Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Arutelud
Kolmapäev, 19. november 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

16. Demograafilised arengusuunad – majanduslik ja sotsiaalne mõju (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused demograafiliste arengusuundade ning nende majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. (FR) Proua juhataja, kuna me peame kahjuks veetma osa sellest õhtust koos, üritan ma nõukogu ja ka volinik Potočniki nimel võtta kokku nõukogu eesmärgid seoses demograafiliste arengusuundade ning nende majandusliku ja sotsiaalse mõjuga.

Lugupeetud volinik, daamid ja härrad! Elanikkonna vananemine ehk teisisõnu eakamate inimeste osakaalu suurenemine on peamiselt tingitud majanduslikust ja sotsiaalsest ning meditsiini valdkonna arengust, mis annab eurooplastele võimaluse elada kõrge eani mugavates ja turvalistes tingimustes, mis on ajaloos seninägematud. Kuid see on ka üks suurimaid probleeme, mis Euroopa Liidu ees lähiaastatel seisab.

See vananemine on tingitud neljast tegurist. Esimene tegur on see, et laste arv ühe naise kohta on väike; liidu keskmine on 1,5 last, mis on tunduvalt allpool rahvastiku taastootmiseks vajalikku taset: rahvaarvu stabiliseerimiseks peaks laste arv olema veidi rohkem kui 2–2,1.

Teine tegur on viljakuse vähenemine viimastel aastakümnetel, see järgnes sõjajärgsete aastate „beebibuumile”; nüüd paisutavad beebibuumi põlvkondade esindajad 45–65aastaste vanuserühma.

Kolmas tegur on see, et eeldatav eluiga on pärast 1960. aastat kaheksa aasta võrra pikenenud ja võib veelgi pikeneda, kusjuures 2050. aastaks võib lisanduda veel viis aastat või isegi rohkem.

Neljas ja viimane tegur on see, et Euroopasse, nagu te teate, tuleb aina rohkem sisserändajaid teistest riikidest. 2004. aastal oli meil 1,8 miljonit sisserändajat ehk Ameerika Ühendriikidega võrreldes suurem arv sisserändajaid osakaaluna kogu elanikkonnast, kuid sisserändajate hulk korvab vaid osaliselt madala sündimuse ja keskmise eluea tõusu mõju.

Seega oleme olukorras, kus sõltuvuse määr ehk teisisõnu üle 65aastaste inimeste arv 15–64aastaste inimeste arvuga võrreldes kahekordistub ning kasvab käesoleva aasta ja 2050. aasta vahelisel ajal enam kui 50%ni; see tähendab seda, et kui varem oli Euroopa Liidus iga üle 65aastase inimese kohta neli tööealist inimest, siis tulevikus langeb see näitaja vaid kaheni.

Kõikide nende tegurite tõttu kaasnevad äsja kirjeldatud demograafiliste muutustega sügavad sotsiaalsed muutused, mis mõjutavad perekondade koosseisu, ning kõik see viib selleni, et üha enam suureneb üksi elavate eakate inimeste ja teistest sõltuvate väga vanade inimeste arv.

Nagu te teate, kuulub enamik neid küsimusi liikmesriikide pädevusse. See kehtib perepoliitika, sotsiaalkindlustussüsteemide ja suure osa maksupoliitika kohta ning nõukogu on neid asjaolusid arvestades seisukohal, et Lissaboni strateegia ja avatud kooskõlastusmeetod moodustavad raamistiku, mille piires liikmesriigid peaksid selles valdkonnas tegutsema; enamik liikmesriike on nõus, et ühtki uut struktuuri ei oleks vaja luua.

Nõukogu jaoks on äärmiselt oluline põhimõte, et lisaks töö- ja eraelu paremale tasakaalustamisele tuleks teha rohkem jõupingutusi, et tasakaalustada meeste ja naiste rolli kodumajapidamistes, ning pakkuda rohkem hea kvaliteediga infrastruktuuri laste ja teiste ülalpeetavate inimeste eest hoolitsemiseks.

Vananevas ühiskonnas muutub noorte panus üha olulisemaks. Me peame tegema rohkem selleks, et võidelda noorte tööpuudusega ja vähendada koolist väljalangemist. Investeerimine lastesse peab olema meie prioriteet, kui me soovime parandada noorte väljavaateid.

Me peame ka tunnistama, et pensionilejäämine on Euroopa jaoks suurem probleem kui vananemine, kuigi ka see tendents on murettekitav, ning et tugeva rahanduseta riigi tasandil on võimatu lahendada kõiki rahvastiku vananemisest tulenevaid probleeme.

See tähendab, et me peame pöörama tähelepanu pensionisüsteemide elujõulisusele ning jätkama alustatud reforme, mille eesmärk on neid süsteeme ajakohastada ja tagada nende jätkusuutlikkus, mis on kooskõlas Euroopa Liidu praeguse strateegiaga. Samuti on kasulik julgustada eakamaid töötajaid tööd jätkama ja eelkõige pakkuda selleks arvestatavaid stiimuleid.

Nõukogu on täiesti teadlik kõigist neist probleemidest ning on vastu võtnud sotsiaalkaitsekomitee soovitused, milles käsitletakse seisukohti Euroopa demograafiliste muutuste ja neist tingitud probleemide kohta. Lisaks võttis nõukogu 30. mail vastu järeldused, mis käsitlevad perekondade vajadustega kooskõlas olevat poliitikat, ja töötas välja mitu algatust perepoliitika toetamiseks.

Eesistujariik Prantsusmaa korraldas sel teemal 18. septembril mitteametliku kohtumise, millest võtsid osa perepoliitikaküsimuste eest vastutavad ministrid. Sel kohtumisel peetud aruteludes keskenduti lastehoiuvõimalustele, mis aitaksid tagada tasakaalu töö- ja pereelu vahel, ning laste kaitsmisele Internetis.

Lõpetuseks: nõukogu kutsub komisjoni üles käsitlema Euroopa tulevasele demograafiale pühendatud esimest foorumit, mis toimus Brüsselis 30. ja 31. oktoobril, lähtepunktina liikmesriikide siseseks ja vaheliseks struktureeritud ja kestvaks dialoogiks ning pakkuma asjaomastele asutustele toetust kirjeldatud demograafilistega muutustega tegelemiseks parimate strateegiate leidmisel.

 
  
MPphoto
 

  Janez Potočnik, komisjoni liige. − Proua juhataja, minu sõnavõtt võtab ehk veidi kauem aega, kuid luban, et mu teine sõnavõtt on sellevõrra lühem.

Euroopa Parlamendi taotlus, et nõukogu ja komisjon teeksid avalduse demograafiliste arengusuundade teemal, esitati õigel ajal. Sel reedel – aegsasti enne 24. ja 25. novembril toimuvat Euroopa demograafiafoorumit – esitavad komisjoni talitused teise demograafiaaruande.

Euroopa Liidus toimuvad suured demograafilised muutused. Kõikides liikmesriikides on teaduse arengu ning majandusliku ja sotsiaalse arenguga seoses elanikkonna eluiga kasvanud ja sündimus vähenenud. Tänapäeval elavad eurooplased kauem ja on tervemad kui nende esivanemad ning eluiga kasvab eelduste kohaselt tulevikus veelgi.

Euroopa rahvastiku vananemine ei ole enam kaugema tuleviku abstraktne stsenaarium. Beebibuum algas 60 aastat tagasi ja beebibuumi esimene põlvkond on nüüd jõudmas pensioniikka. Niisiis on Euroopa Liidu demograafiline areng jõudnud pöördepunkti. Üle 60aastaste inimeste arv kasvab järgmise 25 aasta jooksul igal aastal kahe miljoni võrra.

Samal ajal väheneb kiiresti tööealise elanikkonna kasv ja see peatub täielikult umbes kuue aasta pärast. Praegu on 27 liikmesriigis iga 65aastase ja vanema inimese kohta neli tööealist ehk 15–64aastast inimest. 2060. aastal on see suhe kaks ühele.

Osa inimesi näevad vananemises ohtu ja maalivad sünge pildi põlvkondadevahelisest konfliktist. Ent demograafilised muutused ei pruugi kujutada endast ohtu, kui me vaatame, millised võimalused sellega kaasnevad. Pikem eluiga ja parem tervis võivad tähendada seda, et inimesed on kauem aktiivsed. Suuremal osal beebibuumi põlvkondade esindajatest on eelmiste põlvkondadega võrreldes parem haridus ja väljaõpe. Praegu on nad ikka veel heas vormis ja terved.

Ma olen veendunud, et demograafilised muutused pakuvad võimalust tugevama põlvkondadevahelise solidaarsuse tekkimiseks. Samas ei arva ma, et see saaks teoks iseenesest. Ühiskond peab paremini ära kasutama kõigi põlvkondade oskusi ning andma igaühele võimaluse arendada oma potentsiaal täielikult välja. See tähendab meie sotsiaalpoliitika ajakohastamist kooskõlas muudetud sotsiaalmeetmete kavaga, mille komisjon võttis vastu juulis. Muudetud sotsiaalmeetmete kavas määratleti Euroopa vananev ühiskond ühe esmatähtsa tegevusvaldkonnana ja pakuti välja mitmesuguseid tegevuspoliitilisi lahendusi. Meie eesmärk on aidata liikmesriikidel maksimaalselt ära kasutada võimalusi ja tõhusalt hallata ühiskonna vananemise tagajärgi.

Komisjoni 2006. aasta teatises „Euroopa demograafiline tulevik: kuidas teha väljakutsest võimalus” nimetatud lähenemisviisid ja soovitused on endiselt jõus. Kõnealuses teatises väljendatakse usku Euroopa võimesse kohaneda demograafiliste muutustega. Samas rõhutatakse ka vajadust tegutseda viies peamises valdkonnas: soosida demograafilist uuenemist Euroopas, luues kodanikele tingimused laste saamise soovi täitmiseks, eelkõige töö-, pere- ja eraelu ühitamisel abistamisega; edendada tööhõivet Euroopas, luues rohkem ja paremaid töökohti ning tagades, et inimesed saavad kauem töötada, et parandada tasakaalu aktiivsete ja mitteaktiivsete inimeste vahel; edendada tootlikumat ja võimekamat Euroopat, optimeerides igas vanuses inimeste oskusi; võtta Euroopas vastu sisserändajaid ja neid lõimida, luues head tingimused välisriikide oskustööjõule ja lihttöölistele ning hõlbustades nende lõimumist, et leevendada tööjõupuudust; tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus, tugevdades eelarveid ja reformides sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada tulevikus piisav sotsiaalkaitse ja vajalikud avalikud teenused.

Lissaboni strateegia juba hõlmab kõige olulisemaid neist tegevuspoliitilistest lahendustest, kuid keskendub demograafiaalaste aruteludega võrreldes vähem pikale perspektiivile. Seetõttu on komisjon teinud ettepaneku kasutada täiendavate vahenditena kord kahe aasta järel esitatavaid aruandeid Euroopa demograafilise olukorra kohta ja kord kahe aasta järel korraldatavaid demograafiafoorumeid.

2008. aasta aruandes keskendutakse beebibuumi põlvkondade potentsiaalile. Üha enam 60ndates ja 70ndates eluaastates inimesi on tõenäoliselt valmis ühiskondlikus elus ja majanduselus jätkuvalt aktiivselt osalema.

Eakamate inimeste tööhõivemäärad on viimastel aastatel kasvanud, mis tähendab seda, et varasem tendents, et inimesed läksid varem pensionile, on pöördunud. Ent teha tuleks veelgi rohkem: 60aastaseks saades töötab veel üksnes 40% meestest ja 30% naistest. Kuid enamik inimesi selles vanuserühmas on ikka veel heas vormis ning suutelised majandusse ja ühiskonda panustama. Vananevad beebibuumi-põlvkonnad võivad anda ühiskonnale olulise panuse mitteametlike hooldusteenuste pakkujate ja vabatahtlikena. Nende panus väärib riikliku poliitika kaudu tunnustamist ja toetamist. On äärmiselt tähtis tagada, et üha enam eakaid inimesi saaks võimalikult kaua elada iseseisvalt.

Demograafiafoorumite üks põhieesmärk on edendada liikmesriikide vahel kogemuste ja heade tavade vahetamist. Järgmine Euroopa demograafiafoorum, mis toimub Brüsselis 24. ja 25. novembril, keskendub perepoliitikale ja vanaduspõlves töötamisele. See annab ka võimaluse saada ülevaade sellest, mil määral on liikmesriigid valmis demograafilisteks muutusteks, ja teha kindlaks kõige olulisemad võimalused edasiseks tegevuseks.

Järgmise aasta alguses esitab komisjon ajakohastatud andmed selle kohta, millist mõju avaldavad demograafilised muutused tulevikus tehtavatele kulutustele eelkõige sellistes valdkondades nagu pensionid, tervishoid ja pikaajaline hooldus, tuginedes Eurostati uutele rahvastikuprognoosidele.

Lõpetuseks tahaksin ma rõhutada, et iga liikmesriigi kohus on rakendada õiget poliitikat, pidades silmas demograafilisi muutusi. Samas on need muutused meie kõigi ühine probleem. Liikmesriigid võivad nende demograafiliste muutustega tegelemisel kogetud õnnestumistest ja ebaõnnestumistest üksteiselt palju õppida. Seetõttu julgustab komisjon Euroopa tasandil arutelu demograafiliste muutuste teemal ning pakub platvormi kogemuste vahetamiseks ja üksteiselt õppimiseks.

 
  
MPphoto
 

  John Bowis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, kahes avakõnes rõhutati õigesti pikaealisust kui kõige olulisemat demograafilist muutust. See tähendab muidugi, et inimesed elavad kauem ja on pikka aega terved, kuid hilisematel eluaastatel nende kehaline või vaimne tervis halveneb.

See on enesega kaasa toonud neurodegeneratiivsete haiguste tohutu kasvu, millega kaasnevad suured kulud. Paljudes riikides maksavad Parkinsoni tõve puhul tarvitatavad ravimid rohkem kui vähiravimid. Ühendkuningriigis läbi viidud uuringu põhjal prognoositakse, et 2051. aastaks kasvab dementsete inimeste arv 154%.

Pikaajaline hooldus algab nüüd hilisemas eas. Varem tekkis vajadus sellise hoolduse järele 70. eluaastates. Nüüd algab see hooldus 80. eluaastates ja järjest sagedamini 90. eluaastates, kuid muutub üksikisikute ja perede jaoks aina kulukamaks; see omakorda mõjutab säästmist.

Eesmärgiks tuleb seada, et pikaealisus oleks hüve, mitte karistus. Me peame ümber kujundama oma eeldused seoses vananemisega, asendades küsimuse „Kuidas me hooldame?” küsimusega „Kuidas me tagame hea tervise kõrges vanuses?”. See eeldab muidugi tervislikumat eluviisi nooremas eas, tubakast ja narkootikumidest hoidumist, mõistlikku alkoholitarbimist, tervislikku toitumist, kehalist aktiivsust ning stressiga toimetulemist.

Paindlik tööelu: aeg harrastustega tegelemiseks ja perega koos olemiseks. See tähendab valmistumist eluks pärast pensionileminekut, paindlikke pensioniigasid ja järkjärgulist pensionileminekut, mida ma olen näinud Hollandis. See tähendab suuremat sotsiaalset toetust uues ja innovatiivses vormis, rohkem koduteenuseid, et inimesed saaksid kauemaks oma koju elama jääda. See tähendab muutuvatele vajadustele vastavaid teenuseid ja seadmeid.

Kui mu ema sai 80aastaseks, oli tal sidepidamiseks vaja faksiaparaati. 90aastaselt vajas ta lifti. 100aastaselt vajas ta stimuleerimist, sest tema kuulmine, nägemine ja liikuvus olid hakanud vähenema. Kuid tema mõistus oli endiselt selge ning seda oli vaja kaitsta ja stimuleerida, et ta saaks elada tõelist ja täisväärtuslikku elu.

 
  
MPphoto
 

  Jan Andersson, fraktsiooni PSE nimel. (SV) Proua juhataja, tendentsi, et aina vähem on töötajaid ja üha rohkem eakaid inimesi, võiks kirjeldada dramaatilistes toonides, kuid samal ajal tuleb positiivseks pidada seda, et inimestel on tõepoolest hea tervis kuni üsna kõrge vanaduseni.

Samas tekitab see meile ka mitmeid probleeme. Ma kirjeldan mõningaid neist. Tänapäeval sünnib vähem lapsi kui varem. Kuid seegi olukord on liikmesriikide lõikes väga erinev. Me näeme, et tulemused on paremad nendes liikmesriikides, kus on loodud süsteem, mis võimaldab vanematel – nii emadel kui ka isadel – ühitada tööelu laste kasvatamisega. Me peame üksteiselt selles küsimuses õppima.

Vaatamata sellele, et meie elanikkond vananeb, on pikaajaline tendents selline, et tööelu lüheneb. Selle põhjuseks on asjaolu, et inimesed asuvad tööle hilisemas eas, aga ka see, et – välja arvatud paar viimast aastat, mil areng oli positiivsem – tööd tehakse lühemat aega. Me peame midagi ette võtma selle probleemi mõlema tahuga, et pikendada tööelu, ja ennekõike mõtlema välja paindlikud lahendused enne pensionilejäämist.

Me oleme täna arutanud nn sinist kaarti, kuid me peame tagama, et kõik, kes tulevad siia mujalt maailmast, kus on praegu kõrge tööpuudus, sealhulgas puuetega inimesed ja muude probleemidega inimesed, lõimitakse ja kaasatakse tööellu. Me peame seda kõike tegema Lissaboni protsessi raames, et suudaksime nende probleemidega pikemas plaanis toime tulla.

 
  
MPphoto
 

  Marian Harkin, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua juhataja, tänaõhtuse aruteluga seoses kerkib esile mitmeid küsimusi, kuid mina tahaksin käsitleda neist ühte – hoolduse ja hooldajate küsimust.

Kui meil on õnn elada piisavalt kaua, siis tõenäoliselt vajame me hooldamist, ja ehkki liikmesriikide vahel on selles valdkonnas erinevusi, on tõenäoline, et enamasti on tegemist mitteametliku hooldamisega.

Hooldajad on ametliku hoolduse ja sotsiaalhoolduse aluseks ning nad moodustavad lahutamatu osa pikaajalise hoolduse teenusest. Kui hooldajatelt eeldatakse hooldusteenuse pakkumise jätkamist – ja seda nad teevadki –, siis tuleb tervishoiu- ja sotsiaalhoolduspoliitika kujundamisel vältimatult arvesse võtta nende vajadusi.

Ühtlasi on mul hea meel selle üle, et tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi veebisaidil on üks lühike lõik pühendatud hooldajatele, ja kahtlemata on selle põhjuseks Euroopa Parlamendi hooldajate huvirühma ettepanek tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadile viimase tööplaani kohta.

Kuid hooldajaid vajavad siiski enamat kui lihtsalt äramärkimist. Meie arvates on aeg töötada välja uus hooldusalane ühiskondlik lepe, mis läheb palju kaugemale traditsioonilisest arusaamast riigi ja üksikisiku vahelise lepingu kohta ning mis eeldab uusi kohustusi, mis hõlmavad tööandjaid, kohaliku tasandi asutusi ja kogukondi. Selles küsimuses näitab teed näiteks Euroopa Kohtu hiljutine otsus, milles käsitleti diskrimineerimist seotuse tõttu.

Hooldamine ei saa olla ainuüksi mitteametliku hooldaja või koguni riigi vastutusel. Mitteametliku hoolduse süsteem variseb asjakohase toetuseta kokku, samas kui üksnes riiklikul hooldusel põhineva lähenemisviisi korral on kulud lihtsalt liiga suured. Seetõttu vajame me sellist laiemat ühiskondlikku lepet.

Euroopa Liidus on ligikaudu 100 miljonit hooldajat. Nad on alatasustatud ja alahinnatud ning paljudel juhtudel ei saa nad piisavalt toetust. Mul on hea meel hooldajate mainimise üle tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi veebisaidil, kuid see on alles esimene samm. Juba oma ulatuse tõttu on tegemist kogu Euroopat puudutava küsimusega ja vastav tegevus tuleb liikmesriikide vahel kooskõlastada.

Hooldajaid käsitlev poliitika peaks moodustama osa tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraadi ning ka tööhõive, sotsiaalküsimuste ja võrdsete võimaluste peadirektoraadi tööst.

 
  
MPphoto
 

  Guntars Krasts, fraktsiooni UEN nimel. (LV) Tänan, proua juhataja. Euroopa elanikud hakkavad vanaks jääma! Lisaks sellele tendentsile võib iive muutuda negatiivseks. Paljudes liikmesriikides on see juba reaalsus. Töötavate inimeste arv võrreldes pensionäride arvuga on kõikides liikmesriikides vähenemas. Madal sündimus koos pikema eluea ja sisserändega tekitab üha suuremat survet pensionidele, tervishoiule ja sotsiaalteenustele. Siiski on mõnedes liikmesriikides õnnestunud Euroopa negatiivset demograafilist tendentsi muuta.

Nendes riikides on saavutatud tasakaal era- ja tööelu vahel, mis võimaldab vanematel oma lapsi kasvatada, ohverdamata oma karjääri, ning saada majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid. Kahtlemata peavad liikmesriigid leidma peamised majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised lahendused võitluses oma rahvastiku vananemise vastu. Kuid on ka ülesandeid, mida tuleks lahendada Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Liidu tööturg peidab endas veel tohutuid reserve. Me peame tagama, et siseturul ei oleks takistusi tööjõu vabale liikumisele. Kui keeruline see ka poleks, tuleb meil pöörduda tagasi teenusteturgude liberaliseerimise juurde ja vaadata üle vastuvõetud teenustedirektiiv. Nende kahe põhivabaduse rakendamine aitaks korvata demograafilisest protsessist tingitud rahalist puudujääki. Muidugi tuleb välistada ka diskrimineerimine soo ja vanuse alusel. Suur tänu.

 
  
MPphoto
 

  Jean Lambert, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Proua juhataja, huvitaval kombel nähakse sündimuse languses ja muudes sellistes küsimustes sageli probleemi. Kuid see ei pruugigi olla probleem, kui see tähendab seda, et me hakkame jagama Euroopa Liidu tasandil kogunenud ülemäärast rikkust inimestega, kes on pärit teistest riikidest, ning kui me uurime tehnilisi uuendusi ja tootlikkuse suurendamise võimalusi ning võib-olla isegi toodame vähem igasuguseid mõttetuid kaupu, mis meie elusid ja planeeti praegu risustavad.

Muidugi on küsimus ka selles, kuidas kõige paremini kasutada potentsiaalset tööjõudu. Seetõttu on diskrimineerimise vastu suunatud direktiivid tööhõive valdkonnas äärmiselt olulised, nagu on oluline seegi, et liikmesriigid neid korralikult rakendaksid. Liikmesriigid peaksid uurima ka järk-järgulise pensionilejäämise takistusi, selliseid küsimusi nagu: Kui inimene vähendab oma töötunde, siis kuidas mõjutab see tema pensioni? Kuidas mõjutab see tema elu ja hüvitiste saamise võimalusi?

Lisaks peaksime me kaaluma, kuidas mõjutab praegune finantskriis meie arusaamu selles valdkonnas. Tõenäoliselt näeme me seda, et rohkem eakamaid töötajaid koondatakse, kuna diskrimineerimisvastaseid õigusakte ei rakendata nõuetekohaselt, ja paljudel juhtudel on tulemuseks see, et need koondatud ei pääse kunagi tagasi tööle.

Teistel on aga veelgi raskem oma tööelu alustada või karjääri teha, et pensionit koguda; kõik need tagajärjed kaasnevad sellega, kui inimene teatud aja jooksul ei tööta. Probleemiks on ka rahulolematus noorte seas, kes ei leia tööd või kelle jaoks see muutub keerulisemaks, ning muidugi tuleb silmas pidada probleeme, millega on silmitsi paljud inimesed, kui eraõiguslikud või tööandjapensionisüsteemid, millega nad liitunud on, ei suuda teha neid väljamakseid, millele nad lootsid.

Niisiis peame me demograafilise olukorra vaatlemisel arvestama ka praegust kriisi ja seda, kuidas me saame seda võimalust ära kasutada koolituse suurendamise mõttes. Me peaksime kasutama seda võimalusena aidata inimestel parandada oma oskusi ja ehk leida viise füüsiliselt vähem raske töö tegemiseks – me peame ära tegema selle, millest juba kaua räägitud on. Tuleks uurida, kuidas me saaksime suurendada kõrghariduse omandamise võimalusi paljude inimeste puhul, kellel need võimalused nooruses puudusid.

Meil on nüüd võimalus uurida teatud küsimusi, mille kohta me teame, et need on problemaatilised, ja tõepoolest hakata tulevikku silmas pidades mõtlema, kuidas selle demograafilise olukorraga toime tulla.

 
  
MPphoto
 

  Pedro Guerreiro, fraktsiooni GUE/NGL nimel. (PT) Meie arvates ei peaks selle arutelu pealkirjaks olema mitte „Demograafilised arengusuunad – majanduslik ja sotsiaalne mõju”, vaid „Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning selle mõju demograafilistele arengusuundadele”.

Demograafiliste arengusuundade prognoose riikide või piirkondade kohta ei tohiks käsitleda lahus antud riigis või piirkonnas rakendatavast poliitikast, kuna see poliitika mõjutab demograafilist arengut.

Näiteks lähtutakse 50aastaste prognooside koostamisel eeldustest, mida tuleks selgitada, sealhulgas majanduspoliitikast, millest sõltuvad esitatavad stsenaariumid. Nii et koostatavaid prognoose arvestades peaksime me täna arutama hoopis mõju demograafilisele arengule, mis tuleneb tööpuudusest, kasvavast tööalasest ebakindlusest, tööaja dereguleerimisest ning palkade vähendamisele keskenduvast rahapoliitikast. Me peaksime täna arutama seda, millised tagajärjed on Euroopa Liidu intressimäärapoliitikal tuhandete perede jaoks, kes on võtnud kodu ostmiseks hüpoteeklaene, millist mõju avaldavad avalike teenuste liberaliseerimine ja erastamine ning millised tagajärjed on madalatel pensionidel miljonite pensionäride iseseisvusele ja elukvaliteedile. Me peaksime käsitlema poliitikat, mis edendab rikkuse tsentraliseerimist ja kontsentratsiooni ning suurendab sotsiaalset ebavõrdsust.

Sisuliselt on tegelikult kaalul see, kas järgitakse või ei järgita inimõigusi, näiteks õigust toidule, tööle, inimväärsele palgale, eluasemele, tervishoiule, haridusele ja meelelahutusele.

 
  
MPphoto
 

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua juhataja, me oleme Euroopas silmitsi kriisiga, millele me ei leia lahendust enne, kui tunnistame fakti, et oleme selles kriisis ise süüdi.

Euroopa Liidus tapetakse igal aastal enne sündi üle 1,5 miljoni lapse. Me hävitame oma tulevikku ja siis imestame, miks meil on kriis. Me räägime sündimuse probleemist, kuid probleem ei ole sündimuses: probleem on selles, et miljonitel eostatud lastel ei lasta sündida. Kui me ei ole probleemi määratlemisel ausad, ei ole võimalik leida ka lahendust. Lahendus on selles, et me peame austama elu ja toetama perekonda, et see elu leiaks toetava keskkonna. Kõike seda tehes saame me hakata tegelema vildaka demograafilise arengu probleemiga. Olukord ei parane üleöö, kuid nii saame me vähemalt katastroofi ära hoida.

Tuleks põhjalikult uurida Jaapani juhtumit. Kaks aastakümmet tagasi oli Jaapan suuruselt teise majandusega riik maailmas ja üks maailma arenenumaid riike. 2007. aastal jõudis Jaapani rahvaarv haripunkti ja hakkas siis vähenema. 1995. aastal, kaksteist aastat enne langust, sai Jaapanis alguse deflatsioon, sest negatiivsed demograafilised arengutendentsid hakkasid oma lõivu nõudma. Deflatsioonist ei ole Jaapan senini väljunud. Selles osas on Jaapan Euroopast 20 aastat ees, kuid ta ennetas Euroopa riike ka abordi seadustamisel 20 aasta võrra. Meie jõuame haripunkti 2025. aastal, mis on ainult 17 aasta kaugusel. Huvitav, kas 2008. aastal alguse saanud deflatsioon jääbki püsima ja panganduskriis asendub demograafilise kriisiga, mis ei lõpe enne, kui me õpime uuesti elu austama?

 
  
MPphoto
 

  Philip Claeys (NI). - (NL) Proua juhataja, mul on hea meel, et nõukogu ja komisjon teevad avalduse selle kohta, milline on praeguste demograafiliste arengusuundade majanduslik ja sotsiaalne mõju. Paljudel poliitikutel on olnud halb komme mõelda lühiajalises perspektiivis ja jätta unarusse pikaajaline poliitika. Meie demograafiline probleem on pikas plaanis eluline probleem, mis nõuab ka pikaajalisi lahendusi. Keskmine laste arv ühe naise kohta on Euroopa Liidus 1,5, mis on liiga väike selleks, et praeguseid põlvkondi asendada. Selles probleem peitubki. Üks võimalus on kasutada lühiajaliselt lihtsat lahendust ja soodustada veelgi suuremat sisserännet kolmandatest riikidest. Kuigi see võib teoreetiliselt tunduda hea mõttena, annab igapäevane reaalsus meie suurlinnades tunnistust viimase 30 aasta jooksul rakendatud leebe sisserändepoliitika täielikust läbikukkumisest. Euroopas on 20 miljonit töötut, kuid komisjon soovib sellegipoolest importida veelgi sisserändajaid. Kas ma tohiksin teile meenutada, et väljastpoolt Euroopat pärinevate sisserändajate seas on töötuse protsent oluliselt suurem kui liikmesriikide põliselanike seas?

Ajapuuduse tõttu ei saa ma peatuda teistel sotsiaalsetel probleemidel, sealhulgas ühiskonna sotsiaalsel lõhenemisel, mis on tingitud ulatuslikust sisserändest. Me vajame liikmesriikides poliitikat, mis toetab Euroopa noorte perede soovi saada lapsi. Liikmesriikides on vaja maksumeetmeid, et muuta laste saamine atraktiivsemaks. On vaja rohkem ja paremaid lastehoiuasutusi. Me peaksime julgema mõelda ka palga kehtestamisele koduste lapsevanemate jaoks, kes otsustavad pühendada enamiku oma ajast laste kasvatamisele.

 
  
MPphoto
 

  Othmar Karas (PPE-DE). (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad! Mul on hea meel selle arutelu üle, sest see suurendab teadlikkust, mitte ei õhuta hirmu. Me peame tegutsema kohe, ootamata homset.

Demograafilistel muutustel on oma põhjused, tagajärjed ja probleemid, mille hulka kuuluvad rahvaarvu vähenemine, vähem inimesi, kes teevad palgatööd, ning pika eluea tõenäosus. Järgmise paari minuti jooksul sündivad lapsed võivad elada kuni 100 aasta vanuseni. Vähemalt poolte laste puhul on see kindlasti nii. Elanikkond vananeb ja meil on vähem lapsi. See toob kaasa suuri muutusi nii vanuselises struktuuris kui ka rahvastiku struktuuris. Meie siin Euroopa Parlamendis käsitleme uusi nõudmisi infrastruktuurile, avalikele teenustele ning ettevõtlusele, haridusele ja sotsiaalkindlustussüsteemidele. Me elame vananeval mandril. Jean-Claude Juncker ütles kord: „Kui me ei kujunda kiiresti ümber oma sotsiaal-, pensioni- ja tervishoiusüsteeme, et need sobiksid tulevikus kasutamiseks, siis saavad meist üleilmastumise protsessis kaotajad, mitte võitjad.”

Mida teha? Teha on palju. Tagada inimestele töö- ja eraelu vahel hea tasakaal. Mitte sundida enam inimesi töötamisest loobuma. On vaja uusi hoolduse ja lastehoiu vorme ning mobiilseid teenuseid, näiteks toidu kojutoomise teenuseid. Kõikides liikmesriikides tuleb sotsiaalkindlustussüsteemid vabastada vastutusest hooldusteenuse rahastamise eest – seda kohustust peab kandma kogukond. Ka hariduse valdkonnas tuleb meil lahendada üks ülesanne. Me peaksime seadma enesele eesmärgi saada kõige lapse- ja inimsõbralikumaks mandriks maailmas. Me peame väärtustama laste kasvatamisele ja muud liiki hooldusele kulutatud aega – 80% hooldajatest on pereliikmed. Võrdne tasu võrdse töö eest on samuti oluline. Palju on veel teha, ning meie probleemidel on väga palju erinevaid põhjuseid.

 
  
MPphoto
 

  Françoise Castex (PSE). - (FR) Proua juhataja, härra minister, ma tahan öelda vaid paar sõna: komistuskivi, mille taha me oma demograafiliste probleemidega takerdume, seisneb töötavate inimeste arvu vähenemises. Kaks arvu: 2010. aastal on tööealisi inimesi 217 miljonit ja 2050. aastal on see arv 180 miljonit; seega jääb puudu peaaegu 36 miljonit inimest.

Kas me peaksime kartma tööjõupuudust? Kas me peaksime kartma tasakaalu puudumist tööealise elanikkonna ja ülalpeetavate arvu vahel?

Me soovitame sellele probleemile kaht lahendust, mille eesmärk on saavutada inimressursside optimaalne haldamine. Esiteks, täielik tööhõive. Me peame liikuma täieliku tööhõive suunas. Praegu jäetakse kasutamata väga märkimisväärseid tööhõivevõimalusi, arvestades noorte, naiste, üle 55aastaste inimeste ja puuduliku kvalifikatsiooniga inimeste vaeghõivet. Me oleme tunnistajaks tohutule oskuste raiskamisele. Võib juhtuda, et kui naiste ja 55–65aastaste tööhõivemäärad kasvaksid 2050. aastaks Euroopa parimate näitajatega võrreldavate tööhõivemääradeni, siis saaksime me selle tööjõupuuduse tasa teha.

Lõpuks, haridus ja elukestev õpe. Me tahaksime tegutseda selle nimel, et tööelu pikkus oleks optimaalne. On vastuvõetamatu, et töötaja, projektijuht, 50aastane juht ei saa enam oma karjääri arendada. Siin on kaalul meie ettevõtete sotsiaalne vastutus.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Marco Cappato (ALDE). (IT) Proua juhataja, härra volinik, daamid ja härrad! Maailma rahvaarv on mõne aastakümne jooksul kahekordistunud ning sellel on meie planeedi jaoks laastavad tagajärjed; seega on vähemalt osaliselt teistsugune tendents Euroopas isegi hea.

Kindlasti esineb sotsiaalse heaoluga seoses probleeme, kuid lahendus ei seisne inimeste julgustamises saada rohkem lapsi; pigem tuleks tõsta pensioniiga, kõrvaldada eakamate inimeste diskrimineerimine sellistes riikides nagu Itaalia, kus töötamine pärast pensioniikka jõudmist on muudetud nii ebasoodsaks, et pensionilejäämine on pigem kohustus kui õigus.

Maailmaareenist rääkides kutsuksin ma eesistujariiki üles võtma eelkõige meetmeid selleks, et tagada ÜRO uue rahvastikukonverentsi kokkukutsumine; seda konverentsi on nüüdseks juba aastaid edasi lükatud surve tõttu, mida on avaldanud sellised riigid nagu Vatikan ja teised, kes tunnevad hirmu seksi ja pereplaneerimise kohta teabe andmist käsitleva vastutustundliku poliitika ees.

 
  
MPphoto
 

  Ewa Tomaszewska (UEN). (PL) Proua juhataja, Euroopa demograafilised arengusuunad on olnud äärmiselt murettekitavad juba üle tosina aasta. Rahvastiku asendamiseks vajalik sündimus on 2,16. Poolas on see näitaja 1,2. Samal ajal tähendavad edusammud meditsiinis ja tervislikumad eluviisid seda, et inimesed elavad kauem. Euroopa vananeb ja on ka väljasuremise ohus. 2030. aastaks on suhe töötavate ja mittetöötavate inimeste vahel üks kahele.

Euroopa kahjulikud demograafilised muutused on olulisel määral tingitud perevaenulikust sotsiaal- ja majanduspoliitikast, väikese laste arvuga peremudelite ja lastetu abielu propageerimisest meedias ning poliitikast, mis aitab kaasa perede purunemisele. Nende tegurite kõige märkimisväärsemateks tagajärgedeks on tööjõupuudus tööturul, murettekitav majanduslik areng, pensionisüsteemide tõhususe märkimisväärne vähenemine ja tervishoiusüsteemide kulude kasv, mis on tingitud vananeva ühiskonna erivajadustest.

 
  
MPphoto
 

  Irena Belohorská (NI). (SK) Mul on hea meel, et me nende küsimuste üle arutleme, ja minu arvates on see eriti oluline nüüd, mil meil tuleb samaaegselt ületada nii finants- kui ka majanduskriis. Demograafilistest tendentsidest ilmneb, et meie elanikkond vananeb – seda nii tervishoiu arengu kui ka sündimuse vähenemise tõttu. Seepärast peame me selleks reaalsuseks valmistuma ja asjaomastes valdkondades ümberkorraldusi tegema.

Sotsiaalvaldkonnas on tulevikus suhteliselt keeruline pensionide maksmist tagada. Tervishoiuvaldkonnas peame me mõtlema, kuidas pakkuda ravi just kõrge eaga seotud haiguste puhul. Me teame näiteks, et kuni kahel kolmandikul juhtudest haigestutakse vähki üle 60 aasta vanuselt.

Sotsiaalsüsteemi jätkusuutlikkus eeldab täiustatumaid ja paremini kohandatud tingimusi eakate inimeste tööhõive suurendamiseks. See puudutab peamiselt üle 55aastaseid naisi ja mehi vanuses 55–64 aastat. Rahvaarvu vähenemist oleks võimalik korvata kolmandatest riikidest pärit noorte sisserände abil, kuid eelkõige peame me püüdma luua tingimused selleks, et stabiliseerida nende noorte haritud inimeste arvu, kes praegusel ajal otsustavad siirduda Ameerika Ühendriikidesse.

Arvestades noorte naiste halvenevat reproduktiivtervist, peaksime me toetama kunstlikku viljastamist. Paljud noored pered ei saa seda endale lubada. Minu arvates ei suuda me Lissaboni strateegiat järgida. Püüdkem vähemalt taastada Euroopa perede toetamise liidu idee ning mõelda kas maksusoodustuste või eelkooliealiste laste paremate hoiuvõimaluste loomisele. Rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal tuleks maksta kogu töötasu ja mitte miinimumpalka.

 
  
MPphoto
 

  Gabriela Creţu (PSE). – (RO) Austatud minister, palun vabandust, et ma teile vastu vaidlen, aga meil ei ole mitte üks probleem, vaid mitu probleemi. Meil ei ole üksnes demograafiline probleem, vaid ka poliitilised, sotsiaalsed ja eetilised probleemid. Me ütleme, et tahame suuremat sündimust, kuid 30% juba sündinud lastest elab allpool vaesuspiiri. Selle tagajärgedeks on tulevikus vähene haridus, kehvad töökohad, väiksem tootlikkus ja väikesed kindlustusmaksed.

Nõukogu seisukoht tööaja direktiivi suhtes on karjuvas vastuolus kavatsusega saavutada töö- ja eraelu vaheline tasakaal. Viljatus on haigus, mida on tunnustanud Maailma Tervishoiuorganisatsioon, kuid paljud liikmesriigid seda teinud ei ole. Seetõttu ei kata kindlustus viljatusravi. Et maksta Rumeenias üheainsa katseklaasiviljastamise katse eest, peab keskmist palka teeniv inimene, kui ta kogu oma palga säästab, töötama üheksa kuud. Viljastumiseks läheb vaja kolm-neli katset ja siis möödub veel üheksa kuud, enne kui laps sünnib.

Head kolleegid, kõige tõhusam lahendus oleks see, kui me edendaksime riikide vahel ühtset poliitikat ning tagaksime, et avaldused, mida tehakse, ja meetmed, mida võetakse, on omavahel kooskõlas.

 
  
MPphoto
 

  Samuli Pohjamo (ALDE). (FI) Proua juhataja, demograafiliste arengusuundadega kaasnevad probleemid tunduvad olevat eriti suured hõredalt asustatud põhjapiirkondades. Migratsioon viib noored ja haritud inimesed piirkonnast ära ning vananeva elanikkonna osakaal kasvab kiiresti. Sellega kaasnevad suuremad kulutused sotsiaal- ja tervishoiuteenuste korraldamisele, kusjuures seda probleemi teravdavad veelgi pikad vahemaad. Uue tehnoloogia ja innovatsiooni abil on siiski õnnestunud luua uusi teenuseid, mis vananevat elanikkonda aitavad ja mida saaks kasutada kogu Euroopa Liidus.

Teine võimalus muuta probleemid võimalusteks on töötada välja tõhus regionaalpoliitika. Tõhus regionaalpoliitika võimaldab kasutada ära piirkondades eksisteerivaid võimalusi, tekitada uusi töökohti ja luua lisaväärtust Euroopa jaoks tervikuna. Samal ajal võib rahvastikutendentsid muuta positiivsemaks nähtuseks.

 
  
MPphoto
 

  Jan Cremers (PSE). - (NL) Proua juhataja, härra volinik, härra Jouyet, daamid ja härrad! Kui Euroopa Parlament enne suve arutas demograafiliste arengute mõju, ei olnud praegune majanduskriis meid veel täies ulatuses tabanud. See kriis suurendab survet meie sotsiaalsüsteemidele. Tööpuuduse eeldatava kasvu tõttu võib tööturul oodata pingete teatavat lühiajalist lõdvenemist. Kuid pikemas perspektiivis ei lahenda see rahvastiku vananemise probleemi.

Kui halveneva majanduskliimaga seoses hakatakse vanematele töötajatele avaldama rohkem survet, et nad tööturult enneaegselt lahkuksid, siis naaseme me vanade vigade juurde. Nüüd ja edaspidi tuleks eelkõige silmas pidada paindlikku, vabatahtlikkusel põhinevat pensionikorraldust; sellega peab kaasnema töö korraldamine selliselt, et kauem töötamine oleks reaalne võimalus. Finantskriis on taas näidanud, miks me peame pensionifonde targalt haldama. Esmatähtsaks tuleks pidada seda, et pensionisüsteem oleks jätkusuutlik, kooskõlas nii demograafiliste kui ka majanduslike arengutega ning põhineks pikas plaanis sellistel investeerimisstrateegiatel, millega välditakse riske. Lisaks peaks komisjon tähelepanu pöörama üleeuroopaliste pensionitoodete reguleerimisele ja järelevalvele.

 
  
MPphoto
 

  Miroslav Mikolášik (PPE-DE). (SK) Noorema põlvkonna muutunud elustiil on selline, et pärast õpingute lõpetamist tahavad kõik veeta mõned aastad reisides ja seejärel hakata oma karjääri arendama. Selleks ajaks on noored, sealhulgas noored naised, üle 30aastased ja enamik neist saab siis ainult ühe lapse. Perekonda nähakse tänapäeval negatiivse koormana; lisaks sellele ei suuda noored mehed tagada naistele head abielu ja kindlustunnet.

Abortide arv on kõigi aegade kõrgeim ja suur osa naistest kasutab hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, nii et neid naisi, kes on tegelikult füsioloogiliselt võimelised rasestuma, on väga vähe. Euroopa riikide sündimusnäitaja on vahemikus 1,1–1,3. Ainult Prantsusmaal, kus peredele on pikka aega rahalist toetust võimaldatud, on see näitaja peaaegu 2. Ühel hiljutisel Euroopa kongressil, mis oli pühendatud peredele ja peeti Ružomberoki Ülikoolis ...

 
  
MPphoto
 

  Mairead McGuinness (PPE-DE). – Proua juhataja, tundub nii, et me kõik elame kauem, kuid saame vähem rõõmu tunda lastelastest. Ma arvan, et põhjused, miks see nii on, on väga keerulised ja mitmekesised. Minu arvates nähakse lastes „probleemi“ – seda võib kuulda siis, kui rääkida inimestega, kellel ei ole lapsi. Me räägime ka lapsehooldusest kui „probleemist“, mitte kui „lahendusest“.

Ka eakamad inimesed tunnetavad, et nad on koormaks, ja muretsevad, kes hakkab nende eest vanaduses hoolt kandma. Meie, kes me asume kuskil keskel, ilmselt kardame seda lähenevat ränka aega, sest siis on veelgi vähem inimesi, kes maksaksid meile pensioni ja hoolitseksid meie eest, kui me ise seda enam teha ei suuda.

Marian Harkin osutas õigesti, et hooldajate roll on ühiskonnas täiesti alahinnatud ja see olukord peab muutuma. Olles tänast arutelu kuulanud, paluksin ma komisjonil vastata küsimusele, kas see probleem ja demograafiline tendents võivad praeguse finants- ja majanduskriisi tõttu tegelikult veelgi süveneda? See oleks kahetsusväärne.

 
  
MPphoto
 

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) Proua juhataja, härra volinik, Euroopa Liit peab olema valmis toime tulema demograafiliste probleemidega. Sotsiaalne Euroopa peab suutma täita oma kodanike ootusi, pakkudes kvaliteetset haridust, tõhusaid ja kättesaadavaid tervishoiuteenuseid ning töökohti, mis võimaldavad elada inimväärset elu, ja garanteerima pensionilejäämisel inimväärse pensioni.

Euroopa Liidu elanikkond vananeb. Samas on liikmesriike, kus sündimus on kasvanud; Iirimaal ja Prantsusmaal läheb selles valdkonnas hästi tänu vastavale poliitikale, mida ellu viiakse. Teisalt, kui imikute suremus on kogu ühenduses keskmiselt vähenenud 4,7-le tuhande elaniku kohta, siis on ikka veel mõningaid liikmesriike, kus see näitaja on 12 tuhande elaniku kohta.

Euroopa peab investeerima tervishoidu, haridusse ja sotsiaalsesse heaolusse. Hästi tasustatud töökohtade tagamine tähendab inimväärset elu töötajate jaoks, kuid lisaks kindlustab ka pensionide maksmiseks vajalikud vahendid. Pensionisüsteem põhineb põlvkondadevahelisel solidaarsusel.

 
  
MPphoto
 

  Toomas Savi (ALDE). – Proua juhataja, Euroopa Liit on vananev ühiskond. Euroopa Liidus on palju inimesi, kes otsustavad pereelule keskendumise asemel end tööalaselt arendada, kuni on juba liiga hilja lapsi saada.

Mina kui värske vanaisa olen Eesti pereplaneerimismeetme tuline pooldaja; see meede ehk vanematoetus võimaldab ühel vanematest jääda 18 kuuks pärast lapse sündi koju ja saada sel ajal sotsiaaltoetust, mis on enam-vähem võrdne tema palgaga enne puhkuselejäämist.

Ma olen veendunud, et kui me ei taha koormata oma lapsi ebamõistlikult suurte maksudega, peaksime me hakkama rakendama sarnast lähenemisviisi kogu Euroopa Liidus. Eestis näiteks on selline poliitika on toonud rahva välja elanikkonna vähenemise protsessist, mida näis olevat võimatu peatada.

 
  
MPphoto
 

  Avril Doyle (PPE-DE). – Proua juhataja, iga kodaniku tähtsaim töö on järgmise põlvkonna üleskasvatamine. Tahtmata tänaseid noori naisi – olgu nad abielus või vallalised – noomida või manitseda, leian ma, et meil tuleb taastada valikuvabadus kõikide naiste jaoks, kes tahavad jääda koju, et saada teine või kolmas laps, ning tagada, et nad ei ole sunnitud majandusliku ja rahalise olukorra tõttu edasi töötama.

Me peame tagama töötavatele naistele pensioniosakud, lapsevanemapensioni või emapensioni, et nende vanadus oleks rahaliselt kindlustatud ja et riik tasuks neile vääriliselt selle töö tegemise eest, mis on meie kõigi seisukohalt kõige tähtsam – järgmise põlvkonna kasvatamise eest.

Veel üks mõte: arvestades seda, et enamik meist püsib tervena varasemate aegadega võrreldes pikemat aega, tuleks kohustuslik pensioniiga, mis traditsiooniliselt on 65 aastat, kiiresti üle vaadata. Keskmiselt on naised esimese lapse sünnitamise ajal oma kolmekümnendates aastates. Seegi olukord vajab kiiret muutmist.

 
  
MPphoto
 

  Czesław Adam Siekierski (PPE-DE). (PL) Proua juhataja, me kõik oleme teadlikud, et Euroopa ühiskond vananeb, kuid kas me teame, millised tagajärjed on sellel meie majandusele ja meie tööturule? Üleilmastumise ajastul omandavad demograafilised probleemid palju laiema mõõtme. Seetõttu vajab Euroopa Liit integreeritud meetmeid mitmel tasandil.

Ühelt poolt peame me tagama Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamise, püüdma tõsta tööhõivetaset, suurendama naiste osalemist tööturul ja peatama ennetähtaegselt pensionilejäämise tendentsi. Samuti peame me pöörama suuremat tähelepanu haridusele, eriti inseneriteadusele ja infotehnoloogiale, mis on olulised teadmistepõhise majanduse seisukohalt. Lisaks on väga tähtis edendada elukestvat õpet ja valmistada töötajaid ette olema avatud uutele väljakutsetele.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. (FR) Proua juhataja, ma püüan järgida teie juhtööre. Härra volinik, austatud parlamendiliikmed, see arutelu on olnud väga viljakas ning erinevatest sõnavõttudest ilmneb selgelt, et meie demograafilise probleemiga toimetulemiseks on vaja lahendada mitu küsimust.

Erinevad tegevussuunad võivad üksteist täiendada, nagu ma edaspidi kirjeldan. Teatud määral on tõsi, et me peame suurendama tööhõivet, ja samuti on tõsi, et me vajame selle demograafilise puudujäägi korvamiseks sisserännet; seejuures on tähtis, et sisseränne oleks kontrollitud ja organiseeritud. Samuti tuleb nõustuda, et me vajame perepoliitikat ja peame toetama praegust sündimust; ka on meil kohustus hoolitseda eakate inimeste eest ja parandada nende kohtlemise viisi. Sellega seoses peame me pöörama tähelepanu hariduse infrastruktuuri arendamisele, lastehoiule ja eakate inimeste sõltuvuse vähendamisele.

Nagu ütlesid mitmed kõnelejad, peame me kaaluma oma tugevaid külgi, eelkõige uusi infotehnoloogiaid ning teadus- ja arendustegevust, meditsiini- ja tervishoiuteenuste paindlikkust, ning kõike seda, mida saab teha sünnieelse diagnoosimise tõhustamiseks, lapse esimestel eluaastatel vajaliku abi andmiseks ja kogukondliku lastehoiu arendamiseks. Niisiis on ülesandeid palju, kuid meil on ka piisavalt vahendeid demograafilise puudujäägi probleemi lahendamiseks.

Me peame olema valmis jälgima demograafiliste muutuste tagajärgi, nagu tänases arutelus rõhutati. Meil tuleb tagada, et meie sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemid, mis iseloomustavad Euroopa solidaarsusmudelit, oleksid jätkusuutlikud. Vaatamata praegusele majandus- ja finantskriisile peame me võtma pikaajalisi meetmeid, tagamaks, et need süsteemid on elujõulised, ja me peame ka mõtlema, millist mõju avaldavad praegused demograafilised muutused töökorralduse erinevatele aspektidele. Härra Cappato tõi selle kohta konkreetse näite ja tal on õigus.

Kokkuvõtteks ütleksin, et minu arvates peaksid komisjon – nagu volinik Potočnik kahtlemata ütleb –, Euroopa Parlament ja nõukogu jätkama dialoogi samas vaimus, mis iseloomustas tänast arutelu. Probleem, mis Euroopa ees seisab, on kindlasti pikaajaline ning me peame olema selleks valmis ja organiseeruma ning mitte laskma majandus- ja finantskriisil heidutada meid meetmete võtmisel ja reformide algatamisel.

 
  
MPphoto
 

  Janez Potočnik, komisjoni liige. − Proua juhataja, täna öeldi selgelt välja, et meie ees on väga tõsine probleem – ühiskonna vananemine.

21. sajand on nii mitmeski mõttes ebakindluse ajastu ja me peame selle küsimusega tegelema. Me kõik peame tegema kõik, mis võimalik. Nagu juba mainiti, peaks pikaealisus olema hüve ja mitte karistus. Samuti märgiti, et me peaksime tegutsema vastavalt Lissaboni eesmärkidele, ja ma olen sellega nõus. Lissaboni eesmärke võib mõista lihtsalt: liikumine teadmistepõhise ühiskonna poole ning hoolitsemine jätkusuutlikkuse eest nii sotsiaalkindlustuse, keskkonna kui ka majanduse puhul. Me oleme sellest kriisist õppinud seda, et isegi kasumid peavad olema selgelt jätkusuutlikud.

Nii et praegune finantskriis ei tohiks suunata meie tähelepanu eemale üheltki probleemilt, mida me oleme viimastel aastatel kannatlikult arutanud, sealhulgas probleemilt, mille üle me täna arutleme. See on vaid üks lisaprobleem. Kui me oleme selle probleemiga tegelenud, peame me väljuma finantskriisist struktuuriga, mille abil on võimalik lahendada kõik probleemid, mida 21. sajand meile toob. Seega on tähtis, et me oleksime teadlikud jätkusuutlikkuse kõikidest võimalikest aspektidest – selle planeedi jätkusuutlikkus, millel me elame, meie planeedi elusolendite jätkusuutlikkus ning inimeste ja põlvkondadevaheline jätkusuutlikkus, mis suuresti moodustabki täna arutatava demograafilise küsimuse põhisisu.

Neid teemasid tuleks kindlasti käsitleda meie poliitikas. 24. ja 25. novembril toimuv demograafiafoorumi, mida ma mainisin oma avasõnavõtus, annab selleks kindlasti hea võimaluse. Dialoog nõukogu, liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahel peab kahtlemata jätkuma. Teie tänased sõnavõtud tõestavad, et see arutelu on väga aktuaalne. Ma sooviksin komisjoni nimel teid teie arvamuste eest tänada. Kõik see, mida te mainisite, on äärmiselt oluline – demograafilise uuenemise soodustamine, pere- ja tööelu ühitamine, hooldajate küsimus, liikuvus, mittediskrimineerimine ja muud poliitikavaldkonnad. Kõik need küsimused on kõnealuse probleemiga seotud.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika