Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/2012(INL)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0389/2008

Esitatud tekstid :

A6-0389/2008

Arutelud :

PV 17/11/2008 - 22
CRE 17/11/2008 - 22

Hääletused :

PV 18/11/2008 - 7.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0544

Arutelud
Esmaspäev, 17. november 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

22. Soovitused meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni nimel Edit Baueri koostatud raport soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta (2008/2012(INI)) (A6-0389/2008).

 
  
MPphoto
 

  Edit Bauer, raportöör. – (SK) Naiste ja meeste palga erinevuses ei ole midagi uut. Rohkem kui viiskümmend aastat on olnud Rooma lepingus artikkel, millega keelatakse sooline diskrimineerimine palgataseme alusel ning alates 1975. aastast on kehtinud direktiiv 117, mille järgi nõutakse liikmesriikidelt võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamist. Loomulikult on tõsi, et kõik palgaerinevused ei tulene diskrimineerimisest. Suurte arvude seaduse kohaselt ei ole aga püsivad erinevused brutotunnitasu määrades põhjendatud.

Eurostati andmetel on aastatel 1995–2006 vähenenud tunnitasul põhinev erinevus 17 protsendilt 15 protsendile – ja see toimub praegusel ajal, mil enamik kõrgkooli lõpetajatest on naised.

Nimetatud näitaja võib küll langeda, kuid mitte sirgjooneliselt. Vastavalt Dublini Fondi 2007. aasta uuringule, mis hõlmas nelja Euroopa Liidu liikmesriiki, on see erinevus tegelikult suurenenud. Kui palgaerinevus kahaneks samasuguse kiirusega nagu praegu ega kasvaks enam ajuti, võrdsustuks palk ehk seitsmekümne aasta pärast.

Me võime nõustuda asjaoluga, et selle valdkonna kehtivad õigusaktid ei ole väga tõhusad. Palgaerinevuse põhjused varieeruvad. Need on süsteemsed ja individuaalsed. Nii valdkondlik, vertikaalne ja horisontaalne segregatsioon, kutsealade klassifitseerimine, töö- ja eraelu ühitamise tingimused kui ka stereotüübid mängivad väga tähtsat rolli selles, et palgaerinevus – millest saab hiljem pensionierinevus ning mille lõpptulemus on see, et vaesusel on naise nägu, nagu öeldakse – ei kao kuhugi.

Palgaerinevusel on ka individuaalsed mõõtmed. Komisjoni uuringu kohaselt suurenevad need vanuse, tööstaaži ja haridustaseme kasvuga. Lisaks näitab statistika, et noorte puhul on erinevus minimaalne. See tekib pärast esimese lapse sündi, kui naine naaseb sünnitus- ja raseduspuhkuselt.

Seoses praegu meie ees seisva demograafilise kriisiga on see probleem peale majandusliku konkurentsi seotud tugevalt ka moraaliga, mida ei saa samuti tähelepanuta jätta.

Täna on arutusel küsimus, mida Euroopa Parlament saab teha selle olukorra parandamiseks. Ühest küljest on meil püsiv probleem, teisest küljest on meil mõned üsna ebatõhusad õigusaktid. Samal ajal ei tohi me mõistagi unustada, et palgaerinevuse põhjuseks pole kaugeltki mitte ainult õigusaktidega seatud piirid.

Euroopa Parlamendil ongi aga vaid üks vahend – õigusaktid. Iga selles olukorras olija vastutab ise enda eest ja meie kohus on otsustada, kas me suudame selgelt välja öelda, et me soovime tööturu õiglasemate tingimuste loomise huvides paremaid ja tõhusamaid õigusakte.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: MAREK SIWIEC
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. – (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, komisjon avaldab heameelt selle algatusraporti üle, mis käsitleb meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet, ja ma kiidan raportööri tema heatasemelise töö eest.

Nagu Euroopa Parlament, nii on ka komisjon seisukohal, et 15% suurune naiste ja meeste palga erinevus on tänapäeval lubamatu. Loomulikult peame olema ettevaatlikud ega tohi unustada asjaolu, et see näitaja kajastab naiste ja meeste brutotunnitasu suhtelist erinevust kogu majandussektoris. Seega ei mõõda see üksnes otsest diskrimineerimist, vaid näitab kõiki omavahel seotud tegureid ja ebasoodsaid tingimusi, mille käes naised kannatavad enne tööturule tulekut ja ka kogu ametialase karjääri jooksul.

Komisjoni 2007. aasta juuli teatises on nenditud, et ühenduse õigusaktid on olnud tõhusad otsese diskrimineerimise kaotamisel, s.t juhtudel, kus naine on saanud sama töö eest väiksemat tasu kui tema meeskolleeg. Need õigusaktid on olnud aga vähem tõhusad võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte tagamisel.

Üksikasjaliku analüüsi põhjal tegi komisjon järelduse, et ühenduse õigusakte peaks olema võimalik muuta sel viisil, et eeskätt palgamäärade kehtestamise süsteemide abil tagatakse nii otsese kui ka kaudse soolise diskrimineerimise välistamine.

Komisjon teatas, et 2008. aastal hindab ta ühenduse õigusaktide mõju palgaerinevusele ja esitab vajalikud muudatusettepanekud. Eelnimetatud üksikasjalik analüüs on praegu koostamisel, kuid ma ei oska ennustada selle tulemusi. Kvaliteedi tagamiseks konsulteerib komisjon välisspetsialistidega ja kasutab ka liikmesriikide soolise võrdõiguslikkuse küsimusega tegelevate organite ulatuslikke ja põhjalikke kogemusi ja teadmisi.

Uuringu esialgseid tulemusi arutatakse seminaril, mis toimub 2009. aasta esimesel veerandil ja millest peaksid osa võtma kõik sidusrühmad, sealhulgas liikmesriigid, õiguseksperdid, liikmesriikide soolise võrdõiguslikkuse küsimusega tegelevad organid, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

Parlamendi hoiak on selles protsessis otsustava tähtsusega. On tähelepanuväärne, et üks õigusloomes osalevaid institutsioone on väljendanud selget arvamust kõnealuste õigusaktide kiire muutmise vajaduse kohta. Oluline on ka see, et Euroopa Parlamendi praktilised soovitused muudatusettepanekute kohta seonduvad valdkondadega, mida peamised huvipooled on pidanud probleemseks; muu hulgas hõlmavad need tasustamise ja töö hindamise läbipaistvust ning karistusi.

Kokkuvõttes jagame me Euroopa Parlamendi seisukohta, et naiste ja meeste palga nii suur erinevus Euroopas on lubamatu. Komisjon leiab, et praegu on õige aeg viia analüüs ja hindamine lõpule ning kavandada järgmisi samme, mis aitavad saavutada konkreetsemaid tulemusi.

 
  
MPphoto
 

  Donata Gottardi, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamuse koostaja. (IT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, ma olen tõesti uhke siin Euroopa Parlamendis tehtud töö üle ning selle üle, et parlament on suutnud rakendada juba tunnustust leidnud pädevust esitada õigusakti ettepanek.

Hääletusele pandud raport käsitleb üht olulist küsimust, Euroopa õiguse aluspõhimõtet – meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet töökohal. See ei ole mitte ainult aluspõhimõte, vaid vähemalt ajaliselt on see ka esimene võrdsuspõhimõte. Me teame, et see lisati juba Rooma lepingusse, me teame, et seda on kohaldatud alates Euroopa Kohtu esimestest otsustest, et seda reguleeriti juba aastast 1975 pärineva direktiiviga ja seda kohandati, kui kõnealune direktiiv 2006. aastal uuesti sõnastati, et see on pidev uuringute ja uurimuste teema, nagu volinik ütles, ja jätkuvalt selle kohaldamise kohta esitatud hagide alus.

Miks me aga käsitleme siis seda küsimust täna jälle nii pikalt ja laialt? Sellel on mitu põhjust: esiteks keeldume me nõustumast selle ulatusliku kohaldamata jätmisega, mida tõestab igasugune statistika, teiseks usume, et sellele äärmisele ebaõiglusele, mille tõttu kannatavad naised kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides kõikidel kutsealadel igal tasandil ja igas sektoris, tuleb lõpuks leida lahendus; on ilmselge, et meie kasutuses olevatest vahenditest selleks ei piisa, muidu oleks meil õnnestunud selle aja jooksul see tendents kindlasti vastupidisesse suunda pöörata.

Ja viimaks me usume, et kätte on jõudnud aeg hakata võtma palgaerinevust tõsiselt ja eelkõige mitte näha selles naiste tööelu puhast juhuslikkust. Mida me siis soovime? Me palume komisjonilt konkreetset asjakohast palgaerinevuste ülddirektiivi, kuid me ei piirdu üksnes sellega; me mitte üksnes ei palu direktiivi, vaid esitame komisjonile ka täpsed soovitused. Me oleme rajanud silla, mille abil jõuda tõeliste muutusteni, ning me usume, et see sild võib olla tugev, kui see toetub kaheksale sambale.

Eelkõige soovime me kehtestada palga alusel diskrimineerimise määratluse; üksnes brutotunnitasu käsitlemisest ei piisa, sest see viitaks otsesele diskrimineerimisele ja nimetatud otsese diskrimineerimise probleemi oleme me tegelikult juba lahendanud. Seega ei ole juhus, et kui uuringutes räägitakse kogupildist, siis rõhutatakse osalise tööajaga töötamist, julgustatakse meid võtma arvesse otsest ja kaudset segregatsiooni, diskrimineerimist ning horisontaalset ja vertikaalset segregatsiooni.

Me nõuame võrreldavaid, tõeseid, järjepidevaid ja täielikke andmeid. Liiga sageli puutume me kokku andmete moonutamise või varjamisega, mida soodustavad stereotüüpidel põhineva tagurliku töökorralduse alusel loodud personali klassifitseerimise süsteemid. Usume, et võrdõiguslikkuse organisatsioonid võivad võtta diskrimineerimise vastu võitlemisel enda peale tähtsa topeltrolli, suurendades teadlikkust ja pakkudes koolitust kohtunikele ja sotsiaalpartneritele.

Me oleme võtnud endale eesmärgiks kehtestada erikaristused, võttes siiski arvesse, et nõutavad on ka ennetavad toimingud ja meetmed; me vajame õiget tegutsemist ja lõimimist, s.t soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist. Ma loodan, et parlament võtab selle teksti tervikuna vastu, sest mida täpsema ja põhjalikuma teksti me komisjonile esitame, seda kiiremini saavutame soovitud tulemuse. Seda me tegelikult loodamegi – võrdsest tasustamisest rääkimine või kirjutamine ei ole piisav, me tahame selle tegelikkuseks muuta.

 
  
MPphoto
 

  Anna Záborská, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (SK) Tahaksin siiralt kiita proua Bauerit esitatud teksti eest. Nagu proua Bauer ütles, on arutelu all olev teema sama vana kui Rooma leping. Viiekümne aasta jooksul on vähe muutunud.

Naistele ja meestele võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise küsimus kerkib esile imekspandava korrapärasusega, eriti valimiste ajal. Kui naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon teeb ettepaneku kehtestada sanktsioonid ettevõtetele, kes ei järgi tasustamise aluspõhimõtet, tullakse välja vastuväidetega, mis viitavad lähimuspõhimõttele, justkui see õigustaks ebavõrdsust.

Eelmisel nädalal osalesime Lille’es ministrite konverentsil. Mul oli hea meel eesistujariigi Prantsusmaa katse üle arutada seda teemat, kuid liikmesriikidelt tuli väga vähe sisukaid vastuseid, mis oleksid pakkunud lahendusi kõnealusele küsimusele. Statistika näitab, et ebavõrdsus naiste palga suhtes ilmneb peamiselt pärast esimese lapse sündi.

Liikmesriikide ja Euroopa poliitika, millega tahetakse saavutada perekondlike kohustuste ja tööalaste sihtide tasakaal, ei tohiks lasta tekkida uutel erinevustel perekondlike kohustustega töötajate ja nende vahel, kes ei ole abielus, kellel ei ole lapsi ja kellel ei ole sedalaadi kohustusi. Küsimus on siin eeskätt ühiskondlikus mudelis, mille poole me püüdleme.

Ma teen ettepaneku astuda liitu tööstusettevõtetega. Kui nende ettevõtete juhid ei ole valmis tegema meiega tihedat koostööd võrdse tasustamise edendamise nimel, hakkab meie raport lihtsalt tolmu koguma.

 
  
MPphoto
 

  Lissy Gröner, fraktsiooni PSE nimel. (DE) Härra juhataja, mind paneb imestama, et naised on meiega ikka veel nii kannatlikud. Me oleme rääkinud tasustamise ebavõrdsusest 50 aastat, kuid midagi ei ole eriti muutunud. Arvud räägivad enda eest: sama töö eest makstakse 15% vähem. See jätab naised ilma õiglasest palgast, sest teise nurga alt vaadates tähendab see, et naised peavad töötama 1,25 korda kauem, et teenida sama summa. Kuidas on lood Euroopa Liidus?

Liikmesriigid peavad selles vallas midagi rohkem ära tegema ja ma olen tänulik härra Špidlale, et ta kuulab siin parlamendis meie ettepanekuid ja näitab üles tahet võtta õiguslikke meetmeid. Muud võimalust ilmselgelt ei olegi. Euroopa Liidu ühes suurimas liikmesriigis Saksamaal on erasektoris palgaerinevus 23%. See on vastuvõetamatu ja tähendab seda, et me oleme ELis viimaste seas.

Me teame väga hästi, et Prantsusmaa ja Skandinaavia on võtnud häid meetmeid. Just selles ongi küsimus. Me kutsume sotsiaalpartnereid üles tegutsema; Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon nõuab ettevõtluses läbipaistvust, et tulemused oleksid selgelt näha ja et need saaks kaasata ametlikku hindamisse, siis saame asja kontrolli alla. Korrapärased palgaauditid võivad näidata edusamme või puudusi palga alusel diskrimineerimise vastu võitlemisel.

Minu arvates ei pääse Saksamaa erasektori jaoks vajaliku õigusakti kehtestamisest. Meil tuleb liikmesriikidele rohkem survet avaldada, et nad kehtestaksid kohustusliku miinimumpalga; see, et naised saavad äraelamiseks vajalikul tasemel palka, on endastmõistetav, sest see on parim tagatis vaesuse vastu vanemas eas.

Et säilitada selgus proua Baueri raportis, palun ma igatahes Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioonil võtta tagasi oma kahjulikud muudatusettepanekud, mis nõrgendaksid raportit. Jäägem praeguse selge sõnastuse juurde.

 
  
MPphoto
 

  Siiri Oviir, fraktsiooni ALDE nimel. (ET) Lugupeetud volinik, president, kolleegid. Raportöör proua Bauer ütles, et vaesusel on naise nägu. Ka mina pean kordama, et juba aastal 1957 sisaldas Rooma lepingu artikkel 119 põhimõtet, et naised ja mehed peaksid saama võrdse töö eest võrdset tasu. Täna, aastal 2008, aga teenivad naised Euroopa Liidus keskmiselt 15 protsenti vähem kui mehed, minu koduriigis Eestis lausa 25 protsenti vähem.

Palgaerinevus mõjutab oluliselt naiste olukorda majanduslikus ja ühiskondlikus elus nii aktiivse tööea jooksul kui ka pärast seda. Samuti süvendab see naiste sattumist vaesusriski, eelkõige üksikvanemaga peredes. Tihti muutub palgaerinevus pärast aktiivse tööea lõppu naiste ja meeste pensioni erinevuseks. Üksik naispensionär elab sageli vaesusriskis.

Sellest tulenevalt tervitan raportis väljakäidut, et Euroopa Komisjonil tuleks 31. detsembriks 2009 esitada õigusakti ettepanek meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtetega seonduvate kehtivate õigusaktide läbivaatamise kohta. Liiga palju ja liiga pikka aega oleme vastu võtnud õigusakte, aga tulemused ei ole kiita.

Nagu on näidanud aeg, siis pelgalt Euroopa Liidu õigusaktidega me seda probleemi ei lahenda. Oluline väljund probleemi lahendamisel on teema tähtsustamine poliitilistes tegevuskavades. Ainult tõhus poliitikate segu, mis hõlmab paremate ja tõhusamate õigusaktide kõrval ka vastutaja määratlemist, annab võimaluse see probleem ükskord ka positiivselt lahendada.

Tänan raportööri väga õigete aspektide väljatoomise eest raportis ja tänan teid mind kuulamast.

 
  
MPphoto
 

  Hiltrud Breyer, fraktsiooni Verts/ALE nimel. (DE) Härra juhataja, on tõepoolest tõsi, et 50 aasta jooksul pärast Rooma lepingute sõlmimist oleme saavutanud vähe edusamme naiste võrdõiguslikkuse tagamisel tööturul. Arvud on murettekitavad: 80% osalise tööajaga töötajatest on naised ja tööhõives osaleb vaid 57% naistest, samal ajal kui meestest osaleb 72%. Palgaerinevus on püsinud samasugune alates 2003. aastat, see on alates 2000. aastast muutunud üksnes 1% võrra. Need on ärevakstegevad näitajad, mille üle me kõik siin kurdame. Me oleme samuti osutanud asjaolule, et naisi karistatakse kahekordselt, sest see palgaerinevus kajastub hiljem pensioniõiguste ja sotsiaalsete standardite erinevustes; samuti on meil maksu- ja sotsiaalsüsteem, millega samuti naisi nuheldakse – näiteks on paljude riikide, sealhulgas Saksamaa maksusüsteemi järgi vabaabielus paarid ja kahekordse sissetulekuga perekonnad ikka veel ebasoodsas olukorras.

Komisjon on öelnud, et esitab õigusakti ettepanekud, kuid miks tehakse seda nii hilja? Miks on möödunud selle parlamendikoosseisu ametiajal nii mitu aastat ilma ühegi ettepanekuta kõnealusel teemal? Meie parlamendis oleme juba ettepanekuid nõudnud. Kvootidega seoses oleme öelnud, et kehtestada tuleks õigusnõuded. Meil on ka liikmesriike, näiteks Rootsi, kes on seadnud eesmärgid kindla ajalise raamistikuga. Miks ei kasuta me ära asjaolu, et meil on olemas soospetsiifilised nõuded, mille abil innustada liikmesriike tegema jõupingutusi selle häbiväärse palgaerinevuse kaotamiseks? Nagu juba öeldud, on Saksamaa tagantpoolt kolmas oma häbiväärse 23% palgaerinevusega. Meil tuleb ka selgeks teha, et kohustusliku miinimumpalga kehtestamine toob kaasa muutused iseäranis sektorites, kus töötavad peamiselt naised. Samas peab meil olema julgust ka selleks, et teha selgeks …

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Ilda Figueiredo, fraktsiooni GUE/NGL nimel. (PT) Töö väärtuse vähendamine madala palga kehtestamise kaudu on jätkuvalt üks tavapärasemaid viise, mida kasutatakse kapitalistlikus ühiskonnas töötajate ekspluateerimise süvendamiseks. See puudutab iseäranis naistöötajaid, mis tähendab ka emaduse väärtuse vähendamist.

On vastuvõetamatu, et rohkem kui 30 aastat pärast naiste ja meeste võrdse tasustamise direktiivi levib endiselt rohke diskrimineerimine, eriti kaudne diskrimineerimine, mis tuleneb eeskätt naiste ja noorte püsiva töökoha puudumisest. Mõnedes riikides, näiteks Portugalis, kus töötuse tase on väga kõrge, on meeste ja naiste keskmise palga erinevus suurenenud – erasektoris on see üle 25%, mis tähendab, et vaesusel on endiselt naise nägu, ka pensionäride hulgas.

Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel tuleb vastu võtta meetmed, mis edendavad töö väärtustamist, ületavad palgaerinevused ja kõrvaldavad stereotüübid seoses töökohtade ja sektoritega, kus naisi on alati diskrimineeritud. Naiste ülekaaluga elukutseid ja sektoreid – näiteks jaekaubandus- ja teenindussektorit ning mõningad tööstusharusid – tuleb hinnata kõrgemalt.

Kogemused näitavad, et tööhõive olukorra halvenemine nõrgendab naiste õigusi, suurendab töötajate ekspluateerimist ja diskrimineerimist.

Seetõttu nõuame uut poliitikat, milles peetakse esmatähtsaks töötajate õigusi austavat tööhõivet, võitlust diskrimineerimise vastu ning emaduse ja isaduse kui peamiste sotsiaalväärtuste kaitsmist.

Niisiis toetame seda raportit; esitasime selle kohta mõned muudatusettepanekud, millega rõhutasime, et läbirääkimised ja kollektiivlepingud täidavad tähtsat osa võitluses naiste diskrimineerimise vastu, eelkõige töö saamise, tasu, töötingimuste, karjääri ja ametialase koolituse valdkonnas.

 
  
MPphoto
 

  Urszula Krupa, fraktsiooni IND/DEM nimel. (PL) Härra juhataja, raporti projekt naiste ja meeste võrdse tasustamise kohta sisaldab mõningaid õiguspäraseid fakte võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise kohta. Võrdse töötasu maksmine on sama vajalik nagu naiste ülekaaluga kutsealade nõuetekohane tasustamine naiste psühholoogilise ja füüsilise eripära tõttu.

Paljudes mõttetult dubleeritud dokumentides kirjapandud eeskirjade mõju sõltub kahtlemata õigusaktide tõhusast rakendamisest üksikutes liikmesriikides. Rakendamine võib aga olla üsna raske ülekaalus oleva erasektori tõttu, kus enamik juhte peab esmatähtsaks oma ettevõtete kasumit ega austa eetilisi ja moraalseid põhimõtteid, takistades samal ajal tegutsemast ametiühinguid, kes kaitseksid töötajaid ja osaleksid palgaläbirääkimistes. Ebavõrdse tasustamise probleem kuulub endast nõrgemate diskrimineerimise juurde.

Meil ei ole vaja teadlasi ega eksperte mõistmaks, et see diskrimineerimine on eelkõige vasakpoolse materialistliku ideoloogia, eetiliste põhimõtete rakendamatajätmise, puuduliku enesearendamise, isekuse, ahnuse ning nõrgemate ja vaeste ärakasutamise tagajärg; see ei puuduta mitte ainult palka, vaid Euroopa Liidus järjest tugevamini kanda kinnitavat tava, mida esineb isegi kõige vaesemates ja nõrgemates riikides, s.o nende katoliiklaste ja isikute diskrimineerimist, kelle vaated erinevad siin nõutavatest poliitiliselt korrektsetest mõtteavaldustest.

 
  
MPphoto
 

  Gabriele Stauner (PPE-DE).(DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, meie ühises Euroopas on kurb see tõsiasi, et naistele makstakse sama töö eest ikka veel vähem palka kui meestele.

Sellest on tegelikult raske aru saada, sest juriidiliselt on olukord täiesti selge. Nagu juba mitu korda on nimetatud, on asjaomane põhimõte sätestatud Rooma lepingus otsekohaldatava õigusena juba alates ühenduse loomisest 1957. aastal. Teisiti öeldes võib iga naine minna otse Euroopa Kohtusse, et seda õigust jõustada – kõvemat juriidilist kaitset ei saaks Euroopa Liit anda. Sellest hoolimata ei ole meil õnnestunud seda põhimõtet ellu viia keskmiselt 20 protsendil juhtudest. Seega on täiesti möödapääsmatu – nagu komisjon siin ette paneb – viia see põhimõte ellu teiseste õigusaktide abil.

Igal juhul näitab olukord taas seda, et õiguskorra ja tegelikkuse vahel on vahe. Oma töökohast ja töötasust sõltuvad inimesed, kellest paljud on naised, ei julge sageli lihtsalt nõuda oma põhiõiguste austamist, sest nad kardavad, et jäävad tööst ilma. Seetõttu saame apelleerida jällegi vaid ettevõtjate vastutustundele ja öelda, et ei ole sünnis kohelda naisi tasustamisel halvemini kui mehi. Kes ei taha seda aga kuulda, peab seda tunda saama. Seetõttu pooldan ma karmi ja sobivat karistust neile, kes seadust rikuvad. Lõppude lõpuks peavad liikmesriigid hakkama seda tõsiselt võtma, tooma ettevõtted, kes seda põhimõtet ei täida, avalikkuse ette ja karistama neid näiteks riigihangete seaduse abil.

Tahaksin veidi kritiseerida ka komisjoni: tundub, et protsess on olnud selles asjas natuke liiga loid ja te olete pööranud liiga palju tähelepanu ettevõtjatele. Ma õnnitlen proua Bauerit raporti puhul.

 
  
MPphoto
 

  Teresa Riera Madurell (PSE). - (ES) Härra juhataja, volinik, ka mina soovin avaldada raportöörile kiitust tema töö eest. See on ülimalt oluline raport, kui võtta arvesse, et palgaerinevus Euroopa Liidus on igapäevane nähe, mis tuleks kõrvaldada. On vastuvõetamatu, et naised teenivad 15% vähem kui mehed ja et erasektoris võib see erinevus olla kuni 25%.

Niisuguse palgaerinevuse vastu on raske võidelda, sest see tuleneb kaudsest diskrimineerimisest: enamik juhutööde tegijaid ja osalise tööajaga töötajaid on naised.

Mida me peaksime tegema? Kõigepealt tuleb meil edendada võrdsete võimaluste poliitikat, mille eesmärk on töö- ja perekonnaelu ühitamine, samuti poliitikat, millega saab vähendada madalapalgaliste töökohtade arvu ja parandada peamiselt naistele omase töö tasustamist.

Seetõttu soovin kõikide väga oluliste raporti soovituste hulgast esile tõsta selle, milles tehakse ettepanek muuta direktiivi meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja kutseala küsimustes selliselt, et lisada sellesse viited palgaerinevusele, samuti selle, kus tehakse ettepanek muuta osalist tööaega käsitlevat raamkokkulepet, milles on erinevused suurimad.

 
  
MPphoto
 

  Marco Cappato (ALDE). - (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, soovin öelda volinik Špidlale, et kui meil õnnestub peale proua Baueri raportis esitatud suurepäraste ettepanekute arvessevõtmise kehtestada ka ELi tasandi õigusakt palga alusel diskrimineerimise kohta, siis oleks minu arvates õige lisada sellesse ka pensionidega seotud diskrimineerimine. Ehkki see võib olla diskrimineerimise varjatum ja kaudsem vorm, on see iseäranis põlastusväärne niisuguses riigis nagu Itaalia.

Siia kuulub ka diskrimineerimine pensioniea alusel – seda teemat on Euroopa Komisjon juba käsitlenud ja seda tuleks minu arvates endale tunnistada. 2004. aastal toonitas Euroopa Komisjon Itaalia valitsusele, et on lubamatu rakendada erinevat pensioniiga: naistel on see 60 ja meestel 65, mida võime pidada enamlevinud seadusjärgseks pensionieaks. Radikaalidena oleme koos Emma Boninoga püüdnud üldsusele, valitsusele, opositsioonile ja erakondadele igal viisil rõhutada, et see struktuur tuleb kõrvaldada. Seda pole tehtud.

Tänu Euroopa Komisjonile otsustas Euroopa Kohus viimaks 13. novembril, et niisugune diskrimineerimine on ebaseaduslik ja vastuolus asutamislepingute ja ühenduse õigusaktidega. Kõige suuremat muret tekitab Itaalia mõttekäik sedalaadi diskrimineerimise põhjendamisel. Itaalia väitel on selle õigustuseks eesmärk kõrvaldada praegune naiste sotsiaal-kultuuriline diskrimineerimine, teiste sõnadega toimubki tööturul diskrimineerimine. Üht liiki diskrimineerimise heastamiseks luuakse teine, mis sunnib naisi minema pensionile enne mehi. Olen seisukohal, et iseäranis see meede vajab sekkumist, sest selle saaks kõrvaldada Euroopa tasandil.

 
  
MPphoto
 

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL). - (SV) Härra juhataja, ma soovin kõigepealt tänada Edit Bauerit selle tähtsa ja sisuka raporti eest, mida ma toetan täielikult. Teiseks vihjas üks kolleeg äsja sellele, et naised on nõrgad. Ma soovin öelda, et naised ei ole nõrgad. Ühiskonna patriarhaalsed struktuurid on aga need, mis teevad naised nõrgaks.

ELi võrdse tasustamise direktiiv on kehtinud 30 aastat. Sellest hoolimata ei ole naised ikka veel sama palju väärt kui mehed, ei töötasu ega mõjukuse poolest, ei ühiskonnas ega töökohal. Ehkki naistel on üldiselt kõrgem haridus, teenivad nad sama või sarnase töö eest keskmiselt 15% vähem kui mehed. Seega on selge, et palga alusel diskrimineerimise lõpetamiseks ei piisa kehtivate õigusaktide parandamisest. Naiste ja meeste palga erinevus on lõppude lõpuks veel üks märk naiste jätkuvast diskrimineerimisest erinevates valdkondades. Sellest ei piisa, et me saame võrdväärse töö eest madalamat palka, sageli oleme sunnitud tegema meile mitteomast tööd, töötama osalise tööajaga jne. Selline palga alusel diskrimineerimine tekitab naistele probleeme kogu nende eluajal, sest sageli on meie pensionitingimused halvemad ja vanemaks saades elame kehvemates oludes.

Meil on viimane aeg võtta koos midagi ette niisuguse naiste diskrimineerimise peatamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Godfrey Bloom (IND/DEM). - Härra juhataja, kahjuks on enamik poliitikuid täiesti valesti mõistnud põhjusi, miks on palga maksmisel sugude vahel erinevus. Põhieeldus – ehkki see on ekslik – on müüt, et töö põhineb nõudlusel ja tööandja saab seda juhtida. Sellist asja ei ole olemas. Need, kes väidavad, et naistele tuleks maksta sama suurt töötasu kui meestele, sest nende ametikirjeldused tunduvad olevat sarnased, on asja olemusest täiesti valesti aru saanud – ükski isik ei ole majanduslik üksus.

Hoolimata juba niigi üle koormatud tööhõiveseadustest, mille on tavaliselt koostanud vähese või puuduva ettevõtluskogemusega inimesed, jääb palgaerinevus püsima ühel lihtsal põhjusel: tööhõive seisneb nõudluses ja pakkumises, see tähendab elustiili valikut; sageli põhineb see enda eelistustel, eesmärgil minna vara pensionile, soovil elada teatud riigi- või linnaosas, survel, mida avaldavad hobid, spordialad või mõni järeltulija. Tööandja ja töötaja sõlmivad vastastikuse kokkuleppe samamoodi nagu suvalise kauba ostja ja müüja.

Ühendkuningriigi võrdõiguslikkuse ja inimõiguste komisjonis töötab palju rohkem naisi kui mehi, kuid nende meeste keskmine palk on kõrgem kui sealsetel naistel. Olen nõus, et varasemad õigusaktid on asjade kulgu vähe mõjutanud. Jah, sama hästi võib võtta vastu õigusakti …

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Tänan teid, härra juhataja ja volinik. Mul on hea meel, et seda naisteteemalist arutelu juhite teie.

Ma hindan raportöör Edit Baueri püüdlusi leida tasakaalustatud lahendus, kuidas sõnastada soovitused komisjonile ja parandada ELi õiguslikku raamistikku, eriti selle tulemuslikku jõustamist.

Kuna liikmesriikides on meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtteid sätestava direktiivi ülevõtmine, rakendamine ja tõlgendamine erinev, ei ole õnnestunud selle direktiiviga kaotada eelkõige tööalase segregatsiooni eri astmetega seotud palgaerinevust naiste ja meeste vahel.

Mul on hea meel raportööri toonitatud asjaolu üle, et emadus ei peaks panema ebasoodsamasse olukorda naisi, kes on otsustanud katkestada karjääri laste kasvatamise eesmärgil. Kõikides liikmesriikides peaksid lapsevanemad saama vähemalt ühe aasta vältel pärast lapse sündi toetust samal tasemel, kui oli nende netosissetulek enne sünnitus- ja raseduspuhkusele minekut; samal ajal tuleks need meetmed siduda palgasüsteemiga, kus töötasu arvutamisel arvestatakse töötatud aastaid. Emadus peaks andma naistele soodustusi, mitte panema neid halvemasse olukorda.

Sama oluline on haridus, mis võib aidata kõrvaldada soolisi stereotüüpe ning parandada madalapalgalise ja peamiselt naistele omase töö tasustamist.

Liikmesriikidel tuleb korraldada järjepidevalt teavituskampaaniaid, millega suurendataks tööandjate ja töötajate teadlikkust olemasolevast või võimalikust palgaerinevusest ELi tööturul. Samal ajal tuleb neid teavitada vastu võetud olulistest meetmest, mis aitavad tagada, et tööandjaid karistatakse, kui nad rikuvad võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise põhimõtet.

Tänu Euroopa Parlamendi soovitusele selles raportis, mille eest ma avaldan tunnustust raportöör Edit Bauerile, usun ma, et Euroopa Komisjon koostab koostöös Euroopa Parlamendi ja liikmesriikidega õigusaktid, mis tagavad tõepoolest meestele ja naistele võrdse töötasu.

 
  
MPphoto
 

  Gabriela Creţu (PSE). (RO) Kolleegid, see raport on vahest kõige põhjalikum dokument, mille me oleme palgaerinevuse kohta koostanud. Eeskätt selles sisalduvad soovitused kujutavad endast sammu edasi selle suunas, et võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet hakataks lõpuks kohaldama. Ma pean avaldama heakskiitu neile, kes aitasid raporti valmimisele kaasa. Seni on töö hindamisel võetud aluseks traditsioonid ja läbirääkimiste pidamise võime. Kui ma kõnelen läbirääkimistest, siis pean silmas selliste võimsate ametiühingute kaasamist, kes suudavad panna valitsusi ja tööandjaid nõustuma sobivate töötasudega. Need mõlemad kriteeriumid on asetanud naised ebasoodsasse olukorda.

Me vajame mittediskrimineerivat töö hindamise süsteemi ja uut kutsealade klassifitseerimise moodust. Kutsume liikmesriike ja komisjoni üles, et nad asuksid lõpuks võtma vastu soolist võrdõiguslikkust edendavaid konkreetseid meetmeid. Loodame, et nad avalikustavad need meetmed, toetades selle kuu lõpus Pariisis sätet, mis on Euroopa naistele kõige soodsam. Ärgem loogem aga endale illusioone. Isegi kui uus süsteem on välja töötatud ja ellu viidud, on see siiski seotud vaid tasustatud tööga. Koduseid ja varimajanduse töid teevad eriti naised edasi ilma igasuguse palgaerinevuseta, sest nad ei saa mitte mingit palka selle töö eest.

 
  
MPphoto
 

  Věra Flasarová (GUE/NGL). – (CS) Volinik, daamid ja härrad, minu arvates on Edit Baueri raport suur edusamm. Meeste ja naiste ebavõrdne tasustamine on üks visamaid naiste diskrimineerimise vorme. Nagu proua Bauer ütles, puudub nõuetekohane töökohtade statistika nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. Ma olen seda teemat käsitlenud mitmes raamatus ja artiklis, mis ma olen viimaste aastate jooksul avaldanud. Madalama palga maksmine naistele, kes teevad sama tööd ja kellel on sama kutseoskus ja tööviljakus, tuleneb kahjuks ammusest stereotüüpsest arusaamast selle kohta, kes peaks olema perekonna toitja.

See kohustus omistatakse traditsiooniliselt meestele ja kuni praeguseni on kõik tööhõivestruktuurid nii era- kui ka riigisektoris sellele rohkem või vähem läbi sõrmede vaadanud. Sügavalt on juurdunud seisukoht, et mees peab oma palgast lisaks endale üleval ka oma perekonda, kuid naise palk on lihtsalt mingisugune lisaraha perekonna eelarves.

Nii uskumatu kui see ka ei näi, on see illusioon nii kindlalt paigas, et isegi võrdsete õiguste tagamisel töökohal ei saa me loota kultuuriteadlikkusele, vaid selle asemel tuleb meil kahjuks leida viise, kuidas kehtestada võrdõiguslikkus õigusaktide kaudu. Seetõttu toetan ma täielikult mõtet, et direktiivi 2006/54/EÜ artiklit 29 tuleks täiendada täpsete juhistega võrdõiguslikkuse põhimõtte kohaldamise kohta.

 
  
MPphoto
 

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). - (EL) Härra juhataja, volinik, proua Baueri raport ei vaja enam meie lisamärkusi, näitamaks teed, mida tuleb käia, et kaotada nähtus, mida ühiskond peaks häbenema ja mis loob ebaõigluse korduvtsükli, kui lapsed näevad peres, et isaga sama tööd tegev ema saab vähem palka ning naiskolleegid näevad oma meeskolleege töötamas nagu nemad, kuid suurema palga eest.

Kuna ühiskond sallib seda nähtust ja taastoodab seda, peaksid naistel olema õiguslikud vahendid, mis laseksid neil parandada vajaduse korral oma olukorda, ning riigivõim peaks kehtestama sobivad meetmed, kus võetaks arvesse perekonnale pühendatud hetki, töötuse kestust ja haiguslehel viibimise aega ning mis tagaksid õiglase maksustamise, et korvata naiste ebavõrdne töötasu tehtud töö eest, mille puhul ei tohiks hinnata mitte üksnes tööle kulunud aega, vaid ka kvaliteeti ja lisaelemente, millega naine oma tööd täiendab.

Volinik, ma kordan härra Cappato esitatud palvet vaadata läbi teie kui komisjoni seisukoht vaidlustes, mida mõned liikmesriigid peavad meeste ja naiste pensioniea teemal, samuti seisukoht riigi suhtes, kes neid vaidlusi pidas ja kes kaevati Euroopa Kohtusse. Need vaidlused tegid korrektiive kõikide naiste olukorras olenemata sellest, kas nad on emad või mitte, ning mõistagi on emade jaoks veelgi olulisem, et võetaks arvesse kogu aega, eriti kuna te toetate tööaja arvestamisel kogu elueast lähtumist.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). - (PL) Härra juhataja, Euroopa Liidus teenivad naised keskmiselt 15–25% vähem kui mehed. Lisaks seab palgasüsteem, kus töötasu määramisel arvestatakse töötatud aastaid, ebasoodsasse olukorda naised, kes on sageli pidanud perekondlikel põhjustel karjääri katkestama. Laste kasvatamine, elukutse muutmine või tööaja vähenemine sunnivad naisi olema pidevalt strukturaalselt mahajäänud. Võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise põhimõtet ei saa moonutada stereotüüpe suhtumisega soosse ja ühiskondlikesse rollidesse – mis mõjutasid varem märkimisväärselt inimeste kutse- ja haridusalaseid valikuid –, sest sünnitus- ja raseduspuhkus või lapsehoolduspuhkus ei tohi põhjustada naiste diskrimineerimist tööturul.

Direktiiv, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist tööhõives ja töökohal, on ühenduse õigustiku muutumatu osa ning liikmesriigid peavad hakkama seda rakendama võimalikult kiiresti. Palgaerinevuse vähendamise eesmärki tuleb tööseadustes täielikult rakendada ning korrapärased võrdse tasustamise auditid ja sanktsioonide oht peaksid lõpetama igasuguse diskrimineerimise, eriti soolise diskrimineerimise.

 
  
MPphoto
 

  Ria Oomen-Ruijten (PPE-DE). - (NL) Härra juhataja, ma tänan proua Bauerit tema suurepärase raporti eest. On uskumatu, et me arutame täna teemat, mis on olnud päevakorras koguni 1957. aastast, kui meeste ja naiste võrdse kohtlemise ning neile võrdväärse palga maksmise põhimõte pandi kirja asutamislepingutesse. Euroopa eeskirjad ja õigusaktid on meil olnud 30 aastat. Meil on Euroopa Komisjoni tegevuskava ajavahemikuks 2006–2010 ning üks põhieesmärke, mis on lisatud ka Lissaboni strateegiasse, on kahandada meeste ja naiste palga erinevust.

Vaatamata sellele ei muutu palgaerinevus väiksemaks. Tegelikult lugesin ma eelmisel laupäeval ajalehest The Times, et Ühendkuningriigis on meeste ja naiste palga erinevus tõusnud erasektoris 21,7%ni ja avalikus sektoris 13,8%ni. Paranemismärgid puuduvad ka teistes liikmesriikides, kasvõi näiteks minu kodumaal. Maailma Majandusfoorumi sooliste erinevuste aruanne Hollandi kohta näitab, et see maa asub võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise nimekirjas alles 88. kohal.

Seetõttu tuleb hakata tegutsema. Reedel võtsid Prantsusmaa, Tšehhi ja Rootsi minister vastu tegevuskava. Kui palju tegevuskavasid me õigupoolest veel vajame? Proua Bauer esitab oma resolutsioonis palju soovitusi, mis on väga hea, kuid minu arvates on esmatähtsad siiski kaks asja. Esiteks tuleb meil tagada võrdne kohtlemine ja selle suhtes tuleb kehtestada tunduvalt rangem kontroll – meestele ja naistele võrdne palk, millele tuginevad kõik meie sotsiaalkindlustussüsteemid. Teiseks – ja ma usun tõepoolest, et sellele tuleks teie tähelepanu juhtida – valitseb erinevus ka naiste ja meeste pensionides. Me seisame vastamisi rahvastiku vananemisega ja kui naised ei saa pensioni, siis oleme väga kurvas olukorras. Just sellele tuleb meil tulevikus keskenduda.

 
  
MPphoto
 

  Marusya Ivanova Lyubcheva (PSE). – (BG) Ma avaldan heameelt selle raporti arutelu üle. On lubamatu, et naiste ja meeste palga erinevus püsib. Me ei tohiks aga arutelus piirduda üksnes võrdväärse tasuga võrdse töö eest. Me peame vaatama seda teemat laiemalt. Igasuguse tegevuse aluseks on töö individuaalne eripära ning selle väärtuse hindamiseks tuleb leida objektiivne viis – ühemõttelised eeskirjad, kriteeriumid ja näitajad, mis aitavad saavutada suurema objektiivsuse ja lõpetavad selgete õiguslike meetmete abil diskrimineerimise. Oluline vahend selleks on kutseala ja ametikoha väärtustamine ja neile õige hinna määramine. Mõnedel kutsealadel makstav väike palk muudab need ebaatraktiivseks, seepärast mehed väldivad neid üldiselt ja naised asuvad nendel tööle. Olukorra parandamine parandaks naiste majanduslikku sõltumatust. Näiteks õdede või õpetajate teenuste eest makstav madal hind on vastuvõetamatu, sest see ei ole absoluutselt vastavuses nende olulisusega ühiskonna arengus. See on valdkond, kus nii komisjonil kui ka liikmesriikidel on oma kohustused täita.

 
  
MPphoto
 

  Romana Jordan Cizelj (PPE-DE). - (SL) Daamid ja härrad! Ma soovin alustuseks öelda, et minu arvates on täiesti sobimatu olukord, kus naised teenivad keskmiselt 15% vähem kui mehed, ja erasektoris on see erinevus isegi 25%. Lubage mul sellega seoses rõhutada, et minu kodumaal Sloveenias ei jää naiste haridustase meeste omast maha – seega tuleb midagi ette võtta. Paljud inimesed küsivad tõenäoliselt, miks on vaja võtta meetmeid Euroopa tasandil ja miks ei saa jätta seda probleemi liikmesriikide lahendada. Üks põhjus on see, et erinevuste vähenemine võtab liiga kaua aega, teine põhjus seisneb selles, et enamikus liikmesriikides osaleb poliitikas liiga vähe naisi, et sooprobleemile pöörataks piisavat tähelepanu.

Vähemus saab oma probleemid usaldusväärselt esile tuua vaid siis, kui ta moodustab mingis institutsioonis, näiteks parlamendis või valitsuses, vähemalt 30%. On palju Euroopa riike, kus naiste esindatus poliitikas on alla 30%. Naiste keskmine osakaal liikmesriikide valitsustes ja parlamentides on väiksem kui 30%. Meie esindatus Euroopa Parlamendis on 31%, mis on vaid veidi kõrgem kui kriitiline mass, mida meil on vaja, et valgustada sooga seotud küsimusi tõhusalt. Seetõttu tulebki meil seda siin teha.

Teine küsimus, mida ma endalt küsisin, oli see, et kas väljapakutud meetmed ei ole liiga murrangulised ja kas nad ei ole vastuolus lähimuspõhimõttega. Siin nõustun ma raportööriga, kui ta ütleb, et õigusaktid ei ole piisavalt tõhusad ja et neid võiks ja tuleks tugevdada. Meie ettepanekud peavad olema jõulised ja kujutama endast arvestatavat lähtealust, millelt hakata tõelisi põhimõtteid looma. Ma toetan raportööri ettepanekut, et komisjonil tuleks koostada uus õigusakti ettepanek meeste ja naiste võrdse tasustamise kehtivate seaduste kohta hiljemalt järgmise aasta 31. detsembriks, ning ma õnnitlen teda hästi koostatud raporti puhul.

 
  
MPphoto
 

  Iratxe García Pérez (PSE). (ES) Härra juhataja, kaks kuud tagasi arutlesime siin parlamendis soolise võrdõiguslikkuse aastaaruande üle. Üks murettekitavamaid aspekte, mis selles arutelus esile toodi, on tänase aruande teema: see on meeste ja naiste palga erinevus.

On mõtlemapanev, et alates 2003. aastast ei ole meil õnnestunud seda 15-protsendilist palgavahet vähendada. See tähendab, et naine peab töötama aastas 52 päeva rohkem kui mees, et saada sama töötasu.

See on Euroopa Liidus täiesti vastuvõetamatu olukord ja seetõttu tuleb meil ilma vähimagi kahtluseta võtta vastu rangemad õigusaktid ja saavutada karmimad kokkulepped tööandjatega, et püüda seda palgaerinevust kõrvaldada.

Me käsitleme selles vallas peagi teist vaidlusalust teemat. Järgmisel kuul arutame tööaja direktiivi, mis võib samuti osutuda keerukaks, kui mõelda naiste perekonna- ja tööelu ühitamisele. See on kahtlemata üks väga tundlik teema töövaldkonnas. Seetõttu oleme me ka selle suhtes ootusrikkad.

 
  
MPphoto
 

  Rumiana Jeleva (PPE-DE). - (BG) Avaldan tunnustust Edit Bauerile suurepärase töö eest seoses soovitustega meeste ja naiste võrdse tasustamise kohta. Ma tean, et ta on andnud märkimisväärse panuse selle dokumendi koostamisse, milles võetakse nii palju kui võimalik arvesse tegelikku olukorda; ning ma loodan, et selles esitatud soovitused viiakse ellu.

Minu kodumaal Bulgaarias jääb meeste ja naiste palga erinevus 25 ja 30% vahele ning ehkki Euroopa Liidus näitab üldpilt väiksemat erinevust, on tõsiasi siiski see, et naistele makstakse vähem kui meestele. Miks see nii on? Üks tegureid mõnede suure naistöötajate osakaaluga kutsealade palgastruktuur. Teine põhjus peitub asjaolus, et keegi ei loe ennast olukorra eest vastutavaks ja seega ei pea keegi selle lahendamist oma kohustuseks. Praegu sügavalt juurdunud stereotüübid ja eelarvamused meeste ja naiste tööjaotuse kohta ei lase olukorda lahendada ja leiavad sageli kasutust hoopis probleemi eiramiseks mõeldud ettekäändena.

Mida me saame niisuguses olukorras ette võtta? Nagu raportis öeldud, on esmane kohustuslik tingimus see, et liikmesriikidel tuleb kehtivatest õigusaktidest kinni pidada. Liikmesriigi poliitika peab soodustama võrdsete õiguste rakendamist ja võrdse töötasu maksmist. Teiseks peab töö hindamise ja palga arvestamise läbipaistvus muutuma ettevõtetes töö lahutamatuks, mitte vormiliseks osaks. Ja lõpuks, juhatuse ja töötajate ettevõttesisese dialoogi ja tõhusa suhtlemise pooldamine eriti väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes peab muutuma nii Euroopa ühiskondades kui ka kogu Euroopa Liidus uue kultuuri tõeliseks osaks.

Ma soovin veel kord kiita proua Bauerit probleemide oskusliku esitamise ja väljapakutud lahenduste eest. Tänan teid tähelepanu eest.

 
  
MPphoto
 

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Härra juhataja, soovin teid selle arutelu eest tänada. Ma soovin tõstatada ühe küsimuse ja võib-olla saab komisjon sellele vastata. Me räägime võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmisest ja me kõik soovime, et see ka nii läheks. Missugune on komisjoni seisukoht praeguse töökohtade olukorra suhtes? Mulle valmistab muret see, et praegu, kui Euroopa Liidu liikmesriikides kaob palju töökohti, võib olukord muutuda pigem halvemaks kui paremaks, sest inimesed soovivad teenida raha isegi juhul, kui nad saavad seda oma tegelikust väärtusest vähem. Ma soovin, et komisjon seda teemat kommenteeriks.

Tahaksin tõstatada küsimuse diskrimineerimise kohta, mis puudutab kindlasti nii mehi kui ka naisi: teemaks on avalik sektor versus erasektor, kus tingimused on väga erinevad. Neil on erisugused pensionõigused ja tagatised ning mõnikord ei ole lahknevused vaid soolised, ehkki mul on hea meel, et see raport käsitleb soolisi erinevusi; kindlasti aga seisneb minu mure selles, et praeguses olukorras võib see probleem veelgi süveneda, mitte laheneda.

 
  
MPphoto
 

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). (RO) Härra juhataja, volinik, sama töö eest saadud palga erinevus naiste ja meeste vahel on 15%. Naisjuhtide puhul on see erinevus kuni 20% ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete naisjuhtide puhul isegi kuni 30%.

Rohkem kui üks laps on 28%-l tööstuses hõivatud naisteadlastest ja vaid 34%-l seal töötavatest naistest.

Volinik, kui naised on sünnitus- ja raseduspuhkusel, siis selle ajaga seotud toetuste arvutamiseks kasutatav aasta keskmine protsent tekitab kahjumi hoolimata selle ajavahemiku olulisusest sotsiaalhoolekande jaoks. Emasid ei tohi karistada selle eest, et nad on lapsed sünnitanud ja hoolitsevad nende eest nende esimestel elukuudel.

Samuti olen seisukohal, et lapsehooldustasu ei tuleks maksta mitte ainult nendele naistele, kes on enne sünnitust viimase 12 kuu jooksul töötanud. Ma arvan, et laps ei ole süüdi selles, kas ema on töötanud selle aja jooksul või mitte. Eelkõige usun aga, et ei tohi olla mitte mingisugust diskrimineerimist seoses laste õigusega sündida.

 
  
MPphoto
 

  Danutė Budreikaitė (ALDE). - (LT) Ma võin ainult korrata seda, et juba 1974. aastal võeti vastu dokumendid, millega kohustatakse liikmesriike maksma meestele ja naistele sama töö eest võrdset tasu. Ehkki möödunud on rohkem kui 30 aastat, ei ole olukord muutunud. Lisaks on minu kodumaal Leedus alustatud pensionisüsteemi reformimist. Osa summast, mida töötajad maksavad riiklikku penisonikindlustusfondi, kantakse üle erasektori pensionikogumise fondi. Mõne aastaga on selgeks saanud, et kui tahta saada nendest fondidest võrdväärset annuiteeti, tuleb naistel tasuda osamakseid 35% rohkem kui meestel, sest naised elavad kauem. Lisaks on nendest fondidest lahkumisega sama lugu nagu orjusest vabanemisega – see on võimatu; juba see iseenesest on inimõiguste ja valikuvabaduse rikkumine. Peale Leedu kasutab samasugust sool põhinevat süsteemi vaid Bulgaaria.

Pärast nende juhtumite uurimist palun komisjonil näidata üles initsiatiivi ja pakkuda välja lahendused.

 
  
MPphoto
 

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Volinik, daamid ja härrad, ärevusttekitav on asjaolu, et Euroopa Liidus peavad naised töötama peaaegu kaks kuud kauem kui mehed, et teenida sama palju. Ehkki Euroopa on välja suremas, ei jää meil muud üle kui tõdeda, et naiste ja lastega perede diskrimineerimine püsib kuni 25% tasemel, kuigi naiste õppetulemuste paremus meeste ees on suhtes 60 : 40. Proua Bauer on märkinud, et nn meeste kutsealadel alahinnatakse naiste tööd harjumuspäraselt ilma ühegi objektiivse põhjuseta. Kui aga põhjus on selles, et naistel puudub tööstaaž, kuna nad on pühendanud selle aja oma perekonnale, tuleb küsimust põhjalikult käsitleda. Perekonda ei tohiks puudeks pidada.

Proua Baueri raport on muljetavaldav ja tema põhjendused diskrimineerimisvastaste õigusaktide läbivaatamise alustamiseks on veenvad. Toetan ka ettepanekut, et juurdepääs ELi fondidest rahastatavatele riigihankepakkumistele ja projektidele tuleks teha tingimuslikuks, s.t kõnealune ettevõte peab suutma näidata, et tema palgapoliitika ei ole diskrimineeriv. Usun, et see on viis, kuidas muuta tööandjate arusaama soolistest stereotüüpidest, eriti erasektoris. Ma soovin tänada raportööri väga professionaalse raporti eest.

 
  
MPphoto
 

  Bogusław Liberadzki (PSE). - (PL) Härra juhataja, seda olulist küsimust arutades on tavapärane, et sellel teemal on sõna võtnud vaid kaks meest. Härra Bloomi sõnavõtt oli nii mehine, et raske oli temaga nõustuda.

Me käsitleme aga väga olulist raportit. Meil on arutusel raport, mille põhjal me teame, et tööl on suur väärtus, et seda tuleb küllaldasel määral tasustada ning et see tasustamine peab olema diferentsitud niisuguste kriteeriumide alusel nagu töö iseloom, töö tegemise tulemuslikkus ja võime luua lisandväärtust, kuid mitte soolistel alustel. Liikmesriikides on toimumas siiski ka muutused. Lubage mul nimetada oma kodumaad, kus me kehtestasime alles hiljuti soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte, mis võimaldab isal võtta lapsehoolduspuhkust; see näitab, et me liigume õiges suunas ja mööda õiget teed.

 
  
MPphoto
 

  Ewa Tomaszewska (UEN). - (PL) Härra, juhataja, naised ei saa meestega võrdväärse töö eest võrdset palka. Nende tasu on aga väiksem ka selle pärast, et nad töötavad madalamalt tasustatud sektorites ning teevad halvema kvaliteediga ajutisemat laadi tööd. Tasu ebavõrdsus toob kaasa ka ebavõrdsuse sotsiaalsetes tingimustes, eriti pensionides. Ühest küljest makstakse neile sama töö eest vähem palka ja teisest küljest on nende tööstaaž emadusest tulenevate kohustuste tõttu väiksem; need on mõlemad naiste vaesuse põhjused pensioneas. Seetõttu on ebavõrdne tasustamine naistele kahekordselt kahjulik.

Ma soovin märkida, et õigusaktid keelustavad tavaliselt diskrimineerimise, kuid tegelikkuses jätkub see endiselt. Põhiküsimus seisneb seega õiguse praktilises jõustamises.

 
  
MPphoto
 

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). - (PL) Puudub põhjus naiste selliseks diskrimineerimiseks ja see ei ole teema, mille üle arutleda. Kolm kiiret mõtet: majanduslikust seisukohast peaks tasu vastama töö tulemustele olenevalt osutatud teenusest, ükskõik kes seda teeb. Teiseks, Euroopa vananeb, meeldigu see meile või mitte. Võib-olla peaksime kaaluma soodustuse kehtestamist naistele, kes teevad meestega ühesugust tööd, kuid kes on otsustanud saada samal ajal lapsed ja need üles kasvatada, aidates säilitada rahvastikku. Kolmandaks, hea näide selles küsimuses on akadeemilised institutsioonid – või vähemalt need, mida mina tean –, kus antakse võrdsed võimalused ja tasu põhineb tulemustel. Võib-olla saaks seda mudelit laiendada ka teistesse sektoritesse.

 
  
MPphoto
 

  Andrzej Jan Szejna (PSE). (PL) Härra juhataja, ma soovin ühineda nende meeshäältega, mida on tänases arutelus kahjuks väga vähe kuulda olnud ja mis väljendavad arusaama, et avaliku arutelu korraldamine niisugusel olulisel teemal nagu palk, naiste ja meeste võrdne tasustamine ning selle poliitilisse päevakorda võtmine on üks olulisemaid küsimusi ja õigusi, mis on tagatud liikmesriikide ja Euroopa Liidu õigusaktides.

Ma võin öelda nagu kõik teised, et ei ole nõus palgamäära sõltumisega soost. See võib sõltuda haridusest ja kogemustest, kui mitte mingil juhul soost. Ma olen aru saanud, et liikmesriikide ja ELi õigusaktid on selles küsimuses üsna põhjalikud ja paljudel juhtudel võib öelda, et isegi väga põhjalikud, kuid mulle valmistab muret see, et neid ei jõustata, neid ei rakendata tegelikkuses, sest niisugune tava puudub. Euroopa Kohus on sageli toonitanud, et neid ei jõustata. Seega pole asi mitte õigusaktide juurdetegemises, vaid nende järgimises.

 
  
MPphoto
 

  Astrid Lulling (PPE-DE). – (FR) Härra juhataja, siin parlamendis sarjatavat palgaerinevust on seda raskem mõista, et kõikides liikmesriikides paistavad noored naised tänapäeval koolis silma palju paremate tulemustega kui mehed ning nende osakaal koolilõpetajate seas on suurem.

Samal ajal soovin ma rõhutada nagu teisedki, et meil on alates 1975. ja eriti alates 2006. aastast olnud tugev õiguslik alus, mis on lubanud mul aastatel 1975–1980 julgustada minu kodumaal diskrimineeritud naisi alustama õigusmenetlust oma tööandja vastu eelkõige avalikus sektoris. Neile maksti tagasiulatuvalt sadu miljoneid Luksemburgi frankides – vääringus, mis oli tollal kasutusel.

Seega peaksime võtma kasutusele need usaldusväärsed kehtivad õigusaktid – isegi kui see tähendab nende täiustamist –, kiites heaks meie raportööri suurepärased soovitused.

 
  
MPphoto
 

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. – (CS) Daamid ja härrad, ma soovin tänada arutelu eest, milles käsitleti probleemi, mis on lihtsalt vastuvõetamatu. Puuduvad tegelikud või õigustatud põhjused, miks peaks jätkuma olukord, kus naiste keskmine palk on endiselt väiksem kui meestel. Arutelus tõite te esile palju lähenemisviise ja küsimusi, mis on seotud palgaerinevusega, ning ma arvan, et sellest oli võimalik selgelt näha, kui keeruline see teema on.

Ma soovin öelda, et kõnealune küsimus on Euroopa poliitikas päevakorral sellepärast, et komisjon on käsitlenud seda teemat äsja paljudes oma dokumentides, samuti sellepärast, et komisjon valmistab praegu ette kehtivate õigusaktide võimalikku üksikasjalikku läbivaatamist, ja mõistagi sellepärast, et Euroopa Parlament on tõstatanud selle teema tänu proua Baueri raportile, mille eest ma avaldan veel kord kiitust. Samas on põhjus aga ka selles, et Lille’is eesistujakolmik mitte ainult ei avaldanud, vaid ka võttis vastu tegevuskava, mille kohaselt on see teema aktuaalne kolmel üksteisele järgneval eesistumisperioodil ehk Prantsusmaa, Tšehhi ja Rootsi eesistumise ajal.

Daamid ja härrad, ma soovin veel öelda, et lisaks tegevuskavale esitasid üksikud liikmesriigid Lille’is toimunud arutelus palju konkreetseid meetmeid nimetatud valdkonnas, millest mõned, peab ütlema, olid väga pöördelised ja minu arvates paljutõotavad.

Daamid ja härrad, soovin teid veel kord tänada mulle antud sõna ja arutelu eest; tahaksin öelda, et komisjon on täiesti valmis tegema parlamendiga kõnealuses küsimuses koostööd, et alustada selle ebaõiglase ja lubamatu olukorra järkjärgulist kõrvaldamist.

 
  
MPphoto
 

  Edit Bauer, raportöör. – (SK) Daamid ja härrad, soovin teid tänada väga huvitava arutelu eest. Lubage mul teha mõned märkused. Esiteks, õigusaktid üksi ei lahenda seda probleemi. Nagu juba öeldud, on reguleerimiseks palju põhjusi, kuid loomulikult ei ole mõningaid majanduslikke probleeme võimalik õigusaktide kaudu lahendada.

Samuti nõustun ma, et kahtlemata tuleks meil kehtivaid õigusakte paremini kasutada. Nende õigusaktide pikk ajalugu näitab aga selgelt, et need ei ole praegusel kujul väga tõhusad. Peale õigusaktide ei ole meie käsutuses ühtegi teist vahendit. Seega on meie ilmselge ülesanne tagada, et olemasolevad õigusaktid aitavad selle pikaajalise probleemi lahendamisele kaasa, nii et tööturg muutub õiglasemaks.

Ma soovin teha teema kokkuvõtteks viimase märkuse. Paljud kolleegid on toonitanud, et niisuguse vahetegemise jätkumine on võrdõiguslikkuse seisukohalt vastuvõetamatu. Mina aga soovin rõhutada teist vaatenurka, kõnealuse teema teist aspekti – selleks on majanduslikule konkurentsivõimele kohaldatavad nõuded, sest võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte on sätestatud Rooma lepingus õiglase majandusliku konkurentsivõime nõudena. Ma arvan, et see on vastus nendele kolleegidele, kes on rõhutanud, et tööturg toimib erinevate nõuete alusel.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub teisipäeval, 18. novembril 2008.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  John Attard-Montalto (PSE), kirjalikult. ELis on ulatuslik meeste ja naiste võrdse tasustamise õiguslik raamistik. Probleem seisneb jõustamises.

Üldiselt ollakse nõus, et sooline diskrimineerimine palga alusel on kehtivate õigusaktide tulemusel vähenenud. Kaudne diskrimineerimine on aga endiselt probleem. See tuleneb enamasti majanduslikust segregatsioonist ja niisuguste juhtumite korral on õigusaktide kohaldamine piiratud. Õigusliku raamistiku hindamine näitab, et õigusaktides käsitletakse naiste ja meeste palga erinevust eri moodi.

Ehkki kehtivatel õigusaktidel on rangelt võttes sama kohaldamisala, on praegustes direktiivides märgatavad erinevused:

a) 1975. aastal peeti naiste ja meeste palga erinevust majandusliku konkurentsivõimega seotud teemaks, ühisturu rajamise ja toimimise lahutamatuks osaks, samal ajal kui

b) 2006. aasta direktiiv põhineb võrdse kohtlemise ja võrdse võimaluse põhimõttel.

Andmed näitavad püsivat erinevust meeste ja naiste töötasu vahel. Viimaste näitajate kohaselt erineb meeste ja naiste keskmine brutopalk tunnis 15%. Erasektoris esineb palgavahet sagedamini ja erinevuse määr ulatub 25%ni.

Naiste ja meeste palga erinevust tavatsetakse selgitada individuaalsete erinevustega, näiteks vanuse, hariduse ja kogemusega. Tõendid viitavad siiski sellele, et need on naiste ja meeste palga erinevuse püsimises üsnagi väikse tähtsusega.

 
  
MPphoto
 
 

  Petru Filip (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Naiste ja meeste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõte on teema, millel on hiljuti ühinenud Ida-Euroopa riikides teatud kõrvaltähendus. Töötulemusi võrreldakse endiselt peamiselt meeste saavutuste põhjal. Seda väljavaadet ei ole lihtne muuta endistes kommunistlikes riikides, kus režiimi propagandapüüdluste tõttu on kollektiivses teadvuses võetud omaks täiesti kunstlik võrdõiguslikkuse mudel. Järjepidevuse puudumine ja kommunistliku korra ajal propageeritud primitiivne võrdõiguslikkus õõnestavad praegusi taotlusi, mille eesmärk on edendada naiste ja meeste võrdset kohtlemist.

Nimetatud aspektidele tuginedes arvan, et tänapäeval peavad kõik soolise võrdõiguslikkuse edendamise nimel tehtud jõupingutused rajanema ulatuslikumal hariduslikul alusel, mis laseb pakkuda ühenduse kodanikele mittediskrimineeriva kohtlemise kohta realistlikke süsteemimudeleid. Selle põhimõtte rakendamiseks kogu ühenduses tuleb Euroopa institutsioonidel teha rohkem, kui vaid korraldada Euroopa võrdse palga päeva.

 
  
MPphoto
 
 

  Zita Gurmai (PSE), kirjalikult. (HU) Ei ole juhus, et üks põhielemente meeste ja naiste võrdõiguslikkuse juhistes 2006–2010 on püüe kõrvaldada sugude vaheline palgaerinevus. Meeste ja naiste palga erinevuse probleem on tõsisem kui võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte. Selline palgavahe kajastab tööturul täheldatud suurt ebavõrdsust, mis puudutab eelkõige naisi. See näitab Euroopa demokraatia suurt defitsiiti.

Probleemi lahendamine eeldab keerulisi korraldusi, mida ei saa ellu viia ilma poliitilise otsustavuseta. Kehtivaid õigusakte tuleb täiustada ning nende tegelikku jõustamist edendada ja jälgida.

Võrdse võimaluse põhimõtte saab tõeliselt ellu viia üksnes siis, kui iga liikmesriik näitab üles kindlat poliitilist tahet ning võtab konstruktiivseid meetmeid, et kõrvaldada naiste ja meeste palga erinevus. See on vastuvõetamatu, et paljudel liikmesriikidel ei õnnestu palgaerinevust ikka veel eritähelepanu alla võtta – ei avalikes aruteludes ega poliitilistes programmides.

Ühiskondliku arutelu algatamine ja harivate kampaaniate korraldamine on möödapääsmatu. Ma palun tungivalt koostada probleemi lahendamiseks poliitiliste meetmete pakett, milles võetaks igapidi arvesse riikide erinevusi ning õigeid, järeleproovitud tavasid.

Me vajame täpsemat ja üksikasjalikumat teavet, et määrata kindlaks asjade tegelik seis ja jälgida hoolikalt edasist arengut. Palgaerinevuse põhjuseid tuleb uurida ja saadud teavet tuleb seejärel kasutada selleks, et heita diskrimineerimise probleemile valgust, lahendada see ja edaspidi sellest hoiduda.

 
  
MPphoto
 
 

  Lívia Járóka (PPE-DE), kirjalikult. Ma soovin kiita proua Bauerit tubli töö eest Euroopa Komisjonile võrdse tasustamise põhimõtte kohaldamist käsitlevate oluliste soovituste koostamisel. Palgaerinevus mõjutab suurel määral naiste staatust majanduslikus ja sotsiaalses elus ning kujutab endast takistust võrdse majandusliku sõltumatuse saavutamisel.

Euroopas on palju valdkondi, kus naisi mõjutab ainuüksi sool põhinev palgaerinevus. Naised saavad erinevat tunnitasu nii uutes kui ka vanades liikmesriikides. Erinevusi võib näha sissetuleku jagunemises meeste ja naiste vahel: 20% naistest ja 40% meestest Euroopas saab sarnast kõrgetasemelist palka. Teine silmatorkav palgaerinevus seisneb sektoripõhises soolises segregatsioonis, sest kolmes sektoris on pooltel ametikohtadel ülekaalus mehed.

Ja lõpetuseks, naiste liigne esindatus – 30% – osalise tööajaga töökohtadel mõjutab tööturu osamakseid. Need arvud on isegi hullemad, kui rääkida teatava etnilise taustaga naistest, näiteks romidest. Ehkki ELi õiguslik raamistik võrdse tasustamise kohta on põhjalik, makstakse Euroopa Liidus naistele ikkagi vähem palka kui meestele – isegi kui neil on ühesugused oskused ja sama haridus –, mis näitab, et õigusaktide täiustamine nende tõhususe suurendamise kaudu on põhieesmärk, mis vajab saavutamist.

 
  
MPphoto
 
 

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE), kirjalikult. Naiste ja meeste palga erinevus Euroopa Liidus on murettekitavalt suur. Selle vähendamiseks on tehtud mõned algatused, kuid erinevuse kahanemise kiirus on siiski liiga väike. Parlament on korduvalt palunud komisjonil midagi ette võtta. Palgaerinevuste raportis on esitatud palju konkreetseid viise, kuidas EL saaks probleemi käsitleda.

Oluline on määratleda selgemalt ja üksikasjalikumalt niisugused mõisted nagu pensionierinevus, otsene palga alusel diskrimineerimine ja kaudne palga alusel diskrimineerimine, et meil oleks naiste ja meeste palga erinevuse käsitlemiseks paremad vahendid.

Praegu puuduvad meil täpsed statistilised andmed, mille abil olukorda hinnata. Liikmesriigid ja komisjon peaksid oma statistikat parandama, sama peaksid tegema ka eraettevõtted. Ettevõtetelt tuleks nõuda korrapäraste palgaauditite korraldamist ja nende tulemuste avalikult kättesaadavaks tegemist.

Teine võimalus, kuidas me saame aidata seda probleemi lahendada, on lisada direktiivi 2006/54/EÜ artiklisse 26 (diskrimineerimise vältimine) eraldi viide diskrimineerimisele palga alusel.

See on lihtsalt lubamatu, et naised teenivad Euroopa Liidus keskmiselt 15% vähem kui mehed. Juhtorganina peame selle ebaõigluse parandamiseks midagi ette võtma.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika