Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Arutelud
Teisipäev, 13. jaanuar 2009 - Strasbourg EÜT väljaanne

16. Farmaatsiatoodete pakett (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni avaldus farmaatsiatoodete paketi kohta.

 
  
MPphoto
 

  Günter Verheugen , komisjoni asepresident. (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, ettepanekutel, mis kuuluvad niinimetatud farmaatsiatoodete paketti, mida ma Euroopa Parlamendi palvel täna õhtul siin esitlen, on üks ühine juhtmotiiv. Selle paketi eesmärk on kaitsta patsientide õigusi, vajadusi ja huve meie tervishoiusüsteemides.

Meie arvates ei ole patsiendid pelgalt osutatavate tervishoiuteenuste objektid ega ka farmaatsiatööstuse majanduslike huvide objektid. Patsiendid on vastutustundlikud kodanikud, kelle tervis on nende kõige tähtsam vara ning kellel on õigus saada kõige paremat ja ohutumat ravi ning parimaid ja ohutumaid ravimeid, mida meil pakkuda on. Patsiendid on tervishoiupoliitika subjektid.

Samas ei ole tervis või selle taastamine pelgalt õigus. Inimestel on ka kohustus enda eest hoolitseda, toitudes tervislikult, harrastades tervislikke eluviise ja osaledes vajaduse korral aktiivselt enda ravis.

Näiteks meie ettepanek jälgida heakskiidetud ravimite tegelikku toimet tõhusamalt eeldab sellist patsientide aktiivset osalust. Kui patsiendid ei teata ametiasutustele tarvitatud ravimitega seotud kõrvalnähtudest, on säärane jälgimine ajaraisk.

Sama kehtib võltsitud ravimite eest kaitsmise kohta. Patsiendid saavad tulevikus veenduda ja peaksidki veenduma, et nad ei tarvita võltsitud ravimeid, kontrollides, kas pakendi turvaelemendid, mis edaspidi on kohustuslikud, on tegelikult olemas. Kui me usume, et aktiivsetel, teadlikel patsientidel on tervishoius, ravimite jälgimisel ja võltsingute leviku tõkestamisel suur roll, siis on raske mõista, miks patsientidele ei võimaldata juurdepääsu teabele kõige olulisemate ravimite kohta. Seetõttu koosneb farmaatsiatoodete pakett neljast osast: paketti kuuluvad üks poliitiline teatis ning kolm õigusakti ettepanekut ravimite ohutuse jälgimise, võltsitud ravimite ja patsienditeabe kohta.

Meid on sundinud tegutsema võltsitud ravimite hulga kiire kasv. Aastatel 2005–2007 kasvas Euroopa Liidu välispiiridel konfiskeeritud võltsitud ravimite arv peaaegu neli korda. Kui me kohe ei tegutse, tuleb meil varem või hiljem tegemist surmajuhtumitega. See probleem on mõjutanud ka ravimite seaduslikku tarneahelat. Me oleme võltsitud ravimeid avastanud tarneahela eri etappides. Et iga üksikjuhtum tähendab tuhandeid ravimipakendeid, siis võivad ohus olla tuhanded patsiendid. Tulevikus peab Euroopa patsientidel olema võimalik seaduslikult tegutsevatelt müüjatelt, näiteks apteekidest saadud ravimite kvaliteeti täielikult usaldada.

Seepärast teeme järgmised ettepanekud: esiteks selged eeskirjad kõikidele seadusliku tarneahela osalistele; teiseks rangem kontroll ravimite ekspordi ja transiidi üle; kolmandaks nüüdisaegsed turvaelemendid iseäranis ohualdiste ravimite puhul, sealhulgas pitser või plomm, identifitseerimistunnus ja vöötkood, mis tagavad kõikide pakendite täieliku jälgitavuse; ning neljandaks toimeainete ohutuse jälgimise eeskirjad.

Ettepaneku koostamise ajal ilmnes üks arusaamatus, mille ma sooviksin lõplikult ära klaarida. Ettepaneku ainus eesmärk on suurendada patsientide turvalisust. Sellega ei ole kavatsetud tõkestada mõnda liiki ravimimüüki, näiteks paralleelset müüki. Selles sektoris on toimunud tähelepanuväärne teavituskampaania. Antud juhul võiks seda nimetada isegi eksitamiskampaaniaks. Ma tahaksin veel kord selgitada, et ravimite paralleelne müük on Euroopa Liidu asutamislepingu järgi lubatud tegevus ja jääb selleks. Need, kes tegelevad paralleelse müügiga, peavad lihtsalt järgima uusi ohutusnõudeid, nagu seda teevad kõik teised tarneahela osalised. Kedagi ei eelistata ega panda ebasoodsamasse olukorda.

Õigusakti ettepanek ravimiohutuse järelevalve kohta ehk heakskiidetud ravimite jälgimise kohta suurendab patsientide turvalisust ja vähendab tarbetut halduskoormust. See on hea näide sellest, kuidas vähem bürokraatiat võib tähendada suuremat turvalisust. Selle eesmärgi saavutamiseks muudetakse kohustused selgemaks ja aruandlusnõuded tõhusamaks. Lisaks peavad tootjad looma toimiva järelevalvesüsteemi. Kogu ühenduses kättesaadav teave soovimatute või varem teadmata kõrvaltoimete kohta muudab riskide ohjamise ühenduses märksa lihtsamaks.

Ja veel sisaldab farmaatsiatoodete pakett ettepanekut parema patsienditeabe kohta. Ma tean, et see on väga vaieldav küsimus, mida me oleme sageli ka Euroopa Parlamendis käsitlenud, ning ma loodan, et suudame seda rahulikult, objektiivselt ja poleemikasse laskumata arutada.

Patsientidel on õigus teavet saada ja eriti kehtib see ravimite kohta. Tervis on üks meie olulisemaid varasid, kui mitte kõige olulisem. Meie vananevas ühiskonnas muutub hea tervis aina tähtsamaks. Demokraatlikus ühiskonnas on täiesti loomulik, et patsientidele tuleb nende tervist puudutavate küsimuste kohta põhjalikku teavet anda.

Ma pean väga selgelt välja ütlema – ja see on tõesti demokraatliku ühiskonna üks oluline põhimõte –, et me ei pea selgitama ega põhjendama nõuet anda inimestele teavet. Selgitama ja põhjendama peab hoopis olukorda, kus kodanikele ei anta teavet.

Patsiendid otsivad juba praegu aktiivselt infot. Kõigil meil on ette tulnud olukordi, kus mõni sõber, tuttav või koguni pereliige otsib enda või mõne oma raskelt haige sõbra, sugulase või tuttava jaoks meeleheitlikult – ja paljudel juhtudel need inimesed ongi meeleheitel – teavet selle kohta, kas on olemas paremat ravimit või ravi.

Esimene koht, kuhu nad vaatavad, on Internet. Nad leiavad kõikjalt maailmast üles pandud teavet ega oska otsustada, kas tegemist on reklaami või faktilise teabega. Minu arvates on selline olukord kohutav ja talumatu.

Seepärast tahaksin väga selgelt välja öelda, et praegune olukord ei vasta patsientide vajadusele saada kvaliteetset teavet. Tulemuseks on ka diskrimineerimine. Neil, kes oskavad inglise keelt ja teavad, kuidas kasutada Internetti, on juurdepääs teabele, kuid need, kel nimetatud oskusi pole, sellele juurde ei pääse. Tavaliselt on sellised inimesed eakamad, kuid just nendel on eriti oluline faktilist teavet saada.

Olukord Euroopas on praegu selline, et Ameerika päritolu ravimite kohta on teave olemas, kuid Euroopa päritolu ravimite kohta see puudub. Meie kaalutluste lähtepunktiks on tõdemus, et retseptiravimite reklaamimise keeldu ei või mingil juhul lõdvendada ning et teavitamisel ja reklaamimisel on suur vahe. Seetõttu teeme ettepaneku hakata avaldama teatud infot, eelkõige sellist teavet, mida ametiasutused on juba kontrollinud ja mis leidub näiteks ravimipakendi infolehtedel. Teiseks tuleks seda teavet avaldada Internetis üksnes kirjalike vastustena konkreetsetele küsimustele või siis tervishoiualastes väljaannetes, mille määravad kindlaks liikmesriigid.

Kolmandaks tuleb järgida rangeid kvaliteedinõudeid ja neljandaks peavad liikmesriigid panema paika tõhusad kontrollimehhanismid. Teavet tuleb enne avaldamist kontrollida. Erandid on lubatud ainult juhul, kui süsteem toimib tõhusalt.

Ma tahaksin selgitada, et muidugi on patsienditeabe ja farmaatsiatoodete reklaamimise vahel üks niinimetatud hall tsoon. Patsiendid ei suuda sellest hallist tsoonist läbi näha, sest iga liiki teavet jõuab nendeni kõikvõimalike kanalite kaudu, kusjuures ajakirjandus võtab enesele vastutuse toimetamise eest. Väga sageli kontrollivad seda teavet – diplomaatiliselt väljendudes – huvitatud isikud ning lugejatel ei ole võimalik kindlaks teha teabe allikat ega seda, kes asjast huvitatud on.

Ma kavatsen teha koostööd ajakirjanduse ja farmaatsiatööstusega, et koostada tegevusjuhend, tagamaks, et selline enam kui küsitav tegevus tulevikus lõpeks. Et seda saavutada, peame patsienditeabe probleemile leidma parema ja nüüdisaegsema lahenduse.

Selles paketis on väga ajakohased ja edumeelsed ettepanekud. Neis tehakse ilmselged järeldused asjaolust, et kodanikud peavad üha tähtsamaks küsimusi, mis puudutavad nende tervist. Loodetavasti saab see pakett Euroopa Parlamendi toetuse. Suur tänu kõigile.

 
  
MPphoto
 

  John Bowis, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, mul on väga hea meel voliniku avalduse üle, eriti tooni üle, millega ta oma sõnavõttu alustas, öeldes, et kogu selle teema keskmes on patsiendid. Ma tegelen Euroopa Parlamendis parajasti piiriülest tervishoidu käsitleva raportiga ja patsientide ohutus on selle üks olulisemaid tahkusid. Kui lubate mul seda öelda, siis ma sooviksin, et teie pakett oleks tulnud varem, nii et meil Euroopa Parlamendis oleks olnud võimalik see vastu võtta koos teiste tervishoiumeetmetega. See ei ole küll võimalik, ent vähemalt oleme sellega algust teinud.

Ehk võiksite mõnele oma kolleegile mainida, et meie arvates võiks selles ohutuspaketis käsitleda ka süstlatorkevigastusi.

Ent vaatame nüüd neid kolme teemat, millele te viitasite. Te osutasite õigustatult patsientidele antavale teabele ja käsitlesite seda teemat põhjalikult. Ma arvan, et patsiendid, eriti need, kes põevad neurodegeneratiivseid haigusi, on väga huvitatud sellest, et seda teavet antaks muul moel kui reklaamina, nii et nad võiksid loetut usaldada – olgu Internetis, ravimipakendil, reklaamis või teadaannetes; see teave peab olema antud heauskselt ja olema usaldusväärne. Praegu see nii ei ole ja patsiendid on ohus, nagu te ütlesite.

Teine teema on võltsimine. Võltsimine on üks meie aja nuhtlusi. Kellade või disainrõivaste võltsimine on üks asi, kuid kui võltsitakse ravimeid, on olukord palju tõsisem. Võltsitud ravimid seavad patsiendid ohtu; nad võivad võltsitud ravimite tõttu koguni surra. Nagu me kuulsime, on statistika järgi võltsingute arv kahe aasta jooksul ehk aastatel 2005–2007 märkimisväärselt kasvanud – igal aastal konfiskeeritakse Euroopa Liidu piiridel 2,5 miljonit ravimipakendit; hirmutav on see, et võltsinguid leidub üha enam apteekides ja neid ei müüda ainult Internetis.

Kolmandaks viitasite ravimiohutuse järelevalvele. Me peame arvesse võtma, et 5% kõikidest haiglaravi juhtudest on põhjustatud ravimite kõrvaltoimest ja et ravimite kõrvaltoime on haiglas aset leidvate täiesti asjatute surmajuhtumite põhjuste hulgas viiendal kohal. Seega on eluliselt tähtis, et meil oleksid lihtsustatud, usaldusväärsemad õigusaktid ka ravimiohutuse järelevalve kohta.

Kui saame need paika, siis usutavasti täiendavad minu raport ja teie pakett teineteist ning see teema peab olema päevakorras tähtsal kohal täna, praeguse parlamendikoosseisu ülejäänud ametiaja vältel ja ka selle Euroopa Parlamendi jaoks, kes asub tööle suve lõpul.

 
  
MPphoto
 

  Dorette Corbey, fraktsiooni PSE nimel. (NL) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, on hea, et me arutame täna õhtul farmaatsiatooteid käsitlevaid uusi õigusakte. Ma tahaksin ka volinik Verheugenit selle võimaluse eest tänada.

Volinik Verheugen märkis õigesti, et õigusaktides on vaja teha mitmeid muudatusi. Me peame pöörama rohkem tähelepanu ohutusele ning vajame paremaid eeskirju patsienditeabe kohta ja tõhusaid meetmeid võltsitud ravimite suhtes. Ma tahaksin toonitada ka mõtet, et patsiendil peab siin olema keskne koht.

Ravimid on range järelevalve all ja seetõttu ei saa turule tuua midagi, mis on iganenud. Enne turuletoomist kontrollitakse ravimeid rangelt, ent kui nad kord juba turul on, siis katsetatakse neid edaspidi äärmiselt harva. Pärast turulejõudmist on järelevalve ravimite üle piiratud. Kõrvaltoimetest küll teatatakse, ent ravimite tõhususe uurimine on puudulik. Kavandatav õigusakt annab meile võimaluse seda olukorda parandada ja seda on tõesti vaja.

Näiteks tarvitatakse massiliselt vere kolesteroolisisaldust alandavaid ravimeid, ehkki eri toodete tõhususe kohta pole palju teada ja äärmiselt vähe on teada selle kohta, milline ravim on kõige tõhusam. Sama võib öelda antidepressantide ja muude ravimite kohta, mis mõjutavad inimeste vaimset tervist. Oleks hea, kui farmaatsiatööstust kohustataks oma toodete tõhusust ja kõrvaltoimeid laialdasemalt uurima. Selleks on vaja sõltumatut kontrollimist.

Me kõik teame, et patsientidele ravimite kohta antav teave on vastuoluline teema. Igaüks, kes vaatab Ameerika Ühendriikides parimal eetriajal televiisorit, näeb, milliseid probleeme see võib tekitada. „Küsige oma arstilt ravimit X rinnavähi vastu või ravimit Y põiepõletiku vastu.” Seni on Euroopas kehtinud ravimireklaami keeld ja minu arvates peaks see nii jäämagi. Me ei saa lubada, et keegi hakkaks meile diagnoose panema või veenma meid teatud ravimeid võtma.

Farmaatsiatööstus soovib patsiente oma toodetest teavitada ja leiab, et suudab teha seda kõige paremini. Ma kujutan ette, et see võib nii olla küll, ent sõltumatu kontrollimine on samuti ülivajalik. Õigusakti ettepanekus lõdvendatakse Internetis ja trükimeedias avaldatava teabe levitamise eeskirju. Nagu volinik Verheugen ütles, on tegemist nüüdisaegse ja edumeelse ettepanekuga. Teavitamise ja reklaamimise vahel peab olema selge eraldusjoon ning patsientidel peaks olema õigus saada usaldusväärset teavet. Seepärast oleks hea koguda teave ühtsesse Euroopa andmebaasi koos võrdlevate andmetega ravimite mõju ja kõrvaltoimete kohta.

Paketi kolmanda ettepaneku järgi kavatsetakse karmistada eeskirju, mille eesmärk on tõkestada võltsitud ravimite turuletoomist. See on täiesti õige, sest nagu kolleeg Bowis ütles, on võltsitud ravimite turuletoomine tõsine kuritegu. Samuti on volinik Verheugenil õigus, kui ta ütleb, et see nähtus ei ole tingitud mitte niivõrd paralleelsest ravimimüügist kui hoopis teistsugustest mehhanismidest, millega meil tuleb tegelda. Me peaksime lähitulevikus põhjalikumalt arutlema patsientide teavitamise eeliste ja puuduste, võltsitud ravimite ja patsientide ohutuse üle, sest selles valdkonnas on kindlasti tegemist mitmete avalike ülesannetega. Vastutus lasub tööstusel, teatud määral patsientidel, ent ka ametiasutustel.

 
  
MPphoto
 

  Carl Schlyter, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (SV) Proua juhataja, ma sooviksin komisjoni selle avalduse eest tänada. Minu arvates on hea käsitleda ka näiteks keskkonnaaspekte. Jäätmekäitluses on farmaatsiatoodetest tulenev saastatus kasvav probleem.

Mis puudutab ravimite reklaamimist, siis tahaksin näha võimalikult rangeid piiranguid. Ma olen sellest tõesti juba üsna tüdinud. Ühel õhtul, kui ma televiisorit vaatasin, siis täheldasin, et veerand kõikidest reklaamidest puudutasid retseptita ravimeid. Ma kutsun komisjoni üles viima läbi mõju hindamist, et näha, kui suur on olnud reklaamide mõju nende farmaatsiatoodete müügile. Kas on mõistlik, et ravimireklaam televisioonis on nii ulatuslik, isegi kui tegemist on retseptita ravimitega?

Rootsis oli meil näiteks vaktsiin Gardasil, mis vaevalt kuulub retseptita ravimite või epidemioloogiliste vaktsiinide hulka. Seepärast sooviksin, et selles valdkonnas oleksid õigusaktid rangemad.

Mis puudutab ravimite võltsimist, siis see nähtus on tõenäoliselt seotud ka meie praeguse patendisüsteemiga. Hinnaerinevused on tohutud. Minu arvates tuleks selleks, et juhtida teadustegevust paremini avaliku huviga seotud vajaduste rahuldamise poole, farmaatsiatoodetega seotud auhinnafonde ilmselt laialdasemalt kasutada. Ehk oleks siis võimalik välja töötada uusi ravimeid näiteks tähelepanuta jäänud troopiliste haiguste vastu – tegemist on valdkonnaga, kus ostujõud on napp. See võimaldaks paremini teadustegevust ellu viia, et luua ravimeid nendele ühiskonnarühmadele, kelle ostujõud on nõrk.

Ma sooviksin, et komisjon uuriks auhinnafondide kasutamise võimalusi põhjalikumalt, nii et isik, kes töötab välja uue ravimi, saaks teatud ühekordse summa. Tootmiseks ei oleks sel juhul litsentsi vaja. Ma usun, et teatud juhtudel oleks sel viisil parem teadustegevust tõhustada ja – mis kõige tähtsam – ravimite võltsimise eesmärk kõrvaldada. Ma näen palju eeliseid selles, kui poliitilisel tasandil luuakse võimalus suunata teadustegevust teatud haigusega seotud probleemi lahendamisele, selle asemel et ravida 30 aastat sümptomeid ravimi abil, mis on asjaomastele äriühingutele väga tulus.

Lõpetuseks paar sõna nanotehnoloogia kohta. Ravimites on nanoosakesi, kuid me teame väga vähe nende mürgisuse kohta. Mul oleks hea meel, kui nanoosakeste mürgisuse uurimiseks võetaks kasutusele paremaid meetodeid.

 
  
MPphoto
 

  Irena Belohorská (NI). (SK) Paljud meist räägivad farmaatsiatoodete paketiga seoses ilmselt tervishoiu subsidiaarsuspõhimõttest. Ent olukord ravimiturul näitab, et Euroopa konkurentsivõime tagamine teadus- ja arendustegevuse valdkonnas ning uute ravimite levitamise ja müügi valdkonnas nõuab liikmesriikide sellealast tihedamat ja paremat koostööd.

Selleks, et patsiendid võiksid ravis tulemuslikumalt osaleda, peavad nad ravimitest ja muidugi ka nende soovimatutest kõrvaltoimetest rohkem teadma. Et ravimitega seotud teadus- ja arendustegevuse rahastamine on Euroopas piiratud, ei suuda Euroopa farmaatsiatööstus Ameerika, Jaapani ega Kanada omaga võistelda. Sel põhjusel on ravimite hinnad Euroopa turgudel ebaproportsionaalselt kasvanud.

Me oleme Euroopa Parlamendis korduvalt arutanud teatud ravimite, näiteks vähiravimite ja niinimetatud haruldaste haiguste ravimite vähese kättesaadavuse küsimust. Me muudame patsiendid, kes on niigi raskes olukorras, kerjusteks, kes peavad ravi saamiseks sponsoreid otsima. Paljude ravimite kõrge hind sunnib tervishoiusektorit püüdma leida odavamaid alternatiive ehk teisisõnu geneerilisi ravimeid. Kahjuks on just geneerilised ravimid need, mida sageli võltsitakse ja mis ei sisalda tihti suhkru ja abiaine kõrval mingit toimeainet.

Need tõsiasjad näitavad meile, kui oluline on vahetada arvamusi, arutada seda teemat ja seejärel võtta vastu täielik farmaatsiatoodete pakett, mis tagab patsientidele kvaliteetsed ja taskukohased ravimid. Seepärast ootan ma tulemuslikku koostööd keskkonna-, rahvatervise- ja tarbijakaitsekomisjonis selle paketi konkreetsete osade jaoks määratud raportööridega. Ma pean volinikuga nõustuma, et Interneti kaudu müüdavad tooted ohustavad märkimisväärselt ravimipoliitikat.

 
  
MPphoto
 

  Anne Ferreira (PSE). (FR) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, mind üllatab alati, kui tervishoiuküsimustega tegeleb ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat. Ent patsienditeavet puudutavaid ettepanekuid lugedes saab peagi selgeks, et kui jätta paar nüanssi kõrvale, siis käsitletakse neis ravimeid samamoodi nagu igasugust muud tarbekaupa.

Mis puudutab seda teemat, siis minu arvates nimetatakse tööstuse enda antavat teavet, välja arvatud märgistusel olev teave ja seadusega ette nähtud teated, reklaamiks ja kordamise kaudu muutub see konkurentsivõimeliseks kaubanduslikuks varaobjektiks.

Komisjon võib ju esile tuua teatud sätteid, mis tema ettepanekut iseloomustavad, ja rääkida meile, et just patsientide ühingud ootavad neid sätteid kannatamatult. Meid, kes ei lase end selle patsienditeabe direktiivi väidetavast mõjust petta ja kes teavad, et tegelikult ei aita see direktiiv kuidagi kaasa eurooplaste tervise parandamisele, on palju.

Me võime juba praegu olla kindlad, et kui see direktiiv vastu võetakse, hakkab farmaatsiaettevõtete turunduseelarve hoogsalt kasvama – kahtlemata teadusuuringute arvelt. Juba praegu kulutatakse 23% käibest reklaamile ja kõigest 17% teadusuuringutele ning kui me vaatame Ameerika Ühendriike ja Uus-Meremaad, kus selline reklaamiv teave on lubatud, siis näeme, et selle tulemusena on kasvanud retseptide arv ja tervishoiukulud, ilma et ravi kvaliteet või kodanike tervis oleks nähtavalt paranenud. Õppigem sellest.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et tänapäevane lahendus oleks rohkem usaldada või paremini koolitada tervishoiutöötajaid, nii et nad võiksid ravi ja retseptiravimite kohta teavet anda.

 
  
MPphoto
 

  Åsa Westlund (PSE). (SV) Proua juhataja, volinik Verheugen, nagu te ütlesite, tekitas see pakett palju kõneainet juba enne esitamist. See ei pruugi olla eriti üllatav, sest ravimid mõjutavad meid kõiki. Samas aga mõjutab see teema ka märkimisväärsete huvidega võimsaid äriühinguid ja maksutulude kasutamist.

Mina isiklikult palusin komisjonil lisada esitatava teabe hulka ka andmed ravimite keskkonnamõju kohta. Olen väga rahul, et komisjon on minu soovitust oma ettepanekus arvestanud, mis tähendab seda, et keskkonnamõju võidakse edastatavale teabele lisada. Ent minu arvates võiks see olla ravimi kohta antava teabe kohustuslik osa.

Ma ei taha näha retseptiravimite reklaame. Seepärast on mul hea meel, et komisjon tundub olevat samal seisukohal. Samas olen komisjoniga ühel meelel selles, et patsientidel ja avalikkusel peaks olema õigus saada ravimite kohta mõistlikku ja tõelevastavat teavet. Paljudel juhtudel on see juba tagatud. Näiteks meil Rootsis on süsteem nimega FASS. On oluline, et tavakodanikul oleks võimalik kiiresti leida usaldusväärset teavet, arvestades eriti seda, kui palju levib otseselt eksitavat infot näiteks igasugustes Interneti-jututubades, mille haavatav tarbija kergesti üles leiab. Kuid nagu komisjon on soovitanud, on oluline seda teavet objektiivselt kontrollida, et sellele oleks võimalik tugineda. Ma olen komisjoni ettepaneku selle osa suhtes üsna skeptiline. On äärmiselt tähtis reguleerida, kuidas nende teabekanalite tööd võiks korraldada ja peaks korraldama, nii et teave oleks kergesti kättesaadav – aga ainult neile, kes seda tõepoolest otsivad –, kuid seda ei edastataks reklaamina inimestele, kes seda ei soovi.

Samuti kahtlen ma veidi selles, kas on tõepoolest vaja kogu seda teemat Euroopa Liidu tasandil reguleerida. Lõppude lõpuks on tegemist valdkonnaga, mis seondub tervishoiuteenuste ja arstiabiga, ning see peaks kuuluma peaasjalikult liikmesriikide pädevusse. Seetõttu tahaksin, et mind veendaks veidi rohkem selles, et selle teema õiguslik reguleerimine Euroopa Liidu tasandil on tõepoolest vajalik.

 
  
MPphoto
 

  Erna Hennicot-Schoepges (PPE-DE). (FR) Proua juhataja, mul on volinikule kaks konkreetset küsimust. Kas te kavatsete leida mingi võimaluse, tagamaks, et see direktiiv ei mõjuta Saksamaa apteekides tasuta levitatavat ajakirja, mida kaudselt rahastab farmaatsiatööstus?

Minu teine küsimus puudutab ravimite nimetusi piiriäärsetes piirkondades. Need nimetused erinevad sageli, ehkki ravimid sisaldavad identseid koostisaineid. Kas piiriäärsete piirkondade elanike jaoks oleks kuidagi võimalik asja lihtsamaks muuta?

 
  
MPphoto
 

  Avril Doyle (PPE-DE). – Proua juhataja, mul on hea meel komisjoni tänase avalduse üle ja ma ootan võimalust uurida põhjalikumalt, mida see pakett täpselt sisaldab.

Mõni aasta tagasi toimus meil siin farmaatsiatooteid käsitlevate õigusaktide läbivaatamine. See hõlmas nii veterinaarravimeid kui ka inimestele mõeldud farmaatsiatooteid. Ma panen lihtsalt imeks, miks need kaks valdkonda on praeguses menetluse staadiumis lahutatud. Komisjon on teadlik minu huvist õigusakti vastu, mis käsitleb veterinaarravimite kaudu toiduahelasse sattuvate jääkide piirnorme. Ma olen juba mõnda aega kritiseerinud veterinaarravimite direktiivi tõsiseid puudujääke.

Kas volinik võiks kommenteerida ravimite koostoimet, mitme ravimiga ravimise ja ravimiresistentsusega seotud küsimusi tänaõhtuse arutelu raames? Ma nõustun kõigi nendega, kelle arvates peaksid patsiendid saama palju rohkem teavet. Patsiendid ei peaks „võistlema” – kui see on nüüd õige sõna – sellega, mida nad Internetist leiavad, arvestades, et seal on vahel palju väärinfot. Nad peaksid saama oma ravimite kohta kindlast allikast korralikult kontrollitud teaduslikku teavet.

Mulle teeb muret ka ravimifirmade mõju sellele, kuidas arstid retsepte välja kirjutavad. Kas volinik võiks seda kommenteerida, palun?

 
  
MPphoto
 

  Günter Verheugen , komisjoni asepresident. (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, lubage mul vastuseks proua Corbey märkustele kõigepealt öelda seda, et ma kiitsin Euroopa retseptiravimite andmebaasi loomise heaks juba mitu aastat tagasi. Töö andmebaasiga edeneb jõudsalt ja andmebaas on peagi olemas.

Mitte ainult proua Corbey, vaid veel mitmed parlamendiliikmed on küsinud, kas on võimalik tõmmata selget joont teavitamise ja reklaamimise vahele. Lubage mul veel kord öelda, et komisjon on täielikult vastu retseptiravimite reklaami – või kuidas tahes seda tegevust nimetatakse – lubamisele Euroopas. Me ei luba seda mitte mingil juhul. Samas andsite mõista, nagu poleks teavitamise ja reklaamimise vahel mingit erinevust, ja siin pean ma teile vastu vaidlema. Kui keegi ütleb, et teavitamist ja reklaami ei ole võimalik eristada, solvab ta sadu tuhandeid ajakirjanikke, kes ajalehtedes, raadios või televisioonis oma igapäevast tööd tehes näitavad selgelt, et teavitamisel ja reklaamimisel on vahe. Eeskirjad, mille me koostame, on nii selged ja täpsed, et teavitamise ja reklaami eraldusjoone ähmastumine ei tule kõne allagi. Teabe aluseks peavad olema andmed, mille kinnitav asutus on juba heaks kiitnud. Teave peab enne avaldamist olema heaks kiidetud ja selle suhtes kohaldatakse ranget kvaliteedikontrolli. Ma tõesti ei mõista, kuidas keegi saab seda reklaamimiseks pidada.

Härra Schlyter tõstatas vaktsiinide küsimuse. Siinkohal tuleb selgelt välja öelda, et vaktsiinid ei ole vabalt kättesaadavad. Tavaliselt teevad vaktsiine tavakodanikele kättesaadavaks tervishoiuasutused, kasutades teavituskampaaniaid, mille eesmärk on saavutada elanikkonna võimalikult ulatuslik vaktsineerimine. Niimoodi peaksid need asjad olema, kuid muidugi tuleb teavitamise ja reklaamimise eristust arvesse võtta ka vaktsiinide puhul. Selles olen ma teiega täiesti ühel nõul. Ravimite võltsimise küsimus ei ole seotud intellektuaalomandiga. Võltsitud ravimeid ei toodeta intellektuaalomandiga seotud vaidluste tõttu. Ravimid, mida võltsitakse, on juba kinnitatud ja see tähendab, et igasugused intellektuaalomandiga seotud küsimused on juba lahendatud. Ravimite võltsimise põhjuseks on puhas ahnus. Intellektuaalomandiõiguste rikkumine ei ole selle teemaga seotud. Tegemist on lihtsalt kuriteoga. Ravimite võltsimise puhul võib rääkida vähemalt tervise kahjustamisest, kui mitte mõrvakatsest. Intellektuaalomandiga ei ole siin midagi tegemist.

Ma tahaksin juhtida teie tähelepanu Euroopa Ravimiameti statistikale, mis viitab parema patsienditeabe võimalikule mõjule. Suurbritannias on 5% haiglas olevatest inimestest seal seetõttu, et nad on võtnud vale ravimit, teisisõnu ravimit, mille suhtes nad on allergilised või mida neile ei oleks tohtinud määrata. Seega on Suurbritannias 5% kõikidest haiglaravi juhtudest seotud vale ravimi tarvitamisega. Me teame, et 50% juhtudel oleks saanud seda vältida, kui patsient oleks olnud vastava ravimi olemusest teadlik. See teave aga ei olnud talle kättesaadav. Ma kasutan seda argumenti ka vastusena liikmesriikide tervishoiuasutustele, keda ei vaimusta võimalus, et patsiendid on edaspidi teadlikumad, sest nende arvates on teadlik patsient nõudlikum ja küsib kallimaid ravimeid. Statistika näitab aga, et patsienditeabe abil on võimalik koguni raha säästa.

Mis puudutab proua Hennicot-Schoepgesi küsimust tasuta jagatavate brošüüride ja ajakirjade kohta, siis minu arvates ei ole Euroopa seadusandjal võimalik takistada kedagi tasuta brošüüre jagamast. Seda tehakse paljudes liikmesriikides. Samas kehtib reklaamikeeld ka selliste ajakirjade ja brošüüride suhtes. Ma mõtlen näiteks minu kodumaal hästi tuntud väljaannet Apothekenumschau. Need väljaanded ei või sisaldada retseptiravimite reklaami.

Ma rääkisin veidi hallist tsoonist ehk varjatud reklaamist, mida ka teie mainisite. Jah, see on olemas. Me oleme sellisest tegevusest teadlikud ja meie ettepanekud on suunatud just nimelt sellise varjatud reklaami vastu, mida praegu võib näha paljudes valdkondades.

Mis puudutab piiriäärseid piirkondi, siis see, mida te kirjeldasite, tuleneb asjaolust, et ravimeid kinnitatakse meil endiselt ennekõike riigisiseselt. Euroopa tunnustus on erand, mitte reegel. Teisisõnu, ravimitootjad lasevad oma ravimid kinnitada eri liikmesriikide turgude jaoks ja miski ei takistada neid registreerimast oma ravimeid eri nimede all. Selles probleem peitubki. Kui ravimil on Euroopa tunnustus, siis on ta sama tootenime all kättesaadav kogu Euroopas, sealhulgas piiriäärsetes piirkondades.

Proua Doyle, ma ei usu, et meie arutatavates valdkondades saaks inimestele mõeldud ravimeid ja veterinaarravimeid üks-ühele seostada. Ma leian, et struktuurid on väga erinevad. Näiteks loomad ei saa ravimite kohta ise teavet leida. Nõudluse ja pakkumise suhe on hoopis teistsugune. Aga ma kaalun seda probleemi meeleldi edaspidi. Samuti tahaksin märkida, et jääkide teemal esitasime ettepaneku juba ammu, nagu te teate.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika