Istungi stenogramm

Esmaspäev, 12. jaanuar 2009 - Strasbourg

18. Ühine põllumajanduspoliitika ja ülemaailmne toiduainetega kindlustatus (lühiettekanne)

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on proua McGuinnessi poolt põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni nimel esitatud raport (A6-0505/2008) ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta (2008/2153(INI)).

  Mairead McGuinness, raportöör. − Härra juhataja, kui ma käesoleva raporti koostamise algatasin, oli ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse teema poliitiliselt väga oluline ning see on nüüd mõnevõrra tähelepanu keskpunktist kadunud. Kuid see on kindlasti muretsemapanev teema, kuna maailmas on ikka veel enam kui miljard inimest, kes kannatavad nälja või alatoitumise all. Iga päev sureb maailmas kolmkümmend tuhat last nälga ja vaesusega seotud haigustesse. See on kohutav statistika ja muudab kõige olulisemaks küsimuseks selle, kuidas me toodame piisavalt toitu ja tagame inimestele juurdepääsu toidule.

Ma sooviksin tänada komisjoni koostöö eest käesoleva raporti koostamisel ja ka paljusid Euroopa Parlamendi komisjone, eelkõige arengukomisjoni, mis raporti koostamisse loomulikult kaasatud olid.

Nelja minutiga on võimatu anda korralikku ülevaadet sellest, mida raport sisaldab, kuid lubage mul tõsta esile mõned teemad, mis on minu arvates olulised. Esiteks – see, et olen ühte pealkirja pannud ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse, viitab sellele, et vana komme materdada ühist põllumajanduspoliitikat ja süüdistada seda kõigis arengumaade hädades, on edasi arenenud ja et me oleme nüüd teadlikud sellest, et ühine põllumajanduspoliitika on taganud toiduainetega kindlustatuse Euroopa kodanike jaoks ning et seda näidiseks võttes võib see õpetada meile, mida teha ära arengumaades toiduainete tootmise osas.

On väga selge, et me oleme umbes viimase aastakümne jooksul lubanud põllumajanduse arengul saada osaks poliitilisest ja arengualasest päevakavast. Oli aeg, mil suur osa arenguabiks mõeldud rahast läks põllumajanduse ergutamisele ja toiduainete tootmise projektidele. Praegu see nii ei ole, kuigi kuna toidu hinnad on tõusmas, hakkame minu arvates nii Euroopa Liidus kui ka kogu maailmas uuesti silmi põllumajandusele pöörama.

See tähendab seda, et toiduainete kasvatamiseks ressursse omavatel riikidel lubatakse seda teha ning neil ja nende väikepõllumajandustootjatel aidatakse toota toiduaineid kohalikul tasandil oma vajaduste rahuldamiseks. See ei hõlma mitte üksnes toiduainete tootmiseks peamiste sisendite, nagu näiteks seemned ja väetised, pakkumist, vaid ka oskusteavet, nõuandeteenuseid, abi andmist põllumajandusega tegelevatele perekondadele arengumaades, et neil oleks võimalik toota toiduaineid oma vajaduste rahuldamiseks.

See on teostatav. Selle näiteks on Malawi ja teised sellised riigid, mis on suutnud hakata olukorras, kus valitseb äärmine näljahäda, tootma toiduaineid. Selle saavutamiseks on vaja poliitilisi algatusi. Samuti on selleks vaja seda, et Euroopa Liit – arvestades liidu suurt kaasatust arengumaailmas toimuvasse – innustaks riike vaatama oma põllumajanduse poole ja hakkaks ergutama toiduainete tootmist omaenda riigis.

Pakkumise ja nõudluse teema on väga delikaatne, kuna maailma rahvastik on kasvamas ja suureneb 2050. aastaks 40 % võrra ning me peame nende küsimustega tegelema hakkama. Konkurents toiduainete tootmise, sööda tootmise ja kütuse vahel on ilmselgelt väga oluline probleem. Ma arvan, et selle käivitamiseks peame tegelema uurimis- ja arendustegevusega.

Usun, et me ei ole selles vallas piisavalt ära teinud. Me vaatasime Euroopas selles suunas, et toota vähem toitu, ja seetõttu ei näinud me vajadust analüüsida põllumajandustootmise tõhusust ja vajadust toota tulevikus rohkem.

Üks olulisimaid sõnumeid, mida tõesti sooviksin selle lühikese ajaga edasi anda, on see, et põllumajandustootjad kogu maailmas toodavad toiduaineid juhul, kui nad suudavad sellega omale elatist teenida – seega on poliitikakujundajatel vaja see joonde ajada ja kujundada sellist poliitikat, mis tagab põllumajandustootjatele stabiilse sissetuleku. Kuidas me seda teeme? Tagades stabiilsed hinnad ja analüüsides toiduainete tootmise kulusid. Kui põllumajandustootjad seda sissetulekustiimulit ei saa, tõmbuvad nad tagasi.

Toon hoiatava näite. Kaugelt enam kui aasta tagasi rääkisime kaupade kõrgetest hindadest. Praegu on aga näiteks seis selline, et meil on teravilja ülejääk ja sellel puudub turg. Järgmisel hooajal ei tooda need põllumajandustootjad nii palju kui eelmisel ning see võib ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse probleemi pikaajalises perspektiivis süvendada.

Käesolev raport on mahukas. Ma loodan, et mu kolleegid saavad anda sellele oma toetuse ja ma tänan taas kord kõiki neid paljusid inimesi, kes selle vastu suurt huvi üles näitasid.

  Androulla Vassiliou, komisjoni liige. − Härra juhataja, komisjon tunneb heameelt proua McGuinnessi koostatud raporti ja aktiivse arutelu üle, mis on aset leidnud Euroopa Parlamendi arvukates komisjonides selle väga aktuaalse teemaga seotud aspektide üle, alates kaubandusest ja lõpetades biokütuste, hinnaseire, investeerimispoliitika, finantskriisi, kliimamuutuste ja vee kasutamisega põllumajanduses.

Komisjon nõustub paljusid arengumaid 2008. aasta esimeses pooles tabanud toidukriisi põhjuste ulatusliku analüüsiga. Samuti jätkab komisjon toidu- ja energiahinna vahelise seose analüüsimist. Põhjuslikkuse küsimus on äärmiselt keeruline, sest hõlmab erinevate pakkumise ja nõudlusega seotud tegurite koosmõju. Energiahinnad on vaid üheks neist teguritest, kuid samas on tegemist teguriga, millel on nii otsene kui ka kaudne mõju. Biokütuste teemat käsitleti üksikasjalikult erinevatel Euroopa Parlamendi istungjärkudel. Selge erinevus valitseb Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide poliitikas selles osas, mil määral on teraviljatootmine suunatud ümber biokütustele. Euroopa Liidu biokütuste poliitika ei vähenda toidu kättesaadavust, kuna lähteainete kogused on üleilmsel tasandil väga väiksed.

Isegi kui Euroopa Liit läheneb oma eesmärgile, milleks on 10 %, on mõju toidu hinnale piiratud ja seda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks – järjest rohkem biokütuseid pärinevad muudest lähteainetest kui toit või toodetakse jääkidest või jäätmetest. Teiseks – biokütuste tootmistehnoloogiate tõhusus paraneb veelgi ning eeldatavasti kasvab jätkuvalt ka keskmine toodang.

Euroopa Liidu säästlik biokütusepoliitika on üldkokkuvõttes vaeseid toetav poliitika. Selline poliitika pakub lisavõimalusi kahele kolmandikule maailma vaestest, kes elavad põllumajanduspiirkondades ja sõltuvad seega elujõulisest põllumajandussektorist. See poliitika ei too aga samavõrra kasu kõigile elanikerühmadele. Komisjon on võtnud endale ülesande jälgida hoolikalt sellise poliitika mõju toiduainetega kindlustatusele ja toiduainete hindadele.

Euroopa Liit on juba võtnud meetmeid ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse küsimusega tegelemiseks, kohandades ühist põllumajanduspoliitikat muutunud turusituatsioonile ja üleilmsele olukorrale. Ühise põllumajanduspoliitika „tervisekontroll”, milles hiljuti kokku lepiti, aitab ühist põllumajanduspoliitikat ajakohastada, lihtsustada ja ühtlustada ning seega kõrvaldada ka piirangud põllumajandustootjatele, aidates neil seeläbi paremini reageerida turult tulevatele signaalidele ja tulla toime uute ülesannetega.

Tervisekontrolli läbiviimise kokkuleppega kaotatakse viljelusmaade tootmisest kõrvalejätmine, suurendatakse piimakvoote, saavutades nende tühistamise 2015. aastaks, ning kujundatakse turusekkumine ümber tõeliseks kaitsevõrgustikuks.

Samuti on selles käsitletud uusi lahendamist vajavaid küsimusi, nagu näiteks kliimamuutused, veemajandus, taastuvenergia ja bioloogiline mitmekesisus, mis arengumaadele mõju avaldavad.

Ühine põllumajanduspoliitika ei jää pärast 2013. aastat muutumatuks ning septembris Annecy’s toimunud põllumajandusministrite mitteametlikule kohtumisele on juba järgnenud esialgne arutelu. Tulevast ühist põllumajanduspoliitikat tuleb vaadelda laiemas kontekstis, mille lahutamatuks osaks on säästev areng, konkurents ja ülemaailmne toidu tasakaal.

Erinevatel kõrgel tasemel toimunud kohtumistel on tõstetud ülemaailmse toiduga kindlustatuse teema rahvusvahelisel tasandil esiplaanile. Samuti mõistetakse ja tunnistatakse rahvusvahelisel tasandil selgelt seda, et põllumajandusele ja maaelu arengule tuleb poliitilises tegevuskavas anda suurem tähtsus nii riiklikul, piirkondlikul kui võimalusel ka mandri tasandil. Näiteks käsitlesime üksikasjalikult põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse teemat oktoobris toimunud aruelul oma kolleegidega Aafrika Liidust ning me kavatseme neid arutelusid käesoleval aastal veelgi aktiivsemalt läbi viia.

Vähem oluline ei ole ka see, et komisjon peab võtma G8 liidrite ülemaailmset toiduga kindlustatust puudutava avalduse jätkumeetmed. Juba enne nõukogu 16. detsembri otsust luua toiduainete rahastamisvahend viis Euroopa Komisjon läbi väga tulemuslikke arutelusid ÜRO kõrgetasemelise töörühmaga.

Euroopa Komisjon jääb põhjaliku tegevusraamistiku rakendamist ootama. Komisjon on veendunud, et põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse vallas järk-järgult kujunev ülemaailmne partnerlus omab olulist tähtsust käesolevas raportis sisalduvate erinevate soovituste elluviimisel, sh selles osas, kuidas toetada väiketalupidajate tootmist, ja selles osas, millist liiki kaubanduspoliitika tuleks vastu võtta toiduainetega kindlustatusele kaasaaitamiseks, eelkõige kõige kaitsetumas olukorras olevates kogukondades.

On ilmne, et ekspordipiiranguid- ja keelde tuleks vältida ja tulevikus tuleks kaubandust pigem rohkem kui vähem liberaliseerida. Suuremad kaubavood on osa lahendusest toiduainetega kindlustatuse saavutamiseks.

Komisjon loodab, et Euroopa institutsioonide julget sammu mobiliseerida üks miljard eurot täienduseks teistele – nii lühikeses, keskmises kui ka pikas perspektiivis – toidukriisi lahendamiseks määratud rahastamisvahenditele järgivad ka teised abi andjad.

Madridis 26. ja 27. jaanuaril toimuv konverents, mis käsitleb toiduainetega kindlustatuse õigust kõigile, on kindlasti väga oluline samm selleks, et viia arutelu uuele tasandile – tasandile, mis püüab määratleda olulisimad prioriteedid maailmas valitseva näljaprobleemi lahendamiseks.

Euroopa Komisjon tegutseb jätkuvalt ennetavalt selle nimel, et tagada ülemaailmne toiduga kindlustatus, ning proua McGuinnessi raportis on kindlasti hästi analüüsitud mõningaid võimalikke lahendusi, mida Euroopa Komisjon ja laiem rahvusvaheline kogukond võiksid kaaluda.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub teisipäeval kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Kader Arif (PSE), kirjalikult. – (FR) Euroopa Parlamendi poolt pärast nn toidumässusid võetud meetmed on võimaldanud eraldada 1 miljard eurot toidukriisi vastu võitlemiseks. Kui see kiireloomuline meede kõrvale jätta, sooviksin rõhutada vajadust pikaajalise rahvusvahelise strateegia järele, mis tugineks kohalikule ja elatust andvale põllumajandusele ning vastaks elanikkonna vajadustele ja territooriumide potentsiaalile.

Tõepoolest, maailma rahvastiku suurenemine, kliima soojenemine, biokütuste kontrollimatu tootmine ja agressiivne spekuleerimine on need paljud tegurid, mis põllumajandusturgudel pingeid süvendavad. Need aspektid viitavad sellele, et kriis ei saa olema lühiajaline ja et avaliku sektori poliitika tuleb tervikuna üle vaadata, et parandada tootmismeetodeid ja reguleerida rahvusvahelisi turgusid.

Ma usun, et ühisest põllumajanduspoliitikast võiks pärast ülemäärasuse ja puuduste kõrvaldamist saada näide tõhusast, õiglasest ja vastutustundlikust tegevuskavast, millega suudetakse kohaselt lahendada toiduainete probleem ja ühendada samaaegselt majandust, ühiskonda ja keskkonda. Ühine põllumajanduspoliitika peaks samuti aitama arengumaadel jagada Euroopas rakendatavaid võtteid, teadmisi ja kogemusi. Euroopa peaks siiski eelkõige korraldama ümber rahvusvahelised kaubandust reguleerivad eeskirjad, et need ei takistaks riikide õigust toetada toiduainetega kindlustatuse tagamise eesmärgil oma põllumajandust.

  Katerina Batzeli (PSE), kirjalikult. – (EL) Rahvusvahelised ja piirkondlikud kokkulepped ei ole seni osutunud piisavaks turu varustamise ja kaubanduse reguleerimisel ega suutnud kaitsta põllumajandustoodangu läbipaistvaid ja stabiilseid hindu.

Põllumajandusturgude reguleerimine peaks tuginema pikaajalisele tõhusatest meetmetest koosnevale strateegiale ning tootjate koondamisest ja teavitamisest turu olukorrast ja väljavaadetest lähtuvalt.

Sellise poliitika põhimõte on eelkõige sissetulekute kindluse tagamine selliste ohtude ja kriiside puhul, mille põhjustavad ebasoodsad loodusnähtused või turumoonutused ning tavatult laialdane ja pikaajaline hinnalangus.

Vaja on terviklikke ja tõhusaid tegevuskavasid, näiteks:

- üle-euroopalised ja rahvusvahelised tootmis- ja turujärelevalvesüsteemid kui varajase hoiatamise süsteemid tootmissuundade määramiseks;

- üleilmne toiduainete ja toiduvarude seiresüsteem;

- Euroopa süsteem turujärelevalveks ja põllumajandustoodete ja tootmissisendi hindades toimuvate muutuste registreerimiseks, mida saaks ühendada mõne sarnase rahvusvahelise süsteemiga ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) egiidi all.

Samuti oleks hea lisada Doha vooru osas tulevikus saavutatavasse kokkuleppesse eriolukorrad, mille puhul on võimalik toiduabi anda, kuna praegused sätted ei ole siduvad.

  Constantin Dumitriu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Proua McGuinnessi raportis tehtud järeldused ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta on nüüd silmnähtavad ka Rumeenias. Riigi valuuta devalvatsiooni tõttu seisame me silmitsi kõikide peamiste toiduainete hindade tõusuga ning toorainekulude ja töötlemisettevõtete poolt võetud laenukulude kasvuga.

Lisaks sellele oleme globaalse soojenemise tagajärjel puutunud järjest rohkem kokku saagi hävinemisega loodusõnnetuste tõttu. Tegelikult on uute liikmesriikide põllumajandustootjad sellistes olukordades kõige ebasoodsamas olukorras, kuna neile antavate toetuste määr on madalam kui teistes liikmesriikides.

Sel põhjusel olen välja pakutud muudatuste põhjal palunud komisjonil uurida võimalust luua ühenduse tasandil saagi kindlustamiseks antavast võimalikest eritoetustest sõltumatult teatavad sekkumismehhanismid, et ennetada globaalse soojenemise mõjusid ja võidelda nende mõjude vastu.

Ühenduse poolt toiduainetootjatele kehtestatud standardid on ranged ja seetõttu on toiduainete hinnad Euroopa Liidus kõrged. Ma olen siiski sügavalt veendunud, et põllumajandus võib olla stardiramp üleilmsest kriisist mõjutatud Euroopa majanduste taastumiseks ning et taastuvate energiaallikate arendamisel võib olla positiivne mõju põllumajandus- ja toiduainesektorile.

Kui võtame kasutusele vajalikud ettevaatusabinõud, on meil võimalik saavutada kasvu biokütuse tootmises, ilma et seaksime ohtu keskkonda või kogu maailmale vajalikke toiduvarusid.

  Roselyne Lefrançois (PSE), kirjalikult. – (FR) Kõnealune raport ühise põllumajanduspoliitika ja ülemaailmse toiduainetega kindlustatuse kohta on andnud meile suurepärase võimaluse mõelda sellele, kuidas saavutada seda, et Euroopa põllumajandus mängiks täit rolli maailmas toidu tasakaalu saavutamisel. Tõepoolest – olgugi, et maailmas peab toiduainete tootmine suurenema, on põllumajandusele pühendatud arenguabi osakaal alates 1980ndatest aastatest pidevalt vähenenud. Sel põhjusel esitasingi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonis mitmed muudatusettepanekud, mille eesmärk oli muuta kõnealune raport ambitsioonikamaks ja eelkõige pakkuda välja, et Euroopa Komisjon võtaks vastu põhjaliku strateegia toiduainetega kindlustatust puudutavate küsimuste kohta ja muudaks seega ühenduse poliitikad tervikuna kooskõlastatumaks.

Kuigi mul on hea meel, et käesolevas tekstis rõhutatakse ühise põllumajanduspoliitika tähtsat rolli toiduainetega kindlustatuse saavutamisel, tunnen kahetsust selle üle, et raportöör pooldab põllumajanduspoliitika suuremat kooskõlastamist turuga ja et ta süüdistab keskkonnakaitsealgatusi selles, et need on põhjustanud põllumajandustootmise vähenemise Euroopas. Minu arvates on see seisukoht täiesti väär – otse vastupidi, ma usun, et kliimamuutuste probleem on vaja käsile võtta selleks, et töötada välja uued mudelid, mis hakkavad tootma rohkem ja paremini.

  Véronique Mathieu (PPE-DE), kirjalikult. – (FR) Praegusel hetkel peab Euroopa Liit kiiresti suurendama oma toiduainetega kindlustatust ja tegutsema suurte probleemide kohaselt. Esiteks – põllumajandustoodang peab 30 aastaga kahekordistuma, kuna maailma elanikkond küündib 2050. aastaks 9 miljardini. Tõsiasi on aga see, et 860 miljonit inimest elab alaliselt näljas. Põllumajandustoodangu kasv peab olema säästev ning tuginema ennekõike kohalikule põllumajandusele.

Toidu ülemaailmsete hindade järsk kõikumine ja ülemaailmsete varude õige juhtimine kujutab endast järgmist lahendamist vajavat probleemi. Euroopa põllumajandustootjatele õiglase sissetuleku tagamiseks toetan mõtet, et kindlustuspoliisid annaksid põllumajandustootjatele kõrgema kindlustuskaitse hinnakõikumiste vastu, samuti algatust luua ülemaailmne toiduainete seiresüsteem.

Lõpetuseks – pidades silmas suuremat loomade ja taimedega kaubitsemist, on Euroopa Liidul kohustus rakendada tõhus strateegia kõigi tervisealaste kriiside ennetamiseks Euroopas. See strateegia peaks põhinema ennetusel, jälgitavusel ja reageerimisvalmidusel. Seoses sellega tähendab Euroopa Liidu Nõukogu hiljutine impordikontrolli korra tugevdamise ja ühtlustamise otsus seda, et meie kaaskodanikele saab toiduainete kvaliteedi osas anda parema tagatise.

Põllumajandus mängib kasvu ja arengu valdkondades praegu kesksemat rolli kui kunagi varem. Seetõttu peame seda iga hinnaga kaitsma!

  Daciana Octavia Sârbu (PSE), kirjalikult. – (RO) Maisi, nisu ja energia hinna pidevast tõusust tingitud ülemaailmne toidukriis, maailma rahvastiku kasv ning kliimamuutused on andnud tõuke mitmetele mässudele ja rahutustele, mis võivad juhul, kui neile lähiajal lahendust ei leita, destabiliseerida riike ja piirkondi kõikjal maailmas. Ärevust tekitab aga erinevus 2050. aastaks 9 miljardi taset saavutada võiva elanikkonna arvu suurenemise kiiruse ja ülemaailmsete toiduvarude vähenemise vahel. Selline olukord toob väga tõenäoliselt kaasa selle, et konfliktid nafta pärast asenduvad konfliktidega joogivee ja toidu pärast või võitlusega ellujäämise nimel. Praegu on Euroopa Liit peamine humanitaarabi andja, kuid toiduvarud on kahanemas ja arengumaad, eelkõige Aafrikas, vajavad vaesuse ja kroonilise nälja vastu võitlemiseks rohkem abi. Põllumajanduse sõltuvuse vähendamine fossiilsetest energiaallikatest, mahepõllundustoodete kasutamine, viljaka pinnase säilitamine ja ühise põllumajanduspoliitika kohandamine toidukriisi olukorrale on mõningad neist olulistest aspektidest, mida tuleb sellest tupikust väljatulemiseks arvesse võtta.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE), kirjalikult. – (HU) Kõige olulisem küsimus, millega Euroopa põllumajandussektor aastal 2009 silmitsi seisab, seisneb selles, kuidas mõjutab ülemaailmne majanduskriis põllumajandustoodete tootmise ja tarbimise tingimusi. See küsimus on keskseks teemaks teisel Ungari põllumajanduskonverentsil, mida korraldan koos Ungari põllumajandus- ja maaelu arengu ministeeriumi valdkonna riigisekretäri Zoltán Gőgösiga 17. aprillil 2009. aastal Pápa linnas. Alates 2006. aastast on rahvusvahelisel turul maisihind kolmekordistunud ja nisuhind on tõusnud 180 % võrra, samas kui toiduhinnad üldiselt on suurenenud 83 % võrra. Aastaks 2050 on maailma rahvastik kasvanud 9 miljardini ja selleks, et rahuldada nende toiduvajadusi, peame põllumajandustoodangu taseme kahekordistama; seega on odava toidu ajad otsa saanud. Seetõttu on äärmiselt oluline Euroopa Liidu põllumajanduslikku suutlikkust säilitada ja võimaluse korral seda suurendada. On vastuvõetamatu, et ühise põllumajanduspoliitika valdkondliku reformimise tulemusel lasti põllumajandustoodangul Euroopa Liidus väheneda. Selle heaks näiteks on suhkrureform, mis on viinud Ungari suhkrutööstuse kadumiseni, ning veinisektori reform, mille käigus anti viinapuude väljajuurimiseks subsiidiume. Põllumajanduse otsetoetuste eraldamine tootmisest on samamoodi samm selles suunas.

Me peame leidma sobiva tasakaalu toiduainete tootmise ja biokütuste tootmise vahel ning viimati nimetatu ei tohi ohustada ülemaailmset toiduainetega kindlustatust. Ameerika Ühendriikide bioetanooli programm andis olulise tõuke toiduhindade kõrgustesse lendamisele 2008. aastal; nendele kogemustele tuginedes peab Euroopa Liit uuesti läbi vaatama endale biokütuse suhtarvude osas varem võetud kohustused. Lõpetuseks tahan tungivalt nõuda, et Euroopa Liidu tasandil võetaks kiired meetmed, kaitsmaks tootjaid monopolide loomise eest toiduainete jaemüüjate seas.

  Silvia-Adriana Ţicău (PSE), kirjalikult. – (RO) Energiahindade tõus, ebasoodsad ilmastikunähtused ja maailma rahvastiku kasvust tingitud energianõudluse suurenemine on toonud kaasa toiduainete kõrged hinnad. Ma nõuan tungivalt, et komisjon uuriks seost toiduainete kõrgete hindade ja kasvavate energiahindade vahel, eriti kasutatavate kütuste osas.

Põllumajandussektor peab oma energiatõhusust suurendama. Biokütuses põllukultuuride osakaalu suurendamine ja taastuvenergia kasutamine võib avaldada positiivset mõju põllumajandus- ja toiduainesektorile, mida on mõjutanud kõrged väetiste ja pestitsiidide hinnad, samuti suuremad töötlemis- ja transpordikulud. Ma nõuan tungivalt, et komisjon jälgiks hoolikalt suurenenud biokütuse tootmise mõju Euroopa Liidus ja kolmandates riikides seoses muutustega maakasutuses, toiduainete hindades ja juurdepääsul toidule.

Ergutused energiakultuuride säästva viljelemise soodustamiseks ei tohi ohustada toiduainete tootmist. Ma olen veendunud, et põllumajanduse tootlikkuse suurendamiseks on vaja läbi viia põllumajandusuuringuid. Samuti kutsun liikmesriike üles kasutama täielikult ära võimalusi, mida teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse seitsmes raamprogramm sellega seoses pakub, ning võtma meetmed, mis suurendavad põllumajandustoodangut säästval ja energiatõhusal viisil.