Istungi stenogramm

Kolmapäev, 19. november 2008 - Strasbourg

6. Pidulik istung – sir Jonathan Sacks

  Juhataja. – (DE) Ülemrabi Sacks, leedi Sacks, härra volinik, daamid ja härrad, on suur au ja heameel tervitada Ühendkuningriigi ühinenud juudi koguduste ülemrabi ja tema abikaasat Strasbourgis Euroopa Parlamendi pidulikul istungil, mis on osaks Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastast ehk aastast 2008. Soe tervitus teile Euroopa Parlamendis, sir Jonathan!

(Aplaus)

Meie esimese külalisena käesoleval kultuuridevahelise dialoogi aastal pidas täiskogu istungil kõne Süüria ülemmufti šeik Ahmad Badr Al-Din Hassoun. Aasta edenedes oli meil samuti võimalus kuulata Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartholomew I kõnet. Koos teie kõnega, lugupeetud ülemrabi, oleme kuulanud judaismi, kristluse ja islami esindajaid.

Kõik need religioonid on andnud oma erilise panuse tänapäeva Euroopa ühiskonna kujunemisse ja erilisusesse. Sama kehtib humanismi ja valgustusajastu kohta. Kuigi me elame ilmalikus ühiskonnas, kus kirik ja riik on selgelt lahutatud, on õige tunnustada nagu kord ja kohus organiseeritud religiooni positiivset rolli meie ühiskonnas.

See ei seondu mitte üksnes materiaalse panusega sellistesse valdkondadesse nagu koolitus, tervishoid ja sotsiaalteenused, vaid samamoodi ka meie eetilise teadvuse arendamise ja meie väärtuste kujundamisega. Euroopa Liit ühendab väärtusi, millest kõige põhilisem on igale inimesele omane väärikus.

Lugupeetud ülemrabi, teid tuntakse hästi suurepärase kirjaniku ja professorina, ületamatu õpetlase ning maailma ühe juhtiva judaismi esindajana. Te olete palju kirjutanud ja rääkinud ohust, mis ähvardab meie ühiskonda antisemitismi uuenemise näol.

Eelmisel nädalal toimus Euroopa Parlamendis Brüsselis väga eriline mälestusüritus, mis korraldati koos Euroopa Juudikongressiga, et mälestada Kristallöö 70. aastapäeva. Selle sündmuse puhul juhtisin tähelepanu asjaolule, et meil siin Euroopa Liidus on kohustus seista ilma igasuguste erandite ja mööndusteta vastu kõikidele äärmusluse, rassismi, võõraviha ja antisemitismi ilmingutele ning kaitsta demokraatiat, inimõigusi ja inimväärikust kõikjal maailmas.

Lugupeetud ülemrabi, oma raamatus „The Dignity of Difference“ (Erinevuse väärikus) – ja sellega ma lõpetan – mille te kirjutasite aasta pärast 2001. aasta 11. septembri kohutavaid sündmusi, käsitlesite te üht meie aja kõige aktuaalsemat küsimust, nimelt seda, kas me suudame elada rahus, ja kui suudame, siis kuidas. Nüüd on mul väga hea meel ja suur au paluda kõnelema Ühendkuningriigi ühinenud juudi koguduste ülemrabi.

(Aplaus)

  Sir Jonathan Sacks, Ühendkuningriigi ühendatud juudi koguduste ülemrabi. – Härra juhataja, lugupeetud Euroopa Parlamendi liikmed, tänan teid võimaluse eest täna teile kõnelda ja veel suurem tänu teile kultuuridevahelises dialoogis olulise initsiatiivi võtmise eest. Tervitan teid kõiki, aga eriti teie eestvedajat, tarka ja sügavalt inimlikku presidenti, härra Hans-Gert Pötteringi. Kas lubate mul – loodetavasti minu täna ainsa kiriku ja riigi ning usu ja poliitika lahushoidmise rikkumisena – lugeda palve selle eest, et jumal õnnistaks teid kõiki ja iga teie tegevust. Aitäh.

Räägin kui juut, kes pärineb Euroopa vanimast katkematust kultuurist. Tahan alustuseks meile meelde tuletada, et Euroopa tsivilisatsioon sündis 2000 aastat tagasi kahe suure antiikkultuuri – Antiik-Kreeka ja piibliaegse Iisraeli, s.o Ateena ja Jeruusalemma – vahelisest dialoogist. Neid ühendas kristlus, mis on Iisraelist pärinev usk, kuid mille pühad tekstid kirjutati kreeka keeles, ja see oligi Euroopa asutamise dialoog. Nii mõnedki Euroopa ajaloo suurhetked selle vahepealse 2000 aasta jooksul on tulenenud dialoogist. Mainin vaid kolme.

Esimene leidis aset 10. ja 13. sajandi vahel al-Andaluses Omaijaadide poolt Hispaanias algatatud suure kultuurilise liikumise käigus. See algas islami dialoogiga, mille algatasid Platoni ja Aristotelese filosoofilise pärandiga mõtlejad, nagu Averroës. Islami dialoog innustas juudi mõtlejaid, näiteks Moses Maimonidest, ning juutide dialoog kristlastest mõtlejaid, kellest tuntuim on Aquino Thomas.

Teine kultuuridevahelise dialoogi suur hetk leidis aset Itaalia renessansiajastu alguses, kui noor kristlasest intellektuaal Pico della Mirandola läks Paduasse, kus ta kohtus juudi õpetlase rabi Elijah Delmedigoga, kes õpetas talle originaalkeeles Vana Testamenti, talmudit ja kabalat. Sellest dialoogist sündis kuulsaim renessansiajastu väärtus – Pico traktaat inimväärikusest.

Kolmas ja neist kõige südantlõhestavam on olnud holokaustile järgnenud kristlaste ja juutide vaheline dialoog, mida on innustanud Martin Buberi dialoogifilosoofia ning Vatikani II Kirikukogu ja tema deklaratsioon „Nostra Aetate“. Selle tulemusena kohtuvad juudid ja kristlased täna, pärast peaaegu 2000 aasta pikkust võõrandumist ja tragöödiat, üksteist austavate sõpradena.

Kuid ma tahan veel muustki rääkida. Vana Testamenti lugedes kuulen kohe alguses jumala kutset dialoogile. Soovin juhtida tähelepanu kahele lõigule. Ma ei ole päris kindel, kuidas see tõlkes kõlab, seega loodan, et kõik, kes tõlget kuulavad, saavad aru. Tahan juhtida tähelepanu kahele lõigule Piibli avapeatükkides, mille tähendus on 2000 aastaks tõlkes kaduma läinud.

Esimeseks juhtumiks on olukord, kus jumal näeb eraldatud ja üksikut esimest meest ning loob naise. Mees, kes näeb naist esmakordselt, lausub esimese piiblisalmi: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast. Teda peab hüütama mehe naiseks (Aisha), sest ta on mehest (Aish) võetud.“ See kõlab väga lihtsa salmina. Kõlab isegi pigem üleolevalt, justnagu oleks mees esmane looming ja naised kõigest tagantjärele tekkinud mõte. Kuid tegelik tähendus tuleneb asjaolust, et Piiblis kasutatud heebrea keeles on mehe tähistamiseks mitte üks, vaid kaks sõna. Üks on Adam ja teine Aish.

Teile äsja tsiteeritud värss on esimene, kus piiblis kasutatakse sõna „Aish“. Kuulake uuesti. „Teda peab hüütama mehe naiseks (Aisha), sest ta on mehest (Aish) võetud.“ Teisisõnu, mees peab enne enda nime teadasaamist, ütlema välja oma naise nime. Ma pean ütlema „sina“, enne kui võin öelda „mina“. Pean tunnistama teise olemasolu enne, kui võin iseennast sügavuti mõista.

(Vali aplaus)

See on Piibli esimene õpetus – identiteet on vastastikune.

Teine ilmneb varsti pärast seda esimeses suures tragöödias, mis toimus esimeste inimlaste Kaini ja Aabeliga. Me ootame vennaarmastust. Selle asemel näeme vendadevahelist võistlust ja seejärel mõrva, vennatappu. Loo keskmes, esimese Moosese raamatu neljandas peatükis on värss, mida on võimatu tõlkida ning üheski ingliskeelses piiblis, mida ma lugenud olen, ei olegi seda tõlgitud, vaid see on ümber sõnastatud.

Tõlgin värsi sõna-sõnalt ja te näete, miks keegi seda nii ei tõlgi. Sõna otseses mõttes tähendab heebreakeelne värss järgmist: „Ja Kain ütles Aabelile ja juhtus nii, et kui nad väljal olid, tungis Kain oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.“ Te näete kohe, et seda ei saa tõlkida, kuna värsis on öeldud „ja Kain ütles“, kuid pole öeldud, mida ta ütles. See lause on grammatiliselt vale. Süntaks on poolik. Küsimus on, miks? Vastus on selge – Piibli poolik lause näitab kõige dramaatilisemalt, kuidas vestlus lagunes. Dialoog ebaõnnestus. Mida me kohe pärast seda loeme? „Ja Kain tungis oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.“ Või lihtsamalt öeldes – kui sõnad said otsa, algas vägivald. Dialoog on ainus viis, kuidas võita meie olemuse halvimad inglid.

(Vali aplaus)

Seega on dialoog kõikide inimestevaheliste suhete, olgu need üksikisikute, riikide, kultuuride või usutunnistuste vahelised, kahe külje tunnistajaks. Ta on ühelt poolt meie sarnasuste ja teisalt meie erinevuste tunnistajaks. Mis on meil ühist ja mis on meis ainulaadset.

Lubage mul selgitada seda nii lihtsalt kui võimalik. Kui me oleks täiesti erinevad, ei saaks me suhelda, aga kui me oleks täpselt samasugused, ei oleks meil midagi öelda.

(Aplaus)

See on kõik, mis mul dialoogi kohta öelda on, kuid ma tahan lisada, et dialoogist ei pruugi piisata. Mõistate, 18. sajandi ja 1933. aasta vahelisel ajal eksisteeris juutide ja sakslaste vahel dialoog, nagu oli dialoog ja isegi sõprus hutude ja tutside vahel Ruandas või serblaste, horvaatide ja muslimite vahel Bosnias ja Kosovos. Dialoog viib meid kokku, kuid ei saa meid alati koos hoida, kui muud jõud meid üksteisest eemale kisuvad.

Seetõttu tahan lisada veel ühe väljendi, mis on mänginud olulist osa killustatud ühiskondade tervendamises. See on „pühalik kokkulepe“. See mängis tähtsat rolli Euroopa poliitikas 16.–17. sajandil Šveitsis, Hollandis, Šotimaal ja Inglismaal. Pühalik kokkulepe on olnud Ameerika kultuuri osa päris algusest peale kuni tänase päevani, alates 1620. aasta Mayfloweri lepingust kuni 1631. aastal Arabella pardal peetud John Winthropi kõne ja olevikuni. Ma ei tea, mida ütleb Barack Obama oma avakõnes, kuid ta kas mainib pühaliku kokkuleppe mõistet või vihjab sellele.

Loomulikult on pühalik kokkulepe Vanas Testamendis võtmetähtsusega ühel lihtsal põhjusel – piibliaegne Iisrael loodi 12-st erinevast hõimust, kes kõik nõudsid oma erisuguse identiteedi säilitamist.

Mis on pühalik kokkulepe? Pühalik kokkulepe ei ole leping. Lepingu sõlmivad konkreetsel eesmärgil piiratud ajavahemikuks kaks või enam osalist, kes kõik püüdlevad omakasu poole. Pühaliku kokkuleppe sõlmivad tähtajatult kaks või enam osalist, keda seob lojaalsus ja usaldus, et saavutada koos see, mida üksinda saavutada ei saa. Leping on nagu tehing, pühalik kokkulepe nagu abielu. Lepingud kuuluvad turu ning riigi, majanduse ja poliitika juurde ehk kohtadesse, kus konkureeritakse. Pühalikud kokkulepped kuuluvad perekondade, kogukondade ja heategevuse juurde, mis on koostöö tegemise kohad. Leping on minu ja sinu – erinevate isiksuste – vaheline, kuid pühalik kokkulepe käsitleb meie ühist olemust. Leping puudutab huvisid, pühalik kokkulepe samasust. Siit tuleb ka oluline vahe ühiskondliku lepingu ja ühiskondliku kokkuleppe vahel, mida Euroopa poliitikas piisavalt selgelt ei tehta – ühiskondlik leping loob riigi, ühiskondlik kokkulepe ühiskonna.

(Aplaus)

Ühiskond saab eksisteerida ilma riigita – seda on teinekord ajaloos ette tulnud – aga kas riik saab eksisteerida ilma ühiskonnata, ilma selleta, mis rahvast koos hoiab? Ma ei tea. Inimesi saab väga erineval moel koos hoida – jõuga, hirmutamisega, kultuuriliste erinevuste lämmatamisega ja kõigilt kuuletumist oodates. Kuid kui otsustate austada paljude kultuuride terviklikkust, kui te peate lugu millestki, mida mina nimetan – nagu president meile meelde tuletas – erinevuse väärikuseks, siis vajate ühiskonna loomiseks pühalikku kokkulepet.

Pühalik kokkulepe taastab konkureerivas maailmas koostöö keele. See keskendub kohustustele, mitte üksnes õigustele. Õigused on olulised, kuid õigustest tõusetuvad konfliktid, mida õigused lahendada ei suuda – õigus elule vastandina õigusele teha valikuid, minu õigus vabadusele vastandina sinu õigusele olla austatud. Õigused ilma kohustusteta on moraalse maailma kallid laenud.

(Vali aplaus)

Pühalik kokkulepe paneb meid mõtlema vastastikusest. See ütleb meile kõigile, et me peame teisi austama, kui tahame, et nemad ka meid austaksid, me peame pidama lugu teiste õigustest, kui tahame, et ka nemad meie õigustest lugu peaksid. Euroopa vajab uut pühalikku kokkulepet ja nüüd on käes aeg sellega algust teha.

(Aplaus)

Just nüüd finantskriisi ja majanduslanguse ajal, sest halbadel aegadel mõistavad inimesed, et me kõik jagame sama saatust.

Prohvet Jesaja nägi ette päeva, mil lõvi ja lambatall elavad kõrvuti. See päev ei ole veel saabunud. Kuigi kunagi oli loomaaed, kus lõvi ja lambatall elasid koos samas puuris ning külastaja küsis loomaaiapidajalt: „Kuidas te selle saavutate?“ Loomaaiapidaja vastas: „Lihtne, iga päev on vaja uut talle!“

(Naer)

Kuid on olnud aeg, kui lõvi ja lambatall elasid kõrvuti. Kus? Noa laevas. Aga miks? Mitte sellepärast, et nad olid jõudnud Utoopiasse, vaid sellepärast, et vastasel juhul oleksid nad mõlemad uppunud.

Sõbrad, eelmisel neljapäeval – kuus päeva tagasi – juhtisin ma koos Canterbury peapiiskopiga kõigi Suurbritannias esindatud uskude juhtide ning muslimi kogukonna, hindude, sikhide, budistide, džainide, zoroastrite ja bahaide juhtide missiooni ning me sõitsime koos Auschwitzi, kus veetsime ühe päeva. Seal me nutsime ja palvetasime koos, teades, mis juhtub siis, kui me ei suuda austada nende inimlikkust, kes on meist erinevad.

Jumal on andnud meile palju keeli ja kultuure, kuid vaid ühe maailma, kus koos elada, ja see muutub iga päevaga järjest väiksemaks. Kirjutagem Euroopa riikide ja kultuuridena oma uhkes erisuses koos üks Euroopa lootuse kokkulepe.

(Euroopa Parlament tänas kõnelejat püsti seistes)

  Juhataja. – Sir Jonathan, Euroopa Parlamendi nimel on mul au tänada teid tähtsa sõnumi eest. Tahan tänada teid suure panuse eest kultuuridevahelisse dialoogi.

Te kõnelesite vastastikusest austusest ja teiste tunnustamisest. Arvan, et seda oleme õppinud oma Euroopa ajaloost. Ütlesite, et meid ühendab palju rohkem kui lahutab. See ongi meie tugevale ja demokraatlikule Euroopa Liidule pühendumise põhimõte, mis põhineb iga inimese väärikusel – sellega te ka lõpetasite.

Sir Jonathan, tänan teid suurepärase sõnumi eest. Soovin teile ja teie esindatavale usule kõike head ning rahulikku kooselu kõigile meie kontinendil ja maailmas esindatud religioonidele. Aitäh, sir Jonathan.

(Aplaus)

ISTUNGI JUHATAJA: EDWARD McMILLAN-SCOTT
asepresident