Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/2523(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B6-0543/2008

Arutelud :

PV 21/10/2008 - 7
CRE 21/10/2008 - 7

Hääletused :

PV 22/10/2008 - 4.2
CRE 22/10/2008 - 4.2

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0506

Arutelud
Teisipäev, 21. oktoober 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

7. Euroopa Ülemkogu kohtumine (15.-16. oktoober 2008) (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Euroopa Ülemkogu aruanne ja komisjoni avaldus Euroopa Ülemkogu kohtumise kohta (15.-16. oktoober 2008).

 
  
  

Lugupeetud nõukogu eesistuja Nicolas Sarkozy ja Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso, viimastel nädalatel oleme elanud üle mõned väga rasked hetked, kus Euroopa Liit on teie juhtimisel näidanud oma tegutsemisvõimet. Kui Euroopa riigid ei oleks leidnud ühist lahendust, kui Euroopa partnerid ei oleks jõudnud kokkuleppele ja kui ei oleks olnud eurot, siis vägagi tõenäoliselt oleksime praegu kohutavas olukorras.

Kümne päeva eest tehtud eurorühma ettepanekud, Euroopa Ülemkogu eelmise kolmapäeva otsused ja sel nädalavahetusel Camp Davidi tippkohtumisel võetud kohustused on edusammud, mis väljendavad ehedat kooskõla toimingute ja jõupingutuste vahel, mille eesmärk oli viia ellu reformid, et maailmamajanduse probleemidele tõhusalt reageerida. Valitsused ei olnud aga ainsad, kes kriisile reageerisid. Euroopa Ülemkogu, kes tegutses teie juhtimisel, töötades käsikäes Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendiga, kindlustas Euroopa Liidu esmatähtsa rolli heaolu tagamisel kõigile meie kodanikele, kelle ees meist igaüks vastutab.

Sageli on Euroopa Liit just kriisi ajal näidanud oma tõelist jõudu – seda tänu teile, president Nicolas Sarkozy ja Euroopa Komisjoni president José Manuel Durão Barroso. Euroopa tegutsemine on olnud ühine tegutsemine. Seepärast tahaksingi veel enne tänahommikuse arutelu avamist avaldada tunnustust teile, nõukogu eesistuja ja Euroopa Komisjoni president.

 
  
MPphoto
 

  Nicolas Sarkozy, nõukogu eesistuja. − (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, mul on suur au tulla taas kord siia Euroopa Parlamendi ette, et anda aru eesistujariigi tööst sellisel Euroopa jaoks olulisel ajal. Kui lubate, siis püüan rääkida võimalikult vabalt, nagu on sobilik siin institutsioonis, mis on meie kõigi püüdluste eesmärgiks oleva demokraatliku Euroopa süda.

Mida me tahtsime saavutada? Esimese asjana võib nimetada eesistujariigi ootuse, et Euroopa institutsioonid tegutseksid kõigi meie ees seisvate kriiside lahendamisel üheskoos. Minu soov oli, et Euroopa Parlament oleks alati kaasatud kõikidesse olulistesse sündmustesse, ning ma soovin tänada teie fraktsioonide esimehi ja kõiki eri poliitiliste suundade esindajaid, kes on selles dialoogis osalenud ja teinud nõukogu eesistujariigiga koostööd.

Minu soov oli ka töötada käsikäes Euroopa Komisjoniga ja eelkõige komisjoni presidendiga, sest parlamendiliikmete lahkarvamustele või erinevustele vaatamata teavad kõik, et Euroopa institutsioonide vahelised lõhed nõrgendavad Euroopat ning vastutajate kohustus on töötada käsikäes. Me viime Euroopat edasi, kui Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu leiavad peamistes küsimustes üksmeele, et teha seeläbi Euroopa hääl kuuldavaks.

(Aplaus)

Ennekõike tahtsime, et Euroopa püsiks ühtsena – seda ei ole olnud lihtne teha. Tahtsime, et Euroopa mõtleks iseseisvalt, sest maailm vajab tema mõtteid, ning et ta tegutseks aktiivselt. Kui Euroopal on midagi öelda, siis ei taha me, et seda lihtsalt öeldaks, vaid et see ära tehtaks.

Esiteks tuli meil toime tulla sõjaga, kus venelaste reaktsioon konfliktis Gruusiaga oli ebaproportsionaalne. Igal sõnal on tähendus. Kasutan sõna „ebaproportsionaalne”, sest venelaste selline samm Gruusias oli ebaproportsionaalne.

(Aplaus)

Kasutan aga sõna „reaktsioon” sellepärast, et reaktsioon ise oli küll ebaproportsionaalne, kuid selle ajendiks oli täiesti sobimatu eelnev samm. Euroopa peab olema õiglane ega tohiks kõhelda, kui peab rahusõnumi levitamiseks ideoloogilistest raamidest välja astuma.

8. augustil algas kriis. 12. augustil olime me Bernard Kouchneriga Moskvas, et saavutada relvarahu. Ma ei väida, et see õnnestus ideaalselt, ütlen lihtsalt, et nelja päevaga suutis Euroopa relvarahuni jõuda. Septembri alguses anti Euroopale lubadus naasta kriisi alguse, 8. augusti eelsetele positsioonidele. Kahe kuuga oli Euroopa saavutanud sõja lõppemise ja okupeerivate relvajõudude taandumise.

Toimunu tekitas palju erinevaid arvamusi. Mõned ütlesid – ja neil oli selleks põhjus –, et dialoog on mõttetu ja vastus sõjalisele rünnakule peaks olema sõjaline. Hullumeelsus! Euroopa nägi Berliini müüri langemist ja külma sõja lõppu; Euroopa ei tohi asuda uude külma sõtta, mille põhjuseks pole midagi muud kui üksnes enesevalitsuse puudumine.

(Aplaus)

Selle probleemi lahendasime koos USA liitlastega, kes pidasid visiiti Moskvasse ennatlikuks. Kõigele vaatamata töötasime USA liitlastega käsikäes. Nende seisukoht erines meie omast. Me püüdsime töötada koos nendega, mitte aga nende vastu, ja kui olla aus, siis praegust maailma olukorda arvestades ei arva ma tõesti, et meil oleks vaja veel Euroopa ja Venemaa vahelist kriisi. See oleks vastutustundetu. Seepärast võime me kaitsta oma arusaamasid suveräänsuse ja Gruusia terviklikkuse asutamisest, inimõigustest ning meie ja Venemaa juhtide vahelistest erimeelsustest, kuid oleks olnud vastutustundetu luua tingimused konfliktiks, mida me mingil juhul ei vaja.

Genfis on alustatud aruteludega Gruusia maa-alade – Osseetia ja Abhaasia – tulevase staatuse üle. Mulle on öeldud, et see on kulgenud läbi raskuste, kuid kes olekski teisiti arvanud? Oluline on siiski see, et nendega on algust tehtud. Pean ütlema ka seda, et president Medvedev pidas septembri alguses Moskvas komisjoni presidendile ja nõukogu eesistujale antud sõna.

Euroopa on saavutanud rahu. Euroopa on taganud okupatsioonivägede taandumise ja on püüelnud rahvusvaheliste läbirääkimiste poole. Usun, et Euroopa ei ole juba kaua aega sedalaadi konfliktis niisugust rolli mänginud.

Loomulikult olen ma teadlik kõigist ebaselgustest, puudustest ja tehtud kompromissidest, kuid võin kätt südamele pannes öelda, et minu meelest saavutasime kõik, mis oli võimalik, ja härra juhataja, eelkõige usun, et kui Euroopa ei oleks astunud dialoogi ega võtnud kuulda mõistuse häält, siis ei oleks mitte keegi seda teinud. Kui asusime 12. augustil koos Bernard Kouchneriga Moskva ja Tbilisi poole teele, teadis rahvusvaheline meedia hästi, et venelased olid Tbilisist 40 kilomeetri kaugusel ja nende eesmärk oli Saakašvili võimult kukutamine. Selline oli olukord. Olime katastroofile väga lähedal, kuid tänu Euroopale – kindlameelsele Euroopale – jäi see katastroof tulemata, kuigi, president Pöttering, sealse piirkonna pingete leevendamiseks on muidugi veel palju teha.

Minu teine mõte on seotud kriisiga, süsteemi kriisiga, selle uskumatu, ebatõenäolise finantskriisiga, mis algas – öelgem nii, nagu asjad on – 15. septembril, mitte aga 7. augustil 2007. aastal. 7. augustil 2007 algas kriis, mis oli küll tõsine ja murettekitav, kuid julgeksin öelda, et tavapärane. 15. augustil 2008 jõudsime järgmisse kriisi – mis siis juhtus 15. augustil 2008? Lehman Brothers läks pankrotti ning jalust rabatud maailm avastas 15. augustil 2008, et ka pangad võivad pankrotti minna.

Ei ole meie ega minu hinnata, mida USA valitsus tegi või tegemata jättis. Saan vaid kindlalt öelda, et 15. septembril 2008, kui USA rahandussüsteem kokku varises, sai tõsisest kriisist süsteemi kriis; sellele järgnes Euroopa rahandussüsteemi ning seejärel järk-järgult paljude börside ja finantssüsteemide kokkuvarisemine.

Kuidas püüti siis olukorda parandada? Kõigepealt prooviti Paulsoni plaani, mis ei toiminud. Ma ei ole seda öeldes kriitiline, ma lihtsalt nendin fakti. Samal ajal püüdsime koos komisjoni presidendiga leida ühtset vastust, kõigepealt euroala piires. Härra juhataja, olete sellest ka ise rääkinud: meeldigu see meile või mitte, kuid paratamatult on meil euroalas sama pank ja sama raha ning sellest tulenevalt sama kohustus ühiselt tegutseda.

Ühisele seisukohale jõudmine ei olnud lihtne. Alustuseks tegime kohtumisettepaneku neljale Euroopa riigile, kes kuuluvad G8 riikide hulka. Ma ei soovi kedagi solvata, kui väidan, et näiteks Ühendkuningriigi mõju üleilmsele rahandussüsteemile on suurem kui ühelgi teisel 27st liikmesriigist. Oletasin, et kui Ühendkuningriik, Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa suudavad mingi ime läbi kokkuleppele jõuda, siis ei toimu see mitte teiste Euroopa riikide arvelt, vaid tooks viimastele kasu.

Loomulikult nähti asja erinevalt – kes saakski meid süüdistada? Kriisi paaril esimesel päeval ei teadnud me esialgu, kuidas kõige paremini reageerida olukorrale, mille sarnast ei ole majanduse ajaloos – või vähemalt 20. sajandi ajaloos – veel nähtud. Niisiis ütlesin ma endale: kui neli riiki on üksmeelele jõudnud, peaksime lisaks kutsuma kokku ka teised eurorühma riigid, samuti Slovakkia, kes peagi euroalaga ühineb. See lisanädal andis meile võimaluse otsida ühist lahendust, mis oleks lasknud pankadel jätkata oma tööd: laenamist. Leidsime end aga olukorrast, kus pangad ei laenanud enam üksteisele, sest neil puudus selleks raha, ning kogu süsteem oli kokku kukkumas. Ühendkuningriigis riigistati pankasid, Belgias läksid pangad pankrotti, Islandil – mis on küll väljaspool Euroopa Liitu, kuid Euroopale nii lähedal – oli pangandussüsteem kokku kukkumas, Šveitsi pankadelt kostis halbu uudiseid ning tasapisi jõudis see kõik justkui nakkusena Saksamaale, Prantsusmaale ja mujalegi. Jõudsime eurorühmas kokkuleppele tohutult mahukas, 1,8 triljoni euro suuruses kavas, et meie finantsasutused saaksid oma tööd jätkata ning pakkuda Euroopa hoiustajatele ja ettevõtjatele kindlustunnet.

Järgmisena pöördusime Euroopa Ülemkogu poole, kes võttis vastu sama strateegia, alles siis suutsime Euroopa turgusid rahustada. Meid tabas meeldiv üllatus: valmis sai plaan Paulson II, mis põhines suuresti Euroopa plaanil, nagu igaüks näha võis. Mu eesmärk ei ole kiidusõnu kuulda, tuleb lihtsalt tunnistada, et kriis on üleilmne ja seega saab ka lahendus olla vaid üleilmne. USA ja Euroopa peavad astuma ühte jalga.

Kõige selle puhul, härra juhataja, ei ole küsimus milleski enamas ega vähemas kui kriisi ohjamises. Kui me ei oleks seda teinud, siis mis oleks juhtunud?

Õiged vastused on meil endiselt leidmata. Kuidas see kõik sai juhtuda? Kuidas vältida kõige selle kordumist? Kas Euroopal on ideid, mida järgida, või tegevuskava, mida välja pakkuda? Just selles kontekstis pakkusin ma septembri alguses toimunud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleel Euroopa poolt idee korraldada rahvusvaheline tippkohtumine, et panna alus uuele Bretton Woodsi süsteemile, nagu tehti Teise maailmasõja järel, kui loodi uus üleilmne rahandussüsteem. Ideed on saatnud edu. Milline peab olema Euroopa eesmärk sellel tippkohtumisel? Euroopa peab tulema välja ideega, kuidas maailma kapitalismi põhjalikult uuendada.

Hiljuti toimunu on kapitalismi väärtuste reetmine, mitte aga turumajanduse kahtluse alla seadmine. Reeglite puudumisel said spekulandid kasu ettevõtjate arvelt. Me peame välja käima idee uutmoodi reguleerimisest. Euroopa peab leidma uusi ideid ja seda ka tehakse. Kõigepealt, härra juhataja, ükski riigi rahaga tegutsev pank ei tohiks teha koostööd maksuparadiisidega.

(Aplaus)

Ühelgi finantsasutusel ei tohiks olla võimalik tegutseda ilma finantseeskirju järgimata; börsimaaklerite tasustamise süsteemid tuleks kavandada ja korraldada nii, et neid ei julgustataks asjatult riskima nagu seni; meie pankade raamatupidamiseeskirjad ei tohiks kriisi enam süvendada, vaid peaks seda pigem leevendama; rahasüsteem tuleks uuesti läbi mõelda, et leida kuldne kesktee fikseeritud vahetuskursi ja vahetuskursi puudumise vahel. Me oleme proovinud absoluutselt kõike. Kas meie, ülejäänud maailm, võtame jätkuvalt enda kanda maailma võimsaima riigi puudujäägid, ütlemata sõnagi? Vastus on ilmselgelt „ei”.

(Aplaus)

Liiatigi ei ole mingit kasu kellegi suunas näpuga näitamisest; me peame lihtsalt leidma võimalused ja vahendid, millega tagada, et seda enam ei juhtu. Ma võiksin veel paljugi öelda, kuid tahaksin eelkõige seda, et Euroopa kaaluks, kuidas 21. sajandil meie maailma juhtida. Me ei tohiks olla üllatunud, et see ei toimi. Me oleme 21. sajandis, kuid meie institutsioonid pärinevad 20. sajandist. USA president ja Euroopa ongi välja pakkunud mitmeid tippkohtumisi, mis algaks alates novembri keskpaigast ja kus keskendutaks uutele reeglitele, uutmoodi juhtimisele kogu maailmas. Loodan, et Euroopa saab aruteludes osaleda.

Mul on võimalus korraldada kokkusaamine oma partneritele, s.t riigipeadele ja valitsusjuhtidele, et teha nimetatud tippkohtumisteks ettevalmistusi. Meie kapitalistliku süsteemi ja rahvusvahelise süsteemi põhjaliku uuendamise küsimused on Euroopa Parlamendile võrdselt olulised ning ta peab neid arutama ja nende kohta arvamust avaldama. Euroopa peab aga rääkima ühel häälel, kui soovib, et teda kuulda võetaks.

Kes sellel tippkohtumisel osalevad? Seal on mitme lähenemisviisi esindajaid. Arvan, et kõige lihtsam on G8 riikidega, kelle kohalolek on möödapääsmatu – muidugi koos venelastega –, neile peaks lisanduma G5 riigid, kelle osalemine on samuti hädavajalik – eelkõige võimaldab see Hiinal ja Indial selles olulises arutelus osaleda. Meie Hiina-visiidil koos president Barrosoga ongi meie eesmärgiks veenda Aasia riike sellest põhjalikust reformist osa võtma.

Härra juhataja, käesoleval eesistumise ajal on olnud päevakorral veel kolmaski, äärmiselt keeruliseks osutunud küsimus: see on energia- ja kliimapaketi tulevik. Tean väga hästi, et Euroopa Parlament ja mõned selle fraktsioonid on edasiste sammude osas eri meelt. Lubage mul väljendada oma kindlat veendumust ja tutvustada ideed, mida ma kavatsen välja käia. Kaugeleulatuv energia- ja kliimapakett põhineb uskumusel, et kui tootmist jätkatakse senistel tingimustel, liigub maailm katastroofi suunas. Selline olekski siis küsimuse tuum.

(Aplaus)

Ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks maailmal hakkama keskkonna vaatenurgast paremini minema seepärast, et meil on finantskriis. Kui me otsustasime energia- ja kliimapaketis osaleda, mõtlesime vastutusele oma laste ja oma planeedi tuleviku ees. See on struktuuripoliitika, ajalooline poliitika, ning oleks kahetsusväärne see finantskriisi ettekäändel hüljata.

(Aplaus)

See oleks kahetsusväärne ja vastutustundetu. Miks see oleks vastutustundetu? Sest Euroopa annaks sellega märku, et ta on loobunud lubatud pingutustest selles valdkonnas, ning kui Euroopa neid jõupingutusi ei tee, siis on meie võimalus veenda ülejäänud maailma globaalse tasakaalu säilitamise vajaduses nullilähedane. Küsimus ei ole seega lihtsalt Euroopa suutmatuses enda eest vastutada, küsimus on suutmatuses vastutada keskkonnaküsimustes kogu maailma eest. Kui Euroopa ei näita eeskuju, siis ei võeta teda kuulda, teda ei austata ega panda tähele – ja kui Euroopa seda ei tee, siis ei tee seda tema heaks ka mitte keegi teine. Nii laseksime mööda võimaluse teha ajalugu.

(Aplaus)

Mida tähendab „lasta mööda võimalus teha ajalugu”? Minu arvates tähendab see kaht asja: esiteks peame mõtlema veel kord läbi „3 x 20” eesmärgi, teiseks tuleb vaadata uuesti üle ajakava, s.t aasta lõpu tegevus. Minu eesmärk ei ole aga sugugi mitte õõnestada kaasotsustamismenetlust, võiksin lisada, et mul pole selleks võimu ega soovigi. Üldse nõuab sellise mõtte mulle omistamine omajagu pahatahtlikkust, kuigi samas on omamoodi kompliment panna mulle pähe teiste inimeste mõtteid, Dany. Selles küsimuses võitlesime Euroopa Ülemkogus ühiselt president Barrosoga, et järgitaks eesmärke ja peetaks kinni ajakavast. See ei olnud lihtne. Selle tulemusena aga on meil mõni nädal aega, et veenda paljusid meie partnereid, kelle muret ma mõistan; kompromissi tingimusi ei saa kujundada, ilma et püüaksime mõista, mida ütleb teine pool, kes ei ole meiega ühel nõul.

Mõne riigi majandus sõltub 95% ulatuses söest. Neilt ei saa oodata samme, mis suruksid neid põlvili, kui nad on juba niigi tohututes raskustes. Seega peame leidma võimalusi ja vahendeid paindlikkuse tagamiseks, võttes seejuures arvesse kaht põhipunkti, millega ma ülemkogus välja tulin: nendeks on eesmärkide järgimine ja ajakavast kinnipidamine.

Härra juhataja, mul avaneb ehk võimalus tutvustada oma seisukohti pikemalt teistel foorumitel; ma ei taha teie kannatust proovile panna. Soovin aga öelda, et selline ongi meie püüdlus ja ma loodan, et kõik saavad seda toetada.

Tahaksin öelda paar sõna neljanda teema, sisserändepakti kohta. Pakt on hea näide Euroopa demokraatiast: algsetest erimeelsustest hoolimata suutsid kõik jõuda üksmeelele väljaränderiikidega kokku lepitud valikulises sisserändepoliitikas, nii et Euroopast kolme neljandikku hõlmav Schengeni süsteem tõi meile kasu. Pealegi, kui oleme kaotanud omavahelise viisanõude, siis on ikkagi mõistlik, et riigid, kelle kodanikud ei vaja ühest riigist teise reisimiseks viisat, eelistavad Euroopa sisserändepoliitika toetamisel sama mõtteviisi.

Enne kokkuvõtet tahan öelda veel kaht asja. Esiteks on finantskriis toonud endaga kaasa majanduskriisi. Majanduskriis on alanud. Mõttetu on selle saabumist prognoosida, sest me juba kogeme seda. Teades hästi mõnede riikide vahelisi lahkarvamusi, sooviksin isiklikult öelda, et ei suuda ette kujutada, kui keegi ütleks mulle, et Euroopa peab finantskriisile ühtselt reageerima, kuid majanduskriisi puhul pole sellist ühist reageerimist vaja.

Tahaksin öelda mõne sõna keelendi „ühtne” tähenduse kohta. „Ühtne” ei tähenda ühesugust reageerimist. Finantskriisi puhul pakkusime abivahendite paketti, tegevuskava, ühtlustamist ja kooskõlastamist. Usun, et sedasama vajame ka majanduspoliitika puhul. See ei tähenda, et me kõik hakkame ühtmoodi tegutsema, kuid vähemalt tähendab see kohustust probleemidest rääkida, kohustust üksteist teavitada ja teatud küsimustes ka kohustust üksteisega nõu pidada. Mõnes vallas on üht-teist ette võetud. Lubage mul mainida üht ideed: väärtpaberiturud on enneolematult madalal tasemel. Ma ei tahaks, et Euroopa inimesed ärkavad paari kuu pärast ja avastavad, et Euroopa ettevõtted ei kuulugi enam eurooplastele, vaid uutele omanikele, kes on omandanud need väärtpaberiturgudel madalaima hinna eest, peaaegu tasuta. Euroopa inimesed küsivad seepeale: „Millega te olete hakkama saanud?”

Palun meil kõigil mõelda, mis võimalused meil oleks, kui ka meie looksime kõigis oma riikides sõltumatud ressursid ja kooskõlastaksime neid aeg-ajalt, et reageerida kriisile tööstuslikul tasandil. Tahaksin lisada, et olen suure huviga jälginud Ameerika plaani autotööstuse jaoks: 25 miljardit USA dollarit konkurentsitult madalate intressimääradega, et päästa kolm autotootjat pankrotist.

Tahaksin, et peatuksime hetkeks samal küsimusel Euroopas. Soovime õigustatult, et meie autotööstus toodaks nüüd keskkonnahoidlikke autosid ja muudaks täielikult oma tootmissüsteemi. Seeläbi on tänu keskkonnasoodustusele 50% minu koduriigis müüdavatest autodest edaspidi keskkonnahoidlikud. Kas Euroopa autotööstust võib jätta tõsiselt moonutatud konkurentsis võistlema USAga, ilma et me küsiks, milliste poliitikavaldkondade kaudu saaks Euroopa autotööstust kaitsta?

See ei tähenda ühtse turu kahtluse alla seadmist. See ei tähenda konkurentsipõhimõtte kahtluse alla seadmist. See ei tähenda riigiabi põhimõtte kahtluse alla seadmist. See tähendab hoopis, et Euroopa peab ühtselt reageerima, ja see reaktsioon ei tohiks olla sinisilmne, vaid peab arvestama maailma teiste peamiste piirkondade pakutava konkurentsiga. Meie kohustus on tagada, et Euroopa suudab jätkata lennukite, laevade, rongide ja autode tootmist, sest Euroopa vajab võimsat tööstust. Just selle nimel eesistujariik võitlebki.

Lõpetuseks mu viimane mõte, mis puudutab institutsioone. Ma ei tea, kas see on kergendusohe, et ma hakkan oma kõnega lõpule jõudma, või on asi selles, et teised teemad olid vähem tähtsad. Institutsioonid ei ole ainus teema Euroopas ja oleks vale pöörata neile liiga palju tähelepanu, nii et muud küsimused jääks kõrvale. Institutsioonid on aga omaette küsimus. Tahan väljendada oma kindlat veendumust, et kriisi tõttu peame Euroopa institutsioone reformima. Kriis näitab, et Euroopa suudab sellise finantskriisi tekitatud tragöödiaga silmitsi seistes reageerida sama võimsalt ja väledalt kui mis tahes teine jõud, näiteks USA.

Ma kuulun nende hulka, kes usuvad, et meie institutsioonide reformimata jätmine oleks väga suur viga. Väga suur, eriti seetõttu, et kui me tahame hoida silma peal sellistel keerulistel küsimustel nagu Gruusia ja Venemaa konflikt, finantskriis ning majanduskriis, ei tundu eesistujariigi vahetamine iga kuue kuu järel eriti mõistlik. Hoolimata viimaste valimiste tulemustest pean ausalt tunnistama, et kui meile meeldib Euroopa ja kui me tahame, et Euroopa räägiks ühel häälel, siis ei tundu mulle eriti otstarbekas, et nõukogu eesistujariik muutub iga poole aasta tagant. Seega peame koos president Barrosoga koostama detsembriks tegevuskava Iiri küsimuse lahendamiseks. Mul on kindel kavatsus esitada see tegevuskava ning leida üksmeelselt praegusest olukorrast väljumiseks vajalikud viisid ja vahendid veel enne Prantsusmaa eesistumise aja lõppu.

Tahaksin lõpetuseks öelda veel üht: euroala ei saa püsida ilma selgesuunalise majandusliku juhtimiseta. Me ei saa enam samamoodi jätkata. Tahaksin tunnustada Euroopa Keskpanga tööd. Soovin väljendada kindlat veendumust, et Euroopa Keskpank peab olema sõltumatu, kuid oma potentsiaali täielikuks rakendamiseks peab Euroopa Keskpank saama pidada nõu majanduse juhtijatega. Selles seisneb ka lepingu tuum. Lepingu tuumaks on mõlemapoolne dialoog, demokraatia ja sõltumatus, ja minu meelest on majandust tõeliselt juhtivaks eurorühmaks just riigipeade ja valitsusjuhtide tasandil kohtuv eurorühm. Seda kohtumist kokku kutsudes avastasin oma suureks üllatuseks, et see on esimene kord pärast euro kasutuselevõttu, kui selline kokkusaamine üldse aset leiab.

Öelgem otse välja: me võtame kasutusele uue raha, loome keskpanga ja järgime ühtset rahapoliitikat, kuid meil puudub oma nime vääriv majanduse juhtija. Volinik Almunia, meie jõupingutused rahandusministrite seast esimehe valimiseks kandsid vilja; minagi osalesin otsustamises, sest olin ka ise sel ajal rahandusminister. Lisaks tahaksin tunnustada Jean-Claude Junckeri ja teie enda tööd. Siiski tahaksin öelda üht: kui kriis saavutab sellise ulatuse, nagu me oleme kogenud, ei piisa tõsise kriisi leevendamiseks üksnes rahandusministrite kohtumisest. Pealegi, kui pidime leidma selle raha, mis meil õnnestus kokku saada, siis ei vajanud ärgitamist mitte rahandusministrid, vaid hoopis riigipead ja valitsusjuhid, kellel ainukesena on demokraatlik õigusjõud selliste tõsiste otsuste langetamiseks.

Daamid ja härrad, mul oleks veel ilmatu hulk asju öelda. Ütleksin aga lihtsalt lõpetuseks, et maailm vajab valju häälega Euroopat. Vastutus selle eest lasub teie, komisjoni ja nõukogu õlgadel. Tahaksin teile kõigile öelda, et eesistujariigile on olnud väga kasulik tunda lisaks erinevustele Euroopa Parlamendi solidaarsust; Euroopa Parlament analüüsis kriisi kogu selle tõsiduses kohe algusest peale ning oli valmis jätma kõrvale erimeelsused, et luua tingimused Euroopa ühtsuse saavutamiseks – olge te selle eest tänatud! Tahtsin seda teile öelda, sest ma usun seda kogu hingest.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  José Manuel Barroso, komisjoni president. − (FR) Härra juhataja, härra nõukogu eesistuja, daamid ja härrad, eelmisel nädalal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumine oli Euroopa majanduskriisi lahendamiseks tehtud enneolematult intensiivse töö haripunkt. Sellega kõrvaldati oht võtta üksikuid, kooskõlastamata meetmeid ning seati eesmärgiks saavutada ühine seisukoht Euroopa rahandussüsteemi stabiilsuse taastamiseks. Tahaksin tunnustada president Sarkozyd, kelle aktiivsus ja hindamatu kindlameelsus andsid vajaliku hoo 27 liikmesriigi tegevusele ühiste eesmärkide ja põhimõtete nimel.

Samuti tunnen uhkust komisjoni panuse üle. Nagu president Sarkozy märkis, on komisjon alati töötanud käsikäes eesistujariigi Prantsusmaaga ja on lisaks alati rõhutanud, et üksnes üleeuroopaline reaktsioon saab anda vajalikul määral tulemusi.

Hoog, mida võisime Euroopa Ülemkogus näha ja tänu millele saime võtta vastu väga olulise sisserändepakti, peab meid edasi viima ka siis, kui käsitleme detsembris toimuva Euroopa Ülemkogu tippkohtumise eel Euroopa tegevuskava.

Eelkõige peame töötama välja Lissaboni lepingu tegevuskava, et valmistuda korralikult 2009. aasta valimisteks.

Mis puutub kliimamuutuse ja energiapaketti, siis tuleb teha suuri jõupingutusi, et kokkulepe aasta lõpuks allkirjastada. Komisjon teeb tihedat koostööd eesistujariigiga, et leida lahendused kõigi liikmesriikide mureküsimustele. Loodame Euroopa Parlamendi jätkuvale toetusele kokkuleppe saavutamise püüdlustes.

Tahaksin aga oma tänases kõnes keskenduda küsimusele, mille peame võtma oma pakiliseks südameasjaks: selleks on Euroopa majandus. Me peame tegelema kolme asjaga: esiteks, viivitamatute Euroopa tasandi meetmetega finantskriisist väljatulemiseks, teiseks rahvusvahelise rahandussüsteemi reformimisega ja kolmandaks reaalmajanduse tugevdamisega, et minimeerida finantskriisi tagajärgi ning luua tingimused majanduskasvu ja tööhõive taaselustumiseks.

Usun tõesti, et Euroopal on võimalik teha end oma valikute kaudu kriisi rahvusvahelisel lahendamisel märgatavaks. Eelmisel nädalavahetusel peetud Camp Davidi tippkohtumisel oli näha jõulist osutust sellele, mida ühtne Euroopa suudab saavutada. Täpsustagem, et see polnud sugugi mitte endastmõistetav tulemus. Kuu või paar tagasi oli võimatu USA presidenti meiega samasse paati saada. Nüüd aga on meie USA partnerid meie kõrval ja usun, et oleme loonud tingimused üleilmse rahandussüsteemi põhjalikuks reformimiseks.

Oleme praegu enneolematus olukorras, mis vajab samamoodi enneolematut kooskõlastamist. Rahvusvaheliseks reaktsiooniks vajame tõelise Euroopa reaktsiooni. Euroopa peab pakkuma rahvusvahelistele probleemidele rahvusvahelisi lahendusi. Globaliseerumise tingimuseks on just avatuse ja vastastikuse sõltuvuse põhimõtete austamine. Üleilmastumise all kannatamise asemel peab Euroopa kujundama seda oma väärtustega ja kaitsma ka oma huvisid. Olen heameele ja uhkusega tõdenud, et praeguse kriisi ajal on Euroopa olnud raskustega toime tulemisel oma ülesannete kõrgusel.

komisjoni president. − Härra juhataja, lubage mul rääkida pisut üksikasjalikumalt, kuidas me kriisile reageerisime.

Meie prioriteet oli kanda komisjonina oma osa raskuses olevate finantsasutuste päästmisel. Seejuures leidsime tuge suurepärasest koostööst liikmesriikidega ja Euroopa Keskpangaga.

Meie järgmine samm oli esitada teatud kapitalinõuete, hoiuste tagatiste ja raamatupidamiseeskirjade puuduste kõrvaldamiseks täpsete ja sihikindlate eesmärkidega meetmete pakett. Kiirus on olnud esmatähtis ja me olemegi oma tööd kiirendanud. Sellega seoses olgu veel öeldud, et olin tänulik, kui parlament suutis sedavõrd kiiresti läbida arutelu raamatupidamiseeskirjade muudatuste üle. Tean, et peate õigeks teiste arutamist ootavate ettepanekute sama pakilist käsitlemist.

Meil tuleb vaadata ka teisi ettepanekuid, mis aitavad praegust õiguskorda ajakohastada ja selle lünkasid täita.

Järgmisel kuul valmib reitinguagentuuride ettepanek. Me tuleme välja juhtivtöötajate tasustamise ettepanekuga, mis tugineb meie 2004. aasta soovituse läbivaadatud versioonile. Me võtame vaatluse alla tuletisväärtpaberite reguleerimise. Töötame konstruktiivselt koos Euroopa Parlamendiga teie hiljutiste resolutsioonide järelmeetmete kallal ning analüüsime komisjoni 2009. aasta tööprogrammile avalduvat mõju. Sellest analüüsist ei jää kõrvale ükski finantsturu valdkond.

Oluliseks tulevikupanuseks on ka minu kokku kutsutud ja Jacques de Larosière’i juhitava Euroopa piiriülese finantsjärelevalvega tegeleva kõrgetasemelise rühma töö tulemused. Võin rõõmuga tutvustada täna teile selle rühma liikmeid. Rühma kuuluvad Leszek Balcerowicz, Otmar Issing, Rainer Masera, Callum McCarthy, Lars Nyberg, José Pérez Fernández ja Ono Ruding. Palun rühmal esitada oma esimesed tulemused aegsasti enne Euroopa Ülemkogu kevadist kohtumist ning täna pärastlõunal arutan teie esimeeste konverentsil seda, kuidas tagada Euroopa Parlamendi osalus rühma töös.

Kuid nagu ma juba ütlesin, peame edendama ka üleilmse rahandussüsteemi reformi. Viimased kuud on näidanud, et Bretton Woodsi institutsioonid ei ole suutnud maailma finantsturgude lõimumisega sammu pidada.

Euroopa Liidu ja USA koostöö on edaspidi keskse tähtsusega: nagu teate, moodustab Euroopa Liidu ja USA osa kokku 80% hulgimüügiga seotud finantsturgudest. Koostöö ei ole oluline mitte üksnes meie väljaaitamiseks kriisist, vaid ka järgmise kriisi ärahoidmiseks. Eelmisel nädalavahetusel peetud arutelud president Sarkozy ja minu ning president Bushi vahel on selles vallas suur samm edasi.

Aga sellest ei piisa. Me peame kaasama ka teised kaalu andvad asjaosalised. Nädala lõpus lähen ma Hiinasse, kus me tõstatame selle küsimuse koos president Sarkozyga ASEANi tippkohtumisel, et arutada seda Hiina presidendi ja peaministri ning teiste Aasia partneritega. Meil tuleb kaasata küllaldane hulk mõjuvõimsaid otsustajaid.

Eesmärk on töötada välja üleilmne finantsjuhtimise süsteem, mille tõhusus, läbipaistvus ja esindavus laseks tulla toime 21. sajandi ülesannetega.

Euroopa on teerajaja. Selle üle võime ühiselt uhked olla ja ma soovin töötada koos Euroopa Parlamendiga, et anda selleteemalisse rahvusvahelisse arutelusse Euroopa poolt suur panus.

Kuid veel on olemas niinimetatud reaalmajandus – me kõik teame, et iga päev lisanduvad uued tõendid majanduskasvu edasise tuntava aeglustumise kohta. Selle mõju on tunda töökohtade arvus, majapidamiste sissetulekutes ning nii suurtele kui ka väikestele ettevõtetele esitatavates tellimustes.

Üks asi olgu selge: kriisist pääsemiseks ei ole igal riigil eraldi pääseteid – meie majandusvaldkonnad on üksteisega liialt seotud. Me kas ujume üheskoos pinnale või läheme üheskoos põhja. Me ei tohi anda järele protektsionismiahvatlustele, me ei tohi pöörata selga globaliseerumisele ega seada ohtu ühtset turgu. Need jäävad Euroopa Liidu majanduskasvu hoogustajaks.

Samas ei saa me jätkata vanaviisi. Euroopa majandus vajab taastumiseks, majanduskasvu jätkamiseks ja töökohtade loomiseks taganttõukajat. Kõigepealt rääkigem Euroopa piirides. Me peame kahekordistama oma pingutusi pikaajaliste küsimustega tegelemisel ja olema paremini valmis ületama eelseisvaid raskusi – selleks tuleb muuta Euroopa teadmuspõhiseks ning investeerida rohkem teadus-, arendus- ja uuendustegevusse. Muudetud stabiilsuse ja kasvu pakt pakub liikmesriikide eelarvepoliitikale piisaval määral paindlikkust, et reageerida praegustele erakorralistele oludele, kiirendada majanduskasvu ja luua töökohti.

Me peame aga vaatama ka oma piiridest kaugemale. Viimastel aastatel on Euroopa majanduskasvu põhielemendiks olnud kaubandus. Nüüd on aeg vaadata turulepääsu osas tulevikku ja selgitada, et kaubandustõkked ei aita kedagi. Loodetavasti oleme kõik õppinud, et protektsionism teeb taastumise ainult raskemaks.

Euroopa tööstus vajab toetust. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted peavad saama vabalt oma turgudele keskenduda. Seepärast näiteks tegimegi hiljuti ettepaneku vabastada meie kõige väiksemad ettevõtted raamatupidamiseeskirjade ja statistikaaruandluse liigsest koormusest.

Suurtootmine vajab samuti abi. Ma tahan olla kindel, et me kasutame Euroopa programme – näiteks oma konkurentsivõime ja uuendustegevuse programmi ning teadusuuringute raamprogrammi – võimalikult tulemuslikult. Me peame suurendama Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive strateegia ning kliima- ja energiategevuskava vahelist koosmõju.

Kui edendada vähese süsinikdioksiidiheitega tehnoloogiasse ja energiatõhususe meetmetesse investeerimist, soosib see ühtlasi meie konkurentsivõimet, energiavarustuse kindlust ja kliimamuutusi käsitlevat tegevuskava. Euroopa Investeerimispank on selles püüdluses hindamatu partner.

Toetust vajavad ka Euroopa kodanikud, eriti haavatavamad inimesed. Ülimalt oluline on jätkata kasvava tööpuuduse ajal investeerimist inimeste koolitamisse, arendada uusi oskusi ja valmistada neid ette selleks, et nad oskaks võimaluste taastekkides neid ära kasutada. Meie sotsiaalmeetmete kava muutmine võimaluste, juurdepääsu ja solidaarsuse kavaks on olulisem kui kunagi varem. Me kavatseme uuesti läbi mõelda Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi võimaliku rolli.

Kõigis neis valdkondades peame tegutsema arukalt. Me peame saama igast oma sammust maksimaalse tulemuse. Arukas tegutsemine tähendab kahe eesmärgi saavutamist ühe hoobiga. Näiteks pooldame ehitussektori abistamist, kuid seda tuleks teha energiasäästlikke elamulahendusi edendades. Soosime riigiabi kasutamist vajadust mööda, kuid kooskõlas suunistega, mis puudutavad riigiabi jaotamist keskkonna ning teadus- ja arendustegevuse valdkondadesse. Peamiste tööstusharude, näiteks autotööstuse toetamise vastu pole meil midagi, kuid see tuleks ette valmistada tulevasteks keskkonnahoidlike autode turuks. Meie tööstus vajabki just arukat toetamist, mitte protektsionismi. Seda tahan ma väga selgelt rõhutada.

Meie Lissaboni strateegia, mille puhul me detsembris otsad kokku tõmbame, annab võimaluse need eri suundumused ühte koondada. Meil ei ole ühtegi võlutrikki, kuidas Euroopa Liidu majandust hetkega muuta. Me peame lihtsalt haarama igast võimalusest ja kaaluma kõiki viise, kuidas saaksid liikmesriigid kasutada Euroopa Liidu poliitika abil kõiki väljavaateid, et viia Euroopa majandus tagasi kasvuteele. See on eelolevatel nädalatel meie ees seisev ülesanne. Seda me ette valmistamegi ja ma soovin seda ülesannet täita koostöös Euroopa Parlamendiga.

Me elame tõesti ajaloolisel perioodil, sellistes oludes, kus kriis seab kahtluse alla kõik, mis tundus kindel; meie meeled on muutusteks rohkem avatud. Need on väga erilised hetked, mida ei tule ette iga päev. Me peame mõistma, et tegemist on tõesti ajahetkega, kus ollakse paindlikumad, ja kui me suudame teha suuri muutusi, siis teame, et tänased otsused mõjutavad otsustavalt homset tegelikkust. Me vajame praegu muutusi. Muutusi, mis ei vii meid mitte tagasi minevikulahendusteni, vaid aitavad leida tulevikulahendusi, 21. sajandi lahendusi globaliseerunud maailma jaoks.

Täna saab Euroopa tulla välja põhimõtete ja reeglitega, mis hakkavad kujundama uut maailmakorda. Meil on võimalus esitada Euroopa väärtustel, avatud ühiskonnal ja avatud majandusel põhinevad ettepanekud. Nagu ma eelmisel nädalavahetusel Camp Davidis ütlesin, vajavad avatud ühiskonnad õigusriiklust ja demokraatiat. Avatud majandusega riigid vajavad ka norme – läbipaistvuse, mõistliku reguleerimise ja mõistliku järelevalve norme.

Euroopa näitab oma tõelist palet just kriiside ajal. Gruusias suutis Euroopa peatada sõja. Finantskriisis on Euroopa üleilmse lahenduse leidmisel teejuhiks. Järgmisel paaril nädalal peame näitama, et suudame jätkuvalt juhtida võitlust kliimamuutuse vastu ja kujundada edaspidist energiapoliitikat, sest me võlgneme seda oma kodanikele, oma majandusele ja oma partneritele kogu maailmas, samuti tulevastele eurooplaste põlvkondadele.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (FR) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni president, daamid ja härrad, Euroopa ja kogu maailm on sel suvel seisnud kaks korda silmitsi tõsise kriisiga. Kaks korda on Euroopa näidanud, et poliitilise tahte abil ja ühtsena suudab ta võtta kiiresti kindla positsiooni ning mõjutada ja suunata lisaks oma partnereid kogu maailmas, nagu näiteks Gruusia puhul.

Oma fraktsiooni nimel soovin avaldada siin Euroopa Parlamendis tunnustust eesistujariigi Prantsusmaa ja selle presidendi Nicolas Sarkozy suurepärasele tööle nende kahe suure kriisi ajal. Ta ei ole võtnud puhkust, ta on töötanud alates Prantsusmaa eesistumisaja algusest. Euroopa Liidu praegune eesistujariik toob Euroopale ja eurooplastele palju kasu. Ta näitab, et Euroopa suudab tegutseda rahvusvahelisel tasandil…

(Sosin)

Härra juhataja, sooviksin, et kohalolijad siiski suvatseks mind kuulata.

See näitab, et Euroopa väärib ülesehitamist ja tema kogemused väärivad jagamist. Peale selle kinnitati Euroopa Ülemkogu viimasel kohtumisel üksmeelselt euroala riikide suunised meetmete kohta, millega võetakse kasutusele reguleerimismehhanismid, järelevalvemehhanismid või eetikapõhimõtted nn kuldsetele käepigistustele lõpu tegemiseks. Kõik see tähendab liikumist õiges suunas.

Muidugi ei ole finantskriis veel möödas, kuid just kriisiolukordades võib ja tulebki luua reeglid edaspidiseks. Olen siit ja sealt kuulnud, et praegu oleme me tunnistajaks kapitalismi kokkuvarisemisele ja et selles kõiges on süüdi vaba turg. Tegelikult on asi selles, et kuigi vaba turg on end tõestanud, peavad sellega kaasas käima reeglid – ja ilmselgelt ei ole neid reegleid olnud piisavalt või ei ole neid piisavalt rangelt järgitud. Just niisuguse küsimuse ja ma ei tea missuguse ideoloogilise väljakutsega me peamegi keskpankade ja kogu rahvusvahelise kogukonna kaasabil tegelema.

Sellega seoses olgu veel öeldud, et pean kiiduväärseks eesistujariigi algatust koondada meie partnerid, et määratleda uus majandus- ja rahanduskord kogu maailmas. Me peame tagama, et väikehoiustajate pingutusi ei nullita üleöö. Me peame tagama, et ettevõtjatel, eelkõige väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel, on raha oma tegevuse jätkamiseks mõistlike hindadega – see on tööhõive ja majanduskasvu allikas.

Meie fraktsioon toetab kõiki meetmeid, mille eesmärk on tagada Euroopa solidaarsus ja sotsiaalne turumajandus, mille suurt väärtust hindame täielikult alles kriisi ajal. Mis puutub Lissaboni strateegiasse, siis tahaksin taas kord kutsuda lepingut veel mitte ratifitseerinud riike üles seda võimalikult kiiresti tegema, et me saaksime üldise ettekujutuse ratifitseerimise lõplikust seisust.

Palume seda seetõttu, et näeme, kuidas Euroopal on raske ühtsuse nõuet järgides ja ilma püsiva eesistujata tõhusalt toimida. Loodame, et Euroopa Ülemkogu kohtumisel detsembris lepitakse kokku tegevuskavas ja realistlikus, kuid ranges kriisi lõpetamise ajakavas. Samuti lisaksin, et kui eelseisvatel kuudel rakendatakse jätkuvalt Nice’i lepingut, siis tuleks Euroopa Parlamendi suhtes kohaldada seda samal määral kui Euroopa Komisjoni suhtes. Kutsun seega kõiki siinolijaid üles täitma oma kohustusi. 2009. aasta sügisel astub ametisse komisjon, mille presidendi kandidaat pannakse hääletusele Euroopa Parlamendis 15. juulil; komisjoni kuuluvate volinike arv on väiksem kui liikmesriikide arv. Lisaks on veel Nice’i leping, väiksema kohtade arvu ja väiksemate volitustega Euroopa Parlament ning väiksema volinike arvuga komisjon.

Euroopa Ülemkogu võttis vastu Euroopa sisserändepakti. See on suur edusamm, kuid paljud uued ja teistsugused raskused seisavad meil veel ees: kliima-, energia-, kaitseküsimused on vaid mõned nende hulgast. Üksnes oma sotsiaalmudelist lähtudes ja oma sotsiaalset turumajandust tugevdades suudame leida oma põlvkondade jaoks usaldusväärsed ja säästvad lahendused. Lugupeetud nõukogu eesistuja, kutsun üles tegema edusamme oma töös. Anname parlamendis endast parima tagamaks, et aasta lõpuks on ka meil selles küsimuses kindel ettekujutus, mille puhul võetakse arvesse maailma, meie laste ja meie lastelaste tulevikku.

 
  
MPphoto
 

  Martin Schulz, fraktsiooni PSE nimel.(DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, nädalavahetusel olime tunnistajaks ajaloolisele vaatepildile. Nägime USA kõikide aegade halvimat presidenti külg külje kõrval Euroopa Liidu tarmuka presidendiga ja Euroopa Komisjoni presidendiga, kes alles hakkab mõistma Euroopa siseturupoliitika olemust.

See oli tõepoolest ajalooline hetk ja tõesti suurepärane võimalus Euroopa jaoks asuda oma väljateenitud kohale rahvusvahelises poliitikas. Bushi valitsuse poliitika, mis seisnes piirangute täielikus kõrvaldamises ja absoluutses laissez faire’is maailmaturgudel, kus igaüks võib võtta suvalisi meetmeid millal ja kus tahes, läks omadega pankrotti ja Euroopal on võimalus täita tekkinud tühimik uue, sotsiaalsema majanduskorraga nii Euroopas kui ka kogu maailmas. See ongi meie eelseisev ülesanne, mis on tõepoolest ajalooline.

(Aplaus)

Härra Sarkozy, esimesed sammud on olnud edukad. Olete võtnud selles kriisis vajalikke meetmeid ja meie fraktsioon toetab teid selles. Ma ei varja, et nii see kui ka teie ja, olgem ausad, ka härra Barroso enda – mitte aga tema komisjoni – kindlameelsus on meile muljet avaldanud.

Kui rääkida võimaluste kasutamisest, siis peame praegu vajalikke samme alustama sõnadega „Ei iial enam!”. Neil turgudel juhtunu ei tohi iial enam korduda. Rahvusvaheliste finantsturgude krahhile ja selle vallandatud reaalmajanduse kriisile tuleb teha lõpp. See ei tohi korduda.

Selle tagamiseks vajame uusi reegleid. Need uued reeglid peate välja pakkuma ka teie, härra Barroso. Hetke pärast kirjeldab mu kolleeg Poul Nyrup Rasmussen konkreetsemalt, mida me teilt ootame. Me ootame teie äsja nimetatud ettepanekuid aasta lõpuks, sest me peame kiiresti tegutsema. Meil ei ole palju aega.

Kui me tegutseme kiiresti, jäävad tähelepanu keskmesse reeglid: mitte üksnes pankade kohta käivad reeglid, vaid ka riskifondide ja erakapitali jaoks vajalikud reeglid. Otsustasime selle vägagi üksmeelselt siin paar nädalat tagasi.

Täna olen kuulnud siin tõeliselt sotsiaaldemokraatlikke seisukohti: UMP pikaajaline juht, Prantsusmaa konservatiivist president Nicolas Sarkozy räägib nagu tõeline Euroopa sotsialist.

(Aplaus)

José Manuel Durão Barroso kõlab oma trotskistliku, maoistliku mineviku hilinenud kajana nagu tõeline vasakpoolne. Joseph Dauli suust kostavad samuti ehtsad sotsiaaldemokraatlikud sõnad. Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooniga liitumise avalduse vormi võib leida sissepääsu juurest.

(Üleüldine melu)

Loeksin nüüd ette ühe tsitaadi, kuulake hoolega, mu härrad.

(Vahelehüüd: „Daamid”)

Viimastel aastakümnetel on mõned meie riigid ja Euroopa Liit tervikuna muutunud liiga reguleerituks ja protektsionistlikuks […]. Selline ülereguleerimine […] õõnestab konkurentsivõimet… Tsitaat pärineb Euroopa rahvapartei 2006. aasta manifestist, mille on allkirjastanud Nicolas Sarkozy, José Manuel Durão Barroso ja Joseph Daul. Mu härrad, te jäite küll hiljaks, kuid peamine on see, et te jõudsite ikkagi pärale.

(Aplaus)

(Vahelehüüd: „Härra Pöttering ka.”)

Aruteludes teiega küsin endalt, millisel kohal on teie kõnedes tavalised Euroopa Liidu kodanikud. Kes räägib maksumaksjatest, kelle õlule on nüüd pandud sellest kriisist tulenevad ohud? Kes räägib siseturu taaselustamiseks vajalikust ostujõust?

Oleme peagi jõudmas ähvardatud majanduslanguse aega, kui me juba seal ei ole. Me vajame suuremat ostujõudu. Me ei vaja ainult sotsiaalkaitset pankadele, vaid eelkõige riskikaitset tavakodanikele, sest kui meie plaanid, millele puudub alternatiiv, peaksid ebaõnnestuma, siis tuleb selle eest maksta just eelkõige Euroopa Liidu tavakodanikel, töötajatel. Seepärast tahamegi pakkuda neile inimestele rohkemate reeglite, ulatuslikuma järelevalve ja tõepoolest ka riigipoolse kaitse kaudu samasugust turvatunnet nagu suurtele pankadelegi. See on keskne nõue, eelkõige just liikmesriikides.

(Aplaus)

Tahaksin veel parafraseerida Angela Merkeli sõnu CDU partei 2000. aasta konverentsilt, kus ta ütles, et riik peab majandus- ja sotsiaalpoliitikas end tagaplaanile hoidma. Ma ei ole sellega nõus: riik ei peaks end tagaplaanile hoidma, riik peaks just rohkem sekkuma, majandusküsimuste üle aktiivsemat järelevalvet korraldama. Tänan José Manuel Durão Barrosot ja Nicolas Sarkozyd kinnitamast, et me vajame rohkem reegleid, mitte vähem; et vajame rohkem järelevalvet, mitte vähem. Te olete õigel teel. Seepärast ütlen, et olete õigel teel ka siis, kui te ei lase kliimapaketti, mis tõesti aitaks töökohti luua ja soodustaks majanduse säästvat juhtimist, tuua ohvriks praegusele finantskriisile – ja selles on teil ka meie toetus.

Nagu Jean-Claude Juncker õigesti märkis, on finantskriis mööduv nähtus, kuid kliimaga seotud kriis jääb kahjuks püsima. Seepärast on viga tuua üks teisele ohvriks. Teil on aga õigus, härra Sarkozy, et ka see tuleb lahendada tugevama ja nõrgema poole vastastikuse solidaarsuse najal ning koostöös meie kõigiga nii siin parlamendis kui ka nõukogus.

Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksin väljendada oma siirast tänu – sealhulgas eriti härra juhatajale, kes andis mulle minuti jao rohkem kõneaega. Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni selge seisukoht on jätkuvalt see, et kriisi ajal jõuavad päevakorda need väärtused, mille osas meil ei ole kunagi lastud siin enamuse toetust saavutada. Kui te nüüd väljendate oma toetust, siis olete lõpuks õppust võtnud, kuid teil tuleb tunnistada, et eeskätt teie enda vigade tõttu puuduvad meil endiselt vajalikud reeglid.

(Aplaus vasakult, protestihüüded paremalt)

 
  
MPphoto
 

  Graham Watson , fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, minu tähelepanekud on mõeldud nõukogu eesistujale. Härra eesistuja, te tõite meile eelmise nädala kohtumiselt südantsoojendava ja julgustava sõnumi. Te ütlesite, et nõukogu ja Euroopa Parlament peavad töötama käsikäes – „travailler main dans la main” –, kuid me peame lugema ka väikses kirjas teksti.

Miks nõukogu järeldustes räägitakse üksnes nõukogu ja komisjoni vahelisest koostööst?

(Aplaus)

Miks üheski kliimamuutusi käsitlevas lõigus pole sõnagagi mainitud Euroopa Parlamenti? Järelduste punktis 16 oleksite pidanud kutsuma koostööle teiega ka Euroopa Parlamenti, mitte üksnes komisjoni, ja kinnitama, et nõukogu ja Euroopa Parlament otsustavad üheskoos, mitte aga nõukogu üksi. Sealjuures avastate te, härra eesistuja, et te vajate Euroopa Parlamenti, sest mõned liikmesriigid püüavad nõuetekohaselt saavutatud kokkulepetest kõrvale hiilida. Euroopa peab jääma kindlaks läbirääkimistel kokku lepitud eesmärkidele. Mõned valitsused ei käitu aumehelikult, kui ütlevad, et uus majanduskliima muudab kokkulepete täitmise võimatuks. Uued heitkoguste eesmärgid autotööstuse jaoks jõustuvad alles 2012. aastal, heitkoguste jagamise ettepanekud rakenduvad alles pärast 2013. aastat, tükk aega pärast maailmamajanduse eeldatavat kosumist. Meetmete edasilükkamine praegu viib kliimakatastroofini ja veelgi suuremate kuludeni. Me vajame rohkem, kui eelmisel nädalal ülemkogus sai kokku lepitud.

Härra eesistuja, te möönate õigesti, et turgudel on jõud. Alates Berliini müüri langemisest on 50 miljonit eurooplast toodud välja vaesusest, sest kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine on Euroopa õitsengu aluseks. Enamgi veel: see on eluliselt tähtis meie vabaduse jaoks. Praegu näeme, mis juhtub, kui turgudel puudub vastutus. Viimastel nädalatel on üleilmne rahandussüsteem seisnud kuristiku serval ja me vajame kooskõlastatud tegevust selle päästmiseks. Seega kiidab meie fraktsioon heaks euroala riikide hulgas kokku lepitud meetmete tugevdamise. Need on leevendanud pankadevahelisele turule avalduvat survet. Nüüd peame juhtima intressimäärasid allapoole, et leevendada majanduslangust.

Samuti avaldame heakskiitu komisjoni kapitalinõuete direktiivile, uutele raamatupidamisstandarditele ja reitinguagentuuride järelevalve kavale. Euroopal peab samuti olema põhiroll läbirääkimistes üleilmse finantsjuhtimise süsteemi üle. Reeglid on vajalikud, kuid sama vajalikud on vahendid nende jõustamiseks. Tippkohtumisel ei suudetud leppida kokku Euroopa rahandussüsteemi järelevalve tõhusas korraldamises. Olen tutvustanud Euroopa finantsteenuste ameti ideed ja kuulujutud räägivad, et ka nõukogu eesistuja pooldab ranget Euroopa tasandi järelevalvet. Igal juhul püüdkem jõuda ameeriklastega üldise kokkuleppeni, ent kui nad kaasa ei mängi, siis jätkakem ilma nendeta. Järelevalve finantsteenuste valdkonna üle on pusletükk, mis on ikka veel puudu.

Härra eesistuja, teie olete tegude inimene. Teie teod rõhutavad vajadust nõukogu alalise eesistuja järele. Te juhite tähelepanu meie edusammudele. Augustis ei lasknud Euroopa tanke Tbilisisse. Sel kuul on Euroopa hoidnud pangad töös. Kui Euroopa astub detsembris samme planeedi säilitamiseks, siis peaks isegi kõige suuremad skeptikud veenduma, et me vajame Lissaboni lepingut.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Daniel Cohn-Bendit , fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Härra juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni president, mina oleksin küll viimane inimene, kes ei peaks energiat ja tahet poliitika ajamisel vajalikuks; on tõsi, et Prantsusmaa on eesistujariigina näidanud üles sellist energiat ja tahet, mis on teinud Euroopale head.

Ainult vahetevahel on mul tunne, nagu ma näeksin und. Selline tunne tekib mul siis, kui räägitakse kriisidest, sest kõik kriisid – finantskriis, keskkonnakriis, nälg maailmas – on vastastikku sõltuvad ning me ei saa lahendada üht kriisi ilma teisi lahendamata. Sellest lähtudes on vale öelda, et kriis algas juulis, septembris või augustis! See algas aastaid tagasi; pisut enesekriitikat Prantsusmaa endiselt rahandusministrilt ja pisut enesekriitikat komisjonilt, kes veel aasta eest keeldus juhtimast rahavoogusid Euroopa tasandil, muudaks nad edaspidi usaldusväärsemaks…

(Aplaus)

Mul on tunne, nagu näeksin und! Jääb mulje, nagu oleks praegune kriis loodusõnnetus, mida oli võimatu ette näha. Ei, see pole tõsi – ja selle pinnal on võimalik ka arutleda.

Kriiside loogika on lihtne: aina rohkem ja nii kiiresti kui võimalik. See tekitaski finantskriisi, see põhjustabki keskkonnakriisi ja see suurendabki nälga maailmas. Sellest lähtuvalt lõpetagem rääkimine kontrollimatust majanduskasvust… ehk oluline on just muutuste sisu. Minu meelest on huvitav, kuidas kõik on rääkinud kapitalismi ja turumajanduse põhjalikust reformimisest, kuid ma ei ole täna kuulnud, mis alustel seda põhjalikku reformi tehtaks. Me vajame keskkonnahoidlikku turumajandust ja sotsiaalset turumajandust, seega peame tõstatama küsimuse meie tootmismeetodite, meie elustiili põhialuste kohta. Kui me ei esita neid keerulisi – väga keerulisi – küsimusi, siis liigume taas katastroofi poole.

Seepärast, nõukogu eesistuja, kui te näiteks ütlete, et autotööstuse jaluleaitamiseks on vaja abi, siis ma ei mõista seda, kuidas samal ajal soovivad sakslased kehtestada autotööstusele hinnavähendit seoses CO2-ga, teisisõnu tahavad nad rakendada hindu kärpivaid õigusakte ja peale selle anda autotööstusele raha. Autotööstusele! Eriti Saksamaa autotööstusele, mis on teeninud viimasel kümnel aastal kõige suuremat kasumit. Just tema hakkabki paigutama raha maksuparadiisidesse. Seega kavatseme anda raha Mercedesele, BMW-le ja Audile, et nad saaksid selle maksuparadiisidesse paigutada. Ma ei ole sellega nõus.

(Aplaus)

Jah, tõepoolest, härra Schulz, nagu teie äsjased sõnad olid mõeldud teie parempoolsetele kolleegidele, olid minu sõnad mõeldud nii mu parem- kui ka vasakpoolsetele kolleegidele – ühtviisi nii sotsiaaldemokraatidele kui ka kristlikele demokraatidele –, kes nõustusid tegema lobitööd Saksamaa autotööstuse kliimanõuete leevendamiseks. Jah, tõepoolest, härra Schulz, see on tõsi.

(Aplaus)

Sellest lähtuvalt…jah, mul on täitsa õigus. Te võite end peita, härra sotsiaaldemokraat, võite küll peitu pugeda, kuid see oli teie häbiväärne poliitika.

Tahaksin selle teemaga jätkata, jätkata väga olulise küsimusega, milleks on majanduskasv (arvamusavaldused saalis). Tasa, praegu on minu kord kõneleda. Pean silmas, et kui te räägite majanduskasvust, siis tuleks nüüd öelda, missugust majanduskasvu mõeldakse ja kuidas seda saavutada. Kuna riik on praeguseks omandanud osaluse pankades – osaliselt riigistamise käigus ja nii edasi –, siis järgnevalt peame arutlema selle üle, kuidas investeerida. Kuidas ja miks me siis investeerime?

Tegemist on sisulise aruteluga. Kui me investeerime keskkonna kahjustamisse, siis teeme sama mis varem. Seepärast, nagu te õigesti märkisite, peamegi arutama Euroopa taaselustamise kava, täpsemalt öeldes Euroopa keskkonna taaselustamise kava – mida Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon nimetab roheliseks kokkuleppeks –, mitte mõnda suvalist vana küsimust.

Kokkuvõtteks tahaksin öelda kaht asja. Mis puudutab maksuparadiise – te ise olete olnud rahandusminister –, siis tuleb deklareerimiskohustus ümber pöörata. Pean selle all silmas seda, et kui mõni isik, ettevõte või pank kavatseb paigutada raha maksuparadiisi, siis peab maksuparadiis deklareerima selle raha päritolumaal. Pöörata ümber seda, mida ei… Maksuparadiise kasutavate ettevõtetega tegelemisel on lähtepunktiks läbipaistvus. See on oluline otsus, mis viiks meid edasi.

Lõpetuseks tahaksin siiski rääkida ka kliimapaketist. Härra Sarkozy, härra Watsonil on õigus, et te olete korraldanud institutsioonilise putši. Te tegite seda, kui kinnitasite, et niisugune otsus võetakse vastu Euroopa Ülemkogus ja et see peab olema ühehäälne. Saksamaa, Itaalia ja Poola vetohäältega avasite te Pandora laeka, selle asemel et jätta kõik samamoodi: see puudutab parlamendikomisjonide hääletuskorda, komisjoni seisukoha vastuvõtmist ja keskkonnaministrite nõukogu osalust. Meil oli võimalus langetada kliimapaketi kohta otsus kaasotsustamismenetluse teel, kvalifitseeritud häälteenamusega. Selle tagasilükkamisega detsembris välistasite te kaasotsustamise ja kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamise. Te maksate selle eest väga kõrget hinda, sest olete nüüd äsja nimetatud riikide veto meelevallas.

Toetan seega küll teie tahet ja energiat Euroopa asja ajamisel, arvestades, et peame edasi liikuma ja Euroopa peab olema sõltumatu, kuid kui jutt on eesmärkide saavutamise viisist, Euroopa demokraatiast ja majanduse taaselustamise vajaduse keskkonnahoidlikust aspektist, lahknevad meie vaated sel juhul ikkagi märkimisväärselt ja tuntavalt.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Cristiana Muscardini, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksime väljendada oma täielikku toetust nõukogu eesistuja öeldule. Hindame eesistujariigi tööd nendel rasketel kuudel ja tunnustame tehtud ettepanekuid. Siiski tahaksime meenutada komisjoni presidendile, et kui ta teeb teatavaid avaldusi – mida me küll võime toetada –, võtab ta vastutuse teatud volinike ja nende valitud tegutsemissuundade eest; see puudutab muu hulgas konkurentsivolinikku, kelle märkused nn parafiiniküsimuses ei ole ilmselgelt aidanud ohutust suurendada ega toonud turgudele rahu.

Samuti oleks meile meeldinud, et komisjon oleks kiiremini reageerinud tuletisväärtpaberite küsimusele, mis on paljud inimesed nurka surunud. Härra Sarkozy tähelepanekud kattuvad meie hulgast nende omadega, kes ei soovi näha Euroopat, kus eesistuja vahetub iga kuue kuu järel, vaid mille eesistuja saab oma tegudega esindada tõeliselt ühtset – mitte ühesugust, vaid ühtset – Euroopat, kes suudab probleemide tuvastamisel ning nendega tegelemiseks ja eelkõige nende lahendamiseks vajalike strateegiate väljatöötamisel tegutseda kui üks mees. Kahtlemata on meil tegemist süsteemi kriisiga ning selle vastu võitlemiseks peame välja töötama uue süsteemi ja – kui te lubate mul nii väljenduda, härra Sarkozy – taasrajama üleilmse kapitalismi.

Ehk peaksime veel üht-teist ütlema. Peaksime ütlema, et vaba turg ei tähenda äärmuslikku liberalismi ja et tänapäeva maailmas tuleb kapitalile tugineda püüdva süsteemi juures suuta arvestada nii sotsiaalseid kui ka liberaalseid kaalutlusi. Meil on põhjaläinud pankasid ja põhjamineku poole teel olevaid pankasid. Kui palju rohkem oleks meie Euroopa Keskpank suutnud ära teha, kui me oleksime viinud ellu teie enda soovituse, härra eesistuja, mille te käisite välja juba enne oma ametiaja algust: luua tihedamad suhted poliitilise juhtkonna ja majandust taganttõukavate jõudude vahel? Võimatu on juhtida majandust ilma poliitilise tulevikupildita, mis näitaks kätte sihiks võetavad eesmärgid.

Me loodame, et tulevikus saavutab Euroopa Keskpank suurema kontrolli finantssüsteemi kvaliteedi üle, kuid me ei soovi, et see isoleeritaks uhkesse üksindusse. Kokkuvõtteks, härra eesistuja, tahaksin väljendada oma heameelt sisserände- ja varjupaigapakti vastuvõtmise üle. Lõpuks ometi on meil ühtsed reeglid valdkonnas, mis mõjutab meid kõiki ja milles me peaksime olema eriti ühel meelel. Me loodame, et karistusi saab teatud pakiliste valdkondade kriminaal- ja tsiviilasjades ühtlustada, et võidelda spekulantidega ning nendega, kes seavad ohtu tarbijate ohutuse ja seeläbi ka majanduse stabiilsuse. Aitäh, härra eesistuja, soovime teile edu teie töös.

 
  
MPphoto
 

  Francis Wurtz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Härra juhataja, härra nõukogu eesistuja, härra komisjoni president, kunagi varem Euroopa Parlamendi ajaloos ei ole me pidanud reageerima sedavõrd ulatuslikule ja tõsisele mitmemõõtmelisele kriisile ning tahes-tahtmata kardame me, et palju hullem on alles ees.

Esiteks on kuristiku servale jõudnud paljud lõunapoolsed riigid, peamiselt Euroopa Liidu partnerid; lisaks toidu-, keskkonna- ja energiakriisile on neid tabanud ka finantskriis. Nad ei saa sinna midagi parata, kuid see avaldab neile tõsist survet. Kõige enam vaadatakse rahvusvaheliste jõupingutuste käigus mööda sissetulekute kahanemisest, investeeringute vähenemisest, majanduskasvu aeglustumisest, nii et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni peadirektor härra Diouf oli lausa sunnitud juhtima tähelepanu asjaolule, et juunis suurriikide lubatud erakorralistest vahenditest on seni eraldatud üksnes 10%. Neil, kes soovivad kapitalismi üles vuntsida, seisab ees vaevanõudev töö.

Kiiresti areneva majandusega riikidele avaldab kriis samuti mõju, kuid veel ei ole võimalik hinnata selle sotsiaalseid tagajärgi. Siinsamas meie külje all asub Island, kes veel hiljuti oli edukuse eeskujuks, kuid keda nüüd ähvardab pankrotioht. Euroopa Liidus maadlevad uued liikmesriigid, näiteks Ungari – kes ei saa enam isegi riigivõlakirju investeerida –, ülimalt tõsiste probleemidega, mis tähendavad nende elanike jaoks enneolematuid ohvreid. Pööre on olnud märkimisväärne ka Ühendkuningriigis, Iirimaal ja Hispaanias, mida eelnevalt näiteks toodi. Šokk on olnud suur igal pool. Tõenäoliselt juhtub see ka Prantsusmaal, kui majanduslangus halvendab veelgi eriti pingelist sotsiaalset õhkkonda, kus töökohtade arv väheneb järsult, riiklikud kulutused alanevad, kohalikud omavalitsused vaevlevad rahahädas ja riiklikke teenuseid erastatakse.

Võib-olla ütlete, et siin on tegemist hoopis teise asjaga. Tegelikult ei ole, sest kui kõiki meie riike ähvardab kujuteldamatu ulatusega sotsiaalne kriis, siis on selle põhjuseks arengumudel, mille eest meie inimesed maksavad nüüd kõrget hinda. See mudel loodi USAs ja Ühendkuningriigis, kuid Euroopa Liit võttis selle täies ulatuses omaks rahvusvaheliste jõuvahekordade tasakaalu kõikumise ajal üle 20 aasta tagasi. Sellest ajast saadik on komisjon söötnud meile ette just seda mudelit, kuu kuu järel, ning see mudel ongi jõudnud meie lepingutesse, kohtupraktikasse ja paljudesse meie poliitikavaldkondadesse.

Seepärast, nõukogu eesistuja, ei saagi ma nõustuda teie hinnanguga selle kohutava laastaja kohta, mis teeb praegu meie ühiskondade kallal hävitustööd. Sädemeks, mis selle leegi süütas, võib kahtlemata pidada New Yorgis toimunut, kuid tuld võtnud materjali võib leida ühtviisi Euroopast ja USAst; kõik poliitilised juhid, kes on töötanud viimasel 20 aastal Euroopa strateegilise suunamuutuse kallal, võlgnevad meie kaaskodanikele selgituse. Nad ei tohi arvata, et on tänaseks pääsenud, võttes meetmeid – ometigi küll vajalikke meetmeid – aruandlusstandardite, reitinguagentuuride finantsjärelevalve või nn kuldsete käepigistuste suhtes.

Selle kõige taga vajab aga muutmist süsteemi sisu – raha, et saada kasumit, ja kasum, et saada raha – see kohutav spiraal, mis alandab töö väärtust, suurendab palkade deflatsiooni, sotsiaalkulutuste piiramist ja planeedi ressursside raiskamist, samuti maailma elanikest suure osa kõrvalejätmist. Näitajad ei valeta: vaid 2% tänapäeva tehingutest puudutavad kaupade tootmist ja teenuste osutamist; 98% on seotud finantstehingutega. Nüüdsest tähendab kurja juurega võitlemine rünnakut üha äärmuslikumate tulu saamise kriteeriumide vastu, mis on täielikult vastuolus inimvõimete mittediskrimineeriva edendamisega ja tõeliselt säästva arenguga.

Samuti tuleks oma nime välja teeninud Bretton Woods II puhul võtta eesmärgiks ühtne järelevalve rahategemise üle kogu maailmas, teisisõnu asendada võlts rahvusvaheline ühisraha dollar tõelise rahvusvahelise ühisrahaga, millega saab kaotada vastuvõetamatu ebavõrdsuse, mis lükkab maailma paigast, ning aidata kaasa inimkonna ja planeedi tasakaalustatud arengule. Oleme sellest veel nii kaugel, et praeguses etapis on parem vältida poolelioleva radikaalse reformi kohta ülivõrrete liigkasutamist, kui just Euroopa juhid ei lähtu oma äkilises maailma muutmise soovis prints Salina motost filmis „Leopard”: „Kõik muutub, et miski ei muutuks.” Neil ümbritseb aga oht ärgata peagi üles ja näha karmi reaalsust.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Nigel Farage, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, minu tähelepanekud on mõeldud nõukogu eesistujale. President Sarkozy, just teie enda energia, jõulisus ja ettevõtlikkus oli see, mis saatis teid Gruusiasse ja Venemaale, et püüda saavutada kokkulepet. Te tegite seda omal algatusel. Te ei tegutsenud Euroopa Liidu nimel. Kui keegi siinolijatest nii mõtleb, on ta eksiteel. Euroopa Ülemkogu kohtumist ei olnud toimunud, sellekohast resolutsiooni polnud vastu võetud ja vastavad volitused puudusid. Te tegite seda Prantsusmaa presidendina ja tegite seda hästi.

Kui te aga tahate öelda, et edaspidi peaksimegi oma välispoliitilisi küsimusi otsustama just sellise toimimismudeli eeskujul – nii, et alaline eesistuja või alaline välisminister otsustab käigu pealt, milline välispoliitika meil peaks olema, ning läheb ja teeb seda ilma riikide valitsustega ja parlamentidega konsulteerimata –, siis peame ütlema, et suur tänu, aga ei.

Mis puudutab finantskriisi, siis on mul hea meel, et teie algne plaan koondada kõikide raha ühte patta ei läinud läbi. Hea, et iirlased, kreeklased ja sakslased läksid oma teed ja tegutsesid igaüks oma riigi huvides. Tippkohtumisel toimus pigem rahvusriikide omavaheline kokkuleppimine – see on tore ja selle üle mul on hea meel.

Ma ei ole kuulnud kedagi täna tunnistavat, et praeguse finantskriisi taga on kõikide muude põhjuste kõrval samaväärselt ka ebaõnnestunud reguleerimine. Me ei saa öelda, et reguleerimist oleks olnud vähe: finantsteenuste tegevuskava raames on meil viimase 10 aasta jooksul võetud vastu terve hulk õigusakte. See on kahjustanud Londoni ja teiste selliste kohtade konkurentsivõimet ega ole kaitsnud ainsatki investorit. Nii et ulatuslikum reguleerimine ei ole nüüd küll mingi lahendus. Me peame uuesti läbi mõtlema, mida me oleme teinud.

Leian, et me peame hakkama tegutsema enda riikide huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et meie pangad ei suuda järgmisel viiel aastal dividende maksta, kuid Šveitsi pangad suudavad, näitab, et kui olla paindlik ja kohanemisvõimeline väljaspool Euroopa Liitu, siis suudetakse finantskriisid üle elada hoopis edukamalt kui siin keskel plindris olles.

 
  
MPphoto
 

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Härra nõukogu eesistuja ja Prantsusmaa president, me arutleme küll haigele pakutava leevendava ravi üle, kuid jääme haiguse põhjuste osas väga napisõnaliseks. Kuidas sai juhtuda, et ükski Euroopa Liidu institutsioon ei näinud praegust kriisi ette? Ei nõukogu, komisjon, Euroopa Keskpank – mu daamid ja härrad – isegi mitte meie parlament ega ühegi liikmesriigi valitsus. Tõsi küll, kriisi prognoosis käputäis majandusteadlasi, näiteks Nobeli preemia laureaat Maurice Allais ja mõned poliitikud, kellest enamik kuulub meie koolkonda, sh taas kord Jean-Marie Le Pen. Kahjuks jäid nad hüüdjaks hääleks kõrbes.

Kriis seisneb aga selgelt Euroopa rahvusvahelises süsteemis, vaba turu kontrollimatuses ning hirmuäratavas lõhes finantskujutluste ja meie riikide aeglustuva majanduse ja tööstuse tegeliku olukorra vahel, mille võivad edaspidi oma sõltumatute ressurssidega sihikule võtta kolmandad riigid, kes kasutavad praegust olukorda ära. Isegi teie töö, härra Sarkozy, annab tunnistust halvasti kohanevast Euroopa Liidust: laupäeval, 4. oktoobril toimus kohtumine vaid nelja, mitte aga 27 liikme osalusel; 11. oktoobril leidis aset kahepoolne kohtumine üksnes Saksamaaga; eurorühma liikmete kohtumine peeti vaid 15 liikme osavõtul; kohtumisele USA presidendiga, keda taheti veenda korraldama veel üht kohtumist kogu süsteemi põhjalikuks reformimiseks, oli kutsutud – nagu me õigesti aru saime – vaid kuus liikmesriiki 27st ning USA, Jaapan, Venemaa, India ja Hiina.

Ma ei langeta juba ette otsuseid nende kohtumiste kasulikkuse üle. Ma tahan öelda, et see on naasmine kahe- või mitmepoolse diplomaatia juurde, mis näitab selgelt, et kui võtta arvesse Euroopa Liidu suutmatust reageerida, tema takerdumist bürokraatlikesse reeglitesse ja ihalemist võimu järele, mida ei suudeta teostada, siis on Euroopa Liit kui raamühendus oma aja ära elanud. Euroopa Ülemkogu aruanne tõendab sama, kui osata ridade vahelt lugeda. Selles kinnitatakse teie algatused, palutakse kaudselt Euroopa Keskpanka leevendada õige pisut Maastrichti kriteeriumide haaret, kuid ei otsustata midagi.

Te mainisite olukorda Gruusias ja oma jõupingutusi, ent kuidas te ei mõista, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvumisele sillutas teed Kosovo ühepoolne tunnustamine? Kuidas te põhjendate NATO lõputut laienemist, kui Varssavi pakt ise on juba ajalugu?

Härra Sarkozy, meie valitav tee viib mujale. See eeldab, et ütleme täielikult lahti internatsionalistlikust süsteemist ja seame küsitavuse alla inimeste, kaupade ja kapitali üleüldisest kokkusegamisest saadava niinimetatud kasu. Oma sõltumatuse ja identiteedi selgesõnaline kaitsmine ei tähenda enda isoleerimist, pigem on see hädavajalik selleks, et saada tagasi oma mõju maailmas.

 
  
MPphoto
 

  Nicolas Sarkozy, nõukogu eesistuja.(FR) Esimees Daul, tänan teid toetuse eest. Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon on alati uskunud kaitsvasse Euroopasse ning te ise olete osalenud aruteludel meie naabri Venemaaga. See oli tulevikku vaatav seisukoht: Venemaal on energia, Euroopal tehnoloogia. Venemaa seisab silmitsi tõsise demograafilise probleemiga – tema rahvaarv väheneb igal aastal 700 000 inimese võrra territooriumil, mis on pindalalt kaks korda suurem kui USA. Ma ei näe Venemaas Euroopale lepitamatut vaenlast; pigem vastupidi, usun, et edaspidi on vaja luua alus ühisele Venemaa ja Euroopa Liidu vahelisele majanduspiirkonnale; see oleks ka parim võimalus näidata Venemaale selliseid väärtusi nagu inimõiguste ja demokraatia austamine, mida me Euroopas hindame.

Tahaksin lisada, esimees Daul, et pankasid soovisime me toetada hoiustajate kaitsmiseks. Meil oli palju strateegiaid. Mõned riigid – tulen selle juurde hiljem tagasi – tahtsid pakkuda kaitset ja tagatisi pankade toodetele. Mina võitlesin pankadele endile kaitse ja tagatiste pakkumise eest, et me saaksime nad jätta oma tööd tegema, ning teie fraktsiooni toetus oli meile seejuures äärmiselt oluline.

Tahaksin lõpetuseks öelda, et teie nõue ratifitseerida Lissaboni leping oli täiesti õigustatud, lisaks ei saa lugeda eriti agressiivseks seda, kui inimestel palutakse olla järjekindel: ei saa öelda, et hääletamata jäeti hirmust kaotada volinikukoht, kui samas hääletamisest keeldudes ollakse sunnitud jätma kehtima leping, milles on ette nähtud komisjoni suuruse vähendamine. Ma austan igaühe arvamust, kuid ma ei nõustu ebajärjepidevusega. Ei saa olla korraga üks suurimaid Euroopa laienemise toetajaid ja samal ajal mitte lasta Euroopal luua laienemiseks institutsioone. Oleme näinud, kui palju läheb Euroopale maksma laienemine ilma süvitsi minemist läbi mõtlemata; me ei tohi samu vigu korrata.

Härra Schulz, te ütlesite, et ma räägin nagu Euroopa sotsialist. See võib ju nii olla, kuid te peate möönma, et teie ise ei räägi nagu Prantsuse sotsialist.

(Aplaus)

Kui nüüd aus olla, siis sotsialistide hulgast valides toetaksin ilma kahetsuse ja südametunnistuse piinadeta Martin Schulzi. Siiski tahaksin öelda veel üht asja – kogu Euroopa mõte ongi selles, et see paneb meid tegema kompromisse. Seda esimees Schulz ja mina praegu teemegi. Euroopa, selle institutsioonid ja poliitika võetakse ühel päeval omaks ning neid järgitakse nii vasak- kui ka parempoolsete valitsuste seas – see on vaheldumise seaduspära. Euroopa ideaali ei saa taandada lihtsalt vasak- ja parempoolsuse küsimuseks – just selles peitubki tema suurus.

On õnn, esimees Schulz, et teiesugused inimesed suudavad tunnistada, et teist erinevasse poliitilisse koolkonda kuuluvate inimeste arvamus ei ole tingimata vale ainuüksi teie ridadesse mittekuulumise pärast. Tahaksin veel öelda nii teile, esimees Schulz, kui ka teie fraktsioonile, et kuigi mu erakondlik toetus kuulub Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioonile, olen ma nõukogu eesistujana vägagi hinnanud sotsiaaldemokraatide fraktsiooni vastutustunnet kindlas suunas liikumisel. Euroopa taandamine lihtsalt vaidluseks vasak- ja parempoolsuse üle – isegi kui selline vaidlus on käimas – on patustamine Euroopa kompromisside vastu, Euroopa ideaali vastu. Seega ei arva ma, et ütlete lahti oma põhimõtetest, kui avaldate toetust eesistujariigile, samamoodi nagu mina ei ütle lahti oma põhimõtetest, kui pean väärtuslikuks Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni toetust.

Tahaksin minna veelgi kaugemale. Esimees Schulzi sõnul on tegemist ajaloolise ülesandega ja tal on tõesti õigus. Ta ütles, nagu ka esimees Daul, et kriisis võib peituda võimalus. Teil on täiesti õigus. Ja kui te ütlete „ei iial enam”, siis on teil jällegi õigus. Küsimus ei ole kristlikes demokraatides või sotsiaaldemokraatides, küsimus on kaines mõistuses. Kes meid selleni tõi? Teisalt olen eriarvamusel selles, et viimased 30 aastat on üksnes parempoolsed valitsused eksinud ja vasakpoolsetel on alati õigus olnud: see tähendaks valusa ajaloo ümberkirjutamist mõlemalt poolt.

Lisaksin seoses teie märkusega proua Merkeli kohta, et minu arusaamist mööda toimuvad Saksamaal valimised ja seega käsitaksin tema sõnu valimisplatvormina. Mul on olnud õnn näha Angela Merkeli solidaarsust ja sõprust ning ma tahaksin veel kord avaldada talle tunnustust tema tegude eest Saksamaa eesistumise ajal. Kuuekuulised eesistumisajad on osaks kontiinumist ja ma olen saanud palju kasu oma eelkäijate, eriti proua Merkeli tööst.

Härra Watson, ma austan väga nii teid kui ka teie mõtteid, kuid isegi kui te oskate lugeda väikses kirjas teksti, ilmselt ilma prillideta, tundub, et täna ei ole see teil õnnestunud, sest mida selles tekstis öeldakse? Selles viidatakse sõnaselgelt Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsi ja 2008. aasta märtsi järeldustele. Ja mida neis kahes ülemkogu otsuses öeldakse? Neis öeldakse, et kliimamuutuse pakett võetakse vastu kaasotsustamismenetluse teel koos Euroopa Parlamendiga. Tekstid on osa kontiinumist, esimees Watson.

Mida ma siis püüdsin teha? Ehk oli see viga. Tahtsin teha lõpu sellele, et Euroopa Ülemkogu avaldab 50-leheküljelisi kommünikeesid, mida keegi ei loe, ja soovitasin seepärast kaheksaleheküljelist avaldust. Kui te tahate lühemat kommünikeed, siis tasuks loobuda tavapärasest harjumusest teha kokkuvõte ülemkogu varasematest järeldustest, et varjata praeguse ülemkogu uute otsuste vähesust. Seega arvan, et kaasotsustamist on käsitletud viidetes neile kahele eelmisele Euroopa Ülemkogu kohtumisele. Te soovite, et ma kinnitaksin seda, ja ma teengi seda hea meelega, kuid, esimees Watson, ma soovin minna veelgi kaugemale.

Mis puudutab kliimamuutuse ja energiapaketti, siis – tean seda ka ise – ma kordan ja usun, et vajame Euroopa Parlamendilt suurt pühendumist selle läbisurumiseks. Tahtsin oktoobris teha vaid üht: püüda säilitada Euroopa Ülemkogus üksmeel, sest mööngem, et kui ma oleksin tulnud Euroopa Parlamendi ette Euroopa Ülemkogu otsusega, milles sisuliselt öeldakse, et mingil juhul ei peaks me jõudma kokkuleppele enne detsembrit, siis oleks te üsna õigustatult öelnud mulle, et ma olen läinud vastuollu ülemkogu 2007. ja 2008. aasta otsustega. Ma pole kaugeltki mitte kliimamuutuse ja energiapaketti kahtluse alla seadnud, olen hoopis võidelnud selle nimel; ma pole kaugeltki mitte kaasotsustamist kahtluse alla seadnud, vaid toetan seda tuliselt. Lisaks oleme nii mina kui ka president Barroso öelnud seda ka oma kolleegidele Euroopa Ülemkogus.

Härra Cohn-Bendit, te olete suurepärases vormis. Te olite minuga nõus viiel korral ja vaidlesite vastu vaid kahel korral – olen harjunud hoopis viletsama tulemusega. Kui aus olla, siis on teie toetus eesistujariigi kindlameelsusele ja mõnele tema algatusele teretulnud. Samuti tahaksin öelda teile, härra Cohn-Bendit, et komisjoni esimeeste ja nõukogu eesistuja praegune suur pühendumus kliimamuutuse ja energiapaketile väärib roheliste fraktsiooni toetust. Me ei ole kõiges ühel meelel, kuid kindlasti ei kavatse teie, rohelised, ometi võidelda komisjoni esimeeste ja nõukogu eesistuja vastu, kes on täielikult pühendunud kliimamuutuse ja energiapaketi vastuvõtmisele. Kahtlemata suudame kõndida vähemalt osa teest üheskoos. Teie olete valitud esindaja ja mina olen valitud esindaja ning võib häbenemata tunnistada, et kui mina vajan teid, siis teie vajate ka mind; teie jaoks on see tõenäoliselt valulikum kui minu jaoks, kuid nii see juba kord on. Samuti palusite mul olla enesekriitiline. Teil on täiesti õigus, ma pean seda kahtlemata tegema, kuid ma ei ole ainuke.

(Naer ja aplaus)

Lõpetuseks, mis puudutab institutsioonilist putši, siis vastaksin samamoodi nagu härra Watsonilegi. Härra Cohn-Bendit ei hakka minu vastu viha pidama. Teisest küljest: kas kriis ja keskkonna kaitsmine saavad pakkuda võimalusi majanduskasvuks? Arvan, et teil on täiesti õigus – teie nimetate seda „roheliseks kasvuks” ja mina nimetan seda „säästvaks kasvuks”, kuid see on vaieldamatult nii. Samuti tahan öelda, et autode puhul pakutav keskkonnasoodustus on seda tõestanud. Prantsusmaa on üks üksikutest riikidest, kus autotööstus ei ole kokku kuivanud. Miks? Sellepärast, et keskkonnasoodustus on aidanud müüa rohkem nn puhtaid kui tavalisi autosid. Rohelistele tundub fraas „puhtad autod” ehk šokeeriv, kuid meile on see ääretult oluline. Grenelle Environment, mis kiidetakse Prantsusmaal – sh sotsialistide poolt – loodetavasti ühehäälselt heaks, näitab, et Prantsusmaa on võtnud endale kohustuse käia seda teed. Ma tõesti arvan, et oleks ajalooline viga, kui eurooplastel jääks kasutamata võimalus, mida pakub kliimamuutuse ja energiapakett.

Proua Muscardini, tänan teid toetuse eest. Te nimetasite sisserändepakti ja mul on selle üle hea meel, sest keegi ei räägi neist rongidest, mis saabuvad õigel ajal, kuid see on tõepoolest Euroopa jaoks midagi hämmastavat ja uut, et me suutsime kõigi 27 riigiga jõuda pakti osas üksmeelele. Muidugi on mõned kohad veel ebaselged ja muidugi me oleksime tahtnud veelgi kaugemale jõuda, kuid ikkagi on see saavutus. Kes oleks osanud arvata, et kõigil siinolijatel on tarkust leppida koos liikmesriikidega kokku Euroopa sisserändepaktis paar kuud enne Euroopa valimisi? Uskuge mind, see on ainus viis, kuidas ennetada meie riikides äärmuslaste domineerimist valdkonnas, mis väärib arukust, inimlikkust ja kindlakäelisust. Seepärast tänan teid, proua Muscardini, selle küsimuse tõstatamise eest.

Härra Wurtz, te ütlesite, et me ei jaga üksteise arusaamu, mis on tõesti kahtlemata tõsi. Teie sõnavõtt oli, nagu alati, sõnastuselt väga väljapeetud, kuid sisu poolest liialdatud. Asjad ei muutu sellest vähem šokeerivaks, härra Wurtz, kui te need leebelt välja ütlete: tähtis ei ole mitte sõna, vaid selle taga peituv tähendus. Kuigi olen veendunud kapitalismi reformimise vajaduses, ütleksin teile, härra Wurtz, et kapitalism pole iialgi põhjustanud nii palju sotsiaalset, demokraatlikku ja keskkonnakahju kui kollektivistlik süsteem, mida te olete palju aastaid toetanud. Peamised keskkonnakatastroofid, härra Wurtz – peaksite kuulda võtma Daniel Cohn-Benditi, kui ta räägib enesekriitikast –, ei ole tulenenud mitte turumajandusest, vaid kollektivistlikust süsteemist. Sotsiaalsed katastroofid, härra Wurtz, on tulenenud kollektivistlikust süsteemist ning just kollektivistlik süsteem hoidis üleval Berliini müüri, mille tõttu miljonid inimesed kannatasid füüsiliselt vabaduse kaotamise pärast. Seega jään truuks turumajandusele, vabale turule ja kapitalismi väärtustele ega reeda kapitalismi.

(Aplaus)

Me võime mõlemad vaadata tagasi 20. sajandile ja te võite olla kindel, et selle kohta antav hinnang ei soosi teie ideid, mida olete aastakümneid ustavalt järginud. Te palute mul üles ärgata, kuid sõbrana, härra Wurtz, ei julgeks ma soovitada teil mõelda liiga pikalt sellele, mis toimus 20. sajandil, sest teiesugused tõsimeelsed inimesed näeksid siis, et on toetanud süsteemi, mis on nende noorusideaalidest omajagu kaugenenud.

Nigel Farage, mul vaieldamatult puudusid volitused, kuid Vene vägedel polnud Gruusiasse sisenedes ka ju mingeid volitusi.

(Aplaus)

Te olete üks nendest, kes on aastaid mõistnud Euroopat hukka poliitilise tahte puudumise pärast. Mul oli valida, kas küsida kõigi arvamust ja jätta meetmed võtmata või kõigepealt tegutseda ja siis kontrollida, kas teised olid sellega nõus. Mina eelistan tegutsemist. Lõpuks ometi, härra Farage, on see teile meelepärane Euroopa. Tõsi, kui tegemist on minuga, siis ei ole see nii hea, kuid sisu poolest on siiski tegemist Euroopaga, mida te olete oodanud ja lootnud näha. Tahaksin lisada, et koos Bernard Kouchneriga hoolitsesin ma demokraatlikult selle eest, et Euroopa Ülemkogu kinnitaks meie langetatud otsused.

Veel üks viimane asi: kui iirlased – ma ei mõista kohut, arvestades kriisi tõsidust tol ajal – otsustasid tagada enda pankade, mitte Euroopa pankade ja nende filiaalide tooted, siis oli hea, et komisjon oli valmis ka omalt poolt tegutsema. Mis juhtus? 24 tunni pärast leidis City end olevat likviidsete varadeta, sest muidugi olid kogu City likviidsed varad suunatud pankadesse, millele Iirimaa oli andnud tagatised, otsustades omal algatusel garanteerida 200% SKT-st. Te võite selgesti näha, et me vajame üksteist: kui meie ei oleks oma reaktsiooni kooskõlastanud, siis oleks kõik riigid sattunud lõpututesse kõige suuremate tagatiste pakkumise nõiaringi, inimeste säästud oleksid läinud riiki, kes lubas tagada need kõige suuremas ulatuses, ning see oleks toimunud teiste riikide arvelt. Olete väga kindel Ühendkuningriigi kaitsja – aga just tänu Euroopale, mitte üksnes Ühendkuningriigile, sai võimalikuks taastada City tasakaal.

(Aplaus)

Lõpetuseks, härra Gollnisch, te olete ainus inimene maailmas, kes peab Euroopat kasutuks. On kaks võimalust: kas kogu ülejäänud maailm eksib ja teil on õigus või vastupidi. Kardan, et taas kord on asi vastupidi.

(Vali aplaus)

 
  
MPphoto
 

  José Manuel Barroso, komisjoni president.(FR) Härra juhataja, oleme olnud tunnistajaks ideoloogilistele aruteludele, mis on olnud väga huvitavad. Omalt poolt leian, et praegu ei ole õige aeg minul sellesse arutelusse sekkuda, sest arvatavasti saan seda teha hiljem. Praegu on mu tähelepanu keskmes konkreetne, pakiline küsimus, kuidas reageerida kriisile.

Igatahes tahaksin öelda järgmist: meie kriisi põhjuste analüüs viitab selgelt halvale reguleerimisele eelkõige USAs. Teatud sektorid turul olid reguleerimata ja see vallandaski kriisi. Meie analüüs näitab aga ka seda, et kriisi põhjus on kahtlemata seotud teatud alustasakaalu puudumisega nii USA majanduses kui ka maailmamajanduses.

Nagu paljud majandusteadlased on rõhutanud ja jätkuvalt rõhutavad, peitub tõde selles, et nii suure valitsussektori võlaga nagu USA-l on raske püsima jääda; just kõige suuremates võlgades riigid on suurimad tarbijad, samal ajal kui suuremate reservidega riigid tarbivad kõige vähem.

Põhiprobleemiks on siin see, et valitsussektori võlg ja valitsussektori eelarvepuudujääk on tasakaalust väljas. Lihtsamalt öeldes: kui USA-l oleks olnud stabiilsuse ja kasvu pakt, siis poleks praegust finantskriisi ehk tekkinud, sest kui makromajanduslik alus on tugev, siis on meil reguleerimises tekkivate lünkade ja puudustega toimetulekuks palju paremad võimalused.

On tõsi, et tegemist on ka reguleerimisprobleemidega. See pole nii mitte seetõttu, et finantsturud oleksid reguleerimata, pigem just vastupidi – see on ilmselt kõige rohkem reguleeritud majandusvaldkond isegi USAs. See pole nii ka mitte seetõttu, et meie reguleerimine Euroopas oleks olnud liiga vähene, vastupidi – oleme seda valdkonda väga palju reguleerinud. Paraku on tõsi, et puudusi on esinenud järelevalvesüsteemides, mille puhul peaksime meeles pidama, et tegemist on peaasjalikult riiklike süsteemidega.

See on valdkond, kus Euroopa Komisjonil ja Euroopa Keskpangal ei ole eriti võimalust kaasa rääkida – järelevalvesüsteemid on olemuselt eelkõige riiklikud. Samuti on tõsi, et me peame vaatama, mida saame teha õigusloome abil, ja selles osas pean ma Euroopa Parlamendi jõupingutusi kiiduväärseks. On tõsi, et juba palju aastaid on Euroopa Parlament esitanud suurepäraseid raporteid mõnede nende teemade kohta ja me oleme valmis teiega üheskoos töötama.

Siiski tasub meenutada, et just nagu ükski inimene ei ole saar, nii ei ole ka ükski institutsioon isoleeritud saar ning komisjon töötab nende küsimustega tegeledes nii Euroopa Parlamendi kui ka nõukoguga. Väljendugem täiesti selgelt: veel paar nädalat tagasi – mitte aastate ega kuude eest, vaid paar nädalat tagasi – oleks olnud võimatu muuta mõnda neist eeskirjadest, sest mõned liikmesriigid oleksid sellele täiesti vastu seisnud, nagu te väga hästi teate. Selline on tõde.

Seepärast peamegi mõistma, et praegused tingimused on meile muudatuste, loodetavasti üksmeelsete muudatuste tegemiseks soodsad – see ei puuduta mitte üksnes reformi Euroopas, vaid ka Euroopa võimalust teha ettepanekuid rahandussüsteemi üleilmseteks reformideks.

Teine küsimus puudutab kliimamuutuse paketti ning ma sooviksin teid, mu daamid ja härrad, tänada teie tähelepanekute ja toetuse eest. Kõigepealt institutsiooniline küsimus – leian, et president Sarkozy selgitas seda juba väga arusaadavalt, kuid lubage mul komisjoni nimel öelda, et me ei pane ühte patta austust sissetöötatud otsustamismenetluste, eelkõige kaasotsustamismenetluse ja Euroopa Parlamendi keskse rolli vastu ning vajadust liikmesriikide ulatusliku üksmeele järele sedavõrd olulises küsimuses nagu kliima- ja energiapakett. Need kaks aspekti ei ole ühitamatud ega vastuolulised, vaid täiendavad teineteist. Võin kinnitada, et koos eesistujariigiga töötame me aktiivselt ja väsimatult selle nimel, et saavutada kaugeleulatuv, kuid tasakaalus kompromiss parlamendiga.

Pean siinkohal olema teiega täiesti aus: võin öelda, et ilma president Sarkozy juhtimiseta ja – usun, et võin nii öelda – ilma komisjoni panuseta ei oleks me Euroopa Ülemkogus saavutanud üksmeelt aasta eest vastu võetud eesmärkide säilitamise osas.

On õige, et meie praeguse finantsolukorraga silmitsi seistes muutuvad valitsused – üsna endastmõistetavalt, ma ütleksin – kaitsvamaks ja ettevaatlikumaks. Võib-olla soovivad nad pöörduda tagasi vähemambitsioonikate eesmärkide juurde. Peame selle katsumusega toime tulema üheskoos, sest ma tõesti arvan, et oleks kahju, kui Euroopa loobuks kliimamuutuse vastases võitluses oma eesmärkidest.

See oleks kahetsusväärne, sest mõnede inimeste peamine vastuväide seoses paketiga on see, et meie peame midagi ohverdama, aga teised seda ei tee. Kui me tahame, et teised meiega kaasa tuleksid, siis ei tohi me praeguses järgus anda kuidagi märku sellest, et ma kahandame oma eesmärgikindlust. Just sellisel ajal nagu nüüd peame jääma kindlaks eelmisel aastal seatud „3 x 20” eesmärgile ja just seepärast peab meie sõnum olema väga jõuline. Tahaksin kiita president Sarkozy ja ka kõigi Euroopa Ülemkogu kohtumisel osalejate rolli; samuti tahaksin väljendada oma tunnustust liidukantsler Angela Merkelile. Just tema eesistumise ajal võtsime need eesmärgid vastu ning ma loodan, et me ei kavatse nüüd oma ambitsioone „lahjemaks muuta”.

Teate, ma võin ka seda öelda – see on huvitav, härra Schulz. Võin avaldada üksnes toetust juba siin öeldule. Ma tõesti usun, et meil võivad olla poliitilised erinevused ja erinevad ideoloogiad, kuid me peame ühinema, mitte aga üksteisest kaugemale liikuma, eriti veel sellises olukorras nagu praegu.

Ma ei arva, et ükski poliitiline jõud siin parlamendis saaks nõuda autoriõigust Euroopa ideedele. Kogu Euroopa ajaloo vältel on poliitilist Euroopat kujundanud nii kristlike demokraatide, sotsialistide, liberaalide kui ka teiste parem- ja vasakpoolsete ning tsentristide panus.

Ma mõistan hästi poliitilise debati olemust ja kindlasti ei taha ma vähendada ideoloogilise arutelu tähtsust, kuid sellegipoolest arvan, et niisuguses olukorras nagu praegu oleks mõistlik, kui kõik, kes Euroopa ideaalidesse usuvad ja arvavad, et Euroopa peab etendama maailmas üha kesksemat rolli, püüaksid luua üksmeelse lähtepunkti. Lõppude lõpuks ei oota mitte ainult eurooplased, vaid kogu maailm, et Euroopa pakuks välja mingid lahendused.

Omalt poolt võin teile kinnitada, et selles üksmeele vaimus – austades muidugi erinevaid poliitilisi jõude, kuid olles üle eri erakondade seisukohtadest, kui ma võin nii väljenduda – suudame me, kolm institutsiooni, komisjon, parlament ja nõukogu, töötada üheskoos Euroopa tugevamaks muutmise nimel.

 
  
MPphoto
 

  Hartmut Nassauer (PPE-DE).(DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, täna hommikul on õigesti öeldud, et Euroopa Liit on näidanud oma tegutsemissuutlikkust kahes suures kriisis. See on suurendanud kogu ülejäänud maailma usku Euroopa Liidu rolli ning tänu sellele on võidetud tagasi kodanike usaldus. Selle eest võlgneme tänu eelkõige nõukogu eesistujale. Härra Sarkozy, tegemist on tõelise saavutusega ja te võite selle üle põhjendatult uhke olla.

Muidugi ei ole raske ette kujutada, et president Sarkozy oleks energiliselt ja leidlikult tegutsenud ka juhul, kui ta ei oleks olnud nõukogu eesistuja. Tõsi on aga see, et ta on nõukogu eesistuja ning tema tegevus on tänu sellele toonud kasu Euroopa Liidule. Nii see peakski olema.

Tõsi, me peaksime meeles pidama, et ta on praegu nõukogu eesistuja vaid hea juhuse tahtel. Euroopa Liidu suutlikkus kriisidega toime tulla ei tohiks aga sõltuda heast juhusest. See tähendab, et me vajame Lissaboni lepingut. See on veel üks lepingu jõustamise pooltargument ja olen kindel, et sellele lepingule on siin parlamendis suur toetus.

Teatud piirangute tõttu ei ole me seda veel valjult ja selgesti öelnud, kuid minu meelest on käes aeg selgitada, et parlamendi praegune koosseis toetab lepingut ja oleks hea, kui parlament suudaks selle jõustada enne Euroopa Parlamendi uue koosseisu valimisi. See ei ole meie võimuses, kuid arvan, et selline on meie seisukoht.

Härra Schulz on analüüsinud finantskriisi, leidnud vigu süsteemis ja veeretanud süü ilma pikemalt mõtlemata kindlameelselt konservatiivide, liberaalide ja kristlike demokraatide kaela. Härra Schulz, teie esitatud maailmapilt on tõepoolest lihtsustatud – kahtlemata on selle põhjuseks valimised. Te teate väga hästi, et Euroopa õitseng, mida ei suudeta paljudes maailma osades ettegi kujutada, tugev sotsiaalkaitse, enneolematu keskkonnakaitse, asjakohane tehnoloogiline areng ja sugugi mitte vähem tähtsana ka kõigi nimetatud saavutustega seotud isikuvabaduse ulatus põhinevad kõik sotsiaalsel turumajandusel, mitte aga sotsialistlikel ideedel. Me ei tohi seda unustada. Süsteem ise ei ole läbi kukkunud, kuid mõned süsteemis osalejad on läbi kukkunud ja nad tuleb panna vastust andma. Selleks vajame uutmoodi reguleerimist.

Tahaksin seoses kliimamuutuse ja energiapaketiga kommenteerida üht asja. Soovin öelda ka oma fraktsiooni nimel, et paketi eesmärkide suhtes pole enam midagi arutada, kuid me peame rääkime meetoditest. Ajal, mil heitkogustega kauplemine läheb komisjoni arvutuste kohaselt aastas maksma 70–90 miljardit eurot, mis tuleb asjaomastel riikidel leida, ei saa me tõsimeeli uskuda, et kogu see süsteem jääb finantskriisist ja reaalmajanduse kriisist puutumata. Seepärast tahaksime kinnitada oma vankumatut kindlaksjäämist eesmärkidele. Arvan aga, et oleks otstarbekas küsimuse üle hoolikalt ja põhjalikult mõelda ja arutleda, et mitte teha vigu õigusloomes ja kaasata eelkõige kõik asjaosalised. Selleks vajame aega ja me peamegi veenduma, et me võtame piisavalt aega.

 
  
MPphoto
 

  Robert Goebbels (PSE).(FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, me elame torumeeste ajastul: kõigepealt mõjutas Poola torumees prantslasi ütlema põhiseaduse lepingule „ei” ning siis mõjutas Ameerika torumees otsust, kas valida Barack Obama või John McCain. Isegi meie riigipead ja valitsusjuhid on olnud sunnitud pöörduma torumeeste poole, et kõrvaldada lakkamatuid lekkeid rahvusvahelises rahandussüsteemis, mis on täieliku kokkukukkumise äärel. Meie valitsused on varustanud end IKEA stiilis tööriistakomplektiga, mis peaks võimaldama kõigil liikmesriikidel kokku klopsida igale olukorrale vastav lahendus. Nagu kõik meistrimehed teavad, on IKEA juhised paraku lootusetult tahumatud: IKEA meetodi kasutamine rahvusvahelises rahanduses ähvardab jääda puudulikuks. Eesistujariik on teinud kõik, mis tema võimuses, teisisõnu tegelenud kriisiohjamisega, nagu president Sarkozy siin rõhutas. Meie valitsustel on õnnestunud kõrvaldada mitmed lekked rahvusvahelises rahandussüsteemis, mis on aga ülejäänud süsteemidega nii tihedalt seotud, et see talitlushäire on edasi levinud.

Süsteemi parandamisel on aga piirid: me peame keskenduma hoopis rahvusvahelise rahanduse struktuurile. Kui soovime finantsmaailma reaalmajanduse huvides ümber kujundada, siis ei ole vaja luua selleks järjekordset kõrgetasemelist töörühma; piisab ka madalama tasandi töörühmast, kes vastutab finantsstabiilsuse foorumi ettepanekute kokkukogumise eest. Näiteks soovitati juba 2001. aastal foorumil, et pankade võetavad riskid peaksid olema paremini kaetud. Euroopa Parlament on mitu korda osutanud rahvusvahelises rahanduses tehtavatele ilmselgetele rumalustele, kuid tema häält ei võetud kuulda. Euroopa tippkohtumisel väljendati kindlat soovi kriisist õppust võtta ja panna kõik rahandussüsteemis osalejad käituma vastutustundlikumalt muu hulgas tasustamise ja muude hüvede vallas. Kõige selle arutamiseks toimub rahvusvaheline konverents. Kas me siis jõuame lõpuks uue Bretton Woodsi süsteemini? Kahtlane. Juba on kosta hääli, sealhulgas eesistujariigilt, mis hoiatavad ülereguleerimise eest. Volinik McCreevy on veelgi provokatiivsem: ta ei taha reguleerida investeerimisfondide finantsvõimenduse ülempiiri. Samal ajal kui Euroopa Ülemkogu soovib reguleerida kiirete rikastujate enneolematuid hüvesid, teeb härra McCreevy oma panuse isereguleerimisele, mille tunnistajateks oleme viimastel aastatel olnud. Kui isegi härra Paulson kutsub üles turgusid paremini reguleerima, näeb volinik McCreevy – ma tsiteerin – „tõelist ohtu selles, et head kavatsused turuprobleemide lahendamiseks lõpevad rutaka, kohmaka ja hoopis kahjutoova reguleerimisega”. Selle maailma Charlie McCreevyd valmistavad meid juba ette järgmiseks spekulatsioonimulliks, mis minu prognoosi kohaselt luuakse heitkogustega kauplemise süsteemi teisese turu ümber. Vahepeal, härra Sarkozy, jõuab reaalmajandus aga tõelisse langusesse. Praegu ei ole sobiv aeg vähendada oma eesmärke keskkonna vallas, kuid samuti ei ole sobiv aeg muuta ühepoolselt Euroopa ainsat rahvusvahelisele konkurentsile avatud tööstusvaldkonda.

 
  
MPphoto
 

  Marielle De Sarnez (ALDE).(FR) Härra eesistuja, praeguse üleilmse finantskriisi ajal astub Euroopa poliitilise figuurina oma esimesi samme ja see toimub teie eesistumise ajal; eesistujariigi Prantsusmaa juhtimisel on riigipead ja valitsusjuhid langetanud õiged otsused. Samuti arvan, et Euroopa kava on paremini läbi mõeldud kui Paulsoni kava, ja ma loodan, et sellega suudetakse kahju vähendada.

Ilmselgelt peame minema veelgi kaugemale. Üleilmse rahandussüsteemi reform, mida me kõik ootame ja palume, saab olla võimalik üksnes siis – olen selles täiesti veendunud –, kui Euroopa on positsioonil, mis laseb tal oma olemasolu näidata; ning selleks peame leidma uusi vahendeid. Me peame looma Euroopa finantsturgude ameti ja Euroopa panganduskomitee. Me vajame Euroopa tasandi reguleerijat, kes hakkaks pidama kõnelusi USA seadusandjatega, ning me peame suutma teha lõpu maksuparadiisidele meie mandril, kui soovime, et meie püüet kaitsta seda ideed maailmatasandil võetaks tõsiselt.

Kui me soovime tulla toime majandusliku ja sotsiaalse kriisiga, vajame me samamoodi tegutsemist Euroopa tasandil. Me vajame ühist tegevuskava, et aidata oma kaaskodanikke; nii saaksime lähitulevikus investeerida tegevusse, mida ei saa mujale viia, näiteks tööstuslikku infrastruktuuri või kavasse muuta hooned keskkonnanormidele vastavaks. Me vajame euroala majanduse juhtimist – selleks on kahtlemata ülim aeg. Sellest aga veelgi enam on meil edaspidi vaja välja töötada ja määratleda selline Euroopa arengu mudel, mis on eetiline, inimlik, sotsiaalselt vastutustundlik ja igas mõttes säästev, ning me peame seda toetama ja sellest lähtuma.

 
  
MPphoto
 

  Konrad Szymański (UEN).(PL) Härra juhataja, mul on hea meel, et oleme jätnud endale rohkem aega, võtmaks vastu tasakaalustatum otsus süsinikdioksiidi heite vähendamise kohta. Komisjoni pakutud süsteemis jagatakse piirangute kehtestamise kulud väga ebaõiglaselt. Pean silmas seda, et söe baasil energiat tootvad riigid peaksid aastas tasuma miljarditesse eurodesse küündivaid kulusid. Need riigid kalduvad olema Euroopa Liidu liikmesriikidest kõige vaesemad. Seda ei suuda kuidagi mõista näiteks poolakad, kellele see läheks väga kalliks maksma. Oluline on pidada meeles, et me ei näita eriti head eeskuju, kui ainsana kogu maailmas kehtestame sellise süsteemi, mis nõrgendab meie enda majanduse alustalasid.

Lisaks ei tohiks finantskriis olla ettekäändeks, et unustada Gruusia olukord. Peaksime meenutama, et Venemaa hoiab vaidlusalases piirkonnas endiselt kolm korda rohkem vägesid kui 7. augustil. Venemaa jätkab Osseetia rahvusvahelise staatuse osas juba ette otsustatud poliitikat ega suuda rahukokkulepet täita. Nii on ta kaotanud õiguse olla Euroopa Liidu partner.

Et lõpetada helgemates toonides, siis ütlen, et mida enam te, härra Sarkozy, Euroopa Parlamendi istungitel osalete, seda vähem olen ma kindel, kas eelistaksin kuulata teid või teie abikaasat. Kuigi ma mõnikord ei nõustu teiega, pean siiski märkima, et kahtlemata muudate te meie arutelu elavamaks. Kiidusõnad selle saavutuse eest.

 
  
MPphoto
 

  Philippe de Villiers (IND/DEM).(FR) Härra juhataja, mul on aega vaid üks minut, kuid tahtsin öelda, et praeguse finantskriisi ajal on teil õnnestunud pöörata institutsioonilised dogmad pea peale: Brüssel, Frankfurt, konkurents, Maastrichti kriteeriumid, üleilmne vabakaubandussüsteem, ettevõtetele ja eelkõige pankadele riigiabi keelamine jne.

Hetk tagasi mainisite sõltumatuid ressursse, mis on tulevikule mõeldes äärmiselt tähtsad, et päästa meie ettevõtted, kui nad hakkavad minema või lähevadki – sest see on juba juhtunud – omadega täiesti põhja. Oma praeguses seisus aga, härra Sarkozy, poleks Lissaboni leping – mida Euroopa juhid ja eelkõige teie püüate kunstlikult elus hoida – lasknud teil teha seda, mida te just tegite. Selles keelatakse igasugused kapitali liikumise piirangud, selles keelatakse igasugune sekkumine Euroopa Keskpanga tegevusse ja selle mõjutamine ning eelkõige keelatakse selles riigiabi kõikidele ettevõtetele.

Küsimus on lihtne: milline on teie valik, härra Sarkozy? Kas lasete end käsist-jalust siduda või eelistate jätta endale vabad käed? Vabade käte jaoks ei vaja te Lissaboni lepingut, vaid lepingut, mis arvestab meie kõigi käesolevat ühist õppetundi.

 
  
MPphoto
 

  Sergej Kozlík (NI). – (SK) Nõustun Euroopa Ülemkogu järeldustega, et Euroopa Liit peab püüdma koos oma rahvusvaheliste partneritega rahandussüsteemi reformi täielikult lõpetada. Praegune olukord püsib vähemalt 10 aastat ja kõigi eksimuste eest peavad maksma tavakodanikud. Kiiresti tuleb langetada otsused läbipaistvuse, piiriülest finantsjärelevalvet reguleerivate üleilmsete standardite ja kriisiohjamise kohta.

Ühegi maa riigiabil ei tohi lubada moonutada konkurentsi, eelistades näiteks neid pankasid, mis kuuluvad teises liikmesriigis asuvale keskpangale. Samas ei tohiks toimuda ka likviidsuse ebaproportsionaalset voogu tütarpankadest emapankadesse. Ma pooldan reitinguagentuuride tegevuse ja nende üle tehtava järelevalve reeglite kiiret karmistamist. Samuti vajame rutulisi otsuseid hoiuste kindlust reguleeriva korra kohta, et tagada tarbijatele parem kaitse.

 
  
MPphoto
 

  José Manuel García-Margallo y Marfil (PPE-DE).(ES) Härra juhataja, toon välja punktid, milles ma olen eesistujaga ühel meelel või eri arvamusel, ning ütlen, mis minu arvates eesistuja kõnest puudu jäi.

Olen nõus, et kriisi põhjus ei tulene ainult USA riskantsete laenude kriisist. Olen nõus arusaamatult kiire kasvu põhimõttega, nagu Alan Greenspan seda nimetab. Olen nõus, et turud kukkusid kokku seetõttu, et reguleerimine kukkus läbi, ja et valitsused oleksid pidanud appi tulema. Olen nõus, et tegemist on üleilmse kriisiga, ja seega olen nõus, et vajame Bretton Woodsi süsteemi, mida ühed nimetavad Mark II-ks ja teised Mark III-ks. Kindlasti tuletab president Sarkozy märkus praeguse süsteemi kohta mulle paljuski meelde kindral de Gaulle’i samme enne esimese Bretton Woodsi süsteemi läbikukkumist, enne Fort Knoxi „üleandmist”, kui president Nixon otsustas dollari kullast lahti siduda.

Seepärast peame kujundama Euroopa diplomaatia, euro diplomaatia, kus Euroopa räägib ühel häälel ja lööb korra majja. Korra majja löömine tähendab aga seda, et me peame jätkuvalt arendama finantsturgu – antud juhul jaemüügiturgusid, et need saavutaksid sobiva suuruse – ning analüüsima õiguslikku raamistikku.

Mis puudutab Euroopa Keskpanka, siis olen nõus, et ta on hästi tegutsenud. Ta on toiminud kiiresti, ent ka ettearvamatult. Ta on muutnud saabunud tähtajaga nõuete ja tagatiste kohta käivaid tingimusi kolm korda, kuid pangad vajavad rahastamisel kindlust.

Teiseks on rahapoliitika – laenamise viimane võimalus – ikka veel tsentraliseeritud. Pankade järelevalve on aga endiselt detsentraliseeritud.

Härra eesistuja, kas ei oleks ehk juba aeg otsustada, kas ma tahame edasi arendada lepingu artiklit 105, mis annab Euroopa Keskpangale suurema kontrolliõiguse?

Olen täiesti nõus sellega, mida öeldi majanduse juhtimise kohta. Kuna me oleme kaasa tõmmatud ideoloogilisse tantsu, peaksime pidama meeles Marxi ütlust, et kui majandusstruktuurid muutuvad, peavad muutuma ka kõrgemad poliitilised struktuurid.

Me koostasime küll Maastrichti kriteeriumid, kuid me ei ole saanud korda oma institutsioonilist struktuuri.

Enne Lissaboni lepingut peame määrama kindlaks, milliste valemitega me üldse saaksime selles küsimuses edasi liikuda.

Kolmandaks on mul väga oluline ja konkreetne palve. Finantsmajandus tuleb vastandada reaalmajandusega. Ärge lahkuge eesistuja kohalt, härra president, kui te pole andnud komisjonile konkreetset ülesannet koostada Lissabon+ tegevuskava, mis peab jõustuma 1. jaanuaril 2011 ja mis sisaldab finantsraamistiku parandusi.

Lõpuks veel viimane tsitaat. Kui rääkida ideoloogiast, siis üks Hispaania filosoof Unamuno ütles kord, et ta on kirikut kaitstes antiklerikaalne. Mina olen vastu kõikide piirangute kaotamisele turul. Usun, et selles küsimuses oleme eesistujaga ühel nõul.

 
  
MPphoto
 

  Poul Nyrup Rasmussen (PSE). – Härra juhataja, praegust kriisi oleks saanud ära hoida: see ei ole mingi vääramatu loodusseadus. See on pikk jutt ja mul ei ole aega sellesse süüvida, kuid praegu on üks asi kindel: meil tuleb õppida oma kogemustest ja tegutseda üheskoos. Ärgem võtkem hoogu maha.

President Sarkozy, te lausa pakatate energiast, kuid säästke seda praegu, sest meie pankade kokkukukkumise ärahoidmine oli küll kiireloomuline küsimus, kuid samavõrd pakiline on reguleerida paremini ja vältida majanduslanguse võimuletulekut. Kutsun teid ja komisjoni presidenti täna üles võtma endale järgmised kohustused.

Esiteks: president Barroso, tehke meile üks varajane jõulukink – konkreetsed ettepanekud uue ja parema reguleerimise kohta. Olen kindel, et nõukogu eesistuja, president Sarkozy on minuga nõus, sest palus teil võtta eesmärgiks vastata täna Euroopa Parlamendi raportile konkreetse ettepanekuga: küsimus ei ole mitte üksnes pankade õiguslikus reguleerimises, vaid ka riskifondide ja erakapitali reguleerimises. See on esimene kohustus.

President Sarkozy, mul oli väga hea meel, kui te Camp Davidis nimetasite kohe alguses seda lihtsat tõsiasja, sest riskifondid ja erakapitalil põhinevad ettevõtted püüavad nüüd öelda, et neil pole finantskriisiga mitte mingit pistmist. See pole lihtsalt tõsi. Nad on tegutsenud suure võlakoorma all ja liigse ahnuse vaimus juba aastaid, nii et palun lubage mulle täna, et reguleerimine puudutab kõiki osapooli, vastasel juhul ei võta me oma kogemustest õppust.

Teiseks: võiksin nimetada palju üksikasju, kuid tahaksin vaid saada vastust komisjoni presidendilt Barrosolt – palun võtke endale kohustus olla parlamendi poolt turu reguleerimiseks tehtud ettepanekute kõrgusel.

Viimane kommentaar on president Sarkozyle. Teie ja mina ning me kõik arvame, et käes on Euroopa Liidu saatust muutev hetk. Ärge jätke tavainimesele muljet, et Euroopa Liit ei suuda vältida majanduslangust, mis tabab miljoneid ja miljoneid süütuid töötajaid. Seepärast tahaksin korrata seda, mida te ise ütlesite: tegutsegem üheskoos. Olen näinud arvutusi ja leian, et peaksime paluma komisjonil kinnitada, president Sarkozy, et kui me tegutseme üheskoos ja investeerime kas või 1% võrra rohkem infrastruktuuri, haridusse ja tööturupoliitikasse ning toetame eratööstusse investeerimist kõigil järgmisel neljal aastal, siis loome 10 miljonit uut töökohta. Minu arvates tasub selle eesmärgi suunas liikuda ja ma loodan südamest, et teie, president Sarkozy, pühendute selle elluviimisele detsembris või varemgi. Kas nüüd või mitte kunagi.

 
  
MPphoto
 

  Annemie Neyts-Uyttebroeck (ALDE).(FR) Härra juhataja, härra Barroso, härra Sarkozy, mul on väliskomisjonis juba kaks korda avanenud võimalus öelda, kui väga ma imetlen teie poolt Venemaa ja Gruusia kriisis saavutatut, aga ma ütlen seda täna veel kord. Samal määral imetlen ma teie tööd finantskriisi ajal ja tulemusi, mis sellest meie majandusele tõusetuvad.

Mis puudutab Venemaad, siis pean ütlema, et ma ei tunne end just eriti rahulikuna, kui loen ülemkogu järeldustest, et nähtavasti on otsustatud jätkata läbirääkimisi Venemaaga uue pakti või strateegilise liidu üle, ükskõik mis ka ei juhtuks, isegi kui võetakse arvesse nõukogu ja komisjoni järeldusi. Minus ei tekita see üldse kindlustunnet, kuigi ma olen ühest küljest veendunud nagu teiegi, härra eesistuja, et me peame Venemaad jätkuvalt kaasama, aga ma ei arva, et peaksime tegema nägu, nagu midagi poleks juhtunud – olen kindel, et te seda ei tee ka – ja jätkama oma tavapärasel viisil.

Olen kindel, et teil on väga suur soov – ja palun seda nüüd oma fraktsiooni nimel – öelda Moskva tippkohtumisel Venemaale selgesti, et kindlasti ei saa me jätkata tavapärasel viisil ja et me kavatseme olla selles osas eriti valvsad.

 
  
MPphoto
 

  Bernard Wojciechowski (IND/DEM). – (PL) Härra juhataja, Adam Smithi instituudi ekspert Robert Gwiazdowski kirjutas teadaolevalt, et Monty Kaczyński lendav tsirkus lendas Brüsselist tagasi, kuid pole sugugi selge, miks ta üldse sinna lendas. Poola maksumaksjale läks oma presidendi saatmine Brüsselisse maksma umbes 45 000 eurot. Tahaksin teilt, härra eesistuja, küsida järgmist. Miks te lubasite osaleda aruteludes poliitikul, kes ei kuulunud Poola valitsuse delegatsiooni? Keegi tegelikult ei teagi, mida see inimene seal üldse tegi. Pealegi on härra Kaczyński leidnud märkimisväärset toetust Poola äärmusrühmitustelt. Neid rühmitusi võib nimetada suisa fanaatilisteks. Lisaks ei oska härra Kaczyński minu teada rääkida ühtegi keelt peale poola keele. Ta ei suuda enda mõtteid üheski võõrkeeles väljendada. Mulle pakuks seega väga suurt huvi saada teada, kuidas teil õnnestus temaga vestelda, härra eesistuja. Kas te võiksite palun parlamendile selgitada, mida täpselt Lech Kaczyński Euroopa Ülemkogu tippkohtumisel tegi ja mida te temaga isiklikult vesteldes arutasite?

 
  
MPphoto
 

  Hans-Peter Martin (NI).(DE) Härra juhataja, me oleme rääkinud üleilmastumise lõksust juba rohkem kui 12 aastat ja nüüd on see kinni laksatanud. Nõukogu eesistuja, tahaksin teha teile ühe praktilise ettepaneku. Pakun välja, et te asutaksite ülikooli juurde finantsturgude ajaloo õppetooli. See võimaldaks üksikasjalikult analüüsida, kuidas see juhtus, et me jõudsime praegusesse olukorda. Järgides Martin Schulzi ideed: „Ei iial enam!” – kuigi ta ütles „never more”, väljendi „never again asemel” –, s.t millelgi sellisel ei tohi lasta enam kunagi korduda. „Never more” tähendaks, et lähme jälle sama kaugele. Seda ei tohi juhtuda.

See õppetool aitaks meil välja selgitada, kui palju süüd lasub konservatiividel, keda on juhtinud USA liialdatud neoliberalism, ja kui palju sotsiaaldemokraatidel, kes ei ole avaldanud piisavalt tugevat survet sotsiaalse tasakaalu saavutamiseks. Kasutage võimalust ajaloost õppida, nii et me saaksime luua kindla Euroopa sotsiaaldemokraatia, mitte piirduda tühise kasuga, mida Lissaboni leping meile väidetavalt oleks toonud, kui jätta kõrvale fakt, et see pole isegi mitte õige.

 
  
MPphoto
 

  Margie Sudre (PPE-DE).(FR) Härra juhataja, nii Gruusia ja Venemaa konflikt kui ka finantskriis on andnud Euroopa Liidule võimaluse astuda täieõigusliku ja esmaklassilise poliitilise jõuna maailmaareenile.

Tänu teie kindlameelsusele, härra eesistuja, on Euroopa suutnud tulla kokku, et leida kooskõlastatud, tõhusad ja kiired vastused. Kriisiga silmitsi seistes on Euroopa näidanud oma tegelikku olemasolu ja loodavat lisaväärtust.

Mis puudutab näiteks immigratsiooni, siis põhimõte, et igaüks seisku enda eest, on moest väljas. Eesistujariigi Prantsusmaa algatatud Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti vastuvõtmine on märkimisväärne samm edasi.

Kliimamuutuse vastases võitluses peab Euroopa seadma endale konkreetsed eesmärgid ja näitama eeskuju oma partneritele kogu maailmas. Te olete sellest küsimusest juba rääkinud, härra eesistuja, kuid loodame, et see kokkulepe saab võimalikult tasakaalukas, sest selles tuleb võtta arvesse meie riikide majanduslikku olukorda, mis on praegu väga ebastabiilne. Samuti peame aga analüüsima seda, millist liiki majanduskasvu me tulevikuks valime.

Eesseisvate raskuste ületamiseks vajab Euroopa Liit praegu Lissaboni lepingut rohkem kui kunagi varem. Me mõistame iirlaste muret, kuid status quo säilitamine ei ole lahendus. Iirimaa peab välja pakkuma lahenduse detsembrikuisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel: seda ootavad paljud meist.

Viimastel nädalatel oleme uhkusega jälginud tugevat poliitilist Euroopat, kes on oma vastuoludes ühinenud, näidanud oma partneritele kindlameelset palet ja keda on rahvusvahelisel areenil kuulda võetud. Loodame, et selline uus Euroopa mõtteviis saab reegliks ja jääb püsima. Lissaboni leping on olemasolevate lahenduste hulgast selle saavutamiseks parim.

 
  
MPphoto
 

  Martin Schulz (PSE).(FR) Härra juhataja, ma ei tea, millise kodukorra sätte alusel ma saan praegu sõna võtta, kui tänan teid, et te mulle selle võimaluse andsite.

President Sarkozy, mulle jäi mulje, et te rääkisite siin kui Euroopa Ülemkogu juht, ning ma vastasin teile kui Euroopa Parlamendi ühe fraktsiooni esimees. Mulle ei jäänud muljet, et ma rääkisin Prantsusmaa Vabariigi presidendiga, sest vastasel juhul oleks mu sõnavõtt olnud kindlasti täiesti teistsugune, kuna minu ja mu Prantsuse sotsialistidest kolleegide vahel ei ole mingeid erimeelsusi.

 
  
MPphoto
 

  Nicolas Sarkozy, nõukogu eesistuja.(FR) Härra juhataja, kõigepealt tahan öelda, et oli täitsa endastmõistetav anda härra Schulzile vastamiseks võimalus. Ma saan aru nii, et ta tegi seda enda volituste piires. Mu kallis Martin, kui ma haavasin teid, võrreldes teid Prantsuse sotsialistidega, siis on mul väga kahju.

(Aplaus)

Minu meelest ei olnud see solvang, kuid tunnistan varmalt, et oluline on see, mida adressaat arvab. Seega, härra Pöttering, võtan ma oma sõnad tagasi. Ka härra Schulz suudab rääkida nagu Prantsuse sotsialist.

Hartmut Nassauer, tänan teid toetuse eest. Jah, me vajame Lissaboni lepingut ja ma tunnistan ausalt, et võitlen kuni Prantsusmaa eesistumise aja viimase hetkeni, et veenda inimesi vajaduses luua Euroopas 21. sajandi institutsioonid. Poliitik on inimene, kes täidab vastutustundlikult oma kohustusi. Ma toetasin Lissaboni protsessi ja võitlen selle eest, et tagada Lissaboni protsessi lõpuleviimine; ma tahaksin veel kord öelda, et kui meil ei ole Lissaboni lepingut, jääb meile Nice’i leping ja Nice’i leping tähendab lõppu uutele laienemistele, mis oleks äärmiselt kahetsusväärne. Lootkem seega, et kõik täidavad vastutustundlikult oma kohustusi.

Härra Nassauer, nõustun teiega, et kliimamuutuse pakett nõuab veel palju tööd. Tean seda hästi, kuid me ei tohi loobuda oma eesmärkidest, sest olen veendunud, et lihtsam on saavutada kompromissi suurte kui väikeste eesmärkide vallas. Tõeliselt kaugeleulatuva ettepaneku osas on kergem kompromissini jõuda kui piiratuma ettepaneku osas ning oleks viga, kui me kõigile meeldida püüdes jõuaksime täielikult mõistetamatu Euroopa poliitikani. Me peame seda ohtu endale teadvustama.

Robert Goebbels, te rääkisite torumeestest ja struktuurist; ma arvestan tõepoolest Luxembourgi toetusega, et saaksime finantsstruktuurid täielikult ümber kujundada nii meie mandril kui ka väljaspool seda.

See, härra Goebbels, ei ole aga mitte kriitika, veel vähem rünnak: see on lihtsalt kommentaar.

Proua De Sarnez sõnastas selle väga hästi: me ei saa võidelda teatud toimimisviiside vastu väljaspool meie mandrit ja sallida neid samas oma mandril. Nii see on. Kui keegi arvab, et see oli suunatud tema pihta, peab ta endast palju; ma ise ei rääkinud kellestki konkreetsest ja ma ei mõtlekski seda teha.

Proua De Sarnez, tänan teid teie avalduse eest, et pidasite meie langetatud otsuseid õigeks. Lubage mul öelda, et toetan teie ettepanekut Euroopa tasandi reguleerimisasutuse kohta: see on mõistlik. Miks ei tee me seda kohe? Sellepärast, et teatud väiksemate riikide arvates kaitsevad nad oma reguleerimissüsteemi kaitstes enda rahvuslikku identiteeti. Ma ei süüdista kedagi. Seega, proua De Sarnez, olen seisukohal, et vajame lõpuks ikka Euroopa tasandil reguleerijat ja et vahepeal peame vähemalt looma kooskõla Euroopa reguleerijate vahel. Seda kurssi me komisjoniga soovitamegi hoida ja ma pean seda ainsaks mõeldavaks teeks, sest ülejäänud on tupikud.

Te mainisite vajadust Euroopa majanduse juhtimise ja Euroopa majanduskava järele. Teil on õigus, kuid tahaksin seoses teie sõnavõtuga seada küsitavuse alla väite – mida ei öelnud küll teie –, et igasugune majandusalgatus Euroopas tähendab eelarvepuudujäägi kasvu. Igal asjal on piir! Meil on õigus vabalt rääkida. On võimalik toetada Euroopa majanduspoliitikat, pooldamata samas eelarvepuudujäägi kasvu; me ei saa kooskõlastada Euroopa poliitikat lihtsalt nii, et hakkame majandust kellegi soovil taaselustama.

Meie – ma ei ütle „teie” – ei tohi panna üksteisele suhu sõnu, nagu me tegime kaua aega tagasi nendega, kes julgesid väljendada oma arvamust rahapoliitika kohta: on võimalik toetada teistsugust rahapoliitikat, seadmata samas kahtluse alla Euroopa Keskpanga sõltumatust. Ma ütlen, et on võimalik toetada Euroopa struktuurset majanduspoliitikat, pooldamata samas eelarvepuudujäägi kasvu. Lõpetagem jutt, et ühel on õigus ja teisel ei ole. Kaugel sellest, Euroopa arutelu peab olema tõeline arutelu ning kellelgi ei ole tõe üle ainuõigust.

Aeg-ajalt tuleb – ja see on ehk ainus punkt, milles ma härra de Villiersiga nõustun – lasta lahti dogmadest, mis on Euroopa ideed nii palju kahjustanud, dogmadest, mille õiguspärasus on veelgi väiksem, kui arvestada, et nad ei pärine demokraatlikelt ja seega õiguspärastelt organitelt. Minu enda Euroopa-ideaal on tõelise Euroopa demokraatia jaoks piisavalt tugev. Ühe vitsaga löödud mõtteviis, dogmad, harjumused ja konservatiivsus on teinud omajagu kahju ning ma kasutan võimalust öelda selle kohta veel paar sõna seoses teise teemaga.

Konrad Szymański, tahaksin öelda, et mõistan täiesti Poola probleeme, eriti tema majanduse sõltuvust söest kuni 95% ulatuses, kuid arvan, et Poola vajab Euroopat oma mäetööstuse ajakohastamiseks ning et me suudame väga edukalt jõuda Poolaga keskkonnahoidliku söe osas kokkuleppele. Enamgi veel – oma mäetööstuse ajakohastamiseks vajab Poola kogu Euroopat. Meie vajame Poolat ja Poola vajab Euroopat. Just sellele lähtepunktile toetudes kavatseme koos härra Barrosoga otsida kompromissi meie Poola ja Ungari sõpradega ning veel mõnedega, kes muretsevad oma käekäigu pärast.

Härra de Villiers, ma olen, nagu te väljendusite, pööranud dogmad pea peale, sest usun pragmaatilisusse, kuid siiski ärge omistage Lissaboni lepingule puudusi, mida sellel pole. Oma positsiooni tõttu tean kindlalt, et Lissaboni leping ei ole mingi imeleping. See pole täiuslik, härra de Villiers, kuid kui jätta kõrvale Vendée, siis ei ole olemas sellist asja nagu täiuslikkus, eriti kui me toome kokku 27 erineva valitsuse ja ajalooga riiki. Te peate loobuma ideaalse lepingu ideest – te teate vägagi hästi, et seda ei sünni kunagi. Eurooplased on pragmaatikud, mõistlikud inimesed, kes eelistaksid ebatäiuslikku ja olukorda parandavat lepingut täiuslikule lepingule, mida ei sünni kunagi, sest selles hoomamatus idees ei saavutata iialgi üksmeelt.

Kõiges selles Euroopa seisnebki: s.o igapäevaste edusammude saavutamises, sest me tahtsime lõpetada sõda ja luua demokraatliku piirkonna. Härra de Villiers, minu arvates peaksite suunama oma mõtted mõnele muule võitlusele, sest praegu näite te loovat endale kujuteldavat vaenlast, samal ajal kui Euroopa inimesed mõistavad praeguses kriisis üsna selgelt, et üheskoos töötamine räägib tugevusest, mitte nõrkusest. Isegi nii tugev ja andekas inimene kui teie on sellise finantskriisi vastu üksinda jõuetu. Parem oleks saavutada hea kompromiss kogu Euroopaga, kui istuda omaette kusagil nurgas teadmisega, et sul on õigus.

Mis puudutab vabasid käsi, siis, härra de Villiers, mu vastus on mõeldud teile, see on vaba inimese vastus – ka Prantsuse poliitilises arutelus. Minu meelest on meie jaoks on kõige olulisem lõpetada tühja jutu ajamine; ma arvan, et heale kompromissile suudavad jõuda ausad inimesed, kes viivad oma ideed ellu, ja et Euroopa poliitilise arutelu probleem seisneb ideede puuduses, mis on tabanud meid kõiki, kõiki fraktsioone, nii et meid on kui halvanud mõte tulla välja millegi uuega. Kui Euroopa on edasi liikunud, siis seepärast, et teatud hetkel on mehed ja naised valmistanud ette uue pinnase; me kõik peaksime kaaluma teie üleskutset olla enesekriitiline. Pikka aega on Euroopa tegutsenud, nagu oleksime me elutud objektid. Me järgnesime teerajajatele, kuid me ei järginud nende eeskuju: me ei valmistanud ette uut pinnast ega tulnud välja uute ideedega. Usun kindlalt, et praeguse seisuga peame kasutama kujutlusvõimet, sest lõppkokkuvõtteks tekitab täna kõige suuremat ohtu tegevusetus ja suutmatus olla julge, kui vastu vaatab täiesti uus olukord.

Sergej Kozlík, läbipaistvus on hädavajalik. Reitinguagentuuride osas leian, et kõige skandaalsem osa kriisist ongi olnud reitinguagentuuride suhtumine. Need agentuurid andsid reedel toodetele hinnanguks AAA, kuid esmaspäeval alandasid selle BBB peale. Me ei saa jätkata kolme, suuresti USA-le kuuluva reitinguagentuuri monopoliga. Reitinguagentuurid, nende sõltumatus teatud rühmade suhtes ja Euroopa reitinguagentuuri olemasolu kuuluvad kindlasti kesksete teemade hulka, mis tulevad käsitlusele esimesel edasist õiguslikku reguleerimist hõlmaval tippkohtumisel. Mis puudutab konkurentsi, siis tahaksin teile – ja kõigile, kes rääkisid konkurentsist – öelda, et ma usun konkurentsi, kuid mul on kõrini inimestest, kes tahavad teha sellest omaette eesmärgi, kui tegelikult on see vaid vahend lõppeesmärgi saavutamiseks. Konkurentsivõime on majanduskasvu saavutamise vahend, see ei ole omaette eesmärk ja ma teen kõik võimaliku, et tuua see arusaam uude Euroopa poliitikasse tagasi.

Ma usun vabadusse, ma usun vabasse turgu ja ma usun, et me peaksime seisma vastu protektsionismile, kuid konkurentsivõime peab olema vahend, mille abil majanduskasvuni jõuda. Sihiks, omaette lõppeesmärgiks seatud konkurentsivõime on viga: arvasin seda enne kriisi ja mõtlen seda ka pärast kriisi.

Härra García-Margallo, teil on õigus, et me vajame uut Bretton Woodsi süsteemi, sest nagu Joseph Daul ja esimees Schulz just ütlesid, ei ole mõtet pidada rahvusvahelist tippkohtumist, kui me piirdume vaid plaastrite kleepimisega. Kui muudame vaid poolt süsteemi, siis ei ole asi seda väärt.

Te nimetasite raamatupidamisstandardeid, kuid vaadake korraks meie pankasid. Esiteks on USA raamatupidamisstandardite diktatuur muutunud väljakannatamatuks. Teiseks sõltub pankade võimalik laenatav summa nende endi ressurssidest ja varadest. Kui hindame varasid turuväärtuse meetodi alusel, lähtudes turgudest, mida enam ei ole, sest need on täielikult destabiliseerunud, siis laostame pankasid, kes seepeale suudavad veelgi vähem oma ülesandeid täita. Komisjoni presidendi tõstatatud raamatupidamisstandardite muutmise küsimusele avaldasime me igakülgset toetust – see oli pakiline küsimus. Samuti tahaksin, härra juhataja, tunnustada Euroopa Parlamendi reageerimisvalmidust selle muutuse üle hääletamisel, sest me jõudsime kaasotsustamismenetluses üksmeelele hämmastavalt kiiresti, mida pidas kiiduväärseks ka Euroopa Ülemkogu.

Härra Rasmussen, kas me oleksime saanud kriisi ära hoida? Enne kui saame selle üle otsustada, peame jõudma üksmeelele kriisi põhjustes. Mis juhtus? USA, meie liitlased ja meie sõbrad on elanud üle oma võimete viimased kolm aastakümmet. Föderaalne reservpank ajas rahapoliitikat, mis seisnes intressimäärade erakordselt madalal hoidmises – see tegi raha kättesaadavaks kõigile, kes aga laenu tahtsid. Viimased 20 või 30 aastat oleme enda õlgadel kandnud maailma võimsaima riigi hämmastavat võlakoormat ning nüüd peab terve maailm neid tasuma.

Nende asjaolude juures peavad ameeriklased vastutama oma tegude eest ja kannatama koos meiega tagajärgede all, kuid ma ei saa aru, kuidas oleksime meie üksi saanud panna neid sellele strateegiale lõppu tegema. Lisaksin, et mõned meie pangad ei täida enam oma ülesandeid: panga ülesanne on laenata üksikisikutele ja ettevõtetele, toetada üksikisikuid nende pere suurenemisel ja ettevõtteid nende projektide edasiarenemisel ning teenida teatud aja tagant raha. Meie pangad on välja kasvanud kohast, mida ameeriklased nimetavad börsisaaliks, spekulatsioonide kohaks, ning aastaid on arvatud, et raha on lihtsam teenida spekuleerimise kui investeerimise teel.

Lisaksin, et riskide ühine võtmine on tähendanud seda, et kõik meie pangad seisavad üksteise eest. Euroopas on 8000 panka, millest 44 tegutsevad rahvusvaheliselt. Kui oleksime võtnud enda südametunnistusele selle, et laseme ühel pangal põhja minna nagu USA Lehman Brothersi puhul, siis oleks kogu süsteem kokku varisenud. Ma ei tea, kuidas me oleksime saanud kriisi ära hoida, härra Rasmussen, kuid arvan, et kui me poleks reageerinud nii, nagu me reageerisime, siis oleks olnud meiega lõpp – seda usun ma kohe päris kindlasti.

Te ütlete, et vajame ettepanekuid enne jõule, kuid tegelikult vajame neid enne novembri keskpaika. Kavatsengi tegutseda koos president Barrosoga selle nimel, et meie, eurooplased, läheksime tippkohtumisele ühehäälsena, püüdes saavutada veel üht, härra Rasmussen: me ei pea kokku leppima mitte kõige väiksemas ühises nimetajas, vaid kõige suuremas, sest igasugune üksmeel kätkeb ohtu, et kunstlikku kokkulepet läbi suruda püüdes võime oma eesmärkidest taganeda. See on võimalik oht. Loodan, et me jääme eesmärgikindlaks ega tagane oma sihtidest liiga kaugele, kuid räägime siiski ühel häälel.

Ma ei hakka enam rääkima riskifondidest, olen juba öelnud, et need vajavad reguleerimist. Ühestki finantsasutusest, olgu see riiklik või eraasutus, ei tohiks reguleerimine mööda minna.

Annemie Neyts-Uyttebroeck, te küsisite, kas arutelud Venemaaga jätkuvad, vaatamata vahepealsetele sündmustele. Muidugi mitte, kuid asetage end meie asemele. Venemaa peatas oma tankid 40 km kaugusel Tbilisist, nagu meie Euroopas olime palunud tal teha. Venemaa viis oma väed tagasi teisele poole 8. augusti kriisi eelset piiri. Venemaa lubas kasutada vaatlejaid, ennekõike Euroopa vaatlejaid, kuigi üsna tõrksalt, ning osaleb Genfi aruteludel. Kui me kõike seda arvestades lükkame Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise edasi, siis kes suudaks Euroopa poliitikat mõista? Mitte keegi.

Lisaksin, et oleme koos president Barrosoga võtnud tarvitusele ettevaatusabinõud, et tippkohtumist mitte ära jätta, vaid edasi lükata. Mis seal vahet on? Kui me oleksime otsustanud tippkohtumise ära jätta, siis oleksime jätkamiseks vajanud Euroopa Ülemkogu ühehäälset otsust, mis minu arvates oleks olnud poliitiliselt piinlik. Edasilükkamise otsus võimaldab meil jätkata, ilma et me peaksime teenimatult plusspunkte jagama. Usun seega, et see strateegia on kindel, rahumeelne ja arusaadav. Ma ei arva, et oleksime saanud teha midagi enamat, ja olen veendunud, et Venemaa on partner, kellega on võimalik pidada dialoogi, kellega me saame olla ausad, kuid me saame tema arengut toetada ainult siis, kui me temaga räägime. Kui me Venemaaga aga ei räägi, siis tunneb ta end nurka surutuna ja meie ideede mõju on väiksem. Olen selles veendunud, kuid loomulikult võivad edaspidised sündmused näidata, et ma eksin. Küsimus on seega oma kohustuste täitmises.

Bernard Wojciechowski, nõukogu eesistuja ei otsusta seda, kes peaks Poolat esindama. Poolal oli Euroopa Ülemkogus kaks kohta ja see oli Poola enda otsustada, kes need täitma peab. Kujutlegem Euroopat, kus Euroopa Ülemkogu president ütleb: „Ei, sina ei tohi tulla, aga sina tohid.” Mis Euroopa see niisugune oleks? Poolal on president – keda teie ilmselgelt ei toeta – ja peaminister; nende kui riigijuhtide ja eurooplaste otsustada on, kes peaks Poolat esindama. Lõpuks olid asjalood just sellised ja detsembri algul on mul võimalus külastada Poolat, kus ütlen Poola presidendile: „Te peate oma lubaduse täitma. Te lubasite allkirjastada Lissaboni lepingu, mille teie parlament on ratifitseerinud, ja te peate oma lubaduse täitma.” Küsimus on riigimehe ja poliitiku usaldusväärsuses.

(Aplaus)

Usun küllalt kindlalt Poola tähtsusesse Euroopas, et seda öelda ilma kedagi solvamata.

Hans-Peter Martin, me vajame julget Euroopa demokraatiat. Ma olen teadlik teie kampaaniast, teie võitlusest korruptsiooni vastu ja hästi toimiva demokraatia poolt. Teil on täiesti õigus, kuid ma võin teile öelda, et oleme koos president Barrosoga näidanud, et me võime olla südikad. Isegi siin parlamendis on inimesi, kes leiavad, et ma tegutsesin ilma volitusteta. Kui ma peaksin iga sammu jaoks volitusi ootama, siis liigutaksin ma palju vähem.

Proua Sudre, tänan ka teid toetuse eest. Euroopa on praegu olemas ja teil on täiesti õigus, et status quo säilitamine ei ole lahendus. Arvan, et selles oleme kõik ühel meelel. Kõige hullem tulemus oleks see, kui me pärast tormi möödumist jätkaks nii, nagu midagi poleks juhtunud. See tähendaks Euroopa ideaali lõppu, kuid meil ei ole õigust praegust võimalust mööda lasta.

Mõned inimesed on seejuures üllatunud: miks me korraldame tippkohtumise nii varakult? Just seepärast korraldamegi. Me ju ütlesime endale, et kui me liiga kaua ootame, eriti kui me ootame USA uue presidendi valimiseni, siis võib olukord jätkuvalt halveneda ja meil poleks lahendusi. Teine võimalus on, et olukord paraneb, järgmiseks kevadeks on kõik selle juba unustanud ja midagi ei muutu. Seega pidime korraldama tippkohtumise – või vähemalt esimese neist – novembris, vaatamata ameeriklaste ajakavale.

Daamid ja härrad, usun, et olen vastanud kõigile sõnavõtjatele. Minu aega piiravad ka eesistuja kohustused ja pressikonverents, kus ma pean koos komisjoni presidendi ja Euroopa Parlamendi presidendiga osalema. Tahaksin vabandada teiste sõnavõtjate ees, kui mul jäi neile vastamata. Asi ei ole selles, et ma seda ei sooviks, vaid selles, et mul paluti päevakavast kinni pidada. Olen püüdnud anda endast parima ja loomulikult on mul võimalus tulla detsembris taas siia parlamendi ette, kui te seda soovite, et vastata kõigi sõnavõtjate küsimustele pikemalt.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. − Härra nõukogu eesistuja, nii sõnavõttude kui ka äsjase aplausi põhjal on selge, et Euroopa Parlament toetab teid.

 
  
MPphoto
 

  José Manuel Barroso, komisjoni president. Tahaksin vaid väga lühidalt vastata küsimusele, mille esitas mulle härra Rasmussen. Samuti pean paluma vabandust oma lahkumise pärast, sest pean jõudma pressikonverentsile. Komisjoni jääb esindama volinik Almunia.

Nagu ma oma eelmistes kommentaarides ütlesin, ei jää meie läbivaatamisest välja ükski finantsturgude valdkond. Tahan teid tõesti tänada panuse eest, mida nii teie isiklikult kui ka paljud Euroopa Parlamendi liikmed raporti kaudu annavad. Me kaalume kõiki neid võimalusi. Nagu president Sarkozy äsja ütles, soovime me olla selle üleilmse jõupingutuse eestvedajad. Usume, et suudame mõned neist ettepanekutest ellu viia enne jõule, nagu te palusite, kuid mõned on tehnilisest küljest väga keerulised. Me langetame otsuse ja lisame kõik need ettepanekud rahvusvahelisse arutelusse, kuid samuti pean oluliseks ettepanekute vormilist korrektsust. Kindlasti olete märganud, et oleme teinud kõik, mis oli majandus- ja rahandusküsimuste nõukoguga kokku lepitud teilegi kättesaadavas finantstegevuskavas. Ei ole õige öelda, et komisjoni praegune koosseis ei ole koostanud õigusakte finantsteenuste valdkonnas. Alates komisjoni ametisseasumisest on finantsteenuste valdkonnas kaasotsustamismenetluse või komiteemenetluse teel vastu võetud 32 seadusandlikku meedet, neist 19 kaasotsustamismenetluse abil. Eelseisvatel nädalatel ja kuudel lisandub neile veel mitmeid, alates reitinguagentuure käsitlevast ettepanekust järgmise kuu alguses.

Toon teile näite reitinguagentuuride kohta. Olgem selles hästi avameelsed. Rääkisin isiklikult mitu korda eri valitsustega vajadusest reitinguagentuuride reguleerimise järele. Vastuseks sain kindla „ei”. See on tõsi. Seepärast palun teid – mõned teist kritiseerivad komisjoni – võib-olla saate kasutada oma mõjuvõimu enda valitsustes või valitsusse kuuluvates erakondades. See oleks väga suureks abiks, sest ausalt öeldes, kui me mõne kuu eest seda arutasime, siis – ja selles valdkonnas pooldas volinik McCreevy reitinguagentuuride reguleerimist – oli mõne valitsuse jaoks kõige ambitsioonikam ettepanek luua tegevusjuhend.

Võite öelda, et see kõik on väga tore ja komisjonil on õigus kõike seda teha. See on tõsi, kuid nagu te teate, ei ole asjad finantsteenuste küsimuses samamoodi kui paljudes teistes küsimustes. Kui me olime kriisis, mille kõrgpunkt oli tänavu septembris (kuid alates eelmise aasta augustist on meil olnud tegevuskava), siis tegelikult soovitasid paljud valitsused tungivalt meil mitte esitada ettepanekuid, mis võiksid häirekella lüüa või vallandada mingi häirereaktsiooni. See on asi, kus komisjon peab olema minu arvates ettenägelik. Väga tundlikes finantsturgu puudutavates küsimustes ei saa me lubada sisutühjade teadete avaldamist. Me ei saa teha lihtsalt mingeid avaldusi. Väga oluline on säilitada selles küsimuses kooskõla parlamendi, komisjoni ja nõukogu vahel. Ütleksin, et Euroopa Komisjonis pooldame me komisjoni olemusest tulenevalt reguleerimise ja järelevalve koha pealt Euroopa mõõdet. Ütlen seda täitsa avameelselt. Kui komisjon ei võta vahel vastu teie poolt õigustatult esitatud ettepanekuid, siis ei ole asi tingimata selles, et me magaksime või et meid takistaksid ideoloogilised eelarvamused. Asi on olnud olukorra analüüsis, mille järgi on ettepanekute saavutamise tõenäosus olnud olematu või nullilähedane. Ausõna, see on asi, mida ma tahan teile öelda. Meil on aega vaadata kõiki selle protsessi põhjuseid ja etappe, kuid ma pean oluliseks, et te oleksite aruetlus sellest teadlikud.

Õigupoolest veel kaks nädalat tagasi ütlesid mõned meie valitsused ikka veel, et me ei vaja Euroopa vastureaktsiooni. Ehk olete märganud, et ma avaldasin Euroopa ajakirjanduses artikli, milles palusin – lausa anusin –, et Euroopa reageeriks, mille peale mõned meie valitsused vastasid: „Ei, me võime reageerida riigi tasandil. Me ei vaja Euroopa mõõdet.” Püüdkem nüüd siis ühiselt tegutseda. Püüdkem olla enesekriitilised – me kõik peame seda tegema –, kuid vältigem lihtsustatud vastuste andmist väga keerulisele küsimusele. Oleme valmis tegema konstruktiivset koostööd Euroopa Parlamendi ja nõukoguga, et leida head lahendused Euroopa jaoks ja ehk ka terve maailma jaoks.

(Aplaus)

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: MARTINE ROURE
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Gilles Savary (PSE).(FR) Proua juhataja, mul on väga kahju, et härra Pöttering ei andnud mulle sõna, kui ma seda soovisin, sest palusin temalt üksnes õigust vastata ja ma oleksin eelistanud rääkida siis, kui ka nõukogu eesistuja veel siin oli.

Mind paneb nördima Prantsuse sotsialistide patuoinaks tegemine, mida me siin kuulsime. Ma ei ole kunagi, mitte kunagi näinud nõukogu eesistujat, kes seaks mõne erakonna kahtluse alla. Ma ei ole kunagi näinud Prantsuse Vabariigi presidenti, kes naeruvääristaks oma kaasmaalasi sellisel rahvusvahelisel areenil, seega pean seda solvavaks ja sooviksin kuulda Prantsuse valitsuse ametlikku vabandust.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Robert Atkins (PPE-DE). – Proua juhataja, mul on kodukorda puudutav märkus. Taas kord oleme näinud näidet parlamendi töö naeruväärselt viletsast korraldusest. Eesistuja võiks üks kord juba aru saada, et kui kavas on hääletamine, siis peaks see toimuma väljakuulutatud ajal ja mitte keegi ei saa olla olulisem kui meie demokraatlike õiguste kasutamine hääletamisel. Ma palun teil tõstatada parlamendi juhtide hulgas küsimus meie töökorralduse kohta, et seda parandada, nii et saaksime hääletada õigel ajal ja et peetaks kinni kõnede pikkusepiirangust.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Härra Atkins, kui lubate, siis läheme nüüd aruteluga edasi.

Daamid ja härrad, palun teil antud kõneajast täpselt kinni pidada. Ärge üllatuge, kui ma teid katkestan.

 
  
MPphoto
 

  Linda McAvan (PSE). – Proua juhataja, kahju, et nõukogu eesistuja lahkus, sest tahtsin talle midagi öelda, kuid loodetavasti kuulab härra Jouyet seda tema eest.

Eesistuja tänahommikused sõnad kliimamuutuse kohta on ülimalt olulised ja ta meenutas härra Nassauerile õigesti, et praegu ei ole aeg loobuda meie püüdlustest kliima osas ja „muuta” meile esitatud ettepanekuid „lahjemaks”.

(Aplaus)

Siin parlamendis ja nõukogus on tehtud tohutult lobitööd. Sellega alustati ammu enne finantskriisi vallandumist sel suvel, sellega alustati eelmisel aastal. Vaevalt oli tint jõudnud Berliinis kuivada, kui juba püüdsid inimesed asja „lahjemaks muuta”.

President Sarkozy palus parlamendilt kaasatust. Me anname talle aga palju rohkemat kui kaasatuse: ta saab meie osaluse kaasotsustamismenetluses. Ma ei tea, miks me üldse arutame kaasotsustamismenetluse tähtsust: kliimamuutuse paketti ei saagi olla ilma parlamendi kaasotsustamiseta.

Me soovime kokkulepet jõuludeks. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon võtab selle endale kohustuseks. Teise poole kohta ma ei tea – härra Sarkozy küsib ehk neilt järele. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon soovib kohustuste võtmist enne jõule, kuid ei soovi lihtsalt mingit kokkulepet. Me tahame tõsiseltvõetavat kokkulepet; sellist, kus on tasakaalus keskkond, töökohad ja konkurentsivõime.

Siiski ei ole meile vaja sellist kokkulepet, mille aluseks on väikseim ühine nimetaja. President Sarkozy tuletas meile äsja meelde, mis juhtub, kui valitakse väikseim ühine nimetaja. Teame, et üksikud riigid on raskustes – ja me võime seda arutada –, kuid meil peab olema pakett, mida saab rahvusvahelistes aruteludes tõsiselt võtta, mitte aga pakett, mis põhineb teiste riikide vastunõuetel, sest see ei ole tõsiseltvõetav, ega ka pakett, mis lõhub heitkogustega kauplemise süsteemi ja mõjub hävitavalt söe hinnale. Lugupeetud eesistuja, loodan, et edastate need sõnumid härra Sarkozyle.

Härra Nassauer rääkis kliimamuutuse paketi maksumusest. Täna laristame oma pankade ees seisva finantskriisi tõttu miljardeid ja miljardeid eurosid. Muidugi on paketil oma hind, mille komisjon on välja arvutanud, kuid ma ei taha minna paari aasta pärast tagasi oma kodanike ette ja öelda, et kuna me ei suutnud praegu kliimamuutuse osas meetmeid võtta, siis peame leidma veel mõned miljardid. Kulutatavast rahast hullem on elude hävitamine kogu maailmas. Näidakem üles poliitilist julgust kõigis parlamendi fraktsioonides; liikugem edasi ja saavutagem kokkulepe nõukoguga enne jõule, rahvusvahelisteks läbirääkimisteks sobivaks ajaks.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Margarita Starkevičiūtė (ALDE).(LT) Tahaksin öelda vaid üht. Komisjoni presidendi sõnul oli Euroopa Liidu reaktsioon kriisile ebapiisav. Tegelikult oli reaktsioon jõuline, liikmesriigid reageerisid, kuid Euroopa institutsioonid viivitasid reageerimisega. Seda oli väga hästi näha ka täna siin saalis: kui lahkus härra Sarkozy, lahkusid ka ajakirjanikud. Keegi ei ole meist huvitatud. Selle põhjuseks on eelkõige meie suutmatus uuendada oma töötamise viisi. Nii Euroopa Komisjonis kui ka Euroopa Parlamendis töötab palju suurepäraseid inimesi, kuid bürokraatlik süsteem pärsib kõiki algatusi. Me suutsime reageerida Aasiat tabanud tsunamile, kuid homme arutame eelarvet, mille ettevalmistamisel ei ole arvesse võetud asjaolu, et Euroopat on praegu tabanud majanduslik tsunami. Me saaksime midagi ette võtta, hinnata ümber meie eelarve prioriteedid. Samuti saaksime määratleda prioriteedid meie parlamendikomisjonides – see aitaks meil kriisi üle elada ja inimeste ootusi täita. Euroopa Komisjon tuleks reformida. Tahaksin rõhutada, et komisjoni strateegilisi ülesanded tuleb lüüa lahku tehnilistest ülesannetest, siis oleks komisjoni töö tõhusam.

 
  
MPphoto
 

  John Bowis (PPE-DE). – Proua juhataja, juba lahkunud nõukogu eesistujale tahaksin öelda, et ta rääkis täna hommikul väga ilmekalt meie majanduse tulevikuraskustest, mis on meie tegevuskavas õigustatult päevakorral, kuid samavõrd õigustatult ja ilmekalt tegi ta tippkohtumisel ja täna taas selgeks, et me soovime jääda kindlaks kliimamuutuse vastu võitlemise ajakavale ja eesmärkidele. Tema sõnad on põhjapanevad ja õiged. Kliimamuutuse pakett on tema sõnul nii oluline, et me ei saa sellel lihtsalt finantskriisi ettekäändel kaotsi minna lasta.

On väga tähendusrikas, et liidukantsler Merkel tegi oma riigi ja teiste riikide tegelikele muredele vaatamata selgeks, et Saksamaa pooldab kliimamuutuse eesmärkide rakendamise ja lahenduste leidmise osas kokkuleppele jõudmist enne detsembri tippkohtumist. Kui selline ülesanne meile antakse, siis usutavasti reageerib parlament tulemuslikult ja õigel ajal.

Kuid pean ütlema, et praegu on tähelepanu keskmes nõukogu. Eesmärkide saavutamiseks vajame tagatisi nendele riikidele, kes on tõelistes raskustes, näiteks Poolale seoses söega. Me peame olema selgesõnalised leebemate kriteeriumide osas, mida, nagu me teame, pakutakse piiratud hulgale tööstusharudele ja valdkondadele, kes seisavad silmitsi tõsiste „leketega”. Samuti peame tegema täiesti selgeks, et meie toetus biokütuste kasutamisele veonduses sõltub säästvatest allikatest pärit kütuse arendamisest. Kui seda tingimust ei oleks, teeksime oma keskkonnale ning inimeste elupaikadele, samuti loomade ja taimede kasvukeskkonnale pöördumatut kahju.

Oleme pannud ennast tõeliselt proovile ja siin on tegemist valdkonnaga, milles me ei tohi kaotada. Meie praeguste majandusprobleemide tähtsus kahvatub keskkonnakatastroofi kõrval.

Nagu president Sarkozy märkis, peavad need kaks poliitikavaldkonda käima käsikäes. Kuid me peame vaid tagama – koos eesistujaga –, et parlamenti ei jäeta hätta selle tõttu, et nõukogu ei suuda tema eeskuju järgida.

 
  
MPphoto
 

  Bernard Poignant (PSE).(FR) Proua juhataja, olen esimene Prantsuse sotsialist, kes selles arutelus sõna võtab. Mul on kahju, et nõukogu eesistuja lahkus, olles heitnud kõvasti nalja oma suure riigi ühe peamise erakonna üle. Tal on selleks täielik õigus, kuid samuti on tal kohustus jääda siia vastust kuulama: seda heidan ma talle ette. Samuti ei pea ma heaks tooniks, et nõukogu eesistuja püüab lüüa kiilu parlamendi ühte peamisse fraktsiooni. Martin Schulz vastas talle. Keda ta Prantsuse sotsialiste pilgates tegelikult pilkab? Ta unustab, et Prantsuse sotsialism andis Euroopale François Mitterrandi, ta unustab, et see andis meile Jacques Delorsi…

(Aplaus)

... ja ta unustab, et enda usaldusväärsuse tagamiseks Euroopas on ta võtnud laenuks kaks sotsialisti: Bernard Kouchneri ja Jean-Pierre Jouyet’.

 
  
MPphoto
 

  Lena Ek (ALDE).(SV) Proua juhataja, pean oluliseks kaht asja. Esiteks, finantskriis. On oluline, et Euroopa räägiks ühel häälel. Viimane kord, kui me Ameerikaga ühiselt kriisi ohjasime, puudutas see terrorismi. Võtsime üle palju reegleid, mis tunduvad nüüd euroopaliku mõtteviisi valguses väga võõrad, eriti seoses üksikisiku eraelu puutumatusega. Meil peab olema kriisi jaoks euroopalik lahendus ning seega vajame me ühiseid reegleid ja norme näiteks läbipaistvuse, solidaarsuse ja Euroopa turul kasutusele võetavate rahastamisvahendite kohta. Stabiilsuspakt oleks selleks suurepärane vahend.

Teiseks, kliimamuutuse pakett. Oleme kliimamuutuse paketi üle hääletanud kahes peamises parlamendikomisjonis ja leppinud suure enamusega kokku komisjoni ettepanekut toetavates tegevuspõhimõtetes. Me ei kavatse taanduda eesmärkide ega ajakava osas. Kui eesistujal oli nii eesmärke kui ka ajakava rõhutades tõsi taga, siis ootame märguannet, millal me saame maha istuda ja konkreetselt küsimust arutada. Mis puudutab parlamenti, siis me kasutame oma kaasotsustamisõigust ja institutsioone tasakaalustavat kaasotsustamismenetlust.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Alexander Radwan (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, ka mina oleksin eelistanud kõneleda otse härra Sarkozyle ja härra Barrosole, eriti seetõttu, et soovisin pöörduda komisjoni presidendi poole, sest viimastel aastatel ei ole meie suhtlus mõne volinikuga olnud eriti edukas.

Kodanikud ootavad, et Euroopa tegeleks oluliste küsimustega, mitte pisiasjadega. Härra Schulz, kes äsja siit lahkus, pani kõik konservatiivid ühte patta. Inimesed ei oota pisiasjade kallal nämmutamist. Selle asemel tahavad nad leebemaid õigusakte väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete tarvis, suuremat vabadust kodanike jaoks ja rohkem ettevõtlikkust põhiküsimustes. Tahaksin rõhutada, et Euroopa Parlament palus juba 2003. aastal esitada komisjonil ettepaneku reitinguagentuuride kohta. Üllataval kombel on komisjon saanud vahepeal teda, mida tähendab riskifond, kuigi see ei käi kindlasti kõigi volinike kohta. Komisjoni president vaatleb praegu seda küsimust.

Härra Schulz tegi asja enda jaoks väga lihtsaks, lükates kogu süü konservatiivide kaela. Tegelikult on just nõukogu pidurdanud aastaid igasugust arengut järelevalve valdkonnas. Täpsemalt on need olnud Saksamaa rahandusministrid Eichel ja Steinbrück. Tahaksin meenutada parlamendile, et Saksa keskpangas nüüd kõrgel kohal olev härra Koch-Weser oli see inimene, kes aeglustas pidevalt edasiliikumist Euroopa tasandil – palun sotsialistidel seda oma esimehele edasi öelda.

Me ootame, et Euroopa kehtestaks edaspidi finantsturgude reguleerimisel moraalsed väärtused ja prioriteedid. See tähendab jätkusuutlikkust, mitte aga lihtsalt riskide suurendamist eesmärgiga suurendada sissetulekut. Samuti tähendab see keskendumist aluspõhimõtetele, nagu keskmise suurusega ettevõtted teevad. See on asi, mida peame vajalikuks rahvusvahelises kontekstis juurutada. Pelgalt rahvusvaheliste konverentside korraldamisest ei piisa. Euroopa peab olema ühtne, et hoida rahvusvahelisel tasandil ära sellise olukorra kordumine.

 
  
MPphoto
 

  Pervenche Berès (PSE).(FR) Proua juhataja, ülemkogu järeldusi lugedes rabab mind üks asi. Seal on mainitud tasustamise teemat, mis on täitsa õige, sest tegemist on ühe põhiküsimusega, millega peame üheskoos tegelema ja mille eest vastutama. Kuid selles on käsitletud ka maksuparadiise ja selles osas jääb mulle mulje – kuigi ma võisin valesti aru saada –, et isegi ridade vahelt lugedes jääb tekst mittemidagiütlevaks.

Nõukogu eesistuja ütles, et peame olema eesmärgikindlad, mitte lihtsalt valima väikseimat ühist nimetajat; kutsuksin teda üles järgima sama põhimõtet maksuparadiiside küsimuses. Samuti kutsun president Barrosot üles suurendama ehk kriisiohje töörühma ja kaasama seepärast volinik Kovácsi, kui ta tõesti soovib neid küsimusi lahendada.

Lõpetuseks tahaksin kutsuda komisjoni üles, et ta paluks liikmesriikidel vaadata läbi oma riiklikud tegevuskavad. Mis mõte on meil kooskõlastada majanduspoliitikat selliste riiklike programmide alusel, kus isegi ei arvestata prognoose meid ees ootava majanduslanguse kohta? Kui komisjon võtab majanduse juhtimist tõsiselt, siis peab ta nõudma liikmesriikidelt, et nad vaataksid oma tegevuskavad läbi ja lähtuksid sealjuures majanduse eelseisvast olukorrast.

Kõik on oma arvamuse öelnud ja viimaks ometi teeb Euroopa teataval määral koostööd, kuid sellest ei piisa. Meil on ajalooline võimalus anda liikmesriikidele vahendid majanduspoliitika ning enda majandus- ja tööstusstrateegiate mõjutamiseks, nii et kasutagem seda maksimaalselt ära. Komisjoni nimel peaksite tegema algust sellise raamistiku loomisega, mille korral liikmesriigid kasutavad pankade riigistamist selleks, et muuta nad meile vajalike investeeringute pikaajalise rahastamise vahenditeks…

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE-DE).(FR) Proua juhataja, härra Jouyet, Euroopa Ülemkogu pühendas osa oma järeldustest energiavarustuse kindlusele, kuid see teema on kahe silma vahele jäänud ja aruteludes unustatud. Praegu on see olulisem kui kunagi varem. Ma toetan ülemkogu järeldusi, kuid kurja juur peitub üksikasjades – just üksikasjalikkust ja konkreetsust jääb neis puudu. Tahaksin tuua neist üksikasjadest esile kaks.

Esiteks käsitletakse Euroopa Liidu suhteid tootja- ja transiidiriikidega. Energiadiplomaatia hoogustamise mõte on igati põhjendatud, kuid alati jääb puudu liikmesriikide tahtest leppida kokku kolmandatele riikidele edastatavas sõnumis ning järjekindlast riikliku tasandi poliitikast Euroopa Liidu ühiste huvide saavutamisel. Lühidalt öeldes puudub meil ühine välispoliitika energiavarustuse kindluse valdkonnas. Väikseimat ühist nimetajat, milleks on oma seisukohtade kooskõlastamine tarnijate ja transiidiriikide suhtes, pole kaugeltki mitte saavutatud ega ellu rakendatud. Niisiis, ühel häälel rääkimise asemel järgitakse praegu põhimõtet, et igaüks seisku enda eest, nagu on näidanud mitmed kahepoolsed kokkulepped, mis nõrgendavad meie läbirääkimispositsiooni ja kahjustavad meie ühtsuse kuvandit välismaailma silmis.

Teiseks probleemiks on Euroopa projektide puudumine. Kordagi ei mainita nafta- ja maagaasijuhtmete projekte, mis on eriti tähtsad, kui soovime tagada energiavarustuse kindlust, ning Nabucco tulevik tundub ebamäärane, kuigi seda nimetatakse ülimalt tähtsaks projektiks.

Energiavarustuse kindlusega seoses peame õppima ka Gruusia kriisist, luues tõhusa süsteemi transiidiriikide infrastruktuuri kaitseks sõdade või poliitilise ebastabiilsuse ajal.

Lõpetuseks meenutan nõukogu keskseid märksõnu: need olid vastutus ja solidaarsus. Nüüd on meie kord aktiivsemalt tegutseda, muidu tekib oht, et Euroopa välispoliitika energiavarustuse kindluse valdkonnas jääbki vaid paberile.

 
  
MPphoto
 

  Dariusz Rosati (PSE). – (PL) Proua juhataja, Euroopa Ülemkogu järelduste arutelus sõna võttes tahaksin puudutada kaht küsimust.

Esimene hõlmab finantskriisi. See on ilma igasuguse kahtluseta tõestanud, et pankasid kahe silma vahele jättev õigussüsteem vajab põhjalikku parandamist. Muutuste tegemisel tuleks keskenduda varade riskianalüüsile ja ettevaatusabinõude kohandamisele uute rahastamisvahenditega. Siiski on vaja ka muutusi, tänu millele kaob hüpoteegiotsuste tsüklilisust soodustav olemus. Kui kinnisvara hinnad tõusevad, siis hüpoteegid suurenevad ja vastupidi. Just see mehhanism aitab kaasa spekulatsioonimullide tekkele.

Teine küsimus, mida tahaksin nimetada, puudutab kliimapaketti. Mul on hea meel nõukogu otsuse üle püüda leida kompromiss CO2 saastelubade müügi süsteemi vallas. Mõnes liikmesriigis toodetakse 90% energiast söe baasil. Kui need riigid peaksid ostma 100% oma saastelubadest juba alates 2013. aastast, siis oleks selle mõju nende majandusele katastroofiline. Kaine mõistus ja võrdse kohtlemise põhimõte nõuavad, et kehtestada tuleks üleminekuaeg.

 
  
MPphoto
 

  Avril Doyle (PPE-DE). – Proua juhataja, 2007. aasta märtsis Saksamaa eesistumise ajal ja uuesti 2008. aasta märtsis Sloveenia eesistumise ajal võtsid Euroopa juhid eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks 20%, mis on juba iseenesest piiratud eesmärk. Ärgem tekitagem endale väärkujutelma: selleks, et tagada Kopenhaagenis kliimamuutuse osas kokkuleppe saavutamine 2012. aasta järgseks ajaks, peame oma õigusaktides väljendama selget ja ühemõttelist seisukohta.

Praegune rahvusvaheline likviidsuskriis ja majandustaust on muutnud paljud ettevaatlikuks CO2 pikaajaliste eesmärkide seadmisel või tööstusele kasvuhoonegaaside vajalikul määral vähendamise nõuete esitamisel, mis juhiks Euroopat vähem süsinikdioksiidi heiteid tekitava ja säästva majanduse poole, mida me nii hädasti vajame; olen nõus, et see vallandab kolmanda tööstusrevolutsiooni, kus Euroopa võib teha esimesed põnevad sammud terves hulgas uutes tehnoloogiavaldkondades.

Euroopa Liidu 2012. aasta järgseid eesmärke ei tohiks aga vaadata praeguse majanduskriisi valguses. Usun, et meie valitsused suudavad sellest kiiremini üle saada ja me peame langetama oma otsused nüüd, et tulevased põlvkonnad ei peaks kannatama kliima- ja energiapaketiga viivitamise tagajärgede – sealhulgas majanduslike tagajärgede – all. Me ei saa maksta tulevikus oma praeguse tegevusvõimetuse eest kõrgemat hinda, sest muidu ei ole ajalugu meie vastu helde – või nagu president Sarkozy ütles: me laseme mööda võimaluse teha ajalugu.

Euroopa Parlament on andnud mulle kui ühele kliimapaketi raportööridest selged volitused juhtida kolmepoolseid läbirääkimisi nõukoguga ja ma võtan seda kohustust tõsiselt. Me peame jääma kindlaks eesmärkidele ja ajakavale ning, nagu ütles härra Sarkozy, on kõige tähtsamad suured ambitsioonid koos teatud kompromissidega. Ootan huviga väga tihedat koostööd nii komisjoni kui ka Prantsusmaa eesistumise aegse nõukoguga. Usun, et suudame üheskoos leida tõhusa ja toimiva kliima- ja energiapaketi kokkuleppe selle aasta detsembriks…

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Ieke van den Burg (PSE). – Proua juhataja, huvitav on näha, kuidas finantsturu järelevalvest on saanud nõukogu südameasi. Pean kiiduväärseks Jacques de Larosière’i juhitava kõrgetasemelise töörühma loomist, mida oleme Euroopa Parlamendis juba mitu aastat nõudnud.

Tahan sõnaselgelt öelda, et ainuüksi kooskõlastamisest ei piisa. Me vajame tõelisi institutsioonilisi lahendusi. Ebapiisavaks jääb riiklike järelevalveasutuste vabatahtlik koostöö Solvency II või muude selliste süsteemide alusel, kus tuleb teha valik eeskirjade täitmise või nendest kõrvalekaldumise põhjuste selgitamise vahel, ning kapitalinõuete direktiivi ettepanekute alusel; samuti ei piisa finantsstabiilsuse foorumist, mis ei vastuta eriti millegi eest ning kus on üksnes suuremate riikide ja nende huvide esindajad. Sellest ei kostu Euroopa selgekõlalist häält. Me vajame ühendatud struktuuri, mis sarnaneks Euroopa keskpankade süsteemiga, kelle suurepärane positsioon lubab tal olla liidusisene vahekohtunik ja rääkida rahvusvahelisel areenil kõva häälega.

 
  
MPphoto
 

  Paul Rübig (PPE-DE).(DE) Proua juhataja, kõigepealt tahaksin kiita nõukogu kokkuleppe saavutamise eest nn kolmanda tee loomiseks kliimamuutuse ja energiapaketi osas. See on mõistlik lahendus, mis võimaldab meil vältida kohustuslikku energiaettevõtete ostu, kuid tagab siiski järjepideva konkurentsi.

Teiseks tahaksin öelda, et CO2 teema on finantskriisi kontekstis loomulikult eriti oluline, sest enampakkumisega tekib oht minna taas mööda reaalmajandusest ja luua uus spekulatiivne rahastamisvahend, mis viib energiamahuka tööstuse Euroopast välja. Seega palun teil veel kord väga põhjalikult järele mõelda, kas poleks ehk mõistlikum eraldada tasuta CO2 saastelubasid koos kindlasõnalise 20% tingimusega, mitte võtta raha ära ettevõtetelt, kes vajavad seda uuendustesse ning teadus- ja arendustegevusse investeerimiseks, et saavutada heitkoguste 20% vähendamine.

Me peame hoogustama investeerimist, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete hulgas. Seepärast kutsun ka üles arendama märkimisväärselt üleeuroopalisi võrke eelkõige energiavaldkonnas ja töötama efektiivsemate energiatõhususe meetmete jaoks välja strateegiad, sest see on meie väikeettevõtete, Euroopa tööhõive ja Euroopa netopalkade vaatenurgast eriti oluline.

Lõpetuseks tahaksin paluda volinik Kovácsil mõelda, kuidas me saaksime majanduse jälle toimima saada, kasutades maksupoliitikat ning eelkõige uuemaid lühemaajalisi hindade alandamise võimalusi ning sobivaid toetusi. Uusi maksumeetmeid ja soodustusi rakendades saaksime ehk Euroopa majandust elavdada.

 
  
MPphoto
 

  Giles Chichester (PPE-DE). – Proua juhataja, praegust finantsturgude kriisi võiks liialdamata võrrelda orkaaniga: pärast tuule raugemist tekib tunne, et torm on möödunud, kuid selle tekitatud laastamistöö tagajärgede kõrvaldamine võtab aastaid – samamoodi on ka kriisi sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega.

Me peame leidma muutunud asjaolude valguses tasakaalu järjepidevuse ja kohanemise vahel. Energiapoliitika puhul tähendab see, et energiavarustuse kindluse, jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõimega seotud strateegilistele eesmärkidele tuleb kindlaks jääda, kuid samal aja peab mõtlema võimalikule vajadusele taktika ja vahendite muutmise järele. Energia on meie elustiili ja elatustaseme jaoks eluliselt tähtis. Tegemist on pikaajalise tööstusega, kus uue tootmisjõudluse kujundamine võtab 5, 10 või 15 aastat ja see ei ole ilmselt lühiajaline lahendus sellistele lühiajalistele raskustele, milles me praegu oleme. Samamoodi on kliimamuutusega toimetulek pikaajaline küsimus ning sellele ei leidu imelist ega lihtsat lahendust.

Mis puudutab taktikat, siis mõned inimesed kahtlevad kliima- ja energiapaketis seatud eesmärkide ulatuses ja ajastuses. Mõned muretsesid „süsinikdioksiidi lekke” ja Euroopa töökohtade ümberpaigutamise pärast juba ammu enne finantskriisi. Võib-olla peame taas vaatama üksikasju või lausa kõige aluseks olevat põhimõtet.

Minu peamiseks mureks praegu on aga samm, mida me peaksime vältima; see on ülereguleerimise lõksu langemine, sest ülereguleerimine võib kutsuda esile midagi palju hullemat: 1930ndate mõõnaperioodi kordumise. Ma tean väga hästi, kui oluline on hea reguleerimine nii turgude korralikuks toimimiseks kui ka läbipaistvuse tagamiseks, kuid ärgem tapkem kuldmune munevat kana.

 
  
MPphoto
 

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Tänu eesistuja ja minu koduriigi Poola jõupingutustele võidutses Brüsseli tippkohtumisel kaine mõistus ja kliimapaketi teemal esitati sobiv sõnum. Kooskõlas tippkohtumise kokkulepetega, mille eest tuleb tänada Euroopa juhte, on vaibunud põhjendamatult koormavate keskkonnapiirangute oht, mis oleks mõjutanud eriti uusi liikmesriike. Siiski ei ole see täielikult kadunud.

Tippkohtumisel käsitleti ka finantskriisi. Huvitaval kombel peeti paar päeva varem väiksem tippkohtumine, kus osalesid Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid. See meenutas Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei poliitbüroo kohtumist. Ei ole õige lasta Euroopa Liidu kõige võimsamatel liikmesriikidel suruda teistele riikidele peale oma lahendusi. Lisaks tekitab minus ärritust topeltstandardite kohaldamine. Pean silmas asjaolu, et liikmesriikide pankade rahastamist peetakse vastuvõetavaks, kuid Poola laevatehaste rahastamist mitte. Selles osas ei erine Euroopa Liit eriti George Orwelli „Loomade farmist”, kus kõik loomad on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad.

 
  
MPphoto
 

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Pean keskkonna-, sotsiaalsete ja muude standardite parandamise arutelu ning samuti Euroopa õigusaktide läbivaatamist eriti oluliseks, sest see aitab üle saada praegu Euroopa ees seisvast majanduslangusest. Härra Schulz nimetas siin pilgates komisjoni ja nõukogu ettevõtmisi, kuid ka parlament saab vähendada ülereguleerimist Euroopa Liidus. Just negatiivne lisandväärtus on see, mis õõnestab Euroopa Liidu konkurentsivõimet maailmas. Auto-, elektroonika-, klaasi-, tekstiilitööstus ja muud tööstusharud ei vaja rahasüsti, nad vajavad mõistlikul määral reguleerimist. Finantskriis ei ole ebapiisava reguleerimise tulemus, vaid näitab järelevalvemehhanismide ebaõnnestunud elluviimist. Just see ei suutnud investeeringuid kaitsta ja ähvardab tööhõivet. Sama käib reguleerimise kohta maailma tasandil. Kriis ja üleilmne majanduslangus annavad võimaluse töötada välja põhjalikumad õigusaktid maailmaturgude, mitte üksnes Euroopa turgude jaoks; nende eesmärk on pikaajaline, säästev, keskkonnaalane ja sotsiaalselt vastuvõetav areng. Sellise keskkonna peame eurooplastele looma ka maailma tasandil. Muudes aspektides pean nõukogu kokkulepet energiapaketi üle kiiduväärseks.

 
  
MPphoto
 

  Stavros Lambrinidis (PSE).(EL) Proua juhataja, see, mis me siin ja täna vajame, on uus majanduslik ja sotsiaalne kokkulepe, nn uus kokkulepe. Kui Euroopa Liit ei suuda selleni jõuda, siis soodustab turgudel valitsev ahnus jätkuvalt ebasoodsaid investeeringuid, mis paneb panti Euroopa Liidu tuleviku ning meie töötajate ja kodanike tuleviku.

Mida me selle uue kokkuleppe all silmas peame? Me vajame uut majanduse juhtimise süsteemi, uut rolli Euroopa Keskpangale, uut arusaama sotsiaalriigist – mitte vaba turu lisandina, vaid arengu võtmena. Me vajame uut Euroopa-poolset rahastamist, keskkonnahoidliku arengu fondi, tõsiseltvõetavat üleilmastumise fondi ja muidugi suuremat Euroopa eelarvet; samuti vajame uut sotsiaalset Maastrichti kokkulepet tööhõive ja majanduskasvu vallas.

 
  
MPphoto
 

  Marios Matsakis (ALDE). – Proua juhataja, paljud Euroopa kodanikud – sealhulgas mõned, keda ma austan – tahtsid küsida härra Barrosolt ja härra Sarkozylt, kas nende meelest on õiglane, et praeguse finantskriisi kulud kannab tavakodanik, mitte aga need USA või Euroopa pankade juhtivtöötajad, kes teenisid hooletult – või mõnel juhul isegi kriminaalselt – tegutsedes miljoneid ja kasutavad neid nüüd maksuparadiisides või hoiavad oma hoiukontodel. Nad tahtsid härra Barrosolt ja härra Sarkozylt küsida ka seda, kas on õiglane, et kui Ameerika majandus on külmetanud või saanud kasvaja, siis kiiritusravi peavad läbi tegema hoopis eurooplased. Oleme nõus ameeriklastega koostööd tegema, kuid mitte nendest sõltuma.

 
  
MPphoto
 

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE).(FR) Proua juhataja, härra Jouyet, olin Tbilisis, kui eesistuja tuli rahuplaani üle läbi rääkima, ning tahaksin muidugi tunnustada teda nii kiire tegutsemise eest selle sõja lõpetamise nimel. Sõda iseenesest oli aga osaliselt meie enda läbikukkumine: 14 aastat oleme olnud üliettevaatlikud, oleme vaadanud vaikides provokatsioonide ägenemist separatistlikes piirkondades. On tõsi, et see sõda oli Euroopale nagu külm dušš ja seadis ta silmitsi tema kohustustega, kuid tuli hõõgub Kaukaasias jätkuvalt tuha all ning me peame tegema kõik võimaliku, et lõpetada täielikult need püsivad konfliktid kogu Euroopa julgeoleku huvides.

Samuti tean, härra Jouyet, et Euroopa riigid on eri arvamusel Gruusia võtmise osas NATOsse; mina isiklikult olen selle vastu. Teen ühe ettepaneku: kutsun Euroopa Liitu üles pakkuma nendele Kaukaasia riikidele neutraalset staatust. Üksnes neutraalsus leevendaks pingeid Venemaaga ja kaitseks seda allpiirkonda kindlasti uute konfliktide eest. Neutraalsus tagab nende uute demokraatlike riikide julgeoleku ja aitab tagada meie enda julgeoleku.

 
  
MPphoto
 

  Mirosław Mariusz Piotrowski (UEN).(PL) Tippkohtumisel oli üks peamisi kliimamuutuse paketiga seoses tõstatatud küsimusi üleilmne finantskriis. Nõukogust oli õige tegu sellele probleemile keskenduda. Muretsema paneb aga see, et tähtsaimad otsused langetati juba varem, üksnes nelja riigi esindajate kohtumisel. Need seisukohad kinnitati seejärel niinimetatud eurorühmas ja alles siis jõuti nendega Euroopa Ülemkogusse. Selline menetlus paneb tõsiselt muretsema selle üle, kas Euroopa Ülemkogu ikka võetakse tõsiselt või peetakse seda lihtsalt foorumiks, kus kinnitatakse väikse juhtiderühma otsused. Kas peame sellest järeldama, et tegelikult on nüüd tekkinud kolmel kiirusel liikuv Euroopa?

Maailmakriisi valguses tasub uuesti läbi mõelda varasemad otsused CO2 heitkoguste piiramise kohta. Nende otsuste kohene rakendamine võib majanduslangust veelgi süvendada, eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, näiteks Poolas, ja see mõjutaks negatiivselt kogu Euroopa majandust. Seega tuleks vastu võtta eraldi pakett nende riikide jaoks, kelle peamiseks energiaallikaks on süsi.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja.(FR) Proua juhataja, juba kuuldud vastuseid arvesse võttes vastan ma lühidalt.

Tahaksin väljendada proua McAvanile oma täielikku nõusolekut sellega, et see pakett peaks olema kaugeleulatuv, ja loodame, et võimalust mööda parlamendi abi kasutades jõuame me jõuludeks kokkuleppele; oleme nõus, et see ei peaks olema lihtsalt mingi suvaline kokkulepe. Jagame seega täielikult teie mõtteviisi ja loodame saavutada hea tasakaalu konkurentsivõime ja säästva arengu vahel.

Mis puutub proua Starkevičiūtėsse, siis talle tahtsin öelda, et ilmselgelt on majanduskriis juba suurt mõju avaldanud. Peame seega – ütlen seda ka teistele sõnavõtjatele – püsima oma kursil ning see ongi põhjus, miks me jääme kindlaks kliimamuutuse ja energiapaketile. Mis puudutab aga Euroopa Liidu eelarvet, siis seda arutame me üheskoos homme, esimesel lugemisel parlamendis. Usun, et komisjoni ettepaneku keskmes on majanduskasv ja säästev areng ning me ei tohiks sellest taganeda, kuid tulen homsel arutelul selle juurde veel tagasi.

Mis puudutab härra Bowise kommentaari, siis ilmselgelt ei saa me oma kliimamuutuse ja energiapaketiga seotud eesmärke finantskriisi tõttu ootele panna – seda on juba ka rõhutatud. Me peame sellegipoolest võtma arvesse erinevusi riikide energiaallikates ja majandussektorite tasakaalu.

Bernard Poignantile ja Gilles Savaryle ütleksin, et esiteks tunnustan ma Prantsuse sotsialistide suurt tähtsust Euroopa Parlamendi aruteludes ning nende suurt panust Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioonis, ning teiseks, pean ennast üheks neist, kes saavad kõige paremini aru, kui palju Euroopa võlgneb Jacques Delorsile ja François Mitterrandile. Samuti arvan, et Prantsusmaa Sotsialistlik Partei peab teatud vääritimõistmise vältimiseks mõnikord valjemalt kuulutama, et Euroopa aluseks ei ole parempoolsuse ega vasakpoolsuse idee, vaid Euroopa idee. Just seda õppisin ma Jacques Delorsilt ning ma tean, et Gilles Savary ja Bernard Poignant jagavad seda vaatepunkti.

Kui peatuda proua Eki sõnavõtul, siis muidugi oleme oma eesmärkide ja ajakava osas otsekohesed. Me peame tegutsema selle nimel, et pakett oleks valmis rahvusvahelisteks katsumusteks, mis Euroopa ees seisavad.

Mis puutub härra Radwani ja teiste kommentaaridesse finantskriisi kohta, siis kahtlemata võtame me meetmeid, et kaitsta kodanikke ja hoiustajaid ning tagada, et eri institutsioonides kriisi põhjustanud inimesed annasid vastust. Oleme juba öelnud, et siin peaks kehtima hoolsuskohustuse põhimõte. Eraldatud raha tuleks kasutada kodanike ja hoiustajate kaitsmiseks; seda ei kavatseta anda kingituseks neile, kes vastutavad finantskriisi eest kõige enam, olgu see siis USA või Euroopa, sest nad panid liiga suure panuse spekulatsioonile.

Pervenche Berès rõhutab õigustatult, nagu juba öeldud, võitlust maksuparadiisidega Euroopa Liidus ja ka sellest väljaspool. Seda küsimust ei käsitletud Euroopa Ülemkogu järeldustes korralikult, kuid, nagu nõukogu eesistuja ütles, Euroopa kohtumisi tuleb veelgi – seejuures on rõhk sõnal „Euroopa”. Euroopa ei liigu kahel, kolmel ega neljal eri kiirusel: just Euroopa kohtumised, kus me saame ühiselt koostada rahvusvahelisi finantseeskirju – uusi rahvusvahelisi rahanduseeskirju –, sillutavad teed majanduse paremale pikaajalisele rahastamisele. Olen nõus juba öelduga: me vajame komisjoni loodud analüüsirühmas mitmekesisust.

Härra Saryusz-Wolskil on õigus; ta juhib tähelepanu väga olulisele tõsiasjale: me ei ole ülemkogu järeldusi, eriti energiavarustuse kindluse osas tehtud järeldusi, piisavalt esile tõstnud. Viimasel Euroopa Ülemkogu kohtumisel energiavarustuse kindluse vallas saavutatu on äärmiselt tähtis. Samal ajal peame sõnastama selgemalt, mida öeldi suhete kohta tootja- ja transiidiriikidega. Meil on üsna selge ettekujutus, millise sõnumi me peame kolmandatele riikidele läkitama ja sedasama peame loomulikult pidama meeles ka Venemaaga peetavas dialoogis. Samuti peame andma neile järeldustele praktilise väljundi, toetades tarneallikate mitmekesistamise projekte, mida juba ka nimetati, eriti Nabuccot. Muidugi loodi eelmisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel seeläbi omamoodi energia-Euroopa.

Kui minna edasi härra Rosati kommentaaridega, siis oleme juba öelnud, et me peame arvestama Poola energeetikasektori erijooni eriti söe osas, kuid on selge, et ka Poolal tuleb täita kohustused seoses aasta lõpu poole Poznánis toimuva tippkohtumise ettevalmistustega.

Lõpetuseks ütlen, et olen täiesti nõus proua Doyle’i sõnadega. Meil peab olema vastutustunne. Finantskriis ei tohi panna meid unustama, et meil tuleb reageerida keskkonnakriisile, ja me ei tohi finantskriisi taha peitu pugeda.

Kui käsitleda proua van den Burgi üleskutset, siis me vajame tõesti paremat institutsioonilist kooskõlastamist järelevalveasutuste tasandil. Me peame tegema vahet järelevalvel ja reguleerimisel ning järelevalve puhul vajame paremat kooskõlastamist institutsioonide tasandil.

Sarnaselt härra Rübigile on ka minul ääretult hea meel nn kolmanda tee loomiseks energiaettepaneku osas saavutatud kokkuleppe üle. See on minu meelest igati rahuldav kompromiss. Seda ehk oskangi teile öelda. Sama olulised on maksusoodustused energia säästmiseks: selles osas jagan tema vaatepunkti.

Härra Chichesteri öeldule mõeldes on tõsi, et me vajame struktuurseid lahendusi nii finantskriisi jaoks, mis on eelseisvate tippkohtumiste proovikivi, kui ka kliimamuutuse jaoks ning me peame eelkõige jõudma hea reguleerimiseni, mitte ülereguleerimiseni.

Lõpetuseks, mis puudutab härra Czarnecki märkusi, siis on kindel, et teatud tööstusprobleemide puhul peame mõnes riigis kaaluma kohandamisvõimalusi. See käib Poola ja tema laevatehaste kohta ning me teame seda probleemi väga hästi.

Viimaks, Isler Béguini öelduga seoses oleme teadlikud, et Kaukaasia probleemide lahendamine on pikaleveniv protsess ja Euroopa peab võtma ka ennetavaid meetmeid. Olen temaga nõus, et nende riikide ja Venemaa naabrite staatuse osas peame ka rohkem ette mõtlema.

 
  
MPphoto
 

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. – (FR) Proua juhataja, tahan viie minuti jooksul öelda nelja asja. Esiteks: lõpuks ometi ühtsena on Euroopa reageerinud. Alustades ei olnud me ühtsed, kuid me reageerisime ühiselt euroala ja Euroopa Ülemkogu kohtumistel ning me peame samamoodi jätkama. Usun, et seda arusaama toetavad kõik. Liit, kes liigub abipakettide kooskõlastamise juurest pangandussüsteemide kooskõlastamise juurde. Selliste süsteemide kooskõlastamine Euroopa tasandil on täiesti hädavajalik, et mitte tekitada teatud riikidele probleeme. Euroopas olev liit, mille eesmärk on juhtida maailmatasandil rahapoliitika- ja finantssüsteemi. Seda on nõukogus juba mitu korda, lausa sageli korratud. Mitme liikmesriigi jaoks on see uus sõnum, mida ei tohi järgmisel nädalal kohe ära unustada.

Teiseks olen täiesti nõus – nagu ütlesid komisjoni president ja nõukogu eesistuja –, et kui tahta jõuda finantssüsteemi paremal reguleerimisel uude järku Euroopa tasandil, peab Euroopa järgmisel paaril aastal etendama selles valdkonnas juhirolli maailma tasandil. Olen täiesti nõus nendega teie hulgast, kes on otsusekindlalt toetanud järelevalvet, mis pole Euroopa tasandil ainult koordineeritud, vaid ka institutsionaliseeritud.

Kolmandaks olen igati nõus nendega, kes rääkisid vajadusest kohandada riiklikke reformikavasid ja Lissaboni strateegiat praeguse ja tulevase reaalmajandusega. See töö juba käib ning komisjon tutvustab seda teile ja nõukogule detsembris. Lisaks on vaja selle uue mõõtme ja Lissaboni strateegia kohandamisel võtta arvesse tööstust ning eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, kes on pangandussüsteemi kriisi tingitud kehva laenujõulisuse tõttu peamised ohvrid.

Lõpetuseks eelarveküsimus. Loomulikult on vaja kasutada Euroopa Liidu eelarvet ja riikide eelarveid nii, et edaspidi ei tekiks jätkusuutlikkuse probleeme. Selleks tuleks kasutada fiskaal- ja eelarvepoliitika tekitatud mänguruumi 2005. aastal muudetud stabiilsuse ja kasvu pakti raames. Paindlikkuseks on palju võimalusi, kuid lisaks on vaja, et eelarvepädev asutus – ja teie koos nõukoguga oletegi eelarvepädev asutus – hakkaks mõtlema Euroopa eelarvele. Ka see on tõsise arutelu teema.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kooskõlas kodukorra artikli 103 lõikega 2 on mulle esitatud kuus resolutsiooni ettepanekut(1).

Hääletamine toimub kolmapäeval, 22. oktoobril 2008.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE) , kirjalikult.(RO) Euroopa Ülemkogu kohtumisel 15.-16. oktoobril 2008 vastu võetud otsused on Euroopale strateegilise tähtsusega. Esiteks väljendan heameelt Lissaboni lepingu ratifitseerimise arutelu üle. Euroopa Liit peab viima ellu lepingus ette nähtud institutsioonilised reformid, et tagada Euroopa Liidu toimimine tõhusal ja ühtsel viisil, mis on Euroopa kodanikele läbipaistvam. Seega on esmatähtis, et jätkatakse Lissaboni lepingu ratifitseerimist ja lõpetatakse see kõigis 27 liikmesriigis niipea kui võimalik.

Teiseks tahaksin Musta mere piirkondlikku koostööd käsitleva raportöörina ja väliskomisjoni liikmena rõhutada välispoliitika aspektide olulisust. Tahaksin korrata pakilist vajadust Euroopa ühtse energiapoliitika väljatöötamise järele, et edendada energiavarustuse kindlust ja Euroopa ühtsust ning mitmekesistada energiaallikaid, toetades jõuliselt selliseid strateegilisi projekte nagu Nabucco gaasijuhe.

Vähem tähtis ei ole ka viimane punkt: rõõmustan otsuse üle tihendada Euroopa Liidu suhteid idanaabritega, antud juhul Moldova Vabariigiga, uue kaugeleulatuva koostöölepingu allkirjastamise kaudu. Lisaks peab Euroopa Liit tegelema ka edaspidi aktiivselt Gruusia küsimustega ja kõigi Musta mere piirkonna konfliktide lahendamisega.

 
  
MPphoto
 
 

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), kirjalikult.(FR) Kõigepealt tahaksin edastada Euroopa Liidu eesistujariigile Prantsusmaale, keda esindab Nicolas Sarkozy, kiidusõnad tema energilisuse, kirglikkuse ja tulevikukujutluste eest oma kohustuste täitmisel. Olgu tegemist Kaukaasia sõjaga, mis ära hoiti, või finants- ja majanduskriisiga, ikka on eesistuja näidanud, kui väga me vajame tugevat ja ühendatud Euroopat ning stabiilset eesistujat, et kaitsta meie väärtusi kiirelt liikuvas ja üha keerukamaks muutuvas maailmas. Mis puudutab finantskriisi ja vajadust majanduse toimimise jätkamise järele, siis olen selle poolt, et liikmesriigid kasutaksid kindlustunde taastamiseks oma rahalist jõudu. Liikmesriigid kasutavad ressursse, mida erasektori bilansis ei kajastata, teisisõnu tagatisi. Selles kontekstis tahaksingi pakkuda välja idee kaaluda võimalust luua üleilmne avalik riikide olukorra hindamise vahend. Selle võiks luua Rahvusvahelise Valuutafondi juurde, selle juhtkonna otsuste üle ei saaks vaielda ja need oleksid sõltumatud. Selline avalik riikide olukorra hindamise amet oleks väga kasulik selleks, et tagada maailma rahanduse ja majanduse korralik toimimine ning ka vastav sotsiaalne areng.

 
  
MPphoto
 
 

  Katerina Batzeli (PSE), kirjalikult.(EL) Euroopa Ülemkogus 15.-16. oktoobril väljendatud kokkulepe on küll millegi algus, kuid sellest ei piisa.

Me peame Euroopa rahaliidu arengu ja sotsiaalpoliitika abil taas tasakaalu viima. Vajame ühtset ühenduse poliitikat ning uudset institutsioonide ja majanduse juhtimist, et taastada euroala majanduse alustasakaal.

Ühise Euroopa rahastamisvahendi loomine tuleb läbi vaadata, sealjuures tuleb arvesse võtta krediidikriisiga toimetulekuks võetud otseseid meetmeid ning teha selgeks, et maksumaksjaid ei saa väga kaua koormata. Senises lähenemisviisis, mille järgi lastakse krediidikriisil ise ennast reguleerida, peitub oht, et majandus- ja sotsiaalpoliitika riigistatakse ning Euroopa majandus hakkab arenema eri kiirusel. Euroopa Liidu sellist institutsionaalset killustamist tuleks vältida.

Euroopa ees on avanenud ainulaadne ja ajalooline võimalus ning ta peab pakkuma välja uue majandusliku ja sotsiaalse arengu mudeli, nagu ta juba on seda alustanud kliimamuutuse, energiavarustuse kindluse, sotsiaalse stabiilsuse ja jätkusuutliku majanduse valdkonnas. Pärast majanduskriisi vaibumist peaksime eest leidma poliitilisest ja institutsioonilisest küljest hoopis tugevama ja sotsiaalsema Euroopa Liidu, kes näitab teed kliimamuutuse poliitikas.

 
  
MPphoto
 
 

  Titus Corlăţean (PSE), kirjalikult. – (RO) Tahaksin väljendada heameelt 15.-16. oktoobri 2008. aasta Euroopa Ülemkogu kohtumise järelduste üle, mis puudutavad vajadust määratleda uuesti Euroopa Liidu poliitika idanaabrite, eriti Moldova Vabariigi suhtes. Euroopa Liit peab lisama Musta mere piirkonna ja kindlasti ka Moldova Vabariigi oma poliitiliste eelisvaldkondade nimekirja.

Me peame sõnastama selged volitused, mis võimaldavad hakata pidama läbirääkimisi ulatuslikuma koostöö kokkulepete üle selle riigiga; sealjuures tuleb lähtuda väga selgetest tingimustest – saavutatud edusammud tuleb kirja panna, Chişinău kommunistlik valitsus peab järgima rangelt demokraatlikke ja Euroopa õiguses sätestatud norme ning austama kohtusüsteemi ja meedia õigust sõnavabadusele. Kõnealuse kokkuleppe allkirjastamise eelduseks on kommunistlike ametivõimude ebademokraatlikele kuritegudele ja liialdustele lõpu tegemine, õigusaktide muutmine nii, et kaotataks keeld, mille järgi kahe või enama kodakondsusega isikud ei tohi riigiametites töötada, ning valimiskorra muutmine, järgides Euroopa Liidu liikmesriikide norme ja Euroopa Ülemkogu soovitusi.

Rumeenia on olnud ja on ka edaspidi peamine toetaja, kes soosib Moldova Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga, ning ma loodan, et Moldova ametivõimud võtavad selles suunas liikumiseks konkreetseid meetmeid.

 
  
MPphoto
 
 

  Daniel Dăianu (ALDE), kirjalikult. – Uus Bretton Woodsi süsteem peab olema hästi ette valmistatud.

Üha rohkem juhtivaid poliitikuid pooldab üleilmse konverentsi korraldamist, et käsitleda seal maailma praeguse rahandussüsteemi struktuurivigu ja kujundada selle valdkonna rahvusvaheline struktuur ümber. On sõnadetagi selge, et sellise ajaloolise ülesande täitmiseks on hädasti vaja kokku tuua vanad ja uued majandusjõud. Kuid üleilmne konverents (uus Bretton Woodsi süsteem!) peab olema hästi ette valmistatud. Esiteks tuleb määratleda maailma rahanduse ümberkorraldamise analüütilised alustalad. Keynesi ja Dexter White’i juhtimisel koostasid eksperdid rakendatavat kava päris pikalt, kuigi oli sõjaaeg. Me peame tagama, et selline kava on olemas ajaks, kui me otsuseid langetame. Jacques de Larosiere’i juhitav töörühm saaks selles küsimuses suureks abiks olla. Teiseks peavad peamised majandusjõud saavutama kesksetes küsimustes üksmeele. Sellega on lood aga keerulisemad. Loodan väga, et Euroopa Liit võtab juhirolli, et liita jõud rahvusvahelise rahandussüsteemi muutmiseks ning õiguslike ja järelevalveraamistike uuendamiseks eesmärgiga panna rahandus majandusele tõeliselt kasu tooma.

 
  
MPphoto
 
 

  Proinsias De Rossa (PSE), kirjalikult. – Euroopa, sealhulgas Iirimaa, vajab Lissaboni lepingut, kui me soovime arendada ühtset ja tõhusat poliitikat, mille abil tulla toime rahandussüsteemi üleilmse kriisi, kliimamuutuse ja paljude maailma piirkondade puuduliku arenguga.

Majandusliku natsionalismi abil ei saa selliseid üleilmseid probleeme lahendada. Ka ei ole see võimalik seeläbi, et jätame finantsasutustele või piiriülestele ettevõtetele vabaduse toimida enda äranägemise järgi, ja siis kriisi korral ootame, et maksumaksja nad hädast välja aitaks.

Me vajame üleilmse juhtimise süsteemi, mis hõlmaks finantsturgude piiriülest reguleerimist; võimalust maksustada neid institutsioone nii, et see aitaks vältida ühe riigi väljamängimist teise riigi päästmiseks.

Valuutavahetuse maksustamist on vaja selleks, et asjaomaseid turge stabiliseerida, samuti võiks see olla väärtuslik vahend, millega täita aastatuhande arengueesmärkide elluviimise rahastamises tekkinud lünka.

Sellist maksustamissüsteemi tuntakse ka Tobini maksu nime all. James Tobin pakkus selle esimesena välja pärast Bretton Woodsi süsteemi hävingut USAs. Sellel on kolmetine mõju: 1) see aitab stabiliseerida valuutaturgusid, 2) pakub märkimisväärseid ressursse aastatuhande arengueesmärkide saavutamiseks, 3) võidab tagasi osa demokraatlikust ruumist, mis oli vahepeal kaotatud finantsturgudele.

 
  
MPphoto
 
 

  Elisa Ferreira (PSE), kirjalikult.(PT) Euroopa ühisraha on loonud barjääri, mis on kaitsnud Euroopa Liitu kõige hullemate kriisiaja probleemide eest. Selles mõttes on euro olnud vaieldamatult Euroopa edu näitaja.

Turgude dereguleerimise ja kriisiga silmitsi seistes on võetud rida vastuolulisi riiklikke meetmeid. Rutakalt on sõlmitud kokkulepe, mida me lõppkokkuvõttes toetame, kuid me ei saa unustada komisjoni äärmist passiivsust ajal, kui vajasime mingisugustki ettevaatlikku ja kaugeleulatuvat tulevikuplaani

Viimastel aastatel – mitte kuudel – on parlament arutanud ja võtnud vastu põhjendatud reformiettepanekuid eelkõige turu reguleerimise ja järelevalve valdkonnas. Just sellisest tõsiseltvõetavusest lähtudes palume nõukogu eesistujal ja komisjonil kaasata parlament aktiivselt reformilahenduste leidmisse, millel on kolm eesmärki.

Esiteks: lõimunud Euroopas ei saa süsteemi ähvardavaid ohte enam riigi tasandil reguleerida. Vaja on struktuurimeetmeid ning selgeid ja stabiilseid reegleid, mis tagavad süsteemi töökindluse.

Teiseks peab Euroopa olema globaliseerunud maailmas aktiivne partner uue rahvusvahelise, peamisi partnereid kaasava raamistiku loomisel.

Kolmandaks: ajal, kui majanduslangus on juba tegelikkuseks saanud, peame viima kooskõlastatult ellu majanduse taastamise paketi, mis tagab majanduskasvu ja tööhõive ning aitab peredel ja ettevõtetel taastada kindlustunde.

 
  
MPphoto
 
 

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Taas on välja jäetud arutelu keskne element ehk vajadus öelda lahti praegusest poliitikast, mis on tekkinud kriiside peamine põhjus. Siiski oli eile huvitav kuulata, kuidas neoliberalismi suured kaitsjad tunnistavad nüüd, et midagi peab muutuma, kuid üksnes kapitalismi ümbervormimise mõttes, nagu märkis president Sarkozy. Seepärast ongi üks nende prioriteete sisserändepoliitika areng eelkõige tagasisaatmist käsitleva direktiivi abil, milles ei austata inimõigusi ja koheldakse riigis ebaseaduslikult viibivaid kodanikke kui kurjategijaid, mitte kui inimesi, kes põgenevad koduriigist nälja eest, otsides paremat tulevikku endale ja oma perele.

Sotsiaalküsimuste üha suurem eiramine on endiselt üks nende poliitika peamisi jooni. Finantskriisi lahendamiseks on nad leidnud tohutul hulgal ressursse ja poliitilist tahet. Mis aga puudutab ostujõu vähenemisest, suurenenud vaesusest, töötusest ning ebakindlast ja kehvasti tasustatud tööst tulenevat sotsiaalset olukorda ja kriisi, siis selles osas puuduvad vajalikud ressursid ja tarvilik poliitiline tahe ikka veel. Tegelikult kipuvad nende ettepanekud sotsiaalset olukorda hoopis halvendama ja suurendama ebavõrdsust rikkuse jaotumisel.

 
  
MPphoto
 
 

  Pedro Guerreiro (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Euroopa Ülemkogu on kinnitanud varem vastu võetud meetmed, mille eesmärk on päästa finantskapital, kapitalistliku süsteemi alustala, ja tagada struktuurireformide jätkamine.

Kapitalismi ümbervormimine tähendab lihtsalt veel rohkemat kapitalismi koos kõigi selle ebasoodsate vastuoludega, töötajate täiendavat ekspluateerimist, avalike teenuste ulatuslikumat liberaliseerimist ja erastamist ning palgast veel suurema osa suunamist kapitali – see on poliitika, mida Portugali sotsialistlik valitsus truult järgib.

Kuid mitte sõnagagi ei ole mainitud järgmist:

- töötajate ja rahvastiku kasvavad raskused, tõusvad palgad ja paranevad sotsiaalkindlustuse hüved, oluliste kaupade ja teenuste hindade langus või tõusvate hüpoteegikulude tõhus kärpimine;

- tootliku investeerimise, tööalaste õiguste, avalike teenuste ja tugeva avaliku ärisektori – nagu panganduseski – edendamine loodud rikkuse õiglase jaotamise kaudu;

- Euroopa Liidu praegusest rahapoliitikast ja stabiilsuspaktist loobumine, maksuparadiisidele lõpu tegemine ning struktuurifondide tugevdamine ja kasutamine, et tagada tõhus majandusareng ja parandada töötajate elutingimusi.

Teisisõnu: kordagi ei ole mainitud kapitalistlikust poliitikast lahtiütlemist…

 
  
MPphoto
 
 

  Gábor Harangozó (PSE), kirjalikult. – Arvestades praeguseid erakordseid turuolusid, peame võtma konkreetsed meetmed, et tagada stabiilsuspakti elluviimisel piisav paindlikkus. Enneolematud sündmused on näidanud, millised on Euroopa finantslõimumissüsteemi piirid sellise ulatusega kriisi korral. Stabiilsuspakti reformimisel ei osanud keegi oodata niisugust finantsvapustust; stabiilsuspaktis majanduse aeglustumise puhuks jäetud paindlikkus tundub olevat hiljutiste sündmuste valguses ebapiisav. Me peaksime säilitama eelarvedistsipliini, kuid tagama suurema paindlikkuse, et uued liikmed saaksid ühineda euroalaga kohe esimesel võimalusel. Praeguse korra kohaselt võib finantskriis tõepoolest takistada uutel liikmetel plaanitud ajal euroalaga ühineda. Euroopa vahetuskursimehhanismi loomise aluseks olnud majanduslikku ratsionaalsust tuleks kohandada praeguste rahandusoludega, et luua euroalaga liituvates riikides tingimused jätkusuutlike finantsturgude tekkeks. Lahenduseks võib olla ka protsessi kiirendamine, kui lubada igal riigil valida euro poole liikumisel oma tee vastavalt riigi majanduse oludele, sest finantskriis on näidanud vajadust liita uued liikmesriigid euroalaga.

 
  
MPphoto
 
 

  Mieczysław Edmund Janowski (UEN), kirjalikult. – (PL) Praegune kriis tundub rahandusmaailma kokkuvarisemisena, kuid sellega on seotud ka energia- ja toiduküsimus. See on jäämäe tipp, mille aluseks on osaliselt kesksete moraalipõhimõtete kokkuvarisemine ja osaliselt inimeste naiivsus. Sellest annavad tunnistust spekuleerimine ja ebakindlad investeeringud.

Igikestvat liikumist ei ole olemas ei füüsikas ega majanduses. Millest juhindusid need inimesed, kelle trikid viisid maailmarahanduse kokkuvarisemiseni? Me lasime end viia eksiteele inimestel, kes kogusid pettuse abil terve varanduse. Nüüd oodatakse maksumaksjatelt pangandussüsteemi hädast väljaaitamist. Tõenäoliselt läheb see maksma suurema summa kui kogu Euroopa Liidu eelarve. Finantsvapustus tabas kõigepealt USAd, kuid selle tagajärjed on mõjutanud kogu maailma. Teatud riigid, nagu Island, leidsid end täieliku katastroofi äärelt. Kindlasti on oodata järellainetust, mis tekitab lisakahju. Kas võib kõigest sellest tulla midagi positiivset? Võib-olla. Võib-olla me hakkame mõistma, et ei ole õige ehitada õhulosse, lähtudes vääradest eeldustest, vaid meil on vaja kindlat usaldusväärsuse ja solidaarsuse vundamenti. Asi ei ole püüdluses taastada väljendi „kindel kui pank” endine tähendus. Kaalul on meie ja meie laste tulevik. Turumajanduse või õigemini kapitalismi toimimise aluseks peavad olema kindlad ja kestvad põhimõtted, mille hulka kuulub olulise tunnusena ka ausus.

 
  
MPphoto
 
 

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE), kirjalikult. (FI) Proua juhataja, alustuseks tahaksin tänada nõukogu eesistujat tema õige mõttekäigu eest: keskkonnahuve tuleb äärmiselt tähtsaks pidada nii headel kui ka halbadel aegadel. Teie vastused härra Wurzile, härra Cohn-Benditile ja härra Schultzile olid samuti asjakohased.

Tahaksin väljendada oma muret eelkõige heitkogustega kauplemise olukorra pärast. Kui mõelda, mida on sel sügisel siin tehtud, siis ei saa lugeda parlamendi seisukohta demokraatliku protsessi tulemuseks. Sellel on juures liigse kiirustamise maitse ning komisjonid ei teadnud, mida nad hääletavad. Esitatud muudatusettepanekud on teatud mõttes bluff, meiega on manipuleeritud ja meid on eksiteele juhitud. Meie raportöör ja meie fraktsiooni koordinaator reetis kõiki, kui ei läinud kaasa fraktsiooni hääletusel vastu võetud otsusega. Parlamendi ajaloos ei ole kunagi varem midagi sellist juhtunud.

Komisjon on üks süüdlastest. Ta andis välja tohutu hulga õigusakte liiga hilja ja siis ei lubanud neid puutuda, viidates kliimaküsimust puudutavale rahvusvahelisele üksmeelele. Tulemuseks on vilets heitkogustega kauplemise mudel, mille rakendamine suurendab kulusid ja ohustab Euroopa töökohti. Iga ühepoolne enampakkumine on vaid täiendavaks maksukoormaks. Ma ei näe keskkonnale mingit kasu tõusmas, kui Euroopa toodangule, mis on valmistatud kõige keskkonnahoidlikumal viisil kogu maailmas, veeretatakse kliimamuutusega võitlemise sildi all õlule selline koorem.

Heitkogustega kauplemine viib saastuse lihtsalt Euroopast välja, poetab selle sinna ja tekitab meil töötust. See ei ole hea ega vastutustundlik keskkonnapoliitika. Me vajame tõhusamat kliimapoliitikat.

Heitkoguseid tuleb vähendada vastavalt meie võetud kohustustele. Ka meie alternatiivi peaks parlament põhjalikult kaaluma. Seda toetavad paljud liikmesriigid, samuti Euroopa tööstusringkondade keskorganisatsioon ja kogu Euroopa ametiühingute liikumine. Veel üks lugemine kõrvaldaks siin parlamendis tekkinud demokraatiapuuduse.

 
  
MPphoto
 
 

  Marian-Jean Marinescu (PPE-DE), kirjalikult. (RO) Venemaa ja Gruusia vahel puhkenud kriis koos finantskriisiga ei ole andnud mitte üksnes teoreetilisi, vaid ka praktilisi tõendeid selle kohta, et Euroopa institutsioonid vajavad reformimist. Euroopa ühtsus, mida väljendatakse ühehäälselt, on sellises olukorras ainus lahendus. Lissaboni lepingu rakendamine on tõeliselt hädavajalik. Detsembris peab nõukogu esitama lahenduse selles suunas liikumiseks, hoolimata võimalikest tagajärgedest. Rahalist, energiaalast ja poliitilist kindlustunnet ning samuti Euroopa projekti alusväärtuste tugevdamist saab tagada üksnes tihedas koostöös meie naabritega.

Idapartnerluse algatus lisab suhetesse meie naabritega uue poliitilise mõõtme, täiendades ja hoogustades Musta mere piirkonnas juba käivaid projekte, edendades selleks institutsionaliseeritud raamistikku, mis aitab ajakohastada kokkuleppeid viisa väljastamise liberaalsema korra üle ning luua vabakaubanduspiirkonna ja strateegilised partnerlussuhted meie idanaabritega.

Suhtumises Euroopa Liidu laienemisse võib tajuda tuntavat väsimust, kuid me ei saa lubada, et sellised riigid nagu Moldova ja Ukraina veel kaua väljaspool Euroopa Liitu püsivad. Idapartnerlusest peab kostuma selge signaal, suunis neile riikidele, et avada neile võimalus liituda Euroopa Liiduga – seda muidugi tingimusel, et nad saavutavad nõutava taseme kõigis valdkondades.

 
  
MPphoto
 
 

  Esko Seppänen (GUE/NGL), kirjalikult.(FI) Euroopa Liidu tippkohtumisel arutati, kuidas USA majanduse enda nn Hiina sündroom, s.t finantsmajanduse keskuse hävimine Wall Streetil mürgitas oma radioaktiivsusega ka Euroopa turgusid. Selle tulemusena liigub maailm USA-järgsesse ajastusse. Selle autoriteet sai hävitava löögi, kui nende laev nimega Kapitalism jooksis hüperliberaalide ideoloogilisele madalikule.

Loodetavasti kiirendab riigis tekkinud vaesus ja raskused laenude saamisel Ameerika sõjalise tegevuse hääbumist tema okupeeritud riikides. Kui arvestada, milline okupeeriv jõud on USA, siis said Venemaa liialeläinud sõjalised manöövrid Lõuna-Osseetias kahtlemata suure tähelepanu osaliseks. Peame olema tippkohtumise tulemustega rahul, sest Euroopa Liidu äärmuslikud riigid ja Ameerika fundamentalistid ei leidnud toetust oma nõuetele isoleerida Venemaa.

 
  
MPphoto
 
 

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE), kirjalikult. – (HU) Me ei tohi lubada, et Euroopa peab tasuma USAst alguse saanud finantskriisi ja spekuleerimise hinna. Tavainimesed ei tohi pankade lühinägelikkuse ja spekulantide ahnuse tõttu kannatada.

Euroopa Ülemkogu kohtumisel vastu võetud pakett loodetavasti tõkestab selle finantstormi lainete teed. Euroopa Liidu ja liikmesriikide valitsuste kõige tähtsam ülesanne on teha kõik võimalik, et leevendada kriisi sotsiaalset ja majanduslikku mõju, hoida ära pikaajaline majanduslangus ja kaitsta investeeringuid.

Me peame oma kodanike kaitseks koguma varusid. Selleks peavad Euroopa riigid võtma tarvitusele hädaabinõud, vähendama eelarvekulutusi, lükkama kavandatud maksukärped ajutiselt edasi ja isegi tõstma makse. See toimubki praegu Prantsusmaast Ühendkuningriigini ja Itaaliast Lätini. Ainus viis selle tõhusaks saavutamiseks on jõuda riikliku üksmeeleni; igaüks, kes sellele vastu tegutseb, seab ohtu riigi finantsstabiilsuse.

Turumajanduse põhialused tuleb uuesti läbi mõelda. Turuprotsesside sotsiaalne kontroll on hädavajalik – mitte konkurentsi tõkestamiseks, vaid selle seadmiseks vajaliku õigusliku järelevalve alla. Euroopa Parlament toetab Euroopa tasandil rahandus- ja kapitaliturgude järelevalveasutuse loomise ideed, mida on soovitanud Ungari peaminister Ferenc Gyurcsány.

On vastuvõetamatu, et süüdlased pääsevad ilma vastutusele võtmiseta. Nende mitmete miljonite suuruste palkade külmutamine ei ole karistus. Karistusest ei tohi kõrvale hiilida, see peab hõlmama rahvusvahelise finantskriisi vallandajate omandi konfiskeerimist ja varade külmutamist.

 
  

(1)Vt protokoll.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika