada, et kedagi ei hukata kuritegude eest, mis on toime pandud nooremana kui 18 aasta vanusena.

Samuti mõistame hukka Iraani kodanike vangistamise ja tagakiusamise, kes propageerivad inimõigusi ja surmanuhtluse kaotamist. Praeguses olukorras kutsume Iraagi ja USA ametivõime üles mitte saatma Iraani põgenikke ja varjupaigataotlejaid sunniviisiliselt tagasi ning töötama pikaajalise lahenduse leidmise nimel olukorrale, milles need Camp Ashrafis patiseisus olevad inimesed on.

(1) Vt protokoll.