Istungi stenogramm

Esmaspäev, 17. november 2008 - Strasbourg

21. Majandus- ja rahaliidu esimesed kümme aastat ja tulevik (arutelu)

  Juhataja. – Me alustame nüüd arutelu majandus- ja rahaliidu esimese kümne aasta ja tuleviku üle. Sellega seoses tahaksin Euroopa Parlamendis südamlikult tervitada Luksemburgi peaministrit ja rahandusministrit ning eurorühma presidenti Jean-Claude Junckerit.

(Aplaus)

Muidugi on mul rõõm tervitada ka pädevat volinikku Joaquín Almuniat.

  Pervenche Berès, raportöör. − (FR) Härra juhataja, lugupeetud eurorühma president, härra volinik, ma usun, et see on tähtis hetk ja et teema, mida me hakkame täna arutama, mõjutab palju kõiki eurooplasi.

Ma usun, et euro on meie suurim kapital, meie parim investeering, ja selles on nüüdseks kõik veendunud. Praegu on aeg olukorda hinnata, ent seejuures on selge, et just kriisiaegse hindamise abil peame leidma vahendid, mis võimaldavad edasi liikuda. Millises olukorras me oleksime ilma eurota? Selleta oleks Island praegu üsna sarnane Iirimaaga või õigemini meenutaks Iirimaa Islandit.

Me alustasime nüüdse kriisi ajal uuesti arutelu, sest kõik on mõistnud, kui palju mõjutab euro meie võimet reageerida sündmustele peale tavaolukorra ka kriisiajal.

Härra volinik, ma tahaksin teid tänada ettenägelikkuse eest, sest kui te 2008. aasta mais Euroopa Parlamendile selle dokumendi esitasite, ei aimanud keegi, et see osutub nii kasulikuks ja vajalikuks, et sellest saab alus tuleviku huvides tehtavale hädavajalikule tööle ja et see aitab meil meie ees seisva kriisiga toime tulla euro pakutaval kindlal toel.

Kuid ma olen täiesti teadlik, et teie arutelus majandus- ja rahandusministritega liikusid nende mõtted järsku teistele teemadele; nende mõtted liikusid järsku teemale, millele nad varem tähelepanu ei pööranud – finantsturgude olukorrale. Te peate neile meelde tuletama, et kui nad tahavad meie praegusest kriisiolukorrast tulevikus välja tulla, ei pääse nad kahest asjast.

Nad peavad majandus- ja rahaliidu tasakaalu seadma. Me oleme näinud, kuidas seda tehakse finantsturgude kriisi reguleerimiseks. Me näeme, kuidas seda praegu tehakse meie ees seisva reaalmajanduse kriisi reguleerimiseks. Rahapoliitikaga saab palju ära teha, kui suurendada turgude toimimise hõlbustamiseks likviidsust ja langetada investeerimise elustamiseks intressimäärasid. Aga see on kõik! Pärast seda peavad valitsused võtma meetmeid pankade päästmiseks, mürgiste toodete väljatõrjumiseks ja edaspidi Euroopa Liidu sisese majandustegevuse taaselustamiseks.

Seega on aeg, et majandus- ja rahandusministrid kasutaksid asutamislepingut, mis ütleb, et nad peavad oma majanduspoliitikat käsitama ühist huvi pakkuva poliitikana. Sellelt põhjalt, härra volinik, alustage uuesti arutelu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus, nõudke seda tegevuskava, mida te neile soovitasite, ning ühinege meie ettepanekutega ja toetage meie ettepanekuid, et euro teeniks tulevikus tõesti majanduskasvu ja tööhõive eesmärki.

Mis puutub rahapoliitikasse, siis toetame loomulikult Euroopa Keskpanga sõltumatust, ent austame ka asutamislepingut tervikuna ning artiklis 105 on lisaks hinnastabiilsuse säilitamise kohustusele sätestatud, et Euroopa Keskpank peab kaasa aitama ka muude ühenduse eesmärkide saavutamisele. Kas ma pean seda rõhutama? Kas ma pean ütlema, et homme võime me alustada ka uut arutelu? Seda ei ole küll meie raportis, kuid kas ei ole tulevikus vaja algatada arutelu finantsturgude stabiilsuse eesmärgi lisamise kohta rahapoliitika eesmärkide hulka? Selline on minu küsimus.

On selge, et majandus- ja rahaliit ei hakka paremini toimima, kui me ei võta senisest rohkem arvesse reaalmajanduse ja finantsturgude suhet. Praegu maksame me selle asjaolu unustamise eest.

Kui rääkida laienemisest, siis see kriis loob taas tingimused aruteludeks, kuid ma leian, et me peame jätkama ranget joont. Enne euroalaga liitumist on lihtsam reformi läbi viia kui pärast euroalaga liitumist, ehkki see on ülimalt raske ülesanne. Härra volinik, see on üks teie aruande põhipunkte – mõte, et euroala toimimisel esile kerkinud erinevused tekitavad muret. Need erinevused on suuremad, kui me esialgu arvasime.

Seetõttu kutsume meie, Euroopa Parlament, teid üles andma Euroopa Liidule vahendid, mis võimaldaksid jälgida riigi kulutuste kvaliteeti, et näha, milline on liikmesriikide reaktsioon, ning tagama, et sellest ei tuleks üksnes arutelu piirmäärade suuruse üle, sest see võimaldab üksnes üldist mõttevahetust, mitte arutelu riigi kulutuste kvaliteedi üle, mis on majandus- ja rahandusministrite ülesanne.

Härra volinik, me usume ühtlasi, et tegevuskavas, mida te meile pakute, peaksite nüüd pöörduma ka liikmesriikide poole ja paluma neil oma kavad üle vaadata. Nende riiklikes reformikavades ei võeta praegu arvesse teie esitatud viimaseid prognoose.

Kui me kavatseme majanduspoliitika ühist kooskõlastamist tõsiselt võtta, tuleb need kavad nüüd üle vaadata, lähtudes teie esitatud kasvuprognoosidest, mida toetavad ja kinnitavad IMF ja OECD.

Lõpetuseks tahaksin seoses meie sõnastatud ettepanekutega juhtida teie tähelepanu küsimustele, mis on seotud euroala välisesindusega. Meie hoiak on liiga kaua olnud passiivne. Euro on meid kaitsnud. Ent lisaks meie kaitsmisele peab see nüüd võimaldama meil saada rahvusvahelisel areenil kaaluka häälega jõuks, nii et me ei oleks lihtsalt ülejäänud suurte rahandusjõudude vahelises arutelus hõljuv lüli. Me oleme suur rahandusjõud, me peame selle tõsiasja tagajärgi täielikult arvesse võtma ja sellel teemal tuleb ka ministrite nõukogus järjekindlalt ja kooskõlastatult arutleda.

Nagu te teate, oleme meie siin Euroopa Parlamendis enam kui valmis oma rolli selles ülesandes täitma.

  Werner Langen, raportöör. – (DE) Härra juhataja, soovin öelda euroala esindajatele, peaministrile ning majandus- ja rahandusvolinikule tere tulemast. Üldisi tulemusi vaadates arvan, et euro esimese kümne aasta edu võib pidada seninägematuks. Kõik ei ole kulgenud täiesti ladusalt, ent eriti praeguse finantsturgude kriisi ajal on institutsioonid oma väärtuslikkust tõestanud. Euroala raames tehtava institutsioonidevahelise koostöö alusel saab otsuseid kiiresti ette valmistada, kohe ellu viia ja eelkõige anda eeskuju kõigile 27 liikmesriigile.

Esitasime raporti, mis sisaldab 62 üksikasjalikku punkti, sealhulgas varasema töö hindamist ja tulevikuväljavaateid. Proua Berès rääkis juba mõnest tulevikuväljavaateid puudutavast punktist ja ma tahaksin sel teemal jätkata. Hoolimata kogu eurole antud positiivsest vastukajast tuleb ikkagi küsida, mis saab edasi. Kas euroala ja Euroopa Keskpank on eesseisvateks ülesanneteks valmis? Kindlasti tekib üks või teine probleem, mida tuleb analüüsida. Tahaksin teile meelde tuletada, et konkurentsivõime arengus valitsevad euroalal erinevused, sest kuigi meil on tsentraliseeritud rahapoliitika, on eelarve- ja rahanduspoliitika endiselt kohapealne. Stabiilsuse ja kasvu pakt saab neid kaht tasandit tasakaalustada vaid juhul, kui liikmesriigid on valmis paktist kinni pidama, tingimustega nõustuma ja vajalikku distsipliini ilmutama. Seega on stabiilsuse ja kasvu pakti ees praegu esimene suur proovikivi – kuidas tulla toime finantskriisiga. Minu arvates on pakt piisavalt paindlik ning igal juhul on äärmuslike olukordade puhul võimalik teha ajutisi erandeid, kuid stabiilsuse ja kasvu pakti ei saa lihtsalt kõrvale heita.

Teine küsimus on, mis saab võlaga. Finantsturgude pakett koostati kiiresti, valitsused võtsid meetmeid ning otsustajad, sealhulgas komisjon, näitasid üles kriisiolukorras tegutsemise võimet, kuid küsimus on selles, kas me heidame nüüd euro stabiilsust hoida aidanud põhimõtted kõrvale või õnnestub meil neid põhimõtteid edasi arendada ja säilitada.

Lisaks tegime tohutu hulga ettepanekuid, mida ma ei saa loetleda, sest mulle anti kõnelemiseks üllatavalt lühike aeg. Ent kindel on see, et me vajame euro jaoks autoriteetsemat ja ühtset välisesindust – selles küsimuses jagame täielikult Luksemburgi peaministri ja eurorühma presidendi seisukohta. Mind hämmastas, et eurorühma presidenti Junckerit ei kutsutud viimasele, Washingtonis toimunud tippkohtumisele. Ma võin seda üsna avameelselt öelda, sest see on kogu positiivse arenguga märgatavas vastuolus. Loomulikult soovime ka Euroopa Parlamendi asjakohast kaasamist ning tegevuskavas on üks punkt, mille üle me oleme pikka aega arutlenud, täpsemalt on see küsimus, kas eelarve- ja finantspoliitika suuremast kooskõlastamisest piisab või – nagu arvab Prantsusmaa – sellest ei piisa ja me peame selle asemel looma niinimetatud majandusvalitsusele institutsioonilise vormi, mis tekitab Saksamaal tugevaid vastuolusid. Milline tee on õige? Minu fraktsiooni jaoks on vastus selge: me ei vaja majandusvalitsust, aga me vajame suuremat kooskõlastamist, sealhulgas seoses poliitikasuundade kombineerimisega, milles on juba kokku lepitud. Ent ühtlasi on meil vaja, et liikmesriigid näitaksid üles vajalikku distsipliini, vastasel korral võivad eurot pikas plaanis tabada raskused ja seda ei taha keegi.

Tänan kõiki selles töös osalenuid. Euroopa Parlament on valmis tihedat koostööd tegema ja me oleme kindlad, et suudame selle raportiga tooni anda.

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. – (ES) Härra juhataja, lugupeetud eurorühma president, daamid ja härrad, esiteks pean ma komisjoni nimel tänama mõlemat raportööri – proua Berèsi ja härra Langenit – ning kõiki, kes selle suurepärase raporti kallal on töötanud.

Majandus- ja rahaliidu kümnendaks aastapäevaks koostatud raporti omadused väärivad tunnustust. Samuti tuleb tunnustada fraktsioonidevahelist koostööd, mis näitab Euroopa Parlamendi suurt ühtekuuluvustunnet. See on majandus- ja rahaliidu järjekordne eelis ja järjekordne positiivne tegur, nii praegu kui ka edaspidi.

Majandus- ja rahaliit on olemas olnud kümme aastat. See oli meie analüüsi lähtepunkt ja ühtlasi ka komisjoni koostatud aruande lähtepunkt. See oli lähtepunkt ka komisjoni teatises, mida mul oli au teile 7. mail tutvustada. Ent euro ning majandus- ja rahaliidu kümnes aastapäev langeb kokku erakordselt raske ja keeruka majandusolukorraga. See võimaldab meil analüüsida majandus- ja rahaliitu sellest küljest, kui kasulik võib euro – meie ühisraha ja meie lõimumise märk – sellise ennenägematu olukorra lahendamisel olla.

Järeldus on, et euro esimesed kümme aastat on olnud väga positiivsed. Ka selles mõttes, kui kasutoov on majandus- ja rahaliit praeguse olukorra lahendamiseks, on järeldus positiivne. Me elame keerulisel ajal, ent meie käes on ülimalt kasulik tööriist, mis võimaldab nende raskustega toime tulla.

Mõistagi tuleb 7. mail siin minu tutvustatud teatises sisalduva analüüsi järeldusi ja teie raporti järeldusi praktikas rakendada, et seda vahendit võiks õigeaegselt ja tõhusalt kasutada. Nõustun mõlema raportööriga, et võti on kooskõlastamine.

Sel nädalalõpul Washingtonis toimunud kohtumisel räägiti samuti kooskõlastamisest. Ilma selleta ei saa me praeguseid raskusi tõhusalt lahendada. Mitte keegi ei saa sellises olukorras oma majandusprobleeme lahendada ilma, et sellega kaasneks majanduspoliitika kooskõlastamist. See oli ilmne mõni nädal tagasi, kui me pidime vastu seisma finantssüsteemi kokkuvarisemise ohule. See on ilmne ka praegu, mil me peame vastamisi seisma võimalusega, et enamiku meie riikide majandust tabab langus, ning mil me seisame esimest korda oma elu jooksul silmitsi isegi deflatsiooniohuga.

Eelarvepoliitikat tuleb kooskõlastada. Majandus- ja rahaliitu käsitlevas raportis räägitakse vajadusest suurendada eelarvealast järelevalvet ning laiendada rahandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamiseks kasutatavaid meetodeid, nagu härra Langen märkis. Samas peame silmas pidama ka jätkusuutlikkust, nagu proua Berès mainis, riigi rahanduse kvaliteeti ja tõsiasja, et 2005. aastal läbi vaadatud stabiilsuse ja kasvu pakt seab meile ette eeskirjade süsteemi. See läbivaatamine osutub nüüd väga kasulikuks, sest majanduse taastumise ajal võimaldas see meil eelarve konsolideerimisega edasi liikuda. Euroala oleks 2007. aasta lõpul peaaegu murdunud – esimest korda ajaloos oli puudujääk 0,6–0,7% –, kuid see tähendab, et me saame nüüd tegutseda piisavalt paindlikult, nii et meie fiskaalpoliitika aitab tõesti nõudlust säilitada, nagu peaks tegema ka meie rahapoliitika.

Meie aruande järeldused on praegu eriti kasulikud, kui mõelda vajadusele ühendada eelarvepoliitika ja struktuurireformid, ning selles mõttes olen ma proua Berèsiga nõus – me peame Lissaboni strateegia riiklikud programmid, riiklikud reformiprogrammid läbi vaatama ja neid kohandama ning me peame ühtlasi läbi vaatama liikmesriikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammid ja kohandama neid praeguse olukorraga. Me arutame seda eelolevatel kuudel ning nagu te teate, esitab komisjon sel põhjusel 26. novembril tegevuskava, mis sisaldab eesmärke, vahendeid, tegevuspõhimõtteid ja kohustusi. Selles kavas osutatakse vajadusele kohandada riiklikke programme, et muuta liikmesriikide poliitika ühtseks ja ühtlustatuks ning viia see vastavusse Euroopa strateegia, poliitika ja vahenditega. Ma nõustun teiega ja raportis väljendatud arvamusega, et me peame tugevdama euro ning majandus- ja rahaliidu välismõõdet.

Nagu härra Juncker hästi teab, vajame mitmepoolsete organisatsioonidega ja teiste peamiste asjaosalistega suhtlemiseks strateegiat, mis võimaldaks meil kaitsta meie ühisvaluuta ja majandus- ja rahaliiduga seotud huvisid ning ühtlasi Euroopa Liidu majandushuvisid.

See strateegia peab tuginema põhimõtetele ja prioriteetidele, aga ka tegutsemiseks vajalikele vahenditele, mis võimaldavad meil kõnelda ühel häälel ja aitavad seega tugevdada iga Euroopa kodaniku ja konkreetsemalt euroala mõjujõudu. See küsimus puudutab ka juhtimist. Ma nõustun täielikult mitmete juhtimist käsitlevate punktidega, mille olete oma raportisse lisanud, ning loodan, et majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus ja eurorühmas osalevad rahandusministrid nõustuvad nendega samuti.

Proua Berès – ma lõpetan kohe – ütles oma sõnavõtus, et volinik ja komisjon peaksid veel kord juhtima rahandusministrite tähelepanu käesoleva raporti järeldustele. Molière’il on tegelaskuju, kes ütles, et ta arvas end kõnelevat värssides, ent kõneles tegelikult proosas, ilma sellest aru saamata. Ma usun, et praegu Jean-Claude Junckeri eesistumisel peetavad eurorühma ministrite arutelud, majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus peetavad ministrite arutelud ja Washingtoni kohtumisel peetud ministrite arutelud sobivad ideaalselt kokku komisjoni aruandes ja teie raportis viidatud prioriteetide ja kooskõlastamisvajadusega, ehkki mõned osalejad ei ole sellest tõenäoliselt teadlikud.

(Aplaus)

  Jean-Claude Juncker, eurorühma president. – (FR) Härra juhataja, härra volinik, proua Berès, härra Langen, daamid ja härrad, tahaksin alustuseks tunnustada mõlemat teie raportööri selle raporti eest, mille nad teile ja meile lugemiseks ja mõtete vahetamiseks esitasid. See on õiglane raport ja läheb piisavalt süvitsi, et anda meile järgmisteks kuudeks tegevust.

Ma nõustun proua Berèsi ja härra Langeni raportis tehtud analüüsiga, mis puudutab hinnangut ühisraha esimese kümne aasta kohta. Sellele, mida nad on raportis öelnud, pole midagi lisada, ja sealt ei ole ka midagi välja võtta. Lisaks toetab seda raportit Euroopa Parlamendi suur enamus, vähemalt nendes punktides, mille kohta komisjon on arvamust väljendanud. Ma märkan, et Euroopa Parlamendi suhtumine ühisrahasse on märksa entusiastlikum kui kaksteist, kolmteist või isegi kümme aastat tagasi, ja me peaksime selle üle rõõmsad olema.

Majanduslike lahknevuste, struktuurireformide vahel esinevate lõhede ja riigi rahanduse juhtimist puudutavate erinevuste kohta tahaksin esmalt märkida, et ma ei saanud aru, mida peeti silmas teatises esitatud väitega, et tulemused ei vasta ühisraha kehtestamise aja ootustele. Ma ei tea ühtegi kvantitatiivset aruannet, mis käsitleks euroala riikide vahelisi lahknevusi. Võttes arvesse, et sellist aruannet ei ole, on tegu kaudse väitega, mida ma ei mõista. Samas olen nõus väitega, et need lahknevused kalduvad aeg-ajalt suurenema; see asjaolu ei ole seni euroala ühtekuuluvust kahjustanud, ent kui lahknevused jätkuvad, võib ühtekuuluvus pikema aja jooksul kahju saada.

Kui aga rääkida muust, siis selles mõttes peaksime olema rahul, et Euroopa – Euroopa Liit üldises plaanis ja konkreetsemalt eurorühm –, mis on praegu ühes tõsisemas kriisis, mida tal on tulnud viimaste aastakümnete jooksul ületada, on seda kriisi, milles me end praegu leiame, suutnud täielikult ohjata, ja osalt on see tingitud sellest, et me oleme vältinud vigu, mida tehti Euroopas 1970. aastatel. See, et me ei ole samu vigu korranud, ei ole väike saavutus, sest see andis meile majandusliku ja poliitilise võimaluse takistada kriisil suurendamast rahaliidusiseseid lahknevusi ja kahjustamast rahaliidu ühtekuuluvust.

Tõsi on see, et seistes silmitsi niisuguste mõõtmetega kriisiga, nagu meil praegu on, ja seistes silmitsi kriisiga, mis laieneb üha enam reaalmajandusse, vajame me tugevat ja kooskõlastatud majanduspoliitilist reageerimist Euroopa tasandil; me peame arutlema, milline on parim viis selle korraldamiseks, võttes arvesse ühest küljest meie kontseptuaalset ja õiguslikku raamistikku – ma viitan stabiilsuse ja kasvu paktile ja Lissaboni strateegiale – ning teisest küljest kriisi tõsidust, sest selle tagajärjed on märksa rängemad, kui me mõni kuu tagasi oletasime.

Maailma suuruselt teise valuuta loomine pakub kindlasti eeliseid, ent sellega kaasnevad ka kohustused, ning ka eelmisel reedel ja laupäeval Washingtonis toimunud G20 kohtumisel tuletati meile meelde meie ja teiste kohustusi. Me peame maksimaalselt ära kasutama kolme nädalat, mis meid detsembrikuisest Euroopa Ülemkogu kohtumisest lahutavad, et Euroopa strateegiat oskuslikult viimistleda ja vältida kokkusobimatuid reaktsioone liikmesriikide tasandil. Mõistagi on sellised kokkusobimatud reaktsioonid meile ohtlikud. Ma märkan liigutusega üha uusi majanduspoliitika kooskõlastamise üleskutseid, mida tehakse enamasti Voltaire’i keeles.

Mulle meeldiks, kui need, kes kutsuvad üles majanduspoliitikat kooskõlastama, annaksid ise kõigepealt eeskuju ja tõendaksid oma sõnade siirust. Ma märkan, et mitmete euroala liikmesriikide mitmed valitsused sööstavad ägedalt – ja õigustatult – oma riigi autotööstust ohustavate probleemide kallale. Ma tahaksin, et need, kes räägivad autotööstusest ja kes räägivad jätkuvalt majanduspoliitika kooskõlastamisest, kooskõlastaksid autotööstust puudutavate algatuste kavandamisel meetmeid, mida võetakse riigi tasandil. Ülejäänu on tühiasi. Tuleb kooskõlastada ja käegakatsutava näitega tõestada, et need sõnad on siirad.

(Aplaus)

Mis puudutab rahapoliitikat, siis te teate, kui tagasihoidlik ma olen, ma ei ütleks selle kohta ühtegi sõna, välja arvatud seda, et ma usun jätkuvalt, et Euroopa Keskpanga tegevus on viimastel kuudel olnud tõeliselt eeskujulik.

Finantsturgude lõimimine ja järelevalve on veel üks valdkond, mida teie raportöörid oma raportis kajastasid. G20 on meile seadnud kaugeleulatuvad sihid; nende elluviimiseks on vaja G20 ja seega ka Euroopa Liidu ja eurorühma konkreetset tegevust. Te mäletate kahtlemata, et eurorühma ja Euroopa Liidu liikmesriigid olid esimesed, kes nõudsid, et kriisist võetaks asjakohaselt õppust, ja ma ei tahaks oma mälestuste selle episoodi valgustamist edasi lükata. Neli aastat järjest me – ma räägin nendest, kes vastutasid eurorühma riikide juhtimise eest – kordasime Jaapani ja USA rahandusministritele ühte ja sama ning juhtisime oma USA sõprade tähelepanu nii nende kahekordse puudujäägiga seotud ohtudele kui ka riskidele, mis tekkisid ohtude järjekindlast alahindamisest, eriti kinnisvara puhul.

Kaks aastat järjest nõudsid mitmed meie seast G7 tasandil, eriti Saksamaa G7 eesistumisajal üsna ilustamata toonil finantsturgude ulatuslikumat reguleerimist. Mulle on vastuvõetamatu, et need, kes varem selle vastu olid, püüavad nüüd jätta muljet, et nemad juhivad Euroopa reageerimist. USA ja Ühendkuningriigi valitsustel oli piisavalt aega, et nõustuda eurorühma ettepanekutega finantsturgude parema reguleerimise kohta; nad ei tahtnud seda teha. Nad ei peaks praegu püüdma jätta muljet, et nemad juhivad teisi.

Euroala laienemise kohta ei ole mul öelda midagi, mis erineks teie raportööride sõnadest. Ma mainiksin lihtsalt, et euroalasse kuulumine on loomulikult eelis ja võimalus, aga see toob kaasa ka kohustusi, millest mõned tuleb täita enne, kui euroalaga liitumine saab võimalikuks.

Arusaadav entusiasm G7 uue koosseisu suhtes põhjustab aga probleeme euroala välisesindusega. Me oleme eurorühmas kogu aeg taotlenud, et Euroopa Liidul ja eurorühmal oleks G20-s, Rahvusvahelises Valuutafondis ja Finantsstabiilsuse Fondis suurem esindatus. Meie eurorühmas olime esimesed, kes nõudsid komisjonile G20-s alalist kohta, mis aga ei takistanud komisjoni presidendil loobumast eurorühma eesistuja kohast – selle otsuse tagajärgi näeme hiljem. Siiski usume, et Euroopa Keskpank ja komisjon nagu ka eurorühm peaksid olema G20-s pikaajaliselt esindatud, olenemata sellest, kas neid esindab eurorühma president, kes püüab tagasihoidlikult juhtida rahandusministrite tööd, mille kohta härra Sarkozy ütles, et see pole piisavalt kõrgetasemeline, või keegi teine. Põhjus, miks ma soovin saada rahandusministrite tasandil kohtuva eurorühma presidendiks tagasi valitud, ei ole minu isiklik kasu ja kuulsusejanu, mis pole kaugeltki ammendamatu, vaid ma teen seda kohusetundest. Kui teised arvavad, et suudaksid neid ülesandeid paremini täita, siis las nad teevad seda, kuid nad peavad neid kõigil järgmistel aastatel täitma samasuguse energiaga, millega nad näitavad praegu üles oma soovi seda teha.

Mis muusse puutub, usun, et seoses majandus- ja rahaliidu majandushoobade ja meie rühma juhtimisega oleme viimastel aastatel teinud märkimisväärseid edusamme, ent kui me arutleme rahvusvahelisel tasandil valuutapoliitika ja rahapoliitika üle, siis on mõeldamatu, et maailma suuruselt teist valuutat ei esinda poliitilises ja rahalises mõttes need, kes nende kahe aspekti ja meie ühise poliitika kahe valdkonna eest vastutavad.

Kui me tahame, et eurorühma rahandusministrid juhiksid majandus- ja rahaliidu majandusarengut asjakohaselt, siis peavad paljud riigi- või valitsusjuhid andma oma rahandusministritele vajalikud korraldused. Luksemburgis, nagu te teate, ei ole see üldse probleem.

(Aplaus)

  Juhataja. – Suur tänu, härra Juncker, nii selle aruande eest kui ka pühendunud töö eest, mida te selles valdkonnas eurorühma juhina olete teinud.

  Jean-Pierre Audy, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Härra juhataja, lugupeetud eurorühma president Jean-Claude Juncker, härra volinik, daamid ja härrad, alustuseks kiidan ma kolleege Pervenche Berési ja Werner Langenit väärt raporti eest ning tänan neid, et nad lisasid sellesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni esitatud muudatusettepanekud.

Kümme aastat pärast majandus- ja rahaliidu loomist tuleks seda vaadata kui Euroopa edulugu, mille üle me peaksime uhkust tundma. Keegi ei saa vaidlustada tõsiasja – ja rohked uurimused tõendavad seda –, et valuutapoliitika ja kaubanduspoliitika vahel on side ja sellest tulenevalt on rahvusvahelise kaubanduse jätkusuutlikuks kasvuks vaja valuuta stabiilsust.

Euroala liikmetele on euro suurenev kasutamine rahvusvahelise valuutana kasulik, sest see vähendab Euroopa ettevõtete vahetuskursiriske ja suurendab nende rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Ent kuigi Euroopa Keskpank on hinnastabiilsuse põhieesmärgiks seadmisega euro usaldusväärsust suurendanud, ei saa keegi tõsiselt vaidlustada seda, et inflatsioon on üleilmne nähtus ja et avatud turumajanduse tingimustes ei õnnestu sellega võidelda üksnes Euroopa rahapoliitika toel.

On selge, et euro vahetuskursid on liiga kaua liiga kõrgel püsinud ja sellel on negatiivseid mõjusid, muu hulgas ekspordi takistamine ja siseturule importimise soodustamine. Paljud tööstusettevõtted on selle pärast muret väljendanud. Rahvusvahelise kaubanduse komisjoni tellitud uuringu kohaselt on EKP kõrgete vahetuskursside poliitika läinud meile viimastel aastatel maksma 0,5 kasvupunkti aastas.

Seetõttu tuleb mul väljendada kahetsust, et komisjon ei ole analüüsinud täpsemalt euro rahvusvahelist rolli ja selle mõju siseturule rahvusvahelise kaubanduse valdkonnas.

Mõnede Euroopa Liidu partnerite rahapoliitika, mis seisneb riigi raha allahindamises, mõjutab kaubavahetust ebaausal viisil. Rahvusvahelises kaubanduses võib seda pidada mittetariifseks tõkkeks. Selliseid asjaolusid silmas pidades teeme ettepaneku uurida võimalust luua rahatülide lahendamise organ, lähtudes mudelist, mille liikmesriigid lõid Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaubandusruumis.

See organ, mis tegutseks IMFi raames, aitaks stabiliseerida rahvusvahelist rahasüsteemi, vähendada kuritarvituste ohtu ja anda maailmaturgudele tagasi vajalik usaldus.

Ma toetan komisjoni ettepanekut töötada välja Euroopa Liidu ühised rahandusalased seisukohad, mis tagaksid pikas plaanis rahvusvahelistes finantsinstitutsioonides ja rahvusvahelistel foorumitel euroala ühtse esindatuse.

Viimaseks väljendan ma kahetsust, et raportis ei käsitleta majandusvalitsuse ideed. Härra Juncker, küsimus ei ole siiruses; see on poliitiline ettepanek meie ühenduse vahendite korraldamiseks.

Minevikus lahendasid valitsused suuri rahvusvahelisi ebakõlasid sõjaga. Praegu oleme me majanduslikus ja sotsiaalses sõjas, ent inimesed ei saa surma, vaid jäävad tööst ilma, ja me ei tea enam täpselt, kes on vaenlane.

Sellises olukorras ei tohi me olla naiivsed, vaid peame väsimatult töötama selle nimel, et Euroopat oleks võimalik majanduslikult ja sotsiaalselt juhtida. Sellest ei pruugi kindlasti piisata, ent see on Euroopa sotsiaalse turumajanduse edu tagamise eeldus.

ISTUNGI JUHATAJA: MARIO MAURO
asepresident

  Karsten Friedrich Hoppenstedt, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksin raportööri tänada euro tulevikku ja asjaomaseid poliitikavaldkondi käsitlenud kommentaaride eest, ja märkida, et tal on õnnestunud parlamendikomisjonis laialdast toetust koguda.

Ma tänan ka teisi asjaosalisi, sealhulgas härra Junckerit, kes esindas Euroopat Washingtonis toimunud IMFi kohtumisel ja sai väga hästi hakkama. Me oleme tema üle uhked ja ma tahaksin lihtsalt öelda: ärge laske negatiivsetel vaidlustel end heidutada, vaid jätkake oma ülimalt edukat tööd.

Kümme aastat tagasi oli mul au kõnelda eurost Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide esindajana ning tol korral ütlesin ma, et eurost saab tugev raha, hoolimata halvustavatest märkustest nagu need, mida tegi hilisem kantsler Gerhard Schröder, kes ütles siis, et euro on enneaegne ja haiglane laps. Me lükkasime selle ümber ja minu arvates edukalt.

Lõppude lõpuks sündis euro pärast mitme aasta pikkust ranget ja järjekindlat dieedipidamist ning pingutusi saatis edu. Ma ei soovi sellel taas pikemalt peatuda. Sel ajal oli Gordon Brown nõukogu eesistuja ja ta kinnitas siis üsna selgelt, et Euroopa Parlament mängis rahaliidu ajaloolises loomises olulist rolli. Kõnelesid ka teised asjaosalised, sealhulgas Jacques Santer ja ka Wilfried Maartens, kes kirjeldas tookord euroala riike – keda oli esmalt 11, siis 15 ja seejärel 16 – julge Euroopa pioneeridena.

Ma usun, et me vajame Euroopas tulevikuks julgust, et saaksime jätkata sama edukat tööd ja seista oma euroga muude suurte maailma jõudude – USA, Aasia ja teiste kõrval jätkuvalt püstipäi. Eurodes hoitavad maailma valuutareservid on parim võimalik tõend euro ja euroala edukuse kohta.

  Elisa Ferreira, fraktsiooni PSE nimel. – (PT) Tahaksin tunnustada raportööre, aga ka komisjoni, kes valmistas ette käesoleva dokumendi, milles antakse hinnang majandus- ja rahaliidu esimesele kümnele aastale. See on strateegiline dokument ja see analüüs on väga tähtis.

Nagu täna juba öeldud, on euro olnud vaieldamatult edukas. Lissabonist Helsingini ja Dublinist Bratislavani on euro osutunud tugevaks ja vastupidavaks isegi praeguses rängas keerises. Kindlasti on väga vajalik, et selle klubi piire laiendataks.

Kuid praegu pannakse Euroopa projekti vastupidavust proovile mitmetes muudes valdkondades. Nagu öeldud, on eurol meie finantssüsteemi toimimises keskne tähtsus. Ent isegi komisjoni dokumendis viidatakse selgelt põhjapanevale järeldusele, et ei reaalmajanduse kasvus ega sotsiaalses või geograafilises lähenemises ole oldud ühtviisi edukad. Vastupidi, komisjon leiab selgelt, et ühisraha esimese kümne aasta jooksul on lahknevused hüppeliselt suurenenud.

Need lahknevused mõjutavad minu kodumaal asuvaid piirkondi, eeskätt Portugali põhjaosa, ja ka muude liikmesriikide piirkondi. Ühtne rahapoliitika ja eriti väga kõrge vahetuskurss on mõjutanud rohkem neid piirkondi, kus avaldub rahvusvahelise konkurentsi suurem toime, ja ka neid, kus eksporditakse enim.

Praegu mõjutab finantsturgude liiga vähesest reguleerimisest põhjustatud kriis tõsiselt reaalmajandust ja halvendab veelgi arvukate piirkondade paljude elanike olukorda. Need piirkonnad, mida mõjutab rahvusvaheline konkurents, need, mis sõltuvad väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest, ning need, mille jaoks on krediidi kättesaadavus väga oluline, langevad nüüd selle protsessi ohvriks ja surutis ähvardab neid endiselt.

Euro edu sõltub Euroopa kodanike usaldusest. Võimsaimad Euroopa riigid on oma majanduse elavdamiseks juba meetmeid võtnud. Me võime viidata eeskätt algatustele, mis on seotud mootorsõidukitööstusega. Ometi on Euroopa midagi enamat. Euroopa peab olema palju enam kui eri riikide poliitikasuundade rohkem või vähem kooskõlastatud summa. On tulnud aeg muuta euro üheks Euroopa peamiseks vahendiks, millega tagada vastupidav rahasüsteem ja ka vastupidav reaalmajandus. Euroga peavad kaasnema mehhanismid, mis kindlustavad peamise eesmärgi – sotsiaalse ja piirkondliku lähenemise elluviimise –, sest sisuliselt on see Euroopa projekti põhiküsimus.

Arutelu euroala majanduspoliitika kooskõlastamise üle on praegu vaieldamatult asjakohasem ja teemakohasem. Ent riikide poliitika kooskõlastamisest ei piisa. Tuleb teha rohkem. Lissaboni strateegia, mis on puhtalt riiklike algatuste summa, ning stabiilsuse ja kasvu pakt, mis avaldab eri määral survet paljudele riikidele, mis seda kasutavad ja mis sellega seotud on, kujutavad endast piiranguid, ja neile võib lisada veel olemasoleva piiratud eelarve.

Kriisid loovad uusi võimalusi. Rahaliit saab püsida vaid juhul, kui liikmesriikide ja nende kodanike heaolu muutub võrdsemaks ega sõltu inimeste sünnikohast. Kuidas muidu saame me veenda inimesi ühisraha toetama? Komisjon peab järgima omaenda antud hinnanguid ja seetõttu ootame kannatamatult konkreetseid ettepanekuid, mille komisjon 26. novembril Euroopa Parlamendile ja Euroopa kodanikele esitab.

On ülimalt tähtis, et see kriis viiks Euroopa Liidu uude etappi, kus finantssüsteemi konsolideerimise ja tugevdamisega kaasneb tegelik jõukus, mis põhineb ühtekuuluvusel ja arusaamal kodakondsusest, mis on ühtaegu ka majanduslikku laadi.

  Wolf Klinz, fraktsiooni ALDE nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, me elame praegu läbi aastakümnete tõsiseimat finantskriisi ning Euroopa Keskpank ja euro on seniajani selle kriisi lakmustesti suurepäraselt läbinud. EKP reageeris kriisile kiirelt ja otsustavalt ning on teinud paremat tööd kui mõned muud keskpangad; nii on EKP keerulisel ajal ilmutanud muljetavaldavat kriisiohjamise oskust. Euro on näidanud ennast tugeva valuutana, mis on aidanud euroalal stabiilsust hoida ja suutnud sihtmeetmete kaudu isegi mõnele väljaspool euroala asuvale riigile abikäe ulatada.

Euroopa majandusvalitsuse loomisele üles kutsudes ei võeta arvesse, et üksikute liikmesriikide poliitika kooskõlastamiseks ja ühtlustamiseks on juba palju ära tehtud ja tehakse ka edaspidi. Selles valdkonnas saavutatu on esmajärjekorras teie teene, härra Juncker, ja ma tahaksin seetõttu kasutada võimalust teid eraldi tänada.

Väljaspool euroala asuvad riigid, näiteks Taani ja Ungari, õpivad praegu kibedast kogemusest, kui kulukaks võib osutuda euroalasse mittekuulumine ja euro kaitsva vihmavarju alt välja jäämine. Riigid, mis olid varem euroalaga ühinemise vastu, näiteks Taani ja Rootsi, muudavad nüüd meelt ja kaaluvad lähiaastatel liitumist.

Finantskriis näitab ühtlasi seda, kui tihedalt seotud ja kui haavatavad on finantssüsteemid. Seega on meie endi huvides, et riigid, kes pole selleks seni valmis olnud, liituksid euroalaga võimalikult ruttu, ning et ühisrahast loobunud riigid muudaksid meelt, ehkki selleks ei tohi teha järeleandmisi, mis ei vasta ühinemiskriteeriumidele. Euroopa majandus- ja rahaliit on stabiilne ala, millega ühinemiseks on kindlad kriteeriumid ja neid ei tohiks lahjendada. Ainus, mida tasuks kaaluda, on see, et inflatsioonimäära puhul ei kasutataks võrdlusalusena Euroopa Liidu kolme parimat riiki, vaid euroala käsitataks tervikuna, arvestades, et meil on nüüd suurem, 16-liikmeline klubi.

Pärast seda, kui stabiilsuse ja kasvu pakt mõni aasta tagasi läbi vaadati, on see olnud piisavalt paindlik, et võimaldada majandusliku ebastabiilsuse ajal sellistele probleemidele nagu praegune kriis asjakohaselt reageerida. Seega oleks viga püüda paktis sisalduvaid nõudeid leevendada ja uuesti määratleda.

Kriis näitab täiesti selgelt ka seda, et ülemäärased eelarvepuudujäägid, nagu USAs on nähtud, ei ole pikas plaanis jätkusuutlikud ja et ulatuslikule laenule tuginev majandusareng ei toimi, ning seetõttu ei ole eelarve järjepideva konsolideerimise meetmetele alternatiivi. Me oleme kindlad, et vastupidi sellele, mida praegu finantsturgudel räägitakse ja meedias korratakse, tugevdab finantskriis kokkuvõttes rahaliitu, mitte ei nõrgesta seda.

  Eoin Ryan , fraktsiooni UEN nimel. – Härra juhataja, esiteks tahaksin ma tunnustada proua Berèsi ja härra Langenit selle väga olulise raportiga tehtud töö eest. See on suurepärane raport ja sellele tuleks tähelepanu pöörata.

Kui see teema parlamendikomisjonis esmakordselt tõstatati, oli majandusolukord täiesti teistsugune. Riskilaenude kriis Ameerika Ühendriikides oli juba alanud, kuid ma ei usu, et keegi nägi ette selle kriisi mõju ja tagajärgi kogu maailma finantsturgudele.

Koos finantsolukorra halvenemisega on muutunud ka meie majandus- ja rahanduskomisjonis peetud arutelude tonaalsus. Praegune kriis on üleilmne ja sellega toimetulekuks vajame kooskõlastatud üleilmset reageerimist, nii et mul on väga hea meel nädalavahetusel tehtud algatuse ja selle tulemuste üle. Tuleb teha palju rohkem tööd, ent ma arvan, et see on väga hea algus.

Iirimaa jaoks on euro toodud stabiilsus, eriti seoses intressimäärade ja välisvaluuta vahetuskurssidega, olnud põhitegur, mis on võimaldanud meil keerisest välja tulla mitte küll vigastamatult, ent kindlasti endiselt jalgadel püsides.

Kui Iirimaal või mujal euroalal või mujal Euroopas on veel keegi, kes kahtleb euroala liikmesuse eelistes, siis heitke lihtsalt pilk Euroopa loodeosasse ja pange tähele, mis toimub Islandil.

Kui Iiri rahvas oleks kuulanud neid, kes polnud vastu mitte üksnes Lissaboni lepingule, vaid ka Maastrichti ja Nice’i lepingule, siis kus oleks Iirimaa praegu? Me oleksime väljas. Me ei oleks euroalas ja meie majandus oleks rängalt kahjustatud, sest meil ei oleks stabiilsust, mille euro riiki tõi.

Ma ei oota, et sellised parteid nagu Sinn Féin, kes on järjepidevalt Euroopale ja meie sammudele vastu seisnud, mulle vastaksid, ent ma usun tõesti, et neil on aeg tulla avalikkuse ette ja öelda, mida nad täpselt arvavad ja mis on nende seisukoht kogu Euroopa küsimuses ja meie majanduse tuleviku suhtes.

  Pierre Jonckheer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Härra juhataja, lugupeetud eurorühma president, härra volinik, tahaksin oma fraktsiooni nimel samuti tänada proua Berèsi ja härra Langenit selle olulise raporti eest, mille nad meile esitasid. See 62 lõikest ja neljateistkümnest tiheda kirjaga täidetud leheküljest koosnev dokument annab palju mõtlemisainet. Ma tahaksin kasutada ära eurorühma presidendi ja voliniku siinviibimist, et jagada nendega taas oma fraktsiooni nimel mitmeid tähelepanekuid, mis meie arvates vääriksid põhjalikumat vaatlust, kui raportis sisaldub.

Esimene tähelepanek puudutab euro vahetuskursi poliitikat. Ma tunnistan, et ei saa siiamaani aru, kas on olemas poliitika, mis reguleerib euro vahetuskurssi teiste rahvusvaheliste valuutade suhtes, ja kas G20 kohtumisel või mujal on arutatud, kuidas kavatsetakse rahastada Ameerika Ühendriikide väga suure eelarvepuudujäägi katmist.

Minu teine tähelepanek puudutab kooskõlastamise teemat. Ma usun, et euro on olnud edukas, eriti poliitilises mõttes, sest see annab Euroopa Liidule poliitilise võimu staatuse. Ent ma usun samuti, et see kooskõlastamine ei toimi väga hästi, vähemalt mitte kolmes punktis.

Esimene punkt on maksustamise küsimus. Te teate, milline on Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni arvamus sellest – me pooldame Euroopa Liidu sisest maksukonkurentsi, kuid üksnes õiglast maksukonkurentsi. Meie arvates oleme maksuparadiiside, sealhulgas Euroopa Liidus asuvate maksuparadiiside vastu võitlemisega liiga kaua viivitanud ja meie arvates oleme ka hoiuseintresside maksustamise direktiivi laiendamisega liiga kaua viivitanud.

Teine punkt on eelarvepoliitika kooskõlastamine ja selle kohta tuleb märkida, et kõik liikmesriigid on alustamas taaselustamiskavasid. Ma kuulen näiteks Euroopa tasandil rääkimas härra Strauss-Kahni, et tuleb eraldada üks protsent ühenduse SKTst, mis on sisuliselt sama suur kui kogu ELi ühe aasta eelarve. Milline on meie arvamus selle seisukoha suhtes? Ma usun, et kooskõlastamine ei kulge väga hästi, ja ma usun samuti, et lahendused, mida te seoses ülevaadatud stabiilsuse ja kasvu paktiga pakute, on ebapiisavad ja meie ees seisva ülesande jaoks liiga tagasihoidlikud.

Lõpetuseks, kolmas punkt, mille puhul on kooskõlastamine minu arvates olnud vilets ja ebapiisav, on Euroopa Liidu eri riikides elluviidav palgapoliitika. Tegelikult ehitas Saksamaa viimase kümne aasta jooksul oma tugeva majanduse üles palgapoliitika abil, mis Saksamaa majanduse suurust arvestades vastutab kogu euroala majanduskasvu eest. Ma usun, et see tekitab probleeme seoses sisenõudluse tasemega ja mitmete kutsekategooriate palgatasemega, rääkimata töökohtade ebakindlusega seotud probleemist.

Neis kolmes punktis, lugupeetud eurorühma president, ootan ma nii teilt kui ka teie esindatavalt rahandusministrite nõukogult tulevikus nõudlikumat lähenemist, sest me räägime ühtlasi tulevastest ülesannetest.

  Sahra Wagenknecht, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, kümme aastat pärast rahaliidu loomist leiab Euroopa ennast suures kriisis. Pangad varisevad kokku või püsivad elus riigieelarvest saadud miljardite toel, turg on kokku varisemas ning miljonid inimesed on oma töö ja tuleviku pärast hirmul.

Mitte ainult turg pole läbi kukkunud, valitseva poliitika järgijad tunduvad olevat võimetud vigadest õppima. Meie seisukoht on, et majandus- ja rahaliidu loomisel tehti tõsiseid vigu. Üks neist vigadest oli raha- ja fiskaalpoliitika struktuurne eraldamine – ühisraha ei ole võimalik luua, kui samal ajal ei ühtlustata maksu- ja kulupoliitikat, vähemalt üldises plaanis. Mulle näib, et majanduslik ebavõrdsus on euroala sees tohutult suurenenud. Me vajame praegu tõepoolest majanduspoliitika ja eriti maksupoliitika paremat kooskõlastamist. Me vajame tõhusaid meetmeid maksudumpingu vastu võitlemiseks, samuti tuleb sulgeda maksuparadiisid ja võtta kapitali liikumine lõpuks uuesti kontrolli alla.

Teine tõsine viga on meie arvates stabiilsuse ja kasvu paktis olemuslikult sees. Praegusel ajal on igaüks, kes arvab, et eelarve konsolideerimine on esmatähtis, ilmselgelt pärit teiselt planeedilt – miski ei oleks katastroofilisemate tagajärgedega kui majanduskriisile nüüd veel ka varjamatute riiklike säästuprogrammidega reageerimine. Stabiilsuspakti läbikukkumine on selgelt tõestatud. See tuleks asendada ühtse Euroopa solidaarsuse ja säästva arengu strateegiaga. Meie arvates vajame rohkeid investeeringuid riikliku infrastruktuuri uuendamiseks ja Euroopa sotsiaalselt tõrjutud rühmade elu parandamiseks.

Kolmas viga peitub meie arvates Euroopa Keskpanga struktuuris; tema suhtes ei kohaldata demokraatlikku järelevalvet ja tema ainuke eesmärk on hinnastabiilsus. Me pooldame demokraatliku järelevalve kehtestamist Euroopa Keskpanga suhtes ja kutsume üles ka EKP rahapoliitikaga seotud volitusi muutma, nii et tulevikus oleks majanduskasvul ja tööhõivel vähemalt sama suur kaal kui hinnastabiilsusel.

Praegune kriis pakub ühtlasi võimalust Euroopa rahapoliitikat ja finantsstruktuuri ulatuslikult reformida. Seda võimalust ei tohi raisku lasta.

  Nils Lundgren, fraktsiooni IND/DEM nimel – (SV) Härra juhataja, kui Euroopas oleks ühtne kirjanduslike viidete raamistik, alustaksin ma oma kõnet suure Rootsi luuletaja tsitaadiga: „Meelituse hääl uinutab su: kuula veidi tõe häält.” Rootsi keeles on värsimõõt aleksandriin koos tsesuuriga. Mõlema raportööri hinnangul on rahaliit olnud edukas. Selle tulemusel aitavad nad luua eurot ümbritsevat müüti, mis ei tugine lääne kriitilisele mõtteviisile.

Euro tegelikkus on üsna teistsugune. Esiteks on see esimese kümne aasta jooksul toonud majanduskasvu vähenemise ja tööpuuduse suurenemise näol kaasa hiiglaslikke kulusid. Teiseks pole rahaliitu seni raskel ajal proovile pandud. Uuring osutab asjaolule, et mõju väliskaubanduse mahule võib olla üsna suur, ehk koguni 3–4% SKTst. Teisest küljest on ilmne, et kaubanduse mahu suurenemisest tingitud sotsiaal-majanduslik kasu on väga tagasihoidlik, võib-olla 3–5 promilli SKTst, ja see on ühekordne kasu. Sellise vaevumärgatava jõukuse kasvu hind on see, et euroala riigid pole saanud raha- ja finantspoliitikat iseseisvalt korraldada. Saksa valuuta oli rahaliiduga liitudes tugevalt ülehinnatud ning Saksamaa on pidanud elama kõrgete intressimäärade ja liigsete piirangutega finantspoliitika tingimustes.

Kulud on olnud suured; ja kuidas meil praegu läheb? Meile räägitakse, et euroala riigid on jõuliselt ühinenud ja juhtinud võitlust finantskriisi vastu. Nagu igaüks teab, on see müüt. Ohjad haarasid Ühendkuningriik, kes ei kuulu rahaliitu, ja Gordon Brown. Euroala järgnes neile hiljem.

  Roger Helmer (NI) – Härra juhataja, lubage mul kiita härra Lundgrenit tema märkuste eest ja vaielda vastu härra Ryanile fraktsioonist Liit Rahvusriikide Euroopa eest, kelle sõnul on eurost tulenev stabiilsus olnud Iirimaa jaoks otsatu õnnistus. Kui ta oleks jälginud Iiri majanduse lähiajalugu, teaks ta, et euroala rahapoliitika paindumatus on aidanud süvendada tõsiseid inflatsiooniga seotud probleeme, eriti kinnisvaraturul, ja et Iirimaa kinnisvaramull paisus märksa suuremaks, kui see oleks võinud olla siis, kui Iirimaa oleks saanud oma rahapoliitikat ise kontrollida.

Meile pakuti euroga kaasnevaid suuri eeliseid; meile pakuti hõlpsaid reisivõimalusi, majanduskasvu ja tõhusust ning liikmesriikidevahelised rahaülekanded pidid ühtäkki lihtsamaks muutuma. Kuid nii ei läinud. Jah, reisimine muutus hõlpsamaks, kuid me ei ole näinud majanduskasvu ega tõhusust, ning ma arvan, et euroala riikide vahelised rahaülekanded on peaaegu sama keerukad ja kulukad kui varem.

Õigus on olnud nendel meie hulgast, kes euros kahtlesid. Enamikus riikides kehtib enamiku ajast vale intressimäär. Itaalia konkurentsivõimet on tabanud kõige hirmutavam kriis, ühiku tööjõukulud on võrreldes Saksamaaga 40% suurenenud. Meile öeldakse, et euro on väga edukas tänu sellele, et ta on valuutana tugev. Me peaksime siis küsima euroala eksportijatelt, mida nemad euro tugevusest arvavad. See tekitab neile ränka kahju.

Valuuta edukuse tegelik näitaja on turul valitseva usalduse määr ja antud juhul mõõdetakse seda euroala riikide võlakirjade hinnavahe kaudu. Viimati oli Kreeka ja Saksamaa võlakirjade hinnavahe üle 150 baaspunkti. Selline olukord ei ole jätkusuutlik. See näitab, et turgudel puudub igasugune usaldus euro vastu. Küsimus pole selles, kui kaua euro vastu peab, vaid selles, milline liikmesriik euroalast esimesena lahkub.

  Ján Hudacký (PPE-DE). – (SK) Härra juhataja, härra volinik, lubage mul esmalt tänada mõlemat raportööri tasakaaluka raporti eest.

Seoses selle raportiga käsitlen ma kõigepealt euroala praeguseid probleeme. Ning vaatamata euroala kümneaastase tegutsemise tulemusel saavutatud positiivsele mõjule on euroala ees uued proovikivid – kuidas tulla toime finantskriisi ja sellele järgneva majanduslangusega.

Tahaksin omalt poolt viidata mõnele juhtumile, mil mitme liikmesriigi valitsus on uue olukorra lahendamise ettekäändel turu reguleerimiseks ebajärjekindlalt sekkunud.

Ma pean mõningase üllatusega nentima, et mõned Euroopa Liidu esindajad on teatud avaldustega julgustanud liikmesriikide valitsusi finantssektorisse kahjulikul viisil sekkuma ja selle sekkumisega saab olukorras sageli lahendada üksnes kõrvalise tähtsusega probleeme.

See kehtib näiteks stabiilsuse ja kasvu pakti tingimuste järgimise kohta, sest mõned valitsused annavad juba märku, et nad ei kavatse nähtavasti oma riigi rahanduse planeeritud puudujäägist kinni pidada, ja viitavad seoses sellega Euroopa Liidult saadud julgustusele.

Probleemidesse sattunud finantsasutuste ülevõtmine mõnede liikmesriikide valitsuste poolt loob ohtliku pretsedendi, mis võimaldab võõrandada ükskõik millisesse sektorisse kuuluvaid eraettevõtteid, kes ei soostu kohanema ebajärjekindla ja diskrimineeriva sekkumisega, mida viiakse läbi näiteks inflatsiooni madalal hoidmise eesmärgil.

Laiaulatuslik finantssekkumine mõnes majandussektoris, näiteks autotööstuses, paneb küsima, kas selline sekkumine põhjustab turu ülemäärast moonutamist ja teiste sektorite diskrimineerimist.

Ilma selge ja ettevaatliku kooskõlastamise ning Euroopa Liidu või euroala tasandil kehtivate selgete eeskirjadeta on neid väga keerukaid protsesse raske ohjata.

Sellega seoses tahaksin Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja muude asjaomaste ELi institutsioonide esindajaid tungivalt paluda, et kui nad otsivad praegusel raskel ajal, mil kogu Euroopa seisab silmitsi majanduslangusega, parimat lahendust, siis oleks nende seisukoht kaalutletud ja kooskõlastatud.

Lühikeses plaanis võib ülemäärane reguleerimine ja valitsuse sekkumine vaba turu toimimisse Euroopa Liidu edasise majanduskollapsi ajutiselt peatada, ent keskpikas plaanis ei kaasne nendega kindlasti arengutõuget, mida nii väga oodatakse.

  Antolín Sánchez Presedo (PSE). – (ES) Härra juhataja, volinik Almunia, daamid ja härrad, majandus- ja rahaliit lisas Euroopa lõimumisse uue mõõtme. Selle valitsemine põhineb kahel ebasümmeetrilisel tugisambal: föderaalse olemusega rahaliidul ja valitsustevahelisel majanduslikul kooskõlastamisel. Mõlemad peavad tagama stabiilsuse, majanduskasvu, õigluse ja jätkusuutlikkuse, mida meie kodanikud nõuavad.

Euroala kümnele esimesele aastale antud hinnang on positiivne. Seda tõendab tõsiasi, et eurot peetakse järjest enam liikmesriikide ohutuks pelgupaigaks. Ent me peame tegema veel enam ja laiendama euroala ulatust. Seda tuleb teha üleilmastumise, kliimamuutuse ja rahvastiku vananemisega seotud probleemide lahendamiseks, samuti selleks, et astuda vastu praegusele finantskriisile, mis nõuab meilt oma tegutsemismeetodite parandamist. Me peame seda tegema ka selleks, et võidelda esimest korda väljailmunud mõõnatondiga.

Euro ei saa toimida üksnes turvavööna, vaid see peab olema ka mootor, mis paneb majanduskasvu liikuma. Euroala ning majandus- ja rahaliit peavad suutma neid ülesandeid täita.

Ma pean tunnustama raportööre suurepärase töö eest ja tänama neid eriti selle eest, et nad lisasid raportisse kaks minu ettepanekut. Esimene ettepanek oli võtta meie rahapoliitika määratlemisel lisaks majanduslikule ja rahalisele teljele arvesse ka vajadust teha selle poliitika korrektseks kindlaksmääramiseks finantsanalüüs. Poliitika määratlemisel tuleb võtta arvesse rahapoliitika ülekandmist, krediidi- ja finantsvarade arengut, uute toodete omadusi ning riskide ja likviidsuse kontsentreerumist.

Teiseks peame arvesse võtma liikmesriikidevahelisi lahknevusi, mis suurenevad koos laienemisega. Sageli ei sobi kõigile ühesuguse lahenduse põhimõtet järgiv rahapoliitika eri riikides valitseva olukorraga. Seega tuleks seda poliitikat muuta, nii et neile riikidele, mille majandus võib kõigile ühesuguse lahenduse põhimõtet järgiva rahapoliitika tõttu kokku tõmbuda, võimaldatakse finantsvahendid, arvestades, et kriisi laiendavaid mõjusid saab fiskaalpoliitika abil kergesti korrigeerida.

  Margarita Starkevičiūtė (ALDE). - (LT) Öeldakse, et igasugune kriis toob esile kõik majanduslike ja institutsiooniliste struktuuride tugevad ja nõrgad kohad. Ma pean tunnistama, et varem olin üsna kindel, et euroala riikidele suurema tähelepanu pööramine looks eeldused kahel eri kiirusel liikuva Euroopa tekkeks ja et areneva majandusega riigid, näiteks Leedu, kohtaksid euroalasse sisenemisel takistusi. Kuid finantsturgudel praegu toimuv on muutnud minu suhtumist eurorühma rolli ja selle mõjusse Euroopa Liidule.

On ilmne, et euroala on finantskriisi esimesele tugevale lainele vastu pannud. On selge, et majanduslangust saab peatada, kui rakendada majanduspoliitikat, mis on liikmesriikide vahel paremini kooskõlastatud ning mis kiirendab lõimumist ja siseturu laienemist. Euroalast välja jäänud riigid on rohkem kannatanud. Valdavalt olid meie kannatused ja finantskriisi ohvriks langemine tingitud kapitali tagasitõmbumisest. Just seetõttu oleme mõnikord väga tugevalt vastu otsustele, mis lihtsustaksid kapitali liikumist Euroopa Liidu riikide vahel, mitte seetõttu, et me oleme lõimumise vastu. Elukutselise ökonomistina tean ma, et lõimumine soodustab majanduskasvu. Ent me tahaksime tõesti, et euroalast saaks kalju, millelt finantskriisi lained tagasi põrkuvad, kalju, mille peale me saaksime ronida ja millelt jäiste tuulte eest varju otsida.

Mida tuleks teha, et euroala tugevus muutuks kogu Euroopa Liidu tugevuseks? Me peaksime kindlasti vältima ohtrate uute meetmete väljapakkumist. Härra volinik, täna vaatasin ma läbi resolutsioone, mida Euroopa Parlament on majanduspoliitika kohta vastu võtnud. Meile tuleks kasuks, kui vähemalt osa neist ettepanekutest oleks juba ellu viidud. Ettepanekuid on suur hulk ja mulle tundub, et me ei mõtle enam midagi enamat välja. Nüüd tuleks meil neid ettepanekuid konsolideerida.

Praegu arutletakse, kas meil on majanduslangusest ülesaamiseks vaja riigi suuremat sekkumist või liberaalsemat poliitikat. Ma ütleksin, et kasutada tuleb mõlemat majandusstrateegiat. Eelkõige on ilmne, et me vajame sotsiaalset turvavõrgustikku, kus riik pakub toetust ja abi, nii et kriisi ja ümberkorralduste tõttu töö kaotanud inimesed võiksid leida uue koha elus. Teisest küljest vajame liberaalseid reforme, et lõimumine muutuks tugevamaks ja looks Euroopa Liidus ettevõtluse laiendamise võimalusi. Siin on euroala osatähtsus suur.

Kokkuvõttes tahaksin ühineda kolleegidega ja öelda teile, eurorühma president, et me hindame teie tööd ja teame, kui keeruline see kõik on; vähemalt Euroopa Parlamendis toetatakse teid.

  Dariusz Maciej Grabowski (UEN). – (PL) Härra juhataja, majandus- ja rahaliidu esimese kümne aasta õnnestumist tuleks hinnata rahvusvahelisest vaatepunktist. Tuleks küsida, kas Euroopa Liit on näidanud enda eeliseid peamiste maailma konkurentide, s.t USA ja Aasia ees. See vaatepunkt näitab selgelt, et euroala bilanss on miinuses. Euroopa Liit on arenenud konkurentidest aeglasemalt. Töökohtade arvu kasv ja eriti tööviljakuse kasv on olnud väiksem kui Ameerika Ühendriikides, Aasiast rääkimata. See tähendab, et ühisraha ei täida oma põhilist ülesannet.

Veel üks aspekt puudutab euroala tulevikku – Euroopa Keskpanga ja ELi institutsioonide dokumentides pannakse järjest enam rõhku vajadusele kasutada eurot selleks, et suruda liikmesriikidele peale ühtset majanduspoliitikat, eelkõige eelarve- ja fiskaalpoliitikat. Selline mõte valmistab muret mahajäänumatele riikidele, eriti uutele liikmesriikidele. Kuidas nad saavad areneda ja vähendada lõhet vanade liikmesriikidega, kui neile sunnitakse peale poliitika, mis aeglustab kõigis liikmesriikides majanduskasvu?

Euroopa Keskpanka tuleb kritiseerida peamiselt selle eest, et oma püüdes muuta euro üleilmseks valuutaks eirab ta piirkondade ja vähem arenenud liikmesriikide majandusprobleeme. Samuti ei võta ta arvesse sotsiaalseid asjaolusid, näiteks rahvastiku koosseisu ja kodanike liikumist.

Euroopa Liidu asutuste seisukoht on veelgi vastuvõetamatum, kui arvestada, et mitmeid aastaid ei täitnud Saksamaa ega Prantsusmaa Maastrichti jäiku tingimusi, sest nad teadsid, et see on nende riigi huvides. Pealegi ei võetud neid vastutusele ega karistatud. Seega pole minu arvates vaja euroala praeguse majandusdoktriini jätkumist, vaid järsku muutust, mis võimaldaks käesolevale finantskriisile vastu astuda, aga vabastaks eelkõige ka iga ELi liikmesriigi energia majandusarenguks.

  Kyriacos Τriantaphyllides (GUE/NGL). – (EL) Härra juhataja, Euroopa Komisjoni ettepanek majandus- ja rahaliidu esimese kümne aasta kohta sisaldab hulka vastuolusid. Ettepaneku eesmärk on viia lõpule turu piirangute kaotamise tsükkel, samal ajal kui reaalmajanduses on toodete ja teenuste hinnad kõigi aegade kõrgeimad ning euroala tööpuudus tõuseb prognoosi kohaselt 2009. aastal 8,6%ni ja 2010. aastal 9%ni.

Suundumused näitavad, et rikaste ja vaeste vaheline lõhe ei ole sugugi vähenenud. Üleilmne majandus- ja finantskriis on otseselt seotud riigile seatud piirangute ja dereguleerimist toetava poliitikaga. Enamgi veel, samal ajal, kui me saame kinnitust, et rikkuse jaotumine on olnud ebavõrdne, propageerib komisjon stabiilsuse ja kasvu pakti jätkuvat kohaldamist ja võrdsustavat mõju ning Rahvusvahelisele Valuutafondile suuremate ülesannete andmist.

Sellise lähenemisviisiga eiratakse liikmesriikide majanduse eripärasid ja minnakse vastuollu põhimõttega, et igal liikmesriigil on oma majanduskasvu määr.

  Hanne Dahl (IND/DEM). – (DA) Härra juhataja, tänavu möödub kümme aastat euro kasutuselevõtmisest mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis. Taanis oleme me euro kasutuselevõtust kaks korda pärast pikki ja põhjalikke arutelusid loobunud ning nüüd on aeg olukord ülima tähelepanuga üle vaadata. Me peame oma ühisrahale väga kriitilise pilgu heitma. Juulist alates on euro kurss dollari suhtes langenud finantskriisi algusega võrreldes 30%. Investoritel puudub euro vastu usaldus. Küsimus on: miks? Osaliselt on vastus ilmselge – paljud asjaolud näitavad, et ELis elluviidav rahapoliitika üksnes näib inflatsiooniga võitlevat ega ole õige. Väga jäik finantspoliitika, mida liikmesriigid on stabiilsuspakti kohaselt sunnitud järgima, lihtsalt ei ole praegu õige tee. Euro madal kurss dollari suhtes on tingitud usalduse puudumisest euro kasutusele võtnud riikide majanduspoliitika vastu. Lisaks võib öelda, et finantskriis osutab ka millelegi muule – sellele, et euro puhul kehtiv kõigile ühesuguse lahenduse norm ei toimi. Üha enam ökonomiste on arvamusel, et järgida tuleks ekspansiivset finantspoliitikat. Kui me tahame kasutada sellist poliitikat, siis vajame palju individualiseeritumat majanduspoliitikat, kui euro võimaldab. Kõigile ühesugune lahendus ei sobi kunagi kellelegi kuigi hästi. See jääb kõigi puhul alati sobimatuks.

Lõpetuseks pean ütlema härra Klinzile, kes teatas, et meie Taanis tahaksime euroalaga ühineda ja et meie riigi valuuta on nõrk, et Taani majandus on tugev nagu kalju ja et me oleme finantskriisiga paremini toime tulnud kui keskmine euroala riik.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Härra juhataja, majandus- ja rahaliidu kümnendal aastapäeval on tähistamisväärset väga vähe. Me üritame meeleheitlikult kasutada tervet hulka päästepakette, et takistada oma finantssüsteemi tammi purunemist, kuid kõik, mida suudame teha, on praod ebapiisavalt kinni mätsida. Pangad on pannud tasku miljardite kaupa valitsuse raha ja jaganud samal ajal välja preemiaid ja kasumeid ning keskmine kodanik on mitu korda narriks tehtud – tema maksuraha on jõudnud pankade ruletilaudadele ning vastutasuks ähvardatakse teda töötusega ja võib-olla isegi hoiuste ja pensionifondi vähendamisega.

Selle dilemma keskpunktis on nüüd kuulda hääli, mis ütlevad, et meil tuleb lõppude lõpuks midagi teha, et Euroopa ettevõtted ei satuks Euroopa-väliste, näiteks Hiina omanike kätte. Euroopa mahamüümine algas aastaid tagasi koos piiriüleste laenude ja muude selliste mahhinatsioonidega. Lisaks on Euroopa majandus- ja rahaliit teatud probleemides, võttes arvesse Kreeka laenuspiraali ja Itaalia hooletust, mida ta pärast euroklubiga liitumist üles näitas.

Seega tuleb meil hoolitseda selle eest, et uued liikmed ei kordaks euroga seoses tehtud vigu ja et riigi rahaga, teisisõnu rahva rahaga ei mängitaks rohkem riskantseid finantsmänge. Me ei vaja üksnes kahtlaste finantsmoodustiste jälgimist kogu Euroopa Liidus, vaid me peame ka nõudma, et spekuleerimisest kasumit teeninud isikud panustaksid kriisi lahendamisse solidaarselt. Eelkõige peab Euroopa Liit põhimõtteliselt mõistma täielikult hukka kammitsematu kapitalismi ning kaitsma pigem oma kodanikke ohjeldamatu ahnuse ja kontrollimatu üleilmastumise halbade mõjude eest.

  Othmar Karas (PPE-DE). (DE) Härra juhataja, härra Juncker, daamid ja härrad, tundub, et härra Mölzer ei mõistnud teema sisu, sest kogu tema jutul polnud euroga erilist seost.

Euro ja laienemine on Euroopa Liidu viimase kümne aasta kõige ilmsemad edusammud. Kuid me peame meeles pidama ka seda, et need edusammud ei oleks saanud toimuda ilma Maastrichti kriteeriumideta, stabiilsuse ja kasvu paktita ja Euroopa Keskpangata ega ka mitte ilma poliitilise tahte ja soovita võtta Euroopa tasandil vastutus. Praegu räägime koostööst ja kooskõlastamisest. On tõsi, et me vajame rohkem koostööd ja kooskõlastamist, ent selle võimaldamiseks peame üksteist rohkem usaldama. Me vajame suuremat koostööd ja kooskõlastamist, sealhulgas ka selles mõttes, mis puudutab suurema Euroopa mõõtme toomist majandusse.

Euroopa Keskpank, Föderaalreserv ja Jaapani Pank on paljude kriiside ajal aidanud Euroopat rahakriiside eest kaitsta. Seetõttu rõhutaksin ma veel kord, et ilma euroala ja Euroopa Keskpanga esindajateta ei saa toimuda ühtegi tippkohtumist. Finantskriis tõestas, et euro aitas meil valuutaspekulatsioone vältida ja takistada neil euroala piirides toimumast. Taanis, Ühendkuningriigis, Rootsis ja Ungaris ilmnenu näitab meile väga selgelt, mida euro on meie heaks teinud.

Härra juhataja, minu viimane argument on, et me tahame ka seda, et Euroopa Liit oleks IMFi, Maailmapanga ja maailma finantsmajanduse juures oma tugevuse kohaselt esindatud. Me kutsume kõiki neid, kes nõuavad praegu kärarikkalt üleilmset reguleerimist, üles tegema Euroopas ja oma liikmesriikides seda, mida nad teistelt nõuavad.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Härra juhataja, härra volinik, härra Juncker, ma tahaksin alustuseks südamest õnnitleda täiskasvanud kümneaastast ja tänada mõlemat raportööri suurepärase raporti eest.

Viimased kuud on muidugi näidanud euro tugevust. Kümme aastat tagasi uskusid vähesed, et euro võiks nii edukas olla. Mõned riigid, sealhulgas minu enda oma, ootasid ärevalt ukse taga. Mõned kriitikud uskusid ilmselt, et euro ei pea proovile vastu, nagu härra Lundgren ütles. Ent tema ja teised maailmalõpuprohvetid eksisid. Pärast kuudepikkust finantsvaldkonna ebakindlust on selge, et üksnes eurot ankruna kasutav majanduslik koostöö võib anda kindluse, mida praegused üleilmsed majandussüsteemid vajavad. Just asjaolu, et turuolukorra paranemiseni viis ühismeetmete kasutamine, tõestab eurokoostöö tugevust.

Euro peaks olema kogu Euroopa valuuta. Kui me tahame, et see kujutlus muutuks reaalsuseks, ei tohi praegu niigi jäiku lähenemiskriteeriume veelgi jäigemaks muuta. Seetõttu arvan, et oleks viga muuta euroala kinniseks klubiks ja kehtestada sellele rangemad ühinemisnõuded, nagu ühes muudatusettepanekus nõutakse.

Lubage mul rääkida veidi Rootsi olukorrast väljaspool euroala. Rootsi puhul, mis on vaid ühe jalaga Euroopa Liidus ja endiselt väljaspool euroala, on eelised ja puudused selgemad kui kunagi varem, loodetavasti isegi härra Lundgreni jaoks. Kui eelmine finantskriis Rootsit 1992. aastal tabas, ei suutnud me kokkuvõttes teha muud, kui lasta kroonil kukkuda. Tookord saadud õppetundide tulemus oli meie otsus saada Euroopa perekonna liikmeks. Viimase aasta jooksul on Rootsi krooni väärtus euro suhtes langenud. Nüüd, kui tegeldakse finantskriisi ohjamisega, avastab Rootsi, et ta jääb euro pakutava kaitse alt ning eurorühmas kriisiohjamiseks vajalikuks peetud ja vastu võetud otsuste mõjualast välja. Just praegu peaksid Rootsi-sugused väikeriigid mõistma ühisraha väärtust. Eurost tulenev stabiilsus võimaldab pikaajalist väljavaadet, mis on ekspordist nii suurel määral sõltuva riigi jaoks nagu Rootsi oluline. On tõsi, et Rootsi majandusareng on olnud edukas, kuid euroala liikmesus oleks muutnud meie rahapoliitika stabiilsemaks, loonud töökohti juurde, suurendanud majanduse stabiilsust ja tugevdanud eksporti.

Rootsi parteid peaksid seega olema valmis muutma oma passiivset hoiakut Rootsis euro kasutuselevõtmise suhtes. Rootsi peaks saama Euroopa Liidu täisliikmeks. Seega on aeg, et me hakkaksime minu kodumaal tõsiselt rääkima uuest rahvahääletusest. Mina omalt poolt loodan, et Rootsi liitub viie aasta jooksul.

  Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk (UEN). – (PL) Härra juhataja, ma tahaksin juhtida tähelepanu kahele selles arutelus käsitletud küsimusele – küsimustele, mis minu arvates heidavad varju majandus- ja rahaliidu toimimisele. Esiteks arenevad väljaspool euroala asuvad riigid kiiremini kui sellesse kuuluvad riigid. Aastatel 2002–2007 arenesid väljaspool euroala asuvad vanad liikmesriigid Inglismaa, Rootsi ja Taani palju kiiremini kui euroalasse kuuluvad riigid. Nende riikide SKT kasv oli euroala keskmisega võrreldes peaaegu kahekordne ja tööpuuduse määr oli märkimisväärselt madalam kui euroalal. Euroala riikide ja uute liikmesriikide erinevused on veelgi kõnekamad.

Teiseks koheldakse majandus- ja rahaliiduga ühineda soovivaid ja sinna juba kuuluvaid riike ebavõrdselt. Rahaliidu kandidaadid peavad kahe aasta jooksul enne ühisraha kasutuselevõtmist vastama rangetele eelarve ja rahandusega seotud kriteeriumidele, samal ajal kui ELi kaks suurimat riiki Saksamaa ja Prantsusmaa, kes on juba euroalas, ületasid 2002–2005 neli aastat järjest eelarvepuudujäägi piirmäära. Selleks et need kaks riiki saaksid vältida mitme miljardi euro suuruste trahvide maksmist kriteeriumide täitmatajätmise eest, tuli muuta stabiilsuse ja kasvu pakti.

  Jens Holm (GUE/NGL). – (SV) Selles raportis kiidetakse majandus- ja rahaliitu. Mind huvitab, mida siin tegelikult tähistada on. Euroala on majanduslanguses ja tööpuudus suureneb järsult. Mitu suurt majandus- ja rahaliidu liikmesriiki ei täida enam peamisi liikmesuseks vajalikke majandusnõudeid. Juba see näitab, kui jäiga projektiga on tegu.

Viis aastat tagasi hääletas Rootsi rahvas majandus- ja rahaliidu vastu. Ent ma olen korduvalt kuulnud komisjoni ütlemas, et Rootsi peab varem või hiljem majandus- ja rahaliiduga ühinema. Kasutaksin seega võimalust ja paluksin komisjonil see küsimus lõplikult selgeks teha. Kas Rootsi peab majandus- ja rahaliiduga ühinema?

Majandus- ja rahaliit vajab põhjalikku reformi. Euroopa Keskpangale tuleks seada selgeks eesmärgiks võidelda tööpuudusega. Tuleks lubada suuremat majanduslikku paindlikkust. Need oleksid mõned olulised sammud õiges suunas.

  Zsolt László Becsey (PPE-DE). – (HU) Tänan, härra juhataja. Ma pean euro kasutuselevõttu edukaks, sest tänu euro pakutavale stabiilsusele oleme näinud tööpuuduse vähenemist ja tööhõive suurenemist. Praegune kriis on seda veelgi tõestanud, sest ühelgi riigil, mis saab seda tugevat reservvaluutat kasutada, lihtsalt ei saa tekkida maksebilansiga seotud raskusi, samal ajal kui teistel riikidel, näiteks Ungaril, on selliseid probleeme.

Siiski ei ole euroalal õnnestunud Ühtekuuluvusfondi toetusele vaatamata lähenemist saavutada ja me peaksime hoopis selle põhjuseid uurima. Euroala on kapitali jaoks väga tugev tõmbekeskus. Seepärast leian, et toimunut analüüsides tuleb lisaks SKT-le arvesse võtta ka rahvamajanduse kogutulu.

Mul on hea meel, et raport sisaldab punkti, mille kohaselt tuleks võtta meetmeid liikmesriikide vastu, kes on jätkuvalt esitanud ebatäpseid ja liigoptimistlikke prognoose, nagu me teame Ungaris 2006. aastal toimunu tõttu, ja ma usun, et see on tõepoolest vajalik.

Ma pean ELi liikmesuse maine hoidmist oluliseks. Ühest küljest ei peaks Euroopa Liitu mittekuuluvad riigid euroalaga ühinema, sest see tähendaks, et me ei suuda põhjendada tähelepanuväärseid jõupingutusi, mida osa riike on liikmeks saamise nimel teinud.

EKP vahendeid peaksid saama kasutada kõik liikmesriigid, eriti praeguse kriisi ajal ja iseäranis seoses likviidsusega; me ei tohi selles küsimuses isekad olla. See annab tähenduse ELi pakutavale kaitsekilbile ja siseturu liikmesusele, mis nõuab olulist jõupingutust eriti vähem arenenud liikmesriikidelt. Ent samamoodi tuleks meil seda arvesse võtta EKP juhatuse moodustamisel.

Kõige olulisem küsimus on aga euroala välisesindus. See on vajalik, kuid euroala välisesinduse volitusi puudutavas arutelus peaksid osalema kõik liikmesriigid; välisesindus ei tohiks olla kinnine klubi, sest EL on ühtne organisatsioon.

Lõpuks tahaksin öelda, et liikmesriigid peavad ühinema euroalaga nii ruttu kui võimalik ja rangete, kuid loogiliste tingimuste alusel. Seetõttu teeb mulle heameelt härra Klinzi mõistlik ettepanek, mille kohaselt võiksid võrdlusriikideks olla kõik ELi ala riigid. Tänan tähelepanu eest.

  Vladimír Maňka (PSE). – (SK) Seoses finantskriisiga on Euroopa elanikud viimastel nädalatel märganud, et euroalasse kuuluvad liikmesriigid on suurte vapustustega toimetulekuks paremini valmis. Inimesed märkavad seda ka minu kodumaal Slovakkias, mis ühineb euroalaga 1. jaanuaril.

Finantsinvestorid ja valuutaturgude spekulandid peavad meid juba praegu euroala osaks. Meie valuutaga spekuleerimine ei tasu enam ära, sest me kehtestasime fikseeritud vahetuskursi. Samal ajal langeb meie naaberriikide valuuta väärtus. Spekulantide arvates on sealne riskimäär nii kõrge, et nad ei taha ennast finantsturgude kriisi tõttu sinna segada. Mõned valuutad on langenud viimaste aastate madalaimale tasemele.

Kui väikese ja avatud majandusega riik võtab kasutusele euro, kaitseb see ettevõtjaid ja elanikke vahetuskursi kõikumise eest. Isegi maailma suurima tööhõivemääraga riigis Taanis, mille konkurentsivõime ja elatustase on olnud pikka aega maailma kõrgemaid, on elanikud avastanud, et kui nad kuuluksid euroalasse, kehtiksid neile soodsamad vahetuskursid ja nad suudaksid praeguste üleilmsete probleemidega paremini toime tulla. Sama kehtib muidugi ka Rootsi kohta, mille üle me oleme siin täna arutanud. Võib-olla on praegu nende riikide jaoks õige hetk kaaluda uuesti euroalaga ühinemist.

Minu enda kodumaalt pärit kolleeg kritiseeris täna Slovakkia valitsust reguleerimise ja järelevalve raamistikku tugevdavate meetmete väljatöötamise eest. Ma tahaksin juhtida tema tähelepanu Euroopa Parlamendi hiljutisele resolutsioonile, milles paluti komisjonil tugevdada reguleerimise ja järelevalve raamistikku kogu ELis. Teist võimalust ei ole. Seepärast hääletas selle ettepaneku poolt enamik eri fraktsioonidesse kuuluvaid Euroopa Parlamendi liikmeid.

Lõpuks tahaksin mõlemale raportöörile suurepärase raporti eest tunnustust avaldada.

  Danutė Budreikaitė (ALDE). - (LT) Majandus- ja rahaliit on kümneaastane. See on tore tähtpäev, ent ühtlasi annab see võimaluse kaaluda, kuidas EL ja maailma majanduslik, poliitiline ja finantsolukord on muutunud ja kuivõrd Maastrichti kriteeriumid praeguste üleilmsete muutustega kokku sobivad.

Stabiilsuse ja kasvu pakti muudeti 2005. aastal võib-olla seetõttu, et euroala suurimad riigid ei olnud selle nõudeid täitnud.

Kümne aasta jooksul ei ole peaaegu ükski euroala riik kõiki Maastrichti kriteeriume täitnud.

Me teame, et Euroopa Keskpanga inflatsioonieesmärk on kaks protsenti. Kui praegu vaadata, siis näeme, et seda eesmärki ei ole saavutatud üheski ELi riigis; liikmesriikide inflatsioon ulatus selle aasta septembris Hollandi 2,8%st Läti 14,7%ni ning Maastrichti hinnastabiilsuse kriteerium on 4,5%.

Kui euroala liikmesriigid ei suuda hinnastabiilsuse kriteeriumi täita, kuidas me siis saame rääkida stabiilsest inflatsioonist? Stabiilsest inflatsioonist hakati rääkima 2006. aastal, kui euroala hakkas laienema. Kas me räägime uutest nõuetest, mis kehtivad üksnes uutele euroala liikmekandidaatidele? Millised on euroala laienemise väljavaated?

Kutsun Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanka üles majandus- ja rahaliidu põhimõtteid, juhtimist ja Maastrichti kriteeriume uuesti üle vaatama ja küsima, kuivõrd neid praeguses maailma majandus- ja finantsolukorras rakendatakse ning mida toob tulevik majandus- ja rahaliidule ja euroala liikmekandidaatidele.

  Ryszard Czarnecki (UEN). – (PL) Härra juhataja, härra Juncker, teie õnnetuseks toimub tänane arutelu Eurolandi edukuse üle ajal, mil Eurostat teatas, et ühisraha kasutusele võtnud riikides algab suurem majanduslangus. See peaks kallutama teid enesekriitika, mitte ohjeldamatu edupropaganda poole. Raporti koostajad kiidavad selles tööpuuduse langust, mis on viimase üheksa aasta jooksul mööndavasti püsinud veidi rohkem kui 1,5% juures, ent nüüd ennustatakse järgmiseks aastaks euroalal tööpuuduse märgatavat kasvu. Nagu ka raportis rõhutatakse, on mündi teine pool ebameeldivam, see näitab väga ebarahuldavat majanduskasvu ja tootlikkuse olulist vähenemist (1990. aastate 1,5%-lt viimase kümnendi 0,75%ni).

On selge, et euro ei ole majandusprobleemide vastane imeravim ega vahend, mis tagaks iseenesest kiirema majanduskasvu ja suurema jõukuse kui väljaspool euroala asuvates ELi riikides Rootsis, Taanis ja Suurbritannias.

  Margaritis Schinas (PPE-DE). - (EL) Härra juhataja, pole kahtlust, et majandus- ja rahaliidu ning euro sünd on üks Euroopa lõimumise kuuekümneaastase ajaloo teetähiseid.

Esimest korda Euroopa ja maailma ajaloos on üleminek ühisrahale toimunud nii hästi korraldatult, ilma sõja ja verevalamiseta, üksmeele ja poliitilise tahte toel, mida näitasid üles iseseisvad riigid, kes otsustasid ühiselt ja demokraatlikult püüelda rahasüsteemi stabiilsuse poole. See tee on olnud raske, ent on sobinud mõlemale Euroopa osale: nii nendele riikidele, kes olid harjunud finantsstabiilsusega ja järgisid edasi sama inflatsioonivastast poliitikat, kui ka nendele riikidele, kes leidsid pärast aastakümneid kestnud finantsdistsipliini puudumist esimest korda euro näol oaasi, kus nad said oma majanduse aluseid ratsionaliseerida ja ümber korraldada.

Nii palju siis minevikust. Nüüd oleme aga väga keerulises faasis, määrava tähtsusega etapis, kus peame keskenduma majandus- ja rahaliidu majanduslikule osale. Siiani on majandus- ja rahaliidu rahapoliitilised tahud aidanud meil jõuda sinna, kus me praegu oleme, ent ma kardan, et ilma Euroopa sidusa, tervikliku ja ühtse lähenemiseta selle teema majanduslikele aspektidele võivad paljud meie saavutused nüüd uuesti käest libiseda.

Nii et tulevikus seisab meie ees kaks ülesannet: luua eeskirjad Euroopa majanduse juhtimise kooskõlastamiseks, mis muudaks ühtlasi üleilmse süsteemi immuunseks käesoleva kriisi põhjustanud liialduste ja anarhia suhtes, ning teiseks mõista hukka kõik majanduslikud kupeldajad, kes tahavad kriisi kasutada selleks, et rahva silmis nendele olulistele saavutustele varju heita.

  Manuel António dos Santos (PSE). – (PT) Pean alustuseks raportööridele selle suurepärase raporti eest tunnustust avaldama. Ainult üksikud pimedusega löödud või täiesti mõistmatud inimesed võivad kahelda, et euro ja sellega seotud rahapoliitika on olnud hiiglaslik edusamm inimkonna jaoks ja suur edusamm Euroopa majanduse jaoks. Euro tähtsuse mõistmiseks tuleb vaid vaadata Euroopas euro kehtivuse ajal loodud töökohtade tohutut hulka. Samuti ei saa pidada väheoluliseks, et kriisiolukorras, millele Euroopa majandus reageerib tänu oma vahenditele paremini kui muud piirkondlikud majanduskeskkonnad, paluvad need, kes olid veidi aega tagasi ühise rahapoliitika ja euro suhtes skeptilised, nüüd võimalust euroalaga koostööd teha ja isegi sellega lõimuda.

See ei ole siiski kõik ja see ei tähenda, et ma isiklikult oleksin rahul viisiga, kuidas Euroopa Liit on finantssektori konsolideerumise ja finantsstabiilsuse küsimustele lähenenud. Ma olen Euroopa Parlamendi ees korduvalt öelnud, et pooldan finantsstabiilsust ning stabiilsuse ja kasvu pakti, kuid mul on tunne, et see pakt ei ole alati reaalmajandust soodustanud. Ei see pakt ega rahapoliitika ole reaalmajandust tegelikult soodustanud. Reaalmajanduses on stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade liiga jäiga rakendamise tõttu sageli esinenud väga suuri probleeme.

Ma ei ole üheltki ökonomistilt ega ühestki majandusõpikust saanud kinnitust, et arvudel kaks, kolm ja kuuskümmend, stabiilsuse ja kasvu pakti maagilistel numbritel (inflatsioon, puudujääk ja võlakordaja), oleks teaduslik alus. Ma ei ole kohanud kedagi ja kindlasti mitte ühtegi ökonomisti või majandusteoreetikut, kes oleks kunagi öelnud, et sellisest korraldusest truult kinnipidamine on tingimata vajalik. Üks mõte, mida komisjon ja Euroopa konservatiivsemad ringkonnad pühendunult kaitsevad, on see, et meie eelarve peab olema tasakaalus või nullis. See on täiesti absurdne mõte. Igasugusel kasvuetapil tähendab tasakaalus eelarve tulevase laenuvõtmise täielikku välistamist. See ei ole õiglane sotsiaalses mõttes ega põlvkondadevahelise suhte mõttes ning sellel puudub seos reaalsuse ja reaalmajandusega.

  Jim Higgins (PPE-DE). – Härra juhataja, Berèsi-Langeni raport on suurepärane, sest selles kirjeldatakse majandus- ja rahaliidu viimase kümne aasta ajalugu ja öeldakse, kuidas me peaksime tulevikus edasi minema. Euro on olnud väljapaistvalt edukas – see on tähtsuse poolest maailma teine valuuta, inflatsioon on viimasel kümnel aastal püsinud valdavalt EKP kaheprotsendilise eesmärgi raamides, lisaks on euro hõlbustanud reisimist, kaubavahetust ja tööhõivet ning kõige tähtsam on see, et euro sümboliseerib järjekordset sammu ELi lõimimiseks.

Eelmise nädala teadaanne, et euroala on majanduslanguses, tähendab nüüd, et nii ELi piires kui ka kogu maailmas tuleb võtta kiiresti meetmeid, ent üks asi, mida me teha ei või, on euro süüdistamine praeguses kriisis. Kuigi stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjad on koostatud heade kavatsustega, et kehtestada liikmesriikidele maksimaalsed laenusuunised, ei nähtud nende koostamisel ette praegust üleilmset majanduskriisi ja keegi ei saanudki seda ette näha. Minu arvates nõuab praegune kriis paindlikkust, sest kui finantsinstitutsioonidele kehtivaid laenukitsendusi ei lõdvendata, on täiesti võimalik, et kriis muutub veel hullemaks ja üha enam töökohti kaob.

Ma pean ütlema, et president Barroso ja president Sarkozy väärivad tunnustust selle eest, kuidas nad eelmisel nädalal Washingtonis toimunud G20 kõnelustel Euroopa Liitu esindasid. Ma arvan, et meie ja Euroopa peaksime nende üle uhkust tundma.

Lõpuks peame vaatama, kuidas me praegusesse kriisi sattusime ja millised olid selle põhjused. Me peame õppetundidest järeldused tegema ja tagama, et see ei juhtuks enam kunagi. Kui see tähendab reformi – institutsioonide reformi, Rahvusvahelise Valuutafondi reformi –, siis teeme seda. Kui see tähendab Euroopa Keskpanga tegevuse ülevaatamist, siis teeme seda. Nüüd tuleks meil läbi viia kohtuekspertiis ja olgu Euroopa praegune kriis milline tahes – me ei tea, kui tõsine see on, kuidas see lõpeb ja millised on selle tagajärjed –, tuleks meil seda kohtu põhjalikkusega uurida ja lahendused välja töötada.

  Dariusz Rosati (PSE). - (PL) Härra juhataja, härra volinik, härra Juncker! Ma jagan seisukohta, et ühisraha on olnud Euroopa suur õnnestumine. Mitu aastat järjest on meil olnud madalad hinnad, madalad inflatsioonimäärad ja madalad intressimäärad, riikidevahelised hinnad on olnud läbipaistvad, valitsenud on makromajanduslik stabiilsus – ja riikidele, millel oli varem probleeme inflatsiooni ja eelarvepuudujäägiga, on see olnud eriti edukas. Ma jagan seisukohta, et see tähendab edu.

Tahaksin kommenteerida oma Poola kolleegi paari minuti taguseid sõnu euroala tööpuuduse suurenemise ja finantskriisi kohta. Kahjuks on ta nüüdseks saalist lahkunud, kuid kui ta oleks siia jäänud, võiks ta mõne tarkusetera kõrva taha panna. Sest ta vaatab mööda tõsiasjast, et ilma eurota oleks Euroopa palju halvemas olukorras kui praegu. See on eriti ilmne siis, kui me vaatame olukorda sellistes riikides nagu Island ja Ungari, mis on praegu tohututes majandusraskustes. Kui nad oleksid kuulunud euroalasse, oleks nende seisukord märksa parem.

Ma tahaksin öelda, et iga valuuta pikaajaline edukus sõltub reaalsetest teguritest ja pikaajalisest majandusarengust, kuid Euroopas see puudub. Me peaksime tähele panema, et viimastel nädalatel on USA dollar euro suhtes tugevnenud, mis tõestab, et isegi majanduskriisi ajal usuvad investorid, vähemalt enamik neist, et dollar on investeeringuteks kindel koht. Seetõttu tuleb meil luua alus Euroopa pikaajaliseks majandusarenguks, mis tugevdaks Euroopa valuutat. Ent selleks on vaja reformi, selleks on vaja majanduslikult sobivat hetke ja selleks on vaja suuremat tootlikkuse määra.

Teiseks arvan, et me peaksime nominaalsed lähenemiskriteeriumid üle vaatama ja tagama nende kriteeriumide, sealhulgas inflatsioonikriteeriumide ja lävendi arvutamise meetodi vastavuse uutele tingimustele, nii et need võimaldaksid kiiresti areneva majandusega uutel liikmesriikidel euroalaga ühineda.

  Paolo Bartolozzi (PPE-DE). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin tänada eurorühma presidenti ja volinikku ning mõlemat raportööri, kes raporti koostasid, sest ma olen veendunud, et euro kasutuselevõtt on muu hulgas võimaldanud kodanikel oma perekonna eelarvet tõhusamalt korraldada ning aidanud neil toodetele ja teenustele tehtud kulude pealt säästa.

Nagu teised kõnelejad osutasid, on inflatsioonimäära hoitud keskmiselt 2% juures, nende kümne aasta jooksul on loodud umbes 16 miljonit töökohta ja vähendatud riigieelarve puudujääki, mis oli 2007. aastal, nagu volinik ütles, umbes 0,6% SKTst, võrreldes 1980. ja 1990. aastate 4%ga.

Lisaks on euro saavutanud rahvusvaheliselt hea maine ja muutunud väljapaistvaks valuutaks isegi ühenduseväliste riikide jaoks ning vaatamata hiljutistele finantsvapustustele, mis andsid maailma finants- ja pangandussüsteemile tõsiseid lööke, on euro kahtlemata leevendanud üleilmse mõõtmega finantskriisi hävitavat mõju. Ent nüüd ähvardab meid oht, et nõudluse pidurdumine maailmas nõrgestab jätkuvalt eksporti ja vähendab euro eeliseks olevat sooduskurssi, mida ohustab dollari väärtuse langus.

On selge, et me peame uuesti kaaluma euro alusstruktuuri märkimisväärset kohandamist, et anda keskmisest madalama SKTga liikmesriikidele võimalus oma ebasoodsat olukorda parandada. Seetõttu oleks väga teretulnud majandus- ja rahaliidu tegevuskava, mis aitaks majanduslikke lahknevusi paremini analüüsida, viia läbi struktuurireforme ning jälgida riigi rahandust ja finantsturge, kiirendades nende lõimumist. Seda kõike on võimalik ja vajalik vähehaaval saavutada, kui me hakkame väljuma – loodetavasti teeme seda võimalikult ruttu – praegusest ebastabiilsest olukorrast, mis mitte üksnes ei raskenda kiireid otsuseid, mida liikmesriikide valitsused peavad vastu võtma, vaid suurendab ka hoiustajate segadust. Hoiustajate usaldus tuleb taastada, et panna investeerimine ja tarbimine uuesti liikuma ning parandada kogu üldist raamistikku, milles me saaksime siis rahulikumalt tegutseda. Teisisõnu peab vastutus olema ühine, kuid pädevad asutused peavad tegema kooskõlastatud jõupingutusi, et hinnata, milliseid reforme range haldamise ja autoriteetse poliitilise juhtimise tingimustes toetada.

  Sirpa Pietikäinen (PPE-DE). - Härra juhataja, kõigepealt tahaksin tänada mõlemat raportööri – proua Berèsi ja härra Langenit – väga tasakaalustatud raporti eest, mis vaatleb teemat mitme nurga alt. Teiseks arvan, et raporti algatamisel ei mõelnud keegi sellele, kui ajakohaseks see praegu osutub. Ma arvan, et see on märk ELi võimest üleilmsetele probleemidele reageerida, konkurentsivõimet tagada ja stabiilsust luua.

Ilma Euroopa rahaliiduta oleksid nii euroala riigid kui ka väljaspool euroala asuvad riigid olnud finantskriisi suhtes märksa haavatavamad. Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Keskpank täitnud väga positiivset rolli ning see algatus on taganud väga stabiilse rahapoliitika ja majanduspoliitika, mis on meil tegelikult võimaldanud kriisile õigel ajal reageerida ja astuda ennetavaid samme nii ELi alal kui ka kogu maailmas, kui jutt on üleilmse finantssüsteemi muutmise aruteludest.

Ma arvan, et selle kriisi olemus pole üksnes finantsiline: see on otsuselangetamise ja mängureeglitega seotud kriis. Me vajame praegu, et Euroopa võtaks järelevalves ja Euroopa Keskpanga suhtes kindlama rolli. Me vajame kõigi eri finantsinstrumentide ühtlustatumat reguleerimist. Me vajame asjakohaste menetluste abil tagatavat läbipaistvust ning eelkõige vajame eurooplaste järjekindlust ja ühtsust selle poliitika üleilmsel edendamisel. Me peame olema ühtsed, sest turud on paisunud meie rahvusriikide võimete jaoks liiga suureks, ja me vajame kooskõlastatud tegutsemist riiklikul, Euroopa ja maailma tasandil.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Euro saab ka Kesk-Euroopa piirkonnas välisinvestorite jaoks parimaks investeeringute stimuleerijaks. Seetõttu on seoses euro kasutuselevõtuga Slovakkias alates 1. jaanuarist 2009 Robert Fico valitsuse ülesanne seda võimalust maksimaalselt ära kasutada.

Inflatsiooni jätkusuutlikkust ja riigieelarve puudujääki jälgitakse Slovakkias edaspidi väga tähelepanelikult ning praegune Slovakkia valitsus peab seetõttu jätkama eelmise, Mikuláš Dzurinda valitsuse reforme. Vastasel korral võib Slovakkial pärast euroalaga liitumist inflatsiooni ohjeldamisega probleeme tekkida.

Ma usun, et Slovakkia valitsus võtab Euroopa Parlamendi raportööride soovitusi kuulda ega koorma riiki edasise laenuvõtmisega. Valitsus ei peaks mängima pensionireformiga, et proovida eraisikutest hoiustajate raha omandada ja riigieelarve puudujääki lühiajaliselt parandada, valitsus ei võta vastu turueeskirjadega vastuollu minevaid seadusi ja aitab kaasa ettevõtluskeskkonna parandamisele.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). - (RO) Härra juhataja, härra volinik, Euroopa Liidu tugevus seisneb umbes 490 miljonis Euroopa kodanikus. Euroala on Euroopa ja kogu maailmamajanduse stabiilsuse tugisammas. Ainuüksi viimase kümne aasta jooksul on euroalal loodud kuusteist miljonit töökohta. Tulevikus peab ühendus toime tulema demograafilisest muutusest ja kliimamuutusest tulenevate probleemidega. Vananev rahvastik põhjustab suuri sotsiaal-, majandus- ja eelarveprobleeme. Ma usun, et kaupade, inimeste, kapitali ja teenuste vaba liikumist tuleb kaitsta, eriti praegu, finantskriisi ja majanduslanguse taustal.

Töötajate vaba liikumise takistuste kõrvaldamisega tagatakse kõigile Euroopa töötajatele kohased ja väärikad töötingimused ning antakse tõhusad vahendid sotsiaalse dumpinguga ja maksudest kõrvalehoidmisega võitlemiseks. Kutsun Euroopa Komisjoni ja eurorühma liikmeid üles võtma koos liikmesriikide valitsustega vajalikud meetmed Rumeenia ja Bulgaaria töötajatele kehtestatud piirangute kõrvaldamiseks. Euroala peab sotsiaalse turumajanduse valdkonnas eeskuju näitama.

  Vittorio Prodi (ALDE). - (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ma tahaksin tänada volinik Almuniat ja president Junckerit selle ülimalt olulise dokumendi väljatöötamisel tehtud töö eest. Euro on kaalukas reaalsus, mis on meid praeguse kriisi käigus kaitsnud.

Seetõttu peame liikuma edasi ja töötama nii edukaks osutunud rahapoliitika kõrval välja majanduspoliitika; see poliitika puudutaks eurorühma tervikuna, aga potentsiaalses mõttes ka kogu liitu – just sellepärast, et praeguses olukorras on meil vaja alustada päästeprogrammi oodatavate majandusraskustega toimetulekuks.

Sellepärast usun, et on vaja tõsiselt pingutada; me peame töötama välja mõjuka programmi, et liidu energiainfrastruktuur üles ehitada ja energiat säästa. Ma olen veendunud, et me peame seda tegema nii kiiresti kui võimalik.

  Gay Mitchell (PPE-DE). - Härra juhataja, lubage mul esitada oma sõnavõtt liigendatud punktidena.

Meie süsteemi äpardumise peamiseks põhjuseks on homogeensed turud ning kui nii head organiseerijad nagu härra Juncker ja härra Almunia ei suuda turge taas heterogeenseks muuta, lükkame me läbikukkumist vaid edasi. Homogeensed turud on selle probleemi peamine põhjus.

Teiseks, Iirimaal ennustati, et euro hakkab valuutana meenutama ilma pidurite, rooli ja tuledeta sõidukit. Kuidas nad küll eksisid! Kus oleks Iirimaa praegu ilma euro ja Euroopa Keskpangata? Miks me seda asjaolu enda kasuks rohkem esile ei too? See on üks asi, mis võiks meid Lissaboni lepingu ratifitseerimisel aidata.

Lõpuks ütlen vaktsineerimist puudutava argumendi kohta, et lastevanematel on küll õigus otsustada, ent kui kõik vanemad otsustavad vaktsineerimisest loobuda, siis epideemia levib.

Ma ütleksin vaid seda, et keegi pole üksik saar. Suurbritannia võib ju saar olla, ent tal on aeg euroga ühinemist uuesti kaaluda, sest me ei saa kõik eri suundades liikuda.

  Gerard Batten (IND/DEM). - Härra juhataja, see, et erisuguse kasvuga majanduskeskkondadele peavad kehtima ühised intressimäärad ja vahetuskursid, on alati olnud majanduslik absurd. Peale selle on Euroopa Keskpanga põhiülesanne ja seaduslik kohustus inflatsiooni kontrollimine, mis on suurenevas majanduskriisis meie väikseim probleem.

Nende vigade tõttu laguneb Euroopa ühisraha tulevikus koost. Ent Ühendkuningriigi eurofiilid kasutavad nüüd argumenti, et naelsterlingi kursi langemine pakub meile võimalust euroga ühineda. Majandusteaduse aluste tundmine aitaks neil mõista, et just sel põhjusel ei peaks Ühendkuningriik ühinema.

See, kas naelsterling suudab teiste riikide valuuta suhtes oma õige väärtuse leida, on peamine tegur, millest sõltub, kas Suurbritannia suudab saabuvate majandusvapustustega toime tulla. Ühendkuningriigile on Euroopa ühisraha vaja sama palju kui uppujale hullusärki.

  Dragoş Florin David (PPE-DE). - (RO) Härra juhataja, härra volinik, tahaksin alustuseks tunnustada mõlemat raportööri – proua Berèsi ja härra Langenit. Kümme aastat ei ole palju ega vähe, ent nende aastate jooksul on kindlasti astutud olulisi samme ühisturu suuremaks sidumiseks ja nüüd ka finantsspekulatsioonide vastase kaitsekilbi loomiseks. Ma usun, et praeguse kriisi ajal võiks märksa tõhusamaks lahenduseks olla finants- ja pangandussektori rangem reguleerimine, millega kaasneks teadus- ja arendustegevusse investeerimise soodustamine, konkurentsi edendamine ja kodanike harimine rahaasjades.

Ma arvan, et Euroopa Liidu riigid peavad praegu üles näitama majandus- ja finantssolidaarsust, sest üksnes finants- ja pangandussektoriga piirduv sekkumine võimaldab majanduskriisi vaid pealiskaudselt stabiliseerida. Härra volinik, ma loodan, et kriisi tagajärjed ei mõjuta 2007.–2013. aasta eelarveplaane, sest Euroopa vahendite kasutamine võiks soovitud tulemusteni jõudmisele kaasa aidata ja tagada ühenduse säästva arengu.

  Christopher Beazley (PPE-DE). - Härra juhataja, kui rääkida Suurbritannia ühinemisest euroalaga, arvan ma, et Suurbritannia on alati Euroopa kokkulepetega ühinemise suhtes nende sõlmimise ajal vastumeelsust üles näidanud. Meie riik on sellist otsust alati ruttu kahetsema õppinud. Seejärel esitame ühinemisavalduse kõige halvemal hetkel. Kui me oleksime olnud euroala asutajariikide hulgas, nagu see oleks pidanud olema, oleksime praegu märksa paremas olukorras. Ma ootan pikisilmi, et võimule tuleks järgmine, konservatiivide valitsus, kes esitaks üsna kiiresti euroalaga ühinemise avalduse.

(Aplaus)

  Kurt Joachim Lauk (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, ma tahaksin esitada vaid kaks märkust. Esiteks on euro proovile vastu pidanud. Ilma eurota ei oleks me praeguse finantskriisi käigus tõenäoliselt pääsenud spekuleerimisest, mis oleks kahjustanud tervete Euroopa riikide majandust. Seega tegi euro selles mõttes katse läbi. Ilma eurota oleksime kriisi tekkides ilmselt seisnud tõsiste probleemide ees, kui mitte täielikus kaoses.

Minu arvates on tulevikus tingimata vajalikud kaks asja. Euro saab stabiilsena püsida ja dollari juhtivat kohta üleilmse reservvaluutana kõigutada vaid siis, kui suudetakse tagada kaht: esiteks, nagu juba öeldi, peab kriisis enda väärtust tõestanud EKP jääma sõltumatuks ja teiseks tuleb stabiilsuse ja kasvu pakti mõjuala laiendada. Pakt on juba praegusel kujul erakordselt kasulik, ent vaja on ka selle kohaldamist ja kaitsmist.

  Joaquín Almunia, komisjoni liige. – (ES) Härra juhataja, tahaksin tänada kõiki arutelu käigus sõna võtnud parlamendiliikmeid. Usun, et selle mõttevahetuse põhjal võib väita, et arutatava raporti suhtes valitseb väga suur üksmeel ning ühtlasi on olemas väga suur toetus majandus- ja rahaliidu projekti jätkamisele ja ka meie ühisrahale. Ma ei ütle seda soovist korrata nende inimeste argumente meie seast, kes kümme aastat tagasi majandus- ja rahaliidu loomist toetasid, vaid toetudes analüüsile, mis käsitles kümne aasta jooksul toimunut ja seda, mida me praeguses väga raskes majandusolukorras tegema peame.

Loomulikult ei saa praeguseid probleeme panna euro süüks. Nagu me kõik teame, ei peitu selle väga sügava kriisi põhjused Euroopas ega euroalas. Ometi on selge, et peame kriisi tagajärgi kandma, nagu ka ülejäänud tööstusriigid, tärkava majandusega riigid ja arengumaad. Põhjuseks on, et maailmamajanduses pole eralduda võimalik. Ent majandus- ja rahaliit annab meile vähemalt vahendid probleemide tõhusamaks lahendamiseks. Me usume, et koostööd tehes suudame sellest kriisist välja tulla kiiremini kui siis, kui iga riik üritaks üksi tegutseda.

Ma olen nõus kõigiga – ja neid oli palju –, kes väitsid, et Euroopa Keskpank on asutus, mis on loomisest saati enam kui piisavalt õigustanud usaldust, mille me talle Maastrichti lepinguga andsime. Ma usun, et EKP on oma tööd väga hästi teinud ja seda tööd tuleks toetada, sest see on majandus- ja rahaliidu hädavajalik osa.

Ma nõustun ka kõigi nendega, kelle sõnul peaks stabiilsuse ja kasvu pakt jääma praeguse, 2005. aastal muudetud kuju juurde, et saaksime ära kasutada selle muudatusega kaasnenud paindlikkust, mille üle siin on mitmel korral arutletud. See paindlikkus võimaldab meil säilitada eelarvedistsipliini ja eelarvedistsipliiniga seotud eeskirju. See võimaldab meil tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. Kuid samal ajal võimaldab see meil kasutada fiskaalpoliitikat olukorras, mis nõuab aktiivsust seoses maksu- ja fiskaalpoliitika vahenditega.

Eelarvestiimuleid tuleb tõhususe huvides kooskõlastada. Meie eelarvedistsipliini tagav raamistik muudab kooskõlastamise lihtsamaks, ent seab samas piirid, mis ei lase eelarvestiimulite kooskõlastamise käigus kahjustada riigi rahanduse jätkusuutlikkust. Kolmandaks, nagu mitmed kõnelejad täna juba mainisid, peame kahtlemata tugevdama euro häält oma valuuta stabiilsuse kaitsel ning kahe- ja mitmepoolsetes suhetes meie valuuta kasutajatega, muude valuutade esindajatega ja eriti maailmamajanduse suurte mõjutajate valuutadega.

See kriis on kokkuvõttes tingitud makromajandusliku tasakaalu puudumisest, millega oleks tulnud tegelda, ent millega ei tegeldud, sest polnud tõhusaid mehhanisme üleilmse tasakaalu puudumise kõrvaldamiseks. Me arutasime seda Washingtonis ja peame seda arutelu jätkama. Meie, eurooplased, saame sellega tõhusalt toime tulla vaid siis, kui anname eurole jäägitu poliitilise toetuse ja vajalikud juhtimismehhanismid, et meie valuuta vahetuskursi abil saaks meie huvisid kaitsta nii, nagu need väärivad. Ma usun, et see on õige tee, nagu märgitakse raportis, nagu ütles eurorühma president, nagu nõustus komisjon ja nagu järgmistel kuudel nõustuvad järjest enam ka liikmesriikide juhid.

See nõuab kooskõlastamist, eeldusel, et tegu on õiget laadi kooskõlastamisega. See ei tähenda Euroopa Keskpanga sõltumatuse vaidlustamist ega majanduspoliitiliste otsuste kunstlikku kooskõlastamist, sest sellised otsused tuleb endiselt teha igas riigis valitseva olukorra põhjal. Selline kooskõlastamine ei ole tõeline kooskõlastamine. Vaja on kooskõlastamist, mis on alati majandus- ja rahaliidu majandusliku osaga kaasas käinud, kooskõlastamist, mis teenib majandus- ja rahaliidu eesmärke nii makromajandusliku poliitika mõttes kui ka seose mõttes, mis peab valitsema makromajandus- ja struktuuripoliitika vahel.

Kui me räägime komisjonis kooskõlastamisest, siis mõtleme sedalaadi kooskõlastamist. Ma leian, et praeguses olukorras tõestab meid ähvardav majanduslanguse oht, et selline kooskõlastamine on esmatähtis, ning majandus- ja rahaliit annab meile selleks vajalikud vahendid.

  Jean-Claude Juncker, eurorühma president. − (FR) Härra juhataja, ma teen väga lühidalt, sest enamik neist, kes üritasid seda arutelu suunata, on praeguseks saalist lahkunud. Seega pole vaja neile vastata.

Muu kohta pean ütlema, et Euroopa Parlamendis toimunud aruteludest välja paistnud laialdane üksmeel avaldab mulle muljet, sest peaaegu kõik meist nõustusid, et euro on olnud edukas. Mul on hea meel märkida, et nii ütlevad need, kes kuuluvad euroalasse. Mul on hea meel märkida, et need, kes soovivad oma riigi ühinemist euroalaga, väidavad sedasama. Pean märkima, et need, kes on alati öelnud, et me teeme ainult täielikke rumalusi, on jäänud oma seisukoha juurde, mida saab iseloomustada vaid samasugusel viisil, mida nemad meie suhtumise kirjeldamiseks kasutavad. Seega ei ole Euroopa Parlamendis midagi uut, kui välja arvata, et meie aruteludesse on siiski imbunud ärevuse märke, kui viisakalt väljenduda. See on tingitud finants- ja majanduskriisist, millega me praegu silmitsi seisame.

Siin tahaksin mitmele sõnavõtjale vastuseks öelda kaht asja. Eelarve ülemäärast konsolideerimist ei nõua Euroopas radikaalselt keegi. Mitte keegi. Meil on uuendatud stabiilsuse ja kasvu pakt. Mõned Euroopa Parlamendi liikmed ei olnud selle pakti uuendustega nõus. Nemad olid täna esimesed, kes tunnistasid, et otsused, mis langetati 2005. aasta märtsis, mil me hakkasime stabiilsuse ja kasvu pakti tõlgendama majanduskesksemast vaatenurgast, olid arukad. See vaatenurk võimaldab liikmesriikidel ja nende eelarvetel nüüd kergemalt hingata, ehkki me hakkame jõudma etappi, mis ei ole küll kurnav, kuid mis muudab riikide rahanduse konsolideerimise keerukamaks.

Viimastel aastatel eelarve konsolideerimisega tõhusalt hakkama saanud liikmesriikide eelarve marginaal on piisav, et võimaldada neil vastata praegusele majanduskriisile, sealhulgas selle struktuursetele tahkudele, millega me nüüd kokku puutume. Liikmesriikidel, kes olid vähem hoolikad, on praegusele kriisile reageerimist võimaldavate eelarvevahendite vabastamisega suuremaid raskusi.

Ent kui tegemist on majanduspoliitikaga, on meie kohus reageerida kogu euroalal. Eelarve stabiilsusest rääkimisest ei piisa. Üksnes finantskriisi leevendamise pingutustest ei piisa. On selge, et euroala peab majanduskriisile jõuliselt ja kooskõlastatult vastu astuma. Seega on meil mõned nädalad, mille jooksul tuleb kokku koguda kõik elemendid, mida me analüüsiks ja tegutsemiseks vajame, nii et saaksime selle praktilise ja jõulise vastuse välja kujundada. Ent kõik need, kes nõuavad majanduspoliitika suuremat kooskõlastamist, peavad muidugi selle nimel töötama ja püüdma hoiduda võtmast enneaegu vastu majanduspoliitilisi otsuseid, millest nad ei ole oma eurorühma kolleege teavitanud.

Euroopa Parlamendis on lihtne nõuda majanduspoliitika kooskõlastamist. Ma teen teile kodukorra alusel ettepaneku koostada fraktsioonidevaheline dokument, milles suuremad fraktsioonid paluksid Euroopa Parlamendi nimel eurorühmal ja enda päritoluriikide valitsustel edaspidi enam mitte kuulutada majanduspoliitilisi meetmeid välja enne, kui neist on teavitatud eurorühmas tegutsevaid kolleege.

Nõudke oma valitsustelt, siin on seda lihtne nõuda, nõudke oma valitsustelt, et nad peaksid kinni majanduspoliitika kooskõlastamise põhimõttest. Koostage fraktsioonidevaheline resolutsioon ja eks siis näis. Kahe, kolme, nelja kuu jooksul on näha, kas valitsused – ja erakonnad, mille liikmed te olete, kuuluvad sageli valitsusse, mille poole teil tuleks pöörduda – on teinud, mida te nõudsite. Selline käitumine oleks usutav, arukas, loogiline, mõistuspärane ja järjekindel.

Seetõttu väidan ma, et meil on vaja tugevaid ja kooskõlastatud majanduslikke meetmeid, et tulla toime olukorraga, mis muutub üha enam majanduskriisiks. Ning palgapoliitika kohta ei ütle me välja kõike, mida tahame öelda, vaid kõike, mis väärib väljaütlemist.

Teil on õigus, kui ütlete, et roheliste juhitavad sotsialistlikud valitsused viisid ellu palgapoliitikat, mis vähendas Saksamaa töötajate ostujõudu. Olukord on selle ajaga võrreldes paranenud. Sama märkus kehtib veelgi enam Prantsusmaa kohta, mida ei juhtinud tollal – 1998. aastast 2002.–2003. aastani – tagurlik valitsus. Nagu ma aru saan, oli olukord täiesti vastupidine. Muidugi tuleks mõne inimese märkuste puhul kasuks veidi enesekriitikat.

Muus osas, mis puudutab hoiuste maksustamist, oleme kolm aastat kokkulepitud ajagraafikust ees. Härra Jonckheer, teil on täiesti õigus, kui nõuate selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate finantstoodete nimekirja laiendamist. Mis puudutab maksuparadiise, siis kui te oma valitsusega enda emakeeles suhtleksite, siis avastaksite, et teie tööpõld on lai.

  Pervenche Berès, raportöör. − (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, tänan teid selle arutelu eest. Ma usun, et Euroopa Parlament on teinud tõsist tööd, mille tulemuste elluviimist me teilt, lugupeetud volinik ja eurorühma president, tegevuskava kujul ootame.

Härra Juncker, te ütlesite meile: „Kui fraktsioonid ometi kokkuleppele jõuaksid!” Tegelikult on fraktsioonid kokkuleppele jõudmas – homme hääletavad nad lõike 61 punktide d ja g poolt, milles nõutakse täpselt seda, mida teie palute neil nõuda. Seega võite sellega homme arvestada, kui lähete majandus- ja rahandusministritega kohtuma.

Te ütlesite meile, et ühtki lahknevusi käsitlevat aruannet ei ole. Väga täpset aruannet ei pruugi olla, ent üks on kindel: euroala riikide majandusolukorra lähenemist, mida me ootasime, pole toimunud, ja proua Ferreira esitas teile selle kohta konkreetse näite.

Lugupeetud eurorühma president, ka teie arvamusega liikmesriikidevahelistest vasturääkivustest ei saa ma nõustuda. Mulle ei meeldi inimesed, kes nõuavad kooskõlastamist siis, kui see neile sobib, ja keelduvad seejärel kooskõlastamisest, propageerides riiklikku suveräänsust, kui see paremini sobib. Majanduspoliitika kooskõlastamise küsimus on ühise huvi küsimus ja praegune olukord on vastuvõetamatu – USAs on nüüdseks olnud võimalik ellu viia juba kaks Paulsoni plaani, samal ajal kui Euroopas ütlete teie meile, et vajame veel paari nädalat, et välja mõelda, mida öelda Euroopa kodanikele, kes ootavad meie vastuseid. Me peame oma jõud ühendama ja praegu on komisjoni käsutuses meetmed, millega Euroopa Parlamendi ettepanekute põhjal edasi liikuda. Ma loodan, et meid kuuldakse ja toetatakse.

  Werner Langen, raportöör. – (DE) Härra juhataja, ma tahaksin alustada sealt, kus peaminister lõpetas. Ma usun, et euroala ja 27 liikmesriigi poolt viimastel nädalatel üles näidatud paindlikkus on väga hea algus. Siit tuleb nüüd edasi liikuda ja ma ei kahtle, et kui kogemusi, mida te mõlemad siin meiega jagasite, tunnustavad ka liikmesriigid, oleme me õigel teel.

Tahaksin kõiki tehtud töö eest tänada. Härra Hoppenstedt tsiteeris esimest euroteemalist arutelu, milles eurot nimetati enneaegselt sündinud lapseks. Nüüd, kümme aastat hiljem, on temast saanud priske noor poiss – meie keeles on euro poiss, samas kui Saksa mark oli naissoost –, kes on kogu põhikooli õppinud headele hinnetele ja läheb nüüd keskkooli. Tulevikus selgub, kas ta suudab jätkuvalt raskusi ületada, ent ma olen tema edu suhtes mõõdukalt optimistlik. See, et ma kuulen härra Beazleyt ütlemas, et isegi Ühendkuningriigi konservatiivid kaaluvad tõsiselt euroga ühinemist, on midagi üsna uut. Ma võin selle peale muidugi öelda vaid seda, et isegi Ühendkuningriik ei saa niisama euroga ühineda – te peate täitma finantsturgude kooskõlastamise ja reguleerimisega seotud kohustusi ning vastama vajaliku minimaalse ühtlustamise nõuetele.

Selles mõttes oleme õigel teel. Ma tänan komisjoni, eriti härra Almuniat, ja eurorühma presidenti suurepärase koostöö eest. Mis puudutab teie ettepanekuid, siis me võtame neid tõsiselt. Me tahame teiega koos töötada.

(Aplaus)

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub teisipäeval, 18. novembril 2008 kell 12.