Istungi stenogramm

Kolmapäev, 8. oktoober 2008 - Brüssel

22. WTO Doha vooru katkestamine (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni teatis WTO Doha vooru katkestamise kohta.

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Proua juhataja, arvan, et lootsite täna õhtul siin volinik Mandelsoni näha, aga nagu te arvatavasti teate, on ta komisjonist lahkunud ja mina sain õnne osaliseks täna siin härra Mandelsoni asendada. Kuna aga võtsin WTO läbirääkimistest Genfis otseselt osa, vastutades põllumajanduse valdkonna eest, on mul siiski hea meel täna õhtul siin teiega olla.

Kuigi läbirääkimised juulis Genfis ei õnnestunud ning Doha vooru ei katkestatud. Vastupidi, seda hoiti tegelikult elus, isegi veel mõne viimase nädala eest, ning meil on kavas selles tegevuses konstruktiivselt osaleda, et ministritel oleks hõlpsam jätkata sobival ajal, kui vajalikud tehnilised analüüsid, mille võtmeriigid seoses allesjäänud problemaatiliste küsimustega praegu ette võtsid, on kord lõpule viidud.

Juulis toimunud läbirääkimised olid tegelikult mõneti edukad. Ilmnenud pakett visandas võimaliku tasakaalustatud väljundi, mis võttis arvesse Euroopa Liidu põhilisi nõudmisi põllumajanduse osas, pakkudes samas meie tööstusettevõtjatele väärtuslikke eesõigusi.

Väga üldjooneline lepingu visand hakkas kujunema eri võtmeküsimustes, sealhulgas kaubandust moonutava kodumaise toetuse üldine vähendamine põllumajandussektoris; vahemik, millesse arenenud riigid ja arengumaad võiksid piiratud hulka tundlikke ja erilisi tooteid kaitstes jääda; tööstustoodete tariifikärbete kindlaksmääramise Šveitsi valem ning paindlikkus, mida tuleb võimaldada arenguriikidele, et mõningaid tööstustooteid nende kärbete eest kaitsta. Komisjoni hinnangul on see pakett Euroopa äriettevõtetele ja tarbijatele tõeliselt väärtuslik ning võiks põllumajandusele tagada rahvusvahelise õigusraamistiku, mis on täielikult kooskõlas 2003. aasta reformiga. Meie arvates sisaldab ilmnenud pakett ka tegelikku arenguväärtust maailma kõige vaesematele riikidele.

Sellisel alusel lõpule viidud voor võiks vähendada maailma tariife poole võrra ning kui arengumaad annaksid ühe kolmandiku säästudest, siis võiksid nad kasu saada kaks kolmandikku suurenenud juurdepääsust turule. See võiks ka tagada, et OECD majandused ühinevad Euroopa algatusega anda kõige vähem arenenud riikidele maksu- ja kvoodivaba pääs oma turgudele, mida me tavaliselt nimetame oma algatuseks „kõik peale relvade”.

Meil võiks õnnestuda ka jõuda Ühendriikidega tegelikus farmireformis kokkuleppele. Lepinguga võiks kohustuda Ühendriike vähendama oma kaubandust moonutavat kodumaist toetust või subsiidiume kuni 14,5 miljardi dollarini. Selleta võivad subsiidiumid praegu uue farmiseaduse kohaselt tõusta 48 miljardi dollarini. Meie huvides oleks ka saada alaline rahvusvaheline õiguskaitse oma reformitud ühisele põllumajanduspoliitikale.

Sellisel alusel tegutsemine võiks esilekerkivad riigid mitmepoolse kaubandussüsteemi hoolealusteks muuta. Seda süsteemi tuleb säilitada, kuid ühtlasi ka tugevdada. Saaksime nad kindlamalt ankurdada eeskirjadel põhinevasse maailmakaubandussüsteemi, mis on tuleviku jaoks väga oluline.

Sellepärast oligi pettumuseks, et läbirääkimisi Doha menetluse üle polnud võimalik juulis lõpule viia, sest jätkusid erimeelsused väga konkreetsete punktide osas põllumajanduse valdkonnas. Raskused tekkisid seoses põllumajandusliku erikaitse mehhanismiga (SSM) arengumaadele põhiliselt grupeeringus G7. India ja Hiina ei suutnud Ühendriikidega kokkuleppele jõuda käivitite ja heastamisvahendite suhtes, mis tuleb selles kaitsemehhanismis paika panna, kui seda kasutatakse Doha vooru eelsete määrade murdmiseks.

Septembri algusest saadik on toimunud kontaktid kõrgemate ametnike tasemel, püüdes jätkuvalt lahendada erimeelsust, kuid me pole selles küsimuses veel edu saavutanud. Kuigi Euroopa Liit jääb kindlalt pühendunuks ja seotuks, ei ole tegelikult selge, kui kaugele eelolevatel nädalatel aruteluga jõutakse.

Nagu tavaliselt, säilitame tugeva dialoogi parlamendiga, ning muidugi loodame teie jätkuvale toetusele selles küsimuses.

  Georgios Papastamkos, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (EL) Proua juhataja, Doha läbirääkimiste vooru kokkuvarisemise hinnaks ei saa pidada ainult kaotatud võimalusi, saamata jäänud kasumit ja majandusliku ebakindluse kliima halvenemist. Samavõrd kriitilised on süsteemne ja institutsiooniline hind. Ma viitan hoobile, mille sai WTO usaldusväärsus.

Muidugi tahame me kõik kokkuleppele jõuda, aga mitte sellisele, mis saavutatakse ELi makstavast hinnast hoolimata. Läbirääkimiste käesoleva vooru edukas lõpuleviimine nõuab laiaulatuslikku, edasipüüdlikku ja tasakaalustatud kokkulepet. Sellepärast nõuame me olulisi mööndusi nii oma arenenud kaubanduspartneritelt kui ka dünaamiliselt arenevatelt riikidelt.

Sellepärast kutsume me komisjoni üles võtma edaspidi läbirääkimistel otsustavat seisukohta. On toimunud CAPi reform. Ma küsin teilt: kas seda on kasutatud läbirääkimiste vahendina? Kaugel sellest, komisjon on jätkanud ühepoolselt rea täiendavate, tagajärjetute pakkumistega põllumajandussektorile.

Neid küsimusi on palju, mida ma tahaksin põllumajandusvolinikule esitada. Piirdun ühega: kas geograafiliste tähiste küsimus moodustab põllumajandusteemaliste läbirääkimiste olulise osa?

Meie pühendumus mitmepoolsele kaubandussüsteemile loetakse tagatuks. Me ootame, et kaubanduse juhtimine oleks suunatud globaliseerumise tõhusale haldusele ning selle hüvede võrdväärsemale jaotamisele.

Lubage mul lõpetuseks öelda, et mina isiklikult usun, et negatiivset lõpuleviimist, see tähendab barjääride eemaldamist WTO raames, ei ole asjakohaselt toetatud vajaliku positiivse integreerimise ja õigusnormide süsteemse lähendamisega.

  Erika Mann, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Proua juhataja, nagu me kogemustest teame, on maailmakaubanduse voorud väga keerulised. Tahaksin tänada komisjoni selle eest, et nagu me, Euroopa Parlamendi liikmed oleme viimase vooru ajal Genfis palju kordi kogenud, käitub komisjon väga tasakaalukal moel päris lõpuni välja, ja ka selle eest, et volinik näitas oma pädevusvaldkonnas mitte ainult vajalikku paindlikkust, vaid ka suurt mõistmist vaesemate arenguriikide suhtes, ning seda toodi meile sõnavõttudes pidevalt esile. Selles osas ei saanud Euroopa Liit seekord üldsuse halvakspanu osaliseks, vaid teised riigid, kellega oli tegelikult tunduvalt raskem läbirääkimisi pidada.

Mul on kahju, et me praeguse finantskriisiga silmitsi seistes leiame, et meile on tarvis rohkem rahvusvahelisi ja mitmepoolseid eeskirju, sest need eeskirjad vormivad korseti, mis ühest küljest teeb vaesematel riikidel võimalikuks integreerumise ning teisest küljest on ka rikkamad riigid suutelised tagama, et nende rahvas sellest kasu saaks ja et standardid oleksid kehtestatud. Aga tõeliselt kahju on meil sellest, et see on nähtavasti põhjus, miks seda maailmakaubanduse vooru ei saa aasta lõpuks lõpule viia. Peaksime ennast sellest eksiarvamusest vabastama.

Arvatavasti ongi nõnda parem, sest sel moel jääb see kõik lahendada uuele parlamendile ja komisjonile ning seda pärast valimisi Ühendriikides, selle asemel, et proovida asi iga hinna eest tehtud saada. Mu fraktsioon soovitaks pigem ettevaatust, selle asemel, et see voor lõpule viia, olgu või põrgu lahti.

Volinik, mul on üks palve: ükskõik, millal te läbirääkimisi peate ja mis ka ei juhtuks, palun teavitage parlamenti aegsasti, samuti tehke kindlaks, et vaatamata sellele, kas me saame Lissaboni lepingu või ei, prooviksime veel kord, kas meil õnnestub ehk juba enne koostada leping, mis on peaaegu Lissaboni leping seoses kaubanduse valdkonnaga.

  Ignasi Guardans Cambó, fraktsiooni ALDE nimel. – (ES) Proua juhataja, mõned meist on olnud tunnistajaks tõelistele pingutustele, mida tegid juulis Doha vooru ministrite tippkohtumisel kõik osavõtjad, aga eriti Euroopa Liidu pingutustele, mida esindas väga väärikalt volinik Mandelson. Samuti hinnatakse kõrgelt täna siin viibiva voliniku osalust Genfi läbirääkimistel. Sellepärast tekkis kõigepealt pettumustunne, nähes, et kõik need pingutused ja kogu energiakulu ei toonud mingeid käegakatsutavaid tulemusi, kuigi need jõudsid heade suhete taastamise tasemele, nii et paistab, et mingi tulemus oleks siiski justkui saavutatud.

Resolutsioonis, mille me täna esitame ja mida siin täiskogul hääletama hakatakse, väljendame parlamendina oma kohustusi selles suhtes, mis seal saavutati. Me taotleme, et see, mis seal saavutati, isegi kui see tegelikult polnudki lõplik kokkulepe, võiks olla aluseks, millelt nüüd tööd alustada, et need pingutused tühja ei jookseks. Me taotleme oma lihtsameelsuses, et Doha voor lõpetataks niipea, kui võimalik.

See on võimalik, kuigi mõned peavad seda seisukohta arvatavasti naiivseks. Seda enam, et Euroopa peamisel läbirääkijal ei olnud sellesse piisavalt usku ning ta pöördus koju tagasi, jättes Euroopa nimel läbirääkimiste pidamise selle hooleks, kes ei tea üldse, millised ettepanekud on esitatud, vaatamata sellele, kui võimekaks võib ta tulevikus osutuda.

Seepärast on tõsi, et meie resolutsioonis on palju naiivsust, kuid me peame olema selged ja kindlad. Kui Doha vooru lõpule ei viida, siis kaotavad arengumaad palju. Kui Doha vooru lõpule ei viida, siis on mitmepoolne lähenemine tõsises ohus, eriti ülemaailmse ebakindluse olukorras, mida kogeme praegu, ning kuni Doha vooru pole lõpule viidud, ei saa tegelda muude ülemaailmses tegevuskavas olevate probleemidega, nagu näiteks kliimamuutus ja toiduainete tõusvad hinnad.

On vaja lahendada veel muidki probleeme, kuid ühtki neist ei saa lahendada enne, kui teeme jõupingutuse viia seda läbirääkimiste vooru lõpule. Parlament on jätkuvalt sellele pühendunud.

  Caroline Lucas, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Proua juhataja, mul on väga hea meel, et see täiskogu on muutunud Doha vooru suhtes isegi veel kriitilisemaks kui viimastel aastatel. Tegelikult peegeldab meie ees olev ühisresolutsioon väga usaldusväärselt parlamendi üldkogu deklaratsiooni septembris, milles väljendati väga tõsist muret liiga vähese arengu üle Doha vooru läbirääkimistel ja kritiseeriti tugevalt selle isegi veel ainulaadsemat tehingusõlmimise menetlust.

Lubage mul lisada, et selle parlamentaarse üldkogu vaimus loodan ma, et fraktsioonide PPE-DE ja UEN esitatud muudatusettepanek, millega nõutakse kahepoolset ja piirkondlikku (WTO-plus) vabakaubanduslepingut, homsel hääletusel läbi ei lähe. Kahepoolne FTA on toimivale multilateraalsusele täpselt vastupidine ning rohelised ei saa resolutsiooni toetada, juhul kui see muudatusettepanek tõepoolest vastu võetakse.

Meie tänase arutelu juures ja muidugi ka selles resolutsioonis jahmatab mind see, et puudub vaprus öelda välja lihtne tõde, et Doha vooru läbirääkimised, nagu me neid teame, on nüüd läbi. See peatamine võib olla pikk, kesta kuni 2010. aasta kevadeni. On peaaegu kindel, et USA, komisjoni ja India läbirääkijad ei pöördu tagasi nendesamade vanade kiirete 2008. aasta juulikuiste otsuste juurde, mis isegi siis ei toiminud. Nii et tegelikult on see võimalus. On täpselt õige aeg hinnata Doha läbirääkimiste viimase seitsme aasta läbikukkumisi ning luua ühine ja ausam tegevuskava koos avatuma ja demokraatlikuma protsessiga, mida saavad täielikult toetada kõik WTO liikmed ja eriti kõige vähem arenenud nende hulgast.

  Seán Ó Neachtain , fraktsiooni UEN nimel. – (GA) Proua juhataja, on aeg, et muudaksime viisi, kuidas oleme seotud maailmakaubanduse läbirääkimistega. Praeguseks on selge, et see süsteem ja meie kaasatus sellesse enam ei toimi. Me ebaõnnestusime Cancunis, Hongkongis ja taas Genfis.

Kõik see põhineb järgmisel: me püüame Euroopas luua paketti, mis hõlmab meie toiduallika müümist, kogu toitu, mida tarnime. Endine volinik Mandelson tegi kõik, mida suutis, et pöörata põllumajanduspoliitika vastupidiseks, edendamaks maailmakaubandussüsteemi. See ei ole vastus. Kust tuleb meie toit siis, kui peame seda importima? Euroopa peab selle eest hoolt kandma ja me peame kaitsma oma praegust toiduvarustust. Me muutsime oma põllumajanduspoliitikat, aga kui põllumajandust maailmakaubanduse päevakorrast maha ei võeta, siis ei hakka see iial edasi arenema ega saavuta tegelikult isegi edu. On aeg midagi ära teha, nagu on juba mitmel puhul öeldud.

  Helmuth Markov, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, kui on seitse aastat tulemusteta läbirääkimisi peetud, siis on aeg veidi enesekriitiliseks muutuda ja küsida, mis vigu te võiksite teinud olla, olenemata sellest, mis vigu on teinud teised riigid või läbirääkimiste teised osalised.

Arvan, et on võimalik koostada nimekiri, mida ei pea tingimata kohaldama kõigile, aga ehk ei ole tariifide likvideerimise ja turgude avamise üleskutse õige instrument arengumaadele, sest sellega võiksid nad kaotada sissetuleku, mida vajavad oma eelarve jaoks ja mida neil pole võimalik kusagilt mujalt saada. Siis ei saaks neis riikides areneda tervishoid, haridus ega infrastruktuuri väljatöötamine.

Mõne jaoks neist riikidest ei ole mistahes vabakaubandusleping õige arengumudel ning neil on küll kaubanduslepingu sõlmimise huvi, kuid seda GSB+ alusel. Võib-olla ongi õige, et sellel arenguastmel on paljudel riikidel tarvis kõigepealt välja arendada iseseisev majandus. Lõpuks arendas Euroopa Liit või mõned Euroopa riigid oma majanduse välja suletud turu tingimustes.

Kui tulemust ei saavutata, siis tuleb küsida, miks. Doha voor oli algselt seotud aastatuhande arengueesmärkidega. Ma ei jaga härra Ó Neachtaini seisukohta: ma mõistan, miks paljud riigid ütlevad, et neil on tunne, et praegused läbirääkimised toovad eranditult kasu ülemaailmsetele äriühingutele, kes muutuvad ainult veel ülemaailmsemateks, ja sedasama ütleb ka globaalne Euroopa strateegia. See mõjub väga halvasti piirkondlikele väiketootjatele. Muide, see mõjub väga halvasti ka Euroopa kohalikele väiketootjatele.

Osa Euroopa Liidu olemasolu õigustusest, osa tema sisemisest sunnist on see, et me edasi liigume. Sellepärast peaksime ehk kaaluma teistsugust läbirääkimistaktikat. Ma loodan, et uus volinik kasutab seda võimalust. Ta tuleb väljastpoolt, läbirääkimiste kogemus on tal olemas. Kuigi tal puuduvad vajalikud teadmised kaubandusküsimustes, on tal asjaga hästi kursis olev meeskond, ning arvatavasti kasutab ta võimalusi oma volituste piires teisiti, kui tegi seda eelmine volinik – ja meil on see võimalus olemas.

  Derek Roland Clark, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Euroopa Liidule meeldib end kaalukalt maksma panna, kui asi puutub kaubandusse. Kas mäletate kuus aastat kestnud banaanisõda USAga? See toimus pärast seda, kui EL andis turulepääsemiseks eriloa oma endistele Kariibi mere kolooniatele. WTO peadirektor on endine kaubandusvolinik Pascal Lamy. Kas siin pole äkki huvide konflikti? Lõpuks võiks tema ELi pension muuta ta sõltuvaks, nii et ta ELi poliitikaid ei ründa. Kas võis see tema suhtumist mõjutada, kui ta tegi kaubandusblokkide vahel läbirääkimiste katse ?

Peter Mandelson süüdistas Doha vooru läbikukkumises USA põllumajandussubsiidiume. Pada sõimab katelt! Ühine põllumajanduspoliitika on aastakümneid täitnud ELi põllumeeste taskuid tohutute subsiidiumidega. Seda saab samamoodi süüdistada kaubandusläbirääkimiste läbikukkumises kui midagi muud. Igatahes on viimane asi, mida EL tegema peaks, kaubandussõdades teiste riikide vastu punktide kogumine, ajal kui parajasti on ülemaailmne nälg ja finantskriis.

  Jean-Claude Martinez (NI). – (FR) Proua juhataja, volinik, praegune finantskriis annab tunnistust, et kui tegemist on ülemaailmse probleemiga, siis peame võtma ülemaailmseid meetmeid. Eriti kehtib see seoses toiduainete ja põllumajandusega. Peamiselt sellepärast loodigi Maailma Kaubandusorganisatsioon ja me kõik nõustume sellega. WTO püüe on koostada ülemaailmseid eeskirju.

Paistab siiski, et see ei toimi päris nii, nagu meile meeldiks, kuna meie ees seisab järgmine probleem: meil on tarvis kokku sobitada kaks asja: vabakaubandus, millega me kõik nõus oleme, ja kaitse, mis on samuti vajalik. Meie majanduste või riikide põllumajanduse kaitse ei ole protektsionismi varjunimi.

Seda tehes on tee, mille valisime viimaseks 60 aastaks pärast GATTi, käinud üle kivide ja kändude, siis kui kärbiti tariife eesmärgiga need üldse kaotada. Tollitariifide alandamine tundub olevat tehniliselt keeruline. Tõestuseks vaadake matemaatiliste valemite hulka, mis on selleks otstarbeks koostatud: Lõuna-Korea valem, Euroopa valem ja muidugi Šveitsi valem. Tegelikult need valemid ei toimi, sest toode ei ole ühtne. See koosneb arvukatest, väga erinevate päritolureeglitega elementidest, nii et tehniliselt ei ole tollitariifide alandamine nii lihtne, kui võiksime arvata. Seetõttu leiame end tehnilises mõttes sissetallatud rajalt ning üritame läbirääkimiste teel, poliitiliselt, sellelt rajalt väljapääsu leida.

Teadlased on siiski nähtavasti uue tollitehnoloogia leiutanud: tollitariifid, millelt eksportija saab mahaarvamisi vastavalt importija riigi majandusele. Konkreetselt öeldes, selle mahaarvamistega tollitariifi summa kujuneb tollikrediidi põhjal, mis on võrdne tollimaksuga, mille eksportija on importivas riigis kulutanud.

Sellel tollikrediidil on kolm külge: see on tagasimakstav, rahakstehtav ja ülekantav. Eelkõige on see tagasimakstav: kui eksportija importijalt midagi osta tahab, siis võib ta tollimaksuks makstud summa hinnast maha arvutada. Teiseks, see on rahakstehtav, sest kui eksportiv äriettevõte, kes on tolli maksnud, importijalt midagi osta ei taha, siis võib ta müüa oma tollikrediidi aktsiaturul või pangale. Ja viimaks on see ülekantav: importija võib tollimaksu ületava ülearuse tollikrediidi annetada, et abistada arengumaid.

Noh, selle tehnikaga loome me kaubandusvääringu, mille puhul on rahavaru võrdne kehtivate tollitariifide summaga. Näiteks Euroopa Liit saaks kaubandusvääringuks kasutada 13 miljardit eurot.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). – Proua juhataja, nagu teisedki siinviibijad olen ma käinud Genfis ning olnud mõnikord hämmastunud ja lõbustatud sellest, kuidas WTO töötab. Seekord ma ei olnud.

Seekord ei olnudki tulejoonel ühine põllumajanduspoliitika ja ma leidsin, et see on väga tervitatav. Ent globaalsemal tasemel oli põllumajandus ikkagi päris kindlasti päevakorra eesotsas. Läbirääkimised nurjusid, sest India ja Hiina olid mures oma põllumeeste kaitsmise pärast põllumajandustoodete ülemäärase sisseveo eest. Ma arvan, et India põllumajandusvoliniku sõnad on kordamist väärt. Kamal Nath ütles: „See on viimane miil, mida me elatise turvalisuse küsimuse tõttu enam joosta ei suuda.” India pidas oma arvuka ja suhteliselt vaese, põllumajandusega tegeleva maaelanikkonna kaitsmist sama oluliseks ning leidis, et WTO leping ei ole selle huvides.

Oleme tegelenud selle asjaga nüüd juba seitse aastat. Peter Mandelson lahkus pärast nelja aastat rooliratta juures seismist lavalt. Arvan, et ta ei tulnud toime põllumeeste, eelkõige Euroopa Liidu põllumeeste ja toiduainetetööstuse murede kuulamisega, ning jättis nende kurtmise tähele panemata, kinnitades, et arengu osa on päevakorras esiplaanil. Tema ettepanekud oleksid ELi karjakasvatussektorit kümnendiku vähendanud mitte arengumaade heaks, vaid pigem madalate hindadega esilekerkivate majanduskeskkondade kasuks koos nende avarate rantšode ja rantšeerodega. Nagu ma ütlesin, on ta nüüd lavalt lahkunud, ja ma imestan, kas ta mitte ei näinud hoiatavat kirja seinal. Kui ta tõesti arengu tegevuskava pärast nii väga mures oli, siis miks ta kohale ei jäänud ja oma tööd ei lõpetanud?

Toiduainetega kindlustatud on nüüd suur poliitiline prioriteet. Me näeme tarbekaupade suuri hinnakõikumisi. Nagu ma aru sain, varises teraviljaturg täna kokku. Peame endalt küsima, kas see on parim viis, kuidas tagada mõistlike hindade eest kõigile tarbijatele toiduainetega varustatus. Veel tähtsam, me peaksime vaatama oma arengupoliitikat, milles me pole arengumaade põllumajandusse midagi investeerinud. Muidugi peame saavutama kokkuleppe, kuid sellise, mis on aus ja tasakaalustatud.

  Kader Arif (PSE). – Proua juhataja, daamid ja härrad, arengumaad on 2001. aastast alates pidanud läbirääkimisi voorus, mida WTO siseselt nimetatakse arenguvooruks. Praegu, seistes vastamisi ootamatu ja laastava toiduainetekriisiga, mis hoiatab maailma pikaajalise globaalse ja tasakaalustatud lahenduse leidmise pakilises vajaduses, ootavad need riigid meilt selget vastust, mis tagaks nende kindlustatuse toiduainetega.

Tahaksin kinnitada, et kui voorul arutatakse jätkuvalt iga hinna eest turulepääsemist, siis me oma eesmärki ei saavuta. Me teame ka seda, et mida kauem me arengulepingu allakirjutamist edasi lükkame, seda kaugemale nihkuvad aastatuhande arengueesmärkide saavutamise väljavaated, ning kahjuks oleme oma tegevuskavast juba pikalt maha jäänud.

Sellise kriisiolukorra ees seistes palume, et võimalikult kiiresti leitaks poliitiline lahendus erilise turvamehhanismina, mille abil luua tõhus vahend, millega kaitsta väikeseid tootjaid ja vaeseid riike. See on oluline samm enne, kui läbirääkimisi muude aspektide üle jätkata, ning ma loodan, et hiljutine läbirääkimiste taasalustamine põllumajanduse ja mittepõllumajanduslikule turule pääsemise (NAMA) üle lubavad selles osas edu saavutada.

Enne kui lõpetan, tahaksin kirjeldada ühisresolutsiooni kohta esitatud muudatusettepanekuid. Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon palub meil muidugi hääletada muudatusettepaneku 2 poolt, mis on absoluutselt vajalik, et suurendada parlamendi õigusi rahvusvahelises kaubanduses.

Me toetame ka Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid, ent me ei saa nõustuda Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuga, sest arvame, et see selles mitmepoolseid läbirääkimisi käsitlevas resolutsioonis ei ole kohane soovitada allkirjastada uusi kahepoolseid kokkuleppeid, sest me teame, et nende läbirääkimine lõpeb tavaliselt nõrgemate kahjuks.

  Jorgo Chatzimarkakis (ALDE). – (DE) Proua juhataja, volinik, veel kord – jälle kord – on Doha voor läbi kukkunud. Kas WTO on nüüd maailmale lihtsalt tüütuks muutunud? Kindlasti mitte! Olime juba peaaegu kokkuleppele jõudmas. Polnud enam palju teha jäänud, kuid viimasel hetkel põhjustasid India ja Hiina – kõigist riikidest just nemad – läbirääkimiste läbikukkumise. Seega on väga selge, et läbirääkimised ei jooksnud ummikusse tehnilistel põhjustel, vaid et tegemist oli poliitilise sündmusega, sest näib, et maailmakaubanduse uus võimukeskus on Aasias ja mitte enam Euroopas.

Hiina roll on märkimisväärne, sest Hiina oli siiani alati pühendunud vabakaubandusele, kuid on nüüd äkki nähtavasti võtnud uue suuna.

Sellest hoolimata tahaksin komisjoni siiralt õnnitleda – teid volinik, ning samuti ka volinik Mandelsoni – selle ELi mängitud positiivse rolli puhul. Erinevalt Hong Kongist võtsime me läbirääkimistest osa, olime ennetavad ning valmis tegema kompromisse. On siiski häbiasi, et härra Mandelson selles punktis lahkub, mis tähendab, et peame keset koolmekohta hobuseid vahetama. Ta oli hea läbirääkija. Ta nägeles alatasa meiega siin parlamendis ning temast jäävad suured jäljed, millesse leedi Ashton nüüd peab astuma. Soovin kõike head!

  Nils Lundgren (IND/DEM). – (SV) Proua juhataja, ma olen paadunud euroskeptik, kuid on kaks valdkonda, milles EL peab mängima keskset osa: kaubandus- ja keskkonnapoliitika. Praegu me räägime kaubanduspoliitikast.

Vaba maailmakaubandus on tee maailma kõigi riikide, eriti kõige vaesemate, majanduslikule jõukusele. Seetõttu oli Doha vooru tagasilöök suve jooksul väga tõsine asi ning uue algatuse käivitamine oleneb nüüd EList, maailma suurimast kaubandusorganisatsioonist. Sellepärast on äärmiselt kahju, et meie kõige kompetentsem komisjoniliige Peter Mandelson lahkub oma postilt, lõpetades töö ELi kaubanduspoliitika eest vastutava volinikuna. Samal ajal ähvardab maailmamajandust laastav finantskriis.

Sellises olukorras pakub Ühendkuningriigi valitsus meile vahetusisikut, kes selgelt ei ole ülesannete kõrgusel. Nüüd on Euroopa Parlamendi kohustuseks tagada, et selles ohtlikus ajaloopunktis oleks meil tugev, kompetentne kaubandusvolinik. Täidame siis selle kohustuse!

  Robert Sturdy (PPE-DE). – Proua juhataja, kas võin kõigepealt volinikuga tõstatada küsimuse seoses olukorraga, mis järgneb Peter Mandelsoni väljavahetamisele. Ma arvan, et oma postilt lahkudes vedas ta Euroopa Liitu alt. Oleme raskes olukorras. Te ise just ütlesite, et on olemas tegelik võimalus taasalustada Doha vooru. Arvan, et oleme äärmiselt raskes olukorras Peter Mandelsonita rooliratta ääres – ja ma olen teda palju kordi kritiseerinud, kuid vähemalt oli tal intellekti ja endise kaubandusministrina ka teadmisi, et suuta lahingut lüüa.

Kas teie, volinik, saaksite järgmisel nädalal hakkama majanduspartnerluslepingute sõlmimisega? Kogu austuse juures teie vastu küsin, milliseid teadmisi teil majanduspartnerluslepingutest üldse on? Majanduspartnerluslepingute läbirääkimistel ega sõlmimisel te ei osalenud. Kindlasti pole ma teiega kunagi vestelnud, kui nende kohta raportit koostasin.

Ja kas volinik saab täna siin täiskogule tagada, et meil tuleb nõuetekohane ärakuulamine, siis kui paruness Ashton rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ette astub? Sest kui te püüate seda läbi suruda päeval, mil seal kedagi kohal ei viibi, kui püüate seda läbi suruda järgmisel nädalal või näiteks esmaspäeval, mis on parlamendiliikmetele väga raske, siis hoiduge selle täiskogu viha eest! Tuletage meelde, mis juhtus Santeri komisjoniga! Usun, et proua Ashton peaks saama ausa ja nõuetekohase ärakuulamise ning, nagu paljud on öelnud, on äärmiselt tähtis, et meil oleks tüüri juures hea volinik.

Sellega seoses ma lihtsalt imestan, volinik, kas teie ja mina kuulame ikka samasuguseid arutelusid. Te ütlesite, et USA farmiseadust kavandatakse ümber. Arvan, et teete nalja. Obama ütles alles eile, et kavatseb jätkata protektsionistlikumat joont kui iial varem, ning sedasama teeb ka vabariiklaste kandidaat. Näete edaspidi Ameerikast tulemas tohutut protektsionismi. Jätan teile juurdlemiseks ühe mõtte: keegi ütles, et on toiduainetekriis. Lubage mul täiskogule täiesti selgeks teha: toiduainetekriisi ei ole. Tonn nisu maksab praegu 40 eurot vähem kui selle tootmine.

Proua juhataja, ütlen lihtsalt korra mõttes väga lühidalt. Kas meil väljaspool seda istungisaali on tsirkus? Sel pole midagi tegemist tänaste aruteludega. Kas meil on tsirkus? Kas meil on restoran? Kas meil on klubi? Peate sellest läbi võitlema. Arvan, et peaksite selle küsimuse presidentide konverentsile viima ning lõpetama selle tsirkuse, mis praegu väljaspool meie istungisaali toimub.

  Juhataja. − Teie märkused on arvesse võetud, härra Sturdy.

  Harlem Désir (PSE). – (FR) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, mis on praegu WTO läbirääkimiste raamistikus kaalul? Ma ei usu, et seda oleks palju, nii üllad inimesed kui härra Mandelson või paruness Ashton ongi. Ma pole isegi kindel, kas kõige tähtsam küsimus on ikka tööstus- ja põllumajandustariifid ja turulepääs. On selge, et kõik me tahame usaldusväärset, Euroopa suhtes ausat lepingut, aga ma arvan, et siin on kaks peamist küsimust.

Esimene on kaubanduse mitmepoolse raamistiku säilitamine. Võime näha, kui palju on raamistiku puudumine teises globaliseerumisvaldkonnas, finantsturgude osas, juba maksma läinud, siis kui rääkida riskidest majandusele, kodanikele ja meie ühiskonnale. See kõik on kaalul, sest kui need läbirääkimiste kuus aastat peaksid lõppema lüüasaamisega, siis teame, millised kahepoolsed lepingud WTOs need järk-järgult asendavad. See on nõrk raamistik. Me tahame WTOd reformida – ütlesime nõnda oma resolutsiooni eelnõus – me tahame, et võetaks arvesse ka muid kaubandusega seotud mõõtmeid, eriti keskkonnamõõtmeid, et tegelda kliimamuutuse ja ühiskondlike eeskirjade mõjudega. See on absoluutselt põhiline. Siiski ei saavuta me globaliseerumise selle aspekti paremal korraldamisel edu mitmepoolse raamistiku likvideerimisega, vaid selle tugevdamisega.

Teine küsimus – millesse ma ei hakka süvenema, sest seda tegi juba mu kolleeg härra Arif – on Uruguay voorus WTO loomise ajal kehtestatud reeglite uus tasakaalustamine, et peegeldada erinevusi arengus, olukorda kõige vähem arenenud maades, olukorda arengumaades. Ka teie mainisite seda, volinik, nõudes „Kõik peale relvade” stiilis algatust koos kaitseklausliga tundlikele toodetele. Selles osas on meil tarvis kehtestada eeskirjad – mitte tingimata vabakaubanduseeskirjad – mis võtavad arvesse kõiki olukordi. Me tahame ausat kaubandust, mille puhul poleks tegu vaid džungliseadustega.

Arvan, et need on kaks peamist teemat, millele peavad keskenduma Euroopa läbirääkimised. On ainult loomulik, et need peaksid kontsentreeruma teistele meetmetele, nagu näiteks põllumajandus, teenused – kuigi seadmata küsimuse alla arengumaade õigust avalikke teenuseid reguleerida – ja tööstustariifid, kuid seda ei tohi teha selle arenguvooru eduka tulemuse arvelt.

  Daniel Varela Suanzes-Carpegna (PPE-DE). – (ES) Proua juhataja, me tahaksime endiselt siin näha härra Mandelsoni selle asemel, et lasta tal plehku panna, millega Euroopa Liit Doha voorule nähtavasti andiski surmahoobi.

Ülemaailmne kriis ei ennusta Dohale paljutõotavat tulevikku. Selle läbikukkumine halvendab omakorda ülemaailmset majandusolukorda ning kõige kallimalt maksavad selle eest vähem arenenud riigid. WTO on hädavajalik ja rahvusvahelise kaubanduse reguleerimine on oluliselt tähtis. Nagu näinud oleme, on reguleerimine praegu globaliseerumise oluline tegur. Sellepärast on hädavajalik jõuda Doha voorus kokkuleppele.

Peame järele mõtlema, kuidas parandada WTO tegutsemisviisi ja tema legitiimsust ning tema rolli selles esilekerkivate riikide voorus, kes valivad, kas olla arengumaad või arenenud riigid, nagu neile paremini sobib. Nagu resolutsioonis öeldakse, ei peaks dialoog toimuma mitte ainult põhja ja lõuna, vaid ka lõuna ja lõuna vahel.

Euroopa Liit on nendes läbirääkimistes astunud väga märkimisväärseid samme, rohkem kui teised. Astume samme ka niisuguste algatuste osas nagu seda on „Kõik peale relvade”. Ka teised peavad selles suunas liikuma, aga vahepeal võiksime lõpule viia pooleliolevad assotsieerumislepingud, nagu näiteks Mercosuriga, mis uues kontekstis on väga olulised.

  Carlos Carnero González (PSE). – (ES) Proua juhataja, tänane arutelu tõi kindlasti ilmsiks mõned lepingu olulised punktid. Üks neist on see, et vastuseks kriisile, mida praegu kogeme, vajame me rohkem ja mitmepoolseid regulatsioone.

Kui keskendume finantsidele, siis ei tahaks isegi oma kõige hullemale vaenlasele soovitada, et Rahvusvaheline Valuutafond või Maailmapank juhtimise enda kätte võtaks. Nad teevad lihtsalt katastroofilisi ennustusi ja demonstreerivad, et neil on aina vähem ja vähem sõnaõigust selles, mis toimub, ning et nende mõju ja võim on tegelikkuses etteaimamatud.

Selles olukorras on meil niisugune instrument nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon ja me lihtsalt peame seda kasutama. Rohkem kui iial varem vajame praegu reguleerimist, aga rohkem kui iial varem vajame praegu tegelikku majandust, mis on vastupidine spekulatiivsele finantsmajandusele. Kaupade ja teenustega kauplemine on tegelik majandus ning majanduskasv suurema tööhõive saavutamiseks põhineb tegelikul majandusel.

Seepärast ei ole ma nõus mõtteavaldusega, et kriis tähendab seda, et Doha vooru saab olema raskem lõpule viia, otse vastupidi: kõik vastutustundelised valitsused nii põhjas kui ka lõunas, nii vähem arenenud riikides kui ka arenenud riikides, peaksid tegema tõelisi jõupingutusi, et see voor lõpule viia.

Ma arvan, et meil on ülemaailmne turg ja on tarvis silmnähtavalt kõva kätt. Praegusel juhul on meil tarvis Maailma Kaubandusorganisatsiooni kätt. Peame parandama selle toimimisviise, meil on tarvis rohkem arengu- ja kindlasti vähem vabakaubanduseeskuju, ning muidugi ka poliitilist tahet. Ma eeldan, et liidul koos uue volinikuga on see tahe ka edaspidi olemas.

  Béla Glattfelder (PPE-DE). – (HU) Peter Mandelson lahkub uppuvalt laevalt ja loovutab oma kaptenisilla. Ta lahkub laevalt, mille on ise jäämäe otsa juhtinud. Oli viga anda kohe läbirääkimiste alguses nii ekstravagantseid mööndusi, eriti põllumajanduse osas. See ei innustanud meie kaubanduspartnereid nendepoolseid mööndusi pakkuma. Oleme saanud naerualusteks, sest samal ajal, kui meie oma ühise põllumajanduspoliitika üle parda heidame, kaitsevad läbirääkimiste teised osalised oma põllumajanduspoliitikat ja tugevdavad Ameerikas oma põlluharimise positsiooni.

WTO läbirääkimisi ei saa jätkata samast kohast, kust need pooleli jäid. Läbirääkimisi saab jätkata vaid siis, kui need hõlmavad ka keskkonnateemasid. Vastasel korral viib maailmakaubanduse edasine liberaliseerimine keskkonna veelgi suurema saastamise ja kliimamuutuse kiirenemiseni. Kas on õige, leides end äkki keset finants- ja toiduainete kriisi, ohverdada Euroopa toiduainetega kindlustatus ja põllumajandus ainult selleks, et meie pankrotti läinud pangad saaksid paremini eksportida oma valesti suunatud teenuseid?

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, Euroopa Liit teeb oma ühisesse põllumajanduspoliitikasse märkimisväärseid muudatusi. See reform mõjutas põllumajandustoodangu piiramist. Eriti märgatav on see suhkruturul, aga mitte ainult turul. Oleme piiranud oma põllumajandusettevõtjate toetuse taset. Millises ulatuses on see mõjutanud lisandväärtuse kasvu, millistes riikides ja ühiskondlike ja kutsetöötajate rühmade osas?

Tahaksin volinikult küsida, mida Euroopa Liit on vastu saanud? Teine küsimus on: kuidas on ülemaailmse toiduainete kriisi märgid mõjutanud WTO läbirääkimisi? Kas praegusel majanduskriisil, mis kindlasti meie majanduse seisundit mõjutab, on mõju ka WTO tasandil läbirääkimistele?

  Mariann Fischer Boel, komisjoni liige. − Proua juhataja, kas võiksin kõigepealt kirjeldada meie tohutut pettumust pärast kümmet päeva intensiivseid läbirääkimisi Genfis. Me tundsime, et oleme juba nii lähedal põllumajanduse ja NAMA osas kokkuleppele jõudmisele, teades väga hästi, et päris lõpus võib sellest saada üksik ettevõtmine, mis määrab kindlaks, kas Euroopa Liit saab arvestada paketi vastuvõtmisega.

Põllumajanduse eest vastutava isikuna pean ütlema, et oli äärmiselt innustav, et esimest korda ei süüdistatud läbirääkimiste ebaõnnestumises Euroopa põllumajandust. Põhjuseks oli see, et olime tegelikult põllumajanduse valdkonnas ära teinud oma kodutöö, reformides oma ühist põllumajanduspoliitikat kõigepealt 2003. aasta suure reformiga ning siis kõigi reformidega pärast seda. Nii suutsime pakkuda kaubandust moonutava kodumaise toetuse vähendamist 80%, kahjustamata tegelikult oma põllumajandussektorit. Meil oli ka võimalus peatada reforme mitmepoolses kaubandussüsteemis. See polnud iga hinna eest sõlmitud kokkulepe. See oli tasakaalustatud kokkulepe nendes kahes valdkonnas. Võiksime nõukogule põhjendada, et pidasime läbirääkimisi nõukogult läbirääkijatele antud volituste piires. Põllumajanduse osas olid need volitused lihtsalt mitte lasta endale peale sundida uut reformi põllumajandussektoris.

Olen nõus nendega teie hulgast, kes ütlesid, et mitmepoolne süsteem on tähtis ja vajalik fakti tõttu, et ainult mitmepoolses süsteemis saame distsiplineerida näiteks kaubandust moonutavat kodumaist toetust ning kõiki muid mittekaubanduslikke muresid. Seda ei saa iialgi teha kahepoolsetes läbirääkimistes, nii et peame kinni hoidma mitmepoolse süsteemi väärtustest.

Pean ka ütlema, et nendes läbirääkimistes ei võtnud me iial sihikule arengumaade turgu. Tegelikult otse vastupidi, sellepärast ongi SSM nii oluline, nagu ma juba oma sissejuhatuses ütlesin, et arengumaade erilisi tooteid kaitsta. Tahaksin lisada, et sõlmisime juba 2002. aastal lepingu „Kõik peale relvade”, mis tähendab, et tänane Euroopa Liit on suurim põllumajanduskaupade importija kogu maailmas. Suurem kui Kanada, Ühendriigid, Austraalia ja Jaapan kokku. Nii et oleme neile riikidele tegelikult avanud oma turud põllumajandussektoris.

Täna õhtul on siin räägitud ka toiduainetega kindlustamisest. Me peame mõistma, et toiduainetega kindlustatus koosneb nii kodumaisest sisetoodangust kui ka impordist. Kui vaatame Euroopa Liidu põllumajandussektorit, siis poleks me iialgi saanud nii tugevaks kui praegu, siis kui oleksime oma põllumajandusturu sulgenud. Kui rääkida eesistujariigist, siis saame praegu 7 miljardi euro eest ülemääraseid põllumajanduskaupu. Kui kujutleme, et oleme oma turud sulgenud, siis ei suudaks me iialgi kõiki neid kõrgekvaliteedilisi tooteid liidusiseselt ära müüa, sest saaksime karistada, siis kui ennast kaitseksime. Teised võiksid käituda samamoodi, mis ei laseks saada meil esilekerkivatest ja pidevalt kasvavatest turuvõimalustest oma kõrgekvaliteediliste toodete jaoks kasu. Nii et muidugi vajame me tasakaalustatud lähenemisviisi.

Siin mainiti ka geograafilisi tähiseid (GI), kuid ma ei rääkinud nendest oma esimeses sõnavõtus, sest aeg on väga napp ja juhataja peab ajapiiridest väga karmikäeliselt kinni. GI on Euroopa Liidu jaoks olulise tähtsusega küsimus ja me tegime teistele läbirääkimispartneritele täiesti selgeks, et me ei saaks kokkuleppele iialgi alla kirjutada siis, kui ei saavutaks geograafiliste tähiste osas positiivset tulemust, sest see on nii oluline, eriti Vahemeremaade kõrgekvaliteediliste toodete puhul.

Vastan lühidalt proua McGuinnessile. Olen teiega nõus, et tegelikult me ei väärtustanud aastakümneid piisavalt põllumajandussektoris oma arenguabi. Nüüd, kus me näeme selle hinda – mitte kaupade hinda, sest on tõsi, et hinnad on praegu langenud, vaid seemnete ja väetiste taevasse kerkinud hinda – oleme soovitanud soodustusi, et proovida aidata vähem arenenud riike, maailma kõige vaesemaid riike, ning teha neile võimalikuks seemnete ja väetiste ostmine. Seda 1 miljardi euro suurust soodustust arutatakse praegu siin parlamendis ning ma loodan, et kujuneb positiivne suhtumine võimalusse aidata arengumaadel toita oma rahvast ja ära hoida rännet maapiirkondadest linnadesse. Palun hoidke seda meeles! See on väga tähtis.

  Juhataja. − Ma olen kodukorra artikli 103 lõike 2 alusel saanud kuus resolutsiooni ettepanekut.⁽¹⁾

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Daniel Dăianu (ALDE), kirjalikult. – Doha kaubandusvooru läbikukkumine võiks olla saabuvatele asjadele ettekuulutajaks ajal, mil süvenev finantskriis asetab tohutu pinge valitsuste suutlikkusele eeskirjadest kinni pidada. Vabakaubanduse eelised on üha rohkem globaliseeruvate turgude taustal tervitatud. Kuid vabakaubandus peab olema aus ja täiendatud rahvusvahelise režiimiga, mis aitab vaesematel riikidel areneda. Jõukate riikide üha ebavõrdsemaks muutuvad sissetulekud ja nende hirm mõnede esilekerkivate majanduskeskkondade üha kasvava võimsuse ees vallandavad protektsionismipuhanguid. Samamoodi tõstavad võitlus ammenduvate loodusvarade oma kontrolli alla saamise ja sobiva hinnaga tarbekaupade omandamise pärast paljudes riikides soovi kehtestada kaubanduspiiranguid.

Siinkohal tuleb nimetada ka geopoliitika üha keerulisemaks muutuvat iseloomu. EL peab võtma enda kätte juhtimise praeguste kriiside tagajärgede leevendamisel, see tähendab tegelikult mitmepoolse kaubanduse ja finantssüsteemi kokkuvarisemise ärahoidmisel. Selline juhtimine tähendab muuhulgas ka IFI reformi koos esilekerkivate ülemaailmsete jõudude (BRICS) kaasamisega globaalsete majandusprobleemide lahendamisse ning finantsvoogusid reguleeriva rahvusvahelise struktuuri reformi. 19. sajandi lõpus varises kokku rahvusvaheline süsteem, mis edendas kaupade ja kapitali vaba liikumist, ning sellele järgnes Euroopas laastav sõda. Peaksime seda meeles pidama.

(1) Vt protokoll.