Istungi stenogramm

Esmaspäev, 17. november 2008 - Strasbourg

24. Euroopa Liidu solidaarsusfond: reformimist takistavad asjaolud (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu suuliselt vastatava küsimuse üle, mille esitas komisjonile regionaalarengukomisjoni esimees Gerardo Galeote Quecedo ja mis käsitleb Euroopa Liidu solidaarsusfondi: reformimist takistavaid asjaolusid (O-0092/2008 – B6-0472/2008).

  Gerardo Galeote, esitaja. – (ES) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, taas kord pühendame täiskogus toimuva arutelu Euroopa Liidu solidaarsusfondi reformimisele, millega püütakse teatavasti leevendada Euroopa Liidu territooriumil toimuvate suurte looduskatastroofide kahjusid.

Solidaarsusfond osutus oma eesmärkide täitmisel väga ruttu ebatõhusaks ning selle tulemusel esitas Euroopa Komisjon 2005. aastal ettepaneku muuta määrust, mis reguleerib seda solidaarsuse tagamise vahendit. Selle sammuga sooviti parandada lisaks fondi toimimisvõimele ka selle ligipääsetavust ja haardeulatust suure looduskatastroofi korral.

On kerge kontrollida, et Euroopa Parlament käsitles seda ettepanekut viivitamatult ja aktiivselt ning 2006. aasta mais lõpetas meie asutus selle esimese lugemise. Toona arvasime ja uskusime nõukogu tegevat sedasama, sest selle määruse suhtes tuli kohaldada kaasotsustamismenetlust. Nagu me kõik teame, läks paraku teisiti. Vastupidiselt ootustele peatas nõukogu selle protsessi oma tegevusetusega.

Selle aja vältel on Euroopa Liidus lisaks ränkadele üleujutustele aset leidnud rasked tulekahjud, millest mõned on lõppenud ka surmajuhtumitega, ning suured põuad. Nõukogu on aga endiselt ükskõikne. Hoolimata Euroopa institutsioonide ja sotsiaaljõudude nõuetest pole nõukogu kõnealuse määruse reguleerimise ettepanekuga veel tegelema hakanud.

Täna tahame jällegi kutsuda nõukogu üles tegutsema ja meenutada talle, et määruse muutmine ei nõua ühenduse eelarvest mitte ühtegi lisaeurot: meie nõudmistel ei ole mingeid finantstagajärgi ning nende eesmärk on üksnes parandada toimivusprobleeme, mis on selle solidaarsuse tagamise vahendi loomisest alates esile kerkinud.

Tahame lihtsalt parandada selle vahendi toimimisvõimet ja paindlikkust järjekindlalt kooskõlas lähimuspõhimõttega. Me teame, et praegusel kujul toimiva sotsiaalfondi vahendite kättesaadavus on väga keeruline, piiratud ja jäikades raamides, nagu oleme selle ligi seitsmeaastase tööaja jooksul paraku korduvalt pidanud täheldama.

Seepärast tahan küsida, kas on olemas mingi tõsiseltvõetav selgitus, miks ei suuda nõukogu moodustavad delegatsioonid jõuda ühisele seisukohale, ning kas keegi oskab meile öelda, kes ja millised põhjused takistavad selle määruse reformimist. Me tahaksime, et Euroopa Komisjon viiks solidaarsusfondi reformi edasi, räägiks meile, milliseid meetmeid ta kavatseb võtta, ning annaks selge ülevaate võimalikest alternatiividest, mida ta kaalub, et aidata see küsimus surnud punktist välja. Kui volinikul on tõepoolest alternatiivid olemas, sooviksime loomulikult nendest ja nende elluviimise ajast täpsemalt teada saada.

Minu arvates on asjakohane tuletada kohalolijatele ja eesistujariigile Prantsusmaale meelde, et see vahend võeti kasutusele kiiduväärt eesmärgiga: näidata kiiresti, küllaldaselt ja nähtavalt Euroopa Liidu solidaarsust oma kodanikega.

Lõpetuseks, härra juhataja, tahaksin esitada veel ühe üleskutse – sedakorda konkreetselt eesistujariigile Prantsusmaale – teemal, mis on eelmisega tihedalt seotud: selleks on Euroopa kodanikukaitseüksuse loomine, mille kohta esitas Euroopa Ülemkogule 2006. aastal aruande Michel Barnier, kes on teatavasti endine volinik.

Ma hakkan lõpetama. See fond loodi eelkõige Euroopa Liidu ja tema kodanike vahelise solidaarsuse sümboolse väljendusena. Esitan oma viimase palve – kui meil õnnestub pärast nii pikka aega ja nii suuri jõupingutusi muuta see fond mingilgi moel toimivaks, siis peaks meie esimesed mõtted ja teod olema seotud nendega, kes on Euroopa Liidus nendes katastroofides hukkunud.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Härra juhataja, ma tahaksin tänada Euroopa Parlamenti ja eelkõige regionaalarengukomisjoni liikmeid nende jätkuva huvi eest solidaarsusfondi vastu ja selle toetamise eest.

See on tähtis vahend, mille abil saab edendada Euroopa Liidu strateegiliseks eesmärgiks seatud solidaarsust; alates fondi loomisest 2002. aastal on vastu võetud 61 taotlust ning fond on sekkunud 33 juhul 20 riigis. Seni eraldatud summa on kokku 1 523 000 000 eurot. Euroopa Kontrollikoja hiljutise eriaruande kohaselt hallatakse fondi hästi ning see annab kiiret, tõhusat ja paindlikku abi.

Sellel fondil on aga oma piirangud. Piirmäär, mille puhul võib Euroopa Liidu solidaarsusfondi vahendeid kasutusele võtta, on väga kõrge. Seetõttu ei sobi fond väga hästi teatud liiki looduskatastroofide, näiteks metsatulekahjude puhul, mis nõuavad tavaliselt väiksemaid abikõlblikke kulutusi; enam kui kahes kolmandikus kõikidest fondist abi saamiseks esitatud taotlustest on seni tuginetud nn erakorralise piirkondliku katastroofi erandile.

Lisaks on meil kõigi olemasolevate ühenduse vahendite abil ülimalt keeruline või isegi võimatu reageerida inimese põhjustatud katastroofidele; seda tõendavad tööstusõnnetused, näiteks laeva Prestige naftareostus, või terrorismiaktid, näiteks pommirünnak Madridis 2004. aasta märtsis. Samuti ei ole praegu võimalik anda Euroopa Liidu solidaarsusfondist abi rahvatervist ohustavates tõsistes kriisides.

Neil põhjustel võttis komisjon 2005. aasta aprillis vastu ettepaneku vaadata määrus läbi. 2005. aastast saadik järjestikuste eesistujariikidega tehtud ühistest jõupingutustest hoolimata ei ole nõukogu seni suutnud selle ettepaneku osas kokkuleppele jõuda. Selle üheks põhjuseks on enamiku liikmesriikide seisukoht, et fond töötab praeguse süsteemi alusel hästi ning pole tarvidust ega mõtet avardada selle haardeulatust, sest sellise avardumise mõju eelkõige eelarvele on hirmutav.

Nõukogu ei ole ametlikult täpsustanud kõigi liikmesriikide seisukohti, kuigi tema arvamusi toetatakse peaaegu ühehäälselt. Lisaks ei ole nimetatud, millistes valdkondades on võimalik leida kompromisse, et saavutada komisjoni ettepaneku teemal kokkulepe.

Komisjon on endiselt veendunud, et solidaarsusfondi määruse läbivaatamine on vajalik, et suurendada liidu suutlikkust reageerida kiiresti suurte katastroofide korral, mille tekitatud kahju fondist ei hüvitata. Seetõttu asub komisjon koostama aruannet, et hinnata fondi rakendamist kuue aasta vältel ning määratleda selle piirangud ja parandusvõimalused. Me loodame, et aruanne tõstatab nõukogus ja Euroopa Parlamendis taas arutelu praeguse solidaarsusfondi määruse läbivaatamise üle. Aruanne peaks valmima 2009. aasta esimese kvartali lõpus.

Mis puutub kodanikukaitsesse, siis komisjon on suurte katastroofide stsenaariumide toel hakanud välja selgitama kodanikukaitse vahendite puudusi ning kaaluma võimalusi, kuidas tuvastatud vigu parandada. Seepärast uurib komisjon koos liikmesriikidega uuenduslikke lahendusi, et suurendada Euroopa Liidu üldist katastroofidele reageerimise võimet ühe katseprojekti abil ja 2008. aasta eelarves sisalduvate ettevalmistavate toimingute teel.

Tehtud tööle tuginedes võib komisjon teha ettepaneku luua nende puuduste kõrvaldamiseks kodanikukaitseüksused, mida on igal ajal võimalik kasutada, või täiendav reserv, mille kaudu aidata liikmesriike suurte katastroofide korral, sealhulgas metsatulekahjude kustutamisel.

  Rolf Berend, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, ma räägin sotsiaalfondi, 2002. aasta solidaarsusfondi määrust ning selle 2006. aasta laiendatud ja parandatud versiooni käsitleva raportöörina.

Aruannet, mille Euroopa Parlament võttis suure häälteenamusega vastu, on edasi lükatud üle kahe aasta, sest nõukogu eirab seda, kuigi kodanikud nõuavad järjest sagedamini aset leidvate loodusõnnetuste tõttu aina valjemal häälel Euroopa solidaarsust. Solidaarsusfond, mis klopsiti kiiruga kokku pärast 2002. aasta laastavaid üleujutusi, et pakkuda hädavajalikku toetust, oli rahastamisvahend, millega lubati katastroofi korral viivitamatut abi. Aja jooksul on siiski ilmnenud – nagu te, proua volinik, väga õigesti ütlesite – et praegu kasutatav vahend muudab Euroopa Liidu tasandil suureulatuslikele kriisidele asjakohase reageerimise väga keeruliseks, kui mitte lausa võimatuks.

Pealegi on praegune fondi kasutuselevõtmise piirmäär, nagu te, proua volinik, ütlesite, äärmiselt kõrge ning see tähendab, et erandid hakkavad kontrolli alt väljuma. Katastroofifondi määruse läbivaadatud versioon pakub aga selles vallas välja konkreetse vastuse. Euroopa Parlament leiab seega, et selle tõhusa rahastamisvahendi ulatumine katastroofi kätte jäänud inimesteni on isegi veelgi olulisem, mis omakorda paneb taas konkreetselt küsima: miks ei suuda nõukogu võtta ühist seisukohta valdkonnas, mis on nii elutähtis Euroopa Liidu kannatavate kodanike jaoks? Millised liikmesriigid toetavad parandatud asutamislepingut ja millised lükkavad selle tagasi? Te olete komisjonis öelnud, et 2009. aasta alguses võib tekkida mingeid väljavaateid. Me loodame seda, kuid soovime samas siin veel kord seda nõuda, sest Euroopa Parlamendi otsust ei saa lihtsalt eirata, nagu mitmed eesistujariigid on seda varem teinud.

  Iratxe García Pérez, fraktsiooni PSE nimel. – (ES) Härra juhataja, proua volinik, nagu mu kolleegid märkisid, arutlesime 2006. aastal siin Euroopa Parlamendis sotsiaalfondi määruse muutmise üle eesmärgiga kohandada seda nõnda, et sellest saaks kiire ja tõhus reageerimisvahend. Täna on see küsimus aga ikka veel lahenduseta.

Siin Euroopa Parlamendis saavutatud väga ulatusliku kokkuleppeni ei jõutud kergelt, sest erinevad fraktsioonid ja teatud riigid esitasid väga lahknevaid mõtteid selle kohta, kuidas seda määrust muuta.

Siiski leian, et me kõik pingutasime kõvasti kokkuleppe sõlmimise ja selle määruse muutmise nimel. Ma arvan, et Euroopa Parlament näitas tookord, kuidas me peame pingutama, et saavutada määruse üksmeelne muutmine.

Euroopa Komisjon peab tegema kõik võimaliku, et seda kokkulepet toetada ja püstitatud eesmärk saavutada. Mul on hea meel voliniku tänase vastuse üle, kus ta rääkis korraldatavast uuringust, mille põhjal saame seada määruse muutmisega seotud eesmärgid – eeskätt selleks, et tagada tulevikus nõukogus kokkuleppele jõudmine.

Me peame veenduma, et selle määruse muutmisega on kiiresti ja tõhusalt võimalik reageerida nendele katastroofidele, millega liikmesriigid ei suuda ise toime tulla; selleks tuleb kohaldada praegust abikõlblikkuse piirmäära ka tööstusõnnetuste, terroriaktide ning rahvatervist ohustavate hädaolukordade jaoks, unustamata sealjuures järjest sagenevaid ränkasid põudasid eriti teatavates Vahemere-piirkondades.

Lisaks peame jääma kindlaks ettepanekule langetada tekitatud kahju eest fondi vahendite kasutuselevõtmise piirmäär kolmelt miljardilt eurolt miljardi euroni, jätmata seejuures kõrvale piirkondlikku komponenti. Selle vahendiga peab olema võimalik anda rahalist abi suurte põudade, tulekahjude ja üleujutuste korral, unustamata mitte mingil juhul ohvreid, kes vajavad viivitamatut abi ja toetust.

Solidaarsusfond on poliitiline probleemide lahendamise vahend ja seetõttu pean veel kord rõhutama vajadust pingutada igati selle olulise valdkonna edendamisel – me peame seda aga tegema koos vajalike muudatustega, mis vastavad praegusele olukorrale.

  Jean Marie Beaupuy, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Härra juhataja, proua volinik, mu kolleegid on juba toonud paar näidet. Sooviksin selle teema sissejuhatuseks samuti mõnele neist viidata, sest meil on vaja võidelda looduskatastroofidega. Kellel on meeles, mis toimus vaid sajand tagasi, 1908. aastal Messinas, kus surma sai 100 000 inimest? Nähtavasti mäletavad kõik Tšernobõli, kuid kui me mõtleme viimasele aastakümnele, siis meenuvad 1999. aasta tormid ja laevaõnnetused, üleujutusi Kesk-Euroopas on juba mainitud, rääkimata 11. septembrist New Yorgis, terrorirünnakutest 2004. aasta märtsis, problemaatilisest chikungunya viirushaigusest jne.

Me ei tea, millal juhtub järgmine katastroof või milline on selle ulatus, kuid ühes asjas saame oleme kindlad – peagi leiab see aset.

Kui see aeg saabub, siis vaatavad meile otsa meie kaaskodanikud, kes on 50 aasta vältel harjunud nägema väidetavalt ühtse Euroopa loomist – selle tõestuseks on ka mitmed raportid, mis on meie ette sel nädalal hääletusele pandud –, ja küsivad meilt sellesama küsimuse, mille nad esitasid meile praeguse finantskriisi kohta: „Aga mida teie olete teinud?”

Viimased paar nädalat on mõned teist kuulnud Rahvusvahelise Valuutafondi endist juhti kolme-nelja taguse aruande toel selgitamas: „Me rääkisime IMF-is, et kriis on lähenemas, ja selgitasime, kuidas seda vältida.”

Niisiis, proua volinik, te olete täna õhtul tulnud meid kuulama ja loodetavasti te ka kuulete meid ja tagate, et kui mõni katastroof saabub, ei jää Euroopa hiljaks – mitte nii, nagu juhtus praeguse finantskriisi puhul.

Mina omalt poolt tahaksin teha ühe topeltettepaneku. Kõigepealt ettepanek võetavate meetmete laadi kohta. Proua volinik, te nimetasite seda oma lõppmärkustes ja viitasite Michel Barnier’ aruandele.

Meil ei saa olla kahtesid erinevaid meetmeid, liiatigi kuna te ise ja nagu me kõik – eeskätt regionaalarengukomisjonis – räägime pidevalt, et me vajame terviklikku arusaama. Me ei saa ühelt poolt arendada solidaarsusfondi ja teisalt ajada ennetuspoliitikat. Need kaks peaksid olema seotud, et vähemalt veenda neid teada-tuntud rahandusministreid, kes väidavad meile, et isegi kui kohandada solidaarsusfondi kriteeriume – ja sellest te ka rääkisite – läheks see rohkem maksma. Nad peaksid ammutama inspiratsiooni Barnier’ aruandest ja nad mõistaksid, et kui me ühendame ennetuspoliitikas oma vahendid ning õnnetuste ja looduskatastroofide ennetamise, siis me säästaksime raha.

Kuid on selge, et küsimus ei ole mitte ainult raha säästmises ja katastroofide ärahoidmises, vaid ennekõike inimelude päästmises – see on tõeline prioriteet.

Sellepärast, proua volinik, palun ma koos oma kolleegidega anda teil oma parim, et saada Prantsusmaa eesistumisaja lõpuks ja Tšehhi eesistumisaja vältel eesistujariigilt Rootsilt kindla sõna, et tegevuskava mitte ainult ei uurita, vaid sellega tehakse ka algust.

Me arvestame teie otsusekindlusega. Me vajame seda. Te teate, et parlament toetab teid – täna õhtul on see kõva ja selge häälega välja öeldud. Me jääme järgneva aasta jooksul pikisilmi tulemusi ootama.

  Elisabeth Schroedter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Härra juhataja, austatud proua volinik, daamid ja härrad, nõukogu ei ole siin esindatud, kuid just see institutsioon on selle ummikseisu põhjustaja ja praegune arutelu peaks olema mõeldud just nõukogule. Kes on lõppude lõpuks see, kes esitab tulekahjude või tulvavete levides abitaotlusi? Need on liikmesriigid – ning nemad lisavad igasuguseid erinõudeid. Nad soovivad heldet abi, mida ei kasutata alati asjakohaselt – kogesime seda just Ühendkuningriigi näite varal.

Sellegipoolest tahaksin kasutada võimalust teavitada komisjoni veel ühest mureküsimusest. Alguses võttis komisjon volinik Bernier’ juhtimisel ennetustööd väga tõsiselt, mõistes, et looduskatastroofide vastu on reaalselt võimalik võidelda üksnes ennetamise kaudu. Praegu ei pöörata sellele aspektile piisavalt tähelepanu. Mul oleks hea meel, kui komisjon saaks koostada suunised ennetusele tõeliselt pühendunud solidaarsusfondi rakendamiseks.

Juhin veel kord tähelepanu sellele, et komisjonil on juba olemas võimalused asetada suuremat rõhku ennetusele näiteks Euroopa Regionaalarengu Fondi programmi raames, kuid mida ta selleks teeb? Seni pole jõutud kuigi kaugele ja looduskatastroofide ennetamisse on investeeritud vähe. Mitte mingisuguseid investeeringuid poollooduslikesse jõgedesse ei ole tehtud, ning liiga vähe on nõutud, et metsa uuendamisel võetaks arvesse ka loomulikku metsakooslust – näiteks Kreekas, kus männimetsad süttivad väga kergesti.

Ootan, et komisjon pühenduks rohkem praegustele rakendustele ja hoiaks kulutustel silma peal – sellega saab vältida katastroofide kordumist ja teha selliseid investeeringuid, mis arvestaksid looduskeskkonda. Ma ei ole sellisest pühendumisest mitte mingisugust märki näinud ja siin peab komisjon osa süüst enda kanda võtma. Ehkki me räägime loodusõnnetustest, on valdav osa neist suurel määral inimese tingitud – esiteks meie suutmatuse tõttu võidelda kliimamuutuste vastu, teiseks luhtadele ehitamise ja ainukultuuridest koosnevate metsade istutamise tõttu. Selles küsimuses peab komisjon kohe oma panuse andma, mitte ootama jääma.

  Pedro Guerreiro, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) 18. mail 2006. aastal toimunud solidaarsusfondi määruse muutmist käsitleva arutelu ajal, kus me esitasime innukalt erinevaid ettepanekuid, rõhutasime, et me ei ole Euroopa Parlamendi enamuse seisukohaga nõus. Me ei olnud nõus eeskätt sellega, et piirkondlike katastroofide – mis on kõige sagedasemad – abikõlblikkust ei suudetud säilitada praeguses määruses oleval kujul. Samuti ei olnud me nõus sellega, et tagasi lükati võimalus anda suuremat rahalist abi ühtekuuluvusriikidele ja lähenemispiirkondadele, ning me ei pooldanud fondi kasutuselevõtu piirmäära alandamist, sest muidu oleks sellest kõige enam kasu saanud suurima SKTga Euroopa Liidu riigid.

Kooskõlas kõige sellega, mida oleme siiamaani teinud – lisaks eelnimetatud muudatusettepanekutele –, jätkame võitlust muu hulgas järgmiste asjade eest: Vahemere-piirkonna looduskatastroofide eripära tunnustamine, solidaarsusfondiga seotud ajaliste piirangute kohandamine (oleme olnud tunnistajaks põhjendamatutele ja lubamatutele viivitustele fondi kasutuselevõtmises ja ühenduse vahendite jõudmises ohvriteni); solidaarsusfondiga seotud abikõlblike meetmete kohandamine vastavalt eelkõige erinevate loodusõnnetuste – põua ja tulekahju – eripärale; abikõlblike meetmete täiendamine sellise tegevusega, mille abil saab taastada tootmise katastroofipiirkondades, ning metsatulekahjude kustutamiseks kasutatavate erakorraliste maismaa- ja õhuseadmete hankimine.

Mis puutub kõikidesse kodanikukaitse algatustesse, siis leiame, et kõige tähtsam peaks olema ennetustöö ja iga liikmesriigi kodanikukaitsevahendite tõhustamine ja koordineerimine.

  Lambert van Nistelrooij (PPE-DE). - (NL) Härra juhataja, proua volinik, Euroopalt oodatakse ettevaatavat tegevust. Mõjutatud piirkondades elavad kodanikud ei suuda mõista, miks kulub kuid, enne kui omaenda menetlustesse takerdunud Euroopa suudab tuua asjadesse selgust.

Kuidas see käib? Kusagil juhtub midagi, mõni tund hiljem kuulete seda kõike televiisorist ja avastate end mõttelt, et see piirkond vajab meie abi ja solidaarsust. Järgneb kõrvulukustav vaikus. Me jääme liikmesriikide ja Euroopa ametiasutuste vahele kõlkuma. Masendav on see, et selles etapis ei toimu mitte mingisugust teabe liikumist. See jääb toppama nõukogusse ning on seisnud seal viimased kaks aastat – kindlasti peaks meil olema võimalik teada saada tekkinud takistuste põhjused ja kuulata ära alternatiivid. See on tähtis teema. Peagi, kuue kuu pärast lõpeb Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu töö. Uus parlamendikoosseis ootab, et anname neile pooleliolevad materjalid üle koos mõistlike ettepanekutega.

Eesistujariik on olnud hõivatud kõige muuga peale nende materjalide. Sellega ei ole mitte midagi tehtud ja me tahaksime väga teada saada, miks see nii on. Sooviksin siiski Euroopa Komisjoni kiita. Proua Hübner ja tema kolleegid on kindlasti selles vallas edasi liikunud ja kõigi takistuste kõrvaldamine peaks olema võimalik jõudude ühendamise kaudu. Kui siin juba süüdlaste otsimiseks läks, siis peame välja ütlema, et nõukogu ja eesistujariigi Prantsusmaa töö on selles vallas ebaõnnestunud.

  Wolfgang Bulfon (PSE). – (DE) Härra juhataja, millal on kodanikel vaja Euroopa solidaarsust? Millal on liikmesriikidel vaja Euroopa Liidu solidaarsust? Eeskätt loomulikult katastroofide korral. Täpselt sellesama küsimuse esitasin sel kevadel seoses hääletusega ühtekuuluvuspoliitika neljanda aruande üle.

Härra juhataja, täna on meil arutamisel solidaarsusfondi määruse läbivaatamine, et kaitsta end paremini tulevaste katsumuste eest ning anda kiiret ja tõhusat abi. Komisjon ja Euroopa Parlament on vastavalt oma resolutsioonidele ühel meelel õigusloomealase algatuse eesmärgi osas. Selle aasta juulis esitasin nõukogule küsimuse selle menetluse käigu kohta. Nõukogu vastas mulle, et erinevalt Euroopa Parlamendist ei näe ta praegu mingit vajadust algatuse järele. Võttes arvesse, et endine Prantsusmaa volinik ja minister on rõhutanud oma aruandes määruse läbivaatamise vajadust, leian nõukogu suhtumise olevat mõistetamatu. Seetõttu ei saakski ma tahta paremat regionaalarengukomisjoni esimeest kui härra Galeote, kes ei ole valmis nõustuma parlamendi otsuste eiramisega. Ma tahaksin teda selle eest eriliselt tänada. Kutsun eesistujariiki Prantsusmaad üles muutma kiiremas korras oma suhtumist Euroopa kodanikesse.

  Agnes Schierhuber (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, oleme asjaga kaua viivitanud ja ma tahaksin edastada raportöörile oma kõige soojemad tervitused.

Ma leian, et siin on tegu ühega põhivaldkondadest, mis hoiab Euroopat koos; samuti on siin kõne all solidaarsusküsimus. On viimane aeg, et liikmesriigid võtaksid selles vallas meetmeid. Euroopa Liit peab andma rahalist toetust organisatsioonidele, kes aitavad meid kriisiolukordades. Paljusid liikmesriike on viimastel aastatel tabanud laastavad loodusõnnetused. Ma pean siinkohal silmas korduvaid metsatulekahjusid Kreekas, muu hulgas eelmisel aastal, ning Kesk-Euroopa 2002. aasta üleujutusi, mis tõid kahju ka Austriale.

Selliste katastroofide tõttu kaob inimestel majanduslikus mõttes pind jalge alt. Härra juhataja, niisugustes olukordades on vaja erakorralisi ressursse, sest tegemist ei ole üksnes hädaabi osutamisega, vaid sajandeid kestnud infrastruktuuride taastamisega. Ühelgi liikmesriigil endal ei ole selliseid ressursse. Samuti tuleks arvesse võtta, et kahjuks on teatud liikmesriigid selliste katastroofide suhtes kaitsetumad ja ka siin pean ma silmas Austriat. Austria inimesed räägivad siiamaani suure tänutundega sellest, kui kiiresti Euroopa Liit neid aitas. Euroopa solidaarsusfond ei peaks osalema mitte üksnes taastustööde rahastamises, vaid toetama ka hädaabiorganisatsioone. Vabatahtlike tuletõrjeühingute, Punase Risti ja teiste vabatahtlike organisatsioonide töö on hindamatu – on täiesti kujuteldamatu, kui suured oleksid kulutused siis, kui selliseid teenuseid ei osutataks vabatahtlikkuse alusel. Need organisatsioonid tulevad hädaolukorras alati appi ja täidavad asendamatut rolli maapiirkondade sotsiaalse struktuuri ülesehitamisel.

Seetõttu peame astuma ruttu samme, et neid abi pakkuvaid struktuure säilitada ja nende haaret laiendada. Loodetavasti jõuame siin kiiresti kokkuleppele, et me ei peaks tundma kahetsust, kui toimub uus katastroof ja meil ei ole võimalik piisavalt kiiresti reageerida.

  Evgeni Kirilov (PSE). - (BG) Nagu raportöör Galeote ja mitmed teised kolleegid on toonitanud, on solidaarsusfond vajalik abivahend, mis juba oma nime ja ülesannete kaudu kannab üht tähtsamat Euroopa Liidu põhimõtet – liikmesriikide vahelise solidaarsuse põhimõtet. Selle aja jooksul, mil fondi on kasutatud, on ilmsiks tulnud lüngad ja puudused ning nende kõrvaldamiseks ja meie ees olevatele ohtudele reageerimiseks ongi vaja reformi. Nagu öeldud, on reformimehhanism olemas ja Euroopa Parlament on oma seisukohta väljendanud. Et fondist võiks saada tõeliselt kasulik vahend ja et inimesed tunneksid, et midagi tehakse ka tegelikult ära, tuleb võtta arvesse kõiki võimalikke probleeme, millega fond võib kokku puutuda. Mitte keegi ei vaja kasutut abivahendit, millel on olemas küll potentsiaal, kuid mis praktikas vaevu toimib. Samas peaksime selgelt välja ütlema, et parima tulemuseni jõuab kiire reageerimise abil. Me oleme tõhusa süsteemi saavutamisest ikka veel väga kaugel. Väiksematel liikmesriikidel puuduvad suuremate ressursid ning Euroopa tasandi koostöö ja koordineeritus on midagi, millest võime vaid unistada. Ja nagu juba märgitud, ei tähenda see alati rohkemat raha.

Sel suvel laastas tohutu tulekahju minu kodumaal Bulgaarias Rila mäestikku – kogu riigi kõige maalilisemat ja juurdepääsmatumat mäestikku, kus me suutsime olukorra kontrolli alla saada üksnes Prantsusmaa tuletõrjehelikopterite abil; oleme selle eest neile ääretult tänulikud. Selle operatsiooni korraldamine ja koordineerimine läks aga maksma liiga palju väärtuslikku aega. Euroopa Liidu kodanikud ootavad kannatamatult tulemuslikke otsuseid, mitte ilmtingimata suuri rahasummasid. Tulemuslikud otsused, nagu härra Beaupuy ütles, võivad meil aidata isegi raha säästa.

  James Nicholson (PPE-DE). - Härra juhataja, me kõik teame, et Euroopa solidaarsusfondi tagamaa ja juured on seotud 2002. aasta laastavate üleujutustega Kesk-Euroopas; fondi vajalikkust on tõestanud ka teised looduskatastroofid, näiteks Kreeka metsatulekahjud. Hiljuti pani mind fondi olulisuses veenduma minu enda valimisringkonnas Põhja-Iirimaal toimunud üleujutus.

Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Euroopa Liidu kodanike laialdasest toetusest ja entusiasmist hoolimata takistab fondi täielikku rakendamist nõukogu vastumeelsus koostöö suhtes. Otse loomulikult soovib Euroopa Liit anda abi looduskatastroofidest tabatud liikmesriikidele. Abi andmist tuleb juhtida kiirelt ja vajadust mööda, et see oleks mingilgi määral tõhus. Ent praegu seab nõukogu sellele teele takistusi, mis ei lase fondil sujuvalt toimida. Mul on seetõttu hea meel selle suulise küsimuse esitamise üle ja selle pakilisust on rõhutanud ka regionaalarengukomisjon.

Lisaks soovin juhtida tähelepanu regionaalarengukomisjoni küsimuse sellele osale, kus taheti teada, millised liikmesriigid on fondile vastu; palun öelge meile, miks see nii on. Solidaarsusfond on ülimalt oluline Euroopa Liidu käsutuses olev mehhanism. Selle rakendamisprobleemid on aga liiga kauaks venima jäänud ja minu arvates tuleks lahenduseni jõuda nii ruttu kui võimalik.

Ei ole üldse tähtis, kas tegemist on üleujutuste või metsatulekahjudega; kui inimesed on hädas, vajavad nad abi ja tuge ning eelkõige rahalist toetust – ettemaksena ja kiiresti, mitte nii, nagu praeguses süsteemis, mida lämmatab täielik bürokraatia ja kus kõik võtab aega kuid ja aastaid. Kui te tõepoolest tahate midagi head teha, siis just see on õige tegu, mis suurendaks Euroopas teie usaldusväärsust rohkem kui ükski teine ettepanek või kõik ettepanekud kokku.

Ma tahan teha selle nõukogule täiesti selgeks. Minu arvates – ja see on vaid minu arvamus – on nõukogu reformi vastu sellepärast, et ta ei taha Euroopa Parlamenti ja mis veelgi olulisem, selle liikmeid lasta kohalikku piirkonda, kus meie oleme olulisemad kui teie Euroopa Komisjonis või nemad nõukogus. Kui midagi juhtub, siis vaatavad inimesed ikka parlamendiliikmete poole. Nad ei vaata komisjoni ega nõukogu poole ega tea, kes te olete. Teie asute Brüsselis kättesaamatus, isikupäratus ja bürokraatlikus asutuses. Seega – ja ärge üritagegi seda tähelepanuta jätta – on parlamendiliikmed, s.t oleme meie Euroopa Parlamendis need, kes on alati inimeste kõrval, ja me vajame nende toetust. Ma ei ole ealeski kuulnud nii jõuetuid ettekäändeid; aeg on see asi nüüd korda ajada.

  Stavros Arnaoutakis (PSE). - (EL) Härra juhataja, volinik, meil on kombeks öelda, et oleme liit, mille aluspõhimõte on solidaarsus. Praegu vajavad kodanikud liitu, kes seda põhimõtet ka ellu viiks. Nad vajavad tegusid, mitte pelgalt sõnu. Kutsume nüüd nõukogu üles võtma arvesse kodanike ootusi ja näitama, et ta suudab oma solidaarsusfondi puudutavate ülesannetega toime tulla.

Me kõik oleme oma kodumaal kogenud, millised tagajärjed on sagedastel looduskatastroofidel. Me kõik oleme näinud katastroofist tabatud kaaskodanike meeleheidet ning me kõik teame ja mõistame, kui oluline on nende kodanike jaoks tunda, et Euroopa Liit neid aitab. 2006. aasta mais võttis Euroopa Parlament vastu Euroopa Komisjoni kava uue solidaarsusfondi jaoks – uue, kiirema, paindlikuma ja tõhusama fondi jaoks, mida ta kavatses hakata rakendama ajavahemikus 2007–2013, kuid mis on seni kogunud nõukogu laual tolmu.

Ma tõepoolest ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et meil on selline hea abivahend olemas ja me ikkagi ei kasuta seda. Euroopa Liit vajab uut solidaarsusfondi praegu rohkem kui kunagi varem.

  Oldřich Vlasák (PPE-DE). – (CS) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, Regioonide Komitee liikmena oli mul võimalus oma silmaga nähta tormist räsitud metsi Slovakkia Kõrg-Tatra mägedes, tulekahjusid Portugalis ja üleujutusi Tšehhis. Kohalike inimestega vesteldes sain täiel määral aru, kuidas Tatra rahvuspargile tekitatud kahjude kõrvaldamiseks ja rahvuspargi taasloomiseks eraldatud Euroopa vahendite kasutamist peeti väga veendunult Euroopa solidaarsuse tõeliseks väljenduseks. Solidaarsusfond suudab teatud kriisioludes konkreetseid riike aidata ja süvendab seeläbi tuntavalt suuremasse Euroopasse kuulumise tunnet. Kahjuks ei ole selle fondi tegelik haldamine eriti tõhus ja nii jõuab abi selle vajajateni sageli pärast kuudepikkust viivitust. Seetõttu on Euroopa Parlament püüdnud pikka aega muuta õiguslikku raamistikku, et juriidiliselt oleks võimalik nende ressursside kasutamisel arvesse võtta kõige suuremaid vajadusi ning et kiiret ja tõhusat abi saaks anda lühema aja jooksul.

Maailma kliimamuutusi silmas pidades võib eeldada, et üleujutusi, põuda, torme ja tulekahjusid põhjustavad katastroofid muutuvad meie iidsel mandril sagedasemaks. Samuti on tekkinud uued ohud terrorirünnakute ja pandeemiate kujul. Tegelikkuses püüavad liikmesriigid kahepoolsete suhete raames koostööd teha ning korraldada ühisõppusi ja üritusi hädaabiteenistuste jaoks. Seega toetavad nad kaudselt mõningaid kodanikukaitse ideid, mille visandas 2006. aastal Michel Barnier. Kahjuks on seda arutelu vaja veel jätkata.

Daamid ja härrad, kiire reageerimine, solidaarsusfondi tõhusam kasutamine ja rahvusvaheline koostöö katastroofide ennetamisel ja püüdlustes nende mõju vastu võidelda on väga päevakohased teemad iseäranis eelolevate Euroopa Parlamendi valimiste taustal. Seetõttu mõistan esitatud küsimusi täielikult ning kutsun Euroopa Komisjoni ja nõukogu üles olukorda kiiresti lahendama.

  Gábor Harangozó (PSE) - (HU) Suur aitäh, härra juhataja. Lugupeetud volinik, daamid ja härrad, Euroopa Ühendus lõi solidaarsusfondi eesmärgiga võimaldada sellel kohutavates hädaolukordades kiiresti, tõhusalt ja paindlikult reageerida. Siiski ei saa öelda, et nõukogu tegevust iseloomustaks kiirus ja tõhusus, kui asi puudutab ühise seisukoha sõnastamist.

Paraku ei jää kõige hullemad looduskatastroofid ühise seisukoha sõnastamise järel ootama. Solidaarsusfondi algusaegadest alates kogetud positiivsetest tulemustest hoolimata on vaja täiendavaid parandusi, et anda hädasolijatele kiiremini ja paremini abi. Meie ees seisavad rasked ülesanded ja seepärast on mul keeruline mõista, miks aastad mööduvad, ilma et nõukogu teeks mingitki otsust. Veelgi keerulisem on panna meie kodanikud seda mõistma.

Me ei tohi lubada uusi viivitusi – me peame hoopis püüdlema tulemusliku arutelu poole ja jõudma nii kiiresti kui võimalik kokkuleppele, et tulla toime raskustega, mida üha tihedamini aset leidvad looduskatastroofid meie teele toovad. Tänan teid tähelepanu eest.

  Rumiana Jeleva (PPE-DE). – (BG) Viimastel aastatel oleme pidanud puutuma kokku järjest rohkemate katastroofidega, mille põhjustajaks on olnud nii loodus kui ka inimene. Nende katastroofide tulemuseks ei ole mitte üksnes suur rahaline kahju, vaid kahjuks ka inimelude kaotus. Viimasel paaril aastal on meid Bulgaarias tabanud üleujutused, põud ja metsatulekahjud. Sel nädalavahetusel oli Bulgaarias maavärin, mis õnneks ei olnud väga tugev. Kuigi see lohutab vähe, kinnitab see vajadust tõhusa Euroopa solidaarsusfondi järele.

Tahaksin rõhutada, et me ei ole ainuke Euroopa riik, kes kannatab selliste katastroofide käes. Meie naaber Kreeka pidi 2007. aastal võitlema laastavate metsatulekahjudega. See tähendab, et me peame rohkem tegelema nende katastroofide tagajärgedega. On selge, et paindlikumate abivahendite olemasoluks tuleb õigusaktidesse teha muudatusi. Nagu härra Berend väga õigesti oma 2006. aasta aruandes järeldas, peame kiirendama abi andmist ja vähendama bürokraatiat. Me peame kindlustama, et abi jõuaks kodanikeni siis, kui nad seda vajavad, mitte päevi või isegi nädalaid hiljem. Seetõttu tunnen heameelt piirmäära alandamise ja uute otsemaksete üle, mis kujutavad endast tõelist solidaarsusväljendust. Veel üks oluline aspekt on see, et uus, parandatud ettepanek hõlmab ka tööstusõnnetusi. Kui näiteks Bulgaarias toimuks gaasitoru plahvatus või laevaõnnetus, vastaksid ka need katastroofid solidaarsusfondist abi saamise tingimustele.

Lõpetuseks sooviksin tutvustada üht rahastamisideed. Ma võiksime pikas plaanis mõelda sellele, et rakendada selliste rahastamisvahendite nagu solidaarsusfond puhul osa N+2 ja N+3 eeskirjade alusel kasutamata jäänud rahadest. Praegu peame aga keskenduma tõelistele muutustele ning seetõttu kutsun komisjoni ja eelkõige nõukogu üles toetama muutusi Euroopa solidaarsusfondis.

  Emmanouil Angelakas (PPE-DE). - (EL) Härra juhataja, volinik, solidaarsusfond on tähtis vahend, millega ajada sotsiaalpoliitikat looduskatastroofist tabatud liikmesriikides. See on praktiline solidaarsusavaldus sellistes katastroofides kannatanud Euroopa kodanikele ja just selle kaudu järgime ideed, et Euroopa Liit toetab innukalt oma kodanikke.

Fondi olulist panust suurte katastroofide leevendamisse näitasid üleujutused Kesk-Euroopas, maavärinad Itaalias ning tulekahjud Portugalis ja minu kodumaal Kreekas 2007. aastal; see tähendab, et väga paljud liikmesriigid on fondi eraldisi kasutanud. Samal ajal ei saa Euroopa Liit praeguse määruse ja olemasolevate vahendite abil reageerida teistes sedalaadi kriisides, mis ei ole üksnes looduslikku päritolu, näiteks tööstussaaste, mõne üleeuroopalise pandeemia, põua jne korral.

Määruse väljapakutud reformimine tooks kaasa laiaulatuslikumad tingimused, kiirendaks menetlust, laseks uue võimalusena kehtestada ettemaksed ning võtta üldkokkuvõttes kasutusele praktilised ja kasutoovad meetmed. Seda silmas pidades ja lähtudes asjaolust, et Euroopa Parlament on komisjoni ettepaneku vastu võtnud, ei suuda ma mõista neid põhjusi ja tegureid, mis on tinginud viivituse määruse heakskiitmisel.

Lugupeetud volinik, on rõõmustav, et te toetasite oma tänases sõnavõtus selgelt meie seisukohta. Selline viivitus ei ole kooskõlas solidaarsusvaimuga, millest peaksime oma tegevuses juhinduma. Nõukogul on kanda suur vastutus ja me loodame, et ta vastab Euroopa Parlamendi üleskutsele ja võtab kohe vastutuse, ehkki ta ei ole täna siin esindatud.

  Maria Petre (PPE-DE). – (RO) Härra juhataja, volinik, parlamendiliikmed, kõigepealt tahaksin väljendada oma suurt rõõmu selle üle, et me lõpuks ometi seda teemat arutame. Loodan, et tänases mõttevahetuses saavutame tulemused, mida volinik on meile juba lubanud. Me kõik teame, et praegu on solidaarsusfondist reaalsete vahendite saamise menetlus väga ajamahukas. Seetõttu teen ettepaneku muuta Euroopa Liidu eelarvet.

Näiteks kui Rumeenia soovis pärast 2005. aasta kevadsuviseid üleujutusi solidaarsusfondist abi, tuli raha oodata umbes aasta. Määruse sätted näevad ette, et taotlus tuleb esitada 10 nädala jooksul pärast katastroofi ja selles tuleb ära märkida kahju koguväärtus, mille abil on võimalik määrata kindlaks katastroofi liik. Nende tingimuste täitmine on üsna keeruline siis, kui tegemist on näiteks üleujutusega. Et kahju saaks korrektselt hinnata, peab vesi olema täielikult ära valgunud. See ei sõltu mitte kuidagi liikmesriikide asutustest ja ametitest. Järgmisena kontrollib komisjon, kas tingimused, eelkõige suurte katastroofide puhul kehtivad tingimused on täidetud. See nõuab väga palju aega, sealhulgas lisateavet ja selgitusi. Lõpuks, kui muudetud eelarve on vastu võetud, valmistab komisjon ette ja kiidab heaks abi andmise otsused. Seejärel kantakse lõpuks üle raha, mis tuleb ära kasutada hiljemalt aasta jooksul. Praktikas katab see raha kulud, mida abi saav riik on pärast katastroofi juba välja maksnud. Neid tingimusi vaadeldes küsime kõik endalt, kas tegemist on ikka erakorralise abiga.

Soovin lõpetuseks öelda, et kuna komisjoni esitatud määruse muutmise ettepanek lükati tagasi pärast selle arutamist finantsnõunike töörühmas ja selle üle ei peetud nõu nn struktuurimeetmete töörühmas, laseb see järeldada, et tegelikult ei olnud rahandusministrid ühel meelel. See järeldus põhjustab meie jaoks arvukaid probleeme, eriti praegustes oludes, mida iseloomustavad rohked raskused ka liikmesriikide tasandil.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Härra juhataja, mõned paremad küsimused esitatakse hilja õhtul ning siinne küsimus on üks neist, kuigi praegusel juhul on tegu jutuga kurtidele kõrvadele, sest nõukogu ei ole siin, et arutelu kuulata.

Meil Euroopas on väga tihti kõne all kaks sõna – üks neist on „subsidiaarsus” ja teine „solidaarsus”. Subsidiaarsus kujutab endast liikmesriikide ja nende õiguste austamist ning solidaarsus väljendab minu arvates Euroopa Liidu ühtsust ja üksteise toetamist. Niisiis – miks ei ole seda fondi kõige selle heaks tööle pandud? Tõepoolest, üks fondi ebaõnnestunud tööga kaasnevatest ohtudest ja kahjudest seisneb selles, et me küll kuulutame avalikult, et rahalised vahendid on olemas, kuid seejärel ei suuda neid eraldada, sest süsteem on kogukondade ja üksikisikute jaoks keeruline, bürokraatlik ja väga mõistetamatu.

Ma eeldan, et küsimus on lõppude lõpuks eelarves ja rahas. Ma kuulasin eelmisel nädalal väga hoolikalt finantsplaneerimise ja eelarve voliniku märkusi paljude asjade kohta, alates ühisest põllumajanduspoliitikast ja lõpetades teiste teemadega, kuid eelkõige panin tähele nõuet saavutada paindlikum eelarve, mille abil saaks Euroopa Liit reageerida maailmasündmustele kiiresti, mitte alles tükk aega pärast nende saabumist

Kahjuks ei kõnelenud ta sellest, et Euroopa Liidus toimuvale tuleb paindlikult reageerida, sest minu arvates just see on meie tänaõhtune teema. Ma olen pärit riigist, kus Lissaboni lepingule öeldi „ei”, kus me räägime aina rohkem püüdest tuua kodanikud Euroopa Liidule lähemale; parim võimalus seda teha on näha Euroopat tegutsemas, mitte sõnu tegemas. Kardan, et liiga palju on kuulutatud, mis kõik Euroopa Liidus olemas on, kuid liiga vähe on tehtud selleks, et inimesed näeksid Euroopa Liitu toimimas.

Kui rääkida positiivsemast küljest, siis tänahommikustes lehtedes kirjutati uuringust, mille kohaselt on Iirimaa inimesed tõenäoliselt muutmas oma meelt Lissaboni lepingu osas. Seega ei tahaks ma, et lahkute siit istungisaalist lööduna.

  Sérgio Marques (PPE-DE). – (PT) Härra juhataja, volinik, daamid ja härrad, Euroopa Komisjonile regionaalarengukomisjoni nimel Gerardo Galeote esitatud suuline küsimus on täiesti põhjendatud ja asjakohane. Põhjuseid, miks nõukogu on solidaarsusfondi reformi eiranud – kuna ta ei suuda jõuda kokkuleppele ühises seisukohas, mis võimaldaks jätkata õigusloomeprotsessiga –, tuleks üksikasjalikult selgitada.

Raske on mõista, millised asjaolud on nõukogu seisukoha taga, kui jätta kõrvale võib-olla väiklased rahalised kaalutlused. Kas nõukogu ei taha siis looduskatastroofidele kiiremini ja vahetumalt reageerida? Kas nõukogu ei taha, et selline kiire reageerimine oleks võimalik igat laadi katastroofide – näiteks suurte tööstusõnnetuste, terroriaktide või rahvatervist ohustavate hädaolukordade – korral?

On ääretult oluline, et nendele küsimustele antaks selge vastus; täpselt sama oluline selgitada, mida Euroopa Komisjon sellest olukorrast arvab ja kas ta kavatseb astuda samme takerdunud õigusloomeprotsessi lahtisõlmimiseks.

Solidaarsus peab olema selles küsimuses täiesti tagatud. Kodanikud tõepoolest ei mõistaks, kui see oleks teistmoodi.

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). – (PL) Härra juhataja, solidaarsusfond on üks abivahendeid, millele tuginedes annavad kodanikud sageli Euroopa Liidule hinnangu. Viimastel aastatel oleme pidanud kokku puutuma aina sagedasemate looduskatastroofidega, mis on oma olemuselt järjest rängemad. Ikka ja jälle kuuleme üleujutustest, põudadest, tulekahjudest või tormidest erinevates liikmesriikides. Need ei ole ainukesed probleemid. Me peame võimaldama abi ka sellistes õnnetustes nagu kemikaalilekked, plahvatused, tootmishoonete põlengud või tuumaelektrijaamade avariid.

Samuti peame olema valmis uuteks katsumusteks, näiteks võitluseks terrorirünnakutega ja nende tagajärgedega. Lisaks ei tohi me unustada meie kodanike tervist mõjutavaid kriisiolukordi ega loomataude. Selliste ohtudega silmitsi seistes takistab olukorraga toimetulekut suuresti ravimite, vaktsiinide ja vahendite hind. Sotsiaalfond peab olema paindlik, et ta suudaks reageerida olukorrale sobival viisil ja igakülgselt. Ka abi taotlemise kord peab olema nii lihtne kui võimalik.

  Mieczysław Edmund Janowski (UEN). - (PL) Härra juhataja, täna leiab volinik Hübner end väga raskest olukorrast. Ta peab vastama nõukogu nimel, kelle esindajaid ei ole kohal. Taani eesistumise ajal, 2002. aasta äkktulva järel õnnestus nõukogul end kokku võtta ja valmistada ette asjakohased dokumendid vaid nädalatega. Praegu tuleks meil solidaarsusfondi reformi sellises venimises süüdistada nelja eesistujariiki. Me vajame seda fondi. Selle kaudu antav abi ei peaks sümboliseerima pelgalt meie solidaarsust, vaid see peab olema kiire, tõhus ja võimalikult bürokraatiavaba.

Ma usun, et me peame siinkohal vaatlema kaht küsimust. Esiteks, kuidas ja millistes olukordades solidaarsusfondi hallata, ning teiseks, mil viisil kasutada pikaajaliseks katastroofiennetuseks muid ressursse teistest fondidest, näiteks Ühtekuuluvusfondist. Kuid see on juba omaette teema. Sooviksin kasutada võimalust ja esitada volinikule ühe küsimuse. Kunagi arutati kiirreageerimisvahendi loomist ja valmisolekut suurteks katastroofideks, mille eelarveks nähti ette ligikaudu 200 miljonit eurot. Ma ei tea, mis seisus on see projekt, mis on samuti praegu käsitletava teemaga seotud.

  Rolf Berend (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, on ebaharilik saada veel kord sõna registreerimata sõnavõtu korras, kuid ma soovisin lihtsalt arutelu lõpus üle korrata, et täna õhtul väljendatud kriitika ei ole valdavas osas suunatud üldsegi mitte komisjoni pihta.

Komisjon on aidanud meil koostada selle määruse muudatusi ja ta on olnud nende muudatuste rakendamisel tehtavates pingutustes alati Euroopa Parlamendi poolel. Süüdi on just nõukogu ja me tahtsime selle küsimuse sõnastada selliselt, et saaksime väljendada oma kriitikat nõukogu aadressil. Tõsiasi, et nõukogu ei ole esindatud, näitab nende põlgust parlamendi vastu ning me ei peaks sellise hanekstõmbamisega leppima.

Proua Hübner, teil on meie täielik toetus kõikides nõukoguga seotud toimingutes, mille eesmärk on panna see uus fond edukalt toimima.

  Danuta Hübner, komisjoni liige. − Härra juhataja, selgitan teile kolme asja. Tegemist ei ole hädaabi andva solidaarsusfondiga; see on fond, mille abil korvatakse katastroofijärgsete erakorraliste toimingute erikulud, et oleks võimalik taastada tavapärased elutingimused. Komisjon teeb ettepaneku, Euroopa Parlament ja nõukogu teevad otsuse.

Teiseks, määruse muudatusettepanekus pakume välja nii fondi rakendusala laiendamise, piirmäära alandamise kui ka menetluskorra muutmise, mis laseks eelkõige teha ettemakseid.

Kolmandaks, minu ja president Barroso sekkumistest seitsme eesistumisaja jooksul saame kokku väga pika nimekirja; kohtumiste ja kirjade loetelu on peaaegu kaks lehekülge pikk. Mitte ükski seitsmest eesistujariigist ei suutnud jõuda nõukoguga kokkuleppele määruse muutuse heakskiitmise osas, kuigi mõned neist väljendasid alguses pooldavat suhtumist. Ma keeldusin ettepanekut nõukogust tagasi võtmast, lootes, et koos uue aruandega, mille me koostame ja võtame komisjonis vastu järgmise aasta alguses, alustame uut arutelu, mis laseb meil muudatustega edasi minna; võib-olla on meil nüüd ka uusi ideid, ehk on meil ka selle fondi jaoks avarama kohaldamisalaga muudatusettepanekuid. Seepärast loodan väga, et olete olemas, osalete selles arutelus ja toetate komisjoni ettepanekut.

Lühidalt ka ühel teisel, ennetuse teemal – me kavatseme selle aasta lõpus vastu võtta teatise, mis käsitleb uut kõikehõlmavat arusaama katastroofide ennetamisest. Juba praeguseks oleme lõpule jõudnud kahe tutvumisuuringuga, samuti oleme lõpetanud konsultatsioonid ja hetkel valmistatakse ette mõjuhinnangut. Ja veel – keegi, vist härra Janowski, tegi ettepaneku kaasata ennetustegevusse ka ühtekuuluvuspoliitika – ühtekuuluvuspoliitika üks prioriteet on just ennetustegevus eelkõige keskkonna valdkonnas.

Härra juhataja, see on kõik. Ma loodan, et jätkame ühist tegutsemist selle nimel, et saavutada sotsiaalfondi olemuse muutmine sellisel moel, et see oleks Euroopa kodanike jaoks olulisem ja täidaks paremini nende vajadused.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Margie Sudre (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlament ja komisjon leppisid enam kui kaks aastat tagasi kokku solidaarsusfondi reguleerimisala laiendamises selliselt, et see ei hõlmaks mitte ainult looduskatastroofe, vaid ka tööstusõnnetusi, terrorirünnakuid ja rahvatervist ohustavaid tõsiseid kriisiolukordi.

Kokkuleppes täpsustatakse, et erilist tähelepanu pööratakse äärepoolseimatele piirkondadele, isegi kui nad ei vasta täielikult abikõlblikkuse tingimustele –et neil oleks ettenägematutes olukordades võimalik erakorralist abi saada.

Sotsiaalfondi reform ei ole aga ikka veel jõustunud, sest nõukogu ei ole suutnud otsusele jõuda – selle tulemuseks on see, et ühise seisukoha vastuvõtmine on veelgi kaugemale edasi lükkunud.

Ehkki fondi kasutati hiljuti, et abistada tsükloni Gamede järel Réunioni ning orkaani Dean ohvreid Martinique’i ja Guadeloupe’i, on iga abitaotluse vastuvõetavus endiselt ebakindel, sest nõukogu ei ole selle reformi kohta kärmet otsust vastu võtnud.

Komisjon peaks samuti oma ettepanekud läbi vaatama eesmärgiga tugevdada Euroopa Liidu kodanikukaitse võimet selleks, et kasutada ära nende äärepoolseimate piirkondade ning ülemeremaade ja -territooriumide asjatundlikkust ja geograafilist asukohta, kes soovivad olla abi saavateks paikadeks Euroopa-välise sekkumise korral.

Mõlemas küsimuses ootavad äärepoolseimad piirkonnad Euroopa Liidult kõikehõlmavat vastust, mis tagaks neile nende turvalisuse.