Istungi stenogramm

Teisipäev, 13. jaanuar 2009 - Strasbourg

17. Ohtlikud ained ja valmistised (diklorometaan) (arutelu)

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni nimel Carl Schlyteri koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ seoses teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangutega (diklorometaan) (KOM(2008)0080 – C6-0068/2008 – 2008/0033(COD)) (A6-0341/2008).

  Carl Schlyter, raportöör. – (SV) Proua juhataja, ma sooviksin tegelikult, et eesistujariik Prantsusmaa oleks siin täna õhtul esindatud, sest ma pean ütlema, et meie koostöö oli erakordselt hea. Eesistujariigi pühendumiseta ja valmisolekuta leida edasiliikumise võimalusi ei oleks meil kunagi õnnestunud kokkuleppele jõuda. Selle protsessi jooksul blokeeris teatud vähemus kogu aeg üht või teist küsimust. Seega just tänu väga heale koostööle eesistujariigi Prantsusmaaga saab see õigusakt nüüd teoks ja see on suurepärane.

Me räägime diklorometaanist – värvieemaldist. See on ka tööstuslik kemikaal, mida kasutatakse tegelikult palju farmaatsiatööstuseski. Selle aine tööstuslikul kasutamisel on aga täiesti võimalik kaitsta nii töötajaid kui ka keskkonda. Probleemid tekivad ennekõike siis, kui seda müüakse tavatarbijatele. Diklorometaan on mürgine vähki tekitav kemikaal, millel on narkootiline mõju ja mis kahjustab tervist. Diklorometaan mõjub inimesele kiiresti. Selleks ajaks, kui te diklorometaani lõhna tunnete, on ohutuse piir juba kolmekordselt ületatud ja seetõttu on erakordselt raske end selle eest kaitsta. Korraliku kaitsevarustuse hulka kuuluvad väga erilised kindad, mis tuleb iga kolme tunni järel välja vahetada. Kasutajal peab olema ligikaudu 2700 eurot maksev erivarustus ja autonoomne õhuvarustussüsteem.

Seda kemikaali kasutatakse tänapäeval sageli ebaseaduslikult. See tähendab, et oluline on piirata selle aine kasutamist ka professionaalsete kasutajate poolt või keelata see ära. Sageli tegelevad grafiti või värvi eemaldamisega füüsilisest isikust ettevõtjad või vaid mõne töötajaga ettevõtted. Kaitsevarustus jäetakse tihti koju või polegi seda üldse. Niisiis on selle kemikaali keelustamine suuresti töötajate kaitsega seotud küsimus. Me teame, et nendes riikides, kus seda tarvitatakse – praegu 24 liikmesriigis 27-st –, ei kasutata diklorometaani peaaegu kunagi kooskõlas riiklike ja Euroopa õigusaktidega. Ma arvan, et piisab, kui ma tsiteerin Saksamaa Keemiatööstusühenduse enda teksti, milles öeldakse, et vaatamata headele ventilatsioonitingimustele, värvi eemaldamisele vaid väikestelt pindadelt, eemaldatud värvi jääkide kohesele kokkukogumisele ja värvieemaldi mahutite sulgemisele ületatakse pidevalt ohtlike ainete piirnormi. Seetõttu tuleb kasutada autonoomseid respiraatoreid.

Ma pean väga positiivseks, et komisjon tegi ettepaneku ja et me oleme nüüdseks jõudnud kompromissile, mis võimaldab praktikas keelata selle aine kasutamise ka professionaalsete kasutajate poolt, kusjuures liikmesriikidel on võimalik taotleda erandeid. Need, kes sellised erandid saavad, peavad aga tagama, et kõnealuse kemikaaliga töötavatel isikutel on asjakohased kaitsevahendid, piisav väljaõpe ja teadmised alternatiivsete võimaluste kohta, ning nad peavad suutma põhjendada, miks nad ei saa neid alternatiivseid võimalusi kasutada. On kindel, et kõikides valdkondades, kus diklorometaani tänapäeval kasutatakse, on olemas toimivad alternatiivid. Me räägime viiest protsendist juhtudest, mil diklorometaani kasutatakse ohtlikul viisil, s.t värvi eemaldamiseks. Ülejäänud 95 protsendil juhtudest kasutatakse diklorometaani tööstuslikult. On hea, et me tugevdame ka tööstuse puhul töötajate ohutust ja keskkonnakaitset.

Kokkuvõttes olen ma selle kokkuleppega tegelikult väga rahul. See suurendab inimeste võimalusi eemaldada värvi ohutult, puutumata kokku ohtlike vähki tekitavate kemikaalidega. Minu kolleegid aitasid kaasa sellele, et kokkulepe saavutati nii kiiresti, ning ma tänan teid kõiki selle eest, et variraportööridel ja minul oli võimalik nõukoguga kompromissile jõuda. See on hea enne. Tegelikult oli see enne REACH-määrust viimane võimalus keelustada kemikaale vanal viisil. Seega oli see vana tüüpi kemikaalipoliitika omamoodi „suur finaal” ja see oli kahtlemata hea finaal, sest kokkulepe saavutati nii tulemuslikult.

On neid, kes väidavad, et diklorometaani alternatiivid võivad olla vähemalt sama ohtlikud või isegi ohtlikumad, kuid komisjoni ja teiste poolt läbi viidud hindamised on selgelt näidanud, et alternatiivid on palju vähem ohtlikud. Me loome nüüd neile alternatiividele turu. Tegelikkus on selline, et ettevõtted, kes praegu nurisevad, toodavad paljudel juhtudel ka neid alternatiive; lisaks on väiksemaid ettevõtteid, kes alternatiive toodavad. On tore, et neil tekib nüüd võimalus kasutada siseturul oma konkurentsieelist, mis seisneb tõhusamas keskkonnakaitses. Me liigume turvalisema tuleviku poole ja ma tänan kõiki, kes on selles edasiminekus osalenud.

  Günter Verheugen , komisjoni asepresident. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, lubage mul kõigepealt tänada raportöör Schlyterit selle ettepanekuga tehtud suure töö eest. Me oleme nüüd jõudnud nõukoguga heale kompromissile, mille saab esimesel lugemisel vastu võtta.

Küsimus on diklorometaani turustamise ja värvieemaldites kasutamise piiramises, et vähendada ohte, mis tehti kindlaks mitme komisjoni tellitud ulatusliku uuringu käigus. Ei ole kahtlust, et diklorometaan on oma suure lenduvuse pärast inimeste tervisele ohtlik. Lenduvuse tõttu tekivad õhus äärmiselt kontsentreerunud aurud, mida värvieemaldite kasutajad võivad kergesti sisse hingata ja millel on otsene toksiline mõju kesknärvisüsteemile.

Halbade töö- või kasutustingimuste korral on see aine mitmes liikmesriigis otseselt või kaudselt põhjustanud surmaga lõppenud õnnetusi. Kõige rohkem õnnetusi ja surmajuhtumeid on aset leidnud seoses diklorometaani tööstusliku ja professionaalse kasutusega, iseäranis ebapiisava ventilatsiooniga ruumides ja isikukaitsevahendite kasutamata jätmise korral. Ka tavatarbijatega on õnnetusi juhtunud, ehkki nende puhul on õnnetuste arv väiksem.

Komisjoni ettepaneku eesmärk on võimalikult suures ulatuses ja niivõrd, kui see on tehniliselt võimalik, vähendada selle ohtliku kemikaali kasutamisega kaasnevaid ohte. Euroopa Parlamendi ja nõukogu muudetud sõnastusega direktiivis keelustatakse diklorometaani sisaldavate värvieemaldite müük tavatarbijatele täielikult. Keelata tuleks ka selle aine kasutamine tarbijate hulgas, sest üldjuhul puuduvad neil vajalikud isikukaitsevahendid ning neid ei ole võimalik koolitada ega kontrollida, tagamaks, et nad kasutavad seda ainet ohutult.

Diklorometaani turustamise ja professionaalse kasutamise suhtes kehtestatakse üldine keeld. Et aga mõne liikmesriigi arvates on professionaalsetel kasutajatel vaja seda ainet ka tulevikus, antakse neile liikmesriikidele võimalus lubada diklorometaani kasutada teatud rangetel tingimustel. Need liikmesriigid peavad kehtestama üksikasjalikud eeskirjad, mille alusel antakse kasutusluba olemasoleva riikliku süsteemi nõuetele vastavatele professionaalsetele kasutajatele. See luba antakse professionaalsetele kasutajatele, kes on läbinud asjaomase koolituse. Koolitusel tuleb muu hulgas anda teavet diklorometaaniga kaasnevate ohtude ja alternatiivsete ainete kättesaadavuse kohta. Tööandjad ja füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid eelistatavalt asendama diklorometaani teiste ainete või meetoditega, arvestades asjaomaseid tööohutuseeskirju.

Diklorometaani sisaldavaid värvieemaldeid on jätkuvalt lubatud kasutada tööstushoonetes ja üksnes juhul, kui on võetud tarvitusele kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et viia töötajate kokkupuude selle ainega miinimumini. Näiteks on vaja tagada piisav ventilatsioon, et kindlustada võimalikult suures ulatuses vastavus töökeskkonna ohtlike ainete piirnormidele. Tuleb kehtestada meetmed ka selleks, et viia värvieemaldi aurumine mahutitest miinimumini. Lisaks tuleb töökeskkonna ohtlike ainete piirnormide ületamise korral kanda hingamisteede kaitsevahendeid.

Härra Schlyter soovitab teil toetada nõukoguga peetud läbirääkimiste tulemusena saavutatud kompromissteksti. Ka mina usun, et see kompromiss loob hea tasakaalu. Seetõttu võin ma komisjoni nimel seda kompromissi täielikult toetada.

  Erna Hennicot-Schoepges, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (FR) Proua juhataja, ma tahaksin kõigepealt tänada raportööri ja kinnitada, et me tegime väga head koostööd, et saavutada see kompromiss, millele kuulub Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni toetus. Tähelepanu tuleb juhtida asjaolule, et kõnealune toode on väga mürgine ning et sellel on olemas toimivad ja ohutud alternatiivid. Me ei saa eitada diklorometaani kasutamisega kaasnevaid ohte, nagu te, härra Verheugen, mainisite, eriti kui seda kasutatakse tingimustes, mis ei taga kasutaja ohutust. Diklorometaani kasutavad sageli inimesed, kes teevad oma kodus remonti. Nende arvates on tegemist suurepärase ja tõhusa tootega, ent nad ei tea, et selle kasutamisel suletud ruumis võib väga kiiresti tekkida teadvusekaotus ja see võib lõppeda koguni surmaga, kui ei olda ettevaatlik.

Erinevalt äärmuslikust lahendusest ehk täielikust keelust, mille raportöör kõigepealt välja pakkus, jätab saavutatud kompromiss liikmesriikidele võimaluse lubada erandit tööstusliku ja professionaalse kasutuse puhul, kuid selgelt määratletud tingimustel. See on hea kompromiss ja tuleb mõista, et diklorometaani tõttu on juhtunud palju õnnetusi. Mul on kahju, et meil on asetleidnud tööõnnetuste kohta liiga vähe teavet. Lisaks tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et enne kui komisjon oma tööd alustas, viidi läbi mõju hindamine ja komisjoni ettepaneku aluseks on selle hindamise tulemused. Sellegipoolest peame tagama, et neile, kes kõigele vaatamata võivad tunda kiusatust seda toodet kasutada, oleks tagatud väga konkreetne teave, ehkki nüüd on liikmesriigid kohustatud koostama selged reeglid ja kehtestama selle tervisele ohtliku toote turustamise üldise keelu.

  Graham Watson, fraktsiooni ALDE nimel. – Proua juhataja, ma tahaksin õnnitleda raportöör Carl Schlyterit ja variraportööre väga põhjaliku ja asjatundliku töö eest, mida nad selle teemaga seoses teinud on. Minu jaoks on harukordselt meeldiv osaleda parlamendikomisjoni töö tulemusel tekkinud aruteludes ja eriti meeldiv on seda teha tänasel päeval, õigemini tänasel õhtul.

Mul ei ole varem olnud au parlamendikomisjoni aruteludes osaleda, välja arvatud üks kord, mil ma soovisin veenda oma kolleege selles, kui tähtis on toetada raportööri ettepanekuid. Kuid see on tähtis küsimus, tegelikult lausa elu ja surma küsimus ning minu jaoks on tegemist kahekordselt olulise teemaga, sest minu valimisringkonnal on sellega seotud oma huvid.

Diklorometaan, nagu me kuulsime, on erakordselt ohtlik aine. See on nii lenduv, et selle sissehingamisel, isegi kui see toimub juhuslikult, ületatakse kõik tunnustatud tervishoiunormid. Diklorometaan on kantserogeenne aine ja see mõjutab närvisüsteemi, põhjustades närvikahjustusi. Tavalisel temperatuuril kasutades diklorometaan aurustub, moodustades ohtlikult suuri kontsentratsioone. Selleks, et diklorometaaniga ohutult töötada, on vaja õhukindlat kaitseülikonda, mis maksab umbes 2000 eurot, ning naha kaitseks tuleb kanda kindaid, mis maksavad 25–30 eurot, kusjuures neid tuleb iga kahe-kolme tunni järel vahetada.

Seda ei tee muidugi ükski inimene, isegi kui ta teab, kui ohtlik see aine on. Ei ole tõhusat viisi, kuidas tagada diklorometaani ohutu kasutamine tavatarbijate poolt. Et diklorometaan on nii mürgine, soovisidki raportöör ja parlamendikomisjon surmajuhtumite ärahoidmiseks selle kasutamise ka professionaalide poolt keelata. Viimase kaheksa aasta jooksul on komisjonile teatavaks saanud selle toote kasutamisest tulenenud 18 surmajuhtumit ja lisaks 56 tervisekahjustust, mis ei lõppenud surmaga. Olen kindel, et tegelikult on neid juhtumeid rohkem. Ent tööstuse esindajate lobitöö tulemusena tekkis nõukogus blokeeriv vähemus ning seetõttu olid raportöör ja parlamendikomisjon sunnitud vastumeelselt nõustuma sellega, et liikmesriigid võivad teha professionaalse kasutuse puhul erandeid.

Siiski saavutasime lisaks diklorometaani professionaalselt kasutavate töötajate rangele kaitsele ka liikmesriikide kohustuse seda jälgida ja kontrollida. Selle toote täielik keeld on Rootsis, Taanis ja Saksamaal juba kehtestatud ning ma loodan, et ükski liikmesriik ei taotle sellist erandit. Tööstuslik kasutamine on hoopis teine asi. Õigetes tingimustes on võimalik seda toodet tööstuslikult ohutul viisil kasutada.

Osa liikmesriike on väitnud, et neil peaks olema lubatud kasutada diklorometaani ka kultuuripärandiobjektide kaitseks, näiteks värvi eemaldamiseks vanadelt mälestistelt neid kahjustamata. Aga eksperdid on avaldanud arvamust, et see ei ole hea mõte, ja seetõttu ei toeta meie fraktsioon ühtegi sellesuunalist muudatusettepanekut.

Mainisin, et minu valimisringkonnal on selles küsimuses oma huvid. Ma olen volinik Verheugeniga juba seitse aastat sellel teemal kirjavahetust pidanud. Miks? Sest minu valimisringkonnas on ettevõte Eco Solutions, mis on välja töötanud diklorometaani täiesti ohutu alternatiivi. Tegemist on veepõhise alternatiiviga. Ehkki protsess võtab kauem aega, on selle toote mõju sama. Mul on kahju seda öelda, ent ainuke liikmesriik, kes tegi kõvasti lobitööd diklorometaani kasutamise jätkuvaks lubamiseks, oli Ühendkuningriik, kus paljusid selliseid aineid tööstuslikes kogustes toodetakse.

Mul kulus neli aastat, et saada volinik Verheugen niikaugele, et komisjoni ekspertide komitee hakkaks uurima seda veepõhist alternatiivi, ning kolm aastat kulus selleks, et see veepõhine alternatiiv leiaks tunnustust tõhusa ja kasutatava tehnoloogiana. Siiski on mul hea meel öelda, et nagu kõikidel kõige parematel lugudel, on ka sellel lool õnnelik lõpp. Diklorometaan kaob mittetööstuslike rakenduste turult. Minu valijad saavad oma uue tehnoloogia abil rikkamaks ja kõik elavad õnnelikult elu lõpuni tänu sellele suurepärasele tööle, mille tegid ära Carl Schlyter ja tema kolleegid keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonist.

  Jens Holm, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (SV) Proua juhataja, diklorometaan on ohtlik kemikaal, mis võib põhjustada vähki, silmakahjustusi ning ägedaid südame-, maksa- ja neerukahjustusi. Diklorometaani kasutatakse muu hulgas ravimite tootmisel ning värvi ja rasva eemaldamiseks. Mõnes liikmesriigis, näiteks Rootsis, Taanis ja Austrias, on diklorometaani kasutamine juba keelatud.

On hea, et diklorometaani küsimus on nüüd päevakorras. Veelgi parem on, et saavutatud kokkulepe tähendab diklorometaani täielikku keelustamist tavatarbijate jaoks. Selle eest võin ma meie raportööri härra Schlyterit üksnes kiita. Hästi tehtud, Carl!

Kahjuks on diklorometaani mõju tõttu endiselt ohus farmaatsiatööstuses töötavad inimesed ning seinte ja fassaadide puhastajad. Mul on kahju, et saavutatud kokkulepe ei too kaasa diklorometaani professionaalse kasutuse täielikku keeldu. See on tõsine puudus ja ma süüdistan selles komisjoni. Õnneks on see erand siiski kavandatud selliselt, et liikmesriigid – keda on loodetavasti vähe –, kes soovivad lubada diklorometaani kasutamist, peavad tagama, et töötajad selle tulemusena ei kannata. Tõendamiskohustus lasub seega neil riikidel, kes soovivad diklorometaani piiratud kasutust lubada; nad peavad tõendama, et seda ainet kasutatakse nii ohutult kui võimalik, ja tagama töötajate kaitse. Kokkuvõttes on see üsna vastuvõetav.

Üldiselt on tegemist hea kokkuleppega. Ma kutsuksin komisjoni üles sellest otsusest inspiratsiooni ammutama. Me suudame küll! Mingem nüüd veelgi kaugemale. Ma tahaksin komisjonilt küsida, kas teil oleks võimalik meile märku anda, et tulevikus kehtestatakse rohkem keelde selliste ohtlike ainete suhtes nagu kantserogeensed asovärvained, bisfenool A ja leegiaeglusti deka-BDE. Kui Euroopa Liidu tasandil ei ole see võimalik, siis miks ei või te lubada üksikutel liikmesriikidel teha rohkemat ja kehtestada oma keelud? Te lähete komisjonis koguni nii kaugele, et sunnite liikmesriike kaotama piiranguid, mis neil mõnel juhul juba kehtestatud olid. Näiteks minu kodumaa Rootsi oli sunnitud lubama asovärvaineid kasutada pärast Euroopa Liiduga ühinemist 1995. aastal. Kui komisjon oli ähvardanud esitada Euroopa Kohtule hagi, pidi Rootsi hakkama lubama deka-BDE kasutamist. See on vastuvõetamatu ja mis kõige tähtsam, see on keskkonnale ohtlik. Niimoodi ei saa läbi viia edumeelset keskkonnaalaste õigusaktide programmi. Volinik Verheugen, palun veenge mind, et mul ei ole õigus. Tõestage, et keskkonnakaalutlused on turunõudlusest olulisemad ka muude ainete puhul peale selle üksikjuhtumi.

  Urszula Krupa, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua juhataja, diklorometaani, mida turul pakutakse ja mida on lubatud kasutada mitmesuguste kommertstoodete kujul, kasutatakse laialdaselt ka keemia-, tekstiili- ja farmaatsiatööstuses. Diklorometaan imendub kiiresti inimese organismi, see on äärmiselt mürgine ja kantserogeenne ning selle aine kasutamise tulemusena on aset leidnud palju mürgistusjuhtumeid, millest mõned on lõppenud surmaga. Ainuüksi Poolas puutub töökohal selle kemikaaliga kokku hinnanguliselt mitu tuhat inimest. Kui diklorometaani tööstuslikku kasutust on tõenäoliselt võimalik tõhusalt kontrollida, siis kasutamisega tavatarbijate ja koguni asjaomaste ettevõtete poolt kaasneb oht inimeste tervisele ja elule juba seetõttu, et puudub tõhusa kontrolli võimalus, aga ka seetõttu, et kaitsemeetmete rakendamine väga kulukas.

Kõik hoiatused ja diklorometaani kasutamise reguleerimise meetmed on osutunud kasutuks ning seetõttu tuleb see erakordselt mürgine ja lenduv keemiline ühend tavatarbijate kasutusest täielikult eemaldada. Selle mürgi jätkuva tavakasutuse põhjendamiseks ei tohiks tugineda majanduslikele kaalutlustele. Ka ei tohiks me viidata diklorometaani sisaldavaid tooteid valmistava tööstuse huvidele, et toetada diklorometaani piiratud tarbekasutust. Selle ühendi tavakasutuse puhul kaaluvad ühiskonnale kaasnevad kulud igasugused materiaalsed hüved üles.

  John Bowis (PPE-DE). – Proua juhataja, ma nõustun voliniku viimase lausega, nimelt et meil on põhjust selle kompromissi üle heameelt tunda, ning seetõttu õnnitlen ma raportööri ja variraportööre, kes selle kompromissi saavutasid.

Tee selleni oli raske. Esialgu tegi komisjon ettepaneku keelustada see aine tavatarbijate, mitte professionaalsete kasutajate jaoks ning raportöör tegi ettepaneku laiendada keeldu ka professionaalsele kasutusele. Ja me kuulasime, mida meie valijatel öelda on, nagu tegi seda Graham Watson. Ta rääkis ettevõtete lobitööst. Ta viitas oma valimisringkonna tööstusettevõtete lobitööle, mis veenis teda alternatiivi olemasolus. Me teame, et 90% värvieemalditest sisaldab diklorometaani, nii et me pidime mõtlema tagajärgedele.

Keegi meist ei taha ohtude kirjeldamisel liialdada. Kuulates täna õhtul jutte selle aine ohtlikkusest, tabasin ma end mõttelt, et miks meie arvates võivad tööstustöölised selle ainega kokku puutuda, kuid professionaalsed kasutajad mitte, isegi kui nad järgivad reegleid ja rangeid juhiseid; ning lisaks võetakse kasutusele need rõivad, mida Graham Watson kavatseb inimestele tulevikus väljastada, valged kaitseülikonnad või mis nad olidki – kosmoseajastu on jõudnud parlamenti...

Ma arvan, et see aine, nagu ka paljud muud ained, kujutab endast suurt ohtu. See on potentsiaalselt ohtlik. On tõendeid õnnetuste ja tervisekahjustuste kohta. Ilmselt on see õige, et me võtame varasemaga võrreldes jõulisemaid meetmeid. Seetõttu on mul püüeldud kompromissi üle siiralt hea meel ja ma toetan seda. See jätab liikmesriikidele, kes seda soovivad ja kes usuvad, et nii on õige, võimaluse lubada tööstusliku kasutuse kõrval ka professionaalsetel kasutajatel – ja ainult neil – seda ainet rangete reeglite alusel endiselt tarvitada.

Kuid volinik, nüüd on teil kohustus minna tagasi ja uurida alternatiive. Vaadakem praeguseid võimalusi: NMP on olnud kättesaadav üksteist aastat, kuid alles nüüd avastati, et see on reproduktiivtoksiline; on olemas tuleohtlikud lahustid, mis võivad põhjustada toksikomaaniaga seotud probleeme; on niinimetatud vägistamisuimastid, mida peetakse ohututeks alternatiivideks; on DBE, mille kohta ei ole palju teada, ning on ka algelisemad meetodid, mis tähendab, et puhastatakse leeklambi ja liivajoaga, ehkki nende puhul tuleb arvestada tolmu- ja muude probleemidega. Nii et läheme nüüd tagasi ja uurime põhjalikult teisi võimalusi, et me võiksime tõesti olla kindlad, et pakume oma valijatele ohutumaid alternatiive. Kui me leiame, et mõni neist alternatiividest ei ole vähem ohtlik, siis olen kindel, et volinik või tema mantlipärija räägib meile sellest ja esitab ettepaneku – ja kui nemad seda ei tee, siis teeb seda kindlasti Carl Schlyter.

  Zuzana Roithová (PPE-DE). – (CS) Proua juhataja, diklorometaanil on narkootiline toime, see kahjustab kesknärvisüsteemi, põhjustab teadvusekaotust ja on südamele ohtlik. Kui seda ainet kasutatakse valesti, seatakse inimesed otseselt surmaohtu, ja see sarnaneb juba terrorismiga. Seetõttu toetan diklorometaani kasutamise keeldu tavatarbijate puhul ja rangeid piiranguid professionaalse kasutuse puhul. Arvestades, et on olemas alternatiivsed värvieemaldid, mis võib-olla ei ole nii mürgised, on minu arvates mõttetu erandeid lubada. Samas lubab ettepanek, mis tuleb homme hääletusele, taotleda liikmesriikidel põhjendatud juhtudel komisjonilt erandeid, ehkki väga rangetel tingimustel. Ma tahaksin kuulda, kuidas komisjon või keegi teine hakkab hindama eranditaotluste põhjendatust ja kuidas hakatakse jälgima piirangutest kinnipidamist.

  Günter Verheugen , komisjoni asepresident. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, algatuseks paar sõna härra Watsonile. Teil oli selle ettepaneku koostamisel oluline roll. Kui te rääkisite mulle isiklikult sellest probleemist, mis teil komisjoniga palju aastaid oli olnud, sai mulle selgeks, et sellel ainel on alternatiive, ja kindlasti nõustute, et pärast seda hakkasid asjad väga kiiresti liikuma. Ma andsin isiklikult oma peadirektoraadile korralduse esitada see ettepanek, sest pärast teiega suhtlemist oli mulle selge, et alternatiivid on olemas. Ma kordan nüüd midagi, mida ma olen siin Euroopa Parlamendis juba varem öelnud, ja paluksin seda kuulata eriti härra Holmil: ehkki ma vastutan volinikuna ettevõtluse ja tööstuse eest, ei arva ma, et ohtlik tööstustoode peaks turule jääma lihtsalt seetõttu, et selle abil on võimalik raha teenida. Minu seisukoht on, et kui on olemas alternatiiv, millega saab ohtliku tööstustoote asendada, siis tuleb see toode asendada. Ma lähtusin just sellest põhimõttest, kui me siin Euroopa Parlamendis REACH-määruse üle arutasime ja selle vastu võtsime. Härra Holm, kõik ained, mida te nimetasite, kuuluvad REACHi kohaldamisalasse.

Tavajuhul tuleks REACHi sätteid kohaldada ka diklorometaani suhtes, aga et ohud tervisele on nii ilmsed ja on toimunud nii palju õnnetusjuhtumeid, siis otsustasime seda ainet esmatähtsana käsitleda. On võimalik, et me peame samamoodi käituma ka teiste ainete puhul, kui ohud tervisele on sama ilmsed ja kui me ei saa oodata, kuni REACHi alusel on väga ulatuslik ja põhjalik menetlus läbi viidud.

Samuti tahaksin selgitada, härra Holm, et ka mina oleksin toetanud kaugemaleulatuvat kompromissi. Kui Euroopa Parlament oleks suutnud nõukoguga kokku leppida diklorometaani professionaalse kasutuse keelamises, siis oleksin mina täna selle poolt hääletanud. Palun ärge süüdistage komisjoni selles, et on mitu liikmesriiki, kes keelduvad selle teemaga kaugemale minemast põhjustel, mis ei ole mulle teada. See on ka põhjus, miks komisjon esitas oma ettepaneku nii, nagu ta seda tegi: me tahtsime teha ettepaneku, mis läheks läbi, ja see õnnestus meil.

Minu viimane märkus puudutab härra Bowise öeldut; ta tõstatas küsimuse alternatiivide mürgisuse kohta. Kemikaalide puhul tuleb alati kaaluda kaasnevate ohtude ulatust. Meie ulatuslikud ja põhjalikud uuringud näitasid, et ühelgi neist praegu müüdavatest alternatiivsetest ainetest ei ole diklorometaaniga sarnaseid üliohtlikke omadusi, nimelt otsest toksilist mõju kesknärvisüsteemile. Sellised omadused on ainult diklorometaanil, mitte teistel ainetel.

Meile teadaolevalt on alternatiivsete ainetega juhtunud väga vähe õnnetusi. See kehtib ka nende riikide kohta, kus diklorometaani kasutamine on juba keelatud, näiteks Taani, Austria ja Rootsi. Kui olukord muutub, siis uurib komisjon muidugi asja ja teeb vajaduse korral ettepaneku teisi aineid puudutavate meetmete kohta.

Lõpetuseks tahaksin veel kommenteerida härra Holmi märkusi, mis mul vahepeal ununesid, nimelt seda, et komisjon sunnib liikmesriike tühistama edumeelseid tervishoiu- või keskkonnaalaseid õigusakte, sest need on siseturueeskirjadega vastuolus. Komisjon ei tee seda. Praegustes õigusaktides on selgelt sätestatud, et liikmesriikidel on õigus kehtestada riiklikke eeskirju, mis erinevad siseturueeskirjadest, kui nende arvates on see tervishoiu või keskkonnaga seotud kaalutlustel vajalik.

Et mina vastutan siseturueeskirjadest erinevate õigusaktide kohta esitatud teadete kontrollimise eest, võin teile kinnitada, et komisjon juhindub säärastel juhtudel selgest ja üheselt mõistetavast põhimõttest. Me võtame liikmesriikide tervishoiu- ja keskkonnaalaseid põhjendusi tõsiselt. Kui nad kehtestavad sellistest põhjendustest lähtudes teistsuguseid keskkonna- ja tervishoiualaseid õigusakte, siis ei sunni me neid õigusakte tühistama. Kui teil on võimalik tugineda oma süüdistuses viimastest aastatest pärinevale teabele, siis ma sooviksin tõesti uurida konkreetseid üksikasju, et teie väide ümber lükata. Teie mainitud juhtum leidis aset 1995. aastal, nii et minul ei olnud sellega mingit tegemist.

  Carl Schlyter, raportöör. – (SV) Proua juhataja, ma tuleksin tagasi selle juurde, mida ütles härra Watson. Ka temal oli oma osa. Kuigi te pole meie parlamendikomisjoni liige, mõjutasite siiski meie tööd ja aitasite meil kompromissini jõuda. Muidugi oli tähtis roll ka neil töötajatel, kes aitasid mul kokkulepet saavutada.

Ma võin vaid korrata volinik Verheugeni öeldut. Komisjon kinnitas kogu protsessi vältel selgelt, vähemalt mulle, et kui nõukogu ja Euroopa Parlament jõuavad kokkuleppele kaugemaleulatuvas kompromissis, sealhulgas täielikus keelustamises, siis toetaks komisjon seda. Selles küsimuses olid asjad minu ja komisjoni vahel täiesti selged.

Ma tahaksin teile kõigile tuua veel vaid ühe näite selle kemikaali kohta. Kui ma avaksin siin tohutu suures saalis üheainsa ühekilose anuma ja kallaksin selle pinkidele, siis oleks juba selle koguse puhul ohutuks peetav piirnorm ületatud. See kemikaal on nii mürgine.

Selle arutelu lõpetuseks kutsuksin komisjoni üles tagama, et erand, mida osa liikmesriike professionaalse kasutuse lubamiseks taotleb, tühistatakse, kui ilmneb, et neid uusi rangemaid reegleid pidevalt rikutakse. Igaüks meist teab ja kõik uuringud näitavad seda, et kui diklorometaani kasutatakse nõuetekohaselt, töötajate tervist säästval moel, siis on see kemikaal liiga kulukas ja keskkonnale kahjulik. Kui diklorometaani suhtes rakenduvad õiged turutingimused, s.t kui õigusakte täidetakse, siis ilmneb, et see aine ei ole konkurentsivõimeline ning diklorometaanist loobutakse kiiresti ja see asendatakse alternatiividega. Ma kasutan võimalust ja kutsun komisjoni üles õigusaktide täitmist tagama. Kui seda tehakse, siis kaob diklorometaan järk-järgult iseenesest ja lühikese aja jooksul turult.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Gyula Hegyi (PSE), kirjalikult. – (HU) Tänase otsusega piirab Euroopa Parlament märkimisväärselt diklorometaanina tuntud värvieemaldi kasutamist. Mina kui Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni variraportöör pooldan kindlalt seda otsust, mille valmimiseks on tehtud palju tööd. Viimastel aastatel on aset leidnud arvukalt diklorometaani kasutamisega seotud surmajuhtumeid. See erakordselt lenduv aine kahjustab närvisüsteemi ja on samal põhjusel ka kantserogeenne. Ohvriteks on eelkõige oma kodu remontivad tavakasutajad ja majade renoveerijad, sest tööstuslikul kasutamisel järgitakse teatud ohutuseeskirju. Osas Euroopa tehastes mõõdetud kontsentratsioonid olid nii suured, et pikaajalise kokkupuute korral põhjustaksid need vähki kümnel protsendil töötajatest.

Kompromissteksti järgi võib diklorometaani tulevikus värvieemaldina kasutada üksnes tööstuslikult ja rangete ohutuseeskirjade alusel. Tarbijad ja professionaalid peavad edaspidi soovimatut värvi eemaldama mõnega neist arvukatest alternatiivsetest kemikaalidest, mis on sama tõhusad, ent ohutud, kasutades näiteks pürolüütilist või termilist värvieemaldust.

Kõige olulisem ettepanek on see, et seda vähki tekitavat ainet ei tohiks lubada kasutada ühiskondlike kohtade kinnistel aladel, näiteks kaubanduskeskustes ja jalakäijate tunnelites, sest lenduvatest ainetest tekkiv aur on raskem kui õhk ja vajub mõõtmistulemuste järgi allapoole, ohustades eelkõige lapsi. Otsuse tegemisel võttis meie fraktsioon küllaldaselt arvesse asjaomaste ametiühingute arvamusi, sest tööstuslikul kasutamisel on meie põhimure töötajate tervis.

  Bogusław Rogalski (UEN), kirjalikult. – (PL) Proua juhataja, me teame, et üldine kasutusluba on antud mitmetele ohtlikele kemikaalidele, vaatamata neis sisalduvatele ohtlikele koostisainetele. Üks sellistest ainetest on diklorometaan, mida kasutatakse laialdaselt ravimite, lahustite ja muude sarnaste toodete valmistamisel.

Tegemist on ainega, mis on inimese tervisele erakordselt ohtlik, sest seda loetakse kantserogeenseks aineks. See kahjustab närvisüsteemi ja põhjustab siseorganitele tõsist kahju, mis võib lõppeda surmaga.

Suurema hingamissageduse tõttu on lapsed diklorometaanimürgistuse suhtes tundlikumad; suuremas ohus on ka südame-veresoonkonna haigusi põdevad inimesed. Teated diklorometaanimürgistusega seotud surmajuhtumitest tekitavad samuti ärevust.

Teades, et turul on tooteid, mis võivad asendada diklorometaani sisaldavaid tooteid, ja et mõnes liikmesriigis on selle aine kasutamine keelatud, tundub täieliku kasutuskeelu kehtestamine hädavajalik.

Teine argument, mis räägib diklorometaani keelustamise kasuks, on asjaolu, et asjatundjate sõnul ei ole võimalik tagada diklorometaani ohutut kasutamist tarbijate poolt.

Komisjoni ettepanek, mis käsitleb diklorometaani sisaldavate toodete professionaalse kasutamise koolitusi, läheb esimesel aastal maksma ligikaudu 1,9 miljardit eurot.

Seetõttu tundub diklorometaani kõrvaldamine müügilt kõige mõistlikum ja vastutustundlikum lahendus.