Istungi stenogramm

Kolmapäev, 8. oktoober 2008 - Brüssel

24. Veepuuduse ja põua probleem Euroopa Liidus (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel Richard Seeberi esitatud raport (A6-0362/2008), mis käsitleb veepuuduse ja põua probleemi Euroopa Liidus (2008/2074(INI)).

  Richard Seeber, raportöör. − (DE) Härra juhataja, tahaksin kõigepealt tänada variraportööre ja komisjoni nende suurepärase koostöö eest selle raporti ettevalmistamisel.

Me kõik teame, et vesi on kogu elu alus. Siiski pole see alus lõputult kättesaadav. Tulevikus hakkab veepuuduse all kannatama kuni kolm miljardit inimest. Juba 2007. aastal elas kolmandik eurooplastest piirkondades, kus Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel olid piiratud veevarud. See küsimus puudutab eriti selliseid riike nagu Küpros, Bulgaaria, Belgia, Ungari, Malta, Itaalia, Ühendkuningriik, Saksamaa, Hispaania ja kahjuks veel paljud teised. See tähendab, et vett on kasutatud liiga palju. Muidugi teravdab probleemi ka kliimamuutus. Seetõttu on viimase 30 aasta jooksul sagenenud põuajuhtumid, mis siiani on läinud maksma 100 miljardit eurot. 2003. aasta põua ajal kandis ELi majandus kahjusid umbkaudu 8,7 miljardi euro ulatuses. Sellistel äärmuslikel ilmastikunähtustel on peale majanduslike ka sotsiaalsed ja inimesi mõjutavad tagajärjed. Lisaks rahvatervise üldisele kahjustamisele suri Euroopas 2003. aasta kuumalaine tagajärjel umbkaudu 35 000 inimest.

Me märkame, et veekasutuse mudelid on Euroopa piires suuresti varieeruvad. ELi keskmine veetarbimine kõigub 100 ja 400 liitri vahel, kuigi tegelikult peaks olema Euroopa elustandardi kohaselt piisav 80 liitrit päevas inimese kohta. Seda põhjustab oma aja ära elanud tehnoloogiate ebaefektiivsus ning ka vee raiskamine. Näiteks Prantsusmaa jaotustorustikes läheb 30% veest lihtsalt kaduma. Meile tähendab see, et Euroopas on tohutult potentsiaali vett säästa.

On ülim aeg, et meetmeid võtaks ka ühendus. Komisjon on vee teemaga tegelnud juba mitmes direktiivis, näiteks suplusveed, joogivesi, üleujutused, keskkonna kvaliteedistandardid vee jaoks jne. Kahtlemata on verstapostiks siiani olnud 2000. aasta vee raamdirektiiv koos oma rakenduseeskirjadega. Praegu on eriti oluline, et komisjon tagaks, et liikmesriigid täidaksid õigusaktidest tulenevaid kohustusi.

Veepuudust on teravdanud muutunud keskkonna- ja kliimatingimused, ettevõtete suurenenud veekasutus, põllumajandus ja kodumajapidamised ning muidugi muutunud tarbimisharjumused. Kahjuks näeme äärmuslikke ilmastikutingimusi aina sagedamini. Ühest küljest esinevad tugevad vihmasajud koos üleujutustega, kuna teisest küljest on muutunud sagedasemaks põuaperioodid, mis laastavad Euroopas ulatuslikke maa-alasid.

Teatis, mille komisjon nüüd meile esitanud on, kujutab endast tähtsat sammu õiges suunas, kuid hädavajalik on võtta ka olulisi parandusmeetmeid. Esiteks, veepuudust ja põuda tuleb vaadelda kui ülemaailmset nähtust. Euroopas ei tohi me keskenduda ainult omaenda probleemidele – ärgem unustagem tohutut hulka sisserändajaid, kes saabuvad väga tihti Euroopasse just põudade tõttu.

Teiseks, veepuuduse ja põuaga võitlemiseks peavad liikmesriigid tegema piiriülest koostööd. Vee raamdirektiivi halduskavasid tuleb täiendada põua ja veepuuduse osas. Liikmesriikide vaheline solidaarsus seoses nende veevarudega ei tähenda siiski, et rikutaks otsuste langetamise suveräänsust nende veevarude kohta. Minu arvates ei ole lahenduseks ka vee suunamine pikkade vahemaade taha.

Kolmandaks, komisjoni dokument ei sisalda kindlat ajakava ega kinnitatud eesmärke. Ilma nendeta ei saa strateegiat rakendada.

Neljandaks, Euroopa peaks tõepoolest püüdma saada ülemaailmseks liidriks veesäästmise tehnoloogia alal. See nõuab nii probleemi inimliku külje kui ka majanduse hetkevajadustega tegelemist.

Kokkuvõtteks, ma usun, et meile on esitatud paber, millega tehakse komisjoni dokumenti olulisi parandusi.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, veepuudus ja põud esindavad peamist ülemaailmset probleemi ning on selge, et kliimamuutus raskendab olukorda ja viib tõsise veepuuduseni. Seda suundumust kinnitas veel üks raport kliimamuutuse mõju kohta Euroopas, mille eelmisel nädalal koostas Euroopa Keskkonnaagentuur.

Põudade sagedus ja tugevus Euroopa Liidus on viimase 30 aasta jooksul dramaatiliselt tõusnud ning üle 100 miljoni inimese ja peaaegu kolmandik Euroopa Liidust said sellest 2003. aastal kahjustada. Pärast seda, kui komisjon esitas oma teatise veepuuduse ja põudade kohta, oleme saanud selle suundumuse kohta veelgi rohkem tunnistust. Küpros elas üle oma kõige hullema põua, mis algas 1900. aastal. Suvel peatati niisutusvee varustus ning põllumehed kaotasid selle tagajärjel 80% saagist. Mõnes piirkonnas hävis teravili täielikult. Küprose kahjud olid hinnanguliselt 1,5% SKTst. Kuid see polnud üksikjuhtum: 2008 on Küprosel kolmas järjestikune põua-aasta.

Seega on parlamendil nüüd õige aeg arutada oma raportit veepuuduse ja põudade kohta. Mul on hea meel, et Euroopa Parlament kasutab võimalust saata välja selge sõnum, et on tarvis probleemiga tegelema hakata.

Globaalne soojenemine, rahvastiku kasv ja tarbimise suurenemine per capita – kõik see tähendab, et surve meie veevarudele tõuseb. Selle tagajärjel on veepuudus ja põud muutumas aina tõenäolisemaks ning neil on otsene mõju rahvastikule ja neile majandusharudele, mis sõltuvad veevarustusest, näiteks põllumajandusele, turismile, tööstusele, energiavarustusele ja transpordile. Neil on ka kahjulikud kõrvalmõjud looduslikule mitmekesisusele ja vee kvaliteedile. Metsatulekahjude oht ja maa kurnamine suureneb. Kui kiireloomulisi meetmeid ei võeta, siis tekib tervete piirkondade kõrbestumise oht, nii Euroopa Liidu sees kui ka väljaspool.

Selleks, et seda vältida, peab meie esmane prioriteet olema oma käitumistavade muutmine suunas, mis viib tõhusa veekasutuse ja vee säästmiseni. Samal ajal tuleb võtta kõigil tasanditel vee säästmisele suunatud meetmeid. Selle saavutamiseks on oma roll täita kogu rahvastikul; riiklike meetmete vastuvõtmisest valitsuse tasandil üksi ei piisa.

Viimane Eurobaromeetri uuring, milles elanikkonda küsitleti nende suhtumise kohta kliimamuutusesse, näitas, et 62% eurooplastest peab kaheks kõige tõsisemaks probleemiks tänases maailmas kliimamuutust ja globaalset soojenemist, 68% eurooplastest arvab, et kõige tõsisem probleem on vaesus ning toidu- ja joogivee puudus. Sellel taustal on heaks uudiseks, et üldsuse väljendatud hirmud peegelduvad ka inimeste käitumises: 61% eurooplastest kinnitavad, et on isiklikult võtnud kliimamuutusega tegelemise meetmeid ning vähendanud oma kodust veekasutust rohkem kui poole võrra.

Härra juhataja, daamid ja härrad, mul on hea meel märkida, et teie raportis tervitatakse komisjoni teatist ning toetatakse esimest kavandatud poliitiliste tegutsemisvõimaluste paketti. Tahaksin tänada raportööri härra Seeberit tema suurepärase töö eest raportiga, samuti proua Herranz Garcíat ja proua García Pérezit põllumajanduskomisjonist ja regionaalarengukomisjonist nende positiivse ja konstruktiivse panuse eest. Eelmisel aastal nõukogu vastuvõetud järelduste ja raporti vahel on laialdane kooskõla meetmete osas, mis tuleb võtta. Nüüd on ülesanne muuta see poliitiline toetus tegelikeks meetmeteks.

  Iratxe García Pérez, regionaalarengukomisjoni arvamuse koostaja. − (ES) Härra juhataja, tahaksin alustada, õnnitledes härra Seeberit tema raporti puhul ning öeldes, et oleme regionaalarengukomisjonis teadlikud sellest, et veepuudus on muutunud ühtekuuluvuspoliitika üheks põhiliseks probleemiks, kuna on siiani kahjustanud 11% Euroopa Liidu elanikkonnast ja 17% territooriumist.

Sel põhjusel vajab see aspekt edaspidises ühtekuuluvuspoliitikas arvesse võtmist, kasutades vajalikke eelarvelisi vahendeid ja instrumente, et seda teha. Peame piirkondlikele ja kohalikele võimudele rõhutama, et struktuurifondid pakuvad võimalust tegeleda veetõhususe probleemiga vee säästmise ja taaskasutamise teel.

Peame pöörduma ka komisjoni poole, et edendada osalust Euroopa põudade jälgimise vaatlussüsteemi tegevuses, töötades riiklike, piirkondlike ja kohalike andmete täiendamisel.

Lõpetuseks, meil on tarvis tunnistada, et veepuudusel ja põudadel on otsene kahjulik mõju ühiskondlikule, majanduslikule ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, kuna mõnes piirkonnas on selle tagajärjed tugevamani tunda, mis põhjustab maa mahajätmist, metsatulekahjusid ja mulla halvenemist ning pidurdab märkimisväärselt nende piirkondade arengut.

  Esther Herranz García, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamuse koostaja. − (ES) Härra juhataja, tahaksin kõigepealt õnnitleda härra Seeberit tehtud töö eest, sest see raport on tabanud paljusid täiskogu väljendatud muresid seoses probleemidega, mis on oluliselt tähtsad kogu Euroopa Liidule: veepuudus ja põud, mis ei ole nüüd enam üksnes Lõuna-Euroopa riikide probleemiks.

Mul on hea meel, et sellesse eelnõusse on võetud mõningad põllumajandustegevuse kasuks öeldud mõtted, mida sisaldas arvamus, mille koostajaks ma põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis olin; näiteks, tuues esile põllumeeste rolli olemasolevate ressursside säästlikul majandamisel. See sisaldab ka viidet põudadele ja veepuudusele kui teguritele, mis tõstavad toormaterjali hindu. Arvan, et praeguses kliimas on väga tähtis see aspekt esile tuua, et peaksime selle probleemi puhul meeles peale keskkondlikku mõõtme ka mõnda selle ülimalt tähtsatest majanduslikest tagajärgedest.

Ka keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon on omaks võtnud mõtte luua Euroopa põudade jälgimise vaatlussüsteem, nagu on juba nimetatud põllumajanduskomisjoni arvamuses ja, ma loodan, et see ühel päeval ka tegelikkuseks saab.

Tekst, mis homme hääletusele pannakse, ei sisalda siiski põllumajanduskomisjoni ettepanekut moodustada majanduslik põuavastane kohanemisfond, millest saaksid kasu kõik majandusharud, sealhulgas ka põllumajandus.

Tahaksin isiklikult selgeks teha, et jätkan kõnelemist selle fondi moodustamise kasuks ning teen parlamendile uuesti selle mõtte kohta ettepaneku, siis kui komisjon saab paari järgmise kuu jooksul valmis oma kavandatud teatise kliimamuutusega kohanemise kohta.

Ma arvan, et pärast solidaarsusfondi moodustamist, mis loodi, et leevendada loodusõnnetuste põhjustatud kahjusid, on meil aeg mõelda instrumendile, mis tegutseb ette, rahastades ennetusmeetmeid, millega vähendada nende loodusõnnetuste tekitatud keskkondlikke ja finantskahjusid.

  Péter Olajos, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (HU) Tänan, härra juhataja! Tahaksin kõigepealt liituda mu kolleegide tunnustusavaldustega härra Seeberile. Ta täitis oma ülesande asjatundlikult ja kõva tööd tehes ning väärib saavutatud edu ja tunnustust. Pean ütlema, et see teema on äärmiselt oluline. Minu kodumaal Ungaris ähvardab põud üheksatkümmet protsenti territooriumist. Viimaste aastate pidevad põuad on põhjustanud Ungari põllumajandusele tohutut kahju, juba üksi viimasel aastal küündis kahjusumma miljardi euroni. Põud on probleem, mis ei piirdu ainult lõunas asuvate riikidega. See on tekitanud Ungaris tohutuid probleeme, vaatamata sellele, et riigist voolab läbi Euroopa suurim jõgi Doonau ning suuruselt seitsmes jõgi Tisza. Kõigele vaatamata on saja kilomeetri laiune piirkond nende kahe veerohke jõe vahel hakanud kannatama kõrbestumise all ning see protsess üha kiireneb. See näitab, et Euroopa Liit vajab üht üldist veehaldusprogrammi ning seepärast tahaksin ma tervitada raportit, mis näitab, et Euroopa Liit on otsustanud hakata võtma meetmeid võitluseks kõrbestumisega ning selle võitluse huvides.

Eile toetas eelarvekomisjon minu ettepanekul katseprojekti, mis taotles abi, et kõrbestumisega võidelda. Kuid me kõik peame andma suurema panuse, et toetada tõhusaid põllumajandustavasid ja üldist veehaldust. Meetmed, mida me peame võtma, et elanikkonna üldist veekasutust mõistlikumaks muuta, on samuti olulised. Kliimamuutuse tulemusena muutub regulaarsete veepuuduse perioodide kahjulik mõju arvatavasti märgatavamaks ning igal aurustunud veetilgal saab olema tagajärg.

Lubage mul lõpetuseks juhtida teie tähelepanu globaalse vastutuse küsimusele. Kuna maailma rahvastik jätkab dünaamilist kasvamist ning see tekitab arengumaades veelgi suurema surve tööstusele, põllumajandusele ja veele, siis peab Euroopa oma veevarud ümber hindama. Meie kohus ja vastutus on neid varusid säilitada ja suurendada. Tänan teid!

  Edite Estrela, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Tahaksin oma fraktsiooni, Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel tänada raportööri tehtud töö eest. See on üks oluline raport, mis sisaldab asjakohaseid ettepanekuid selle kohta, kuidas Euroopa Liit saab tegelda veepuuduse ja põudade probleemiga. See pole uus probleem, vaid olukord on muutunud veel teravamaks ja ulatuslikumaks. 2003. aasta põud mõjus kahjulikult rohkem kui 100 miljonile inimesele ja kolmandikule ELi territooriumist ning läks Euroopa majandusele maksma 8,7 miljonit eurot. Veepuudus ei mõjuta enam ainult Lõuna-Euroopa riike, vaid nagu siin ennist öeldi, on selle tagajärgi tunda juba ka Kesk- ja Põhja-Euroopas ning kliimamuutus teeb olukorra veel hullemaks.

Euroopa Liit peab võtma kiireloomulisi meetmeid, et lahendada kaks probleemi: ülemäärane veetarbimine ja vee raiskamine. Euroopa Keskkonnaagentuuri andmete kohaselt on Euroopas tohutult potentsiaali vett säästa. Umbes 40% kasutatud veest oleks saanud säästa. Peale selle raisatakse Euroopas saamatuse tõttu jätkuvalt vähemalt 20% oma veest. Sellises olukorras on minu esitatud ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni vastuvõetud muudatusettepanekud reovee taaskasutamise ja puhastamise kohta täiesti õigustatud. Peale selle, kuna lekkivad torud põhjustavad tohutult raiskamist, olen ma teinud ettepaneku, et liikmesriigid võiksid kasutada struktuurifonde, et parandada ja uuendada olemasolevat infrastruktuuri ja tehnoloogiat. Vee säästmise kultuuri on võimatu arendada ilma kodanikke kaasamata. Seepärast on tarvis edendada üldsuse teadlikkust ja teabekampaaniaid. Vesi on küll üldsuse vara, aga siiski on sellest puudus. Kõik me peame andma oma panuse tarbimise vähendamisse ja jäätmetega võitlemisse, nii et vesi oleks kõigile mõistliku hinna eest kättesaadav.

Enne kui lõpetan, tahaksin küsida nõukogult ja komisjonilt, millal solidaarsusfondi toetusmehhanismid paindlikumaks tehakse. Kuna põud on ebanormaalne loodusnähtus, millel on tõsised kestvad tagajärjed elutingimustele ja kannatada saanud piirkondade sotsiaalmajanduslikule stabiilsusele, siis oleks abiks, kui fond toetaks piirkondliku iseloomuga olukordi ning kui üldsuse ja üksikisikute kahjum loetaks abikõlblikuks.

  Anne Laperrouze, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, elavad arutelud, mida oleme hiljuti energia teemal pidanud, näitavad, et energia on väärtuslik vara ja põhivajadus. Nojah, aga vesi? See on isegi veel väärtuslikum. Me oleme teadlikud arengumaade veepuudusest. Nojah, aga Euroopa? Vesi on Euroopas veelgi vajalikum vara. Lõpetagem selle raiskamine; säilitagem seda vara!

Raport, mille üle homme hääletama hakatakse, on laiaulatuslik raport, mis tegeleb tehniliste aspektidega, nagu näiteks jaotusvõrkude leke, samuti poliitiliste ja sotsiaalsete aspektidega, näiteks teadlikkuse tõstmine vee säästlikust kasutamisest. Meie vastutus vee eest on nii isiklik kui ka kollektiivne. See raport tegeleb ka probleemidega, mis tekivad veepuudusest ja põuast, probleemidega, mis on nii vahetud kui kliimamuutuse kontekstis ka pikaajalised.

Tahaksin rõhutada, et heade tavade jagamine on väga oluline, sest Euroopat mõjutavad veepuuduse või põua eri astmed ning seetõttu on kõigi piirkondade kogemused väga olulised, siis kui tahame neid nähtusi vältida või neid lahendada. Lähen isegi veel kaugemale, öeldes, et õppetunde võib saada nii headest kui ka halbadest kogemustest.

Olen samuti väga rahul, et on tekkinud side vee olemasolu ja -kvaliteedi vahel. Tegelikult omistab parlament väga suurt tähtsust vee kvaliteedile selliste dokumentide kaudu nagu keskkonna kvaliteedistandardid või praegune arutelu pestitsiidide kohta.

Selle ressursi puudusele on lahenduseks palju eri vaatekohti: meil on tarvis edendada teadusuuringuid ja novaatorlust, parandada tehnilist ja põllumajanduslikku tegevust, muuta üksikisikute käitumist. Tegutseme siis nüüd ja kummutame vana inglise vanasõna: „Veepuudus ei teki enne, kui kaev on kuiv”!

  Marie Anne Isler Béguin, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Härra juhataja, volinik, tahaksin tänada raportööri tema töö eest. Saame vaid rõhutada fakti, et vesi on muutunud väärtuslikuks ja haruldaseks ressursiks.

Raportöör ütles meile, et 3,2 miljardit selle planeedi elanikku kannatavad veepuuduse all. Me teame, et ka Euroopa pole sellest puutumata. Sellepärast peaksime tegema kõik võimaliku, et säilitada seda haruldast ressurssi. Vesi on ühine vara ning on väga kahju, et keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon mõnda mu muudatusettepanekut vastu ei võtnud.

Sellepärast pöördungi otse komisjoni poole. Ma loodan, et CAP reformi osana vaatame me läbi ka teatavad viljelusmeetodid – ma mõtlen peamiselt niisutustehnikaid, mis ei sobi mõnedele Euroopa piirkondadele ja tuleks maha jätta, siis kui kavatseme vee raiskamise lõpetada.

Samuti on häbiasi, et arvesse ei ole võetud muudatusettepanekut aatomielektrijaamade jahutamise kohta, sest minu kodumaal, Prantsusmaal peavad aatomielektrijaamad sel aastaajal, kui jõgede veetase on väga madal, olema suletud või jahutatakse neid piserdajate abil. See on naeruväärne ja meie kodanikele kohutavalt ohtlik.

  Kartika Tamara Liotard, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (NL) Härra juhataja, tahaksin alustada, avaldades härra Seeberile südamlikku tänu. Paljud meist siin arvavad, et puhas joogivesi näeb välja selline. Tahaksin rõhutada, et väga paljudes riikides on see klaas tühi. Paljudel inimestel pole üldse vett või pole neil vett, mis näeks selline välja.

Arutelud naftapuudusest on väga tulised ning mõnikord ma imestan, miks pole nõnda vee puhul. Lõpuks on vesi ju elu või surma küsimus. Maailma rahvastik kasvab pidevalt, kuid olemasoleva puhta joogivee kogus üksnes väheneb. Veepuudus on isegi Euroopas. Sinna hulka kuulub ka varjatud veepuudus: kui näiteks kodumajapidamises on joogivesi kinni keeratud. Põhjused on mitmesugused, näiteks vilets sanitaarsüsteem, avalike teenuste hiiliv liberaliseerimine, pestitsiidide ja kunstväetuste kasutamine või intensiivne karjakasvatus. Kas te teate, et 100 grammi loomaliha kasvatamiseks kulub 2400 liitrit vett?

Komisjoni teatis keskendub peamiselt vee säästmisele. Minu arvates on see sama, mis tassida süsi Newcastle’isse, sest kõigepealt tuleks tegelda probleemide allikaga, nagu ma just mainisin. Näiteks on meil kogu Euroopas ja väljaspool seda kõigepealt tarvis investeeringut korralikesse sanitaar- ja veepuhastussüsteemidesse. Peale selle tuleb hoolikamalt kasutada pestitsiide, järele mõelda intensiivse karjakasvatuse mõju üle veehaldusele ning võtta kliimamuutusega võitlemise meetmeid.

Juurdepääs puhtale joogiveele on kodanikuõigus, mis peaks kuuluma igaühele. Probleem pole mitte joogivee kättesaadavuses ega ka selle piisavuses, vaid puhta joogivee kohaletoimetamises, tarbetus saastamises ning erastamissuundumuses. Toon lihtsalt ühe näite: Ühendkuningriigis on privatiseerimine viinud äkilise hinnatõusuni ning paljud majapidamised on veevarustusest ära lõigatud. See on häbiasi. Mina toetan joogivee varustuse jätmist avalikku sektorisse.

  Johannes Blokland, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (NL) Härra juhataja, veepuudus ja põuad kahjustavad eriti Euroopa Liidu lõunaosa ning sellel on nii kliima kui ka inimeste tekitatud põhjused. Turism nõuab samuti palju veevarusid, seda ka riikides, kus on juba niigi tõsised probleemid. Valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma uuringutulemused on näidanud, et eelolevatel aastatel saavad riskid üksnes suureneda. Sellepärast peame hoolt kandma, et veega seotud olukord ei halveneks veelgi.

Seega edastab see raport positiivse signaali. Võitluses veepuuduse ja põudadega on tõhus veekasutus eluliselt tähtis. Tahaksin eriti rõhutada vee hinna põhimõtet, millest raportis samuti räägitakse. Mitmel liikmesriigil on sellega seoses positiivseid kogemusi. Ka mina tervitan raportis leiduvat viidet vee raamdirektiivile. Ma arvan, et see on õige koht veepuuduse ja põudade probleemidele. Lõpetuseks edastan raportöörile härra Seeberile oma komplimendid hästi tehtud töö eest.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Härra juhataja, senikaua, kui on tagatud, et veevarud jäävad eranditult liikmesriikide määrata ning ei EL ega Euroopa Kohus saa mingil moel sekkuda, on kindlasti hea mõte see, kui veepuudusega võitlemiseks on ühine strateegia.

Sellel on siiski mõtet üksnes siis, kui tegeleme probleemiga üldiselt ning vaatleme ka põhjuslikult seotud probleeme, nagu rahvastiku plahvatuslik kasv ja kliimamuutus. Põllumajandussektoris, mis vastutab 70% vee tarbimise eest maailmas, on kindlasti tohutult potentsiaali kasutada vett kokkuhoidlikumalt. Ka EL on siiski andnud oma panuse veeraiskamisse, nõudes ühendustorustikke ja kanalite süsteemi kasutamist.

Kõige tipuks teravdavad olemasolevat veepuudust sageli viletsad otsused – nagu Küprosel, kus kroonilisele veepuudusele vaatamata ehitatakse uusi golfiväljakuid, mille vee normeeritud jaotamise eest peavad kodanikud kallist hinda maksma.

Seega, kui tegemist on veega, eluks olulise tähtsusega varaga, peame olema teadlikumad ja vastutustundlikumad, kuid mitte mingil juhul ei tohi see avalduda kujul, et kahtlase väärtusega hüvesid tüüpilises ELi stiilis liikmesriikidele peale surutakse.

  Antonio De Blasio (PPE-DE). - (HU) Tänan, härra juhataja! Daamid ja härrad, veepuudus ja põud on praegu Euroopa Liidu kõige pakilisem probleem ning kuna see keeruka teemana on muude keskkonnaprobleemidega tihedalt seotud, siis tuleb seda silmas pidada ka lahenduste otsimisel. Vee kasutamine ei ole piiratud kindla geograafilise alaga. Selle probleemi piiriületusvõimed nõuavad lahendusi Euroopa Liidu tasandil. Me peame seda piiriülese veehalduse olulist aspekti rõhutama. Tõsist kahju tekitavate üleujutustega liituvad tingimused on tihedalt seotud laialdase metsaraiega; teisisõnu, raadamise tagajärjeks on ühest küljest viljatus ja kõnnumaa ning teisest laastavad üleujutused.

On oluline rõhutada, et peame veehalduse vallas säilitama subsidiaarsuse põhimõtte. Kohalike ja piirkondlike võimude ning valitud nõukogude rolli tuleb tugevdada, sest need organid annavad maakasutus- ja ehituseeskirjade kaudu märkimisväärse panuse veepuuduse ja põua tõttu tekkinud raskuste lahendamisse.

Samuti, nagu piirkondlikke ja kohalikke ametivõime, peame meeles pidama ka ühiskondlikke organisatsioone. Need on tähtsaks teguriks haridus- ja teavitamiskampaaniates ning seda rolli tuleks ka edaspidi toetada. On väga oluline korraldada kihutus- ja meediakampaaniaid, sest nende foorumite kaudu toome mitte ainult esile probleemi eksisteerimise, vaid lisaks võivad inimesed näha, kuidas ideed ja ettepanekud praktikasse rakendatud on.

Tahaksin juhtida tähelepanu ka sellele, kui oluline on liikmesriikidel omada teatavat paindlikkust, nii et nad saavad reguleerida muid niisutuse ja veehaldusega seotud küsimusi kooskõlas nende enda eritingimustega. Eri taseme reguleerivad asutused peavad tegema koostööd, et luua jätkusuutlik veehalduse raamistik. Tahaksin tänada härra Seeberit kogu selle töö eest, mille ta on oma raportisse pannud, ja tänada teid tähelepanu eest!

  Cristina Gutiérrez-Cortines (PPE-DE). – (ES) Härra juhataja, ma tervitan tõsiasja, et on olemas dokument vee kohta, kuigi ma arvan, et on kahju sellest, et kliimamuutuse probleemide tõttu on see dokument pisendatud küsimuse osaliseks ja väga konkreetseks vaatepunktiks, nimelt vee säästmiseks.

Sellele vaatamata mainin ma tunnustavalt mõnda asja, mida härra Seeber on esile tõstnud ja komisjoni dokumendile toetudes edasi arendanud, tehes selgeks, et veele on igaühel õigus – vesi on kõigi jaoks – ja et me peame arvesse võtma seda, et meil on tarvis tihedamat koostööd piirkondade vahel, mis minu arvates praegusel hetkel ei ole piisavalt ajakohastatud ning mis on hea õppetund kõigile neile, kes arvavad, et vesi on selle isiku omand, kelle tagaõues jõgi parajasti voolab.

Pean siiski ütlema, et minu arvates peame me hakkama veele ja kliimamuutusele mõtlema üldisest perspektiivist. Maailmas on praegu kolm probleemi: esiteks nälg ja toidupuudus, teiseks kliimamuutus ning kolmandaks põud, mis on juba sajanditepikkune probleem.

Ressursside suurendamine on äärmiselt vajalik, aga sellega ei ole siinkohal tegeletud. Me peame olemasolevaid ressursse mitmekordistama, aga seda on mainitud ainult parlamendi tehtud muudatusettepanekutes. Peale soolatustamise peame hakkama ka jõgesid uuesti reguleerima ning mõtlema uuele veekorraldusele ja vee paradigmale, mis koosneb kõikvõimalikest jõupingutustest, et vesi maa peale endiselt alles jääks: tuleb kasutada taasmetsastamist, põuareservuaare, kuhu vesi üleujutuste ajal koguneb; põhjaveekihtide toitmist üleujutuste ajal ning muid meetmepakette.

Samuti peame mõtlema põllumajandusstrateegia peale, et toota selliseid tooteid, mis võivad tekitada praegusega võrdväärse haljasmassi, kuid keskendama strateegia uutele kultuuridele, mis suudavad kasvada vähese veega. Samal põhjusel on meil tarvis rääkida ka veemajandusest, sest küsimus pole ainult tõusvates hindades, nagu siin varem juba öeldi, või tegelikes hindades, vaid tegemist on palju komplitseerituma veemajandusega.

See on põllumajandus- ja tarbimisstrateegia, maaharimine, jõgede reguleerimine, ning kui on tarvis vett kõrvale juhtida, siis tuleks seda ka teha. Oluline on see, et maailm jääks jätkusuutlikuks, mõeldes inimesi ja majandust.

  Inés Ayala Sender (PSE). – (ES) Härra juhataja, tahaksin kõigepealt tänada komisjoni, et ta viimaks esitas dokumendi põua ja veepuuduse kohta, mida me parlamendis oleme juba mõnda aega üles kutsunud. Eriti olles näinud seda, kuidas suurte üleujutustega on tegeletud viisil, mis meie arvates oli õige ja piisav, ent alati on unustatud, et teistes kohtades on struktuuriprobleemiks muutumas põud ning et veepuuduse probleemil on peale ühiskondlike ka majanduslikud tagajärjed, ning et see mõjutab kõiki jätkusuutlikkuse aspekte isegi veel rohkem.

Pean õnnitlema raportööri härra Seeberit tema suurepärase töö puhul ning ühtlasi tänama teda ta aktiivse osavõtu ja kohalviibimise eest Euroopa keskkonnakaitsepäeva aruteludel rahvusvahelisel näitusel Expo 2008 minu kodulinnas Zaragozas.

Ma pean teda tänama, sest härra Seeberi kaudu sai Euroopa Liit väljendada Expol oma muret vee jätkusuutlikkuse pärast ning tuua liidu ja Euroopa Parlamendi seisukohast esile vajadused ja probleemid, mis Euroopa Liidule kahju teevad.

Pean ütlema ka seda, et nüüd me teame, et veepuuduse probleemid on väga tihedalt seotud kliimamuutuse vastu võitlemise tsükliga, sest me teame, et selles tsüklis annab metsade piiramatu raadamine ja linnade kasv oma osa suurenevasse veepuudusesse, ning seetõttu peavad asjaomased ametiasutused pöörama oma maakasutuskavades tähelepanu veega seotud asjaoludele, eriti seoses majandustegevuse arendamisega üha tundlikumaks muutuvates valglapiirkondades.

Kui komisjon teeb põhimõttelised ettepanekud, siis võime me sellest vaatevinklist toetada veekasutuse hierarhia kehtestamist, ning nagu härra Seeber oma raportis tunnistab, me muidugi ei arva, et vee kõrvalejuhtimine pikkade vahemaade taha võiks mingil juhul olla lahenduseks veepuuduse probleemile.

Otse vastupidi, meie lähtepunktiks peaks alati olema kohaldada nõuetekohaselt vee raamdirektiivi kui raamistikku, millega saavutada Euroopa kõigi vete hea seisukord, arvestades valglapiirkondi samasuguste kvaliteedi parandamise eesmärkidena.

Nagu härra Seeberi raportis õigusega tunnistatakse, esineb linnades kuni 50% veekadu ja Euroopas tervikuna 20%. Mitmesuguste mehhanismide ja tehnoloogiate ning veesäästmise ja -tõhususe uute vormide kaudu oleks võimalik säästa sellest 40%.

Selleks, et seda teha, on meil tarvis edendada vee säästlikku kasutamist, olemasolevate veeressursside kaitset ning nende tõhusat ja jätkusuutlikku kasutamist.

Seepärast tervitame me ettepanekuid võtta Euroopa põudade jälgimise vaatlussüsteem Euroopa Keskkonnaagentuuri raamistikku ning julgustada linnade võrgustikku vett säästlikult kasutama.

  Rolf Berend (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, vee probleemi kõigisse poliitikavaldkondadesse lülitamine ning selle teemaga tegelemise tervikliku kava väljaarendamine on tõeline väljakutse, mis tuleb edukalt lahendada, nagu see arutelu juba väga selgelt on näidanud. Sellesse protsessi tuleks lülitada kõik poliitilised tasandid – riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud.

Solidaarsusfondi raportöörina ning arvesse võttes fakti, et käesolev parlament juba 2006. aasta mais oma seisukoha võttis, innustan ma taas nõukogu tegema kiiret otsust soovituseks ELi solidaarsusfondi määruse kohta, et lõpule viia rahastamiskõlblike kriteeriumide ja meetmete sätestamine, hõlmates sellega ka põuajuhtumeid, nii et loodusõnnetuste põhjustatud kahjuga saaks tõhusalt, paindlikult ja asjakohasemalt tegeleda.

Pöördun siiski ka piirkondlike ja kohalike asutuste poole, et kasutada täielikult ära võimalused, et struktuurifond pakub infrastruktuurile investeeringuid nii veekasutuse tõhustamiseks kui ka veeressursside kaitsmisega kaasnevate ebasoodsate mõjude ärahoidmiseks. Tõsiasja, et see hõlmab alati ka pöördumist nii linnades kui maal elavate kodanike poole võtta veesäästmismeetmeid tõsisemalt, ei ole siin ilmselt tarvis rõhutada, see on niigi selge.

Tahaksin tänada raportööri!

  Zita Pleštinská (PPE-DE). - (SK) Vesi on elu. Elu maa peal ei saa eksisteerida ilma veeta. Vihm on Jumala kingitus, mida tuleb vastutustundlikult kasutada. Me ei tohi Jumala kingitust solgitorust alla lasta. Me peame seda kasutama mulla niisutamiseks, et tärkaks uus elu.

Igal aastal juhitakse Euroopa linnadest kanalisatsioonikaevude ja äravoolutorustike kaudu meredesse ja ookeanidesse üle 20 miljardi kuupmeetri vihmavett. See on tegelik põhjus, miks Euroopa manner kuivab, kuna vihmavesi kõigis oma vormides on mandrite kõigi veeressursside allikaks.

Ma tervitan raportööri Richard Seeberi kaasamist lahenduste otsimisse Euroopa Liidu veepuuduse ja põua probleemidele. Ootasin siiski, et raport oleks pisut ambitsioonikam. Ainult lõikes 48, mis võeti raportisse üksnes tänu mu regionaalarengukomisjonis tehtud soovitusele, nimetatakse raportis vihmavee kogumise vajadust ja isegi siis vaid põgusa märkusena.

Usun, et uus vee paradigma, mille töötas välja slovaki ja tšehhi teadlaste rühm Michal Kravèíku juhtimisel, mõjutab samuti meie raportööri ning muudab tulevikus ELi vee raamdirektiivi. Minu teada on ka volinik Špidla väljendanud sellele soovitusele ja sellele kavale oma toetust.

  Avril Doyle (PPE-DE). - Härra juhataja, tahaksin Richard Seeberit tänada tema pühendumise eest sellele ülimalt olulisele valdkonnale. Toetan täielikult suundumust veetõhusa ja -säästliku majanduse poole ning muidugi vee raamdirektiivi täielikku rakendamist, mille koostamisse ma mõne aasta eest kaasatud olin, kui raportööriks oli mu endine kolleeg Marilies Flemming Austriast.

Tegelikult on vee raamdirektiivi artikli 9 sisu, millele tahan täna õhtul tähelepanu juhtida, algsesse ettepaneku eelnõusse minu tehtud muudatusettepaneku tulemuseks. Tahaksin saada komisjonilt kinnitust, et kõiki veehinna ja kohustusliku veemõõtmisega seotud ettepanekuid, juhul kui need peaksid tekkima, väljendataks kooskõlas vee raamdirektiivi artikliga 9, mis võimaldab Iirimaal jätkata väljakujunenud praktikat mitte maksustada koduste majapidamiste tarbijaid koduses majapidamises kasutatud vee eest.

Palun ärge nõudke, et hakkaksin siin ja praegu selle ettepaneku jätkusuutlikkust põhjendama, vaid palun uskuge mind, et see on poliitiliselt teravalt tundlik küsimus, ning kui ma tohiksin soovitada, siis kõige parem oleks sellega tegelda pigem Iirimaa parlamendis kui ELi direktiivis. Me elame Lääne-Euroopa niiskel saarel, aga ka meil seisab ees veepuudus, siis kui võtame arvesse kliimamuutuse mõju veele.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE). - (HU) Toiduainetel ja veel on samasugune strateegiline väärtus kui naftal ja gaasil. Ühel hetkel on meil veepuudus, aga järgmisel juba tulvaveed sisemaal ja üleujutused. See on Euroopa probleem ja seetõttu on härra Seeberi raport äärmiselt oluline. Tahaksin muuta Esther Herranz García ettepanekut selles osas, et me ei vaja ühist Euroopa seisukohta üleujutuste, vaid veehalduse kohta, sest tulvaveed sisemaal, samuti üleujutused, põhjustavad selliseid suuri probleeme nagu põud, ning komisjoni liikmed teavad liigagi hästi, et ühtne Euroopa riskijuhtimise alus selles osas puudub. Just selles kontekstis tulebki tegeleda põua probleemiga, kuid seda mitte ainult Vahemeremaades. Mu kolleeg Péter Olajos ütles, et viimase neljakümne aasta jooksul on maapinna kõrgus Doonau ja Tisza vahelisel alal vähenenud neli meetrit. Kõrbestumine on nüüd jõudnud Ungarisse ja Kesk-Euroopasse. See on üleeuroopaline probleem. Me võime väga palju õppida oma Iisraeli kolleegidelt ja mina ei tunne piinlikkust, et õpime, sest neil on suurepärased niisutusmeetodid. Tänan teid tähelepanu eest!

  Andrzej Jan Szejna (PSE). – Härra juhataja, veeressursside, vee ökosüsteemide ja joogivee kaitsmine on üks looduskaitse põhiküsimusi. Selleks, et sellele väärtuslikule ressursile tõhus kaitse tagada, on tarvis kooskõlastatud tegevust ELi tasandil. Kolm peamist veetarbimise valdkonnas Euroopa ees seisvat probleemi on: kokkuhoidlik, jätkusuutlik ja tõhus tarbimine.

Kliimamuutus ei ole ainus Euroopat ähvardav probleem. Vaatamata suurenenud vee nõudlusele, maadleme endiselt vee ülemäärase, saamatu ja ebatõhusa tarbimisega, mis kasvab peaaegu poole kiiremini kui maailma rahvastik. Ainult Euroopas raisatakse ebatõhusa majandamise tõttu vähemalt 20% ressurssidest. Seepärast tuleb tavapärasele veevarustuse suurendamisele eelistada nõudluse reguleerimise vahendeid. Veevarustuse reguleerimise vahendeid tuleb kaaluda üksnes siis, kui ülemäärase veehalduse, nõudluse parema kontrolli ja teavitamistegevusega seotud võimalused on ammendatud. Ka piirkondlik koostöö ning struktuurifondide kasutamine võivad mängida üpris märkimisväärset rolli.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. − (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, tänan teid veehaldust ja veega seotud probleeme käsitleva arutelu eest, mis tõi esile palju mitmesuguseid vaatenurki! Kuigi ma igale üksikule kõnelejale ei vasta, tahaksin tegelda mõne küsimusega, mis leidusid selles minu arvates eriti olulises raportis. Esiteks tunnistab raport vee raamdirektiivi tähtsust. Selle direktiivi täielik rakendamine on prioriteet, mis aitab lahendada viletsa veehalduse probleemi. Raport rõhutab samuti, et tuleks eelistada nõudluse reguleerimise meetmeid, ning tervitab tõsiasja, et vee säästmine on komisjoni esmane prioriteet selle probleemiga tegelemisel. Euroopa veesäästmise potentsiaal on tohutu: 33% kodumajapidamistes ja 43% põllumajanduses.

Raport rõhutab ka sidet kliimamuutuse, veepuuduse ja põua vahel ning vajadust võtta arvesse veega seotud küsimusi ka teistes poliitikates, nagu näiteks maakasutuse planeerimine, kus minevikus tehtud viletsad otsused on mõnel juhul probleemi raskendanud. Samuti kutsub raport üles piirkondlikke ja kohalikke asutusi kasutama struktuurifondide pakutud võimalusi ning rõhutab keskkonnaprogrammide osa ühise põllumajanduspoliitika teise samba raamistikus. Selline integratsioon saab prioriteediks liikumisel selliste tavade poole, mille eesmärgiks on vee kokkuhoid.

Raport tunnistab ka kõrgekvaliteedilise teabe tähtsust ja kutsub komisjoni üles tugevdama osavõttu Euroopa põudade jälgimise vaatlussüsteemi tegevusest. Vastusena teatisele töötab komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus nüüd välja selle süsteemi prototüüpe.

Lõpetuseks, raport rõhutab vajadust konkreetsete meetmete ja nende rakendamise täpse ajakava järele. Võin teile kinnitada, et komisjon kavatseb teabele püstitatud eesmärkide alal edasi töötada, ning et ta töötab raporti koostamisel, milles hinnatakse kõnealuste probleemide lahendamisel tehtud edusamme. Peale selle on komisjon täielikult pühendunud nende probleemide lahendamisele rahvusvahelisel tasandil, eelkõige ÜRO kõrbestumise vastu võitlemise konventsiooni ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kaudu.

Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksin kokkuvõtteks öelda, et veega seotud probleemid on ka edaspidi meie poliitilise programmi keskmes ning et teie raport on väga kasulik ja päevakajaline panus komisjoni jätkuvatesse jõupingutustesse kohanemisel kliimamuutusega.

Daamid ja härrad, arvan, et see arutelu on selgesti näidanud, et veehaldus on keeruline küsimus, ning ma saan vaid nõustuda teie arvamusega, et seda küsimust tuleb käsitleda kõigis poliitikates ja et selle eri tahud on rahvusvahelisel tasemel äärmiselt olulised.

  Richard Seeber, raportöör. − (DE) Härra juhataja, tänan teid, volinik, ning tänan teid, daamid ja härrad, teie väga kasulike lisanduste eest! Tahaksin kõigepealt öelda, et veeressursside suveräänsus peab jääma riikide küsimuseks. Sellest hoolimata on meil tarvis demonstreerida solidaarsust, kuigi see solidaarsus peab olema vabatahtlik.

Parlamendiliikmed on esitanud palju häid ja väga üksikasjalikke ettepanekuid. Võtsin neist arvesse ainult mõned sel lihtsal põhjusel, et see oli omaalgatuslik raport, mis pidi jääma suhteliselt üldiseks ja illustreerima üldisi põhimõtteid. Ootan väga, et näha dokumenti, mille komisjon paari järgmise nädala jooksul loodetavasti esitab – see tähendab rohelist raamatut kliimamuutusega kohanemise kohta, mida me kõik kannatamatult ootame, kuna teame, et alajaotus „Kohanemine ja kliimamuutus” on otseselt seotud veega. Ootame kannatamatult, et näha, milliseid konkreetseid ettepanekuid komisjon teeb.

Tahaksin teile meelde tuletada, et meie arvates on äärmiselt oluline selle küsimuse muutumine valitsevaks suundumuseks. On eluliselt tähtis, et veepoliitika lülitataks kõigisse teistesse poliitikatesse ja poliitikavaldkondadesse, nagu mu kolleeg härra Berend juba rõhutas. Euroopa rahalisi vahendeid ei tohi kasutada viisil, mis lühi- või pikaajalist veepuudust süvendab. Igaüks peab mõistma – ja me peame poliitika- ja majandusmaailmas, aga ka kodanike seas selle kohta teadlikkust tõstma – et vesi ei ole ammendamatu loodusvara. Mu kolleeg proua Doyle nimetas veehindasid. See on väga selge: artiklit 9 tuleb rakendada, kuid seejuures on liikmesriikidel lai kohaldamisala ja vajalik paindlikkus ning arvesse tuleb võtta ka nende traditsioone.

Ma toetan ka nõudluse reguleerimise meetmeid, kuigi arvesse tuleb võtta ka veevarustuse poolt, nagu ütles meie Hispaania kolleeg. Esineb eriolukordi, mida on lihtne lahendada varustuse kaudu.

Kokkuvõtteks tahan kõiki selle innustava arutelu eest väga siiralt tänada.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Louis Grech (PSE), kirjalikult. – Veepuudus teeb üha rohkem muret kõigile rahvastele, ent üldiselt on vaesemates piirkondades rohkem tunda selle tagajärgi, mis põhjustavad suuri keskkondlikke ja majanduslikke õnnetusi. Mõned riigid on teistest rohkem mõjutatud oma geograafilise asendi ja majanduse põhitööstusharude tõttu. Selline on olukord Vahemere piirkonnas, kus veepuudus muutub teravaks probleemiks massilise turismi tõttu. Vee kui haruldase loodusvara kaitse on looduskaitse ja majandusarengu põhiline osa.

Kokkukuuluvama poliitika loomine seoses veetarbimisega, teavitamine ja poliitikate integreerimine on Euroopa tasandil hädavajalik, et tagada veevarustuse ja keskkonna tõhusat ja vastutustundlikku kaitset liikmesriikides. Samuti on tarvis teha rohkem teadusuuringuid veemagestamistehaste ja vee ringlussevõtu tehnoloogia osas, et saada odavam ja tõhusam süsteem.

Peale selle on meil tarvis Euroopa Liidus endas – või vähemalt mitmes selle liikmesriigis – kehtestada paremad ja rangemad õigusaktid, et panna piir põhjavee kuritarvitamisele ja saastamisele. Peale selle tuleks teatavates piirkondades edendada struktuurifondide jaotamist veega seotud projektide toetuseks. On äärmiselt tähtis tagada, et kõik meie ühiskonna huvirühmad, poliitikud, tööstus ja tarbijad ise usuksid sellesse prioriteeti, et olla suutelised teadlikke otsuseid langetama.

  Marian-Jean Marinescu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Kliimamuutusel võib olla tagasipöördumatu mõju kõigile meie planeedi veevarudele ning sellepärast on oluliselt tähtis kohandada kõik ühiskondlik-majanduslikud eluavaldused võitluseks veepuuduse mõjudega.

Euroopa ja rahvusvahelised õigusaktide raamistikud pakuvad tõhusaid hoobasid, ent me vajame tegelikke edusamme, kõigi vastuvõetud meetmete kiiret jõustamist, eriti nende meetmete, mis sisalduvad kõrbestumise vastu võitlemise konventsioonis ja vee raamdirektiivis, mille pikalevenitatud rakendamistähtajad ohustavad ressursside jätkusuutlikkust.

Ma pöördun komisjoni ja liikmesriikide poole, et nad kasutaksid kõigi pädevate organite ja kohalike asutuste aktiivset kaasamist, et kiirendada läbipaistvaid ja terviklikke veetarbimise maksustamisprotsesse, seades nende aluseks põhimõtte „kes kasutab, see maksab” ning kõrvaldades süsteemist kaod.

Soovitan samuti kiirendada konkreetsete meetmete rakendamist jõgede vesikondade mõistlikuks kasutamiseks, eriti juhtudel, kui seal asuvad hüdroelektrijaamad, või mis veel tähtsam, kui jõgesid kasutatakse, et jahutada tuumaelektrijaamasid, sest ebamõistlik kasutamine koos veehulga samaaegse tugeva vähenemisega võib lõppeda paljude puhaste elektrijaamade sulgemisega ning selle tagajärjel viia Euroopa elektritootmissüsteemi tasakaalust välja, mis tekitaks elektritootmise sektoris suuri ohte liidu turvalisusele.

  Maria Petre (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Soovisin sõna võtta, kuna olen parlamendiliige Rumeenia lõunaosast, piirkonnast, kus paari viimase aasta jooksul on olnud tõsiseid põuaprobleeme.

Viimane, 2007. aasta põud kahjustas rohkem kui 80% taludest minu piirkonnas Ialomiţas. Ma usun, et sellist kahjulikku mõju saab vähendada ning et me suudame saavutada tulemusi, mida me kõik tahame, kui uurime seda nähtust ka piirkondliku arengu perspektiivist. Liikmesriigid peavad olema ettevaatlikud jõgede tundlike vesikondade suhtes siis, kui parajasti on veepuudus, aga eriti ettevaatlikud peavad nad olema siis, kui annavad nendes tundlikes piirkondades loa majandustegevuseks.

Kui eraldame vee infrastruktuurile rahalisi vahendeid, siis tuleb eesõigus anda neile, kes omavad puhtaid tehnoloogiaid, kasutavad tõhusalt vett ning võtavad ka riskide ärahoidmise meetmeid.

Usun samuti, et nii komisjon kui ka liikmesriigid peavad kasu saama sellest, et Euroopas on tekkimas kultuur, mis põhineb vee säästmisel ja hariduse kaudu omandatud halduseeskirjadel.

Veepuudus on üks uutest probleemidest. Siiani on see kahjulikult mõjunud 11%le Euroopa rahvastikust ja 17%le Euroopa territooriumist. Ühtekuuluvuspoliitika peab selle probleemiga tegelema hakkama.

Lõpetan, lisades midagi, mida olen tulemuste saamiseks alati äärmiselt tähtsaks pidanud: solidaarsusfondi ning kodanikukaitse koostöömehhanismi kasutamine tuleb optimeerida.

  Daciana Octavia Sârbu (PSE), kirjalikult. – (RO) Veepuudus ja põuad on muutunud väga olulisteks küsimusteks nii Euroopa Liidu kui ka ülemaailmsel tasemel, eriti kliimamuutuse taustal, mis seda olukorda veelgi raskendab. Sellel nähtusel on kahjulikud kaasmõjud looduslikule mitmekesisusele, vee ja mulla kvaliteedile ning metsatulekahjude suurenenud ohule, nagu tõestasid ka hiljutised laastavad tulekahjud Lõuna-Euroopas.

Kagu-Euroopas on ühise põllumajanduspoliitika kaudu antavad dotatsioonid põhjustanud suuremat veetarbimist, mis tõttu on tarvis soodustada dotatsioonide täielikku peatamist ning pakkuda toetust veeressursside haldamise eest maaelu arenguprogrammide raames. Samuti sunnib biokütuste praeguse nõudmise pidev kasv meid kohandama tootmist ja muud majandustegevust kohalikul tasemel kättesaadava vee kogusega.

Selleks, et neile probleemidele lahendusi leida, peab esmaseks prioriteediks olema üleminek vee tõhusale kasutamisele ja säästmisele. Veemaksu kehtestamine vee mõistliku kasutamise stimuleerimiseks, vee raamdirektiivis sätestatud eesmärkide saavutamine ning nende kooskõlla viimine muude tööstusharude veepoliitikaga peaks teostuma tulevikus võetavate meetmete kaudu.