Istungi stenogramm

Neljapäev, 25. september 2008 - Brüssel

4. Sotsiaalpakett (teine osa: piiriülene tervishoid) (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused sotsiaalpaketi (teine osa: piiriülene tervishoid) kohta.

  Roselyne Bachelot-Narquin, nõukogu eesistuja. − (FR) Lugupeetud juhataja, volinik Vassiliou, härra Bowis, kaasraportöörid, arvamuse koostajad, daamid ja härrad, ma tänan Euroopa Parlamenti, et ta oli nõus lükkama edasi meie töökohtumise, mis oli algul planeeritud selle kuu algusesse.

Nagu te teate, peab Prantsusmaa eesistujariigina õigusaktide teemalist konsulteerimist ja dialoogi väga tähtsaks. Pidasin oluliseks vahetada nõukogu 8. ja 9. septembri mitteametlikul kohtumisel Angers’s kõigepealt oma ministritest kolleegidega mõtteid, enne kui ma tulen teile tutvustama loomulikult mitte ainult Prantsusmaa, vaid 27 tervishoiuministrist koosneva nõukogu seisukohta.

See esimene mõttevahetus, nagu ka nõukogu tervishoiu töörühma esialgne töö ei lase mul vastata kõigile teie küsimustele, mis puudutavad seda väga keerulist ja mitmekülgset teemat, kuid ma olen kindel, et tänasel istungil on tervishoiuvolinikul võimalik tutvustada Euroopa Komisjoni tähtsamaid otsuseid ja mina saan jagada teiega nõukogu esimesi muljeid.

Nõukogu toetab piiriülest tervishoidu ja patsiendi õigusi käsitleva direktiivi vastuvõtmist. Oleks kujuteldamatu jätta kõikide selle valdkonna otsuste tegemine üksnes Euroopa Ühenduste Kohtu hooleks. Jagan oma kolleegide seisukohta, et seda ei tuleks võtta kui kriitikat kohtu ega selle otsuste sisu kohta, sest kohtu töö toob patsientidele tihti palju kasu. Sellegipoolest oleks soovitav, et tervishoiupoliitika kujundaksid Euroopas välja kaks kaasseadusandjat, s.t teie ja meie, poliitilise dialoogi ja demokraatliku protsessi käigus. Meie ühine eesmärk peaks olema sellise õigusliku raamistiku loomine, mis võiks aidata tagada õiguskindlust.

Teiseks, Angers’s tunnustasid 27 riigi delegatsioonid viimaste kuude jooksul tehtud tööd ja olid ühel meelel selles, et eelnenud konsultatsioonide käigus oli nende arvamust kuulda võetud. Nõukogu mitteametlikul kohtumisel tänati volinik Vassilioud selle eest soojalt. Sloveenia eesistumisajal teavitati teid kindlasti sellest, et nõukogu on väga kõhkleval seisukohal teksti esialgse versiooni suhtes, mida tutvustati tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogule (EPSCO) 19. detsembril 2007. Sellele versioonile andsid oma toetuse vaid üksikud riigid. Tegelikult oli sellele samasugune suur vastuseis ka siin, Euroopa Parlamendis, nagu parlamendiliikmed mulle Prantsusmaa eesistumisajal Strasbourgis, Brüsselis ja Pariisis toimunud ettevalmistavate konsultatsioonide käigus kinnitasid. Ei ole kahtlust, et poliitiline dialoog, mille volinik Vassiliou algatas kohe pärast ametisse astumist, aitas rajada läbirääkimiste jaoks kindla aluse, ja nõukogu tunneb selle üle heameelt.

Kolmandaks, mis puudutab ajakava, siis jõudis volinike kolleegiumi 2. juuli ettepanek meieni liiga hilja, et jõuaksime võtta esimese lugemise plaani meie eesistumisaja jooksul, kuid me jätkame nõukogus läbirääkimistega senikaua, kuni võimalik, ja alustame samal ajal poliitilist dialoogi Euroopa Parlamendiga. Lisaks on kõnealust direktiivi juba mitmel korral käsitlenud rahvatervise küsimustega tegelev töörühm. Töörühm koguneb taas homme, et jätkata teksti läbivaatamist artiklite kaupa. Nii selles valdkonnas kui ka meie teistes poliitilistes eelisküsimustes on Prantsusmaal kanda eesistujakolmikus oma roll tihedas koostöös Tšehhi ja Rootsiga. Lubage mul meelde tuletada, et Euroopa tervishoiu teema on olnud patsientidele raviteenuse pakkumisel meie ühise, 18 kuud kestva programmi tähtsaim osa.

Neljandaks, seoses direktiivi eelnõu reguleerimisalaga olen suhelnud mitme siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni kuuluva parlamendisaadikuga, kui nad viimati mais Pariisis olid, ja tean, et paljud teist kahetsevad otsust piirduda selles tekstis üksnes patsientide liikuvusega ja jätta käsitlemata tervishoiutöötajate liikuvus. Kuna ma olin ise Evelyne Gebhardti raporti hääletusele panemise ajal parlamendiliige ja lahkusin parlamendist vaid mõni päev enne Bernadette Vergnaud’ raporti arutelu, mõistan väga hästi selle kahetsustunde põhjusi. Kui jätta tervishoiuteenused siseturuteenuste direktiivist välja, tekib nn hall ala, mida praegune, üksnes patsientide liikuvust hõlmava direktiivi ettepanek täielikult ei kata. Võiks isegi öelda, et direktiivi ettepaneku puhul ei ole tegemist mitte niivõrd eesmärgiga jätta tervishoiuteenused teenuste direktiivi reguleerimisalast välja, kuivõrd sooviga võtta üle Euroopa Kohtu praktika ja kohandada seda ning sellest tulenevalt mõnede parlamendiliikmete nõudega võtta vastu tervishoiuteenuseid hõlmav konkreetne valdkondlik õigusakt. Tervishoiuministrid selle teema üle ei arutlenud. Samas on see kõik seotud ka ajakavaga ning Euroopa Komisjoni otsust võib seletada vajadusega reageerida võimalikult kiiresti olemasolevatele probleemidele patsientide liikuvuse valdkonnas, mis on juba praegu väga laiaulatuslik. On selge, et enne järgmise aasta juunis toimuvaid valimisi ei oleks mitte mingil juhul jõutud vastu võtta laiapõhjalisemat direktiivi, mis hõlmanuks ka tervishoiutöötajate liikuvust.

Viiendaks – mis puutub teksti sisusse, siis ei ole me veel kõiki kavandatud sätteid käsitlenud. Siiski saab eesistujariik praeguses etapis öelda, et nõukogu arvates on haiglaraviks vajaliku eelloa andmine Euroopa Liidu liikmesriikide jaoks väga suure tähtsusega. Seda võib pidada isegi tervishoiuministrite põhiliseks mureküsimuseks. 9. septembril Angers’s korraldatud selleteemalisel töölõunal pooldasid sõna võtnud ministrid pürgimist patsientide erinevate liikumisõiguste parema tasakaalu poole ning liikmesriikide regulatiiv- ja kavandamispädevuse säilitamist kõigi ühiseks hüvanguks.

Kõnesolev tekst väljendab seda paremat tasakaalu eelkõige seeläbi, et taastatud on vajadus haiglaravi eelloa järele. Siin ei seata küsimärgi alla Euroopa Ühenduste Kohtu praktikat, kus täpsustatakse asutamislepingus sätestatud vaba liikumise põhimõtete kohaldamist tervishoiuvaldkonnas, vaid väljendatakse vajadust võtta positiivsesse õigusse üle tasakaal, mille kohus on oma praktikas vaba liikumise põhimõtte ja liikmesriikide regulatiivse suutlikkuse vahel saavutanud. Tegelikult eristatakse kohtupraktikas haiglavälist abi, mille puhul ei saa kindlustussüsteemi raames eelluba nõuda, ning haiglaravi, mille puhul näib eelloa nõue olevat tarvilik ja mõistlik meede.

Tõsiste eelarvet piiravate tegurite – vananemine, tehniline areng – ajal peab liikmesriikidel olema võimalik kontrollida täiel määral tervishoiuteenuseid, eelkõige haiglaravi kavandamist. Nagu Euroopa Ühenduste Kohus on ise tunnistanud, on üks sellise planeerimise eesmärke tagada liikmesriigi territooriumil piisav ja püsiv juurdepääs kvaliteetsete haiglaraviteenuste tasakaalustatud valikule. Samuti on tegemist osaga püüdest kontrollida kulusid ja vältida võimaluse korral inimressursside, rahaliste ja tehniliste vahendite raiskamist.

Samuti soovin juhtida tähelepanu sellele, et eelloa nõue tagab piiriülese ravi osutamise võimaluse kohe, kui see on meditsiiniliselt põhjendatud. Tegelikult on seda põhimõtet tunnustatud juba sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise määruses: loa andmisest ei või keelduda, kui samaväärne ravi ei ole mõistliku aja jooksul kättesaadav. Samuti ei tohi unustada, et eelloa nõue on ka patsiente kaitsev meede, sest sellega tagatakse teises liikmesriigis osutatud ravi hüvitamine.

Ja lõpetuseks, isegi kui me jääme selle juurde, mida peame Euroopa Kohtu praktika järgi õigeks tõlgenduseks, pakuks direktiiv ikkagi suurt lisaväärtust, sest see selgitaks patsientide õigusi, annaks neile vajalikku teavet ja tagaks, et kõnesolevat kohtupraktikat tõlgendatakse ühtselt ning seega ka kohaldatakse kõikehõlmavalt ja järjepidevalt kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides.

Tänan teid tähelepanu eest. Arutelu lõpus võtan ma uuesti sõna, et vastata teie küsimustele.

  Androulla Vassiliou , komisjoni liige. − Härra juhataja, mul on olnud juba võimalus arutleda põhjalikult selle ettepaneku üle erinevate sidusrühmade ja otsustusprotsessis osalejatega. Võib-olla mäletate, et tutvustasin ettepanekut keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonile pärast seda, kui kolleegium oli selle vastu võtnud, ja sain viljaka mõttevahetuse osaliseks. Samuti avanes mul hiljutisel Angers’s toimunud nõukogu mitteametlikul tervishoiuteemalisel kohtumisel võimalus vahetada arvamusi liikmesriikide parlamentidega ja loomulikult ka liikmesriikide endiga. Mul hea meel tänase arutelu üle ning ma ootan seda siin täiskogu istungil koos teiega, austatud parlamendiliikmed. Kasutan juhust tänada proua Bachelot-Narquini toetuse eest ja mulle antud võimaluse eest seda teemat ministritega põhjalikult arutada.

Tahaksin tutvustada patsiendi õigusi puudutava ettepaneku konteksti. Pärast Euroopa Kohtu arvukaid arutelusid asutamislepingus sätestatud Euroopa kodanike võõrandamatu õiguse üle saada tervishoiuteenust vabalt valitud liikmesriigis, ning pärast Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendi konkreetset nõuet tutvustada selle õiguse reguleerimise ettepanekut kohe siis, kui tervishoiusätted olid põhjendatult teenuste direktiivi ettepanekust välja jäetud, võttis komisjon 2. juulil vastu ettepaneku patsiendi õiguste kohta piiriüleses tervishoius.

Kahtlemata on tegemist käesoleva komisjoni koosseisu kõige olulisema tervishoiuteemalise algatusega. Selle eesmärk on tagada patsientidele olenemata nende elukohast paremad võimalused ja juurdepääs tervishoiuteenustele, võttes samal ajal täielikult arvesse riikide vastutust tervishoiuteenuste korraldamisel.

Ettepanekul on kolm põhieesmärki: esiteks – selgitada tingimusi, mille alusel on patsiendil õigus taotleda piiriüleseid tervishoiuteenuseid, saada nende eest hüvitist ja kasutada seda võimalust, kui see on tema konkreetses olukorras parim lahendus; teiseks – tagada kvaliteetsed ja ohutud piiriülesed tervishoiuteenused kõikjal Euroopas; ning kolmandaks – soodustada Euroopa tasandil koostööd tervishoiusüsteemide vahel.

Nagu ma ütlesin, põhineb see Euroopa Kohtu praktikal. See ettepanek on ühelt poolt täielikult kooskõlas asutamislepinguga ning teiselt poolt liikmesriikide pädevusega tervishoiu- ja raviteenuste korraldamise ja osutamise vallas.

Ettepanek on üles ehitatud kolme põhivaldkonna toel.

Esiteks selgitatakse ja kinnitatakse selles uuesti kõikide Euroopa Liidu tervishoiusüsteemide ühiseid põhimõtteid: universaalsust, võrdsust, kvaliteetse ravi kättesaadavust ja solidaarsust. Ettepanekus rõhutatakse üldist printsiipi, millele tugineb ka asutamisleping ja Euroopa Kohus ning mille kohaselt vastutab liikmesriik, kelle territooriumil tervishoiuteenust osutatakse, täielikult eeskirjade kehtestamise ja ülalnimetatud ühiste põhimõtete järgimise tagamise eest.

Et aidata liikmesriikidel sellest printsiibist paremini aru saada, oleme teinud ettepaneku selgitada paremini liikmesriigi territooriumil teiste liikmesriikide patsientidele osutatava raviteenuse kvaliteedi- ja ohutusnõuetega seotud eesmärke.

Samuti oleme lisanud sätte, mis järgi tuleb teiste liikmesriikide patsiente kohelda samamoodi kui raviteenust osutava liikmesriigi kodanikele.

Teiseks on direktiivis selgitatud patsientide õigusi kasutada tervishoiuteenuseid mõnes teises liikmesriigis ja nende õigustega seotud tingimusi. Näiteks piirialade elanikel võib olla lihtsam saada tervishoiuteenust teispool piiri, selle asemel et sõita maha pikk tee oma riigi lähimasse tervishoiuasutusse.

Piiriülene tervishoiuteenus kujutab endast ilmselget lisaväärtust ka nende inimeste jaoks, kes soovivad väga spetsiifilist ravi, mida suudab Euroopas pakkuda üksnes väike hulk arste. Selline olukord võib näiteks tekkida harvaesinevate haiguste puhul.

Tegelikkuses aga ei ole enamik patsiente lihtsalt teadlikud sellest, et neil on õigus saada mõnes teises Euroopa Liidu riigis tervishoiuteenust ja hüvitist selle teenuse kasutamise eest. Ja isegi kui nad ongi sellest õigusest teadlikud, ei ole asjakohased eeskirjad ja kord kaugeltki mitte selged. Just seda me püüamegi uue direktiiviga selgitada: kõik patsiendid peavad saama piiriüleste tervishoiuteenuste kasutamisel ühesugust selget teavet ja samad tagatised.

Praktikas tähendab see seda, et kui raviteenus kuulub riiklikku tervishoiusüsteemi, on patsientidel lubatud saada seda ravi välismaal ning nõuda selle eest hüvitist summas, mis vastab sama või samalaadse ravi maksumusele kodumaal.

Kõnealuses direktiivis selgitame ka seda, et teatud täpsustatud asjaoludel on liikmesriikidel õigus kehtestada välismaal eelloa alusel saadud haiglaravi eest tasutavatele hüvitistele või maksetele piiranguid juhul, kui on selge või isegi tõenäoline oht, et see kahjustab riiklikku tervishoiusüsteemi.

Lisaks täpsustatakse direktiivis haiglaravi ja haiglavälise ravi mõisteid ning seeläbi lihtsustatakse piiriülestele tervishoiuteenustele juurdepääsu korda ja tingimusi.

Seoses sellega sooviksin rõhutada, et oleme jätnud alles võimaluse laiendada haiglaravi mõistet mõnedele sellistele tervishoiuteenustele, mis ei eelda ilmtingimata hospitaliseerimist, kuid mis on oma olemuselt kulukad või nõuavad teenuse kvaliteetseks osutamiseks spetsiaalset infrastruktuuri.

Kolmandaks kehtestatakse direktiiviga Euroopa uus koostööraamistik valdkondades, mis on meie arvates tuleviku seisukohast suure tähtsusega ja kus me peame Euroopa Liidu tasandil koostööd tegema, et enda ees seisvate ülesannetega paremini toime tulla. Selleks tuleb järgida põhimõtteid, mida ma eespool mainisin, tehes sujuvat ja tõhustatud koostööd, järgides ühtseid tehnilisi suuniseid ja püüeldes järjekindlalt parima tava poole.

Selle raamistiku abil saab Euroopa tasandil arendada tulevikus täiustatud koostööd näiteks Euroopa tugikeskuste võrgustike vallas, et ühendada kogemusi, teadmisi ja ravioskusi nii meditsiiniliste rakendusuuringutes kui ka diagnoosimisel ja ravis. Eelkõige on see väga oluline harvaesinevate haiguste, uute raviviiside pakkumise ja uue tervishoiutehnoloogia kiire leviku tõttu.

Teine valdkond on tervishoiutehnoloogia hindamine, mille käigus teevad liikmesriikide parimad asjatundjad Euroopa tasandil kindlaks kõige tõhusamad ravimeetodid ja tutvustavad neid, et nende kasutamist propageerida. Tõepoolest, uute ravimeetodite, nende kõrgete kulude ja olemasolevate ressursside piiratuse tõttu peame olema veendunud, et neid uusi meetodeid valitakse ja kasutatakse kõige tõhusamal moel.

Kolmandaks valdkonnaks on e-tervishoid – on saabunud aeg hakata edendama kõigil tasanditel koostalitusvõimet tagavaid tehnilisi nõudeid ja muuta vähemalt e-tervishoid tuleviku tervishoiuteenuste lahutamatuks osaks.

Neljandaks on tekkinud vajadus, et Euroopa Liidu tasandil käsitletaks laiemalt piiriülese tervishoiuga seotud terviseandmete kogumist, et jälgida paremini kavandatud meetmete mõju ja tõhustada meie epidemioloogilist seiret.

Lõpetuseks tuleb öelda, et kõikides liikmesriikides on lihtsustunud retseptide tunnustamine. Siiski peame meeles pidama, et teistes liikmesriikides väljastatud retseptid hüvitatakse patsiendi päritoluriigis ainult siis, kui ravim on heaks kiidetud ja vastab päritoluriigi hüvitusnõuetele.

Lubage veel selgitada, et see algatus ei hõlma tervishoiusüsteemide ühtlustamist. Samuti ei ole selle eesmärk muuta tervishoiuteenuste haldamisega seotud ülesandeid. Liikmesriigid peaavad ise otsustama, kuidas oma tervishoiusüsteemi korraldada, milliseid soodustusi oma kodanikele pakkuda ning millist ravi ja ravimeid hüvitada. Nii see ka jääb.

Soovime selle õigusakti eelnõuga pakkuda patsientidele nii praegu kui ka tulevikus võimalusi ja teavet, kuidas saada kõige ohutumat, kvaliteetsemat ja sobivamat ravi, ükskõik kus Euroopas seda ka ei pakutaks. Tervishoiusüsteemide tihedam koostöö suurendab ka solidaarsust ja tervishoiuteenuste paremat kättesaadavust.

Esitatud õigusakti eesmärk on sillutada tõesti teed parematele tervishoiuteenustele kõikjal Euroopas.

Nagu proua Bachelot-Narquin ütles, on direktiiv juba nõukogus arutamisel, ja ma loodan, et ka parlamendis sujub mõttevahetus ladusalt ning kannab lõpuks vilja.

(Aplaus)

  John Bowis , fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, meie kõigi meeles mõlgub küsimus: mida teeb Euroopa minu heaks? Vastus on, et Euroopa pakub patsientidele üht uut võimalust. See on hea uudis; me tuleb vaid veenduda selle toimimises ja teha selle nimel koostööd – nii kolme institutsiooni vahel kui ka loomulikult parlamendi sees. Samas tuleb meil rääkida ka kohtuotsustest. Me ei kõnele siin tühjast puhtast lehest, s.t me ei alusta nullist. Me peame neid otsuseid arvesse võtma.

Need kohtuotsused tähendavad tavainimese jaoks seda, et kui raviga viivitatakse liiga kaua, on tal õigus minna teise liikmesriiki, saada seal ravi ja lasta endale arve koju saata – seda juhul, kui raviteenuse hind on samaväärne ja ravi on üldjuhul kättesaadav. See kõik on arusaadav. Kui ma esitlesin parlamendile patsientide liikuvust käsitleva raportit, sai sellele osaks suur heakskiit. Leidsime, et eelkõige peab asi olema poliitikute, mitte juristide otsustada.

(FR) Proua Bachelot-Narquin, Jean Giraudoux’d tsiteerides „ei ole ükski poeet kunagi tõlgendanud loodust nii vabalt, kui jurist tõlgendab tõde”.

Just seepärast soovimegi, et teemat tõlgendaksid just poliitikud, mitte juristid. Just seetõttu tahame õiguskindlust, et kõik – nii valitsused, tervishoiuteenistused, patsiendid kui ka arstid – teaksid, millised on nende võimalused. Ja just sel põhjusel peame selle patsientide ja tervishoiuteenuste kasuks tööle panema. See peab olema meie kodumaa tervishoiuteenistuse juhtide jaoks võimalus, mitte õudusunenägu.

Niisiis on meil tekkinud küsimused. Need on sellised küsimused, millele patsientidel on õigus saada vastuseid: Kas ma vastan tingimustele? Kui jah, siis kuidas edasi toimida? Millist liiki arstlikku kontrolli saan ma läbida riigis, kuhu ma võin sõita, ja kes on minu arst? Millised on valikuvõimalused? Mis on konfidentsiaalsuskohustus? Ja mis juhtub, kui midagi läheb valesti?

Kõigile nendele küsimustele peame vastuse leidma. Sellele lisaks on teemasid, mida peame isekeskis arutama; mõned neist on juba käsitlust leidnud.

Esiteks, eelluba. Mul on tunne, et haiglaravi puhul on eelluba asjakohane. Euroopa Kohus ei öelnud, et see on iseenesest vale; kohus väitis, et vale on selle andmisest keeldumine teatud asjaoludel, ja seetõttu peame seda küsimust väga hoolikalt käsitlema.

Samuti tuleb meil vaadelda retseptide teemat. Jah, ma mõistan, et elukohariigil peab olema võimalik otsustada, millist ravi määrata, kuid kui teises liikmesriigis osutatud raviteenuse osana määratakse mingi ravikuur ja koju minnes saab patsient teada, et ta ei saa seda kuuri lõpule viia, siis millisesse olukorda see teda asetab? Just sedalaadi küsimustele peame andma vastuse.

Omaette teemaks on hüvitamine. Patsient ei taha minna ravile, taskud sularaha täis. Tuleb luua mingi võimalus lasta arve näiteks mingi arvelduskeskuse kaudu koju saata.

Kuid kõnealuse meetme sihtrühmaks on patsiendid, mitte tervishoiuteenused, millest me räägime teine kord. Praegu on tähelepanu keskpunktis patsiendid, mitte juristid, ja sealjuures kõik patsiendid, mitte vaid mõned üksikud.

  Dagmar Roth-Behrendt , fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, me räägime täna ettepanekust, kus tähelepanu keskmes on tõesti Euroopa Liidu inimesed – nimelt patsiendid. Olen väga tänulik volinikule sissejuhatuse eest, kuid soovin väljendada oma tänu ka härra Kyprianoule selle keerulisel ajal tehtud eeltöö eest.

Miks ma nimetan seda „keeruliseks ajaks”? Aga sellepärast, et paljudel juhtudel on liikmesriigid nagu viimased Euroopa Liitu allesjäänud fossiilid, kes ei suuda oma kivistunud olekus mõista, et just inimene kõige tähtsam, ning usuvad, et maailm tiirleb ümber nende ja nende süsteemide. See on vale. Keskmes on patsiendid ja kuna nad on haiged ja põdurad, on nad meie ühiskonna nõrgim lüli.

Kui me räägime täna patsientide liikuvusest, teades, et see on tegelikult siseturul kehtiv õigus, mida peaks järelikult olema kohaldatud juba enam kui 20 aastat, siis peaksime mõtlema, kas see arutelu toimub ikka õigel ajal ja kas liikmesriigid on jõudnud ajaga sammu pidada. Minu arvates ei ole! Kui täna näitab Eurobarometeri uuring, et 30 % Euroopa Liidus elavatest inimestest ei ole teadlikud oma õigusest saada ravi väljaspool kodumaad, siis tähendab see, et kõik liikmesriigid on olnud valel teel. Nad ei ole inimesi nende õigustest teavitanud; nad ei ole neile rääkinud, mida neil on õigus teha ja millised valikuvõimalused patsientidel on.

Jah, ma jagan härra Bowise, teiste siinolijate ja ka voliniku seisukohta, et liikmesriigid peaksid kindlasti säilitama oma autonoomsed tervishoiusüsteemid. Meil ei ole mingit soovi nendesse sekkuda, kuid me tahame olla veendunud, et patsientidel on vabadus liikuda.

Liikmesriikide autonoomia osas nõustun samuti sellega, et eelkõige haiglaravi korral peab olema võimalik asju planeerida. Sel põhjusel peab loa andmine olema üks meie arutelude põhiteema. Härra Bowis juba rõhutas seda.

Võrgustikud ja teabepunktid peavad tagama, et patsiendid teavad, mis on neile lubatud, kuid et nad teavad ka seda, kust saab parimat ravi – kas Saksamaalt või Küproselt –, et neil oleks võimalik terveks saada.

Kui meil õnnestub parandada tervishoiu kvaliteeti ja tervishoiuteenuste kättesaadavust kodule lähedal, on see kahtlemata suurepärane saavutus ja keegi ei pea enam kaugemalt abi otsima. Seda me ju tegelikult tahamegi.

  Jules Maaten , fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Härra juhataja, volinik Vassiliou, minister Bachelot-Narquin, eelmisel nädalal osalesin ma üritusel, mille korraldas minu Taani kolleeg Karen Riis-Jørgensen fraktsioonist ALDE ja kus tutvustati patsiendiõiguste veebilehte, mis oli kõigis Euroopa keeltes.

Sellest üritusest võttis osa üks naine Taanist, kes poleks peaaegu pruukinudki seal olla. Tollel naisel oli diagnoositud rinnavähk, kuid Taani tervishoiusüsteem ei aidanud teda, sest tal oli vale arv kasvajaid. Kui tal oleks olnud viis kasvajat, oleks teda ravitud, kuid kuna tal oli seitse, ei vastanud ta kriteeriumitele. Ta pidi kuidagiviisi vabanema kahest kasvajast, alles siis oleks ta abi saanud. Lühidalt öeldes oli see lõputu võitlus. Lõpuks leidis ta abi Saksamaalt. Ta sai hakkama – ta laenas sõpradelt ja perelt raha ning läks Saksamaale, kus teda aidati. Tema teisesed kasvajad on nüüdseks kadunud. Ta on terve, vähemalt sel määral, kui üldse saab öelda, et oled vähist paranenud.

On ebainimlik lasta inimesel niimoodi võidelda süsteemi vastu ajal, mil ta on haigem ja nõrgem kui kunagi varem. See on näide sellest, kuidas süsteem asetatakse patsiendist kõrgemale. Minu arvates on see täiesti vastuvõetamatu! Taanlased küll lõpuks maksid suurema osa ravi eest ja kõik sai korda. Kuid see, mida see naine pidi läbi tegema, ei olnud erand; seda juhtub liigagi tihti.

Seega on Euroopa Komisjoni ettepanek suur samm edasi selliste patsientide aitamise nimel ning minu fraktsioon toetab seda ettepanekut väga innukalt. Me peame ka tagama, et see arutelu ei muutuks ideoloogiliseks vaidluseks. See ei ole lihtsalt üks järjekordne tervishoiuteenuseid käsitlev direktiiv. Küsimus ei ole selles, kuidas reformida tervishoiusüsteemi Euroopa Liidus. Samuti ei ole teemaks see, kas tervishoiu valdkonnas peaks eksisteerima vaba turg või mitte. Minu meelest ei ole siin käsitluse all ka mitte subsidiaarsus. Me ei küsi, kas tähtsamad on liikmesriigid või hoopiski Euroopa Liit. Ei, küsimus on hoopis selles, kas patsient võidab lõpuks või mitte. Vaid see on tegelikult tähtis. Me peame kindlasti rääkima ka kõigist nendest teistest asjadest, võib-olla ka vaidlema nende üle jõuliselt valimiskampaania ajal, kuid minu ja mu fraktsiooni hinnangul ei ole need täna meie mureküsimused.

Me ei püüa tervishoiusfääri ühtlustada – praegu ei ole selleks õige aeg ja võib-olla ei ole see üleüldse võimalik. Kuid me peame õppima kasutama Euroopa Liidu pakutavaid võimalusi ning meile tulu toovat mastaabisäästu, et anda õiget eriarsti abi nendele inimestele, kes kannatavad harvaesinevate haigusseisundite käes. See võimalus on loomulikult olemas olnud juba aastaid, kuid nüüd saame seda tõeliselt kasutama hakata ja me peamegi seda tegema.

Lõpetuseks: eelmisel nädalal toimus Euroopa Parlamendis ka Dagmar Roth-Behrendti korraldatud kohtumine, kus patsiendiorganisatsioon European Patient Forum tutvustas oma manifesti. Mul on heameel näha patsiente häälekalt oma toetust avaldamas, sest me vajame just patsientide panust. Oleme nüüd valmis vastu võtma demokraatliku otsuse, järgides juristide juhtnööre. Kuid otsuse teevad nüüd õiged inimesed – nimelt rahva valitud esindajad.

  Ryszard Czarnecki , fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra juhataja, on kahju, et meil ei olnud võimalust käsitleda seda konkreetset küsimust eelmise istungjärgu ajal, mil arutasime kaht eelmist õigusakti ettepanekut. Kuid nagu öeldakse, parem hilja kui mitte kunagi. Meil on hea meel näha, et komisjoni ettepanekud liiguvad tõepoolest kursil, mida Euroopa Parlament on taotlenud – kursil, millele parlament on julgustanud komisjoni selles küsimuses minema.

Kui Euroopa tahab tõepoolest olla piirideta Euroopa, siis peab see ennekõike avalduma tervishoiu valdkonnas. Tervishoiuteenuste tagamine meie liikmesriikide elanikele näitab, et oleme Euroopa maksumaksjate ja valijate heaks tõepoolest midagi ära teinud. Lõppude lõpuks ei ole tavaline poolakas, ungarlane, küproslane, inglane ja itaallane huvitatud mitte niivõrd Lissaboni lepingust, kuivõrd sellest, kas tal on võimalik saada välismaal puhates ravi või isegi võtta ette spetsiaalne reis, et kasutada mõne erihaigla eeliseid.

Viimaks – ma usun, et täna arutatavad meetmed võivad tõepoolest tõhustada tervishoiuteenuste osutamist välismaalastele ning suurendada samal ajal Euroopa Liidu autoriteeti, mida on viimasel ajal raputanud ideoloogilised vaidlused ja püüd kehtestada tarbetuid institutsioonilisi lahendusi Euroopa Liidu kodanike jaoks.

  Jean Lambert , fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Härra juhataja, mul on väga hea meel avalduse üle, mille nõukogu on teinud kõnealuse direktiivi, selle piiride ja konteksti kohta. Euroopa Parlamendi raportöörina, kes vastutab sotsiaalkindlustuse kooskõlastamise ajakohastamise eest, ja parlamendi raportöörina, kes vastutab rakendusmääruse eest, on mul selle teema vastu väga konkreetne huvi, sest hüvitiste teemalised küsimused – kuidas neid makstakse, millist teavet antakse, milline on tasumise kiirus ja viis jne – kuuluvad kõik selle konkreetse määruse reguleerimisalasse. Arvan, et kui me räägime näiteks Euroopa Liidus, väljaspool oma kodumaad puhkavate inimeste tervishoiuteenustest, peame meeles pidama, et sedalaadi teemad kuuluvad Euroopa ravikindlustuskaardi ja sotsiaalkindlustuse kooskõlastamise juurde. See on selge.

Kõnealuse direktiivi eesmärk on tõstatada mõned teemad, mida ei pruugi olla käsitletud selles konkreetses määruses, kuid ma arvan, et peame olema ettevaatlikud piiri tõmbamisega käsitletud ja käsitlemata küsimuste vahele. Eelloa küsimus on loomulikult olnud väga oluline. Minu arvates peame selgelt välja ütlema, et me ei räägi siin ilmtingimata patsientide absoluutsest õigusest Euroopa Liidus liikuda ja ravi saada nende riiklikust süsteemist makstavate hüvitiste toel. See on piiratud õigus ja ma leian, et me peame seda arusaadavalt väljendama.

Samuti peame selgelt väljendama, et – nii nagu mina aru saan – kavatsetakse selle direktiivi raames tasuda riikliku süsteemi kaudu kättesaadava ravi eest, mitte uue või teistsuguse ravi eest, seega piirab see taas õigust, millest me selle konkreetse direktiivi tähenduses räägime.

Ei ole kahtlust, et eellubade andmist on vaja paremini korraldada ning et nii patsiendid kui ka vastavad ametiasutused peavad mõistma, mis on eelluba ja kuidas sellega vastavalt ravivajadusele kiiresti toimida. Euroopa Kohtu kehtestatud kriteeriumiks ongi just ravivajadus. Ametiasutused peavad seega kaaluma eelkõige ravivajadust, mitte lähenema alati kulupõhiselt.

Selles direktiivis on palju rõõmustavat; olulised on ka parimat tava, kvaliteeti, õiguskindlust ja vastutust puudutavad küsimused. Nagu John Bowis juba märkis, peame tegema edusamme näiteks sellistes valdkondades nagu ravi jätkamine või retseptid, mis ei pruugi mõnes liikmesriigis sealse riikliku süsteemi tõttu siduvad olla. Kuid me peame olema ka ettevaatlikud – nii määruse nr 883 rakendusmääruse korral kui ka praegusel juhul ei tohiks me sattuda olukorda, kus aitame teenida kasumit patsientidel, kes kasutavad erinevaid süsteeme omakasupüüdlikult ära. Ma ei arva, et tervishoiusüsteemid sellest üldse mingit kasu saavad.

Ma tahan oma fraktsiooni nimel selgesõnaliselt öelda, et piiriüleste tervishoiuteenuste mahu suurendamine ei ole iseenesest eesmärk. Proua Roth-Behrendt rääkis, et enamik patsiente soovib saada ravi kodus ja see peaks olema kvaliteetne ja kiire – seega, nagu ma ütlesin, ei ole eesmärk mahtu suurendada. On esitatud palju väited selle kohta, milline mõju on püüdel laiendada piiriüleseid tervishoiuteenuseid, ja me peaksime neisse ettevaatlikult suhtuma – minu rõõmuks on see ka arutelus kajastunud.

On neid, kes väidavad, et see toob kaasa konkurentsi ja tõstab riiklikke standardeid, ning et me peaksimegi turu avama, soodustamaks piiriülest ravi ja suurendamaks selle mahtu. Euroopa Parlament on aga väljendanud väga selgelt oma seisukohta: tervis ei ole selline teenus nagu autokindlustus. Sellel on väga eriline roll ja selle kasutajad ei ole lihtsalt tarbijad, vaid inimesed, kes on hädas ja võib-olla haavatavad.

Paljud piiriüleste tervishoiuteenuste laiendamise pooldajad kinnitavad meile, et teenusemaht on üksnes 2–3 %. Ma tahan teada, millised on prognoosid ja kuidas see mõjutab 98 % inimestest, kes ei lähe teise riiki ega soovi seda praegu teha.

  Roberto Musacchio , fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, mul on kahju, et ei saa jagada oma parlamendiliikmetest kolleegide optimismi, sest olen veendunud, et kõnealune direktiiv toob kasu pigem ettevõtlusele kui tervishoiule – tegemist on omalaadse Bolkesteini direktiiviga, ainult et see hõlmab tervishoidu.

Euroopa jaoks peab olema ülitähtis iga kodaniku õigus parimale võimalikule ravile oma kodumaal; vastasel juhul hakkab puutumatult püha õigus saada kõikjal ravi varjutama tõsiasja, et ravi ei ole kodus kättesaadav – sellist olukorda ei saa paigutada subsidiaarsusküsimuste hulka. Samuti varjab see tervishoiuteenustega äritsejate huve, pakkudes suurt tööpõldu kindlustusseltsidele, suurendades kodanike kulusid ja Euroopa tasandi tervishoiukulutusi.

Direktiiviga on minu hinnangul vales suunas liigutud, sest selles ei pöörata tähelepanu ühtlustamisele ega Euroopa tagatava teenuse universaalsele iseloomule; samuti ei tugine see arusaamale, et tervishoiuteenuse saamise õiguse peab tagama avalik sektor ja see ei tohi muutuda sõltuvaks inimeste võimest liituda erakindlustussüsteemiga. Ametiühingud on põhjendatult väga mures ja meie koos nendega.

  Derek Roland Clark , fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, kõnealuses sotsiaalpaketis, mis puudutab reisimist haiglavälise arstiabi saamiseks väljaspool kodumaad, on keskseks jooneks elukohariigi poolne rahastamine, kuid vaid sellises ulatuses, mis selle teenuse eest oleks tulnud kodumaal tasuda. Seega on soodsam minna riiki, kus ravi on odavam, kui see on vähegi kvaliteetsem. Terviseturistid peavad teadma, milline on erinevus ravi saamise kohas tekkivate kulude ja elukohariigi hüvitatavate summade vahel. Jah, reisikulude eest maksab lõpuks elukohariik, kuid vaid ettenähtud summade piires, ning terviseturist peab ise leidma puudujääva ravisumma ja tõenäoliselt tasuma hüvitamispiiri ületavad reisikulud. Kõige vaesemad ei saa seda endale lubada ja peavad leppima väiksema ravikvaliteediga. Rikkad saavad seda võimalust kasutada, kuid teevad tõenäoliselt niikuinii otsuse erateenuste kasuks. Mis puutub ootenimekirjadesse, siis kehvade ja kallite tervishoiuteenuste puhul ei valmista terviseturistid riigile peavalu, kuid kui need on odavad, aga kvaliteetsed, võivad ootenimekirjad venida varsti väga pikaks. Tulemuseks on seega kahetasandiline tervishoiusüsteem. Kas seda nimetataksegi soovimatuks tagajärjeks?

  Luca Romagnoli (NI ) – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, sajast Euroopa kodanikust neli lähevad välismaale ravi saama; minu arvates on terviseturism siiski riigi puudujääkide ja teenuste puudumise tunnus. Itaalia tervishoiusüsteem kulutab igal aastal umbes 40 miljonit eurot itaallastele, kes sõidavad ravi eesmärgil teistesse riikidesse, ning see arv ei sisalda tõenäoliselt erakindlustusega kaetud inimesi.

Mis on selle põhjused? Kahtlemata väga pikad teenuste ootenimekirjad. Itaalias näiteks ootavad inimesed eesnäärmeoperatsiooni 300 päeva ja kompuutertomograafiat väga sageli kuu või kauem. Teine põhjus on see, et sellised teenused nagu hambaravi ja ilukirurgia on Itaalias tasulised, kuid teistes riikides mitte. Kolmas põhjus – ja ma palun kõigil tähele panna – on see, et inimesed lähevad välismaale ravimeetodite pärast, mis on nende enda riigis täielikult või osaliselt keelatud (näiteks kunstlik viljastamine) või täiesti ebaseaduslikud (näiteks inimorganite ostmine) – selle kurvaks näiteks on India, kuigi samavõrd kurbi näiteid võis vabalt esineda ka teistes riikides enne nende liitumist Euroopa Liiduga.

Kokkuvõttes kasutavad inimesed terviseturismi sellepärast, et turul on hea kvaliteediga odavamad teenused; minu arvates on paljudel juhtudel siiski vaja tõhustada Euroopa Liidu poolset järelevalvet, mis annaks tarbijate jaoks garantii ja tagaks konkurentsi võrdsetel alustel. Teenuseid osutatakse sotsiaalses kontekstis, milles on ühinenud avalik ja erasektor – ka nendes riikides, mis hiljuti liitusid, ja proua Vassiliou, seetõttu soovitaksin ma lisaks teie tähelepanu all olevatele põhimõtetele kontrollida hoolikalt kooskõla olemasolevate õigusaktidega, mis muudavad toorainete kasutamise, CE-märgi ja vastavusdokumendid kohustuslikuks, et tagada meditsiiniseadmete ja ravi tervistav mõju. Ärgem unustagem, et alati on keegi...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Charlotte Cederschiöld (PPE-DE). – (SV) Härra juhataja, volinik, minister, nüüd on meil, Euroopa Parlamendi liikmetel võimalus näidata, et me oleme just nimelt Euroopa parlamendiliikmed. Et me seisame asutamislepingu ja sellega meile antud õiguste eest. Et me loome seadusi patsientide parimaid huve silmas pidades, mitte selleks, et kaitsta ja toetada protektsionismi, mis imbub vahel aruteludesse. Et me oleme pühendunud koostöö lisaväärtuse otsimisele eesmärgiga anda patsientidele parimat võimalikku ravi, ükskõik kus seda ka ei pakutaks.

Volinik Vassiliou tutvustatud ettepanek on hea lähtekoht ja väärib aplausi. Me peame tema alustatu lõpule viima ja tagama, et direktiivi ei lisataks sisse tarbetuid bürokraatlikke takistusi. Lahtiseletatult tähendab see, et liikmesriikidel ei ole mingit õigust vaba liikumist ilma põhjuseta piirata. Eelloa nõude võib kehtestada üksnes erandjuhtudel – kui need on kirja pandud komisjoni loetelusse või kui tekib patsientide massilise väljavoolu oht, mis kahjustab tervishoiusüsteemi. Ülimalt uskumatu oleks idee kehtestada eelloa nõue seetõttu, et nii vähesed patsiendid on otsustanud otsida abi välismaalt. Seega on lähtekoht selline, et ei mingit eelluba. Iga muu mõte oleks asutamislepinguga vastuolus.

Parimate ravitingimuste loomise järgmine etapp on direktiivi õige rakendamine. Haigeid ei tohiks sundida minema kohtusse oma õigusi maksma panema või põhjendamatut eelloa nõuet tühistama. Euroopa Kohus teeb küll otsuse liikumisvabaduse kasuks, kuid milline on selle hind nii rahalises väärtuses kui ka iga kord oma õiguste jõustamist taotlevate patsientide tervises mõõdetuna! Loodan väga, et meil õnnestub seda olukorda vältida, ja palun oma kolleege ja ametis olevat eesistujat meid aidata; Olen üsna kindel, et meie volinik aitab meid.

  Bernadette Vergnaud (PSE). – (FR) Härra juhataja, proua Bachelot-Narquin, volinik, daamid ja härrad, pärast mu tervishoiuteenuste teemalist algatusraportit, mille Euroopa Parlament võttis vastu 23. mail 2007, pakub komisjon nüüd sotsiaalpaketi raames välja direktiivi, mis käsitleb üksnes patsiendiõigusi piiriüleses tervishoius.

Seetõttu on mul väga kahju, et see tekst ei ole kuigi ettevaatav ja jätab arvesse võtmata paljud siseküsimused, mis vajavad lahendamist, et saaks võidelda kasvava ebavõrdsusega tervishoiusektoris; nendeks küsimusteks on näiteks rahvastiku vananemine, sotsiaalne ebavõrdsus, geograafiline eraldatus ja tervishoiuga seonduvad demograafilised probleemid. Selles Euroopa kodanike jaoks nii tähtsas valdkonnas ei saa nõukogu ja Euroopa Parlament seega lihtsalt Euroopa Kohtu otsuseid normiks muuta. Me peame leidma teatud tasakaalu, mis annaks patsientidele – kes ei ole pelgalt tarbijad – õiguse saada piiriülest ravi ja võimaldaks solidaarsuspõhimõtte järgi kõikide võrdset juurdepääsu kvaliteetsele ravile; samuti tuleb meil tagada sotsiaalne ja territoriaalne sidusus ja subsidiaarsuspõhimõtte austamine. Ikka veel eksisteerib näiteks eelloa ja haiglaravi määratlemisega seoses murettekitav hall ala. Meil on vaja teha selgitustööd, et mitte jõuda diskrimineerimiseni, mis võib Euroopas lisaväärtuse loomise asemel tuua kaasa kahetasandilise tervishoiusüsteemi.

Tervisel puudub hind, küll aga kaasnevad sellega kulud; kõnealune direktiiv seevastu – ja see on väga tore – kinnitab veel kord nii subsidiaarsuspõhimõtet kui ka vajadust tihedama koostöö järele, et koondada paremini meditsiiniuuringute võrgustikke ja patsientide teabekeskusi.

Arutelu algab; see peab olema pigem põhjalik ja tulemuslik kui tormakas ning sellesse tuleb kaasata kõik asjassepuutuvad otsustajad, et luua tõeline Euroopa sotsiaalmudel.

  Elizabeth Lynne (ALDE). - Härra juhataja, miks peab Ühendkuningriigi patsient katarakti operatsiooni oodates kaotama silmanägemise, kui sedasama operatsiooni on võimalik teha mõnes teises liikmesriigis? Miks ei võiks puusaoperatsiooni ootel suurtes valudes patsient saada kasu sellest, et mõnedes riikides ei ole ootenimekirju ja vahel maksab sealne teenus vähem kui elukohariigis? Ja miks peavad osad südamehaiged ootama enne arteriummistuste kõrvaldamise operatsioonile pääsemist mitmeid kuid, kuigi tegelikult pole seda vaja teha?

Kui arst soovitab mingit ravi ja seda ei ole võimalik elukohariigis pakkuda, siis vajame me õiguslikku raamistikku, mille toel saaks otsida abi mujalt. Juurdepääsul tervishoiuteenustele puutuvad just kõige vaesemad inimesed liigagi sageli kokku diskrimineerimise ja ebavõrdsusega. Sellepärast peame tagama, et liikmesriigid saaksid anda teises riigis ravimiseks loa enne sellise ravi alustamist. Me ei tohi piirduda piiriüleste tervishoiuteenuste andmisel vaid nende inimestega, kes saavad seda endale lubada.

Samamoodi ei tohi uus direktiiv vähendada tervishoiuteenuste kvaliteeti nende inimeste puhul, kes otsustavad kodus ravi saada. Lisaks peame tagama ettevaatusabinõud, mis seavad esikohale patsientide õigused ja ohutuse. Sel põhjusel on väga tähtis luua mingi mehhanism, mille abil jagada patsientide haiguslugusid patsiendi kodumaa ja ravi pakkuva riigi vahel.

Peale selle tuleb meil välja töötada hüvitussüsteem nende patsientide jaoks, kes on kannatanud teises Euroopa Liidu riigis ennast ravides kahju, mida oleks saanud ära hoida. Ja mis puutub parima tava levitamisse, siis väljendan oma heameelt direktiivi eelnõu artikli 15 üle, milles nõutakse Euroopa tugikeskuste võrgustike süsteemi loomist. Need tippkeskused pakuksid kasulikku võimalust jagada teadmisi, koolitust ja teavet. Me uurime liiga sageli tervishoiuasutustest saadavate nakkuste või vähktõve sõeluuringu teemalisi suuniseid; vastus on tegelikult siinsamas ja on viimane aeg hakata teineteiselt rohkem õppima.

  Ewa Tomaszewska (UEN). - (PL) Härra juhataja, peamised tervishoiuprobleemid, millega me täna silmitsi seisame, on eakamate inimeste tervise parandamine, rahvastiku vananemise tõttu tarvilik ettevalmistumine raugaea haigustega toimetulekuks, üldine juurdepääs sobival tasemel tervishoiuteenustele, liikmesriikide tervishoiusüsteemide finantsstabiilsuse tagamine, erilise tähelepanu pööramine tervishoiuteenuste kättesaadavusele puuetega inimeste, laste, eakate ja vaesematest perekondadest pärit inimeste hulgas, patsiendiõiguste tagamine piiriüleses tervishoius, haiguslugude elektroonilise piiriülese koostalitusvõime kindlakstegemine ja samaaegne isikuandmete kaitse tagamine ning tervishoiusektori töötajate head töötingimused.

Sotsiaalpaketis nende probleemide lahendamiseks välja pakutud konkreetsed meetmed – näiteks vananeva rahvastiku vajaduste täitmisega seotud kommünikee ettevalmistamine või tervishoiusektori töötajaid puudutava rohelise raamatu koostamine – annavad meile veidi lootust, et me ei jää üksnes oma soovidest rääkima. Näen rõõmuga, et piiriülesele tervishoiule pööratakse palju tähelepanu; see on aina kasvava rände ajastul nii oluline.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL). – (SV) Härra juhataja, see direktiiv tähendab, et Euroopa Liidule antakse tervishoiuvaldkonnas rohkem volitusi ja ma olen vastu sellele, et seda valdkonda saaks hakata reguleerima Euroopa Liidu õigusaktidega. Tervishoid on ja peab jääma riigi eelisõiguseks. Mõte panna patsiendid tegelema teatud laadi tervishoiuturismiga tähendab, et meie ühised tervishoiuressursid ei ole seatud esikohale. Uus aluspõhimõte, et meil peaks olema õigus saada ravi teistes liikmesriikides ilma eelloata, avab noortele, keeleliselt andekatele ja suhteliselt tervetele isikutele n-ö raviteenuste kiirtee ning kätkeb ohtu, et ressursid lähevad suuremate ravivajadustega kodanikest, näiteks talitlushäiretega inimestest ja eakatest mööda. On ilmselge, et igaühel on õigus ravile, kui ta on haige mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid meil on juba see õigus, ilma me vajaks selles valdkonnas uut Euroopa Liidu õigusakti. Tervishoid on jätkuvalt riikliku poliitika valdkond.

  Hanne Dahl (IND/DEM). – (DA) Härra juhataja, kui me peaksime tõsiselt haigestuma, soovime me kõik kiireimat ja parimat tervishoiuteenust, kuid ma ei taha näha Ameerika mudelit, kus jõukad kodanikud saavad parimat ravi ja ühiskonna haavatavad liikmed teisejärgulist ravi – kui neil peaks vedama. Kui neil ei vea, siis ei saa nad üldse mingit abi. Seetõttu peame panema paika mõned põhiprintsiibid. Kõigil peaks olema tasuta ja võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele, inimesi tuleks ravida järjekorras ja vajadust mööda. Seega peavad ametivõimud hindamise teel veenduma, et arst määrab ravijärjekorra ja -vajaduse. Esimesena vajavad ravi kõige haigemad, mitte kõige rikkamad. Et tagada kõigile kodanikele vaba ja võrdne tervishoiuteenuste kättesaadavus, on järgmine samm uurida hoolikalt riikide osalust erahaiglates osutatavas ravis ning erasektori ravikindlustussüsteemile antud maksukrediiti. Euroopa Liidu õigusaktid ei peaks olema suunatud mitte siseturu ideel põhinevale ideoloogilisele mõtteviisile, vaid kogu Euroopat hõlmavale paindlikule süsteemile, mis tagab kõigile kodanikele tervishoiuteenusega seotud miinimumõigused.

  Irena Belohorská (NI). – (SK) Direktiiv patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius püüab lahendada üht teravat probleemi.

Selleks on konflikt tervishoiusüsteemide subsidiaarsuse ning Euroopa Liidu kodanike vaba liikumise õiguse ja ka nende põhiliseks inimõiguseks oleva tervishoiuteenuse kättesaadavuse vahel. Vaba liikumine on iga mis tahes liikmesriigis elava kodaniku õigus ja tema tervis liigub koos temaga. Kui tal puuduks juurdepääs tervishoiuteenustele, seisaks ta silmitsi tõsise takistusega, mis tõkestab vaba liikumist. Teenuste täielikku võrdsust pole siiski võimalik saavutada, sest riigiti makstakse tervishoiuteenuste eest erinevat maksu, samuti kehtib eri riikides erinev ravi sagedus.

Kuigi paljud poliitikud muretsevad eelkõige idast tuleva terviseturismi elavnemise pärast, on nende hirmud põhjendamatud. Patsiendi jaoks on väga tähtis olla oma sugulastele lähedal ja mitte puutuda kokku keelebarjääriga. Patsiendi ja arsti suhe on väga eriline. Ravi edukus sõltub osaliselt sellest, mil määral patsient usaldab oma arsti või tervishoiuasutust. Patsiendi valmisolek reisida ravi saamiseks välismaale sõltub tema haiguse tõsidusest. Elupäästva ravi või tõsise haiguse ravi puhul ei loe enam ükski takistus.

Ma arvan, et neid teemasid võiks käsitleda pigem Euroopa Parlament kui Euroopa Kohus. On kurb, et kuigi oleme kodanike esindajad, on otsuste tegemine meie jaoks raskem kui Euroopa Kohtu jaoks, kes on seni igas kohtuasjas andnud õiguse patsiendile.

Lõpetuseks soovin mainida veel üht asja. Paljud mu parlamendiliikmetest kolleegid räägivad rikastest ja vaestest. Minu kui arsti jaoks on olemas ainult patsient. Mul on ükskõik, kas ta sõidab Fordiga või on kodutu.

  Ria Oomen-Ruijten (PPE-DE). - (NL) Härra juhataja, alustuseks tahaksin öelda, kui hea meel on mul näha meie kunagist kolleegi Roselyn Bacheloti täna siin ja kuulda teda taas meile rääkimas, et Euroopa kodanik on kõige tähtsam. Kõnealune õigusakt kannab seda rõhuasetust. Samuti tervitan volinik Vassilioud, kes on selle väga keerulise õigusakti lõpusirgele viinud.

Selle õigusaktiga teeme meie – Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja nõukogu – tõepoolest midagi inimeste heaks ära. Direktiiviga sätestatakse liikuvusega seotud õiguslikud tagatised ja samal ajal luuakse praegustele piiriülestele tervishoiualgatustele seaduslik alus.

Kuid kui ma võrdlen seda direktiivi varasemate versioonidega, millele oldi vastu, siis näen, et nüüd keskendutakse rohkem patsientide liikuvusele ja vähem tervishoiuteenustele; selle põhjuseks on soov saavutada liikmesriikide rahulolu. Selle kohta tahaksin öelda paar kriitilist sõna. Piirialad, kus on juba alustatud mõne hea piiriülese tervishoiualgatusega – näiteks minu enda koduprovints Limburg, kes tahaks Maas-Reini Euregio osana hakata meelsasti katsepiirkonnaks ja kus Universitätsklinikum Aachen ja Academisch Ziekenhuis Maastrich on sõlminud koostööleppe – on muutumas liiga sõltuvaks üksnes liikuvusest ja järelikult ka kindlustajate kapriisidest või heast tahtest või mõnel muul juhul ka riiklikest ametiasutustest, sest tähelepanu all ei ole enam teenused ise. Me peaksime hoolikalt uurima artiklit 13, et otsustada, kuidas meil õnnestuks saavutada piirkondade palju aktiivsem koostöö. Kui ma juba selle teema juures olen, proua volinik, siis lubage mul märkida, et meie Maas-Reini Euregio osana sooviksime väga hea meelega katsepiirkonnaks saada.

Teiseks, patsientide kaasamine riiklike kontaktpunktide rajamisse. Saksamaal on proua Schmidt alustanud suurepärast tööd selles vallas ja me peaksime uurima, kuidas me saame selle tihedamalt oma ulatuslikemate plaanidega siduda.

Veel üks punkt on „nimekiri raviviisidest, mis ei nõua haiglas ööbimist, kuid mida tuleks lugeda haiglaraviks”, mille eesmärk on jätta teatud funktsioonid direktiivist välja. Ka see vajab hoolikat kaalumist, sest me ei saa lubada olukorda, kus selle nimekirja liiga range tõlgendamine välistab sellise koostöö, mida ma just kirjeldasin. Kõige olulisem on teada, et tõhus koostöö muudab ravikeskuste ülalpidamise odavamaks, mitte kallimaks, ning hõlbustab ravi kättesaadavust. Lõppude lõpuks selle poole me ju püüdlemegi.

  Anne Van Lancker (PSE). - (NL) Härra juhataja, volinik Vassiliou, minister Bachelot-Narquin, Euroopal on tähtis kohustus aidata tagada igaühele kvaliteetsed ja taskukohased tervishoiuteenused võimaluse korral kodu lähedal või vajaduse korral välismaal. Seega, proua volinik, olen ma väga tänulik teie algatuse üle, millel on kahtlemata palju positiivseid aspekte kvaliteedi ja ohutuse tagamise, patsiendi teavitamise, tihedama Euroopa tasandi koostöö, e-tervise, tugikeskuste võrgustike jm vallas.

Samuti nõustun teiega, proua minister, et ei ole hea jätta patsientide liikuvust puudutavad otsused Euroopa Kohtu teha ja et me vajame õigusakte. Samuti olen nõus härra Bowise ja proua Lambertiga seisukohaga, et me peaksime võib-olla mõtlema paremale tasakaalule patsientide liikuvust mõjutavate eellubade küsimuses, sest eelluba on tähtis vahend, mille abil liikmesriigid saavad plaane teha ja poliitikat kujundada.

Proua volinik, õhus on veel paar küsimust seoses võetavate tasudega ja mehhanismidega, millega vältida olukorda, kus patsientide liikuvus põhjustab teatud riikides ootenimekirjad. Kuid ma olen kindel, daamid ja härrad, et need on küsimused ja teemad, millele suudame selle direktiivi edasise arutelu käigus lahenduse leida.

Tänan teid veel kord teie algatuse eest, proua volinik. Ja proua minister, me jääme ootama koostööd teiega.

  Marian Harkin (ALDE). - Härra juhataja, selle aasta alguse korraldasin ma Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika teemal terves oma valimisringkonnas mitu nõupidamiskoosolekut, mille tulemusena toimusid komisjonis konsultatsioonid sotsiaalse tegelikkuse hindamiste järelduste üle.

Mulle sai selgeks, et kodanikud on väga huvitatud sellest, et Euroopa Liit oleks rohkem sotsiaalpoliitikasse kaasatud; see hõlmab kindlasti ka patsientide liikuvust. Tõepoolest, Lissaboni lepingu kampaania ajal kinnitati vajadust sotsiaalsema Euroopa järele ja praegune komisjoni vastus on õigeaegne ja õigesuunaline, kuigi see ei käsitle kõiki kodanike muresid.

Toetan kindlalt patsientide liikuvuse kohta tehtud ettepanekuid, kuid nõustun mõnede eelkõnelejatega selles, et täpsustamist vajavad veel mitmed küsimused, eelkõige eelloaga seonduv.

Kõige olulisem on siiski see, et patsiendid peavad olema iga poliitika keskmes ning nad ei peaks muretsema kulude, ohutuse ja kvaliteedi pärast.

Samas tuleb patsiente teavitada kõikidest nende õigustest, kuna õiguskindluse puudumine paneb alati ebasoodsamasse olukorda need inimesed, kellel ei ole palju rahalisi võimalusi.

Lõpetuseks – eesistujariik Prantsusmaa viitas ennist sellele, et mõned inimesed peavad pettuma, sest tervishoiutöötajate liikuvuse küsimust ei vaadelda. Ma olen üks nendest inimestest. Kui me seame patsiendid mõne poliitika keskmesse, siis on patsiendi ohutus ülima tähtsusega ja seega tuleb meil luua standardiseeritud akrediteerimissüsteemid tervishoiuspetsialistele kogu Euroopa Liidus.

ISTUNGI JUHATAJA: Gérard ONESTA
Asepresident

  Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk (UEN). - (PL) Härra juhataja, siinsel arutelul sõna võttes sooviksin öelda, et uute liikmesriikide seisukohast on tähtis jätta alles võimalus kehtestada riiklikul tasandil piirangud tervishoiuteenuste kasutamisele välismaal, sest nendes riikides on tervishoiule eraldatud ebapiisavad rahalised vahendid. Samamoodi tuleks kohaldada põhimõtet, et patsiendil on õigus kulude hüvitamisele kuni selle summani, mis oleks tasutud juhul, kui ta oleks kasutanud tervishoiuteenust oma elukohariigis; seda põhimõtet tuleks kohaldada senikaua, kui erinevused vanade ja uute liikmesriikide vahel on märkimisväärselt vähenenud.

Lõpetuseks väärib rõhutamist, et väljapakutud lahendused, eelkõige Euroopa tugikeskuste võrgustiku ja Euroopa tervishoiutehnoloogia hindamise võrgustiku loomine annavad võimaluse tõsta tervishoiustandardeid ja kasutada Euroopa Liidu tervishoiuressursse tõhusamalt.

  Jiří Maštálka (GUE/NGL). – (CS) Daamid ja härrad, nagu te kindlasti teate, on Tšehhi saabuva eesistumisaja moto „Piirideta Euroopa”. Seepärast tunnen rõõmu, et komisjon on suutnud koostöös Euroopa Kohtuga koostada ettepaneku, mis purustab ühe piiridest tervishoiuteenuste osutamise vallas. Pooldan tõsiasja, et tänu siiani toimunud läbirääkimistele on kodanikud jõudnud lahendusele lähemale. Arstina sooviksin, et vajalikud dokumendid võetaks vastu nii kiiresti kui võimalik; samas eeldan, et kuna see küsimus on nii keerukas, kehtib siin Vana-Rooma kõnekäänd „Kiirusta aeglaselt!”. Ma arvan, et praegusel hetkel peaksime arutlema järgmiste põhiküsimuste üle. Esiteks oleme me kõik nõus, et õiguskaitse tuleb tagada patsientidele, kellel on õigus saada Euroopa Liidus tervishoiuteenust, ja seda tuleb teha kooskõlas Euroopa Kohtu otsustega. Teiseks ei ole direktiiviga võimalik luua komisjonile uusi pädevusvaldkondi, sest need ei ole nii tähtsad. Kolmandaks – ehkki põhieesmärk oli tagada meditsiiniteenuste vaba liikumine, on minu arvates eksitav, et direktiivi enda tekst keskendub ennekõike nende patsientide liikumisele, kes ei vaja pakilist arstiabi. Edasised arutelud ei paku võimalust mitte üksnes eesistujariigi Tšehhi, vaid ka Euroopa jaoks.

  Kathy Sinnott (IND/DEM). - Härra juhataja, mul on piiriülest tervishoidu käsitleva direktiivi osas vastakad tunded.

Ühelt poolt ootan seda, sest ma tean väga palju inimesi, kes on Iiri riiklike haiglate pikkade ravijärjekordade tõttu tõsisemalt haigestunud ja isegi surnud. Seega on suurepärane idee, et mu valijatel on võimalik võtta oma tervisekaart ning minna ja saada kohest ravi ilma praegu kehtiva eelloa nõudeta, mille näeb ette E112 vorm. Ma soovitan seda kindlasti teha oma valijatel, kellel on võimalik reisida.

Tean aga siiski ka seda, et see süvendab Iirimaa tervishoiusüsteemi probleeme ja raskendab nende olukorda, kes ei saa teise riiki reisida ja peavad usaldama Iiri süsteemi; ja seetõttu valdab mind hirm.

  Gunnar Hökmark (PPE-DE). – (SV) Härra juhataja, kõnesolev teema hõlmab üksikisiku õigust saada tervishoiuteenuseid seal, kus hea ravi on kättesaadav. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete fraktsiooni esindaja Eva-Britt Svensson ütles täna, et see toob kaasa terviseturismi. Ma sooviksin talle öelda, et kui haiged inimesed otsivad ravi, on põhjuseks see, et neil on valud, nad kannatavad, nad on vigastatud ja vajavad ravi. Asi ei ole turismis.

Lõppkokkuvõttes taandub see küsimus bürokraatia võimu ja üksikisiku õiguse vastasseisule. Tuleb mõelda, kas kasutada vanu piire ravi otsivate inimeste takistusena või muuta Euroopa nüüdne avatus kõigi Euroopa inimeste väljavaateks saada parimat tervishoiuteenust. Oli valgustav kuulda, mida Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete fraktsioon arvab, ja kuna minu ees on sotsiaaldemokraatide esindaja Jan Andersson, kes on kõnelejate nimekirjas kohe pärast mind, oleks huvitav kuulda, kas ta jagab Eva-Britt Svenssoni seisukohta, et välismaalt ravi otsivad haiged inimesed tegelevad terviseturismiga. Kas ta soovib Eva-Britt Svenssoni moodi seada üles mitmesuguseid tõkkeid või töötate te, sotsiaaldemokraadid, selle nimel, et tagada meie võimalikult suur avatus, mille abil ei ole patsientidel vaja küsida ametiasutustelt ravi saamiseks luba? Jan Andersson, küsimuse all on sotsiaalne Euroopa. Asi ei ole selles, kuidas konkreetsed otsustajad määravad, mida teised tohivad teha, vaid selles, kuidas inimene saaks parimat võimalikku ravi. Annan kõnejärje teile, Jan Andersson.

  Jan Andersson (PSE). – (SV) Härra juhataja, volinik, lubage mul kõigepealt tervitada proua Bachelot-Narquini. Me oleme teinud head koostööd ja loodan, et see jätkub ka tulevikus. Tere tulemast Euroopa Parlamenti! Vastan härra Hökmarkile lühidalt, et see ei ole riigi tasandil arutelu. Ma ei kooskõlasta oma seisukohti proua Svenssoniga, ma eelistan kujundada omaenda arvamuse.

Mul on kõnealuse direktiivi üle hea meel mitmel põhjusel. Meil vajame õiguslikke selgitusi. Arvan, et nüüdne variant on parem kui eelmine. Sellel on märkimisväärseid eeliseid eelkõige inimeste jaoks, kes elavad piirialadel nagu mina. Seda öeldes tahaksin rõhutada ka seda, et tähtis on ühendada Euroopa süsteemid korralduslikult nii nende ülesehituse, rahastamise kui muude sarnaste tahkude poolest.

Ühele aspektile peame pöörama erilist tähelepanu. See on võrdsus. Me teame, et tervishoius on oma eelisvaldkonnad, kuid oluline on, et inimesi koheldaks võrdselt ja et ei oleks neid, kellele antaks raha eest eelisõigus; oluline on, et me suudaksime neid kaht poolt piiriüleses tervishoius kombineerida. Eellubade küsimus on samuti tähtis. See on teema, mille üle peame veel arutlema. Direktiivis nimetatud piirangud ei ole head. Haiglaabi, haiglaväline ravi: mõistete tähendus varieerub riigiti ja muutub ajas. Me peame leidma teised kriteeriumid. Jään koostööd ootama. Oma parlamendikomisjonis hakkame tegelema sotsiaalkindlustussüsteemide rahastamise teemaga ja see on osa sellest koostööst. Jään selles küsimuses ootama koostööd teiste parlamendikomisjonidega.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). - (FI) Härra juhataja, patsientidele on kõige olulisem saada head, ohutut ja odavat ravi ja enamasti soovivad nad seda kodule võimalikult lähedal. Teisisõnu on riiklikke tervishoiuteenuseid vaja osutada sobival viisil.

Meie ees oleva komisjoni ettepaneku üle tuleks siiski heameelt tunda. On tähtis, et hooldus ja ravi oleksid kättesaadavad ka teistes riikides. Ettepanek tagaks suurema valikuvabaduse ning selgemad suunised ja nõuanded, muutes samas ka tervishoiu- ja ohutusküsimused arusaadavamaks. Patsientide jaoks oleks see hea.

Liikmesriikide jaoks on see küsimus pisut raskem, sest direktiiv ei hakka hästi toimima enne, kui Euroopa Liidu liikmesriikide elektroonilised sotsiaalhoolekande- ja tervishoiusüsteemid on ühilduma pandud. Me teame, et praegu nad veel ei ühildu ja selle direktiivi elluviimine nõuab liikmesriikidelt suuri pingutusi. Pärast direktiivi vastuvõtmist peame tagama, et patsiendi andmeid saab ühest süsteemist teise saata, et teabe turvalisus on tagatud ja patsiendi ohutus garanteeritud. Just patsient on kõige olulisem.

  Søren Bo Søndergaard (GUE/NGL). – (DA) Härra juhataja, põrgutee on kaetud kaunite lubadustega ja selleks ei pea olema geenius, et näha ette praegusel kujul oleva ettepaneku tagajärgi. Ühelt poolt tekib nn A-rühm, kuhu kuuluvad rikkad ja haritud inimesed, kellel on õiged tutvused – üldjoontes nagu meie, kes me siin istungisaalis oleme. Meie pääseme elukohariigis ootenimekirjades ettepoole ja saame otsida parimaid spetsialiste Euroopa Liidus; samamoodi on meil võimalik kulutada ravile raha ning lubada endale reisimist ja muid lisakulusid. Teisele poole jäävad aga need, kes on vaesed ja ilma mingite eesõigusteta Neil on lubatud asuda järjekorra lõppu ja kui järg jõuab viimaks nendeni, saab neile osaks ravi, mida meie, rikkad, ei tahtnud. Erilistel puhkudel kirjeldab Euroopa Liit end Ameerika Ühendriikide alternatiivina, kuid tegelikult meenutab Euroopa Liit järjest rohkem Ameerika Ühendriike – sealhulgas tervishoiuvaldkonnas. Meie fraktsioon toetab vaba ja võrdset juurdepääsu ravile, mida inimesed vajavad, seega lükkame selle ettepaneku tagasi.

  Alojz Peterle (PPE-DE). - (SL) Euroopa sotsiaalne olustik on muutunud. Me seisame silmitsi uute katsumustega, millega toimetulemiseks tuleb Euroopa sotsiaalmudel nüüdisajastada. Ka Euroopa tervishoiuvaldkond on muutumas. Mõnede haiguste ravi edukus on hakanud kasvama, nagu on suurenenud ka kulutused tervishoiusüsteemide ülalpidamisele. Samas puutuvad kodanikud kokku tervishoiuteenuste silmatorkavate kvaliteedierinevustega nii liikmesriikide vahel kui ka nende sees. Vähi korral erineb elumus liikmesriigiti isegi 10 % ulatuses.

Mul on hea meel komisjoni kavatsuse üle uurida uue sotsiaalmeetmete kava raames hoolikalt tervishoiuküsimust. Samal ajal tunnen siiski kahetsust sellepärast, et suuremat tähelepanu on kodanike tervishoiualastele õigustele pööratud ainuüksi Euroopa Kohtu otsuse tõttu. Räägin siin inimesena, kes on ise vähist jagu saanud ja kes teab juhtumeid, kus patsientidele on ühes riigis öeldud, et nende heaks ei ole võimalik enam midagi teha, ja teises riigis on nad saanud tõhusat ravi.

Liikumisvabadus tähendab võimalust valida. Valikuvõimalus tihendab konkurentsi ning järelikult parandab kvaliteeti ja võib-olla ka vähendab kulusid. Olen kindel, et patsientide liikuvuse direktiiv elavdab Euroopat ja et sellel on palju positiivseid tulemusi. Meie ühine eesmärk on tervis kõigi jaoks. Piiriülese tervishoiu direktiiv tähendab kahtlemata suuremat lähedust kodanikega, keda ei huvita mitte niivõrd arutelud pädevuse üle, kuivõrd lühim tee tervise juurde – ja otse loomulikult peab see tee olema selgelt tähistatud.

Kõige edukam Euroopa poliitika on see, mida kodanikud kogevad oma rahakotis, nii nagu see oli rändlusteenust käsitleva direktiivi puhul. Piiriülese tervishoiu direktiiv ei mõjuta kodaniku rahakotti otseselt, vähemalt esialgu mitte, kuid ta saab suurema valiku sama raha eest. Ja see ei ole halb tunne, eriti juhul, kui asi puudutab tervist.

  Evelyne Gebhardt (PSE). - (DE) Härra juhataja, minister, volinik, kui me räägime sotsiaalsest Euroopast, peame alati seadma esiplaanile inimesed ja nende mured. See tähendab, et meie eelisküsimus on tervishoiusüsteem, mis tagab inimestele parima võimaliku ravi kodumaal. See on meie esimene ülesanne. See on erinõue, millele peab tuginema kõnealuse direktiivi käsitelu.

Siiski on palju teisi olukordi, mille jaoks me vajame muid lahendusi, olgu selleks siis asjaolu, et inimesed reisivad ringi või töötavad teistes riikides, või harvaesinev haigus või võimalus saada teises riigis paremat ravi. Selliste puhkude jaoks on vaja kõrvaldada liikuvuspiirangud ja luua õiguskindlus. See on meie teine ülesanne.

Kolmas ülesanne on pidada kogu aeg meeles, et Euroopa ühenduste asutamislepingute järgi on liikmesriikide tervishoid nende endi asi ja me peame seda põhimõtet austama. Teisisõnu kuuluvad tervishoiusüsteemide korraldus ja rahastamine liikmesriikide vastutusalasse ja meie õigusaktid ei saa teha midagi selle muutmiseks. See ei ole valikuvõimalus, me ei saa seda teha ja meil ei ole mingit kavatsust seda teha, välja arvatud juhul, kui me suudame kunagi tulevikus jõuda kokkuleppele ühtse tervishoiupoliitika loomises. See oleks ideaalne stsenaarium, kuid ma kardan, et me ei ole sellise sammu astumiseks kaugeltki mitte valmis.

  Othmar Karas (PPE-DE). - (DE) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, nii meie kui Euroopa rahvas oleme rahul, et saame lõpuks ometi alustada Euroopa Parlamendis selle ettepaneku arutelu.

Ma avaldan kahetsust, et fraktsiooni PSE poolt eelmise aasta detsembris tehtud ähvardused päädisid mitu kuud kestnud tupikuga. Ettepanek on hea ja pakub Euroopa inimestele lisaväärtust. Me tahame näha piiriülese õiguskindluse rajamist poliitilisel tasandil, et inimesed ei peaks enam pöörduma Euroopa Kohtusse oma põhiõiguse – liikumisvabaduse – maksmapanekuks.

Me arutame direktiivi üle, mis käsitleb patsientide, mitte tervishoiuteenuste liikuvust. Esmane vastutus tervishoiuteenuse osutamise, selle kvaliteedi ja rahastamise eest lasub jätkuvalt liikmesriikidel. Samas teame, et vajame liikmesriikide tihedamat koostööd tervishoiu valdkonnas ja rohkem Euroopa piiriülest panust teadustöösse, keskendudes haiglaraviteenustele ja nende tagamisele.

Praegusel juhul on küsimus patsientide vabas liikumises. Me ei päri, kas tervishoiusüsteeme ja kvaliteetseid tervishoiuteenuseid saab korraldada ilma soovimatute kõrvalmõjudeta; me tahame teada, kuidas seda saab teha. Meid ümbritseb neli tahku: patsiendi õigused, tervishoiusüsteemide kaitsmine, ravikindlustusskeemide kaitsmine ning tervishoiuteenuste, rahastamiskindluse ja õiguskindluse kvaliteedi tagamine.

Patsientidel on õigustatud huvi leida tervishoiuteenus, mis näib olevat parim. Et nad saaksid seda teha, vajame õiguslikku raamistikku ja õiguskindlust. Teisalt soovib suur osa rahvastikust kasutada tervishoiuteenuseid oma kodule võimalikult lähedal. Meil on probleeme tervishoiusüsteemide rahastamisega liikmesriikides. Seega on õige tee tagada suurem liikuvus sama raha eest. Raskusi tekitab ka tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamine. Ka selles valdkonnas peaksime alustama arutelu Euroopa miinimumstandardite teemal.

  Mia De Vits (PSE). - (NL) Härra juhataja, volinik, ma jagan teiste parlamendiliikmete seisukohta, et käesoleva ettepaneku arutuselevõtt on oluline saavutus. See vastab vajadusele, tugineb tegelikule olukorrale ja tähendab, et saame tõepoolest midagi inimeste heaks ära teha.

Osad parlamendiliikmed väidavad, et vaid jõukatel on võimalik lasta end välismaal ravida. Me peame hoolt kandma selle eest, et välismaine ravi ei ole kättesaadav üksnes kõige rikkamatele põhjusel, et neil on võimalik kasutada seadust kallite protseduuride saamiseks. Patsientidel on õigus selgusele ja õiguskindlusele ning selle nimel saame me edasi tegutseda – see on meie töö.

Ettepanek tähendab ilmselget eelist Euroopa Liidu kodanike jaoks. Loomulikult ei ole ettepanek täiuslik – selles on vaja teha mõned parandused. Ma pean silmas termineid „haigla”, „haiglaväline ravi” jt ning nende konkreetsete juhtumite määratlemist, mille puhul eelluba võib olla õigustatud. Neid asju käsitleme kindlasti arutelu käigus.

Igatahes loodan, et meie edasine arutelu on rahulik ja pragmaatiline ega põhine ideoloogial. Mõnesid aspekte tuleb käsitleda riiklikes õigusaktides, kuid ma ei saa mitte kuidagi olla nõus nendega, kes väidavad, et kõnesolev ettepanek kahjustab liikmesriikide võimet korraldada oma tervishoiusüsteemi. Ma arvan, et kõige olulisem on see, et me arutame seda ettepanekut.

  Milan Gaľa (PPE-DE). – (SK) Euroopa Liidus lasub vastutus tervishoiusüsteemide eest kõige esimesena liikmesriikidel. Asutamislepingu artiklis 152 tunnustatakse täielikult nende vastutust tervishoiu- ja meditsiiniteenuste korraldamise ja osutamise eest.

Ettepaneku eesmärk on kehtestada ja kindlustada Euroopa Liidus ohutu, kvaliteetse ja tõhusa piiriülese tervishoiu läbipaistev raamistik, tagada samal ajal kõrgetasemeline tervisekaitse ja austada täielikult subsidiaarsuspõhimõtet. Kuigi ma pooldan kõigest südamest kõnealuses direktiivis sisalduvaid kavatsusi ja selle eesmärki, sooviksin osutada teatavatele puudustele, mida oleks võimalik kõrvaldada.

On neid, kes arvavad, et sedalaadi ravi võib panna mõnede liikmesriikide ravikindlustussüsteemid liigse surve alla. Meil tuleb täpsemalt määratleda ravi osutamise ja hüvitamise kord korduval hospitaliseerimisel, kahjude ja tüsistuste tekkimisel. Me peame kehtestama kulude hüvitamise tähtaja ja samal ajal selgelt väljendama, et direktiiviga ei soovita lahendada pikaajalise ravi küsimusi sellistes asutustes, kus kohtuvad tavaliselt tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem.

Täpsustada tuleb mõistet „patsiendi jaoks soodsam”. Kõigepealt tuleks kaaluda meditsiinilisi aspekte, mitte subjektiivset kasu. Täpsustades mõisteid „haiglaravi” ja „haiglaväline ravi”, oleks hea selgitada lähemalt ka mõistet „haiglaväline eriravi”. Lisaks on jätkuvalt lahendamata probleem, kuidas hüvitada teistes riikides välja antud retsepte.

Daamid ja härrad, nagu kõikidel teistel kordadel, kui me oleme puutunud kokku vaba liikumise teemaga, jäävad ka nüüd püsima teatud probleemid. Minu arvates ei ole need siiski ületamatud.

  Pier Antonio Panzeri (PSE). - (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, öeldakse, et tervishoiuteenused on Euroopa sotsiaalmudeli peamine tugisammas. Sel põhjusel näib täiesti õige, et me peaksime vaatlema seda teemat eesmärgiga tagada kõigile tervisekaitse kõrge tase ja võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele; kahjuks näib, et arutamisel olev tekst ei kujuta endast sammu selles suunas.

Me peame hoiduma ründamast aluspõhimõtet, mille pärast see direktiiv tuleks välja anda; see aluspõhimõte on tagada vaba liikumise raamistiku kohane kodanike õigus saada kasu tervishoiuteenustest Euroopa Liidus. Praktikas võib seda teksti pidada vahendiks, millega avada ühenduse tervishoiuturg; tegemist on üsna uuelaadse olukorraga, mis võib vabalt anda tervishoiuteenuste saamise õiguse jõukatele inimestele.

Tekstis sätestatakse vaid patsientide makstud kulude ja elukohariigi võrreldava hinnaga tervishoiuteenuse eest makstud kulude hüvitamine, jättes tähelepanuta ravi osutavasse riiki reisimise ja seal viibimise kulud. Käsitletud on ka muid tähtsaid aspekte, alates vajadusest tagada ühenduse tasemel teenusestandardid ja lõpetades sellise olulise teemaga nagu teabeedastus.

Ülalnimetatud põhjustel leian, et me vajame üksikasjalikku mõttetööd, mille tulemusena saaksime koos anda Euroopa kodanikele vastused, mida praegu veel direktiivis ei ole.

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). - (RO) Kõigepealt tahaksin väljendada heameelt komisjoni uue sotsiaalpaketi ettepaneku üle tervikuna. Vajadus ajakohastada Euroopa sotsiaalmudelit on 21. esimese sajandi kontekstis ning Lissaboni strateegia jätkusuutlikku majanduskasvu ja rahvastiku jõukust käsitlevate eesmärkide valguses ilmselge.

Praegu arutelu all olev direktiiv on oluline uue sotsiaalmeetmete kava jõustamisel, eriti nende eelisküsimuste kontekstis, mis on seotud geograafilise ja kutsealase liikuvusega ning Euroopa kodanike pikema elu ja parema tervisega. Loodan, et selle direktiivi sätted toovad tervishoiuteenused kodule lähemale; ja ma pean sealjuures silmas kõiki sotsiaalseid tasandeid, sealhulgas sisserändajaid, välismaal töötavaid inimesi ja välismaal õppivaid tudengeid.

On väga tähtis, et tervishoiusüsteem tagaks ohutu, kvaliteetse teenuse ükskõik kus Euroopas. Seoses sellega sooviksin rõhutada, kui oluline on koolitada ja välja õpetada Euroopa selle valdkonna spetsialiste ning hõlbustada Euroopa-sisest suhtlemist ja hea tava vahetamist. Direktiivi piiriülest olemust arvesse võttes peaks kutseõpe hõlmama võõrkeelte oskust ja kultuuridevahelise dialoogi aluspõhimõtetega kursis olemist.

Selle direktiivi edukuse mõttes on muu hulgas samavõrd olulised ka teadmised info- ja sidetehnoloogiast; lisaks sellele on erakordselt vajalik tugevdada e-tervise valdkonda.

  Daciana Octavia Sârbu (PSE). - (RO) Tervishoiuteenuste osutamine on Euroopa sotsiaalmudeli tugisammas ja nende teenuste siseturu loomine ei tohiks soodustada terviseturismi, mis on kättesaadav üksnes heal järjel patsientidele, kes oskavad võõrkeeli ja kellel on juurdepääs teabele.

Selgitamist vajavad hüvitamise ja tervishoiu litsentseerimise tingimused, samuti tervishoiu mõiste. Mulle teeb muret kõnealuse direktiivi mõju uutele liikmesriikidele. Euroopa kodanikud ei reisi riikidesse, kus tervishoiuteenused on väga kallid; otse vastupidi – nad lähevad sellistesse riikidesse nagu Rumeenia, Bulgaaria või Poola ning see toob kaasa Lääne-Euroopa patsientide väljarände Ida-Euroopasse.

Kuigi uutes liikmesriikides ei kehti tervishoiuteenuste selgelt määratletud kvaliteedi- ja ohutusõuded ühtmoodi kõigi tervishoiuteenuste liikide kohta, kasvab Ida-Euroopas järjepidevalt nõudlus hambaraviteenuste järele. See tõstab selliseid patsiente vastuvõtvates riikides järsult hindasid ja muudab nende enda kodanike juurdepääsu tervishoiuteenustele raskemaks – seda nii kõrgete hindade tõttu kui ka seepärast, et teatud ettevõtted otsivad kliente, kes on nõus rohkem maksma.

Euroopa tervishoiuteenuste turu avanemine avaldab tõsist mõju Ida-Euroopa tervishoiusüsteemidele ja tekitab ebavõrdsust. Suurem vabadus valida tervishoiuteenuse osutamise viisi ja kohta on hea senikaua, kuni kõigil kodanikel on juurdepääs teenustele, olenemata nende sotsiaalsest seisundist.

  Dariusz Rosati (PSE). - (PL) Härra juhataja, sotsiaalpaketiga tuleks tagada kõigile Euroopa Liidu kodanikele universaalne ja võrdne juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele. Teatud määral on seda eesmärki võimalik saavutada asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktidega, kuid paljud probleemid tulenevad liikmesriikide ekslikest ja vähetõhusatest lahendustest. Sel põhjusel peaks komisjon julgustama liikmesriike eelkõige hea tava levitamise ja tõhusate rahastamismeetodite kaudu oma tervishoiusüsteeme ümber korraldama.

Tõhusa tervishoiusüsteemi eeltingimuseks on meditsiinitöötajate vaba liikumine liikmesriikide vahel. Seoses sellega pean juhtima teie tähelepanu piirangutele, mida kohaldatakse jätkuvalt Poola meditsiiniõdede ja ämmaemandate suhtes, kes soovivad välismaal töötada. Tegemist on Poola töötajate diskrimineerimisega ning tööjõu vaba liikumise ja võrdse kohtlemise põhimõtte jõhkra rikkumisega. Ma kutsun komisjoni üles tegema sellisele diskrimineerimisele lõpp ja andma Poola meditsiiniõdedele tagasi nende õigus teha ilma piiranguteta oma kutsealal tööd teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Teenuste direktiivi arutelu ajal pidas siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon pingelist mõttevahetust piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise üle. Kompromiss saavutati üksnes tänu sellele, et tervishoiuteenused jäeti nimetatud direktiivi reguleerimisalast oma spetsiifilise iseloomu tõttu välja. Et tegemist on keerulise probleemiga, tunnen praeguse arutelu üle heameelt.

Enne, kui patsient taotleb tervishoiuteenust mõnes teises liikmesriigis, peab talle olema kättesaadav selge ja mõistetav teave eelkõige ravikulude taseme, tema kindlustusandja poolsete hüvitusvõimaluste ja eelloa vajaduse kohta. Daamid ja härrad, me peame Euroopa tasandil vastu võtma eeskirjad, mis võimaldavad patsientidel kasutada tervishoiuteenuseid kõikjal Euroopa Liidus, mitte ei muuda neid süsteemi ohvriks.

  Arlene McCarthy (PSE). – Härra juhataja, paljud kõnelejad rõhutavad, et kõikidel patsientidel on õigus kvaliteetsetele ja ohututele tervishoiuteenustele olenemata sellest, kas nad reisivad selleks mujale või jäävad koju. Ärgem unustagem, et üks suurimaid demograafilisi probleeme, millega me silmitsi seisame, on vananev rahvastik, kes vajab paratamatult tervishoiuteenuseid oma kodukohas. Seega on meil vaja selgust seoses patsiendi õigusega saada tervishoiuteenust, ja samal ajal peame austama asutamislepingu sätet, mille kohaselt kuulub tervishoiuteenuste korraldamine, eelkõige selle rahastamine liikmesriikide pädevusse. Me peame tõdema, et 27 riigil on erinevad süsteemid ja erinevad rahastamisskeemid. On kahju, et direktiiv ei ole selles küsimuses selgeltmõistetav, kuid ma olen kindel, et meie raportöörid suudavad selgitada järgmisi teemasid: kui me soovime hoida juriste eemal, peame saavutama selguse – mitte üksnes seepärast, et vältida patsientide pöördumist kohtusse, vaid selleks, et vältida kohtusse pöördumist piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel ilmnenud hooletuse tõttu.

Seega peame olema oma käsitelus uuendusmeelsemad. Ideaalseks kombinatsiooniks on minu hinnangul patsientide liikuvus ning see, et me julgustame liikmesriike ostma sisse spetsialistide teenust, et ravida mitte ainult üht patsienti, vaid sama terviseprobleemi käes kannatavaid inimeste rühmi. See oleks tulutoovam ja laseks patsientidel jääda oma perekonna ja sõprade juurde.

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra juhataja, kõnealune direktiiv on teoorias imeline, kuid võib praktikas kujuneda õudusunenäoks. Ütlen seda seetõttu, et direktiivi tulemusena võivad teenused muutuda mõnes kohas paremaks, kuid teises halvemaks. Toon teile näite: kui ühes väikeses riigis, näiteks Küprosel, lähevad kõik neurokirurgiliste probleemide käes kannatavad patsiendid ravi saamiseks Rootsi või Ühendkuningriiki, siis mis juhtub neurokirurgiliste teenustega Küprosel? See alandab paratamatult standardeid; sama kehtib ka südame-veresoonkonna-, ortopeedia-, onkoloogia- ja paljude teiste teenuste puhul. Seega peame olema väga ettevaatlikud.

Ma toetan täielikult kõnealust direktiivi, kuid me peame olema kindlad, et me ei muuda häid tervishoiuasutusi paremaks ja kehvi veel kehvemaks. Peame hoolitsema selle eest, et tõsta tervishoiustandardeid kõikjal Euroopas, nii suurtes kui ka väikestes riikides.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). - (PL) Härra juhataja, uue sotsiaalmeetmete kava eesmärk on vähendada muu hulgas liikuvuse piiranguid ühiskonnas, milles tunnustatakse võrdsuse põhimõtet ning kus kellegi teel ei tohiks olla mingeid takistusi. Siinkohal on väga olulisel kohal ettepanek, mis puudutab direktiivi patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius. Seda ettepanekut on vaja selleks, et inimesed saaksid tegutseda tänapäeva kiires maailmas, kus mingil kohtumisel osalemiseks sõidetakse maha sadu kilomeetreid. Sel põhjusel on väga oluline anda igale eurooplasele teada, et kui tema elu on ohus, tuleb keegi teda päästma ja kaitseb tema tervist ilma tarbetute regulatsioonide või muude takistusteta. Me peaksime veenduma iga Euroopa Liidu elaniku teadlikkuses selle kohta, et hädaolukorras arstiabi saamiseks peab tal olema Euroopa ravikindlustuskaart. Patsiendid peavad teadma, et hädaolukorras tuleks neid kohelda samadel alustel kui selle riigi kodanikke, kus neid ravitakse. Kvaliteet, tulemuslikkus ja eelkõige patsientide ohutus on need teemad, mis peaksid olema meie jaoks kõige olulisemad.

  Christel Schaldemose (PSE). – (DA) Härra juhataja, ma soovin tänada komisjoni kõnealuse direktiivi esitamise eest. Minu arvates on erakordselt oluline, et patsiendi õiguste üle arutlevad pigem poliitikud, kui et nii olulises valdkonnas lastakse otsuseid langetada Euroopa Kohtul. Minu meelest on patsiendid kõige olulisemad. Me peame koondama tähelepanu patsientidele, kuid samal põhjusel peame mõtlema ka seda, kuidas suunata kõnealust direktiivi nii, et see tähelepanu hõlmaks kõigi patsientide võimalusi head ravi saada. Seetõttu pean tähtsaks, et direktiiv võimaldaks oma elukohariiki jäävatel patsientidele tagada samasuguse juurdepääsu nõuetekohasele ravile. Niisiis usun, et eelluba peaks olema pigem reegel kui erand.

Just sellele peame minu arvates keskenduma. Peale selle nõustun oma kolleegi proua Sârbu öelduga – meil tuleb hoolt kanda selle eest, et käesoleva direktiiviga ei loodaks Euroopas lõhet ida ja lääne, põhja ja lõuna vahel.

  Colm Burke (PPE-DE). - Härra juhataja, mul on hea meel komisjoni ettepaneku üle. Praegusel ajal küsitakse: „Mida saab Euroopa minu heaks teha?”. Minu arvates on oluline, et me muudaksime tervishoiuteenused kättesaadavaks siis, kui need ei ole kättesaadavad elukohariigis. Olles ise üks nendest, kes on piiriülesest tervishoiust kasu saanud – kuid mina sain seda endale lubada –, pean oluliseks, et see oleks kättesaadav kõigile kogu ühenduses. Siiski tuleb silmas pidada, et ravi kättesaadavus tehakse kindlaks viivitamatult. See on üks nendest asjadest, mis on minu arvates kõnealuse poliitika väljatöötamisel oluline.

  Proinsias De Rossa (PSE). - Härra juhataja, ma usun, et me peame selle teema puhul kaaluma mitut asjaolu. Esiteks peab selle teema keskmeks olema ilmselgelt patsientide tervis.

Me ei tohi jätta nende õigustega seonduvat kohtute otsustada. Meie kui õiguse loojad peame selles valdkonnas seaduse välja andma.

Kolmandaks – riiklike tervishoiuteenuste vahelist konkurentsi ei tohi soodustada ja see ei tohiks olla kõnesoleva direktiivi tulemus; samuti ei peaks selles valdkonnas üldiselt konkurentsi lubama.

  Petru Filip (PPE-DE). - (RO) Uutes liikmesriikides on probleemiks heade kutseoskustega töötajate märkimisväärne väljaränne tervishoiuteenuste sektoris; see nähtus toob kaasa suure tasakaalustamatuse, mille kõrvaldamiseks on vaja teha suuri rahalisi kulutusi. On vajalik, et uued liikmesriigid saaksid kasutada Euroopa laiendatud rahastamisprogramme, mille abil arendada välja paindlik tervishoiuteenuste osutamine kõikidele patsientidele selgel ja mittediskrimineerival viisil.

  Monica Maria Iacob-Ridzi (PPE-DE). - (RO) Euroopa liikuvuspoliitika on üks olulisimaid Euroopa Liidu poliitilisi valdkondi, mis võimaldab kõigil kodanikel asuda elama ja tööle nendesse riikidesse, kus neil on võimalik nautida paremat elu. Vaba liikumist takistab siiski oluliselt mure välismaise ravi kulude hüvitamise pärast.

Seetõttu teen ettepaneku luua Euroopa ravikindlustusskeem, mida tunnustaksid kõik liikmesriigid ja mis hõlbustaks Euroopa tasandi koostööd piiriüleses tervishoius. Selle tulemusena saab välja töötada ajakohase sotsiaalmeetmete kava, mis edendab õppe- ja tööhõivevõimalusi.

  Elisabeth Morin (PPE-DE). – (FR) Härra juhataja, käesolevas direktiivi ettepanekus tuntakse muret patsientide huvide pärast ja just niisugune voliniku ja ministri inimlik lähenemine valmistab mulle heameelt. Samuti väärtustan liikmesriikide paremat koostööd riiklike tervishoiusüsteemide tunnustamisel ja loodan, et seda täiustatakse eurooplastele asjakohase teabe andmise teel, sest just seda inimesed vajavad. Tõhusus ja inimsõbralikkus on omadused, mis valmistavad mulle kõnealuses direktiivi ettepanekus heameelt.

  Panayotis Demetriou (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, olen uhke, et kõnealuse direktiivi loojateks ja edendajateks on kaks Küprose volinikku – härra Kyprianou ja proua Vassiliou. See direktiiv on õige ja tarvilik ning seda tuleb rakendada.

Direktiivi keskmes on patsient, kellel on õigus saada parimat võimalikku arstiabi eriti siis, kui seda ei ole võimalik anda patsiendi elukohariigis.

Praktilised raskused on täpselt kindlaks tehtud ja need vajavad tähelepanu, sest halva tava rakendamine võib päädida sellega, et muidu mõistlik idee muutub mõttetuks.

  Roselyne Bachelot-Narquin, nõukogu eesistuja. − (FR) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, lubage mul alustada paari isikliku märkusega ja öelda, kui suur heameel mul oli taas kohtuda oma kolleegidega tööhõive- ja sotsiaalkomisjonist, selle esimehe Jan Anderssoniga, samuti Anne Van Lanckeri, Ria Oomen-Ruijteni, Jiří Maštálka ja teistega. Soovin edastada neile oma kõige palavamad tervitused.

Fraktsiooni PPE nimel rääkinud John Bowis asetas teema õigesse konteksti, küsides: „Mida teeb Euroopa minu heaks?” Ta tõstatas taas Euroopa naabruskonna teema, millele järgnes arvukalt küsimusi teistelt, näiteks Dagmar Roth-Behrendtilt sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ja Jules Maatenilt fraktsiooni ALDE nimel.

Paljud neist, kes pärast John Bowist sõna võtsid, rõhutasid ka seda, et patsiendid on tähtsamal kohal kui riigid ja süsteemid. See on täiesti tõsi. Samas ei tohi me jõuda patsientide, riikide ja ravikindlustussüsteemide vastandamiseni, sest igasugune ravikindlustussüsteemide destabiliseerimine tooks kaasa kohutava tagasilöögi tervishoiusüsteemide korralduse ja eelkõige nende patsientide jaoks, keda me soovime kaitsta.

Seetõttu vastaksingi Dagmar Roth-Behrendtile, et küsimus ei ole patsientide liikumisvabaduses Euroopa Liidus, sest see on iseenesestmõistetav põhiõigus. Küsimus, mis antud direktiiviga tõstatatakse, puudutab hüvitamist, hüvitamistingimusi ning õigust saada hüvitist. Asutamislepingu artikli 152 põhjal on selge, et liikmesriikidel on vabadus korraldada ja rahastada oma tervishoiuvaldkonda enda soovi järgi.

Eellubade teema keskmes on idee tasakaalust ning riiklike tervishoiu- ja kindlustussüsteemide aruandluse usaldusväärsusest eelkõige vaesemate riikide puhul. See tekst tuletab meile seda kohustust meelde ja riigid ei saa mitte mingil tingimusel kasutada seda direktiivi sellest vastutusest kõrvale hiilimise vahendina.

Jean Lambert ütles peamiselt seda, et piiriülene tervishoid ei ole eesmärk iseeneses, ning Derek Roland Clarki väitel peaksime võib-olla veenduma, et uue direktiivi sätted ei too lõppkokkuvõttes kasu üksnes kõige jõukamale, kõige haritumale ja kõige teadlikumale vähemusele, sellal kui kõige vaesemaid patsiente koheldakse iseendastmõistetavalt ebaõiglaselt.

Põhiküsimus, s.t arutelu all olev küsimus, mida komisjon ja nõukogu peaksid süvitsi uurima, puudutab siiski haiglaravi saamiseks antavat eelluba, sest just see on valdkond, kus väiksema riikliku sekkumise oht on kõige suurem.

Jean Lambert küsis, kas direktiivi ettepanek on kooskõlas sotsiaalkindlustuse kooskõlastamist käsitleva määrusega. Euroopa Kohus on sedastanud, et need kaks hüvitamissüsteemi on kooskõlas. Me peame seega tagama, et need süsteemid oleksid õigesti struktureeritud. Meie ees olev direktiivi ettepanek seab esikohale määruse rakendamise ning see näib mõistlik. Samas peab jääma patsiendile vabadus valida, kas ta eelistab mingil muul ajendil peale finantsilise põhjuse võtta jalge alla tee, mille on avanud Euroopa Kohtu praktika.

Nagu Bernadette Vergnaud, kahetsesid ka mõned parlamendiliikmed, et tekst ei hõlma kõiki raskusi, millega patsiendid Euroopa Liidus ja eriti oma elukohariigis kokku puutuvad. Kui heidate pilgu nendele probleemidele, mida ainuüksi käesolev tekst peaks lahendama, siis näete, et veel mitmehaardelisema tekstiga ei oleks tõenäoliselt saavutatud edu mõnede väga praktiliste probleemide lahendamisel, näiteks tervishoiuteenuste hüvitamisel teistesse Euroopa riikidesse õppima, töötama või lihtsalt puhkama läinud inimestele.

Samamoodi ei ole tegemist pelgalt tervishoiuteenuseid käsitleva direktiiviga, mille üle kahetsust või heameelt tunda. Seega ei ole mingit kasu sellest, kui mõista see hukka kui omalaadne Bolkesteini direktiiv. Direktiivi mõte ei peitu tõesti selles.

Kui on kindlaks tehtud selle põhiprintsiibid – ja ma olen need ka ära märkinud –, peab kõnealune direktiiv seega võimaldama meil säilitada patsientidele avatud võimaluste reguleerimise vahendid, nii nagu neid kohaldatakse juba komisjoni ja nõukogu omavahelises töös ja ka paljude parlamendiliikmete vahel kõikidel pinkidel siin. Mis puutub eellubadesse piiriüleses tervishoius, siis peab endiselt jääma liikmesriikide otsustada, milline on nende pakutava ravi ulatus.

Samuti on oluline, et kui riik kehtestab rahvatervisega seotud põhjustel ravi kättesaadavuse osas teatud tingimused – näiteks saatekirjade süsteemi või edasisuunamise –, tunnustatakse neid süsteeme ja kohaldatakse neid siis, kui patsiendid pöörduvad mõne sellise riigi tervishoiusüsteemi poole, mis ei ole nende kodumaa.

On ilmselge, et käesoleva direktiivi arutelu ei saa hoida lahus Euroopa komisjoni tulevasest teatisest ega ka nõukogu ettepanekust võtta vastu soovitus ühenduse tegevuse kohta harvaesinevate haiguste valdkonnas. Usun, et nende arutelude üheaegne pidamine on täiesti võimalik. Teine mitme parlamendiliikme tõstatatud küsimus puudutab terviseteabesüsteemide koostalitusvõimet. Kõnealune direktiiv saab selles vallas anda oma õigusliku panuse.

Volinik, daamid ja härrad, loomulikult oleme alles alustanud seda mõttevahetust, seda arutelu sellistes ulatuslikes valdkondades nagu andmekaitse, läbipaistvad jõustamistingimused ja kogu raamistik. Tänu direktiiviga loodavale õiguskindlusele peaks meil olema võimalik liikuda edasi koostalitlusvõime vallas, mis ei tähenda mitte omapäi talitamist, vaid ühtlustamist ja suuremat ühilduvust.

Aitäh teile kõigile teie põhjaliku ja mõtterohke panuse eest, mis heitis meie arutelule palju valgust.

  Androula Vassiliou , komisjoni liige. − Härra juhataja, käesolev arutelu on olnud väga huvitav.

Lubage mul alustuseks öelda, et üsna sageli kuuleme küsimust: „Kuidas saame kodaniku Euroopa Liidule lähemale tuua?”.

Kõnealune direktiiv on üks viis näidata kodanikele, et Euroopa Liit teeb midagi nende heaks. Praeguses süsteemis on palju ebavõrdsust. Selge õigusliku raamistiku abil, mida see kodanikke ja mitmesuguseid küsimusi puudutav direktiivi eelnõu endast kujutab, püüame anda kodanikele selget teavet neile antud õiguste ja nende teostamise kohta.

Tõsi küll, esineb ka probleeme. Ma kuulasin teie tõstatatud küsimusi väga hoolikalt ja olen kindel, et parlamendisiseste ja avalike arutelude käigus tuleb nendega tegeleda, et tulemuseks oleks õigusakt, mis toob tõepoolest kodanikele kasu.

Tegemist ei ole Bolkesteini direktiivi II osaga – kaugel sellest – ning me ei tohiks kunagi mõelda, et see nii on. See direktiiv käsitleb patsiendiõigusi ja seda, kuidas neid õigusi teostada.

Me ei püüa siin tervishoiusüsteeme ühtlustada. Liikmesriikidel on endiselt õigus juhtida ja reguleerida oma tervishoiusüsteemi, samuti saavad nad ise otsustada, milliseid soodustusi nad oma kodanikele pakkuda soovivad ja mil määral.

Meie ei taha terviseturismi soodustada. Me ei püüa anda kodanikele võimalust lasta oma nägu ja keha korda teha; me püüame hoopis anda neile õiguse saada nõuetekohaseid tervishoiuteenuseid siis, kui nad on haiged ja vajavad ravi.

Samuti ei prognoosi me Euroopa kodanike suurt väljarännet oma elukohariigist mõnda teise liikmesriiki. Arvutuste ja olemasoleva mõjuhinnangu kohaselt soovib väga väike protsent kodanikke välismaale minna. Miks? Aga sellepärast, et nad tahavad saada vajalikku ravi oma perekonnale lähemal; nad tahavad rääkida oma emakeeles ja olla tuttavas keskkonnas.

On siiski olukordi, kus kodanikud vajavad selliseid tervishoiuteenuseid, mida nende elukohariik ei suuda pakkuda. Selle õiguse me neile annamegi – selle erilise õiguse teha teadlik valik ja ise otsustada, kuhu ravi saamiseks minna.

Seadust andma on meid tõepoolest julgustanud ka Euroopa Kohus. Me ei saa jätta kogu aeg Euroopa Kohtule ülesannet otsustada patsiendi õiguste üle igal üksikjuhul eraldi. See ei ole õiglane. Kui paljud Euroopa kodanikud saavad endale lubada juristi palkamist ja kohtusse minekut? Vaid väga vähesed. Seetõttu peame pakkuma lahendusi kõikidele patsientidele, andma neile õiget teavet ning laskma neil endal otsustada, mida nad vajavad.

Käes on aeg meie kõigi – nii nõukogu, komisjoni kui ka Euroopa Parlamendi liikmete koostööks, et leida patsientide jaoks parimad võimalikud lahendused.

(Aplaus)

  Juhataja : – Aitäh, volinik, usun, et istungisaalis kõlanud aplaus näitab Euroopa Parlamendi rahulolu.

Vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2 olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut, mis võtavad käesoleva arutelu kokku.⁽¹⁾

Annan teada, et fraktsioon PPE-DE võttis praegu oma resolutsiooni ettepaneku tagasi.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub mõne minuti pärast.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Lívia Járóka (PPE-DE), kirjalikult. – Romid jäetakse ühtelugu ilma arstiabist või nendega arvestatakse Euroopas harva hoolimata sellest, et juurdepääs tervishoiuteenustele on Euroopa kodanike põhiõigus. Uus sotsiaalmeetmete kava piiriülese tervishoiu kohta peab pöörama tähelepanu romide olukorrale, kus neil ei ole võimalik saada tervishoiuteenuseid oma kogukonna lähiümbruses. Enamik romisid elab linnakeskuste äärealadel ja tervishoiuasutustest kilomeetrite kaugusel. Nende eraldatus tervishoiuteenustest lühendab hinnangute kohaselt romide eeldatavat eluiga 10 aasta võrra kõrvutatuna riigi keskmisega. Ikka veel vajab lahendamist romide kogukondades levivate haiguste ennetamine ja nende vastu vaktsineerimine, samuti hädaolukordade ja korrapäraste tervisekontrollide küsimus. Romide juurdepääsu tervishoiuteenustele piirab ka asjaolu, et neil ei ole isikutunnistusi, mis võimaldaks neil taotleda kindlustust või sotsiaalabi. Kommunistliku režiimi kokkuvarisemisega jäid paljud romid identifitseerimata, unustati või kustutati kodanike andmeid sisaldavatest registritest. Lõpetuseks – tegeleda tuleb romi naiste tervisega, sest nemad hoolitsevad romi kogukonna eest. Kui komisjon tahab aidata eurooplastel saada tervishoiuteenuseid Euroopa Liidus, peab ta tagama nende universaalse ja võrdse kohaldamise.

  Lasse Lehtinen (PSE), kirjalikult. – (FI) Nõuetekohaselt toimivas Euroopas peab patsiendil olema võimalik taotleda õiget ravi ja hoolitsust ükskõik kus, kus see on kättesaadav. Kui ühes riigis on südameoperatsioonile pääsemiseks või puusaproteesi paigaldamiseks ootenimekirjad, siis peab ravi olema kättesaadav mõnes teises liikmesriigis ilma igasuguse õigusaktide protektsionistliku rägastikuta. Takistuste kõrvaldamine tähendab ka olemasolevate ressursside paremat kasutamist. Enamik sõnavõtte, mis olid vastu patsientide ja teenuste liikumisele, väljendasid euroopalikkuse halvimaid aspekte, ksenofoobiat ja usaldamatust. Nõuetekohaselt toimivad avalik-õiguslikud ja erasektori osutatavad tervishoiuteenused on osa heaoluühiskonnast – Euroopa heaoluühiskonnast.

  James Nicholson (PPE-DE), kirjalikult. – Piiriülene tervishoid on sotsiaalpaketi põhielement. Kuna Euroopa Liit on hõlbustanud liikumisvabadust ning õigust elada ja töötada teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, oli tekkinud pakiline vajadus selgitada patsiendi õigust kasutada tervishoiuteenuseid teistes liikmesriikides.

Vaatamata arvukatele Euroopa Kohtu selleteemalistele otsustele ei ole kodanikud oma õigustest selles küsimuses täiesti teadlikud. Lisaks ei ole neid piisavalt teavitatud nende täpsetest õigustest, ravi korraldamisest ega tegelikult ka kulude hüvitamisest.

Põhja-Iirimaal on piiriäärsetes maakondades katsetatud projektidega, mis tagavad inimestele tervishoiuteenused kõige sobivamas asukohas. Need projektid on olnud väga edukad ning inimesed, kes neist on kasu saanud, on neid väga hinnanud. Seoses sellega sooviksin kiita British Medical Associationit (Põhja-Iirimaa) ja Irish Medical Associationit jõupingutuste eest piiriülese tervishoiu edendamisel Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel.

Kuigi komisjoni tehtud töö valmistab mulle heameelt, tunnen siiski, et sellega on hiljaks jäädud. Nüüd, kus seda teemat on selgitatud ning sellele on antud õiguslik raamistik, loodan siiralt, et liikmesriigid hakkavad tegema intensiivset koostööd.

  Marianne Thyssen (PPE-DE), kirjalikult. – (NL) Oleme jätkuvalt rõõmsad, et Euroopa Parlament jättis tervishoiuteenused teenuste ülddirektiivist välja. Tervishoid on ju lõppude lõpuks eriline sektor, mis vajab erilist vaatenurka.

Kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga peab ettepaneku põhieeldus olema tõik, et tervishoiu korraldamise ja rahastamise eest vastutavad liikmesriigid. See tähendab ühelt poolt seda, et patsientide liikuvust ei saa muuta absoluutseks õiguseks, ja teisalt seda, et oma riigi tervishoiusüsteemi investeerimata jätmisel ei ole mingeid õigustusi. Nimetatud eeldus viitab paratamatult ka sellele, et liikmesriikidel peab olema võimalik nõuda patsiendilt sisse tegelikud kulud. Kehtima peab solidaarsus, kuid samuti peab olemas olema võimalus kohelda erinevalt patsiente, kes on andnud sotsiaalkindlustus- ja maksusüsteemi kaudu panuse oma riigile, ning välismaalastest patsiente, kes ei ole seda teinud.

On hea, et meil on see direktiiv nüüd olemas, kuid kõik, kes on selle sektori asjadega kursis, tunnevad, et selle kallal on veel palju tööd teha. Minu arvates on siinkohal põhikriteeriumiteks endiselt tervishoiu kvaliteet, kättesaadavus ja finantsiline jätkusuutlikkus, mille aluseks on ühiskondliku vastutusega seotud solidaarsus.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE), kirjalikult. – (RO) Usun, et tervishoiu kättesaadavus on üks sotsiaalse Euroopa olulisi väärtusi. Patsiendiõigused Euroopa Liidus ja liikmesriikide piiriülene koostöö selles valdkonnas moodustavad märkimisväärse osa uuest sotsiaalpaketist. Patsiendil peab olema juurdepääs kvaliteetsetele tervishoiuteenustele kõigis liikmesriikides ning võimalus saada hüvitist ulatuses, mis on võrdne tema elukohariigis makstava summaga. Praegu on Euroopa Liidus suured erinevused nii tervishoiuteenuste kvaliteedis kui ka hüvitatavates summades. Leian, et Euroopa tervishoiusüsteemi ja kasutatavat meditsiinitehnoloogiat tuleb kiiremas korras hinnata. Kvaliteetsete tervishoiuteenuste osutamise eeltingimuseks on kõikide haiglate nõuetekohane varustatus tehnoloogiaga, mis on tarvilik erinevate terviseseisundite diagnoosimiseks ja raviks. Arstid ja meditsiiniõed liiguvad ühest liikmesriigist teise, sest soovivad leida paremini tasustatavat tööd või kasutada paremaid diagnoosimis- ja ravivahendeid. On tähtis, et patsiendi õigusi käsitlev direktiiv sisaldaks Euroopa Liidu eelisvaldkondadele tuginevat miinimumnimekirja tervishoiuteenustest, mis kaetaks täiel määral ravikindlustuse eelarvest.

ISTUNGI JUHATAJA: Hans-Gert PÖTTERING
President

(1) (vt protokoll)