Istungi stenogramm

Kolmapäev, 8. oktoober 2008 - Brüssel

14. Euroopa Ülemkogu ettevalmistamine, sealhulgas ülemaailmse finantssüsteemi olukord (arutelu jätkamine)

  José Manuel Barroso, komisjoni president. − (FR) Proua juhataja, härra Jouyet, daamid ja härrad, lubage mul esmalt anda hinnang nõukogu eesistujariigi Prantsusmaa rollile.

Nagu härra Jouyet just ütles, oli Prantsusmaa eesistumise keskel kõigepealt Venemaa ja Gruusia vaheline kriis ja nüüd on tekkinud enneolematu kriis, ülemaailmne finantskriis. See kriis ei ole pärit Euroopast, vaid tuli üle Atlandi, ja see on kriis, milleks meil veel, ja ma rõhutan sõna „veel”, ei ole Euroopas vajalikke eeskirju, mis võimaldaks meil tüüpilise euroopaliku vastuse anda. Olen olnud tunnistajaks tohututele jõupingutustele, mida eesistujariik Prantsusmaa ja Nicolas Sarkozy on teinud, et sellele hädaolukorrale euroopalik vastus anda.

komisjoni president. − Finantskriisi raskus on meile kõigile selge ning on täiesti õige, et järgmisel nädalal peaks see olema Euroopa Ülemkogu kohtumise keskne aruteluteema.

Kriisiga tegelemine on finantssektorile, liikmesriikidele, Euroopale ja tema institutsioonidele ning rahvusvahelistele finantsasutustele tähtis katse. Sellesse on kaasatud palju erinevaid asjaosalisi: panku ja teisi finantsasutusi, pangandusjärelevalve, Euroopa Keskpank ja teised keskpangad, riikide valitsused, komisjon. Seega on meil tarvis koordineerimist. Ja sündmused arenevad väga ruttu, seega on meil tarvis kiirust.

Eelmisel nädalal kutsusin ma üles andma koordineeritud euroopalikku vastust, sest olen veendunud, et ilma selleta on Euroopal palju raskem kriisist üle saada. Täna julgustab mind liikmesriikide koostöövalmidus, mida näitas 27 liikmesriigi juhi ja minu ühisavaldus esmaspäeval, Eurogroupi ja ECOFINi kohtumisel. Ent ma pole veel rahule jäänud: me võime teha rohkem ja peamegi tegema.

Eriti innustan ma liikmesriike tegema tõelisi jõupingutusi koordineerimisel: parandama omavahelist koostööd ning koostööd Euroopa institutsioonidega. Jah, riiklik sekkumine on toimunud, suuremalt osalt riikide tasemel, sest raha ja pädevus asuvad seal. See peegeldab fakti, et me pole üks terviklik riik, vaid sellistest riikidest moodustatud liit, milles olukorrad on vähemalt teatava määrani erinevad. Liikmesriikide meetmed on enamikul juhtudel olnud edukad. Kuid liikmesriikidel on tarvis tegutseda ühiste põhimõtete alusel ja ühiselt heakskiidetud raamistikus ning võtta arvesse oma tegevuse piiriüleseid mõjusid.

Kasutan võimalust tervitada Ühendkuningriigi täna väljakuulutatud meetmeid, mis on kooskõlas eile ECOFINis heakskiidetud põhimõtete paketiga.

Muidugi on ka palju asju, mida me Euroopa institutsioonide tasandil teeme ja mida meil on veel teha tarvis, need on nii lühiajalise kui ka keskmise ja pikaajalise perspektiiviga. Ettepanekud, mida ma silmas pean, on konkreetsed, praktilised ja realistlikud.

Lubage mul selgelt öelda: see võib ju küll ahvatlev tunduda, ent praegu pole aeg ega koht poliitilisi poose võtta ja suurelt esineda, kuulutada välja poliitilisi algatusi, mida pole lootustki läbi viia. Turud võivad sedalaadi käitumist otsekohe karistada ning maksma peavad selle eest ettevõtjad ja peamiselt maksumaksjad. Praegu on aeg kombineerida ambitsioonid realismi ja vastutustundega.

Selles osas lubage mul avaldada austust Euroopa Keskpangale, kes on näidanud end kindla ja tõhusa ülemaailmse tegutsejana, kasutades peamise tasakaalustava jõuna eurot.

Komisjon on täielikult oma osa täitnud. Riigiabi ja konkurentsieeskirjad on võrdväärsete konkurentsitingimuste tagamisel tõestatult eriti olulise tähtsusega. Oht, et ühe liikmesriigi tegutsemise tulemused tekitavad teises kahjulikke tagajärgi, muudab need eeskirjad tähtsamaks kui kunagi varem. Samas on komisjon näidanud end täiesti suutelisena tegutsema kiiresti ja vajaliku paindlikkusega. Ma tervitan fakti, et riigiabi eeskirjade kasulikku rolli ning viisi, kuidas komisjon neid kohaldab, on tunnustatud ECOFINi nõukogu järeldustes. Komisjon annab õige pea välja suunised, sätestades avara raamistiku, mille piires saab kiiresti anda hinnangu riigiabi kokkusobivusele rekapitaliseerimise ja tagatisskeemidega.

Õigusloome valdkonnas teeme järgmisel nädalal kaks ettepanekut. Esiteks, hoiuse tagamise skeemide ühtlustumise edendamine. Tugevamad ja ühtsemad eeskirjad muutuvad kriisist väljumise strateegia oluliseks osaks. Mulle annab julgust ECOFINi nõukogu, mis järgis meie ettepanekut, seda vähemalt kahekordistades, ning seadis ühiseks minimaalseks künniseks 50 000 eurot, mille mõned liikmesriigid suurendasid isegi 100 000 euroni.

Teiseks esitasime me ettepaneku tagada, et Euroopa finantsasutused ei jääks, võrreldes oma rahvusvaheliste võistlejatega ebasoodsamasse olukorda, seoses raamatupidamiseeskirjade ja nende tõlgendamisega. Kohtusin eelmisel nädalal Euroopa pankade esindajatega, kes ühehäälselt rääkisid mulle, et see on nende jaoks tõsine probleem. Komisjoni roll on olnud tõsta teadlikkust tegutsemise ja poliitilise impulsi loomise vajadusest ning paistab, et praegu on mõnede liikmesriikide tekitatud tõkked viimaks kadunud.

Siis on veel keskmine ja pikaajaline perspektiiv: on tarvis meetmeid, mille abil stabiilsus ja jätkusuutlikkus finantsturgudele tagasi tuua. Olen öelnud juba varemgi ja ütlen jälle: peale likviidsuse on meil tarvis praegusesse majandussüsteemi süstida ka usaldusväärsust. Ainult tulekahju kustutamisest ei piisa. Komisjon on selle kallal töötanud aasta tagasi alanud kriisi algusest saadik.

Liikmesriigid peavad näitama, et oleme õppust võtnud õppetundidest, mida oli tarvis, et ehitada üles õige reguleeriv raamistik, millega kriisioht minimaalseks muuta. ECOFINi eelmisel aastal heakskiidetud tegevuskava edenemist tuleb hoolikalt jälgida.

Lubage mul eriti esile tõsta kolme küsimust. Esiteks tahaksin, et nõukogu ja parlament annaksid tegeliku prioriteedi meie eelmise nädala ettepanekule kapitali nõuete kohta. Teiseks, järgmisel nädalal tuleme välja hindamisasutusi käsitleva ettepanekuga, millest oleme teatanud. Tean, et võin jälle loota teie toetusele sellega kiiresti töötada. Kolmandaks hakkame me läbi vaatama ka oma 2004. aasta detsembri soovitusi tippjuhtide palkade suhtes, mida liikmesriigid kahjuks ignoreerisid või, kui aus olla, siis otsustas komisjoni 2004. aasta detsembris esitatud soovitusi teatava määrani järgida ainult üks liikmesriik. See on hea näide teatavast vastupanust, mida viimastel aastatel selles valdkonnas kohanud oleme.

Viimane punkt on süstemaatilisema iseloomuga. Meil on tarvis tegeleda edasi ka Euroopa tasandil ühtse finantsturu järelevalvega. Euroopa Liidus on üle 8000 panga, ent kaht kolmandikku Euroopa Liidu pangavaradest hoitakse 44 piiriüleses asutuses. Mõned neist tegutsevad 15 liikmesriigis. Nii töötab ühtne turg, ent piiriülestel pankadel tuleb igas liikmesriigis tegeleda erineva järelevalvesüsteemiga ning riiklik järelevalve ei suuda panga kogu tegevust riigipiiride taga tervikuna käsitleda. Oleks hea mõte kaotada kontinendi tasandil turu ja riiklike järelevalvesüsteemide vaheline mittevastavus. Kui piiriülene pank on surve all, siis on kiirete lahenduste leidmine mitme paralleelse riikliku järelevalve kokkusobitamiseks küll võimalik, nagu on näidanud viimased nädalad, aga see ei ole kerge.

Ma tean, et selles osas tuleb meil mõne liikmesriigiga veel võitlema hakata. Praegused arutelud nõukogus Solvency II direktiivi üle näitavad suurt vastupanu, millega igal piiriülese järelevalve parandamise katsel tuleb ikka veel silmitsi seista.

See, mille kohta me Solvency II ja kapitalinõuete direktiivis ettepaneku tegime, on vältimatult vajaminev miinimum. Tegelikult arvan ma, et peaksime minema palju kaugemale.

Nii et, oluline on seda punkti rõhutada. Kui komisjon kõneleb Euroopa järelevalve ühise lähenemisviisi poolt, siis ei tee me seda sellepärast, et kavas oleks haarata suuremad võimupiirid. Teeme seda sellepärast, et see on tegelikkus, ning tegelikkus on see, et peaaegu kahel kolmandikul Euroopa Liidu pangavaradest on juba piiriülene dimensioon. See tähendab euroopalik dimensioon, ning me peame sellele euroopalikule dimensioonile vastama tõelise euroopaliku lahendusega.

Seega on meil tarvis käivitada analüüsiprotsess, et moodustada ühine toetuspind. Sellepärast tahangi moodustada kõrgetasemelise töörühma, mis jälgiks õiget struktuuri, mille abil tagada, et finantsturud sobivad kokku ühtse turu tegelikkusega ning järelevaatajad saavad teha koostööd, et lahendada piiriülesed pankade probleemid. Teatan teile täna uhkusega, et Jacques de Larosière, Rahvusvahelise Valuutafondi endine tegevdirektor, Banque de France’i juhataja ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga president, on võtnud vastu mu töörühmaga ühinemise kutse, mis saab olema iseseisev ning hakkab koosnema selle ala kõrgetasemelistest ekspertidest. Usun, et nende ideid võiks lisada üldisesse analüüsiprotsessi, seda loodetavasti koos mõnede pikaajaliste lahendustega.

Praegune kriis on näidanud, et peame täielikult läbi mõtlema oma finantsturgude reguleerimise ja järelevalve eeskirjad, sealhulgas ka need, mis käivad riskihajutamisfondide ja erakapitali kohta, nagu rõhutas parlament. Nii et tuleme veel nende küsimuste juurde tagasi. Ma loodan vaid, et liikmesriigid – kõik liikmesriigid – näitavad sama suurt valmisolekut kui parlament ja komisjon.

Lubage mul veel korrata. Peame lühikese ajaga tagama, et päästeoperatsioonid ja muu riiklik sekkumine toimub koordineeritud ja kooskõlalises Euroopa raamistikus. Komisjoni riigiabi eeskirjade kiire kohaldamine tekitab usalduse liikmesriikide vahel ning järelikult peame oma suunistega väga kiiresti välja tulema. Järgmisel nädalal esitame ettepanekud tagatisskeemide ja raamatupidamiseeskirjade kohta.

Keskmises perspektiivis saab esile tuua kolm meedet: eelmise nädala ettepanek kapitalinõuete kohta, meie peagi tehtav ettepanek seoses hindamisasutustega ning tippjuhtide palkade kohta tehtud 2004. aasta soovituse läbivaatamine.

Ning pikemas perspektiivis peaks kõrgetasemeline töörühm, millest rääkisin, panema aluse, et leida konsensus seoses piiriülese järelevalvega.

Koos koordineeritult ja kooskõlastatult tegutsevate liikmesriikidega näitavad kõik need meetmed, et Euroopa Liit tegeleb tõeliste probleemidega. Mõju usaldusväärsusele on veelgi suurem siis, kui institutsioonid näitavad üles otsustavust ja kindlust, et kiirelt tegutseda.

Mis puutub komisjoni, siis tahaksin teile teatada, et olen otsustanud moodustada finantskriisiga tegeleva komisjonisisese juhtgrupi, mis koosneb volinikest Almunia, McCreevy ja Kroes ning mille eesistujaks olen ma ise. Tahan parlamendiga nendes küsimustes avatud suhtlemiskanaleid hoida. Ma tean, et parlament on juba märku andnud oma avatusest kiiresti menetletavates küsimustes, ning loodan, et saame selles väga olulises ja tundlikus küsimuses koostööd teha, sest finantsstabiilsus on riigi vara. Meil on kohustus näidata meie ühist otsustavust sellele väga raskele ja pakilisele olukorrale vastu astumisel.

Kõige selle juures on rahvusvaheline dimensioon kriitiline, nagu nõukogu eesistuja just praegu rõhutas. Peame lahendustega tulema Euroopasse, kuid peame koostööd tegema ka rahvusvaheliste finantsasutustega.

Eriti tervitan ma president Sarkozy ettepanekut rahvusvahelise konverentsi korraldamiseks. See on õige tee edasi. Mida rohkem saavad riigiasutused tegutseda kooskõlastatult, seda tõhusam saab olla meie tegevus ning seda väiksem on võimalus, et see tegevus õõnestab ausat konkurentsi ja Euroopa integreerumise acquis’d.

Tähelepanu keskmes on finantskriis ja seda õigusega. Kuid oleks viga näha Euroopa tegevust selle tagajärjel hääbuvat. On veel kaks valdkonda, milles peame tänavu sügisel kindlaid otsuseid langetama. Tegelikult on valupunkte palju rohkem, kuid piiratud aja tõttu keskendun väga lühidalt vaid kahele küsimusele: kliimamuutuse- ja energiapakett ning Lissaboni leping.

Kõigepealt kliimamuutuse- ja energiapakett. Eksivad need, kes arvavad, et see pole majanduslanguse poliitikaga seotud. See pakett on Euroopa tulevasele õitsengule olulise tähtsusega. Ilma selleta võib hiljem tekkida kõrgemaid hindu, oleme energiakatkestuste suhtes haavatavamad ning kaotame võimaluse uurida mõnda uut suurt turgu. Tööstusharud on muidugi mures, et muudatus toob kaasa lisakulutusi. See on täiesti arusaadav. Kuid ma olen ka veendunud, et suudame leida viise, kuidas veenda tööstusharusid, et neid ei panda konkurentsi mõttes ebasoodsamasse olukorda.

Ma hakkan innustama Euroopa Ülemkogu pingutama ja kinni pidama parlamendi järgitavast ajakavast, mida eesistujariik Prantsusmaa nii tõhusalt tegi: ma tervitan nõukogu eesistuja äsja tehtud märkusi. Eile tegi parlament tähtsa protseduurilise sammu edasi. Muidugi oleme siin alles institutsioonidevaheliste läbirääkimiste alguses. Komisjon on valmis konstruktiivselt tegutsema, et jõuda nii nõukogu kui ka parlamendi täiskoguga kokkuleppele suurima võimaliku toetuse osas.

Lõpetuseks, Lissaboni leping. Praegu pole õige aeg, et määrata kindlaks edasiliikumise täpne tee. Kuid on aeg meelde tuletada, et mõned viimased nädalad ja kuud on jälle näidanud seda, kui väga Euroopa Lissaboni lepingut vajab. Ausalt, kas saame tulevikus tegelda selliste kriisidega, mille tunnistajaks olime Venemaa ja Gruusia vahel, kui nõukogu eesistuja iga kuue kuu järel vahetub? On silmnähtav, et vajame rohkem stabiilsust. On silmnähtav, et vajame rohkem kokkukuuluvust. On silmnähtav, et vajame rohkem tõhusust Euroopa otsuste langetamise protsessis. Me vajame tõhusamat Euroopat, demokraatlikumat Euroopat, selge kõlava häälega Euroopat rahvusvahelisel laval. Sellepärast arvangi, et peaksime jätkuvalt pühenduma Lissaboni lepingu ratifitseerimisele.

Praegu pole tavaline aeg. Praegu on enneolematu aeg, mis nõuab meilt kõigilt: komisjonilt, nõukogult ja parlamendilt, et oleksime olukorra väärilised. Peame koos otsima Euroopa vastust finantskriisile ja selle heaks tegutsema. Võlgneme seda oma kodanikele.

(Aplaus)

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (FR) Proua juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni president, daamid ja härrad, meie majandust ootamatult tabanud finantskriis on väga murettekitav. See on murettekitav meie majandusele, murettekitav meie töökohtadele ning eelkõige murettekitav miljonitele inimestele, kes on kõvasti tööd teinud ja sääste kogunud, olles kindlad, et hakkavad pensioni saama ja võivad oma lastele väikese päranduse jätta, kuid leiavad nüüd, et nende töö viljad on äkitselt ära sulanud või aurustunud. Must esmaspäev, mida maailma kõik väärtpaberibörsid sel nädalal kogesid, demonstreerib taas, et turud võivad kaotada igasuguse seose tegelikkusega ning et finantssüsteemi juhtimine on muutunud raskeks.

Sellel kriisil on palju põhjusi. Euroopa Komisjonil on õigus, kinnitades, et suur osa vastutusest langeb USA võimudele. Me peame neilt seletust küsima. Komisjonil on õigus. Siiski peab ka Euroopa tegutsema, et kriisiga hakkama saada ja sellest õppida.

Praegusel raskel ajal on liikmesriikide esimene refleks mõelda iseenda peale. Siiski, Euroopa liidritena peab meie esmaseks prioriteediks olema oma jõupingutuste ühendamine, et hoida ära finantskriisi liiga suur mõju tegelikule majandusele. Peame iga hinna eest ära hoidma kriisi liiga rasket ja pikaajalist mõju äriettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamisele. Komisjoni president, nõukogu eesistuja, ma kardan, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted kaovad kriisi tagajärjel ja keegi ei hooli sellest. Meil on vaja VKEde toetuskava.

Peame kindlustama, et meie kaaskodanikele jääks alles usaldus pangandussüsteemi vastu ning nad ei läheks kaasa paanikalainega, mis allakäiguspiraali üksnes kiirendaks. Seetõttu kutsun ma liikmesriike üles tegutsema koordineeritud ja otsustaval moel, et hoida ära kriisi mõjusid pensionidele, töökohtadele ja kasvule Euroopas.

Nagu nõukogu eesistujariikki, kelle sihipärasele tegevusele me aplodeerime, usub ka meie fraktsioon, et ühekülgne lähenemine meid ülemaailmses kriisis edasi ei vii. On selge, et finantsturgude järelevalve ei toimi. Sellepärast peamegi looma Euroopa kontrollisüsteemi. Taas peab Euroopa ülejäänud maailmale eeskuju andma. Praegune järelevalve puudumine kujutab endast äärmiselt tõsist probleemi ning me ei saa kauem sallida krediidireitingu agentuuride suutmatust üldistes huvides tegutseda ja peamiste ülemaailmsetel finantsturgudel tegutsevate ettevõtjate tegelikke maksejõulisuse tasemeid avaldada.

Tahaksin lisada, et sel miljonitele meie kodanikele ebakindlal ja ohtlikul perioodil tunneb mu fraktsioon, et on täiesti vastuvõetamatu, et need direktorid, kes on juhtinud oma asutused pankrotti, peaksid pääsema selle tagajärgede all kannatamisest. Ka selles asjas peaksid inimesed oma vastutust kandma.

Tahaksin lihtsalt korrata, mida härra Jouyet ütles: praegu on aeg tegudeks. Meil on tarvis kooskõlastatud tegusid, meil on tarvis kõigi kahekümne seitsme liikmesriigi vaprust ja solidaarsust, et meie majandusse taas usaldusväärsust süstida.

Proua juhataja, daamid ja härrad, Euroopa Ülemkogu kohtumisel hakatakse arutama ka Lissaboni lepingut ja ma tahaksin kutsuda üles kõiki liikmesriike, kes pole lepingut veel ratifitseerinud, tegema seda võimalikult kiiresti, nii et iga riik saab selles küsimuses lõplikku arvamust väljendada. Ma tean, et selles saalis on inimesi, kes ei suuda näha selle teo väärtust, kuid mina nende arvamust ei jaga.

Me mõistame olukorda, milles on Iirimaa, ja me mõistame, et tema valitsus vajab peale oma kodanike hääletust vastamiseks aega, mida me respekteerime. Siiski, kuigi Euroopa Liit on valmis demonstreerima kannatlikkust ja mõistmist, on olukord keskmises ja pikemas perspektiivis väljakannatamatu. Sellepärast pöördun ma Euroopa Ülemkogu poole, et ta demonstreeriks poliitilist tahet, mis pärast oktoobrikuise olukorra uurimist osutub vajalikuks, et detsembris vastu võtta niisugune tegevuskava, nagu see, milleks te koos lõpliku ajakavaga ettepaneku tegite.

Ma kutsun Euroopa Ülemkogu üles võtma vastutust oma otsuste eest: kas tuleb viimaks kohaldada Lissaboni lepingut ja kohaldada seda kõigile või jääb kehtima Nice`i leping ja see kehtib kõigile ametiasutustele. Muidugi on Euroopa Parlamendil sel juhul vähem liikmeid ja vähem võimu kui Lissaboni lepinguga, kuid ka Euroopa Komisjonil on väiksem arv volinikke kui liikmesriike. Praegu kehtib Nice`i leping. Ka see on tegelikkus. Kõigil poliitilistel otsustel on oma hind ja kui Euroopa soovib olla usaldusväärne, siis peab ta võtma vastutuse oma poliitiliste otsuste eest, puudutagu need siis finantskriisi või ta institutsioone.

Tahaksin veel lisada, proua juhataja, komisjoni president ja nõukogu eesistuja, et seoses praegusel raskel ajal esitatud energia- ja kliimapaketiga peaksime edasi liikuma ettevaatlikult, pidama kinni üldisest orientatsioonist, kuid äriettevõtteid mitte hirmutama, nii et investeeringud võiksid jätkuda.

Neile, kes pole minuga nõus, tahan lihtsalt öelda, et olen hakkama saanud väga raske kriisiga: hullulehmatõvega. Meil on olnud poolteist aastat ebakindlust. Me peame kindluse tagasi saama, aktsepteerima keskkonna ja meie planeedi jaoks mõeldud süsteemi ning sellega edasi minema, kuid me peame aktsepteerima ka seda, mis on juhtunud finantsalal. Kui läheb tarvis veel üht aastat, siis võtame selleks veel ühe aasta, et jõuda sinna, kus peame olema, et päästa planeet ning anda tulevik meie lastele ja lastelastele.

  Martin Schulz, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Proua juhataja, ka mina tahaksin alustada Iirimaa referendumiga, see tähendab Lissaboni lepinguga. Teil on õigus, komisjoni president: me vajame seda lepingut rohkem kui kunagi varem. Seepärast olen ma arvamusel, et vajame ka stabiilset alust, et seda jõustada ning see tähendab Iirimaa rahva ja valijate veenmist selle lepingu poolt hääletama.

Kui Iirimaa valitsus ei saa sellega hakkama enne Euroopa valimisi, siis otsustame järgmise Euroopa Parlamendi ja komisjoni koosseisu Nice`i lepingu alusel. Pärast seda teema siiski jätkub, sest neid reforme on meile vaja. Me vajame neid, et laieneda, me vajame neid selleks, et tegelda kriisiga, nagu me praegu jälle kogeme, ning Iirimaal peetava uue referendumini jääva aja jooksul on meil piisavalt aega, et selgitada täpselt välja, milliseid Lissaboni lepingu vastase kampaania allikaid rahastab LKA, Ühendriikide sõjalis-tööstuslikud jõud või kes iganes.

(Valjud vahelehüüded)

Kuulake! Inimesed, kellest ma räägin, on juba vahele seganud. Me teame, kust nad oma raha said. Me hakkame seda palju hoolikamalt uurima, võite selles kindlad olla!

Komisjoni president, te andsite täpse kirjelduse kriisist, mida me praegu kogeme, kuid selle kohta, mida te ütlesite, tuleb teha veel mõned kommentaarid. Ärge olge mu peale pahane, kuid pean ütlema, et kuigi teie sõnavõtus oli palju head, pani üks asi mind ärevust tundma ja see on juhtgrupi koosseis, mida te kokku panete, et kriisiga tegeleda. On iseenesestmõistetav, et teie olete selle liige, ning samuti on asjakohane, et sinna kuulub nii hästi kvalifitseeritud volinik nagu härra Almunia. Nüüd olete meile aga öelnud, et tahate sellesse kriisiga tegelevasse juhtgruppi võtta härra McCreevy. Kui sellel täiskogul ja teie komisjonis on kunagi olnud mõnd eksitava tururadikalismi kaitsjat, siis on see härra McCreevy.

(Aplaus)

Maailma kõige parema tahtmise juures ei saa te tuletõrjujate hulka süütajat võtta! See lihtsalt ei tööta. Seoses volinik Kroesiga mainisite, et meil on Euroopas 8000 panka. Miks mitte küsida proua Kroesilt, mida tema Euroopa Liidu riiklikust pangandussüsteemist arvab. Minu kodumaal on riiklikke panku, millele antakse vähem riigi tagatisi kui erapankadele, mis on neid nüüd saanud mitmesugusel kujul. Minu riigis on teie proua Kroes just lõpu peale teinud hoiupankadele – Nordrhein-Westfaleni liidumaa valitsuse abiga, mis muud! Panna kass koorekaussi valvama ei ole võimalus kriisist pääsemiseks.

Oleme pidanud siin aastaid kuulama neoliberaalide dogmat, et küll turg ise kõik probleemid lahendab. Meile on aastaid räägitud, et turu tekitatud mõjud jõuavad alla välja ning et lõpuks on see kõigile kasulik. Tegelikult juhtus see, et need, kes pidid oletatavasti sellest kõigest kasu saama, nimelt maksumaksjad, peavad hoopis arveid maksma. Niisuguses kriisis nagu praegu tuleb see välja öelda.

Maja põleb, järelikult tuleb tulekahju kustutada. Meetmed on õiged – ja teil on õigus, neid tuleb koordineerida üle Euroopa – sest meil on tarvis luua kindlustunne ja saada tagasi usaldus, sest me peame võitma hirmu, vastasel korral muutub see hirm iseennast täidesaatvaks ettekuulutuseks ning lihtsalt kiirendab kokkuvarisemist, mida püüame ära hoida. Ka meie toetame neid meetmeid, ent lubage mul lisada: mahapõlenud maja ei saa uuesti üles ehitada täpselt sellisena nagu varem. uus maja peab olema teistsugune. See peab olema ehitatud kindlale vundamendile, selgete reeglitega vundamendile.

Kieli Maailmamajanduse Instituudi president Dennis Snower, kes ei ole radikaalse sotsialistliku liikumise liige, määratles seda väga hästi ühes intervjuus, öeldes, et finantsturgude reguleerimine pole olnud ei piisav ega asjakohane ning sellepärast süsteem ei töötagi. Jah, ta teab, millest räägib. Siiski on need teie hulgast, kes istuvad selle istungisaali paremas tiivas, rääkinud aastaid neile, kes on palunud luba regulatsioonide loomiseks, et oleme takerdunud 19. sajandisse. „Mineviku hääl,” ütles härra Watson vastuseks mu nõudmistele ühel hiljutisel arutelul, siis kui kutsusin üles reguleerimisele ja läbipaistvusele ning kõnelesin reitingu agentuuridest ja eeskirjadest, millega seda saavutada. Noh, mineviku häälel on midagi öelda: mineviku eeskirju on tuleviku jaoks tarvis. See on selge vastus, mille anname, vaieldes neoliberaalse peavooluga, mis on klassikalisel viisil lõhenenud.

(Aplaus)

Raskustest, mis praegu meie ees seisavad, ei ole nii lihtne üle saada. See võtab palju aega. Selle pika aja jooksul peame vältima eelkõige ühte asja: kordamist tulevikus seda, mis viis praeguste väga tõsiste arenguteni. Sellepärast peame eeskirjade koostamisel mõtlema eriti konkreetselt, kuidas keelata teatavat tüüpi spekuleerimine.

Keegi ei oska mulle öelda, millise piirini on moraalselt õigustatud rahvusvahelistel finantsfoorumitel toimuv kihlvedu toidunappuse peale, nii et toiduainete hinnad tõusevad, sest toiduainetega tegelevatesse äriühingutesse investeerimine annab suurt kasumit. Toidunappus põhjustab nälja, ent ühe inimese nälg on teise kasum. See on loomuvastane süsteem. Selleks, et selliseid asju ära hoida, peavad olema õigusaktid. Komisjoni president, arvatavasti on see teema midagi niisugust, mida peaks kaaluma teie koostatav finantsturgude struktuuri kõrgetasemeline töörühm.

Lõpetuseks tahaksin teid õnnitleda. See on hea otsus. Tahan siiski ka öelda, et juba kolm aastat tagasi palus parlament Muscati raportis, et te seda teeksite. Olete seda palvet kolm aastat ignoreerinud. Hakkate asjaga tegelema liiga hilja, kuid vähemalt hakkate, ning palju tänu sellegi eest.

  Graham Watson, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra president, tahaksin ametis olevale eesistujale öelda: järgmisel nädalal peate Euroopa Ülemkogu kohtumisel jätkama aruteludega Lissaboni lepingu üle. Peate olema konstruktiivne, kuid siiski arvestama riikidega, kes peavad alles ratifitseerima. Peate vastu võtma Euroopa pakti varjupaigaõiguse ja immigratsiooni kohta – kuigi peame ikka alles otsima kvalifitseeritud uustulnukate leidmise ja migratsiooni juhtimise kavasid – ning hakkama arutama edusamme võitluses kliimamuutusega.

Kuid keegi ei saa eksida nõukogu ees seisvas kõige pakilisemas probleemis. Ülemaailmseid finantsturge räsib torm ja selle tagajärgi on tunda kogu Euroopas: töökohad kaovad, pensionid sulavad ja hoiused on ohus. Meie kodanikud on mures. Meie ees seisvad väljakutsed võivad olla üliraskete tagajärgedega mitmele põlvele ning need arenevad välgukiirusel. Niisugustel hetkedel nagu praegu on meie liit kindel. Me peame vastama ühiselt. Me ei saa lubada olukorda, et liikmesriigid üllatavad üksteist ühepoolsete otsustega, millel on mitmepoolsed tagajärjed. Euroopa vajab koordineeritud ja järjekindlaid poliitikaid, et finantskaotuste voogu tõkestada, läbipaistvus ja head tavad kehtestada ning õnnetusi edaspidi vältida.

Mõned arvavad, et võivad nüüd kapitalismi haual tantsu lüüa, kuid lahendused pole turgude sulgemises ja käsumajanduses. See jätab Euroopa kodanikud üksnes rahast ilma. Kui ehitate oma maja üles sellele, Martin Schulz, siis saab see olema õlest maja. See, mida me näeme, ei ole turumajanduse läbikukkumine. Pigem on see piiranguteta, saamatult reguleeritud turgude ohjeldamatus. Finantsturud võlgnevad praegu Adam Smithile vähem kui Cincinnati Kidile. Üksikute pankurite, kaupmeeste ja kiirmüüjate ahnust tuleb kindlasti hukka mõista, ent ka see on valitsuste saamatus nende tehingute läbipaistvuse ja aususe tagamisel.

Liberaaldemokraadid on tükk aega hoiatanud ohtude eest, mis tabasid nõukogu ettevalmistamatult ja rabasid komisjoni jalust. Käesoleva aasta mais kirjutas mu sõber Otto Graf Lambsdorff koos Jacques Delorsi ja teistega alla nõukogu eesistujariigile Sloveeniale adresseeritud kirjale. Selles oli esile toodud majanduse kokkuvarisemise sügav oht, mida kujutasid hiljutised pangandustavad. Selles kirjas oli öeldud:„ Väärikas kapitalism vajab tõhusat avalikku korda. Kasumi otsimine on turumajanduse põhiolemus, aga kui kõik on müüdav, siis sotsiaalne ühtekuuluvus sulab ja süsteem variseb kokku”. Euroopa oli selliste murede märkamisel liiga aeglane. Nüüd peab ta tegema, mida suudab, et seda süsteemi taas tegutsema aidata.

Liberaalid ja demokraadid loodavad, et ECOFINi nõukogu järeldused moodustavad aluse kokkuleppeks Euroopa Ülemkogus. Need pole kiiretoimelised ravimid, kuid aitavad tervendada põhihaigust. On õige tõsta kogu liidus hoiuste tagatise kaitse minimaalselt 50 000 euroni. Perekondade säästud on sellega turvatud ja kapitali üleviimine maha laidetud. Ootame ka kuulda saada komisjoni ettepanekut hoiuste tagatisskeemide konvergentsi edendamise kohta, samuti toetame teie ideede kiiret vastuvõtmist seoses kapitali adekvaatsuse parandamisega. Kui vaatate krediidi reitingu agentuure, siis vaadake, kes maksab nende maksud ja kuidas neid kontrollitakse.

Peame tugevdama ka riiklike finantsreguleerijate vahelisi seoseid. Eurotsooni keskpankade esindajad istuvad koos EKP nõukogus. Vajame samasugust üle-euroopalist finantsteenuste asutust, et säilitada finantsasutuste vahelist korda ja läbipaistvust. Euroopa Ülemkogu peaks küsima, kas Euroopa Liidu eelarvet võiks kasutada selleks, et lubada Euroopa Investeerimispangal ja EIFil anda krediidigarantiisid väikestele ettevõtetele. Nemad pakuvad ju lõpuks töökohti, millele eurooplased loodavad. Nemad on need inimesed, kes praegu vajavad kiireid ja konkreetseid meetmeid, kellel on tarvis, et kõik parteid ja kõik liikmesriigid ühtselt tegutseksid, kes ootavad ühisele väljakutsele ühiseid lahendusi.

  Pierre Jonckheer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Proua juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni president, härra Almunia, Euroopa Roheliste fraktsioon – fraktsioon, mida mul paluti täna pärastlõunal esindada – on ECOFINi nõukogu eilsed otsused heaks kiitnud. Arvan, et ainus asi, mis peaks meile muret tegema ja mis teile muret teeb, on turgude tänane reageerimine, mis ei paista olevat päris veendunud, et need ettepanekud on õiged. Loodan, et turud ennast jälle kokku võtavad ning et Euroopa asutused selles suhtes tegutsemist jätkavad.

Tahaksin teiega jagada kolme märkust või kolme sõnumit. Esimene sõnum puudutab Euroopat ennast. Parlament on jagunenud, see on fakt. Paljud on tahtnud rõhutada, et Euroopa ei osalenud pangandus- ja finantskriisi juhtimises. Meie, Euroopa rohelised, tahaksime rõhutada, et eriti panganduskriis paljastab Euroopa ühiseeskirjade küündimatust ning et selles valdkonnas, nagu paljudes teisteski, on tarvis Euroopa osa suurendada, mitte vähendada.

Teine sõnum puudutab asjaosaliste vastutust. Olen kuulnud ja aru saanud, et härra Barroso usub eriti sellesse, et on käes aeg tegutseda, seda küll, ent mina mõtlen, et on käes aeg kindlaks määrata, kes peaks vastutama. Mul oleks liigagi lihtne näidata näpuga nõukogu peale, valitsuste peale, kes nõukogu moodustavad, või komisjoni peale, sest mõned volinikud olid arvamusel, et parem seaduste tegemine tähendab iseregulatsiooni ja üldse mitte mingeid seadusi. Konkreetse näitena vaadakem direktiivi hoiuste tagamise skeemide kohta: 2006. aasta novembris esitas komisjon aruande, milles öeldi, et selles valdkonnas pole mingeid täiendavaid õigusakte tarvis. Ma pole kindel, kas te täna veel sellel seisukohal olete.

Siiski on see tegelikult parlament, kelle poole ma pöördun. Nädal tagasi hääletasime siin parlamendis härra Rasmusseni raporti üle. Esimene versioon oli suurepärane ja me toetasime seda. Parlament pidi nõudeid alandama, et enamuse poolthääled tagada ja milleks raportöör ise ettepaneku tegi.

Täna on meil tegemist sama asjaga seoses Lamfalussy raportiga finantsturgude järelevalve struktuuri kohta. Ka siin peab igaüks võtma kanda oma osa häbist. Ma usun, et fraktsioonil PPE ja liberaalide fraktsioonil, härra Watson, on eriline vastutus selle raporti lahjendamise eest, mida me homme hääletama hakkame.

Järgmiseks tahaksin öelda mõne sõna kriisi kohta. See sõnum on teile, härra Barroso, sest teie olete see, kes loob uue analüüsirühma (neid rühmi on küll palju, kuid ka uus on arvatavasti teretulnud), et tegeleda eelkõige finants- ja keskkonnakriisi vahelise seosega. Finantskriis, nagu te ise ütlesite, ei muuda olematuks keskkonnakriisi. Sellest seisukohast arvan ma, et panganduskriis näitab keskmises perspektiivis, et Euroopa Liidus on tõsine probleem hoiuste jaotamisega. See, mida ma tahaksin, mida Euroopa rohelised tahaksid, panna selle töörühma tegevuskavasse, on nende instrumentide analüüs, mis võiksid olla Euroopa Liidu käsutuses. Ma pean silmas eriti Euroopa Investeerimispanka, millele tuleks teha ülesandeks pikaajaliste finantside pakkumine, nii et energia- ja kliimapakett ning investeeringud, mida see esindab, oleksid tõhusalt tagatud. Ma arvan, et see on olulise tähtsusega.

  Brian Crowley, fraktsiooni UEN nimel. – Proua juhataja, tahan kõigepealt nõukogule austust avaldada ja neid õnnitleda jõupingutuste puhul, eriti seoses Venemaaga ja olukorraga Gruusias. Rahumeelsete lahenduste leidmine meie ees seisnud raskustele nõudis palju jõudu, vaprust ja osavat diplomaatiat. See tõestas – kui kellelgi oli veel lisatõestusi tarvis – et ühiselt ja kindla juhtimise all suudame saavutada kohutavalt palju rohkem, kui sõjaline jõud või majanduslik rikkus meile anda saaks, kasutades selleks lihtsalt eeskuju, mida anname, ja taktikat, mida rakendame.

Teiseks ma arvan, et on tähtis veenduda, et Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse ellukutsumine on nõukogu järgmise istungi päevakorras. Mitte kunagi varem meie ajaloos pole rohkem tarvis olnud, et tooksime kokku oma partnerid Vahemere piirkonna tasandil, et tagada nii majandusarengu pakkumine kui ka rahvaste rahumeelne kooseksisteerimine. Eelkõige peaksime järgima Egiptuse valitsuse eeskuju nende algavates rahuläbirääkimistes seoses Sudaani, Tšaadi ja teiste piirkondadega.

Tahaksin rääkida veel kahest olulisest momendist. Minust oleks vale jätta mainimata olukorda seoses Iirimaa ja Lissaboni lepinguga. Liikmesriigid on Iirimaale juba andnud aega järelemõtlemiseks, mille eest me oleme tänulikud, kuid see ei erine järelemõtlemisajast, mille said Prantsusmaa ja Madalmaad, siis kui nad lükkasid tagasi põhiseadusliku lepingu. Ettepanekute ja ideede esitamine, et neid raskusi võimalikult lahendada, võtab aega. Meil siin parlamendis oleks sünnis tagada, et me ei suruks püstolit ühelegi riigile otsaette, siis kui küsime, kas ta tahab või ei taha lepingut ratifitseerida, eriti sellepärast, et selle lepingu ratifitseerimine nõuab demokraatlikku rahvahääletust.

Teiseks, praeguse finantskriisiga seoses ei süüdista ma ühtegi kindlat isikut ega näita kellegi peale näpuga. Ma õnnitlen nõukogu, et nad on suutnud hakata ühiselt tegutsema ja võtavad otsustavaid meetmeid. Õnnitlen veelkord komisjoni selle eest, et ta on tõepoolest püsti tõusnud ja öelnud, mida oli tarvis öelda enne nõukogu tegutsemist, et tagada turgude usaldusväärsuse juurde saamist sõnumi kaudu, et oleme võimelised, suudame ja tahame võtta meetmeid, kas siis EKP, ECOFINi, üksikute liikmesriikide või ükskõik mille muu kaudu.

Kuid ärgem tehkem viga, öeldes, et kõik, mis toimus viimase kahe nädala jooksul, on vale, ning et kõik, mis hakkab toimuma tulevikus, on õige. Ajalugu peab meile õpetama, et selle aja jooksul, mis me siin maailmas elame, peavad toimuma parandused ja muudatused. Need parandused ja muudatused toovad inimestele viletsuse õudusi.

Peame kõigepealt tagama tavalise inimese kaitse. Pangad on saanud käendamiskeelu. Pangad on saanud tagatise. Koos selle tagatisega tuleb pankadele ka kohustus hakata nüüd inimestele ja ettevõtetele laenu andma, et majandus saaks ennast uuesti kokku võtta. Asi pole ainult tippjuhtide palkade või töötasude kärpimises, vaid selles, et majandustsükkel saaks tagasi rööpasse, kus ta peaks olema. Hoiuste tagamine on sellest ainult väike osa.

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Proua juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni president, oleme nüüd juba mitu nädalat jälginud ülemaailmset paanikat ja väljakannatamatuid kaotusi, mille taustaks on miljardite eurode ja dollarite peadpööritav tiirlemine.

Selle on tekitanud süsteem, mille nimel Euroopa liidrid on aastaid soovitanud mõõdukust maksmisel ja ettevaatust sotsiaalkuludega ning lasknud ebavõrdsusel kõrgele kerkida. Needsamad liidrid lendavad nüüd panku päästma, et neid karidelt lahti kangutada ja siis tagasi erasektorisse panna, kuulutades samal ajal elanikkonna enamusele pikka majanduslanguse ja ohvritoomise perioodi.

Paljud inimesed, kes neid sündmusi täiesti jahmunult jälgisid, ei saa midagi parata, vaid näevad nendes õppetundi mitte kapitalismi ohjeldamatuse kohta, härra Watson, vaid kapitalismi tõelise olemuse kohta kogu selle ebaõigluse ja julmusega, ükskõik kui erakordseid muundumisi see viimastel aastakümnetel ka läbi poleks teinud. Arvan, et Euroopa liidritel tuleb meie kaaskodanikele nüüd mõningaid seletusi anda. Mõelge oma vastutuse peale, selle asemel, et proovida võidelda üldise valimisõigusega Iirimaal või kusagil mujal.

Täna tahan teha ainult kolm viivitamatut ja mõistlikku kõige pakilisemate küsimustega tegelemise ettepanekut, avades tee tõelisele muutusele poliitilises suunitluses. Kõigepealt arvan, et me ei tohiks koonerdada siis, kui on tegemist väikeste ja keskmiste hoiustajate rahustamisega, kes oma tagasihoidliku vara pärast õigusega muret tunnevad. Teadaanne selle kohta oli minu arvates hilinenud, arglik ja ebaselge. 15. oktoobril peab Euroopa Ülemkogu tervikuna ametlikult välja kuulutama hoiuste täieliku tagamise tervel Euroopa Liidu territooriumil.

Teiseks, algeline teadlikkus eetikast, samuti lihtne mure otstarbekuse pärast peaksid ära hoidma kurjade võlurite õpilaste katsed saada praegu või tulevikus kasumit riiklikust sekkumisest, mille muutis vajalikuks nende enda mõistusevastasest ohjeldamatusest põhjustatud kokkuvarisemine. Sellepärast peaksidki kõik valitsused (või igatahes peaksid nad olema suutelised seda tegema) kompensatsiooniks finantsasutustele hävingus antud abi eest saama pikemaks ajaks endale nende positiivses saldos olevad varad. Selle eesmärgiks võiks tulevikus olla riikliku finantssektori loomine, mis oleks täielikult pühendunud sotsiaalse väärtusega investeeringute finantseerimisele, eriti selliste, mis loovad uusi töökohti.

Kolmandaks ja üldisemal teemal, tegelikku majandust tuleb toetada uue ambitsioonika krediidipoliitikaga. See käib nii EIP kui ka EKP kohta. EIPle tuleks alustuseks anda volitused ja ressursid, et ta saaks täita ülesannet tagada VKEdele juurdepääs kogu krediidile, mida nad vajavad, et tootmist arendada, tingimusel, et luuakse tegelikke, korraliku palgaga töökohti ning austatakse oma töötajate õigusi. Selles osas on vastuvõetud otsus aidata VKEsid, andes neile kolme aasta jooksul 30 miljardit eurot, väga väärtuslik, kuid minu arvates on summa liiga väike ja ajavahemik liiga pikk. Juba üksi Prantsusmaal vajavad VKEd 60 miljardit aastas, aga ELis on kakskümmend seitse riiki. Peale selle vajavad nad paljudel juhtudel lisahapnikku just praegu. Hiljem võib olla liiga hilja.

Mis puutub EKPsse, siis kindlasti on praegu õige aeg, mil peame paluma sellel kohandada oma roll majanduse ja meie äriettevõtete eluliste vajadustega, suunates raha finantsturgude asemel tegelikku majandusse, või ei tule seda aega mitte kunagi? EKP-l on instrument selleks olemas ning me ei mõista, miks ta on nii järeleandmatu selle kasutamise suhtes. See instrument on selektiivne krediit, mille kasutamine finantsoperatsioonidel on väga kulukas, kuid mis on väga käepärane, et edendada töökohtade loomist, koolitusi ja kõiki tasuvaid investeeringuid.

Ma tean, et mõned neist ettepanekutest pole just tavapärased. Noh, ja siis? Kokkuvariseva ELi tavapäraste poliitikate asemel eelistan ma mõtet mõjuvatest, loovatest poliitikatest, mis teenivad Euroopa uuendamist ja eurooplaste väärikat elu.

ISTUNGI JUHATAJA: Martine ROURE
asepresident

  Nigel Farage, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua juhataja, see vana Euroopa Liit on küll naljakas, kas pole? Eelmise laupäeva pärastlõunal, pärast väga tublit lõunasööki Élyséel, seisid Euroopa liidrid trepiastmetel ja vestlesid üsna ebakindlate naeratuste saatel solidaarsusest. Naeratused olid muidugi ebakindlad sellepärast, et president Sarkozy USA-stiilis käendamiskeelu plaan oli juba põrmuks varisenud. Kuid sellest hoolimata kinnitati, et ühiselt jääme me püsima. Ja ikkagi otsustas Saksamaa kantsler peaaegu koomilise silmakirjalikkusega, et kõigepealt tulevad Saksamaa huvid ja alles teises järjekorras Euroopa huvid, ning ta tegutses ja pälvis arvatavasti esimest korda aastate jooksul valju aplausi oma valijaskonnalt.

Muidugi olid need iirlased, kes oma teed minnes sellise suundumuse nädala eest algatasid, ning mu imetlus Iirimaa vastu kasvab iga päevaga. Kuid ma arvan, et eelmine nädal osutub asjaolude muutuse hetkeks tervele selle Euroopa projektile. Vaadake, ainus viis takistada riike tegutsemast nende oma rahvuslikes huvides, on võtta neilt selleks volitused: moodustada siin, Frankfurdis üks rahandusosakond, millel on võim maksude ja valitsuse kulude üle. Tõepoolest, olen kuulnud mõningaid tollest pärastlõunast pärit ELi ekstremiste selleks tagajärjekalt üles kutsumas. Siiski ei saa te seda teha, sest see ei leia riikide toetust. Tegelikult oleks see isegi veel ebapopulaarsem kui teie vihatud Lissaboni leping.

Ei, palju tõenäolisem on see, et eelmisel nädalal juhtunu märgib lõpu algust. Turud juba ütlevadki seda. Itaalia valitsuse võlakirjad toovad nüüd 1% rohkem sisse kui Saksamaa või Prantsusmaa valitsuse väljaantud võlakirjad. Turud ütlevad, et majanduslik ja rahaline liit ei jää püsima. Mind see ei üllata, sest see pole kunagi olnud optimaalne käibimistsoon. Sama intressimäär ei sobi iialgi kõigile neile erinevatele riikidele ja te ei saa iialgi vajalikku riiklikku toetust.

Ent tuleb valida kas üks või teine. See on kas terviklik ELi riik, mis hoiab kõike kontrolli all või see on desintegreerumine ja tagasi riikide kontrolli alla minek. Krediidiraskused löövad ja haavavad meid kõiki, kuid ma näen tunneli lõpus tillukest valguselaiku. Ma näen dividende: see tähendab kogu selle hullumeelse ja soovimatu projekti lõpu võimalikku algust.

  Jana Bobošíková (NI). – (CS) Daamid ja härrad, komisjoni esindajad ja liidu liikmesriigid peaksid järgmisel nädalal võitu saama kahest kiusatusest. Esiteks, nad peaksid tunnistama, et Lissaboni leping on surnud ja igasugune surve sundida Iirimaa kodanikke oma arvamust muutma on lubamatu ning ratifitseerimisprotsess tuleks peatada. Teiseks, kõik kõrgema astme poliitikud peaksid mõistma, et pole olemas sellist asja nagu tasuta lõunad. Kohe praegu peaksid nad lõpetama käitumast nagu messiad, kes päästavad liidumajanduse, mängides ruletti turuvabaduse ja maksumaksjate rahaga. Aktsionärid ja pangajuhid peaksid pankurite halva juhtimise eest ise maksma.

Daamid ja härrad, praeguse hetkeni on kõik poliitikud tagatisi pakkunud, et vastutustundetud pankurid välja päästa. Sellise käitumisega tekitavad nad moraalse ohu. Riiklike tagatiste pakkumisega irvitavad nad näkku maksumaksjatele ja palju kiidetud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Nad saadavad peamistele investoritele kõigest ühe sõnumi: teil on õigus rasvaseid kasumeid oodata ning seda tehes ei pea te kandma riski ega eelkõige vastutust. Vahetuskaubana sellise abi eest ootavad poliitikud, et makstaks ränka hinda, milleks saab turu reguleerimine. Kriisi see ära ei hoia. See lükkab kriisi vaid edasi. Peale selle, ausa majanduskonkurentsi reeglitest loobumisega tekitame me džungli.

Daamid ja härrad, meie ees seisab majanduslangus ja kasvav tööpuudus. Samal ajal seisab poliitilise eliidi ees raske proov: kas alati lihtsaid lahendusi pakkuvale populismi ahvatlusele järele anda või ei. 1930ndatel aastatel ei pidanud Euroopa tormile vastu ja kukkus läbi. Ma usun kindlalt, et praegu me peame tormile vastu.

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. − (FR) Proua juhataja, komisjoni president, daamid ja härrad. Ma räägin lühidalt. Olles teid ära kuulanud, tahan teile lihtsalt öelda, et esimene õppetund, mille ma Prantsusmaa eesistumise esimesest poolest sain, on see, et üks kriis ei sunni teisi kriise kaduma.

Finantskriis ei peleta minema kriisi välissuhetes Venemaa ja Gruusiaga ning maailma teistes osades. Finants- ja välissuhete kriis ei tee lõppu toidu- ja keskkonnakriisile. Kõigile neile väljakutsetele tuleb vastu astuda, isegi siis, kui peame end kohandama, et oma prioriteeti säilitada.

Prioriteete on kolme tüüpi. Esimest rõhutasite te oma sõnavõttudes, see on usaldusväärsuse tagasisaamine – nagu ütles komisjoni president – et meie kaaskodanikud tunneksid end Euroopa osas kaitstumana ning saaks ära hoida põhjatu lõhe tekkimise Euroopa Liidu – selle Euroopa Liidu idee, mis on meil kõigil olemas – ja meie kaaskodanike vahele.

Teine prioriteet on kohandada meie institutsioonilist süsteemi nii, et meil oleks rohkem kaasatud Euroopa, paremini organiseeritud Euroopa ja otsustusvõimelisem Euroopa, sest me teame, et ühegagi neist väljakutsetest ei saa tegelda individuaalsel või riigi tasandil.

Kolmas prioriteet on liikuda arengumudeli poole, mis on jätkusuutlikum ja rohkem keskendunud pikaajalisele perspektiivile, ning ressursside õiglase haldamise poole, võttes samas arvesse äkilist seisakut meie majanduses, millega meil tuleb hakkama saada, nagu me hästi teame.

Toetan täielikult seda, mida Euroopa Komisjoni president ütles. Peame olema ausad: meil on tarvis kaotatud aeg tasa teha ja teatavad dogmad läbi vaadata. Arvan, et komisjoni president on sellest aru saanud, ning tema tehtud ettepanek viib õiges suunas. On selge, et peame liikuma suurema integreerumise ja parema finantsjärelevalve poole Euroopa tasandil.

Ma ei hakka mitmesuguste loetletud meetmete juurde tagasi pöörduma, kuid nähtavasti peavad nõukogu ja liikmesriigid hakkama tegelema oma kohustustega ning parlament asuma oma kohustuste juurde seoses esitatud ettepanekutega, mis on väga vajalikud: standardite, krediidireitingu agentuuride, krediidisuhtekapitali, direktorite palkade ning teiste pangandussektori töötajate palkade kohta (on veel ka kauplejate palgad, millest kuigi tihti ei räägita, kuid mis tunduvad mulle samuti olulise probleemina). Sellest seisukohast võttes arvan, et kõrgetasemelise töörühma loomine on suurepärane algatus. Tahaksin siiski lihtsalt eesistujariigi nimel öelda, et mulle oleks rohkem meeldinud töörühma mitmekesisem koosseis, mis oleks võinud olla nii avar kui võimalik, et siiski veel tulemusrikkaks jääda. Nagu komisjoni president ütles, ei tohiks tänane likviidsuskriis muutuda homseks usalduskriisiks.

Härra Daul tõi väga täpselt välja, milliseid muudatusi tuleks teha seoses allesjäänud eesmärkidega, eelkõige seoses energia- ja kliimapaketiga. Nagu ta rõhutas, on väga oluline ka see, et meil on alles VKEsid toetav dimensioon, et Euroopa Investeerimispank tõepoolest tugevaid meetmeid võtab. Sellest tulenevalt on heakskiidetud finantspakett väga oluline ning see tuleb seoses väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamisega väga kiiresti rakendada.

Nõustun sellega, mida ütles härra Schulz. Meil on tarvis palju rohkem koordineerimist. Meil on tarvis tegevuskava. Samuti on meil tarvis äriettevõtete toetamise tegevuskava. Nii ütles härra Schulz ja ma olen temaga täiesti nõus. Ta teab, et toetame teda selles. Kuna tal on härra Steinbruckiga häid kontakte juba olnud, siis arvan ma, et ta suudab veenda ka teda.

Seoses sellega, mida ütles härra Watson, nõustun ma temaga, et me vajame rohkema reguleerimise asemel paremini kohandatud regulatsioone. See on väga oluline. Me pole regulatsioonide osas ka dogmaatikud. Nagu paljud teist on öelnud, on selge, et selleks, et usaldusväärsus tagasi saada, on meil tarvis kõnealuste valdkondade reguleerimist ning see reguleerimine peab olema paremini kohandatud ja mõjuvam. Jälle on liikmesriigid need, kes peavad selles osas vastutuse enda peale võtma.

Lõpuks, nagu tõi välja härra Wurtz, peame me tagama, et Euroopa Investeerimispangal oleks praeguses kontekstis täita aktiivne roll. Sellest hakatakse rääkima ka Euroopa Ülemkogu kohtumisel ning me peame võtma vajalikud meetmed, et tagada institutsioonilise raamistiku olemasolu, mis sobib finantsrühmitustele, finantsettevõtjatele, mis üha rohkem tegutsevad piiriüleselt. See ongi tegelik tühik, millega peame selle kriisi puhul tegelema: samas kui meie organiseerumise viis jääb täielikult riiklikuks, seisavad meie ees tegelikult üle-euroopalikud väljakutsed. Peame koos leidma meetmed, mis võimaldavad meil pigem reguleerimise meetodit muuta, selle asemel, et üle reguleerida, ning me peame tagama Euroopa ühinemise, et teha oma hääl eesseisvatel rahvusvahelistel kohtumistel kuuldavaks, nii et meile ei sunnitaks peale, nagu minevikus, teiste eeskirju ja teiste korratust, mille tagajärgi me peame taluma, vaid et saaksime pigem liikuda stabiilsema rahvusvahelise korra poole, mis sobiks rohkem väljakutsetega, millele peame vastu astuma ülemaailmsel tasandil.

  José Manuel Barroso, komisjoni president. − (FR) Proua juhataja, tahaksin ainult rõhutada kahte või kolme momenti, mis mulle arutelu selles staadiumis olulised tunduvad. Üldiselt olen märganud, et kahtlemata on siin olemas konsensus peamistes joontes, mida peaksime järgima.

On hädavajalik mõista, et viibime ülimalt ebatavalises olukorras, ning et meil on kasutada peamiselt riiklik raamistik, mille abil peame käsitlema riigiülest kriisi. On tõsi, et järelevalveasutused on riiklikud asutused. Komisjonil ja Euroopa Keskpangal ei ole finantsjärelevalveks volitusi.

Seoses komisjoni volitustega, eriti riigiabi osas, oleme arendanud mõningast tegevust ning ma võin teile kinnitada, et suurepärane koostöö käib meie talituste ja nende riikide valitsuste vahel, mis on elavalt huvitunud juba varem meiega ühendusse astuma. Võin teile öelda ka seda, et koostöö Euroopa Keskpangaga on olnud suurepärane, ning ma olin jälle tunnistajaks erakordsetele jõupingutustele, mida eesistujariik Prantsusmaa pidi tegema, et saavutada euroopalik lähenemisviis niisugusel keerulisel killustatud järelevalvesüsteemide taustal, millel siiski oli olemas Euroopa mõõde. Igatahes tahaksin sellega seoses aplodeerida Euroopa Keskpanga täna tehtud otsusele kärpida intressimäärasid. Otsus, mis tehti kooskõlas teiste keskpankadega.

Seoses punktidega, mida te oma sõnavõttudes rõhutasite, tahaksin esile tõsta kahte asja. Ühest kõneles härra Daul seoses tegeliku majanduse ja VKEde küsimusega. Nüüd on see kindel – see on tunnustatud tõsiasi – et kriis on tegelikule majandusele juba mõju avaldanud ja et raskemad ajad on meil alles ees. Usun, et kõigi Euroopa koostatud reformide raamistikus peaksime leidma suunatud meetmeid, mille abil kohaneda märksa keerukamaks muutunud konkurentsi oludega ning leida võimalusi, et aidata konkreetsemalt VKEsid. See on ka põhjus, miks Euroopa Investeerimispanka innustati nende algatuste raames VKEde jaoks meetmeid selgeks tegema. Järgmiste kuude jooksul tuleb seda dimensiooni, tegeliku majanduse dimensiooni väga hoolikalt jälgida.

Teine, härra Schulzi tõstatatud punkt puudutab väljaspool Euroopat asuvate vaeseimate probleemi. Usun, et ka minu kohus on teie juhtida tähelepanu sellele olulisele probleemile. Praegusel hetkel räägime siin finantside päästmisest, kuid me ei tohi unustada ka inimeste päästmist. Vastavalt Maailmapanga andmetele on sel aastal 75 miljonit inimest näljaohvrid. Järgmiseks aastaks ennustavad nad 100 miljonit rohkem.

Sellepärast, tunnistades küll, et meie probleemid Euroopas on mitmekordistunud, ei tohi me unustada probleeme arenenud maades. Me ei tohi unustada Aafrika tragöödiat. Peame pingutama, et vastata positiivselt palvele, mille saime hiljuti ÜRO peasekretärilt ja Maailmapanga presidendilt kirjas, mis oli adresseeritud kõigile riigipeadele ja valitsusjuhtidele, ning ma arvan, et ka Euroopa Parlamendi presidendile, täpsemalt, et Euroopa institutsioonid, see tähendab parlament ja nõukogu, peaksid heaks kiitma komisjoni algatuse seoses hädaolukorra lahendamise plaani rakendamisega, et toetada arengumaades põllumajandust.

Nagu härra Jouyet üpris õigesti ütles, ei tohi me unustada, et kõik need kriisid on omavahel seotud: finantskriis, maailma toidukriis, energiakriis ning geopoliitilise kriisi olulised aspektid. Tahaksin väga, et Euroopa annaks oma osa konstruktiivsesse lähenemisviisi nii meie kui eurooplaste kui ka maailma ülejäänud osa jaoks.

Me anname oma panuse globaliseerumise uude korda, millest me tahame, et see oleks õiglane, ei eraldaks ennast teistest, ei seaks turumajandust kahtluse alla, vaid püüaks kohaldada turumajanduses ausamaid põhimõtteid ja eeskirju. Nagu öeldud, on praegune probleem ka suutmatuse probleem, mitte niivõrd just turul – kuigi paljud turul osalevad ettevõtjad lubamatult käituvad – vaid pigem teatavate poliitiliste või riiklike asutuste pädevuse küsimus, kes ei ole leidnud sobilikke lahendusi turuolukorra reguleerimisele.

Lõpetuseks võin teile öelda, et meie igapäevastes kontaktides valitsustega märkan ma äratundmist, et seda Euroopa dimensiooni on tarvis. Näiteks, nagu te kahtlemata teate, ei eksisteerinud tänini Euroopas ja isegi mitte eurotsoonis tegelikult rahvusvahelisi finantsasutusi kui niisuguseid. Pärast aastatepikkust pealekäimist võitis Euroopa Komisjon alles mõne kuu eest viimaks kätte õiguse kohale, õiguse kohalviibimisele finantsstabiilsuse foorumil.

On vaieldamatu tõsiasi, et kuni praeguseni, isegi koos stabiilsuse ja kasvu paktiga, isegi koos Euroopa Keskpangaga, on ELi väline esindatus rahvusvahelistes finantsorganites langenud palju madalamale tasemele, võrreldes majandus- ja rahandusliidu tegeliku tähtsusega ning sellega, mida Euroopa Liidu projekt endast kujutab. Sellepärast näen ma isegi kriisi haripunktis võimalusi. Juhul kui näitame üles tarkust, kui mõistame, mida me teha saame ja tegema peame, siis suudan ma näha võimalust edasi arendada meie ideed Euroopast, mis teenib meie kodanikke.

  Philip Bushill-Matthews (PPE-DE). - Proua juhataja, praegune finantskriis ei kahjusta üksnes panku ja investoreid. Kõik tootjad, jaemüüjad, importijad ja eksportijad leiavad, et palju raskem on leida tööks kapitali, mida neil vaja läheb, ning on olemas reaalne risk, et kaubanduse üldine aeglustumine võib tugevamaks muutuda. Kui asi samamoodi jätkub, siis on vabad kaubandusvood – mitte ainult Euroopas, vaid ka need, mis suunduvad arengumaadesse ja sealt tulevad, nagu president Barroso just ütles – seetõttu eriti murettekitavas olukorras.

Sellepärast – ja see on esimene mu kahest omavahel seotud mõttest – ongi uue kaubandusvoliniku ametisse määramine seekord nii oluline. Kolleegid siin parlamendis võib-olla mäletavad, et Peter Mandelsoni ametisse määramise ajal toetasime teda kõik, vaatamata parteilisele või delegatsioonilisele kuuluvusele. Teda toetasid isegi Briti konservatiivid. Tahaksin loota, et nõnda läheb ka tema järeltulijaga, kuid pean täiskogule tunnistama, et paljud kolleegid eri delegatsioonidest on juba väljendanud tõsist muret kandidaadi ilmse kogenematuse pärast tähtsa kaubandusportfelli osas.

Niisiis ma soovitan tungivalt, ning see oleks nii kandidaadi kui ka meie huvides, et tema ärakuulamine toodaks lähemale, 10. novembrile, juhul kui see on üldse võimalik. Üks kuu on pikk aeg ootamiseks ning pikk aeg kahtluste edasiarenemiseks. Üks põhjus on veel: just praegu toodi mulle e-kiri, milles öeldakse, et transatlantilise majandusnõukogu 16. oktoobriks kavandatud kohtumine lükatakse edasi, sest lahkuv volinik on juba lahkunud, kuid saabuvat volinikku ei ole veel kinnitatud. Nii et palun, kas saaksime sõu käima lükata. See on meie kõigi huvides.

Mu teine punkt käib VKEde kohta, mida kirglikult mainis mu hea sõber ja kolleeg Joseph Daul. Kui nõukogu kõneleb suurest pildist, siis palun, kas nad võiksid kõneleda ka väikesest pildist? Märkasin hiljuti, et augusti lõpp oli lõpptähtaeg, mil konsulteerida hilinenud maksmisega võitlemise direktiivi osas. Arvan, et see ajastus oli väga ebaõnnestunud. Mida äriettevõtted enne augusti lõppu öelda võisidki, nüüd on neil märksa jõulisem sõnum edastada. Kas ma tohin paluda, et konsulteerimisperioodi pikendataks kõigest paar kuud, sest ma arvan, et värske uudis selle kohta, et töötavast kapitalist on puudus, on miski, millega me tõepoolest peaksime arvestama. Ma pole veendunud, et hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv probleemi lahendaks, kuid arvan, et sedasorti analüüs võiks probleemi mõistmisesse oma panuse anda.

  Pervenche Berès (PSE). – (FR) Proua juhataja, nõukogu eesistuja, lubage mul öelda, kui kahju on sellest, et siin ei ole ECOFINi nõukogu eest vastutavat ministrit. Tema on selle nõukogu eesistuja ning kutsub üles tugevale koostööle Euroopas. Arvan, et tema õige koht oli täna meie hulgas.

Komisjoni president, ma kuulan teid, kuid ei hakka kordama neid, kes ütlevad, et räägite kõigest tühje sõnu, aga siiski, millal olen ma teid tegelikult kriisi algusest peale näinud nende küsimustega tõsiselt tegelemas? Te tulite ettepanekutega siia selleks puhuks, kui tundsite, et liikmesriikides, eriti suuremates (mõtlen Prantsusmaad ja Saksamaad seoses riiklike investeerimisfondide küsimusega), võiks tulla pahandusi. Te tulite ettepanekutega, mis on koostatud teie enda kabinetis sõltumatult valdkonnaga tegelevast volinikust Charlie McCreevyst.

Siiani pole mul siiski tegelikult jäänud muljet, et oleksite selle teemaga eriti tegelenud. Igatahes tahtsin teilt midagi küsida: kuhu te olete täna peitnud voliniku, kes vastutab finantsturgude seisundi eest? Ma imestan, miks teda pole teie kõrval. Mul on hea meel näha teie kõrval meie sõpra Joaquin Almuniat, kuid leian olevat pisut imeliku, et siin ei ole vastutavat volinikku.

Mis aga puutub vastutavasse volinikku, siis mida ta tegi 2007. aasta juulis, kui kõik ta talitused olid tööga hõivatud, et meid informeerida Euroopa pankade olukorra dramaatiliseks muutumisest, et selle kriisi tagajärjed saavad Euroopa majandusele olema dramaatilised? Teie talitustele öeldi seda. See oli õige hetk, härra Barroso, tulla ettepanekutega, mis oleksid teinud võimalikuks Euroopa hoiustajate veenmise hoiuste tagamises, selles, kuidas kavatseme nende raskete olukordadega toime tulla. Kus oli teie volinik siis?

Teil oli hea meel, et komisjoni – kuulake mind, härra Barroso – kutsuti osa võtma finantsstabiilsuse foorumist. Kas teadsite, et kui foorum möödunud esmaspäeval kokku tuli, siis teie volinik härra McCreevy sinna ei läinud, sest viibis Dublinis? Mida ta ütles siis, kui riik, kust ta pärit on, otsustas hoiuste tagamise küsimuses ise hakkama saada valdkonnas, mille eest just tema komisjonis vastutab?

Te räägite meile, et Euroopa Ülemkogu avaldab vastupanu, aga kas te tõepoolest peate ootama finantsministrite käske, et kehtestada hoiuste tagamise skeem või jälgida, mismoodi hakatakse Euroopa tasandil kohaldama raamatupidamisstandardeid?

Härra Barroso, täna on teie poliitiline vastutus demonstreerida vaprust, juhiomadusi ja algatusvõimet. Siiani pole ma veel midagi näinud.

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, sündmused toimuvad väga kiiresti; turud on vaba langemise seisundis. Keegi ei tea, kas põhjuseks on usalduse kaotus, mis on üldiselt maad võtnud või ehk tegutsevad spekulandid, püüdes välja selgitada, kas ja millisel määral õnnestub neil turgu põlvili suruda.

Juba käesoleva aasta veebruaris püüdis Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon terve päeva kestnud õpikojas välja selgitada kriisi põhjuseid ning kindlaks määrata konkreetseid meetmeid, mille poolt peaksime hääletama, et ära hoida sellise kriisi kordumist tulevikus.

Üksikute turul osalejate süüdistamisega saavutab väga vähe. Põhiliselt peame tunnistama, et oleme läbi kukkunud: meil on investeerimispangad, milles arendati tooteid, mis viimaks olid nii keerulised, et keegi neist enam aru ei saanud, hüpoteegipangad, mis loobusid krediidi hindamisest, reitingu agentuurid, mis jätsid suuremeelselt tähele panemata huvide konflikti, ning järelevalveorganid, mis ei teinud piisavalt tihedat koostööd omavahel või asjakohaste keskpankadega ega üritanudki saavutada tõelist läbipaistvust eriotstarbeliste sõidukite osas, mille kohta ei nõutud aruandlust seoses neist igaühe arveldusbilansiga.

Liiga kaua ei tehtud üldse midagi. Komisjon, kellel me aastaid tagasi palusime reitingu agentuuride järele vaadata, et meile nende tegevuse kohta pisut selgust anda ning muudes valdkondades läbipaistvust parandada, ootas liiga kaua, enne kui mingeid meetmeid võttis. Praegu võetakse meetmeid, mis veel mõne kuu eest oleksid olnud mõeldamatud, praktiliselt iga päev: G7 laupäeval, 27 liikmesriiki esmaspäeval, finantsministrid teisipäeval, Briti valitsuse meetmed täna, ning samal ajal ka keskpankade koordineeritud algatused ja intressimäärade vähendamine. Hea küll, ma loodan, et need meetmed aitavad, kuid neid võidakse turul ka vääriti mõista ning üldise paanika märkidena võtta – ja seda tuleb kindlasti vältida.

Majas on 27 tuba, leegid löövad katusest välja, aga mida 27 elanikku teevad? Nad tegutsevad omaette, igaüks võitleb tulega oma toas, selle asemel, et koos töötada.

  Hélène Flautre (Verts/ALE). – (FR) Proua juhataja, selle finantskriisi tõttu on Euroopa pakt varjupaigaõiguse ja immigratsiooni kohta tagaplaanile jäänud. Ehk ei olegi see paha. Ehk olekski see alati pidanud seal olema. Oleme tegelikult imestanud, mille poolest see immigratsiooni ja varjupaigaõiguse pakt teistmoodi on, võrreldes poliitikatega, mida Euroopa Liit ja liikmesriigid on juba aastaid järginud.

Noh, see on tõsi! Mis selle uue paktiga muutub migrantide jaoks, kes on politsei vägivalla, inimkaubanduse, absurdse bürokraatia ohvrid? Kas see annab neile inimväärikuse, nende õigused? Kas see annab rahvusvahelise konventsiooni kõigi võõrtööliste ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta? Ei!

Mis muutub vaesuse, sõja, loodusõnnetuste, varjupaigaõiguse kasvavate piirangute ohvrite jaoks? Kas inimesed hakkavad väljendama kahtlust, et kui naeruväärne on kohustus taotleda varjupaigaõigust esimeses riigis, kuhu põgeneti? Kas see teeb lõpu kiirläbivaatusele ning võiksime öelda, et ebausaldusväärsele turvaliste riikide nimekirjale? Kas migrantide jaoks, kes seaduslikult töötavad ning moodustavad tegeliku osa meie majanduslikust ja ühiskondlikust elust, hakkab see tähendama, et neid ametlikult tunnistatakse? Ei!

Aga seoses migrantidega, sealhulgas lastega, kes on vangi pandud või välja antud, isegi riikidesse, kus neid hakatakse väärkohtlema, kus neil pole perekonda, mille keelt nad ei oska. Kas nende jaoks muudab see midagi? Kas me lõpetame tagasivõtmise ja transiidi lepingud riikidega, kus rikutakse inimõigusi? Ei!

Te saate ju aru, et kõikjal maailmas vilistavad inimesed varjupaigaõiguse- ja immigratsioonipoliitika välja. Te ei saa enam minna rahvusvahelisele konverentsile, ilma et kuuleksite massilistest õiguste rikkumistest, mille all migrandid on Euroopa varjupaigaõiguse- ja immigratsioonipoliitika tõttu kannatanud. Ma arvan, et see peab muutuma. Me vajame poliitikat, mis põhineb silmakirjalikkuse asemel pragmaatilisusel, mis on immigratsiooni ja varjupaigaõiguse Euroopa pakti kaubamärk.

  Cristiana Muscardini (UEN). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, oleme täiesti nõus sellega, mida president Sarkozy Evianis ütles: et ainult keskpankade ja valitsuste kooskõlastatud tegevus teeb võimalikuks süsteemse riski ohjeldamise.

See ei muuda olematuks tõsiasja, et vaatamata tänasele huvitavale arutelule, on meil ikka alles mõningaid murettegevaid kahtlusi selle kohta, miks Euroopa Keskpank ei alandanud määrasid kiiremini, nähes sündmusi USA turgudel, ülemaailmsetel turgudel ja finantsturgudel, seda eriti mõnedes ELi riikides.

Me küsime seda sellepärast, et derivatiivide küsimuses pole siin selget seisukohta võetud, samas kui me teame, et need tooted põhjustasid selle, et Itaalias ja Euroopas sattusid peamised institutsioonid ja asutused tohututesse võlgadesse.

Me küsime seda sellepärast, et pangandusasutuste konsolideerimispoliitika on jätkunud, luues meie riikides eksisteerivaid tegelikke süsteeme arvesse võtmata paljudel juhtudel savijalgadel ebajumalaid, ning see on kontrollimatu tarbijakrediidi põhjuseks, mis kuhjusid tohutute võlgadeni, millesse sattusid üksikisikud ning tagasilöögina ka pangad ise.

Ühesõnaga, me palume Euroopal olla vapper ja vaadata läbi stabiilsuspakt, mis nüüd juba eelmisesse sajandisse kuulub. Uute esilekerkivate kriiside hulk mitmekordistub ning me vajame kiireid ja eksimatuid otsuseid. Kuna me väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest enne juba rääkisime, vajame me ka seda, et nõukogu ütleks selgelt välja, et komisjoni kohuseks on jätkuvalt kärpida kütusehindasid.

  Frank Vanhecke (NI). – (NL) Proua juhataja, pisut tagasihoidlikust ei tee iialgi paha ja see käib ka poliitikute kohta. Teeme algusest peale selgeks: ülemaailmses finantskriisis on Euroopa Liidu institutsioonid vaevalt küll midagi enamat kui täiesti võimetud pealtvaatajad, ning Euroopa Parlament vaevalt küll midagi muud kui täiesti võimetu jututuba.

Sellepärast hakkan rääkima mõnest muust asjast, millega seoses me vastutust kanname. Esialgu pidi meie aruteludes domineerima Iiri küsimus ja ühe jalaga hauas seisev Lissaboni leping. Siiski, juhtivate eurokraatide hiljutised avaldused tekitasid minus väga tugeva déjà vu tunde. Üks näide on volinik Wallström, kes teatas just sel nädalal, et Iirimaa referendum on väga vähe seotud lepingu endaga, vaid et tegelikult on sel rohkem pistmist hoopis eetikaküsimuste ja maksustamisega. See viib meid kokkuvõttes faktini, et komisjoni silmis tähendab Iirimaa „ei” tegelikult hoopis „jah”. Põhjus, miks mul tekkis déjà vu on see, et samasuguseid avaldusi tegid Euroopa asutuse liikmed ka pärast Prantsusmaa ja Madalmaade referendumeid. Rahvas ütles „ei”, aga eurokraadid kuulsid „jah”.

Niisugune põlgus põhilise demokraatia suhtes on nähtavasti selle Euroopa kõige iseloomulikum joon. Euroopa teatav poliitiliselt autistlik eliit, kes on rahva eest varjus, jätkab oma joont ja langetab rahvast hoolimata otsuseid, aga kui juhtub tõeline katastroof, siis vaatab võimetuna pealt nagu praegu.

Veel üks näide. Hiljutised uuringud on näidanud, et meie riikide kodanike seas on vastuseis Türgi liitumisele tugevam kui kunagi varem – aga mida teeme meie? Me jätkame selle liitumisega seotud läbirääkimisprotsessi kiirendamist. Euroopa, mida me praegu näeme, on täiesti vastupidine kõigele demokraatlikule. Peale selle ei saa me lahendada kodanike usalduse puudumise küsimust, käitudes praegu nii, nagu oleksime mängust väljas, teeseldes, nagu teeksime märkimisväärseid omapoolseid panuseid finantskriisiga võitlemisel.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE-DE). – (FR) Proua juhataja, minister, volinik, mu sõnum komisjonile ja nõukogule on selline: olles keset finantskriisi, ärme unusta jälgida nõukogu erakorralist kohtumist 1. septembril ning eriti Gruusia ja Valgevene küsimust.

– Gruusia kaotas sõja, ent ta peaks võitma rahu, ning meie peame tegema oma parima, et see juhtuks. See tähendab kaht asja: Gruusiat tuleb aidata tugeva rahalise toetusega ülesehitustööks ning aidata demokraatlike reformide kindlustamisel.

Euroopa Liit oli Kaukaasia kriisi lahendamisel kiirem ja tõhusam kui meie Ameerika sõbrad, ning meie vastus oli ühtne ja põhines ühisel lähenemisviisil. Suur tänu ja õnnitlused sel puhul eesistujariigile Prantsusmaale.

Me peame arvesse võtma Gruusia kriisi mõju tervele regioonile ning ka Euroopa Liidule endale. Rohkem kui kunagi varem on tarvis korda seada meie suhted naabritega, just nimelt kõrgetasemelise idapartnerluse kaudu. Meil on sama palju tarvis tugevat demokraatlikku Gruusiat, nagu Gruusial on tarvis meid. Lisaks on olemas veel ühine Euroopa huvi, millega ma pean silmas energiavarustuse kindlust ning Kaukaasia koridori nafta ja gaasi alternatiivseks transiidiks. Me ootame komisjonilt ja nõukogult, et nad tagaksid olemasolevate torujuhtmete kaitse ning jätkaksid praegu dramaatiliselt puuduva ühise energiaalase välispoliitika väljatöötamist.

Nüüd aga Valgevenest. Sealne olukord on pisut paranemas ning ilmnevad esimesed liberaliseerimismärgid. Valimised ei olnud demokraatlikud. Peame vastama uue poliitikaga, et lõpetada Valgevene isolatsioon, kuid tegemist peab olema mõõduka avanemisega, mis põhineb rangetel tingimustel ning järk-järgulisel vastastikusel järeleandmisel. See tähendab järgmisi tegureid: Euroopa naabruspoliitikate ja inimõiguste instrumentide valikuline kohaldamine, ametiisikute viisapiirangute valikuline kaotamine, Valgevene kodanikele antavate sissesõiduviisade maksumuse vähendamine poole peale, poliitilise dialoogi taastamine, toetus majanduskoostöö tugevdamisele Euroopa Liiduga, kodanikuühiskonna kaitsmine, VKEd, rahvusvähemused ja vaba ajakirjandus, ning kõik see tihedas konsultatsioonis Valgevene demokraatlike seisukohtade esindajatega.

  Enrique Barón Crespo (PSE). – (ES) Proua juhataja, nõukogu eesistuja, volinik, daamid ja härrad, sõnum, mille me minu arvates peaksime eesseisvale Euroopa Ülemkogu kohtumisele saatma, on vajadus taastada Euroopa kodanike usk meie projektisse ja seda tugevdada.

Põhjuseks on see, et oleme otsustanud luua majandus- ja rahandusliidu, mis on praegu moodustamisel, kuid veel mitte valmis. Nädal aega kestis meil USA epideemia nakkuse tõttu meeletu karjastormamise või massilise lahkumise oht, mis minu arvates on nüüd möödas. Aeg on näidanud, et Euroopa institutsioonid tegutsevad, eriti võis seda näha ECOFINi koosoleku puhul eile, samuti seoses koordineeritud intressimäärade alandamisega täna.

On tarvis, et suudaksime aidata meie tootmissüsteemi. Sellega seoses tahan peale ühenduse algatuste nimetada veel näiteks oma kodumaa tegevust, kus eile otsustati asutada 30 miljardi euro suurune fond, sest meil on tarvis aidata äriettevõtetel funktsioneerida.

Teine valdkond, milles on oluline usaldust suurendada, on Lissaboni lepingu ratifitseerimine. Mul oli võimalus vestelda ka minister Martiniga. Ta pani olukorrale täpse diagnoosi, kuid ilma ravimiretseptita pole ühestki diagnoosist kasu. Sellepärast on meil tarvis, et meie iiri sõbrad, olles järele mõelnud ja asjad uuesti läbi vaadanud, jõuaksid samuti arusaamisele, et tegemist pole neutraalsuse harjutusega, vaid teisisõnu, et solidaarsusele rajatud liidus läheb see midagi maksma ka meile, ning et kui Lissaboni lepingut ei võeta vastu enne valimisi, siis läheb see meile kalliks maksma.

Ratifitseerimata jätmise ainus positiivne aspekt on vast see, et Euroopa valimised tõusevad tähelepanu keskpunkti. On siiski oluline võidelda ja tegutseda selle nimel, et Lissaboni leping eelseisvate Euroopa valimiste ajaks jõustuks, et liit võiks olla tugevam ja ühtsem.

  Sophia in't Veld (ALDE). – Proua juhataja, kodanikud ootavad praegu, et Euroopa pakuks kaitset ja stabiilsust ning demonstreeriks ühtsust. Tugev Euroopa on praegusel ajal tähtsam kui kunagi varem. Kõik on nõus, et sekkumist oli tarvis, ning on hea, et meetmed võeti kiiresti. See oli vältimatu.

On aga mitmeid suundumusi, mida ma siiski leian olevat murettekitavad, ning mõnede võetud meetmete taga tajun ma ka teataval määral ideoloogiat. Mõned inimesed siin täiskogul on juba kapitalismi surma pühitsema hakanud. Kui aus olla, siis pole poliitikud siiski pankurid. Hädaolukorra meetmed on üks asi, kuid ma olen ka märganud, et mõnede toimingute ulatuseks on tavaline pankade natsionaliseerimine. Ausalt öeldes on hulk pankureid, kes selgelt ei ole enam usaldusväärsed ja kelle hoolde me ei saa oma sääste usaldada. Sel juhul küsige endalt, kas usaldaksite oma säästud selliste poliitikute hoolde, kes tegutsevad nagu pankurid. Näiteks härra Schulzi hoolde. Mina küll ei usaldaks.

Kriisil ei tohi lasta eeskirjadest mööda hiilida, neid nõrgendada või isegi tühistada. Leian, et konkurentsipoliitika või stabiilsuse ja kasvu pakti paindliku rakendamise üleskutse on äärmiselt murettekitav. Need on põhilised eeskirjad, mis muutsid Euroopa tugevaks.

Mul on konkreetne küsimus komisjonile – ja muuseas, ma märkan, et härra Barroso pole nähtavasti arutelu piisavalt köitvaks pidanud, et lõpuni kohale jääda. Täna pärastlõunal teatas Hollandi rahandusminister Hollandi parlamendi alamkojas toimunud arutelul, et Fortise ja ABN-AMRO, mitte ainult panga, vaid ka mittesüsteemse tähtsusega osade, näiteks kindlustuse, ostmist ei loeta riigiabiks. Seepärast tahaksin ma teada, kuidas komisjon kavatseb sedalaadi juhtumitega eeloleval ajal tegelda. Peale selle teatas volinik Kroes eelmisel esmaspäeval – ja ma olen temaga täiesti nõus – et konkurentsieeskirjade ning stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldamist jätkatakse täiel määral. Kuidas sedalaadi juhtumiga siis tegelda? Mis saab, kui pärast leitakse, et see oli riigiabi eeskirjade rikkumine?

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Proua juhataja, päris kindlasti on praegu majanduskriis peamine Euroopa ees seisev väljakutse. Saksa poliitikute ja Euroopa Komisjoni ametnike üpris hiljutistest kinnitustest hoolimata hakkab see kriis Euroopat juba suuresti mõjutama. Küsimus polegi selles, kas see jõuab meieni, vaid millal see jõuab. Eelmisel laupäeval ei õnnestunud isehakanud liidritel Euroopa Liidu mitmest suurimast liikmesriigist selles küsimuses ühegi ühise taktika osas kokkuleppele jõuda.

Peale selle võib niisuguste riikide nagu Kreeka, Iirimaa ja Saksamaa poolt, vastupidiselt teistele liikmesriikidele väljakuulutatud hoiuste tagatiste näitel, selgelt näha, et polegi ühtki ühist kriisiga tegelemise taktikat. Kui eeloleval ELi tippkohtumisel selleks ühist strateegiat välja ei töötata, on see väga halb signaal ELi liikmesriikide kodanikele, sest nimelt kriisiaegadel vajavad inimesed Euroopa Liidus kõige rohkem kindlustunnet, et EL on hädakorral valmis aitama ning et ta on olemas mitte ainult headel aegadel, vaid ka siis, kui tekib probleem.

  Werner Langen (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, kahjuks pole komisjoni presidenti enam siin. Ta ütles – ma märkisin kohe üles – et meil ei ole veel eeskirju, mis võimaldaksid anda euroopaliku vastuse. Selles on tal tõepoolest õigus. Proua Berès ütles meile, miks tal õigus on: sest vastutav volinik härra McCreevy oleks võinud viimased neli aastat sama hästi ka surnud olla. Ta ignoreeris pidevalt vähemalt kümnes eri raportis tehtud parlamendi soovitusi. See on tegelikkus, mitte neoliberalism, vaid finantsturgude eest vastutava voliniku kaugjuhtimine Dublinist ja Londonist. Kui komisjoni presidendil oleks vähegi selgroogu, siis võtaks ta selle ülesande härra McCreevylt ära ja annaks härra Almuniale, kellele see peabki kuuluma, ent tal ei jätku julgust seda teha. Selle asemel jätkavad inimesed siin niisugust juttu, nagu oleks just praegu aeg jooksma hakanud. Kõik, mida ma teha saan, on hämmastuses pead raputada selle üle, mida komisjoni president teinud on. Tal ei õnnestu ennast ühisest vastutusest nii lihtsalt välja keerutada.

Räägin sellest nii kaastundlikult sellepärast, et me ei saa siin lihtsalt istuda ja vait olla. Peame kiiresti tegutsema. Pangad on tegutsenud. Rahandusministrid on tegutsenud. Kõike seda on vaja olnud, sest kriis on nüüd saavutanud täpselt sellised mõõtmed, nagu me kõik need aastad kartsime.

Kus on proua Kroes? Ta on pikalt lobisenud oma konkurentsieeskirjadest ning ühtlasi seadnud ohtu stabiilsuse valdkonna turvalisuse nendes pankades, mis veel funktsioneerivad. Ta kehtestab tähtaegu, selle asemel, et mõelda järele, kas Iirimaa saab endale lubada määrata 200% oma sisemajanduse kogutoodangust tagatisteks eranditult Iiri kodanikele ja tulevikus antavateks laenudeks. Kes on seda kas või ühe sõnaga maininud?

Kui komisjonil ei jätku julgust teha soovitusi Euroopa järelevalveasutuse kohta, hoolimata sellest, et see on liikmesriikide tahtmise vastu, siis variseb kõik lihtsalt kokku. Kui siis asutatakse Euroopa solidaarsusfond, enne kui eeskirjad on ühtlustatud, oleks see täielik sotsialism.

  Jo Leinen (PSE). – (DE) Proua juhataja, kuulates härra Langenit, võiks isegi peaaegu hakata kõnelema suurest koalitsioonist, sest ma nõustun sellega, mida ta ütles.

Gruusia kriis, finantskriis, energiahindade kriis – kõik see lausa karjub tugeva Euroopa järele. Sellepärast on mul põhiseaduskomisjoni eesistujana hea meel, et erinevalt Euroopa-vastastest on kõik siinviibijad reformilepingu kiirele ratifitseerimisele oma toetust kuulutanud, ning ma tänan eesistujariiki Prantsusmaad, et ta selles küsimuses järjekindel oli. Seda ei tohi lõpmatuseni edasi lükata ning ma eeldan, et järgmisel nädalal toimuv tippkohtumine saadab selle kohta selge signaali ja koostab ratifitseerimise lõpuleviimise ajakava.

Rootsil ja Tšehhi Vabariigil tuleb leping ratifitseerida käesoleva aasta lõpuks ning ma ei kaota ikka veel lootust, et ratifitseerimine on enne Euroopa valimisi võimalik ka Iirimaal. Iirimaa välisminister Micheál Martin ütles esmaspäeval mu komisjonile, et Iirimaa teadlikkuses toimub praegu muudatus ning inimesed hakkavad ELi väärtust tunnistama. Poliitikas võib kuus kuud väga pikk aeg olla.

Nüüd mu teise teema juurde: me peame seletama ka kodanikele, milleks ELi vaja on. Mul on hea meel, et võtame tippkohtumisel vastu poliitilise ühisdeklaratsiooni ELi kommunikatsioonistrateegia kohta. Tahaksin siinkohal tänada eesistujariiki Prantsusmaad, kes suutis kõik kolm institutsiooni kokku tuua. Nüüd tuleb tegelema hakata Iirimaa referendumi ja Euroopa valimistega. EL ei ole arvukate probleemide põhjuseks, vaid on paljude probleemide lahenduseks. See tuleks EList väljaspool seisjatele selgeks teha.

  Mario Borghezio (UEN). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, Euroopa pole inimesi finantsspekulatsioonide eest kaitsnud. Isegi New York Times trükkis ära Ezra Poundi prohvetliku ütluse, et liigkasuvõtmisega ei ehita ükski inimene endale tugevast kivist maja. Täna tahaksid Federal Reserve ja USA varaamet määrade alandamisega praod kinni toppida. Seesama lahendus, hõlbus ligipääs krediidile, põhjustaski kõigepealt spekulatsioonimulli.

1933. aastal tuli rühm Chicago majandusteadlasi välja plaaniga taaskehtestada eranditeta riigimonopol raha väljaandmisele, keelata pankadel võltsitud raha teha ning kehtestada pankadele kohustus omada 100% reservi. See muutis väikese krediidipettuse võimatuks ning tegi lõpu rahamängudele, mis hävitasid tavalisi inimesi, kahjustasid hoiustajaid ja moonutasid tegelikku majandust.

Nobeli auhinna võitja Maurice Allais on alati olnud avalikult kriitiline uuendusliku rahanduse, väärtpaberitele ülemineku, derivaatide ja riskihajutamisfondide suhtes, mida Euroopa finantssektori teatavate osade finantskääbused nii väga armastavad. Ta kutsub üsna õigesti üles – nagu meiegi oleme mõnda aega teinud – derivaatide ebaseaduslikuks kuulutamisele. Võtkem vastu Chicago plaan, Allaisi plaan: jätta raha loomine valitsuste hooleks.

Euroopal on juba küllalt saanud ebakindlusest, mida tal tuleks teha. Isegi paavst on välja öelnud hoiatuse, et rikkus ei tähenda midagi.

  Tunne Kelam (PPE-DE). – Proua juhataja, nõukogu peab tegema kokkuvõtted ka invasioonist Gruusiasse. Et selliste agressioonide kordumist ära hoida, peab EL tagama, et põhimõte „kel jõud, sel õigus” osutuks sissetungija jaoks täiesti ebasoodsaks. Iseseisvasse riiki tungimisega lõhkus Venemaa Julgeolekunõukogu liikmena mitte ainult piirkondliku, vaid ka rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse paradigma. Kui sellele piiri ei panda, siis on tee lahti edasistele jõudemonstratsioonidele Ukraina, Moldova ja teiste vastu.

See, mida me täna vajame, on tõhusam idapartnerlus ning tugev ja demokraatlik Gruusia. Kahjuks isegi enne veel, kui Venemaa on oma kohustused täitnud, on mõned Moskvat külastanud sotsialistlikud liidrid teatanud, et EL ja Venemaa vajavad teineteist rohkem kui kunagi varem, ning et Venemaa ja EL peavad koostööd tegema, et täita nõrgeneva USA jäetud võimalikku julgeolekulünka. See näib olevat ohtlik segadus määratlemisel, kes on meie tõelised liitlased ning kes on tegelikult huvitatud Euroopa nõrgestamisest ja lõhestamisest.

Lõpetuseks, EL peab reageerima jätkuvale Vene passide jagamisele välismaal. See tähendab, et luuakse kunstlikult uusi Vene kodanikke, keda Medvedjevi doktriini kohaselt kaitsma peab hakkama, valmistades nõnda ette uusi rahvusvahelisi kriisikoldeid. Meie reaktsiooniks peaks olema neile uutele kodanikele, eriti Venemaa uute protektoraatide liidritele, viisasid andmast. Lõpetuseks, me peaksime kiiresti andma grusiinlastele ja ukrainlastele soodsamad viisatingimused, kui Vene kodanikele on antud.

  Proinsias De Rossa (PSE). – Proua juhataja, minu arvates peaks Iirimaa valitsus pigem varem kui hiljem hakkama otsima lahendust, kuidas kõrvaldada tõke Lissaboni teelt, ning seda tehes säilitama Iirimaa staatuse täisliikmena osaliselt seotud liikme asemel, kelle loobumised võiksid meid eemale tõugata.

Vajame Lissaboni praegu rohkem kui kunagi varem, et Euroopa ülemaailmset positsiooni tugevdada ning tema kodanike muredele tõhusalt vastata. Finantskriis on veel üks turukatastroof. See on jälle juhtunud, sest enamik valitsusi jäi uskuma muinasjuttu, et ülemaailmsed turud võivad olla isereguleeruvad, ega saanud hakkama demokraatliku turukontrolliga.

Euro on näide sellest, mida Euroopa suudab saavutada, kui ta oma suveräänsust tõsiselt jagab. Kui Iirimaa oleks otsustanud iiri naela alles jätta, siis oleks see praeguseks kindlasti kadunud, jäljetult hävinud.

President Barroso tunnistas, et liikmesriigid on temaga teinud vähe koostööd, et kriisile koordineeritud vastus anda. Ta vaikis siiski maha volinik McCreevy jätkuva vastupanu ümberkorraldustele. Volinik McCreevy ei suuda loobuda oma neoliberaalsest ideoloogiast ning seetõttu olen ma väga mures selle üle, et ta hakkab kuuluma kolmeliikmelisse rühma, mille president Barroso nüüd moodustab.

Kas võiksin väljendada veel ühe viimase mõtte? Teen ettepaneku panna härra Farage’i tänane sõnavõtt siin parlamendis minu veebisaidile, sest ma usun, et mida rohkem iiri inimesi kuuleb, mida tal Iirimaa ja Euroopa kohta öelda on, seda tõenäolisemalt nad Euroopa Liidu poolt hääletavad.

  Cornelis Visser (PPE-DE). – (NL) Proua juhataja, küsimus on selles, kas see finantskriis viib Euroopa jätkuva integreerumiseni või juhtub hoopis vastupidi. Minu arvates saab nii ulatusliku kriisiga tegelda ainult Euroopa tasandil, mis peab viima Euroopa edasise integreerumiseni. See aga nõuab mitte ainult liikmesriikide, vaid ka eriti komisjoni juhtimist. Praeguseni on finantskriisile reageerinud peamiselt liikmesriigid – mida ma tervitan näiteks sel puhul, et võeti meetmed Fortise kriisi suhtes – kuna komisjon on olnud vait.

Minu arvates on finantskriisi põhjustanud viimaste aastate kiired uuendused finantssektoris. Pangandustooted on olnud sellises pakendis, et võimalik oli kiire kasum, aga ühtlasi ka suur risk. See risk polnud aga siiski läbinähtav ega ole mõnel juhul veel praegugi. Ekspertidel on kohutavalt keeruline nõuetekohaseid hindamisi teha ning seega nende uute finantstoodete väärtust hinnata.

Sellepärast peab komisjon nüüd esitama meetmed, et suurendada finantstoodete läbipaistvust ja parandada pankade haldamine. Ta peab esitama ka meetmed, et parandada järelevalve, samuti keskpankade endi ja muude järelevalveasutuste vahelise koostöö tugevdamise ettepanekuid. Parlament avaldab raportis oma arvamust Lamfalussy protsessi järelmeetmete ja finantssektori edaspidise järelevalvestruktuuri kohta, mida me järgmisena arutama hakkame.

Muide, mul on väga kahju, et Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon sellise olulise raporti puhul parlamendikomisjonis erapooletuks jäi. Huvitav, kas nad teevad homme sama. See kriis näitab, kui tähtis on Euroopa. Kui Euroopa ametiasutused sellega seoses igaüks omaette tegutsevad, siis võib tulemuseks olla riigiabi ning ka välismaiste hoiustajate, klientide ja investorite diskrimineerimine. Üksnes Euroopa saab pakkuda kriisile kokkuvõtlikku lähenemisviisi ning sellepärast peabki komisjon juhtimise enda kätte võtma ja alustama sellega kohe täna.

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, samamoodi, nagu olukord Kaukaasias esitas tänavu suvel Euroopa Liidule uue geopoliitilise väljakutse, nii kujutab praegune finantsturgude kriis maailmaturul endast maailmamajandusega seotud väljakutset ning Euroopa Liit peab sellele vastu astuma. Kõik on nõus, et seekord peame koostama neile väljakutsetele koordineeritud Euroopa vastuse. Aga kuidas me seda Lissaboni lepinguta teha saame? See pole kindlasti võimalik. Sellepärast ongi Lissaboni lepingu ratifitseerimine absoluutselt põhiline: „olla või mitte olla” Euroopa Liidu jaoks, Euroopa Liidu tõsine vastus praeguses maailmakorralduses. President Barroso ütles, et ELi institutsioonid ning ka Euroopa Komisjon ei ole ülemaailmses finantsarhitektuuris korralikult esindatud. See on veel üks tõend sellest, et Lissaboni lepingut on tarvis võimalikult kiiresti ratifitseerida nendes riikides, kus seda veel tehtud pole.

Veel üks küsimus, mille tahan täna tõstatada, on see, et turuga on kõik korras seni, kui see on reguleeritud turg. Kapitalistlik majandus, mis võtab arvesse ka inimtegurit. See on täielikult põhiline küsimus. Lõpuks oli see Euroopa vastus 20. sajandi alguse kriisile. Just sel põhjusel ehitas Euroopa üles oma jõu.

Viimane küsimus – päästkem laevaehitustööstus Poolas. Pöördun Euroopa Komisjoni poole sellise küsimusega – mis kasu me praegust kriisi arvestades saame veel 100 000 töötust?

  Jerzy Buzek (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, praegu on kõige tähtsam saada üle finantskriisist, kuid kõige suurem finantskriisi põhjustatud oht on majanduslangus. Me ei saa muretseda ainult rahanduse pärast, sest lõpuks jõuab see ikkagi välja majanduse konkurentsivõime, kasvu ja töökohtade juurde. Valede õigusloome lahenduste vastuvõtmine kliima- ja energiapaketi osana võib halvendada finantskriisist väljapääsemise eeldusi. Me soovime tegutseda vastavalt põhimõttele vähendada kasvuhoonegaaside heiteid 2020. aastaks 20%. Nõukogu eesistuja rääkis kliima- ja energiapaketi paindlikkusest ning siis veel tasakaalust, mis tuleb selle vastuvõtmisel säilitada. Mida see tähendab? See võiks tähendada suutlikkust pakett praeguses olukorras vastu võtta ning eelkõige vastu võtta heitkogustega kauplemise süsteem, ning see olukord on täiesti erinev olukorrast kuus aastat tagasi, kuus kuud tagasi või isegi kaks kuud tagasi.

Sama eesmärgi, heitkoguste vähendamise, võib saavutada eri meetoditega. Me teame selle saastekvootidega kauplemise direktiivi hääletamise tulemusi, mis toimus eile Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonis. Me oleme need üles kirjutanud. Mis meil nüüd ees seisab, on väga raske trialoog, sest vastuvõetud dokumendis tehti arvukaid reservatsioone.

Meil polnud parlamendis piisavalt aega, et kõiki saastekvootidega kauplemise direktiiviga seotud probleeme arutada. Seepärast pöördun ma eesistujariigi Prantsusmaa ja Euroopa Komisjoni poole, et nad peaksid meeles ka vähemuste järeldusi ja muudatusettepanekuid, vaatamata sellele, et mõned neist ettepanekutest ei saanud Euroopa Parlamendi komisjonides hääletamisel enamuse toetust. Kui tahame hea lahenduse leida, siis peame nüüd laskma end juhtida tervest mõistusest ja olukorrast, mis pidevalt muutub ning majandusprognoosides kindlasti halveneb.

  Othmar Karas (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, alustan öeldes, et minu arvates on väga pettumust valmistav, et meil on alati tarvis kriisi selleks, et leida meelekindluse õige tähendus, õige sõnade valik, õige ühiste seisukohtade ja Euroopa vastuste leidmise dünaamika. Lahenduse oluline osa on tegutseda Euroopa ja selle eeskirjade kohaselt. Need annavad vastuse kriisile, ning on vajalikud ka kriiside ärahoidmiseks meie globaliseerunud maailmas.

Meil on tarvis nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi meetmeid. Need kriisid näitavad seda, kui sõltuvad me üksteisest oleme, kui globaliseerunud ja läbipõimunud on tänapäeval finantsmaailm. Mul on siin kollektsioon Euroopa Parlamendi, alates 2002. aastast tehtud nõudmisi, millest ainult murdosale on komisjon vastanud ning millest paljud on liikmesriikide nurja aetud, mis takistab meil Euroopa lahenduste leidmist.

Daamid ja härrad, me vajame õigusloome soovitusi järgmistes valdkondades: Euroopa järelevalve, maksekapital, reitingu agentuurid, krediidi andmine, kriisijuhtimise mudelid ning kõigi investeerimisvormide miinimumstandardid.

Sama hingetõmbega tahaksin rõhutada, et me ei tohi finantsturgude kriisi kuritarvitada selleks, et luua ülemääraseid regulatsioone. See ei tähenda seda, et turg tuleb hukka mõista ja natsionaliseerimist nõuda. See tähendab, et tuleb luua niisugusel määral turgu, nagu vähegi võimalik, ning panna paika selline hulk reguleerimist, nagu on tarvis globaalses maailmas. Reguleerimist vajavad kõik – me ei tee kellelegi erandit – kuid see reguleerimine peab olema proportsioonis riskiga ning olema seotud tootega. Ma palun teilt seda ning loodan, et nõukogu selle teoks teeb.

  Colm Burke (PPE-DE). - Proua juhataja, Euroopa Ülemkogu järgmise nädala tippkohtumisel ei tule An Taoiseach Brian Cowanilt midagi uut seoses Lissaboni lepingu praeguse läbikukkumisega Iirimaal. Selle asemel sekkub ta samamoodi, nagu tegi tema kolleeg minister Micheál Martin siis, kui Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjonile edastati esmaspäeval ainult tulemuste analüüs. Mingeid konkreetseid ettepanekuid ei tehta kuni nõukogu detsembrikuu tippkohtumiseni, mil eeldatavasti piiritletakse edasiliikumise selge tegevuskava.

Selleks, et kiirendada tegevuskava suunas liikumist, tahaksin seletada oma mõtet, kuidas praegu edasi minna. Esiteks ei saa minu arvates teist referendumit korraldada vähemalt 12 kuud, et võimaldada Iirimaa valijaskonnale asjakohaseid konsultatsioone. Teine referendum tuleks korraldada järgmise aasta sügisel, võib-olla oktoobris. See tähendab, et parlamendivalimised peavad toimuma vastavalt Nice`i lepingule, kuid minu arvates on see kahest halvast väiksem.

Mis puutub teise referendumisse, siis teeksin ma ettepaneku teha Lissaboni lepingu laiendatud rahvahääletus Iirimaal, kus meil võiks olla konstitutsiooniline referendum Lissaboni lepingule „jah” või „ei” ütlemise üle, millega samal päeval toimuksid avalike küsitluste referendumid selliste võtmeküsimuste kohta nagu ELi põhiõiguste harta ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika.

Kui Iirimaa hääletajad peaksid laiendatud referendumil kummagi neist kahest valdkonnast välja valima, siis saaks Iirimaa valitsus seejärel Euroopa Ülemkogul taotleda eraldi lepingut, millele kirjutatavad alla kõik 27 liikmesriiki. See lahendus sarnaneks Edinburghi lepingu pretsedendiga, mida taanlased nõukogu kohtumisel 1992. aasta detsembris taotlesid ja mis andis Taanile Maastrichti lepingust neli erandit. See võimaldas neil lepingule tervikuna alla kirjutada.

Asjade sellise käiguga ei peaks need liikmesriigid, kes on lepingu juba ratifitseerinud, seda uuesti tegema. Selline laiendatud rahvahääletus annaks Iirimaa valijatele võimaluse valida, kui suurt rolli nad Euroopa Liidus mängida tahavad.

ISTUNGI JUHATAJA: Manuel António DOS SANTOS
asepresident

  Gunnar Hökmark (PPE-DE). – Härra juhataja, mul on hakatuseks kolm punkti. Peame Venemaa suhtes säilitama avatud ja samal ajal kindla poliitika ega tohi iialgi aktsepteerida Venemaa nõudmisi mis tahes huvidele teistes riikides, olgu need siis lähivälismaal või kaugel eemal. Eelolevatel aastatel saab see seisukoht põhilise tähtsuse.

Teiseks, eelarve läbivaatamise eesmärgiks peab olema Euroopa põllumajanduse avamine ja vabastamine, luues rohkem võimalusi põllumajandusettevõtjatele Euroopas, samuti ka maailma muudes osades – kuigi väiksemate subsiidiumidega – seades eesmärgiks ülemaailmse toimiva põllumajandusturu, mis vastaks uutele nõudmistele toidu järele kõikjal maailmas.

Kolmandaks, kliimamuutusega seotud tegevus peab finantskriisist hoolimata algama kohe, et võiksime kasu saada pikaajalisest protsessist. Sel moel saame võidelda kliimamuutuse vastu ja olla ette valmistatud tegelema uute muutustega, mida see kaasa toob.

Seoses finantskriisiga, millest täna rääkisime, on paljud kõnelejad unustanud, et oleme praegu inimkonna ajaloo unikaalse pikaajalise protsessi lõpus. See on ülemaailmne kasv, mis on kaasa toonud sellise õitsengu, mida me varem näinud pole. Nüüd oleme selle protsessi lõpus. Ma ei kuulnud härra Schulzilt enne selle kohta midagi. Muidugi on meil hulk probleeme, kuid see pole ainus, mis turule muret teeb. Keegi ei saa öelda, et käendajatega laenud USAs on turujõudude tagajärg. Need on kindla poliitilise sekkumise tagajärg.

Praegu on meil tarvis tagada, et meil oleks läbipaistvus, usaldusväärsus ja järelevalve, mis hõlmab kaasaegseid turgusid nii nagu need on. Need on nii Euroopa turud kui ka ülemaailmsed turud ning me peame tagama, et suudame finantsturgude tegelikkusega sammu pidada. Siis saame konstruktiivsed olla ka seoses tegeliku majanduse arenguga.

  Piia-Noora Kauppi (PPE-DE). – (FI) Härra juhataja, kaasaegsele maailmale on iseloomulik kulutulena leviv ebastabiilsus. Eriti kehtib see finantsturgude kohta, mis tänapäeval on kõigist ärivaldkondadest kõige globaalsemate seas. Vastutustundetus, üliagarus ja suutmatus maailma ühes küljes reguleerida tabab eeldatavasti igal pool tavatarbija taskut. Ka mina tervitan komisjoni algatust moodustada alaline töörühm, mis hakkaks komisjonis finantskriisiga tegelema. Nagu ütles komisjoni president härra Barroso, saame me teha palju rohkem ja võiksimegi seda teha.

Arvan siiski, et komisjonile on siinjuures liiga palju vastutust pandud. Kohustusi tuleb täita. Selleks on olemas Euroopa Keskpank, et hindade ja raha väärtuse stabiilsust tagada. EKP on tegutsenud tõhusalt selleks, et kriisi leevendada. Täna kooskõlastatud intressi kärped on selles osas hea näide. Teisest küljest, ühenduse institutsioonide, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi vastutusel on tagada, et ühtne turg jääks avatuks ja õigusaktid oleksid paigas. Turul tegutsevad ettevõtjad peavad olema seadusega vastavuses, kontrollima oma riske ja ergutama leibkondi, mis neile raha võlgnevad ja otsima asjakohaseid lahendusi. Finantsrühmad peavad nii oma äri eest hoolt kandma kui ka võtma laiema ühiskondliku vastutuse. Peamine vastutus on aga siiski rahandusministritel, sest enamik kasvu edendamise ja kriisi lahendamise instrumente on nende tööriistade hulgas ning neid ei leidu EKP-l, Euroopa seadusandjatel ega turul tegutsevatel ettevõtjatel.

Rahandusministrid on initsiatiivi üles näidanud. 2007. aasta oktoobris võtsid nad vastu selged finantsturul kriiside ärahoidmise eeskirjad. Arvesse võttes seda, kui pikaajaline see töö saab olema, on ECOFINi eilne 13-punktiline nimekiri üpris hale. Ma pole nende ettepanekute vastu, kuid arvan, et tegevuskava on küündimatu. See ei ole piisav tegutsemine, vaid peame tegema ka õigeid asju ning isegi veel tähtsam on osata üldse mitte midagi teha, siis kui õigusaktid ei ole probleemile õige lahendus. Me ei tohi populistlikule survele ruumi jätta.

  Zsolt László Becsey (PPE-DE). – (HU) Tänan, härra juhataja! Ja ma tahaksin tõlkidelt vabandust paluda, et räägin peast. Võtmesõnadeks on siin solidaarsus, järelevalve ja julgeolek. Kinnitame pidevalt, et solidaarsus on praeguses finantskriisis tohutu tähtsusega, eriti siis, kui oleme pärit, nagu mina olen pärit riigist, mis on pungil täis harupankasid, liikmesorganisatsioone ja tütarettevõtteid, nii et siin on väga oluline, kuidas reageerivad meie ees seisvale probleemile peakontorid oma võtmepositsioonil ja nende järelevalveorganid.

Solidaarsuse teemal võin siin mainida, et ühine põllumajanduspoliitika sai teoks viis aastat pärast Euroopa Majandusühenduse loomist ning praegu, peaaegu viis aastat pärast laienemist on aeg küps ka ühise energiapoliitika jaoks. Mul on hea meel, et ministrid ütlesid, et see on hea mõte, aga see tuleb ikkagi alles teoks teha. Aga mida ma veel võin öelda, see hoiuste äri, siin on nüüd küll koht solidaarsuseks. See on võimalik ja nüüd on ka aeg, mil me suudame Kesk-Euroopa riikides näidata positiivset pilti Euroopa Liidust, mil me ei hakka asjatult üksteise järel ootama, vaid ütleme koos, et muidugi anname me kriisi puhul garantii terve elanikkonna hoiustele. Kuueks kuuks või aastaks. Me võime otsustada. Ja mida kiiremini me seda teeme, seda parem, sest me räägime siin inimestest, täbarasse olukorda sattunud inimestest, kelle peame päästma nii kiiresti kui võimalik. Ma ei usu, et see põhjustab selliseid väga pikaleveninud probleeme.

Teine küsimus on solidaarsus ja meie kaitsetus. Tegelikult on siin jutt järelevalveasutusest ning see ongi järgmine punkt. Ma saan aru, et me soovime asutada kodasid või kolleegiume, ning ma usun, et on oluline, et me liigume teatava tsentraliseeritud järelevalve poole, samamoodi nagu me suuname teatavaid konkurentsipoliitika tähtsaid küsimusi asjakohasele ELi organile või Euroopa Keskpangale, kuid on väga raske mõista, kuidas me saame kolleegiumite süsteemis üles ehitada usalduse üksteise suhtes. Tänan teid!

  John Purvis (PPE-DE). - Härra juhataja, ütleksin teile, härra Jouyetile ja härra Almuniale, et on absoluutselt hädavajalik taaskäivitada pankadevaheline turg. Ainus kindel tee seda saavutada on saada iseseisvate riikide tagatised kõigile pankadevahelistele hoiustele, nagu Iirimaa ja Taani on tegelikult juba oma siseturul teinud.

Mööndavasti on tingimuslik kohustus tohutu. Siiski, ajal kui pankadevaheline turg taaskäivitub, lõpetavad pangad peidetud tagavarade soetamise ja hakkavad jälle ettevõtetele, eraisikutele ja ühistutele laenu andma, pankadevahelised tariifid pöörduvad tagasi normaalsele tasemele ning on täiesti kindel, et neid tagatisi polegi tarvis kasutada.

Olen härra Jouyetiga nõus, et seda tuleb teha globaalsel alusel. Nagu ta ütles, on Rahvusvahelise Valuutafondi õige roll seda tegevust koordineerida ning ainult sellise julge, globaalsel alusel teoga kustutame me tulekahju ja hakkame taas kindlust koguma.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). – (HU) Ma olen täielikult nõus eesistujariigi Prantsusmaaga, et ülimalt oluline asi, mida tuleb siin teha, on leida mingi lahendus seoses Iirimaa ja Lissaboni lepingu ratifitseerimisega. Mis puutub finantstormi, siis meenutaksin parlamendile, et 2008. aasta veebruaris tegi Ungari peaminister Ferenc Gyurcsány rahvusvaheliste finantsturgude kriise silmas pidades ettepaneku luua ühtne Euroopa järelevalveasutus ja võtta kasutusele ühtsed järelevalveeeskirjad. Kahjuks see ettepanek nõukogu märtsikohtumisel häälteenamust ei saanud. Ma arvan, et seda ettepanekut tuleks järgmisel istungil uuesti kaaluda. Ungari peaminister esitab selle uuesti, sest ilma selleta, ilma Euroopa finantsjärelevalve asutuseta, hakkavad globaalsed probleemid aina uuesti ilmnema. Paluksin eesistujariigil Prantsusmaal ja teistel liikmesriikidel seda toetada. Lõppude lõpuks on selle probleemi lahendamine meie kõigi huvides.

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra juhataja, Ameerika pangandustööstuse rahajõmmid koos Euroopa samasuguste rahajõmmidega on mõne viimase aasta jooksul pidanud tavainimeste kulul pettuse, varguse ja korruptsiooni orgiat. Siiski pole sellised võimud nagu keskpangad, rahandusministrid ja ELi volinikud, kelle kohus oli kodanikke kaitsta, teinud põhimõtteliselt midagi, et neid peatada.

Pärast oma vaikimise, hooletussejätmise ja varjamise vandenõu jätkub neil võimudel nüüd häbematust kasutada maksumaksjate raha nõnda, et needsamad rahajõmmid veel rikkamaks saaksid. See on ülekohtune, skandaalne ja häbiväärne. See ei ole õiglane. Neilt, kes on süüdi praeguses ülemaailmses majanduskatastroofis ja neilt, kes neid varjasid, tuleks ära võtta kõik varad ja nad vanglasse saata. See on tõeline õiglus ning see on ka niisugune õiglus, mida EL peaks tagama. Mu jutt oli ilustamata tõde sellest, mida arvavad ELi kodanikud.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). – (FR) Härra juhataja, kõigepealt küsimus nõukogule. Mis saab eesistujariigi Prantsusmaa tehtud ettepanekust korraldada kõrgetasemeline konverents Gruusia teemal ning kuidas kavatseb praegune eesistujariik kaitsta Gruusia territoriaalset terviklikkust, siis kui kaht separatistlikku piirkonda, Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat, on tunnustanud üks teine riik? Häbiasi, et härra Barroso pole siin, sest tema sõnavõtus puudus veendumus. Arvatavasti sellepärast, et ta ise pole oma ettepanekutes veendunud. Usun, et finants- ja majandusolukord on märksa tõsisem kui ta kirjeldas. Arvan, et isegi täna võib igaüks internetist näha, et kogu meie sekkumisele vaatamata jätkavad aktsiaturud kokkuvarisemist. Näen selles praeguse süsteemi tõelist katastroofi. See süsteem on täiesti iganenud, see on viinud pankrotti ja selleni, et maa on täiesti välja kurnatud ja kasvuhoonegaaside heidetest lämmatatud, see on viinud alaarenguni lõunas ning alaarenguni meie linnades.

(President katkestab kõneleja)

  Konrad Szymański (UEN). – (PL) Härra juhataja, praeguses kriisis me tegeleme riigiabiga ohustatud majandussektoritele. Saksamaa pank Hypo päästetakse toetustega kogusummas 50 miljardit eurot, Suurbritannia pank Bradford & Bingley saab abi veel 35 miljardit eurot ning Fortise päästmine maksab 11 miljardit eurot. Euroopa Keskpank on vahepeal pumbanud veel 120 miljardit eurot pangahoiustesse, et hoida need likviidseina.

Samal ajal leiab volinik Kroes, et Poolas on poliitiline kriis, kuna umbes pool miljardit – lubage mul rõhutada, pool miljardit – tuleks maksta riigiabina kolmele Poola laevatehasele. Tahaksin teada, kuidas Euroopa Komisjon seletaks poolakatele olukorda, milles sajad miljardid eurod voolavad vana Euroopa pankadesse, aga võib juhtuda, et ei antagi poolt miljardit kolmele laevatehasele, mis võivad komisjoni tegutsemise tagajärjel pankrotti minna. Teen ettepaneku, et peaksime seda meeles siis, kui nõukogu järgmise istungjärgu päevakorda tõuseb otsustamine jätkuvate rahasüstide üle finantssektorile.

  Ioannis Varvitsiotis (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, Prantsusmaa peaminister Édouard Balladur avaldas arvamust, et täielik turuvabadus oli samaväärne džungliseadustega. Ta lisas, et meie ühiskond, demokraatia ja institutsioonid ei tohiks lasta džunglil võimust võtta. Sellest hoolimata leiame end praegu džunglist ja peame maksma täieliku turuvabaduse eest, mis valitses Ühendriikides.

Kui võtate arvesse, et iga tegelikult investeeritud dollari arvelt laenasid USA pangad välja 32 dollarit, samas kui Euroopa pangad andsid kõigest närused 12 dollarit, siis mõistate, milline ebausaldusväärsus oli laialt levinud USA pangandusturul. Kardan nüüd, et ei härra Paulsoni meetmed ega USA valitsuse omad suuda maailma sellest kriisist välja tuua. Tulevikku silmas pidades arvan ma, et rangeid eeskirju tuleb kohaldama hakata kohe praegu.

  Victor Boştinaru (PSE). – (RO) Härra juhataja, härra nõukogu president, volinik Almunia, austatud kolleegid, mõne viimase aasta jooksul on tähtsad liidrid, eriti sotsialistid, kõnelenud vajadusest reformida maailma finantssüsteemi, teha midagi Bretton Woodsi järgses vaimus, et suuta globaliseerumise väljakutsetele vastu seista. Kahjuks seda ei juhtunud.

Seepärast tervitan ma president Sarkozy ja eesistujariigi Prantsusmaa hiljutist sekkumist, samuti teisi Euroopa liidreid, kes on viidanud vajadusele selline reform läbi viia. Täna oli mul hea meel kuulata Euroopa Komisjoni presidendi härra Barroso sõnu, kes rääkis vajadusest vaadata finantskriisist ja Euroopast kaugemale.

Seepärast teen ma ettepaneku, härra Barroso, et Euroopa Liit ja Euroopa Komisjon pühenduksid selgesõnaliselt vajadusele reformida maailma finantssüsteemi koos teiste oluliste jõududega, nagu näiteks USA, Hiina või Jaapan, et anda inimkonnale vajalikud instrumendid globaliseerumise finantsvaldkonna haldamiseks.

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. – (FR) Härra juhataja, volinikud, daamid ja härrad, kuna olen juba kõnelnud, siis räägin lühidalt.

Seoses finantskriisi juhtimisega on mul väga kahju, et mu siinviibimisest ei piisa proua Berèsile, kuid mul on hea meel, et ta on rahul, nähes siin härra Almuniat. Tõsisemalt rääkides, proua Berèsi, härra Karasi ja eriti proua Kauppi sõnavõtud näitasid, et meil on tarvis – nagu ma juba ütlesin – tagada, et võtaksime tõhusalt vastu komisjoni ettepanekud, mis on juba esitatud ning mis hõlmavad järelevalve, reguleerimise ja raamatupidamiseeskirjade muutmise kõiki aspekte.

See on kehtivate regulatsioonide vastuvõtmise ja praeguse olukorra vajalikul määral tõlgendatud eeskirjade vastuvõtmise tähenduses, aga mitte ülereguleerimise tähenduses. Nagu oleme juba öelnud, vajame me selles valdkonnas rohkem Euroopat ning meil on tarvis vastu võtta oma regulatsioonid, mis käsitlevad finantsasutuste vastastikust sõltuvust ning meie eeskirjade ja majanduse rahastamise vastastikust sõltuvust. Meil on tarvis väga ruttu kiirendada selles valdkonnas tööd ning jõuda tagasi olukorda, mille saavutasime mõned aastad tagasi – te hakkate seda veel arutama – et töötada lõpuni välja korraldus, mis kehtestatakse osana tööst, mille on teinud härra Lamfalussy.

Komisjoni jaoks on oluline pädevuse olemasolu – et oleks oma roll täita – ning komisjonil on täiesti õigus selles suhtes peale käia. Peame seda loogiliselt võtma. Kui tahame suuremat integreerumist ja rakendada lahendusi, mida oleme näinud teiste jaoks toimivat, siis on meil tarvis luua üks organisatsioon, mis suudab hakkama saada finantsväljakutsetega, mis meie ette kerkivad, ning me peame kiiresti tegutsema. Nagu ma ütlesin, teeb eesistujariik Prantsusmaa kõik, mis tema võimuses, ning pühendab kogu oma energia sellele, et suurendada vajalikku koordineerimist ja eeskirjade vastuvõtmist selles valdkonnas.

On selge, et selles valdkonnas peab olema – nagu seal muidugi ongi – koordineerimine Euroopa Keskpanga, Euroopa rahandusministrite ja komisjoni vahel. See on tähtsam kui kunagi varem. Me peame leidma konkreetsed vastused ning ette nägema ka tagajärgi, mis sellel kriisil majanduse rahastamisele ja majandusele endale olla võivad. Võime juba näha nende esimesi märke. Ka selles osas – ja see on usalduse taastamise oluline osa – on meil tarvis vastu võtta olulisi põhjapanevaid meetmeid, eriti VKEde jaoks.

Seoses välissuhetega ja nende küsimustega, mille tõstatasid härra Saryusz-Wolski ja proua Isler Béguin, tahaksin härra Saryusz-Wolskile öelda, et Euroopa Ülemkogu prioriteet, nagu ma juba varem nimetasin, on kindlaks määrata täpsed strateegiad ning anda suuniseid seoses energiavarustuse kindluse ja solidaarsusega. Üks kriis ei tohiks teist varju jätta. Kolm kuud tagasi oli meil energiakriis. See jätkub. Ühed riigid sõltusid oma energiavarustuse osas teistest riikidest. See on endiselt nii. Meil peab olema tõeline Euroopa energiapoliitika ning ka siin oleme me maha jäänud ja peame kiiresti tegutsema.

Seoses Valgevenega tahtsin härra Saryusz-Wolskile öelda – varsti arutame seda üksikasjalikumalt – et üldasjade nõukogu koosolekul saab olema kolmik ning me kohtume siis Valgevene võimudega. Nagu te teate, ja härra Saryusz-Wolski rõhutas seda, oleme väljendanud oma muret hääletusprotsessi üle, millega me rahul pole. Kavatsen selles suhtes avameelne olla, kuid samal ajal kaalub nõukogu teatavate sanktsioonide võimalikku leevendamist, eriti seoses viisapiirangutega, mis mõnedele Valgevene ametnikele sanktsioonide tõttu kehtestati. Nõukogu mõtiskleb alles nende arengute üle.

Mulle meeldis väljend, mida te kasutasite, härra president, seoses Venemaa ja Gruusia vahelise konfliktiga. Me peame taastama rahu ja tagama, et rahu jääks Gruusias püsima. See võimaldab mul vastata proua Isler Béguinile. Me korraldame kõrgetasemelise konverentsi 14. oktoobri õhtul ja 15. oktoobril. 14. oktoobril kohtuvad välisministrid Bernard Kouchneriga ning 15. oktoobril toimub kõrgemate ametnike ja juhtide kohtumine, et leida asjakohaseid lahendusi olukorrale Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, mille tunnustamine – ma pean seda proua Isler Béguinile ütlema, kuigi ta niigi juba teab – on jäänud äärmiselt isoleerituks, mis on hea, sest selle vastuvõetamatu teo mõistsid Euroopa Liit ja eesistujariik sügavalt hukka.

Seoses immigratsiooni ja varjupaigaõiguse Euroopa paktiga tahaksin vastata proua Flautre’ile – kuigi ma ei kahtle, et proua Isler Béguin talle räägib, mida ma ütlesin – öeldes, mis selle pakti puhul on teisiti. Nimelt, et see on paremini koordineeritud, ühtlustatud, kui soovite, eriti asüülitaotluste ja migrantide esitatud taotluste osas. Pakt selgitab tegelikult migrantide staatust, mis tähendab nende jaoks edasiminekut. Oleksime tegelikult eelistanud pragmaatilisemat versiooni ja tasakaalustatumat lähenemisviisi, sellist lähenemisviisi, mida saaks tõlgendada Schengeni lepingu laienemise kontekstis. Demograafiline kriis, demograafiline väljakutse on samuti üks väljakutsetest, millele peame eesistujariigi Prantsusmaa juhtimisel vastu astuma.

Lõpetuseks – ja see punkt on olulise tähtsusega, kuna kõik jookseb selle juurde kokku – need kriisid on vastastikuses sõltuvuses. Need kriisid on omavahel seotud. Majanduskriis ja finantskriis on kõige silmnähtavamad. Kolm kuud tagasi oli selleks siiski energiakriis. Igatahes seisab meie ees endiselt toidukriis ja endiselt väliskriis. Ütlen veel kord, et neile kriisidele vastu astumiseks, neile väljakutsetele vastamiseks on tarvis rohkem Euroopat, rohkem koordineerimist, suuremat suutlikkust otsuste langetamiseks, rohkem nähtavust ja rohkem reageerimisvalmidust. Lahenduseks on rohkem institutsioone ning rohkemate institutsiooneide lahenduseks on saada Lissaboni leping. Me peame tagama, et see leping varsti jõustuks. Peame leidma lahenduse oma iiri sõpradega. Teeme kõik endast oleneva, et aasta lõpuks oleks meil lahendus institutsioonilisele probleemile, mis tuleb lahendada võimalikult kiiresti, siis kui võtame arvesse meie ees seisvaid väljakutseid, mida oleme arutanud terve pärastlõuna.

  Joaquín Almunia, komisjon. − (ES) Härra juhataja, minister, daamid ja härrad, alustan härra Jouyet’ sõnavõtu lõpuga. Nagu president Barroso oma avakõnes ütles, on Lissaboni lepingu jõustumine meile äärmiselt oluline selleks, et liikuda edasi Euroopa integreerimisega, eriti sellistel aegadel nagu praegu. Mõned teist on nimetanud välistegevuse aspekte ning ühist välis- ja julgeolekupoliitikat: see on Gruusia. Lissaboni leping võimaldab meil tõsta meie tegevuse tõhusust ja suurendada intensiivsust sellistes küsimustes, mis on olulised meie enda julgeolekule ja meie väärtuste kaitsmisele väljaspool meie piire nii Gruusias kui ka teistes riikides.

Mõned teist on üsna õigesti maininud, kui tähtsad on energiat ja kliimamuutust käsitlevad arutelud, mida hakatakse pidama Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Eesistujariik Prantsusmaa toetab komisjoni ambitsioonikat ettepanekute paketti, mille kohta me loodame, et see vastu võetakse ja rakendatakse. Lissaboni leping annab nii komisjonile kui ka kõigile Euroopa institutsioonidele rohkem võimu, et tegeleda nende väga tähtsate väljakutsetega.

Mõned teist on väga õigesti maininud immigratsiooni, immigratsioonipakti, eesistujariigi Prantsusmaa kiiduväärt algatust koos mõne teise liikmesriigiga. Komisjon on immigratsiooni viimasel perioodil teinud ka ettepanekuid, mida on parlamendis ja nõukogus arutatud ning vastu võetud. Ütlen veel kord, et Lissaboni leping võimaldab Euroopa Liidul edasi liikuda ühise immigratsioonipoliitika poole, mis on väga tähtis.

Lõpetuseks, on loomulik, et enamik sõnavõttudest keskendus majandus- ja finantsteemadele, mille üle me praegusel hetkel erilist muret tunneme.

Nõustun teiega, eesistujariigiga ning muidugi komisjoni presidendi avakõnega, et meil on tarvis kõigi nende, kellel on Euroopas kohustusi, kooskõlastatud tegevust. Kohustused on komisjonil, kahtlemata on kohustused nõukogul, kohustused on parlamendil, kohustused on liikmesriikidel, järelevalveorganitel ja keskpankadel.

Me kõik peame kooskõlastatult tegutsema, igaüks vastavalt oma kohustustele. Juba aasta aega, kriisi algusest peale, on komisjon välja töötanud algatusi, et tegelda finantssüsteemi tulevikuga keskmises perspektiivis, nagu nõukogu ja komisjon neid aasta tagasi arutasid ja nõukogu mitteametlikul Oporto ja ECOFINi kohtumisel eelmise aasta oktoobris vastu võtsid.

Ka komisjon võtab aktiivselt osa lühiajalistest kiireloomulistest ja väga olulistest meetmetest, mis on osa meie järeldustest ECOFINi nõukogu eilsel kohtumisel, sealhulgas kohustus parandada hoiuste tagamise skeeme, mis on tõsiselt kannatada saanud, seda aga mitte finantsasutustes olevate hoiuste ebakindluse tõttu, vaid mõnede ühepoolsete algatuste tagajärjel, millel oli teistele riikidele kahjulik mõju.

Komisjon teeb koostööd ning arendab ja kohaldab ka eile ECOFINi järeldustes kehtestatud põhimõtteid, mis on väga olulised seoses moodustega, mille abil tuleks lahendada kõigi finantsasutuste keerulised olukorrad: rekapitaliseerimise kaudu ning mõnel juhul muude instrumentide abil.

Nagu president Barroso ütles, töötab komisjon selleks, et kiiremini kui seni edasi liikuda Euroopa tasandi ja piiriülese tasandi järelevalve osas, mida me selgelt vajame. Viimastel päevadel oleme me kõik kogenud, et selliseid mehhanisme on tarvis.

Komisjon, nagu ka nõukogu ja parlament, on rahul kiirusega, millega Euroopa Keskpank ja teised keskpangad on täna tegutsenud intressimäärade kooskõlastatud vähendamisel, mis peaks mõningaid turupingeid leevendama.

Nõustun täielikult härra Purvisega, et igaühel tema vastutusalas on tarvis võtta vastu meetmed, millega kergendada pankadevahelise turu taastumist. See on olulise tähtsusega. Me ei saa kaaluda olukorda, et meil oleksid tulevikus finantssüsteemi toimimisel likviidsuse allikateks üksnes keskpangad, ning muidugi ütles komisjon – ja ma vastan nüüd konkreetselt proua in’t Veldi sõnavõtule – laupäeval riigipeade ja valitsusjuhtide ees Pariisis ning ütles uuesti eile ECOFINi koosolekul, et lepingus on piisavalt klausleid ja sätteid, mida paindlikult kasutada vastavalt konkurentsi ja riigiabi eeskirjadele sellistes olukordades, nagu meil praegu on.

Kas täna või homme avaldab mu kolleeg volinik Kroes, nagu ta teatas eile ECOFINi nõukogu koosolekul, suunised selle kohta, kuidas komisjoni arvates saab lepingu paindlikkuse piire kasutada selles konkreetses küsimuses, vältides samas vahetegemist erinevate lahenduste ja abi eri liikide vahel.

Ta viitab ka – ja mõned teist on seda juba nimetanud – stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamisele. Vaatasime selle läbi 2005. aastal ja pärast seda – usun, et ütlesin seda siin hiljuti ühel teisel arutelul – on konsensus olnud täielik ja seda sada protsenti, et rakendada läbivaadatud pakt. Eilsel ECOFINi nõukogu koosolekul, samuti nagu laupäevasel Pariisi kohtumisel, kiideti taas ühehäälselt heaks arvamus, et praeguses, 2005. aastal läbivaadatud paktis – ning parlament võttis samuti sellest arutelust ja konsensusest osa – on piisavalt manööverdamisruumi, et tegeleda olukordadega, mis on hakanud ilmnema ning mida kahjuks ka edaspidi ette tuleb, näiteks eelarvepuudujäägi kasv. Seda saab teha kehtestatud eeskirjade raames, mitte neid kõrvale jättes.

See oli selge laupäeval Pariisis, see oli selge eile ECOFINi koosolekul ja see on selge siin, tänasel arutelul, ning ma kinnitan teile, et komisjon kavatseb tagada, et see oleks selge tänasest peale, isegi kui peame läbi elama väga keerulisi olukordi, mitte ainult finantssüsteemis, vaid ka tegelikus majanduses.

Homme läheme me Rahvusvahelise Valuutafondi iga-aastasele koosolekule Washingtonis. IMFi prognoosid on jälle läbi vaadatud ja halvemaks muutunud. Meie prognoosid vaadatakse mõne nädala pärast läbi ja need muutuvad halvemaks. See pole lihtsalt majandusprognooside harjutus, teoreetiline harjutus, vaid kahjuks tähendab see aeglasemat kasvu, väiksemat tööhõivet, suuremat pinget tööturul ning koos inflatsiooni survega, mille all me endiselt kannatame, kuigi kahe viimase kuuga on see järele andnud, tähendab see väiksemat ostujõudu ja raskusi tavakodanikele.

See ei tohiks siiski panna meid unustama keskmist perspektiivi. See ei tohiks panna meid unustama eelmistes kriisides saadud õppetunde. Ma arvan, et selles vaimus peeti suurem enamus neist kõnedest, mida ma täna pärastlõunal siin kuulsin. Need nõustuvad eile Luksemburgis ECOFINi koosolekul saavutatud konsensusega ning tugevdavad ja toetavad seda – ning ma arvan, et see oli väga positiivne konsensus.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub järgmisel osaistungjärgul.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Tahaksin kõigepealt õnnitleda nõukogu eesistujat Nicolas Sarkozyt tema asjalike ja tõhusate meetmete puhul ning suurepärase töö puhul, mida on teinud eesistujariik Prantsusmaa, mida esindab täna mu sõber härra Jouyet. Euroopa Liit loodi keset sõja põhjustatud kannatusi.

Paistab, et tema saatuseks on jätkata keset kannatusi ja kriise. Need kriisid, Kaukaasia kriis Gruusias, finantskriis ja WTO läbikukkumine, näitavad seda, kui väga me vajame uuemoelisi institutsioone, mille meile annab Lissaboni leping, ning eriti Euroopa Liidu püsivat eesistujat.

Seoses finantskriisiga otsustas EKP just intressimäärasid kärpida ja ma tervitan seda otsust. Pank on viimaks oma ükskõiksusest ärganud. Ta peaks oma valuutapoliitika läbikukkumisest õppust võtma, sest miski ei saaks olla hullem taas kerkivatest määradest, siis kui majanduskasv ükskord taastub. Pidevalt kasvab vajadus selle järele, et komisjon, toetudes EÜ asutamislepingu artikli 105 lõikele 6, annaks küsimuse üle nõukogule, nii et nõukogu saaks EKPle anda poliitilised volitused krediidiasutuste järelevalveks, pidades silmas Euroopa panganduse reguleerija kehtestamist.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE-DE), kirjalikult. – 24. septembril paluti mult kirjalikku avaldust selle kohta, kas Euroopa on ette valmistatud tulema toime šokiga, mille tekitas tema lahutamatu side USA turuga, ning kas selleks, et ohtu hajutada, piisab 36,3 miljardist eurost, mille suunasid turule EKP ja Inglise keskpank (Bank of England). Mõni päev hiljem tõmmati finantskriisiga kaasa ka pangad Fortis ja Dexia. Peale selle on Islandi pangandussüsteem sattunud madalseisu (mis kulmineerus sellega, et valitsus võttis Glitnir panga oma kontrolli alla) ning Ühendkuningriigi valitsus teatas jätkuvast rahamahutusest (200 miljardit inglise naela) oma majandusse.

Siiani toimunud sündmused annavad vastuse mu küsimusele, mis oli esitatud retoorilisena. Noh, mis siis edasi saab? Praeguseks on meil teada need finantsasutused, mis kannatada said. Kõige rohkem kannatada said. Kuid me ei tea, kes veel kannatada sai ja seda varjab. Kuidas on lood tosinate USA piirkondlike pankadega, mis andsid hõlpsasti raha eluasemelaenudeks? Kuidas on lood Euroopa pankadega, mis ei suutnud hoiduda investeerimast kõikvõimalikesse USA eksootilistesse finantsinstrumentidesse, mis viimase kümne aasta jooksul turu vallutasid?

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Hoolimata mõnevõrra emotsionaalsetest sõnadest finantskriisi ja sellega seotud kriiside teemal, ei ole ikka veel põhilisi meetmeid, et nende kriisidega tõhusalt tegelda. Isegi kui võetaks vastu mõned ajutised meetmed, mis kõigest mõne kuu eest tagasi lükati, nagu näiteks selliste pankade natsionaliseerimine, mis on läinud pankrotti oma juhtide ja mõnede peamiste aktsionäride viletsa juhtimise tõttu, kes on taskusse pannud märkimisväärse kasumi ning jätnud muu elanikkonna kahjumiga tegelema, kaitstes suuri äriettevõtteid, nagu alati tehakse, võtmata tegelikult arvesse töötajate huve ja vähimatki heaolu. Nad ei tegele probleemi olemusega. Nad ei tühista maksuparadiise. Nad ei kaota Euroopa Keskpanga võltsi iseseisvust. Nad ei tühista stabiilsuspakti. Nad ei võta vastu solidaarsuse ja ühiskondliku arengu pakti.

EKP langetas oma baasintressimäärasid liiga hilja, pärast lühinägelikkust, mis on juba läinud maksma hapramaid majandusvaldkondi ja neid, mis on pankadele kõvasti võlgu.

Sel kombel on esitatud küsimused esmatähtsad ning keskenduvad neoliberaalsetele poliitikatele, mis annavad kõik võimalikud eelised vabale konkurentsile, muutes raskemaks töötajate ekspluateerimise ning mitmekordistades mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete probleeme. Järgmisel nõukogu kohtumisel on tarvis neile neoliberaalsetele poliitikatele selge lõpp teha.

  Petru Filip (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Lisaks oma rahvusvahelisele iseloomule tekitavad praegused ülemaailmse finantskriisi riskid väga kiiresti suure paanikaseisundi mitte ainult rahandus-, pangandus- ja majandussektorites, vaid ka Euroopa tavakodanike tasandil. Ma usun, et isegi rohkem kui selle majandusnähtuse tõsidust, mida tuleb nii finantsiliselt kui ka majanduslikult kontrolli all hoida, on Euroopa kodanikke tabada võiva paanika ohtu palju raskem mõõta ning selle kahjuliku mõju likvideerimine vajab rohkem aega.

Sellepärast pöördun ma avalikult teie kui presidentide poole ning palun, et te mis tahes vahenditega otseselt viivitamatult ja tõhusalt lahendaksite praeguse majandus- ja finantskriisi, tagades, et need vahendid oleksid Euroopa üldsusele läbipaistvad, nii et kodanikud tunneksid, et neid kaitseb Euroopa Liit, mille eesmärk nimelt ongi tõsises hädaolukorras kaitsvat raamistikku pakkuda.

Kui meil ei õnnestu Euroopa usaldust ja solidaarsust praegu tugevdada, siis seisab meie ees oht, et hävib kõik, mille oleme raskustega viimase 50 aastaga loonud.

  Filip Kaczmarek (PPE-DE), kirjalikult. – (PL) Me ei peaks arvestama sellega, et üksainus Euroopa Ülemkogu kohtumine finantsturgude probleemid lahendab. Nõukogu eesmärk peaks olema pigem mooduste otsimine, et muuta Euroopa pangandussüsteemid turvalisemaks. Kahtlemata on riikide valitsuste kaasamine praegu vajalik, aga kindlasti ei asenda see ELi tasandil meetmeid tervikuna.

Praegu on eriti oluline ära hoida igasugune lubaduste ja kodanike kaitse populistlik enampakkumine, mida tekitab teatavate poliitikute äärmine künism. See künism põhineb väiklasel pessimismil, kutsudes samas teisi poliitikuid üles midagi ette võtma. Kui mustad stsenaariumid täituvad, siis ütlevad küünikud: „Kas me siis ei öelnud”? Kui kõige mustemad stsenaariumid tõeks ei saa, siis ütlevad need pseudopäästjad: „Me tahtsime ettevaatlikud olla.” Sellistes olukordades nagu praegu on parem külmavereliseks jääda.

Praegu hõõruvad küünikud rõõmsalt käsi, olles välja tulnud sõjakavalusega, mis iialgi ei kaota. See rõõm on ilmne nende äärmises vastutustundetuses ning demokraatliku poliitika põhiväärtuste eitamises, milleks on kaalutlev hoolitsus ühiste hüvede eest. Võib isegi olla, et suurim oht eurooplaste rahakottidele ongi see tohutu küünilisus. Samuti on huvitav, et sellise võltsi mure kodanike tuleviku pärast on välja kuulutanud need, kes teevad jõupingutusi, et tõkestada uus Euroopa leping ega armasta mõtet ühtsest rahavääringust. Loodan, et nõukogu kohtumisele ei tule valeprohveteid. Tänan teid väga!

  Mairead McGuinness (PPE-DE), kirjalikult. – Ülemaailmne finantskriis saab õigusega esimese koha nõukogu oktoobrikuise kohtumise päevakavas. Selle kriisi on põhjustanud inimesed: USAst Euroopa Liiduni ja veel edasi on pangandus- ja finantssektori katastroof niisama šokeeriv kui reaalnegi.

See on uskumatu, et meieni on jõudnud nüüd midagi niivõrd mõeldamatut, nimelt pangandussüsteemi kokkuvarisemine. Üksikute pankade üleminek ja valitsuste dramaatiline sekkumine, et päästa habras finantssektor, on tekitanud avalikkuses suure ärevuse poliitikute suutlikkuse üle kodanikke selliste juhtumite eest kaitsta.

Pangad ei taha reguleerimist ning nüüd on selge, et reguleerimine oli jõuetu ja tulemusteta ega suutnud kaitsta ei pankade kliente ega ka panku endid.

Siiski, kui ajad pankade jaoks raskeks muutuvad, siis jooksevad nad poliitikute juurde päästmist otsima. Nii et sõltub meist endast, kuidas oskame seda hetke kasutada ning panna võimu tagasi sinna, kuhu see oleks pidanud alati kuuluma, see tähendab pigem poliitilisse süsteemi, mitte finantsturgudele.

  Esko Seppänen (GUE/NGL), kirjalikult. – (FI) Hullurahatõbi on Ameerika Ühendriigid jalust maha võtnud. Selle sümptomid on pankade kokkuvarisemine, pankade ja kindlustuskompaniide sotsialiseerimine ning rämpspank, mida kasutatakse võlgade sotsialiseerimiseks ja pangandusjäätmete prügimäeks. Kriis näitab, et kapital vajab riiki muudel eesmärkidel, kui vaid selleks, et minna sõtta kaugele välismaale, Ameerika puhul Iraaki ja Afganistani. Selle odava naljaraha põhjustatud kriisi hea külg on see, et Ühendriigid ei saa nüüd uusi sõdu alustada.

See näeb halb välja, kui ülemaailmse tähtsusega suurriik on segaduses, sest lugupidamine tema vastu on järsult langenud. Just nii ongi juhtunud Ühendriikidega. Paljud on arvamusel, et ülemaailmse tähtsusega suurriigina kannatab see sama saatust, mis Nõukogude Liit.

Kõiki Ameerika poliitilisi ja majandusressursse läheb tarvis, et kustutada pangatulekahju, mille süütasid odav raha, võlad ja spekuleerimine. Siiski pole see enam majandusküsimus, sest tagatiste hunnikul seisnud hiiglane on näinud oma võimu kokkuvarisemist. Oma sulgi kohevile ajav Ameerika, ideoloogilise võitluse võitja, pole võitjarollis enam usutav.

  Georgios Toussas (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Nõukogu ja komisjoni avaldused ning kapitali poliitiliste esindajate seisukohavõtud Euroopa Liidu nõukogu kohtumiseks valmistumise arutelu käigus annavad märku rahvavastase poliitika jõulisemaks muutumisest kapitalistliku majanduskriisi juhtimisel. Kriis levib armutult ELi liikmesriikides ja arenenud riikides üldiselt, paljastades ELi tagurlikku loomust veelgi rohkem.

Need avaldused, ECOFINi ja ELi liikmesriikide kodanlike valitsuste väljakuulutatud riigimonopoli sekkumised, samuti võlgadesse sattunud pankade ja muude monopoolsete ärirühmituste käendamine riigi rahaga, on ELi kapitali püstihoidmise meetmed, eesmärgiga toetada monopolide majanduslikku ja poliitilist domineerimist. See tõestab, et kapitalismil pole midagi vastata, siis kui asi läheb lihtinimeste huvideni.

Kriisiohu ees seistes tugevdavad EL ja liikmesriikide kodanlikud valitsused oma rünnakut töölisklassile ja rahvamassidele.

Euroopa rahvastel pole ELi tipptasemel konverentsilt midagi oodata. Tööliste ainus edasiliikumisviis on mitte alluda ning öelda lahti ELi rahvavastasest poliitikast ja oma liikmesriigi kodanlikust valitsusest.