Istungi stenogramm

Esmaspäev, 22. september 2008 - Brüssel

24. Järelkaja 2002. aastal Monterreys toimunud arengu rahastamise konverentsile (lühiettekanne)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on arengukomisjoni nimel Thijs Bermani esitatav raport (A6-0310/2008) teemal järelkaja 2002. aastal Monterreys toimunud arengu rahastamise konverentsile (2008/2050(INI)).

  Thijs Berman, raportöör. − (NL) Hr juhataja, ÜRO arutleb praegu New Yorgis aastatuhande eesmärkide üle. Kui olud ei muutu, ei saavuta me neid eesmärke aastaks 2015. See tähendab, et vaesus ei vähene poole võrra, emasuremuse määr ei vähene oluliselt ning mitte kõik lapsed ei saa algharidust. Aeg-ajalt kuuleme isegi üleskutseid aastatuhande eesmärkide kõrvalejätmiseks. Need ei toimi. Probleemiks on abi väsimus. See on künismi ja lühinägeliku omakasupüüdlikkuse teine mõiste. Ebapiisav abi ei anna kindlasti tulemusi. Ning, jah, abiprogrammid nurjuvad sageli. Selles ongi probleem. Liiga vähene abi ei toimi. Justkui jalgpallitreener varustaks oma meeskonda ainult parema jala jaoks tehtud jalanõudega. Pärast ligi tosinat matši ütleb ta: „Te kaotate igal korral, teist ei saa kunagi asja. Mina lahkun – jalanõud võite endale jätta, kuid nüüdsest peate ise hakkama saama.”

On palju riike, kus abi annab tõesti tulemusi. Abi suurus on tähtis. Rwandas anti genotsiidijärgselt olulist abi. Ja see riik on imetlusväärselt toibunud. President Kagame suunas võib välja tuua palju kriitikat – ka minul on nii mõnigi arvustus varuks – kuid pärast 1994. aasta terrorit annab Rwanda tervele maailmale elulise õppetunni. Ent ilma abita oleks riigi majanduskasv olnud vähem muljetavaldav. Ka Mosambiigis on abi tulemusi andnud, ning neid näited on veel mitmeid. Alates aastatuhande eesmärkide määratlemisest on 29 miljonit last saanud võimaluse alghariduse omandamiseks. Kui maailm oleks oma lubadusi pidanud, ei oleks toidukriisi. Kui iga jõukas riik kulutaks 0,7 % oma SKP-st arenguabile, ei tõuseks nüüd alatoidetud laste arv jälle pärast aastatepikkust langustrendi.

Seega on käesolev raport Euroopa Parlamendi poolne tõsine meeldetuletus liikmesriikidele oma lubaduse pidamise kohta, eriti nendele liikmesriikidele, kes seda edasi lükkavad – Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia, kui nimetada vaid suuri liikmesriike. Nad peavad suurendama oma abi aastaks 2015 kindla aja piires ning võrdsete sammudega. Ei mingit edasilükkamist, kuna hilinenud rahasüst pärast mitmeid väikseid tõuse tähendaks vaestele riikidele praegusest kuni 2015. aastani 17 miljardi euro suurusest abist ilma jäämist.

Üks peab olema selge: ainult riiklikest ressurssidest ei piisa arengu käivitamiseks ja jätkamiseks. Selleks on vaja rohkemat. Euroopa Liit peab jätkama investeerimist rahusse ja turvalisusesse, heasse valitsemisse ning inimõigustest lugupidamisse. Kenya puhul on see tänu Euroopa-poolsele survele toiminud ning Raila Odinga on nüüd peaminister. Ida-Tšaadis on see EUFORil oluliselt raskem. Kuid on eluliselt tähtis rakendada eraressursse riiklikel eesmärkidel. Siinkohal on võtmeks võime raha laenata. Laenud on harva vaesematele kättesaadavad ning see peab muutuma. Kui eesmärgiks on võetud areng, peab olema nii naiste kui ka meeste puhul võrdne kättesaadavus, ei mingeid kõrgeid intressimäärasid, investeerimisvõimalused väikeettevõtetele, kes on väga osavad võrgustiku loomisel, ning kõike seda koostöös kohalike organisatsioonidega. Erapangad ei mõtle automaatselt nendele tingimustele ning ei ole naistele laenamisel nii innukad kui meeste puhul. Euroopa Liit saab selles osas krediidigarantiide kaudu oluliselt asja muuta. Euroopa Investeerimispank peab laenama mikrokrediidiasutustele praegusest oluliselt rohkem. Need meetmed annavad inimestele reaalse võimaluse näidata oma tugevust ning kindlustada oma eksistents iseseisvate, majanduslikult sõltumatute kodanikena. Samuti peab vaestel riikidel olema IMFis suurem sõnaõigus.

Rohkem raha on vaja ka kliimamuutuste tagajärgedega toime tulemiseks, kasutades süsinikuemissiooni kaubandussüsteemi. Maksab reostaja, sest vaesed riigid ei vastuta globaalse soojenemise eest. See abi peab keskenduma säästlikele energiavormidele.

Euroopa Liidu peamiseks mureks on arengupoliitika. Euroopa Liit peab maailmaareenil jõuliselt esinema, iga liikmesriik omal viisil, kuid seistes koos ja panustades 0,7 % oma SKP-st. See on aastatuhande 8. eesmärk ning selle eesmärgi saavutamine toob teised eesmärgid realiseerimisele lähemale.

Kokkuvõtteks, selle kõne pidamisele kulunud aja jooksul on 80 inimest surnuks nälginud ning 50 alla 5-aastast last kergeltravitavatesse haigustesse surnud.

  Ján Figel’, komisjoni liige. − Hr juhataja, ma sooviksin selle raporti eest tänu avaldada eriti hr Thijs Bermanile. See on väga põhjalik ja tulevikku vaatav.

Ma arvan, et see raport on täpselt õigel ajal koostatud ning võib erilist mõju avaldada just kahes valdkonnas. Esiteks New Yorgis ÜRO läbirääkimistel Doha arengu rahastamise läbivaatamiskonverentsi lõppdokumendi osas, mis leiab aset novembri lõpus. Teiseks ELi positsiooni osas ÜRO ja Euroopa läbirääkimistel Doha konverentsi eduka tulemuse saavutamiseks oma panuse andmise kohta. Hetkel on see positsioon väljakujundamisel.

Nagu te ütlesite, oli 2002. aastal Monterrey edukas: arenenud ja arenguriigid ühendasid oma jõud ja sidusid end konkreetsete meetmetega, n-ö Monterrey konsensusega. Euroopa Liidu roll oli selle eduka tulemuse saavutamiseks tugev ja kindel. Minu arvates on Euroopa tõesti püsivalt järginud Dohas võetud kohustusi ning komisjon on igal aastal hinnanud meie liikmesriikide progressi. 2005. aastal vaatas EL meie kohustused üle ja kindlustas neid veelgi.

ELi kõige esileküündivamad kohustused on ajaliselt määratletud eesmärgid suurendada ametliku arenguabi mahtu kavatsusega kulutada aastaks 2015 arengule 0,7 % ELi rahvuslikust kogutulust. Usun, et kõik te teate, et otsustasime selleni jõuda samm-sammult, lähima eesmärgiga aastaks 2006, mille EL täitis ühiselt. Järgmine tähtaeg on 2010, kui meie abi peaks jõudma ühiselt 0,56 %-ni SKP-st.

Selle aasta (2008) juunis kinnitas Euroopa Ülemkogu veendunult taas neid kohustusi, mis on tervitatav ja vajalik meede, kuna ELi abitasemed langesid eelmisel aastal esmakordselt pärast Monterrey konverentsi. See oli üsna negatiivne signaal. Selle konteksti taustal jääb komisjon kindlaks, et Euroopa Liidu abi tasemed tõusevad taas 2008. ehk sellel aastal. Antud kontekstis on oluliseks meetmeks mitmeaastased pidevad ajakavad, mis illustreerivad, kuidas liikmesriigid soovivad kokkulepitud kohustusi täita. Me peame nägema üldpilti, kuid ka riigiti mosaiiki.

Monterrey konverentsi järgselt on Euroopa Liit saavutanud edu ka oma muude kohustuste osas. Doha konverentsi eesmärgiks on hinnata saavutatud edu, taaskinnitada kohustusi, tuvastada takistusi, aga leida ka viise nende ületamiseks. Arutluses peaksid olema ka uued väljakutsed, näiteks kliimamuutused ning kõrged ja ebastabiilsed toidu, kütuse ja tarbekaupade hinnad globaalse majanduslanguse ja isegi finantskriisi valguses.

Komisjon loodab, et Dohas kinnitab rahvusvaheline üldsus uuesti rahvusvahelist koostööd arenenud ja arengumaade vahel arenguabi jagatud vastutuse osas. Seega ei ole see mitte ühepoolne, vaid kahepoolne protsess.

Doha peaks viima tegevusele orienteeritud edumeelse tulemuseni, mis kergendab Monterrey konsensuse ja kõigi selle meetmete efektiivset teostust, sealhulgas omamaiste allikate mobiliseerimist, arengu otseseid välisinvesteeringuid, rahvusvahelist kaubandust, arengumaade välisvõlga, majanduslikku ja tehnilist koostööd ja globaalset valitsemist.

Vastuvõtmiseks esitatud raport püüab lahendada mitmeid arutlusel olevaid küsimusi ning annab rahvusvahelisele arutelule tervitatava panuse. Tänan raporti ja tähelepanu eest.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Sirpa Pietikäinen (PPE-DE), kirjalikult. – (FI) Hr juhataja, daamid ja härrad, ma sooviksin tänada hr Bermani tema suurepärase raporti eest, mis võtab hästi kokku ELi arengupoliitika suuna: areng on toimunud, kuid teha on veel palju.

Alles hiljuti avaldas EL uurimustöö pealkirjaga „Aastatuhande arengueesmärgid keskpunktis“, mis heitis pilgu aastatuhande eesmärkide rakendamisele ja liidu rollile nende saavutamisel. Raportis jõuti järeldusele, et on toimunud positiivne areng, kuid esineb ka täiustamist vajavaid valdkondi.

EL on maailma suurim arenguabi andja, moodustades 60 % kogupanusest. 2006. aastal jõudis EL oma ametliku eesmärgini suunata 0,31 % oma kogu SKP-st arenguabisse.

Vaatamata 2006. aasta eesmärgi täitmisele on abi suurus ebapiisav ning 2007. aasta prognoos näitab, et see väheneb murettekitavalt. Enamik ELi riikidest ei ole suurendanud varasemal aastal eraldatud arenguabi summat ning osades riikides on see summa tegelikult vähenenud enam kui 100 % võrra. End aastatuhande arengueesmärkidega sidunud ELi riikidel on järelikult palju parandamisruumi.

ELi seatud eesmärkide kohaselt peab abi suurus protsentides tõusma 2015. aastaks 0,7 %-ni SKP-st. Arenguprobleemid ja vaesus ei kao automaatselt 0,7 % juures: hädavajadus on planeerimise, struktureerimise ja seire järele. Ilma rahata ei toimu siiski midagi ning on äärmiselt oluline, et me peaksime kinni sellest eesmärgist ja oma lubadusest.