Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/2697(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B6-0630/2008

Arutelud :

PV 18/12/2008 - 13.3
CRE 18/12/2008 - 13.3

Hääletused :

PV 18/12/2008 - 14.3
CRE 18/12/2008 - 14.3

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2008)0642

Arutelud
Neljapäev, 18. detsember 2008 - Strasbourg EÜT väljaanne

13.3. Venemaa: inimõiguste kaitsjate vastased agressioonid ja Anna Politkovskaja mõrvaprotsess
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on arutelu kuue resolutsiooni ettepaneku üle Venemaa kohta(1).

 
  
MPphoto
 

  Marios Matsakis, autor. − Lugupeetud juhataja! Venemaa on üks Euroopa Liidu suurimaid kaubanduspartnereid. Muuhulgas vastutab ta Euroopa Liidu liikmesriikide energiavajaduste suure protsendi täitmise eest. Lisaks eelöeldule ei ole tänapäevane Venemaa enam see, mis ta minevikus oli. Selles suhtes oleme rahul, sest soovime südamest, et Venemaa oleks modernne ja demokraatlik riik, millega saame maailma rahu ja jõukuse edendamise suunas koostööd teha. Kahjuks on meie soove – ja nüüd ka meie usalduse loomist – raputanud Venemaal ikka veel toimuv inimõiguste rikkumine ja õigusriigi põhimõtete eiramine, kuigi küll hulga väiksemal määral. Hea näide sellest on täielikult vastuvõetamatu viis, kuidas Venemaa ametivõimud on tegelenud Anna Politovskaja brutaalse mõrvaga aastal 2006.

Käesoleva resolutsiooni ettepanekuga kutsume Venemaa valitsust üles andma oma parima tagamaks, et tee Venemaa poolt ette võetud demokraatlike reformideni ja sellest tulenev koostöö Euroopa Liiduga ei ole ohus inimõiguste rikkumise tõttu, mida selles riigis ikka veel esineb.

 
  
MPphoto
 

  Józef Pinior , autor. – (PL) Lugupeetud juhataja! Eile kõneles siin Sahharovi auhinna üleandmisel Elena Bonner, kes oli siia tulnud koos oma tütre Tatjana Jankelevitšiga. Tema sõnad kõlavad ka täna veel siin istungisaalis. Need olid tõesti tähtsad sõnad, andes edasi sõnumi tänapäeva Euroopale, tänapäeva maailmale kelleltki, kes elas Venemaal üle totalitaarse režiimi ja kes esindab tänapäeva maailmas Venemaa tõelist häält.

Meie Euroopa Parlamendis muretseme praeguse olukorra pärast selles suures riigis. Juriste ja inimõiguste aktiviste kiusatakse taga, hirmutatakse, ähvardatakse vägivallaga ja nad kardavad oma elude pärast. Kõik nimetatu on osa Venemaa praegusest poliitilisest süsteemist.

4. detsembril 2008 otsis politsei läbi arhiivid organisatsiooni Memorial, mis on nimekas inimõiguste organisatsioon, ruumides. Memorial tegutseb totalitarismi kuritegude registreerimise valdkonnas. Pean tunnistama, et ma ei suuda ette kujutada, millised põhjused Venemaa võimudel pidid olema, et arestida Memoriale kuuluv vara, arvutid või toimikud sõjavanglate perioodi kohta. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi selgitust, miks sellised toimikud võiksid tänapäeva Venemaa avalikule korrale ohuks olla.

Muretseme ka Anna Politkovskaja tapjate kohtuprotsessi pärast. Me mitte ainult ei eelda, et kohtuprotsess selgitab täpselt välja, kes mõrva sooritas, kes vastutas ja kelle korralduse alusel see toimus, vaid eeldame ka, et kohus selgitaks kõiki kõnealust šokeerivat mõrva ümbritsevaid tingimusi. Selle tõttu peakski kohtuprotsess olema avatud ajakirjanikele, meediale ja kõigile, kes menetlust jälgida soovivad.

Arvan ka seda, et Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistes põhilepingutes peaks esinema inimõiguste klausel. Tõeline Venemaa on selline, mida proua Bonner eile Euroopa Parlamendis kirjeldas.

 
  
MPphoto
 

  Erik Meijer, autor. (NL) Lugupeetud juhataja! Pärast 1991. aastat oli Venemaa mõnda aega avatud poliitiliste eriarvamuste ja poliitilise arutelu riik koos mitmeparteisüsteemi ja erinevate arvamustega tuleviku kohta. Kahjuks kuulusid kõnealuse kõige demokraatlikuma perioodi juurde ka haldusalane ebapädevus, suvalised erastamised ja korruptsioon. President Jeltsini valitsusaja kaootilisus 1990ndatel on loonud kliima tagasiminekuks tugeva tsentraalvõimu juurde, jätmata palju ruumi opositsioonile või kriitilisele uurivale ajakirjandusele.

Kuigi praegu, vastupidiselt kommunistlikul ajajärgul toimunule, osalevad erinevad parteid valimistes, püsib võim taas kord ühe partei käes, teisi saboteeritakse süstemaatiliselt ja valitseva partei juhti ülistatakse. Kõnealuse juhi taga on suur osa avalikust arvamusest ning ei ole aega kriitikaks, alternatiivideks või opositsiooniks. See oli niimoodi määratud, seni kuni Venemaa sai järsku gaasi- ja naftaekspordiga rikkaks ja edukaks. Tõelise demokraatia ulatust on toimunu tulemusel märkimisväärselt piiratud.

Need, kes on praegu valitsevatele arvamustele vastu, viitavad suurele lõhele rikaste ja vaeste vahel, kõrgele salastatuse tasemele, sallimatusele, autonoomsete piirkondade piiratud õigustele, etniliste vähemuste kohtlemisele, Põhja-Kaukaasia vägivaldsele olukorrale, majanduslikult nõrkade piirkondade hooletusse jätmisele, ajateenijate ahistamisele, homoseksuaalide diskrimineerimisele, mõne mõrvari karistamatusele, politsei ja kohtuvõimu ühekülgsele parteivalikule ning valitsusväliste organisatsioonide ja meedia vabaduse piiramisele.

Meie poolehoid peab kuuluma kriitikutele. Võime neid kriitikuid aidata, tuues hea näite ja toetades inimõiguste alaseid tegevusi võitluses inimeste kadumise, hirmutamise, salalikkuse ja tapmise vastu. Hästi funktsioneeriva parlamentaarse demokraatiaga riigid toetavad tegelikkuses iseenesest vastupidist.

Me ei aita kriitikuid kaitsekilbi ehitamisega või Gruusia toetamisega Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimisel. Neid nähakse vaenulike tegevustena, mis toovad kaasa vaid inimeste koondumise peaminister Putini ümber. Me ei aita neid oma gaasi- ja naftavajaduses ka sellega, et andestame inimõiguste rikkumised Venemaal. Resolutsioonis väidetakse õigesti, et meie kontaktides Venemaaga peaksid inimõigused, õigusriigi põhimõtted ja demokraatia esikohal olema.

 
  
MPphoto
 

  Tunne Kelam, autor. − Lugupetud juhataja! Antud arutelu on väga palju hilinenud. Me kasutame pidevalt fraasi „vastastikune sõltuvus”. See vastastikune sõltuvus ei ole seotud ainult energia ja kaubandusega. See puudutab ka väärtuseid, õiglust, inimväärikust ja tõde. Need on väärtused, millele Venemaa end pühendas, kui sai Euroopa Nõukogu liikmeks.

Antud arutelu peaks meile meelde tuletama meie jagatud vastutust demokraatia ja inimõiguste valdkonnas muret tekitava tagasilanguse üle Venemaal.

3. detsembril 2008 saatsid 17 Venemaa inimõiguste gruppi Euroopa Liidule ühisavalduse. Euroopa reaktsioon ei ole olnud adekvaatne, ütlevad nad meile, selle osas, mis Venemaal aset leiab, ja Venemaa suhetes naaberriikidega, nagu Ukraina ja Gruusia. Euroopa Liidul ei ole õnnestunud tagada Moskvas samasugustest standarditest kinnipidamist nagu teiste partnerite puhul. Nad järeldavad, et just täpselt selle suutmatuse tõttu on Venemaa võimudel lubatud rängalt rikkuda inimõigusi ja rahvusvahelist seadust.

Eile esitas Elena Bonner meile kokkuvõtte Andrei Sahharovi sõnumist: tehke seda, mida peate tegema; seda, mida teie südametunnistus käsib teil teha. Kui me seda ei tee, riskime vastutuse jagamisega oma naabruses õigusemõistmise ja inimõiguste gaasikambris hukkamise eest, tehes samal ajal pragmaatilisi üritusi endale energiavarude tagamiseks.

Kas saame midagi ära teha? Kõik need inimesed, kes on kogenud Nõukogude totalitarismi jõhkrust ja näilist kõikvõimsust, võivad teile kinnitada, et me saame midagi ära teha, kui enda väärtuseid tõsiselt hindame. Venemaa inimesed väärivad samu väärtuseid ja õiglust nagu meiegi.

 
  
MPphoto
 

  Ewa Tomaszewska, autor. – (PL) Lugupeetud juhataja! Venemaal jätkatakse mõrva ja hukkamise kasutamist inimõiguste aktivistide ja kõigi teisitimõtlejate vaigistamise vahendina.

Moskvas mõrvati 28. oktoobril isa Otto Messmer, Venemaa jesuiitide ordu juht, ning isa Victor Betancourt Ecuadorist. 31. augustil tapeti Magomet Jevlojev. Samuti on üritatud mõrvata Ahmed Kotievit, Zurab Tsetšojevit, Dmitri Kraiutšinit, Stanislav Dmitrijevskit ning Karina Moskalenkot. 4. detsembril korraldasid Vene prokurörid reidi organisatsooni Memorial ruumides, mille käigus arestiti andmebaas, mis sisaldas tuhandete Stalini režiimi ohvrite andmeid.

Anna Politkovskaja ja Aleksander Litvinenko mõrvadega seotud kohtuprotsessidest on näha, et Venemaa võimud üritavad õiglast tulemust vältida ning varjata maailma eest tapmiste tellijaid. Venemaal on üldiseks tavaks vahistada rahulikke protesteerijaid ja türanniseerida ajateenijaid.

Protestin tugevalt Venemaal toimuva inimõiguste rikkumise vastu. Kutsun Venemaa ametivõime üles inimõiguste aktivistide tagakiusamist lõpetama.

 
  
MPphoto
 

  Michael Gahler, fraktsiooni PPE-DE nimel. (DE) Lugupeetud juhataja! Oleme mitmel juhul väljendanud oma soovi Venemaaga koostööd teha. Tahame kõnealuse riigiga majandusalast vahetust ja poliitilist dialoogi. Euroopa ja Venemaa vajavad üksteist. Seda enam teevad muret õigusriigi põhimõtetega ja demokraatiaga seotud arengud riigis, mille inimesed on juba aastakümneid kannatanud Nõukogude diktatuuri all.

Vladimir Putini võimuletulekust saadik on kõik demokraatlikud näitajad allapoole langenud: ajakirjandus- ja meediavabadus, väljendusvabadus, kogunemise ja ühenduste moodustamise vabadus – ja mitte ainult poliitiliste parteide jaoks –, kohtulik iseseisvus ja vähemuste austamine.

Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt mitmetel kordadel Venemaale siin Strasbourgis avaldatud hukkamõist on masendav tõend riigi tsiviilõiguste olukorrast. Üks tõend, mida Sankt-Peterburi uurimis- ja teabekeskuses Memorial 4. detsembril läbi viidud reid kinnitab, on, et praegune juhtimine üritab ilmselgelt maha raputada riigi stalinistlikku pärandit ning ilustada Stalini hirmuvalitsust. See ei ole hea alus demokraatliku ühiskonna arengule, millest sõltub riigi edukas majanduslik ja sotsiaalne areng, või Euroopa naabrite usule, et tegemist on usaldusväärse ja rahuliku partneriga.

Meie kõigi üldistes huvides on õigusriigi põhimõtete ja demokraatia juurde naasmine Venemaal meie kõikides kontaktides valitsuse, tsiviilühiskonna ja ärikeskkonnaga.

 
  
MPphoto
 

  Janusz Onyszkiewicz, fraktsiooni ALDE nimel. – (PL) Lugupeetud juhataja! Venemaa on meile liiga tähtis, et mitte muretseda selle üle, mis kõnealuses riigis toimub. Kommunistliku perioodi ajal ei olnud sõnavabadus probleemiks. Selle asemel oli probleem inimese vabaduses pärast sõnavõtmist. Täna näib olukord olevat veelgi hullem. Nüüd ei ole kaalul mitte ainult vabadus, vaid inimeste elud.

Resolutsioonis tuuakse esile mitmeid šokeerivaid inimõiguste aktivistide või riiklike või kohalike ametivõimude poolt tülikateks peetud inimeste mõrvasid või muul põhjusel toime pandud mõrvasid. Nimetatud tapmiste eest vastutavatel inimestel lubatakse riigist kaduda, nagu Anna Politkovskaja tapjate puhulgi, või lubatakse varjuda oma parlamentaarse privileegi taha, nagu näiteks Aleksander Litvinenko mõrvarite puhul. See murettekitav olukord tähendab, et meil on raske kohelda Venemaad riigina, millel on tõeline tahe toetada õigusriigi põhiprintsiipe.

 
  
MPphoto
 

  Mikel Irujo Amezaga, fraktsiooni Verts/ALE nimel. (ES) Ma vabandan eelneva segaduse pärast seoses minu sõnavõtmise järjekorraga.

Inimõigused ja vabadus on Euroopa Liidu tähtsaimad alustalad ja peavad toetama ka meie dialoogi Venemaaga.

Kahjuks muutub rikkumiste nimekiri iga päevaga järjest pikemaks ning inimõiguste aktivistide raskused nende töös muutuvad samuti järjest suuremaks.

Viimastel kuudel on paljude muude rikkumiste hulgas aset leidnud mitmed inimõiguste rikkumised. Nižni Novgorodi sallivuse edendamise fondi konsultant Stanislav Dmitrijevski kodu on rünnatud. Relvastatud jõud on röövinud Zurab Tsetšoevi, Inguššia inimõiguste kaitsja, ning teda peksnud. Iljas Timiševi, inimõiguste advokaadi sugulased on kinni peetud, neid on küsitletud ja väärkoheldud.

Tuletaksin siinkohal ka meelde, et eelmisel nädalal 12. detsembril otsustas Hispaania valitsus Murat Gasajevi Venemaale välja anda. Härra Gasajev, Venemaa kodanik Tšetšeeniast, peeti kinni Venemaa salateenistuse poolt aastal 2004 ning Amnesty Internationali andmete kohaselt piinati teda kolm päeva.

Härra Gasajev põgenes Hispaaniasse, kus ta taotles 2005. aastal varjupaika. Tema palvest keelduti Hispaania võimude poolt koostatud konfidentsiaalse raporti alusel, millele ei temal ega tema advokaadil polnud juurdepääsu.

Hispaania on allkirjastanud piinamisvastase konventsiooni ning tema väljaandmine põhineb Venemaa võimude poolt antud diplomaatilistel kinnitustel, et sellest peetakse kinni.

Inimõiguste organisatsioonide lugematud raportid on korduvalt tõstatanud Vene Föderatsioonis piinamise kasutamise küsimuse, eriti Põhja-Kaukaasia vabariikides, nagu Tšetšeenia ja Inguššia.

Kui Murat Gasajev välja antakse, on väga reaalne oht, et teda piinatakse ja muul viisil väärkoheldakse, kui ta on Venemaa eestkoste all.

Lõpetan – kasutan nüüd lisaminutit, nagu kokku lepitud – korrates midagi, mida Milan Horáček, kolleeg minu fraktsioonist, ütles. Eelmise aasta juulis meenutas ta, et Jukose juhtumi vange Mihhail Hodorkovskit ja Platon Lebedevit peetakse kinni Siberi vanglas Tšitas. Seal on ka teisi.

Seega tahaksin paluda, et teeksime kõik, mis meie võimuses, et tagada nende vabastamine. Samuti peaksime julgustama Venemaad muutma arvamusvabaduse ja ajakirjandusvabaduse reaalsuseks ning mitte takistama valitsusväliste organisatsioonide tööd. Kõik need tegurid on meie ühise Euroopa tuleviku jaoks väga tähtsad.

 
  
MPphoto
 

  Andrzej Tomasz Zapałowski, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Lugupeetud juhataja! Täna on Venemaa valitsusele taas kord suunatud kriitika selliste tegevuste talumise ja mõnikord isegi algatamise tõttu, mis on ammu eemaldatud kodakondsuse põhimõtetest, mis on igas tsiviliseeritud riigis põhilised. Venelasi on vihale aetud inimõiguste aktivistide röövimise, hirmutamise ja isegi mõrvamistega. Samal ajal aga toetatakse Venemaal ikkagi märkimisväärselt praegust valitsust, hoolimata karmist viisist, millega see kogu opositsiooni hävitab.

Enamikule venelastest meeldib tugev juhtimine – isegi armutu juhtimine. Venelased tahavad taastada Vene impeeriumi, ükskõik, kuidas seda siis ka saavutatakse. Euroopa teeskleb, et ei märka seda, sest majandushuvid on loomulikult kõige tähtsamad. Ja suur osa Venemaa rahvast soovib endiste Nõukogude vabariikide taasühinemist Venemaaga, isegi nende riikide ühinemist, mis praegu Euroopa Liitu kuuluvad. See kujutab endast aga veelgi tõsisemat probleemi kui Venemaal aset leidvad inimõiguste rikkumised. Ja mainitud suurest ohust hoolimata oleme siiski antud teema osas vait.

 
  
MPphoto
 

  Kathy Sinnott, fraktsiooni IND/DEM nimel. Lugupeetud juhataja! Venemaa on Euroopa suurim ja lähim naaber ning meie kaubandussuhete tõttu ka üks tähtsamaid. Nimetatud põhjustel on Venemaal toimuv Euroopa jaoks väga tähtis. Venemaal toimuv mõjutab väga palju ka Euroopat. Nimetatud põhjustel ning ka inimõiguste rikkumise tõttu, mida resolutsioon puudutab, on tegemist väga tähtsa resolutsiooniga.

Tahaksin rõhutada fakti, et kohtusin siin Strasbourgis parlamendis Gary Kasparoviga, kui ta kandideeris Venemaa presidendiks. Kandideerimise ajal tuli ta siia austatud külalisena. Kasparov tegi meile selgeks – juba siis – et Kremli suhtumine poliitilisse tegevusse tähendas, et nad kohtlesid teda riigivastase ja kriminaalina – paljuski sellena, millest me täna kõneleme – kes kipub asju kätega lahendama ning on alati koos oma toetajatega vahistamisohus.

Mõnikord läheb nimetatud tegevus isegi Venemaa piiridest kaugemale ja isegi Euroopa Liitu. Hiljutisel petitsioonikomisjoni külastusel Bulgaariasse rääkis meile Bulgaaria ortodoksne kirik, mida Bulgaarias tõsiselt taga kiusatakse, Venemaa mõjust oma olukorrale.

Peame kõrvale heitma oma hirmumõtted energiajulgeoleku üle, mis pehmendavad meie lähenemist Venemaale ja panevad meid kikivarvul käima, ning kõnelema Venemaaga resoluutselt ja selgelt. Me peame tuletama Venemaale meelde, et ta on Euroopa Nõukogu liige ning Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Strasbourgi kokkuleppe osaline, ning peame nõudma, et Venemaal ja ka väljaspool austataks demokraatiat ja inimõigusi.

 
  
MPphoto
 

  Bernd Posselt (PPE-DE). (DE) Lugupeetud juhataja! Venemaal eksisteerivad õigusriigi probleemid ei ole suvalised kõrvalekalded, vaid vähk, mis süstemaatiliselt levib. Oleme Putini ajastu teises etapis, kus härra Medvedev asju ilustab, ning kolmas etapp on praegu ettevalmistamisel.

Vladimir Putin alustas oma esimest etappi teise Tšetšeenia sõjaga ning väikeriigi ründamisega, mis oli genotsiidi sarnane ja mille aluseks oli suur koloniaalhuvi väikeriigi toorainete vastu. Sellest ajast saadik on teema laienenud. Õigusriigi põhimõtteid ja ajakirjandusvabadust on piiratud, inimõiguste kaitsjaid, näiteks Karinna Moskalenkot on jälitatud terve tee siia Euroopa pealinna Strasbourgi välja. Me oleme tunnistajaks täielikule arengu puudumisele ja nagu ma varem ütlesin, mitte ainult suvalistele kõrvalekalletele, vaid vähese järelejäänud demokraatia ja õigusriigi põhimõtte süstemaatilisele kadumisele.

Seega peab Euroopa Liit üles näitama tunduvalt rohkem tarmukust. Meie läbirääkimistes kokkuleppe üle võlgneme kokkuleppe inimestele – Anna Politkovskaja, Aleksander Litvinenko ja paljud teised –, kes surid, julgedes uurida nimetatud kõrvalekaldeid või nimetada asju nii, nagu need on.

Kõik, kes Venemaal kõnealust teemat avalikult arutavad, seavad oma elu ohtu ning iga kord räägitakse salapärasest ja selgusetust kontekstist. Seega on meil, kes me elame vabaduses ja suhtelises ohutuses, kohustus tagada, et lõpuks olukorrale mingit valgust heidetaks, ja teha siin parlamendis vähemalt seda, mida suudame, ehk siis rääkida selgelt ja ausalt Venemaa tulevaste võimudega. On ju see ainuke keel, mida nad mõistavad, nagu Elena Bonner eile oma liigutavas kõnes selgeks tegi.

Järgigem julgete inimeste, nagu Elena Bonneri ja Andrei Sahharovi poolt antud eeskuju ja lõpetagem viimaks silmakirjalikkus ja enda petmine. Rääkigem asjadest nii, nagu need on. See oleks parim teene, mille Venemaa inimestele teha saaksime.

 
  
MPphoto
 

  John Bowis (PPE-DE). - Lugupeetud juhataja! Kaks aastat tagasi mõrvati Anna Politkovskaja. Teda tulistati tema kortermaja liftis. Püstol pillati tema kõrvale maha. See toimus päise päeva ajal. Selle hetke küsimus oli: „Kes vajutas päästikule?”. Hiljem tekkis küsimus: „Kes tõmbas niite, mis juhtisid kätt, mis vajutas päästikule?“. Tegemist oli maffia-stiilis tapmisega, ent ta ei kirjutanud kunagi maffiast. Ta kirjutas ainult Venemaa valitsusest ja selle tegevusest Tšetšeenias. See oli hoiatus – hoiatus teistele vaba hingega ajakirjanikele hoida eemale autoritaarsest mängumaast.

Nimetatud hoiatus läheb läbi, kui just maailma arvamus ja selge sõnum Euroopa Liidu asutustelt ei sunni korraldama korralikku kohtuprotsessi ja paljastama neid, kes andsid käsud. Me ei saa Annat tagasi tuua, ent võime talle õigluse tuua. Võime ta muuta vabaduse, mitte allasurumise sümboliks. Peame antud eesmärgi nimel ühinema.

 
  
MPphoto
 

  Paulo Casaca (PSE). (PT) Lugupeetud juhataja! Oleme lõpetamas äärmiselt tähtsat arutelu, mis, nagu juba öeldud, oleks pidanud toimuma tükk aega tagasi. Venemaa on meile kõigis aspektides tähis, ent eriti riigina, kus tuleb austada inimõigusi. Need inimõigused hõlmavad kindlasti ksenofoobia ja homofoobia tagasilükkamist. Tahan parlamendi liikmeid üles kutsuda tagama, et viidatakse selgelt nimetatud kahele suurele nuhtlusele Venemaal, mida resolutsiooni ettepanekus õigusega nuhtluseks peetakse, ja sellele, et nad ei nõustu neid viiteid eemaldama.

 
  
MPphoto
 

  Zbigniew Zaleski (PPE-DE). – (FR) Lugupeetud juhataja, volinik! Resolutsioon viitab otseselt taunitavatele juhtumitele.

Antud resolutsioon ei tohi olla kiireloomuline resolutsioon, vaid pidev pöördumine Venemaa võimude poole, sest mõistame hukka nende tagakiusamismeetodid. See resolutsioon on pöördumine Venemaa inimeste, sõdijate ja kangelaste poole, kes võitlevad vabaduse eest seni, kuni keegi ei pea enam kartma hukkamist oma sõnavabaduse kasutamise eest.

Usun, et peaksime edastama oma pöördumise Venemaa valitsuse ja meie Euroopa Komisjoni vaheliste suhete ja kohtumiste kontekstis.

 
  
MPphoto
 

  Marcin Libicki (UEN). – (PL) Lugupeetud juhataja! Täna arutame inimõiguste rikkumisi, nagu proua Politkovskaja mõrv, ning ka teisi Venemaal aset leidnud intsidente, mis viitavad riigi oma inimeste vastasele terrorismipoliitikale.

Peame olema teadlikud faktist, et lisaks inimõiguste rikkumisele on Venemaa muutumas ka imperialistlikumaks ning pärast üheksakümnendate alguses toimunud väikest pausi ähvardab taas oma naabreid. See olukord tuleneb faktist, et kommunismi ei ole kunagi ametlikult vastutusele võetud ega hukka mõistetud. Täna võime rääkida sellest, et Saksamaa on demokraatlik riik, mis austab oma inimesi, sest Saksamaa on Hitleri ja tema natside minevikust üle saanud.

Täna peame tagama, et nii siin istungisaalis kui kus iganes mujal, kus oma mõju avaldada saame, tuleb tegeleda kommunistliku minevikuga, sest see on ainus viis Venemaa terroripoliitika tõusuaja tõkestamiseks kodus ja imperialistlike ambitsioonide takistamiseks välismaal.

 
  
MPphoto
 

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. − (FR) Lugupeetud juhataja! 5. novembril viitas president Medvedev oma esimeses iga-aastases Föderatsiooninõukogule peetud kõnes otseselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile.

Antud sümboolne viide praegusel inimõiguste ülddeklaratsiooni juubeliaastal näitab uue presidendi huvi seoses kohtureformiga ja nende reformide mõjuga inimõigustele. Tema sõnad on julgustavad, ent Euroopa Liit peab kõnealuse valdkonna arenguid väga põhjalikult jälgima. Viimase paari nädala reaalsus on meile taas kord meelde tuletanud Venemaa inimõiguste kaitsjate ees seisvaid suuri väljakutseid. Lugupeetud juhataja! Oleme loomulikult huviga erinevaid sõnavõtjaid kuulanud. Nad on selgelt rõhutanud tõsist ähvardust inimõigustele Venemaal.

Kaks aastat pärast Anna Politkovskaja surma algas mõrvaprotsess tema juhtumi üle. Protsess oli algselt avalikkusele avatud, siis jätkus kinniste uste taga ning siis avati taas avalikkusele. Protsessi jälgivad tihedalt kõik need, kes kaitsevad sõnavabadust.

Nagu Magomed Jevlojevi mõrv – ta tapeti politseivalve all olevana augusti lõpus – meile meelde tuletab, on ajakirjandus Venemaal järjest ohtlikumaks ametiks muutumas.

Detsembri alguses otsiti läbi Memorial, mis on üks suurimaid ja prestiižsemaid valitsusväliseid organisatsioone, mis uurib 20. sajandi Venemaa valusat minevikku. Kõnealune läbiotsimine päädis vangilaagrite võrgustike ajalooliste arhiivide konfiskeerimisega.

Kui tõesti tahame jätkata aprillis Euroopa totalitaristlike riigikordade poolt sooritatud kuritegusid käsitleval konverentsil alustatud tööd – konverents, mille ma ise avasin – ei ole tarvis öeldagi, et ajaloolased peavad kindlasti arhiividele juurde pääsema. 4. detsembri läbiotsimine valmistab muret neile, kes usuvad vajadusse arutelu järele, õiglase arutelu järele mineviku sügavate haavade üle. Antud arutelu on oluline tulevikus vajalike lepituste tagamiseks.

Loomulikult pakuvad Euroopa Liidu ja Venemaa võimude vahelised inimõigusi käsitlevad nõupidamised nii palju võimalusi korrata vajadust austada kohustusi, millele Venemaa inimõiguste valdkonnas alla kirjutas. Komisjon jätkab oma tööd tsiviilühiskonna algatuste toetamisel, sealhulgas Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse kaudu.

Kohtureformi toetamine on samuti prioriteet meie koostööprogrammides Venemaaga. Viimasel kohtumisel Venemaaga puutusin kokku uute õigusemõistmise eest vastutavate ametnikega ning kavatsen kindlasti nendega nõudlikku dialoogi pidada. Lisaks sellele on Euroopa Liit ja Venemaa praegu läbi rääkimas uue lepingulise aluse üle, millega asendada olemasolev partnerlus- ja koostööleping.

Loomulikult peab kõnealuse uue lepingu põhielement olema inimõigustest kinnipidamine. Kohustused, mis osapooled ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ja Euroopa Nõukogu raames endale võtnud on, peavad oma koha leidma. Komisjon jääb selles suhtes aktiivseks. Benita Ferrero-Waldner palus mul teid tänada antud arutelu sissetoomise eest ja kinnitas mulle oma isiklikku pühendumist. Tahaksin lisada sellele minu enda pühendumise, kuna mul on võimalus Moskva ametivõimudega julgeoleku ja õigusemõistmise valdkonnas dialoogi pidada.

See on kõik, mida antud teema kohta öelda võin, lugupeetud juhataja. Loodan, et 2010. aasta on Venemaa ametnikele võimalus oma kohustustest paremini kinni pidada, sest see on midagi, mida nad käesoleva aasta jooksul teinud pole.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kohe.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

 
  
MPphoto
 
 

  Urszula Gacek (PPE-DE), kirjalikult. Jätkuvas Jukose afääris jätkuvad tõsised inimõiguste rikkumised. Viis aastat pärast Mihhail Hodorkovski vahistamist on tema ja teised Jukose ametnikud ikka veel küsitavates tingimustes vangistuses. Kõige suuremat muret tekitab endise Jukose advokaadi Vassili Aleksanjani juhtum, keda hoitakse kohtueelselt vahi all alates 2006. aastast. Aleksanjan, kes praegu on AIDSi, lümfivähi ja tuberkuloosi tõttu surmasuus, on kinnitanud, et ta keeldus allumast väljapressimisele anda meditsiinilise abi eest valetunnistus Hodorovski vastu. Tema eelnevalt kontrolli all olnud meditsiiniline seisund on seega parandamatult halvenenud. Isegi 2008. aasta detsembris aeguvate süüdistustega vabastavad kohtuvõimud Aleksanjani alles siis, kui ta maksab häbematult suure kautsjoni summas 1,4 miljonit eurot. Vahepeal ei ole ka Hodorkovskit tingimisi vabastatud, kuigi ta peaks Venemaa seaduste ja tavade kohaselt vabanema. Uurijad on Hodorkovski vastu uusi uskumatuid süüdistusi esitanud ja hoidnud teda kohtueelselt vahi all juba peaaegu kaks aastat.

Nende ja mitmete teiste juhtumite käsitlemine näitab suuri puudusi Venemaa õigussüsteemis. Nimetatud inimeste vabastamine on Venemaa edu mõõdupuu „juriidilise nihilismiga” võitlemisel. Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline partnerlus- ja koostööleping peaks sõltuma õigusriigi küsimuste lahendamisest, sealhulgas poliitvangide vabastamisest.

 
  
MPphoto
 
 

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE), kirjalikult. (FI) Venemaa on Euroopa Nõukogu ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni liige ning on, või vähemalt oma liikmesuse alusel peaks olema, täielikult pühendunud inimõigustest kinnipidamisele. Riigi tegelik inimõiguste olukord on aga kehv. Moskva inimõiguste büroo kohaselt on ksenofoobia ja homofoobia kasvamas ning 2008. aastal on see kaasa toonud 100 inimese surma nende rassi, rahvuse, usu ja seksuaalse orientatsiooni tõttu. Oktoobris tapeti jõhkralt oma Moskva korterites Otto Messmer, Venemaa jesuiitide ordu juht, ning Ecuadori preester Victor Betancourt. Probleem seisneb asjaolus, et Vene ametivõimud ei mõista põhimõtteliselt taolisi kuritegusid hukka.

Lisaks öeldule, kui kaitsete Venemaal inimõigusi, asetate end eriti ohtlikku olukorda. Inimõiguste aktivistide olukord on tõsine probleem, nagu on ka probleemid, millega peavad tegelema inimõigusi edendavad valitsusvälised organisatsioonid. Euroopa inimõiguste kohus Strasbourgis on tegelenud mitme Venemaa kodanike poolt esitatud juhtumiga. Otsuste põhjal on paljud juhtumid seotud tõsiste inimõiguste rikkumistega ja Venemaa riigivõimude poolse rõhumisega.

Nüüd peame nimetatud probleeme tõsiselt vaatama, kui peame läbirääkimisi uue raamlepingu üle, mis sätestab põhjaliku konteksti suheteks Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Novembris Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel algatatud läbirääkimised peavad tunnistama inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja demokraatia tähtsat rolli. Peame ka nõudma, et Venemaa võimud järgiksid viivituseta kõiki Euroopa inimõiguste kohtu otsuseid.

Inimõiguste advokaadid, kes tegelevad väidetavate kuritarvituse juhtumitega ja samal ajal võtavad juhtumeid uurides suuri isiklikke riske, väärivad suurimat austust oma väärtusliku töö eest. Neile tuleks tagada riiklik kaitse ja rahvusvahelise kogukonna piisav toetus.

 
  

(1)Vt protokoll

Õigusteave - Privaatsuspoliitika