Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/2695(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B6-0628/2008

Arutelud :

PV 18/12/2008 - 13.1
CRE 18/12/2008 - 13.1

Hääletused :

PV 18/12/2008 - 14.1

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0640

Arutelud
Neljapäev, 18. detsember 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

13.1. Zimbabwe
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue resolutsiooni ettepaneku üle Zimbabwe kohta(1).

 
  
MPphoto
 

  Marios Matsakis, autor. − Lugupeetud juhataja! Zimbabwe poliitiline, majanduslik ja humanitaarolukord on muutumas veelgi halvemaks seoses koolera ja muude võimalike epideemiate üldise puhkemisohuga. See muudab Zimbabwe rahva niigi kehva olukorra veelgi hullemaks.

Nüüd on täiesti selge, et president Mugabe hoolib oma kaasmaalaste heaolust väga vähe. Ta hoolib hulga rohkem isiklikust luksusest ja hüvedest. President Mugabe on täielikult tõestanud, et ta ei sobi üldse moodsas maailmas oma riiki valitsema. Ta otsib oma poliitilisele eksistentsile vabandusi, teeseldes ammu möödunud Briti koloniaalajastu vaimudega võitlemist.

Meie eurooplastena ei suuda mingil moel president Mugabet mõistlikkusele manitseda. Ainus võimalus, kuidas teda tagasi astuma sundida, on Aafrika Liidu hoiakut drastiliselt muuta. On häbiväärne, et nimetatud organisatsioon ei ole juba otsusekindlamalt ja resoluutsemalt sekkunud. Usun, et meie pingutused tuleb suunata Aafrika Liidule ja selle liikmesriikide valitsustele. Peame neile tingimatult selgeks tegema, et peame neid täielikult vastutavaks Zimbabwe viletsa olukorra eest. Eeldame, et nad isegi praeguses hilises etapis kasutavad radikaalseid meetmeid, et president Mugabe valitsemiskord lõppeks ja ta loobuks või seisaks silmitsi karmide tagajärgedega, mille hulka kuulub ka kohtuprotsess seoses inimsusevastaste kuritegudega.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Stihler, autor. − Lugupeetud juhataja! Kui kolleegid mõtleksid hetkeks oma halvimale õudusunenäole, ei saaks see ligilähedalegi olukorrale, mis Zimbabwe inimestega toimub. Selle, mis kord oli jõukas riik, keeras president pea peale. Riik on kokku langemas – ei mingit valitsemist, ei töökohti, hüperinflatsiooni, toitu, tervishoiuteenuseid – ning sanitaarsüsteemi rikked tekitavad nüüd koolerapuhanguid.

Nädal aega tagasi ütles Zimbabwe president Robert Mugabe, et koolerapuhang on kontrolli alla saadud. Ta väitis, et lääne ametivõimud tahtsid epideemiat kasutada ettekäändena Zimbabwesse tungimiseks ja tema kukutamiseks. Ent Lõuna-Aafrika on enamiku oma põhjapiirist Zimbabwega kuulutanud katastroofipiirkonnaks, sest haigus levib koos põgenikega. Oxfam on hoiatanud, et Zimbabwes võib olukord hulga halvemaks muutuda.

Tänaseks esitatud arvude kohaselt on 1 111 inimest kaotanud elu ja haigus levib edasi. Koolera juhtumeid on 20 581. Koolera on väga nakkav haigus, mida põhjustab seedenakkust tekitav bakter. Sümptomiteks on kõhulahtisus ja dehüdreerumine. Kõige tõsisem vorm – äge vesine kõhulahtisus – võib tõsise dehüdreerumise ja neerupuudulikkuse tagajärjel viia surmani. Koolera võib täiskasvanu mõne tunniga tappa.

Et kirjeldada mõju, mida haigus rahvastikule avaldab, tahan parlamendile rääkida Cynhtia Hunde pojast Munashest. Munashe suri koolerasse veidi enne oma esimest sünnipäeva. Cynthia läks Lõuna-Aafrikasse tööle, et üritada oma pojale paremat tulevikku võimaldada, sest Zimbabwes pole töökohti, ning jättis Munashe oma ema hoole alla. Kui ta ema juurde naasis, leidis ta Munashe vanaema käte vahel suremas. Kui BBC teda intervjueeris, ütles ta: „Tunnen end kohutavalt... Seda on raske kirjeldada. Kui sul on poeg, on sul tema jaoks unistused. Tulin koju, lootes näha teda majas ringi jooksmas, ent seda ei juhtunud“.

Head kolleegid, palun toetage antud resolutsiooni, mis mõistab Zimbabwe teema hukka, ning palun aidake süütuid ohvreid, nagu Munashe.

 
  
MPphoto
 

  Erik Meijer, autor. (NL) Lugupeetud juhataja! Eelmistes kiireloomulistes aruteludes Zimbabwe teemal, mis peeti 7. juulil 2005 ja 24. aprillil 2008, märkisin ära, miks on president Mugabel õnnestunud nii kaua võimul püsida.

Inimesed mäletavad oma riigi vägivaldset minevikku. Paljude jaoks on tema jäänud vabadusvõitluse kangelaseks. Tema mõttemalli kohaselt tuleb kõike, mida ta teeb, juba ette heaks pidada. Kõik, kes talle vastu on, teenivad nagu varemgi teiste riikide huve ja kodus vaid privilegeeritud valge enamuse huve. Kui president Mugabe võimu kaotaks, koloniseeritaks riik uuesti ning enamik inimesi peaksid diskrimineerimist kannatama. Reaalsus on aga erinev.

President Mugabe paari aasta tagune järsk radikaalsus, kui ta ei olnud kunagi suutnud uuendada põllumajanduslikku maaomandit ja lubas rikaste ja vaeste vahelisel lõhel jätkuvalt eksisteerida, oli peamiselt mõeldud uute toetajate leidmiseks noore põlvkonna seas ning vanade kamraadide edasise võõrandumise vältimiseks.

Nimetatud meetod võis talle kaasa tuua fanaatilisemaid ja vägivaldsemaid liitlasi, ent kindlasti mitte enamiku kaasmaalaste toetust. Euroopa ja Ameerika hindasid olukorda Zimbabwes aastaid valesti ning seda tehes tõid enda peale kahtluse, et neil on varjatud motiivid. Täpselt need vaenulikkuse tunded tagasidki Mugabe võimulpüsimise.

Nüüd on vastupanu kasvamas, kui kõik saavad aru, kui ebaefektiivne ja katastroofiline Mugabe poliitika on. Ilma tapmise ja hirmutamiseta ei oleks ta presidendivalimisi võitnud ning opositsiooni väike parlamentaarne enamus oleks selle valitsusse pannud.

Nüüd oleme jõudnud kaugemasse etappi kui eelmiste kiireloomuliste arutelude käigus. Joogivee varud on kadunud ja koolera nõuab ohvreid. See ei ole mingi põhjus vastase langemise üle rõõmustamiseks, vaid Zimbabwe inimeste aitamiseks. Nad väärivad paremat valitsust, ent keegi ei saa seda väljastpoolt kehtestada. Mida me aga saame teha, on takistada president Mugabet väljastpoolt toetust saamast.

 
  
MPphoto
 

  Mikel Irujo Amezaga, autor. (ES) Nagu raportis öeldakse, on Zimbabwe rahvaarv 2007. aasta arvestuste kohaselt 12 miljonit ning peaaegu pooled neist nälgivad. Keskmine eluiga on 36 aastat. Ainult 40% riigi õpetajatest töötavad ja vaid üks kolmandik õpilastest käib tunnis. Eelöeldu näitab, et president Mugabe ei tapa ainult olevikku: ta tapab ka tulevikku.

Repressioonid ja inimõiguste jalge alla sõtkumine on osa igapäevaelust. Inimesi, kes Zimbabwes inimõigusi kaitsevad, on süstemaatiliselt rünnatud suvalise kinnipidamise, vahi alla võtmise ja piinamisega. Valitsuse seadused on tõsiselt piiranud sõna-, kogunemis-, liikumis- ja ühinemisvabadust.

Tahaksin tuua paar näidet, sest valitsus on kasutusele võtnud järjest repressiivsemad seadused, mida inimõigusi kaitsvate aktivistide vastu kasutatakse. Need hõlmavad teabele juurdepääsu ja eraelu puutumatuse seadust, mida valitsus ajakirjanike tõhusaks vaigistamiseks kasutab; avaliku korra ja turvalisuse seadust, mis on tõsiselt piiranud kogunemisvabadust, ning tuhandeid inimõiguste kaitsjaid, kaasa arvatud iseseisvaid töötajaid on suvaliselt kinni peetud; ning vabatahtlike eraorganisatsioonide seadust, mille valitsus 2002. aastal uuesti tagasi tõi ja mida eeldatavasti kasutati valitsusväliste organisatsioonide hirmutamiseks ja ahistamiseks.

Lugupeetud juhataja! Minu emakeeles euskaras – baski keeles –, mis ei ole siin parlamendis ametlik keel, tähendab „mugabe“ „ilma piirideta“, mis on antud isiku jaoks hea moto.

Kõnealuse Aafrika riigi diktaator ei ole lihtsalt järjekordne nimi pikas diktaatorite nimekirjas, mida siin planeedil kahjuks näinud oleme. Ütleksin siiski, et ta on seal kümne esimese hulgas. Minu arvates peame meie Euroopa Liidus andma endast parima, et nimetatud inimene tagasi astuks ja lõpetaks inimõiguste kohtu ees.

Seega soovime Zimbabwele head 2009. aastat ilma Mugabeta.

 
  
MPphoto
 

  Andrzej Tomasz Zapałowski, autor. – (PL) Lugupeetud juhataja! Kaks kuud tagasi arutasime Ukrainat 1930ndatel laastanud suurt näljahäda. Mitmeid kordi küsiti järgmist küsimust: kuidas selline tragöödia tekkida võis? Miks maailm vaikis? Praegu, kui vaatame Zimbabwes toimuvat, tekkib sarnane küsimus: kuidas on praegusel ajal võimalik, et juht ise oma riiki hävitab? Miks maailm antud probleemiga nii vähe tegeleb?

Ainult otsused ei muuda Zimbabwe juhtimist. Peaksime endilt küsima, kas oleme valmis tegevusetult seisma, kui Zimbabwe inimesi hävitatakse, samamoodi nagu ÜRO jõud pealt vaatasid, kui Ruandas inimesi tapeti. Võib-olla oleks meie reaktsiooni Zimbabwele kindlam, kui riigil oleksid suured toorainevarud. Tänane resolutsioon on suurepärane dokument, ent ainult selleks see jääbki. Kui tahetakse inimesi päästa, on tarvis dünaamilisemat tegevust. Seega peamegi kindlasti toetama Zimbabwe naabreid, et Zimbabwe piiridel saaks pakkuda sobivat abi.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock, autor. − Lugupeetud juhataja! Paari viimase aasta jooksul on Zimbabwe nii sageli nendes aruteludes figureerinud, et meile võiks andestada, kui meil ei jätku piisavalt hukkamõistvaid sõnu. Siiski peame sõna võtma, sest Zimbabwe kaua kannatanud inimestele ei ole see armutu despoot Robert Mugabe hääleõigust andnud.

Ta on oma ohjeldamatu inimõiguste, poliitiliste vabaduste ja õigusriigi põhimõtete rikkumisega minetanud kõik õigused demokraatlikule legitiimsusele. Perence Shiri, ühe Mugabe käsilase hiljutine tulistamine vihjab Zimbabwe pinna all pulbitsevale vihale. Shiri kätel on 20 000 inimese veri. See oli Shiri, kes 1980ndate alguses Matabelelandis kommunistliku Põhja-Korea abiga süstemaatiliselt süütuid tsiviilisikuid mõrvas. Kui sellest veel ei piisanud, on Mugabe hooletus nüüd põhjustanud kooleraepideemia, haiguse, mis veel alles hiljuti oli Zimbabwest kadunud.

Vastuseks rahvusvahelisele murelikkusele ütleb Mugabe skandaalselt, et haiguspuhang on võrdväärne Suurbritannia, minu riigi ja endise kolonialisti poolt korda saadetud genotsiidiga. Võib-olla antud alusetu neokolonialismis süüdistamine koos meie enda postkoloniaalse süütundega ongi see, mis takistab meil Euroopas jõulisemalt tegutseda.

Ent kui ootame Aafrikalt lahendust, leiame vaid ükskõiksuse ja saamatuse. Keenia peaministri ja Botswana presidendi poolne vali hukkamõist Mugabe suhtes paistab kontrastina välja enamiku teiste Aafrika riikide ja juhtide apaatia hulgast, eriti Lõuna-Aafrika riikides. Kuigi nüüd peame lootma, et president Zuma rakendab karmimaid meetmeid.

Kui Aafrika Liit püüdleb millegi taolise poole nagu Euroopa Liidu autoriteet, peab see tegelema Mugabe hirmuvalitsusega ja kaaluma võimalust tagandada jõuga Mugabe ametikohalt. Üks konkreetne meede, mida peaksime edendama, on ÜRO Julgeolekunõukogu otsuse kaudu Mugabe vastu Rahvusvahelises Kriminaalkohtus süüdistuse esitamine, mis osutus kasulikuks näiteks president al-Bashiri juhtumi puhul Darfuri vastu. Loodan, et kui järgmine kord Zimbabwest kõnelen, saan tervitada Mugabe loobumist ja ametist lahkumist.

 
  
MPphoto
 

  Ioannis Kasoulides , fraktsiooni PPE-DE nimel. Lugupeetud juhataja! Zimbabwe on muutumas läbikukkunud riigiks. Pool rahvast elab välistoetustest või kannatab nälga. Sanitaarabinõud ja saastamata vesi on praktiliselt kättesaadamatud ning seetõttu levib Zimbabwes ja selle naaberriikides laastav kooleraepideemia.

Seda kõike seetõttu, et president Mugabe ja tema lähikond tahavad oma inimesi Mugabe vastu hääletamise pärast karistada. Lõuna-Aafrika vahendus ei olnud edukas ning Aafrika riigid on siiamaani konkreetsete tegevuste osas pettumust valmistanud. Ülal kirjeldatud pilt on tõsine inimkatastroof. Esimese sammuna tuleks president Mugabe saata Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, et esitada talle süüdistus inimsusevastastes kuritegudes ja väljastada tema vahi alla võtmiseks rahvusvaheline order.

 
  
MPphoto
 

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg, fraktsiooni PSE nimel. – (PL) Lugupeetud juhataja! Zimbabwe on juba mõnda aega vaevelnud väga tõsises humanitaarkriisis: peaaegu pool rahvastikust on näljas, jooksvale veele juurdepääs peaaegu puudub ning sanitaartingimused on kohutavad. Viimase aastakümne jooksul on Zimbabwe inimeste keskmine eluiga langenud 60 aasta pealt mõlema soo puhul 37 aasta peale meeste puhul ja 34 aasta peale naiste puhul. Leviv kooleraepideemia on juba nõudnud kaheksasada ohvrit ning nakatunud on 16 000 inimest. Vastavalt organisatsiooni Arstid Ilma Piirideta andmetele võib varsti umbes poolteist miljonit inimest koolerasse nakatunud olla.

Riigi majandus on kehvas olukorras. Inflatsioonimäär on kaua aega olnud kõrgeim maailmas. Üle 80% rahvast elab vähem kui ühe dollariga päevas. Zimbabwe võimud ei näi olukorra tõsidust tähele panevat ega ole midagi ette võtnud. President Mugabe ei ole täitnud oma lubadust luua riikliku ühtsusega valitsus ning poliitilisi oponente kiusatakse jätkuvalt taga.

Zimbabwe kriitiline olukord nõuab Euroopa Liidult otsustavat reaktsiooni ning nii nõukogu kui komisjon peaksid kinnitama oma pühendumust eesmärgile, jätkates kannatavatele inimestele humanitaarabi jagamist. Peame Zimbabwe valitsusele survet avaldama, et see eemaldaks piirangud toetusorganisatsioonidelt ja lõpetaks inimõiguste aktivistide vahi alla võtmise. Lisaks nimetatule peame toetama ka Vanematekogu, et selle liikmed saaksid loa Zimbabwesse siseneda.

Zimbabwes demokraatlike muudatuste juurutamise protsess vajab teiste Aafrika riikide, piirkondlike asutuste ja rahvusvaheliste organite pühendumust. Õiglaste parlamendivalimiste tagamine ning uue valitsuse loomise jälgimine võivad anda võimaluse olukorra stabiliseerimiseks. Samal ajal peaks rahvusvaheline kogukond olema valmis andma finantsabi, et aidata õigusriigi põhimõtetele tuginevaid riigistruktuure taastada.

 
  
MPphoto
 

  Zdzisław Zbigniew Podkański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Lugupeetud juhataja! Zimbabwe kohta tehtud resolutsioonis sisalduv teave on šokeeriv: 5,1 miljonit inimest ehk pool rahvast nälgib, üle 300 000 inimese on kooleraohus, 1,7 miljonit on nakatunud HIVi ja keskmine eluiga on 37 aastat. Seda kõike on liiga palju, et ükski valitsus suudaks olukorraga iseseisvalt toime tulla.

Seetõttu peaksimegi täielikult toetama kõiki Zimbabwe olukorra parandamiseks mõeldud algatusi. Resolutsiooni autorid juhivad õigustatult meie tähelepanu faktile, et peame soodustama ja laiendama humanitaarabi ulatust ning et nõukogu, komisjon ja Euroopa Liidu liikmesriigid peavad ette võtma teisi tegevusi, kaasa arvatud diplomaatilist tegevust ja Zimbabwele finants- ja praktilise toetuse andmist. Toetus peab keskenduma mitte ainult olevikule, vaid ka pikale perspektiivile ning põhinema kindlal programmil. Ütlen „õigustatult“, sest järjekordne resolutsioon ei aita inimesi toita. Mida me vajame ja mida Zimbabwe rahvas ootab, on praktiline abi.

 
  
MPphoto
 

  Michael Gahler (PPE-DE). (DE) Lugupeetud juhataja! Ainus hea uudis laastatud Zimbabwest on, et need, millele praegu tunnistajaks oleme, on tõenäoliselt Mugabe valitsemiskorra viimased kuud.

Head uudised Aafrikast ütlevad, et järjest rohkem riike on riigis toimuvale olukorrale vastu. AKV-ELi esimese parlamentaarse ühisassamblee juhatajana võin öelda, et Aafrika kolleegid ühinesid meiega kriitilises hinnangus Zimbabwe olukorrale esimest korda kolm nädalat tagasi meie istungil Port Moresbys. Ka Lõuna-Aafrikas kasvab surve valitsusele eemaldada lõpuks oma kaitse Zimbabwe režiimilt. Olukorra teeb halvemaks fakt, et põgenikud toovad haigusi nüüd ka Lõuna-Aafrikasse. Loodetakse, et kõnealust olukorda maailmakarika ajaks parandatakse. See võib ka selgitada, miks Lõuna-Aafrika muudatusi teeb: hirmust, et külalised ei tule kohale. Eelöeldu võiks iseenesest olla põhjus Mugabe režiimilt kaitse eemaldamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Lugupeetud juhataja! Arutasime Zimbabwe olukorda 24. aprillil 2008. Mainitud arutelu jooksul tegelesime valimistulemuste probleemiga ning konkreetsemalt president Mugabe jätkuva võimuhaardega, hoolimata tulemustest. Täna tegeleme nimetatud sündmuste dramaatiliste tagajärgedega. Üle 12 500 koolera käes kannatava inimese ei saa loota valitsuse abile ning 565 on juba surnud. Kõnealune epideemia levib ka üle piiri Lõuna-Aafrika Vabariiki.

Ülal mainitud arvud, mis on pärit detsembri alguses koostatud ÜRO raportitest, on madalamad kui need, mida humanitaarorganisatsioonid praegu avaldavad. Nende kohaselt on hukkunute arv juba üle tuhande ning koolerasse nakatunuid on üle 20 000. Miljonid inimesed nälgivad või ei ole neil juurdepääsu veele. Aafrika Liit ei rakenda Zimbabwe olukorra parandamiseks tõhusaid meetmeid. President Mugabe peab nüüd ilmuma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette ning tuleb rakendada kiireid meetmeid, et kooleraepideemia kontrolli alla saada ja tagada, et toit ja meditsiiniline abi Zimbabwe inimesteni jõuavad.

 
  
MPphoto
 

  Kathy Sinnott (IND/DEM). - Lugupeetud juhataja! Oleme Zimbabwe aeglast agooniat juba aastaid pealt vaadanud. Lisaks poliitilisele vägivallale ja süvenevale vaesusele näeme agooniat kiirenemas, kui näeme nälgimise vältimatust ja viit miljonit elanikku vaevavat haigust. Seega peame inimesi aitama, neid toitma, andma neile arstiabi ning toetama nende ihaldavat soovi vabaduse järele.

Zimbabwelaste aitamiseks peame isoleerima juhi, Mugabe, tema Aafrika toetajatest, saades talle kõigi Aafrika juhtide hukkamõistu. Väljaspool Aafrikat peame tegema tööd, et kaotada rahvusvahelised toetajad, tavalised kahtlusalused Hiina ja Venemaa, esitades neile üleskutse Mugabe toetamine ja temaga kaubavahetus lõpetada. Peame aga uurima ka oma südametunnistust, sest see ei olnudki nii ammu, kui meie, Euroopa Liit, kutsusime Mugabe Euroopa Liidu poolt korraldatud Aafrika Liidu ja Euroopa Liidu tippkohtumisele Lissabonis.

 
  
MPphoto
 

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. − (FR) Lugupeetud juhataja! Olen tänulik kõigile Euroopa Parlamendi liikmetele, kes esitasid Zimbabwe jaoks kiire abipalve, kuna Zimbabwe on silmitsi enneolematu kriisiga ning olukord on muutumas järjest halvemaks – ühelgi sektoril ei ole pääsu.

Poliitilisel tasandil näeme vägivalla suurenemist, nagu selgub juhuslike vahistamiste ja inimõiguslaste kadumise kohta koostatud raportitest. Poliitilise vägivalla uued puhangud võivad kriisilahenduse nurjata ja panna osapooled vastu võtma sobimatuid seisukohti.

Humanitaarsel tasandil on olukord halvenemas, nagu on näha levivast ja Zimbabwe naaberriike ohustavast kooleraepideemiast.

Majanduslikul tasandil on olukord kohutav. Põhikaupade hinnad jätkavad tõusmist. Keskmine toidukorvi arve suurenes eelmisel nädalal 1 293% võrra.

Sotsiaalsel tasandil suureneb plahvatusoht iga päevaga järjest rohkem koos ohtliku mõjuga, mida antud olukord kogu piirkonna stabiilsusele avaldada võib.

Nii et mida saame ära teha? Zimbabwe vajadused on väga suured. Need suurenevad astmeliselt ning seda peamiselt praeguse valitsuse oskamatu juhtimise tõttu.

Humanitaarsel tasandil jätkab komisjon aktiivset sekkumist. Hetkel, 15.-19. detsembrini, hindab missioon riigis humanitaarolukorda. Missioon võimaldab meil muuhulgas väga kiiresti määratleda, kas on mingeid lisanõudeid.

Poliitilisel tasandil saab komisjon – ja ka rahvusvaheline kogukond üldiselt – Zimbabwet aidata vaid siis, kui saab teha tihedat koostööd õigusliku valitsusega, mis on piisavalt paindlik, et võtta vastu vajalikud poliitilised ja majanduslikud meetmed.

Viimane sõltub 15. septembri kokkuleppe rakendamisest ja riikliku ühtsusega valitsuse loomisest. Abi sõltub ka piirkonna huvigruppidest ja Aafrika Liidu suuremast hõlmamisest. Näitame üles oma suurt soovi näha nimetatud hõlmatust kõigi kontaktide puhul, mis meil nendega on.

Lõpetuseks kinnitan teile, et komisjon, mis olukorda väga lähedalt jälgib, jätkab tööd kõigi liikmesriikide ning meie Aafrika ja rahvusvaheliste partneritega, et leida erapooletu lahendus, mis võimaldaks Zimbabwel välja tulla praegusest kriisist, mille te kõik olete tugevalt hukka mõistnud.

Tänan teid tähelepanu eest. On tõsi, et praegusel pühadehooajal ei tohi me unustada Zimbabwes kannatavaid inimesi. Nad on inimeste hulgas, kes peavad praegu kahtlemata kõige rohkem kannatama.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub arutelude lõpus.

 
  

(1)Vt protokoll

Õigusteave - Privaatsuspoliitika