Istungi stenogramm

Esmaspäev, 15. detsember 2008 - Strasbourg

14. Tööaja arvestus (arutelu)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni soovitus teisele lugemisele nõukogu ühise seisukoha kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (raportöör: Alejandro Cercas) (10597/2/2008 – C6-0324/2008 – 2004/0209(COD)) (A6-0440/2008).

  Alejandro Cercas, raportöör. – (ES) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, lugupeetud minister! Tööaja direktiivi läbivaatamine on toonud kaasa miljonite eurooplaste tähelepanu ja tekitanud neis muret. Meie arvates on nõukogu ettepanek tohutu poliitiline ja juriidiline viga.

Me imestame sageli, miks kodanikud on rahulolematud meie institutsioonide, valimiste ja poliitilise tegevuskavaga. Täna on hea selgitus olemas: pruugib vaid heita pilk tohutule erinevusele nõukogu ettepanekute ning kolme miljoni arsti ja 150 miljonit töötajat esindavate kõikide Euroopa ametiühingute arvamuse vahel.

Loodan, et te ei pea seda – parlamendi vastuseisu – tagasilöögiks, vaid võimaluseks taas arvestada kodanike muredega, et inimesed mõistaksid, et kui me räägime Euroopa sotsiaalsest mõõtmest, ei ole need ainult tühjad sõnad ega valelubadused.

48tunnine töönädal on väga vana soov. Seda lubati Versailles’ lepingus ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni esimeses konventsioonis.

Soov töötada selleks, et elada, mitte elada selleks, et töötada, on viinud selleni, et Euroopas tootlikkus üha paraneb ja töötajatele jääb rohkem vaba aega. Me ei saa sel teel tagasi astuda.

Üleilmastumise hirm või püüded saada võrreldavaid eeliseid näivad panevat institutsioone meelt muutma ja unustama, et seda võitlust on võimalik võita vaid tippkvaliteediga.

Nõukogu seisukoht on parlamendi omale risti vastupidine. Usume, et on põhjust arvestada parlamendi arvamusega.

Esiteks on kohaldamisest loobumise võimalus vastuolus põhimõtete ja asutamislepinguga.

Teiseks ei näita eeskirja kohaldamisest loobumine eeskirja paindlikkust, vaid lihtsalt tühistab õigusakti täielikult, muudab rahvusvahelised konventsioonid ja normid mõttetuks ning viib tööstussuhted tagasi 19. sajandisse.

Kolmandaks on isiklik, individuaalne õigustest loobumine vääramatu tee olukorda, kus seatakse ühiskonna nõrgimad liikmed kõige ebainimlikuma ärakasutamise ohvriks.

Viimane põhjus on see, et kui liikmesriikidel lubatakse teha riiklikke erandeid Euroopa õigusakti rakendamisel, avab see ukse sotsiaalsele dumpingule meie riikide vahel.

Paljud uurimused on näidanud, et kohaldamisest loobumine on tekitanud tohutut kahju töötajate tervisekaitse ja ohutuse valdkonnas. Samadest uurimustest ilmneb, kui raskeks see muudab naistel töösaamise ja karjääri tegemise ning töö ja pereelu ühitamise.

Seega on direktiivi ettepanek hullem kui praegu kehtiv direktiiv. Tulevikus poleks kohaldamisest loobumise võimalus mitte ajutine, vaid püsiv üldreegel ning veelgi enam – seda lubatakse vabaduse ja sotsiaalse edasimineku nimel.

Teine suur ebakõla puudutab tervishoiutöötajate õigusi. Miljonite töötajate tervise ja ohutuse eest hoolitsejate valvekorra aja arvestamise lõpetamine oleks tõesti tohutult ebaõiglane. Sellele absurdsusele lisaks nõrgendatakse õigust hüvituseks antavale puhkeajale pärast valvekorda.

Püüdsime nõukoguga kokkuleppele jõuda, et saaksime tulla täiskogu ette kompromisslahendusega, aga see oli võimatu. Teie seal nõukogus ei ole valmis läbi rääkima ja tahate, et teie ühise seisukohaga mindaks edasi, muutmata seal grammigi.

Loodan, et Euroopa Parlament tõmbab kolmapäeval nõukogu neile kavatsustele kriipsu peale. Nii näitaksime kogu Euroopale, et parlament on elus ja hoolib Euroopa jätkuvast ühendamisest, unustamata sealjuures sotsiaalset mõõdet ning arstide, töötajate, naiste ja üldse Euroopa kodanike õigusi.

Samuti loodan, et komisjoni toetuse ja tublide ametnike abiga saame alustada siis lepitusmenetlust ning luua kompromissi, mis on vastuvõetav mõlemale õigusloomeharule. Peame hoolitsema selle eest, et nõukogu suhtuks tõsiselt paindlikkusesse ja turvalisusse ning töö ja pereelu ühitamisse.

Meil on võimalus. Kasutagem seda täiel määral, et kaotada tohutu lõhe meie ja Euroopa kodanike vahel.

(Aplaus)

  Valérie Létard, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, lugupeetud raportöör, kallid parlamendiliikmed! Oleme kogunenud täna õhtul siia, et arutleda teemal, mis on meile huvi pakkunud juba mitu aastat ja mis on oluline kõikidele Euroopa töötajatele, ning selleks on tööaja direktiivi läbivaatamine.

Täna Euroopa Parlamendile esitatud tekst on kompromiss, milleni jõuti 9. juunil toimunud nõukogu istungi ajal, kui eesistujariigiks oli Sloveenia. Kompromiss puudutas nii tööaja direktiivi kui ka ajutise töö direktiivi. Nõukogu võttis selle vastu kindlas usus, et see parandab Euroopa töötajate olukorda, ning see kehtib selle mõlema tahu kohta.

Ühelt poolt muutub ajutise töö direktiiviga võrdse kohtlemise põhimõte Euroopas reegliks esimesest tööpäevast alates. See on miljonite selles sektoris töötavate inimeste jaoks samm edasi. Pealegi võttis Euroopa Parlament selle direktiivi kindlalt 22. oktoobril vastu. Kiidan selle otsuse heaks, sest see parandab ajutiste töötajate olukorda 17 liikmesriigis, kus esimesest päevast algava võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole riiklikes õigusaktides sätestatud.

Teiselt poolt viime tööaja kompromissiga sisse tagatised, mis moodustaksid raamistiku 1993. aasta kohaldamisest loobumise võimalusele, mida rakendati ilma ajaliste ja muude piiranguteta. Nüüd sätestatakse tekstis sõltuvalt asjaoludest ajapiiriks 60 või 65 tundi, aga varasem ajapiir oli 78 tundi nädalas.

Samuti muutub võimatuks allkirjastada nelja nädala jooksul pärast töölevõtmist individuaalne kohaldamisest loobumise kokkulepe ning võetakse kasutusele parem tööinspektorite järelevalve. Lisaksin, et nõukogu ühises seisukohas viiakse sisse sõnaselge kohaldamisest loobumise võimaluse läbivaatamise säte. Viimasena tahaksin märkida, et Sloveenia kompromissi kohaselt on võimalik valvekorra aega teatud juhtudel arvesse võtta. See on abiks paljudele riikidele, eelkõige tervishoiusektori puhul.

Muidugi on tööaja direktiivi läbivaatamine kompromiss ja nagu kõikide kompromisside puhul pidime jätma mõne oma algse eesmärgi välja. Mõtlen siin eelkõige kohaldamisest loobumise kaotamist, mida Prantsusmaa ja teised riigid pooldasid, aga see oli vähemuse arvamus ning meil ei olnud piisavalt võimu, et seda nõukogus peale suruda.

Kui te hääletate teisel lugemisel, peaksite meeles pidama meie ühist eesmärki saavutada kõigi jaoks vastuvõetav tekst, vältides lepitusmenetlust, kui see on vähegi võimalik. Muidugi on parlamendi esimese lugemise arvamuse ja nõukogu ühise seisukoha vahel suur erinevus, aga parlament peab aru saama, et paljudes liikmesriikides on hädasti vaja lahendada valvekorra probleem, et Sloveenia kompromissis on töötajatele eeliseid ning et nõukogus ei ole kohaldamisest loobumise võimaluse kaotamiseks vajalikku enamuse toetust, sest see võimalus on piiranguteta kehtinud alates aastast 1993.

Teie eelolevate aruteludega seoses tahaksin juhtida teie tähelepanu eelkõige kahele asjale.

Valvekorra määratlusega seoses saadakse nõukogu eesmärgist sageli valesti aru. Eesmärk ei ole mitte seada kahtluse alla töötajate saavutatud õigused, vaid võimaldada kaitsta olemasolevat tasakaalu teatud liikmesriikides. Euroopa Parlamendi arutelud võiksid selle uue määratlusega seotud probleemidele vajalikku valgust heita.

Nõukogu eesmärk ei ole inimeste õiguste vähendamine. Vastupidi, tahetakse liikmesriikides hoida olemasolevat tasakaalu, mis hõlmab valvekorra teatud viisil arvestamist, et võtta arvesse tegevuseta perioode sel ajal.

Kohaldamisest loobumise võimaluse läbivaatamise sätte suhtes peame jõudma järeldusele, ilma et oleksime kas võitjad või kaotajad, sest objektiivselt võttes ei võimalda seda jõudude tasakaal. Sloveenia kompromissis on sätestatud direktiivi läbivaatamine kuue aasta pärast, pärast hindamisaruannet. Seega on kõik võimalused avatud ja seetõttu palun vaherahu ses kohaldamisest loobumise võimaluse küsimuses.

Täna õhtul lasub Euroopa Parlamendil suur vastutus. Teie hääl määrab ära tulemuse selles küsimuses, mis on olnud arutusel aastast 2004. Loodan, et nüüd algaval arutelul loobutakse vastuseisust ja arvestatakse nõukogu tugeva tahtega, mis kajastub ühises seisukohas.

Usun, et selles vaimus sillutate peagi teed tasakaalustatud lahendusele.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. – (CS) Austatud juhataja, daamid ja härrad! Ma mõistan täiesti neid kartusi, mida on mainitud seoses selle keerulise ja olulise teemaga. Tähtis küsimus on, kas Euroopa Parlament jääb 2005. aastal esimesel lugemisel vastu võetud arvamuse juurde, mida korrati raportööri ettepanekus, või kavatseb oma arvamust muuta vastukaaluks nõukogu poolt eelmise aasta septembris vastu võetud seisukohale.

Tahaksin teha lühikokkuvõtte mitmest küsimusest, mis on minu arvates tööaja üle arutlemisel olulised. Esiteks olen kindlalt veendunud, et selle direktiivi muutmine on tähtis ja hädavajalik. Avalikud teenistused kogu Euroopas paluvad meil selgitada valvekorra õiguslikku staatust. See oli direktiivi läbivaatamise peamine põhjus. Jätkuv ebakindlus viimastel aastatel on avaldanud väga halba mõju haiglate, kiirabi ja hooldusasutuste struktuurile ning terviseprobleemidega inimeste tugiteenustele. Meilt kõigilt on palutud selle küsimusega midagi ette võtta. Sama on palunud meilt keskvõimu ja kohalike omavalitsuste asutused, organisatsioonid, üksiktöötajad, eraisikud ja Euroopa Parlament.

Teiseks on see väga oluline küsimus eelkõige seoses kohaldamisest loobumise võimaluse tulevikuga ja selles ei ole nõukogu ja parlament ühel nõul. Tean väga hästi, millisel arvamusel parlament selles küsimuses esimesel lugemisel oli. Tahaksin märkida, et komisjon tegi 2005. aastal oma õigusakti eelnõusse mõned olulised muudatused ja tegi ettepaneku kohaldamisest loobumise võimalus kaotada. Seda tehti vastuseks parlamendi esimese lugemise arvamustele ning komisjon on püüdnud seda seisukohta nõukoguga neli aastat toimunud tuliste arutelude jooksul kaitsta.

Ent arvan, et peame tõele näkku vaatama. 2003. aastal kasutas loobumisvõimalust vaid neli liikmesriiki, aga täna viisteist. Ja veel rohkem liikmesriike tahab, et see võimalus neil tulevikus säiliks. Nõukogu otsuseni viinud tegurid on selged. Loobumisvõimalus on praeguses direktiivis sees ning kui parlament ja nõukogu ei suuda kokku leppida selle väljajätmises, jääb see piiranguteta kehtima nii, nagu praegu sätestatud.

Minu põhihuvi seoses direktiivi ümbertegemisega on seega hoolitseda selle eest, et nendel paljudel Euroopa töötajatel, kes seda loobumisvõimalust kasutavad, oleks korralik töökaitse. Seepärast pean tähtsaks keskenduda tegelikele tingimustele, mis tagavad erandit kasutada otsustavate töötajate valikuvabaduse, samas ka nende ohutuse ja tervise ning keskmiste töötundide piirmäära. Ühine lähenemine hõlmab ka seda.

Samuti on ühises lähenemises konkreetsed hästi sõnastatud sätted loobumisvõimaluse tulevase läbivaatamise kohta. Paljud liikmesriigid, kes on hiljuti hakanud loobumisvõimalust kasutama, tegid seda peamiselt valvekorraga seoses. Ehk hindavad need liikmesriigid loobumise kasutamise ümber, kui nad mõistavad, milline on nende muudatuste mõju, mida me valvekorraga seoses teeme.

Tahaksin lõpetuseks öelda, et olen teadlik Euroopa Parlamendi ja nõukogu arvamuste erinevustest seoses tööajaga. Parlamenti ja nõukogu ei ole lihtne lepitada ning meil ei ole sel ametiajal palju aega jäänud. Aga minu arvates on see äärmiselt oluline ülesanne.

Arvan, et Euroopa kodanikel oleks raske mõista, miks Euroopa institutsioonid, kes on suutnud teha koostööd finantskriisiga seotud probleemide lahendamisel, ei suuda panna paika selgeid tasakaalustatud eeskirju tööaja jaoks. Me ei tohi unustada, et nõukogul kulus ühisele seisukohale jõudmiseks neli aastat. Samuti tahaksin juhtida teie tähelepanu seostele renditöötajate direktiiviga, mis võeti vastu oktoobris teisel lugemisel.

Lihtne on ette kujutada, kui raske on saada nõukogult nõusolek, kui ühise seisukoha suhtes esitatakse olulisi muudatusettepanekuid. Arvan, et praegu on oluline kaaluda hoolikalt tasakaalu sisuliste küsimuste ja võimaliku taktika vahel, et pärast tänast arutelu oleks võimalik liikuda lähemale tööaja suhtes üksmeele leidmisele. Komisjon on nõus jätkama selle küsimuse õiglase vahendajana õigusloomeprotsessis. Soovin parlamendile edu selles arutelus ja otsustes selle äärmiselt tähtsa teema kohta.

  José Albino Silva Peneda, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (PT) Arvan, et kokkulepet nõukoguga selle direktiivi suhtes oleks saanud arutada enne parlamendi teist lugemist. Asi on nii, et vaatamata eesistujariigi Prantsusmaa tehtud jõupingutustele, ei andnud nõukogu talle mingeid volitusi parlamendiga läbirääkimiseks. Tahan selgelt välja öelda, et olen nõus esimesel lugemisel vastu võetud seisukohtade läbivaatamisega, aga saan seda teha vastutustundlikult vaid kompromissi raames, mis eeldab kahe institutsiooni vahelist dialoogi. Minu eesmärk on jõuda ikkagi nõukoguga kokkuleppele. Enne esimest lugemist ei olnud see võimalik, aga usun, et lepitusmenetluse kaudu on see võimalik.

Selle direktiivi kaks poliitiliselt kõige tähtsamat küsimust on valvekord ja kohaldamisest loobumise võimaluse säte. Mis puudutab valvekorda, siis ma ei näe mingit põhjust mitte nõustuda Euroopa Kohtu otsustega. Sellele probleemile on lahendus – mis kindlasti lepitusmenetlusel vastu võetakse –, mis aitab ületada erinevate liikmesriikide probleemid ja millega on nõus kõik Euroopa meditsiinitöötajad, keda esindavad täna ühehäälselt demonstrandid, kes on praegu parlamendihoone ees ja kelle seas on 400 arsti, kes võitlevad enam kui kahe miljoni arsti nimel kogu Euroopast. Mis puudutab loobumissätet, siis see on minu arvates asi, millel pole mingit pistmist tööturu paindlikkusega. Minu arvates piisab paindlikkuseks täiesti sellest, kui arvestusperiood on üks aasta. Siin tuleb otsustada, kas me tahame, et Euroopa töötajad saavad töötada aastas keskmiselt enam kui 48 tundi nädalas ehk esmaspäevast laupäevani kaheksa tundi päevas või ei ning kas see on kooskõlas parlamendi seisukohtadega, näiteks pereelu ja töö ühitamise kohta.

Tahan teile kõigile meelde tuletada, et selle direktiivi õiguslik alus on töötajate tervis ja ohutus. Lõpetuseks pean ütlema soojad tänusõnad paljudele kolleegidele Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioonist selles protsessis mulle antud toetuse eest.

  Jan Andersson, fraktsiooni PSE nimel. – (SV) Kõigepealt tahaksin tänada Alejandro Cercast suurepärase töö eest. Kas meil ikka on ühist tööaja direktiivi vaja? Muidugi, sest meil on ühine tööturg ning meil peavad olema töötervishoiu ja tööohutuse miinimumnormid. Küsimus on tervishoius ja ohutuses.

Oleme nõukoguga eriarvamusel eelkõige kahes küsimuses. Esimene neist on valvekorra tegevusetu aeg. Selles küsimuses on meie suhtumine sarnane. See seisneb selles, et me mõlemad ütleme, et on võimalik leida paindlikke lahendusi, kui tööturu osapooled jõuavad riiklikul või kohalikul tasandil kokkuleppele. Erinevus on aga nende läbirääkimiste lähtepunkt, mille kohta nõukogu ütleb, et see ei ole mitte tööaeg, vaid vaba aeg. Aga meie arvame, et lähtepunkt on see, et see on tööaeg. See on iseenesest mõistetavalt tööaeg, kui sa lähed kodust välja ja oled tööandja käsutuses. Aga me ei ole vastu paindlikele lahendustele.

Mis puudutab individuaalset loobumisvõimalust, siis on küsimus selles, kas muuta see alaliseks või järk-järgult ära kaotada. Meie arvates tuleks see ära kaotada. Esiteks ei ole see vabatahtlik. Vaadake praegust olukorda tööturul, kus ühele töökohale kandideerib palju töötajaid. Kas neil on valikut, kui nad seisavad vastamisi tööandjaga ja tahavad tööd saada?

Teiseks mõtlen, et kas me ei peaks võtma probleemina seda, et praeguses olukorras töötavad mõned inimesed 60–65 tundi ja samas on nii palju töötuid. See on probleem.

Kolmandaks võrdõiguslikkus. Kes on need inimesed, kes töötavad 60–65 tundi? Need on mehed, kelle seljataga on naised, kes hoolitsevad kodu eest. Naised on nõukogu ettepanekut karmilt kritiseerinud ja õigusega. Asi on tervises ja ohutuses. Oleme püüdnud alustada läbirääkimisi. Nõukogu ei ole läbirääkimiste laua taha tulnud. Tahame nõukoguga nõu pidada ja oleme seda sihikindlalt püüdnud teha, aga meil on oma arvamused ja nendega me läbirääkimiste laua taha ka tuleme.

  Elizabeth Lynne, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Nõukogu ühine seisukoht ei ole muidugi ideaalne, aga tean väga hästi, et nii kaugele jõudmiseks kulus liikmesriikidel läbirääkimistele aastaid. Enamik meist on samuti töötanud aastaid selle kallal.

Olen alati kohaldamisest loobumise võimaluse säilitamise poolt olnud, aga tahtnud paremat sõnastust, et see oleks tõepoolest vabatahtlik. Mul on hea meel, et nüüd ühises seisukohas sätestatud loobumisvõimalust ei saa allkirjastada koos töölepinguga ja et sellest saab looduba igal ajal. See on palju läbipaistvam moodus kaitsta töötajate õigusi kui autonoomse töötaja mõiste kasutamine, mille määratlus on nii vaba, et see võib kehtida ükskõik kelle kohta, nagu paljudes liikmesriikides ongi, või mõnes teises liikmesriigis rakendatav mitme lepingu kasutamine, mis tähendab seda, et tööandja võib ühe ja sama töötaja tööle võtta ühe, kahe või isegi kolme lepinguga. Kui tööandja loobumissätet kuritarvitab, võib töötaja pöörduda töövaidluskomisjoni. Kardan, et kui loobumissäte kaotada, lähevad paljud inimesed varimajandusse, kus neid ei kaitse tervisekaitse ja ohutuse õigusaktid, eelkõige ohtlike masinate direktiiv. Kõik seaduslikud töötajad on nende direktiividega hõlmatud, sõltumata sellest, kas nad tööaja direktiivi kohaldamisest loobumise võimalust kasutavad või mitte. Majanduslikult rasketel aegadel peavad töötajad saama teha ületunde, kui nad seda tahavad, ja tööandjate jaoks peaks samuti olema paindlikkust.

Suurem probleem on minu jaoks see, et ühises seisukohas ei peeta valvekorda tööajaks. Sellepärast esitasin tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis muudatusettepaneku, et valves olemise aeg peab kuuluma tööaja alla. Kahjuks ei toetanud mu muudatusettepanekut sotsiaaldemokraadid ja PPE. Nüüd on Cercasi raportis kirjas, et valvekorra aeg peab kuuluma tööaja alla, aga kollektiivlepingutes või siseriiklikus õiguses peab olema võimalik sätestada teisiti. See ei erine minu arvates kuigi palju nõukogu ühisest seisukohast, ainult rõhuasetus on veidi teine. Oma muudatusettepanekut ma uuesti ei esitanud, sest teadsin, et sotsiaaldemokraadid ja PPE selle poolt ei hääletaks. Kardan, et meil tuleb siiski lepitusmenetlust kasutada, aga kardan ka seda, et nõukogu oma arvamust ei muuda. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis loodan, et nõukogu mõtleb asja uuesti läbi ja et käsitleme tervishoiusektorit eraldi, nagu ma juba pikka aega nõudnud olen. Minu arvates oli selle direktiivi läbivaatamine tõeliselt vajalik ainult selleks, et viia see kooskõlla Euroopa kohtute SIMAPi ja Jaegeri otsustega ning sellega me oleksimegi pidanud piirduma.

  Elisabeth Schroedter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik ja nõukogu eesistuja! Liigsed töötunnid teevad töötajad haigeks ning toovad kaasa keskendumisvõime vähenemise ja vigade arvu suurenemise. Liiga palju tunde töötavad inimesed muutuvad ohtlikuks mitte ainult neile endile, vaid ka neid ümbritsevatele inimestele. Näiteks kas teie tahaksite, et üleväsinud arst teid ravib või pärast liiga pikka valvekorda teile liikluses vastu tuleb? Seetõttu hääletame sellise tööaja direktiivi poolt, mis erinevalt nõukogu vastuvõetust ei ole nii auke täis nagu Šveitsi juust.

Tööaja direktiiv, mille ülemmäärad on sätestatud pelgalt soovituslikuna, kuna iga töölepinguga võib kokku leppida erandi kasutamises, ei täida töötervishoiu kaitse eesmärki. Meie kui kaasseadusandjate ülesanne on hoolitseda selle eest, et tööaja direktiivis oleksid sätestatud miinimumnormid, mis on kooskõlas tervishoiuga. Sellepärast hääletab Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon edaspidiste loobumisvõimaluste vastu.

Meie arvates on õige, et liikmesriikidel on riiklike õigusaktide kohandamiseks aega kolm aastat. Ent me ei anna oma poolthääli Briti loobumisvõimaluse muutmisele üldiseks erandiks Euroopa Liidus. Samamoodi ei kiida me heaks seda, et komisjon liigitab nüüd valvekorrale kulutatud tööaja tegevusetuks ajaks ja peab seda puhkeajaks.

Meie jaoks on eriti oluline võtta tööaja arvestamisel aluseks konkreetne inimene, mitte tööleping. See roheliste esitatud muudatusettepanek on väga tähtis ja on vastuolus sellega, mida Liz Lynne kujutas siin illusioonina.

Samuti ei ole ma nõus väitega, et Euroopa Parlament ei ole välja pakkunud paindlikku mudelit. Vastupidi, arvestusperioodi pikendamine 12 kuuni annab palju paindlikkust, ainult mitte kohustuslike puhkeperioodide arvelt, mis on meie jaoks oluline.

Austatud volinik, pole tõsi, et töötajad saavad ise otsustada. Nad teavad, et see on võimatu. Miks muidu on homseks kavandatud 30 000 osalejaga meeleavaldus ja mõned inimesed avaldavad meelt juba täna? Seetõttu peame uuesti kinnitama meie esimese lugemise seisukohta. See on ainus võimalus, kuidas tööaja direktiiv saab tagada ka töötervisekaitse.

  Roberta Angelilli, fraktsiooni UEN nimel. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Kõigepealt tahaksin tänada raportööri tehtud töö eest. Tahaksin eesistujariigile Prantsusmaale öelda, et tulemuslikeks läbirääkimisteks parlamendiga ei tehtud piisavaid jõupingutusi, aga pühendumuse eest ütlen Prantsusmaale sellegipoolest aitäh.

Meie tänaõhtune arutelu on väga delikaatne, peame sõnu nagu ka neist tulenevat poliitikat valima väga vastutustundlikult. Peame olema täiel määral teadlikud, et iga nõrk kompromiss tuleb töötajate elude arvelt ja seetõttu võib iga hinna eest saavutatud kompromiss teha karuteene tervisele, ohutusele ning töö ja pereelu ühitamisele.

Me kõik teame, et töömaailm on majanduskriisi lööklaine all viimastel nädalatel ja päevadel muutunud ja muutub veelgi. Oleme kõik veendunud, et vaja on suuremat paindlikkust, aga see tuleb saavutada tasakaalukalt, eelkõige ilma töötajate õigustele kiireloomulisuse nimel survet avaldamata. Nõukogu ettepanekud tõstatavad mõned väga tõsised küsimused, nagu kõik teised raportöörid enne mind juba ütlesid.

Neist esimene on kohaldamisest loobumise võimalus. Ühelt poolt tunnistatakse, et see mudel on väga probleemne ja seetõttu on ette nähtud läbivaatamissäte, aga seda tehakse üldisel moel, ilma konkreetset tähtaega määramata. Teisel pool aga on varjatud väljapressimine, sest kui nõukogu ühine seisukoht peaks läbi kukkuma, jääks kehtima praegune direktiiv, mille loobumissäte on täiesti piirangute vaba.

Teiseks on valvekorra mõiste, mida praktikas kiputakse pidama puhkeajaga võrdseks. Nagu kõik teised parlamendiliikmed enne mind ütlesid, ei saa selles küsimuses olla ruumi ebamäärasusele, sest igasugune ebamäärasus on täiesti vastuvõetamatu.

Viimaks lepitusmenetlus. Lepitusmenetlus ei saa olla abstraktne mõiste, mida kasutatakse üldiste mudelite või niinimetatud mõistlike tingimuste kohta, mis reaalsuses muutuvad osavaks nipiks – kollektiivlepingutega seotud läbirääkimistest loobutakse ja see sunnib töötajaid, eelkõige naisi, nõustuma neile peale surutud tingimustega lihtsalt sellepärast, et mitte tööst ilma jääda.

Seega on mulle selge, et direktiivi läbivaatamine on vajalik ja oleks kahtlemata kasulik, aga mis ka ei juhtuks, ei tohi me asendada õigusaktide puudumist murettekitavate ebamäärasustega.

  Dimitrios Papadimoulis, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Austatud juhataja! Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon, mida mul on au esindada, on väga vastu nõukogu ühisele seisukohale, mida kahjuks toetab ka komisjon, sest see on tagurlik ettepanek, mis teeb heameelt tööandjatele ja äärmuslikele neoliberaalidele. See ettepanek viib meid ajas 90 aastat tagasi aastasse 1919, kui tagati 48tunnine töönädal. Selle asemel säilitatakse ühises seisukohas töötajate ja tavakodanike vastane loobumissäte, tühistatakse Euroopa Ühenduste Kohtu lahendid seoses valvekorraga ning soodustatakse keskmise tööaja arvestamist kaheteistkümne kuu alusel, mis tähendab kollektiivläbirääkimiste tingimuse kaotamist. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed nõuavad kaheteistkümne kuu alusel keskmise tööaja arvestamise ja loobumisvõimaluse kaotamist ning valvekorra aja arvestamist tööajana.

Lugupeetud nõukogu ja komisjoni liikmed, kui teie seisukoht oleks nii töötajakeskne, avaldaksid homme siin meelt tööandjate liidud, mitte 50 000 töötajaga Euroopa ametiühing. Tööandjate liidud plaksutavad teile käsi ja töötajate ametiühingud protesteerivad homme parlamendihoone ees vähemalt 65tunnise töönädala vastu.

Te räägite väga palju sotsiaalsest Euroopast, aga loobumissäte on möödahiilimisvõimalus, mille väidetavalt lõi Ühendkuningriigi jaoks aastaid tagasi Margaret Thatcher, ning nüüd tahate teie selle võimaluse hoopis suuremaks ja alaliseks muuta. See tähendab sotsiaalsest Euroopast keeldumist, töötajatele suunatud ühtsest poliitikast keeldumist.

  Derek Roland Clark, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Austatud juhataja! Tööaja direktiiv on aja raiskamine. See oli olemas enne seda, kui mina parlamendiliikmeks sain. Veidi aega pärast seda palus üks minister Ühendkuningriigi töö- ja pensionite ministeeriumist mul toetada valitsuse seisukohta loobumissäte säilitada. Muidugi ma tegin seda. Pooldan seda nüüdki nagu paljud teised riigid.

Lubage ma vaatan veidi tagasi selle küsimuse kirevale ajaloole. 18. detsembril 2007 ütles raportöör, et rühm riike ei taha tööaja direktiivi ega sotsiaalset Euroopat. Nad tahtsid vabaturgu. Tema nimetas seda džungliseaduseks. Ta ütles, et nad peavad olema vaimse puudega.

Tänan väga! Kuna Ühendkuningriik kaupleb kogu maailmas ja on kodus vaba ELi piirangutest, on ta piisavalt tugev, et olla ELi suuruselt teine maksumaksja, andes liidu kassasse igal aastal 15 miljardit naela. Ma ei usu, et liit sellest ära ütleks.

2007. aasta detsembris ütles eesistujariik Portugal, et ei riski hääletusega nõukogus, ja jättis sellega tegelemise järgmisele eesistujariigile – Sloveeniale. Ja seda pärast selle renditööga kokkusobitamist, et asi paremini laabuks. Sloveenia tegi ettepaneku sätestada 65tunnine ja seejärel 70tunnine töönädal. Ent nõukogu arvamus ooteaja kohta ajas selle untsu. Siis tegi Euroopa Kohus miinimumpalgapoliitika maatasa.

Kui Soome eesistumisaeg lõppes, ütles nende tööminister tööhõive- ja sotsiaalkomisjonile, et ministrid rääkisid tööaja direktiivist Brüsselis suure suuga, aga kui koju jõudsid, oli lood hoopis teised. Just nii!

Eelmisel kuul, 4. novembril ütles raportöör taas, et tööaja direktiiv peab olema esikohal, isegi majandusest eespool. Kui majandus unarusse jätta, siis kuidas tõsta tööaja direktiivist tulenevaid makse? Kui ettevõtted peavad lühikese tööaja tõttu lisatöötajaid palkama, siis kulud suurenevad. Nad ei suuda püsida konkurentsis ja töökohad kaovad. Seepärast kaotaski Prantsusmaa oma 35tunnise töönädala.

Järgigem prantslasi. Unustame selle kõlbmatu aja direktiivi taas kord ja igaveseks.

  Irena Belohorská (NI). – (SK) Lubage mul tänada raportööri esitatud tööaja korralduse direktiivi eelnõu eest, mis on 2003. aasta direktiivi nr 88 liide. Samuti tahaksin tänada teda tänase sõnavõtu eest ja selle eest, et ta ei unustanud mainida tervishoiutöötajaid, keda võib see kõige rohkem mõjutada.

Kuna Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu on selle dokumendi koostamisele kulutanud märkimisväärselt palju aega, arvan, et see väärib meie pikka arutelu. Olen saanud palju uurimusi ametiühingute liitudelt, kes kardavad, et tööandjatele antakse liiga palju valikuvõimalusi. See puudutab peamiselt hinnanguid aja kohta, mil töötajad peavad olema kättesaadavad ehk valves.

Lugupeetud parlamendiliikmed, tahaksin teile meelde tuletada, et valvesoleku ajal ei saa töötajad oma vaba aega vabalt korraldada. See kehtib tohutu hulga tervishoiutöötajate kohta, kelle me võime anda tööandjate armu alla ja keda võidakse seetõttu ära kasutada. Ärgem unustagem, et see ei ole mitte ainult arsti ja õe elukutse alavääristamine, vaid see hõlmab ka valvekorrale kui sellisele väärtuse andmist, sest lõppkokkuvõttes võivad sellega seotud piirangud ohustada abi vajavate patsientide elu.

Veelgi enam, kui meie võime tahta selle direktiiviga aidata töötajatel jõudu taastada ja nautida paremat pereelu, siis kahtlen, kas tööandjatel samad plaanid on. Euroopa kõik organisatsioonid maadlevad täna majanduslanguse, finantskriisi, töötuse tõusu ja nende võimalike tagajärgedega. Ainuüksi juba see asjaolu võib nõudmisi suurendada ja seega suurendada ka töötajate hirmu, et nende tööandjad võivad kasutada koondamist ühe mõjutusvahendina. Samuti on see põhjus, miks homme siia nii palju meeleavaldajaid tuleb.

  Philip Bushill-Matthews (PPE-DE). - Austatud juhataja! Lubage mul kiita komisjoni selle küsimuse mõistliku käsitlemise eest. Lubage mul samuti kiita nõukogu eesistujariiki, sest ta teab hästi, et eelmised seitse eesistujariiki on seda teemat vältinud, ja nii kaugele jõudmiseks on vaja läinud suuri oskusi. Eesistujariik on näidanud mitte ainult seda, et ta on tegutsenud, vaid ka seda, et ta on arutelu edasi viinud. Nüüd on meie, parlamendiliikmete ülesanne vaadata, kas ka meie oleme valmis selle ülesandega rinda pistma ja oma kolmapäevasel hääletusel edasi liikuma.

Ütleksin raportöörile, et olen tema avasõnadega täiesti nõus. Aga ärge liiga vaimustusse sattuge, sest tuletaksin teile meelde, et ütlesite, et miljonid töötajad tunnevad tööaja direktiivi pärast muret. Olen teiega nõus – nad on mures. Nad on mures selle pärast, et on olemas poliitikuid nagu teie, kes tahavad neile öelda, mis neile hea on, ja keelata neil endil otsustamast oma töötundide üle, et nad saaksid vabalt tööd teha.

Ma ei suuda enam järge pidada, kui palju töötajaid – mitte töötajaid ärakasutavaid organisatsioone, vaid tavalisi töötajaid – on mulle kirjutanud ja küsinud, miks me üldse sellest räägime, ja öelnud, et me ei tohi keelata neil töötada nii palju tunde, kui nad tahavad.

Mind rabas eriti üks lugu perekonnast, mis avaldati ajalehes kolm päeva tagasi. Mees oli kaotanud töö ehitusel ja naine pidi hakkama tööle kahes kohas osalise koormusega, et nende kolm last ja ta abikaasa võiksid oma kodus edasi elada. Ta pidi töötama 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas. Ta ei tahtnud, aga ta pidi seda tegema, et pere koos hoida. Tahaksin raportöörile öelda, et see naine elas teie kodumaal, Hispaanias. Mis abi te talle pakute? Mis lootust te talle annate? Mitte mingisugust! Te ütleksite talle, et ta ei saa seda teha, et ta peab ühest töökohast loobuma, loobuma oma lastest ja majast.

Mind ei valitud selliste õigusaktide tegemiseks. Mind valiti inimeste eest hoolitsema ja ma ei unusta seda kunagi. Kavatsen järgmisel aastal selle ameti maha panna, aga seniajani seisan nende inimeste eest, kes mind valisid, ja aitan neid, mitte ei seisa neil tee peal ees.

Nagu volinik ütles, pakub kõnealune ettepanek suuremat kaitset seoses töötajate tervise ja ohutusega. Kui me seda toetame, siis me seda ka saame. Kui me seda ei toeta, ei saa töötajad seda ja nad teavad, keda selles süüdistada.

  Karin Jöns (PSE). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud nõukogu eesistuja, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Tahaksin taas kord pöörduda Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni poole, kes veel kahtlevad, eelkõige selleks, et nad järgiksid tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni hääletuse tulemust ning jääksid kolmapäeval esimese lugemise seisukoha juurde. Ei ole ju tõsiseltvõetav ühelt poolt seista töötajate tervisekaitse eest ja teiselt poolt pooldada loobumisvõimaluse allesjäämist.

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ei soovitanud 48tunnist töönädalat nii ammu kui 1919. aastal ilma põhjuseta. Töötajate stress võib tänapäeval olla teistsugune, aga mitte vähem tõsine. Minu silmis on ehe küünilisus – pean silmas nõukogu – nimetada loobumisvõimaluse säilitamist sotsiaalseks saavutuseks lihtsalt sellepärast, et keskmisele töönädalale kehtestatakse ka 60tunnine ülemmäär. See, et kahe poole kokkulepet on vaja ainult siis, kui tegemist on veelgi pikema töönädalaga, tähendab seda, et inimene peaks olema valmis nõustuma 60tunnise töönädala kui tavalise tööajaga. See on ju vastuvõetamatu! Nõukogu seisukoha järgimine tähendaks töötajate tervise jalge alla trampimist ning töö ja pereelu ühitamise ettekirjutuse kaotamist, mis võrduks sotsiaalse Euroopa reetmisega! Seetõttu palun teilt, kallid kolleegid, tungivalt, et te selle üle veel mõtleksite.

Valvekorra kohta ütleksin nõukogule, et seda tuleb üldreeglina tööajaks pidada. Sellest ei ole pääsu. Kui tööturu osapooled saavad tegevusetut aega hinnanguliselt arvestada, on see arstide, tuletõrjujate ja valvurite jaoks paindlikkuseks piisav.

  Bernard Lehideux (ALDE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud nõukogu eesistuja, lugupeetud volinik! Toetan täiel määral raportööri, kes kaitseb meie esimese lugemise seisukohta, mille liikmesriikide valitsused tagasi lükkasid.

Meie õigusaktid oli hädasti vaja viia kooskõlla Euroopa Kohtu lahenditega ja seda on tehtud. Cercasi raportis on töötajate jaoks tasakaalus ja kaitset pakkuvad lahendused. Kogu valves oldud aega loetakse tööajaks. Hüvituseks antav puhkeaeg on kohe pärast tööaega. Küsimus on terves mõistuses, selles, et tagada mõistlikud töötingimused, eelkõige meditsiinitöötajatele.

Aga tööaja direktiivi muutmine annab meile ka võimaluse teha edusamme Euroopa sotsiaalõigusnormides, kui kaotame individuaalse loobumise võimaluse. Cercasi raportis seda võimalust kasutatakse ja tehakse ettepanek järk-järgult kaotada igasugused erandid seoses tööaja seadusliku maksimumkestusega. Peame vaatama tõele näkku. Naeruväärne on öelda, et töötajad on tööandjatega võrdsel positsioonil ja saavad neile pakutust keelduda.

Kallid kolleegid, peame liikmesriikide valitsustele selgelt näitama, et tekst, mida nad tahavad meile peale suruda, on vastuvõetamatu. Ja keset seda kiidukoori, mis kindlasti Prantsusmaa valitsust homme vaigistab, arvan, et peame kõigepealt huvituma töötajatest, kellelt hakatakse nõudma veel rohkem töötamist, ilma et neil selles valikut oleks, näiteks kõikidest neist Prantsusmaal, kellel tulevikus palutakse töötada ka laupäeval. Lisaksin, et ilmselt muutis Prantsusmaa valitsus nõukogus oma arvamust individuaalse loobumise kohta sellepärast, et viia sisse see eelnimetatud võimalus.

Kallid kolleegid, kuulakem töötajaid ja püüdkem vastata nende palvetele, kui me ei taha, et Prantsusmaa, Hollandi ja Iirimaa referendumite ei-häältele järgneks palju teisi selliseid ei-sid, mis seavad kahtluse alla Euroopa Liidu, mis jätab neile mulje, et ta nende igapäevaprobleemidega ei tegele.

  Jean Lambert (Verts/ALE). - Austatud juhataja! Tahaksin minna tagasi selle aluse juurde, et see on tervisekaitse ja ohutuse direktiiv. Et selle aluseks on tervisekaitse ja ohutus, ei eelda me loobumist tervisekaitsest ja ohutusest ega töönormide konkurentsi Euroopa Liidus. See pidi kehtestama ühtsed normid, sest paljudel meie töötajatel on samad probleemid.

Vaadakem, mis tervisprobleemidega paljud meie liikmesriigid praegu maadlevad. Need on südame-veresoonkonna haigused, suhkurtõbi ja stress. Ühendkuningriigis on stress töölt puudumise põhjustest teisel kohal. Stressi, depressiooni ja ärevuse tõttu läheb kaotsi 13 miljonit tööpäeva, mille maksumus on aastas 13 miljardit naela – kui vaadata sellele majanduse vaatevinklist, mõnele meist meeldib vaadata majandusele iga teema puhul, härra Clark. Kõik need probleemid, isegi sellised nagu ülekaalulisus ja joomahood, on seotud pikkade töötundide kultuuriga. See ei ole ainus tegur, aga on kindlasti oluline.

Jutt ei ole juhuslikest pikkadest töötundidest. Kehtivas direktiivis on piisavalt paindlikkust ja esitatud muudatusettepanekutega lubatakse ettevõtetel tulla toime ootamatu töökoormusega, tingimusel, et nad oma töötajate aja seejärel vaba ajaga korvavad. Probleem on pidevates pikkades tööpäevades. Tööõnnetuse oht suureneb, kui töötada 12 tundi või rohkem. Väsinud töötajad on ohtlikud töötajad. Liiklusohutuse asjatundjad usuvad, et väsinud juhid on süüdi suuremal hulgal õnnetustes kui joobes juhid. Kui palute inimestel töötada pikki päevi, peate teadma, et see on probleem, et tulemuslikkus langeb, et loovus väheneb. See ei ole teadmistepõhisele majandusele hea. Kindlasti ei ole töö ja eraelu tasakaalu seisukohast hea, kui inimesed koju tulles enam lastele unejuttu lugeda ei suuda. Veelgi enam, enamik – 66% – Ühendkuningriigi töötajatest, kes teevad pikki päevi, ei saa ületundide eest tasu. See kuulub pikkade tööpäevade kultuuri hulka, mille kohaselt tähendab kohalolek, aga mitte tingimata tulemuslik tegevus, seda, et ollakse tööle lojaalne.

Neile, kes väidavad, et loobumisvõimalus vähendab bürokraatiat, ütleksin, et töötatud tundide kohta tuleb arvestust pidada sellegipoolest. Kui vaadata uusi ettepanekuid, siis nõukogu ettepanekus küll bürokraatia vähenemist näha ei ole.

  Roberto Musacchio (GUE/NGL). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Homme toimub Strasbourgis suur ametiühingute meeleavaldus selle meisterliku nükke vastu, millega nõukogu tööaja direktiiviga seoses hakkama on saanud.

Üle 65tunnine töönädal on täiesti mõistusevastane, see on vastuvõetamatu ning kollektiiveeskirjade ja ametiühingutega sõlmitud kokkulepete rikkumine. Selle asemel, et loobumisvõimaluste süsteem ja individuaallepingud erandite kohta ära kaotada, tahetakse need üldreegliks muuta. Tööaega arvestatakse aastase keskmise alusel, mis võimaldab tohutut paindlikkust, ning puhkeperioodid muudetakse samuti ebakindlaks ja ettevõtte lepingutes sätestatuteks, nagu peaksime tegevusetut tööaega lugema osaliseks tööks, mida tunnustatakse osaliselt ja tasustatakse samuti osaliselt. See on vastuvõetamatu!

Poliitika, mis kasutab töötajaid üleliia ära – samas kui nii palju inimesi on tööta –, on märk tööjõu väärtuse vähendamisest, mis on vägagi praeguse kriisi osa. Parlamendil oleks hea homset meeleavaldust kuulda võtta ja reageerida sellele nõukogu nükkele, eeskätt oma iseseisvust uuesti kinnitades.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Öeldakse, et kriisiajad ühendavad inimesi. Ent Euroopa kodanikud on juba pikka aega tundnud, et hoopis EL ja ettevõtted on ühinemas inimeste vastu. Tööpäevade pikkust on kujutatud konkurentsi määrava tegurina, tööpäevi ja tööiga on pikendatud, palgad on vähenenud ja elukallidus tõusnud, samas kui kasum on olnud tohutu ja juhtide palgad lausa kosmilised.

Samas kui parlament räägib tööaja pikendamisest, kärpides nii raskesti kätte võidetud sotsiaalseid õigusi, teatavad ettevõtted ajutistest lühematest tööpäevadest ja massilistest koondamistest. Mudelid, mida kunagi järgiti, nagu paljukiidetud tööajatabelid, mis kasutatakse ära nädalatega, näitavad paindliku tööaja piiranguid. Taas kord tegutseme kahes vastupidises suunas. Ühelt poolt propageerime töö ja pereelu paremat kokkusobitamist, et suurendada sündimust, mis on aastaid langenud, ning teiselt poolt laseme laupäevadel ja riiklikel pühadel muutuda tavalisteks tööpäevadeks, millega paratamatult kaasneb traditsioonide ja pereelu kõrvalejäämine. Praeguses kriisis peavad tavainimesed kandma vastutust finantsringkondade vigade eest ja aitama pankasid, isegi oma raskelt väljateenitud säästudega. Nende pensionid on ohus ja varsti peavad nad oma töökohtadelt lahkuma, aga juhid jäävad tööle.

Üks kriteerium, mille alusel Euroopa inimesed ELi hindavad, on sotsiaalse kindluse määr. Seega peab EL otsustama, kas seada esikohale majanduslikud huvid või inimesed.

Sellega seoses peaks ehk mõtlema ka sellele, kas peaks toetama Türgi liitumist, enne kui see viib Euroopa Liidu rahalise kokkukukkumiseni. Aga kui EL jätkab riskantse neoliberalismiga ja piiritu kinnisideega laienemisest, ei tohiks ta imestada, kui sündimus väheneb või leiavad aset sotsiaalsed rahutused. Siis kaob kiiresti hiljuti lühikest aega tõusuteel olnud toetus ELile kui turvalisele kohale ning meie majandusprobleemid on sel juhul palju tõsisemad kui nüüd.

  Thomas Mann (PPE-DE). – (DE) Austatud juhataja! Olen olnud haiglas öövalves kaks korda, kella üheksast õhtul kella viieni hommikul. Igaüks, kes on näinud lähedalt õdede, nooremarstide ja kiirabiautojuhtide tööd, mõistab, et täiesti ebareaalne on eeldada, et valvekorda saab jagada aktiivseks ja tegevusetuks osaks. Need mõlemad on tööaeg ja see peab kajastuma ka töötasus. Euroopa Kohtul oli ka selles õigus.

Arvan, et nõukogu eksib, kui peab tegevusetut tööaega puhkeperioodiks. Selle tagajärjel tekiksid kuni 72tunnised valvesolekumaratonid. Seda ei saa töötajatelt ega ka patsientidelt nõuda. Töötervishoidu ja -ohutust ei tohi vähendada. Sellegipoolest ei ole igasugune valvekorra aeg ühesugune. Selle näiteks on eratuletõrjeüksused, millest sain teada siis, kui tegutsesin ühena kümnest REACHi raportöörist. Hiljuti kutsusin selliste eratuletõrjeüksuste liikmeid Brüsselisse Euroopa Parlamenti külla.

Nad töötasid keemia- ja terasetööstuses ning lennujaamas. Tänuväärselt väike arv kordi, mil neid vaja on läinud, tegi selgeks, et maksimaalse töönädalaga seotud erand on nende jaoks vajalik. Juhuslikult olid nii tööandjad kui ka töötajad selles küsimuses ühel arvamusel.

Aga kõige sellega seoses peab paika see, et kokkulepped on tööturu osapoolte otsustada. Vabad kollektiivläbirääkimised ja dialoog tööturu kahe osapoole vahel on sotsiaalse Euroopa oluline osa. Kui kollektiivläbirääkimisi ei ole, peab eeskirjad kehtestama riik. Ministrid on ju maksimaalselt 48tunnise töönädalaga ELis nõus.

Seega kiidan Cercasi raporti põhimõtteliselt heaks, aga pooldan paindlikkust erandite näol mõne elukutse jaoks. Kui asi läheb lepitusmenetlusele, peavad läbirääkimised lõpuks toimuma rahulikult ja mitte kiirustades. Sotsiaalne Euroopa ei saa endale lubada rutakaid reageeringuid ega tühje sõnu.

  Yannick Vaugrenard (PSE). – (FR) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Kõigepealt tahaksin kiita oma sõbra raportööri Alejandro Cercasi tööd selle dokumendiga, mis on nüüd juunis toimunud ülemkogul saavutatud üllatusliku kompromissi tõttu taas meie ees, teisel lugemisel.

Belglased, küproslased, ungarlased ja hispaanlased ei olnud sellega nõus ja neil oli õigus, sest selle eesmärk on suurem paindlikkus, aga töötajate ohutuse arvelt, mis on vastuvõetamatu. Kas te tõesti usute, et Euroopas on ulatuslike koondamiste ajal tööandjatel vaja peale suruda 65tunnist või pikemat töönädalat?

Euroopa Liidule tuleks kasuks veidi järjekindlust. Maksame praegu toetusi tervetele tööstussektoritele, et vältida koondamist, ja õigusega. Ent peaksime kaitsma ka töötajaid tööl, kui nad töötavad veel ettevõttes või on oma ametis. Ajal, kui inimesed Euroopas kahtlevad – seda just äsja mainiti –, edastaks nõukogu kompromiss halvima võimaliku signaali, kui parlament sellega nõustuma peaks.

Selles direktiivis tuleb tervisekaitse ja ohutuse eesmärgil sätestada nädala töötundide ülemmäär. See ei tohi olla sotsiaalses ja inimlikus mõttes kahjulik direktiiv. Seda arvab meie raportöör ja Euroopa Ametühingute Konföderatsioon ning seda arvamust toetan nende kõrval ka mina.

  Siiri Oviir (ALDE). - (ET) Lugupeetud volinik, lugupeetud kolleegid. Pikki aastaid on liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid arutanud ja otsinud tööajadirektiivi osas ühist positsiooni. Midagi on saavutatud, midagi on veel vajaka. Kui ühistele seisukohtadele me parlamendis lõppkokkuvõttes jõuame, selgitab meie hääletus.

Saan toetada direktiivi, kui säilib ületunnitöö võimalus. Ületunnitöö tegemine ei ole Eestis väga levinud, kuid soovin, et ka tulevikus oleks inimesel, töötajal, võimalus ise otsustada individuaalse ületunnitöö tegemise kasuks, et saada suuremat sissetulekut, arendada oma karjäärivõimalusi või teha seda muudel isiklikel põhjustel.

Keelates direktiiviga ületunnitöö, saavutame me ju sisuliselt selle, et teatud juhtudel tuleb töötajal seda ikkagi teha, kuid nüüd juba illegaalselt, see tähendab lisatasuta ja ilma õigusliku kaitseta. Me keegi ei soovi ju seda.

Teiseks, Eestile kui väikeriigile on oluline, et puhkeaeg kompenseeritaks mõistliku aja jooksul pärast ületundide tegemist. Kompenseeriva puhkeaja kohese võimaldamise nõue võib põhjustada töökorralduslikke raskusi, eriti sektorites, kus tööjõudu napib.

Kolmandaks, valvetunnid on töötunnid. Tänan eesistujamaad Prantsusmaad direktiivi käsilevõtmise ja ühisseisukoha kujundamisele kaasaaitamise eest.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL). – (PT) Nõukogu selle ettepaneku põhieesmärk on töö väärtuse vähendamine, ärakasutamise suurendamine ning tööandjatele suurema tulu ja majandus- ja rahanduskontsernidele suurema kasumi tagamine 60- või 65tunnise keskmise töönädala abil ja madalama palga tagamine tegevusetu tööaja mõiste abil.

See on üks jõhkramaid näiteid kapitalistlikust ärakasutamisest ja see ohustab kõike, mida on öeldud töö ja pereelu ühitamisega seoses. See ettepanek on seoses töötajate raskelt kätte võidetud õigustega samm peaaegu sada aastat tagasi. Töötajad on inimesed, mitte masinad. Seetõttu toetame nõukogu selle häbiväärse seisukoha tagasilükkamist ning kutsume parlamendiliikmeid üles võtma hääletamisel kuulda töötajate proteste ja vältima tõsisemaid sotsiaalseid pingeid, tagurlikumaid samme ja naasmist omamoodi orjapidamisse praegusel 21. sajandil.

Praegusel kriisi ja töötuse ajal peame järk-järgult lühendama töönädalat, ilma et palk väheneks, et luua rohkem töökohti, kus on tagatud töötajate õigused, ning peame austama töötajate väärikust.

  Jim Allister (NI). - Austatud juhataja! Olen kindlat vastu sellele, et kaotatakse Ühendkuningriigi õigus tööaja direktiivi kohaldamisest loobuda. Tõepoolest sean kahtluse alla Euroopa Parlamendi õiguse püüda seda õigust meie riigilt ära võtta. Minu arvates on tööaja reguleerimine ainuüksi riikide endi otsustada, mitte Brüsseli ette kirjutada.

Kui Briti töötajate endi valitud valitsus lubab neil töötada nädalas rohkem kui 48 tundi, siis miks peaks see korda minema neist riikidest pärit inimestele, kelle valitsused keelavad rohkem? Ausalt öeldes ei tohiks see teie asi olla. Aga Briti ettevõtetele on see oluline küsimus, eelkõige majanduslangusest tingitud tohutu surve ajal, kui majanduse elavdamise jaoks on vaja maksimaalset paindlikkust ja vähem õigusakte. Euroopa tootmise maksimumini viimine, meie kaupade müümine kodu- ja välismaal ning ettevõtete kasvu lihtsustamine peaks olema meie kõigi mure.

Aga siin on meil ideoloogid, kes tahavad oma kalli sotsiaalse tegevuskava kõigile kaela määrida, isegi siis, kui seda ei taheta. Sel parlamendil on tõesti aeg oma prioriteedid paika panna. Briti loobumisõiguse kaotamise püüde tagasilükkamine oleks hea algus.

  Csaba Őry (PPE-DE). – (HU) Oleme viimasel ajal tähele pannud, et avalik arvamus järgib seda küsimust erilise tähelepanuga, eriti veel neid teemasid, mille üle ka meie arutleme, see tähendab kohaldamisest loobumist ja valvekorda. Kohaldamisest loobumisega seoses kuuleme pidevalt kaht argumenti – esiteks paindlikkust ja teiseks valikuvabadust. Paistab, et me käitume nii, nagu oleksid tööandjad ja töötajad tõesti võrdsed partnerid, aga nad ju ei ole, ning tööõiguse üks iseenesest mõistetav ülesanne on just selle ebavõrdsuse leevendamine. Sotsiaalpoliitikud on öelnud, et kerjusel on miljonäriga sama õigus silla all magada ja selles mõttes räägime tõepoolest lepinguvabadusest. Aga tegelikult on jutt ebavõrdsest olukorrast, mis mitte niivõrd ei soodusta paindlikkust, kuivõrd säilitab selle ebavõrdsuse.

Veelgi enam, parlamendi esimese lugemise lahendus on paindlikkuse jaoks väga hea. Inimene võib töötada kuni 72 tundi 26 nädalat, et saaks kohaneda turu vajadustega, suurte tellimusmahtudega ja suure töökoormusega. Muidugi on vaja ka puhata ning minu arvates peaks olema see töö- ja tervisekaitse valdkonna direktiivi eesmärk.

Mis puudutab valvekorda, siis kui ühel hommikul mingisse raamatu- või rõivapoodi kliente ei tule, siis kas see tähendab, et müüjal on valvekorra tegevusetu aeg, mille eest tuleks palka arvestada erinevatel alustel? Õige seisukoht on, et kui töötajad ei saa oma aega vabalt kasutada, vaid peavad minema töökohta, siis tuleb seda lugeda tööajaks. Tehtud töö tasustamine on hoopis teine küsimus, mille üle saavad tööandjate ja töötajate organisatsioonid läbi rääkida – igas riigis on võimalik lähtuda reaalsest olukorrast ja riiklikust pädevusest –, aga tööaeg on tööaeg ja seda tuleb sellisena ka käsitleda. Seetõttu olen Euroopa Kohtuga ühel arvamusel ega ole nõus nõukogu kompromissiga.

  Maria Matsouka (PSE). - (EL) Austatud juhataja! Kõigepealt tahaksin kiita härra Cercast, sest ta esitas meile väärika raporti, vaatamata sellele, et nõukogu ühine seisukoht on vastuvõetamatu. Nii komisjoni esialgne ettepanek kui ka nõukogu ühine seisukoht tunduvad tegelikult tõsiselt ohustavat töötajate tervist ja ohutust ning mis veelgi olulisem, töö ja eraelu tasakaalu, mida me saavutada püüame. Ent samas – mis on veelgi halvem – tahetakse nende ettepanekutega peale suruda keskaegsed töötingimused, mis on kooskõlas majandusliku neoliberalismi määratluste ja ettekirjutustega. Just selle neoliberaalse strateegia kohaselt toetatakse ja edendatakse ebavõrdset ja ühepoolset arengut, töötajate ärakasutamist, töötute taastootmist ja lõpuks ametiühingute liikumise lammutamist. Praegused majandusummikud ja sotsiaalne ärevus on selgelt tingitud neoliberaalse mudeli struktuursest kriisist, mistõttu tuleb nõukogu ühine seisukoht tagasi võtta ja koostada uus ettepanek, milles edendatakse solidaarsust, poliitilist võrdsust ja sotsiaalset õiglust.

  Marian Harkin (ALDE). - Austatud juhataja! Arutleme täna väga olulise õigusakti üle ning meie arutelu ja hääletus siin parlamendis edastab ELi töötajatele ja peredele väga selge sõnumi.

Iirimaal esitame sotsiaalpoliitikast rääkides alati küsimuse, kas oleme lähemal Bostonile või Berliinile. Tänases arutelus peame olema lähemal Berliinile. See tähendab, kui Berliin või hoopis Pariis suudab töötajate tervisekaitset ja ohutust tõeliselt paremaks muuta. Kuulasin proua Létardi, kes palus meil käituda vastutustundlikult, ja härra Cercas tegi minu arust seda sama.

Nõukogu eelmisel nädalal toimunud istungil, kus arutati Lissaboni lepingut, andis nõukogu lubaduse tugevdada töötajate õigusi. Nüüd on nõukogul ja parlamendil võimalust just seda teha. Lisaks räägime parlamendis sageli töö ja eraelu tasakaalust. Kõik noogutavad nõusolevalt pead. Jällegi on meil võimalus Euroopa kodanike töö ja eraelu tasakaalu parandada.

Ja ärge unustage, et 48 tundi nädalas tähendab kaheksat tundi päevas ja kuut päeva nädalas, mida härra Silva Peneda juba ütles. Härra Bushill-Matthews rääkis naisest, kes töötab 12 tundi päevas, seitse päeva nädalas, nagu see oleks vastuvõetav. See on täiesti vastuvõetamatu ja me ei tohiks sellise ärakasutamise kaassüüdlased olla.

Nagu ma juba varem mainisin, saadab tänane arutelu ja meie hääletus selle raporti üle Euroopa kodanikele selge signaali. Peame edastama selge sõnumi, et sotsiaalne Euroopa on elus ja terve.

  Georgios Toussas (GUE/NGL). - (EL) Austatud juhataja! Nõukogu ühine seisukoht tööaja korralduse kohta on töötajatevastane koletus ja see on õigusega põhjustanud liikmesriikides töötajate pahameeleorkaani. Cercasi raportis ei käsitleta nõukogu ühise seisukoha põhilisi tagurlikke ettepanekuid. Selles ollakse nõus tööaja jagamisega aktiivseks ja mitteaktiivseks ning tunnistatakse tasustamata mitteaktiivset tööaega. Kaubanduskeskuste ja haiglate töötajad, arstid ja teatud teenistused töötavad armetu korra alusel ja nad on sunnitud tööl olema 12 või 14 tundi. Selles suurendatakse keskmise tööaja arvestamise aega praegu kehtivalt neljalt kuult kaheteistkümnele, säilitatakse loobumisvõimalus, rünnatakse igapäevast kindlat tööaega, ületunnitöö eest tasumist, valvesoleku päevi ja kollektiivtöölepinguid üldiselt ning aidatakse tööandjatel muuta paindlikud töövormid veelgi üldisemaks, millel on tõsine ja valus mõju sotsiaalkindlustussüsteemidele. Täna, kui tööjõu tootlikkuse parandamise võimalused lubavad tööaja lühendamist ja vaba aja pikendamist, on selline ettepanek vastuvõetamatu, mistõttu oleme radikaalselt vastu nii nõukogu ühisele seisukohale kui ka härra Cercasi ettepanekule.

  Juan Andrés Naranjo Escobar (PPE-DE). – (ES) Austatud juhataja! Volinik Špidla, tahaksin alustuseks tsiteerida teie dokumenti, milles esitatakse uus sotsiaalmeetmete kava. Selles seisab: „Komisjon kutsub ka kõiki liikmesriike olema teistele eeskujuks ning ratifitseerima ja rakendama ILO konventsioone ...”

Ent täna arutleme direktiivi üle, milles tahetakse nende kriteeriumidega vastuollu minna, kui lubatakse liikmesriikidel sätestada kolme kuu keskmise töönädala pikkuseks kuni 60 või 65 tundi.

Kas nii sobib, volinik Špidla? Kas me saame välja anda õigusakte, mis on meie endi soovitustega vastuolus? Direktiivi eesmärk on sätestada miinimumeeskirjad töötajate tervisekaitse ja ohutuse tagamiseks kahel viisil: töönädala ülemmäära ja puhkeperioodide abil.

Selles on mõlemaga seotud erandeid, aga nagu te, volinik Špidla, ise ütlesite, ei räägi me eranditest. Ei, me räägime direktiivi ühe põhiosaga seotud vabastustest.

Paindlikkus seda ei õigusta. Tööpäeva pikendamist ei saa segamini ajada paindlikkusega, mida ettevõtetel ja töötajatel vaja on. Direktiivis on väga helded sätted hooajaliste vajaduste, tootmise suurenemise ja teatud tegevustega seotud vajaduste jaoks.

Kõigi jaoks hea asi on, volinik Špidla, see, et säilitatakse paindlikkuse ja turvalisuse eesmärk ehk teisisõnu isikliku ja pereelu edukas sobitamine tööeluga. Et see toimuda saaks, peame edendama koostöö- ja läbipaistvuskultuuri ning võimaldama kollektiivsel autonoomial mängida rolli tööaja korraldamisel.

Austatud juhataja, nõukogu ühise seisukoha vastuvõtmine septembris oli tööturu osapoolte dialoogi jaoks halb päev. Olen veendunud, et kui oleksime tööaja korraldamise ja arvestamise jätnud kollektiivse autonoomia otsustada, oleks kokkulepe praegu olemas.

Olen kindel, et kui me kõik oma vastutust tunnistame, on hääletamise päev kõigi jaoks hea päev.

Reformimine on hea, aga samamoodi on hea hoida alles elemendid, mis meid kõige enam ühendavad ja kõige vähem lahutavad, mis tugevdavad Euroopat ja suudavad praeguse proovikivi kaudu anda jõudu sotsiaalsele Euroopale. Peame minema edasi nii majanduses kui ka sotsiaalvaldkonnas, sest need ei saa olla eraldi.

  Pier Antonio Panzeri (PSE). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Kuigi ma hindan Alejandro Cercasi tööd, tahaksin kohe alguses öelda, et ei olnud üldse mitte selge, et seda tööaja korralduse direktiivi on nii väga vaja muuta. Tahaksin, et see arutelu kinnitaks tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni hääletuse tulemust.

Täna on meiega arstid, homme on Strasbourgis Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon kokku kutsunud kogu Euroopa töötajate esindajad. Nad tulevad siia näitamaks, et nad ei ole nõus nõukogu poolt direktiivi kohta saavutatud kompromissiga, ja õigupoolest ei saa ma aru, kuidas see võiks olla teisiti.

Tahame seada endale kaks selget eesmärki. Esiteks tahame Euroopa Liidus säilitada töönädala ülempiirina 48 tundi. See kaotaks loobumissätte, mille kohaselt võiks sellest piirmäärast mööda minna ja lubada kuni 60- või 65tunnist töönädalat. Teine eesmärk on valvekorra aeg, mida ei saa pidada tegevusetuks tööajaks, vaid tuleb lugeda igati tööajaks, samamoodi nagu on õige kaitsta meditsiinitöötajate õigust kompenseerivale puhkeperioodile.

Neid eesmärke saavad toetada ja peaksid toetama kõik parlamendiliikmed, sest need ei lase konkurentsitingimustel tekitada Euroopas sotsiaalset dumpingut ja töötajate suuremat ärakasutamist. Loodan siiralt, et kõik parlamendiliikmed suudavad nendes seisukohtades ühel meelel olla, sest need esindavad tõesti uut sotsiaalset Euroopat.

  Patrizia Toia (ALDE). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Nõukogu ettepanek, mis kaotab varem saavutatud tasakaalu – mõtlen siin kolleeg Luigi Cocilovo suurepärast tööd selles valdkonnas –, ei saa meie toetust, sest see on samm tagasi paljudes küsimustes, mis on seotud töö, töö ja pereelu tasakaalu ning töökohakindlusega, ja sellepärast, et see on valik, mis nõrgendab töötajate õigusi, mis on ikkagi meie kõigi, meie laste, tavainimeste õigused.

Lisaks ei taha ma, et seda väidet mõistetaks valesti kui ametiühinguid või ettevõtteid pooldavat, sest see kaitseb tervishoiutöötajaid. See ei toeta kumbagi neist. Mina kui poliitik ei tegutse ettevõtete või ametiühingute nimel. Ma tegutsen kodanike nimel. Kui ma otsuseid langetan, mõtlen ma neile, mõtlen nende sotsiaalsetele õigustele, mis on minu arvates Euroopas põhiõigused. Seetõttu ei saa ma andestada Euroopale, mis ei suuda koos maailmaga edasi liikuda, vaid teeb hoopis suuri vigu, kui peab kaitse nõrgendamist ekslikult paindlikkuseks ja vabaduseks. See on veelgi tõsisem ajal, kui Euroopas on rängim kriis ning majandusliku heaolu ja majanduskasvu väljavaated on väiksed.

Lugupeetud nõukogu eesistuja ning nõukogu ja komisjoni esindajad, kui me ei suuda aru saada, et miljonid töötajad võivad täna tööst ilma jääda, tunnevad end nõrgalt ja ebakindlalt ning muidugi ei ole neil vabadust lepinguid enda tingimustel sõlmida – välja arvatud loobumine –, siis pean ütlema, et meil ei ole õrna aimugi, mis eurooplaste sotsiaalses ja pereelus tegelikult toimub.

Sellepärast toetame raportöör Cercasi ettepanekuid ja loodame, et kõik parlamendiliikmed teevad sama. Pean ütlema, et nõukogu soovimatus selles etapis läbi rääkida sunnib meid arutelu ja läbirääkimised võidukalt lepitusmenetlusel lõpule viima.

  Gabriele Stauner (PPE-DE). – (DE) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Valvekorra aeg on tööaeg, nagu Euroopa Kohus õigesti otsustas. Liikmesriigid ongi sellise asjade seisuga praeguseks kenasti kohanenud ja ükski haigla ega muu asutus ei ole selle tagajärjel pankrotistunud.

Lisaks peavad töötajad kõnealuse valvekorra veetma tööl, kõik muu on valveaeg, mis on täiesti teine asi. Minu arvates on täiesti mõistusevastane jagada valvekord aktiivseks ja tegevusetuks ajaks, mida võib veel täpsemalt või vähem täpsemalt määratleda, aga igal juhul meelevaldse hinnangulise keskmise arvestamisega. Juriidilisi termineid kasutades on töötajad tööandjate käsutuses, alluvad nende korraldustele ja neil puudub vabadus oma aega oma äranägemise järgi jagada.

Olen põhimõtteliselt individuaalse loobumisvõimaluse vastu. Teame ju kõik, et töösuhet ei iseloomusta võrdne staatus, vaid vastuseis ühelt poolt alati majanduslikult tugevama tööandja ja teiselt poolt oma töövõimest sõltuva töötaja vahel. Üksikisikuid käsitlev tööõigus loodigi just selleks, et tasakaalustada seda ebavõrdset suhet. Kui vaja, riskivad äraelamiseks tööst sõltuvad töötajad oma tervisega, et end ja oma peret ülal pidada. Majandusraskuste ajal nagu nüüd – mis muide on tingitud ebapädevate juhtide tõsiselt valedest otsustest – surve töötajatele aina kasvab. Aga inimesed ei ole masinad, mis suudavad töötada pausideta.

Minu arvates on nõukogu seisukoht selles küsimuses vastuvõetamatu. Toetan suures osas meie parlamendikomisjoni raportit ja kolleeg Silva Peneda seisukohta ning loodan, et saavutame lepitusmenetlusel mõistliku ja inimliku lahenduse.

  Marie Panayotopoulos-Cassiotou (PPE-DE). - (EL) Austatud juhataja! Ainus teene, mida nõukogu ühine seisukoht ja eesistujariigi Prantsusmaa jõupingutused on meile teinud, on see, et me jälle arutleme selle probleemi üle. Jõulude paiku meenub meile Charles Dickensi „Jõululaul”, kus Euroopa ühe riigi tööandja ei anna oma usinale töötajale vaba päeva. Peaksime sellele jõululoole lõpu tegema. Sellised riigid nagu Kreeka olid hääletusel vähemuses, kui ei pooldanud seda kompromissi. Kreeka on järjekindlalt toetanud 48tunnist töönädalat ega taha mingeid muudatusi tööaja korralduses, enne kui tööandjate ja töötajate vahel pole toimunud läbirääkimisi ja kokkulepet saavutatud. Nagu mu kolleegid kinnitasid, ei tahaks me näha siin homme ei tööandjate ega töötajate meeleavaldust. Tahaksime tööturu osapoolte dialoogi ja kollektiivläbirääkimisi.

Üks mu kolleeg mainis keskaega. Keskajal siiski tunnustati pühapäeva vaba päevana. Isegi orjad ei töötanud pühapäeval ja tänapäeval oleme direktiivist kaotanud nõude, et pühapäev peab olema töötajal vaba päev. Sellepärast on esitatud kaks muudatusettepanekut ja kutsun parlamenti üles neid toetama, et parlamendi ettepanekus oleks see Euroopa tsiviliseerituse element. Loodan, et seda toetavad kõik auväärt parlamendiliikmed, kes, nagu ma näen, kasutavad oma tegevusetut aega ja kellele makstakse tavatööaja eest. Tulevikus peaksime nendel parlamendiliikmetel, kes kohal ei ole, tööaega lühendama.

  Richard Falbr (PSE). – (CS) Sisuliselt alates sellest, kui ratifitseeriti Maastrichti leping, mis paljudele tähendas neoliberaalse majanduspoliitika võitu, oleme olnud tunnistajaks järkjärgulisele keskendunud rünnakule Euroopa sotsiaalse mudeli vastu. Selleni on meid viinud see, et hülgasime Keynesi ettevõtte sotsiaal-majandusliku mudeli, mille kohaselt peetakse normaalseks tööturu osapoolte dialoogi ja riigipoolset tugevat sekkumist. See on viinud meid neoliberaalse kapitalismi täieliku kokkukukkumiseni ja nüüd küsime abi riigilt, mille rolli pidime võimalikult väikseks muutma ja mille mõju tuli miinimumini viia.

Ma ei mõista, kuidas saab keegi läbi suruda seda, mida nõukogu on komisjoni nõusolekul esitanud. See on ehk ettenähtud olema veel üks samm rikastele mõeldud sotsiaalse kapitalismi ja vaestele mõeldud kauboikapitalismi poole? Tagasiminek 19. sajandisse ei aita kedagi. Sellepärast peame olema kategooriliselt vastu direktiivi eelnõule, kuni selles ei ole raportöör Alejandro Cercasi esitatud muudatusettepanekuid.

  Mihael Brejc (PPE-DE). - (SL) Direktiivis ei sätestata 40tunnise töönädala muutmist 60tunniseks. Samuti ei nõuta selles töötajatelt nädalas 60 või 65 tundi töötamist, sealhulgas ületunnitööd. Selle asemel sätestatakse seal raamistik ja tingimused, mis muudavad selle võimalikuks. Seetõttu ei saa seda 60 tundi, millest meie räägime, võrdsustada kehtivate siseriiklike õigusaktide sätetega, mille kohaselt on töönädal 40 või vähem tundi. Selline võrdsustamine ei ole õige, sest heidab direktiivile eksitavat valgust.

Ent direktiiv kehtestab maksimaalse võimaliku tööaja pikkuse. Täna ei ole keegi maininud, et palju inimesed rahandusasutustes, advokaadibüroodes, investeerimisfirmades ja mujal töötavad pidevalt 60, 70 ja enam tundi nädalas, ilma et keegi selle peale kulmu kergitaks. Direktiiviga kehtestatakse ülempiir, mida ületada ei tohi.

Samuti peame panema end tööandjate, eelkõige nende väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete olukorda, kellel on kahtlemata väga raske turul ellu jääda, kui neil on liiga palju formaalseid takistusi. Peame nende olukorrast aru saama, eriti kui nad vahel peavad kasutama kõiki oma ressursse, et lepingutingimusi täita ja kui muidugi inimesed peavad kauem töötama. Aga seda tehakse töötaja nõusolekul ja muidugi lisatasu eest ning mitte automaatselt iga nädal.

Lühidalt öeldes on ka valvekorra aja süsteemid väga erinevad. Mainisime kõik arste, aga oleme unustanud näiteks laagripaigad, perehotellid ja paljud teenused, kus inimesed töötavad ja on valves. Lõpetuseks arvan, et nõukogu on välja pakkunud teatud kompromissi. Läheme ilmselt lepitusmenetlusele ja loodan, et leiame sellele mõistliku lahenduse.

  Anja Weisgerber (PPE-DE). – (DE) Austatud juhataja! Põhimõte, et kogu valvekorra aeg tuleb lugeda tööajaks, peab alles jääma. Olen selles küsimuses raportööriga nõus. Arvan, et ühist seisukohta tuleb selles küsimuses muuta. Ühises seisukohas on isegi ette nähtud võimalus, et valvekorra tegevusetut aega võib pidada puhkeajaks. See võib viia 72 ja enama tunni pikkuste valvekorramaratonideni, mida ei tohiks lubada üheski liikmesriigis. Seetõttu on mul hea meel, et parlamendikomisjon mu selleteemalised muudatusettepanekud vastu võttis.

Tahaksin paluda, et te siiski ei unustaks, et tööaja direktiivi ei kohaldata mitte ainult arstidele, vaid ka paljude teiste elukutsete esindajatele ja valvekorra ajal on töötajad hõivatud väga erineval määral. Näiteks hõlmab see tuletõrjujaid, kes võivad valvekorra ajal magada või tegelda vaba aja tegevustega. Seetõttu tahavad tuletõrjujad saada erandi võimalust seoses maksimaalse töönädalaga.

Seetõttu propageerin võimalust otsida kohapealseid erilahendusi kollektiivsete, mitte individuaalsete loobumistega. Praktilisi kollektiivlepinguid on sellega seoses varem sõlmitud. Toetan selgelt sellist vabade kollektiivläbirääkimiste tugevdamist.

Lisaks on uus, kollektiivne loobumisvõimalus praegusest korrast tunduvalt töötajakesksem. Kohaldamisest loobumine on võimalik ainult asjaomase töötaja nõusolekul ja seda ei tohi anda koos töölepingu allkirjastamisega. Kui hääletame kollektiivlepingute võimaluse vastu, tekib oht, et tööaja direktiivi ei muudeta üldse, ja samamoodi seame ohtu töötajale sobiva eranditegemise.

Seetõttu hääletan ma loobumisvõimaluse kaotamisele suunatud muudatusettepanekute vastu, sest pooldan selliseid vabu kollektiivläbirääkimisi ja kohapealseid erilahendusi.

ISTUNGI JUHATAJA: LUIGI COCILOVO
asepresident

  Mario Mauro (PPE-DE). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Meie töö vili ei ole mitte ainult kaupade tootmine ja teenuste osutamine, vaid ka elu eesmärgi saavutamine, selle soovi täitmine, mis juhib meid õnne otsingutel. Seetõttu peame tööpoliitikaga seotud otsuste langetamisel kõik korralikult läbi mõtlema ja julgelt oma veendumustele kindlaks jääma.

Seetõttu arvan, et on mõistlik, kui parlament eelistab lepitusmenetlust, toetades ühelt poolt raportööri seisukohta, aga eelkõige kolleeg Silva Peneda muudatusettepanekuid. Pean ütlema, et selles mõttes on ilmselge, et tervishoiutöötajate valvekorra aega tunnustatakse täiel määral tööajana. See tuleb kindalt tagada.

  Stephen Hughes (PSE). - Austatud juhataja! Paljudel inimestel on väärarusaam, et kui võtame vastu Alejandro Cercasi esitatud seisukoha, ei saa enam teha ületunde, mis jäävad väljapoole 48tunnist töönädalat. Muidugi ei ole see tõsi.

Me oleme vastu kohaldamisest loobumisele kui sellisele, sest see on tervisekaitse ja ohutuse õigusakt, aga tegime ettepaneku arvestada keskmist tööaega praeguse nelja kuu asemel 12 alusel. See annab inimestele ja ettevõtetele tööaja planeerimises tohutu paindlikkuse. Õigupoolest nii palju paindlikkust, et nõukogu ise tahtis seada nädalaseks piirmääraks keskmise arvutamise ajast sõltuvalt kas 60 või 65 tundi. Meie seda ei teinud. Siin sätestatud paindlikkus on palju parem kui loobumisvõimaluse kasutamine. See on palju parem valik nii ettevõtetele kui ka inimestele. Loodan, et see arutelu edastab selle sõnumi väga jõuliselt.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Mõte eristada aktiivset ja tegevusetut tööaega on ohtlik ja alatu lähenemisviis. Kui osa töökohal veedetud aega, mis on kas täielikult või osaliselt mõeldud tööandja heaks töötamiseks, ei kasutata konkreetsete ülesannete täitmiseks, ei saa seda aega pidada puhkeperioodiks. Töötaja ei saa ju seda aega kulutada oma perele ega puhata nii, nagu ta ise seda tahaks. Selle aja eest tuleb maksta muu ajaga sama töötasu.

Teine probleem on valvekorra pikendamise võimalus kohast töötasu maksmata, väidetavalt töötaja nõusolekul. See puudutab eelkõige arste. Huvitav oleks teada, kas mõni patsient – ideaalis Euroopa nõukogu liige – oleks hea meelega nõus laskma end opereerida arstil, kes on juba 23 tundi järjest tööl olnud. See ei riku mitte ainult arsti tööõigusi vaid ka patsiendi õigusi. Poola haiglad on keeldunud tööle võtmast arste, kes keelduvad loobumissätte allkirjastamisest. Tahaksin parlamendile meelde tuletada, et kaheksatunnise tööpäeva õigus saadi enne Teist maailmasõda.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE). – (RO) Sotsiaalne Euroopa peab tagama selle, et iga eurooplane saaks oma palgast korralikult ära elada. Korralik töö peab tagama korraliku elatise.

Töötajate austamine tähendab seda, et on sisse seatud tööaeg ja puhkeaeg, kui nad saavad lõõgastuda ja veeta piisavalt aega koos perega. Lastel on vaja vanemate juhendamist ja järelevalvet, aga kui vanematel on pere jaoks vähem või üldse mitte aega, võib see mõjuda halvasti laste kasvatamisele. Ükski tööandja ei tohiks saada nõuda töötajalt üle 48tunnist töönädalat.

Minu arvates peaks tööaja direktiiv pöörama rohkem tähelepanu meditsiinitöötajate valvekorra erilisusele. Toetan kolleeg Cercasi raportit, mis kaitseb töötaja huvisid ilma tööandjate õigustatud huvisid eiramata ja pakub neile võimalust kohandada tööaega vajadust mööda. Samuti on mul hea meel muudatusettepanekute üle, milles rõhutatakse kollektiivsete töölepingute olulisust.

  Dragoş Florin David (PPE-DE). – (RO) Praeguses finantskriisis, mis mõjutab otseselt eurooplaste majandus- ja sotsiaalset elu, on tööaja direktiiv Euroopa sotsiaalpoliitika oluline osa.

Alejandro Cercasi raport esitab loogilise ja sidusa lähenemise sellele, kuidas hinnata liikmesriikides selle direktiivi kohaldamise järeldusi. See direktiiv on praegu paindlik vahend, mis määratleb kaitsetaseme, mis ei luba töötajate tervist ja ohutust kahjustavat tegevust.

  Jan Tadeusz Masiel (UEN). – (PL) Austatud juhataja! Et arutelu on lõpule jõudmas, tahaksin lisada paar sõna Alejandro Cercasi raporti poolt ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni vastu võetud seisukoha poolt, mis on sama, mis aastal 2005 ja mida kinnitati 6. novembril toimunud hääletusel.

Parlamendikomisjonil oli arvamuse läbimõtlemiseks piisavalt aega ja usun, et parlamendikomisjoni hääletuse tulemus kajastub ka ülehomsel üldkogu hääletusel. Hääletasime täiel määral arvesse võttes Euroopa sotsiaalõigusakte, mis on ühed ja samad nii vanades kui ka uutes liikmesriikides ning mis on meile näiteks ja toeks. Nõukogu juunikompromiss on vastuvõetamatu.

Minu valijad ja eelkõige meditsiiniringkonnad Poolas jälgivad parlamendi tegevust mõneti murelikult. Nad väidavad õigusega, et kogu tööaeg peab olema tasustatud, mitte ainult aktiivne valvekorra aeg. On tõsi, et nõukogu kompromiss viitab võimalikule paindlikkusele sotsiaalpartnerite ja kollektiivlepingute tasandil. Sellegipoolest tunnevad Poola töötajad, et neil puudub jõud tööandjatega läbi rääkida ning neil on vaja Euroopa Parlamendi tugevat toetust.

  Gabriela Creţu (PSE). – (RO) Pikkades aruteludes selle raporti üle väljendati muret, et ehk homsel hääletamisel ei saavutata seda enamust, mis esimesel lugemisel, sest vahepeal liitunud muudavad parlamendi jõudude tasakaalu.

On tõsi, et nõukogus on parempoolsed valitsused samal arvamusel, sõltumata sellest, kas nad asuvad idas või läänes. Ent üht asja on veel vaja selgitada. Ida-Euroopa töötajad pooldavad sama veendunult Euroopa Parlamendi esitatud muudatusettepanekuid, aga nõukogu ei ole nendega nõus. Rumeenia ametiühingud, kes ka homme Strasbourgi tulevad, teavad näiteks, et nende saadud õigused ei ole igavesed, vaid neid tuleb pidevalt kaitsta. Nende sõnum on lihtne: olemasolevate probleemide lahendamiseks on piiramata tööajast palju mõjusam lahendus madalapalgaliste töökohtade, sealhulgas Ida-Euroopast pärit töötajatele mõeldud madalapalgaliste töökohtade piiramatu leviku takistamine.

  Jacek Protasiewicz (PPE-DE). – (PL) Austatud juhataja! Ma ei kahtle, et töötajate heaolu ja tööohutus on kõikidele selles arutelus osalevatele parlamendiliikmetele südamelähedased teemad.

Ent me kõik teame, et kehtivasse tööaja direktiivi on vaja teha teatud muudatusi. Esilekerkivad küsimused puudutavad nende muudatuste olemust ja eesmärki. Neile küsimustele ei ole lihtne vastata ning nende üle vaieldi tuliselt nii siin parlamendis kui ka nõukogus mitu aastat. Nõukogu jõudis lõpuks targa kompromissini. Praegu on palju oodata, et nende riikide valitsused, kellest enamik kohaldavad loobumispõhimõtet, järsku sellest loobuks, eelkõige praeguse majanduskriisi ajal. Eriti tahaksin sellele asjale juhtida nende parlamendiliikmete tähelepanu, kes nõuavad karmi suhtumist loobumisvõimalusse.

Austatud juhataja, Poolas on kõnekäänd, et parim on hea vaenlane. Tahaksin rõhutada, et meil on mõistlik kompromiss ja me peaksime sellega Euroopa töötajate heaolu huvides nõustuma.

  Proinsias De Rossa (PSE). – Austatud juhataja! Mina toetan Cercasi paketti. Minu arvates on selle arutelu otsustav punkt see, et inimesed on sotsiaalsed olevused, nad ei ole masinad ja neid ei tohiks töökohal ka sellistena kohelda. Inimesel, kes pöördub tööandja poole sooviga saada tööd, ei ole võimalust keelduda allkirjastamast vormi, millega loobub õigusest, et tema suhtes kohaldatakse tööaja direktiivi. Seega ei ole õige väita, et loobumise keelamine on teatud viisil rünnak vabaduse vastu. See on hoopis rünnak töötaja väärkohtlemise vastu, kuna töötaja vajab tööd, et ära elada.

Minu arvates on praegu 14 liikmesriigis kasutatav kohaldamisest loobumise võimalus rünnak selle vastu, et Euroopa ühendamine toimub ühiste korralike töö- ja elamistingimuste alusel, ja me ei tohi lubada sellel juhtuda.

  Valérie Létard, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, lugupeetud raportöör, austatud parlamendiliikmed! Tööaja direktiiv on muidugi sümbolirikas ja tekitab põhimõttelisi küsimusi, millest üks on töötajate valikuvabadus ning nende tervise ja ohutuse kaitse.

Just selles on meil probleeme kokkuleppele jõudmisega. Nagu ma juba mainisin, on Prantsusmaa olnud kaua aega loobumisvõimaluse vastu. Ent oleme ühise seisukohaga nõustunud. Miks? Sellepärast, et direktiivi eesmärk ei ole inimeste õiguste nõrgendamine või sotsiaalne tagasiminek.

Valvekorraga seoses on eesmärk lubada liikmesriikidel käsitleda seda eriviisil, võttes arvesse selles sisalduvat tegevusetut aega. Kõikidel liikmesriikidel oli sellise aja käsitlemiseks oma moodus ja nõukogul ei ole muud eesmärki kui säilitada praegune olukord, tasakaal, mida Euroopa Kohtu otsused haavatavaks tegid.

Teine põhjus on see, et seoses loobumisvõimalusega parandab ühine seisukoht asjaomaste töötajate õigusi, kui loobumissäte on üle võetud. On selge, et selle erandi kasutamine ei ole kohustuslik. Loobumisvõimalus on tagatisteta olemas olnud alates aastast 1993. Nõukogu seisukohas sätestatakse tagatised, nagu Elizabeth Lynne ütles. Loodan, et pragmaatilisus jääb peale. Ühine seisukoht ei tähenda seda, et keegi oma põhimõtted või veendumused hülgab.

Täna ütleb eesistujariik Prantsusmaa teile nõukogu nimel, et ühine seisukoht on liikmesriikide vahelist jõudude tasakaalu ja valvekorra probleemi kiire lahendamise vajalikkust arvestades kahtlemata parim kompromiss, millega saavutada direktiivi muutmine. See, lugupeetud parlamendiliikmed, oligi, mida ma tahtsin oma avasõnale lisada.

  Vladimír Špidla, komisjoni liige. – (CS) Tahaksin korrata Valérie Letardi sõnu arutelu sügavuse ja huvitava sisu kohta. Arutelus käsitletakse ülimalt olulisi teemasid ja minu arvates on parlamendil nüüd aeg otsustada. Siis on edaspidiste läbirääkimiste raamistik selge. Kuna mõnes arutelu ajal esitatud arvamuses ei kajastunud reaalne olukord, tahaksin öelda ainult seda, et ehk oleks kasulik vaadata selgelt ja asjalikult üle mõned põhifaktid.

Tööaja direktiiv on praegu jõus. Direktiivis on sätestatud, et liikmesriigid võivad võtta kasutusele kohaldamisest loobumise võimaluse. Praeguseks on seda teinud 15 liikmesriiki. Seega ei ole see mitte uus olukord, vaid väljakujunenud fakt. Uus direktiiv on vaja vastu võtta selle surve pärast, mida avaldab Euroopa Kohtu otsus SIMAPi ja Jaegeri kohtuasjas, sest see otsus tekitas paljudes süsteemides väga keerulise olukorra, sest seal kasutatakse tavapäraselt palju valvesoleku aega.

Samuti tahaksin öelda, et valvekorra ja selle arvestamise tagajärjed mõjutavad mitmeti erinevaid süsteeme eri liikmesriikides, eelkõige väiksemates, kus ei õnnestu eriti palgata töötajaid teistest liikmesriikidest ja kus võib tekkida küllaltki suuri probleeme. Sellepärast ongi arutelu nii keeruline, sest ühelt poolt avaldab see tööaja mõningase reguleerimisega mõju töötajate kaitsele ja teiselt poolt kohaldatakse seda paljudele väga haavatavatele süsteemidele, nagu tervishoid või hädaabiteenused, nagu tuletõrje ja teised.

Igal otsusel on oma tagajärjed ja minu arvates on meil praegu suur võimalus edu saavutada. See edu on kõikides institutsioonides toimunud arutelu tulemus, nii koostöö kui ka arutelu tulemus, ja üks raskemaid samme sellel teel on parlamendi hääletus selle aasta 17. detsembril.

  Alejandro Cercas, raportöör. – (ES) Kõigepealt tahaksin tänada kõiki kolleege kõikidest fraktsioonidest, sest usun, et suurem osa parlamendist arvab, et inimesed ei ole masinad ning inimesed ja nende õigused on kõige tähtsamad. Seejärel võime rääkida muudest asjadest, aga alustama peame nende tervisest, ohutusest ja pereelust.

Teiseks tervitan nõukogu ja komisjoni läbirääkimiste laua taga. See on küll hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Ettevaatust lõksude eest! Teie ühise seisukoha alusel koostatud direktiivis ei ole loobumisvõimalus selline, nagu sätestatud 1993. aastal, kui see oli ajutine, tingimuslik ja peamiselt ühekordne. Volinik mainis 15 riiki. Ei, ühes riigis on üldine loobumine ja mitmes väiksemad. Aga teie teete ettepaneku, et see peaks olema igavene ja kõigi jaoks. See jagab Euroopa kaheks – riikideks, kes tahavad pikki tööpäevi, ja riikideks, kes neid ei taha.

Me ei taha, et ajutine ja erandlik muutuks alaliseks ja tavaliseks, sest ei ole normaalne, kui inimesed töötavad igal nädalal aastas ja kõikidel aastatel elu jooksul oma peret nägemata ega suutmata täita oma kodanikukohustusi.

Arvan, et teatud tõsiasju tuleb tunnistada. See, et töötajad ja arstid on selle direktiivi vastu, on tõsiasi, mitte arvamus, kolleeg Bushill-Matthews. Ma ei ole rääkinud 160 miljoni töötaja ega nelja miljoni arstiga, aga olen rääkinud nende esindusorganisatsioonidega. Võib-olla mõni on teiega nõus, aga kinnitan teile, et suur enamus on teie vastu, eranditult kõik nende organisatsioonid on teie öeldu vastu.

Las ma kordan lõpetuseks seda, mida ütlesin alguses. Kolmapäev on väga oluline päev, kui kodanikud võivad hakata taas uskuma Euroopasse ja kui nad saavad aru, et need institutsioonid ei koosne südametutest poliitikutest, kes mõtlevad ainult majandusele, või bürokraatidest, kes elavad omaette maailmas. Oleme koos inimestega. Seisame nende õiguste eest ja 17. detsembril kerkib esile jõuline sotsiaalne Euroopa. Seejärel peame läbirääkimisi. Teeme seda võrdsetel alustel.

(Aplaus)

  Juhataja. - Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Iles Braghetto (PPE-DE) , kirjalikult. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! See direktiiv on majandusliku ja sotsiaalse Euroopa ülesehitamise jaoks otsustav tekst.

Üldine arusaam on, et me peaksime ja saame nõutava paindlikkuse raames teha tööturul uuendusi, mis parandavad tootlikkust ja kvaliteeti ilma töötajaid ära kasutamata. Kui on tagatud ausad töötingimused, mis on ka igaühe võõrandamatu õigus, on tagatud ka tehtava töö ohutus ja tulemuslikkus. Sellepärast arvame, et tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis vastu võetud ettepanek on tasakaalus.

Eelkõige tuleb tähelepanu juhtida sellele, et meditsiinitöötajate jaoks on tagatised vahetuste ja puhkeperioodide korraldamises olulised ning tagavad mitte ainult ausad tingimused, vaid ka patsientide eest hoolitsemise kvaliteedi ja ohutuse ning kliiniliste ohtude vähenemise.

  Ole Christensen (PSE), kirjalikult. – (DA) Mul on rõõm kuuluda fraktsiooni – Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni –, mis ei tee töötajate tervisekaitse ja ohutuse arvelt kompromisse.

Arvamus, et halvad töötingimused ja liikmesriikidevaheline konkurents pikimate tööpäevade nimel suurendab konkurentsi, on täiesti ekslik ja kuulub teise ajastusse. Mul ei ole midagi selle vastu, kui töötajad ja tööandjad lepivad kokku pikemates tööpäevades ning tööaja arvestamine toimub aasta alusel ja nädalas on keskmiselt kuni 48 töötundi, aga ma ei ole nõus sellega, et tööandjatel on võimalus võtta tööle töötajaid individuaalsetel alustel, mis võimaldab neil kohaldada erinevaid erandeid.

Ei tea, mida veel on vaja, et Ühendkuningriik oleks nõus tõsiste läbirääkimistega ja kaotaks järk-järgult oma loobumisvõimaluse, et parandada selle riigi miljonite töötajate tingimusi.

Loodan, et kolmapäeval ütleb Euroopa Parlament, et tulevikus peab Euroopa töötama targemalt, aga mitte rohkem, et tulla toime tuleviku ülesannetega.

  Corina Creţu (PSE), kirjalikult. – (RO) Mul on hea meel, et selles raportis kinnitatakse Euroopa vasakpoolsete sotsiaalset arusaama ning sotsiaaldemokraatidest esindajad kritiseerivad täiesti õigesti seda, mis toimub tööajaga seotud loobumissätete lubamise tõttu, millega rikutakse töötajate töökohal tervisekaitse ja ohutuse õigusaktide kohaldamise erandite mittelubamise põhimõtet.

Kuigi töö konkreetsest olemusest ja isiku võimetest sõltuv paindlik tööaeg võiks anda häid tulemusi, lähevad mu mõtted paratamatult arvukatele töötajate väärkohtlemise juhtumitele. Mõtlen siin Rumeeniat, kus paljudel juhtudel ületunde ei arvestata ja nende eest seaduslikku palka ei maksta. Igasugune tegevus pärast tavatööaega ei ole töötaja ja tööandja kokkulepe, vaid tööandja ettekirjutus tema oma äranägemise järgi. Ei ole isegi mõtet mainida ohtu nende inimeste tervisele ja elule, kes on sattunud sellesse suppi, kust nad pääsevad vaid oma töökoha ohtuseadmisega.

Paljudel juhtudel on tööl konkurentsi suurendamisena esitletu tegelikult ärakasutamine.

Seega arvan, et 48tunnine piirmäär on parem valik. Mis puudutab valvekorda, siis arvan, et on ebaõiglane mitte pidada valvekorra tegevusetut aega tööajaks ja seega mitte maksta selle eest palka.

  Magda Kósáné Kovács (PSE), kirjalikult. – (HU) Euroopa Liidul on juba mõjusad õigusaktid tööaja korralduse kohta. Nende kohaselt on keskmine tööaeg nädalas 48 tundi. Tegelikkuses tähendab see seda, et töötaja võib töötada nelja kuu keskmise järgi arvestatuna kuuel nädalapäeval kaheksa tundi. Minu arvates peaks sellest piisama, sest pikem tööaeg mõjub pikemas plaanis tulemuslikkusele halvasti.

Nõukogu kompromissi, milles on kehtivatest vähem soodsad eeskirjad, ei toetanud teiste hulgas Belgia, Küpros, Hispaania ja minu kodumaa Ungari ning see on Euroopa sotsiaaldemokraatidele vastuvõetamatu.

Sotsiaalne Euroopa ei saa olla tühi loosung, isegi mitte majandusraskuste ajal. Lepitusmenetluse ajal oli raportöör Cercas sobivalt vastutulelik ja tegi paindlikkuse huvides võimalikuks näiteks selle, et keskmine 48 tundi arvestatakse 12 kuu alusel. Aga me ei saa nõustuda õigusaktiga, mis lubaks töötada nädalas 60–65 tundi ja äärmuslikel juhtidel isegi 70–72 tundi. Samuti ei saa me nõustuda seisukohaga, mis võimaldaks loobuda nende eeskirjade kohaldamisest piiramatuks ajaks. Selle peamine põhjus on see, et töötajate ja tööandjate suhe ei saa kunagi olla võrdne.

Mis puudutab valvekorda, siis inimesed, kes arvavad, et valvekorra tegevusetu aeg ei ole tööaeg, on minu arvates silmakirjalikud. Teen ettepaneku, et nad räägiksid mõne töötajaga kolmapäeval – hääletuse päeval – parlamendihoone ees toimuval meeleavaldusel.

  Roselyne Lefrançois (PSE), kirjalikult. – (FR) Nõukogu ja Euroopa Liit on juba üle kolme aasta selle tööaja direktiivi pärast tülis olnud.

ELi 27 tööhõiveministri kokkuleppes on sätestatud maksimaalselt 48tunnine töönädal, aga ka võimalus kasutada erandit, mille kohaselt võib töönädalat teatud juhtudel pikendada 65 tunnini.

Selline lahendus on vastuvõetamatu ning minul kui sotsiaaldemokraadil on kohustus hoolitseda selle eest, et miljonite töötajate muret võetakse kuulda, ja võidelda mitte ainult selle nimel, et see 48tunnine piirmäär ei lubaks mingeid erandeid, vaid ka selle eest, et tööaja arvestamisel võetakse arvesse ka valvekorra aega.

Seetõttu hääletan Cercasi raporti poolt, lootuses, et kui asi läheb lepitusmenetlusele, jõuame tekstini, milles on töötajate kaitse ja optimaalne töökorraldus tõeliselt tasakaalus. Meie kui Euroopa sotsiaaldemokraadid jätkame igal juhul töötajate kaitsmist, sest rohkem kui kunagi varem on Euroopal just nüüd vaja sotsiaalset mudelit, mis vastab kõige haavatavamate kodanike vajadustele ning eriti nende vajadustele, keda majandus- ja finantskriis kõige rohkem mõjutab.

  Lasse Lehtinen (PSE), kirjalikult. – (FI) Austatud juhataja! ELi õigusaktid on harva mõjutanud nii paljusid. Miljonid palgatöötajad saavad parlamendilt jõulukingituse kas nende töötingimuste paranemise näol või Euroopa esimese direktiivi kujul, mis tegelikult inimeste tööelu halvendab. Tööhõive- ja sotsiaalkomisjon näitas head eeskuju, kui täiendas komisjoni ettepanekut selge häälteenamusega. Tööaja määratlemine on tegelikult selle sotsiaalne tahk. Liiga paljud palgatöötajad töötavad nädalas 60 või 65 tundi, samas kui miljonid on töötud.

Pikad töönädalad on pahatihti pealtnäha valikuvabaduse tulemus. Töötajal on vaba voli valida pika töönädala ja töötuse vahel. Isegi pärast täiendusi on direktiivis mõistlikult palju erandeid, mis võimaldavad paindlikkust.

Parlamendikomisjon oli nõus mu muudatusettepanekuga kohaldada seda direktiivi ka juhtivtöötajatele. Ka ülemus vajab õiguslikku kaitset, sest ka tema võib väsida.

Nõukogu ja komisjon ei ole nõustunud muutma oma seisukohta valvekorra kohta. On ju loogiline, et töökohas veedetud aeg – ooterežiimis, ärkvel või magades – on ikkagi tööaeg.

Euroopa Parlamendi mandaat tuleb otse Euroopa kodanikelt. Sellepärast on tema kohustus ka mõelda, mis on selles asjas kodanikele parim.

  David Martin (PSE), kirjalikult. – Hääletan selle poolt, et lõpetada 48tunnise töönädalaga seotud loobumisvõimalus. Olen kindlalt veendunud, et pikad tööpäevad kahjustavad inimese tervist, suurendavad tööõnnetuste ohtu ja mõjuvad halvasti pereelule. Ühendkuningriigis on vabatahtlikku loobumisvõimalust laialdaselt kuritarvitatud, kui paljusid töötajaid on sunnitud esimesel tööpäeval alla kirjutama loobumissättele.

  Mairead McGuinness (PPE-DE), kirjalikult. – Arutelu tööaja korralduse üle on keeruline. Aga kõige raskemad küsimused on loobumisvõimaluse tulevik ja valvekorra käsitlemine.

SIMAPi ja Jaegeri kohtuasjades tõlgendas Euroopa Kohus algses tööaja direktiivis sätestatud tööaja mõistet nii, et see hõlmab ka valvekorra tegevusetut osa, kui töötaja ei tööta, vaid puhkab.

Nõukogu 9. ja 10. juuni 2008. aasta kokkuleppes ei loeta valvekorra tegevusetut osa tööajaks, välja arvatud juhul, kui siseriiklikus õiguses, praktikas, kollektiivlepingutes või sotsiaalpartnerite vahel sõlmitud lepingutes on sätestatud teisiti.

Nõukogu kokkuleppe kohaselt kohaldatakse töötaja võimalusele loobuda 48tunnisest töönädala ülempiirist, mis on sätestatud algses tööaja direktiivis, karmimaid tingimusi, et kaitsta töötajate tervist ja ohutust. Töötajatelt ei nõuta pikemat töönädalat kui 60 tundi kolme kuu keskmisena või 65 tundi kolme kuu keskmisena, kui nende valvekorra tegevusetut aega loetakse tööajaks.

Iirimaa ei ole kunagi loobumissätet kasutanud, seega on olemasoleva loobumisvõimaluse karmim kohaldamine nii teretulnud kui ka vajalik.

  Dushana (PPE-DE) Zdravkova , kirjalikult. – (BG) Kallid kolleegid! Nagu te viimaste nädalate jooksul toimunud aruteludest teate, on selle direktiivi põhiküsimus valvekorra tegevusetu aja arvestamine tööajana. See muudatusettepanek annab paljudele töötajatele võimaluse saada tasu aja eest, mil neil ei ole võimalust veeta vaba aega nii, nagu nad tahaksid. Ettepanekul on palju toetajaid ja vastaseid. Mõlemad pooled on kindlalt oma seisukohtades kinni ega suuda oma huvisid üksteisele lähendada. Sellepärast kutsun teid üles pöörama tähelepanu selle muudatusettepaneku positiivsele mõjule Euroopa ühiskonnale.

Euroopa Liidu elanikkond on viimastel kümnenditel üha vanemaks jäänud. 2007. aastal oli elanikkonna juurdekasv vaid 0,12%. Kui me ei taha vaid sisserändele lootma jääda, peame suurendama sündimust. Valvekorra tegevusetu osa arvestamine tööajaks on üks selline stiimul. Muudatusettepanekuga luuakse paljudele naistele võimalus ühendada tööalase edu püüdlused sooviga rohkem oma laste eest hoolitseda. See võimaldab meil astuda veel üks oluline samm selleks, et muuta negatiivseid suundumusi meie ühiskonna arengus.