Juhataja. − Daamid ja härrad, esimeeste konverents palus mul esineda avaldusega Lähis-Idas toimunud sündmuste teemal. Arutelu toimub kolmapäeva pärastlõunal välisministrite nõukogu esimehe, Tšehhi Vabariigi välisministri Schwarzenbergi kohalviibimisel. Ma mainin seda, kuna see ei olnud eriti selge. Oleme palju pingutanud ja leidsime, et ta on vägagi valmis meiega koos viibima, kuigi ta peab samal päeval sõitma Lõuna-Aafrikasse, ent vaid piiratud aja jooksul sooviksin kasutada võimalust tänada siiralt eesistujariiki Tšehhi Vabariiki selle eest.
Daamid ja härrad, samal ajal, kui meie peame siin uue aasta alguses täiskogu istungjärku, on Lähis-Idas taas palju inimohvreid.
Mind isiklikult ja, olen kindel, et enamikku meist valdab telekaadreid vaadates valus äratundmine.
Euroopa Parlamendi nimel sooviksin väljendada sügavaimat kahetsust Gaza konflikti laienemise pärast Iisraeli ja Ḩamāsi vahel.
Ma ütlen päris kategooriliselt: ei ole vastuvõetav, et inimesed peavad kannatama, et vägivald jätkub ja et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töötajad on tule all. Kui kaugele peab vägivald arenema, enne kui mõistus ja arukus võidule pääsevad?
Vägivald peab mõlemal pool kohe lõppema. Rakettide tulistamine Iisraeli asulatele ja linnadele Ḩamāsi poolt on täiesti vastuvõetamatu ning väärib teravaimat kriitikat ning me ei tohi unustada, et see oli 眠amās, kes lõpetas relvarahu. Siiski ei tohiks jätta tähelepanuta reaktsioonil kasutatud vahendite proportsionaalsust.
Kõigil inimestel Lähis-Idas on sama väärtus. Riigi võõrandamatu õigus ennast kaitsta ei õigusta vägivaldset tegevust, mille esimene tagajärg on tsiviilelanike kannatamine.
Gaza tsooni inimestele tuleb anda kiiret abi. Palestiinlane on väärt sama palju kui iisraellane või eurooplane või ameeriklane – kõik inimesed maakeral on võrdsed. Me ei tohi lubada humanitaarolukorra halvenemist!
Vastutustundlike poliitikutena peame olema valmis otsustavalt aitama kaasa sellele, kuidas leida kiiresti püsiv võimalus sellest vägivallaspiraalist väljuda.
Katsed taandada julgeolek üksnes sõjaliste aspektideni on minu arvates määratud nurjumisele. Seetõttu ei saa olla Lähis-Ida probleemile üksnes sõjalist lahendust. Lõpuks tuleb leida poliitiline lahendus. Pealegi tähendab see õppetundi eelmise lähenemisviisi läbikukkumist. Seetõttu tuleb võtta meetmeid, mis ei ole ainuüksi rakendatavad, vaid lisaks kõigele ka jätkusuutlikud.
Viimastel päevadel olen olnud telefoni teel ühenduses Iisraeli presidendi Shimon Peresiga, Palestiina omavalitsuse presidendi Salam Fayyadiga, Knesseti spiikri Dalia Itzikiga ning muidugi ELi välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Javier Solanaga, kes on praeguseks juba mõnda aega selles piirkonnas viibinud.
Samuti olen olnud kontaktis Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee asepresidendiga, kuna praegu olen ise selle assamblee esimees, Jordaania parlamendi esimehe Abdel Hadi Al-Majaliga, Itaalia parlamendi saadikutekoja esimehe Gianfranco Finiga ning Maroko parlamendi esimehe Mustapha Mansouriga.
Olen alati kõigis neis vestlustes selgitanud, et Euroopa Parlament toetab täielikult Euroopa Liidu nimel ministrite nõukogu poolt sõnastatud ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu poolt 8. jaanuaril 2009 resolutsiooniga kinnitatud nõudmisi.
Murettekitav on, et seda julgeolekunõukogu õiguslikult siduvat resolutsiooni, mille puhul ameeriklased jäid erapooletuks, et seda saaks ellu viia, eiravad mõlemad konflikti pooled, see tähendab nii Iisrael kui ka Ḩamās.
Relvarahu peab jõustuma kohe ja püsivalt. Relvarahu tuleb saavutada Egiptuse vahendusel ja kõigi asjaosaliste kaasamisel. Tuleb tagada kiire ja tõketeta juurdepääs humanitaarabile ning ÜRO Palestiina pagulaste vabastus- ja töödeagentuuril (UNRWA) tuleb võimaldada takistamatult jätkata oma humanitaartegevust. Ning ma sooviksin lisada, et mitte üksnes kolme tunni jooksul päevas!
Kui isegi humanitaarorganisatsioonid ja ÜRO peavad oma töö peatama, kuna sõdivad pooled ei tunnista nende neutraalsust, siis oleme jõudnud vastuvõetamatusse madalseisu seoses rahvusvahelise õiguse ja inimsusega.
Kolmas nõue on tugevdada rahuprotsessi. Ainus toimiv alus alaliseks rahuks on praegu ja edaspidi kahe riigi vaheline lahendus, mille puhul Iisrael ja Palestiina kui suveräänsed riigid on turvaliste piiride vahel.
Euroopa Liit koos Lähis-Ida neliku liikmete, Araabia mõõdukate partnerite ja kõigi konfliktipooltega peab saavutama kiire rahukõneluste jätkamise ÜRO juhtimisel. Kõikehõlmav lahendus nõuab selgelt siiski kokkulepet ning eelkõige Palestiina vastaspoolte vahelist kokkulepet.
Me peame mõtlema, kas meetod, mida siiani oleme kasutanud rahuprotsessi nime all, on end õigustanud. Mõni nädal tagasi võisime veel arvata, et oleme läbirääkimistega õigel teel, vaatamata hästi teadaolevale keerulisele keskkonnale ja vaevumärgatavale edule. Rahvusvaheline üldsus ning eelkõige meie kui Euroopa Liit oleme toetanud läbirääkimisi oma kindla pühendumusega ning andnud finantsabi, et luua põhitingimused Palestiina riigi asutamiseks.
Ent kas see pühendumus oli poliitiliselt piisavalt tugev? Seda peame endalt küsima. Samal ajal on meil taas tegemist sõjategevuse laienemisega. Arusaadav on, et kriisiohje ajal kaldume mõtlema lühikeses perspektiivis. Tegelikult vajame viivitamatut relvarahu kohe praegu ning Iisraeli jõudude täielikku tagasitõmbumist, nagu nõuab ÜRO Julgeolekunõukogu.
Viimaste aastakümnete kogemus on meile õpetanud, et rahu Lähis-Idas ei saa tuleneda ainult sellest piirkonnast. Siiski on tõsi ka see, et see ei ole võimalik ilma konflikti vaenupoolte kokkuleppeta.
Seetõttu peab rahvusvaheline üldsus olema valmis edendama rahu Lähis-Idas rohkem kui kunagi varem, et viimaste aastakümnete valusad sündmused ei jääks teravaks probleemiks ka eelolevateks aastakümneteks.
Rahvusvahelised jõud peavad aitama kindlustada relvarahu. Seetõttu peame kõik pingutama, tagamaks, et Egiptuse-Prantsuse plaan seada sisse rahvusvaheline mehhanism Gaza piiridel julgeoleku kindlustamiseks osutub edukaks, ning loomulikult peab see esmajärjekorras sõltuma relvade ja rakettide Gaza piirkonda salakaubana vedamise peatamisest. Euroopa Liit juba teatas Annapolise protsessi alguses oma tegevusstrateegia dokumendis, et ta on valmis sel viisil osalema.
Aga lubage mul rõhutada eelkõige üht asja: Euroopa ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude positsioonidele asumine ei pruugi tagada relvarahu lühikese aja jooksul. Tuleb üritada saavutada selge poliitiline eesmärk luua vajalik usaldus rahukõneluste lõpetamiseks, tagades julgeoleku nii iisraellaste kui ka palestiinlaste jaoks. See tähendab, et mõnede vägede valmisseadmisega, mis on võimalik üksnes kindla volituse alusel, suurendatakse poliitilist mõju igast küljest, et jõuda rahumeelse lahenduseni.
Ei piisa korrutamisest, et oleme pühendunud rahu saavutamisele; seda oleme oma eesmärkides varem korduvalt sõnastanud. Me vajame tahet mitte üksnes püüelda rahu poole, vaid see saavutada ning tegelikult enne, kui aastakümnete jooksul kogunenud vihkamine laieneb veelgi ning vallandab laastava hävingu.
Lõpetuseks sooviksin teile meelde tuletada, et 2008. aasta oli Euroopas kultuuridevahelise dialoogi aasta. Samuti sooviksin teile meelde tuletada, kui palju oleme meie Euroopa Parlamendis teinud, et muuta see aasta lootuse aastaks, ning me kehtestame poliitilised prioriteedid, mis rõhutavad, et kultuuride kokkupõrge ei pea olema loodusseadus.
Üleilmne reaktsioon Gazas toimuvale sõjale näitab, kui kiiresti saab kultuuridevahelise dialoogi katsed põrmustada, kui need asenduvad selliste reaalsete sündmustega, mida iga päev uudistest näeme. Veelgi halvem on see, et selline olukord mängib kaardid kätte ekstremistidele ja fundamentalistidele, kelle eesmärk ei ole rahu, vaid kes soovivad vaenutegevust jätkata.
Vägivald tekitab vägivalda. Seda põhimõtet korrata ei ole kunagi liiast. Dialoog ja läbirääkimised on ainus viis sellest kriisist väljuda. Kumbki pole eesmärk omaette, aga mõlemat tuleb viia läbi vapralt, pidades silmas eesmärki, et Iisraeli ja Palestiina elanikud saaksid elada tegelikus julgeolekus, rahus ja nii, et nende väärikust austatakse.